Vesi on see element, mis mind on enim mõjutanud.
Vett oli terve Emajõgi täis, sõitsime kevadel jääpankadel Valgeveski kää­rust kuni pontoonsillani, militsionäär kõndis mööda jõekallast, kamandas: “Nemedlonno prekratitj eto huliganstvo!” Mina ei osanud vene keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt… Ja kuhu oli meil sealt minna? Alles siis, kui jäätükk vastu silda põrkas, sai sealt maha ronida.
Suurvesi ujutas üle Supilinna tänavadki, kevaditi valitses meil võimas upu­tus. Kõnniteedele rajati purded, nende alused seisid kolm aastaaega ootevalmis, et märtsis-aprillis-mais oleksid käepärast võtta. Sama tänavapoole sõbrale läksid külla mööda vonksa-vonksa jõnksuvat purret, üle tänava aga liuglesid paadiga, lükkasid aeruga põhjast hoogu.
Minu maja allkorrusel elas autojuht Elmar, kes hommikul kääksuva aknaluugi seestpoolt pauhti lahti lõi, akna avas ning õngevarre toast välja tsuskas ning siis korki ujutas ja ussi leotas. Ise kiitis ta, et kevadel on kalad näljased, ta olevat mõned haugipurikad kätte saanud. Mine tea, vahest ei ajanudki kalamehejuttu. Mõne ahvenapoja püüdis ta hommikusöögiks kindla peale panni peale, seda ma usun. Aga rohkem kui kalu ujus vees moosipurke, kartuleid ja muud kraami, mida algajad supilinlased ei teadnud keldrist välja tuua.
Minu ema ja isa olid elanud Marja tänavas aastaid, neid kogemustepuudus ei kimbutanud, kartulikottide ja moosipurkide keldrist üles tassimine varakevadel oli püha rituaal, mille õige ajastamine tõestas, et oled ikka õige ja väärikas supilinlane, mitte mõni juhuslikult peavarju leidnud laabusk.
Kui ma kaheksanda klassi lõpetasin, tahtsin oma paberid viia Tallinna Merekooli, kuid mind ei võetud lühinägelikkuse pärast tüürimeeste klassi, katlakütjaks-masinistiks oleksin võinud õppida, palju kulub. See mind, ehk veidi ambitsioonikat noorukit, ei rahuldanud ja nii ongi minust saanud kuivamaamees, millest on parasjagu kahjugi.

Olev Remsu

Kriitiliselt usuõpetusest

Eesti ajakirjanduses ja kooliinimeste seas puhkeb aeg-ajalt ikka ja jälle arutelu, kas ja mil määral oleks koolides vaja sisse seada usuõpetus (usundiõpetus, religiooniõpetus vms).

Väited selle kasuks on teada-tuntud: õpilaste teadmiste rikastamine, mingi eetilise aluspõhja loomine või ka otseselt maailmapildi kujundamine. Minagi olen sel teemal varem Õpetajate Lehes arvamust avaldanud ning teinud ettepaneku, et too õppeaine peaks hõlmama ka teadmisi new age’ist kui iidsete vaadete omamoodi sünteesist.
1990. aastate keskel ja 2000. alguses oli arutelu usuõpetuse teemal küllalt hoogne. Haridusminister Tõ­nis Lukas saatis koolidesse koguni ringkirja, milles soovitas otsesõnu nimetatud õppeaine juurutada. Selle suundumuse laineharjal läksin minagi toona EELK usuteaduse instituuti õppima ning omandasin üldhariduskooli religiooniõpetaja kutse. Ma ei ole pärit sügavreligioossest perest, kuid olen religiooniküsimuste vastu alati huvi tundnud ning tutvunud omal käel usundite ja õpetuste põhitõdedega. On ju religioon põhjalikult mõjutanud kogu maailma aja- ja kultuurilugu. Ja ometi pani just EELK-s õppimine mind usuõpetusele vaatama senisest hoopis kriitilisema pilgu­ga. Praegu ma usuõpetuse viimist koolidesse pigem ei poolda.
Et Eesti on kristlikku areaali kuuluv maa, keskendun sellele. On ju usuõpetuse eestvõitlejadki alati nõudnud, et koolides peab valdav olema kristlikelt alustelt lähtuv õpetus. Ka Eesti eurovolinik Siim Kallas on korduvalt rõhutanud kristluse osatähtsust eurooplaste maailmavaate kujunemises.
Kristlus on usund, mille dogmaatikat kujundab ja õpetab kirik. Kristliku kiriku õpetuse alus on Piibel. Nagu teada, koosneb Piibel Vanast ja Uuest Testamendist. Esimesse on koondatud raamatud, mis annavad ülevaate, kuidas maailm on religioossest vaatenurgast loodud ja milline on olnud juudi rahva ajalugu kuni Kristuse tulekuni. Uue Testamendi raamatud räägivad valdavalt Jeesuse Kristuse elust ja õpetusest. Samuti on Uude Testamenti kätketud kristlikule kirikule aluse pannud Pauluse seisukohad ning ilmu­tusraamat maailma väidetavatest lõpuaegadest.
Vana Testament ja selle põhiseisukohad on ühised kolmele suurele usundile: judaismile, islamile ja kristlusele. Et juudid ja muhameedlased (st islamiusulised) on tänapäeval lepitamatul vaenujalal, on iseküsimus ega tulene minu hinnangul religioonist (ehkki nii juudid kui ka muhameedlased on ise varmad muud väitma).

Vastuoluline Piibel

Alustagem Piiblist. Usuteaduse õppimise käigus hämmastas mind, kui erinevatest tekstilademetest see väi­de­tav Jumala sõna koosneb. See tähendab, et Piibli tekstis on sõna otseses mõttes läbisegi eri aegadel ning erinevatel religioossetel ja poliitilistel põhjustel kirja pandud teksti­osad. Mõnikord on nende sõnum ja ideoloogia suisa vastandlik. Vana Testamendi nn elohimlase lade on midagi muud kui paljus poliitilise ülemvõimu huve kajastav preestrikoodeks; see omakorda on midagi muud kui prohveteeringud jne, jne.
Samavõrd keerulised või keerukamadki on lood Uue Testamendiga, mis on kristluse põhiline lähteallikas. Evangeeliumid ehk Jeesuse eluloo ja õpetuse kirjeldused on teadupoolest kirja pandud mitu sajandit pärast Jeesuse väidetavat elu (ca 3 eKr – 33 pKr) ja missiooni. Evangeeliumide autorlus pole täpselt tuvastatud ning on tõenäoline, et nendegi tekstiosad pärinevad eri aegadest ja autoreilt. Evangeeliumideski on hulk vasturääkivusi. Seda süvendavad veelgi Pauluse seisukohad, kelle kohta tänapäeval teame, et tema õpetus oli omakorda vastuolus nn varaste kristlaste ehk Jeesuse enda lähima kaaskonna mitmetegi seisukohtadega.
Usundite (judaismi, islami, kristluse) allikmaterjalide säärase kirjususe ja vasturääkivuse kõrval on aga eriti mõtlemapanev – et mitte öelda ðokeeriv – see, kuidas on kristliku õpetuse tänapäevased seisukohad kujundatud. Piiblit ennast asuti raamatuna vormima üle 300 aasta pärast Jeesuse väidetavat sündi: Nikaia kirikukogu 325 pKr, Hippo kirikukogu 393 pKr ja järgnevad kirikukogud kinnitasid kanooniliste kirjade loetelu, millest aegamööda kujunes Pii­bel. Alles 325. aasta Nikaia kirikukogul hakati Jeesusest kõnelema kui väidetavast Jumala pojast. Preester Arius ja tema pooldajad, kes osutasid sellele, et Jeesus oli inimese poeg, sattusid kiriku tagakiusamise alla. Alles Konstantinoopoli kirikukogul 381. aastal toodi kiriklikku õpetusse Püha Vaimu mõiste. Ja alles 431. aasta Efesose kirikukogul kuulutati Maarja jumalaemaks. Ning – mis veelgi kõnekam – alles 680.–681. aasta Konstantinoopoli kirikukogul sätestati jäik usk ainujumalasse. Samas algas kiriku sees teisitimõtlejate ehk ketserite julm tagakiusamine ja füüsiline hävitamine.

Uskumatu ja masendav

4. saj andis Rooma idaosa valitseja Theodosius I välja kaheksa seadust, mille eesmärk oli karistada neid, kes polnud nõus Nikaia kirikukogu kehtestatud doktriinidega. Muu hulgas andis ta kristlikele vägedele käsu põletada maha Aleksandria iidne raamatukogu, kuhu 700 aasta vältel oli kogutud kogu maailma ajaloolisi, teaduslikke ja kirjanduslikke ürikuid, kuna need olnud paganlikud. 6. saj algatas keiser Justinianus üleilmse genotsiidikampaania nn ketserite ja paganate vastu. Ainuüksi Bütsantsis mõrvati ligikaudu 100 000 inimest. 543. aastal aga kutsus toosama Justi­nianus kokku Konstantinoopoli kirikukogu, mille ediktiga keelustati eelmiste elude ja taassünni õpetus.
Seda loetelu, kus maised keisrid oma ainuvõimu ja poliitika huvides dikteerisid kirikukogude otsused, võiks pikalt jätkata. Aga needsamad otsused on kogu kirikliku õpetuse (dogmaatika) alus tänini! Mis on siin ühist nn Jumala sõnaga¥!
Sama masendavad on kiriku juhtimisel või õnnistusel läbi aastatuhandete toimunud vallutussõjad, ge­notsiid ja vägivaldne misjonitöö (ümberusustamine), millest ajalootundides on piisavalt juttu. Mina ei suuda leida mitte kui mingit õigustust näiteks ristisõdadele, inkvisitsioonile, konkistale jms. Aga nende käigus on teadupoolest hävitatud sadu miljoneid süütuid inimesi.
Seega on ajalugu rohkem kui veenvalt tõestanud, et kristlike põhimõtete tundmaõppimine ja deklareerimine ei taga veel kõrget moraali, sh headust ja vägivallatust. Ajalugu, nagu toodud faktid osundavad, räägib paraku pigem vastupidisest, nii kurb kui seda tunnistada ka on.
Kui ma selle kõige valgel mõtlen kas või meie esivanemate vaprale võitlusele ristirüütlite vastu, mõistan ma seda palju sügavamalt kui enne ristiusu kujunemislukku süüvimist.
Viimasel ajal aga on mind kõige enam rabanud faktid, kuidas kiriku sees on kuni viimase ajani teisitimõtlejaid taga kiusatud ja hävitatud. Seda, kuidas praegu paavstiametis olev mees isiklikult katoliku kiriku sisest tagakiusamist juhtis, lahkab põhjalikult üks osa dokumentaalsarjast “Paavst Johannes Paulus II elu ja ajastu” (Kanada, 2003), mis praegu Viasat History telekanalil jookseb.
Veelgi rabavam on kiriku pedofii­liaskandaali ulatus. Tuleb välja, et katoliku preestrid on teadaolevalt aastakümneid (aga ilmselt koguni aastasadu) massiliselt vägistanud kiriku rüppe tulnud lapsi ja seda eranditult kõigil mandreil! Alles paar nädalat tagasi avalikustas Iirimaa valit­sus ulatusliku paljastuse sealsetest pedofiiliajuhtumitest viimase paarikümne aasta vältel. Esmapilgul lausa uskumatu ning kohutavalt masendav!
Kõigi nende teadmiste ja kogu selle faktoloogia mõjul astusin ma kristli­kust kirikust välja. See ei tähenda, et eelistan kristlusele mõnd teist usku. Ma pole ateist ega ammugi mitte satanist ega üldse mingisugune “-ist”. Olen veendunud, et inimene on täisväärtuslik ja põhimõtteliselt võrdväärne olend kõigi teiste füüsiliste ja vaimsete olendite seas.

Teadus pro usuõpetus

Usuõpetusele koolis aga eelistan pi­gem tänapäevaste teadusteooriate õpetamist. Maailmaruumi tekke ja ehituse, aga samuti võimalike paralleelmaailmade olemasolu kohta annavad teadmisi näiteks tänapäeva kvantfüüsika ja stringiteooria, mida tutvustas hiljuti ETV-s näidatud saade “Elegantne universum: üheteistkümnes mõõde”.
Kõikvõimalike usundite ajalugu ja seisukohti võiks õpilastele tutvustada siis, kui on tagatud, et see ei kujune religioosseks ajupesuks, ning kui usundeist ja nende kujunemisest räägitakse ausalt ja piisava kriitilisusega. On küsitav, kas ja millises ulatuses seda saab teha praegusaja Eesti koolis, kui teadmised neist asjust on sedavõrd lünklikud kogu ühiskonnas. Igatahes ei saa usuõpetust korraldada nii, nagu praegu kavandatud, et õpetajaid valmistatakse ette kirikuga seotud religioossetes õppeasutustes ning et õppekavade projekte koostatakse usuõpetuse kateedrite juures ülikoolis ja nendes samades eri konfessioonide õppeasutustes. See, nagu mulle on selgeks saanud, on ummiktee ning võib meie noorte teadmistele ja arengule mõjuda loodetava kasu asemel hoopis kahjulikult. Aus diskussioon sel teemal peab jätkuma.
Mis puudutab aga eetikat, siis leian ma, et iga inimene peab kõrgete väärtusteni jõudma iseendas, omaenda südame ja mõistuse kaudu.

Jaanus Betlem,
õpetaja

Mängime kooli!

Olen koolielu kõrvaltvaataja. Juba kaua. Vaatan ja vaatan ega mõista, kui kaugele võib (saab) kooliuuendusega minna.
 
 See oli nädalapäevi tagasi – täpsemalt neljapäeval, Vladislav Korþetsi kalapäeval –, kui “Terevisiooni” stuudiosse oli kutsutud kolm kaunist tarka noort naisolevust, kes tutvustasid oma uhiuut projekti “Vahetund”.Kõlama jäid hüüdlaused: “Õppi­mine lõbusaks!”, “Elu on vahetund!”, “See on rõõmurulett!”, “Kõik on õnnelikud!”, “Me mängime läbi elu – tuletame täiskasvanutele seda meelde!”.
 Sain aru, et õpetaja justkui mängib, et ta õpetab, ja lapsed justnagu mängivad, et õpivad. Mõnest üleskut­sest jäi aga domineerima mõte, et lapsed peaksid hoopiski õpetajat mängima õpetama (vt tuletame täiskasvanuile meelde!). Minu mõte läks neid jutte kuuldes rohkem lasteaia suunas, kus tuleb kõike anda mängu kaudu, et lapsel ei tekiks koolitõrget. Aga jätkata neid mänge koolis¥ No andke andeks!
 Muidugi tuli lühikese saatelõigu sees jutuks ka see r-tähega algav ropp sõna raha. Raha on juba peal, et min­na projektiga “Vahetund” tuurile mööda Eestit. Öeldi: “Kui raha on juba piisavalt, võib mõelda ka muude vajaduste peale…”, kusjuures jäi selgusetuks, millised on need muud vajadused.
 Imelik, mõtlesin. Minul on olnud palju-palju kokkupuuteid nn projektidega. Olen märganud, et enne tuleb asja (asutamisel firmat, lavastust, raamatut jne) püüda täiesti tasuta alustada ja siis kas või osaliselt ette näidata. Alles seejärel avanevad rahastajate rahakotirauad. Siin tundus olevat vastupidi – raha turneeks ilmselt on, mängimiseks aga mitte. Nojah, ju see siis ongi projekti algus…
 Sõber-kokk Vladislav ei pidanud stuudios oma mänguköögis vastu ja sekkus intervjuusse tavatul viisil: “Vabandage, et segan, aga olen hariduselt matemaatikaõpetaja (huvitav, kuidas tal on õnnestunud seda minu eest pea 40 aastat varjata!). Matemaatika õpetamiseks, näiteks, peab õpetaja esiteks armastama oma ainet ja teiseks – armastama õpetamist. Häid õpetajaid tuleb lihtsalt korralikult tasustada, siis ei lähe nad mujale ning koolimängegi pole vaja välja mõelda. Ilma nende kahe punktita võib õpeta­ja klassi ees kas või balletti tantsida –tulemust ei tule. Kui oma ainet ja õpetamist armastavaid inimesi rahapuuduse ettekäändel kooli ei tooda ja selle asemel ikka uusi kalleid projekte välja mõeldakse, on kogu kooliuuendus nagu vanas heas Krõlovi valmis, kus kvartett istus küll nii, küll naa, kuid muusikaks ikka ei läinud…”
 Tagatipuks avaldati arvamust, et lastele tuleks võimalikult varakult selgeks teha, et kogu elu ongi mäng.
 Ega’s midagi! Mängime, et elame! Mängime elu! Mängime, et oleme targad! Mängime, et oleme elus!
 P.S. Küll on hea, mõtlesin saadet vaadates, et õpetajad sel kellaajal tundides on ja et lapsed ei näe-kuule, kuidas nende tulevikust mängutulevikku tegema hakatakse…

Kui hakkan oma sõprade ja heade tuttavate hulgas (st nende hulgas, kellega ka vabatahtlikult suhtlen) ringi vaatama, ei kohta ma kedagi, kes oleks käinud lasteaias üle paari nädala. “Lasteaias karjatatud” lapsed erinevad kodus isade-emade, vanaisade-vanaemade kasvatatud lastest niivõrd, et enamasti suudan ma inimese käitumist ja tema väärtuste süsteemi tundma õppides ära arvata, kas tegu on “oma vanemate lapsega” või “lasteaia lapsega”.

Aadu Rast meenutab oma artiklis “Minu kodu on minu kindlus” (ÕpL, 11.11.) kirgiisi kirjaniku Tsõngõz Ajt­matovi kuulsat ütlemist, mille kohaselt “lasteaias kasvanud inimesed on kõik toredad, kuid kuidagi ühtemoodi, nivelleeritud”. Üldtendentsina torkab silma, et lasteaiast on tulnud pealiskaudsemad ja konformistlikumad inimesed, kes enamasti valdavad koduskasvanutest paremini pealiskaudse suhtlemise võtteid.
Põhjused on lihtsad. Lasteaias on kasvatajad sunnitud karjatama (õpetamisest-kasvatamisest ei tasu siin rääkida) suurt hulka väga erineva taustaga ning väga erineval vaimse arengu tasemel olevaid lapsi. Sellistes tingimustes hakkab paratamatult toimuma ühtlustumine. Loodusseaduste kohaselt toimub selline ühtlustumine enamasti ikka kõige madalama taseme suunas. Et hundikarjas ellu jääda, tuleb õppida koos huntidega uluma. Ehk, nagu märkas kuuekümnendatel elupõline taluperemees Siitmanni Osvald, kelle maja kõrvale kolhoos ehitas lasteaia: “Kui lasteaeda tuleb mõni uus poiss, kes on alguses vaikne ja tasane, siis juba esimese nädalaga on ta üht-teist õppinud – mõistab teisi inimesi jalaga lüüa.”

