Haridus ja võimalused tööturul

Tööturu ja hariduse seoste paremaks mõistmiseks viis Poliitikauuringute Keskus PRAXIS HTM-i tellimusel läbi kaks uuringut. Esimene keskendus Eesti tööjõu jagunemisele ametite ja tegevusalade lõikes, teine viimastel aastatel kõrghariduse tasemel lõpetanute ja katkestanute esmasele käekäigule tööturul. Järgnevalt on esitatud lühiülevaade uuringute tulemustest rõhuasetusega hariduse õppevaldkonnas õppinutele.

Esimene uuring annab olulist infot selle kohta, kus hariduse eri tasemetel eri õppekavarühmade lõpetanud töötavad, kuidas nad tööturul toime tulevad, kas nad on kohanenud majanduses toimunud struktuursete muutuste ja väliste šokkidega. Analüüs põhineb Eesti tööjõu-uuringul ja hõlmab kõiki aastatel 1997–2004 tööturul olnuid vanuses 15–74 eluaastat.
Kõige enam on Eestis tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonna lõpetanuid: keskmiselt 43% tööjõust. Hariduse valdkonna lõpetanuid oli aastatel 2002–2004 keskmiselt 43 900, neist 80,5% on omandanud kolmanda taseme hariduse – keskharidusjärgse keskerihariduse, akadeemilise või rakendusliku kõrghariduse, magistri- või doktorikraadi.
Uuritavasse perioodi jäävad aastad, mil kõikide õppevaldkondade lõpetanute hõive näitajad said eri põhjustel tuntava tagasilöögi. Kuigi üldjuhul on lõpetanud muutustega kohanenud, ei ole ühtegi õppevaldkonda, mille hõive kõik näitajad oleksid vaatlusperioodi lõpus olnud paremad kui alguses. Aastatel 2002–2004 oli üldse tööga hõivatud keskmiselt 74,7% hariduse õppevaldkonna lõpetanutest, arvestamata, kus töötati. Tööpuudus aga kasvas 3,6%-lt 5,1%-ni.

Kes jääb õpitule truuks?
Lisaks küsimusele, kas erineva haridustaustaga inimesed suudavad tööd leida, on oluline, millist tööd nad tegema hakkavad. Hariduse õppevaldkonna lõpetanute suur koondumine peamiselt pedagoogikaspetsialistide ametirühma tingib ka valdkonna väikese hajuvuse ametite lõikes (aastatel 2002–2004 kõige väiksem, võrreldes teiste valdkondadega). Kõige suurem oli hajuvus põllumajanduse ning tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkondade lõpetanute seas.
Seda, kas inimene töötab õpitud erialale vastaval ametikohal, on sageli raske hinnata. Kui mõned õppekavarühmad, nagu näiteks hambaravi, meditsiini või aine- ja kutseõpetaja koolitus, annavad lõpetajatele küllalt kitsa ametialase suunitluse, siis näiteks ärindus ja haldus, tootmine ja töötlemine ning transporditeenused, valmistavad lõpetanuid ette hoopis enamate ametite jaoks. Kuigi hariduse õppevaldkonna õppekavade raames omandatavad teadmised võivad lisaks õpetajaametile osutuda vajalikuks ka mujal ning pedagoogiametini jõuavad teistegi õppevaldkondade lõpetanud, on hariduse valdkond erandlik selle poolest, et omandatud hariduse ja ametikoha vastavus on suhteliselt selgelt piiritletav. Loomulikult ei näita pedagoogina töötamine veel seda, kas õpetaja õpetab ka oma erialale vastavat ainet, kuid analüüsi põhjal saab öelda, kui suur osa hariduse valdkonna lõpetanutest on hõivatud erialaselt. Teise taseme hariduse omandanud hõivatutest moodustasid nimetatud spetsialistid 2002.–2004. aastal keskmiselt 48% ja kolmanda taseme haridusega hõivatutest 66%.

Tööturg on dünaamiline
Ametikohtadel nõutav kvalifikatsioon muutub pidevalt, tööturul aga on üheaegselt mitmekümne aasta jooksul hariduse omandanud. Madalama kvalifikatsiooniga hõivatud võivad olla hariduse omandanud varem ja kompenseerivad kvalifikatsiooni puudujäägi kogemuste või täienduskoolitusega. Hariduse valdkonna kolmanda taseme hariduse omandanute seas oli haridustasemele vastavates ametites töötanute osa üks suuremaid: aastatel 2002–2004 keskmiselt 76%.
Kui hariduse, tervise ning heaolu valdkonna õppekavarühmad on tööturule väga kitsalt orienteeritud, siis sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevaldkonda kuuluvate õppekavarühmade lõpetanud töötavad paljudel tegevusaladel. Aastatel 2002–2004 töötas keskmiselt 53% hariduse valdkonna teise taseme hariduse omandanutest ja 75% kolmanda taseme hariduse omandanutest hariduse tegevusalal. Lõpetanute jaoks võimalik tegevusalade hulk näitab ka, kui kitsa- või laiapõhjalisi teadmisi eri tegevusaladest võiks koolist saada, mida võiks pidada silmas õppekavade koostamisel.

Kõrgkoolist tööturule
Teine uuring andis ülevaade viimastel aastatel kõrghariduse omandanute ja õpingud katkestanute käekäigust tööturul. Suurema heaolu ja kõrgema palga lootuses pürivad noored üha enam kõrgkooli. Seosed kõrgkoolis omandatud eriala, kõrghariduse eri astmete ning hilisema töövaldkonna ja töötasu suuruse vahel peegeldavad lõpetanu oskuste ja teadmiste asjakohasust ning rakendusvõimet tööturul.
EHIS-est tehti väljavõte kõigi 1999/2000. ja 2003/2004. õa kõrghariduse omandanute ja õppetöö katkestanute kohta, mida täiendas maksu- ja tolliamet palgalt makstud tulumaksu ning tegevusala andmetega.
Eksmatrikuleerimisele järgnevatel aastatel oli töötajate osakaal lõpetanute seas keskmiselt 83–88% ning katkestanute seas 67–74%. Mõlemad osakaalud on kõrgemad kui samasse vanusegruppi (20–29-aastased) kuuluva Eesti rahvastiku hõive määr (61–64%). Antud andmetele tugi­nedes ei saanud kindlaks teha, kui paljud töötavad ümbrikupalga eest või FIE-na. Võib eeldada, et töötajate tegelik osakaal oli veelgi suurem.
Olenemata õpitud valdkonnast, oli õpingud täies mahus läbinutel tööturule sisenemine edukam kui õpingud katkestanutel. Hariduse õppevaldkonna lõpetanute hulgas oli lõpetamisele järgnevatel aastatel töötavate lõpetanute keskmine osakaal 86–91%, kõrgem oli see vaid tervise ja heaolu valdkondade lõpetanute seas.
Viimastel õppeaastatel kõrgharidu­se omandanud olid 2003. a tööturu tegevusalade vahel jagunenud sarnaselt esimese uuringu tulemustega kogu Eesti tööjõu kohta. Tervise ja heaolu õppevaldkonna järel oli suurima koonduvusega hariduse õppevaldkond – õppevaldkonna lõpetanutest 54% töötas haridussektoris, lisaks 24% avaliku halduse tegevusalal. Ülejäänud majandussektorites töötas hariduse õppevaldkonna lõpetanuid vähem kui 6%. Nendest lõpetanutest, kes töötasid hariduses, oli omakorda 57% tööl põhikoolides, gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes ning 27% lasteaedades ja algkoolides. Kõikide õppevaldkondade lõpetanute hulgas oli haridusse tööle asunute arv üks suuremaid.

Haridus ja töötasu
Kõrghariduse omandanute makstud tulumaksu summa on keskmiselt suurem kui katkestanutel. Ka on kõrghariduse omandanute tulumaksu summa kasv aastatel 2000–2003 olnud oluliselt kiirem Eesti keskmise arvestusliku tulumaksu kasvust. Üldiselt, mida kõrgem haridusaste on omandatud, seda kõrgem on aastane tulumaksu keskmine summa. 18. oktoobri Postimehe ja 21. oktoobri Õpetajate Lehe väited rakenduskõrgharidusega töötaja ja magistrikraadi saanu tulumaksu summade suuruse kohta ei pärine PRAXIS-e uuringust.
Lõpetamisjärgsetel aastatel oli ha­ri­-duse õppevaldkonna lõpetanute kesk-mine aastane töötasult laekunud tulumaksu summa suurem vaid põllumajanduse ning humanitaaria ja kunstide õppevaldkondade lõpetanute tulumaksu summast. Samas on hariduse õppevaldkonna lõpetanute tulumaksu kasv igal aastal oluliselt kõrgem kõikide õppevaldkondade keskmisest. Hariduse õppevaldkonna sees olid suurimad keskmised lõpetamisjärgsed tulumaksu summad kasvatusteaduse, aineõpetajate ja kutseõpetajate õppekavarühmade lõpetanutel.
Lisaks vastava ettevalmistusega tööjõu nõudlusele tööturul, sõltub õppevaldkonna keskmine palgatase lõpetanute jagunemisest töötegevusaladele – mida suurem on õppevaldkonna lõpetanute koondumine ühte majandussektorisse, seda suurem on selle sektori tööandjate palgapoliitika mõju kogu õppevaldkonna läbinute tulumaksu suurusele. Hariduse õppevaldkond on siinkohal hea näide –pedagoogide palgad on valdavalt riiklikult reguleeritud.
Töötasult tulumaksu maksjate osakaalu ja tulumaksu summa analüüs näitab kõrghariduse omandamise ka-sulikkust, võrreldes õpingute katkesta­misega.
Uuringute tulemused on aadressidel www.praxis.ee ja www.htm.ee.
 ettevõtmine.

Hanna Kanep,
Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS analüütik

Mõte

On olnud aegu, mil osal pedagoogilisest personalist oli otsene kasvatusfunktsioon – alles hiljuti olid lasteaedades kasvatajad ja koolides direktori asetäitjad kasvatuse alal. Siis nad kadusid ja nüüd on taas teel kooli, kuid juba teiste ametinimetuste all: on koolipsühholoogid, sotsiaalpedagoogid, sotsiaaltöötajad ja õpilaskodudes taas kasvatajad.

Sotsiaaltöötaja ja sotsiaalpedagoog on kaks eri ametit, erinevat oskamist ja pädevust ning Soomes (ja teoreetiliselt ka meil) ei saa sotsiaaltöötaja üldse koolis tegutseda, kui tal pole (kasvatus)pedagoogilist haridust.
Sotsiaaltöötaja tegeleb oludega –vaesus peres, täid peas, joomarlus ko­dus, lapse järelevalvetus... Tema roll on muuta asja olude muutmise kaudu.
Sotsiaalpedagoog kohandab ini­-me­st ühiskonnaga – tuleb saada laps nõusse, et ta käiks koolis, lepitada last koolikorraga, ohjata tema vägi-valdsusilminguid, hoida laps kontrolli all (ehk preventsioon ehk tema lähedal või kättesaadavuses viibimine väärkäitumist võimaldavas olukorras, näiteks tegelemine “Tootsi klassiga”).
Psühholoog (koolipsühholoog) te­-geleb lapse enda (kas märgataval või aimataval) initsiatiivil probleemidega lapses endas – tema abituse, hirmude, tunnete, suhete ja suhtlematusega, s.t vaimu ja hinge muredega
Vigaseid olusid ühiskonnas (peredes) ei saa parandada kooli kaudu. See pole kooli funktsioon ega pädevus. Kool saab küll olla valla või linna indikaator: seal peres pekstak­se lapsi, mingu lastekaitsetöötaja (sotsiaaltöötaja) ja löögu oma volituste piires kord majja; sealt perest tulevad lapsed näljasena kooli, vaadaku omavalitsustöötaja, kuidas on peres toimetulekuga; sealt perest laps on vihjanud uimastite pruukimisele –ehk on politsei sotsiaaltöötajal vaja silm peale visata. Jne. Ka perede karistamise (trahvide määramise) ettepanekud käivad ikka üle omavalitsuse sotsiaaltöötaja laua, samuti soovitused sotsiaaltoetuste määramiseks. Kui need funktsioonid kooli tuua, minetab kool ehk palju oma eesmärkidest, kindlasti aga laste ja perede usalduse kooli vastu. Sotsiaaltöötaja on sotsiaalse kontrolli funktsiooni kandev institutsioon.
Olen kohanud valdade suhtumist, et sotsiaaltöötaja koht ongi koolis (probleemidele lähemal), kuid mina pean seda lihtsalt valla sotsiaalproblemaatika demagoogiliseks delegeerimiseks endast kaugemale.
Sotsiaalpedagoogi ideaalfunktsioon on noortejuhendaja (meie oludes siis käitumishälvetega noorte) vaba aja kaaslase roll. Meil noorpõlve nagu enam polegi: lapseeast kohe varatäiskasvanute maailma. Aga just murdeeas, teel täiskasvanute maailma, vajab noor selle maailma esindajat enda kõrvale. Eriti kriitilistes olukordades ja eriti neis kodudes, kus vanemad ise maailmaga õigeid suhteid pole suutnud luua. Nii on sisuliselt sotsiaalpedagoogid ka ringijuhid, treenerid, õpilaskodude kasvatajad ning just neile tuleks hoopis rohkem õpetada ka kasvatuspsühholoogiat.
Sotsiaalpedagoogi amet eeldab noortepoolset usaldust, sellepärast ei tohiks see inimene olla tunniandja-pedagoog (keda laps näeb paha-tihti eelkõige kohtuniku rollis – hindaja, karistaja, kojukaebajana). Kuigi kooli juurde (kooli palgale) ja sealtkaudu ka pedagoogilisse kollektiivi võiks see inimene kuuluda küll.
Aga meie ühiskond pole suutnud siin rakendada seda sisuliselt võimsat potentsiaali – inimesi, kes tahaksid, suudaksid, kel on aega ja kes on valmis eneseteostuse nimel ka pisikese palga eest lastega tegelema huviringides, väikestes töökodades, poiste lammutuskodades, õpilasfirmades. Rootsis ja Soomes, kus olen õppinud-töötanud, on iga kooli juures selline vabatahtlike noortejuhendajate seltskond. Ja koolid isegi koolitavad sellist “vabatahtlikku pedagoogilist armeed”.
Arvate, et meil neid inimesi ei ole¥ On küll, aga meil on selle tühja koha täitnud need, keda nimetame diileriteks, kupeldajateks, kuriteole kaasajateks, jooma meelitajateks. Nemadki on ju sisult vabatahtlikud, võib-olla kannavad nad oma ringkondades isegi noortejuhendajate nime –kuritahtlik või asotsiaalne maailm millegipärast taipab, et nendegi read vajavad täiendust.
Koolipsühholoogi ideaalroll on olla pihiisa, usaldusisik, saladuste pidaja. Ka tema suutmist abistada last või lapse usku temasse kahandab see, kui psühholoog on ühtaegu õpetaja. Olen seda ise koolijuhina teravalt kogenud.
Selge see, et need kolm ametit või tegutsemisvaldkonda mingil määral kattuvad, kuid selleski on ohud. Kui sotsiaaltöötaja harjumuspärase rolliga inimene tuleb kooli tööle, on tal raske lahti saada süüdistaja, põhjuste otsija, otsustaja, olude muutja, trahvija maneeridest, hoiakust ja käitumisest. Olusid saab tõepoolest muuta süüdistamise, hoiatamise, sekkumise, trahvimisega – st sotsiaalsete jõuvõtetega. Last saab muuta, aidates tal muuta enesehinnangut.
Kooli sobivad inimesed peavad kas õpitult või loomult passima täpselt neisse rollidesse, millest jutt. Palgaraha kokkuhoiu või mis tahes muude eesmärkide nimel sellise “suts-sotspedagoogi” tekitamine on pigem kahjulik. Kui oleme mures, et lastel on kadumas usaldus kooli vastu, pole ju jutt majast, vaid inimestest selles majas. Käin palju koolides ja üldpilt on ikka selline, et valdav enamik õpetajatest tahab olla lastele usaldusväärne. Paljud oskavad ja suudavad seda; mõned suudavad, kuigi ei oska (st pole teoreetiliselt õppinud); mõned oskavad (on õppinud), kuid ikkagi ei suuda. Ja on ka neid üksikuid, kes ei oska, ei suuda ega tahagi lapse usalduse nimel tegutseda.
Aga olgu koolis teised millised ta­hes, psühholoog ja noortejuhendaja (sotsiaalpedagoog) on lapse jaoks igal juhul kooli usaldatavuse lipp. Ja neile makstakse selle lipu kõrgel hoidmise eest koolis palka, nende oma missioonitundest rääkimata.
 

Kirjakast

Vähem riiki

Kui Eestis algas ulatuslik privatiseeri­mine, oli kõrgete riigiametnike üks lendlause: riik on halb peremees. Me ei teagi, kes on praegu kooli peremees. Riik sekkub kooliellu, kuid samas lubab koolis ka mõtestamata tegevust. Süvenemata koolielu ja tema allakäigu põhiprobleemidesse on reklaamitud e-kooli. Selles nähakse mingit imerohtu kooli ja kodu kontakti tugevdamisel – tegelikult küll õpilaste uut mõjutamisvahendit. Kas on eetiline kohustada õpetajaid direktori käskkirjaga osalema e-kooli programmis¥ Suures linnakoolis on õpetajate käsutuses vaid paar arvutit, paljudel vanematel internetiühendus puudub, kusjuures enamikus just nendel vanematel, kellel peaks tõesti kooliga parem side olema. Kas tuleb asjale kasuks, kui õpetajad käivad oma e-kooli sissekandeid tegemas laupäeviti ja pühapäeviti või tehakse neid arvutit omavate tuttavate juures, kuigi selleks kulub palju tunde¥ Või kui sissekanded tehakse hoopiski mitu päeva hiljem¥
Praegu kaardistatakse EHL-i ettevõtmisel õpetajate tööpäeva. Väga hea. Aga ühes konkreetses koolis ei teadnud õpetajad sellest väga hiljuti veel mitte midagi. Kas riik sekkub¥ Koolielu peab ikkagi olema ratsionaalne. Või ongi meie hariduselu üks põhiprobleemide taustal jahmerdamine¥
Viimane põrutav teade oli ministeeriumiametnike koostatud seaduseelnõu tutvustus – viia laste muusika­koolid huvikoolide tasemele. Nagu ikka on asjaga kiire ja arvamuste avaldamiseks anti asjaosalistele neli (loe neli!) päeva. Vestlesin ühe koosolekul osalenud muusikakooli direktoriga. Neile öeldi, et projekti koostajaid ei huvita muusikahariduse staatus kohtadel. See olevat kohalike omavalitsuste rida. Meenus kohe nõukaaja kogemus, kui läksin vabariiklikku ehituskomiteesse uuele koolimajale parketti hankima. Juhilt kuulsin sõna-sõnalt: “Mind ei huvita, millistes tingimustes teie lapsed õpivad.” Ajalugu kordub, ainult veel hullemal tasemel. Kus on nüüd riigikogu kultuurikomisjon ja haridusfoorumi rahvas¥
Mis neist eesmärkidest, kui varsti pole enam (muusika)tundegi. Suurte raskustega need muusikakoolid loodi (olen ka ise ühe sünnivalud kaasa teinud) ja nüüd tahavad asjatundmatud ja muusikaelu spetsiifikat mitte tundvad asjamehed kõik paari suleliigutusega kaotada.
tarmo kerstna



Lasteaiaõpetaja on õpetaja

Meid ajendas kirjutama Sven Rondiku eelmises Õpetajate Lehes ilmunud artikkel. Hea meel on tõdeda, et autor tunneb muret ka lasteaiaõpetajate palga alammäärade kehtestamise pärast. Meid ärritas aga sealjuures artikli viide Lehte Jõemaale, kelle arvates tuleks koolieelsete laste­asutuste õpetajatel taastada kasvataja nimetus.
Uskumatud avaldused õppinud pedagoogi poolt! Lasteaiaõpetaja on tänapäeval enam kui õpetaja. Oleme küsitlenud algklassiõpetajaid ning on selgunud, et lasteaeda tuleks kooliõpetaja tööle siis, kui tal muud üle ei jääks, sest töö väikelastega ja nende ettevalmistus kooliks on raske ja väga vastutusrikas. Miks siis on lasteaiaõpetajaid kaasatud igasugustesse õpetajatele kehtivatesse määrustesse, mille punktipealt täitmist nõutakse¥ Näiteks õpetaja kutsekvalifikatsioon, õpetajakoolituse raamnõuded, õppekava täitmine ja mis kõik veel. Nüüd tuleb kohustuslik sisehindamine. Kusjuures õpetajale väärilist palka ja puhkust lasteaiaõpetaja ei saa.
Lehte Jõemaa võiks proovida töötada lasteaias ühe perioodi, alustades sõimerühmast ja lõpetades viimase aiarühmaga. Seejärel võib ta uuesti arvamust avaldada, kas taastada lasteaiaõpetajale kasvataja nimetus või jätta ta õpetajaks.
Muide, oleme küll nõukogude ajal kasvatajahariduse omandanud, kuid praegu värskelt lõpetanud kõrgharidusega õpetajad.
Astrid tamman
Ene Mätas


John teab, aga Jaan ei tea

Pealkiri on parafraas sputniku efekti­aegadest, mil Ameerikas ilmusid raamatud ja artiklid umbes sellise pealkirja all: “Mida Ivan teab, aga John ei tea”. Neil päevil sai TLÜ kasvatusteaduste magistritööde kaitsmisnõukogu teada Ülvi Siku uurimusest lapse eneserefleksiooni kohta lugejana. Uuriti nii eesti kui ka vene kooli 3. ja6. klassi õpilasi, nende lemmikraamatuid ja “hea lugeja” mõistet. Uurimistulemused räägivad sellest, et vene koolides on õpilaste suhtumine positiivsem kui eesti koolides. Eesti kooli “hea lugeja” on see, kes oskab hästi lugeda, vene koolis ta “armastab raamatut”. On, mille üle mõelda!
Uurimuse tulemusi on tutvustatud USA-s ühel konverentsil ja selle põhjal on kavas avaldada veel artikleid rahvusvahelise levikuga väljaannetes. Seega – Suur John teab seda, mida meie ei tea, sest meil magistritööde avaldamist ei soosita. Kuid needuurimis­tulemused on ka Maridele ja Jüridele üpris intrigeerivad.
Samas on mul mure. Seda uurimust tuleks edasi arendada juba doktoritöö tasemel, sest see sai hinnanguks cum laude. Kuid doktoritööde kaitsmisel TLÜ-s loetakse teaduslikeks neid artikleid, mis on ilmunud rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades. Milleks kirjutada keeles, mis ei ole teaduskeel¥ Aga miks peaks John mõtlema ja arutama Jaani probleemide üle.
Kas Ülvi on edaspidi nõus oma uurimuse tulemusi edastama keeles, mis ei ole teaduskeel¥ Minu arusaamist mööda on küsimus sügavalt eetiline.
Tänan TÜ professorit Jaan Sootaki artikli “Euroopa õigus ja eesti õiguskeel” eest eelmise reede Sirbis, sainsealt vaimset tuge. Aga mure jääb –kas eesti keeles ikka saab teadust teha¥
Jüri Orn

Kui mina olin veel väikene mees

16-aastane koolitüdruk Laine Jänes.

