Orjaks müüdud? Tänan ei!

23. jaanuaril korraldas Rahvus­vahelise Migratsiooniorganisat-siooni (IOM) Tallinna esindus neljanda õpetajatele mõeldud koolituse-konverentsi “Õpetajad inimkaubanduse vastu: noorte teavitamiseks ja kaitseks”.

IOM-i korraldatud uurimus tuvastas, et iga kümnes 15–25-aastane Balti riikide elanik on inimkaubandusega kokku puutunud. Peaaegu 80% alla 20-aastastest Eesti elanikest soovib välismaal töötada. Paljud neist on valmis pakutud tasuva töö vastu võtma ka siis, kui neil on oma tööülesannetest üsnagi ebamäärane ettekujutus. Pooled küsimustikule vastanud noortest sooviksid rohkem infot nii inimkaubanduse kui ka abi saamise võimaluste kohta.
Et infotühimikku täita, korraldas IOM aastatel 2004–2005 Eestis, Lätis ja Leedus projekti “Inimkaubanduse ennetamine: informatsioon Balti riikide noortele”. IOM-i Tallinna esinduse juhataja Elina Niedre-Gaskone sõnul kuulusid nende sihtrühma 14–18-aastased, lapsevanemad, õpetajad, koolijuhid, valitsusasutused, mittetulundusühingud. Et noored hangivad infot peamiselt internetist, avati veebileht (www.toovalismaal.ee), kus on väljas nii välismaale tööle minekuga tekkida võivad probleemid kui ka nende lahendused. Veeb annab teavet levinud petmisviiside kohta, selgitab, kust ja kuidas vajadusel abi saada ning milliseid abinõusid kasutusele võtta, et end kaubitsejate eest kaitsta.

Ahvatlevad pakkumised

Konverentsil esinenud sotsiaalministeeriumi soolise võrdsuse peaspetsialisti Kristiina Luhti sõnul satuvad inimkaubitsejate küüsi kõige kergemini töötud, lastekodu- ja probleemsetest peredest pärit lapsed, aga ka seiklushimulised noored. Ta hoiatas kõiki lehtedes avaldatud töökuulutusi pimesi usaldamast. Kuigi inimkaubitsejate kuulutused ei ole enam nii läbinähtavad nagu viis aastat tagasi, mil pakuti tasuvat tööd oskusi nõudmata, leiab kriitiline lugeja kahtlust äratavaid detaile. Miks ohtu siiski ei märgata¥ “Inimesed usaldavad lehti, loodavad, et kuulutusi kontrollitakse,” ütleb Kristiina Luht.
Kõige tavalisem ohvrite leidmise viis ongi ajalehe- või internetikuulutus, kus pakutakse tööd või õppimisvõimalust välisriigis. Inimeste lõksu püüdmiseks võidakse kasutada ka illegaalset töövahendusfirmat, interneti jututube, noorsoovahetusprogramme, modelliagentuure, tutvumisbüroosid, isiklikke tutvusi. “Viimasel ajal tegutseb üha rohkem nn peakütte, kes käivad noorte kogunemispaikades ning räägivad unistuste tööst ja elust kodust kaugel. Sageli on peakütid ise noored ja kinnitavad, et on juba selle tööandja jaoks töötanud ning kõik läks ideaalselt. Mõnikord võib otseseks värbajaks osutuda ohvri tuttava tuttav, isiklik sõber või koguni sugulane. Tegu on eriti julma ja ohtliku värbamisviisiga, sest lähedast usaldatakse pimesi” (Inimkaubanduse ennetamine: metodoloogia tööks noortega, lk 76).
Värbajad ei näe välja ega käitu na­gu kurjategijad. Nad on hoolitsetud välimuse, heade kommete, meeldiva käitumisega, abivalmid ja sõbralikud. Sageli ka head psühholoogid, kel on lihtne usaldust võita ja inimestega manipuleerida. Noored ei oska kahtlustada oma ilusate autodega sõitvaid “uusi sõpru”, kes lubavad neilegi unelmate elu. Tarvitseb vaid sõita välismaale, kus ootab tasuv ja meeldiv töö. Üha rohkem esineb juhtumeid, kus tulusat tööd välismaal pakub “poiss-sõber”. Oht ähvardab ka välismaalasega abielluda soovivaid naisi. Peigmehe asemel võib neid oodata hoopis kaubitseja.

Võlaorjus

Kõik värbajad kinnitavad, et soovi korral võib kohe tagasi pöörduda. Tegelikkus näeb välja teisiti. Inimene satub sündmuste ahelasse, kust tal on väga raske välja rabelda. Eriti siis, kui ta keelt ei oska ega tea, kuhu abi saamiseks pöörduda. Levinud petuskeem on järgmine. Kaubitsejad kannavad ohvri sõidu- ja majutuskulud, aga lubatud heapalgalist tööd ei paku. Värvatu hakkab nende soovitusel ise tööd otsima, et võlg tagasi maksta. Viletsa keeleoskuse ja puuduvate kontaktide tõttu on tal aga seda võimatu leida. Võlakoorem kasvab. Pärast maksetähtaja möödumist pakutakse ohvrile tema “abistamiseks” teist, lubatust hoopis vähem tulusat, tihti ka alandavat tööd. Kaubitsetu nõustub “vabatahtlikult”, sest ei näe teist võimalust. Kodumaale naaseb inimene muserdatuna ja majanduslikult veelgi halvemas seisus kui siit lahkudes.
Selliseid juhtumeid on palju. Miks me neist siiski nii vähe teame¥ Elina Niedre-Gaskone ütleb, et põhjus on eestlaste iseloomus ja tavades. “Kõneldakse heast. Negatiivsetest läbielamistest ei taheta oma lähedastelegi rääkida, saati siis laiemale avalikkusele. Sageli vaikib ohver ka sellepärast, et peab end juhtunus süüdlaseks.”
Elina Niedre-Gaskone rõhutas, et projekti eesmärk ei ole noori hirmutada ja keelata neil välismaale tööle minna. “Tahame inimeste teadlikkust tõsta, et ohte minimeerida.” Kristiina Luht andis konkreetseid soovitusi, mida enne välismaale tööle minekut kindlasti peaks tegema. “Hankige pakutava töökoha kohta võimalikult palju teavet. Uurige EURES-est (Euroopa Komisjoni loodud töövahenduse võrgustik. Eestis koordineerib EURES-e tegevust tööturuamet, www.eures.ee – toim) järele, kas selline firma üldse eksisteerib ja kas seal on vabu töökohti. Sõlmige korralik ja arusaadav tööleping. Võtke kaasa passi koopia, hankige Eesti saatkonna ja lähima välisriigi saatkonna, kohaliku politsei ja kiirabi kontaktandmed, et vajadusel kiiresti abi saada. Leppige kodustega kokku, mitu korda nädalas nendega kontakti võtate. Jätke koju värske foto.”
Kristiina Luht loetles ka asju, mida teha ei tohi. Ei tohi minna võõrasse keelekeskkonda lootuses, et küll inglise keelega hakkama saab. Portugalis näiteks ei saa. Ei tohi anda oma passi kellelegi peale politsei ja piirivalve. Ei tohi maksta tööle vahendamise eest –töötajaid otsivad firmad maksavad vahendamistasu ise. Ei tohi kaduda teadmatusse.

“Küll see Linna on üks tark mees,” imestab Vikerraadio “Mnemoturniiri” kuulaja. Ja laste “Miniturniiri” võistkonnad püüavad koostada küsimusi, mille peale nende kuulus saatejuht ehk midagi kosta ei oska. “Lapsed on targad ja toredad, tavaliselt oma kooli nägu – aktiivsed ja avatud või kinnised ja konservatiivsed nagu nende õpetajad,” kinnitab mnemomees ja popmuusika õpetaja Ivo Linna.

