Kuidas säilitada väikekooli?

Püüan Kohila Gümnaasiumi Hageri klasside praktilise kogemu-se põhjal selgitada, kuidas oleks võimalik säilitada väikekooli.

Väikestest maakoolidest on palju räägitud ja nende vajalikkuses ei kahtle justkui keegi. Väikekoolide püsimajäämine sõltub paljudest objektiivsetest ja subjektiivsetest teguritest. On paikkondi, kus väikesed algkoolid töötavad raskustele vaatamata hästi.
Teises kohas küll otsustatakse väikese algkooli säilitamise poolt, kuid esimesel võimalusel panevad otsustajad oma lapsed suuremasse kooli. Siis järgnevad teised ja nii see väike kool hääbubki.

Oma kool pidi jääma
Kuidas säilitada ja kas säilitada Hageris algkool¥ Aastal 2000 toimus sellel teemal palju mõttevahetusi ja vaidlusi. Hageri algkool töötas tol ajal metsamajandi endises keskuses, kus suurim puudus oli ruumikitsikus. Lihtsaim variant oleks olnud suunata 40 õpilast kuue kilomeetri kaugusel asuvasse Kohila Gümnaasiumisse. Seda enam, et õpilasliini bussid viisid igal hommikul vanemate klasside õpilasi just sinna. Kuid Hageri rahvas ja omavalitsus leidsid, et väikese algkooli eelised on nii silmanähtavad, et kool peab Hagerisse jääma. Piirkonna kõige väiksematel poistel ja tüdrukutel peab olema võimalus õppida kodu lähedal.
See otsus tähendas uue koolihoone ehitamist ja 2002. a lõpus valmis uus õppehoone Hageri Rahvamaja juurdeehitisena. Et mitte komistada ülaltoodud näite otsa, kus lapsed lõpuks ikka suurde kooli pannakse, otsustati Hageri kool liita Kohila Gümnaasiumiga, seega viia ühtse juhtimise alla.

Väike kool vajab toetust
Liitmine sai teoks 1. septembril 2002, just mõni kuu enne uue koolihoone valmimist ning Kohila alevi ja Kohila valla liitumist ühiseks omavalitsuseks. Kuigi Hageris oli valmimisjärgus uus ja nüüdisaegne õppehoone, kus õpitingimused paremad kui Kohilas, leidus lapsevanemaid, kes tahtsid panna oma lapse õppima Kohilasse. Põhjuseid oli mitu, kuid peamine ikka see, et suures koolis on paremad võimalused ja omandatav haridus kindlasti parem. Selgitasin, et kool on nüüd üks, juhtimine, õppekava ja nõudmised samad, kuid see teadmine mõjus vaid kevadeni, õppeaasta lõpuni.
Aasta möödudes minu selgitused lapsevanemaid enam ei veennud ja Hageri kooli tuli leida uued õpetajad. Õpetajate valikul pöörasime erilist tähelepanu sellele, et õpetajad oleksid huvitatud ja võimelised juhendama ka huviringide tööd.
Tänases Hageri koolis, mida ametlikult nimetame Kohila Gümnaasiumi Hageri algklassideks, õpib neljas klassikomplektis 52 õpilast. Liitumisest on möödunud kolm aastat. Meie kogemus ütleb, et väike kool saab olla elujõuline ja edukas, kui teda toetada ja abistada. Ennekõike aga luua võrdsed võimalused nii õpilastele kui õpetajatele, olenemata sellest, kas õpid/töötad Kohilas või Hageris. Meie ühine töö on sujunud ja Hageri õpilaste suurde majja õppima asumine viiendast klassist alates toimub valutult.
Väikese kooli poolt vaadates on liitumise plussid järgmised: õpetajatele paremad täienduskoolitusvõimalused, tulemuslik koostöö suure maja algklassiõpetajatega; erialaspetsialistide (logopeed, psühholoog, sotsiaalpedagoog, meditsiiniõde, peotantsuõpetaja) kasutamise võimalus, heal tasemel varustamine õppekirjanduse ja -vahenditega; ühised spordipäevad ja kultuuriüritused; võimalus harjuda suure majaga, kus õpilastele toimuvad arvutiõpetuse- ja sporditunnid.
On ka miinuseid: juhtkond kaugel, infovahetus kohati lünklik, aja sobitamine ühisürituste korraldamiseks keeruline (tunnid algavad eri kellaaegadel), erialaspetsialistid on keskendunud rohkem suurele majale.

Rahaga ei saa kõike mõõta
Koolijuhina tunnetan hästi, et väikese kooli ülalpidamine on kulukas, kuid kõik need võimalused, mida suudab lastele pakkuda väikene algkool, ei ole mõõdetavad rahaga.
Lõpetuseks võiks öelda, et tänu liitumisele on kool Hageris säilinud, õpilaste arv on kasvanud, õpetamise tase paranenud. Seda ei olegi vähe.

Raivo Heinaru,
Kohila Gümnaasiumi direktor

Väärikalt vastu 2007. aastale

Nagu teada, on juba võetud vastu otsus nende õppeainete kohta, mida vene gümnaasiumides hakatakse eesti keeles õpetama. Teiste hulgas on ohvriks toodud ühiskonnaõpetus. Kuni ühed arutavad sellise valiku otstarbekuse üle, astuvad teised samme õpetajate ettevalmistamiseks uueks olukorraks.

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsiooni­keskus organiseeris ja viis sügisesel koolivaheajal läbi ühiskonnaõpetuse õpetajate täiendusõppe, lähtudes nähtavasti sellest, et “kui harjuda, siis harjuda”, sest seminar vene õpetajatele oli eestikeelne.

Järjest vähem emakeelset nõu
Õigupoolest ei harju vene õpetajad sellise olukorraga. Iseseisvusaastatel on nad seoses kohustuste pideva uuenemisega ja püüdes tõsta oma kvali­fikatsiooni, külastanud järjepanu kõik­võimalikke kursusi. Õpingute efektiiv­sus pole alati märgatav, kuid teha ei o­le midagi. Millegipärast arvatakse, et riigikeele kesktase (tuletan meelde, et kesktase on eranditult kõigi jaoks vajalik miinimum) võimaldab iga lektori eestikeelset esinemist mõista ilma tõlketa. Teisiti öeldes toimub “keele­kümblus”. Kui olla päris aus, võib soo­vi korral aru saada ettekandjate peamisest mõttest, kuid mitte enamast.
Kolmel oktoobripäeval said kogu Eestist kokku tulnud seminarist osavõtjad igapäevaelust eemal (kursused toimusid Kõrvemaal) võimaluse arutada ühiskonnaõpetuse õpetamise metoodilisi küsimusi eesti keeles, tutvuda sellega seotud rahvusvaheliste projektide ettevalmistamise ja grupijuhtimise põhimõtetega ning nendes osalejate rolliga. Kuulati loenguid seoses narkomaania ja aidsi levikuga kujunenud olukorrast Eestis (muide, õppefilmi tegelased olid vene asotsiaalid). Ei saa öelda, et kursuse korraldajad poleks suhtunud riigi püstitatud ülesandesse tõsiselt. Eriti väärib kiidusõnu REKK-i ühiskonnaõpetuse peaspetsialist Mare Räis.
Praegu on juba mõttetu nuriseda, et vene pedagoogid saavad järjest vähem kutsealast nõu spetsialistidelt oma emakeeles. Kuid mulle ei anna rahu küsimus, kellele seda vaja on. Kellel on sellest parem, et ühiskonnaõpetuses, kus kavalalt põimunud ühiskondlikest huvidest on sageli raske saada aru ning kus on väga tähtis kontakt auditooriumiga ja aktiivne dialoog temaga, ei ole gümnasistidel võimalik oma emakeeles asju arutada?
Üks näide. Ühes õppetunnis olime jaotatud kahte rühma ning psühholoo­gid tegelesid meiega ühel teemal ja sama kava alusel. Mõlemad grupid alustasid korraga, kuid läksid vaheajale eri ajal. Põhjus oli lihtne: ühe grupi lektor hakkas meie palvel suhtlema vene keeles. Selles rühmas osalenud said käsitletava materjaliga kiiremini hakkama ja arutlesid selle üle elavalt ka vahetunnis. Need aga, kes osalesid teise, “integreeritud” grupi töös, tegelesid ülesannetega kauem ega ilmutanud mingit entusiasmi.
Muidugi tuleb uus alati raskustega. Kõige raskem on muuta iseennast. Eriti raske on teha seda siis, kui ei mõista asja vajalikkust. Kahju, et meie kogemused ja oskused, millele paljud meist võivad uhked olla, osutuvad paari-kolme aasta pärast tarbetuks.

Mure tuleviku pärast
Muuseas, osaliselt oleme kõigi nende üleminekute ja “kümblustega” küpse­vas kriisiolukorras süüdi ise, lubades manipuleerida oma arvamusega. Kolleegidega vesteldes jõudsin järeldusele, et väga paljud on tõsiselt mures enda ja venekeelse koolihariduse tuleviku pärast. Väga paljud nii vene kui ka eesti koolide õpetajad on skeptilised venekeelse gümnaasiumihariduse reorganiseerimise forsseerimise suhtes, leides, et objektiivsed eeldused pole selleks veel küpsed. Pealegi ei ole meile vahetust. Paljudes koolides annavad ühiskonnaõpetust, mille haridusministeerium kavandas esialgu kogu koolikursust hõlmavaks tsükliks, juhuslikud õpetajad, kellele need tunnid on lisakoormus. Väga tihti tuleb sellist olukorda ette ainesse sissejuhatuse etapil. Seega ilmneb pealiskaudne lähenemine juba päris alguses. Nii ei tulegi imeks panna, et haridusametnike valik langes just ühiskonnaõpetusele.
Ministeeriumi kaalutluste loogika on mulle segane: väidetakse, et humanitaartsükli aineid on lihtsam muus keeles õpetamisele üle viia. Miks? Nähtavasti ei ole riigile vaja inimesi, kes suudaksid esitada ebameeldivaid küsimusi ja nõuda põhjendatud vastuseid. Kas pole imelik, et senini ei ole keegi vene koo­lide õpilastelt ja nende vanematelt küsinud, mida nad ise sellest arvavad? Kasutades ära sellist “vaakumit”, teevad mõned noorteorganisatsioonid, mis justkui esindaksid peaaegu kõigi vene õpilaste huve Eestis, kõlavaid avaldusi 2007. aasta kohta – see on igavene tahtmine joosta veduri ees.

Eesti otsib oma teed
Neil päevil Eestit külastanud Rootsi diplomaat Rolf Ekeus kohtus ajakirjanduse andmetel kirdeala vene intelligentsi esindajatega, kuid millegipärast ei olnud tema plaanis kohtumist vene koolide õpetajatega. Võib-olla sellepärast, et avaliku dialoogi lootust ei ole: võim kasutab oskuslikult vene õpetajaskonna traditsioonilist passiivsust ja on suunanud diskussiooni 2007. aasta kohta andma vastust küsimusele “kuidas?”, selle asemel, et vastata küsimusele “miks?”. Ja tulemus on nagu anekdoodis: “me ei toeta üleminekut eestikeelsele õppele, kuid nõuame valitsuselt venekeelse gümnaasiumihariduse hävitamise läbimõeldud protseduuri”. Meie eest hoolitsedes huvitub riik kõige vähem meie suhtumisest toimuvasse.
Kõigele võib leida seletuse. Veidi enne Kõrvemaa seminari osalesin veel ühes projektis juhtidele. Ühe paljukultuurilisust käsitleva ettekande teema oli lähenemine muukeelsele haridu­se­le eri riikides, kus rahvas räägib mi­tut keelt. Selgus, et maailmas ei ole selles osas ühtsust: Rootsi läheneb sellele küsimusele hoopis teisiti kui Kanada ja USA-s kasutusel oleval mudelil on vähe ühist Belgia omaga. Kuid absoluutselt kõikides tsiviliseeritud maades püütakse lähtuda kahest põhimõttest: ajaloolisest (arvestades ajalooliselt kujunenud olukorraga) ja ratsionaalsest (vastates küsimusele, milleni see võib viia). Eestis tahetakse nähtavasti leida eriline tee, mis neid kaht põhimõtet ignoreerib.