 Tegelikult oli matemaatika minu lemmikõppeaine...

Kehapildist ja kehast meediapildis

Kehaimago on keerukas nähtus, alates sellest, kuidas me seda nähtust eesti keeles nimetame –kehaimago, kehaimidþ, kehaskeem või kehapilt. Arvamused ja ettekujutused oma kehast kujundavad käitumist. Üks kehaimago väljendus on kehaga rahulolu/rahulolematuse dimensioon.

Kehaimago hõlmab kehakogemusi, nii neid, mis on omal nahal kogetud, kui ka kõrvaltvaataja või kuulajana omaks võetuid, lisaks arusaamu kehast üldiselt (kombinatsioon teadmistest, us­-kumustest, müütidest) ja kõige selle baasil kujunenud suhtumist oma ke-hasse.
Kehaga rahulolu soodustab üldist rahulolu enesega. Tunnetatud kehalised puudujäägid võivad aga alla tõmmata enesehinnangut ja usku oma edusse ning tuua kaasa keha häbenemise või keha korrigeeriva käitumise (näiteks dieet või body-building).

Mehi ei puuduta
Juba 1980. aastatel tõdesid kehaimago uurijad läänemaades, et kehaga rahulolematus on eeskätt naiste probleem ning sealjuures niivõrd levinud, et seda hakati nimetama “normatiivseks rahulolematuseks”. Järgnevatel aastakümnetel on seda väidet korduvalt kinnitanud kehakaaluga rahulolematuse uuringud.
20 aastat hilisemad Eesti andmedki näitavad, et vanusest ja kehakaalust sõltumata on eesti tüdrukutele ja naistele omane veendumus, et kehakaal võiks väiksem olla. Nii võibki järeldada, et oma kehaga rahul olev naine on erakordne või ebanormaalne, naise soov kaalus juurde võtta ei ole tõsiselt võetav probleem ning poiste ja meeste puhul on kehaga rahulolematus vähe esinev või sooliselt ignoreeritud nähtus.

Kehamudelid
Kehaga rahulolu lähtub sellest, kas inimese kehaline olemus ja vorm tal­le meeldivad. See omakorda sellest, millisena oma keha ette kujutatakse. Kujutluspilt oma kehast pole aga eriti täpne, sest ka hea tahtmise ja kõikvõimaliku instrumentaariumi olemasolul ei suuda me oma keha mitmemõõtmelisust ning mõistatus­likku sisemust korraga haarata. Eluperioodidel, mil keha muutub (kasvueas, kaalu langetamisel või suurendamisel, raseduse ajal), on kujuteldav kehapilt veelgi ebatäpsem.
Inimesel on aga vajadus võrrelda end objektiivsete kehaliste standarditega. Kui need puuduvad, oleme piisavalt võimekad ise endale standardeid konstrueerima. Võrdlusesse haarame ka kaaskodanikud. Enesehinnangu tõstmiseks leiab silm neid, kelle puhul saame nentida, et meil on teatud eeliseid. Kui aga oleme ebakindlad oma kehalises väärtuses, võime haakuda just sellistesse “mudelitesse”, mille nähtav paremus vaid süvendab rahulolematust. Kehamudelite puhul ei saa aga ra­­kendada normaaljaotust, sest läänemaades väljakujunenud ilustandard on kaldu saleduse ja sihvakuse suunas – seega enamikule saavutamatu. Aga millegipärast selle poole ikkagi püüeldakse.

Paljulubavad meediasõnumid
Kehaga rahulolematust võivad soodustada teatud sotsiokultuurilised tegurid, eeskätt meedias võimenduvad sõnumid. Kultuurimallide leviku teooria järgi sarnaneb pidevate meediatarbijate maailmataju meedias kujutatuga. Uurimused kinnitavad, et näiteks keskkoolitüdrukute ja -poiste puhul on dieedi nõuandeid andvate ajakirjade lugemine olulises seoses kehakaa­lu kontrolliva käitumisega. Juba alla kümneaastase tüdruku võib soov sarnaneda meedias nähtud tüdrukute ja naistega panna dieeti pidama. Mõni aasta tagasi tehtud Eesti ja Austraalia üliõpilaste võrdlusuuring näitas, et naisüliõpilastel seostus stiiliajakirjade lugemine dieedipidamise ning söömishäiretele omaste näitajatega.
Meediasõnumid on paljulubavad ja interaktiivsed. Vaataja/lugeja on osaline diskussioonis ja muutuse protsessis. Me saame täpseid instruktsioone, kuidas oma keha vormida toidu, liikumise, mõtlemise, ilukirurgia, kosmeetika, riietuse, kehamassi vähendavate ja suurendavate droogide ning medikamentide abil. Valik on sinu, kui üks ei aita, siis proovi teist! Meedia pakub sõnas ja pildis võimalust teha kaasa totaalse muutumise protsessi: saad tunda ebakindlust ja hirmu enesemuutmise teele asudes ning juubeldada koos teiste lugejate/vaatajatega kauni tulemuse üle. Ja tahes-tahtmata tabad end mõttelt, et kõik on võima­-lik – rahulolematust saab füüsiliselt korrigeerida. Kas see toob kaasa püsiva hingerahu, selgub ajapikku.

Otsene ja kaudne mõju
Eesti noored on agarad ajakirjade lu­gejad, televiisorivaatajad, interneti­kasutajad. Muu maailma uuringud näitavad, et saleda ideaalkeha ekspo­neerimine meedias ennustab nii meeste kui ka naiste positiivset suhtumist kirurgilistesse kehamuutmise meetoditesse, nagu rasvaimu ja välimuse korrigeerimine. Seetõttu on oht, et saledate rinnakate meediailuduste sage eksponeeritus soodustab eeskätt naistel tendentsi tekitada oma kehale “topelt kahju” ekstreemse dieedi ja ilukirurgiaga.
Selles on oma osa ka meessool. Meedia võib mõjutada naiste ja tüdrukute kehaimagot ka meeste ja poiste ootuste kaudu. Nii on eksperimentaalselt kinnitust leidnud, et mehed, kes vaatavad atraktiivsete modellide pilte, hindavad pärast seda “tavalise välimusega” naisi vähem meeldivaks kui mehed, kes eelnevalt pilte ei vaadanud.
Paraku on enamik naisi ja tüdrukuid just tavalise välimusega ning meedias kujutatud kehad eesmärgipäraselt kaunimaks töödeldud. Ehk siis – loome teadlikult illusoorse maailma, tänapäeva muinasjutu, kuhu me ise ei mahu. Täiskasvanu saab ehk aru, aga teismeline või lasteaialaps?

Supernaised ja supermehed
Aga kas ikka saame aru? Vaadates eesti naisüliõpilaste (sh tulevaste õpetajate) ja keskeas naiste (sh õpetajate) püüdlusi, torkab silma nõudlikkus enese suhtes. Eesti naine tahab olla supernaine nii välimuse (saledus, kehaline atraktiivsus), edukuse (intelligentsus, professionaalne edu) kui ka perekondlike väärtuste (ema roll, teistega arvestamine, kodusoojuse loomine) poolest. Tegelikult on meeste puhul sarnane olukord, ainult et saledust peavad mehe puhul vähem tähtsaks nii mehed ise kui ka naised.
Kui palju siis meedia vahenditega loodud ideaalkeha meie igapäevaelu segab või korrastab? Negatiivsetest mõjudest räägitakse tavaliselt rohkem ja seda olen ka eespool teinud. Kriitiliselt mõtlevale inimesele on siin ka positiivne külg.
Neile, kes ilustandardi on omaks võtnud ja end sellega võrdlema ei kipu, pakuvad viimistletud meediakehad silmailu ja meelelahutust. Palja keha eksponeerimine harjutab meid mõttega meie enda kehalisusest. Mingis hetkes tõdeme, et alastus on üks eneseväljenduse võimalusi. Maitsetus ja ebakohasus keha eksponeerimisel veenab, et ei piisa ainult kehast.
Oleme aru saanud, et erootika ja pornograafia piiri on raske määrata, ning kogenud, et sellel piirialal saab äratada tugevaid tundeid ja tunge. On selgeks saanud, et mõned tahavad vaadata pornograafiat ja teised jälestavad seda. Need teadmised kujunevad ajapikku ja igaühel omamoodi, enamasti oma kehakogemuste baasil.

Meediakirjaoskus vabastaks
Raske on reglementeerida valdkonda, kus inimestel on erinevaid eelistusi, küll aga saab teadmiste ja teadlikkuse kaudu arendada nõudlikkust. Teavet, kuidas meediakuvand tehakse ja miks ta just selline on, tuleks jagada juba lasteaias koos üldise kirjaoskusega, sarnaselt muinasjuttude lahtiseletamisega. On ju terve hulk noori, kelle püüdlused ja ootused on seotud ebaadekvaatsete kehaideaalidega ning kelle puhul meediakirjaoskus vabastaks hulga energiat märksa tõepärasemate ja seega enesehinnangut tõstvate eesmärkide saavutamiseks.
See mõjuks vabastavalt ka täiskas­vanutele, kes me, paraku, oleme sa­­-muti mõjutatud meediamudelitest ning oma supernaise ja supermehe mudelit teadlikult või teadmatult järglastele edastame.
 olegi vähe.

Eha Rüütel,
Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna dekaan

Klassitäituvusest ja lennugraafikust

Haridus- ja teadusministeeriumi eelnõu, mis kaotaks klassi suuruse piirmäärad, ei leidnud meedias eriti aktiivset vastukaja. Kuigi oleks võinud.

Kindlasti ei ole tegu nn ühe päeva pommuudisega, mis järgmistel päevadel unustusse vajub, nagu praegu on juhtunud, ega ole see ka paljalt mainekate koolide probleem, kelle jaoks arvud 24 ja 36 on justkui väikseks jäänud. See on kogu meie haridussüsteemi probleem, haarates ka näiteks loengute kuulajaskonna suuruse ülikoolide auditooriumides.
Seisukohti piirarvude kadumise plusside ja miinuste kohta saab lugeda 2. novembri Postimehest. Plussidena olid muuhulgas välja toodud: suur klass pakub lastele suhtlusvõimalusi paljude kaaslastega; lihtsam on korraldada rühmatöid. Esimene järeldus on tehtud samal küljel asuva artikli põhjal, kus sellise mõtte autor on Mustamäe ühe kooli abiturient. Eks suhtlusvõimalusi on tänapäeval igasuguseid, füüsiliselt saab suhelda edukalt näiteks vahetundides, virtuaalsetest võimalusest rääkimata. Kui klassis on 30 või 37 õpilase asemel 28 või 36, isegi 19, kas siis on suhtlemisvõimalusi palju vähem¥

Mitu last on vaja rühmatöök?
Teiseks, rühmatööde lihtsam läbiviimine. Kas klassis, kus on 24, 15 või isegi kümme õpilast, ei saa rühmatööd korraldada¥ Kas mõni metoodik oskaks mulle, rumalale inimesele, öelda, missugune õpilaste arv garanteerib rühmatöö eduka korraldamise võimaluse¥ Meenub ühe haridusametniku juba aastate taha jääv põhjendus selle kohta, millist kasu saavad õpilaste vähesuse tõttu suletud koolide õpilased: näiteks puudub väheste õpilastega klassis õpilastel võimalus näidendit lavastada.
Piirarvude kaotamise ühe puudusena toob leht välja tõsiasja, et õpetajal ei ole võimalik kõigiga rääkida, mistõttu löögile pääsevad vaid aktiivsed ja jutukad. Väga õige ja tähtis argument! Aga pöördugem tagasi rühmatöö võimaluse juurde: kui klassis on 16 õpilast, saab moodustada näiteks neli neljaliikmelist rühma. 36 õpilasega klassis kuus kuueliikmelist või neli üheksaliikmelist. Aga kas siin ei ole samuti ohtu, et jutukamad ja aktiivsemad teevad kogu rühma töö ära ja vaiksemad ei saa taas midagi öelda¥
Või kuidas viia rühmatööd läbi au­ditooriumis, kus on 80 või koguni üle saja tudengi¥ Kas rühmatöö garanteerib kõigile võimaluse sõna saada¥ Praegune kõrgharidusideoloogia –akadeemiline kõrgharidus kõigile! –muudab olukorra veelgi keerulisemaks.Kuus aastat tagasi, kui alustasin õpetajakoolitusprogrammi läbimist, olid 80-pealisesse auditooriumisse astunud õppejõudude esimesed sõnad, et kuulajaskond on ebanormaalselt suur ega võimalda maksimaalset tulemuslikkust. Mõni õppejõud püüdis anda endast siiski parima, mõni aga ei võtnud vaevaks pingutada, lõi kohe käega ja kirjutas kursuse lõppedes igasuguse kontrollimiseta positiivsed tulemused õpinguraamatutesse.
Olenemata sellest, kui palju on klassis õpilasi või auditooriumis tudengeid, peab õpetaja viima läbi tunni ja õppejõud loengu, kus ükski kuulaja ei hakkaks igavusest haigutama. Ja huvitav peab olema nii “rääkijatel” kui ka “vaikijatel”.

80 tudengit on liiga palju
Igal esmaspäeval kell 8 astun ca 20 üliõpilase ette. Püüan, et oleks vähem monoloogi ja roh­kem dialoogi. Aga räägivad ikka paar-kolm tudengit. Tei­sed on kohusetruult vait ning kui ka tüli­tada neid mõne küsimusega, ei kanguta eriti midagi välja. Kogemus ütleb, et lõpuks valmistavadki seminarideks ette ainult “rääkijad” ja “vaikijad” lasevad neil kogu musta töö ära teha. Ühe võimalusena seda kena traditsiooni purustada näen just rühmatöö korraldamise võimalust. Kuigi mõne arvates on 20 ruumis viibijast rühmatöö jaoks vähe.
Kui mina ülikoolis eriala sissejuhatavate ainete loenguid kuulasin, olime auditooriumis ainult oma kursusega. Nüüd kuulavad filoloogid keele- ja kirjandusteaduse aluseid ühise suure perena. Tegemist ei ole isegi üld-, vaid eriala alusainetega. Sel moel on loengute pidamiseks järgmised võimalused: õppejõu monoloog, mis tänapäeval, mil igasugu materjali saada, peaks jääma üha rohkem tagaplaanile, või rühmatöö – 80–100 tudengit oleks mõne arvates selleks vist piisav. Poolteist tundi ning 80 tudengit ja õppejõud saaksid ennast kõik tühjaks rääkida. Ja on veel igasuguseid kombinatsioone, mis eeldavad omajagu loovust, mille eest lisatasu ei maksta.
Ma ei taha öelda, et loenguid tuleks pidada maksimaalselt viiele tudengile, aga 80 on ka liiast. Klassi täitumuse piirarvu üle pole praeguses kontekstis ehk tõepoolest eriti mõtet diskuteerida. Üliõpilaste arvu üle auditooriumides aga küll, vähemasti siis, kui saja tudengiga tuleb hakata rühmatöid korraldama. Kahe teineteise järel väljuva ja samal marsruudil lendava lennuki asemel võib panna käiku ühe ja suurema. Päris korralik kokkuhoid personali arvelt. Hariduses on aga paraku nii, et üks lennuk väljub hommikul ja teine õhtul. Kes kannatab, kui paneme käima ühe lennuki¥

Igor Kalakauskas,
Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ajalooõpetaja

Taas on ühed valimised lõppenud ja kampaanialikus üksteise vigadele osutamises ajakirjanduses võib väikest puhkepausi oodata. Iseasi, kuidas see välja kukub. Tegelikult on nii, et valimiseelne tähelepanu juhtimine teiste parteide ja nende liikmete vormiliselt justkui seaduslikele, kuid läbi­nähtavalt ebaeetilistele tehingutele peaks just eeldama eetika küsimuste tõsist käsitlemist pärast valimisi.

Eetika temaatikast sai aga üks osa valimiseelsest kampaaniast, mille kohta oletati, et see teema varsti päevakorrast kaob. Praegu on päevalehtede huvi eetika kui püsiväärtuse kajastamise vastu langenud, sest poliitilist kasu ei paista ja uued valimised on kaugel. Eetikaküsimused vajavad aga just väljaspool valimismelu selgeksrääkimist, sest ainult see, kuidas püsivalt ollakse ja mida tehakse, määrab tegelikkuse ja tuleviku.

Varasemad varud
Aeg-ajalt juhitakse Eesti ühiskonnast rääkides tähelepanu siirdeühiskonna mõistele, et kirjeldada või avada meie hädade tagamaid. Siirdeühiskonnast rääkides tuleb aga määratleda, kust tul­lakse ja kuhu minnakse. Kui minevikku puudutavas on asi selgem, siis tulevikku ei osata siirdeajal teadusli­kult sõnastada, pigem täidab koha loo­tuste, ambitsioonide ja tunnete segu.
Oleme paari inimea jooksul jõudnud juba teise siirdeaega. Esimese Ees­-ti vabariigi aegse ühiskultuuri ja positiivsete tabude keskkonnas kasvanud põlvkonna ühiskonda kandev mõju ula­-tus mitukümmend aastat nõukogude aega ja säilitas seal palju inimlikke jooni. See oli inimestes olev immanentne ja olemuslik vastukaal süsteemi ebamoraalsusele, mis ka toimis.
Mitmekümneks aastaks, lausa ka­-heks põlvkonnaks, jätkus meil lühi­aja­lise esimese vabariigi ajal kasvata­tud kultuurilist ja eetilist kapitali. Nõukogude ajaga jõudis aga lõpule ka esimene siirdeaeg, sest üles oli kas­vanud uus põlvkond, kelleni endise ühiskultuuri aegsete põlvkondade väärtuste, praktiliste eluhoiakute ning ka positiivsete tabude süsteem enam ei ulatunud. Eetiline kapital oli suures osas ära kasutatud ja uut veel ei tekkinud, õigupoolest ei saanudki tekkida. Nõukogude aega märgistas muu hulgas ka üldhumanitaarse hariduspõhja ahenemine rahvastiku laiemates kihtides ja praktilise ateismi üldistumine. Praegu oleme juba teises siirdeajas, kus nõukogude aja kultuuriparadigma inimestes siiski edasi elab, seda aga väliselt varjata ja eitada püütakse. Seda olulisem on eetiliselt kandvate aluspõhimõtete otsimine praegu.
Ärgem unustagem mõne nädalaga, et hommikul tavapäraselt tööle või kooli ruttavat kodanikku justkui juhuslikult tabavad kuulid ei ole loodusnähtused nagu tormid või gripp, vaid sihipäraselt lennutatud tooted. Tegu ei ole meie ühiskonda imbunud terroristidega, vaid selles kasvanud inimestega. Elu pühaduse ning kultuu­ri ja selle ajaloo aus hoidmine peaksid saama senisest suurema hoole ja tähelepanu osalisteks.
Eetika puhul ei ole põhiolemuselttegu mitte üksiksündmusele või -näh­-tusele hinnangu andmisega, vaid kest-vate põhialuste määratlemisega. Vana-kreeka sõna ethos tähistas ka harjumuspärast kohta, kommet, tava ja ka-rakterit. Eetika on seega kultuuri üks püsiväärtusi. Kui seadusi saab kehtestada, siis eetikat mitte. Ja siin on asja tõsidus, sest eetika mõistes peitub pü-sivus. Seadus lubab või takistab, aga eetika kannab, kui selle alus kannab.