Mõnikord sa tead, aga mõnikord ei tea mõnda asja. Mida näiteks?
“Lapsed on küsinud seitset maailmaimet. No seda ma tean. Siis on nad küsinud midagi oma õpingutest johtuvalt, bioloogiast näiteks. Et mitu protsenti vett on mingi konna ajus? No seda ma ei tea. Ja kui nad midagi matemaatikast küsivad, siis ei tea ma kohe mitte midagi. Küsimusi on ju must miljon ja ega mõni geniaalne mälumängur ka kõiki asju teaks.”
Ühes “Mnemoturniiris” ütles saatejuht Mart Ummelas kohe mitu korda, et õigus on Ivol. Tuttav raadiokuulaja kiitis siis, et küll see Linna ikka teab palju. Räägi nüüd ära, kuidas sa nii targaks said.
“See ei ole üldse tarkus. Mina ütleksin, et see on üks kogum pudemeid, mis minu mälus on, sest hakkasin väga varakult raamatuid lugema. Selge on, et mis sa lapsepõlves loed, jääb väga hästi meelde. Kui praegu võtan ühe tavalise kriminulli ette, ei mäleta ma kahe nädala pärast sellest enam midagi. Niisiis on esiteks tegemist sellega, mis on noorest põlvest jäänud, ja teiseks on mulle ajalehte­dest alati meeldinud meelde jätta huvitavaid fakte. Ajakirjas Kultuur ja Elu olid vanasti näiteks sellised rubriigid nagu “Kirjud veerud” ja “Kas teate, et...”. Kui raadioeetrisse tuli “Mnemoturniir”, olin mina väga andunud kuulaja. Midagi tuleb ka praegu loetust-kuuldust meelde ja tarkusega pole siin midagi tegemist.”
Mart Ummelas ütles ükskord, et tema jagab kõik teadjad kahte sorti – erialainimesed ja varia-mehed. Ta tunnistas, et neid esimesi ta eriti ei salligi, sest need lähevad teinekord nii süvitsi, et varsti ei tea ümbritsevast elust enam sama hästi kui mitte midagi. Kummaks sina end pead?
“No ikka varia-inimeseks, sest mi­nu teadmised on pealiskaudsed ja mina ei ole vaat et ühtegi asja väga põhjalikult süvenenud. Enim meeldivad mulle aja­-lugu laias laastus, kosmos, ulme, ufod. Kunst ja kirjandus. Esikohal on kindlasti ajalugu, mul on mõnikord olnud tunne, et pärast keskkooli oleksin pidanud minema ajalugu õppima. Loen ajalehtedest alati kõike, mis seal ajaloost kirjutatakse, ja võib-olla oleksingi kusagil arhiivis töötades tundnud end kõige paremini. Õppisin Tartu Ülikoolis siiski kaks aastat eesti keelt. Ja kuigi mu stuudium jäi lühikeseks, sain siiski aimu, mis asi üks keel on ja kuidas peaks eesti keelt rääkima, et see oleks kena kõrvale kuulata. Nii tekkis minus keelehuvi, loen keelealaseid artikleid ja naudin alati “Keelekõrva” saadet.”
Mõni inimene, kes ka suure hulga infoga kokku puutub, kurdab teinekord, et tahaks oma mälu väheke puhastada, et tühi-tähi ei segaks uue teabe omandamist. Kas inimene saab ise midagi teha selleks, et ta midagi ära unustaks?
“Usun, et küllap selleks on mingid mnemotehnilised meetodid olemas, aga olen ka veendunud, et inimese aju puhastab end ise. Mina ei jäta meelde seda, mis ei ole oluline. Mõnikord mõni imestab, kuidas ma ei mäleta, et me kolm aastat tagasi koos kusagil klubis mängisime. No käisime, esinesime, tegime oma töö ära. Miks peaksin selle käigu meelde jätma? Teine jälle süüdistab selles, et olime 15 aastat tagasi ühes pulmas, aga mul ei löö ette, kes see mees on. Mina puutun oma laulmisega kokku nii paljude, olgu et kenade inimestega – oleks imelik, kui ma neid kõiki mäletaksin. Ega kavatsegi mäletada. Minu aju teeb selle unustamise töö ise ära.”
Juristid ütlevad, et teist küsitleda on tunduvalt keerulisem kui ise vastata. Mida sina sellest arvad, kes sa ühes mängus rohkem küsid ja teises rohkem vastad?
“Minul on “Miniturniiris” sellepärast raskem, et ega mina neid küsimusi koosta. Ma isegi ei tea, kes seda teeb. Ja nii “Mnemoturniiri” kui ka “Miniturniiri” mõte ei olegi selles, et küsimus on kõlanud ja kohe, prauhti, tuleb ka vastus. Mõte on selles, et mängijad jõuaksid õige vastuseni variante kaaludes ja kuulajaid sellega arutlema kutsudes. See teebki minu kui saatejuhi rolli raskeks, sest pean vihjeid andma nii, et vastus kohe ei sünniks. Mina tean õiget vastust, mulle on küsimuste koostajad selle ette kirjutanud. Kui “Miniturniiri” küsimusi esitataks minule, vastaksin ära neist 60%. Mitte mingil juhul kõiki, seal on ikka raskeid pähkleid hulgas.”
“Miniturniiris” mängivad 5.–7. klassi lapsed. Meil on ju kange mure nende pärast, et ei anna me neile ikka õiget haridust, jäävad vägisi lolliks. Mida sina “Miniturniiri” põhjal selle kohta ütled?
“No lollimaks, kui meie olime, nad nüüd küll ei jää. Lapsed on väga targad. Koos Anti Kammistega käin koolides muusikatunde andmas ja sealt on meil pärit üks tähelepanek – koolid on väga oma õpetajate nägu. Sinna ei ole kohe midagi parata. On koole, mis on korralikult kasvatatud lapsi täis, on koole, kus sulle keegi tere ei ütle, on koole, kus loengu ajal kõik vastutustundetult lobisevad, on koole, kus saalis on tunni ajal hiirvaikne. Iga kool on ise nägu ja selle näo kujundavad õpetajad. Ja sama käib ka “Miniturniiri” võistkondade kohta. Mõni kool on kohe väga avatud, suhtlemisaldis, teised on kinnised, nad nagu ei julgekski rääkida. Aga rumalad ei ole nad mingil juhul.
Ja mis meie muusikatundidesse puutub, siis need on ikka 45 minutit pikad. Näitame pilte, laulame ja räägime. Valida saab nelja teema vahel: biitlid, Elvis, eesti levimuusika läbi aegade, Raimond Valgre laulud. Oleme käinud väga paljudes koolides, mistõttu saan julgelt väita seda, mida väitsin.”
Niisiis võib ehk öelda, et Ivo Lin­na, nagu me teda teame, on ka mõne oma kooli õpetaja nägu?
“Mina käisin Viktor Kingissepa nim Kingissepa 1. Keskkoolis Kingissepa lin­nas Kingissepa rajoonis. Seal oli minu jaoks väga kallis õpetaja lauluõpetaja Niina Kesküla. Me hakkasime tema käe all laulma juba mudilaskooris. Ta suhtles meiega läbi kogu koolipõlve nagu täisinimestega. Uskumatu, aga ta rääkis meiega kõikidest asjadest, nagu need olid. Ja miks mulle näiteks meeldib ka ooperimuusika? Õpetaja Kesküla seletas meile ilusasti ära, mis kõige selle taga on. Mul on need tunnid siiamaani meeles. Oli teisigi õpetajaid, kes viisid meid oma ainele lausa kõrvupidi väga lähedale. Nõudsid korrektset eesti keelt, viisakat suhtlemist. Meile õpetati tollal koolis ju ka käitumist. Et kes peab trepist üles või uksest välja ees minema jne. Olgu nad kõik kõige selle eest tänatud!”
Ükskord, kui ma ei teadnud ühte asja, mida iga inimene peaks teadma, lohutas mind üks vana juut: ärgu ma kunagi häbenegu, et ma mõnda asja ei tea, häbenegu seda, et ma ei püüagi teada saada. Mille üle sina praegu pead vaevad, mida tahaksid kangesti teada saada?
“Raske küsimus. Üks sõber tunnistas mulle hiljuti, et tema tahaks teada saada, kuidas need lennukid ikkagi õhus püsivad, hoolimata kõigest sellest, mida räägitakse. Ja mina tahaksin teada saada, kes siis ikkagi ehitas Egiptuse püramiidid. Ja siis tahaksin väga teada, kas maaväline elu on olemas, sest mina olen ufousku inimene. Need, kes ei usu, muudkui naeravad mu üle ja ütlevad, et too meile üks roheline mehike ja siis me usume ka. Ma tahaksin, et midagi selles vallas toimuks, et mingisugune suur saladus saaks minu elu ajal teatavaks. Neid asju, mida peaks teadma ja tahaks osata, on palju. Tahaksin näiteks kõiki töid teha. Olla hea puutöömees. Aga eks see aeg meile selleks antud on, et iga päev kas või oma vigadest midagi juurde õppida.”
Tavaliselt ju Ivo Linna ei küsi ega vasta, rohkem ikka laulab. Eks ole see üks omapärane kontakt oma rahvaga. Sina laulad lavalt alla, saal hingab vastu. Ja saad omal moel teada, kuidas me siin elame, end tunneme, milline on meie vaimne põhi või lagi. Mida Eesti praeguse hingeseisundi kohta selle järgi võib öelda?
“Minu meelest paraneb, kuigi või­-me iga päev lugeda igasugustest hädaabinõu artiklitest, et kõik läheb halvasti ja kolme päeva pärast sureb Ees­ti riik välja. Lavalt vaadatuna oli meil kaks hullu aega. Kõige suuremas masenduses oli rahvas pärast krooni tulekut. Segadust oli palju, pidusid peeti vähe, kui üldse peeti. Sealgi valitses peata-olek, inimesed olid nukrad, murelikud. Teine raske periood oli 1970. aastate lõpp ehk suur venestamisaeg kuni Breþnevi surmani ja natuke veel edasi. See oli omamoodi kammitsetus. Kõik vaatasid ringi, mida tohib, mida ei. Pillimehed olid närvis, sest võidi kutsuda KGB-sse, et mängisid vale lugu või rääkisid keelatud juttu. Nüüd rahvas lõbutseb, lausa möllab, oskab pidu pidada. Ja kui minuealised pillimehed tuletavad alati meelde, et kus ikka vanasti olid kolhoosides suured süldipeod, kuidas lauad olid lookas, siis nüüd on see kõik tagasi. Tehakse väga suuri ja uhkeid, rikkaliku lauaga pidusid. Nii et pole häda midagi.”
Peod venivad pikale. Inimene tahab ju välja ka magada. Millal siis neid raamatuid veel aega lugeda on?
“Kõige ideaalsem variant on, kui olen maal, olen üksi ja juba on pime. Siis lähen voodisse, saan süveneda – siis on lugemisest ka midagi kasu, sest siis jääb meelde, mida loen. Igaüks näeb ju raamatut isemoodi, igaühe peas kerib lugedes tema enda film. Nii kui raamatu lahti löön, hakkavad minu peas kohe pihta pildid – paigad, värvid, lõhnad, hääled. Televiisor on vait ja telefon ei helise, sest minu kino ei tohi katkeda.”
Põhiline osa meie jutust keerles täna selle ümber, mida sa teed raadios, ja Eesti Raadio saab tänavu 80 aastat vanaks. Keda kõiki ja mida kõike meil ei analüüsita, laideta ja kiideta, aga raadio on selles reas nagu tagaplaanile jäänud. Hoolimata sellest suurest rollist, mida raadio on meie rahva elus etendanud. See on nagu miski, mis on alati olnud, ja las ta olla. Mida sina sellest arvad?
“Minu põlvkond on raadio seltsis alustanud. Televiisorit tollal veel ei olnud, esimene plaadimängija astus minu ellu kusagil 1960-ndatel. Minu esimene raadiomälestus on pärit aastast 1955, kui olin maal onu juures ja raadio mängis kogu aeg. Georg Ots laulis: “Kallim, hõbedaselt sul, helgib juba juustekuld...” Raadio ongi jäänud mulle suureks sõbraks, mina kuulan raadiot kogu aeg, autos ja kodus. Õhtuti vaatan sagedamini telekat, aga suur televaataja ei ole ma kunagi olnud.
Võib-olla on Eesti Raadio muu meedia tähelepanu alt just sellepärast välja jäänud, et on alati olemas olnud. Nagu mulle omal ajal tundus, et kuidas Georg Ots või Paul Keres, nüüd siis ka Mikk Mikiver, võivad üldse surra, nad on ju kogu aeg olemas olnud. Või nagu Estonia teater või Emajõgi. Muudkui voolab. Eesti Raadio on samasugune kindel värk. Suuri kannapöördeid ei ole seal aegadest hoolimata kunagi tehtud, programm on hea. Käraraadiod pressivad ehk rohkem peale, mõni läheb pankrotti, neist siis räägitakse rohkem, aga ega asjade seis sellest muutu. Vikerraadio sisendab inimestesse kindlustunnet ja see on tähtis.”
Niisiis tunned ka sina ennast kindlalt?
“Jah. Ehk, nagu minu kadunud vend ütles, kui tema käest küsiti, kuidas tal läheb: “Ei saa teid kahjuks millegagi rõõmustada. Elan tõesti hästi.””