Oma vanemate või lasteaia laps

Aastasadu on lapsed kasvanud perekonnas ema hoolitseva käe all, võimaluse korral on lapsi hoidnud ka vanavanemad ja vanemad õed-vennad. Senine aastatuhandetega ära proovitud kasvatussüsteem hakkas Läänes mõlemat jalga lonkama seitsmekümnendate alguses, siis kui massimeedia oli perekondade üldiselt heaks kiidetava tarbimisstandardi haipinud juba nii kõrgele, et ühe palgaga ei tuldud enam välja ning ka emad pidid minema tööle. Sotsialismileeris, kus perekondade ots otsaga kokku tulemine oli veel raskem, oli see protsess käivitunud varem.
Kui ema peab minema tööle ja ka vanavanemad jooksevad töökohtadel amokki selleks, et tarbida vähemalt sama palju, kui seda üldiselt aktsepteeritavaks peetakse, tuleb midagi välja mõelda, et need vähesed lapsed, kes workohoolikute ühiskonnas sünnivad, saaksid ikka hoolitsetud, toidetud ja kasitud. Põhimõtteliselt on siin kaks võimalust: kas palgata arengumaadest noored tüdrukud, kes poolillegaalidena on valmis sandikopikate eest lapsehoidjatööd tegema, või saata oma lapsed karja, st lasteaeda.
Lapse arengu jaoks on hädavajalik, et ta veedaks esimesed viis-kuus aastat turvalises keskkonnas ja temaga tegeleksid/teda kasvataksid kõige usaldusväärsemad ning tähelepanelikumad inimesed – tema vanemad. Kui vanemad aga loobuvad oma lastega tegelemistest/nende kasvatamisest ning delegeerivad selle kas osaliselt või täielikult lastesõimele või lasteaiale, tuleb leppida ka tegelikkuse irvitava näoga, mis neile vastu vaatama hakkab. Lastesõimelaps on “lastesõime laps”, mitte enam oma vanemate laps, lasteaialaps on “lasteaia laps”, mitte oma vanemate laps. Lapsehoidja hoitud laps on “lapsehoidja laps”, mitte oma vanemate laps. Tuletage meelde kas või Puškinit ning tema suhteid oma vanemate ja hoidjaga.
Me kohtame ikka rohkem ja rohkem koolieelikuid, kelle vanemad on võitluse oma laste pärast juba kaotanud – mõni lasteaiakaaslasest “jõugu juht” on lapsele kõrgema prioriteediga eeskuju kui isa-ema. Kuuletumise jõugu juhile ja muud sellised konfor­mistlikud jälkused teeb kari oma liikmetele kiiresti selgeks.

Müüge televiisor maha!

Lasteaiakogemusega poisid ja tüdrukud ropendavad ning võitlevad pidevalt kõikjal ja kõiges juhipositsioonide pärast. Võitluse põhjused on meedias kultiveeritav vägivallakultus ning mitteküllaldane tähelepanu täiskasvanute poolt. Lasteaias on ju üks kasvataja kahekümne lapse kohta. Et mingitki tähelepanu pälvida (aga iga laps vajab tähelepanu), tuleb siis ju võidelda.
Igapäevase rämpstoidu söömise tagajärjel vaevleb laste organism mitme hädavajaliku aine puuduse ning teiste üleküllastuse käes. Laste hüperaktiivsuse üle kurtvatele vanematele tuleb soovitada kahte lihtsat asja: hakake jälle süüa tegema ning müüge televiisor maha.
Eesti telekanalites võib kohata mida iganes. ETV näitab ju keskpäeval nn “Raagi friigifilmide” kordusi, milles lisaks verest nõretavatele vägivallastseenidele tuleb ette nii kopuleerimist kui ka vägistamisi. Isegi pühapäevahom­mikusi lastefilme ei kõlba tihtipeale lastele näidata. Toon näi­teks dialoogi ühest paaril korral kor-ratud (seega tele­inimeste arvates õn-nestunuks peetavast) koolieelikute filmist: “Miks koer oma mune lakub¥” –“¥¥¥” – “Sellepärast, et ta oskab!”
Vägivald, nilbused ja rõlgused on muutunud lastesaadete tavapäraseks osaks. Ja siis ei maksa imestada, kui see saast, mis lapseni jõuab nii televiisorist kui ka eakaaslaste omavaheliste suhete kaudu, hakkab vohama ka lasteaias.

Lihtsalt igav

Kui mu vanema poisi vaimne selgroog oli viie ja poole aasta järel muutunud piisavalt tugevaks selleks, et võisin olla kindel – temast ei tule kunagi närust konformisti –, panime ta prooviks lasteaeda. Teiste lapsevanematega suhtlemisest tean, et antud lasteaed on kõvasti üle keskmise, lasteaiakasvatajad kontrollivad seal olukorda, kaklusi, nõrgemate piinamist ja muud seesugust lastekollektiividele omast praktiliselt ei esine. Nüüd poisi muljetest.
Kõigepealt – äärmiselt igav on. Lapsed mängivad päevad otsa reklaamitud kultusesemete spinnerite ning savist dinosaurustega. Poiss on mul loodusteaduste huviline ning sai kohe aru, et spinner on üks tavaline vurr ning spinnerimäng tähendab lihtsalt ühte tavalist õnnemängu, milleks pole mingit mõistust tarvis. Aga sauruste kujukesi käes hoides “sauruste häälte” tegemine on hoopis rumal, “sest igaüks teab, et saurused surid välja ammu enne inimese kui liigi tekkimist ja seetõttu ei tea keegi, mis hääli need saurused tegid”.
Kurb on ka see, et eriti kellegagi rääkida ei ole. Laste huvid ning arengutasemed on niivõrd erinevad. Male- ning kabehuvilisena avastas ta lasteaiast kogunisti malelaua, ning üllatusena sai teada, et seal on veel teisigi lapsi, kes mängivad malet. Üllatus oli aga ka see, et malemäng tähendas nende “maletajate” arvates madistamist, kus nupud lendavad ja käikudest aimugi ei ole.
Veel üks lõbus lugu, mille mõttest poiss õnneks ise aru ei saanud. Üks marakratt ronis tüli norides lasteaia õues poisi juurde ja küsis: “Kas sa keppi tahad saada¥” Et poiss on ilma telekata üles kasvanud, ei saanud ta selle küsimuse tegelikust mõttest aru, mõistis ainult, et rüblik norib küll tüli, aga pakub talle mingil arusaamatul põhjusel ühtlasi oksaraagu, mis tal juhtumisi peos oli. Tema oli selle peale öelnud, et mis ma selle sinu puuoksaga ikka teen, hoia endale...
Samas mõjus lasteaiakogemus ka positiivselt. Mees kui tulevane sõdur ning kodumaa kaitsja peab ju harjuma kiiresti tõusma, riietuma, sööma ning tegema ära kõik rutiinsed toimingud. Sõdur, kes ei saa end näiteks 45 sekundiga riidesse ja relvile, lastakse ründava vaenlase poolt ju maha. Poiss sai vajaliku stiimuli – kui olen tark ja tubli, riietun ja söön kiiresti ning saan eneseteenindusega ilusasti hakkama, siis ei pea lasteaias käima.

Karjakäitumise kool

Pooleteisenädalasest katsest ilmnes see, mida ma kartsin. Nimelt, lasteaed kasvatab konformistlikke massinimesi, kes harrastavad karjakäitumist. Arvata võib, et sellisena rahuldavad meie lasteaiad ka “karikäituvate” lapsevanemate ootusi – nende lapsed hakkavad nende vanemate kombel rämpstoitu sööma, koolasid jooma, tümpsu kuulama ning televiisorist Hollywoodi saasta vahtima.
Ka see, et suured sõime- ja lasteaiarühmad on muutunud kõige nakkusohtlikumateks kohtadeks, on ilmselt paratamatu. Oma karjääri ja tööd üle tähtsustavad karjakäitujad viivad omad nohused ning köhivad lapsed ju ikka karja “sotsialiseeruma”.
Aga siiski – ka karikäitumisele kaldujad võiksid mõelda selle peale, miks nendegi lapsed ei taha lasteaias käia. Kuigi lasteaiakasvatajad üritavad anda endast parima, on tulemused kesised. Mängukaaslased ning suhtlemine neid õpetavate ja kasvatavate täiskasvanutega on lastele tähtsad. Aga lasteaias on neid mängukaaslasi liiga palju (seal tekivad karjakäitumise efektid) ja õpetavaid-kasvatavaid täiskasvanuid iga lapse kohta liiga vähe.
Õnneks on olemas ka inimesed, kes eelistavad tümpsule Tšaikovskit ja Wagnerit, rämpstoidule kodust söögitegemist, televiisori jõllitamisele raamatute lugemist ning häid filme ja teatrit. Nende jaoks tähendab sotsialiseerumine midagi muud kui karikäitujate jaoks.
Laste kodus kasvatamine on päris palju aega ning vaeva nõudev ning karjakäitujate poolt mitte eriti lugupeetav tegevus. Samas on aga nii, et paljud õpetajad tunnistavad – kodus isa-ema või vanaisa-vanaema käe all kasvanud lapsi on koolis kergem õpetada, kodus kasvanud lapsed on veidi tõsisemad ja tagasihoidlikumad ning järelemõtlikumad. Kodus kasvanud laps ei ole pidanud enne kooli jõudmist pidevalt võitlema selle nimel, et täiskasvanute tähelepanu võita; ka ei ole ta pidanud iga päev konkureerima oma eakaaslastega selleks, et karja hierarhias kõrgemale kohale tõusta.
Viimastel aastatel on need, kes lastekarjatamise pealt teenivad, hakanud nõudma kohustusliku eelkooliaasta sisseviimist. Olukorras, kus meie emad-isad on juba aastasadu õpetanud omad lapsed enne kooliminekut nii lugema, trükitähtedega kirjutama kui ka arvutama, on tegemist meie koduõppe heade traditsioonide peale sülitamisega.

Õiglane lahendus

Laste kodus kasvatamine oli Nõuko­gude Liidus ja on ka tänases Eestis majanduslikult karistatav tegevus. Aadu Rast väidab, et Tallinna linn doteerib iga lasteaiakohta umbes 2800 krooni eest kuus. Sellele summale lisandub 1000 krooni eest ehitusliku amortisatsiooni kulusid. See raha tuleb meie kõigi taskust, seega doteerivad need vanemad, kes kasvatavad oma lapsi ise, neid lapsevanemaid, kes saadavad oma lapsed karja.
Ainuke normaalne ning sotsiaalselt õiglane lahendus on, kui kogu see summa makstakse emale ja las pere siis otsustab, kas õpetab ja kasvatab oma koolieelikuid ise, võtab appi vanaemad-vanaisad, palkab bonne või ostab kogu selle raha eest lasteaialt “kasvatus-koolitusteenust”. Kahte koolieelikut kasvatav ema peaks saama 2 x 3800 krooni, kolme koolieelikut kasvatav ema 3 x 3800 krooni kuus. Uskuge mind, 3 x 3800 krooni kuus emale, kes hoolitseb kolme väikelapse eest, ei ole liiga suur tasu. See paneks aga kõik emad võrdsesse olukorda ning teeks ühiskonnale selgeks sajandeid tuntud tõsiasja, et lastega kodus olev ema teeb kõige tähtsamat ning hädavajalikumat tööd.
Juhul, kui mõne alkohooliku või narkomaani peres ei ole kedagi (näiteks vanaema), kes lastest inimesed kasvataks, ei peaks seda raha asotsiaalile välja maksma, vaid tema lapsele tuleb tagada koht lasteaias ning suunata 3800 krooni sellele lasteaiale. Niisuguste delikaatsete asjade otsustamine peab aga jääma lastekaitsetöötajate ning eelkoolipedagoogide töövaldkonda, kes omavalitsuse piires laste arengut jälgiksid. Praegune rahajagamissüsteem võrdsustab aga kõik vanemad asotsiaalidega.
Lasteaiad ja lastesõimed, mis tekkisid 19. sajandi keskpaiku selleks, et esialgse akumulatsiooni perioodil täielikumalt ekspluateerida naiste tööjõudu, on õpetuse ja kasvatuse mõttes äärmiselt kaheldavad eksperimendid. Muutuv ühiskond vajab inimesi, kes on otsustusvõimelised ka mittestandardsetes olukordades, konformistid seda pole.
Leian, et riik ei peaks selliseid eksperimente soosima ja represseerima vanemaid, kes omi koolieelikuid ise õpetavad-kasvatavad.

Tõnu Tõnso,
kolme lapse isa

Käesoleva aasta oktoobris toimusBrüsselis Euroopa Komisjoni kokku kutsutud eri maade haridusekspertide nõupidamine, kus allakirjutanu tutvustas “Õppiva tiigri” põhimõtteid. Selgus, et nii Eesti senised kogemused “Tiigrihüppe” programmi elluviimisel kui ka edasised prioriteedid IKT rakendamisel õppetöös on heas mõttes kõige lähedasemad Soome omadele. Mis aga tundus kõigile lausa uskumatu, oli see, et Eestis on riiklik programm edukalt läbi viidud kümneid kordi väiksema rahaga ühe õpilase kohta kui enamikus maades. Üllatas ka see, et programmi toetavad Eestis kõik omavalitsused ja seda koordineerivas sihtasutuses töötab ainult viis inimest, kellest üks on sealjuures mahuka haridusveebi “Koolielu” ainus toimetaja.

Eelöeldu taustal ei jää muud üle, kui tsiteerida pärast osaühing Miksikese juhataja artikli ““Õppivast tiigrist”, aren­gukavast ja muust” lugemist meile kõigile tuntud klassikut: “Vale peab olema nii suur, et see tundub usutavana!” Õhku jääb aga küsimus: mis on sellise vale eesmärk¥
Ma ei hakka siinkohal kommenteerima alusetuid ja põhjendamata süüdistusi teemal “kulutatud on kümneid miljoneid kroone vähem, kui saadud”, sest sellise laimuga tegelemiseks on õiguskaitsesüsteem. Küll aga püüan analüüsida Mihkel Pilve segasevõitu seisukohti “Õppiva tiigri” asjus ja kutsun kõiki lugejaid ühinema sisulise diskussiooniga uue arengukavaga seoses.

Koostöös koolidega
Olen täiesti nõus Mihkel Pilve tsiteeritud Martin Kaasikuga, et kesksete IKT hangete aeg koolidele on Eestis läbi saanud, ja seda põhimõtet ongi sihtasutus järginud. “Tiigrihüppe” programmi eelarvest, mille suurus on olnud viimasel kolmel aastal kokku 55 320 000 krooni, kulus koolide IKT infrastruktuuri täiendamiseks ja internetiühenduste ajakohastamiseks kokku ca 42 000 000 krooni. Suurema osa sellest rahast said enda kasutusse koolipidajad, kes võisid selle eest hankida just sellist infotehnoloogiat, millist koolil vaja oli. Arvestuse aluseks võeti õpilaste arv ja tingimus, et koolipidaja panus oleks sama suur kui “Tiigrihüppe” oma. Ühtlasi võis seda raha kasutada hariduslike e-teenuste, sh osaühingu Miksike online-kontrolltööde tellimiseks.
Sellise finantseerimisskeemi kohta on seni tulnud sihtasutusse ainult positiivseid vastukajasid nii kooli- kui ka omavalitsusjuhtidelt, mis tingis sama põhimõtte lülitamise “Õppiva tiigri” rakenduskavasse.
Milline on Mihkel Pilve pakutav al­ternatiiv¥ Kas see, et riik peaks küll jätkama raha andmist ja sama summa (ühe õpilase kohta ca 82 krooni aastas) läheks jaotatuna õpilaste arvu järgi riigilt otse omavalitsuste arvele¥ Ilma et keegi jälgiks selle raha kasutamist¥ Või see, et riigi toetus tuleb lihtsalt lõpetada¥

Koolitus tuleneb vajadusest
Eestis korraldavad õpetajate täienduskoolitust teatavasti eelkõige ülikoolid, aga ka koolitusfirmad, kellel on selleks koolitusluba ja kinnitatud õppekavad. Samas on selge, et tavaliselt on kõige professionaalsemad ja hinnatumad õpetajakoolitajad õpetajad ise. Õpetajad, kes on ületanud hirmu arvuti ja interneti ees, katsetanud enda peal läbi võimalused ja ohud, aga kogenud ka õpilaste positiivset tagasisidet.
Just sellised õpetajate koolitajad, keda on arvult kuuekümne ligi, viisid aastatel 1997–2000 kõikides Eesti maakondades läbi arvutikasutuse algkursuse õpetajatele ja aastatel 2000–2004 kursuse “Arvuti koolis” (osales ca 70% kõigist õpetajatest).
Uus, samuti tegevõpetajate ning Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli koos­töös sündinud 40-tunnine kursus “DigiTiiger” ning “Projektipaun” kasvasid välja otsesest vajadusest ja õpetajate soovist õppida paremini tundma ja kasutama e-õppe keskkondi, IKT kasutamist projektide ettevalmistamisel, e-portfoolio loomist, uusmeediat jpm, milleta õpetajal on väga raske mitte ainult aidata õpilastel omandada infoühiskonnas vajaminevaid oskusi ja teadmisi, vaid ka lihtsalt las­te teadmistega infotehnoloogiast sammu pidada. Uus arengukava näeb ette sellise koolituse kõigis maakondades, ja paindlikult – kui kooli juhtkond soovib, võib ta kutsuda koolitaja oma kooli. Kui koolist soovib kursusel osaleda vaid mõni õpetaja, on alati võimalik registreerida end loodavates maakondlikes koolituskeskustes-koolides.
Koolituskeskused saavad Tiigrihüp­pelt projekti raames ka vajalikku info­­tehnoloogiat, sh puutetahvleid. Koolitused on osalevatele õpetajatele tasuta, riigile läheb ühe õpetaja koo­li­tamine maksma 750 krooni. Kas tegemist on Mihkel Pilve nimetatud “talgute korras koolitamisega”, mida pole vaja ja mille käigus raisatakse maksumaksja raha, jäägu lugeja otsustada.
Milline oleks Mihkel Pilve pakutav alternatiiv¥ Lõpetada selline koolitussüsteem ja õpetajate koolitustes osalemise finantseerimine¥ Liita Tiigrihüppe eelarve õpetajakoolitusele minev summa (ühe õpetaja kohta ca 250 krooni aastas) selle raha hulka, mis läheks otse omavalitsustele, ja jääda seejärel ootama, millal turg asjad paika paneb¥