Igor Kalakauskas,
Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ajalooõpetaja

Euroopa eksperdid arutavad õpetaja kompetentsuse üle

21. ja 24. oktoobril Tallinnas toimunud Socratese programmi Comenius 2.1 projekti “Õpetaja kutsealase kompetentsuse hindamine” töörühma seminaril kõneldi õpetajakutse nendest aspektidest, mis lisanduvad ainepädevusele.

Millised pedagoogilised oskused ja isiksuseomadused võiksid õpetajal olla, et ta hästi hakkama saaks¥ Millised võiksid olla meetodid, mis aitavad neid kompetentsusi õpetajaks õppida soovivates inimestes määratleda¥ Kuidas õpetajaks õppija oma valitud ametiga seotud tugevates ja nõrkades külgedes paremini selgusele jõuaks¥ Neid ja teisi küsimusi tõstatasid seminaril õpetajakoolituse eksperdid Belgiast, Hispaaniast, Iirimaalt, Saksamaalt, Rootsist, Suurbritanniast ja Eestist.
Eri Euroopa maadest pärit ekspertide arusaamad õpetajakoolitusest ja õpetajate kompetentsuse määratlemisest ulatusid seinast seina. Kui Offenburgi esindaja rõhutas olulise aspektina õpetamisalaste oskuste ja vilumuste kujundamist, siis Luleå Tehnikaülikooli esindaja seadis esiplaanile hoolivuse, eetika ja empaatia. Seminaril kõneldi ka nende kahe nägemuse vahele mahtuvate Tallinna Ülikooli, Granada Ülikooli, Limburgi Kutsekõrgkooli, Edge Hill Kolledþi ja Iirimaa Rahvusülikooli Maynooth esindajate vaatepunktidest.
Erinevad seisukohad ei tähendanud töörühma jaoks sugugi vastuolusid. Need pigem elavdasid õhkkonda, andes kõigile seminaril osalejatele ainulaadse võimaluse kuulata ja diskuteerida seitsme maa õpetajakoolituse kogemuste üle ning arutada üheskoos tulevikuvisioone.
“Õpetaja kutsealase kompetentsuse hindamise” töörühm alustas 2003. aastal sügisel ning töötab kuni 2006. aasta lõpuni. Selle aja jooksul on plaanis kirjeldada Euroopa erinevate, eelkõige aga projektis osalevate riikide ootusi õpetaja kutseoskustele ning hoiakutele, laiendada arusaama õpetajakoolituse eesmärkidest ja sisust, koostada metoodilisi materjale õpetajaks õppija kutsealase arengu toetamiseks, arendada välja oma veebikeskkond ning korraldada 2006. aasta aprillis projekti tööd tutvustav rahvusvaheline sümpoosion. Projekti lõpetuseks 2006. aasta lõpus avaldab töörühm ka ühise teadusartiklite kogumiku eri maade kogemustest õpetaja kutsealase identiteedi ja selle kujunemise kohta.
Projekti töörühm on liikumas seatud eesmärkide suunas. Tallinnas toimunud kohtumise lõppedes tõdeti, et Euroopa riikides ei tohiks hakata ühtlustama õpetajate kutsealase kompetentsuse kujundamist. Samuti leiti, et õpetamine ja õppimine on ühest küljest seotud materiaalse keskkonna ja võimalustega, teisalt on selle juured sügaval inimeste väärtushinnangutes, käitumisharjumustes ja ühiskonna traditsioonides.
Projekti “Õpetaja kutsealase kompetentsuse hindamine” Eesti-poolne koordinaator ja Tallinna Ülikooli pedagoogilise praktika keskuse juhataja Inge Timoðtðuk ütles, et Euroopa riikide õpetajate ettevalmistamise seisukohalt on kindlasti väga vajalik koguda kokku eri maade parimad kogemused. Sellele toetudes saab teha selgemaid ja põhjendatumaid otsuseid ka Eesti õpetajakoolituse arendamisel.
PILDIALLKIRI
Inge Timoðtðuk: “Õpime Euroopa riikide õpetajakoolituse parimaid kogemusi tundma.”

Krista Männa,
TLÜ pressiesindaja

On juba novembri algus, aga tundub, et pikk ilus sügis kestab veel ja veel. Ma tean, et seekordne tore sügis on erandlik ega kordu. Ma tean, et emakeel on kaduvate keelte hulka arvatud. Seega – ei kordu.
Juba mitu kuud kannan mõttes kaa­-sas keelehuvilise (nii tituleerib ta end ise; või pani selle nime talle Postimees – ei tea) Jüri Valge mõttekäike eesti keele ülalpidamise kalli-dusest koos põhjendusega, mis keele-inimestele ammu teada: praegu­sest 5000–7000 keelest on saja aas­ta pä-rast alles vaid umbes 400. Alles jää-vad suured – need kaitsevad en-nast ise, ning väga väikesed kee­-led – nende igakülgseks arenguks loob tingimused Euroopa regionaal- või vä-hemuskeelte harta. Eesti kirjakeel ei kuulu ei suurte ega väikeste hulka ning seetõttu tuleb tõsiselt kaaluda selle arendamise otstarbekust….
See on väga põhjalik ja argumenteeritud artikkel, mille irooniast kantud lausa grandioosne sõnum seisneb selles, et eestikeelsele kooliõpetusele üleminek aastal 2007 ja üldse kogu see meie nn integratsioonipoliitika –mille teravamad nurgad võivad viia ka rahvuskonfliktideni – tuleb kaugelt kallim kätte kui üldhariduse üle­mi­nek nn suurtele (inglise, saksa, prantsuse, vene, soome, miks mitte ka his­paania ja araabia ning hiina) keeltele kõigis ainetes. Õpilased õpiksid nendes eri keeltele orienteeritud koolides mõnuga ja oleksid rahul, et maailm valla; vanemad oleksid rahul, et laste tulevik on maailmakodanikena kindlustatud, õppeedukus paraneks, eri koolide (ja seega ka neid kandvate kultuuride) vahel tekiksid sõprussidemed… Roosiline tulevik!
Ja mida varem me oma eesti-vene integratsioonipoliitikast loobuksime, seda suurem oleks kokkuhoid. Vabanenud vahendid võiks suunata maailmakultuuri-koolide asutamisele – esialgu inglise ja saksakeelsete, hiljem näeb, miliseid veel vaja. Sada aastat pole küll pikk aeg, kuid siiski piisav, et õigeks ajaks oma sobivasse keelkonda sulanduda.
Kui see J. Valge artikkel augustis ilmus, ootasin ma põnevusega, mis sellele järgneb. Aga – ei midagi. Ei ühtegi vastukaja kirjutavas pressis.
Mina ka ei kirjutanud. Siis. Ma kir­jutan nüüd. Aga ma olen neid hr Valge mõtteid + 167 neile vahetult järgnenud neti-kommentaari kogu aeg mõttes kaasas kandnud.
Ja viimase tõuke selle loo kirjuta­miseks on mulle andnud saated “Kaks takti ette” ja “Hoia ja keela”, kus oma-keelne laul on haruldus. Kuna tulevik on nagunii suuline (märkasin se­-da juba 1979. a, kui tahtsin heliplaadile pealkirjaks panna “Tulevik on suuline”, aga ei lubatud), emakeeles lugejaid jääb aga järjest vähemaks (miks muidu ilmub ikka enam luulet CD-del), siis pole siin imestada midagi, et teeme ingliskeelsesse maailma astumisega algust lauludega – meie revolutsioon on ju alati olnud laulev.

Meie kõige põletavam probleem on praegu rahvana püsima jäämine. Kogu taasiseseisvusaja jooksul on meie rahva loomulik iive olnud negatiivne, sündimata on jäänud 75 000 last. Et leida teed negatiivse iibe ületamiseks, on tarvilikud tõsikindlad uurimused selle põhjuste kohta. Muidu võib meid üsna kiiresti tabada antiikaja Euroopa kõrgeima kultuuriga etruskite saatus, kes lahustusid ekspansiooniga nende hulka tulnud roomlastes. Ja mis kasu on siis kõikidest nendest ponnistustest, mis me teeme oma elujärje parandamiseks, kui meie rahvast enam ei ole.

Madal sündimus on taasiseseisvumisega tekkinud uue ühiskondliku situatsiooni tagajärg. Sünnitajate kasvanud nõudmised ja olud ei vasta laste kasvatamise võimalustele. Nõnda ei soovitagi endale rohkem kui ühte last, kellega tegelemise raskus kohutab juba piisavalt, sest jätab vähe aega iseendale. See on suur ülekohus lapse ja muidugi ka kogu kahaneva arvukusega rahva suhtes.

Ainult rahast ei piisa
2004. aasta 25. novembri Postimees kirjutab, et eesti rahva vähenemise peatamiseks puuduvad head lahendused. Kui lugeda headeks vaid neid, mis toimivad iseeneslikult, siis küll. Kui me aga kõik, meie valitsejad kaa­sa arvatud, tahame püsima jääda, on need lahendused olemas. Nendeni jõud­miseks tuleb laskuda n-ö rohujuure tasandile.
Vanemahüvitise seadus, mis aitab peresid pisut enam kui aasta jooksul ja mis on olnud poliitilise kauplemise objekt – kas piirduda aastaga või lisada veel kuu, kaks, kolm –, ilmselt midagi ka aitab. Võrreldes varasemaga, võib selle arvele kirjutada ka 800 lisasündi. Aga see on ka kõik, sest ai­nult rahast ei piisa.