Abiks õpetajale

Sel nädalal jõudis koolides­se õpetaja käsiraamat “Inim­kau­banduse ennetamine: metodoloogia tööks noortega”.
 
 Inimkaubandus on muutunud globaalseks, organiseeritud äriks, mis toob kaubitsejatele suurt tulu. Ahvatlevad lubadused saada “lihtsat ja tasuvat” tööd välismaal muudavad noored inimkaubitsejatele kergeks saagiks. Aina enam räägitakse lugusid noortest, kes tasusid “töövahendusfirmadele” märkimisväärseid rahasummasid, kuid lubatud tööd ei saanud. Selle asemel kaubitseti nad välismaale, võeti ära nende isiklikud esemed ja passid ning sunniti töötama talumatutes tingimustes või koguni vangistati.
 Rahvusvaheline Migratsioo­ni­organisatsioon on oma laialdasele inimkaubandusega võitlemise kogemusele tuginedes välja töötanud käsiraamatu õpetajatele, mis aitab neil teavitada oma õpilasi inimkaubanduse ohtudest. Samuti aitab see noortel teha turvalisi ja teadlikke otsuseid välismaale kolimise puhul.
 Käsiraamatust võib leida mit­mekülgset teavet peamiste inimkaubandusega seotud probleemi­de kohta. Raamat tutvustab uusi kontseptsioone ja statistilisi and­meid, analüüsib petmismeetodeid, mida kaubitsejad kasutavad, ja pakub ennetamismehhanisme. Eesmärk ei ole noori inimesi hirmutada ega neid heidutada välismaale minemast. Raamatus olevad harjutused edendavad õpilaste iseseisvust, õpetavad kaubitsejaid ära tundma ja neid vältima ning teavitavad noori abi saamise võimalustest. Käsiraamat analüüsib inimkaubanduse probleemi, kasutades erinevaid lähenemisviise. Võrdselt on tähelepanu pööratud inimõigustele, soolisele ebavõrdsusele ja inimkaubitsemise ennetamisvõimalustele.
 Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon loodab, et käsiraamatus sisalduv informatsioon aitab noori kaitsta, teavitades neid inimkaubanduse olemasolust ja ärgitades kaubitsejate ebareaalsete lubaduste üle järele mõtlema.

Saatjaga või saatjata? Giidiga või giidita?

Selge see, et õpetada, nõu anda või lihtsalt targutada on enamasti lihtsam kui ise teha ja korraldada.Reisimise alal söandan siiski arvamust avaldada, sest olen selle elu-ala üle saanud mõtiskleda, lähtudes päris erinevaist rollidest.