Tiigrihüppe huvigrupp ja eraõiguslik sihtasutus
Mihkel Pilve artiklist on keeruline välja lugeda, keda ta täpselt peab silmas “Tiigrihüppe huvigrupi” all, kes “ajab rahulikult oma arenguasja”. Samuti tundub, et Pilv ei ole eriti kursis viimase paari aasta seadusemuudatustega, millest lähtuvalt Tiigrihüppe sihtasutus pole juba mõnda aega lihtsalt eraõiguslik asutus, vaid riigi osalusega sihtasutus, mille töö ja aruandlus sõltub ja on liidetud otseselt kogu haridussektori omasse. Tiigrihüppe sihtasutuse nõukogu koosseis on juba põhikirjaliselt selline, et oleksid esindatud eri huvirühmad, sh omavalitsused, koolid, ülikoolid, sihtasutuse asutajad ja Informaatikanõukogu.
Mis puutub väitesse, et sihtasutus on ise nii raha saaja kui ka kõikide tööde tegija, siis, ilma igasuguse alaväärsu­seta – seda ei suudaks me oma väikese tööka kollektiiviga kuidagi. Kogu Tiigrihüppe tegevus on projektipõhine, projektide rahastamiseks on kindlad tingimused ja logistika. Tõsi – osaühing Miksikese viimasel ajal meile esitatud projektid ei ole täitnud vajalikke kriteeriume ja on seetõttu tagasi lükatud. Küll aga on meil hea meel, et enamik õpetajate koostatud ja osaühing Miksikese kaubamärgi all levitatavatest populaarsetest töölehtedest on loodud Tiigrihüppe sihtasutu­se 1,5 miljoni krooni suuruse toetuse abil.
Tiigrihüppe huvigrupp on õpilased, õpetajad, lapsevanemad, koolijuhid ja koolipidajad ning loomulikult hariduspoliitikud, kelle kohus on näha Eesti arengut pikemas perspektiivis. Sellise huvigrupi esindajad moodustasid ka “Õppiva tiigri” arengukava töörühma, kelle aastapikkuse töö vili on saanud Mihkel Pilve kriitika objektiks. Abiks arengukava väljatöötamisel olid töörühmale muu hulgas Eestis tehtud uuringud, mis on avalikult väljas Tiigrihüppe SA kodulehel ja mille abil toimus programmi monitooring. Arvesse võttes, et Mihkel Pilve seisu­kohad on risti vastupidised kogu ülejäänud töörühma omadele, aga ka riigi seisukohale üldisemalt, et riikliku arengukava elluviimist on otstarbekas koordineerida sihtasutuse kaudu, tekib paar küsimust. Kelle seisukohti esindab Mihkel Pilv¥ Millel põhinevad tema argumendid¥ Ja kui veel täpsemaks minna –millised on ikkagi need päris konkreetsed ettepanekud, mille alusel tegut­sedes hakkaks hästi tööle Pilve poolt korduvalt nimetatud läbipaistev “võrgukeskse õppe mudel” Eestis¥

Enel Mägi,
Tiigrihüppe sihtasutuse juhataja

Mihkel Pilve eelmises Õpetajate Lehes avaldatud artikli põhjal on arengukava “Õppiv tiiger” 2006–2009 projekt liiga tehnoloogiakeskne ja kallis ning Tiigrihüppe sihtasutuse tegevus läbipaistmatu.

Pilve kirjutise põhiidee näib olevat üleminek täielikule vabaturu poliitikale – igasuguse tsentraalse planeerimise, tegevuse ja kontrolli lõpetamine antud valdkonnas ning raha jagamine otse koolidele, mida need “kulutaksid IKT-kaupade ja teenuste ostmiseks (ka e-kooli teenused, Miksikese üritused jne)”. Praegu saavad koolid 70–80% ulatuses kogu IKT eelarvest just sel viisil ise investeerida, kulutada ja vastutust kanda.
Küllap nõustub enamik lugejaid artiklis pakutud seisukohtadega, et haridusse on vaja investeerida; muutuv elu nõuab uusi lähenemisi; tehnoloogia peab olema vahend, mitte eesmärk; üleliigne raha toob kasu asemel kahju ja teiste “e-mull on ammu läbi” tüüpi seisukohtadega. Kahjuks jääb paljuski segaseks, millise “Õppiva tiigri” seisukoha poolt või vastu neid kasutatakse. Samuti ei selgu artiklist, mida tuleks arengukava projektis konkreetselt muuta.
Ligikaudu pool Mihkel Pilve artiklist käsitleb teemat, et arengukava ei lahenda keerulisi haridusprobleeme ja on tehnoloogiakeskne: “Arengukava “Õppiv tiiger” on tehno­loogiakeskse lähenemisega”, “Läbiv termin “e-õpe” on hariduslikust seisukohast sisutühi, sest ei iseloomusta haridust, vaid seda, missuguseid vahendeid õppimisel-õpetamisel kasutatakse”, “…peaks laskma /- - -/ teha analüüsid ja uuringud, mida ja kuidas ikkagi vaja on”, “Arendajad peavad jooksma koolide ja õpetajate/õpilaste järel, mitte püüdma ise maailma muuta” jne.
Ei saa nõustuda Pilve väitega tehnoloogiakesksusest, sest “Õppiva tiigri” üks kõige prioriteetsem arendusvaldkond on just e-õppe sisu ja teenuste pakkumine vastavalt uuringute tulemustele (“õpetajate/õpilaste järel jooksmisele”). Kindlasti ei seata esiplaanile tehnoloogia arendamist, vaid: “Arengukava eesmärk on õppetöö kvaliteedi ja efektiivsuse tõstmine IKT kasutamise kaudu, e-õppe muutmine igapäevase õppetöö osaks ning selleks eeltingimuste kujundamine järgmises viies prioriteetses arendusvaldkonnas: e-õppe sisu tootmine ja teenuste pakkumine; e-õppe korraldus; koolirahva e-õppe pädevuste arendamine; IKT infrastruktuuri jätkusuutliku arengu tagamine; õppurite vajaduste selgitamiseks uuringute ja analüüside läbiviimine ning tulemuste rakendamine”.
Uue arengukava pearõhk on e-õppe sisu ja teenuste arendusel. See on üsna suur ja keeruline ülesanne, mis eeldab uuringuid ja koostööd. Seetõttu tehakse arendustööd koostöös mitme osapoolega, sh Eesti e-Ülikooli, kõrgkoolide ning EL-i projektide raames rahvusvaheliste institutsioonidega.Tiigrihüppe algusaastail tehti tõesti arvutite suurhankeid soodsamate hindade saamiseks ja ka põhjusel, et paljudes koolides puudus veel sellealane tehniline kompetents. Vastavalt viimase paari aasta praktikale ja ka uues arengukavas olevatele seisukohtadele tehakse ühishankeid ainult sel juhul, kui see annab selget positiivset efekti. Viimati hangiti koolidele näiteks tehnoloogiaõppeks 20 arvutite abil juhitavat freespinki ja disaini tarkvara kõigile koolidele.
Mihkel Pilv leiab, et raha planeeritakse kulutada liiga palju ja ebamõist­likult: “…serverid (iseasi, kas neid kõi­ki vaja on) saab luua kordades väik­­sema raha eest, kui “Õppiva tiigri” arengukavas on ette nähtud. Paraku on sellesisulised ettepanekud ja koostöösoovid vastuseta jäänud.” Selle üsna bravuurika lubaduse vett­pidavust saab kontrollida konkursside ja hangete kaudu. Võidavad kõik, kui saame soovitud kvaliteediga toote või teenuse ja osa raha jääb riigile.
Kui rääkida kulutuste tasemest, siis Eestis kulutab riik IKT-le üldhariduskoolides keskmiselt ligikaudu 7 eurot õppuri kohta aastas. Seda on kordades vähem kui Euroopa arenenud riikides. Milline oleks põhjendus praeguse finantseerimistaseme langetamiseks olukorras, kus püüame 2009. aastaks jõuda EL-is edasijõudnute klubisse¥
Teema “Muu” all kirjutab Mihkel Pilv, et “Tiigrihüppe rahakasutus peaks olema avatud, nagu riigieelarvest raha saavale asutusele kohane”. See on ka ministeeriumi soov ning selle täitmisega pole seni probleeme olnud. Kui Mihkel Pilvel on konkreetseid küsimusi, kahtlusi või ettepanekuid, võiks ta need sihtasutusele ja/või ministeeriumile esitada.
Samuti märgib Miksikese juht, et “Valitseb huvide konflikt. Tiigrihüppe sihtasutus on nii raha saaja, suure osa tööde tegija kui ka seire läbiviija”. On tõsi, et sihtasutuses on praegu üks ühe töötajaga projekt (“Koolielu”), mida pole õnnestunud veel välja viia. Küll aga ei saa nõustuda väitega, et sihtasutus on suure osa tööde tegija, kuna selle ühe projekti kulud moodustavad vaid 1% sihtasutuse eelarvest.
Tiigrihüppe sihtasutuse roll on täidesaatev. Ta tegutseb vastavalt arengu- ja tegevuskavale ning nõukogu otsustele. Sihtasutus on projektide algataja ja organiseerija, konkursside korralda­ja, ekspertidele ja nõukogule otsusteks vajalike materjalide ja aruannete ettevalmistaja, uuringute tellija jms tööde tegija. Kui soovime, et e-õppe valdkonnas tekiks uus kvaliteet ja IKT rakendamisel hariduses oleksid konkreetsed eesmärgid ning vastutajad, koordineeritud koostöö nii riigis kui ka rahvusvaheliselt, ei ole küll otstarbekas vastava institutsiooni tegevus lõpetada ja kogu tegevus täielikult turu reguleerida jätta.

Jaak Anton,
HTM-i IT-nõunik

Kunstnikuhingega suhtekorraldaja

Lapsest, kellele arstid ei andnudlootust kõndimagi hakata, sirgus üks Eesti tuntumaid ja armastatumaid suhtekorraldusgurusid, kes praegu tegutseb ka Soome PR-maastikul. Kõik on võimalik,tõestab oma elukäiguga Saare-maalt pärit suhtekorraldaja Kaja Tampere.

Ukse kommunikatsioonivaldkonda avas Tamperele juhus. Aastaid lastega kodus olles oli talle ainsaks vahelduseks käia Kaarli kiriku kammerkooris laulmas. Seal kohtas ta Kadi Heinsalu, äsja asutatud ärilehe keeletoimetajat. “Kadi kutsus mind tööle, sest uude lehte oli vaja tegijaid,” meenutab Tampere. “Olin varem pidanud koorijuhi ja muusikaõpetaja ametit, taasiseseisvunud Eestis sel alal enam sellist teenistust ei olnud, millega oleks ära elanud. Nii mõtlesingi, et miks mitte õppida midagi uut¥ Eks natuke kripeldas hinges ka keskkooliaegne unistus saada ajakirjanikuks.” Esimesed meediakogemused tulidki Äripäevas.
Juba kooliajal nautis Tampere kirjutamist, luuletas ja kirjutas proosat, kuid tollasesse Saaremaa ajalehte Kommunismiehitaja ei osanud ta midagi sellist kirjutada, mida oleks saanud ajakirjandusosakonna sisseastumiskonkursil esitada. Nii jäigi unistus teoks tegemata. “Ma natuke pelgasin ka ega pidanud ennast Tartu Ülikooli vääriliseks. On ju see nii tõsine ja akadeemiline paik.” Tampere kirjutamisanne pärineb emapoolsest suguvõsast. Tema vanaonu on kirjanik August Mälk ning ka ema oli väga hea väljendusoskusega.
Koolieelikuna tahtis Tampere saada kirurgiks, seejärel teadlaseks ja hiljem vanema õe eeskujul loomaarstiks, läks aga õppima muusikat, millega oli viiendast eluaastast peale tegelnud. “Teadlase mõttele tõmbasin ise kriipsu peale, mulle tundus, et enam ei ole midagi avastada ning see on perspektiivitu amet.”
Tampere tahtis õppida klassikalist laulu, aga häälepaelad jäid liiga sageli haigeks ja mõte professionaalsest lauljakarjäärist soikus. “Siis läksin kergema vastupanu teed, astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti koorijuhtimise ja kultuuritöö erialale. Mõnus eriala, mõnus kool ning jõukohased sisseastumiseksamid.” Tamperet on palju mõjutanud ka tema Saaremaa klaveriõpetaja Helene Kadarik. “Tema õpetas mind laiskusest jagu saama, rutiini ja igavat harjutamist taluma ning klassikalist muusikat armastama.”

Juhuslikult suhtekorraldajaks
Suhtekorraldusvaldkonda sattus Tampere juhuslikult. “Eesti Telefon otsis toimetajat, kes tegeleks tekstidega. Läksin konkursile ja võitsin selle.” Ta jõudis mõnda aega toimetajana töötada, kui pressiesindaja ära läks. “Jäin tema tööd tegema ja nii see karjäär algaski. Kui olin kolm aastat pressiesindaja olnud, hakkasin oma praktikat koguma ja süstematiseerima. Samal ajal sain tuttavaks professor Marju Lauristiniga, kes arvas, et sellest võiks magistritöö kirjutada.” Tampere astus magistrantuuri ja hakkas töö kõrvalt Eesti Telefonis Tartu Ülikoolis avalikkussuhete ja teabekorralduse eriala tudengitele loenguid pidama. “Siis ei olnud palju inimesi, kel oleks olnud sel alal kogemust. Ühed mõjutajad õpetama hakkamisel olid ka pedagoogilise instituudi haridus ning muusikaõpetajana töötamise praktika. Lapsena olin andnud lubaduse mitte kunagi õpetajaks hakata. Nii et never say never.”
Edasised töökogemused tulid uute­le väljakutsetele vastates. Kuni 2000 aastani praktiseeris Tampere Eesti Telefonis, Eesti Energias, Eesti Haigekassas. Samal ajal õpetas tudengeid ja tegi uurimusi. “2000. aastast olen aga üha enam keskendunud õpetamisele Eestis ja Soomes ning kommunikatsioonijuhtimise uuringutele.” Tampere arvab, et on hingelt pigem õpetaja kui praktik. “Eks ma ikka väsisin ka natuke, sest PR-töö on väga intensiivne. Õpetajana saan ma ka rohkem maailma parandada.”
Suhtekorralduse saavutustest on Tampere sõnul veel vara rääkida. “Sa­mas on see töö andnud mulle kohutavalt suure elukogemuse, olen näinud igasuguseid asju ja kasvatanud sallivust. Näiteks olen Narva Elektrijaamade ametiühingu juhtidega vene keeles diskuteerinud inimõiguste üle, pidanud leidma diplomaatilisi viise suhtlemaks kurjade, tigedate ja närviliste inimestega ning saanud kogemuse, kuidas täiskasvanuid õpetada.” Tampere tunneb uhkust, et kõikidest nendest asutustest, kus ta on suhteid korraldanud, on ta saanud hulga tuttavaid ja sõpru. “Tõenäoliselt ei ole mul ühtegi vihavaenlast,” loodab ta.
Kommunikatsiooniteadus on Tam­perele nii töö, hobi kui ka isiklik elu. “See on nii huvitav ja loominguline, et ma ei tahagi selle materjali seest välja tulla, vaid soovin nautida mängu ilu.”
Tampere on veendunud, et kui ta poleks õppinud koorijuhtimist ja muusikat, poleks ta suhtekorralduses midagi saavutanud ega oskaks ka õpetada. “Muusika tunnetamine ja sellest arusaamine annab oskuse inimesi ja nendevahelisi suhteid mõista. Suhtekorraldaja algharidus peaks olema muusikas, sest kogu PR-töö on ka üks suur kunst, komponeerimine, harmoonia ning selles mõttes olen ma omas elemendis.”
Saavutustest hoolimata ei pea Tam­pere end teistest edukamaks. “Iga inimene on omamoodi edukas, ka lastega kodus olev ema – teeb ta ju äärmiselt olulist asja. Selleks, et saada, tuleb ise palju anda, ja mulle on alati meeldinud olla rohkem andja kui saaja rollis. Mu elu on olnud üks vahva seiklus ja rännak oma heade ja halbade külgede, huvitavate inimeste, olukordade ja paljude võimalustega.”
Eduga kaasneb ka paljust loobumine. “Olen pidanud loobuma oma hobidest, sest pere kõrvalt tööl käia ja teadust teha on väga ränk koorem. Ehk mu lapsed on suure töökoormuse tõttu minult liiga vähe saanud, sest olen pidanud palju kodust eemal olema ja suletud ukse taga kirjatööd tegema. Võlgu olen ma ka oma ema ees, sest meil jäi tegemata Itaalia-reis.”

