Integratsiooni sihtasutuse nõukogus

24. novembril toimus rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo juhtimisel Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse (MEIS) nõukogu korraline koosolek. Nõukogu kinnitas ametisse avaliku konkursi käigus valitud sihtasutuse juhataja Tanel Mätliku. Tanel Mätlik on aastaid osalenud Eesti integratsiooniprotsessi edendamises. Rahvastikuminister Katrin Saksa nõunikuna oli ta üks riikliku integratsiooniprogrammi väljatöötajaid. Käesoleval aastal autasustati teda rahvusvähemuste koostöö edendamise eest Valgetähe medaliga. Nõukogu arutas MEIS-i 2006. a eelarve eelnõud ning võttis kavva selle lõpliku kinnitamise pärast riigieelarve vastuvõtmist järgmisel koosolekul. Riigieelarveliste eraldiste kavandatud kogumaht on 40 miljonit krooni. Sellele lisanduvad EL-i struktuurifondidest ja teistest programmidest kaasfinantseeritavad vahendid. Uuest aastast hakkab sihtasutus administreerima rahvusvähemuste kultuuriseltside ja kunstikollektiivide ning nende katusorganisatsioonide baasfinantseerimist. Selleks kuulutatakse välja taotlusvoor. Baasfinantseerimise eesmärk on üldkulude katmine ühe eelarveaasta jooksul. Nõukogu kinnitas vene- ja kakskeelsete telesaadete hankekonkursi võitja. AA Visioon Stuudio pakutud telesarjas saavad eesti ja vene koolinoored võimaluse testida oma teadmisi võistlusmängus. Saated jõuavad eetrisse 2006. aasta sügisel. Täpsem info sihtasutuse tegevuste, sealhulgas avalike konkursside tingimuste ja tähtaegade kohta on kodulehel www.meis.ee.

Hille Hinsberg,
Mitte-eestlaste Integratsiooni
Sihtasutuse avalike suhete juht

Millegipärast on meeles hulk tavalisi koerusi, mille üleslugemine võiks jätta mulje, nagu suurustaksin nendega. Seepärast räägin ära ühe tavalise loo paljude hulgast – just nii, nagu ta mulle esimesena meelde tuli. Oli tavaline koolipäev ja nagu tavaliselt tuli õpilastel vahetunni ajal klassiruumist välja minna. Aga eks selle minekuga läks pärast kella ikka mõni minut aega. Mõne hetkega saab aga mõndagi korda saata. Klassis oli üks suur kapp, kus hoiti igasugust õppevara, aga kus oli siiski veel mõnevõrra ruumi ka üle. Hüppasin teiste eest sinna sisse ja keegi klassivendadest kasutas juhust, et kapp ukse ees olnud võtmega kinni keerata. Mõne hetke pärast avas ta luku taas ja tegi žesti, et võib mu välja lasta. Mina olin aga nii solvunud või koerust täis, et vasta--sin – keeraku ta uks pealegi kinni tagasi, ma ei tule kuskile. Konutasin kapis kogu vahetunni ja järgmise tunni algul ei tulnud mu kapisolu vist kellelegi eriti meelde. Uuesti tõusis teema siis, kui õpetaja hakkas tahvli puhastamiseks klassikorrapidajat otsima. Pisikese kihina-kahina peale tunnistati talle, et korrapidaja on kapis. Olin tundi pealt kuulanud ja ikka veel teadvusel. Kui ma aga lõpuks ukse avamise järel nähtavale ilmusin, väitis õpetaja mu õhupuudusest näost rohelise olevat ja saatis koju. Hiljem uuriti lastevanemate koosoleku ees mu käest, kes mind kappi oli kinni pannud. Mõistagi ei öelnud ma midagi. See oli ka ainuke kord, mille puhul võisin öelda, et minu käest küsiti teiste poiste pahanduste kohta, mitte vastupidi.

Tõnis Lukas

Kõik algab inimesest endast

Eelmises Õpetajate Lehes ilmus minu kriitiline kirjutis usuõpetuse kohta. Samas numbris võtab sõna ajakirjanik Sirje Tohver, kes omatahtsi paneb minu kirjutise haakuma Sigrid Tappo artikliga “Moraalipuhang” (PM, 22.11.) ning, mis veelgi kurioossem, seostab usuõpetuse kriitika kõike-lubatavusega ja riiklikku väärtushinnangute programmi koostama asunud töörühmale kaigaste kodaraisse loopimisega. See on nii-võrd absurdne kokkusegamine, et lihtsalt nõuab avalikku selgitust!

Esiteks lubatagu öelda, et vastupidiselt ajakirjaniku väidetele mina just kritiseerisin n-ö kõikelubatavust kirikus kristliku tegevuse sildi all: vallu-tussõdu, vägivalda, pedofiiliat jms. Meenutagem, et nii USA-s, Iirimaal, Austraalias kui ka kõikjal mujal, kus on ilmsiks tulnud ulatuslikud pedofiiliajuhtumid kirikus, on enamik kuri-teoga vahele jäänud preestreid viidud “teisele ametipositsioonile”: paigutatud kirikujuhtide poolt ümber ühest piiskop- või praostkonnast või kirikust teise ning mingit ametist vallandamist, kõnelemata kohtulikust vastutusest, pole suurel osal juhtumeist järgnenud. Kinnimätsimine on laialdane. Needsamad lastevägistajad jätkavad oma jutte lapsiarmastavast Jeesusest, jagavad armulauda ja peavad muuhulgas jõulujumalateenistusi lihtsalt teises asulas ja teiste lastega. See on võigas, kui pehmelt väljenduda. Aga riigi hammas Jumalat ennast kilbiks seadva organisatsiooni peale hästi ei hakka – selleski on asja kurbloolisus. Kust tuleb selline mentaliteet¥! Aga eks ikka totalitaarsest ideoloogiast, mis seab Jumala kaitse kõrgemale inimlikest eetika- ja moraalinormidest. Just sellest samast inimlikkuse parimast osast, mis võrsub heade inimeste mõistusest ja südamest. Sirje Tohver ütleb küll, et süda ja mõistus ei ole asjad iseenesest, pole absoluutse tõe kriteeriumid, et kõik otsused tulenevad ühiskonnas valitsevatest tõekspidamistest. Ent mina väidan, et inimesed ise ongi just need, kes kujundavad ja formuleerivad neid ühis-konnas valitsevaid tõekspidamisi. Neis tõekspidamistes kajastub inimeste suhtumine elusse, loodusesse, inimestesse jm. Kes võiks öelda, mis on absoluutne tõde või selle kriteerium¥ Ühiskonnas põhineb kõik kokkulepetel ja traditsioonidel. Kes on natukegi õppinud antropoloogiat ja eetika ajalugu, see teab, et pole olemas mingeid absoluutseid ja üldkehtivaid moraalinorme, vaid normid on kujundanud ikka inimesed ise vajaduse tõttu korraldada ühiselu. Niisamuti on inimesed loonud kõik usundid ja kujundanud kõik jumalad ning hirmugi jumalate ees nende jaoks, kes muidu käskudele-keeldudele ei allu. Seega oleneb kõik sellest, mis toimub inimese enda mõistuses ja südames, kui poeetiliselt üldistada. Olen kindel, et mina ega Sigrid Tappo ei õigusta Sirje Tohveri poolt halva käitumise näiteks toodud huligaanitsemist liikluses vms. Pigem olen valmis uskuma, et me kõik muretse-me ühe ja sama probleemi pärast, milleks on inimeste moraalne laostumine. Võib-olla, et näeme olukorra parandamiseks erinevaid teid ja võtteid ning seetõttu ongi diskussioon vajalik. Ajalugu on näidanud, et diskussiooni vältivates, suletud ja “paigas” ühiskondades pole olukord karvavõrdki etem. Mina näen, et kirik ja kiriklik õpetus ei suuda kanda inimeste moraali parandamise ülesannet, kuna nii organisatsioon kui õpetus on algusest peale rajatud vägivaldsele alusele. Isegi Jeesuse pakutav armastus võetakse enamjaolt vastu hirmust saada vastasel korral karistatud Jumala käe läbi. Kirik peaks ennast ja õpetust kardinaalselt puhastama enne, kui saame hakata rääkima eetilisusest ja moraalsusest. See on n-ö Hiiobi töö. Suurbritannia suurepärases filmidraamas “Inkvisitsioon” ütleb Suur Inkvisiitor teist korda tulnud Jeesusele, et kirikul pole teda ja tema õpetust vaja, ning laseb Jeesuse teist korda risti lüüa. See on väga ilmekas. Samas tuletagem meelde, et kindlad eetika- ja moraalipõhimõtted on valitsenud ja valitsevad kõigis ühiskondades ja kõikide rahvaste juures nende religioossusest või selle puudumisest olenemata. Ka loodusrahvaste seas, kes suurtest religioonisüsteemidest midagi ei tea. Inimese enda vaimne ja hingeline suurus on see, mis tema tegevusele eesmärgid ning tema kasutatavatele vahenditele piirid seab. Arenenud inimese jaoks võivad olemata olla kõik rangetest seadustest, määrustest, eeskirjadest, usundeist jms tulenevad karistused – ta on heatahtlik omaenda hingesuuruse tõttu, mitte hirmust karistuse ees. Ainult sel-line vaba inimene suudab ka vastutada oma tegude ja nende tagajärgede eest. Ehkki mitte ükski inimene (veel vähem jumal) pole ilmeksimatu. Aga inimese võimuses on ka õppida, vajadusel teistelt andeks paluda ja ise andestada. Kui inimene oma südame ja mõistuse kaudu moraalsete väärtusteni jõudnud ei ole, jäävad kõik välised piirangud vaid paberlikeks nõueteks ning kurjus, ülekohus ja kuritegevus ei kao kuhugi, olgu tegu millise usundi levikualaga tahes või ka usundi puudumisega. Headus ja kurjus ning kõik sellest tulenevad probleemid saavad alguse inimesest en-dast, nagu ka nende probleemide lahendused. Olen veendunud, et nii Jee-sus, Buddha, Lao Zi kui ka don Juan – indiaani nõid, kellest kirjutab Carlos Castaneda – jts on olnud inimesed, mitte jumalapojad, ning on üht-lasi teatud koondkujud inimese pa-rimast suutlikkusest. Ei saa välja mõelda Jumalat, kelle kaela inimese nn päästetöö lükata. See “lahing” inimlikkuse pärast tuleb võita meil endil. Maailmaparandamine algab ikka ja alati tööst iseendaga. Ning kõik vastutuski tuleb iseendal kanda, nagu ka vältimatu silmitsiseismine teispoolsusega elu lõpus, olgu see mõningail juh-tumeil ka ränk. Aga kõige selle jaoks me inimesteks ju olemegi sündinud. Inimene ei ole kõikvõimas, kuid ta on täisväärtuslik olend nagu kõik teisedki, ja see väärtus tuleb inimesel endas üles leida. Igasugustele töögruppidele tuleb soovida head tahet ja arukust, sest inimlikkus ei alga vaid koolist – see on kogu ühiskonna ning inimkonna toimimise ja suutlikkuse küsimus.

Jaanus Betlem,
õpetaja

Põhiharidus jääb osaliselt tasuliseks

Valitsusliit kukutas Toompeal finiðisirgel ehk kolmandal lugemisel läbi sotside ja sõltumatute saadikute seaduseelnõu, mis sätestas töövihikute muretsemise põhikooliõpilastele riigi raha eest. Suurusjärk on 50 miljonit krooni. Tasuta põhihariduse poolt oli 32, vastu 51 saadikut.