Esmajoones olen kirglik rändur, aga veidi ka giid, päris natuke reisikorraldaja ja viimaseil aastail giidide õpetaja. Pistmist on olnud vähemalt poolesaja reisibüroo või -korraldajaga; teenindatute arvu saab hinnata kümnetesse tuhandetesse.

Omamättavaade

Ent ehkki ma võin ennast tõesti üpris vilunud reisijaks pidada, on mu kogemused juba mõnda aega olnud üsna ühekülgsed: peaaegu alati ikka “paksu laisa valge inimese” omad. Et ostad aga reisibüroost reisi ja lased ennast pärast ette ja taha ümmardada. Metsiku või poolmetsiku rändamise momendid on koos ammumöödunud noorusega jäänud valdavalt minevikku.
Korraldatud reisimisel on oma plussid ja miinused. Eesti oludes tõuseb minu jaoks esmajoones esile reisijuhtide – keda sageli ka giidideks nimetatakse – ebakompetentsus. Seepärast püüan olla äärmiselt hoolikas reisibürood valides ja üritan alati ette teada saada, kes on reisijuht. Kõige parem on muidugi sõita firmaga, kes kasutab põhiliselt sihtmaa kohalikke giide; sellele kuluv lisatasu korvab ennast mitmekordselt, kui lähete reisile tõesti midagi teada saama. Kui teie siht on lihtsalt silmadega muljeid ahmida või ennast kusagil võõras kohas lõdvaks lasta, pole sellel muidugi tähtsust.
Ka omaette reisides tasub igal juhul vähemalt mõni päev veeta kohaliku giidi seltsis, eriti kui viibimine võõral maal on lüheldane, nagu tavaliselt on. Nii tekib teil mingilgi määral adekvaat­ne mulje paigast, mida külastate. Kodust kaasa tulnud reisijuhiga saab seda väga harvadel juhtudel, mina tean vaid üksikuid eestlasi, kes sellega ühes või teises paigas hakkama saavad.
Suure(ma) osa reisist kohaliku gii­di seltsis olen teinud Ameerika Ühend-riikides, Islandil, Fääri saartel, Ing­lis­maal, Albaanias, Maltal, Saksamaal, Poolas ja Pariisis – need reisid on ka selgeima mälupildi jätnud.
Täpselt sama kehtib sisemaareisi kohta. Ma ei arva muidugi, et iga küla jaoks peaks ilmtingimata kohalik teejuht olema. Eesti on nii väike, et mõnigi tarkur suudab küllalt hästi tutvustada suuremat osa riigist. Aga samas on latt oma kodumaal reisides tõstetud ka hoopis teistsuguse “kvalifikatsiooninormini”, nii et hea giid suudab millegi uuega üllatada isegi tutvustatava paiga põliselanikku.
Olen korduvalt osalenud giidide kutsesobivust vaaginud komisjonides ja tean, kui ränk võib olla soovitud tegevusloa kättesaamine. Vastata tuleb testile, mõnel pool kirjutada ka essee, muidugi näidata hindajaile oma prak­tilisi oskusi ja teadmisi, vallata väga heal tasemel töökeelt. Aga nii atesteeritakse ainult Eestis tegutsevaid giide, neid, kes siin kas oma kaasmaalasi võivälismaalt tulnud reisijaid kohalike vaatamisväärsuste juurde juhatavad. Küllap on see hea, et oleme oma giidioskuste nõuded nii kõrgele seadnud.

Öösel loen, päeval räägin

Paraku ei toimu üldjuhul midagi taolist nendega, kes sõidutavad eestlasi välismaale. On vaid firma asi, kelle kätte grupp usaldada. Teoreetiliselt eksisteerib meil küll ka giidide ja reisisaatjate kutsestandard. Ei teagi täpselt, kes selle pika paberi koostanud on, aga lugenud olen ma teda korduvalt ja söandan seepärast kinnitada, et ei tunne ainsatki inimest, kes vastaks korraga kõigile seal esitatavatele nõuetele. Nii elukauge dokumendi saatus saabki olla ainult tema ignoreerimine – ja seda meil täiel rinnal ka tehakse; seda enam, et standardi nõuete järgimine ja järgimise kontroll ei näigi kellegi asi olevat.
Nii pole midagi üllatavat, et ka suhteliselt maineka reisikorraldusfirmaga sõites võite sattuda “nautima” reisijuhti, kellel pole mingisugust ettekujutust teenindus- ega kõnekultuurist; kes ei saa reisi lõpuni aru, miks mikrofon ta peos vilistama kipub; kes eksib igas linnas, kus ta ekskursiooni üritab korraldada; kellel napib väljendusoskust ja tolerantsust; kes jääb hätta igas vähegi ebastandardses olukorras.
Minu jaoks on kõige häirivamad siiski giidide kasinad teadmised. Päris tavaline on kord ettevalmistatud tekstide või lihtsalt raamatute ettevuristami­ne. Vääritimõistmise ennetamiseks ütlen, et tsitaadid võivad olla vägagi omal kohal, aga ikka nii, et neid raa­mivad giidi enda teadmised ja suhtumised. Olulisemad asjakohased raama­tud olen ma ju ise kodus enne niigi üle vaadanud.
Mõnegi Eesti firma tavaline praktika on, et kogenud giid on valmis minema reisile mis tahes riiki, kasutamata seal kohalike giidide teeneid –muidugi, viimane ju maksab! Ei saa eitada, et meil tõesti on nii erudeeritud ja laia silmaringiga inimesi, kes tulevad võetud raske ülesandega ka laitmatult toime. Hoopis tavalisem on siiski see, et giid võtab reisi ette vaid näiteks Michelini rohelist giidi või Lonely Planetit või Eyewitnessi värvilisi reisiraamatuid käigult tõlkides ja vahel koguni ainult Eestis ilmunud reisikirjale toetudes. Või nagu üks giid mulle kord häbenemata ütles: “Öösel loen, päeval räägin!”
Meie giidid ei tee välismaal enamasti saladust, et mõnelgi maal võib ekskursiooni juhtimine kas linnas või näiteks kirikus või muuseumis olla ebaseaduslik – selleks tööks peab olema tegevusluba. Seepärast teevad nad oma tööd salamahti ja vaikselt, aga teevad ometi. On juhtunud sedagi, et giidil on tulnud sekeldusi kohaliku politseiga. Oleme reisijaina sellega sedavõrd harjunud, et ei leia olukorras midagi erakordset või taunimisväärset.

Võõrsil kurikaelaks

Tegelikult valitseb täpselt samasugune olukord ka siseturismis: täiesti tavaline on, et suure vaevaga atesteeritud giidiks saanute kõrval teevad ekskursioone needki, kellel selleks mingeid pabereid pole. Või et ehkki näiteks Tallinnast soomlasi Tartusse tooval atesteeritud Tallinna giidil pole enamasti Tartu giidi kutsekaarti või, vastupidi, turistidele sadamasse vastu mineval tartlasel Tallinnas tegutsemist lubavat tunnistust, ei palgata kaugeltki alati teises linnas teist giidi.
Olen kaugel arvamast, et ainult paber teeb inimesest giidi – oskan ka ise nimetada mõnegi atesteeritud teenäitaja, kelle puhul jääb üle vaid imestada, kuidas tal küll ometi sõelale jääda on õnnestunud. Ja samas tean suurepäraseid giide, kes võib-olla lihtsalt mingi põhimõtte pärast endale ametlikke pabereid ei taotle. Küll aga söandan väita, et koolitatud giidi kasutades on oht petta saada või pettuda märksa väiksem. Enda kogemustelaekas mul väga drastilisi näiteid pole, küll on kollee­gid – paberitega Tartu giidid – kuulnud, kuidas raekoja taga seisvat Piro­govi on esitletud Parroti või Barclay de Tollyt Struvena.
Võõrsil võivad sealsete giididega tekkida keelebarjäärid. Korraldava firma asi on leida grupijuht või saatja, kes saab laitmatult hakkama selgituste vahendamisega ka nende turistideni, kes kohalikku keelt või giidi töökeelt ei valda. Ja jälle on mul varnast võtta isiklik kogemus reisist, mida juhtis tõeliselt suurepärane kohalik giid, kellelt võis saada vastuse mis tahes huvi pakkunud küsimusele – aga vaid juhul, kui oskasid inglise keelt. Sest Eesti-poolne rühmasaatja jäi iga vähegi keerulise teksti puhul tõlkimisega jänni.