Pere ja muud loomad
Pere on Kaja Tamperele äärmiselt tähtis. “Minu pere on lahe ning ma nimetan seda Gerald Durelli auks “minu pere ja muud loomad”. Pere koosneb kassist, aiandusega tegelevast inseneriharidusega mehest, tütrest ja distantsjuhtimisega pojast. Tütar on suhteliselt väheprobleemne puberteediealine koolilaps, poeg klassikaline üliõpilane. Kuna mina olen rohkem n-ö rindel, siis mees kindlustab tagalat. Sellele vaatamata tunnen end aeg-ajalt Durelli raamatute pereemana, kes peab saama hakkama skorpionite, konnade, laste sõprade ja halva ilmaga.”
Südant puistab Tampere oma lastele, kes on väga head kuulajad ja nõuandjad. Usaldusväärsed sõbrad on Aune Past ja Saaremaa klassiõde Riina. “Ma ei ole südamepuistaja tüüpi inimene, olen parema meelega kuulaja rollis.”
Sama armas kui oma pere on Tamperele mälestus lapsepõlvekodust ja vanematest. Viis esimest eluaastat tuli tal kaasasündinud puusaliigese nihestuse tagajärjel veeta peamiselt haiglates, et üldse liikuma hakata. “Minu haigust ei diagnoositud õigel ajal, vaid alles siis, kui ma pardi moodi vaarudes kõndima hakkasin. Kuna seda haigust sai tollal ravida vaid Riias, oli üks igavene jändamine operatsioonide, kipside ja Riia haiglaga.
Terveks mind ei ravitudki, olen senimaani paigast ära puusadega ja pean väga ettevaatlikult toimetama. Röntgenipildid üllatavad arste, nende järgi ei peaks ma eriti liikuv olema. Minu vanematel oli minuga väga palju muret. Seetõttu sain oma emaga hingeliselt väga lähedaseks ning olin ehk liigagi hellitatud ja hoitud laps.” Emalt on Tampere ellu kaasa võtnud ühe väga olulise mõtte: kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, mis on teda ka kõige raskematel hetkedel aidanud.
Tampere austab väga ka emapoolset vanaema, kes elas pärast vanaisa surma nende pere juures Kuressaares. “Ta hoidis mind päevad läbi, sest oma jalgade pärast ma lasteaias ei käinud. Just vanaema on mulle intellektuaalselt kõige rohkem mõju avaldanud. Üha enam avastan, et olen elu põhi-mõtetes ja tege-mistes-toimetamistes vanaema sarnane. Kombeõpetus ja kriitikameel, aga ka skeptiline, eluterve huumoriga maailmavaade on tulnud vanaemalt. Kahetsen, et ei ol­nud talle vahel hea laps. Sai nii mõnigi temp tehtud, mis oleks võinud olemata olla.”
Tamperel on meeles, kuidas ta läks kord vanaemaga fotograafi juurde, kus klaasi all olevatest passipiltide näidistest olid pooled üht-, pooled teistpidi. “Vanaema küsis surmtõsise näoga, kas me peame osa piltide tegemiseks pea peal seisma. Just vanaema õpetas mind maailma asju nägema, nendest aru saama ja nende üle mõtlema.”
Tampere lapsepõlvekodus oli pereliikmete vahel väga tugev usalduslik suhe. “Ka puberteedieas ei keelatud mind ega seatud täiendavaid nõudeid. Mu vanemad usaldasid mind ja see oli väga õige taktika. Mul oli piisavalt elamis- ja hingamisruumi ning ma sain üsna noorelt õiguse teha valikuid ja otsustada.”

Unistus ümbermaailmareisist
Saaremaa mõju on see, et Tamperele on eluliselt vajalikud meri, tuul ja kalad. “Suviti lülitan mõtlemise välja ja mediteerin mere ääres.” Tallinnas kohanes ta kiiresti. See oli talle seiklus ning jaam järgmisteks seiklusteks.
“Ma olengi selline seikleja tüüp, võib-olla sellepärast, et esimesed viis eluaastat oli mu liikumisvabadus piiratud. Aga samas võib see ka veres olla, sest mu vanaisa oli Tsaari-Venemaa laevastiku kapten. Tunnen end hingelt meremehena. Armastan sadamaid, lennu- ja raudteejaamu ning reisimist.”
Tampere unistab ümbermaailmareisist ning maalima õppimisest. “Kui pensionile jään, ostan endale “naksitralliauto” ja veedan kõik talved Lõunamaal reisides ja kauneid loodusvaateid joonistades. Olen kunstnikuhing ja unistaja. Karuema olen ka, kui loomariigist võrdlusmomenti otsida.”

“Libahundi jäljel” trotsiti külma ja märga

Nora Särak,
Lasnamäe Üldgümnaasium,
10. kl, võistkond Tillimilli

“Libahundi jälg” ja legend

Võistlusmängus “Libahundi jälg oli meeskondade ülesanne koguda kuuetunnise kontrollaja jooksul maastikul paiknevaid kontrollpunkte läbides võimalikult suur punktisumma. Kontrollpunktide väärtus kõikus keerukusest-kaugusest sõltuvalt 2–5 punktini. Läbitavate kontrollpunktide arvu ja läbimise järjekorra võis iga võistkond vabalt valida. Ekstreempunktides tuli sooritada meeskondlikke ülesandeid (lõkke süütamine; täpsuslaskmine õhkrelvadest; meeskondlik nuputamisülesanne; granaadi täpsusvise; meeskondlik köiega maandumine; jõe ületamine köissillal, laskumine köiega kaljuastangult), mille eest võistkond võis saada 7 punkti.
Start anti Kloogaranna raudteejaamas, võistluskaardi kättesaamisel jäi pool tundi aega oma liikumisskeemi koostamiseks. Võistlus kulges Lahepere lahe ääres Pakri poolsaarel, trassi orienteeruv kogupikkus oli 30 km. Võistkond pidi kogu aja liikuma koos, kasutada võis vaid korraldajate antud kaarti ning abivahendina kompassi ja kella. Kui mõni võistkonna liikmetest ei sooritanud eriülesannet, lahutati iga mittesooritanu eest punktisummast üks punkt. Kahes kontrollpunktis oli ühtlasi joogi- ja ühes toitlustuspunkt. Igasugune võistkondade abistamine trassil (k.a toidumoona ja veevarude täiendamine) oli keelatud. Juhul, kui võistkond võistluse piirajaks rajalt ei saabunud, lahutati iga üleoldud täisminuti eest üks punkt.
Kokku osales 33 võistkonda Tal­linnast, Võrust, Raplast, Rakverest, Kuusalust, Tapalt, Harjumaalt, Tar­tust. 12 võistkonda osalesid juba teistkordselt. Võisteldi kahes vanuseklassis, lisaks vabaklass kõigile soovijatele.
Üldvõitja, HD klass (15–18-a): Tapa G (Joonas Oja, Ain Roosimägi, Anni Vainola, Jaanika Eisan), 136 p; 2. OKVõru (Toomas Sõukand, Martti Kivi, Ülar Meejärv, Kerstin Uiboupin, Kar­men Alnek), 132 p; 3. Uhhuu, Võru (Katri Hirv, Eleri Hirv, Lauri Sild, Jonatan Karjus, Alar Kume), 130 p.
Nooremad (12–14-a): 1. Miina Här­ma Gümnaasium (Hannula-Katrin Pandis, Kristi Tiimann, Elis Paasik), 74 p; 2. Bona Fide (Mihkel Kakko, Siim-Tanel Sammelselg, Meidi Piho­talo, Merilin Mahlapuu), 59 p; 3. Kul­-gejad, KutiMuti Noortelaager (Eero Ots, Sandra Samuel, Katherin Lii­mets, Daniel Mark), 56 p.
Neidude arvestuse parim oli Rapla Ühisgümnaasiumi võistkond Mine Metsa! (Mari Riisenberg, Kai Klandorf, Mariann Sulg), 102 p ja vabaklassis Tillimilli võistkond Kuti­Muti laagrist (Nora Särak, Merill Mä­gi), 100 p.
Korraldajad MTÜ Aktiivikeskusest tänavad ürituse õnnestumisele kaa­sa aitajaid: OK TON-i, OK Kapet, Tal­linna Pedagoogilise Seminari Noor-sootöö osakonda, Jaan Künnapi Al-pinismiklubi, Männiku Jahilasketii­ru. Tänusõnad materiaalse toetuse eest Tallinna Spordi- ja Noorsooametile.
 

Tiiu Mägi

Kui sõna ei tähenda, vaid ainult teeb

Kantseliidist ja selle mõjudest on viimasel ajal ajakirjandusesmitmel korral juttu olnud, mõnel korral on mainitud ka stampsõnu ja väljendeid, mis tekste risustavad. Järgnevalt tulebki juttu paarist sellisest sõnast, mis kas tähendavad vähe või ei tähenda üldse midagi, mida aga mingitel põhjustel üha enam kasutatakse.

Suulises kõnes esineb hulganisti sõnu ja väljendeid, mis ei tähenda midagi, kuid on suhtluseesmärgi täitmiseks olulised, näiteks väljendite see tähendab et, noh, seda et, ülesanne on enamasti aja võitmine, mõtete kogumine, kõnejärje hoidmine või sissejuhatamine.

Stampsõnad kirjalikus tekstis
Kirjalikus tekstis kõnevooru hoida pole vaja, aega võita samuti mitte, ka peaks kirjalik tekst olema olemuselt kontsentreeritum, tegemist on juba läbimõeldud, tihti ka toimetatud tekstiga, kuid ometi leidub sealgi hulk sõnu, mille tähendussisu on ähmane või väga lai, kuid mis korduvad tekstist teksti. Kõige sagedasemad sellised sõnad on niinimetatud stampsõnad käesolev, antud, nimetatud, alljärgnev, vastav. Need esinevad kõige sagedamini muidugi ametlikes tekstides, näiteks lepingutes, määrustes, direktiivides, ametikirjades, aga ka eriala- ja reklaamtekstides. Lihtne Google’i otsing sõnaga käesolev näitab, et kõige sagedamini “on käes” töö, seejärel määrus ja leping ning seejärel peatükk ja raamat ja käskkiri.
Seesama lihtne Google’i otsing näitab ka, et sõnaga käesolev alustatakse tavaliselt teksti, juhatatakse see sisse ning tundubki, et selle kasutamine aitab saada üle alustamiskrambist. Teisalt on oluline ka traditsioon: nii on ju alati kirjutatud-alustatud, ja ju nii peabki olema. Seda enam, et üha sagedamini kirjutatakse uus dokument mingile arvutis juba olemas olevale põhjale. Kordamine loob süsteemi, korduv tekitab tunde millestki järjekindlast, seega väärtuslikust.
Kõnealuste stampsõnade kõige olulisem funktsioon tundub aga olevat määramine, täpsustamine, koha ja aja osutamine tekstis: käesolevaga osutame situatsioonile nüüd-siin-see, käesolev või antud on siis see, mis on nüüd ja praegu lugemisel-vaatamisel, see, millest jutt käib; nimetatud on see, millest oli varem juba juttu jne. Seega täidavad need sõnad justkui indoeuroopa keeltele omase määrava artikli rolli ja ongi sõnad, mis ei tähenda, vaid teevad.
Ilona Tragel on leidnud, et verbi andma tud-kesksõna esineb eesti kirjakeeles artiklilaadses, tekstis varem mainitud entiteeti identifitseerivas tähenduses ehk artikloidina. Kas aga stampsõnade sagenev kasutamine tuleb indoeuroopa keelte mõjutusest, püüust tõlkida määravat artiklit või bürokraatiatekstide üldisest üha suurenevast hulgast, vajab veel uurimist, kuid selgelt on selliste keelendite puhul tegemist sõnaliiki vahetavate sõnadega, mis kaotavad oma senise tähendussisu ning muutuvad grammatilisteks üksusteks.
Stampsõna kasutamisel on veel üks põhjus – tahame olla viisakad, eriti ametlikes tekstides. Fraas “Käesolevaga teatame Teile, et Teie kandidatuur ei osutunud sobivaks...” mõjub kindlasti viisakamalt kui lakooniline “Te ei sobi meile...”. Ka aitab fraasi käesolevaga teatame kirjutajal-teatajal end ebameeldiva sõnumi edastamisest mingil määral distantseerida. Kuid tuleb meeles pidada, et kõigel on oma piir, peamine mõte ei tohi stampsõnade rohkuse tõttu tekstis varjule jääda või tekst peenutsevana mõjuda. Kui meenutada Päevalehe keeletoimetaja Maris Makko väidet, et praegu väljendutakse sama segaselt ja pikalt kui Stalini ajal, ja tuletada selle taustal meelde näiteks Jaan Krossi “Keisri hullu”, täpsemalt seda, kuidas toona pidi keisri poole pöörduma – siis võiks “ülestampsõnastatud” tekste vaadates väita, et praegu väljendutakse veelgi segasemalt kui Stalini ajal, umbes nii nagu tsaariajal.

Mida teha stampsõnadega?
Stampsõnu tuleb kasutada õiges ko­has. Sõnastusstampidesse kinnijäämine, arvamus, et mida ametlikum (st kuivem, asjalikum) tekst, seda parem, ohustab mitte ainult ametlikku keelekasutust: ilmselt üha kasvava teadusbürokraatia mõjul levivad stampsõnad ka teaduskeelde ning reklaamtekstidest, mis peaksid olema eriti stambivabad, leiab viimasel ajal üha sagedamini antud ja käesolevaid tooteid-teenuseid. Teksti, mille eesmärk on midagi müüa, ei sobi aga stampsõnad kindlasti.
Stampsõna mõne teise sobiva sõnaga asendada pole kerge, siinkirjutajale tundub asesõna see, mis täidab tekstis samuti määraja ehk artikloidi rolli ja sobib suurepäraselt küll kõnekeelde, ametliku teksti tarbeks sageli sobimatu. Samuti ei täida asesõna see täpsustavat-määravat rolli nii hästi kui näiteks käesolev. Kuigi stampsõnal on tekstis oma funktsioon, juhtub aga siiski sageli, et ametikeelse teksti peamine mõte jääb muu sõnavahu sisse ja ähmastub. Järgmistes lausetes on küll suhe siin-praegu-nüüd väga selgelt väljendatud, kuid teksti põhisisu jääb varju: “Käesolevas lepingus kasutatud järgmistel mõistetel on alljärgnevad tähendused...”; “Käesoleva korra kohaselt tuleb antud dokumendi alljärgnevas tutvustuses juttu eelnimetatud piirangutest...”.
Üks võimalus muuta tekst selgemaks ja mõte konkreetsemaks on jätta stampsõna või vähemalt mõni neist hoopis ära ja n-ö asuda kohe asja juurde, alustades teksti mõne sisuka sõnaga, näiteks: “Töö koosneb...”, “Leping on koostatud...”. Lugeja saab niigi aru, et jutt on just sellest lepingust, tööst, protokollist, mida ta parasjagu loeb. Seda põhimõtet järgides saaks eelmises lõigus esitatud näitelause muuta hoopis selgemaks ja lühemaks: “Lepingus kasutatud mõisted tähendavad...” ja “Kehtiva (või kehtima hakkava, olenevalt sellest, kas kord luuakse lepinguga või kehtis see juba varem) korra järgi tuleb dokumendi tutvustuses juttu eelnimetatud piirangutest...”.
Igal üksikul juhul tuleb läbi mõelda ka tekstisisesed viitesuhted ehk teisisõnu: see, mis just selles tekstis on käesolev, mis nimetatud, mis antud. Halb on, kui ühes tekstis ehk siis käesolevas dokumendis räägitakse veel mingist käesolevast ettekandest või kui tegemist on ettepanekuga (mis muidugi on käesolev) ja selles viidatakse käesolevale tegevusele ja lisaks veel mitu korda käesolevale juhule. Ehk aitab, kui mõelda nii: kui käesolev on see konkreetne dokument, siis kas ettekanne ongi seesama dokument lihtsalt teise nimega (siis käesolev) või mitte, kui ei, tuleks leida sõnale ettekanne mingi teine täiend (samal teemal peetud ettekanne vms) ning käesoleval juhul saaks lihtsalt asendada väljendiga, mis oleks ka sisuliselt õige (sellisel juhul, kirjeldatud juhul, siis). Mõnikord viidatakse dokumendis nimetatud summale, kusjuures eelnevalt on küll juttu, millal tuleb maksta trahvi, kuid summat ennast ei ole varem nimetatud. Üsna sageli esineb lauseid, kus käesolevaga on viidatud alguses dokumendile, aga siis ka millelegi, mis “ei ole veel käes”, veel ei kehti, näiteks: “Tühjadeks audio- ja videosalvestusvahenditeks loetakse käesoleva korra kohaselt ka need kassetid, lindid, laserplaadid...”, kusjuures on teada, et kord ise veel ei kehti, dokumendiga alles üritatakse seda kehtestada.
Kõige olulisem olekski meeles pidada, et iga liialdus muutub paheks, ja hoiduda stampsõnade liigtarvitusest. Järgnev näide on pärit neljaleheküljelisest dokumendist, kus sõna käesolev esines 34 (sic!) korral: “... “sõjaväelise isikkoosseisu” all mõistetakse relvajõude, nagu on määratletud käesoleva protokolli artikli 9 lõike 1 alusel kolledþi isikkoosseisu suhtes kehtivas NATO-SOFA-s. Väljendi “relvajõud” rakendamiseks mõistetakse käesolevas protokollis väljendit “Põhja-Atlandi Lepingu piirkonnas” kui käesoleva protokolli osapoolte territooriumi..”
Kindla struktuuri loomise asemel muudab stampsõnade liiga sage kasutamine teksti monotoonseks, kuivaks ja puiseks. Kui ühe direktiivi kõik lõigud algavad sõnapaariga käesolev direktiiv, ei saa olla juttu süsteemi või stiili loomisest, pigem ikkagi lugeja alahindamisest – lugeja ju teab, millisest direktiivist juttu on – ja oskamatusest alustada lõiku või lauset konkreetsest ja olulisest.

Näitelaused on pärit riigiasutuste kodu­lehekülgedelt.

Reili Argus,
Tallinna Ülikooli eesti keele õppetooli lektor

Ühe kooli lugu

Kunda on imeline sõna, millesse mahub minek lapsepõlvest maailma. Kukerpalli mäelt Hiiemäe alla, Tigapõllu otsast Kronkskalda servani – see oligi maailm, rikas ja kaunis.