Orientiiride puudumine
Ehkki eetika on inimestes ühelt poolt aja jooksul kujunenud ja teiselt poolt aina muutumas ning kujunemas, ei saa eetika küsimustes suvaliselt kokku leppida. See teadmist, tahet ja emotsioone liitev seesmine moraalitunne, nagu Kant seda väljendas, on keeruline, habras ja pika toimeajaga. Mõnes mõttes kujutab inimese eetiline karakter endast vaimset kogumit, mida inglased tähistavad sõnaga mindset.
Eetika mõiste juurde kuulub valikuvõimaluste olemasolu ja isiklik vastutus, kus teatud kriteeriumide alusel pidevalt otsuseid langetatakse. Ühe defineerimise võimalusena sedastan nõnda: eetika on süsteemne käsitlus sellest, kuidas me konfliktsesse olukorda sattudes langetame otsustusi väärtuste hierarhias olevate erinevate väärtuste vahel. Näiteks Platon pidas ideede hierarhias kõige kõrgemaks hüve ideed. Tegelikus elus ei ole siis mingi ime, et erinevad inimesed langetavad erinevaid otsuseid, sest neil on konflikti sattuvate väärtuste suhtes erinevad väärtushinnangud. Raske on pidevalt “eetiliselt” käituda, kui pead sellele kogu aeg mõtlema. Õigupoolest nii ei saagi. Mõte ongi selles, et teadlikult õigeks peetavat käitumist hõlbustaks väärtuste interioriseeritud taustsüsteemi olemasolu, millele iga üksikotsustuse korral toetuda.
Pluralistlikku ühiskonda ei saa moraaliküsimustes keskselt juhtida. Õnneks, ja seda mitte ainult juhtimis­teooria poolt osundatava tehnilise võimatuse, vaid ka sobiva inimfaktori puudumise pärast. Iseenesest on see väga hea, sest “juhtimist” oleme kaua kogenud ja totalitarismi ei soovi enam keegi. Järele jäävad eetilise ühisteadvuse juurutatavad kirjutamata normid, kus mõningad tabud seesmiste suunanäitajatena kindlasti oma positiivset ülesannet täidavad. Olen aga veendunud, et tabusid ja vastutust ei pea tingimata vastandama, küll aga püüdlema selle poole, et ühiskonnas suureneks vastutustundlikku eetikat omavate ja selle kohaselt toimivate inimeste hulk.

Orientiiride otsimise vaevane töö
Käitumise alustest teadlikumaks saa­mine algab elu eesmärgiseadest. Eetiline põhihoiak ei ole siinjuures aga mitte vahend või abinõu, vaid eesmärkide saavutamise alus või tingimus. Ehkki eesmärkide teadvustamisega ei ole saanud ükski ajastu ja ühiskond kiidelda, olid ühiskultuuri aegadel moraalsed alused selgemad ja ühiskondlik arvamus suures osas toetas neid. Sajandeid kestnud kristliku ühiskultuuri ajastu kui eesti rahvast kaua kandnud vundamendi kasvatav mõju ei kadunud päris kohe, see oli mõnda aega kogetav ka nõukogude ajal. Meenutagem, et näiteks sellel siirdeperioodil ilmus siiski arsti, teoloogi ja muusiku A. Schweitzeri raamat “Aukartus elu ees”, mille printsiipide valgel tuleb häbeneda paljusid meie praegusi tegusid ja suhtumisviise. On vaja küpsust, millel on selgroogu ja millele ei ole võõrad head tavad.
Küpse isiksuse ja ühiskonna tunnus­teks on selgete eetiliste piiride tajumine ja nendele vastav käitumine. Ja eriti siis, kui see toob kaasa olemasolevast positsioonist loobumise. Ehkki eetika sisuks ei ole üksiksündmustega tegelemine, võimaldavad mõned neist vaadelda tagamaid.
Näiteks kaitseminister Jaak Jõe­rüüdi tagasiastumine oli üks viis väljendada selgepiiriliselt oma põhimõtteid ja isikliku vastutuse tunnet. See samm ei ole taandatav vastutuse äraheitmisele, sest tegu ei olnud enda töö puudustega. Vaba ühiskonna vabade inimeste eest kogu rindel vastutada ei saa, ka mitte kitsal ametkonna vastutusalal. Kõik seda tagasiastumist ei mõistnud, kuid niisuguste sammude mõju saab tuntavamaks alles siis, kui selle tähendust hakkavad tajuma laiemad hulgad.
Võib ju muidugi soovitada, nagu seda on ka tehtud, et erakondade juht­figuurid lepiksid kokku käitumise ja tegevuse lubatavas eetilises alampiiris. Ometi ei toimiks ka niisugune katse enne, kui ollakse leppinud kokku vähemalt piisava minimaalse hulga ühiste väärtuste ja eetiliste printsiipide suhtes.
Siirdeühiskonna iseloom saab veel kord ilmsiks selle kaudu, et kuigi osatakse kritiseerida ühiskonda, kust tuldi, ei omata selgelt formuleeritud ja eetiliselt läbi katsutud tulevikusihte. Ma ei taha siinkohal algatada kõnet suurtest plaanidest, vaid soovitan alustada kas või eetiliste printsiipide miinimumi üle järelemõtlemisest ja nende formuleerimisest.

Randar Tasmuth,
teoloogiadoktor

Et moraali jutlustada on kergem, kui seda põhjendada, märkas juba Artur Schopenhauer. Ent põhjendamisest veel raskem on seda järgida. Ja ometi on sellestki midagi raskemat – moraali loomine teises inimeses, moraali kasvatamine.

Kõige esimene raskus tuleneb sellest, et moraali saab kasvatada ainult individuaalsest lähtu­des. Moraali pole võimalik edasi anda nagu teadmist. Teadmine toetab moraali, võib seda ka äratada, aga moraal ei põhine sellel. Moraal põhineb tahtel. Tahe on individuaalne. Teadmisel on kalduvus muutuda universaalseks – on palju asju, mida kõik teavad. Samas võivad kõik näha, et keegi vajab abi, ja teada ka, kuidas aidata, kuid sageli aitab ainult mõni üksik.
Kõlbeline kasvatus saab lähtuda vaid üksikust. Peab märkama, millised jõud, kalduvused, soodumused lapse tahtes vajavad toetamist. Kas peaksime pakkuma talle võimaluse sooritada teatud tegusid, elada läbi teatud ideaale, arutleda teatud eetiliste probleemide üle või veel midagi¥ Seda saab otsustada ainult konkreetsest inimesest lähtudes. Et kasvatus õnnestuks, peab kasvatajal olema võimalus proovida, eksida, märgata, mis kuidas mõjub. Tal peab olema vaba ruumi, et seda peent ja tundlikku ala tundma õppida. Just seda aga meie unifitseeritud haridussüsteem ei võimalda.
Teine meie ajastu vaimulaadile ja eriti haridussüsteemile ületamatu­na tunduv raskus seisneb selles, et moraalset saab arendada, kasvatada ainult sisemise vaba otsustuse kau-du. Kasvataja peab hoidma täiesti var-jus oma eetilised vaated ja laskma kasvandikel kujundada eneste omi, pakkudes selleks vaid sobivat toitu. Moraal vajab arenguks sisemist vaba ruumi. Väline surve takistab seda prot-sessi ja õigupoolest kutsub esile mi-dagi moraalile vastupidist: ühest kül-jest kalduvuse näida moraalsena ja teisest küljest trotsi moraali suhtes.

Moraalitrots
Näimismoraalil või ka lihtsalt välisel normatiivsel moraalil on see halb omadus, et see hoiab inimese tegusid moraalsetena sageli vaid standardolukordades või kuni inimene tajub välist kontrolli (olgu jumalikku või inimlikku-sotsiaalset). Kui kontrolli enam ei tajuta, valgub laiali ka moraal. Või asendub nn moraalitrotsiga – sooviga teha ebamoraalset.
Trotslikkus moraali suhtes muutub iga põlvkonnaga jõulisemaks kontrollist hoolimata. Praegusel ajal nauditakse väga mitmekesiseid võimalusi ühiskonna kõlblustunde korralikuks raputamiseks. Nähtus on juba ammu väljunud üksiküritajate tegevusväljast ja muutunud üldrahvalikuks harrastuseks. Seda alates igapäevasest riietusest ja kõnepruugist, kuni suurte kultuuriürituste ja -nähtusteni. Võime kohata end agressiivsena eksponeerivaid, neete, kette ja teravaid raudogasid täistipitud keskealisigi. Iga endast lugupidav neiu või daam toob oma aluspükste suurima koostedetaili (lillekese, linnukese või liblika) üle värvli kaaskodanikele imetlemiseks. Narmendavad augud seeliku- või püksitagumikus mõjuvad juba pisut vanamoodsalt.
Et Õpetajate Leht nende protsesside esirinnas ei liigu, jätan siin ära tüüpilised näited kõnepruugist, mida võib kuulda näiteks pargipingil või bussipeatuses lahjat alkohoolset purgirüübet manustavast tütarlasteseltskonnast. Taolist leksikat võib kuulda populaarsete raadiojaamade laulurepertuaarist. Need lühikesed sõnad, mille välde tundub alati ühe-kahe astme võrra tegelikust grammatilisest vältest pikem olevat, kuuluvad loomuliku elemendina nüüdiskultuuri. Jätan moodsate massijoomingute (õllesummer jm), seksuaalsete eelistuste paraadide, filmikunsti arengu jms lahkamise lugejale iseseisvaks tööks. Et vägivald on moes nii tänavail kui kaunites kunstides, pole ka mingi uudis.

Moraal ja õigus
Kolmas rasku­s on moraalse olemuse mõistmine. Ikka võime tähtsatest dokumentidest lei­da, et õpi­lased peavad omandama moraalinormide või -print­sii­pide süsteemi; L. P. Poj­man pealkirjastab oma raamatu: “Eetika. Õiget ja väära avastamas”; öeldakse, et moraalile ja eetikale tuginevad meie valikud. Valida aga saab ainult olemasolevast.
Moraalinormid pärinevad iidsetest aegadest. Üks detailsemaid ja värvi­kamaid kirjeldusi nende päritolu ja toimimise kohta tolleaegses ühis-konnas on Vana Testament Moosese-le Siinai mäel antud kümne käsu ja muu sinna juurde kuuluvaga. Nood normid pärinesid väljast ja kõrge-malt – olid valmis. Jäi valida, kas neid järgida või mitte. Edasised ca 1000 lehekülge kirjeldavad põhjalikult tehtud valikute tagajärgi. Oluline on mõista, et noil aegadel oli moraalinorm ühtlasi ka õigusnorm. Võime lugeda, millised karmid karistused tabasid inimest, kes ei pühitsenud pühapäeva, murdis truudust või ei austanud piisavalt, keda vaja.
Pole mingit põhjust pidada tolleaegset ühiskonda rumalaks või liiga julmaks. See oleks vaid tänapäeva ini­mese primitiivne vaatepunkt. Sel­lest, et õigus ja moraal teineteisest veel ei lahknenud, võib mõista, kuidas moraal oli tolleaegsele inimesele midagi üsna välist. Seadus aga oli üks neist tähtsatest abinõudest, mille kaudu moraal on aidanud äratada üles inimese enese sisemisi moraalseid jõude.
Alates 6.–5. eelkristlikust sajandist hakkas tolleaegses kultuurmaa­ilmas ilmuma religioosseid ja filosoofilisi tekste, milles eetika sai üheks keskseks küsimuseks. Moraaliküsimus hakkas inimeses õigusest sügavamale juurduma.

Uus eetika
Umbes meie ajaarvamise alguses kõndis sel maamunal üks mees, keda kohalikud tundsid Naatsaretist pärit Jeesusena. Uus Testament, mis tema tegudele ja õpetusele on pühendatud, on just nagu üksainus võimas moraalne sõna. Me ei leia ühestki evangeeliumist Jeesuse ainsatki eksimust, ühtainustki järeleandmist kiusatusele, ei ühtki valet, mitte midagi rumalat. Kõiges, mis ta teeb või ütleb, on avar ruum edasi mõelda, küsida ja otsida. Ent kui tahame sellest vägevast moraalisõnu­mist midagi konkreetset ja normatiivset leida, selgub, et peaaegu kõik selles on paradoksaalne, mõistukõne­line, antud konkreetsetele isikutele väga konkreetses olukorras või selgelt üle inimvõimete. Samas käsib ta pidada Moosese antud käske, ent koondab kogu käsuõpetuse kahte käsku, mis mõlemad sobivad oma polaarses ühtsuses ainsasse lausesse: armasta oma Jumalat kõigest südamest ja oma ligimest nagu iseennast.
See oleks nagu kogu tema eetika tuum. Sedagi on võimatu võtta mingi normina, sest see puudutab vaid meie eneste sügavat nähtamatut sisemust. Sisemust, mida keegi ei saa kontrollida ja kus me saame olla täiesti vabad. Ja õieti peamegi olema täiesti vabad, sest armastus saab eksisteerida vaid vabaduses, vabadus on selle paratamatu eeltingimus. Sunnitud armastus on vaid teesklus. Siin on eetika tuum, mis ületab igasugused normid ja printsiibid. Kui lähtutakse sellest loovast jõust, mida see tuum eneses kätkeb, muutuvad tarbetuks kõik käsud ja abstraktsed põhimõtted.
Sellega juhiti inimkond täiesti uude eetikasse. Eetikasse, mida Mina pean ise pidevalt kujundama, põhjendama ja järgima. Kreatiivne eetika, eetika mida Mina alalõpmata loon. Mina kaudu käib tee loovate, kreatiivsete jõudude juurde – Isa juurde. Ja Mina ise saan olla enesele ainsaks tõeliseks normeerijaks, juhtijaks ja kontrollijaks.

Loov moraal
Sellega astus moraali olemusse täiesti uus ja tänapäevane dimensioon. Moraal ei ole oma olemuselt enam lihtsalt binaarne, valmiskujul õige ja väär, hea ja halb (need kaks läbistavad teineteist enamasti niikuinii). Seal on ka otsingu ja tee dimensioon. Me ei tee oma valikuid valmis eetikas, vaid loome seda ise.
Uus vabaduse ja loomingu dimensioon toob aina uusi dimensioone. Ja igal astmel tuleb midagi, mis on eelmisest täiuslikum, sügavam, avaram – täiesti uus kvalitatiivne pööre. Ja ikkagi on igal astmel veel midagi ebatäiuslikku. Me ei saa iial öelda: ma olen see õige.
Mõnigi moraaliuurija väidab siinvastu, et enne kui mainitud krea-tiivsesse moraaliprotsessi astutakse, tehakse ometi sisimas valik hea ja halva vahel. Ja sama toimub ka protsessi lõpus – vaetakse, kas see, mis loodud, on tõesti hea või mitte. See on teatud määral tõsi, aga kui vaadatakse kui tahes moraalse otsuse tulemust, siis märgatakse, et iga otsuse või teo taga on veel avar ruum, kuhu on võimalik edasi pürgida. Ainult Jumal sai loomisel näha, et tema loodu oli hea. Inimene ei saa oma tegude kohta seda kindlalt väita, sest ei näe oma tegude tagajärgi tervikuna. Neist paistab vaid jäämäe tipp.
Sama lugu on tee algusega. Nende kahe dimensiooni – hea ja halva (või ka õige ja vale) – kõrval seisavad teised dimensioonid. Me taotleme head, ei tea, kuivõrd me seda suudame, aga tahame teele asuda, ohverdada oma aega ja jõudu jm. Hea on enamasti ilma valikuta meie iseenesest mõistetav lähteprintsiip.
Kui otsustaksime lihtsalt: see on õige ja see on väär, oleks see vaid üks äratundmisakt, nagu maitseksime korra hea ja kurja tundmise puust. Ja olles ära tundnud hea, peaksime end igati õigeks. Tunneksimegi end jumalana, nagu madu seda lubas. Siis peaks keegi meile kõrvalt jälle meelde tuletama: inimene, sa oled põrm. Seega seisaksime kahe jalaga vanatestamentlikus eetikas.

Vanatestamentlikus vaimus
Neljas raskus seisneb selles, et inimest kasvatab kogu ühiskond. Ka siis, kui ei inimene ega ühiskond sellest midagi ei tea. Ja tänapäeva ühiskond on kujundatud veel suuresti vanatestamentlikus vai­mus. Eriti paistab see silma kõiges, mis puudutab institutsioonide juhtimist ja üldse institutsionaalset. Hariduselu korraldus on selle musternäide.
Inimene hakkas mõistma kristliku eetika tuuma alles 19. saj lõpust, 20. saj algusest. Sellest saati valitseb üksikisiku ja ühiskonnakorralduse vahel tõsine konflikt, mis ulatub kõi­ge sügavamate antisotsiaalsete tunnete ja afektideni. See, mis toimub juba teist nädalat Prantsusmaal, on mäss noortele mõistmatult nürimeel­se vanatestamentliku ühiskonna vas­tu. See on tagasihoidlik sissejuhatus sellesse, mis 21. sajandil toimuma hakkab. Midagi taolist toimus juba 20. sajandil. Püüti rajada isegi uut tüüpi ühiskondi. Ent haridussüsteem oli kujundanud inimeste hoiakud, mõtlemise nõnda, et ei suudetud luua midagi uut. Kõik sotsiaalsed eks­perimendid muutusid kiiresti veelgi vanatestamentlikumaks kui taustsüsteem. Kuni pisiasjadeni –vanemad lugejad mäletavad kindlasti kommunismiehitaja moraalikoodeksit. Ega kapitalismgi ole just kaugele arenenud, koostatakse siingi mitmesuguseid eetika- ja moraalikoodekseid ja muid inimstandardeid. Et oleks, mille põhjal linnavärava taga kedagi kividega visata. Selle asemel, et kujundada oma sotsiaalset elu nii, et seal saaksid vabaduses ja loomisrõõmus areneda inimeste moraalsed impulsid.
Randar Tasmuth ütleb, et elame siirdeühiskonnas. See on tõsi. Vana käsuõpetuse ja kirjatundjate ühiskonna asemele tahab tulla midagi palju vaimsemat ja samas inimlikumat. See tahe ilmneb selgesti lastes. Oleks meil vaid seesmist julgust ja tarkust seda luua aidata.

Sulev Ojap,
Viljandi Waldorfkooli direktor

Mida saab õpetaja teha, et tagada koolis kommunikatsioon jadas direktor – õpetaja – õpilane –lapsevanem?

Madis: Jonnaõps pani kahe.
Ema: Miks? Kas sul oli midagi koju jäänud ja sa ei saanud kaasa teha? Kunstiringi õpetaja ütleb ju küll, et sa joonistad hästi. Mis juhtus?
Madis: Õpetaja ütles, et päike pole sinine – ja kõik. Aga kunstiringi õpetaja ütles, et kõik oleneb sellest, kes vaatab ja kuidas vaatab... Ja õpetaja ei küsinudki, mida ma olin joonistanud. See polnud üldse see, mis tema mõtles... Ja sinna kunstiringi ma täna ka ei lähe.
Ema: Miks? See joonistustund rikkus sul vist tuju ära. Tahad, ma räägin ise õpetajaga?
*
Ema: Madis oli väga õnnetu, et ta eile selle “kahe” sai.
Õpetaja: Nojah, aga lapsevanem peaks ikka lapse reaalsustaju ka arendama. Te vist üldse ei vaata, kuidas ja mida ta joonistab... Ta oli eile teinud sinise päikese ja sinna alla tugitoolis istuva vikerkaarevärvilise “vanaema”. Töö teema oli “Minu pühapäev”!
Ema: Madis käib kunstiringis ja äkki oleks võinud temalt siiski küsida, mida ta selle pildiga mõtles...
Õpetaja: Kuulge, lõpuks panen ikka mina hindeid, eks ole. Ja üldse – mul on klassis 34 õpilast, kui ma igaühelt hakkan küsima, mida ta siin või seal mõtles, ei jõua ma ainega üldse edasi. Muidugi on tore, et teie poeg käib kunstiringis, aga koolis peab ta vastama teatud normidele. Need on üldkehtivad ja teie pojast ei saa me teha mingit erandit, ka siis, kui tahaksime. Ma võin teile anda ainult ühe soovituse: lapse arendamine on lapsevanema enda asi. Käige temaga rohkem looduses, suunake teda, siis tulevad ka tulemused. Vabandage, ma pean nüüd kahjuks minema, kohe käib kell...
*
Ema: Käisin täna koolis.
Isa: Noo?
Ema: Madis sai joonistamises “ka­-he”.
Isa: No ja siis? See pole ju kellegi aine! Ja olekski väga imelik, kui poiss saaks ainult “viisi”. Meie sinuga ei oska kumbki joonistada, nii et mis sa imestad.
Ema: Asi on mu meelest õpetaja suhtumises. Ta pani poisile “kahe” sellepärast, et too oli joonistanud sinise päikese.
Isa: Noh? Mina oleks ka “kahe” pannud. Päike võib olla kollane, oranþ või punane... Mida me arutame?!
Ema: Minu meelest on asi halb, sest Madisele meeldib joonistada ja ma usun kunstiringi juhendajat rohkem kui seda nende õpetajat. Madisel võib see joonistamishimu nüüd üldse ära kaduda. Läheb arvutiringi nagu kõik tema klassi poisid.
Isa: Olekski õige. Mida sa tänapäeval selle joonistamisega teed, meesterahvas veel pealegi? Ja üldse, ära põe nii õudselt. Õpetaja ju teab ikka ka, mis ta teeb. Kust sa üldse võtad, et Madis sulle kõik ära rääkis?
Ema: Sina kaitsed alati teisi, ainult mitte oma last! Ma teadsin kohe, et sinult ma küll abi ei saa!
Isa: Kuule, ära hakka jälle peale!
Ema: Ega ei ole, jah, mõtet peale hakata, asjata hakkasin üldse rääkimagi...