Õpetaja reisikorraldajaks

Õpilasekskursioonide puhul on minu mulje selline, et eestikeelsed koolid vähemalt Tartus üldjuhul giidi ei võta (venekeelsed see-eest üha sagedamini võtavad). Iseküsimus on juhud, kui kogu reis tellitakse reisibüroo kaudu – siseturismiga tegelevaid reisikorraldajaid on meil õnneks järjest rohkem.
Usun, et paljud õpetajad saavadki sellesama Tartu õpilasepärase esitlemisega kenasti toime, pealegi on nii ju odavam. Samas olen üsna kindel, et vähegi sügavama huvi korral – kui rännatakse näiteks gümnaasiumiealistega –, teeks õpilastega kontakti leida oskav, aga kõrvalt tulnud asjatundja mõndagi hoopis huvitavamaks ja lisaks avastamisrõõmu. Ent töö õpilastega ei sobi igale giidile, seepärast on selgi alal kasulik pidada kontakte ja omada alalisi partnereid.
Giidi vaatenurgast on kindlasti hea, kui õpetaja rühma giidi hooleks andes ise hoobilt kaubandusse või tuttavatega kohtuma ei sööstaks. Eriti põhikooliealistele võib see mõjuda kui signaal saabunud vabadusest ja vaese giidi elust võib tunniks-poolteiseks saada paras põrgu…
Omaette delikaatne teema võib olla giidile maksmine. Kõige parem, kui see sünnib eelneva kokkuleppe järgi ja nii, et kõik nõutavad formaalsused on täidetud. Elu ehk masendavaim, alatiseks meelde jääv juhtum oli mul mõni aastat tagasi, kui 5.–6. klassi väga entusiastlikult ja n-ö täieliku vastastikuse mõistmise õhkkonnas kulgenud ekskursiooni lõpus hakkas klassijuhataja pärast tänusõnade lausumist terve klassi ees hädaldama: “Aga vaat selle maksmisega on nüüd küll nii, et peame täiendava korjanduse tegema!” Kusjuures enne olime üpris tagasihoidlikus ja ikka ausalt arve põhjal makstavas tasus kokku leppinud… Mis jäi siis giidil muud üle, kui omakorda “mäkra mängida” ja öelda, et leppisime ju kokku, et teen selle käigu maalastele tasuta…
Endist viisi on makse ja kohustuslikke kindlustussummasid maksvaile tõsiselt võetavaile firmadele nuhtlus n-ö piraatreisikorraldajad, kes aastast-aastasse viivad rändama “oma sõpru” – firmadest muidugi tublisti odavamalt, sest maksude peale raha ei kulu. Olen ühe reisifirma juhilt kuulnud koguni lugu, kuidas libakorraldaja kasutas hotellide broneerimiseks just selle firma rekvisiite. Piraadid on turismiringkonnas hästi teada – Eesti on ju pisike! –, aga teha pole õigupoolest midagi: pole sellist seadust, millega neid üheselt vahele võtta. Üleküllastatud turu tingimustes tähendab selliste sõrmkübaramängijate sekkumine aga niigi hapra tasakaalu nihkumist. Ja pole ju saladus, et suur osa neist isehakanuist on õpetajad…

Uhtna õpetajad käisid paradiisisaarel

Loodusharidus riigimetsas

Juba kaheksandat aastat jagab Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) elanikele loodusharidust. Selle ühest osast – tasuta loodusprogrammidest õpilastele – juttu tulebki.

Tasuta lõunaid teatavasti ei ole. Miks ja kelle raha eest RMK seda teeb ja mida loodushariduse all üldse mõistab? RMK puhkemajanduse juht Marge Rammo ütleb selle kohta: “Peame oma eesmärgiks metsalooduse, metsa majandamise ja metsanduspärandi tutvustamist ning säästlike väärtushinnangute kujundamist. Meie osa keskkonnahariduse edendamisel tuleneb RMK tegevust suunavatest seadusandlikest aktidest (“Metsapoliitika”, “Metsaseadus”, RMK põhikiri). Nii öeldakse “Metsapoliitikas” sõnaselgelt: “Täiendavalt täidavad riigimetsad /- - -/ teadus- ja õppetöö /- - -/ ning puhkuse korraldamisega seotud üles­-andeid.” Veel “Metsapoliitikast”: “Puh­kemajanduse arendamisel ning puhkemetsade majandamisel soodustab riik kodanike harimist keskkonna- ja looduskaitseküsimustes ja toetab selleks sobiva infrastruktuuri rajamist.” Metsa kasutamine teadus- ja õppetööks on määratletud ka “Metsaseaduses”, samuti leiab sealt sätted, kuidas neid asju rahastatakse.
RMK loodusprogrammid õpilastele on väheste eranditega tõesti tasuta. Tõsi küll, transport programmi toimumise paika ja tagasi tuleb huvilistel endal leida ja ka süüa RMK programmi raames ei pakuta. Küll aga saab õpperaja läbimiseks vajalikud materjalid ja töövahendid RMK-lt tasuta rajale kaasa, samuti on iga raja läheduses mõni lõkke- või piknikukoht, kus saab kaasavõetud einega pärast õpperaja läbimist kena äraolemise teha.
Tasuta programmid on tavaliselt ühepäevased ja radade pikkus varieerub osaliste vanusest sõltuvalt kilomeetrist kümmekonnani. Loodus- ja õppekeskusi ning -radu, kus neid pakutakse, on Eesti eri paigus praegu kokku 9. Iga looduskeskus pakub kuni kümmekond programmi. Programme pakutakse eri aastaaegadel. Kokku ulatub aastas pakutavate programmide hulk poole tuhandeni ja 2004. aastal (möödunudaastased arvud on veel kokku löömata) osales neis ligi 15 000 inimest.
Uurisin Aegviidu looduskeskuse juhatajalt Tiina Neljandikult, kuidas üks õpilaste päev loodusrajal välja näeb. Millistele õpilastele loodusharidusprogrammid täpselt suunatud on? Kas on ka mõni vanuserühm, keda looduskeskustes eriti tihti näha võib?