Paarsada aastat tagasi veeriti taludes lambi- või peeruvalgel kirjatähti. 1786. aastal loodi Kunda külasse esimene rahvakool. Alates 25. novembrist 1895 andis Kunda jõe paremal kaldal asuvas ühekordses kivimajas koolitarkust Port-Kunda ministeeriumikooli esimene õpetaja Johann Thomson. Selle kooli rajamisest arvestatakse Kunda kooli vanust ja nii tähistamegi sel aastal meie kooli 110. sünnipäeva. Kundas hariduse andmise ajalugu on aga tunduvalt pikem – järgmisel aastal täitub 220 aastat.
Haridus on läbi aegade toitnud meie mõistust ja hinge. Kunda kool on täiesti oma kool meile kõigile – siin on õpitud ja õpetatud, õpitakse ja õpetatakse, tehakse kõik selleks, et oleks turvaline ja kodune.
Meie kooli õpetajad on pühendunud oma tööle, neid iseloomustavad headus, sõbralikkus, sihipä­rasus ja armastus laste vastu. Suhted õpilaste ja õpetajate vahel on soojad ja lugupidavad. Õpilased ja õpetajad loovad koolile näo. Kool areneb koostöös.
Armas Kunda koolirahvas, kui me iga päev ja iga tund keskendame oma tähelepanu mitte sellele, mis on valesti, vaid sellele, mida armastame ja hindame, siis saame olla osalised parema tuleviku sünnis, mille aluseks on meie igapäevased valikud.
Soovin meie koolile armastust, austust ja arengut!

Vello Sats,direktor

Meil on hea kool

Kunda koolis on 556 õpilast ja 48 õpetajat. See on ühisgümnaasium, sest siin õpib lapsi, kelle kodune keel on kas eesti, eesti ja vene või siis ainult vene keel. Üks on aga kindel: eesti keelt soovitakse õppida ning huvi meie kultuuri vastu on suur. Muusikat, kunsti- ja tööõpetust ning kehalist kasvatust õpetatakse ka vene osakonnas eesti keeles.
Noorte seas on populaarne klien­diteeninduse eelkutseõpe. Tundi­-de­le õppeaasta jooksul lisandub suvine õppepraktika toitlustusette­võtetes ning laevadel. Merenduse erialaga alustati 1997. aastal, mil kooli koostööpartnerid olid Eesti Merehariduskeskus ja Kotka Mere­kool. Merenduse eelkutseõpet soodustavad mereäärne asukoht ja sadam. Praktika on õppelaeval Tõnn ning edukalt kutseeksami sooritanuile antakse vahimadruse kutsetunnistus.
Lisaks kohustuslikele õppeainetele saab Kunda koolis õppida joonestamist, mootorsõiduki juhtimist, soome keelt ja arvutit. Remonditud ruumid ja suhteliselt väikesed klassikomplektid loovad soodsa õhkkonna õppetööks. Koolis on tegus õpilasomavalitsus ning tublid korv- ja võrkpallurid, oma ajalehe toimetajad ning heal tasemel meediaõpetus.
Kasvatusraskustega lastele on loodud eraldi klass ning lisaks pedagoogidele õpetavad ja nõustavad neid ning nende vanemaid kooli psühholoog ja logopeed. Kõikidele õpilastele, kellel oli veerandihinnete hulgas mõni puudulik, mää­rati tugisüsteem, mis aitab omandada nõutavaid teadmisi ja oskusi.

Meelike Abroi,
Jelena Botškova,
õppealajuhatajad

Olime üleminekuaja lapsed

Üsna tihti mõtlen oma koolist ja noist inimestest, kellega aastate jooksul kokku puutusin. Suure ehmatusega olen avastanud, kui palju aega on koolist juba möödunud, kuigi olen veel küllaltki noor… Esimene märksõna, mis mulle pähe tuleb, on “üleminekuaja lapsed”, sest need me tõepoolest olime. Esmajoones seetõttu, et vana riigikord asendus uuega, mis tingis palju uut ka koolisüsteemis. Üks jaburamaid näiteid oli nn tsükliõpe, kui neljapäeviti oli meil näiteks kuus ajalootundi, umbes neljandaks tunniks oli asi ajaloost ikka väga kaugel.
Sel aastal, kui me kooli läksime (1986), ei olnud null enam number ja koolitee algas esimesest klassist (võib-olla oli seegi märk suurtest muutustest). Pioneeriks ei õnnestunud ka saada (aasta jäi puudu), kuid ei painanud see mind tollal ega vist nüüdki. Veel mäletan suurt hirmu algklassides, kui ema tegi õhuhäire tarvis marlist respiraatori, mis kästi kooli kaasa võtta.
Koolist rääkides ei saa üle ega ümber õpetajatest, sest neid õpid hindama enamjaolt just aastate möödudes. Õpetajaid, keda Kunda kooli päevilt meenutada, on ikka omajagu (õnneks ka väga koloriitseid kujusid). Millegipärast meenub, kuidas legendaarne Marge Anne Vallaste (tollal juba pensionil, kuid asendas haigeks jäänud õpetajat) meile meeletu jõu ja intensiivsusega emakeele käänded selgeks tegi.
Nende kaheteistkümne klassi jooksul oli koolil ka mitu nimevahetust (vist kolm).
Klassijuhatajatega vedas meil kõvasti, sest nad kõik olid kultuurilembesed inimesed ja küllap kandus see mõningal määral üle ka õpilastesse. Keskastmes lahutati poisid tüdrukutest ja nõnda nägi meie klassijuhataja Tiiu Kuhlberg selle poisteklassiga vett ja vilet (päris kindlasti nägi), aga see vaev tasus ennast ära – ma vähemasti loodan seda.
Igatahes olen uhke ja õnnelik, et minu lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Kundas, mis oli kord “punane”, siis “roheline”, ent minu jaoks ikkagi üks ja seesama armas kodulinn, kuhu tulen tänini suure rõõmu ja soojusega.

Argo Aadli,
Tallinna Linnateatri näitleja, 48. lennu vilistlane

Häid õpetajaid on terve kool täis

Kunda kool on nagu teine kodu. Oleme mõlemad käinud seal 12 aastat. Alatiseks jääb meelde mõnus õhkkond ja õppimissoov.
Kunda koolis oli klassis vähe õpilasi – see muutis sisekliima meeldivaks. Isegi kui kõik omavahel alati väga hästi läbi ei saanud, ei olnud vähemalt ükskõiksust. Klassikaaslased tundsid üksteist läbi ja lõhki.
Väikese klassi eelis oli ka see, et õpetajatel oli aega tegelda iga õpilasega kui isiksusega. Ei tekkinud sellist tunnet nagu suures koolis, kus õpilane on õpetaja jaoks lihtsalt üks paljudest. Õpetajad olid mõistvad ja vastutulelikud, kui kõik ei õnnestunud esimesel korral. Direktoril oli alati aega meid ära kuulata ning tundsime, et ta mõistab ja toetab meid. Õpetajatega sai vahetundides juttu rääkida ja maailma asju arutada. Keskkoolis olid õpetajad pigem sõbrad ja koostööpartnerid kui õpilastest kõrgemal seisvad isikud.
Häid õpetajaid on terve kool täis. Eriti on meeles meie viimane klassijuhataja. Uskumatu naine, kes suutis meiega alati rahulikuks jääda, tegi head nalja. Temaga suheldes tundsime end täiskasvanutena, kes eneste eest vastutavad. Ta suunas meid alati õigele teele, jättes mulje, et tegime kõik targad otsused ise.
Koolivälist tegevust oli alati palju, korraldati põnevaid üritusi. Pidude organiseerimisse kaasati terveid klasse ning kõik said ennast vajalike ja asjalikena tunda. Eredalt jäi meelde õpetajate päev, kui olime nn 13. klassi õpetajad. Pidasime libaõpilastega klassiõhtut, kus oli mängu, tantsu, laulu ja tralli. Õpetajad lustisid mõnuga. Teist nii kihvti pidu ei mäletagi.
Kooli ja õpetajate tegelikku väärtust oskame hinnata alles nüüd, Tartu Ülikoolis, kus on tuhandeid tudengeid. Oma õppejõududega kohtume enamasti ainult loengutes. Nendega ei saa tekkida nii lähedast kontakti.
Ikka on tore sõita mööda oma vanast koolist, heita pilk tuttavatele klassiakendele, vahel sissegi astuda ja näha õpetajaid, kes pole põrmugi vananenud ja püüavad endistviisi koolijütsidesse tarkust süstida. Oleme uhked, et oleme Kunda kooli vilistlased!

Mari-Ann Malva,
Peep Jalakas,
Tartu Ülikooli tudengid, 54. lennu vilistlased

Sünnipärast väärtust süvendades

Huvitav, kui sageli mõeldakse sellele, missugune roll on inimese elus tema esimesel koolil. Kas seda seostataksegi endaks saamise ja endaks olemisega olevikus ning kuivõrd tunnetatav on selle seos tulevikuga¥
Kümnendeid kestvad traditsioonid ja eesmärgistatud pedagoogiline tegevus on soliidne fakt. Ja on ju lihtne mõista vastastikust sõltuvust – õpilasteta pole kooli ja ilma just selle Kunda koolita ei mõisteta ilma lisaselgitusteta kehalise kasvatuse õpetaja kunagist korraldust joosta neli “punast ringi”.
Mälestustena säilinud emotsionaalsed fragmendid koolipäevadest ja olukordadest aitavad kord olnut taas kogeda. Teinekord küllaltki ehtsana, meenutades seda, kust oled pärit. Mõnikord sõna otseses mõttes. Mitmeid kordi elus on tulnud selgitada, kus ma kasvanud olen, kuna kõnes on fikseeritav see, mille kohta mu eesti keele õpetajad ikka tavatsesid öelda: “Meie jaoks ongi kolmanda ja teise välte eristamine raske.”
Endises kooliajas oli väärtuslikku, mida eeskujuks seada või teistele soovitada, sest “meie koolis olid need asjad nii”. Kui tänapäeval on küsimus, kuidas hoida koolimajast eemal võõrad, siis arvan teadvat lahendust. Nii 1980. aastate keskpaigas sattus meie majas puhtjuhuslikult “turvamehe” rolli kooli töömees härra Arula. Käredamat ja suuremat meesterahvast ma enda lapsepõlvest ei mäleta. Tema isikupära peegeldus sekunditega taastatud distsipliinis.
Reeglite rikkumisi jälgiti majas tähelepanelikult. Ühel perioodil olid vahetusjalatsitena keelatud tennised ja puukingad. Samuti oli reguleeritud sööma minek. Sööklaga seondub üks seik: käisin sõbrannaga keskkooli ajal, millal juhtus, kokatädi käest küsimas, kas enam süüa pole. Ja alati oli. Olen mõelnud, et vähemalt nii palju jätkus meil tol ajal arukust, et talle naistepäeval lill viia. Seniajani on meeles, kuidas ta sellele reageeris.
Õpetajate mõjus maailmatunnetuslaadile pole võimalik kahelda. Kui ikka senini mõtlen “unotrummilikult” auditooriumi ees puldis seistes, et võiks olla rohkem “heldirandverlikku” teravust ja täpsust, siis on see ehe näide mineviku vormivast ja kestvast mõjust. Arvan, et nii mõnegi vilistlase jaoks on endistest õpetajatest saanud prototüübid, mis on kõnekad ennekõike Kunda kooli lõpetanutele.
Minul on elus õpetajatega vedanud. Tagantjärele olen mõistnud, et nii mõnedki ettevõtmised leidsid pärast keskkooli lõpetamist aset seetõttu, et õpetajate toel kujunes teatud määral enesekindlust ja -usku. Neil õnnestus luua keskkond, mis soodustas iseolemise julgust ja loovust. Võisin alati kirjutada kirjandites, mida mõtlesin; füüsikatunnis kujunes lõpuks arusaam, et ajurünnakus tekkinud ajuvaba vastus võib parimaks osutuda. Ka ei juhtunud midagi hullu, kui ajalootunnis õpetajat läbi peaaegu meetrise kokkurullitud paberitoru vaatasin... Tänu Kunda koolis kujunenud harjumusele püüan seniajani “kõik korralikult ära õppida”. Ausõna, õpetajad!
Kool on oma panuse andnud. Laenates Horatiuselt mõttetera ja seda kohandades: Kunda kool on suurendanud meie sünnipärast väärtust. Peame näitama, et oskame seda hinnata. Lugupidav suhtumine kooliaega näitab ühtlasi iseenda mineviku austamist.

Katrin Kullasepp,
TLÜ õppejõud, 43. lennu vilistlane

Etty Mätlik, algklassiõpetaja, 9. lennu vilistlane: “Oma kooliteed alustasin 1958. aastal Kunda Keskkoolis, mis asus tollal minu mõistes ilusas avaras suurte akendega kahekorruselises majas. Meie pere elas aga Kunda vanas väikeste akendega koolimajas üle jõe, kus oli õppinud ka minu ema.
Juba kooli algusest oli mul huvi muusika vastu ning suur soov saada õpetajaks. Üsna pea sain teada, et koolis on mandoliiniorkester, kus õpetasid pillimängu muusikaõpetaja Koidula Naelapää koos abikaasa Johaniga. Sinna tahtsin hirmsasti mängima minna, kuid mul ei olnud pilli. Varsti kingitigi mulle mandoliin – minu kõige parem sünnipäevakink. Mõne aja pärast sain juba esinema ning isegi Rakveres laulupeol käisime orkestriga mängimas.
Õppimine oli meil au sees, enne muusikakooli minekut said kodused tööd enamasti tehtud. Kui muusikakoolis oli tundide vahel pikemaid pause, õppisime ka seal.
Kuid ega siis ainult õppimisega tegeldud. Kooli juures oli väga ilus kooliaed, kus noored naturalistid olid õpetaja Esta Kõveriku juhendamisel pidevalt tegevuses.
Meie klassis õpiti lisaainena keemiat. Pärast kooli toimusid praktikatunnid tehase keemialaborites. Kõik see oli väga huvitav, kuid mina valisin hoopis õpetajakutse ja pärast ekslemisi tööpõllul töötan nüüd algklassiõpetajana samas koolis, kus ise õppisin.”

Eve Randver, algklassiõpetaja, 29. lennu vilistlane: “Sellest ajast, kui õppisin algklassides, on meelde jäänud rivivõistlused. Õppisime hoolega pöördeid ja rivis marssimist. Igal klassil oli oma rivilaul. Meie laul oli “Väike trummilööja”, mul on selle sõnad vist senini peas. Kõigil pidi olema ühine vorm: valge pluus, valged põlvikud jne. Et väikesed lapsed kipuvad palju unustama, oli meie klassijuhatajal Helve Rangil alati mitu paari põlvikuid tagavaraks kaasas, et kõik ilusad välja näeksid. Milleks seda kõike vaja oli, on iseküsimus, aga tagantjärele on sellele lustakas mõelda.
Väga sooja südamega meenutan oma viimast klassijuhatajat Ljubov Karofeldi. Ta oli ja on suurepärane inimene, keda austasid ja armastasid vist küll kõik meie klassi õpilased. Tal oli meie silmis väga suur autoriteet. Ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks ühistel koosviibimistel suitsetanud või alkoholi tarbinud. See oleks olnud meie õpetaja solvamine.”

Jana Rootare, algklassiõpetaja, 38. lennu vilistlane: “Kooliajast on meeles kooli- ja klassiväline töö: sport, ilulugemine, agitbrigaadide ülevaatus. Tagantjärele on naljakas mõelda rivivõistluseks valmistumisele. Kevadel, kui päike juba soojalt paistis ja teised õpilased samme koju seadsid, läksid meie klassi õpilased käsu korras karusselli kõrvale platsile rividrilli tegema. Muidugi astusid ulakamad meelega kätt-jalga korraga, ei käinud rütmis ning palavuse ja tülpimuse tõttu ei teinud paremal ega vasakul pöördel vahet. Kui “kõrged ülemused“ õppust vaatama tulid, said vaesed õpetajad meie nähes peapesu – kuidas nad meiesuguseid üldse platsile julgevad lasta. Kui aga koolidevaheline jõukatsumine lahti läks, panime võistluse kinni. Keegi ei julgenud koolis meie aadressil suudki lahti teha.
Meelde on jäänud kehalise kasvatuse õpetaja Milvi Täpp, kelle soe suhtumine minu ja veel mõne klassiõe tantsuharrastusse tipnes sellega, et jõulupidudel olid päkapikud ka meile midagi kingikotti pistnud. Loomulikult tulime ka õpetajale vastu ja viisime soovijatele läbi aeroobikatunde. Õpetaja tunnustus õpilasele on midagi sellist, mis jääb eluks ajaks meelde.”

 Luule Raam, meediaõpetaja

Tartu Kroonuaia Kool – parim võimalus erivajadusega lapsele

Inimkonna ajalugu pole olnud vaid positiivsete sündmuste jada. Ent just helgem pool on aidanud elu edasi viia. Siia alla kuulub ka tolerantsuse kasv suhtumises erivajadustega inimestesse. Erandid pole Eesti ega ülikoolilinn Tartu. 80 aastat tagasi asutati Emajõe Ateenas raskesti edasijõudvatele lastele Tartu 1. Abikool.

Tööd alustati Riia tänava üürikorte­ris, 1940. aastal koliti Karlova mõisa hoonetekompleksi. Sõda katkestas kooli tegevuse rohkem kui 20 aastaks. 1965. aastal alustati taas tööd Tartu 14. 8-klassilise Kooli nime all. Praegune koolipere loebki kooli alguseks 1965. aastat. “Oleme ise kõik nii noored ja varasema perioodiga kokku puutunud üksnes endise direktori Albert Kilgi selleteemalise uurimuse kaudu. Nii otsustasimegi aluseks võtta 1965. aasta ja tähistada kooli 40. sünnipäeva. Kompromissina võib lisada kaldkriipsu ja numbri 80. Kuidas keegi,” ütleb Tartu Kroonuaia Kooli praegune direktor Ain Ostrat.
Kroonuaia kooli nime kannab kool alates 1991. aastast. Nimemuutustest rohkem on koolil tulnud oma ajaloo jooksul kolida, viimati 2002. aastal Kroonuaia tänava hoonest endise Tartu Raadi Gümnaasiumi majja Puiestee tänaval. Nii ongi tekkinud pisut tavapäratu olukord, kus kooli nimi ja asukoht omavahel ei klapi. “Kui me Kroonuaia tänavalt praegusesse majja kolisime, korraldasime nimekonkursi ning mõtlesime ja arutasime seda küsimust ka hoolekogus. Esmalt tahtsime panna nime tänava järgi, aga Puiestee kool oli juba olemas. Teised pakutud variandid ei sobinud. Lõpuks otsustasime, et oleme Kroonuaia kooli nimega üle Eesti juba tuntuks saanud ja seda pole põhjust muuta. Pealegi ei kolinud me endisest majast kaugele, ülemiselt korruselt paistavad Kroonuaia sild ja vana maja kenasti kätte,” räägib Ain Ostrat.
Praegu õpib Kroonuaia koolis 182 õpilast, neist 41 toimetulekuklassides (mõõduka vaimupuudega õpilased) ja 5 hooldusklassis (sügava vaimupuu­dega õpilased). Ülejäänud on abiklassides (kerge vaimupuue). Õpilaste arv on viimase kahekümne aasta jooksul püsinud stabiilsena 200 ringis. Mõningane vähenemine on toimunud alles viimastel aastatel ja siin on rolli mänginud uued suundumused hariduspoliitikas. “Kaasav haridus annab lapsevanemale võimaluse panna oma vaimupuudega laps ka piirkonnakooli. Intellektipuudega õpilast võib ka seal õpetada, iseasi, millise taseme see õpetus lapsele kindlustab,” ütleb Ain Ostrat.