Ehitame kommunismi
Kostavad appikarjed, et lasteaiakohti ei jätku. Mullu olevat meil oodanud lasteaiakohta 7680 last. Neist 4000 Tallinnas. Meil ei ole lasteaiakohti ku­nagi jätkunud, sest need on kallid. Käesoleval aastal maksab Tallinna linn lasteaiakohale peale 2800 krooni kuus. Sellele lisandub kohamaksumus 500 krooni, mille maksab lapsevanem. Peale selle koha ehitusmaksumus (amortisatsioon) – 1000 krooni kuus. Lisaks on lasteaiad laste haigestumiste tõttu alakoormatud. Nagu näitab statistika, on aed koormatud 65–80%, mis tähendab, et igale lasteaias viibivale lapsele maksab omavalitsus peale 3500 krooni kuus. Kokku 5000 krooni kuus! Seega on lasteaedadele eraldatud raha laste sagedaste haiguste tõttu halvasti kasutatud – hooned tahavad hooldamist, personal palka jne.
Rahvastikuminister taotleb uute lasteaiakohtade rajamist, sest kohti ei jätku. Ministri büroos mullu kokku pandud rahvastikupoliitika strateegias on üles loetud palju üldsõnalisi kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid, sealhulgas sünnitoetuste tõstmine 5000 kroonini, lapsetoetuste süsteemi ja lapsehooldustasu korrastamine, üksikvanema toetuse tõstmine, töö- ja pereelu ühildamine, meeste julgustamine pereelus suuremas ulatuses osalema, laste päevahoiu alternatiivsete võimaluste ettepanekute ja kontseptsioonide väljatöötamine ja elluviimine 2006. aastal, lapsehoidja kui teenuse legaliseerimine, lapsehoidja mooduli loomine kutseharidussüsteemis ja kutsestandardi loomine, koolieelse lasteasutuse ja piirkondliku nõustamiskeskuse kontseptsiooni arendamine ja rakendamine ning lapsevanemate nõustamise ja koolitamise süsteemi arendamine, lapse huve arvestava tasakaalustatud asendushooldussüsteemi väljatöötamine.
Justkui kommunismiehitaja programmdokument! Ei midagi enamat. Ette on nähtud kindlustada 3–6-aastased lapsed lasteaiakohaga 90%, 1–3-aastased 33% ulatuses. Lasteaedades on ette nähtud, et alla aastaste laste puhul tuleb iga nelja, 1–2-aastaste puhul iga kuue, 2–3-aastaste puhul iga kaheksa ja üle 3-aastaste laste puhul iga viieteistkümne lapse kohta üks täiskasvanu.
Mis see lasteaiakoht siis küll maks­ma läheb¥! Rahvastikupoliitika strateegia näeb ette, et kulutused koolieelsetele asutustele nii riigieel-arve kui ka kohalike omavalitsuste eelarvete kaudu peavad jõudma 1%-ni SKP-st. Ligikaudsete arvestuste järgi peaks see olema juba saavutatud. Ja millal need vajalikud lasteaiad ükskord valmis saavad¥ Julgen arvata, et mitte kunagi. Lasteaedadega on võimatu haarata kõiki lapsi.

Kodus on lapsel parem
Kogu meie laste kasvatamise süsteem vajab kardinaalset ümberkorraldamist ja hoopiski mitte lasteasutuste süsteemi absolutiseerides. Lasteaia kui institutsiooni loomisega olnuks laste hoidmine justkui lahendatud. Nõukogude võim kanoniseeris laste­aedade institutsiooni hoopiski. Vanemad (emad) tööle, kus nad saavad anda endast parima, lapsed karjas kvalifitseeritud kasvatajate hoole alla parimates võimalikes tingimustes. Ka enamik meist peab lasteaia läbimist eluteel paratamatuks etapiks, mõtle­mata seejuures, mida lasteaed nii las­tele, vanemate kui ka ühiskonna jaoks tervikuna tähendab.
Tavaliselt lapsed lasteaeda minna ei taha. Mõni jääbki röökima, kui ta igal hommikul kui lumepall üle ukseläve aiatädi kätte visatakse. Laps pidavat kohe vait jääma, kui vanemad lahkuvad. Ilmselt tunnetavad paratamatust, sest lapsed tunnetavad oma meeltega paljugi ära. Kodu on see, mis neile ja ka täiskasvanutele vajaliku kindlustunde annab. Kodus laps tunneb, et on keegi, kui mitte ainus. Lasteaias aga mitte. See tõsiasi saab lastele kiiresti selgeks.
Pedagoog Ants Silla kaks poega käisid lasteaias, kolmandat ta varasemate kogemuste puhul sinna enam ei saatnud.
Aastatuhandeid on lapsed kodus kasvanud. Kodus sotsialiseerub laps kõige paremini. Lasteaias kasvab sotsiaalselt steriilne laps. Kasahhi kirjanik ja ühiskonnategelane Tšõngõz Ajtmatov on kirjutanud, et ta tunneb lasteaiast läbi käinud inimesi kui igati toredaid, aga nad olevat kõik ühesugused. See on ränk süüdistus.

Õpetada, mitte karjatada
Aias saab, nagu kasvatajad ise kinnitavad, suurt lastehulka vaid karjatada ja mitte õpetada. Aga õpetada tuleb, sest lapsed on varmad õppima ning see aeg, kui nad seda teha tahavad, tuleb hästi ära kasutada.
Seda, mida noored vanemad tavaliselt teha ei oska ega suuda, oskavad ja suudavad kvalifitseeritud kasvatajad. Seega näen lahendusena saata sellised kasvatajad koju sama raha eest, mis omavalitsus ja vanemad praegu lasteaiakoha eest maksavad. Kolmele, aga miks mitte ka viiele lapsele on võimalik juba vajalikku õpetada ja nendega nõutaval määral toime tulla. Kasvataja aga saaks väärilise palga. Miks peab praegu lasteaiakoha kinni maksma omavalitsus ja mitte riik, on mulle arusaamatu. Näen siin, nagu nõukogude ajal öeldi, rahvavaenlase karvast kätt.

Libe kasvu reserv
Nii palju kvalifitseeritud kasvatajaid, et neid jätkuks sellisel moel kõikidele lastele, peaks meil olema. Ainuüksi Tallinnas on neid 2400, kellest tuhandel on kõrgharidus. Peale nende on lugemata hulk pensionäridest õpetajaid. See on vägi, kellega saaks imet teha. Ainult et seni töötab valdav osa neist tasuvamal tööl. Ilmselt on vajalik luua lastekasvata­jate assotsiatsioon, kes vahendaks nii kasvatajaid kui ka lapsevanemaid, kindlustamaks vanemad heade kasvatajatega, ning kelle käes oleks rahakott kasvatajatele palga maksmiseks.
Kasvatajaid koju saades saab noor pere palju paremini kavandada pere juurdekasvu. Ei pea venitama seda kümne aasta ja rohkema peale, mil see jääbki tegemata. Näen siin iibe kasvu reservi. Koduse kasvataja korral säilib vanematel paremini side põhitöökohaga. Nad ei kaota eriti kvalifikatsiooni, sotsiaalseid sidemeid ega muud seesugust. Ka laste haigeks jäämise korral saavad vanemad tööl käia ja palka teenida.
Siinkohal tuleb nentida, et sellist alternatiivset süsteemi ei ole õige rakendada kohe totaalselt, vaid seda tuleb katsetada, nagu teadlased väljenduksid, objekti osal, nt ühes asulas.
Ennekõike aga tuleb valmis teha kontseptsioon koos kõigi üksikasjade ja programmidega, mis katsetamise käigus paratamatult oludest sõltuvalt muutuvad. Mitte nii, nagu meil omal ajal kolhoose tehti. Elu peab näitama, mis jääb lasteaedadele, mis kodus lapsi kasvatavatele pedagoogidele. Ma ei arvagi, et lasteaiad peaksid hoopis kaduma. Ühest kirjatükist on meelde jäänud, kuidas prantsuse peres viis lapsehoidja lapse keset päeva lasteaeda. Üks ei välista teist. Laste kasvatamise süsteem peab olema paindlik nagu efektiivne süsteem ikka.

Ebavõrdsed jõud
Praegune lasteaedade süsteem üksi ei kindlusta laste head kasvatamist ja sündimuse suurenemist. Vaatan ajalehtedes olevaid lasteaiapilte kurbusega, sest need räägivad olukorrast, milles lastel tuleb olla. Pildid on ilusad, aga kui osata vaadata, on need fotod kahetsusväärsed. Ja lapsed ei tea, mis nendega tehtud on.
Lapsi on aias karjatatud, mitte kasvatatud elama, sest väljaspool kodu polegi see võimalik. Enne vanemate töölejõudmist aeda, pärast vanemate kojujõudmist koju. Mõned lapsed saavad aru, et neid kistakse kodust välja, ja nad protesteerivad lasteaeda minemise vastu, kuis oskavad: “Mu kodu on minu kindlus!” Aga jõud ei ole võrdsed.
Kohutav mõelda, et kõik meie lapsed ei saa parimat kasvatust, mida meil on võimalik neile pakkuda. See on laste suhtes suur ülekohus. Meie võimuses on asjad heaks pöörata. Oleks vaid head tahet. Ja oma elu peame ikka targalt korraldama.

Aadu Rast,
filosoofia ja ühiskonnateaduste õppejõud

Aadu Rast valutab südant eesti rahva kestmajäämise pärast. See, kui rahuliku südamega naised lapsi ilmale toovad, sõltub palju laste päevahoiu võimalustest, sest üldjuhul naasevad emad pärast lapse sündi mõne aja pärast tööle.

Mõned kohad Aadu Rasti artiklis tekitasid vastakaid mõtteid. Olles Eesti Lastevanemate Liidu liige, lähtun meie liidus valitsevatest seisukohtadest, aga ka isiklikest kogemustest, mille olen saanud koolitajana mööda Eesti koole ja lasteaedu käies.
Eesti Lastevanemate Liit arvab, et enamik lastevanematest on mõistlikud inimesed, kes oma lapsi armastavad ja soovivad neist kasvatada elus hästi hakkama saavaid adekvaatse minapildiga inimesi. Kodu on lapse esmane arengukeskkond. Soovitan tutvuda lasteaedade kodulehekülgedega, mis esindavad lasteasutuste ideoloogiat, mille kohaselt lasteaed toetab ja täiendab perekonda lapse kasvatamisel ja arendamisel, tehes seda õppe- ja kasvatustöö põhiväärtuste – loovuse, inimlikkuse, turvalisuse jms – kaudu.

Ka kodus juhtub
Hoolekogudele koolitusi tehes olen oma silmaga näinud, et haridussüsteemis liigub tõepoolest väga vähe raha. Peaaegu kõik lasteaiad nimetavad oma suurimateks muredeks just olmelisi, rahaga seotud probleeme. Ei tahaks nõustuda härra Rasti väitega, et “lasteaedadele eraldatud raha laste sagedaste haiguste tõttu on halvasti kasutatud” ja lasteaiad on alakoormatud. Rahapuudus ei ole põhjustatud laste haigustest. Puuduvad adekvaatsed uuringud, mille põhjal võiks väita, kus ja kuivõrd lapsed enam haigestuvad – kodus või lasteaias, millistesse haigustesse jne. Seetõttu kõneleme siinkohal ju oletusest ja hoiakust lähtuvalt. Küll aga on kaardistatud laste­ga juhtunud traumasid ja lasteaias juhtub neid vähem kui kodus.
Tundub, et lapsed haigestuvad kõi­ge sagedamini lasteaias käimise esimestel aastatel. Põhjuseid oskavad arstid kindlasti kõige paremini üles lugeda, kuid tavalise lapsevanemana, kelle kaks last on mõlemad “oma esimese aasta” üle elanud, võin väita, et väikelaste immuunsüsteem on eelkoolieas veel nõrk. Lasteaeda sattudes avardub laste suhtlusring aga väga järsult. Paratamatult toovad lapsed lasteaeda viirushaigusi, mis nad on saanud oma tööl käivatelt vanematelt jne. Ka psühholoogiline pinge – uued ja võõrad olukorrad ning inimesed, senisest erinev päevakava – võib laste füüsilist vastupanu mõneks ajaks nõrgestada.
Paljudes lasteaedades on hoolekogud lapsevanemate esindajatena lisanud kodukorra reeglitele punkti, kus rühmaõpetajal on ülejäänud laste tervisega arvestades õigus saata tagasi koju ilmsete haigusnähtudega (nohu, köha) laps. On vanemaid, kes saavad nohuse lapsega koju jääda ning annavad seega panuse lasteaedade “alakoormatusse”.