Õpilased loodusrajal

“Põhimõtteliselt ootame siia juba lasteaiaealisi ja tegevust jagub 12. klassini välja. Loomulikult sobivad eri vanustele erinevad programmid ja ka nn universaalseid programme (näiteks “Kes elab metsa sees”) püüame vastavalt eale sobivaks kohandada – nii raja pikkuse ja läbimiseks kuluva aja kui ka keerukuse poolest.
Meil on käinud ka õpetajaid, sest oleme korraldanud õppe- ja infopäevi täiskasvanutele. Meie looduskeskuses on neid seni toimunud aastas kümmekond. Mõni grupp on ainult õpetajatest koosnenud. Eriti suur huvi on asja vastu loodusainete (bioloogia, geograafia) ja algklassiõpetajate seas.”
Meil on Sagadi metsakeskuses või mujal spetsiaalse koolituse läbinud loodusretke juhid. Aegviidu loodusmajas on nad kõik kõrgharidusega, õppinud enamasti mingit loodusega seotud eriala. Oleme kaasanud ka teisi spetsialiste, näiteks mükolooge ja ravimtaimede kasvatajaid. Tuntud nimedest on käinud Fred Jüssi, Tiit Hunt loodusmuuseumist, proviisor Kaljo Mandre jt.”
Kas on ka sellist rahvast, keda loodusmajas näha ei taheta?
“Üldiselt ei saa me senistele gruppidele midagi ette heita, oleme õpilaste käitumisega rahul. Õnnetusi pole ka juhtunud, keegi pole metsa ära kadunud. Selliseid asju, mida probleemiks saaks nimetada, juhtub kõige rohkem ehk kord aastas. Meie ajaloo markantseima näitena võttis üks poiss loodusrajale õhupüssi kaasa, aga jõudsime jaole enne suurema pahanduse teket.
Tahan õpetajatele südamele panna, et nad järgiksid norme, mis on erinevate vanusegruppide õpilaste saatjate arvu kohta kehtestatud. On juhtunud, et bussitäie õpilaste kohta on ainult üks õpetaja, grupp tuleks teha kolmeks rühmaks, aga kahes neist pole ühtegi koolipoolset täiskasvanud vastutajat. Õpilastele tuleb selgitada, et loodusprogramm pole ekskursioon ega lõbureis, vaid koolitund tavapärasest erinevates tingimustes.”
Mis programme pakub Aeg­viidu loodusmaja? Kas on ka “hitte”?
““Hitid” sõltuvad vanusest ja aastaajast. Talvel on vaieldamatu lemmik “Jälgede salakiri”, sügisel “Salapärane seenemaailm”, kevadel “Mets kui apteek” (selle käigus ei tutvustata ainult ravimtaimi, vaid ka seda, milliseid taimi võib süüa ja mis on mürgised). Noorematele meeldib “Kes elab metsa sees”, mis tutvustab metsa kui kooslust, seal elavaid loomi-linde-putukaid, aga ka taimi ja samblikke. Vanematele on kõige enam huvi pakkunud “Kuidas kasvab mets” – see käsitleb loodus- ja majandusmetsa erinevusi, vääriselupaiku ja metsa üldist eluringi.
Ühe või teise programmi populaarsus mingi vanuserühma hulgas sõltub suuresti ka sellest, mida parasjagu õpitakse. Meie loodusprogrammid on õpikule täiendus: näitavad seda, millest õpikus paraku ainult rääkida saab.
Igal aastal on lisandunud mõni uus programm. Näiteks tänavu on meil seoses Sagadi Metsamuuseumi näituse “Vana hall” eksponeerimisega Aegviidu looduskeskuses valmimas hunte käsitlev programm.
Kõige populaarsemad külastusajad on mai ja september-oktoober. Möödunud aastal käis siin kokku 150 gruppi, lisaks õppepäevad ja üritused. Kokku sai uusi teadmisi ja elamusi loodusest 3400 inimest, lisaks käis tuhatkond külastajat looduskeskuses suvel avatud teabepunktis.”
Grupp jõudis Aegviitu kohale. Mis saab edasi?
“Edasine sõltub vanusest ja programmist. Tavaliselt kogunetakse kõigepealt loodusmajja, kus saame tuttavaks. Uudistatakse loodusmaja – meil on üleval mõni näitus (praegu näiteks laste kujundatud metsateemalised postkaardid, on olnud ka ravimtaimed, seened ja loodusfotod). Samuti on meil üsna märkimisväärne loodusraamatute kogu ja mõni loodusfilm.
Vajadusel jagame saabunud õpilased kaheks-kolmeks grupiks (püüame, et grupis ei oleks üle 20 inimese) ja grupid omakorda 2–3 õpilase kaupa töörühmadeks. Töörühmad saavad programmist sõltuvalt kas luubid, binoklid, seene-, taime- või jäljekaardid, kompassid vm (Harjumaa Keskkonnateenistus on meid töövahendite muretsemisel palju aidanud), lisaks raja skeemi ja ülesannetelehe. Seejärel ongi aeg koos meie juhendajatega rajale loodust vaatlema minna. Radade pikkus on 1,5–6 kilomeetrit. Konkreetse raja valik sõltub vanusest ja programmist.
Retk lõpeb lõkkeplatsil, kus teeme kokkuvõtteid, arutame, kes mida nägi, ja anname teada ülesannete (mõistatused, ristsõnad vms) vastused. Lõkkeplatsil saab nosida kaasavõetud võileibu ja grillida vorste. Kokku veedetakse meie juures keskmiselt 4–5 tundi – väiksemad vähem, suuremad mõnikord ka rohkem.”
Mida peab tegema õpetaja, et RMK loodusprogrammis osaleda?
“Eks ikka meiega ühendust võtma. Kelle kontaktandmed olemas, neid oleme ka ise teavitanud. Lihtsaim viis loodusmajade ja pakutavate programmide kohta infot saada on meie koduleht www.rmk.ee. Kui info leitud, tuleb meiega interneti vahendusel või telefoni teel ühendust võtta ja programmi sisu, kuupäev ning grupi suurus kokku leppida. Anname teada päevakava ja info, millest õpilasi eelnevalt teavitada, ning ütleme, mis kaasa võtta.
Transport (tavaliselt buss) tuleb õpetajal endal leida. Mõnele koolile on vald bussi jaoks raha andnud, maakoolid käivad vahel koolibussiga, mõnda kooli on aidanud ministeerium. Ka Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KiK) on bussi jaoks raha küsitud (ja saadud). Aegviidu on asukoha suhtes küll eriti hinnatud, kuna meile pääseb Tallinnast ka elektrirongiga. Aga siin pole sugugi ainus loodusmaja, kuhu ka ühistranspordiga kergelt ligi pääseb.”

Marko Kadanik,
RMK meediasuhete juht

Loodusetundmine aitab näha tervikut

Üha rohkem on hakatud õppe-kavade koostamisel pöörama rõhku loodusharidusele. Üheskoos saame ära teha tänuväärse töö.

Olen kasvanud maal. Kooliajal jätkus minu tihe side loodusega. Kool asus kaugel ja sinna tuli sõita bussiga. Kodu asus bussipeatusest kahe kilomeetri kaugusel ja sinna kõndides jätkus aega kevade tulekut märgata ning talvekülma tunda. Sai hüpatud jänese jälgi mööda ning tardutud hirmutundega sokuröögatuse või tikutaja kummalise lennuhäälitsuse peale.
Suvevaheajal tuli kuumadel ilmadel valvata mesilasi, et need pereheitmise korral ära ei lendaks. Kodu lähedal asuval puisniidul kasvasid iirised ja võhumõõgad, kassikäpad ja ööviiulid. Isaga koos käisime rabas marjul ja luhaservas varahommikul põtru vaatamas.
Loodusõpetus minu lemmikaine ei olnud. Sageli ei osanud ma seda, mille sees nii üdini olin, raamatutarkusega kokku viia. Loodus oligi osake minust ja mina loodusest.
Matsalu looduskaitsealale lastegiidina tööle asudes olin aastaid kimpus teadmisega, et olen loomulikus keskkonnas kasvades pööranud vähe tähelepanu liikide tundmaõppimisele. Mul tuli selles osas kolleegidelt kõvasti “järeleaitamistunde võtta”. Kuid minu tugev külg oli lastega välja minnes just kasvatuslik osa – oskasin neid õpetada märkama.
Nüüd on mul võimalus loodusreiside korraldajana tellida lastegruppi juhendama endast targemaid loodusgiide. Pean oma töös väga tähtsaks hoolivust, mis tähendab loodusturismis tähelepanelikku klienditeenindust ning hoolimist oma koostööpartneritest, kohalikust kogukonnast ja loodusest endast. Peame üksteise kõrvale sõbralikult ära mahtuma, ainult nii saame tervikuna edasi toimetada.
Loodusesse väljasõitu planeerides arvestagem, et just kohalike tänuväärse töö tulemusena on säilitatud Eestimaa rikas looduspärand, peaksime hoiduma massiturismist.
Kahekordne ekskursioonibuss mahutab korraga 80–100 koolilast ja muudab reisi odavaks, kuid kas see reis ka laste kujunemisele mõju avaldab¥
Kindlasti ei vii lapsi loodusele lähemale ka loodusgiidi pealt kokkuhoitud raha.
Linnast kaasa antud reisisaatja viib päeva küll edukalt läbi, kuid saamata jääb tervikpilt, mida oskavad edasi anda vaid kohalikud. Loodusgiidide tunnitasu on kõrge, kuid need inimesed on oma ala parimad asjatundjad, ühtlasi osake kohalikust kogukonnast ning looduskaitsest, nad väärivad oma palka.
Hooliva reisikorralduse teenused on küll keskmisest pisut kallimad, kuid reisi lõppedes on rõõm mitmepoolne –lapsed on väsinud, kuid saanud hingeliigutava elamuse, kohalikud giidid tunnevad, et nende oskusi ja kogemusi vajatakse, ning õpetajad on rõõmsad, et raha on läinud asja ette.