Aktiivne integreerimine
Kroonuaia koolis on ka vene õppekeelega klassid. Need liideti Kroonuaia kooliga sama tüüpi vene kooli likvideerimisel 2002. aastal. Koolis on eri rahvusest õpilasi edukalt integreeritud. Erinevat emakeelt rääkivad õpilased saavad omavahel hästi läbi, sageli püüavad nad rääkida oma kaaslasega ka “võõras keeles”.
Kroonuaia koolis omandab enamik õpilasi põhihariduse lihtsustatud või toimetuleku riikliku õppekava järgi. Hooldusklassis õpetatakse riikliku õppekava tööversiooni järgi. Koolis on pikka aega tegutsenud ka 10. ehk kutse-eelne klass. Mõeldud on see põhikoolilõpetanutele, kes pole veel “küpsed” ellu või kutskooli astuma. See klass tegutses aastaid projektipõhiselt, raskusi oli rahastamisega, kuna sellist klassi polnud haridusmaastikul ette nähtud. Möödunud aastal andis haridusminister lõpuks välja määruse, mis lubab intellektipuudega õpilaste õppeaega pikendada. Ametlikult on tegemist lisa-aasta(te)ga, mille läbimine tuleb kõne alla juhul, kui lapsevanem ja õppenõukogu leiavad, et õpilasel pole veel vajalikku küpsust. Oma osa nende muudatuste juures oli Kroonuaia kooli positiivsel kogemusel niisuguse õppe organiseerimisel.
Personali on koolis koos nõusta­mis- ja õpiabikeskusega 70 inimest. 34-st tunde andvast õpetajast on 28 lõpetanud Tartu Ülikooli eripedagoogi-logopeedina. Ülejäänud on läbinud koolis töötamiseks eripedagoogika kursuse. Paljud õpetajatest on Eesti Eripedagoogide Liidu liikmed.

Õpetajaid jätkub
Õpetajate puudus pole Kroonuaia kooli kunagi kimbutanud. Üks põhjus on, et ollakse Tartu Ülikooli praktikabaaskool. Pikaajaline viljakas koostöö ülikooliga sai alguse 1968. aastal, mil TÜ juurde asutati eripedagoogika osakond. Praktika käigus on kool endale leidnud nii mõnegi noore õpetaja. “See on väga hea õpetajate leidmise võimalus. Kui meil on õpetajat vaja, vaatame alati mõnda tublit noort selle pilguga, et teda “endale meelitada”,” räägib Ain Ostrat.
Teine põhjus, miks Kroonuaia koolil pole vaja pidevalt õpetajaid otsida, on kaadri väga hea püsivus. Mitte sellepärast, et eripedagoogid mujal tööd ei leiaks. Lahkutud on kas pensionile või kandideeritud edukalt kõrgemale ametikohale. Kroonuaia koolist on kasvanud välja mitu direktorit. “Need, kes on läinud, ütlevad, et paremat seltskonda kui Kroonuaia koolis ei ole olemas. Nad igatsevad meie kooli veel aastaid taga,” ütleb Kroonuaia kooli huvijuht Katrin Luts. “Mind on kutsutud tööle nii ühele kui teisele poole. Kõik pakkumised olen tagasi lükanud, sest kuigi töö on raske, ei taha ma lahkuda meie toredast kollektiivist,” sõnab õppealajuhataja Meelika Maila.

Armastavad tööd, mitte raha
Koolis töötab palju noori õpetajaid, nende kõrval ka vanemas eas kogenud pedagooge. “Hingelt oleme kõik noored,” ütleb Ain Ostrat.
Vaatamata tõsiasjale, et erivajadustega õpilaste õpetamine on tunduvalt raskem kui töötamine tavakoolis, ei ole õpetajatele tunnikoormuse osas armu antud, rääkimata kõrgemast palgast. “Riigikoolid said palgalisa, aga kuna meie oleme munitsipaalkool, jäid meie õpetajad sellest hüvest ilma. Pelgalt raha pärast pole seda tööd aga mõtet teha. Kui sa lapsi ei armasta, ei saa siin majas hakkama,” ütleb Meelika Maila. Eripedagoogidest õpetajad on tema sõnul edukalt toime tulnud ka tavakoolides. Sealgi on õpilasi, kes vajavad, et kõik “puust ja punaselt” ette tehtaks.
Kroonuaia koolis töötab õpetajaid, kes on tulnud siia tavakoolist. Seal alustas ka Meelika Maila. “Tavakoolis töötades jäin nn raskete lastega hätta. Nii otsustasingi minna eripedagoogikat õppima. Ega mul tookord päris selget ettekujutust eripedagoogika ainest olnud – ja kohe kindlasti ei kujutanud see endast seda, mida eelnevalt arvasin,” meenutab Maila.

320 tunniga spetsialistiks ei saa
Ka praegusel direktoril polnud õppima asumisel eripedagoogikast kuigi selget pilti. “Meil oli õnnelik kursus, kus oli kolm noormeest. Üksinda oleks tüdrukute seas raskeks läinud. Meil, poistel, oli alguses kaval plaan –õppida üks aasta eripedagoogikat ja minna siis üle psühholoogiasse või ajalukku. Aga õppimise käigus tekkis huvi ja eriala hakkas meeldima. Lõpliku kinnituse valiku õigsuse kohta sain samas koolis praktika lõpus positiivse tagasisidena. Töö lastega meeldib senimaani,” kinnitab Ain Ostrat.
Meelika Maila sõnul on ülikooli sissesaamine üks asi. Palju keerulisem on õpingutega lõpule jõuda. Eriala po­le kerge, seetõttu on palju katkes­tajaid ja koolidel on probleeme kvalifitseeritud töötajate leidmisega. Mõningat leevendust pakuvad kursused “320 tunniga eripedagoogiks”. “Aga miks siis meie kõik ikkagi viis aastat ülikoolis õppisime¥” küsib Ain Ostrat retooriliselt.

Head kolleegid, toredad lapsed
Merlyn Arvola ja Riina Kiting on Kroonuaia kooli ühed nooremad õpetajad. Esimene läks alguses ülikooli sotsioloogiat õppima, aga see tundus väga abstraktne. “Tahtsin õppida midagi praktilist. Õpetajaks olen tahtnud kogu elu saada. Enne Kroonuaia kooli töötasin tavakooli tasandusklassis. Kui tavakoolis oli probleemiks, et õpilased ei lasknud sind endale ligi, siis siin on vastupidi, lapsed ootavad õpetajalt hellust ja toetust,” ütleb Merlyn Arvola.
Ka Riina Kitingule on lastega tegelemine alati meeldinud. Nii jõudis temagi eripedagoogika õppimiseni. Enne Kroonuaia kooli tulekut töötas ta logopeedina. Nagu Merlyn Arvola, pole ka Riina Kiting erialavalikut kahetsenud. Mõlema sõnul on töö raske, kuid sõbralikud ja abivalmid kolleegid muudavad päevad kergemaks. “Kui tahad oma tööd korralikult teha, ei saa tööga seotud mõtteid ka pärast koolimajast lahkumist peast välja. Kõige rohkem vaeva tuleb näha õppematerjali ettevalmistamisega. Isikliku elu arvelt on tulnud päris palju aega näpistada. Samas on õpilase iga väiksemgi edusamm suur rõõm, mis kompenseerib nähtud vaeva,” ütleb Kiting.
Kroonuaia kooli tööle tulekut ei kahetse ka koolis alates 1970. aastast töötav vanemõpetaja Maie Lõiv. “Lapsed on kõikides koolides ühesugused, ka meie töö siin on loov. Kui peaksin tegema iga päev ühte ja sedasama, siis ma siin ei töötaks. Meeldib eriti, et Kroonuaia kooli õpilased on väga suhtlemisaltid ja õpihimulised, mingil juhul pole nad rumalad, tuleb ainult võimetekohaselt õpetada. Kooli inspekteerimise käigus geograafiatundi külastanud haridusametnikud olid üllatunud, et lapsed aine vastu nii suurt huvi tundsid,” räägib Lõiv. Koolisüsteemis on Lõiv töötanud 1964. aastast ja kui poleks sellist kollektiivi, nagu Kroonuaia koolis on, peaks ta enda sõnul suure tõenäosusega juba mõni aasta pensionipõlve.

Õpilaste tulevikule mõeldes
Kroonuaia kool suhtleb tihedalt ka õpilaste vanemate või eestkostjatega. Kodude huvi koolis toimuva vastu kasvab eriti õpilaste kooli lõpetamise eel, kui tekib küsimus, mis saab edasi. Koostöös vanematega püütakse leida lapsele sobivaim variant.
Kool teeb juba mitu aastat koostööd Tartu Kutsehariduskeskusega, kus tegeldakse erivajadustega õpilaste kutsenõustamise, kutsealase eelkooli­tuse ja lõpuks ka õpilaste pagariks-kondiitriks, tisleriks, puusepaks ja puhastusteenindustöötajaks õpetami­sega. Õpilaste tuleviku planeerimine on kooli üks peamisi ülesandeid. Meelika Maila sõnul on enamik lõpetanutest väga kohusetundlikud: kui mingi töö on selgeks õpitud, tehakse seda suure huviga. Firmajuhid on igatahes rahul olnud, kas või sellepärast, et need töötajad tunnevad enamasti kella. “Nii mõnigi vilistlane teenib täna palka, mille kõrval õpetaja oma kahvatub,” ütleb Maila.
Tulevikku arvestades on nõutav õpilaste hea käeline oskus, sestap on kooli õppekavas suur osakaal tööõpetusel ja teistel käelist tegevust arendavatel tundidel. Õppetöö nüüdisajastamiseks on kool jõudumööda remontinud tööõpetuse ja kodunduse klassid, muretsenud kaasaaegsed seadmed.

Edukas huvitegevus
Suur tähtsus ja osakaal õpilaste õpetamisel ja kasvatamisel on huvitegevusel. Praegu on õpilastel valida küm­mekonna huviringi vahel. Popu­laarseimad on arvuti-, spordi- ja näitering. “Erivajadustega laste puhul tuleb ka huvitegevuse puhul arvestada, et nende huvid ja võimed on erinevad. Tegevus peab olema igale ringis osalejale jõukohane ja nauditav. Fakt, et meie lapsed on vaimu poolest teistsugused, ei tähenda, et nad oleksid seda ka kunstiliselt, sest loovust on erinevalt intellektist võimalik arendada,” räägib Katrin Luts.
Kui Kroonuaia kooli õpilased ei saa võistelda teiste koolidega õppetöös, siis ringitöö tulemused kannatavad võrdluse välja ka kõige “parematega”. Heaks näiteks on kooli näiteringi tegevus. Viimastel aastatel on edukalt osaletud Tartu kooliteatrite festivalil ning enda käes hoitakse ka piirkondliku festivali võidurekordit: kokku on esikohale tuldud neljal korral. Ühel korral on trupil õnnestunud võita ka üleriigiline esikoht, kaks korda on saadud lavastajapreemia.
Edukad olid Tartu jõulukaartide konkursil toimetulekuklasside õpilased. Esikohti on saadud ka erivajadustega laste lauluvõistlusel, kohalikel ja välismaa spordivõistlustel.
Ringitöö korraldamisel on kool lähtunud põhimõttest, et kui laps tahab millegagi tegelda, st mingi ringi töös osaleda, siis seda talle võimaldatakse. Rahapuudusel pole seni koolil ükski ring moodustamata jäänud. Pigem on puudus uutest ja huvitavatest ringijuhtidest, just väljastpoolt oma maja.
Nii nagu igal koolil on ka Kroonuaia koolil kujunenud aastate jooksul välja traditsioonilised üritused. Isadepäeval korraldab kool perepäeva, üheskoos tähistatakse kadripäeva, populaarsed on kevad- ja jõulupeod.

Õpetajad teatrilaval
Kuigi õpetajate tööpäevad koolis on pingelised, leiavad Kroonuaia kooli õpetajad aega ja tahtmist üheskoos ka pärast tööaega kokku saada. Oodatud sündmused on kevadised laevareisid Emajõel, ühised ratsutamis- ja uisutamispäevad. Sarnaselt õpilaste näiteringiga tegutseb koolis ka õpetajate näitetrupp, kes on aastaid osalenud edukalt õpetajate teatrifestivalil “Sillad”. Mullu võideti Mart Kivastiku avaldamata näitemängu “Nokia 3310” mängides grand prix’, lavastaja- ja meespeaosatäitja preemia. Igal jõulupeol on lavastatud näidend kolleegidele, kes ise parasjagu ei esine. Kui mõnel kolleegil on juubel, kirjutatakse ja lavastatakse juubilarist näidend.
Koolis levinud teatripisik on pannud aluse veel ühele toredale üritusele, nimelt erivajadustega laste teatrifestivalile “Savilind”. Üle-eestiline erivajadustega laste koole haarav üritus on muutumas juba rahvusvaheliseks.
Teoreetiliselt võiksid erivajadustega lapsed osaleda ka tavakooli lastele mõeldud huviringides. Praktikas aga tekivad samad probleemid, mis klassiruumiski: erivajadusega lapsel on raske huviringi töösse sulanduda ning ta tunnetab sellisel juhul väga hästi oma erisust teistest.
“Olen meie lastega pea kümme aastat osalenud kooliteatrite festivalidel koos tavakoolidega. Kui esimest korda läksime, olime kõige nooremad ja õnnetumad. Siis vaadati meie peale viltu, et näe, Kroonuaia omad. Teisel aastal oli suhtumine parem ja praegu on täiesti normaalne, ehkki võõristusmoment pole päriselt kadunud. Ega õpilased ise arva, et meie peale tuleb viltu vaadata, seda põhjustavad meie ümber olevad inimesed ja institutsioonid. Üldsuse suhtumises on veel arenguruumi,” on Katrin Luts veendunud.

Ka Eestil on, mida pakkuda
Kroonuaia koolil on sõpru nii Eestis kui ka mujal. Pikemaajalised sidemed on kujunenud Turu Samppalinna Kooli, Kapprakka Ameti­kooli ja Põhja-Karjala erivajadustega noorte tugikeskusega. “Esimene kokkupuude läänemaailma eriharidusega oli Kroonuaia kooli õpetajatel 1980. aastate lõpul Saksamaa Liitvabariiki külastades. Teatud mõttes oli tegu kultuurilise ja vaimse šokiga, sest ühiskonnad (elasime viimaseid päevi NSVL-is) ja kogu mõttelaad (ka hariduses) olid nii erinevad. Suhted välispartneritega on arenenud koos meie endiga – kui alguses olime vaid järgijad ja õppijad, siis nüüd osaleme rahvusvahelistes projektides võrdväärsete partneritena, meil on ka vastaspoolele midagi asjalikku öelda,” räägib Ain Ostrat.
On levinud arvamus, et erivajadustega õpilased elaksid nagu suletud ühiskonnas. Kroonuaia koolis nähtu ja kuuldu põhjal seda küll väita ei saa. Väga palju liigutakse ja ollakse väljaspool oma koolimaja. Näiteks populaarse teema ja tegevusena esile kerkinud õues õppimine on Kroonuaia kooliperele juba ammu tuttav. Huvitavaks õppeaineks on sotsiaalõpe. Selle õp­pe­aine raames on külastatud Tartu vanglat, lastekodusid ja vanadekodu, just viimased mõjuvad Meelika Maila sõnul õpilastele väga hästi, nii näevad nad, et on olemas neist väetimaid inimesi, ning see tekitab hoolivustunnet.

Probleemideta ei saa
Kõik eelnev ei tähenda, nagu poleks Kroonuaia koolis muresid. Viimastel aastatel on tulnud kooli endisest rohkem käitumisprobleemidega lapsi. “Ei maksa arvata, et meie õpilased tunnis alati vaguralt kuulavad. Ka meil tuleb tegelda samade probleemidega, mis tavakoolideski – distsipliiniküsimused, koolikohustuse mittetäitmine, suitsetamine jne,” ütleb Ain Ostrat.
Nagu paljudes teisteski Eesti koolides, on mureks remondivajadus. “Vaja oleks jätkata maja renoveerimist. Kolme aastaga on palju tehtud, aga suur hulk töid ootab ikka veel tegemist. Kahju, kui head mõtted ja teod jäävad raha taha pidama. Plaanisime kunagi ehitada muusikateraapia kabineti, aga kui oli valida kabineti ja amortiseerunud akende vahetamise vahel, oli valik selge. Aga me ei nurise. Räägime, käime ja küsime, kirjutame projekte ja kõik kavandatu saab kindlasti teoks,” räägib Ain Ostrat.
Kroonuaia kooli (nagu ka teiste erivajadustega laste koolide) suurim mure on praegu õppematerjalide (õpi­kud, töövihikud) puudus. Ja kuigi tegu on üleriigilise probleemiga, on Kroonuaia kool leidnud originaalse lahenduse: õpetajad ise on asunud kooli kulu ja kirjadega õppevara koostama. Siin on kellelgi millegi üle vaja tõsiselt järele mõelda. Võimetekohane õpetus eeldab peale õpetaja töö ka vajaliku õppematerjali olemasolu.