Sotside esindaja Peeter Kreitzberg selgitas istungitesaalis, miks seda seadust kindlasti vaja on, ja kurtis, et on ajakirjanduse vahendusel kursis kuulujuttudega sellest, et koalitsioon tahab selle suurepärase eelnõu maha hääletada. “See on uskumatu, sest senimaani oleme seda kenasti koos menetlenud, ei ole ühtegi negatiivset arvamust kõlanud ega ole ühtegi motiivi, miks te peaksite seda tegema,” rääkis Kreitzberg. Ta rõhutas, et enamik Euroopa maid ja Ameerika vaatleb kohustuslikku põhiharidust tasuta haridusena. Seda põhjusel, et põhihariduseta inimesi peetakse suurimaks riskiks riigi julgeolekule. Nende suur hulk tähendab suurt tööpuudust, kinnipeetavate arvu, väga suuri sotsiaaltoetusi. Valitsusliidule võivad töövihikud näida tühise probleemina, mõne jaoks nii väikesena, et sellega ei tasu tegelda. Ometigi on igal sügisel näha, et paljud lapsevanemad ei suuda neid välja osta. Kui peres on 2–3 last, on vaja välja anda tugevasti üle tuhande krooni. “Ma ei kujuta ette, milline kohalik omavalitsus võiks olla selle seaduseelnõu vastu. Kahtlemata on omavalitsusi, kes on valmis töövihikud omavahenditest välja ostma, aga kohalik võim on niikuinii koormatud paljude ülesannetega, mille jaoks neil raha puudub. Ma usun, et selle eelnõu võiks võtta konsensuslikult vastu nagu koolitoidu omagi,” ütles Kreitzberg. Tema meelest aitab see ometi kord kehtestada tasuta põhiharidust ja ta-gab palju suurema haridusvõimaluste võrdsuse, kuna sätestab lisaks, et riik tasub ka erivajadustega õpilaste õppevahendite eest. Sellele vajadusele on juhtinud tähelepanu õiguskantsler Allar Jõks. “Eestis puudub korralik ülevaade, millised on üldse õppevahendid, mis võimaldaksid erivajadustega lastel saada korralikku haridust,” muretses kõneleja. Mailis Reps on lubanud viia töövihikud internetti. Kreitzbergi arvates peaksid need juba praegu seal olema. Samal ajal teatab riiklik eksamikeskus, kes tegeleb õppekirjanduse väljaandmisega, et lähiajal seda ei juhtu. “Siis ilmselt ei tule ka,” arvab Kreitzberg. Senikaua, kui töövihikud on, peaks riik need kulud katma. Probleemil on kõneleja meelest laiem taust. Ta väidab, et madal sündimus pole ühekordse sünnitoetuse ega emapalga probleem, see on ebakindlus lapse haridustee rahastamise võimaluste suhtes, kuni ülikoolihariduseni välja, põhiharidus on sellest alles esimene etapp. Sotsid ja sõltumatud riigikogulased kutsuvad üles mitte ajama haridusasjades olupoliitikat ja mängima poliitilistele kombinatsioonidele, mitte lähtuma sellest, kes on eelnõu autorid. Hariduse võiks neist vägikaikavedamistest välja jätta. “Kui vaatame viimase aja hariduse eelnõusid, ei näe me kuigi palju sisulisi asju. Opositsiooni eelnõud hääletatakse välja. Sedalaadi poliitikat võib nimetada koer heintel: ise ei söö ja teistele ei anna.” Töövihikute kasuks rääkis ka isamaaliitlane Tõnis Lukas: “Riik on seni õpikute ja töövihikute kirjastamisse suhtunud pisut erinevalt. Põhjus on see, et riik on õpikute kulusid pidanud kandma otse oma eelarvest, kuigi kirjastamise tempot ja õpikute väljanägemist mõjutab sageli kirjastuste suva või nende äriplaan. Töövihikute puhul ei ole riigi huvi nii suur olnud just sellepärast, et siin ei ole otse tegemist riigi raha kulutamisega. Selle tõttu on meil mitmes klassis mõnes aines töövihikud, millest poolt ei saa õpetaja lasta õpilastel täita, sest seal on ülesanded n-ö igaks juhuks. Aga selle töövihiku, kõik selle paberi ja kirjastamise, on õpilase vanemad juba täies mahus kinni maksnud.Komplektides tuleks teha valik juba varem, et ostetud töövihik kasutataks ära sajaprotsendiliselt,” rääkis Lukas. Kirjastamiseks peaks olema rohkem ettekirjutusi, vähemalt sama palju, kui tehakse õpikute kirjastamisele. Riik, eksami- ja kvalifikatsioonikeskus peaksid need tingimused seadma. Töövihikute seadus kohustaks keskust seda tegema. Valitsusliit kukutas seaduse läbi, algatajad esitasid selle kohe uuesti menetlusse. Ei tea, kas sellestki head nahka tuleb, kui meenutada, kuidas enamuse esindaja reformierakondlane Meelis Atonen vastuhääletamist põhjendas: “Koalitsioon ei toeta seetõttu seda eelnõu, et meie otsustame, millal me koalitsioonilepet täidame. Kui opositsioonipoliitikud tahavad meile oma tahet peale suruda, siis selleks on kõige lihtsam ise ikka võimule tulla.” Jälle kord on erakondadele nende endi ambitsioonid olulisemad kui perede heaolu.

Tarvitada teatmeteoseid

Meil on juba ammu probleemeharidusreformiga, keeltega (riigi- ja vene), õppeprogrammi-dega, koolivõrkude arenduskavadega. Tegelikus elus aga algavad meie probleemid… teatmeteostest.

Esimene teatmeteos on ema. Annab süüa, vahetab mähkmeid, tagab turvalisuse. Emalt saame eluks kaasa esimesed teatmed – tuleb inimesele süüa ja juua anda ning teha nii, et tal oleks mugav. Järgmine teatmeteos on perekond: ema, isa, õde, vend, kodu jne. Saame teada, et peab hoidma seda, mis sul on. Isegi kui see on vaene, isegi kui see on ülikülluslik: hoia, mis sul on. Siis tulevad riburada need teised teatmeteosed: lasteaed, algklassid, teismeliseiga, diskovärgid. Üldiselt –tahtmine olla nagu teised. Mina aga mõtlen, et haridusreform, keeled, õppeprogrammid, aren-dus-kavad, integratsioon võiksid ju ka olemata olla, kui kogu inimkond õpiks juba sünnihetkest kasutama… teatmeteoseid. Kui ema annab rinna asemel lutipudelist piima – kas pole see siis teatmeteos¥ Kui lasteaias on lauluansambel ja 5–6 aastat vana tüdruk ei saa laulusõnu esinemise ajaks pähe ja spikerdab neid teise lapse suult –kas pole see siis teatmeteos¥ Kui su tänapäevane poeg või tütar helistab sõbrale ja küsib matemaatikaülesande lahendust – kas pole see sõber siis teatmeteos¥ Kui teismeline matkib diskol tuntud filmi-, telesaate-, kabareetantsijat – kas pole see tuntud tantsija siis teatmeteos¥ Ja nii tuligi mulle, mõtlejale, pähe… mõte. Mis oleks, kui alustaksime reforme, programme, arenduskavasid, integratsioone ja algajate inimeste õpetamist üleüldse teatmeteostest¥ Tänased lapsed, kellele on suunatud kõik pildilised, audiovisuaalsed jm arendavad materjalid, ei peaks ju üldse oma aju erinevate alfabeetidega vaevama ega lugemisoskust arendama, vaid võtma vastu lihtsalt selle, mis valmiskujul kätte tuleb –teatmeteosed ja piltkiri. Ehk nagu mu poeg 1. klassis liikluseeskirjade kontrolli käigus usinalt kätt tõstes vastas õpetaja küsimuse peale, mida tähendab siluett linna sisenemise märgil: “See on nende jaoks, kes lugeda ei oska!” Lugeda, mu sõbrad, peab muidugi oskama. Kuid lugemisega ei peaks liiga kaugele minema. Muidu me ei jõuakski piltkirjani tagasi. Sest teatmeteostetagi on selge, et neli nädalat enne jõule tuleb igal pühapäeval üks küünal süüdata ja suss akna peale panna. Ave Alavainu. (Leht 43, Ave Alavainu) Raivo Juuraku foto

Riigi kavatsetav vene gümnaasiumide reform on vene õpetajate arutlusteema juba mitmendat aastat. Ma pole kohanud ühtegi pedagoogi, kellele venekeelse hariduse ümberkorraldamise plaan Eestis oleks isegi põhilises vastuvõetav.

Sellele vaatamata ei satu ajakirjandusse peaaegu midagi sellest, mida vene koolide õpetajad tegelikult arvavad.

Vene õpetaja arvamust ei küsita

Vene õpetajate absoluutne enamus ei usu, et nende arvamus Eesti Vabariigi valitsust (sealhulgas haridus- ja teadusministeeriumi) huvitab. Direktiivid, mida olime harjunud saa-ma juba nõukogude ajal, saabuvad endiselt igasugustest instantsidest. Venekeelse hariduse küsimusega tegelevad ainult riigiametnikud, mitte Eesti venekeelne elanikkond, keda on riigis umbes kolmandik. Pakkudes oma kodanikele valikuvabadust majanduses, usutunnistuses jpt valdkondades, sunnib riik samas oma haridusmudelit peale neile, tänu kelle maksudele ta eksisteerib. Umbes kolmandik – nii kodanikke kui ka “mittekodanikke”, kuid maksumaksjaid – on praktiliselt ilma jäetud võimalusest mõjutada poliitikat muukeelse hariduse valdkonnas. Keegi ei kavatsegi midagi küsida vene õpetajatelt, kes on juba ammu lõpetanud kas või ettevaatlikugi optimismiga tulevikku vaatamise.

Nagu püha inkvisitsioon

Vene koolide õpetajate soovi avaldada oma arvamust mõjutab märgatavalt Eestis vastu võetud keelepoliitika, mis on muutnud teisesordiliseks vene keele – riigi kolmandiku elanikkonna keele. Peale tungitakse mitmel suunal korraga: ametlik kirjavahetus ja asutusesisene dokumentatsioon on põhiliselt riigikeeles; peaaegu kõik seminarid ja kursused õpetajatele toimuvad eesti keeles; avatud noortekeskused ja igasugused projektid justkui ei arvesta, et Eestis pole suhtluskeel ainult eesti keel. Riigikogulaste otsus nõuda õpetajatelt riigikeeleoskust C-taseme asemel kesktasemel asetas sajad vene pedagoogid seadusest väljapoole. Laialdaste volitustega keeleinspektorid käivad mööda koole ja lasteaedu nagu püha inkvisitsiooni salgad, külvates hirmu ja ebakindlust homse päeva suhtes.