Mitte ainult must ja valge
Aadu Rast tunneb muret, kas üldse kunagi tuleb päev, mil saab “haarata lasteaedadega kõiki lapsi”. Vaevalt küll, et oleme kunagi olukorras, mil kõik vanemad soovivad oma lapsi lasteaeda tuua. Alati on vanemaid/vanavanemaid/hoidjaid, kes on lastega mitu aastat kodus, või on tegu mõne pisikese külaga, kus lasteaeda asendab kogukondlik lapsehoiusüsteem.
Hoolekogu koolitustel küsime osalejatelt: miks nad toovad oma lapse(d) lasteaeda. Lisaks sellele, et tööl käival vanemal on vajadus leida lapsele turvaline “hoiupaik”, tuuakse alati põhjusena soov, et laps areneks vastavalt oma eale koos teiste lastega. Rühmaõpetajaid peetakse üldjuhul professionaalideks, kelle teadmisi usaldatakse. Kui sageli jaksame meie, vanemad, pärast päevatööd ha­kata maalima pilte, voolima savist kujuke­si¥ Kui hästi oleme kursis, millist füü­­silist või keelelist arengut oodata eri arenguetappidel¥ Julgen vaielda vastu Aadu Rasti väitele, et lasteaias kasvab sotsiaalselt steriilne laps. Maailm nõuab tänapäeval inimestelt loovust, koostööoskust, otsustusjulgust, empaatiat jpm. Ei saa absolutiseerida, kuid julgen öelda, et enamik tänapäeva lasteaedu lähtub just taolistest humanistlikest põhimõtetest.
Lasteaiad on avatud koostööle va­-n­ematega. Võtkem näiteks hoolekogud, kuhu vanemal on soovi korral võimalik kuuluda. Võrdlen praegusega aega, mil käisin ise lasteaias (1974–1980). Saan rääkida kogemustest oma poegade lasteaiaga. Tavaliselt lubatakse vanemal soovi korral lapsega koos rühmas olla. See on pigem reegel kui erand. Rühmaõpetajad on juba sedavõrd kogenud, et suudavad üsna täpselt ära öelda, kes on n-ö kerge kohaneja või kellega tuleb veidi rohkem vaeva näha. Lastele ja nende vanematele lähenetakse individuaalselt nende eripära arvestades.

Ka tööle ei taheta minna
Mitte mingil juhul ei ole ma nõus väitega, et tavaliselt lapsed aeda minna ei taha. Loomulikult on hommikuid, mil lapsed teatavad (eriti alguses, har­jumise perioodil), et nad tahavad hoopis emmega kodus olla, kuid kas meil, täiskasvanutel, pole olnud hommikuid, mil tööleminek tundub vastumeelne¥
Hoolekogude koolitustel osalejad on avaldanud sümpaatse mõtte: kuna laps läheb särasilmil lasteaeda, on ka vanema süda rahul, et tema laps on tõesti õiges kohas.
Lasteaedade õppekavad on kantud tänapäevastest arusaamadest lapse füüsilise ning vaimse arengu indivi­duaalsest ja tasakaalustatud arengust, lapse mina-arengu toetamisest jne. Olen seda näinud nii oma laste Kraavikrõlli lasteaias Tallinnas kui ka teistes lasteaedades koolitusi tehes.
Just viimastel aastatel on hakatud rääkima nn uue põlvkonna lastest, kes peavad kohanema meie ääretult kiiresti muutuval infoajastul. Aastatuhandete jooksul on lapsed kasvanud suurtes majapidamistes rasket tööd tehes, koos mitme põlvkonnaga. Sellist perekonnamudelit üldjuhul enam ei ole.
Lasteaed ei asenda kodu. Kodu peaks igale lapsele tõepoolest olema kindlus. Minu meelest ei taotlegi lasteaiad kodu asendaja rolli. Aga on juhuseid, mil nad on sellesse rolli pan­dud sunniviisiliselt – olgu siis tegu nn probleemse pere või vanemate eba­soodsa töögraafikuga. Mõned lapsed saavad alles lasteaias teada, mida tähendab soe toit, puhtad linad või inimlik suhtlemine.
Julgen Aadu Rasti rahustada: meie praegused lasteaiad on hoopis erine­vad oma nõukogudeaegsetest eelkäija­test. Loomulikult oleks hea, kui ka laste­hoius valitseks valikuvabadus. Praegu aga oleme olukorras, mil väikseid mõnelapselisi lastehoiukeskusi on tõepoolest liiga vähe. Siin on käia veel pikk tee.
Olemasolevat munitsipaal- ja eralasteaedade süsteemi saab kindlasti palju paremaks muuta. Kuid uskuge, töö, mida rühmaõpetajad ja nende abid iga päev naeruväärselt madala palga eest teevad, on väga hea. Mina saadan oma lapsed lasteaeda rahuliku südamega.

Aet Karolin,
Eesti Lastevanemate Liidu liige, kahe poja ema

Aadu Rasti arvutuste kohaselt läheb ühe lapse kuu lasteaias linnale maksma 3500 krooni. Ei oska öelda, mille alusel on Aadu Rast oma kalkulatsioonid teinud. Ja raha ei ole kindlasti kõige tähtsam. Probleem näib peituvat selles, mis toimub lasteaia seinte vahel.

Tallinna Haridusameti ökonoomikateenistuse direktori Marju Sepa sõnul kaetakse linna eelarvest lasteaia ülalpidamisega seotud kulud (pedagoogide, haldus- ja majandamispersonali palgakulud, majandamiskulud ja muud tegevuskulud). “2005. aasta alguses moodustas arvestuslik kulu ühe lapse kohta 20 800 krooni aastas ehk 1733 krooni kuus. Sellele lisandus aasta esimeses kvartalis raha Tallinna munitsipaalharidusasutuste õpetajate 8% palgatõusuks,” ütleb Sepp. Samuti eraldatakse linna eelarvest toitlustamistoetus vähekindlustatud perede lastele. Lapsevanemad katavad kohatasu, õppevahendite ja toitlustamiskulud.
Linnavolikogu otsusel maksavad Tallinna lasteaedade majandamiskulud ja personali töötasu osaliselt vanemad. Kui iga pereliikme netosissetulek ületab kuus 3000 krooni, siis 200 kuus, kui summa on alla 3000, siis 100 krooni. Kohatasu makstakse 10,5 kuu ulatuses, õppevahendite eest 9 kuud (1–3-aastaste puhul 22 ja 3–7-aastaste puhul 38 krooni kuus). Toidukulu päevamaksumuse otsustab hoolekogu ja kinnitab lasteaia juhataja. Toidupäeva keskmine maksumus on Sepa sõnul 17–22 krooni.
Kokku tuleb eelnevalt esitatud andmete põhjal lapse lasteaias käi­mise eest eri institutsioonidel tasuda 2725 krooni kuus, mis ei ole 3500 ega hoopiski mitte 5000. Osa lasteaedade rahastamise koormusest langeb ka riigieelarvele. Marju Sepa sõnul eraldatakse viimasest raha pedagoogide palkade ühtlustamiseks ning täienduskoolituseks.
Muuseas, pealinn toetab oma eelarvest ka eralasteasutusi, kus käivad lapsed, kes rahvastikuregistri järgi elavad Tallinnas ning kes on kantud Tallinna eelkooliealiste laste ja koolikohustuslike laste andmekogusse. Toetus on võrdne summaga, mille linn maksab munitsipaallasteaedadele arvestuslike ku­lude katteks ühe lapse eest ehk siis 1733 krooni kuus.
Kas eralasteaedade dotatsioon on õiglane või mitte, jäägu igaühe enda otsustada. Kui neli-viis aastat tagasi arutelud sel teemal algasid, oli probleem selles, et mõnes uues ja kiiresti arenevas linnajaos polnud lasteaeda ning ainsaks võimaluseks jäigi eralasteaed.
Lasteaiad on pealinna vanema­te silmis populaarsed. Kõige suurem on praegu nõudlus sõimekohtade järele, mis Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse üldhariduse osakonna peaspetsialisti Imbi Viismaa ja vanemspetsialisti Anne Targemi sõnul on seotud uute elurajoonide väljaarendamisega, kuhu kolivad elama enamasti noored lastega pered. Alakoormusega töötavatest lasteaedadest ametnike sõnul rääkida ei saa.
Viimane lasteaedade sulgemine jäi Viismaa ja Targemi sõnul Tal­linnas 2001. aastasse ja hiljem on lasteaedade tegevust ümber korraldatud neid ühendades, mille tulemusel on rühmade arv suurenenud. Viimasel kolmel aastal on haridusamet avanud linnas igal aastal vähemalt kümme uut sõimerühma, on leitud uusi kohti lasteaedade rajamiseks või laiendamiseks. 2005. aastal avati 17 uut sõime- ja kolm aiarühma. Tänavu avatakse Tallinnas täiesti uus, Lauliku lasteaed, mis on linna eelarvest neelanud 26 miljonit krooni. Lasteaias alustab tööd kaks sõime- ja neli aiarühma.
On tore, et lasteaedade olmetingimused pidevalt paranevad. Kindlasti läheb lapski parema meelega lasteaeda, kus on huvitavad mänguasjad, kenasti remonditud ruumid ja ilus õueala. Lasteaiaõpetajate palgad on aga naeruväärselt väikesed. Alatu oletus – kas nad pingutavad selle raha eest piisavalt¥ Kas suudetakse vastata lapse küsimustele ja lahendada rahulikult päeva jooksul kerkivad probleemid ja vahejuhtumid¥ Kas kuri hääl ei kipu liiga kergesti tulema¥ Kui palju teavad vanemad sellest, mis päeva jooksul lasteaias toimub¥ Kas laps räägib sellest¥ Mida ja kui palju¥ Ja mida räägib kasvataja¥
“Kuna õpetajad on ka inimesed, leidub nendegi hulgas väga heade ja veidi vähem heade iseloomujoontega õpetajaid. Probleemid ei ole enamasti ühepoolsed. Hea koostöö ning üksteise mõistmine tagab lapse heaolu lasteaias,” ütlevad Imbi Viismaa ja Anne Targem.
Lasteaias käimine on olu­line just sotsiaalse küpsemise seisu­kohalt: kollektiivis saab laps teistega suhelda ning valmistuda kvalifitseeritud pedagoogide juhendamisel kooliks. Aga ikkagi: inimestevahelised suhted peavad olema korras.

”Õpetaja, teeme täna sada eesti keelt!”

Algklassiõpetaja Helje Pukk tuli 27. aastat tagasi Lilleküla kooli praktikale ja jäigi siia pidama. Tänavu hinnati tema tööd aasta õpetaja tiitliga. Tähelepanu pälvis ta eesti keele õpetamisega itaallastest õpilastele.