Helge Maripuu,
Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetaja

---

“Õppivast tiigrist”, arengukavast ja muust

Õpetajate Lehes (14.10.) tutvustati tegevusi, mida “Õppiva tiigri” arengukava mustand ette näeb. Kirjas oli seegi, et siinkirjutaja lahkus poolel teel arenduskava koostajate meeskonnast. Annan ülevaate oma seisukohtadest.

Olen Lauri Leesiga ühte meelt IKT kasutamisest koolis. Esmapilgul ehk üleolevgi suhtumine uudsetesse tehnoloogiatesse hoiab paigas hariduse prioriteedid. On selge, et infoajastu vajab uut lä­henemist haridusele. Kuid lahendamist vajavad arvutitehnoloogiatest tunduvalt keerulisemad probleemid, nagu õpioskuste hindamine, õpetajate-õppijate rollide muutumine ning ühildamine, suhtumiste kujundamine ja loovõppetöö.

E-õpe ärgu olgu eraldi eesmärk
Arengukava “Õppiv tiiger” lähenemine on tehnoloogiakeskne. Läbiv termin “e-õpe” on hariduslikust seisukohast sisutühi, sest ei iseloomusta haridust, vaid seda, missuguseid vahendeid õppimisel-õpetamisel kasutatakse.
E-õppe projektide prioriteet on arvutikasutus, sisu pool jääb iga õpetaja enda otsustada. Nii saame säravaid tehnoloogiaprojekte, mis kopeerivad paberajastu haridusmudelit või on klassi reaalsusest liiga kaugel.
Kui on valida, kas õppida tuimalt pähe fakte ilusast raamatust või superkompuutri ekraanilt PowerPointi va­-hendusel, eelistaksin raamatut. Rõhk olgu ikka haridusel, mitte kasutatavatel vahenditel. Kui sisu on paigas ja õppimine moodne, saab ka vahendeid mõtestatult kasutada.
Klassis, kus pole ühtki arvutit, kuid õpetaja on leidnud hea emotsionaalse sideme õpilastega, loonud õppijate tiimi, kes suhtub õppimisse kui aktiivsesse loomingusse, on nüüdisaegne õppekeskkond. Samas kui jõuliselt “e-õppe” lahendusi otsivas klassis, kus eesmärk on kõike arvutiga teha, peale arvutiõppe muuks aega ei jätku. Kumb lähenemine on innovaatilisem¥ Esimesse kollektiivi arvutite toomine annab tulemuse. Teises klassis on vaja investeerida hariduse arengusse, muidu kasvatame üles põlvkonna kesiste elamis- ja suhtlemisoskustega üksildasi arvutifriike.
Oleksin silmakirjalik, väites, et IKT arengut pole vaja. On, ja isegi väga. On vaja ka vahendeid. On väga häid “e-õppe” vaimus loodud haridusettevõtmisi. Kuid IKT on sellisel juhul tagaplaanil, mitte omaette eesmärk. Enne, kui asuda riigi rahaga uusi servereid ehitama, peaks laskma Tartu Õpetajate Seminaril, Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonnal ja/või mõnel teisel tunnustatud keskusel teha analüüsid ja uuringud, mida ja kuidas ikkagi vaja on. Arvestades vaba tarkvara rohkust ja kvaliteeti, ei ole see sugugi kallis ettevõtmine.

“E-mull” on ammu läbi
Kui Tiigrihüpe 1996. a loodi, oli tehnoloogiakeskne lähenemine omal kohal. Arvutistamisega seonduv oli uus ning peaülesanne oli arvuti õppijale ja õpetajale kättesaadavaks teha. Nüüd, mil arvutid on kooli jõudnud, tuleb haridust arendada. Muutuv elu nõuab uusi lähenemisi.
Sajandivahetusel avas Suurbritan­nia valitsus e-Ülikooli. Asjaga olid seotud e-õppe “hüpet” reklaamivad inimesed koorekihist. Möödunud aastal pandi üritus seisma ja parlamendi komisjon tegi järelduse, et tegemist oli maksumaksja raha häbiväärse kulutamisega. Üritusele kulus 70 mln eurot ja sellega suudeti toota väärtust vaid 900 tudengile. Sama laadi näiteid üllastest, kuid liiga utoopilistest ja kulukatest ideedest leiab palju.
Ka EL-i komisjoni Socratese haridusprogrammis kaob lähiajal Minerva alamprogramm, mille eesmärk on luua IKT-vahendeid hariduses. Minerva oli omal ajal väga hea programm (ka Miksikese tarkvaraline platvorm on loodud koostöös Minervaga), kuid nüüd on vaja hariduse sisu ja tehnoloogia tihedamat sidet. Ja eelis on antud sisule. See tähendab, et Minerva alamprogrammiga seotud valdkond muutub prioriteetseks teistes alamprogrammides. Näiteks elukestvat õpet arendavad alamprogrammid an­navad eelise neile projektidele, mis oma eesmärkide täitmiseks efektiivselt infotehnoloogiat kasutavad.
Teiste heade ideede kõrval, mi­da “Õppiv tiiger” on viimastel näda­latel Õpetajate Lehes tutvustanud ja lubanud ellu viia, on virtuaalsete kogukondade loomine. IKT-vahendeid kasutades lubatakse luua uusi õpetajate kogukondi, kes arvutite vahendusel efektiivselt suhtlevad. Kõik on ilus, kuid siin on üks praktiline “aga” – ajapuudus. Õpetajatel on niigi tegemist, et ennast juba olemasolevate erialaste võrgustikega kursis hoida. Elu näitab, et kuskilt ei paista kasutajate lubatud kümne- ja sajakordset kasvu.

Loomulik areng
Esinesin oktoobris matemaatikaõpetajate seltsi Otepää kokkutulekul. Kõik üritusega seonduvad küsimused lahendas nimetatud kogukond elektrooniliselt. Siit järeldus – virtuaalsed võrgustikud juba töötavad! Jah, need pole täpselt sellised, mille loomiseks “Õppiv tiiger” riigilt raha küsib. Ja põhjalik kvaliteedikontroll ning hindamine on tegemata. Kuid võrgustik on olemas ning on välja kasvanud sisemistest vajadustest ja võimalustest. Olen üsna kindel, et riigil oleks kaval panustada ainesektsioonide töösse, selle asemel et rahastada uusi lubadusi ja virtuaalvõrke.
Teine “e-õppe” stiilis projektide probleem kipub olema see, et võetakse innovaatiline idee, mis ideaalmaastikul töötab hästi, kuid klassi tasandil jääb kaugeks. Hariduse arengutempo määravad koolide muutumisvõime ja vajadus. Arendajad peavad jooksma koolide ja õpetajate/õpilaste järel, mitte püüdma ise maailma muuta. Raha õpetajaid toetavate teenuste tellimiseks peaks olema koolide käes. Areng on kiirem, kui otsustusõiguse saab lõpptarbija.
Ei ole mingit põhjust, miks riigilt koolidele antav arvuti- ja koolitusraha peaks liikuma Tiigrihüppe sihtasutuse kaudu. Koolijuhtide Ühenduse esimehe Martin Kaasiku sõnul on koolide vajadused nii erinevad, et ei ole mõttekas kitsendada riigilt saadavat arvutiraha tsentraalselt väljakuulutatud hangete ja konkreetsete artiklitega. Mõnel koolil on arvuteid vaja, teisel on vaja osta arvuti administreerimisteenust või soov osaleda mõnes online-ühisõppe projektis.
Ka Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liidu direktor Jaan Lõõnik arvab, et IKT-vahendite ja -teenuste ostmise otsused tuleb tuua koolile lähemale. Kasu ja kokkuhoid oleks märgatav kahest aspektist. Esiteks jääksid ära majanduskulud, mis on seotud tsentraalsete arvutikonkursside korraldamisega. Seda raha on summade suurust arvestades küllalt palju. Teiseks kaoksid asjatu paberimajandus ja põhjendused stiilis “miks on kooli arvutit vaja” vms.
Sama lugu on koolitusega. Arvutite kasutamine ei ole õpetajatele enam nii suur probleem, et neid peaks talgute korras koolitama. IKT-vahendite ja kursuste raha tuleks anda koolidele sihtfinantseeringuna ühe summana, mida nad kulutaksid IKT-kaupade ja-teenuste ostmiseks (ka e-kooli teenused, Miksikese üritused jne).

Huvide konflikt
Võimupoliitikud ja haridusministeerium on veendunud, et uued virtuaalvõrgustikud korvavad praegused vajakajäämised ja koolid pole veel võimelised ise IKT-riistvara üle otsustama, mistõttu raha on vaja tsentraalselt jaotada. Muidugi saab asja ka nii vaadata, kuid selliste otsuste eest peab keegi ka vastutama.
“Õppiva tiigri” arengukavas on poeetiline üld- ja konkreetsete numbritega rakendusosa. On ette nähtud konkreetsed tööd ja palju muid lahendusi, mis on tõotatud head olema. Probleem on, et pole mõeldud jätkusuutlikkusele ning sellele, kelle arvelt ja kuidas neid ülal pidama hakatakse. Valitseb huvide konflikt. Tiigrihüppe sihtasutus on nii raha saaja, suure osa tööde tegija kui ka seire läbiviija. Need rollid tuleks selgelt eraldada.
Kui ministeerium leiab, et on vaja riiklikku keskust, mis teenib koole “tasuta”, tuleb see avalikult välja öel­da ja selle eest ka poliitilist vastutust kanda. Praegu on tegemist peitusmänguga, kus riik rahastab eraõiguslikku sihtasutust, millel on vabadus arenda­da kommertssuunit­lusega projekte (nt emapps.com) ja esineda ka nn erapooletu rahastajana, aidates ellu Tiigri-hüppega konkureerivaid projekte.

Vabadus kasutada riigieelarvet
Üleliigne raha arendustegevuses toob pikemas perspektiivis pigem kahju kui kasu. Luuakse kulukad süs­teemid ja infrastruktuur, mis sööb ise kordades rohkem, kui toodab. Ja seda mõistagi riigieelarvest.
“Õppiva tiigri” arengukava rakendusosas on välja toodud hulk uusi tarkvara platvorme ja keskkondi, aitasid jms. Lisatud on teatud kogus võõrsõnu, mis on kohati kontekstist väljas. Mõistagi on projekti elluviijad ja rahasaajad teada ning rahanumbrid täpselt paigas.
Võin täie vastutusega öelda, et serverid (iseasi, kas neid kõiki vaja on) saab luua kordades väiksema raha eest, kui “Õppiva tiigri” arengukavas on ette nähtud. Paraku on sellesisulised ettepanekud ja koostöösoovid vastuseta jäänud. Paku kas või kandikul ja koos tordiga – vastus on ikka “ei”.
Tekkinud olukord viib järgneva mõttearenduseni. Kui vaadata Tiigrihüppe internetilehelt TH Nõukogu viimaste aastate rahastamisotsuseid, liita kõik jaotatud summad kokku ja võrrelda saadud arvu riigieelarvest laekunud rahaga, selgub, et kulutatud on kümneid miljoneid kroone vähem, kui saadud. Suure tõenäosusega võib siiski arvata, et keegi ei ole seadust rikkunud ja kui külastab riigikontroll, on kõik korras.
Tiigrihüpe kui eraõiguslik sihtasutus võib raha kasutada pea sama vabalt kui äriühing – peale projektide on teisigi häid rahastamisskeeme. Nende kasutamine lõpeks krahhiga, kui tegemist oleks riigiasutusega. Kuid eraõiguslikul sihtasutusel on see võimalik. Tal puudub ka kohustus oma otsuseid avalikustada. Tahan – näitan, ei taha – ei näita. Ainuke mure on, kuidas raha riigieelarvest eraõiguslikku saada.
Kui “Õppiv tiiger” läbi läheb, on riigi raha uus vool eraõiguslikku sihtasutusse Tiigrihüpe aastateks garanteeritud. Ja üks huvigrupp, kus on ka haridusministeeriumi esindajaid, saab rahulikult oma “arenguasja” ajada.
Tiigrihüppe rahakasutus peaks olema avatud, nagu riigieelarvest ra­-ha saavale asutusele kohane. Haridus-ministeeriumil oleks mõttekas paluda Tiigrihüppel oma viimaste aastate kulud avaldada, et analüüsida, mida, kuidas ja mis hinnaga on tehtud. Kui minu mõtetel alust on, tulevad varjatud asjad varem või hiljem ikka välja ja siis saab hoobi kogu ministeerium, mitte ainult IKT-lobi tegijad.
Samas jääb lootus, et eksin ise.

Õpetajate Leht saatis Mihkel Pilve artikli Tiigri­hüppe sihtasutusele tutvumiseks teisipäeva õhtul ning lisas palve seda järgmises lehenumbris kommenteerida. SA Tiigrihüpe oleks eelistanud esitada oma seisukohad kohe samas le­hes, ent kuna reedene leht valmib lõplikult juba kolmapäeval, polnud see kahjuks enam võimalik. Seetõttu palume lugeda Tiigrihüppe sihtasutuse vastuartiklit järgmisest Õpetajate Lehest.
ÕpL

Mihkel Pilv, Miksike

---

Ave vita! Olgu, kuis parasjagu on

Virve Liivanõmm

Kord kirjutas Kärdla kooli poiss Peeter kirjandi oma kodusest elust. Et nad tõusevad hommikul koos üles, söövad ja joovad ja lähevad kooli. Ilus elu. Aga lõppu pani poiss ühe lause veel: “Õpetaja, mul on üks mure ka. Minu vanemad on pohheemlased.”

Õpetajate Lehe palvel meenutab Ave Alavainu, 24-aastase Peeter Nieleri ja 32-aastase Kata-Riina Luide ema nüüd sügisvihmases Kärdlas olnut ja kuulu­tab, et tegelikult armastas ta 35 aastat ühte ja sama meest ja too teda, kuigi nad pereelu kunagi ei elanud. Ümberringi olla kohe valgemaks läinud, kui nad koos kuskile ilmusid. See mees on ju nüüd surnud?
“No ja mis siis,” trotsib Ave aegade kulgu.
Sa oled viimastel aastatel palju jala­valu talunud, mistõttu pead oma koduse “kanapee” peale tihti pikali viskama. Mis see kängitsetus sulle on õpetanud?
“No on ikka loll küsimus. Ma olen eluaja laisk inimene olnud ja lesin hea meelega. Isegi kui ma kindlalt jalul püsisin, eelistasin saata kedagi rattaga poodi.”
Oma viimasel avalikul luuleõhtul selle aasta märtsis Tallinna Kirjanike Majas viskas poetess ja näitlejanna Alavainu nalja, et ju see siis peab Hiiumaal nii olema, et igal põlvkonnal on oma Paul Kamm, kes loob selili maas ja kellele pioneerid toovad lilli.
Hiljuti sa rääkisid, et vahetasid omal ajal tihti koo­le. Miks nii?
“No Westholmist näiteks visati mind viisakalt välja eelviimase klassi teisel poolaastal. Direktor ütles, et minge, Alavainu, ära, on parem nii teile kui ka meile. Klassijuhataja oli meil vene keele õpetaja, kellega sattusime konflikti sellepärast, et õpetaja oli liiga hästi riides, kole ehitud, suurte kõrvarõngastega ja üldse. Kirjutasin siis, et “kleidi ees tal tõllarattad, mis ei mahu supipatta”. Küllap keegi koputas ja asi läks päris hulluks.
Õppisin vene keelt nagu hull, et õpetaja ei saaks mind nügada. Ikka sain veerandiks “kahe”. Klass karjus vastu, et Alavainu oskab vene keelt kõige paremini. Mina tõusin selle toel püsti ja ütlesin, et meie arvates tema ei sobi õpetajaks. Pidin siis minema direktori juurde ja too ütleski oma ajaloolised sõnad. Tagantjärele saan aru, et olin ülekohtune. Klassijuhataja oli väga noor ja väga ilus naine. Küllap talle oli õpetatud, et õpetaja peab olema sätitud. Aga meie käisime dressides ja see ajas meid marru.
Läksin Kalamaja kooli, seal õpetas vene keelt Säde Nigul, kes mul tänavu Hiiumaal külas käis ja küsis, kas ma ikka mäletan, et meie vanusevahe ei olnudki rohkem kui kuus-seitse aastat. Olime mõlemad kõvad sportlased, õpetaja mäesuusataja, mina mängisin lauatennist ja purjetasin. Risk, võiduajamine ja igat sorti õudukad on mulle eluaeg meeldinud. Sain alati koolist ära, kui spordiarsti juurde küsisin.”
Räägime juba teisest vene keele õpetajast, varem oled öelnud, et oledki slaavi fänn. On see sul ka kuidagi koolist pärit?
“Ei ole koolist, on geenidest. Sellest sain aimu oma tädi ehk siis isa õe kaudu, kelle eluring oli Kanadasse kandnud ja kes tõi mulle sealt tagasi minu vanaema sõrmuse, mis on oonüks, kaks sorti kulda, plaatina ja teemant. Nad olid Peterburist pärit, ka minu isa Viktor sündis seal 1917. aastal. Tema ema oli Peterhofis virtin. Ja miks oli temal selline sõrmus? No küllap tasealt pesulaost lükati kusagile linade vahele ja sigitati see Viktor. Ta ei olnud oma õdedega üldse ühte nägu, oli täiesti tavatu välimusega, sirge nina ja süsimusta peaga, üks salk oli eest halliks läinud.
Kuna mina elasin emaga Tallinnas ja isa Tartus ning ema ei lubanud mul isaga kohtuda, korraldas klassi-juhataja sel­le asja ära nii, et lubas mu tundide ajal linna peale isaga jalutama, kui too Tallinnas käis. Ei kodus ega koolis tohtinud keegi sellest teada. Olime kõik vait, kuid ometi juhtus, et mind hakati koolis kutsuma juudiplikaks.
Sealt siis see slaavi või mis iganes geen mul pärit ongi. Kuulan ja räägin heal meelel vene keelt, olen tõlkinud vene keelest eriti rasket vene luulet, näiteks futurist Nikolai Zabolotskit.”
Väike kontrollküsimus. Kui sa juhtud lugema “Jevgeni Oneginit”, olgu peast või paberilt, siis kas Puškinit ennast või Betti Alveri tõlget ja kumb sulle kui luuletavale inimesele rohkem meeldib?
“Alver.”
Nii jõudsime sujuvalt luuletamiseni. Miks mõni inimene ka meie räigel ajal, sest eks paljude jaoks Eestis just räige ongi, kirjutab siiski ilusaid värsse, kust ei paistagi läbi need hädad, mida me tunnistada ei taha?
“No mina olen ehk lakanud. Aga miks ma hakkasin… sellel ei ole aegade ja oludega midagi seletada. See on jälle geenivärk. Kui küsiksid veel ka näitemängu ja organiseerimisinnu kohta, siis need on minu kolmas ja neljas geen.
Luuletamine tuleneb vist minu tädist, ema õest Juta Reitsnikust, kelle matustel Oleviste kirikus aastakümneid tagasi sain tea-da, et ta oli väga kuulus kirikulaulude tekstide autor. Ta oli tubli kristlane, võttis teiste patte enda peale ning istus mingite vineeri- ja mööblivabrikus toime pandud varguste eest isegi kinni. “Kivise maja laulud” olid vanglates väga populaarsed ja tädi Juta matustel ei lauldudki muud kui tema tekstidele kirjutatud lugusid, mis oli mulle täielik rabandus. Viiside autor oli Alma Tamm, Aino Tamme õde.
Ema Leelu Alavainu, neiupõlves Reitsnik, oli mul kõva olmeluuletaja, vemmalvärsisepp, isa tõlkis juba gümnaasiumipõlves Treffneris Homerost. Sellest on legende räägitud, kuidas ta käis ringi ja skandeeris neid värsse vaheldumisi ladina ja eesti keeles. Isa võitis ka deklamaatorite konkursi, ilmselt temalt on pärit ka minu näitemänguvärk. Isa, hilisem Tartu tuntud lastearst Viktor Alavainu (enne eestindamist Laurson), oli ka suur organiseerija, aga see on nii pikk lugu, et see sellesse lehte ära ei mahu.
Emast veel. Ta pidi minu pärast õpingud Pallases sinnapaika jätma ning teenis leiba tööstuskunstnikuna. Vanemas eas oli tal kirurgi abi vaja ja teda pidi opereerima doktor Alver, mitte Tartu Betti Alveri, vaid Haapsalu Alverite suguvõsast. Too doktor Alver helistas mulle ja ütles, et enne kui ta julgeb emale noa peale panna, peab ta paar aastat idamaiste inimeste anatoomiat õppima, sest emal ei ole eurooplase luuehitus. Helistasin vanale sõbrale Raivo Rammusale ja küsisin, mis sellest jutust arvata. Too päris, kust mu ema pärit on. Narva-Jõesuust. Vanaema? Ingerimaalt. Raivo naeris ja ütles, et see on meil siis Põhjasõja ajast, kui türklaste hordid Läänemerest Põhjamereni ringi lendasid ja siinmail oli suur vägistamiste laine.
Ka minul ei ole randmel ega jala peal nõgu. Ma ei saa üldse kanda sel­lise kannaga kingi, nagu te kõik kannate.”
Vanemuise Irdi-stuudio lõpetanuna oled eluajal ette kandnud ligi 40 iseenda ja teiste autorite luulekava, su laps Kata-Riina on Ugala näitleja. Edendad ikka kooliteatrit. Mis tulu sellest tõuseb, kui üks inimene õpib mängima teist?
“See on eelkõige suhtlemisõpetus, mis võtab ära hirmu teise inimese ees. Ütle selge häälega “tere”, katsu teist inimest, vaata talle otsa! Vene ajal oli see eriti hinnaline kogemus, tänapäeval juba ikka on ka suhtlusringe ja muud sellist, aga ega see ei tähenda, et neid siin Kärdlas ülearu on.
Praegu teen ühte tükikest Betti Alveri luulepäevade jaoks. Selle teema on laeva põhjaminemine. Oleme vaadanud läbi vist kaheksa mereteemalist albumit, raamatut, otsinud ühe slaidi tarvis laevapilte, saanud teada palju sellist, mida koolis ei õpetata, milleks õpetajal ei olegi aega.
Tahan ütelda seda, et huviharidus, kui see ei ole just aeroobika ega jalka, aga on humanitaarne ettevõtmine nagu näiteks teatritegemine, aitab õpetajat paljus. Purjelaevandusest ei õpetata ju kooliprogrammis midagi ning ega seda jõuakski. Ja minu juures ei käi mingid valitud lapsed. Helistan õpetajale ja ütlen, et palun saada mul­le niisugused lapsed, poisid või tüdrukud, niisuguste omadus­tega. Praeguses tükis on 13 poissi, aga ainult neljal on teksti. Ega lastel sellise “liimi” peale erilist isu tulla ole.”
Kui teatritegemise üks eesmärke on suhtlemisõpetus, siis sinu versioon on, et see on meil viimasel ajal kehvemaks läinud. Või kuis?
“Läheb ikka paremaks. Krampi on vähem. Ja minul ei ole sellega elus üldse probleemi olnud. Ka lapsed õnnestub mul väga kiiresti käivitada. Mul on see põhimõte ka veel, et kui me teeme ühte asja, siis moodustame sõpruskonna. Ei saa ju vaenlastena minna festivalidele, anda etendusi.”
Üks asi on see, kuidas te omavahel suhtlete, ja teine asi on pöördumine saali, suhtlemine publikuga. Sina oled suur etleja. Millest tuleb vajadus astuda tribüünile ja olla tribuun? On see edevus, missioonitunne või miski muu?
“Küll see etlemine on üks tore sõna, selle eest olen Ain Kaalepile ikka tänulik olnud. Vene ajal oli väga oluline, et kooliteatrites tohtis mängida seda, mis oli proffidel keelatud. Seda ei tea tänaseni paljud. Aga kuidas see ikka kasvatas! Arthur Milleri “Salemi nõiad” või Eeva-Liisa Manneri “Põletatud oranž ” näiteks, mida me siin Hiiumaal mängisime. Me võtsime ikka kohe klassika pärleid ette. Ja siis mängisime veel neid Afanassi Salõnski nepiaegse elu “Kõlakaid”, mis Venemaal laineid lõid ja ära keelati, aga meie kooliteatriga käisime selle tükiga 1989. aastal Moskvas festivalil ja saime üleliidulise grand prix’. Autor kuulas ka oma lugu huviga eesti keeles. Tänapäeval niisugusel moel enam läbi ei löö. See on see vabaduse hind.
Mis minu enda etteastetesse puutub, siis see on rahuldamata väärsus­tarvidus, nagu Uku Masing seda nimetas. Ma ju lõpetasin Tartus Vanemuise juures nn Irdi akadeemia, aga näitlejaks ei saanud. Pärast Kaarel Irdi surma sain teada, et ta oli helistanud kõiki­desse teatritesse, et Alavainut ei võetaks. Läksime riidu Gustav Suitsu luuleõhtu pärast, mis talle ei istunud. Ta karjus, et ei saa aru, mis toimub, ning mina ütlesin talle selle peale, et istugu ja rahunegu maha, et see ei ole tema põlvkonna värk, ei puutu temasse, aga meie tahame vaadata. Ma ei oleks pidanud talle kohta kätte näitama.”
Kas luuletajat võib paluda lugeda lindile mõned oma read, mis endale ka ikka veel meeldivad?
“Elus kõik ma sain, mis tahtsin, natukene hiljem. Surmgi oleks võinud tulla natukene hiljem.”