Meie jääme kõrvale

Kas arvate, et keegi vene pedagoogidest on eesti keele vastu¥ Ei, nad lihtsalt unistavad sellest, et neid jäetaks rahule ja lastaks rahulikult oma aeg ära töötada: 10–15 aasta pärast muutub riigikeele valdamine kardinaalselt mitte tänu keeleinspektorite löögirühmadele, vaid seetõttu, et õpetajate uus vahetus, kes on saanud hariduse vabas Eestis, hakkab täielikult nõudmistele vastama. Pole mõtet võrrelda eesti keele õpe-tamise taset vene koolides praegu ja 15 aastat tagasi. Vene kogukond ei kahtle juba ammu keeleõppimise möödapääsmatuses, kuid riigil ei ole õigust mitte arvestada kujunenud tegelikkust. Ametnikud ja need, kes muretsevad eesti rahvuse tuleviku pärast, peaksid suunama oma jõupingutused pealekasvavale põlvkonnale. Paljusid probleeme oleks saanud vältida, kui oleks vaevutud tegema kas või lühitõlkeid vene keelde suurest hulgast õppevahenditest, plakatitest ja üritustest – see oleks kiirendanud integratsiooniprotsessi. Kolmas aspekt seisneb vene inimese traditsioonilises püüdluses “mitte välja paista”, sest kardetakse saada administratsiooni kriitika ja vastutegevuse märklauaks. Koolis ei ole paljudel meist tahtmist öelda välja oma arvamust, kui see ei lähe kokku juhtkonna seisukohaga. Õpetaja vahetu ülemus – koolidirektor – peab viima ellu HTM-i poliitikat, meeldigu see talle või mitte. See poliitika on meile hästi teada ja meist kellelgi ei ole lootust täisväärtusliku venekeelse gümnaasiumihariduse säilimisele. Kui õpetaja hakkab sõna võtma ministeeriumi või haridusameti ringkirjade vastu, läheb ta tahtmatult ka direktori vastu. Aga see on varjatud konflikt, mis lõpptulemusena ei tõota õpetajale midagi head. Meie kokkuleplus või konformism on jätnud vene õpilased ilma täisväärtuslikust kutse- ja kõrgharidusest oma emakeeles. Peagi tõmmatakse rist peale ka gümnaasiumiharidusele. Vene noorsoo eesti keele oskuse tase on ametnikele hästi teada, see küll paraneb pidevalt, aga kui 2007. aastal hakatakse minema üle eestikeelsele õppele, ei saa märkimisväärne hulk vene gümnaasiumiõpilasi enam süvenenult õppida aineid, mida planeeritakse hakata õpetama riigikeeles. Teisisõnu, võidavad ainult need, kelle jaoks eesti keel on teine emakeel. Vene peredest pärit õpilased, kes ei ole käinud eesti lasteaias ja kelle sõprade hulgas ei ole eestlasi (aga mitteformaalset läbikäimist on eestlaste ja venelaste hulgas vähe), on võimelised neid aineid omandama ainult tasemel “tõmba õigele vastusele joon alla”.

Väljapääs on olemas

Eesti vene elanikkond (mille hulka võib enam-vähem arvata ka kogu mitte-eesti elanikkonna) vajab läbimõeldud rahvuspoliitikat. Ta ei peaks tundma ennast ühiskonna tagahoovi tõrjutuna. Ainuke vahend tema kaasamiseks aktiivsesse ellu on tunnistamine, et tema arvamus on riigi jaoks sama oluline kui eestlaste oma. Lojaalsust ja valmidust konstruktiivseks koostööks demonstreerivad mitte-eestlased järjest sagedamini. Vene õpetajad võivad mängida selles tärkavas protsessis olulist rolli –-tähtis on neid mitte tõrjuda. Väljapääs on alati olemas. Esiteks on vaja riigi tahet. Kujutan ette kompleksset lähenemist, mille olulised momendid on järgmised. Riik peab riigikogu, kohalike omavalitsuste, ministeeriumide ja ametkondade kaudu ehitama oma poliitika üles selliselt, et riigi vene elanikkond oleks toimuvaga kursis ja omaks võimalust väljendada oma suhtumist sellesse. Koos võimalusega vabalt õppida riigikeelt peab ta pääsema ametlikule informatsioonile ligi ka oma emakeeles. Sedamööda, kuidas eesti keele valdamine venelaste seas paraneb, võib reguleerida vene keele kasutamist. 2007. a reform ei peaks olema soovituslik, vaid täiesti vabatahtlik. Samal ajal tuleb luua kõik võima-lused, et põhikoolilõpetanud saaksid jätkata haridusteed selles keeles, mida peavad vajalikuks. Pole kahtlust, et ainult eestikeelses koolis võib vene õpilane saada teadmisi kvaliteetses eesti keeles kogu õppekava ulatuses, kuid oma valmisoleku taset selliseks üleminekuks peab igaüks hindama ise. Neil, kes soovivad õppida vene keeles, peab see võimalus olema. Iga vene õpetaja peab ise otsustama, milline ettenähtutest on tema jaoks piisav eesti keele valdamise tase. Poliitiliselt korrektne on määrata vene kooli direktoriks inimene, kes valdab vene keelt vabalt. Kui tulevikus keelata selline ametisse määramine, oleks tegemist inimõiguste rikkumisega. Rahvusliku as--pekti arvessevõtmine on hädavajalik, kas või juba austusest vene dias-poraa vastu.

Igor Kalakauskas,
Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ajalooõpetaja

Tõlkinud Linda Järve

Õpetaja Igor Kalakauskase artiklist kumavad läbi mõistetav inimlik mure ja ühiskonnas toimuvast arusaamise ekslikud stereotüübid. Venekeelse elanikkonna sotsialiseerumine, mis tähendab täisväärtuslikku lülitumist Eesti ühiskonnaellu, on pikaajaline, keeruline ja vastuoluline protsess.

Avaldatud artikkel kajastab vaid üht osa integratsiooniprobleemidest. Oleks väär väita, et kõikidele keerulistele sotsiaalsetele probleemidele on valmis vastused varnast võtta. Samas on riik ja tema institutsioonid, sealhulgas haridus- ja teadusministeerium, neid teadvustanud ning püüdnud oma pädevuse ja võimaluste piires protsessile kaasa aidata. Ühiskonna integreerumine on kõigi osalemise küsimus ja sotsialiseerumise vajadus on nii eesti- kui venekeelsel elanikkonnal. Ainuüksi riigi jõupingutustest siin ei piisa. Erasektor, mitteriiklikud organisatsioonid ja iga inimene saavad anda oma panuse. Sellest aspektist tuleb hinnata ka Igor Kalakauskase artiklit. HTM ei tegele kõikide integratsiooniküsimustega, tal on oma ülesanne: aidata kaasa sidusa ja jätkusuutliku ühiskonna kujunemisele rahvahariduse kaudu. Kirjas tõstatatud keskne küsimus on venekeelse gümnaasiumi tulevik. Pikka aega on räägitud vene õppekeelega gümnaasiumi üleminekust eestikeelsele õppele. Selle ülemineku kohta on antud korduvalt ametlikku informatsiooni, kuid paraku levivad ka müüdid. Riiklik tegevus on seni olnud edukam eesti keele õppe korraldusel lasteaedades ja põhikoolides. Ettevalmistus eestikeelseks aine--õppeks gümnaasiumiastmes on olnud puudulik. Konkreetsema tegevusega alustati käesoleval suvel ja tänaseks on jõutud praktiliste tegevuskavadeni, mis on valminud koostöös venekeelse kogukonna esindajatega. Kas vene kooli õpetaja ja õpilane teavad, mida reaalselt tähendab üleminek eestikeelsele õppele, kas nad toetavad seda? Üks näide. 2004. aasta lõpul viis TNS EMOR HTM-i tellimusel läbi uuringu “Eestikeelne aineõpe vene õppekeelega koolides: hetkeolukord ja vajadused”, milles osalesid vene õppekeelega koolide juhid, aineõpetajad ja õpilased. Uurimusega võib põhjalikult tutvuda HTM-i kodulehel, kuid siinkohal mõni kokkuvõtlik fakt just õpetajaid puudutavast.

Mida ütleb uuring?

 Uuringus küsitleti vene õppekeelega kooli 239 aineõpetajat, kel puudus teises keeles aineõppe kogemus. 71% küsitletud õpetajaist toetas teises keeles aine õpetamist, kuid väga vajalikuks pidas seda vaid 16%. Küsitletud aineõpetajaist, kes õpetasid oma ainet vaid vene keeles, on põhimõtteliselt valmis ka eesti keeles õpetama 31%. Reformist informeerituks loeb end 50% aineõpetajaist. Ilmnes, et õpetajad ei sea kahtluse alla reformi põhimõttelisi eesmärke, küll aga ei ole pii-savalt informeeritud selle läbiviimise tingimustest. 41% küsitletud õpetajaist olid üle 45-aastased, 47% saanud oma õpetajahariduse väljaspool Eestit. Uuring näitas olukorda 2004. aastal, kui konkreetsemad tegevuskavad eestikeelse aineõppe rakenduseks veel puudusid. Tuleb tõdeda, et informeerituse tase ei ole vähemalt subjektiivselt piisav. Õigemini – informatsiooni on edastatud suurel hulgal, kuid ilmselt pole see alati jõudnud sihtgrupini või olnud piisavalt selge. Oma osa selles on ka meie õigusaktidel, mis määravad küll arengusuunad ja üksikud tähised sellel teel, kuid ei ava kõiki konkreetseid muudatusi.

Protsess juba kulgeb

 Kuigi 1. september 2007 on omandanud sümboli tähenduse, ei ole see protsessi algus ega ka lõpp: 83% vene koolidest õpetatakse juba praegu mi-tut ainet eesti keeles ning venekeelne õpe ei kao ka aastast 2007. Aastast 2007 peaks senine heal tahtel ja algatusel põhinev koordineerimata eestikeelne õpe laienema riiklikus õppekavas määratud ainetes ja kõigile vene koolidele. Sellised nõuded on põhjendatud, mõõdukad ja neid on võimalik tagada nii piisavalt ettevalmistatud õpetajate kui ka õppevahenditega. 2007. aastal alustatakse reformi gümnaasiumi esimesest ehk 10. klassist ühe ainega, järgmisel aastal lisandub teine, viimasel aastal kolmas aine. Välja on pakutud ka kindlad ained ja nende järjekord ning põhimõtteliselt on iga aine õpetajal võimalik juba täna teha otsus nii oma keeleõppevajaduse kui täienduskoolituse kohta. On õppeaineid, mida pole kavandatudki eesti keeles õpetada. Koolgi saab teha valikuid õppesuunda, vajadusi ja kaadrit arvestades.

Kedagi ei sunnita lahkuma

Adekvaatse informatsiooni edastamisel on palju veel teha. Aga unustada ei tohiks ka seda, et juba alates 2001. a kavandasid vene koolid oma arengukavades vajalikke meetmeid järk-järguliseks üleminekuks eestikeelsele õppele. Võib ju eeldada, et need arengukavad olid koolides tõsise arutelu objektiks ning iga õpetaja teab oma kooli arengusuunda ning ka seda, mida oodatakse õpetajatelt. Võib-olla on üks probleem selles, et õpetaja pole kindel, kas ta suudab töötada uutes tingimustes. See mure on inimlik. Õpetajatele täienduskoolituseks ja ümberõppeks vajalike võimaluste loomine on riigile venekeelse gümnaasiumi arengu seisu-kohalt olulisemaid ülesandeid. Üks valdkondadest on õpetajate eesti keele oskuse edendamine ning teatavasti eeldatakse kõikidelt vene õppekeelega koolides töötavatelt õpetajatelt riigikeele valdamist kesktasemel. Koolijuhilt nõutakse seda kõrgtasemel. Aine õpetamiseks eesti keeles gümnaasiumiastmes on samuti vaja koolitust, nii uue ja korrastatud õppekava rakendamiseks kui ka erialaterminoloogia ja metoodika tundmiseks. Iga pedagoog teab, et õppimine on kahepoolne protsess ning õpetatava motivatsioon on eriti oluline. Igor Kalakauskase artiklist võib lugeda välja mõtte, et õpetajate va--nem generatsioon pole valmis ümberõpet vastu võtma. Ei ole aga reeglit, et vanem ja teenekam õpetajate põlvkond on väiksema ümberõpivõimega. Siin on ikkagi üksikjuhtudel tegemist hoiakutega, stereotüüpidega. Kedagi pole kavas sundida koolist lahkuma, eesmärk on võimaldada inimesel koolitust saada ja oma karjääri planeerida. Kooli enda roll tulevikuplaanide tegemisel on siin otsustav. Nii vene- kui ka eestikeelne kool töötavad ühtse riikliku õppekava alusel. Õppekavas ettenähtud ained on praegugi kaetud nii õpikute kui ka muu õppe- ja metoodilise materjaliga. Ainete õpetamiseks eesti keeles on venekeelse kooli õpetajatele vaja metoodilisi materjale, mida praegu veel jaotada pole. Aga juba jaanuaris 2006 ilmuvad MEIS-i eesti-vene-eesti ainesõnastikud. Pole alust kahelda, et nendes ainetes, mida otsustatakse õpetada eesti keeles, saab olema ka materjal õppetöö läbiviimiseks.