Marika Mann,
Kumari Reiside tegevjuht

Uued võimalused Miksikeses

Kas keelelohakus solvab venelasi?

Õppekirjanduse puudumine võib tähendada topeltkoormusega töötamist

Natuke rohkem kui aasta tagasi kerkis Eesti hariduses terava probleemina esile hariduslike erivajadustega lastele mõeldud õppekirjanduse puudumine. Et tegu polnud lihtsalt pedagoogide emotsioonidega, näitas ka õiguskantsler Allar Jõksi sekkumine. Õpetajate Leht otsustas uurida, mis on viimase aasta jooksul muutunud ja milles peituvad probleemi tagamaad.

Tartu Nõustamis- ja Õpiabikeskuse juhataja Ana Kontori sõnul ei ole tegu ühe, vaid kolmekümne aasta pikkuse probleemiga, mil ta on eripedagoogika alal töötanud. Kontori sõnul oli erinevalt praegusest nõukogude ajal enamik klasse põhiainete õpikutega kaetud. Suurem osa õpikutest oli tõlkeõpikud, mis oma sisu poolest eripedagooge ei rahuldanud ja on nüüdseks nii füüsiliselt kui ka moraalselt vananenud. “Matemaatikatunniski ei saa enam rääkida pioneeridest, kolhoosi­dest ja rubladest-kopikatest,” ütleb Ana Kontor.
Tartu Kroonuaia Kooli õppealajuhataja Meelika Maila sõnul saab neid õpikuid kasutada valikuliselt, aga ka sel juhul üksnes õpetaja, kes peab selle materjali mugandama. See on suur lisatöö.
“Üks noor loodusõpetuse õpetaja ütles mulle kord üllatunult, et õpikutes pole inimeste suguelundkonda ega sõnagi sigimisest,” toob nõukogude õpikute kohta näite Eesti Eripedagoogide Liidu president, Kose­jõe Kooli direktor Vello Saliste.

Alates 5. klassist valitseb tühjus
Praegu on riiklikule abiõppe õppekavale vastav õppematerjal põhiainetes enam-vähem olemas, aga vaid 1.–4. klas-sini. Parem on olukord matemaatikas ja emakeeles, kus kasutusel olev õppematerjal (sh kordustrükid) on ilmunud viimase kuue aasta jooksul. Emakeele õppevaras on siiski auke: 2. klassi lugemik puudub, 3., 6. ja 7. klassi emakeele õppematerjal pärineb nõukogude ajast. Alustatud on 2. klassi lugemiku ja 3. klassi keeleõpetuse raamatu käsikirjaga. Probleemid algavad 5. klassist, kust alates haigutab tühjus. Kogu abiõppe õppekava on täies ulatuses katmata võõrkeele-, loodusõpetuse, inimeseõpetuse, tööõpetuse ja muusikaõpikutega. 2001. aastal anti välja 7. klassi ajaloo- ja geograafia-, 8. klassi ajaloo- ja 9. klassi geograafiaõpik. Valmimas on 6. klassi geograafiaõpiku käsikiri. “Ainukesed head asjad, mis me oleme suure raha eest muretsenud, on atlased,” ütleb Tallinna 1. Internaatkooli geograafiaõpetaja Juta Hinno.

Tulekul veebimaterjal
Õpikute vähesusega pole mured veel lõppenud. Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna juhataja Kaja Plado andmetel oleks 2004. aasta oktoobris saanud osta vaid kolme riiklikule abiõppe õppekavale vastavat raamatut: 2. ja 3. klassi matemaatika tööraamatut ja 4. klassi eesti keele tööraamatut.
Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsiooni­keskuse hariduslike erivajaduste peaspetsialisti Luule Tiirmaa sõnul eraldati 2005. aasta lisaeelarvega hariduslike erivajadustega õpilaste õppe- ja kasvatustegevusele 1,2 miljonit krooni, millest riik toetas lihtsustatud õppekava ja toimetuleku õppekava järgsete õppematerjalide esma- ja kordustrükke, toetatud on ka kõnearendusmaterjalide ostmist. Lisaks on käivitatud rahvusvaheline projekt õppevara koostajate koolitamiseks ja õppematerjalide kohandamiseks hariduslike erivajadustega õpilastele.
Kohandatud õppevara loomise raames on planeeritud matemaatika, loodusõpetuse ja inimeseõpetuse töölehtede koostamine. Esimesed kaks valmivad järgmise aasta suveks, inimeseõpetuse töölehed pannakse veebi augustis. “Õpetajatel on neid võimalik lähtuvalt õpilaste vajadustest muuta. Materjali komplekteerimise ja muutmise võimalus on elektroonilise variandi eelis,” selgitab Tiirmaa.
Kaja Plado sõnul pole nimetatud rahvusvaheline projekt loodud õppevara kohandamiseks, vaid puuduoleva koostamiseks. “Oleme REKK-i arusaamale kogu aeg vastu sõdinud. Projekt käivitati vastuseks meie pöördumisele, et abiõppematerjali ei ole. Nüüd tahab REKK sellest teha hoopis tavaõppematerjali kohandamise projekti, mille vastu me võitleme,” teab Plado.

Hinnad kõrged, kasumit pole
Toimetulekuõppekava (mõõduka vaimupuudega õpilased) õppekirjanduse olukorda kirjeldab Kaja Plado kui täielikku katastroofi, kuna õppekirjandus puudub kogu õppekava ulatuses. 2003. aastal anti TEA kirjastusele üle orienteerumisaine kahe tööraamatu käsikiri. Tööraamatud ilmusid Kaja Plado sõnul alles äsja. Luule Tiirmaa sõnul ostetakse välja ja suunatakse toimetulekuklassidega koolidesse ka Mare Müürsepa arendusmaterjalid.
Eelnevast koorub välja üks õpikute puudumise põhjuse tagamaadest. Kirjastused on äriühingud, kes soovivad saada kasumit. Erikoolidele mõeldud õppekirjanduse pealt on seda aga raske teenida, sest tiraaþid on väikesed, kuid õpilaste erivajadustele vastavus ajab hinna omakorda kõrgeks. Nõnda ei anna kirjastused kuigi meelsasti välja ka kordustrükke ja käsikirjad ootavad aastaid trükkiminekut.
“Vaimupuudega õpilase jaoks mõeldud õppematerjal peab olema suurema formaadi ja šriftiga, mis muudab selle mahukaks, sest lehe peale mahub vähem materjali, samuti peaks materjal olema vähemalt algklassides värvitrükis. Kõik see ajab hinna kõrgeks ja teeb kirjastustele kasumi saamise raskeks. Näiteks kirjastuse Studium välja antud eesti keele õppevara komplekt teisele klassile maksab kokku 320 krooni. Võtab ikka hinge kinni küll,” kommenteerib Kaja Plado, kelle sõnul jätkub sellest rahast vaid kirjastuse kulude katteks.
2004. aasta lõpul ministeeriumile tehtud pöördumises tõstatasid Eesti Eripedagoogide Liit, logopeedid ja hariduslike erivajaduste nõukogu õppekirjanduse puudumise kõrval ka selle trükkimisega seotud problemaatika. Pöördumises märgiti, et nii mõnelegi koolile käib õpikute ostmine kõrge hinna tõttu üle jõu, omandatakse vaid üks eksemplar, millest tehakse õpilastele koopiad. See aga vähendab õppeprotsessi efektiivsust, vähendab õppematerjali hulka ja tõstab hinda. Kaja Plado sõnul ei ole kirjastused ka kompetentsed otsustama, milliseid õppematerjale üldse vaja on. “Kirjastused ei telli, vaid üksnes annavad välja materjali, kui keegi valmis materjaliga nende poole pöördub,” ütleb Plado.
Ministeeriumi vastuses lubati luua töörühmad, kes hakkaksid õppeainete kaupa materjale koostama ja riputaksid need seejärel internetti, st tegu oleks veebipõhise õppematerjaliga. “Minu mäletamist mööda öeldi, et tegu on töölehtedega, mida ministeeriumil on odavam doteerida kui maksta kirjastustele,” sõnab Vaeküla Kooli õppealajuhataja Kersti Aasmets.