---

Rahvuslikud lauamängud levitavad pärimuskultuuri pisikut

Esimesed rahvuslike motiividega lauamängud valmisid Viljandi kultuurikolledþis 1997. aastal üldkompositsiooni õppejõu Mare Hundi käe all talukujunduseja rahvusliku käsitöö esimese lennu üliõpilaste õppetöödena. “Esimesed vasikad” ei läinud tookord aia taha, vaid tulid hoopis nii hästi välja, et lauamängude tegemist on proovinud kõik selle eriala kolm järgnevat kursust.

Nüüd on kooli nimi Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ning õpetatav eriala “rahvuslik tekstiil”, kuid lauamängude tegemine ootab ees ka tuleval kevadel lõpetavat kursust. Ülesanne läheb iga aastaga keerulisemaks – kõik tundub juba tehtud olevat, raske on midagi uut ja enneolematut välja mõelda. Samas sunnib püüd olla originaalne üliõpilasi hoolega nuputama, uurima ja kavandama.

Tõbi, mis teeb rikkamaks
Valmima peab lauamäng, mille vi­suaalne külg lähtub eesti rahvuslikest ornamentidest, mida on ilus vaadata ja põnev mängida nii lastel kui ka täiskasvanutel, nii eestlastel kui ka neil, kelle esimene kokkupuude Eesti ja eestlastega on selle lauamängu mängimine. Veel parem, kui ka mängitava lauamängu legend õpetab mängijatele midagi meie ajaloo või traditsioonide kohta, sest nende mängude üks peamisi eesmärke ongi pärimuskultuuri teadmiste levitamine ja süvendamine.
Väike inimene õpib mängu kaudu ning lauamängudes nähtud mustrid ja motiivid jäävad terveks eluks tema mällu. Hilisemas elus loob mõne sarnase elemendi nägemine emotsiooni, et tegemist on millegi oma ja tuttavaga. Sestap võib öelda, et kultuuriakadeemias tegeldakse hea pisiku levitamisega, sest pärimuskultuurist nakatunu “haigusnähud” ei vaja ravimist, pigem on selle tõve kroonilise vormi põdejad millegi poolest rikkamad.
Praeguseks on toredaid ja ainulaadseid rahvuslikke lauamänge valminud juba paras hulk, mistõttu tundus lausa patt neid mitte teistele vaatamiseks välja panna. Nõnda pandi Eesti Rahva Muuseumis näitusele “Mäng” välja 21 lauamängu 13 autorilt; osa neist vormistatud tavapäraselt trükituna, osa käsitsi tikitud ja/või õmmeldud.

Mängud tekitavad elevust
Kõige esimesed rahvuslikud mängudon Christi Küti killumäng “Ka­heksa-kand – õnnetäht”, mis tutvustab rahvakunstist tuttavat maagilist kujun-dit – kaheksakanda, Marika Kortsu kindakirju tundma õpetavad “Kiri­doomino” ja “Lambaloto” ning Kai Maseri “Viruvärava” mängukaardid ning Läänemaa vaipadest inspireeritud lauamäng “Üle õue õunapuu”.
Võrdlemisi palju elevust on tekitanud teises lennus lõpetanud Sirle Puusepa “Kirbujaht”, mille mängimiseks kasutatakse tavapäraste mängunuppude asemel käsitsi valmistatud värvilisi “kirpe”. Mängulaua taustana on kasutatud vana fotot, millel on kujutatud muhu meest, väikest poissi ja karjakoera. Mängija alustab oma kirbuga hüppamist koeralt, liigub üle vanamehe, püüdes jõuda esimesena lõppu – poisi mütsile.
Katrin Rebase 2002. a valminud “Setu sitikate sörgi” kujunduses on kasutatud Setu tikandi motiive. Paljud üliõpilased võtsidki lauamängude ku­-jundamisel aluseks endale kõige südamelähedasema Eesti piirkonna tekstiilidel kujutatud motiivid. Liisi Essil valmis lausa Muhu mängude komplekt: oranþide ja mustade ruutude ning mängunuppudega “Muhu kabe”, meil “Tsirkuse” nime all tuntud lauamäng sai uue näo ja legendi “Kosjasõiduna”, millel on kujutatud detaile traditsioonilisest Muhu rõivastusest. Muhu pruudipõll on olnud aluseks lauamängu “Reis ümber Muhu” kujunduses.
Väljapeetud ja maitseka kujundusega “Kihnu doomino” (autor Kristi Jõeste) puhul on tegemist piltdoomi­noga, millel on kujutatud Kihnu ti­-kandi motiive. Telgedel kudumise töövahendeid õpetab tundma Anneli Vassari “Teljemäng”, mis sobiks ka kasutamiseks põhikooli lõpuklasside käsitöötundides.
Maarja Sohv lahendas lauamänguülesande koolitööna valminud sokikavandeid kasutades, kujundades neist “Reis ümber maailma” mängu süsteemil põhineva, kuid hoopis “Tuuletallaja” nime kandva mängu.
2004. a lõpetanud lennu üldkompositsiooni meistritöödena valmisid arhailise Mulgi tikandi motiividel “Reisikiri” (autor Marvi-Liina Riid), mis taas kord lahendab ümbermaailmareisi mängu vanadelt tekstiilidelt tuntud mustritele uut elu andes; Annika Aabi “Virkus” – lauamäng, mille mängusüsteem põhineb tuttaval “Tsirkusel”, kuid mille lahenduses on kasutatud kangastelgedel kudumiseks vajalikke töövahendeid; Lüüli Kiige Mulgi tikandist inspireeritud “Riburada pidi” ning Ingrid Uusi “Peremärgi doomino”, mille puhul on tegemist Kihnu ja Hiiumaa peremärke kujutava piltdoominoga. Lisaks arvuti abil kujundatud ja trükituna vormistatud mängudele tegi iga 4. lennu üliõpilane ka ühe tekstiilist mängu, mille puhul on samuti vanadele tuttavatele lauamängudele eestipärane välimus antud.
Eesti Vabaõhumuuseumile kuulub siinkirjutaja lõputööna 2004. a valminud “Meresõit”: telgedel kootud mänguvaip (2,4 x 2,4 m), millel mängijad saavad ise mängunuppe kehastada. Idee sündis rahvuslike lauamängude tegemise järel – see andis innustust kududa ülisuur mäng, millel oleks ühtlasi praktiline ja esteetiline funktsioon ruumikujunduselemendina.

Uuele eelneb vana uurimine
Rahvuslike lauamängude valmistamise tööprotsessi esimeses etapis tutvuvad üliõpilased Tartu Mänguasjamuuseumi kogu mängudega. Lauamängud on Eestis levinud 20. sajandi 30. aastatest, mil neid siin trükkima ning müüma hakati. Sel ajal valminud lauamängude eeskujuks on olnud rahvusvaheliselt tuntud lauamängud (nt “Ludo” ehk “Reis ümber maailma”, “Maod ja redelid” ehk “Tsirkus”), kuid on ka algupäraseid eesti mänge. Tolle aja tuntuimad mängud on “Ringreis Eestis”, “Viikinglased”, “Väle ratsu”, “Suusaretk”, “Mati matkamas”, “Piilu Peedu” jt. Neist mõnest (nt “Mati matkamas”, “Suusaretk”) on tänapäeval ka uustrükke tehtud.
Vanade lauamängude uurimise peamine eesmärk on töötava mängu­süsteemi leidmine. Pole keelatud ka täiesti uut mängu välja mõelda, kuid praktika on näidanud, et vanale mängusüsteemile uue näo ja legendi andmine on lihtsam ning mängijad võtavad sellise mängu kiiremini omaks.
Pärast mängusüsteemi leidmist asutakse lauamängule rahvusmotiividel põhinevat välimust kavandama. Rahvakunstist saab võtta kõige meelepärasemad ornamendid ja neid omavahel julgelt kombineerida. Vanad mustrid saavad uue elu ning jõuavad nüüdisajastatud meediumi kaudu tänapäeva inimeseni. Kui on vähemalt üks inimene, kelles need mängud tekitavad huvi eesti rahvusliku käsitöö või üldisemalt rahvakultuuri vastu, on kultuuriakadeemias tehtav töö täitnud oma eesmärgi.

Lüüli Kiik,
Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia
rahvusliku käsitöö osakonna õppejuht

 

---

“Meresõidu” mängureeglid ja legend

Mängus saavad osaleda nii üksikud mängijad kui ka mängijate paarid. Mängupaaride puhul astub üks mängijatest mänguväljal ning teine veeretab täringut. Mänguväljal as­tuja saab “maskeeruda” mängunupuks, tõmmates endale pähe vildist mütsi. Mütsist on kasu ka siis, kui pole paarilist, kes täringut veeretaks, ning mängijal tuleb mänguväljalt täringu viskamiseks maha astuda – sel juhul saab ta enda asemele jätta mänguruutu seisma mütsi.
Mängijad veeretavad vaheldumisi täringut ja liiguvad saadud silmade arvu võrra mängulaual edasi või tagasi. Kaks pruunikaspunastes toonides vaibaotsa tähistavad kaldaid, mängijad alustavad liikumist “laevaga” tähistatud ruudult ja lõpetavad samasugusel ruudul teisel “kaldal”. Võidab see, kes jõuab esimesena ühest “sadamast” teise. Mänguväljale ei ole märgitud numbreid, seepärast on esmakordsel mängimisel kasulik jälgida mänguskeemi.
Mängus osalejad kujutavad ette, et on 19. sajandi soome rannakalurid, kes hakkavad sõitma Virumaa rannikule Käsmu sadamasse kalaga kauplema. Meresõit algab Soome ranniku lähedalt Suursaarelt. Igal mängijal (või mängijate paaril) on oma kujuteldav purjelaev, mida kõigepealt sadamas lastitakse. Selleks veeretavad mängijad vaheldumisi täringut. Esimesena saab mängu alustada ehk siis sadamast välja sõita see, kes veeretas täringuga kõige suurema arvu – see mängija sai oma paadi kõige kiiremini lastitud. Kui mõni teine mängija veeretab sama arvu, alustab ikkagi esimesena see, kes sai selle arvu esimesena. Teised mängijad järgnevad vastavalt saavutatud täringusilmade arvule.
Meresõit jätkub, mängijad veeretavad täringut ja liiguvad mänguväljal saadud silmade arvu võrra edasi. Mänguväljal liigutakse ridade kaupa vasakult paremale ja paremalt vasakule. Sedasi siksakiliselt loovides püütakse paadi purjedesse tuult. Pikal reisil tuleb ette ka raskusi. Võib juhtuda, et laev sõidab madalikule ega pääse sealt muud moodi lahti, kui peab ootama kõva tuult. Mänguväljal “majakaga” ruudule pidama jäämine tähendabki, et laev on mõne laiu läheduses madalikule kinni jäänud. Madalikult pääseb vaid siis, kui täringuga õnnestub veeretada 4, 5 või 6 silma. “Kalaga” tähistatud ruut toob mängijatele head õnne, sellele ruudule sattudes saab topelt täringusilmade arvu võrra edasi (nt veeretad 2 silma, astud 4 sammu edasi). “Kajakas” on halva õnne märk, sellel olles tuleb mängijal veeretatud silmade arvu võrra tagasi liikuda. “Ankruga” ruut tähendab, et tõuseb torm ja laeval tuleb ankrusse heita, mängija jääb ühe viskekorra vahele. “Laevaga” märgitud ruut tähistab teekonna algust ja lõppu ehk siis “sadamaid”.
Kellele teekond Suursaarelt Käs-mu sadamasse liiga lühike tundub, võib merereisi pikendada ja kohe Käsmust Suursaarele tagasi purjetada.
 

---

Kas kunstiharidus on omakultuuri osa?

27. ja 28. oktoobril pidas Kunsti­hariduse Ühing oma sügispäevi Paides ja Järvamaal. Traditsioon sündis neli aastat tagasi, tänaseks on ühingu liikmed tutvunud Tartu, Viljandi ning Pärnu kunstiõpetuse ja -hariduse hetkeseisuga.

Seekordsete õppepäevade juhtmõte oli “Kunstiharidus omakultuuri osana”, sisuka programmi pani kokku Hedi Jürgen oma meeskonnaga.
Kunstiõpetaja roll tänapäeva koolis ei ole enam kitsalt joonistamise ja maalimise õpetamine. Kunstitund kuulub laiemas mõttes kunstihariduse juurde.

Kunstiõpetus pakub leevendust
Igapäevaelu pakub lastele uusi väärtushoiakuid, mis sageli on pinnapealsed. Televisioon ja arvuti on peamised eeskuju andjad, suunajad ja kasvatajad. Võime öelda, et see on aja märk, kuid sisimas ei lepi sellega. Koolis on uutmoodi laps, kes on argihullusest segaduses, keda ei oska õpetaja õpetada ega lapsevanem kasvatada. Nii on Eesti koolis sündinud konflikt.
Üks õppeaine, mis pakub tekkinud olukorrale leevendust, on kunstiõpetus. Just see aine peaks toetuma omakultuuri püsiväärtustele, suunama õpilasi hea maitse äratundmisele, kasvatama ilumeelt ja arendama loovat mõtlemist.

Oma ja eestimaine
Põhiained on kunstiõpetuse “nurka surunud”, seetõttu peaks just kunst pakkuma lapsele vaid meeldivaid emotsioone ja olema kohati teraapilise mõjuga. Kunstiõpetajal on hea võimalus tuua oma ainesse erinevaid õppeaineid – kirjandust (eesti muinasjutud, eeposed, muistendid jne), ajalugu (kohalik rikkalik ajaloopärand), kodulugu (kodukandi joonistamine) jne.
Järvamaal kogetu põhjal võib julgelt öelda, et kõige enam sulandub omakultuur haridusse mõisakoolides. Albu ja Roosna-Alliku koolid pakuvad õpilastele huvitavaid haridusprogramme, kus pearõhk just kodukandi kultuuri ja ajaloo tutvustamisel (näiteks õpetaja Merike Sõmermaa koostatud töövihik).
Üha enam kohtame töökavades kommertskultuuri ilminguid, olgu see siis muusikaõpetuses, kirjanduses või ka kunstiõpetuses. Teisejärgulisteks jäävad meie oma kaunis regilaul, rahvaeepos, muinasjutud, muistendid jne. Tahame olla nüüdisaegsed ja euroopalikud, kuid unustame rikkaliku omakultuuripärandi.
Türi Majandusgümnaasiumi käsitööõpetaja Anu Pink tutvustas oma tundides tehtavat tööd. Vaid loovisiksus suudab maitsekalt ja hästi siduda kunsti ja käsitööd, etnograafiat ja kaasaega.

Kunstiaasta
“Haridus on kultuuri sisse kasvamine!” rõhutas oma ettekandes Annely Köster Sally Stuudiost. Kunstiaasta on lõppemas. Selle raames esitati 161 projekti, mis pidid rikastama oma kodukandis tehtavat kunstitööd lastega, maksumusega 2 miljonit krooni. Paraku suutis Eesti riik toetada vaid 67 projekti 450 000 krooni ulatuses.
Põnevamad projektid olid MTÜ Loo ja TEE projekt ACTION, kus Eesti ja Soome noored tutvustasid rahvuskultuuri “Kalevala” ja “Kalevipoja” kaudu; pimedatele mõeldud projekt Tartu Emajõe Koolist “Kunsti puudutus”; SA teaduskeskuse AHHAA projekt “Kunstidetektiivid” jne.
Üks kunstiaasta väljakuulutamise eesmärk oli taotleda lisaks projektidele õpilastele tasuta sissepääsu kunstimuuseumidesse. Sel aastal on see ka kenasti korda läinud, edaspidi mitte. Kui ka uus KUMU nõuab tulevikus õpilaselt pileti eest 40 krooni, on lastele kunstiõpetuses antavate teadmiste kinnistamine taas välistatud!