Keelenõuded on mõistlikud

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab riigikeelena eesti keele. Sellest sättest tuleneb eesti keele asend riigiasutuste töös, ametlikus asjaajamises ning riigi poolt avalike haridusasutuste tegevuse kavandamisel. Sellest ei saa aga teha järeldusi keele kui inimkultuuri aluse jagamise kohta esimese, teise või kolmanda sordi keelteks. Iga keel on väärtus, mida tuleb hoida ja arendada. Aga unustada ei saa põhiseaduslikku nõuet, et Eesti riik toimib eesti keeles. Seetõttu on meil keeleseadus ja keelenõuded eri tegevusvaldkondades ning keeleinspektsioon, kes peab kontrollima seaduse järgimist. Keelenõuded õpetajatele (üldjuhul kesktase) on vajalikud ja mõistlikud. Igor Kalakauskas ek-sib, kui arvab, et need nõuded seavad sadu õpetajaid “väljapoole seadust”. Õpetaja võib sattuda väljapoole seadust, seadusega vastuollu siis, kui ta ei omanda vajalikke kvalifikatsioonioskusi, mis on õiguslikult nõutavad olnud juba enam kui kümme aastat. Igor Kalakauskas peaks teadma, et keeleinspektsioon on tegutsenud tasakaalukalt ja mõõdukalt. Igal õpetajal, ka eakamatel, kelle keeleoskuse tase jätab soovida, on olnud ja on edaspidigi võimalus seda tõsta. Jätkuks vaid pealehakkamist, mida ei ajendaks kartus, vaid soov edasi õppida. Igor Kalakauskase artikkel on vastuoluline. See sisaldab positiivset visiooni eestikeelsest õppest venekeelses gümnaasiumis ja soovimatust sellega praegu tegelda. Vastamata jääb küsimus, millal sellega siis tegelema peab. Artiklis rõhutatakse vajadust õppida, tun-da ja kasutada eesti keelt ning hinnangut, et selle kaudu vene keel muutub “teise sordi” keeleks. Selline vastuolulisus on mõistetav. Põrkuvad ju hariduse ja keele valdkonnas paljud väga erinevad huvid. Riik saab tasakaalustatud poliitikat kujundada vaid siis, kui teab ja teadvustab neid huvisid. Igor Kalakauskas ei väljenda üksnes oma, vaid eeldatavasti mitmete õpetajate muresid ja seisukohti, toob need avalikkuse ette ja avardab arutelu.

Rahulikult ja konstruktiivselt

 Kõige kasulikum on, kui arutame koos läbi vajadused ja võimalused. Eesti on meie ühine elupaik, kus on seni suudetud asju rahulikult ja konstruktiivselt lahendada. Küllap suudame ka aastaks 2007 vene õppekeelega koolide reformi ette valmistada ning alustada eestikeelset aineõpetust, mis oma eesmärgiseadelt teenib eelkõige vene keelt kõnelevate noorte konkurentsisuutlikkuse kasvu ja integratsiooni Eesti ühiskonda.

Erkki Piisang,
abiminister

Peaministri pillatud lause usundiõpetuse vajalikkusest on vallandanud järjekordse tormi ja seda, kui kõrgele tõuseb seekord emotsionaalne veetase, ei oska öelda ka tehnikaülikooli merefüüsikud! Minule jäi konverentsil viibinuna mulje, et peaminister väljendas omaenda seisukohta ning tema avaldus ei tähendanud mingit kannapööret riigi hariduspoliitikas.

Elo Liivi artikkel (PM, 17.11.) on usundiõpetuse vastaste sulest seni ilmunutest üks intelligentsemaid. Üldiselt on sellealane arutelu olnud minu jaoks pea talumatult emotsionaalne. Tundub, et enamjaolt reageeritakse märksõnadele, mis mõjuvad, nagu üks hiljutine “pärl” sedastas, “punase särgina kommarhärjale”. Teravaid reaktsioone ja vastanduvaid märksõnu esilekutsuvad sõnad on “Jumal, religioon, usund” ja mõned teisedki. Neile vastandatakse tõelises telemängu “Rooside sõda” stiilis “rahvas ütleb” ehk esimesed meeldeturgatanud negatiivsed sünonüümid. Elo Liiv peab Eesti enda hüpoteetilise väikese ürgusundi esindajana lugu märksõnast “sallimatus”. Kirjanik Õunapuu keerab aga paljude sõpradegi arvates vindi üle ning asub esime-sel võimalusel religiooni ja selle esindajaid parimate inkvisitsiooninäidete vaimus vaata et demoniseerima. Kirjanik Kivirähk armastab piitsuta-da igat liiki “puritaanlust”. Lausa häm-mastav, millised laiaulatuslikud tähendused see kunagi konkreetset usuliikumist tähistanud sõna nende leksikas omandab. Ilmselt vääriks see märksõnade (Rooside) sõda sügavamat analüüsi, kui aeg ja ruumipuudus võimaldavad. Sisulisest arutelust pole tavaliselt haisugi ja, mis veel hullem, üha enam tundub, et selleks ei olda tahtelised ega võimelised. Siinkohal tahaksin veel kord tõsta esile Elo Liivi, kelle artiklis on tõsisele eneseharimisele viitavaid märke. See on üldiselt emotsionaalses arutelus meeldiv erand. See, et inimene ei usu, nagu rahvakeeles öeldakse “keda kuraditki”, on loomulikult tema vääramatu inimõigus. Ometi ei saa tõsimeeli rääkida religioosse ilmavaate tagurlikkusest, võrreldes teadusliku maailmavaatega.Kätkeb ju ka viimane endas n-ö hüpoteetilisi väiteid, mis tuleb maailmavaatelise sidususe nimel lihtsalt “ära uskuda”. Nii religioosne kui ateistlik maailmavaate kätkeb endas usku, tõsi küll – erinevates mahuprotsentides. Teaduslik maailmavaade ei ole mingilgi kombel mõistusepärasem kui religioosne. Kas või seetõttu, et ta jätab vastamata inimeksistentsi kõige olulisemad küsimused elu mõtte ja mõtestatuse kohta. Viimsena taandub Jumala olemise või olematuse küsimus küsimuseks sellest, kas reaalsus ja selles aset leidev, näiteks evolutsioon, on mõtestatud või mõtestamata. Sealt edasi võiks küsida, kas see mõtestatus, kui me seda eeldame, on isikustatud või mitte. Individualistlikus läänemaailmas ei ole aga mõtestatus või mõtestamatus kellegi muu kui mõtestaja või mõtestamata jätja isiklik küsimus. Arvan, et mõtestamata ja isikustamata reaalsuses elamine pakub inimesele esmapilgul illusiooni suuremast vabadusastmest. Küllap on selles üks ateistliku maailmavaate elujõu saladusi. Murrang suhtumises nii teadusesse kui ka religiooni leidis aset seoses Thomas Kuhni paradigmaatilise teadusfilosoofia tekkega. Sealtpeale ei saa me enam tõsimeeli rääkida kumulatiivsest ja progresseeruvast teadmiste hulgast, mis vaat et lausa iseeneslikult religioonile vastandub. Nii teaduses kui religioonis leiavad aeg-ajalt aset revolutsioonilised paradigmavahetused. Tundub, et enamik Eesti ateiste on se-nini sinisilmsed progressiusulised mo-dernistid, kes püüavad kramplikult ja iga hinna eest vastandada teaduslikku progressi ja religioosset (loe: ta-gur-lik-ku) maailmavaadet. Religioon ei ole sellisest vaatepunktist lähtudes midagi muud kui eelarvamuste kogu. Sellist ateismi võib üsna selgesti välja lugeda näiteks Anton Hansen Tammsaare religiooniteemalistest esseedest. Isegi kui see nii oleks, on ka eelarvamused ennekõike olnud lihtsalt arvamused ning eelarvamusteks muudab need mingite teiste, eeldatavasti uute ja paremate arvamuste kasutamine! Lisaks vastandusele teaduse ja “eelarvamuste” vahel rünnatakse religiooni sageli ka äärmusliku individualismi lähtenurgast, seda religiooni kogukondlikkusele vastandades. Loomulikult on eetika täiesti elujõuline ka religioonita. Dostojevskilik arusaam “kui Jumalat ei ole, on kõik lubatud” pole end praktikas tõestanud ning enamik meist ei vaja oma totaalse vabaduse tõestamiseks, erinevalt Raskolnikovist, teise inimese tapmist. Ateistlik eetika ei põhjenda oma postulaate metafüüsiliste argumenti-dega, vaid esindab ühiskondlikku kon-sensust. Religioosne eetika apelleerib aga viimselt Jumalale, pühakirjale ja ilmutusele. Puht sotsioloogilises mõttes toimib religioon alalhoidvalt. Mina ei näe tänapäeva maailmas, kus suur osa elanikkonnast nn tulevikušoki all kannatab, selles midagi halba, et meil on institutsioone, mis lähtuvad end praktikas tõestanud püsiväärtustest. Piiblilood, lisaks muinasjuttudele, vanasõnadele ja ülejäänud folkloorile, pakuvad väga head võimalust eetili-seks analüüsiks. Suurim probleem usundiõpetuses on kvalifitseeritud õpetajate puudus. Ei ole välistatud, et mõni kirikuõpetaja tuleb sellesse tundi ka “varjatud agendaga”. Ometi ei varjuta see tõsiasja, et usundiõpetust on vaja. Just humanitaarainete nõrkus koolisüsteemis põhjustab fundamentalismi, kuna õpilasel ei ole võimalust analüüsiks kõige kõrgemal üldistusastmel. Sellist võimalust pakuvad reaalainete vaieldamatu valitsemise ajastul ikkagi peamiselt humanitaarained. Ainete nagu usundiõpetus ja filosoofia vähesus või puudumine toob kaasa mittemõistmist ja vihkamist. Just religioonid on postmodernsel 21. sajandil parimad näited suurtest paradigmaatilistest metanarratiividest. Juba praegu on ilmne et 21. sajand ei võta oma peamisi orientiire ja ajendeid siiski mitte niivõrd teadusest, kuivõrd religioonidest. Religioonialane harimatus oleks sellises maailmas kurjast.

Rahvusvahelistumisega, mille keeleline komponent on tänapäeval ingliskeelestumine – aga mida on saanud nimetada ka teisiti –, on kokku puututud juba aegu tagasi. Murdeliikumist selle tänapäevasega võrreldaval kujul pole kunagi olnud ega saanudki olla.

Kui varased keelekontaktid oma alam- ja hiljem ülemsaksa, samuti vene ja teistegi laenude ning grammatikamõjudega olid stiihilised ning 19. sajandi keskpaiku alanud teadlik saksastamissurvegi – vastukaaluks katsetele laiendada eesti keele kasutusvaldkonda ka hariduse, kultuuri ja teaduse alale – toetus Kesk-Euroopa suhteliselt väikesele territooriumile, siis eri perioodidel toimunud venestamist (19. sajandi lõpp, 20. sajandi eri perioodid koos NSVL-i MN määrusega nr 835 13. okt 1978 “Vene keele õppimise ja õpetamise edasisest täiustamisest liiduvabariikides”) võib kindlasti nimetada vägivaldseks idasuunaliseks rahvusvahelistamiseks. Et nii saksa kui vene mõju keskendus olulises osas intelligentsi keelele, oli see eriti ohtlik: on üldteada tõsiasi, et kui pole haritlaskonna keelt, siis pole varsti keelt üldse. Analoogiaks trükitud raamatuta keelte hääbumine minevikus ja loodetavasti vältida suudetav kogemus keeletehnoloogilise toeta keelte kadumisest suhteliselt lähedases tulevikus. Ingliskeelestumine, mille taustaks on kogu maailma hõlmavad kommunikatsioonivõimalused, rahvusvaheline tööjaotus ja -turg ning eripäraks protsessi toimumine demokraatia tingi-mustes, on, vastupidi, vähemalt formaalselt vabatahtlik.