Siirus eile ja täna
Probleemidele vaatamata tuleb kool oma igapäevatööga kenasti toime. Rahul on nii pedagoogid kui ka õpilased. “Meil ei ole õpilastega traditsioonilist õpetaja-õpilase suhet. Pigem on see sõbrasuhe, aga distants ja respekt on olemas. Eks meilgi on kõige raskem tulla toime teismeeas õpilastega. Aga kui nad lõpuaktusel pidulikes riietes seisavad, mõtled, kui toredad nad olid,” räägib Katrin Luts. “Paljud meie kooli vilistlased, kes on lõpetanud juba aastaid tagasi, käivad meil ikka külas. Küsivad, kuidas läheb koolil ja klassijuhatajal. Räägivad, kuidas neil läheb. Nagu nad olid siirad õpilastena, on nad seda ka täiskasvanutena,” kinnitab Meelika Maila.
Mis jääb meelde Kroonuaia koolist¥ Eelkõige sõbralikkus ja hoolivus, optimism ja elujaatus. Kroonuaia koolis tahetakse ja osatakse tegelda erivajadustega õpilastega.

Seitse aastat nõustamist ja õpiabi

1998. a loodi Tartu Kroonuaia Kooli juurde pedagoogilis-psühholoogilise nõustamise ja õpiabi keskus. Enne oli taoline keskus Pärnus ja hiljem loodi ka Tallinna Ristiku Põhikooli juurde. Tartu keskuse juhataja, Kroonuaia kooli endise õppealajuhataja Ana Kontori sõnul tuli kõne all oleva keskuse asutamise mõte Pärnust, sisu väliskoolitustel nähtust ja vajadus Tartust.
Ana Kontor: “Kroonuaia kool on olnud kogu aeg TÜ eripedagoogika osakonna baaskool ja meie õpetajad mõistavad probleemseid lapsi paremini. Kroonuaia koolil on lihtsustatud õppekava tarbeks mõeldud õppematerjali koostamise kogemus nii endale kui ka teistele, st oleme avatud. Meil tuli oma vabast ajast nõustada tuttavate õpiraskustega lapsi. Ka tavakoolide õpetajad hakkasid küsima meie käest erimetoodikaalast abi oma õpiraskustega õpilaste aitamiseks. Nii tulimegi mõttele luua keskus, kust Tartu õpeta­jad ja lapsevanemad saaksid nõu laste õpi­raskuste ja probleemse käitumise puhul ning õppematerjali ja õpetamise metoodika valikuks.”
Kontori sõnul teadvustavad koolid aasta-aastalt paremini, et õpiabi tuleb osutada varakult ja häda korral jagada muresid asjatundjatega. “Meil on vajalik kaader olemas, suudame teha meeskonnatööd, lapse probleeme kooli tasandil põhjalikult uurida ning leida sobiva viisi lapse aitamiseks. Õpetajad ja lapsevanemad teavad üha paremini, et meilt saavad nad abi. Aeg on läinud edasi ja eripedagoog peab minema tavakooli õpetajale appi,” ütleb Kontor.
Kontori sõnul on oluline, et õpetaja ja lapsevanem märkaksid õpiprobleeme võimalikult vara. Seetõttu on võetud suund tegelda eelkõige koolieelikute või äsja kooli läinud lastega, et vältida hilisemat käitumishälvet. Tähelepanu pööratakse ka tekki­nud käitumishälve-te põhjuste sel­gitamisele. Koosta-takse õppekirjan­dust lihtsustatud õppekavade jaoks. Valdavalt on keskus koostanud materjali, mis on mõeldud tavakooli õpiraskustega lapse toetamiseks.
“Taolise nõustamis- ja õpiabi keskuse loomise puhul on tähtis kvalifitseeritud kaader, kellel on olemas nii teoreetiline kui praktiline baas. Me ei taha puhtalt teadlasi ja õpetajaid, tahame mõtlevat õpetajat või praktikut-teadlast.”
Seitsme tegevusaasta jooksul on nõustamis- ja õpiabikeskuse poole pöördutud põhiliselt järgmiste muredega: edasijõudmatus koolis, käitumis- ja suhtlemis­raskused, koolist puudumine, emot­sionaalsed probleemid ning vanemate soov hinnata oma lapse koolivalmidust.

Saue Gümnaasium 20 – Mente et corde!

Ehkki Saue Gümnaasium tähistab alles 20. aastapäeva, loodi esimene päris oma valla kool erakoolina juba 1921. aastal.

Saue-Vanamõisa Hansu talu peremees ja vallavolikogu liige Aleksander Lib-lik taotles koolimajaks 1912. aastal Vene sõjaväele ehitatud raadiojaama hooneid, mis seisid pärast ilmasõda tühjalt. Saue ja Keila valla 134 000 mar-ga eest ostetud krunt ja hooned teenisid valla hariduselu 1974. aastani, mil kool suleti lubadusega alustada uue maja ehitamist juba järgmisel aastal. Selle lubaduse täitmist andis oodata 11 aastat. Alles 1985. aastal avati Tallinna Lenini rajooni koosseisu kuulunud Saue alevis uus koolihoone.
Maja oli projekteeritud 22 klassikomplektile ja 586 õpilasele. Kooli tuli 506 õpilast, moodustati 17 klassikomplekti 1.–9. klassini ja tööle hakkas 32 õpetajat. Direktoriks määrati Jaan Palumets, kes juhib kooli praegugi.Koos temaga on Saue koolile truuks jäänud õpetajad Hellen Floren (algklassid), Tiiu Kooser (bioloogia, koduõpe), Anu Lauri (algklassid), Karin Link (algklassid), Ann Lemnits (tütarlaste kehaline kasvatus), Enla Odamus (tütarlaste kehaline kasvatus), Merike Saul (algklassid) ja Ulvi Urgard (bioloogia, geograafia).

Kool kui kultuurikeskus
Saue Gümnaasiumi peab lisaks 920 (koolis on 32 klassikomplekti) õpilasele mahtuma veel linna raamatukogu ja Saue Muusikakool. Õhtupoolikuti töötavad noorte huvikeskuse 32 ringi kõigi noorte sauekate tarvis. Peale selle on koolis oma huviringid: koorid, ansamblid ja näiteringid. Direktori sõnul on need kooli paraadalad, millega käiakse laulu- ja tantsupeol ning koolide ülevaatustel. Kooli aulas korraldatakse linna kultuuriüritusi.
“See tähendab, et meil pole pärast tundide lõppu asja nendesse klassidesse, kus on klaver, sest muusikakooli lapsed ootavad pärast kellahelinat juba ukse taga,” räägib direktor. “Ehk on just laialdase valikuga huvihariduse ja menukate valikainete tõttu tung kooli suur. Kolmandik lapsi käib koolis väljastpoolt Saue linna, arveldame 21 omavalitsusega. Nende hulgas on lähinaabrid Saue, Saku ja Keila vald, aga ka Keila linn. Tullakse ka Paldiskist, Turbast, Nissist ja mujaltki. Kui linnavalitsuse taga saavad valmis veel kolm maja, on mõne kuu pärast juurdekasvu oodata. Juba on lapsi kooli registreerimas käidud.”
Direktor peab oluliseks uue algklasside maja ehitust lähitulevikus. “Oleme tõesti hädas. Tänavu lõpetab kolm 9. klassi. Kehtib reegel, et gümnaasiumi pääseb vaid keskmise hindega 4,0. Aga tänavu on tugev lend ja keskmine küünib juba 4,2 kanti. No keda sa oma lastest gümnaasiumi ukse taha jätad! Lisaks konkureerivad meile naabervaldade tublimad õppurid. Kui avada kolm 10. klassi, tuleb avada teine vahetus. Aga see segab koolitöö korraldust.”
Palumets unistab olukorrast, mil kas või 12 klassitäit, s.o 1.–4. klass saaksid omaette majatiiva. Siis võiks ehitada välja teise arvutiklassi – praegune on ülekoormatud –, avaneks võimalus luua meediaklass, kuhu saaks gümnaasiumi paralleelid vooruloenguks kokku koguda. Poiste töö- ja tehnoloogiaõpetuseks oleks ka teist tööruumi vaja. Ja mis peamine – see annaks võimaluse võtta vastu ka kolmas gümnaasiumiklass, nõudlus on ju olemas. Sel juhul võiks juba ka klassideta gümnaasiumiõppe rakendamisest rääkida.

Hea mainega kool
Gümnaasiumiosa õppealajuhataja Tuuli Oder arvab, et lapsevanemate silmis on Saue kool hea riigieksamite üle keskmise tulemuste ja kõrgkooli­desse pääsenute kõrge protsendi tõttu. “Kas tahame tunnistada või ei, aga üldsus hindab kooli just nende parameetrite järgi. Kool ja õpetajad peavad sellega arvestama ning on sunnitud riigieksamite ainete õpetamist forsseerima.”
Tänavu lõpetas gümnaasiumi 62 õpilast. Kõigi riigieksamite keskmine oli 66,5 palli. Selle tulemusega oldi 250 keskkooli/gümnaasiumi hulgas 35 parema seas. Sel aastal asus kõrgkoolides õppima 79% lõpetanutest.
“Kui Postimees või Eesti Ekspress riigieksamite tulemusi avaldab ja lapsevanemad sealt meie kooli nime ei leia, on karauul – kuhu Saue jäi?! Nüüd oldi meie kohaga väga rahul.”
Üheks gümnaasiumi meelitajaks peab Tuuli Oder ka valikaineid: õppida saab maailma religioonide ajalugu ja filosoofiat, pakutakse avaliku esinemise koolitust, prantsuse keelt, valida saab majandusõpetuse, andmetöötluse ja programmeerimise ning saksa keele vahel. Riigieksami tulemustelt oli Saue Gümnaasium tänavu valla- ja väikelinna koolide arvestuses matemaatikas esikohal ja ühiskonnaõpetuses kolmas. Üllatavalt palju, 50 abiturienti, valis riigieksamiks geograafia.

Õppimist väärtustatakse
“Meil on omaette süsteem. Kui abiturient on riigieksami valinud, saab ta teisel poolaastal valitud aines ühe lisatunni. Lisatundi tulevad mõlemast klassist selle aine valinud. Põhiainete­le, nagu eesti ja inglise keel (neid eksameid teevad kõik) ja matemaatika, me tunde juurde ei anna. Neid aineid õpitakse nagunii hoolikamalt.”
Viimased kolm aastat jagatakse Sauel õpilaspreemiaid eksamitel parimaid tulemusi saavutanutele. Preemiad ja tänukirjad saavad edukaim reaalainete ja inglise keele ning emakeele tundja. Üle antakse linnapea kommunikatsioonipreemia. Saue haridusseltsilt Vitalis on auaadress ja preemiaümbrik parimale lõpukirjandi kirjutajale ning kooli preemia saab parimate tulemustega pedagoogilisele erialale õppima suundunud lõpetanu.
Unustatud pole ka õpetajaid. Kollee­gipreemia saaja otsustavad õpetajad ise mais salajasel hääletusel. Preemiaks on nimeline käekell ja raha käsil oleva aastaarvu suuruse summaga, tänavu siis 2005 krooni. Ja loomulikult aasta õpetaja tiitel.
Tänavu pälvis Harjumaa aasta õpetaja tiitli matemaatikaõpetaja ja keskastme õppealajuhataja Karmi Rumm. Abituriendid peavad talle tänulikud olema: lennu keskmine matemaatikas oli nende koolis 74,73 punkti.
“Tuleb õpilastes murda arusaam, et matemaatika on raske ja tüütu. Lüngad teadmistes tuleb õigel ajal likvideerida ja asi selgeks teha. Matemaatika on konkreetne aine ja pakub suurt rahuldust, kui õige vastus välja tuleb. Kui leiad õpilasele õige lähenemisnurga, ongi tulemus hea. Olen sellest aru saanud selle 25 aasta jooksul, mil lastele matemaatikat õpetanud. Muid erilisi nippe pole ma kasutanud. Edu tagab järjekindel ja visa töö, eks pisut ka rangust, nõudlikkust. Kui vaja, siis leebust, lapse mõistmist ja abipakkumist. Ja muidugi on heade tulemuste taga ka lisatöö ja konsultatsioonid.”
Õpetaja Rumm rõhutab, et Sauel on õppimine populaarne ka keskastmes. Tema peab seda väikelinna eripäraks ja kodu õppimist väärtustavaks õhkkonnaks. Sauel on motiveeritud lapsed ja hariduslembesed kodud.

Kuidas motiveerida keskastet?
“Meil on õpitulemused tõusnud just tänu e-koolile. Varem oli side kodu ja kooli vahel nõrgem. Mõni vanem vaatas päevikusse, teine mitte. Nüüd uurib suurem osa ikka internetist, mis on õppida antud ja mis hinde laps on saanud. Korraldasime enne e-kooliga liitumist lapsevanemate hulgas küsitluse ja selgus, et meie piirkonnas on see võimalus 95%-l. Loomulikult saadame koju andmed ka paberkandjal.Meil on ka igal õpetajal personaalarvuti, keegi ei pea kusagil järjekorras seisma. Õpetaja saab kohe tunnis hinded arvutisse kanda. Õpetajad koolitasid välja meie oma kolleegid, kel Tiigrihüppe koolitus seljataga.”
Direktor Palumets lohutab neid, kes pelgavad, et lapsevanemad külastavad nüüd vähem kooli. “Meil oli oktoobri lapsevanemate koosolekul saal puupüsti rahvast täis.”
2003. aastal osalesid Saue Gümnaa­siumi 8. klassi õpilased edukalt rahvusvahelises matemaatika ja loodusainete uuringus ehk TIMSS-i testis, millest Eestist võttis osa 4040 õpilast.
“Kui Eesti kuulus oma tulemustega rahvusvahelisse kesktasemesse, siis Saue kooli õpilased (ja ka meie õpetajad) kuulusid rahvusvahelisse kõrgtasemesse. Matemaatikas saavutati 552,3 ja loodusainetes 569,2 punkti. Rahvusvaheline kõrgtase on 550–624 punkti. Sealt edasi on juba tipptase.Matemaatikas oli Saue õpilasi tipptasemel 20,6% (samas kui Eestis 8,8% ja Harjumaal 8,3%) ja kõrgtasemel 26,5% (Eestis 31,7 ja Harjumaal 32,4).Loodusainetes saavutasid tipp- ja kõrgtaseme kokku 61,8% testis osalenutest. Eestis oli see protsent 53,4,” räägib Karmi Rumm. Tehke järele!
Veel üllatab õppealajuhataja Rumm väitega, et enne 17-aastaseks saamist pole Sauel koolist välja langetud. “Meil on oma süsteem ja nõksud. Viimased kaks aastat aitab e-kool. Teatame kohe koju, kui laps kas või ühest tunnist põhjuseta puudub, ja võtame lapsevanemaga ühendust. On meilgi õpilasi, kellel mõnel veerandi kolm-neli “kahte” tunnistusel. Sellele koostame veerandi lõpus õpiabi kava –igale lapsele individuaalselt – ja laps käib õpetaja juures lisatööd tegemas. On ka õpilasi, kes on haiguse tõttu või mõnel muul põhjusel koduõppel või õpivad individuaalse õppekava järgi. Kogu töö kahemeestega teeb õpetaja oma tööajast ja lisatasu selle eest ei saa. Ma ei tea, kuidas direktor on neid mõjutanud, aga kõik töötavad usinalt. Muidugi pole see mingi imerelv, aga kui me ka kolmandikku nõrkadest õpilastest aidata suudame, on hea.”

Mitte ainult leiva(raha)st
Direktor tunnistab, et Saue õpetajate tööpäevad on pikad. “Enne kella nelja või poolt viit vaevalt keegi koju saab. Ja õpetajad ei nurise. Me pole viimased kümme aastat õpetajate põuda tundnud. Õpilaste pearaha võimaldab palganumbris kokku leppida. Meie palgaeeskirjad on linnavalitsuse kinnitatud ja julgen öelda, et Saue õpetajate palgad pole väikesed. Keskmine palk tuleb sinna tuuri, mida TALO valitsusega läbirääkimistel õpetajale-metoodikule pakub. Võimekamad teenivad veel suurusjärgu jagu rohkem.”
Saue õpetajal jääb siiski aega ka hobidega tegelda. Juba aastaid töötab koolis õpetajate näitering, mille üks eestvedaja on direktor Palumets. On sündinud meeldejäävaid lavastusi, mida tsiteeritakse aastaid hiljemgi. 2001. a jaanuaris osales näitering esmakordselt Viljandi Ugalas üleriigilisel õpetajate näiteringide festivalil “Sillad”. Sestpeale on sauelased seal alati kohal. Tänavu tõi õpetaja Karin Tümanok Sauele parima naisosalise tiitli. Osalejate lugupidamine kuulub trupijuhile Malle Koppelile.
Ka homsel vilistlaste kokkutulekul astub õpetajate näitering üles omaloomingulise lavastusega “Õpetajate tuba”. See pole Kanal 2 lavastuse paroodia, vaid ehe Saue koolielu. Tegelased on äratuntavad. Uuest aastast hakatakse valmistuma Viljandi festivaliks.
“Käime ka korvpalli mängimas ja osalesime koolispordi liidu võistlustel Suure-Jaanis. Vahel võtame mõõtu õpilaste, vahel vilistlastega,” ütleb Palumets. Kui talvel lund jätkub, on Saue õpetajad usinad koos õpilastega lumelinnu ehitama.
Igal tähtpäeval astub üles ka õpetajate ansambel. Saue koolil on oma hümn, lipp ja sõrmus, aastaraamatu koostamise tava. Iga aasta 1. septembril annab Jaan Palumets 1. klassi õpilastele koos aabitsaga kooli värvimütsi.
Olulisim, mida nii koolis kui ka elus järgida, on Saue kooli deviis: Mente et corde! Mõistuse ja südamega!