“Olin juba algklassilapsena kindel, et minust saab kas arst või õpetaja. Koolimäng oli kõige armsam tegevus. Tegin vihikuid ja päevikuid ning muudkui õpetasin. Kui esimest korda õpetajana klassi ette astusin, mõistsin kohe, et olin teinud õige valiku. Esimeste õpilastega, keda õpetasin 1.–4. klassini, saame senini igal aastal kokku. Õpetan nüüd juba nende lapsi.”
Lilleküla koolis õpivad kolmandat aastat itaallased, kes Eestisse tulles ei osanud sõnagi eesti keelt. Eesti keelt hakkasite neile õpetama teie. Kuidas see sujus?
“Kartsin alguses tohutult, kuidas ma hakkama saan, sest õpilaste vanusevahe oli suur. Vanim – Matteo Laurenzi – käis 7., tema vend Filippo 5., õed Silvia ja Agnese 3. ja 1. klassis. Ka teise itaalia pere vanim laps Giacomo Piron oli algklassilaps. Mõtlesin, et äkki suur poiss ei tule kaasa. Aga nad on ääretult sõbralikud ja üksteise suhtes abivalmid. Kui suuremad jõudsid töö enne valmis, ei läinud nad kunagi ära, vaid aitasid väiksemaid. Matteo istus tunnis, Giacomo ühe, Agnese teise põlve peal. Hästi südamlik ja soe seltskond. Alati nii positiivne, keegi ei virise ega vingu.
Meil polnud ühist keelt – mina ja väiksemad lapsed ei osanud inglise keelt. Kui tahtsin hästi tubli olla, õppisin kodus selgeks mõne itaaliakeelse väljendi, aga muidu pidime eesti keelega hakkama saama. Kehakeel ja kõik muu mitteverbaalne käis asja juurde. Joonistasime palju. Kui aru ei saanud, siis kriit kätte ja tahvli juurde. Kui ka joonistamisest abi ei olnud, tegime sõnastikud lahti. Kui keegi sai sealt abi, seletas ta asja teistele itaalia keeles ära.
Osa tunnist mängisime, enamasti liikumismänge. Kasutasin ka mõistatusi ja luuletusi, laulsime palju. Nad on kõik väga musikaalsed. Mängivad kitarri, trummi, laulavad hästi. Mõned laulud olid neile tuttavad. Et tutvustada itaalia lapsi eesti kultuuriga, kutsusin nad oma koori, Virviku kontsertidele esinema. Algusest peale esinevad nad ka koolipidudel.
Et nad olid nii erineva vanusega –väiksed õppisid alles kirjutama –, oli tund nagu mosaiik. Pidin kõigile kogu aeg tegevust leidma, et kellelgi igav ei hakkaks, kõiki aitama ja juhendama. Ettevalmistamist oli tohutult. Kleepisin ja lõikasin. Tegin ise pildilotod, et sõnu harjutada ja kontrollida. Ma ei saanud neilt ju itaalia keeles küsida. Enne tundi panin klassis tegevuskeskused valmis, kuhu laps saaks vahepeal minna. Kui ta tunnis niisama istuks, ei saaks liikuda, katsuda ega puudutada, lülitaks ta end välja. Laps peab aktiivselt osalema. Ja mitte ainult verbaalselt. Liikumine, näitemäng, viimane kui üks asi aitavad seda eesmärki täita.
Liikusime palju ka koolimaja sees. Söögiasju õppisime sööklas. Vaatasime ja puudutasime kõike ning rääkisime sinna juurde. Nii see käis. Kui tund läbi sai, olin kogu oma energia ära andnud.
Vahel sai nalja. Mina ütlesin iga asja peale sõna “just”. Matteo tõusis püsti, läks tahvli juurde ja joonistas juustutüki. Ta ei saanud aru, miks ma iga asja peale “juust” ütlen. Kui oli köögi teema, arutasid nad tükk aega, kuidas on itaalia keeles “kulp”. Teadsid seda sõna ainult eesti keeles, aga itaalia keeles ei tulnud meelde.
Kui küsisin, mitu onu ja tädi neil on, küll siis läks alles itaalia keeles seletamine lahti. Sõrmed käisid nii ja naa. Itaalia temperament lõi välja. Lõpuks teatasid eesti keeles, kui palju neid kokku on.
Tundi andes kuulsin, kuidas pisike poiss õues hüüdis: “Löö pall uksest sisse!” Värav on itaalia keeles uks...
Pärast tundi tulid nad tihti minu juurde. “Õpetaja, teeme täna kaks eesti keelt, teeme sada eesti keelt!” Eriti väiksematel meeldis minu klassis olla. Siin oli neil väike pesa, kus nad said omaette olla, mängida ja itaalia keeles rääkida. Mul polnud sellest ajast kahju. Nendega oli tore koos olla. Eks me õppisime ka natuke.”
Millal tulid edusammud?
“Suurematel, kes pidid kohe hakkama ainetunnis käima, oli hästi raske. Kui ajalugu ja loodusained on 5. klassis rasked eesti lapselegi, no mida siis veel vaene itaallane teeb. Esimesel poolaastal neid ei hinnatud. Teisel aastal oli neil tugiõpetaja, kes tegeles õpilasega individuaalselt, tegi asja talle natuke lihtsamalt selgeks ja kontrollis, kas laps ka aru sai.
Soome uusimmigrantidel on kõigepealt ainult keeleõpe. Eestis võiks ka nii olla. Siis saaks laps alguses pühenduda ainult keelele ja tal oleks pärast ainetundides kergem.
Esimesel aastal oli edasiminek suur. Keeleõppes on oluline keskkond ja lapsed said koolis palju eesti keeles rääkida. Filippol tuli keel kõige kiiremini, sest hea suhtlejana tekkis tal kohe palju sõpru. Matteol oli natuke raskem, tema ei leidnud endale kohe kaaslast. Silvia oli selles suhtes tubli, et hakkas eestikeelseid raamatuid lugema. “Harry Potterit” luges nii itaalia kui ka eesti keeles. Ta on kohusetundlik tüdruk, kellel alati kõik tehtud ja korras. Silvia käis pärast tunde minu juures, tegi efanti (keeleõppeprogramm – toim) ja luges. Sel veerandil olid tal kõik “viied”. Filippo ütles, et talle ei meeldi itaalia keeleski lugeda. Ta on jalgpallipoiss, väga kiire, oma võistkonnas kõige parem.
Teisel aastal nad juba oskasid keelt ja said oma asjadega paremini hakkama. Aga ma ise oleksin neilt rohkem oodanud. Mis keeleoskust natuke tagasi võttis, oli see, et nad läksid suveks Itaaliasse. Tänavu suvel olid nad Eestis ja tulemus on väga hea.
Teisel aastal olid suured ja väikesed eraldi tunnis. Siis ilmus ka uusimmig­rantide õpik “Astu sisse”. Väikesed ütlesid, et õpik on huvitav, aga raske. Alustasime koos raamatu keskelt, ko­dus tegid nad ka eestpoolt ülesanded ära. Teisest rahvusest lapsed peavadki tra-gid olema ja ka kodus korralikult õppima. Keelt ei saa ainult tunnis selgeks.
Kõige raskem on itaallastele see, et ühe sõna vormid nii palju erinevad. Näiteks: Purgis on mesi, ma söön mett. Nad ei tunne sõna ära. Võtsin meepurgi kaasa, et paremini meelde jääks. Kõike, mida andis süüa, me ka sõime. Nad on hästi maiad, mul oli tihti magusaid asju kaasas. Tunni lõpul ma ikka kostitasin neid. Agnese küsis vahel koridoris: “Õpetaja, kas sul on komm kotis?” Mul olid tema jaoks alati kommid kaasas.”
Kuidas itaallased eesti lastega kohanesid?
“Itaallased on koolielule vürtsi lisanud, Eesti lapsed võtsid nad ruttu omaks. Kui nad tahtsid pärast tunde itaallastega suhelda, võtsin pildikarbi ja ütlesin, et tehku nad sõnade kontroll. Küll siis hakkas küsimine ja vastamine. See oli mõlemalt poolt tõsine töö.”
Millised olid suhted vanematega?
“Meil on vanematega vedanud. Võtavad tihti kontakti, küsivad, kuidas läheb, mis ei lähe ja miks. Nad õpivad samuti eesti keelt. Eestis meeldib neile väga. Väga perekesksed inimesed. Käivad kooli üritustel alati terve perega. Ka kaheaastane Luca on kaasas. Kui nad meie koori kontserdil esinesid, olid isegi vanaisad ja vanaemad Itaaliast kohale tulnud.”
Mitu immigranti võib klassis ol­-la, et ei häiriks normaalset tööd?
“Ma ei oska öelda, kas kolm on juba palju. Itaallased olid eri klassides – see mahendas asja. Kui teisest rahvusest õpilasi on klassis palju, hakkavad nad oma keeles rääkima, nagu see on juhtunud vene õpilastega.”
Kes või mis teid aitas?
“Käisime rahvusvahelises koolis vaatamas, kuidas nemad õpetavad, ja Tartus Annelinna koolis, kus õpivad hispaanlased. Haridusministeeriumist käis meid vaatamas ja kuulamas Maie Soll. Omamoodi abi oli sellestki, et olen 27 aastat õpetaja olnud. Kui inspektor käis minu tunnis, küsis ta kohe, kas olen algklassiõpetaja. Algklassiõpetaja on harjunud tunnis liikuma. Ta ei pelga laulu ega mängu. Ei karda ennast väljendada. Kindlasti ei oska me veel palju asju, kogemused tulevad tasapisi. On vaja metoodilist kirjandust lugeda ja kursustel käia.
Hiljem Ülle Rannuti raamatuid “Mitteverbaalsed strateegiad ja keeleline rikastamine teise keele õppes” ning “Muukeelse õpilase integreerimine koolis” lugedes sain aru, et olen õiges suunas läinud. Grammatikast olulisem on, et laps suhtleks ja ennast väljendaks. Grammatikata läbi ei saa, aga ma ei paranda alati iga käändelõppu, kui laps end väljendada püüab.”
Kas võtaksite uued immigrandid?
“Arvan, et võtaksin. Tööd ei tohi karta. Saaksin kasutada olemasolevat kogemust. Mõnda asja enam nii ei teeks.”
Õpetate teistele õpetajatele arvu­tikasutust. Kust pärinevad teie head arvutiteadmised?
“Lilleküla kool korraldab juba ka­heksa aastat arvutikoolitusi teiste koolide infotehnoloogidele, õpetajatele ja koolidirektoritele. Koolitajad on meie õpetajad. Viimasel koolivahe­ajal tutvustasin Smart-puutetahvli võimalusi. Arvutit õppisin kolleegide toel. Siis pakuti mulle arvutitunde. Nii see tarkus tasapisi tuli. Muidugi olen ka kõikvõimalikel koolitustel käinud. Õpetaja peab end pidevalt täiendama. Kahjuks ei jõua seda nii palju teha, kui tahaksin.”
Mida ainult enda lõbuks teete?
“Laulan neljandat aastat Virvikus. Koori läksin sellepärast, et tahtsin veel laulupeotunnet kogeda. Vahel ei viitsi hästi proovi minna, aga kui ära käid, siis mõtled, issand kui vahva, et läksin kodunt välja. Laulmine pakub hingelist rahuldust. Õpin veel keelte­koolis inglise keelt. Tahtmine on suur, aga keel ei hakka enam nii hästi külge kui noorena ja kodus pole aega piisavalt õppida.
Ega rohkem jõuakski. Pere, mees ja kolm last, võtab oma aja. Mees ütleb alati, kui kell õhtul kümme saab, et ema hakkab nüüd tööle. Olen õhtune inimene, mulle meeldib vaikuses tööd teha. Siis hakkab mõte liikuma.”
Mis muret teeb?
“See, et vanematel ei ole laste jaoks aega. Kui lapsel on raske, on tal kindlasti ka kodust abi vaja. Teine häiriv tendents on, et õpilased loevad mehhaaniliselt, loetust aru saamata. Kontrolltöö tööjuhisest saavad lapsed tihti valesti aru ja teevad ka töö valesti. Või on juhised nii rasked? Veel 20 aasta eest ei olnud seda probleemi.
Aga arvutis on nad kiired ja taibukad, keeltes tragimad, avarama silmaringiga ja julgemad. Muidu nagu lapsed ikka.”