Kirglikud keelevaidlused

Ühelegi neist ambitsioonidest, mis tänapäeva murdeentusiastidel oma murdeala puudutavana on või on olnud (murdekeelsete vastuste andmise kohustus ametiasutustel, murdekeele koolis õppimise kohustus, murdekeelsete raadio- ja TV-kanalite loomine, eestikeelsete siltide murdesse “tõlkimise” kohustus jne), poleks saanud mõelda ühtset kirjakeelt kasutava riigita. Uus ning maailma üldise keeleolukorraga vastuolus olev on ka soovitavate muutuste suund: väheste rääkijatega murde kasutusvaldkonna laiendamine suurema kasutajaskonnaga kirjakeele kõrvale (või arvel). Endistest aegadest tuttav on keelevaidluste iseloom: verised pole need Eestis kunagi olnud, kirglikud aga küll, samuti pikad. Meenutatagu piiblikonverentse, võitlust kirjaviiside (algul stiihilise ja nn vana, hiljem vana ja uue vahel), ka korraldusliku ning uuendusliku keelearenduse vahel. Kui kirjaviiside küsimus oli vormiline, siis otsus loodava kirjakeele baasina Põhja-Eesti keskmurret kasutada oli palju põhimõttelisem. Lõunaeesti kirjakeele taandumise põhjused Heli Laanekase järgi on: “1) majanduslik ebatasuvus väiksema territooriumi ja kasutajaskonna tõttu; 2) väiksema mahuga ja sisuliselt ühekülgsem korpus; 3) kodi-fikatsiooniprobleemid (grammatikaid-sõnastikke ebapiisavalt); 4) tallinna ja tartu kirjakeele suhteline lähedus (territoriaalsete murretega võrreldes); 5) moderniseeruva eesti ühiskonna vajadus ühtse kommunikatsioonivahendi järele; 6) rahvusliku ideoloogia võidulepääs ja uue rahvusliku identiteedi kujunemine, mille üks tugisambaid oli ühine kirjakeel; 7) subjektiivsed põhjused (tartu keelel ei olnud 1830. aastatest enam kaalukaid avalikke pooldajaid)”.

Eestisse kaks kirjakeelt ei mahu

 Laanekase nimetatud põhjused on täies jõus tänapäevalgi; neile lisandub see, et ühtne kirjakeel on praegu olemas ning levinud nii inimeste, hariduse, teabe kui kultuuri, poliitika ja asjaajamise kaudu kogu Eestis (kas selle hinnaks ol-nud murrete assimileerimine oli hea või halb, on iseasi, aga see oli paratamatu). Tõsi, Kristiina Ross ja teisedki on esitanud ülaltoodud põhjustele vastuargumente, ent esimest ja kõige olulisemat ei ole ümber lükanud keegi. Kui mingil põhjusel oleks poolteist sajandit tagasi kirjakeele aluseks valitud mõni lõunaeesti murre, tuleks tänapäeval olla vastu põhjaeesti murrete ametlikustamisele. Asi pole murdes, rääkimata kellegi jonnist või tahtmatusest, vaid selles, et Eesti imepisikesele territooriumile ja väikese rahva kätte kaks kirjakeele staatuses keelt ei mahu. Juhin tähelepanu veel kolmele, eelkõige Võru murde ja selle Setu murrakuga seonduvale asjaolule. Laanekase toodud põhjuste hulgas on esikohal majanduslikud. Ka tänapäeval pole eesti keele murdeid kasutavad või väidetavalt kasutada tahtvad kogukonnad suutelised oma kujuteldavat suhtlusvahendit tarvilikul määral arendama (keelekorralduslik, k.a terminiloometegevus); riik teeb seda vastavalt oma võimalustele, pidades ülal Võru Instituuti ja rahastades Lõuna-Eesti keele ja kultuuri programmi; värskeim näide riigi toetusest on setu kultuuriprogrammile määratud 20 miljonit krooni. Kui tänapäeval räägitakse Võru murret kirjakeele staatusesse tõsta püüdes vana kirjakeele taastamisest, ei pea see paika, sest vana lõunaeesti kirjakeele baasiks oli Tartu murre (viimase lähedus põhjaeesti murretele andiski võimaluse minna üle ühtsele kirjakeelele). Kaido Kama on hiljuti küll ausalt kirjutanud uue võru kirjakeele loomisest, mis õnnestumise korral oleks suhteliselt pretsedenditu tänapäeva maailma üldise keelearengu taustal (näited oma positsiooni kaotanud keelte uuest kasutuselevõtust pole veenvad – kui vahest ukraina keel välja arvata). Hoolimata sellest, et lõunaeesti murded kirjakeele baasis selle loomisel oluliselt arvestamata jäeti, ei olnud tegu mingi sunniviisilise põhjaeestistamisega, vaid eelkõige Lõuna-Eestist pärit keeleinimeste loogilise ja vastutustundliku otsusega (lisaks jäeti põhjaeestilised marginaalsused arvestamata).

Kultuur, mitte võim

 Nagu öeldud, saab riik toetada murretealast tegevust vastavalt oma võimalustele ja on loogiline, et ta teeb seda määral, mis on üldrahvalikult kasulik ja otstarbekas. Eesti keele arendamise strateegia väljendab seda mõtet järgmiselt: “luua tingimused eesti keele piirkondlike erikujude (s.t ka murrete –JV) kasutamiseks ja säilitamiseks kultuuriväärtusena, eesti kirjakeele arendamise ühe allikana ja kohaliku eesti identiteedi kandjana”. Täielikus vastavuses keelestrateegiaga on riikliku “Lõuna-Eesti keele ja kultuuri programmi (2005–2009)” kaudu keeleuurimise, hariduse, meedia ja kultuuri alal tehtav. Tegevus puudutab eelkõige Võru murdega seotut, aga üha elavnenud on ka mulgi murde alane tegevus. Setu murrak leiab toetust sellegi programmi kaudu. Rõõmustavat kodukandi, sh ka kodumurdega tegelemist võib märgata Saaremaal, Kihnus ja Kodaveres. Oluline osa sellest, mis murretega seoses on tehtud (eriti Võru Instituudi juhtimisel), on hinnaline ja eesti kultuuri ning keelegi seisukohalt vajalik. Sellest aspektist saab ainult nõus olla Heie Treieriga: “Ja ehkki globalistlik korporatiivne majandus tõukab loodust ja kultuuregi “liikide väljasuremise” suunas, peaks väikeriigi kultuuripoliitika täiesti teadlikult hoidma alles omaenda “liikide mitmekesisust” ning toetama eriti neid nähtusi, mis ise tahavad kesta.” Kõik see on hea seni, kuni iseenesestmõistetavat keeleliste kultuurinähtuste toetamist ei üritata arendada poliitilise võitluse teemaks, siduda võimuga ja laiendada riigikeele kasutamise riigi tagatud valdkondadesse. Seepärast ei saa kuidagi nõustuda Treieri samas artiklis veidi hiljem tuleva vahepealkirjaga “Rohkem võimu võro ja seto identiteedile”. Keelelisest seisukohast on raske näha murretega tegelemises kirjakeelele ohtu, sest väheste kirglike ning seisukohakindluse poolest sümpaatsete eestvõitlejate väidetest hoolimata puudub siiski vajalik hulk asjast huvitatud inimesi (kui eesti kirjakeelegi puhul räägitakse selle võimalikust hääbumisest muu hulgas kasutajaskonna väiksuse tõttu, siis mis ime peaks hoidma kümneid ja sadu kordi väiksema kasutajaskonnaga murdeid?). Seega ei mõjuta katsed murdeid regionaalseks ametlikuks suhtlusvahendiks tõsta kindlasti eesti kirjakeelt, küll aga võivad need osutuda ohtlikuks ja kulukaks Eesti riigile ning teatud äärmuslikel tingimustel valmistada ebamugavusi selle elanikele.

Oht eesti keelele

Hoopis teine lugu on rahvusvahe-lis-tumise mõjuga eesti keelele. Keele-strateegia valmimise käigus koostatud analüüsidele toetudes võib esile tuua mõjureid, mis eesti keele säilimisele halvasti mõjuvad. Kasutajaskonna vä-henemine –on piir, millest väiksem ühe keele kasutajaskond aktiivses kommunikatsioonis olla ei saa (selle aasta sündimuse statistika näitab küll tõusutendentsi, ent ajude, ja mitte ainult nende äravool on endiselt ohtlik). Valdkonna-kaotuse ilmingud –seesama aktiivne kommunikatsioon, rahvusvaheline tööjaotus, üleilmastumine lennujuhtimisest kuni ühiskehtivate õigusaktide loomise ja rakendamiseni suruvad valdkondade kaupa eesti keele asemele – või vähemalt kõrvale – inglise keelt. Halveneb keele kvaliteet, keelekorraldajatel on väga raske – kui mitte võimatu – reageerida uute, eestikeelseid vasteid nõudvate mõistete tulvale, rääkimata sellest, et võõrmõjud kipuvad tungima kõnekeelest ka kirjakeele grammatilisse struktuuri ning üldisse kõnekäitumisse. Mainitud mõjurite toimet suurendavad ning pingestavad üldist keeleolukorda nii see ajalugu, kust eesti keel koos seda kasutava ühiskonnaga tuli, kui ka need tingimused, millesse see sattus. Nimetan olulisemad. Rahvusliku eneseteadvuse nõrkus – mida on nimetatud ka rahvuslikuks alaväärsuskompleksiks – ühiskonna ja riigi kõigil tasanditel. EL-i tööjõu vaba liikumise põhi-mõte (mis majanduse ja üksikisiku seisukohalt on kindlasti hea), samuti EL-i põhimõtete erinev kaal (ka mitme-keelsus ja -kultuursus kuuluvad nende hulka, kuid neid arvestatakse vähem kui tööjõu vaba liikumist); loota sellele, et turg eesti keele kasutusele soodsalt mõjub, ei ole rahvaarvu, territooriumi väiksust ning selle eri osade rahvastiku koosseisu silmas pidades vähemalt esialgu eriti mõttekas. Materiaalsetele väärtustele orienteeritud ühiskond ja suhteliselt paljude ühiskonnaliikmete elementaarsete vajaduste rahuldamatus.

Usaldust riigi ja rahva vahele

 Mida teha? Eeltingimus on, et tuleb ületada rahva ja põhiseadusliku ülesandena keele säilitamise eest vastutava riigi teatud vastasseis. Kui tahes heade seaduste ning range kontrolliga ei suuda riik keele arengut tagada. Teisalt ei aita tänapäeval ka rahva tahtest, kui on vaja planeerida, ellu viia ja rahastada kulukaid keelearendusprogramme. Öelduga seostub ka teine tingimus: nii riik oma poliitikute ja riigiametnikega kui ka rahvas peavad usaldama keelespetsialiste. Kohane on siin meenutada president Arnold Rüütli 25. septembril Väike-Maarjas lausutud sõnu: “Seetõttu tuleb emakeele arendamiseks vajalikud sammud kokku leppida kõigi erakondade poolt ning ellu viia valitsuskoalitsiooni koosseisust sõltumata.” Konkreetsematest sammudest on ilmselt püramiidi tipus vajadus muuta demograafilise arengu suunda: pöörata rahvaarvu vähenemine tõusuks.Kasvavast sündimusest pole aga kasu, kui riik ja ühiskond (perekonnast kultuuriseltsideni) ei suuda luua olemasolevale rahvastikule turvalisi eksisteerimistingimusi: et see ei sureks õnnetusjuhtumitesse, ei hülgaks maad ega hakkaks jooma (ning kaotaks koos sellega keele arendamise võimaluse kõrval ka keele hoidmise oma). On hädatarvilik aidata kaasa niisuguse väärtussüsteemi kujunemisele – eriti noortel –, “et Eesti paljurahvuselise ühiskonna liikmed peaksid loomulikuks osaleda ühiskonna tegevuses eesti keele vahendusel ning et eesti keele kõnelejad oleksid põhjendatult uhked oma keele kuulumi-se üle maailma kõige arenenumate kultuur-keelte hulka” (Keele-strateegia, lk 11). Keelekäitumise aluseks on paljuski keelevälised tõekspidamised, mille kujundamine tänapäeva maailma massikultuurilises keskkonnas on kallis ja aeganõudev. Teise tähtsa tingimusena tuleb tagada eesti keele kasutatavus kogu riigi territooriumil. Nii töös, asjaajamises, olmes kui ka ajakirjanduslikus teabelevis – ning seda sugugi mitte ainult vene, vaid ka inglise ja soome keele kontekstis.