Järvamaa kogemused
Paide ja Järvamaa koolide kunstiõpetuse hetkeseis on hea ja huvitav. Uusi metoodilisi leide kogesid kunstiõpetajad Paide Gümnaasiumis (õpetaja Kai Salumäe), Paide Huvikooli juures tegutsevas kunstikoolis (Mare Olev) ja Türi Gümnaasiumis (Anu Bauman). Kunsti süvaõpe Türi Majandusgümnaasiumis (Leelo Männa ja Resa Tiismaa) näitas kujukalt, kuivõrd oluline on kunstitund, kus õpilasteni on väga oskuslikult viidud kaasaegne kunst ja mõtlemine.
Õpetajate otsiv vaim ja loominguline lähenemine igapäevatöösse on andnud suurepäraseid tulemusi. Siia sobib taas Annely Köstri öeldu: “Kunstiõpetaja ei väsi, kui ta leiab uusi vorme tegutsemiseks, koos lastega loomiseks.”
Meeldiv on kogeda, et iga kool ja kunstiõpetaja on isikupärane ja oma näoga, just selle on loonud kohalik olustik ja kultuuripärand.
Õppepäevade õnnestumisele aitasid kaasa Paide Linnavalitsus, Järvamaa Kultuurkapital ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

Jüri Mäemat,
Kunstihariduse Ühingu juhatuse esimees

---

Energiline energia

Anu Mõttus

Kastrulis, milles keedetakse makarone, keeb mulinal vesi. Kas vesi keeb ka makaronide sees¥ Õige vastus sellele küsimusele koos selgitava mõttekäiguga andis füüsikavõistluse “Energiline energia” vanemas vanuserühmas osalejale kuus punkti.

Tallinnas üldhariduskoolide õpilastele mõeldud esimene energeetikateemaline füüsikavõistlus “Energiline energia” toimus Eesti Energia, Tallinna Reaalkooli, Tallinna füüsikaõpetajate ainesektsiooni ja Tallinna Õpetajate Maja eestvedamisel oktoobris Tallinna Reaalkoolis. 3. novembril autasustas võistluse võitjaid Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk.
Võistlusel osales kahes vanusgrupis kokku 120 last Tallinna 17 koolist. Ülesanded olid koostanud Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja Jaak Saukas ja Väike-Õismäe gümnaasiumi füüsikaõpetaja Eero Uustalu. Mõlema vanusegrupi ülesannetega saab tutvuda Eesti Energia koduleheküljel. Lahendusi küll lisatud ei ole, sest nii saavad ülesandeid oma tundides kasutada ka teised füüsikaõpetajad.
Võistlusel osalenud 120-st 8.–12. klassi õpilasest tuli nooremas vanusegrupis absoluutseks võitjaks Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi 9. klassi õpilane Lauri Solvak ja vanemas Tallinna Reaalkooli 12. klassi õpilane Mihkel Veske.
Natuke kahju oli korraldajatel sellest, et vene koolide õpilasi oli väga vähe, kuigi kõik ülesanded valmistati ette ka vene keeles.
“Ettevõtmise eesmärk oli tõsta õpilaste huvi ja teadmisi füüsika vallas ning ärgitada noori huvituma energeetikast ja selle seostest igapäevaeluga,” rääkis võistluse tagamaadest Eesti Energia järelkasvuprogrammi juht Kaie Saar. “Võib eeldada, et just reaalainete huviga noorte hulgast tulevad need, kes tulevikus energeetikat kõrgkooli õppima lähevad. Eesti Energia on Eesti suurimaid tööand­-jaid – siin on ligi 10 000 töökohta, meie partnerfirmade juures teist samapalju. Enamik neist töökohtadest eeldab väga korralikku füüsika eelteadmiste baasi. Ka elektrik, kes läheb alajaama lülitama, ei saa muidu aru, mis tema tegevuse tulemusena toimub.
Eesti Energia plaanide kohaselt võiks energeetikateemalisest füüsikavõistlusest saada üle-eestilise ulatusega traditsiooniline üritus. Tänavu tegid suure korraldustöö ära Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja Jaak Saukas ja Tallinna Väike-Õismäe Gümnaasiumi õpetaja Eero Uustalu. Praeguste koostööpartneritega oleme äärmiselt rahul. Meie kõige suurem tänu kuulub Tallinna Reaalkoolile, sest saime kasutada nende ruume ja reaalkooli õpetajad olid õpilaste juures kogu töö kirjutamise aja.
On olnud juba ka vastukajasid kaugemalt – helistati näiteks ühest Ida-Virumaa koolist ja küsiti, kas ka teised koolid ei saaks võistlust korraldada. TTÜ energeetikateaduskonna dekaan pakkus, et nemad tuleksid ka järgmisel aastal hea meelega punti nii ülesannete koostamise kui ka auhindamise poole pealt, sest just füüsikavõistlusel osalevate õpilaste hulgast on tõenäoliselt tulemas ka nende üliõpilaskond.”

---

“Jutustan teile oma lugu...”

Sellist pealkirja kannab teatri Varius lavastus taani kirjaniku Hans Chr. Anderseni elust, mis esietendus aprillis Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

2. aprillil möödus 200 aastat maailma suurima muinasjutuvestja sünnist ja 2005. aasta on kuulutatud Anderseni aastaks. Taani Kultuuri Instituut on korraldanud lugematuid üritusi üle Eesti ja kokkuvõtteid aastast tehakse detsembris.
Sel sügisel jätkuvad ka Variuse etendused, seekord koos sissejuhatavate ettekannetega ja filmilõikudega Anderseni elust, mida kommenteerivad noored Taani filoloogid. Ürituste eesmärk on tuua välja loovuse osatähtsus noore kujundamisel. See pa­kub kindlasti huvi nii pedagoogidele kui ka vanemate klasside õpilastele. Ka lavastus on suunatud Anderseni loometee algusele, tema tundeelule ja teatriarmastusele. Lisaks varasele tutvumisele kirjandusega (isal oli kodus raamatuid), olid tulevasele kirjanikule olulised kontaktid teatriga, mis kujundasid tema unistusi ning lootusi niivõrd, et mõni kuu pä­rast konfirmatsiooni, 4. septembril 1819, asus ta 14-aastase noorukina üksinda teele laia maailma, et otsida õnne Kopenhaageni teatri juures. Teatriga oli seotud ka Hans Christiani suur kiindumus rootsi lauljannasse Jenny Lindi (lavastuses Diana Dikson Soom) Mainimata ei saa jätta vanemate toetust oma lapse veidratele ettevõtmistelee (nukkude valmistamine jne), mis kindlasti rikastasid lapsepõlves noormehe fantaasiat ja arendasid temas loovust.
Hans Chr. Andersen oli enneolematult laia haardega kirjanik. Tema loomingut on trükitud ligi sajas keeles, selle edu saladuski on autori enda arvates lihtne: “Valin mõne täiskasvanule tähtsa idee ning jutustan selle lastele, sest tean, et isad-emad on lapse lugemist kuulamas-jälgimas, ning nõnda saavad nemadki endale tarvilikku mõtlemisainet.”
Variuse lavastuses on ka Anderseni vähem tuntud või unustatud lühijutte, luuletusi ja laulutekste. Kirjandus­teatrina on meie eesmärk olnud 18 aasta jooksul tutvustada nii meie kui ka põhjamaade autoreid, elavdada õpikute lehekülgi ja anda põhjust tutvuda autorite ning nende loominguga.
Üritus “Anderseni imeline maailm” leiab aset 22. ja 23. novembril Eesti Rahvusraamatukogus. Kell 16.30–17.30 toimub Põhjamaade saalis vestlus ja vaadatakse filme. Kell 18 on võimalus vaadata teatrisaalis lavastust “Jutustan teile oma lugu...” Üritusi toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Osavõtusoovist palun teatada telefonil 652 7863 või kontor@varius.ee. Üritused toimuvad ka detsembris.
Aasta viimasel kuul jätkuvad portreeõhtud eesti kultuuritegelastest, kelle elu ja looming on olnud seotud Nõmmega. Neid õhtuid korraldab Nõmme Kultuurikeskus Tallinnas ja sisulise poole eest kannab hoolt Varius. 29. oktoobril tähistati Kristjan ja Paul Raua 140. sünniaastapäeva. Järgmine üritus on Marie Underist ja Artur Adsonist ning see toimub 10. detsembril. Märtsis esietenduvad lavastused Friedebert Tuglasest (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses) ning Henrik Ibsenist Eesti Rahvusraa­matukogu teatrisaalis.

Heidi Sarapuu

---

Loodusest võõrandumist annab vältida

SA Tartu Keskkonnahariduse Keskusel on kujunenud välja meeldiv koostöö Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutusega loodusõppe ja Eesti tundma­õppimise projektide teostamisel.

2000. a toimus Tartu Loodusmaja, Ida-Virumaa ja Narva koolide õpilaste ühisekspeditsioon Lõuna-Eestisse. 2003. a koostati ja tõlgiti Tartu linnakeskkonda tutvustavad õppematerjalid Integratsiooni SA rahatoel vene keelde.
Keskkonnasäästlike tarbimis- ja käitumisharjumuste kujundamise ning loodust väärtustava, mõistva ja hoidva ellusuhtumise tekkimise eeldus on looduse ja keskkonnaprobleemide parem tundmine. Laste võõrandumine loodusest on kahjuks süvenev tendents kogu Eestis. Tartu Keskkonnahariduse Keskuse 2003. a linna õpilaste seas lä-biviidud küsitlus näitas, et õpilased ei tunne kuigi hästi meie tavalisemaidki taimi, linde, kahepaikseid, imetajaid ja putukaid. Koolis räägitakse küll haruldaste loodusobjektide kaitsest, aga õpilased ei oska neid nimetada. Samas on paljud noored keskkonnateemadest huvitatud.
Korraliku välitunni või praktikumi ettevalmistamine ja läbiviimine nõuab aega ja vahendeid, mida õpetajal on sageli raske leida. Koolitundidele li­saks kasutatakse üha rohkem kooliväliste õppekava toetavate programmide võimalusi. Koolidele pakuvad programme muuseumid, raamatukogud, jt asutused.
Tartu Loodusmajas ja Tartu Kesk­konnahariduse Keskuses on loodusainete ja keskkonnateemalisi õppepäevi kooliklassidele edukalt läbi viidud alates 1996. a. Programmides on olulisel kohal praktilised tööd, juhendatud õppekäigud, rühmatööd ja arutelud.
Mitte-eestlaste Integratsiooni Siht­-asutuse rahastamisel läbiviidud pro­jekti “Avasta Eestimaad” jooksul täiendati programmi ”Läänemere elustik ja keskkonnakaitse”, tõlgiti vene keelde programm “Eesti kivimid” ja koostati uus programm “Eesti looduskaitse”. Korraldati õpetajatele kaks tasuta õppepäeva ja viidi läbi kümme õpilasprogrammi Tartu õpilastele.
Praegu on Tartu Keskkonnahariduse Keskusel koolidele pakkuda nt programm “Tartu linna roheline mapp” (vt www.teec.ee). Mapis on juhendid looduse vaatlemiseks ning aja- ja kultuurilooliste paikadega tutvumiseks ning töölehed lapse tarbimisharjumuste ja prügi sorteerimise kujundamiseks.

Tiina Lilleleht,
programmide koordinaator

---

Veel kord komast

Hannele Asveidi ja Viivi Maanso kirjutised lõpukirjandite komakasutusest ärgitasid mindki sel teemal mõtisklema, seda enam et olen aastate jooksul loetud lõpukirjandite komahädadega vägagi tuttav. Usun, et nii mõnelegi lõpukirjandite hindajale on vahel ette sattunud nii sisu kui ka kõige muu hinnet mõjutava poolest laitmatu töö, mis aga paraku pidi jääma maksimaalse hindeta koma­vigade pärast.

Viivi Maanso arutleb komavigade võimalike põhjuste üle: kas on õpilasi halvasti õpetatud või on eesti keeles kirjavahemärgistus liiga keerukas ja kuivõrd segavad komavead teksti mõistmisel. Lõpuks on tal tekkinud kahtlus, kas pole mingil määral tegemist vaid eksimusega heakeelsuse vastu või täpsemalt – eksimusega üksnes tava resp. kunagi fikseeritud interpunktsioonireeglite vastu.

Erandeid on niikuinii
Meie traditsiooniliseks kujunenud komareeglid põhinevad lause grammatilisel liigendusel. Tavaliselt täidavad süntaktilised tarindid ühtlasi semantilise piiristaja ülesannet, ka eralduvad nad kõnevoolus enamasti pikemate või lühemate pausidega, st on häälduses enam-vähem kompaktsed üksused.
Kuid siiski pole iga süntaktilise tarindi komad sisulise või hääldusliku eristajana olulised või õigustatud, sellest siis näiteks des- ja mata-lauselühendite komavajaduseta juhtumid, nt Bussi oodates hakkas külm, kus infiniitvorm seostub põhilausega il­ma pausita. Ka lisandi komareeglites on erandi tinginud omastavas käändes täiendiline järellisand, mis pausita seostub oma põhisõnaga, nt Juku, pere lärmaka pesamuna hellitamine ärritas naabreid. Seega on meie grammatilises komasüsteemis paratamatult hääldust arvestavaid erandeid.
“Eesti keele grammatika” 1993. ailmunud süntaksiköites on nii Mati Erelt kui ka eriti Henn Saari osutanud juhtudele, kus komakasutus võiks olla fakultatiivne. Erelt ei pea komakasutust nõutavaks des- ja mata-tarindi lõpus asetseva infiniitvormiga juhtudel, kus tarind asetseb põhilause keskel või järel, nt Ma ei kahtle, et sina (,) minu meelevalla alt pääsedes (,) politsei mulle järele saadad (lk 273). Saari on des- ja mata-lauselühendi komakasutust käsitleva osa lõppu lisanud koguni märkuse, et koma võiks nende tarindite puhul jääda ka fakultatiivseks, välja arvatud juhud, kus komast sõltub sisuline selgus (lk 400).

Fakultatiivne koma
Koma fakultatiivsuse mõte pole aga seni akadeemilise grammatika kaante vahelt kaugemale jõudnud. Olen lõpukirjandites korduvalt näinud hindekaaluga komavigadeks peetuna juhtusid, nagu Kõik see ei pruugi _ lähemalt vaadates _ olla nii kaunis, kui esmapilgul tundub. Tülid jätkusid _ mõne aja möödudes _ vanaviisi edasi.
Meeldetuletamist väärib ka minu kunagine Õpetajate Lehes ilmunud kirjutis “Kas des- ja mata-tarindid on alati lauselühendid¥”, milles juh­tisin tähelepanu juhtudele, kus alates, võrreldes, hoolimata ja vaatamata on omandanud kaassõna funktsiooni, nt Alates juunikuust kehtib uus sõiduplaan. Võrreldes Tallinnaga on Tartu turvalisem linn. Hoolimata kõrgest east nägi ta hea välja. Vaatamata kõigele oli ta endiselt optimistlik. Kaassõnaühendeid komaga ei eraldata, küll aga samade peasõnadega lauselühendeid, nt Alates oma kõnet, tervitas ta kõigepealt kokkutulnuid. Võrreldes koopiat originaaliga, leidsin mõningaid erinevusi. Vaatamata valgusfoori, oli laps sõiduteele jooksnud. Teadlik vahetegemine nende grammatiliselt erinevate tarindite vahel võib olla õpilasele ehk raske, õpetajale loodetavasti mitte. Kuid siingi oleks mõistlik tunnistada komakasutuse fakultatiivsust. Jääks ära võimalus koma puudumist veaks märkida puht tarindi peasõna vormi põhjal.
Lisaks siin vaadeldule on muidki kaalumist väärivaid juhtumeid, sh absoluuttarindi komadega eraldamise nõue. Komade puudumine lau­-setes, nagu Ei taha nii kaua ( , ) käed rüpes ( , ) istuda. Eks proovige ( , ) käed-jalad koos ( , ) koera ujuda, on kooskõlas hääldusega ega häiri ka nende sisu mõistmist. Ilmselt juhindub meie “sisemine komatunne” hää­lega lugemisel tekkivast pausist.

Aeg alustada liberaliseerimist
Pean väga kasulikuks Viivi Maanso soovitust lasta õpilastel häälega lugedes tajuda koma vajalikkust või mittevajalikkust. Sellest võib abi olla ka juhtudel, kus komast sõltub lause tähendus, vrd nt Esimesed kaks tütarlast saabusid kell seitse ja Esimesed, kaks tütarlast, saabusid kell seitse.
Meie õigekeelsusreeglite liberaliseerimisel on juba päris pikk ajalugu, mis on kaasa toonud paljude paralleelvõimaluste aktsepteerimise. On aeg alustada ka seni muutumatutena püsinud komareeglite liberaliseerimist ja miks mitte seda teha koma fakultatiivsuse mõiste sissetoomisega.

Ellen Uuspõld,
keeleteadlane

---

Tõnismäe Reaalkooli kultuurireis Moskvasse

Ülo Tikk

Läinud koolivaheajal käisid Tõnismäe Reaalkooli abituriendid Moskvas. Ühe saatjana oli kaasas õpetaja Mihhail Gussev, kes polnud Venemaa pealinna saanud juba tosin aastat.

“Lastega reisides eelistan teada-tuntud marsruute ning kontrollitud ja ustavat reisiseltskonda. Tänaste abiturientidega käisin kahe aasta eest Peterburis ja polnud nendega mingit muret. Nii soostusingi ka Moskva-reisiga.”
Tõnismäe Reaalkoolil on head ja usalduslikud sidemed Leon Tours OÜ-ga. Ekskursioonid on seni tõrgeteta kulgenud. Abituriendid Julia Baer-Ba­der ja Anna Kapponen lugesid reisi korda­läinuks just tänu ühiselt tehtud eeltööle, kokku leppima hakati juba enna kooliaasta algust.
“Muidugi on oluline reisi maksumus, sest elu näitab, et vaid ühe klassi õpilastest ei saa seltskonda kokku. Meiegi käisime Moskvas paralleelklassiga kahasse. Kuigi sõit läks maksma vaid 2300 krooni, mille sees oli ka ööbimine ning soe toit kaks korda päevas, polnud see summa kõigile taskukohane,” tunnistas Julia.

Soodsad tingimused
“Et turismifirmal on leping Moskva noorte turistide jaamaga, mis asub Punasest väljakust vaid veerandtunnise sõidu kaugusel, sobis see suhteliselt odav öömaja meile hästi. Mis sellest, et tualettruumid olid koridoris ja duširuum keldris. Isegi toitlustamine oli Venemaa kohta suurepärane, mälestustega varasematest töölissööklatest ei saanud võrreldagi. Turismijaamas sõime hommikust ja buss tõi meid kella neljaks pärast lõunat taas sööklasse. Mugav oli,” ütleb õpetaja Gussev.
Gussevi sõnul olid ATKO Jõhvi osakonna bussijuhid parimad, keda ta näinud on. “Moskvas mingid liiklusmärgid ja -eeskirjad ei kehti. Liiklusummikud on tavalised, auto on autos kinni ja teepervedele pargitud. Läbisõiduks on jäetud vaid väikesed pilud. Aga meie bussijuhid laveerisid igast praost läbi. Ka juhtus meile Moskvat tutvustama väga meeldiv giid.”

Moskva ehitab
Kes pole pikka aega Moskvas käinud, seda jahmatab sealsete uusehitiste rohkus. “Muljet avaldas uus elamurajoon Poklonnaja mäel. 50-korruselised elamud tundusid lausa tuules kõikuvat, kui alt üles vaatasid. Võimsa mulje jättis uuesti üles ehitatud Kristus-Päästja kirik. Igapäevased jumalateenistused peetakse allkorrusel väiksemas saalis ja pidulikud peakirikus, mille kupli alla annab vaadata. Moskvalased ise peavad peakirikut varasema haledaks koopiaks, aga meile jättis see sügava mulje. Samamoodi manavad kohalikud Peeter I-le püstitatud kolossaalset ausammast, aga meie arust see just sobis sinna – paistis kaugele kätte.”
Julia oli viimaste aastate jooksul juba kolmandat korda Moskvas, aga seni polnud tal õnnestunud Tretjakovi galeriisse pääseda. “Mina pean galeriikülastust Mosva-sõidu naelaks,” ütles ta. Anna aga sai elamuse teatrietendustest.

Metropoli kultuurielamused
Õpetaja Gussev leiab, et juba ainu­ük­si teatrietenduste pärast tasus Mosk­vasse sõita. “Mossovetis vaatasime “Tantsuõpetajat” ja Moskva Noorsooteatris Boris Akunini just sellele teatrile kirjutatud kriminaalnäidendit. Laval olid kuulsused, keda olime seni vaid telerist seriaalides näinud. Mulle imponeeris noor Gusseva, kes on mänginud filmides “Brigaad”, “Maa ja taevas” jm. Huvitav oli juba Mossovetis nähtud lavaseade: 18.–19. sajandi klassika tegevus oli toodud teise maailmasõja järgsesse aega. Võimas teatrielamus. Lisan veel, et teatripilet maksis vaid sada rubla ehk viiskümmend krooni.
Muidu on Moskva hirmkallis linn. Pärast Kremli-ekskursiooni põikasime vihma eest korraks GUM-i varjule ja uudistasime hindu – pahviks lõi. Lihvitud klaasist väike orav maksis 12 000 rubla. Kõik hinnad olid vähemalt viiekohalised. Suveniirid muretsesime kas äärelinnast või mujalt.”
Elamusi pakkusid Kremli muuseumid. Sügavaima mulje jättis noortele Relvapalat. Ära käidi ka Lenini mausoleumis. “Nõukogude ajal olen õpilastega seisnud neljatunnises järjekorras, nüüd saime käidud poole tunniga,” toob Mihhail Gussev võrdluse.