Raamatud rändasid rõõmuga ringi

Ajaloost

Lääne-Virumaa Metsiku külast on pärit akadeemik Enn Tarvel, kelle onu, isa noorem vend Peeter oli Tartu Ülikooli ajalooprofessor. Isa Valdek jäi küll taluelule truuks, kuid täiendas ikka ja jälle oma raamatutarkust, ka Soomes õppides. Oma kodukülast räägib akadeemik nii.

“Metsiku küla on Virumaal Haljala kihelkonnas Rakvere-Võsu maantee ääres, 15 km Võsult. Umbes 10 km merest. Seal on lohkudega kultuskive vähemalt neli tükki. Nii et põllumajanduslik asustus on sealkandis ammune. Taani hindamisraamatus 13. sajandist on see märgitud Kottewaerae nime all ja öeldud, et küla oli kuue adramaa suurune, mis tähendab, et seal elas kuus taluperet. Nimi on eeldatavasti tuletatud isikunimest. Vahepealt ei ole midagi teada, aga 1524. aasta allikas pajatab juba Metsiku mõisast. Sellel mõisal oli üheksa perega Koduvere küla, mis hilisemal ajal sai Metsiku nime. Minu esivanemad jõudsid sinna Põhjasõja aegu Tartumaalt.
Aastail 1864–1865 hakati sealmail talukohti välja mõõtma. Metsi­ku mõisnik oli Palmse ja Sagadi mõisnikuga võrreldes vaene, müüs talud maha. Üks koht oli 30–40 tii­nu, üks tiin on 1,1 hektarit. Rah­vas ehitas uusi hooneid, istutas puuviljaaedu. Peamine tuluallikas oli nüüd kartul, mida mõisate viinavabrikute jaoks kasvatati.
Metsiku külla tuli ärksaid mehi Palmsest, teiste hulgas ka hiljem esimese raamatukogu loo­nud Da­-nel Pruul. Veel 18. sajandil ei paistnud Haljala kihelkond millegagi silma, aga 1870-ndatel kujunes Põhja-Eestis üheks ärksamaks. Majanduslikult oli see kant pigem vaene ja võib-olla just sellepärast tekkis vaimne iseseisvus, sest vaese mõisnikuga ei pidanud endale ostetud taludes nii väga rehkendama.
Metsiku külas loeti Sakalat, meie­gi peres on toonased aastakäigud säilinud. Haljala kihelkond oli esirinnas ka Aleksandrikooli korjanduses. Novembris 1881 oli Eesti Kirjameeste Seltsis murrangulisi sündmusi, Carl Robert Jakobson sai seltsi etteotsa. Seltsi astus ka ne-li meest Metsikust, nende hul­gas Danel Pruul ja Juhan Dreiberg –minu isaisa. Läksid külast hobusega Tartusse seltsi koosolekule. Kirjamehed nad ei olnud, aga toonases ajas oli see nagu parteis­tumine, aatemeeste asi. Nii see läks...”
 

Enn Tarvel

Õpetagem kantseliiti ära tundma!

Võtsin arvutis puhta lehe ette üsna nõutult. Ise pole päevagi koolis töötanud, aga üritan emakeeleõpetajatele nõu anda! Kuna aga mõne aja pärast hakkavad ka praegused õpilased oma mõtteid avalikuks lugemiseks kirja panema, siis paarist probleemist, mis mind lehti lugedes ja ise artikleid keeletoimetades kõvasti häirivad.

On täiesti loomulik, et inimene ei tee vahet, millal on õige enamik ja millal enamus, millal järgi ja millal järel. Sellised vead ei häiri, sest kõnekeeles on need tavalised ja neid on ka kõige lihtsam parandada. Samuti ei sünni emakeelele midagi halba, kui keegi näiteks kasutab Côte d’Ivoire’ asemel vahvat Elevandiluurannikut või kontsertide asemel paneb kirja kontserdite. Inimesel lihtsalt pole Pälli kohanimede raamatut ja ÕS-i käepärast.
Palju rohkem häirivad lihtsad loogikavead, sellised, mille tegemine ei näita seda, et kirjutaja pole koolipoisina viitsinud reegleid ära õppida, vaid seda, et inimene ei suuda loogiliselt mõelda.

Lihtne loogika
Sellesse kategooriasse kuuluvad üht kindlat tüüpi kokku-lahku kirjutamise vead. Mul pruukis vaid lapata nelja-viit SL Õhtulehte, et kuhjaga näiteid saada: alkoholi tarbimiskultuur, elektri jaotusseadmed, viljapuude lõikamiskogemused, Putini tapmiskatse, loomade käitumiskeskus Inglismaal... Ei pea vist selgitama, et viljapuud ei ole meil omandanud suurepäraseid kogemusi millegi lõikamise vallas, et Putin pole üritanud kedagi tappa ja et Inglismaal pole rajatud imelist keskust, kus loomad käituma õpivad.
Oma õpilaste eesseisvale elule mõeldes võiks emakeeletunnis ka tuhat korda korrata, et eesti keeles kirjutatakse jõulud ja lihavõttepühad nagu kõik muudki pühad väikese tähega. Sest nii kui kool seljataga, langeb neile ülitugev surve kirjutada suur täht aina võimatumatesse kohtadesse. Postkaarti, millel oleks kenasti “Häid jõule!”, on aina raskem leida. Mu omad koolis “viitele” õppinud sõbrannad saadavad ka juba meili “Head Uut Aastat!”. Kalevil on kommikarp “Kallile Emale!”, üle teleekraani ja reklaamplakatite laiutavad aina sagedamini seda tüüpi šedöövrid nagu “Ootame Sind Iga Päev!” ja “Parim Kink Nahale!”.
Viimase valulapsena tahan kur­ta kantseliidi üle. See tungib visalt ja aina raevukamalt peale. Kuna bü­rokraatiaaparaat laieneb, saavad aina enamatest õpilastest peagi ametnikud. Peale riigiametnike armastavad kantseliiti ilmselgelt juristid, arstid ja paraku ka õpetajad. Või õigemini kõrgkoolide õppejõud. Sellest on eriti kahju, kuna tegu on valdkondadega, kus aetav jutt peab ilmtingimata selge olema.
Otsige välja 20. oktoobri Maa­leht ja selle vahelt lisa nimega “Euronõu”. Leiate sealt Mihkel Tiksi tõeliselt särava artikli “Kas Valdur ja Maie saavad jalad alla?”. Saate südamest naerda ja tunnustavalt kaasa noogutada. Viimaks ometi võttis keegi üles ülimalt tähtsa ja kõvasti häiriva probleemi: rahvas ei saa aru, milliseid toetusi ja muid võimalusi meile euroliidus pakutakse, sest ametnikud ei viitsi või ei oska eurokantseliiti eesti keelde tõlkida.

Kõikjal vohav kroonukeel
Ja kroonukeel ei voha sugugi ainult ministeeriumides. Arst küsib patsiendilt: “Mis põhjustas teie kuulmis- ja nägemisvaeguse?” Selle asemel et küsida, kuidas see siis juhtus, et te enam ei näe ega kuule. Ükski ema ei kasutaks oma vaesest vigasest lapsest rääkides külmajudinat tekitavat sõna “liikumisvaegur”, miks peaksid siis ametnikud seda tegema? Viimased aga ei pea paslikuks enam suhu võtta isegi neutraalselt mõjuvat “invaliidi”. Ikka ainult vaegurid ja vanurid ja nende puuded. Kes meist nimetaks oma ema või vanaema vanuriks? Ta on ikka üks armas vanainimene.
Tippude tipp on minu praktikas olnud EL-i loomade heaolu deklaratsioon, mis sätestab muu hulgas ka loomade vabadused. Näiteks “vabaduse näljast ja janust: puhta vee ja toidu tarbimisvõimaluse tagamaks tervist ja elujõudu; vabaduse ebamugavusest; vabaduse valust ja haigustest ning vabaduse hirmust ja masendu-sest, luues vastavad tingimused ja kasutades ravi, mis välistab psüühilise kannatuse”.
Kõige selle saaks kokku võtta normaalse lausega, et euroliidus peavad loomad olema korralikult toidetud ja joodetud, laut peab olema ehitatud nii, et loomad end seal hästi tunneksid, ning tuleb teha kõik, et nad terved ja reipad oleksid.
Õige imelik on ka lehest lugeda kümneaastasest noormehest nimega ütleme Kalle Kask, kes oma sõbra tiigist välja tõmbas. Ja pärast kasutatakse vahvast poisist rääkides vaid perekonnanime Kask. Väikesed detailid, aga kohe on asjal kantseliidi maik juures.
Kas on võimalik koolis õpetada sügavat vastumeelsust kantseliidi vastu? Õpetada seda ära tundma ning tõlkima? Kas on võimalik süstida lastesse usku, et mitte targana näiv kõikidele arusaamatu jutt ei jäta nendest nende tulevasel tähtsal ametipostil arukat muljet, vaid ilus selge eesti keel, millest igaüks võib leida õpetust ja iva?

Krista Leppikson,
Maalehe keeletoimetaja

---

90-aastane Tallinna Polütehnikum – ainus omataoline

Sirje Tohver

Asutatud 1915. Esimesed lõpeta­jad 1921. Kokku on Tallinna Polü­tehnikumi (TPT) lõpetanud 12 738 noort, sh päevaõppes 9590, õhtuõppes 1640 ja kaugõppes 1508. Kiitusega lõpetanuid on 609. 1. septembrist 2004 liitus Tallinna Polütehnikumiga ka Tallinna Sidekool. Praegu on õpilasi 1379 (peamajas 909, Raadikul 470), neist enamik poisid. Õpetust on antud 71 erialal. Peamajas on neli õppesuunda: elektriseadmed, automaatikasüsteemid, telekommunikatsiooniseadmed ja arvutid. Raadikul õpitakse trükitehnoloogiat, postiinfot, fotograafiat ja arvutikasutust.