Keele kvaliteet

On üldiselt teada, et eesti keel on paremas olukorras kui selle kasutajad. See ei tähenda aga, et keele enesega seonduvaga tegelda ei tuleks. Just keele kvaliteet on esimene eeldus, mis tagab selle konkurentsivõime ja püsimise rahvusvahelistumise karmides tingimustes. Keelestrateegia järgi on võtmevaldkonnad keelekorraldus ja keelehoole, keelekaitse, haridus ja keeleõpe, keeleuurimine ning keeletehnoloogilise toe loomine. Riikliku keeletehnoloogiaprogrammi heakskiiduni pole jäänud enam palju teha. Loodetavasti suudame üle saada valehäbist eestilike väärtuste arendamisel, teha tegelikkuseks eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi, tuua eesti keele kõrgkoolide õppekavadesse ning asuda eestikeelse terminoloogia üleriigilisele, koordineeritud arendamisele. Muu kõrval tähendab see ka, et erinevalt n-ö jumala armust arenenud murretest nõuab kirjakeele säilitamine raha. Mida väiksem on keele kasutajaskond ning mida tihedamad seosed muu maailmaga, seda rohkem. Ükskõik, kui tarku otsuseid me eesti keele hoidmiseks ja arendamiseks ka ei teeks, nende elluviimine lõimuvas maailmas on üksinda raske. Eesti keele säilitamise üks eeldus lisaks oma pingutustele on rahvusvaheline koostöö. Sellesse kuulub nii eesti keele kasutusvälja laiendamine kui ka kõiki võõrkeeli väärtustava võõrkeelepoliitika väljatöötamine. Ning – miks mitte! –ka murretealasele tegevusele mõistlike, rahvusvaheliselt tunnustatud raamide ja eesmärkide kokkuleppimine põhimõttel, et tegemist on hinnalise kultuuri-, mitte aga ühiskondliku või riikliku kommunikatsiooni valdkonda kuuluva nähtusega. Samavõrd, kui on vaja vastu seista eesti keele murrete ametliku staatuse tõstmisele, on vaja vastustada ka ükskõik missuguse võõrkeele ametliku staatuse tõstmist Eesti keelekasutuses. Põhiline kolmnurgas “eesti keel – selle murded – võõrkeel” ei ole mitte seista kahe viimase vastu, vaid olla esimese poolt.

Konverentsi “Emakeel ja teised keeled V” (18.11.) ettekanne (lühendatult).

Aita last, kui laps on hädas!

Võrumaal Eesti lõunapiiril asuvat Krabi Põhikooli teatakse viimasel ajal laiemalt tõenäoliselt just õpilaskodu järgi. Direktor Ale Sprenk ütleb, et tal on vahel lausa rikkis plaadi tunne, kui jälle tuleb kellelegi oma tegemisi tutvustada. Vististi on kõik õpilaskodu rajamise plaani pidanud koolid ja vallad käinud ka Krabil maad kuulamas.

“Mõned ütlevad kohe, et nad ei hak-ka nii ränka tööd tegema, teised saavad innustust. Kuigi õpilaskodusid on Eestis juba päris palju, ei tegelda sugugi kõikjal probleemlastega. Nii on vajadus endiselt suur. Olen tihti pidanud kuulma soovitust, et sellel lapsel on väga suured probleemid, saatke ta Krabile. Ühest küljest justkui kompliment meie tööle, teisalt teeb tigedaks, et ise ei viitsita vaeva näha.”

Kuidas väike kool ära elab?
“Eks see hakkamasaamise hirm tiksub kogu aeg vaikselt selja taga. Meil ei ole kunagi täit kindlustunnet, et elame ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal hästi. Nii ei saa terve kollektiiv lubada endale laiskushetki või pirtsutamist, et ma ei taha seda tööd teha või mulle ei meeldi too laps. Kui võtsime kuus aastat tagasi vastu otsuse, et hakkame tegelema lastega, kellel on probleeme koolikohustuse täitmisega, ei adunudki me ilmselt veel täiel määral, kui tõsine töö see on. Alustasime 16 lapsega täiesti iseseisvalt n-ö põlve otsas, ilma riigi toetuseta. Kui olime juba aasta tegutsenud, näinud, et vajadus õpilaskodu järele on olemas ja lapsi pakutakse aina juurde, alustasime ministeeriumis selgitustööd, et sellised lapsed on olemas ja neid tuleks aidata. Tänaseks oleme ehitanud välja nüü-disaegsetele nõuetele vastava õpilaskodu ja meil on kombeks öelda, et ainuke, mille üle me kurta ei saa, on tööpuudus. Ausalt öeldes pole meil küll kombeks ka muu üle nuriseda. Mul on väga hea meel, et meie õpetajate toas ei ole kunagi aega külajuttu ajada, vaid tõesti räägitakse vahetpidamata õpilastest: milline on ühe või teise lapse meeleolu, kuidas seda või teist aidata saaks. Kunagi ei visata kolleegile nina peale, et ta ei saa lastega hakkama, vaid pannakse pead kokku ja mõeldakse, kuidas toime tulla. Eks meilgi tekib vahel tunne, et ei oska enam. Sellest üle saamiseks oleme teinud kogu kollektiivi koolitusi, et ühtmoodi mõelda ja edasi minna. Krabi Põhikoolis on praegu 107 õpilast, neist 45 õpilaskodu lapsed. Ei möödu ühtegi päeva, kui meili teel või telefonitsi ei võetaks ühendust ega küsitaks, kas saaks mõne lapse meie õpilaskodusse panna. Peamiselt on pöördujad sotsiaaltöötajad. Vahel harva võtab ka mõni vanem ise ühendust. Sotsiaaltöötaja peab kohapeal nägema, et lapsel on tõesti vaja kodunt eemal olla. Samas on meie eesmärk, et side koduga säiliks. Olgu vanemad millised tahes kodu on kodu ja me tahame väga, et lapsed nädalavahetuseks koju läheksid.”

Kipub olema nii, et kui ükskõik kes või kus tahab luua midagi tänavale sattunud laste toetuseks, leidub ümberkaudu inimesi, kes kardavad, et see “kahjustab nende elukvaliteeti”. Kas Krabil on kohalikud teie ettevõtmisse mõistvalt suhtunud?
“Kõik sellised asjad tahavad läbirääkimist. Loomulikult oli meilgi algul vastaseid. Kuna Krabi õpilaskodu asub kahekordses elumajas, millest vaid pool on kooli käes, tegime kõigepealt külarahvaga koosoleku ja arutasime, kuidas see kooselu välja võiks näha. Peab au andma kohalikele, kes said aru, et õpilaskodu toob juurde hea hulga töökohti tänaseks juba 13, mis nii väikeses kohas pole üldsegi väike number. Leppisime kokku, et kui majaelanikel on laste suhtes mingeid pretensioone, teatavad nad kohe kooli. Senimaani pole ühtegi teadet tulnud. Eks tükib muidugi nii olema, et kui külapeal midagi juhtunud on, käiakse alati ikka see variant ka välja, et äkki need õpilaskodu omad... Siis pean mina välja selgitama, kas kahtlused on õigustatud või mitte.”

Krabi õpilaskodu on juba kuus aastat tegutsenud kas oskate öelda ka seda, kui palju on olnud neid lapsi, kes pole siingi hakanud koolis käima?
“Ei ole sellist statistikat teinud. Kuna lapsed on tulnud meile üle Eesti, ei jaksa kõikide käekäiku jälgida. On olnud tõesti ka üksikuid selliseid, kes on meil kaks-kolm nädalat ja kellele käib närvidele, et ei saa teha, mida tahad, vaid kasvataja on kogu aeg kannul. Peab tunnis olema, väikses koolis ei saa kuhugi peitu pugeda, igale rumalale sõnale reageeritakse kohe. Need, kes ei ole valmis muutuma ja ennast parandama, mõtlevad siis midagi välja, et minema saada. Halbu näiteid ei tahaks tuua, sest lapsed, kes on elus palju haiget saanud, on kõige suhtes väga hellad ja kui neist kirjutatakse, kipuvad selleski halba nägema. Heade näidetega on teine lugu. Nii lõpetas meil eelmisel aastal tütarlaps, kes oli kaks aastat koolist eemal olnud ja tuli siis 9. klassi Krabi kooli. Kuigi alguses ei tahtnud asi sujuma hakata, tekkis tunne, et ta ilmselt ei jää kooli, oli tüdruk kevadeks klassi parim lõpetaja. Praegu käib ametikoolis, helistab ja kutsub külla. Või see, kuidas eelmisel aastal lõpetanud poiss käis õpilaskodus külas ja rääkis kõigile teistele, et nad oleksid ikka head poisid ega teeks pahandust: “Te ei kujuta ette, et kui te siit ära lähete, ei muretse keegi enam teie pärast ega vaata, et teil kõht täis oleks mitte kusagil ei ole parem olla kui siin.” Teeb rõõmsaks, kui lapsed on saanud aru, et neist siin tõesti hoolitakse. Meie õpilaskodus on lapsi esimesest üheksanda klassini. Mida väiksem laps, seda lihtsam on teda järje peale saada, aga paraku on enamasti ikka nii, et me ei aita last siis, kui laps on hädas, vaid hakkame vaatama, mis lahti on, alles siis, kui oleme juba ise lapsega hädas.”

Kuidas on lood õpilaskodu ja muu kooli vahekorraga kas kogu tähelepanu kipubki minema probleemsetele lastele või jätkub seda ikka teistele ka?
“Meil ei ole mingit vahetegemist või vastuseisu, et need on nüüd õpilas-kodu ja need oma küla lapsed. Pigem on näha, et kui uus tuleb, siis teda toetatakse-aidatakse, et ta kiiresti kohaneks. Ja ega saa öelda, et meil oma piirkonna laste seas poleks probleemseid, kellega eraldi tegelema peab. Võimalused aega huvitavalt veeta on Krabil päris laialdased. Töötab noorkotkaste ja kodutütarde rühm: käiakse laagrites, võistlustel, laskepäevadel jne. Meie koolimetskond on ainuke Eestis, mis ei ole neljakümne aasta jooksul oma tegevust katkestanud tänu Vello Denksile, keda küll kahjuks enam meie hulgas pole. Populaarne on käsitööring: meil on ahi, kus saame keraamilisi töid põletada ja glasuurida ning kogu vajalik tehnika, et teha klaasvitraaži. Traditsiooniliselt lõpetame igal ke--vadel kooli looduslaagriga. Viimastel koolipäevadel, kui lapsi ei tahaks enam kooli seinte vahel hoida, toimuvad metsas kõik tunnid matemaatikast kunstiõpetuseni. Nii et õues õppimise kampaania ei olnud meie jaoks midagi uut... Meil on oma kooli hoolemets päris suur maa-ala, kus on esindatud erinevad metsatüübid.”