Oluline taustainfo
“Kohalikke olusid peab tundma,” üt­leb Julia ja toob näite kahe aasta tagusest Peterburi-reisist. Üks klassivend tahtis seal hästi šeff välja näha ja ehtis end õhtuseks jalutuskäiguks Lokomotiivi jalgpalliklubi salliga. Teadupärast fän­navad kohalikud aga Zeniiti ja nii tuli poiss hilisõhtul ööbimispaika, sinikas silma all. Moskvasse minnes jäeti liigsed kostüümilisandid maha.
Moskvas külastasid ekskursante ka Moskvas õppivad Eestist pärit tudengid, kes rääkisid õppimisvõimalustest MÜ-s, üks Moskvas politoloogiat õppiv noormees pajatas kõmulisi seiku koloriitsest duumapoliitikust Þirinovskist.
“Samal ajal oli Moskvas ülevenemaaline õpilaste kodu-uurijate konverents ja turismijaamas ööbis 150 õpilast üle Venemaa. Nendega vahetati samuti muljeid,” lisab õpetaja Gussev.
Kuigi Moskvas koguti ka infot edasiõppimise kohta, arvab õpetaja Gussev, et kuigi paljud enam sinna õppima ei kipu. Välismaalased peavad kopsakat õppemaksu maksma. “Varem oli mul vahel pool klassi Moskva või Peterburi kõrgkoolides. Nüüd nad töötavad USA-s, Brasiilias ja Austraalias, kui kaugemaid paiku meenutada. Viimasel ajal eelistatakse Eesti kõrgkoole.”
Svetlana Petrenko reisifirmast Leon Tours OÜ ütles Õpetajate Lehele, et neil on head sidemed mitme Tallinna kooliga. Püsikunded on ka Mustjõe gümnaasium, Mustamäe reaalkool ja Mustamäe humanitaargümnaasium, head kontaktid on Loksa ja Paldiski vene gümnaasiumidega. “Oluliseks pean reisi ühist põhjalikku ettevalmistust. Siis jäävad ka ettearvamatud probleemid ära.” Petrenko sõnul eelistavad vene koolid Peterburi või Pihkva–Novgorodi reise. Nõutud on ka Riia ja Vilnius. Need marsruudid on lihtsalt odavamad.

---

Uut ja põnevat meie reisidest!

Seni on Go Travel Cassandra õpilasi viinud nii Baltimaadesse kui Skandinaaviasse. Mujalegi Euroopasse. Ikka ja jälle on aga midagi uut avastada nii Helsingis kui ka Stockholmis, Lätiski on põnevaid kohti.

Läheneva jõuluaja ootel on meie reiside sihtkohad juba detsembrist kaunistatud. Peagi avatakse jõululaadad Helsingi südalinnas, Korkeasaare loomaaias aga jõulurada päkapikkude ning nende toimingutega. Helsingi postimuuseumis on avatud jõuluteemaline näitus. Jaanuaris toimub Korkeasaari rahvusvaheline jääskulptuuride võistlus. Ühepäevasesse reisiprogrammi mahub Soomes aga alati Heureka või Sealife’i külastus. Uut valikut pakuvad ka sporditeemaline reis (Olümpiastaadionil, kus Andrus Värnik oma kulla võitis, külastatakse ka torni) ning ajalooteemaline Helsingi-reis. Endiselt on mitmed kunstimuuseumid noortele tasuta. Muide, 2005. a on Soomes ja Rootsis neis disainiaasta. Kunstiõpetajatel õnnestub ehk viia seal läbi temaatiline kunstitund.
Uudisena korraldame juba sügisest reisilaevaga Rosella ja meie bussiga reise Soome kommivabrikusse Fazer, mis asub Vantaas. Algavaks aastaks saab neid reise tellida juba praegu. Grupis võib olla kuni 50 õpilast alates 10. eluaastast. Kohapeal tutvustatakse ettevõtte arengut, vaadatakse automaatpakkeliine ja kommi võid süüa nii palju, kui jaksad! Üllatus kaasa!
Euroopa suurim veepark Jurmalas Lätis ei vaja küll paljude hulgas tutvustamist, aga lapsed vajavad ju nii väga turgutamist väsitavast õppetööst. Õpetajalegi nauditav veepargireis on endiselt meie reisibüroo üks hitte. Miks mitte aga ühendada seda Riia jõuluehteis vanalinna külastusega¥
Sõltumata, kas talv jääb taevasse või ei, on Eestimaa jõuluprogrammid koostatud nii, et õpetajale-korraldajale ei jää muud vaeva, kui võtta meiega ühendust.
Looduslähedast ehedust pakuvad saanisõit, püstkoda verivorstide ja piparkookidega. Need märksõnad kuuluvad Eestimaa jõulureiside hulka. Käsmu, Kurgja, Kuusekännu talu ja muudki – igaüks võib valida sobiva. Meie kahekorruselised bussid viivad õpilased samuti ise valitud paikadesse, aga ka näiteks teatrireisile.
Et nii põhikooli kui ka abituuriumi lõpetajatel on kooliaasta lõpp väga kiire aeg, oleks just nüüd õige aeg mõelda üheskoos bussi- või laevareisile – põnevad laevad Tallinna–Helsingi–Stockholmi liinidel pakuvad mitmekülgset ajaviidet, puhkust, rikkalikku toiduvalikut. Turust Stockholmi sõites on sel aastal programmis ka veepargi külastus Caribia Spa-s. Stockholmi mitmetesse muuseumidesse on sissepääs tasuta. Neist on õpilaste hulgas populaarne vana sõjalaev Vaasa, aga ka Kuninglik Varakamber kuningalossis, Mündikabinet ja muidugi Põhjamaade Muuseum.
Peterburi on tõeline kultuurimetropol, kus asjatundlikud giidid tutvustavad vaatamisväärsusi lausa eesti keeles. Reisi planeerides tuleb aga aegsasti mõelda, et ka viisade vormistamine nõuab aega. Kolmepäevased bussireisid Peterburi sobivad silmaringi arendamiseks.
Meelsasti aitame teil korraldada ka tutvumisreise Tartu kõrgkoolidesse, et koolilõpetajal ametivalik kergem oleks.

Viia Iital,
Go Travel Cassandra

---

Soovitusi Tensi-Reisidelt ehk Sõnu peale lugeda pole kunagi hilja

Igal aastal sõidab sadu kooli­laste gruppe piiri taha uudistama põnevaid ja veel avastamata paiku. Reisi korraldamisel on suureks abiks reisibürood, kelle kogemustele ja teadmistele toetudes saavad soovid teoks.
 
 Esimene selle õppeaasta koolivaheaeg on juba möödas ja järgmisedki pole enam kaugel – viimane aeg on reisiplaanid paika panna. Kiiremad on kindlasti juba tellimused teinud, aga päris palju on ka neid, kes veel ei tea, kuhu minna, kuidas valida reisi, mis on tähtsamad küsimused, mida enne õige valiku tegemist esitada.
 Sihtkohta valides peab arvestama sõitjate vanust. Väiksemate lastega on soovitav käia rohkem Eestis. Need marsruudid jõuab läbi sõita päeva-paa­riga ja kõige olulisem on nende reiside madalam hind. Ka Riia ja Jurmala veepark mahuvad sellesse hinnaklassi.
 Edasi saab valida juba kolme-nel­ja­-päevaste reiside hulgast: Leedu, Pe-terburi, Pihkva–Novgorod, Kolmårdeni loomaaed Rootsis. Põhikooli lõpuklasside ja gümnaasiumi noorte hulgas on endiselt ülipopulaarsed Praha, Berliin koos troopikabasseiniga ning Ungari.
 
 Veidi hindadest
 Valikut tehes ärge langetage koheselt otsust kõige odavama reisi kasuks. Alati tuleks enne uurida teenust pakkuva reisikorraldaja tausta. Loomulikult juhtub tegijatel nii mõndagi ja vaevalt, et lei­dub Eestis ühtegi reisikorraldajat, kellel ei oleks reisidel väikseid apsakaid olnud. Samas sõltub kõik sellest, kui tihti reisid ebaõnnestuvad ja missugused on rahulolematuse põhjused. Mida rohkem küsimusi reisikonsultandile esitada ja oma soove välja tuua, seda kindlam on, et leiate õige koostööpartneri. Reisipakettide analüüsimiseks küsige kindlasti, mida hind sisaldab, millised on pakutavad majutuskohad, mis väljalaskeaastaga on reisiks pakutav turismibuss. Hind oleneb ka grupi suurusest, arvestusega 40 ja 60 inimesele on vahe tuntav. Kasulik on uuri­-da, kas giid on varem kooligruppidega sõitnud, sest jutt, mis pakub huvi täiskasvanutele, ei paelu alati õpilasi. Neile on vaja hoopis teist lähenemisnurka.
 On erineva suunitlusega koole ning vastavalt sellele ka reise: kunsti-, muusika-, loodushuviliste gruppidele. Seda ette teades on lihtsam programme koostada, erisoove arvestada ja vaatamisväärsusi valida.
 Probleeme võib tekkida gruppide komplekteerimisega. Terve grupp ei pea olema ühest koolist. Kui ei ole grupitäit reisihuvilisi, aitab reisifirma teid ja leiab õpilasi juurde mõnest teisest koolist. See on üks põhjus, miks tellimused peab esitama võimalikult vara. Siis saab komplekteerida õige suuruse ja sarnaste huvidega grupid.
 
 Mida õpilased peaksid teadma?
 Reisijal on kohustus järgida reisi ajal hotellide ja transpordivahendite sisekorraeeskirju.
 Reisija ei tohi häirida teisi kaasreisijaid (tarbida bussis alkoholi, suitsetada, giidi jutule kõva häälega vahele segada, kisada, omavoliliselt luuke avada, bussi avadest välja kõõluda ja bussi prügiga reostada).
 Reisija vastutab kahju eest, mida tema tahtlik või hoolimatu tegevus põhjustab reisikorraldajale, kaasreisijatele või kolmandatele isikutele.
 Reisija vastutab oma reisidokumentide olemasolu ja nõuetele vastavuse eest kogu reisi vältel.
 Paljud on küsinud, kas neil on vaja tervisekindlustust. Aitab ehk Euroopa ravikindlustuskaardist? Meie soovitame tellida kindlasti tervisekindlustus. Ravikindlustuskaart ei kindlusta tasuta esmast arstiväljakutset (min 10 eurot, riikides erinev), omavastutust ja haige transporti ühest riigist teise. Need peate ise tasuma. Selle garanteerib teile vaid tellitud tervisekindlustus. Õpilastele soovitame teha ka reisitõrkekindlustuse, eriti talvistel jõulureisidel ning gripiohtlikul märtsivaheajal. Juhul kui õpilane haigestub vahetult enne reisi, ei tagasta reisifirma talle kogu reisiraha, sest firmal on kulutused juba tehtud. Reisitõrkekindlustuse tellinule tagastab kindlustusfirma haiguse korral aga 100% reisirahast.
 Reisi tellides peab pöörama tähele­panu veel kahele asjale: et oleks vormistatud kirjalik reisitellimus ja tutvu­tud reisibüroo reisitingimustega. Eri firmadel on reisitellimus erineva tähendusega. Mõnikord ei märgita sellele midagi peale marsruudi, tellija nime ja kohustuste. Tihti ei täideta üldse mingit paberit ja tellimuse kinnitamiseks on vaid broneerimistasu maksmine. Kogemused näitavad, et kui te ei jõua kokkulepitud päevaks raha maksta, teatatakse, et reis jääb hoopis ära. Aga teie olete selle bürooga juba arvestanud! Kindlasti peab olema paberkandjal fikseeritud grupi suurus ja hind ning hea on, kui ka erisoovide lahter.
 Jõulureiside tellimisega olete juba hiljaks jäänud, need on välja müüdud.Soovitus kevad- ja suvevaheajaks: ärge jätke oma reisitellimusi detsembri lõ­-puks või koguni jaanuariks, siis võib selguda, et teile sobivaks ajaks ei ole reisifirmal enam pakkuda giidi, bussi egateile vastuvõetava hinnaga öömaju.
 Aastatepikkune kogemus näitab, et lisaks märtsivaheajale on populaarseim aeg nädal enne ja pärast jaanipäeva. Sinna on meil 2006. aastaks veel mõned grupid võimalik vastu võtta.
 Olete oodatud meie büroodesse, pa­kume teile igakülgset abi sihtkohtade valikul.

Sirje Kurrikoff, Kristina Griskevitš,
Tensi-Reisid AS

---

Keila Algkool 75

Keila Algkool on kauaaegsete pedagoogiliste ja kultuuriliste traditsioonidega Eesti suurim algkool. Kool paikneb Keila loodus-kaunis ja vaikses äärelinnas. Selles ajaloolises majas on lastele kooliharidust antud 75 aastat.

Praeguseks on Keila Algkool taas kuueklassiline, seal õpib 20 klassikomplektis 433 õpilast ja töötab 36 õpetajat. Iga kooli rikkus on tublid ja särasilmsed lapsed, mõistvad ja loovad õpetajad ning last toetavad ja koostööaltid lapsevanemad. Võib kindlalt väita, et Keila Algkoolil on õpetajatega vedanud. Meie õpetajad on oma igapäevategemistes avatud kõigele uuele, kuid samas püütakse säilitada vana maja pikaajalisi traditsioone.
Kolmandik personalist on kooli endised õpilased. Uskumatu ja samas väga tore, et 14 meie õpetajat on oma töökohaks valinud endise kooli, paljudele on see esimene töökoht. Kooli vilistlased on õpetajad Ülvi Aavik, Kairi Arula, Evelin Hein-Süvari, Riina Kink, Imbi Kromanov, Urve Leomar, Katrin Läänemets, Leila Must, Tiia Peenmaa, Tiiu Pikpoom, Kadri Saidlo, Sille Saidlo, Leelo Tamkivi, Ülle Tomingas. Kooli endine õpilane on ka kooli majandusjuhataja Sven Kuinberg.
Meie kooli tugev alustugi on sõbralik, ühtehoidev ja väga töökas meeskond. Järjepidevuse ja stabiilsuse üks näitaja koolis on õpetajate raudvara. Nende armastusega tehtud töö on kujundanud kooli hea maine. Nimetan siinjuures õpetajaid Laine Simansoni, Valli Roosimaad, Marje Kirberi, Kadri Saidlot, Kulla Arjakut. Nii mitmedki kooli külalised on öelnud, et Keila vanas koolimajas on hea majavaim, see maja on hubane, armas, turvaline, siia tahad ikka ja uuesti tulla. Ning küllap panevad selle maja hingus ja ajalooline taust meie inimeste õlgadele erilise kohustuse. Oma töödes-tegemistes tunnetame seda sageli ning see liidab ja ühendab nii kooli personali kui ka õpilasi ja lapsevanemaid.
Kooli arenduse seisukohalt peame tähtsaks kooli osalemist koostööprojektides, seda nii koolisisestes kui ka koolist väljapoole suunatud projektides. Üks suuremaid koolisiseseid projekte on iga-aastase koduloonädala korraldamine aprillis. Sellesse projekti on kaasatud kõik kooliõpilased ja kogu personal. Koduloonädala teema, tegevuse eesmärgid, töö väljundid pannakse paika juba sügisel. Aasta suurüritusest on võtnud osa kooli vilistlased K. Tomingas, K. Soans, Kate; ajaloolased A. Põldvee, M. Mandel, J. Kuuskemaa, H. Palamets, poliitik I. Tarand, õpetajad Iirimaalt, Soomest, Kreekast, Hispaaniast, Haap­salust, Rakverest jne.
Keila Algkooli õpetajad ja õpilased on olnud aktiivsed ka välisprojektides. 2005/2006. õa osaleb kool neljas välisprojektis: “Comenius 2”, kooliarendusprojektid “Kvaliteet hariduses” ja “Koolijuhtimine 21. sajandil”, keskkonnaprojekt. Meie kauaaegne sõpruskool on Vasaramäe algkool Soomes. Ühiseid üritusi oleme planeerinud Haapsalu ja Läti Sigulda algkooliga.
Aastatega on kujunenud välja traditsioonid, mis annavad koolile oma näo. Üks pikaajalisi tavasid on kooli sünnipäeva tähistamine, mille lahutamatud osad on kontsertaktused, kringlid, laual põlevad küünlad ning koolile kingitud raamatud. Kooli 75. sünnipäevaks soovisime koolile kinkida midagi erilist. Ühistööna valmis Keila Algkooli esimene õpilasalmanahh “Sipelgarada”. “Sipelgarada” sellepärast, et me kõik, nii õpilased kui ka õpetajad, liigume kogu aeg edasi mööda teadmiste rada, millel lõppu ei paista. Tähtis on, et õppijatel püsiks sära silmades ning toetaks sõbra õlg. Väike ja töökas sipelgas va­liti eelmisel õppeaastal kooli maskotiks.
Traditsiooniks on kujunenud ka kevadised kontserdid, jõulukontsert Keila Mihkli kirikus, direktori vastuvõtt parimatele õpilastele, iseseisvuspäeva tähistamine, vabadusvõitlejate austamine jne.
Tänu Keila linnavalitsuse toele ole­me saanud igal aastal oma maja jaoks midagi ära teha. Sellel suvel värviti lõpuni fassaad, ehitati ümber õpetajate olmeruumid, valmis tütarlaste käsitööklass, värske värvi said 1. klasside ruumid ning uus ilme on saalil.
Kõige suurem rõõm on meie kooli tublidest õpilastest, võib öelda, et õppimine on õpilaste hulgas popp. Õpilased on edukalt esinenud maakondlikel ning üleriigilistel võistlustel, olümpiaadidel, konkurssidel. Eelmisel õppeaastal saavutas meie 5. klasside võistkond esikoha maakonna õpioskuste olümpiaadil, 4. klassi õpilased tõid maakonna matemaatikaolümpiaadilt koju esimese ja kolmanda ning 6. klassi õpilane esimese koha. Üleriigilisel etlejate konkursil saime laureaaditiitli. Alates 1979. a on Keila Algkooli tantsijad ja lauljad osalenud kõikidel tantsu- ja laulupidudel. Tublid on meie suusatajad, kergejõustiklased, kabetajad. Rõõmsameelseid osalejaid jätkub kõikjale.
Kuni jätkub südame ja hingega tööd tegevaid õpetajaid, püsib ka kool.

Riina Kink,
direktor

---

Mälestuskillud ammustest aegadest

Ühel soojal novembriõhtul võttis mind oma kodus vastu ääretult meeldiv ja elurõõmus vanaproua, Keila Algkooli kauaaegne õpetaja Maimu Altmets. Ahjutule praksumise saatel rääkisime koolist, õpetajatööst, lastest.
54 aastat tagasi astus noor õpetaja Maimu Altmets sisse Keila Algkooli uksest. Vaevalt oskas ta tookord arvata, et nõnda kordub see peaaegu 50 aastat. Rääkides oma kunagistest õpilastest, tõmbub Maimu nägu muigele ning silmadesse tuleb eriline soe pilk. Suure südamlikkusega meenutab õpetaja oma algusaasta õpilasi Tiiu Oja-Pikpoomi, Tiiu Puuseppa, Juhan Paadamit kui väga tublisid ja häid lapsi. Maimu arvates on tal vedanud, sest halbu lapsi ei ole tema õpetajateele juhtunud. Koolipoisi “kruts­keid” on ikka ette tulnud, kuid need on olnud alati heatahtli­kud ja kuuluvad koolielu juurde. Igal lapsel on oma “nupp”, see tuleb vaid üles leida. Ja seda kunsti Maimu oskas, sest õppeedukuselt on tema lapsed alati olnud kooli tublimad, olümpiaadidelt on ära toodud hulgaliselt auhinnalisi kohti. Samuti ei ole kunagi probleemiks olnud laste halb käitumine, kuigi “sõjaväelist korda” ei ole õpetaja nõudnud.
Praegusele ühiskonnale on Mai­mul ette heita vaid seda, et lastele räägi­tak­se ainult nende õi­gustest, vähe aga kohustustest. Väga õigeks peab õpetaja seisukohta, et klassikursuse kordama jätmi­sest ei ole kasu kellelegi. Maimu õpe­tajatöö algusaastail oli üsna tavaline, et õpilasi võis ühte klassi “istuma jätta” ka kolm aastat järjest. Ühes 4. klassis kor­das 13 õpilast kolmandat aastat klassikursust!
Maimu lemmiktunnid olid loodus­õpetus ja ajalugu. Need eelistused pärinevad õpetaja enda kooliajast. 4. klassis tuli tal õpetada Nõukogude Liidu ajalugu, millesse salaja poetas sisse seiku Eesti ajaloost.
Nii nagu lastegagi, on Maimu väga hästi läbi saanud ka oma kolleegidega. Maimule ei meenu ühtegi juhtu, kus ta mõne õpetajaga tülitsenud oleks. Häid kolleege on olnud palju, esimestena meenuvad L. Simanson, L. Pärkson, Õ. Treibert.
Eriliselt on meelde jäänud kaks ekskursiooni. Kord võideti rivivõist­lustel esikoht ning võiduga kaasnes preemiareis Viljandisse. Mulkide juur­de sõideti veoauto kastis. Vil­jan­dimaal aga kukkus õpetaja paadist välja astudes järve ning viidi kooli kütja Kitse Eedi õe juurde kuivama. Teisele ekskursioonile Jägala joale sõideti bussiga. Söögipausi ajal olid lapsed korraga õpetajal silmist kadunud. Süda pidi seisma jääma, kui õpetaja nägi neid joa alt rivis läbi marssimas. Nüüd on seda vahejuhtumit aga lõbus meenutada.
Rääkida oleks veel paljustki, kuid akna taga on juba päris pimedaks läinud ning tarvis seada end minekule. Aga küll me jõuame veel. Aeg ei ole Õpetaja hinge väsimust toonud, tema energiline olek ja optimistlik rääkimisviis oleksid eeskujuks palju noorematelegi.
 