Tallinna Polütehnikumis on palju vilistlastest õpetajaid. Neist noorimad on Heiki Tähis ja Andres Ojalill.
“See on perekonna viga. Ka minu isa lõpetas samas majas,” põhjendab Heiki Tähis, kes tuli tehnikumi pärast 10. klassi. “Esimesel aktusel öeldi, et 40% meist lõpetab. Tuleb kõvasti püüda, et olla selle protsendi sees. Kalle Sammal ehmatas jutuga, et meist ei saa arvutimehi, kes teavad natuke elektroonikast, vaid elektroonikud, kes teavad natuke arvutist. Üllatas, et nõuti palju iseseisvat tööd. Gümnaasiumis olid rohkem laps, siin pidid ise hakkama saama. Meeldis, et hindest tähtsamaks peeti teadmist,” meenutab Heiki Tähis. Tagantjärele teab ta, et ka alguses ebavajalikena tun-dunud ained, näiteks mehaanika praktika, kulusid arvuteid hooldades ära.
2004. aastast on Polütehnikum te­-ma ainus töökoht. “See, et ma erafirmast kooli tulin, on kinni selles ametis. Õpetamine hakkas meeldima. Õpin praegu Tallinna Ülikoolis matemaatikaõpetajaks,” põhjendab ta. “Sel poolaastal on mul seitse ainet, nelja neist loen esimest korda.” Noore õpetaja sõnul on väga mõnusaid õpperühmi, aga ka selliseid, kuhu parema meelega tundi ei läheks. “Põhikoolist tuleb aasta-aastalt pinnapealsema tead-misega noori. Matemaatikas on vaja peaaegu kogu põhikooli materjal uuesti läbi võtta.” Tema sõnul on tehnikum igast õpilasest huvitatud ja rühmajuhendajad teevad selle nimel väga palju tööd, et õpilased koolis käiksid.
Andres Ojalill sattus enda sõnul Polütehnikumi kogemata. Juhtus möö­da minema, kui tehti sisseastumiseksameid, ja otsustas proovida. Enne seda oli ta käinud mitmes koolis õppimas, vahel isegi kahes korraga, pikemalt ainult autoremondilukksepa eriala. Polütehnikumis hakkas talle kohe meeldima. “Koolil ja koolil on vahe nagu ööl ja päeval. Kui endises koolis kulus õpetaja energia sellele, et saada rahvas rahulikult istuma, siis siin ei üritanud keegi nõmedustega esile tõusta. Suhtumine õppimisse oli hoopis teine. Õpetajadki olid teistsugused. Keegi ei proovinud kedagi ümber kasvatada, kõik tahtsid sinust teha oma ala spetsialisti. Telekommunikatsiooni eriala ei olnud mulle raske, sest olin uudishimust sellega omal käel tegelnud.”
Andres Ojalill hakkas juba 2. kur­-susel laborandina tööle. Pärast Polü-tehnikumi lõpetamist läks Tehnika-ülikooli elektroonikat õppima. Eelmi-sest sügisest õpetab elektroonikat, elektro- ja digitaaltehnikat, sidet, raadiolainete levi, antenne, raadiotehnikat. Hirm õpilaste ees läks juba pärast esimest tundi üle. “Klassi ees seista on parem, kui tunnis istuda. Vahel tahaksin püsti tõusta ja õppejõu kõrvale minna.” Õppimise ja töö ühitamise kohta ütleb Andres Ojalill, et praegu pole kõige hullem, eelmisel aastal tuli käia veel ka TLÜ kutsepedagoogika kursusel. Tema on ainus TTÜ üliõpilane, kes õpetajatööd teeb. Kõik, keda ta on kutsunud tunde andma, on ära öelnud.

Raudvara

Elektromontaaþi töökoja praktika­õpetaja Jüri Jakubovitð töötab Polü­tehnikumis juba 1958. aastast. Aas­tatele tagasi pilku heites ütleb ta, et nii aparaadid kui ka õpilaste praktika­teadmised on varasemast paremad. “Enamik sooritab praktika “neljale”-“viiele”. Välispraktikal meie poisse kiidetakse. Alles helistasin kõik ettevõtted läbi, ütlesid, et anna aga poisse juurde.”
Jüri Jakubovitši sõnul on mentaliteet muutnud – enamik õppureid teab, et hariduseta ei saa head tööd. “Räägime poistele, et õppida tuleb hästi, muidu läbi ei löö. Firmad läbi-lõhki kolmelisi ei taha.“ Jakubovitšile teeb muret poiste väga nõrk alus füüsikas. “Kui füüsikat ei tunne, elektrotehnikaga hakkama ei saa ja siis läheb ka eriainete õppimine aia taha.” Väljalanguse peamine põhjus ongi halb õppeedukus.
Vilistlasel Hugo Tartlanil jookseb 41. õpetaja-aasta. Kooli tuli ta pärast 10-aastast praktilist tööd. Õpetusvaldkond on elektrotehnika, elektrimasinad, elektriseadmete paigaldus ja käit. Hugo Tartlan on töö kõrvalt lõpetanud nii Tallinna Polütehnilise Instituudi kui ka Tartu Ülikooli. “Räägiti, et ei ole halbu õpilasi, on halvad õpetajad, nii ma enesekaitseks läksingi psühholoogiat õppima. Igapäevatöös on sellest palju abi, aitab õpilasi mõista,” põhjendab ta. ÜPUI liikmena on Hugo Tartlan õpilasi ka testinud ja avaldanud sellealaseid artikleid. “Õpilaste iseloomuomadused ei ole muutunud,” väidab ta. “Kohusetunne on aga tunduvalt väiksem. Oli aeg, kus õpilane ka vahetunnis konspekti uuris, nüüd võtab ta selle kätte ainult enne kontrolltööd. Minu tehtud küsitlustest on selgunud, et kodus õppimisele kulub aega kuni tund. See pole ainult tehnikumis nii. Ka põhikooliõpilane õpib vaid tund aega.“ Õpetaja väitel teeb õpilased mugavaks see, et nimekirjast enam kergekäeliselt ei kustutata.
“Öeldakse ikka, et meie lõpetanud on head spetsialistid – oleme kehvadest parimad. Viimastel nõukogude aastatel läks ühest minu rühmast TPI-sse üle 50%. Tööstusettevõtete elektriseadmete kateedris on kolmandik Polütehnikumi lõpetanud. Praegu läheb TTÜ-sse vähem, sest riigieksamitel nõutakse sedagi, mida meil läbi ei võeta. Aga need, kes sisse saavad, on hinnatud üliõpilased.”
1967. a vilistlane õpetaja Hergi Kruusimaa leiab samuti, et omal ajal oli õppimine populaarsem. “Tihti sai päevas kuus ja rohkem tundi koduülesandeid tehtud. Reaalainete osakaal oli suurem kui praegu. Korraldati isegi tehnikumisiseseid olümpiaade. Väljalangus oli väike. Meie grupis lõpetas 25 alustanust 22, neist seitse kiitusega. Oli üldteada tõde, et kes lõpetab TPT kiitusega, lõpetab kiitusega ka TPI. Olin isegi selle reegli kinnitaja.” Ligi veerand sajandit erialast tööd teinud Hergi Kruusimaa õpetab nüüd joonestamist, tööõigust ja -ohutust.
“Kui 12 aastat tagasi alustasin, oli 90% õpilasi põhikoolis joonestamise algkursuse läbinud, nüüd on seda teinud vaid üksikud. Aga aine huvitab poisse. Nad on meeldivalt üllatunud, kui joonised hästi välja tulevad. Joonestamine nõuab nagu muusikagi annet, mõnel pole selle peale lihtsalt kätt.” Võrdlus muusikaga on asjakohane. Hergi Kruusimaa mängib kooliajast saati Polütehnikumi puhkpilliorkestris klarnetit ja saksofoni. Tema sõnul koosnebki orkester peamiselt vilistlastest – koolilapsi on vähe.
Ka õpetaja Uudo Usai arvates on õpilased muutunud, ent tema ei pea silmas niivõrd õppeedukuse, kuivõrd ettekujutusvõime langust. Ta pakub ka põhjuse: mänguasjad on nii elulähedased, et laps ei pea enam midagi ette kujutama. Uudo Usai, kes tuli oma endisesse kooli esimest korda õpetajaks 1962. a otse vabrikust, ütleb, et on pidanud elus palju ümber õppima. “Minu õpingute ajal oli elektronlampide aeg. 1960. aastatel õppisin ära transistor-, hiljem ka integraaltehnika. 60-aastasena tegin endale selgeks autoelektroonika. Õppekirjanduse põua leevendamiseks olen isegi kaks raamatut kirjutanud: “Elektroonika alused” ja “Rakenduselektroonika”. Ütlen ka oma õpilastele, et uskudes kõike vajalikku teadvat, eksivad nad rängalt.”

Õpilased on rahul

Turba Gümnaasiumi lõpetanud Tiina Karja ei osanud hingepõhjaski arvata, et ta arvutierialale satub. “Algul oli kõik võõras, alles tasapisi hakkas kohale jõudma, mida õpetajad minust tahavad. Kõik arvavad, et arvuti ja arvutivõrgud on meeste eriala. Olen oma rühmas ainuke tüdruk,” ütleb ta.
Tiina Karja ei näe mingit põhjust, miks neiud arvutieriala õppida ei võiks. “Peavad suur huvi ja lahtised käed olema – tuleb osata joota pisidetaile ja teha teisi näpuosavust nõudvaid operatsioone –, siis saab hakkama.” Tiina ütleb, et on väga rahul, ja plaanib tulevikus Tehnikaülikooli edasi õppima minna.
Priit Kalman ja Ardi Priks õpivad telekommunikatsiooniseadmeid. Priit ütleb, et tal sai põhikoolis teoreetilistest ainetest kõrini. “Tulin “kutse­kasse”, et saaksin asju oma käega katsuda ja silmaga vaadata.” Priidu arvates on isegi Polütehnikumis pisut liiga palju kuiva teooriat. “Ka teooriatunnis võiks olla mingi vidin, mida vaadata ja mudida. Siis saaks asja paremini selgeks.” Priit ütleb, et alguses oli tal raske kooli reþiimiga harjuda. “Nõudmised on siin üpris kõrged, korrektsust nõutakse väga rangelt. Laboriaruande vormistamine on paras pähkel. Teatud õpetajad norivad iga tähe ja punkti kallal.” Praegu on Priit väga rahul – eriala on lai, valikuid, kuhu tööle minna, palju. Pärast lõpetamist on tal kavas kohe tööle minna ja elamine sisse seada. Elioni, kus ta suvel tööl käis, tahetakse teda tagasi. Edasiõppimisele pole Priit veel mõelnud, aga pole välistatud, et ta seda kunagi teeb.
Priiduga samal kursusel õppiv Ardi avastas Polütehnikumi “Teeviida” messil. “Mulle ei ole enamiku humanitaarainete tugev õppimine meeltmööda, alternatiivina keskkoolile otsustasin eriala õppida ja siis ülikooli minna. Minu ootused täitusid. Reaalainetes saab tugeva põhja alla. Ka humanitaar­aineid õpetatakse kõrgel tasemel – ajaloo riigieksami võib siin saadud teadmiste põhjal teha 85 punktile –, aga nõudmised üldainetes pole nii kõrged kui gümnaasiumis. Neid, kel on tehnilist taipu, ei piinata ajaloo või geograafiaga. See-eest reaalainetes pitsitatakse rohkem. Lisaks saab ka praktilist kogemust. Isegi siis, kui ma kunagi midagi muud tegema hakkan, kuluvad siit saadud teadmised ja tehniline taip ära,” arvab Ardi. Pärast lõpetamist plaanib ta kohe kas TTÜ-sse või TLÜ-sse õppima minna.