Mida see kooli jaoks tähendab, et tal oma metskond on?
“Muidugi ei tähenda koolimetskond seda, et kui meil raha otsa saab, siis läheme metsa ja võtame mõne kobedama puu maha. Meil on koostöös kohaliku metskonnaga töötatud välja tööplaan: kui meie metsa alal mingid tegevused toimuvad, siis on õpilased ka juures ja spetsialistid näitavad neile täpselt, mida ja miks tehakse: kuidas käib hooldusraie, metsa väljavedu ja kuidas uusi taimi istutatakse. Igal kevadel käime lastega 23 päeva metsa istutamas, ja seda mitte ainult oma hoolemetsas, vaid ka mujal. Plaanis on rajada oma metsa istumiskoht, kus saaks mugavalt ka üht-teist kirja panna. Koostöös Pähni loodusõppemajaga toimuvad igal kevadel ja sügisel õppematkad. Hakkasime rajama oma kooli juurde ka dendroparki. Riburada korjame sinna erinevaid sorte juurde ja peame raamatut. Selle, mis maastikuarhitekt meile juba valmis joonistas, oleme täitnud, kevadel tahame edasi minna.”

Millised on tulevikuplaanid?
“Õpilaskodu me laiendada enam ei kavatse, küll aga tegelda sisulise töö parendamisega. Üks asi on luua lastele elamistingimused, aga vaja on neile ka vabal ajal mõistlikku ja huvitavat tegevust pakkuda, et poleks igav, et ei tahaks kuhugi ära. Näiteks realiseerisime Saksamaalt laenatud idee sisustasime õpilaskodusse juuksurisalongi, et tüdrukutel oleks seal võimalus teha üksteisele soenguid ja pesta pead täpselt sellise kraanikausi juures, nagu juuksuris. Need summad ei ole suured, mis selliste asjade peale lähevad, määravam on leidlik mõte. Veel on edasiminemise plaan seotud sooviga hakata koostöös ministeeriumiga koolitama sotsiaaltöötajaid, õpilaskodu kasvatajaid, miks mitte ka omavalitsusjuhte ja kõiki, kes on kuidagi õpilaskodudega seotud. Spetsiaalselt õpilaskodu kasvatajatele või sotsiaaltöötajatele suunatud koolitust polegi Eestis seni olnud. Oma magistriõpingute lõputöö kirjutasin samuti õpilaskodu teemal ja materjali selleks polnud sugugi lihtne leida. Mõningaid Soome koolide kogemusi uurides oli hea meel tõdeda, et kuigi me alustasime täiesti omapäi, kelleltki eeskuju võtmata, olime õiges suunas läinud ja õiget asja ajanud. Ja kui nüüd on juba järjest näha, et lapsed lõpetavad ja hiljem hakkama saavad, siis on rõõm seda suurem, et teeme õiget asja. Kas just alati kõige õigemini, ei julge väita. Kindlasti oleme teinud ka vigu, aga me õpime kogu aeg.”

Millest tuleks õpilaskodu asutades kindlasti hoiduda?
“Altminek on garanteeritud, kui arvatakse, et see on üks lihtne võimalus kooli õpilaste arvu suurendada. Siis on see kuritegu nende laste suhtes, keda me sinna kokku kuhjame. Terve meeskond peab olema valmis selleks, et õpilaskodu tähendab tõsist tööd ja pühendumist. Ei saa nii, et lihtsalt võtame lapsi juurde, muidu äkki pannakse kool kinni. Või võtame lapsed ja siis äkki leiame, et tegelikult ei taha nendega tegelda, saadame nad nüüd laiali. Kõike muud annab õppida ja sättida, aga meeskonna valmisolek peab olema. Koolijuhist koristajani peavad kõik ühe asja eest väljas olema ja tahtma lapsi aidata. Teine oluline põhimõte on uue alguse võimaldus. Mis oli, see oli. Kui laps tuleb meie kooli, ei hakka me kunagi susima seda, mis on varem olnud või miks nii on olnud see ei ole enam meie asi, sest seda ei saa muuta. Tähtis on, milline ta on praegu.”

Paraku oleks seda vist naiivne loota, et ühel päeval õpilaskodusid enam ei vajata...
“Kindlasti. Olen sel teemal ka taanlaste loenguid kuulanud ja nende sõnum oli, et kuigi Taani ühiskond on ju ometi tunduvalt arenenum kui meil ja kõik paistab tore olevat, kasvab abivajavate laste arv iga aastaga. Vanemad ei tule oma lastega toime. Paljud lapsed kõnnivad tänavale ka nendest peredest, mis on küll materiaalselt kindlustatud, aga kus pole laste jaoks aega. Meil on esialgu siiski laias laastus selliste perede lapsed, kus on majanduslikud võimalused väga viletsad. Samas peab jälgima seda hella piiri, et me ei õpetaks oma aitamisega lastele abitust. Peame neile vihikut või pastakat andes alati meelde tuletama, et see maksab. Samas oleme loonud tingimused, et ükski laps ei saaks öelda, et tal pole võimalik õppida sellepärast, et tal pole töövahendeid. Aastal 2000 näitas uurimus, et põhikooliealistest lastest ei käinud 4000 koolis. Minu arvates on see number hirmuäratav. Kui meie alustasime õpilaskodu tegemist ja nägime hirmsat vaeva, et ühele kasvatajale palka maksta, näidati televiisorist, kuidas oli suur hulk raha antud selleks, et teha uurimus, kas Eestis üleüldse on tänavalapsi. Kolm kõpskingadega daami kõndisid mööda Tallinna ringi, vaatasid mõnest aiaaugust sisse ja lõpuks tõdesid, et neid lapsi polegi. Mul on väga hea meel, et meie valla juhid ei öelnud tol korral, et mis sa tühja jändad, vaid mulle anti tegutsemiseks vabad käed. Ja et praeguseks oleme jõudnud üle-eestilise õpilaskodude projektini.”

Tallinna Mustamäe Gümnaasium 40

Nii aastakümneid on kestnud me kool, peegeldand varju ja valgust. Nüüd on ta lapsi küll pea igal pool, siin oli alguste algus. (Read õpetaja Regina Peeti kirjutatud kooli hümnist)

1. septembril 1965 avati Musta-mäe esimene eesti õppekeelega kool –Tallinna 44. Keskkool. Päev varem oli riiklik komisjon võtnud koolihoone vastu hindega “hea”. 1. septembri aktusel oli 936 õpilast. Aastatel 1965–1983 kooli juhtinud Ellen Kuum kirjutas kooli kroonikasse nii: “1. septembril 1965 toimus koolimaja pidulik avamine. Tibutas kerget vihma, kuid see ei rikkunud pidulikku meeleolu.” Kauaaegse koolijuhi sõnade kohaselt “pani Rein Ristlaan õpilastele südamele uues majas hästi õppida, laitmatult käituda, et alati ja kõikjal hoida oma kooli head nime, ning lõikas läbi traditsioonilise punase lindi, avades seega pääsu uude koolimajja”. Mustamäe kasvas. Mõnel aastal töötas kool isegi kolmes vahetuses. Eelmisel õppeaastal koolihoone renoveeriti, kuid majas ei jätku endiselt ruumi kõikidele klassidele. Seetõttu õpivad 1.–3. klassi õpilased Männi lastepäevakodu ruumides. Remondi käigus ehitati juurde ruume keeleklassidele, laiendati sööklat ja ehitati uus peasissekäik. Pikisilmi oodatakse staadioni remonti. Õpetajate ja õpilaste arvates on koolimajas tänapäeva nõuetele vastava õpikeskkonna loomiseks veel palju teha. Esimesest õppeaastast alates on meie koolis õpetatud süvendatult keemiat, 1968. aastal alustas tööd esimene inglise keele klass. Seda, kuidas kool tööd alustas ja kuidas elati 1960. aastate Mustamäel, võivad kaasakiskuvalt jutustada õpetajad Elvi Martin, Tiina Metsma, Tiiu Saava, Saima Velling ning Regina Peet, kuna nemad on töötanud meie koolis selle avamisest alates. Endistest õpilastest töötavad koolis direktor Kaidor Damberg, õppealajuhataja Harlet Arismaa, inglise keele õpetajad Marju Kubre ja Ingrid Teigar ning matemaatikaõpetajad Marge Raudmägi ja Helli Lõoke. 1997. aastast kannab kool Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi nime. Ole-me ikka püüdnud säilitada parimat, mis iseloomustab meie kooli – kokkukuuluvustunnet, vaimsust ja avatust uuele. Sellest lähtuvalt on alates 2001/2002. õppeaastast meie gümnaasiumiklassides kolm õppesuunda (keelesuund, keele-reaalsuund ja keskkonna-loodussuund). 2. klassist alates on õpilastel võimalik õppida süvendatult inglise keelt. Aastaid kestnud traditsioone hoides ja uusi tavasid luues peame ikka meeles, et oleme esimene eesti õppekeele-ga kool Mustamäel. Meil töötavad õpetajad, kes mäletavad “alguste algust”.

Merle Raidma,
õpetaja

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine

2004. aastal pani õpetaja Maia Masing aluse traditsioonile tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva näidendiga. Abi-turiendid valisid teksti ja asusid ettevalmistusi tegema. Valmisid dekoratsioonid ja kostüümid, jagati rollid. Esimesel aastal leiti sobiv tekst Andrus Kivirähkilt – satiirilise marueestlase pro-totüübi Ivan Orava pajatustest. Etendus toimus pantomiimina Ivan Orava selgitava jutu taustal. Lõbus oli, nalja sai ning kõigile osavõtjatele ja pealtvaatajatele jäi aastapäevaaktuselt meelde eestlaseks olemise rõõm. Järgmisel aastal algasid ettevalmistused juba varakult. Seekord kirjutas näidendi andeka ajalookriitilise tajuga abiturient Ott Pabut. Etendus “Eile nägin ma Eestimaad” algas Eesti Wabariigi kuulsusetu lõpuga Stalini-Hitleri sobingu tõttu ja viis vaatajad seejärel tänase Eesti Vabariigi päevakajaliste sündmuste keerisesse. Etendusest jäi kõlama autori sõnum: meil tuleb jääda eestlasteks ka Euroopa Liidu avarate võimaluste keskel. Eesti ajaloo võtmefiguure kehastama kaasati õpilaste kõrval ka õpetajad. Siinkirjutaja esines president Pätsi kogukas osas, kehalise kasvatuse õpetaja Enn Uussaar mängis Edgar Savisaart. Veenvalt esinesid Rene Mets peaminister Partsi kandvas rollis, Rainer Mere vuntse liigutava Stalinina jpt. Nooremad õpilased teadsidki edaspidi lõpuklasside õpilasi eelkõige näidendi rolli järgi ja mõnestki abituriendist sai tõeline staar. Etendus pakkus igas vanuses vaatajale äratundmisrõõmu ja aitas meenutada ajalugu tuntud tegelase või sündmuse kaudu. Kuna seni on osalejad ja vaatajad saanud huvitava kogemuse, oodatakse Eesti Vabariigi aastapäeva põnevusega. Võib-olla kujuneb just sellest traditsioonist uus ja värske nägemus riigist, mille loojaks saab tänaste noorte andekus.

Veiko Jõeäär,
ajalooõpetaja

Õues õppimisele pole tulevikus alternatiivi

Soov näha ehtsat õueklassi ja õues õppimist ajendas 32 õpetajat sõitma Linköpingi ülikooli professori Anders Szczepanski kutsel Rootsi. 15 aastat tagasi Šotimaal alanud liikumine on praeguseks leidnud rohkesti järgijaid nii Norras, Taanis, Rootsis kui ka Soomes.
 