Riina Kink

Vabadussõja monument

Eesti Vabadussõja monumendil –Keila Algkooli hoonel – on sünnipäev. 75-aastase väärika koolihoone välisukse kõrval on mälestustah­vel: “Austavaks mälestuseks Eesti Vabadussõjas langenuile ehitasid sel­le koolimaja Keila alev ja vald.”
24. veebruaril 1928, Eesti Vabariigi 10. aastapäeval otsustasid Keila alevi ja valla juhid ehitada Keilasse uue koolimaja Eesti Vabadussõjas lange­nute mälestuseks. Kogu ehituse maksumus oli 95 000 krooni.
8. septembril 1929 pandigi koolihoonele nurgakivi. Koolimaja asukohaks sai ilus männimetsatukk. Hoone valmis lühikese ajaga: 21. septembril 1930 toimus uue koolimaja pühitsemine. Kroonika järgi võttis sündmusest osa üle tuhande inimese. Ajalehe Vaba Maa 23. septembri 1930. aasta artiklis kirjutatakse: “Uus Keila haridustempel on kolmekordne kiviehitis ja nii väliselt kui sisemiselt oma lihtsuse ja külgetõmbavuse poolest väga meeldiv. Sarnane nägus koolimaja ei tuleks häbiks isegi pealinnale.”
6. oktoobril 1930 alustasid Kei­la lapsed õppetööd uues majas. Esi­mese koolijuhatajana töötas 14 aastat Kondrad Preem, kelle poja Kaljo Preemiga on koolirahval praegugi sidemed.
Keila vana koolimaja on näinud palju toredaid ja töökaid õpilasi ning entusiastlikke õpetajaid. 1930.–1944. aastani oli majas kuueklassiline algkool. Aastatel 1944–1953 õppisid siin lapsed 1.–7. klassini. 1954.–1967. aastani asus majas Keila Keskkool. 1967.–1975. aastani õppisid kooli­majas vene õppekeelega Keila 2. Keskkooli õpilased. Koolihoones on töötanud ka õhtukeskkool. 1975. aastal läks vana koolimaja seoses Keila uue koolihoone valmimisega ainult algklasside käsutusse ja 1978. aastal alustas Keila Algkool õppetööd iseseisva koolina ikka oma majas. Algkooli hakkas juhtima direktor Helgi Ansip.
Aastatel 1978–1990 oli algkool kolmeklassiline, 1990. aastast neljaklassiline ja 2000/2001. õppeaastast töötame jälle kuueklassilise algkoolina. 2002. aastast juhib kooli Riina Kink ja 2003. aastal alustas kool ruumikitsikusele vaatamata tööd ühes vahetuses.
23. septembril 1990 toimus algkoolis kogu Keila jaoks oluline kul­tuurisündmus. Tähistati algkoolihoone 60. sünnipäeva ja Eesti Vaba­dussõja mälestustahvli taasavamist. Mälestustahvlilt eemaldasid katte Keila kooli endised direktorid Endel Kukner ja Rudolf Oja.
Nõukogude korra ajal oli mälestustahvel peidetud koolimaja pööningule liiva alla. Tänu Keila tublidele inimestele see säilis ja on nüüd jälle endisel kohal.
Meenutades Keila Algkooli hoone sünnilugu, mõtleme Keila alevi ja valla juhtidele, kes tegid kunagi tar­ga ja ülla otsuse, mõtleme neile Eesti Vabadussõja kangelastele, kelle auks koolimaja ehitati, mõtleme Keila linnajuhtidele, tänu kelle abile on maja püsinud.
Keila Algkooli kunagine direktor Kaja Saar on öelnud: “Keila vanal koolimajal on eriline hingus. Siin on kodune, soe ja turvaline. Kooli süda on õpetaja. Kui süda on tugev ja terve, lööb ühtses rütmis, on inimene terve. Keila Algkoolil on just selline süda.”

Elle Amor

Ma mäletan...

See oli veidi üle kuue aasta tagasi, kui sammud esimest korda Keila Algkooli poole seadsin. Maja tundus mulle ilmatu suur, ilus ja hubane. Mõtlesin, et küll peab siin kaua käima, tervelt kuus aastat. Kuid see aeg läks väga ruttu. Kuude aastasse mahtus palju uusi teadmisi ning mälestusi.
Mida ma mäletan Keila Algkoolist¥ Mäletan esimest ja viimast koolipäeva, häid õpetajaid, sõbralikke koolikaaslasi, mäletan kordaminekuid ja pettumusi, huvitavaid ekskursioone ja lõbusaid koolipidusid, kuid eelkõige mäletan ma seda tunnet, mis mind valdas, kui kooliuksest sisse astusin ning majahoidja Paul mind sõbraliku tervitusega vastu võttis.
Meil oli traditsioon korraldada vanematele pidusid. Igaks peoks õp­-pisime selgeks näidendi. Meelde­jää­nuim nendest on meie esimene etteaste, milles üks osatäitja eksis tekstiga. See ei meeldinud sugugi kaasnäitlejale, kes äigas eksinule panniga vastu pead. Publikule see meeldis.
Kui meie klass alustas kuuendat õppeaastat, olime veidi kurvad. Oli viimane aasta Keila Algkoolis, aga kee­gi meist ei tahtnud sealt lahkuda. Palusime oma õpetajatelt, et nad tuleksid järgmisel aastal meiega uude kooli. Meie kurvastuseks vastati eitavalt. Kuid arvatavasti saame edaspidi ka nendeta hakkama, sest Keila Algkoolist saime tugeva vundamendi, millele laduda järgnevad teadmistetellised. Tore, et sain õppida Keila Alg­koo­lis!

Norman Tamkivi,
Keila Gümnaasiumi 7. klassi õpilane

Mina alustasin oma kooliteed Keila Algkoolis, kus käisin neli aastat. Õppisin seal tantsuklassis. Mäletan hästi tantsutunde, mis möödusid kooli saalis polkat tantsides.
Koolil oli mitmeid traditsioone, mida tähistati igal aastal. Eeskätt kooli sünnipäev, mille puhul iga klass kinkis koolile ühe raamatu. Muidugi meenuvad ka lõbusad õpetajate päevad ja jõulude tähistamine. Tagantjärele on hästi meeles kooli diskod, millest iga kord sai osa võetud.
Toredad olid klassiõhtud, kus mängisime koos huvitavaid mänge ja esinesime üksteisele. Toimusid ka spordipäevad, kus klassid said üksteisega mõõtu võtta, ja olümpiaadid, kus innukamad õpilased said edukal osalemisel toreda austasustamise osaliseks.
Keila Algkool oli väga tore kool, kus sai vahepausidel koridoris keksu mängitud või pisemate üle korda peetud. Minul on sellest soojast ajaloohõngulisest koolimajast väga toredad mälestused.

Greta Pudan,
Tallinna 21. Kooli 11. klassi õpilane

Rõõm muusikast

Keila Algkool sai muusikakallaku päranduseks Keila 1. Keskkoolist, kus muusikaklassid avati 1971. a tolleaegse koolidirektori Endel Kukneri ja muusikaõpetaja Anne Kurve eestvedamisel. Praegu on Keila Algkoolis muusika­õpetajad Tiia Peenmaa, Reet Hanni,Kulla Arjak ja Anu Matteus. Varasematel aastatel on muusikat õpetanud Reet Jürgens, Tiina Riit, Rudolf Oja, Koit Kirber, Mari-Ann Teekel. Tänaseks on süvendatud muusikaõpetus jäänud alles esimeses kooliastmes, kus seda toetatakse lisatundidega.
Laul on meie kooli üks visiitkaarte. Oleme uhked koolis tegutsevate kooride üle. Mudilaskoorile omistati 1998. aastal I ja 2002. aastal II kategooria. Lastekoor loodi alles neli aastat tagasi, kui algkool kasvas kuueklassiliseks. Mudilaskoor on järjepidevalt osalenud laulupidudel, lastekoorilgi on esimene tore kogemus üldlaulupeolt seljataga.
Laulmisele lisaks on lastel võimalik musitseerida plaatpillidel ja plokkflöötidel. Kooli parimad solistid selgitatakse välja igal aastal toimuval populaarsel solistide konkursil.
Esinemisvõimalusi on muusikakollektiividel ja solistidel rohkesti. Muusikatunnis õpitud laule ja orkestripalu ei hoita vaka all. Lapsevanematele esinetakse kevadel ja jõuluajal. Toredaks traditsiooniks on kooli jõulukontserdid Keila Mihkli kirikus. Tänu koolimaja ajaloolisele taustale korraldatakse siin septembris Keila lahingule ja veebruaris Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontseraktusi, kus kooli väikesed muusikud saavad esineda.
Sageli kutsutakse õpilasi esinema Keila asutustesse. Meie laulu- ja tantsulapsi saab kuulata-vaadata kultuurikeskuses, linnavalitsuses, ühisgümnaasiumis ja sotsiaalkeskuses.
Möödunud kevadel sai teoks vahva kontsertreis Siguldasse, kus asub meie sõpruskool. Reis oli kogu õppeaasta vältel stiimuliks hoolikalt kooriproovides käimiseks ja laulude õppimiseks.
Tänavu osales lastekoor veel Harju­maa lastekooride ühisprojektis “Rõõm laulust”. Projekti lõpetuseks oli parematest lauljatest moodustatud ühendlastekoori kontsertreis Salosse laste ja noorte festivalile ning sealt edasi Ahvenamaale. See oli meie laululaste esimene pikem välisreis.
Kooli tublimad lauljad võtavad osa Harjumaa vokaalansamblite festivalidest, solistid saavad osaleda konkursil “Harjumaa laululaps”.
Muusikast on rõõm siis, kui kontsert pakub naudingut nii esinejatele kui ka kuulajatele.

Reet Hanni,
Tiia Peenmaa,
muusikaõpetajad

Eduelamus igale lapsele

Keila Algkoolis töötavad tasandusklassid järjepidevalt 1968. aastast. Neid on nimetatud erinevalt: küll logopeedilisteks klassideks, VAP eksperimentaalklassideks, arendusklassideks, nüüd tasandusklassideks, aga töö sisu on jäänud samaks – aidata püsivate õpiraskustega lapsi paindliku individualiseeritud õppe kaudu.
Iga algkoolilaps tahab olla tubli ja edukas, rõõmustada oma vanemaid. Iga vanem tahab, et tema lapsel läheks koolis hästi, et laps käiks koolis rõõmuga. Paraku seavad vähene võimekus ja kujunemata õpioskused mõne lapse kooliteele ületamatuid takistusi. Laps on segaduses ja õnnetu. Kodus ei osata teda aidata ja mõnikord süüdistavad murelikud vanemad kooli ja õpetajat selles, et nende ootused ei ole täitunud. Sellisel juhul leiab laps abi tasandusklassist, kus edu eeltingimused on, et õpitakse väikeses rühmas (meie kooli tasandusklassides on enamasti 10–12 õpilast), iga lapse individuaalsete vajadustega arvestatakse, toetutakse positiivsele ja kompenseeritakse selle kaudu nõrgemaid võimeid, töö tempo ja maht vastavad laste võimetele, lapse hindamisel lähtutakse tema pingutusest, märgatakse väikestki edasiminekut, olemata kinni nn hindamisnormides ning õpetajad valdavad erimetoodikat.
Õpetamine tasandusklassis nõuab õpetajalt väga suurt tööd ja oskusi. Iga laps selles klassis on eriline ja kokku võivad need erilisused anda üsna kakofoonilise ansambli, mille häälestamine võtab aega ja nõuab õpetajalt järjekindlust, empaatiavõimet, pühendumist. Õnneks on meie koolis sellised inimesed olemas. Tasandusklasside õpetajate kaader on püsiv, on tunda õlatunnet. Probleemidest saab rääkida avatult, õpetajatele on abiks tugisüsteemid.
Väga liigutav on saada positiivset tagasisidet lapsevanematelt – neilt sa­madelt, kes nõustamiskomisjonis on olnud eriklassi suhtes skeptilised. Ja muidugi on õpetaja suurim rõõm laste silmades, kust särab vastu rahulolu, teotahe, optimism. Niisugune on kaasav õpe selle sõna parimas tähenduses.

Helle Torim,
logopeed-eripedagoog

Noore õpetaja pilguga

Kolm aastat tagasi sattusin Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledþi esimese kursuse tudengina vaatluspraktikale Keila Algkooli. Keila hea mainega ja huvitava ajalooga kool tundus aukartustäratav. Aasta hiljem valisin praktikakohaks jällegi Keila Algkooli. Õpetajatega vesteldes selgus, et koolis on hädasti vaja inglise keele asendusõpetajat. Ma ei julgenud üliõpilasena linnakoolidesse kandideeridagi, siin aga selgus, et olin hoopis oodatud.
Olen praegu 2. klassi õpetaja. Otsus võtta endale klass oli väga vastutusrikas ja raske. Võib-olla polekski ma riskinud, kui direktor ja õppealajuhataja ei oleks nii julgustavad olnud. Minule kui algajale on nende abi ja osavõtlikkus olnud suure väärtusega. Eriline tänu kuulub inglise keele õpetajatele Tiiu Pikpoomile ja Leila Mustale, kelle ladusad ja professionaalsed tunnid on olnud suureks eeskujuks.
Kollektiivi sulan­dumine ei olnud raske, sest inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Meeldivat õhkkonda loob see, et õpetajaskond on püsiv. Meie koo­li plussiks loen ka seda, et on paralleelklassid – kõik õpetajad teevad omavahel koostööd ning üsna sageli mõtlevad üheskoos tunde läbi, koostavad töölehti, on üksteisele toeks. Olen väga rahul, et minu paralleelklassi õpetaja on samuti noor õpetaja – Helje Taaber, kellega koos valmistame tunde ette, arutame probleeme jne. Tema on juba ülikooli lõpetanud ning aastane õpetajatöö kogemuski on tal olemas. Ühest küljest kadestan, et temal on ülikooli kada­lipp seljataga, teisest küljest on isegi hea, et õpin ja töötan samal ajal, nii raske, kui see vahel ka pole. Kolledþis õpetatav on arusaadavam ja ka kasulikum – saab ju paljusid asju kohe praktikas kasutada.
Tahan julgustada kaugõppes õpetajaks õppivaid üliõpilasi, kes ei ole enne koolis töötanud – min­ge võimaluse korral kooli. Usun, et te ei kahetse.

Ilona Vainov

“Mulgi pähkel”

3. novembril toimus Mõisaküla Kesk­koolis matemaatikaülesannete lahendamise võistlus “Mulgi pähkel”. Osa võtsid 5.–9. kl õpilased Lõuna-Mulgi­-maa neljast koolist: Abja Gümnaa­siumist, Karksi-Nuia Gümnaasiumist, Mõisaküla Keskkoolist ja Halliste Põhi­koolist. Võisteldi peastarvutamises ja lahendati nuputamisülesandeid.
Sel ajal, kui õpetajad vaatasid läbi võistlustöid, külastasid võistlejad Raja talu miniloomaaeda. Pidulikul lõpetamisel jagati parematele diplomeid ja auhindu.
Tublimad nuputajad klasside kaupa:5. klass: 1. Karoliine Keres (Mõisaküla KK), 2. Allar Kutti (Halliste PK), 3.–4. Anne-Ly Nassar (Halliste PK), Madis Sukk (Karksi-Nuia G). 6. klass: 1. Lii­-sa-Andra Sillaots (Halliste PK), 2. An-na-Liisa Purtsak (Abja G), 3. Aigar Jürise (Halliste PK). 7. klass: 1. Heli Eller (Halliste PK), 2. Birgit Viru (Karksi-Nuia G), 3. Diana-Katry Kornis (Mõisaküla KK). 8. klass: 1. Elvis Russ­ki, 2. Daisi Saharov, 3. Stella Ots (kõikAbja G). 9. klass: 1. Mai-Liis Sõerd (Abja G), 2. Antti Kangro (Abja G), 3. Kadi Berštein (Karksi-Nuia G).
Esimest korda toimus sama võistlus Abja Gümnaasiumis, seejärel Kark­si-Nuia Gümnaasiumis, järgmisel sügisel korraldab kohtumise Halliste Põhikool.

Toomas Riet,
Mõisaküla Keskkooli õpetaja

Kosejõe Kooli õpilased Taanis

Kosejõe Kooli õpilased osalesid ju­ba kuuendal noorsoovahetusel. Seekord olid meie koostööpartnerid Ringköbingi Shcuberts Minde õpila­sed. Ühtekokku ligi 40 Euroopa Noorte rahastatud projektis osalejat olid erikoolide kasvandikud. Võrdsed võimalused ning eeldused lõid eestlaste ja taanlaste vahel soodsa pinnase üksteise mõistmiseks. Kasutati häbenemata oma kohati kesist inglise keele oskust. Õpiti lugema kehakeelt, saadi ruttu sõpradeks.
Eesti grupis oli 19 õpilast, kel vanust vähemalt 15 aastat. Projektis osalemine ei sõltunud õppeedukusest ega käitumisest. Meie hulgas oli liidreid ja tõrjutuid, osavaid ja saamatuid. Nii nagu elus ikka. Võtsime kaasa lapsed, kes tõsiselt soovisid järjekordses ühisprojektis kaasa teha.
Noorsoovahetuse eesmärk oli koostöös taanlastega treenida ja ette valmistada meelelahutuslik tunniajaline eeskava koondnimetusega “Variety Danesti”. Esinemispaigaks sai raekoja plats ning publikuks laste ja koertega kaunist laupäeva nautima tulnud linlased. Etenduses osalesid eranditult kõik õpilased. Igaüks esines numbriga, milleni tema võimed küündisid. Nõrgemate üle ei naerdud, vaid neid abistati. Projekti väärtus ja kordaminek seisneski selles, et igaüks tunnetas isikliku kogemuse kaudu, kuidas ta nädalase treeningu järel suudab teha midagi sellist, mis esialgu tundus võimatuna. Õpilased said eneseületamise kogemuse.
Andeka marokolasest tsirkuseõpetaja juhendamisel treenisime iga päev neli tundi. Harjutasime püramiidide moodustamist, þongleerimist ja üherattalisega sõitu. Saime kogemusi tsirkuse maneeridest ja kommetest. Õppisime improviseerima ja ebaõnnestunud sooritust naljaks pöörama. Publik võttis meie etenduse väga soojalt vastu.
Vabal ajal käisime linnapea vastuvõtul. Külastasime viikingite küla ja nautisime tormise Põhjamere laineid. Meeleolukas päev möödus Legolandis.
Huvitav oli jälgida, kuidas õpilased võõra ühiskonna tavadega kohanesid. Selles olid meile suureks abiks ja toetajaks taani õpetajad, kes pidevalt hoolitsesid, et iga laps end võimalikult hästi tunneks.
Koduteele asusime varjatud pisarate saatel. Lahkumine sõpradest oli sedavõrd südamlik ja liigutav. Õpilased vahetasid e-aadresse ja lubadusi üksteisele kindlasti kirjutada. Igaüks sai kaasa killukese Taanimaa sooja sügist.

Vello Saliste,
Kosejõe Kooli direktor

 

Vanapagan lasteaias

Lasteaiaõpetajad kasutavad pea iga päev muinasjutte, luuletusi, mõistatusi. Keskraamatukogu raamatukogupäevade aegu oli just õige aeg ka Pärnu lasteaia Mai õpetajad kokku kutsuda ning lastelegi põnev raamatunädal korraldada. Iga rühma õpetaja valis oma lastega koos vaatamiseks raamatuid ja kuulamiseks vahvaid jutte, mille järgi hiljem maaliti, vooliti ja meisterdati.
Kõige mürakarumad poisidki kuulasid hinge kinni pidades, pilk õpetaja suul, kui õpetaja Rita võttis kätte “Vanapagana ja Kaval-Antsu” raamatu ja luges nende omavahelisest jõukatsumisest. Õpetaja Sirjega asusid kõik koos kortsus ajalehtedest traatkarkassile sarvedega meest vormima. Kogu maja käis ennemuistseid tegelasi uudistamas. Vanapagan valmis nii suur, et mõnel mehel oli kange tahtmine temaga rinda pista. Egas Kaval-Antsugi saanud tegemata jätta. Tööd palju, kuid tulemus sai ehtne – pane mehed või lasteaeda valvama!
Tegemist jagus lastel ja õpetajatel terveks nädalaks. Laste ja õpetajate ühistel jõududel valmisid toredad raamatukangelased: Sipsikud, Krõllid ning paljude muinasjuttude lemmiktegelased. Õpetajate eestvõtmisel korraldati Pärnu lasteaia Mai lastetööde näitus “Mina vaatan raamatut” Pärnu Keskraamatukogu lasteosakonnas.

Kristiina Kunto,
lasteaiaõpetaja

---