 

Alusmüüri ladujad

1985. aastast töötavad koolis algklassiõpetajad Hellen Floren ja Anu Lauri.
Hellen Floren tuli Hiiult 28. koolist üle koos paljude lastega. “Hiiul oli mul 41 last klassis. Koolis käisime õhtuses vahetuses ja endal kasvas kaks väikest last kodus. Raske oli. Kuigi uues koolis oli algul vähe õppevahendeid, tuli neid ajapikku juurde ja asi laabus. Töötingimusi ei saanud Hiiu kooli kitsaste oludega võrreldagi.
Mis nüüd viga – 24 õpilast klassis, arvuti laual, koolimaja korras. Mul on ka lapsevanematega vedanud. Kui varem tegelesid lastega põhiliselt emad, siis nüüd on ka isad väga aktiivsed. Mõnda ema pole pikka aega näinud. Ilmselt on põhjus selles, et mul on klassis poisid ülekaalus ja pereski tegelevad poistega isad. Tänavu tegi­me koos isadega mardipäevaks maske.
Lapsed on ka muutunud – on targemad, avalamad ja tegusamad. Eks armastus laste vastu ongi magnet, mis on mind nii kaua koolis hoidnud.”

Anu Lauri: “Tulin Sauele otse Pisipedast ja kakskümmend Saue-aastat ongi kogu mu pedagoogiline staaž. Olin kooli kõige noorem õpetaja, kolleegid õpetasid ja hoidsid mind. Tundsin end hästi, ehkki klassid oli tookord väga suured. Oma esimese lennuga suhtlen praegugi ja aeg-ajalt kutsuvad nad mind oma kokkutulekutele.
Kuigi maja on suur ja kaunis, on algklassidel vähe ruumi. Pikka aega oleme unistanud omaette majatiivast. Usun, et minu silmad näevad veel en­ne pensionile jäämist selle päris oma maja ära. Unistada ju võib!”
Ka algkooliosa õppealajuhataja Eve Tamm meenutab, et kui direktor Palumets ta õppealajuhatajana tööle võttis, lubas ta, et kohe-kohe hakatakse algklasside maja ehitama.
“Räägime ja unistame senini. Ometi õpib juba praegu 1.–6. klassini pead-jalad koos 17 klassikomplekti, see on üle poole lastest. Oleme esimesel korrusel kõigil jalus – meie korruse kaudu minnakse ujulasse ja spordisaali. Jalutusruumi napib, aga väike laps peab saama liikuda ja rääkida. Tunnis peab ta nagunii vait olema.”
Eve Tamme sõnul on algklassiõpe­tajad usinad ennast koolitama. Otsi­-vad pidevalt uusi võimalusi ja raha selleks pole direktor keelanud. Kaa-der on püsiv ja võimekas: kõik on kõrgharidusega ja vastavad kvalifikatsiooninõuetele.
“Kool peab ju heal tasemel olema, kui Tallinna Ülikool on aastaid meile praktikante saatnud. Teeme tihedat koostööd ennekõike TLÜ Haapsalu kolledžiga. Meie õpetajad on osalenud peale metoodikakoolituste ka mentorite koolituse pilootprojektis. Klassiõpetaja Anu Vananurm on Haapsalu vilistlane ja läbib praegu noore õpetaja kutseaastat. Õpetajad on osalenud ka “Hea alguse” koolitusel, aga kahjuks saame ruumikitsikuse tõttu kasutada sellest vaid mõningaid elemente.”
Saue õpilased ja õpetajad osalevad ka rahvusvahelistes projektides. 4. klas­side keskkonnaprojekti koos Soome Alppila kooliga veavad bioloog Evelin Kristin ja inglise keele õpetaja Tuuli Tammemets. Kool on osalenud veel hollandlaste rahvusvahelises keskkonnaprojektis “Tuulik” ja teisteski loodusteemalistes projektides.

Siiski natuke ka rahast

Mul on hea meel oma loole saadud vastukajade üle. Aga samas püüan end pisut enam avada, et minust paremini aru saadaks. Muidu saan vaid kinnitust järeldusele, et filosoof mõistab kõike ja kõiki, aga filosoofi ei mõista keegi.

Olen Aet Karoliniga (“Tänapäeva lasteaed on avatud ja lapsesõbralik”, ÕpL, 11.11.) sajaprotsendiliselt nõus, et vajame adekvaatseid uuringuid, aga seda nii laste haigestumise kui ka meie sotsiaalelu kõigi tahkude kohta. Meil on selleks (sellise ameti) sisseseadmiseks kvalifitseeritud jõudu, aga ei ole sedavõrd kvalifitseeritud valitsejaid, kes sellest vajadusest aru saaksid. See, mida ma ETV 10. novembri õhtuses saates “Unetus” lastehoiu teemal nägin-kuulsin, masendas mind hingepõhjani. Ikka liiga lihtsad on meie arusaamad maailma asjadest. Neid asju tuleb käsitada nii kompleksselt kui ka süsteemselt, kõiki aspekte korraga silmas pidades. Aet Karolini lugu mulle meeldib ja ma püüan end selgemalt väljendada.
Mullu juba kirjutasin, et minu laste lapsed käivad väga heades lasteaedades väga heade kasvatajate hoole all, aga mis tahes lasteaiale omaseid hädasid – ja seejuures tõsiseid hädasid – ei ole võimalik kõrvaldada. Üks on seesama nohu ja üldse haigestumine, mis on üks uurimist vääriv asi. Minu seniste veendumuste järgi on aialapsed rohkem haiged. Või laste igapäevane aeda ja tagasi tarimine, mis on laste jaoks midagi vägivaldset.
Nüüd aiaraha meie tahtest sõltumatust halvast kasutusest. Kui osa lapsi puudub, jäävad aia ülalpidamise kulud ikka samaks. Võtan aluseks riigipoolse (tulgu see siis pealegi omavalitsuse kaudu) finantseerimise. See on Tallinnas tänavu 2800 krooni lapse kohta, nagu mulle linna haridusametist öeldi. (Mullu 2000, Narvas 2300.) Aed on laste haigestumiste tõttu koormatud 65–80%. Mina võtsin oma arvutustes aluseks 70% ehk 87,5 last kasutab 125 lapsele ette nähtud raha, mis teeb välja 4000 krooni iga aias viibiva lapse kohta. Sellele rahale lisandub lasteaiakoha ehituse maksumus (amortisatsioon) 1000 krooni kuus. Kokku 5000.
Nendele kuludele peaks lisama vanemahüvitise vanemate töölt puudumise eest, kuid praeguses arvestuses jätan selle siiski välja. Arvestuse lihtsustamiseks oletagem, et igal perel on üks laps aias. Keskmine palk on 5000 krooni. Kokku jääb 38 vanemal, kelle lapsed puuduvad haiguse tõttu lasteaiast ja kes selle tõttu puuduvad töölt, tegemata tööd 190 000 krooni eest kuus. Aastas (11 kuud) 2,1 miljoni eest.
Tallinnas on aga 17 000 aias käivat last. Nendest puudub 5100. 5100 x 5000 krooni teeb kokku 25,5 miljonit. Aastas jääb laste haigestumise tõttu lasteaias vanematel saamata 280 miljonit krooni. Õigemini jääb nendel Tallinnas nii palju eest tööd tegemata. Need on ühiskonna kahjud laste hoidmise korraldamatuse tõttu. Sellele lisandub peaaegu sama summa eest vanemahüvitist. Ma ei pea massilist lasteaedade ehitamist küll vajalikuks, aga selle raha eest saaks valmis ehitada kas või kümme lasteaeda...
Sotsialistide-utopistide ajastul, mil aiad loodi, võis see idee õige olla, aga tõde on alati konkreetne, kui mäletate filosoofiakursusest. Praegu elame teistes tingimustes. Kindlasti paremates. Igaühel ikka mugavustega korter. Ahiküttega korter vaata et luksuslikum kui keskküttega jne…
Kallis Aet! Kahjuks tuleb Teil nõustuda, et lapsed ei taha aeda minna. Olen sellest kirjutanud ja võin alati tõestada. See sama minu eelmise loo illustreerimiseks tehtud pilt jääb vapustama mind seniks, kuni ma seda poissi rõõmsa näoga näen. Küllap oli tegelik olukord tõesti leebem, aga foto on vapustav. (Fotot selgitav tekst ei viita kuidagi sellele, et pildilejäänud poiss ei taha lasteaias käia. Paljugi, miks lapsel vahel nututuju on. –Toimetus)
Lapsi ei tohi traumeerida! Nende närvikava on õrn. Üks asi on, kui täiskasvanud ei taha tööle minna, teine asi, kui lapsed ei taha. Lastel on asi palju tõsisem. Muidugi on ka vastupidiseid näiteid. Minu viieaastane tütrepoeg ei tunne kusagil igavust. Igal pool ehitab suurtest ehitusdetailidest suuri asju ja tõmbab kogu lastekamba endaga kaasa. Temaga ei ole selles suhtes muret. Ise paneb riidesse, ise võtab lahti. Ainult ninatark.

Palgad erinevad, põhimõtted sarnased

9. novembril korraldas Puna­mütsikese Mudilasmaja lasteaed Comenius 1 programmi koordineerimise raames rahvusvahelise konverentsi “Alusharidus Euroopas”, et tutvustada Eesti alushariduse õpetajatele koostöö­võimalusi rahvusvahelise projekti“Lindude ränne” raames. Ühtlasi tutvustati Rumeenia, Suurbritannia, Läti, Poola, Soome ja Hispaania alushariduse süsteemi ja õppetegevust.

“Me ei uuri linde ega loodus­t. Tegemist on kunsti- ja kultuuriprojektiga. Eesti keeles kutsutak­se oma lapsi hellitavalt linnupojakesteks, kes teevad oma esimesed sammud kodupesast välja just lasteaeda. Nii otsustasimegi minna oma lastega rändama Euroopasse, et kuulda ja näha, mida teevad teised lapsed,” selgitab projekti koordineerija Maia Metsla.
Esimesel aastal tutvutakse koostööpartnerite riigi haridussüsteemidega. Sellest tekkis Metsla sõnul ka konverentsi korraldamise idee: “Saime aru, et oleks kahju, kui meie kolleegide töödest-tegemistest keegi teine teada ei saa. Mõte konverents korraldada tundus tegelikult natuke utoopiline, sest tavaliselt oleme harjunud osalema spetsialistide korraldatud üritustel. Seekord olid korraldajateks täpselt samasugused õpetajad nagu me kõik.”
Projekti teisel aasta vahetatakse kogemusi kunstitegevusest. Kolmas aasta on folkloori aasta, mis annab võimaluse laulda ja tantsida sõprusmaa tantse, laulda nende laule ning lõpetada projekt festivaliga.
Projektikohtumise raames saabusid Eestisse alushariduse töötajad Euroopa kuuest riigist.

Lasteaiakohti ei napi
Ma Dolores Segura rääkis alushariduse korraldusest Hispaanias. Hispaanias hõlmab alusharidus kuni kuueaastaseid lapsi. Koolieelses hariduses on kaks astet: sõimerühm kuni 3-aastastele ja teise astme lasteaed 3–5-aastastele. Alla aastasi on rühmas maksimaalselt viis, 1–2-aastasi kümme ja 2–3-aastasi viisteist. Teise astme lasteaiarühmas on 25 last.
Pea kõik lasteaiad tegutsevad algkoolidega ühes hoones. Õpetajad on lasteaiakasvataja erialase ettevalmistusega. Nad arendavad laste võimeid ning õpetavad eluks vajalikku. Nelja-aastastele lastele hakatakse õpetama lugemist ja kirjutamist. Tavaliselt on lastel sama rühmakasvataja alushari­duse mõlemal astmel. Eriväljaõppe saanud õpetajad annavad muusika-, inglise keele, võimlemis- ja (katoliku doktriini järgi) usutunde. Kõik õppevahendid tuleb maksta kinni vanematel, olenemata, kas tegu on riikliku või eraõppeasutusega. Lasteaiakohtade puudust Hispaanias pole.
Poola alusharidussüsteemi tutvustanud Marta Nazimeki sõnul käis 2003/2004. õa lasteaias 37,8% kolmeaastastest lastest, viieaastaste puhul oli see protsent 56,1 ja kuueaastaste puhul 96. Need on keskmised näitajad, näiteks kuueaastastest linnalastest käis lasteaias koguni 98,7%.
Lasteaedu rahastavad ja organiseerivad kohalikud omavalitsused. Lapsevanematel tuleb katta lisakulutused, näiteks tasuda söögiraha ja ületunnitöö. Tasuta on lasteaiad kohustatud pakkuma viis tundi õpet ja lastehoiuteenust. Puuetega lastele on segalasteaiad, kus erivajadustega lapsed saavad teistega suhelda.

Lasteaed pole hoiukoht
“Lasteaed ei ole enam hoiukoht, vaid lapsesõbralik asutus, mis abistab lapsevanemaid planeeritud protsessi ja selgelt määratletud kvaliteetsete tingimustega,” toonitab Nazimek.
Nazimeki juhitavas lasteaias on kõikidel õpetajatel bakalaureuse- või magistrikraad. Samuti on pedagoogid kohustatud käima seminaridel ja koolitustel. Lasteaiaõpetaja keskmine nädalakoormus on 25 tundi.
Soomes pakub laste päevahoiu teenust samuti kohalik omavalitsus. Päevahoiu teenust saavad vanemad kasutada kas päevakeskuste, juhendajaga perekeskuste või organiseeritud ringide kujul. Päevahoiu maksab enamalt jaolt kinni riik, lapsevanematel tuleb sõltuvalt oma sissetulekust tasuda kuni 200 eurot.
Kohalike omavalitsuste koostatud lasteaedade õppekavad on suunatud 1–6-aastastele. Kuueaastastele on mõeldud tasuta koolide ja päevakeskuste juures töötavad eelkooliklassid.
Lasteaiaõpetajaid koolitatakse teatud ülikoolide pedagoogikaosakondades. Õppeaja pikkus on kolm aastat. “Meie õpetamise tugevus ja alus on tihe koostöö lapsevanematega. Peamine mure, millega kokku puutume, on erivajadustega laste arvu pidev suurenemine tavarühmades, nendega tegelemiseks ei jätku pedagoogidel piisavalt aega. Probleem on ka iga aastaga vähenevad finantsressursid, aga tänu väga motiveeritud meeskonnale anname endiselt oma parima,” tutvustab Soome lasteaedade igapäevaelu oma lasteaia näitel Leena Heikkinen.

Eralasteaedu on vähe
Rumeenia eelkooliharidus on vastavalt laste vanusele ja võimetele jagatud kolmeks tasandiks: sõim, kesk- ja noorem aste. 5–7-aastased lapsed käivad koolide ettevalmistusrühmades. 2–7-aastased võivad käia tavalise, laiendatud päeva- või nädalaprogrammiga riigilasteaedades. Need pakuvad tasuta haridust, tervishoiuteenust ja ainetunde. Vanematel tuleb tasuda vaid söögiraha. Eralasteaedades tuleb vanematel maksta ka meditsiinilise abi ja personalikulude eest. Eralasteaedade maks on aga väga kõrge, seetõttu pole neid Rumeenias kuigi palju.
Rumeenia alusharidussüsteemi tut­vustanud Ecaterina Berica sõnul on nende lasteaias edukale tegevusele vaatamata ka nõrku kohti ja ohtusid: “Lapsevanemate osalus lasteaiaelus on väike, samuti jätab soovida koostöö õpetajatega. Mõned vanemad ei ole riigis süveneva vaesuse tõttu võimelised oma lapsi rahaga toetama.”
Inglismaal saavad lapsevanemad olla lapsepuhkusel maksimaalselt lapse aastaseks saamiseni. Seejärel on valida lapsehoidmise mitme variandi vahel: eralasteaiad, lapsehoidjad, valitsuse rahastatavad lastekeskused, tööandja organiseeritud ja lapsevanemate rahast doteeritavad lasteaiad, heategevusest rahastatavad lasteaiad, sõimed või ühingute rahastatav lastehoid.

Lasteaed õpetab vanemaid
Sõltuvalt valitud variandist varieerub ka lastehoiu hind, päevahoiu raames pakutavad teenused on erinevad. “Mõned pakuvad lapsevanematele kursusi vanemaoskuste parandamiseks, teised logopeedilist tuge seda vajavatele lastele,” tutvustab Inglismaa alushariduse nüansse Siri Heaven.
Lõunanaabrite alushariduskorral­dus meie omast palju ei erine: laste­sõim kuni 3-aastastele ja aiarühmad kuni 7-aastastele. Välja võib tuua kohustusliku hariduse 5–6-aastastele. Tuttav probleem on sõimekohtade vähesus ja sellest tekkinud pikad järjekorrad. Viimastel aastatel on tekkinud palju eralasteaedu ja -koole.
Ehkki eri riikides on ühiskonnakorraldus ja kultuuritaust küllaltki erinevad, on alushariduse fundamentaalsed seisukohad sarnased: rohkem aktiivset tegevust, mänge, võimalikult palju jõukohaseid ja last kõige paremini arendavaid tegevusi.

2400 eurot ja 92 päeva puhkust
Erinevused on suured vaid lasteaiaõpetajate töötasudes. Konverentsi käigus koostati selleteemaline võrdlev tabel. Kui Eesti lasteaednik teenib kuus keskmiselt 200–350 eurot, siis tema Inglismaa kolleeg 2400 ning Soome ja Hispaania kolleeg 1800. Meie lasteaednik on oma sissetulekuga ühel pulgal Läti, Rumeenia ja Poolaga. Kuigi olenevalt lasteaiast võib Poola lasteaiaõpetaja teenida kuus kuni 500 eurot.
Lisada võib fakti, et kui 250 eurot kuus teenivale Eesti lasteaednikule on aastas ette nähtud puhkust 42 päeva, siis tema Inglismaa kolleegile 95 ja Hispaania omale 80. Pikem puhkus on ka Rumeenias ja Lätis, vastavalt 62 ja 56 päeva. Soomlastel kestab puhkus 40 ja poolakatel 35 päeva.
Suhteliselt ühepalju on lapsi rühmades: 20–25. Soomes mõneti vähem: 12–21 ja Inglismaal 13.
Loodetavasti materiaalsete võima­luste vahed tulevikus vähenevad. T­ähtsam on, et alushariduse arenda­mise põhimõtted on üle Euroopa välistele erinevustele vaatamata sarnased.
Punamütsikese Mudilasmaja lasteaed ja projekti “Lindude ränne” koordinaator Maia Metsla tänavad konverentsil osalenud 220 alusharidustöötajat ja toetajaid, kes ürituse võimalikuks tegid. Metsla sõnul oleks väga tore sellise suure seltskonnaga taas kokku tulla, aga siis juba mõne teise Eesti lasteaia korraldatud üritusel.