 “Ega selle käimalükkamine Rootsiski kerge olnud. Huvi õues õppimise vas-tu algas Andersi soovist laiendada vaba aja veetmise võimalusi,” selgitab õpetajatele Mikk Sarv, õuesõppe projekti käivitaja Eestis. Nüüdseks on jõutud õuesõppe filosoofiani, kaitstud on esimesed doktorikraadid ka siinpool Atlandi ookeani. Kanadas ja USA-s on alates 1940. aastaist kaitstud üle 700 doktoritöö õuesõppe kohta. Uuringud tõestavad, et õueõpe vähendab koolistressi ja aitab maandada õpilastevahelisi konflikte ning pingeid.
 
 Klassiruum väljaspool kooliust

 “Õuesõpe on linnakoolidele hoopis olu-lisem kui maakoolidele,” ütleb professor Szczepanski. Laialt levinud arusaamise kohaselt puudutab õuesõpe üksnes maakoole, kus kooli lähedal kasvab mets, haritakse põlde, pesakastidesse kooli ümbruse puudel tulevad kevadel tagasi kuldnokad ja teised rändlinnud. Loodus oma aastaaegade rütmide, värvide, helide ja lõhnadega saadab last päevast päeva. Linnakoolide ülesandeks õuesõppe tundides võiks olla linnalooduse kõrval linna kui elusorganismi tundmaõppimine. Tema “kodustamine” sel moel, et noor inimene võiks täie kindlusega öelda: “See on mu kodulinn. Ma tunnen tema ajalugu. Tean tema probleeme ja kitsaskohti. Tahan kaasa aidata oma kodulinna arengule.” Sellise õppe klassiruumiks on kõik see, mis jääb väljapoole kooliust. Ko-du-tänav, ajaloo- ja kunstimuuseumid, vanalinn oma legendidega, pisi-poed ja kaubamajad, ettevõtted, linna elektri- ja sidevõrgu, vee ja kanalisatsiooni ning “kopsude” (haljasalade) toimimine. Nende kohta ülesannete ja uurimistööde tegemine võiks alata 1. klassist ning lõppeda 12.-s. Nii on lootust, et saame pärast güm-naasiumi või ametikooli lõpetamist ühiskonda noore inimese, kellele linn ei ole vastik koht, kust on tarvis iga hinna eest põgeneda, vaid tema kodu ja tööpaik.
 
 Uudishimu ja loovus

 “Meil kulus kogu kooliga õuesõppele üleminekuks kaks aastat,” ütleb Nyköpingi eeslinnas asuva Bergsham-mari 6-klassilise algkooli rektor Kerstin Forsberg. Kahe aasta jooksul said kõik õpetajad teadmisi nii õuesõppe filosoofiast kui ka metoodikast, kuidas eri ainete tunde läbi viia. Meie nägime õuesõppe matemaati-katundi 6. klassis. Kogu klass oli jaotatud rühmadesse ning tunnis koguti informatsiooni elava liiklusega maanteel sõitvate autode kohta: millist marki on autod, mis värvi nad on, milline on autode arv ühes minutis, kummas reas, kas vasak- või parempoolses on tihedam liiklus jne. Andmete põhjal koostati seejärel klassis arvutis diagrammid. Võrreldi neid nädalapäevade ja aastaaegade lõikes. “Tähtis on, et sellistel tundidel oleks laste jaoks praktiline väljund,” leiame tundi vaadates ühiselt. “Riiklik õppekava jätab Rootsi õpetajatele vabad käed eesmärkide saavutamisel. Koos paneme need küll paika, kuid iga õpetaja loovisikuna realiseerib need omamoodi,” toonitab Kerstin. “Meie õpetamise ja õppimise eesmärk ei ole laste konkurentsiks ettevalmistamine, vaid see, et laps õpiks maast madalast ennast võitma. Temas kasvab kooli abiga enesekindlus ja julgus probleemidega toime tulla. Ta on aldis koostööle ja maailma eripalgelisuse mõistmisele. Säilivad uudishimu ümbritseva vastu ja julgus olla loov. Konkurentsi jõuab elus õppida küll ja küll. Õppimise aluseks peab olema uudishimu, loovus, mitte tahtmine olla teisest parem.” Nii on lootust, et ühiskonda tulevad noored, kes ei hakka ütlema: “See mind ei koti! Pole minu rida! Mind ei huvita!” “Õuesõpe aitab lapsel olla tema ise, saada tagasi loomulik olemine ja uudishimu,” ütleb Mikk Sarv õpetajatele. “Kui te enne tundide algust koolides algklassilastele hommikuringi teete ja varest kraaksumas või varblast säutsumas kuulete, siis nad ju räägivad teiega: “Vaata! Mina olen siin!” Tarvis on õppida kuulama seda, mida on loodusel meile öelda. Edasine võõrandumine loodusest muutub ohtlikuks mitte üksnes kogu ökosüsteemile, vaid ka inimesele endale. Klassitoas olemise harjumusest ning lummusest on tarvis lahti saada.”
 
 Ajaloo rändkirstud koolidesse

Kohtumine Nyköpingi lossi muuseumipedagoogi Stina Ericssoniga on muljetavaldav. Daam pakatab elurõõmust ja optimismist, kui muuseumitundidest rääkima hakkab. Lapsed teevad esivanematega kontakti saamiseks väga õrnalt ja ettevaatlikult lossimüüri kividele pai. 7–12-aastastele pakub suurt huvi lossi keldrites kolamine, kohtumine nahkhiirte ja mööda kiviseinu ronivate ämblikega. Iga kooliaasta alguses saadab muuseum kõikidele Kalmari lääni koolidele kalenderplaani õppeaastal toimuvate ürituste kohta. Ühe klassi kohta 500 Rootsi krooni maksvate muuseumiekskursioonide eest tasuvad kommuunid. Bussifirmad võimaldavad kõigile lastele lääni piires tasuta sõidu muuseumisse. Rootsis on aru saadud, et oma maa ajalooga tuttavaks saamise eest pole tarvis lastelt raha küsida. Kõige oodatumad üritused on jõulud ja lihavõtted. Siis saab riietuda keskaja riietesse, süüa pika laua taga pussi ja puulusikaga tolle aja toite. Röhitseda, kui selle järele tekib vajadus, süüa noa otsast liha ja leiba. Keskaja seisuste riided saavad lapsed selga loosimise teel. Õpetajatele langeb tavaliselt pesunaiste roll. “Kui räägitakse keskajast, mõeldakse tavapäraselt selle all uhkeid rüütliturniire ja kauneid romantilisi daame, kelle eest oldi valmis surema. Meie tutvustame lastele eelkõige põlluharijate ja linnakodanike eluolu. Vastavalt aastaajale muutub ka programmide sisu. Lisaks torni ronimisele ja relvadele on kõigil lastel võimalus panna endale pähe tõeline rüütlikiiver ja võtta kätte raske mõõk. Ikka selleks, et saada aru: ajastud on erinevad. Enne filmidesse ja raamatutesse jõudmist on nad olnud tegelikkuses. Sellest aastast alates hakkame koolidele saatma eri ajastute kirste. Kiviaja kirst on valmistatud kasetohust ning see sisaldab kivist tööriistu ja odaotsi. Nii on võimalik klassitoas neid rahulikult näppida, kohtuda nende kaudu oma esivanemate vaimuga ja arutleda tolle aja inimeste eluolu üle. Järge ootab pronksiajastu kirstu komplekteerimine.” Bullerbysse ja Astrid Lindgreni lapsepõlvemaale jõuame oma Rootsis viibimise teise päeva pärastlõunal. Tibutab vihma. Vana raagus kastan Vahetalu ees, lukus aiaväravad ja klaasverandauks, silt “Private”, vettinud kaselehed jalge all. “Eile jooksid siin ühes õues veel põrsas ja lambad ringi. Ülejäänutes elatakse ainult suviti,” ütleb Anders ja läheb seda õue otsima. Veidi aja pärast tuleb ta tagasi ja laiutab käsi. Ettekujutus, et veel on elus Astridi vanaisa ja Astrid ise tuleb vastu, ei jäta mind maha. Bullerby maailma lummus, mis lapsepõlvest alates kaasas on, ei lase reaalsusel kuidagi võitu saada.
 
 Kaotatud paradiisi otsimas

 Oleme sel päeval ainsad külalised. 15 kilomeetri kaugusele Bullerbyst jääb Vahtra-mäe Emili küla. Kunagise lauda uksel, milles suvel on kohvik ja pood turistide tarvis, ripub taba. Ootad, et iga hetk tormavad nurga tagant välja Britta, Bosse ja Olle. Ent seda ei juhtu. Maailma, kus elasid nemad, pole enam. Latt-tarade asemel ümbritseb põlde ja karjamaad kolmekordne tsingitud okastraat. Pole enam aeg, kus kõik rääkisid ühesugustest asjadest, tundsid rõõmu ühtmoodi kevadest ja suvest, heinateost, viljalõikusest ning kartulivõtust, isa linnaskäigust. Kus lõhnadki kõikides Bullerby majades olid ühesugused. Aga Bullerby elab miljonite laste jaoks edasi raamatutes ja filmides, luues niimoodi ikka uuesti paradiisilummust, milleta ei ole olemas tõelist lapsepõlve. “Kus on meie Nukitsamehe, Pokude, Naksitrallide, Krõllide, Arabellade, Juhan Jaigi juttude kangelaste maailm, kuhu saaksid tulla nii lapsed kui ka vanemad, vanaisad ja vanaemad¥” küsib Björkforsi külalistemaja kaminasaalis pärast rühmatööd Siim Krusell TLÜ täienduskoolituskeskusest.
 
 Õueklassi ehitamine on lihtne

Frödinge kooli metsaklass äratas Eesti õpetajates imestust: “Poleks oodanud, et see nii lihtne on. Ei kallist sisseseadet ega erivarustust. Sellega saaksid meie isad suurepäraselt hakkama.” “Alguses olid mõned tüdrukud vä-ga skeptilised, kui neile metsaklassi ehitamisest rääkima hakkasime,” jutustavad Frödinge kooli meesõpetajad. ““Sääsed, keti otsas rippuv katel, välikemps… Igav! Nõme!” korrutasid nad. Metsaklassi ehitamine, kus lisaks isadele olid abiks ka õpilased, muutis oluliselt viimaste käitumist.” Koos õpiti koorima palke, püstitama lattide abil varjualust vihma vastu, ehitama üle oja silda, rajama lõkkeaset. Laoti valmis leivaahi, kus küpsetatakse leiba. Frödinge kirikule kuuluvas metsas on lisaks sellele ehitatud ka lava draamatundide tarvis. Trollid ja nähtamatud metsavaimud, kelleks olid sel päeval kehastunud õpilased, andsid tunnistust sellest, et metsadraamatunnid on läinud täie ette. Poisid saavad siin olla poisid. Korjata hagu, teha lõket, midagi meisterdada. Tunda end vajalike ja meestena, mitte lihtsalt prügipange väljaviijatena. Nädal pärast tagasisõitu saan oma kodukülas kokku ühe erametsaomanikuga. “Ma arvasin ka ise, et laste tarvis on vaja rajada üks selline koht,” ütleb ta pärast minu ettepanekut. Tagasiteel “Viktoria” parda konverentsisaalis toimunud rühmatöös leidsid Eesti õpetajad, et õuesõpe aitab maandada koolistressi, vähendab konflikte, soodustab õpilaste ja õpetajate koostööd, parandab kooli sisekliimat, lähendab koolile lapsevanemaid, on tore vaheldus igapäevasele kooli-elule, aitab kaasa klassi meie-tunde tekkimisele, annab praktilisi teadmisi ja oskusi, hoiab alal huvi looduse ja elu vastu, aitab areneda loovusel ja aktiivsusel, kasvada vastutustundlikul kodanikul.