Legendaarne raadioring

Polütehnikumis oli raadioring juba siis, kui selle praegune juhendaja, tele­­kommunikatsiooni õppeainete õpetaja Jaan Kuus 1960. a sügisel siia õppima tuli. Tollal juhendas seda Eesti raadiotehnika isa Arnold Isotamm, kes ise oli erialase hariduse saanud Inglismaal.
Jaan Kuus ütleb, et huvi raadioamatörismi vastu tekkis tal juba siis, kui ta esimest korda elektriga kokku puutus. “See võis olla 4. klassis. Naabrimehel, kel oli tuulegeneraator, oli ainsana piirkonnas elekter majas. Tema näpunäidete järgi valmistasin ka ise selli­se seadme, generaatoriks oli väike dü­na­mo, mis tuule jõul vaevu taskulambi pirni põlema suutis panna.”
Tõsisemad katsed algasid siis, kui 5. klassis õppiv poiss leidis prügimäelt vana sõjaväe akumulaatori. Vähem kui aastaga tegi ta ära kõik “Noore elektriku” käsiraamatus olevad katsed. Seejärel süvenes sõnastiku abil venekeelsetesse raadioraamatutesse. See oli pimesi katsetamise aeg, teadlik tegelemine raadiotehnikaga algas alles Polütehnikumis.
Lõpetanud 1963. a tehnikumi, läksta instituuti raadiotehnikat õppimaja võttis juhendada raadioringi. 1966.aastast hakkas teadustöö kõrvalt Pro-jekteerimise ja Tehnoloogia Teadusliku Uurimise Instituudis Polütehnikumis tunde andma. “Ringi tegin vabadel päevadel ja õhtuti viiest-kuuest keskööni välja. Noorte huvi oli väga suur. Pidin konkursiga vastu võtma, kõik tahtjad ei mahtunud kuidagi ära.” Praegu on, seoses arvutite pealetungiga, huvi raadiotehnika vastu väiksem. Ringis käib 20–28 noort. Õppinud selgeks sidepidamise korra, antennid, raadiosaatjad, vastuvõtjad, morsetelegraafi, võivad nad sooritada eksami ja taotleda sideametilt koduse raadiojaama kasutamise luba.
Jaan Kuus leiab, et kutseharidus väärib enam tähelepanu ja rahastamist. Siis tuleks rohkem noori kutsekooli ja väheneks noorte töötute arv. “18–19-aastane tahab juba iseseisvat elu elada, aga keskkoolilõpetanutel puuduvad nii tööoskused kui ka eriala.”

Neli õppesuunda

Arvutite ja infotehnoloogia õppesuuna juhatajal Jüri Puhangul ja telekommunikatsiooni õppesuuna juhatajal Vello Vanemal on seljataga aastakümnetepikkune erialane töö. Polütehnikumis on nad õpetanud vaid neli aastat. Mõlemad on Polütehnikumi vilistlased 1961. a lennust. “Meie grupp on eriline, teeme seni igal aastal kokkutulekuid, oleme peaaegu perekonnatuttavad. Kolm meist on nüüd TPT õpetajad,” ütleb Jüri Puhang. Kooliellu aitas sisse elada varasem arvutiõpetaja kogemus. Ainsa probleemina nimetab ta kohustust läbida kutsepedagoogika kursus. “Head erialaoskused on palju olulisemad. Kui normaalset vaistu on, saab hakkama ka pedagoogikata.” Ka Vello Vanem, kel pedagoogikaõpe alles pooleli, leiab, et tehnika õpetamisel läheb füüsika aluseid rohkem vaja kui inimesetundmist.
Jüri Puhangu sõnul on arvutieriala väga populaarne. “Sel aastal oli soovijaid 160. Võtsime vastu kaks rühma, kummaski 33 õpilast. Arvutite uuendamisega probleemi pole, põhimure on kitsukesed ruumid, kus on raske arvutiklassile esitatavaid nõudeid täita. Ülikoolides on tunduvalt paremad tingimused. Mul on kahju, et haridusametnikele ei ole suudetud selgeks teha, et tehnikum on vajalik õppevorm, mitte nõukogudeaegne igand.”
Vello Vanem ütleb, et Polütehnikum on Eestis ainus koht, kus telekommunikatsiooni pärast põhikooli õppida saab. “Suurim probleem on eestikeelsete õpikute puudumine. Et kogu erialakirjandus on võõrkeelne, on õppematerjalid enamasti õpetajate tõlgitud. Iseasi, milline on tõlke kvaliteet ja kasutatav terminoloogia. Viimasel ajal on hakanud asi siiski liikuma. Kavas on hakata koostama koondeid, mida saaks õppevahendina kasutada.”
Telekommunikatsiooni erialale suurt konkurssi ei ole. “Eriala on keeruline ja õpetatav valdkond lai. Et Eesti on väike, ei saa me ainult kitsa telekommunikatsiooni suuna – telefoni-, raadio- või mobiiltehnika – spetsialiste koolitada, vaid peame kõigest ülevaate andma. Spetsialiseerutakse töökohtades.” Poisid saavad suhteliselt hästi hakkama. Kesk­miselt lõpetab 2/3 vastuvõe­tutest. Lõpetajate järele on suur nõudmine. “Palju vajatakse elektroonika asjatundjaid ja nendeks kõlbavad meie lõpetanud ka,” ütleb Vello Vanem.
Energeetika õppesuuna juhataja Rein Kask on Polütehnikumi õpetaja 1983. aastast, mil ta loobus teadustegevusest õpetajatöö kasuks. “Oli soov õpetada,” põhjendab ta. “Energeetika, mida kureerin, on universaalne ja tarvilik eriala. Igal pool on ju energiat ja elektrikuid tarvis.” Rein Kase sõnul ilmutavad vene noormehed elektriasjanduse vastu eestlastest suuremat huvi. Eesti rühmad täituvad vahelduva eduga. On olnud aegu, mil rühm komplekteeritakse nendest, kes teistele erialadele sisse ei saa. Tänavune rühm tuli siiski täis abistava töö ja suunamiseta.
Rein Kase sõnul on koolis olemas elektri baasõppeks vajalikud seadmed. “Need pole kõik küll kõige moodsamad, aga elekter jääb ikka elektriks, elektriseadmed elektriseadmeteks.” Nii praktikakohad kui ka ettevõtjad on õpetaja väitel Polütehnikumi poistega rahul. “Elektriettevõtjad “kurdavad” ainult, et lõpetajad kipuvad kohe ülikooli minema. Meie poisid on Tehnikaülikoolis väga edukad. Kellel vähegi keeled suus, õpivad semestri või kaks Saksamaa tehnikakõrgkoolis ja isegi lõpetavad seal. Hulk minu õpilasi on saanud teaduskraadi.”

Puudub kindlustunne

Polütehnikumi juhib 2001. aastast kolmeliikmeline meeskond: direktor Kalle Sammal, õppedirektor Lembit Kukk ning arendus- ja haldusdirektor Ain Saaret.
Lembit Kukk rõhutab, et tehnikaharidus peab olema järjepidev, paraku on õppeaega kogu aeg kärbitud. “Me ei koolita ainult tavatöömehi, vaid ka vaheastme spetsialiste – tehnikuid ja töödejuhatajaid.“ Lembit Kuke sõnul on raske tunnis näiteid tuua, sest vähestel on praktilise töö kogemus. “Linnapoiss ei kujuta ette, et võtaks vasara kätte ja lööks naela seina. Kui küsid, kas oled rattapedaali lahti võtnud, lubatakse teenindusse minna või uus ratas osta. Noored on tarbija seisundis. See on aja märk. Varem poisid parandasid ja putitasid, nüüd oskavad ainult nuppe vajutada. Paljudes koolides pole enam tööõpetust, ka joonestamine on fakultatiivne aine. Tehnikainimene ei saa aga joonestamata läbi. Meie alustame a-st ja b-st, alles hakkame kätt kujundama. Tehnikavaldkond on tohutult lai, seda tuleb õppida pikka aega,” ütleb Lembit Kukk.
Direktor Kalle Sammal on läbi ja lõhki insener. Teinud kümmekond aastat erialast tööd, tuli ta 1993. a. Polütehnikumi õpetajaks ja õpetab ka praegu digitaaltehnikat ja mikroprotsessoreid. Kalle Sammalile teeb muret, et õpetajate keskmine vanus on 57 aastat. “Erialaaineid õpetavad valdavalt inimesed, kes on tulnud siia pensionipõlves. Neil on suur elukogemus, aga tehnikaajastul vananevad kõik asjad väga kiiresti.” Järelkasv on kõigi tehniliste kutseõppeasutuste probleem. Tehnikaeriala õpetajal peaks kindlasti olema inseneriharidus, aga tegevinseneri, kes saab õpetajast mitu korda suuremat palka, kooli ei meelita. Seda enam, et nõutakse ka pedagoogilist koolitust või õpetajakogemust. Viimasel ajal on siiski suudetud motiveerida üksikuid noori pärast tehnikumi lõpetamist kooli tööle jääma.
Kalle Sammal ütleb, et 90-aastasel koolil puudub kindlustunne. “Güm­naasiumid ja kutseõppeasutused konkureerivad üldhariduskoolidega samal turul, ent väiksema ressursi, halvema maine ja viletsamate tingimustega. Pearaha on üldhariduskooli omast väiksem, kuigi kulutused infrastruktuurile on suuremad. Haridus- ja teadusministeerium, kelle otsealluvuses oleme, on jätnud meid investeeringuteta. Söökla pandi pooleteise aasta eest kinni, sest see ei vastanud tervisekaitse nõuetele. Järgmisest aastast peaksid põhikooli baasil kutseõppurid hakkama tasuta koolitoitu saama. Aga kus¥ Euroopa abi meetme 4.3 raames saime küll pisikese toetuse Liivalaia maja kahe korruse ümberehitamiseks arvuti- ja keeleklasside tarbeks, kuid kõigeks kokku oleks vaja suurusjärgu võrra rohkem raha.”
Ain Saareti sõnul puudub riigil seni kutseõppeasutuste kordategemise ajakava. “Kui töökeskkond on vilets, ei taha siia tulla õpetajad ega õpilased.”
Kool teeb kõik selleks, et ajast mitte maha jääda. 1990. aastate lõpus saadi PHARE programmi toel side-telekommunikatsiooni eriala laboriseadmed. Tehnikaga on abistanud Saksamaa Bundeswehri lennuväeohvitseride ettevalmistuskeskus. Kui tehnikum Eesti firmade töötajaid koolitab, saab ta näidiseksponaadid endale.

Õppekava ja kutsestandard

Tööandjate liidud on kutsehariduse kü-simuse teravalt üles tõstnud, sest neil pole sobivat tööjõudu. Suuresti nende algatusel on loomisel kutseomistamise süsteem. Häda on aga selles, et puuduvad paljud kut­sestandardid, rääkimata riiklikust õppekavast. “Alles 2008. aastaks peaks midagi valmima,” ütleb Ain Saaret. Kalle Sammali sõnul on õppekava­tegevus äärmiselt kaootiline. “Ürita­takse teha nullist, iseenese tarkusest, võtmata aluseks praktikute ja teiste riikide lahendusi. Tegijatel puuduvad koolikogemus ja ettekujutus tervikust, pole ka pädevaid teadusuuringuid.”
Kool teeb ise palju, et asjad paremuse poole nihkuk­sid. Aitab välja töötada elektroonika, nõrkvooluspetsialisti ja -tehniku, infotehnoloogiaspetsialistide ning sideerialade kutsestandardit ja luua õpetatavate valdkondade eksamikeskusi.
Ain Saareti sõnul on kavas ühitada tehnikumi lõpueksamid valdkonna kutseeksamiga, et kõik lõpetajad saaksid kas kohe või pärast teatud töökogemust I või II järgu kutsetunnistuse. Praegu on Polütehnikumis kolm eksamikeskust: AO/ECDL (Arvutikasutaja oskustunnistuse) eksamikeskusele li­saks avati 2004. a infotehnoloogia spetsialisti (EUCIP) I ja II taseme ning 2005. a automaatika valdkonna eksamikeskus. Jätkub töö elektrialade ja nõrkvooluspetsialisti kutseeksamikeskuse loomiseks tehnikumi juurde.

---