Õpetajad tehku ise
Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli õppealajuhataja Liina Õmblus, kes on ise kaasatud ühte töörühma, nimetab loodavat materjalikogu online-töövihi­kuteks. “Esialgu on tegu vaid töörühmadega ja tarbimiseks pole materjale välja pandud. Mõte on kasutada ära see töö, mida eripedagoogid on aas­tate jooksul enda jaoks teinud, et seda saaksid kasutada noored, kel pole veel materjali kogunenud.”
Pedagoogidel oleks sellisest materjalist palju abi, sest praegu kulub õppematerjali hankimiseks ja ettevalmistamiseks sama palju või isegi rohkem aega kui ühe tunni andmiseks. Töötatakse sisuliselt topeltkoormusega, noortel on materjali puudumisel koormus veelgi suurem.

Tõlkeõpik ei sobi
“Õpetaja peab tunni läbi tegema kolm korda: esmalt mõtleb, mida teha tahab, siis koostab töölehed ja alles seejärel viib tunni läbi,” selgitab Liina Õmblus. Tema sõnul jagavad Kuninga Tänava Põhikoolis vanemad kolleegid noorematega meelsasti oma materjale, toimub koolisisene vahetus. Veebilehele materjale üles panna siiski ei söandata, kriitikameel ei luba. Koolisiseselt on kõigis ainetes hakatud töölehti koondama ka Tallinna 1. Internaatkoolis. Kosejõe Koolis pole materjalide jagamine kolleegidele kombeks. Vello Saliste sõnul ei ole tegu kadeduse, vaid õpetajatöö eripäraga, kus igaüks töötab oma materjali välja ise.
Kui töölehtede veebiversiooni idee sai alguse eripedagoogide ja logopeedide pöördumisest, siis varem polnud välja pakkuda ühtegi kandvat ideed. Soovitati kasutada tõlkeõpikuid, abiõppe vanemates klassides ja toimetulekukoolis tavakooli nooremate klasside õppevara, kohandada tavakoolide õppematerjali või koostada tundideks vajalik materjal töölehtedena ise.
Suuresti ongi domineerinud viimane variant, kuid see tähendab õpetajale mahukat lisatööd. Tõlkeõpikud ei pruugi aga alati konteksti sobida, näiteks ei võimalda koostada emakeele õppevara. Tõlkimine ei ole ilmtingimata vajalik, sest Eestis on vastav oskusteave ja pädevad autorid olemas. Probleemiks on pikka aega nõudev töö ja mittemotiveeriv töötasu. “Selline õppematerjal ei sünni kabinetivaikuses. Üks õpetaja seda oma töö kõrvalt ei tee, ka teoreetik ei saa üksi hakkama. See töö peab toimuma teoreetikute ja praktikute tihedas koostöös. Oleme seadnud nõudeks, et väljatöötamise juures tuleb materjali ka praktilises koolitunnis katsetada,” räägib Kaja Plado. “Ühe aastaga seda õpikut ei tee, eelnevalt on seda vaja katsetada, täiendada, parandada, ja seejärel minna jälle uuele ringile,” selgitab loomisprotsessi keerukust Meelika Maila.
Kui töölehtede iseseisva väljatöötamise variant ei sobi pedagoogide õlule langeva suure lisakoormuse tõttu ja algupärase õppekirjanduse kirjutamine materiaalsetel põhjustel, siis materjali kohandamise puhul peituvad puudused sügavamal.

Lumememmest või suhetest
“Kui näiteks abiõppekava järgi õppivale 6. klassi lapsele anda ette tavakooli 3. klassi õpik, mis oma raskusastmelt talle enam-vähem sobib, ei ole see materjal tema jaoks motiveeriv. 6. klassi õpilane ei taha enam lugeda lumememmedest, vaid noorte suhetest jms. Teda huvitavad samad teemad nagu tema eakaaslasi tavakoolis, ainult tema elukäsitus on naiivsem. Üks-ühele vastavust siinkohal pole,” selgitab Meelika Maila.
“Nooremates klassides on materjali adapteerimine kergem, aga vanemates klassides on õpikud rasked ka tavakoolile. Nii ei saa järgida ka õpetaja Lauri soovitust teha terve rehkenduse asemel pool,” ütleb Otepää Gümnaasiumi eripedagoog, mitme abi­õppekava emakeeleõpiku autor Krista Sunts.
Osa eripedagooge näeb lahendusena uue abiõppekava kinnitamist, mis avaks tee ka õpikute koostamisele. Praegu valitsevas teadmatuses polegi mõistlik õppekirjandust toota. Siinkohal kerkib järgmine probleem.
Ana Kontori sõnul pole uus riiklik lihtsustatud õppekava see, mida on praegune abiõppekava. “Uue õppekava näol on tegu riikliku õppekava lihtsustatud variandiga, mis annab tavakooli miinimumtasandi teadmised. See on sobiv töötamiseks tasandusklassides, millega saab hiljem jätkata õpinguid kutsekoolis. Tegu on õppekavaga, mis jääb tavakooli ja abikooli õppekava vahele. Ja see vajab omakorda eraldi kirjandust, mis abiõppe õpilastele ei sobi.

Millist õppekava on vaja?
Praegu on ministeeriumi ideoloogia integreerida erivajadusega laps tavakooli, aga need katsed ei ole õnnestunud, sest tavakool ei suuda sellele lapsele tagada arenguks vajalikku keskkonda ja vaimupuudega laps jääb klassis üksi. Ka sellisele lapsele on vaja jõukohast õppekirjandust. Kerge vaimupuue tähendab, et lapse vaimne vanus ei ole vastavuses tema bioloogilise vanusega. Abikooli lõpetaja õpitegevus ja -oskused on võrreldavad 10-11-aastase lapse vastavate näitajatega. Aga 10- ja 18-aastase huvid ei saa olla kuidagi ühesugused, õpetamisel peab õpetaja lähtuma vaimse vanuse näitajatest,” räägib Ana Kontor.
Kersti Aasmetsa arvates räägitakse nn vahepealsest õppekavast seetõttu, et soovitakse varjata suurt hulka õpilasi, kes tavakoolis toime ei tule.
Eripedagoogide ja logopeedide tõstatatud õppekirjanduse puudumise probleemi hariduslike erivajadustega õpilastele on vähemalt märgatud. Olgu selle kinnitus või lisaeelarve 1,2 miljonit krooni. Selge on ka see, et erivajadustega õpilaste õppevara puudumise taga seisavad hoopis mastaapsemad probleemid. Kuni need ükskord lahendatud saavad, koostavad õppekirjandust üksnes entusiastid.
Kaja Plado sõnul saaksid abiõppe õpikutest abi ka tavakooli õpiraskustega lapsed. Õpikute puudumise tõttu kannatavad parandusõppe tundides käivad õpilased, st kannatab ka tavaõpe. Selles valguses vajaksid eripedagoogide hinnangul abiõppe õppevara 25 000 last.

Õpitulemuste välishindamine võõrkeeltes

Estinglish – kas kujutelm või tegelikkus?

Nüüdisaegse võõrkeeleõpetuse paradigma olulised dimensioonid on Euroopa kodanikuks olek ning erinevate kultuuride mõju ja mitmekeelsus kui iga inimest rikastav nähtus. Ka kõige vähesem võõrkeeleoskus on rikkus, mida on võimalik elukestva õppimise käigus arendada.

Tänapäeval rõhutatakse kommuni­katiivse kompetentsuse olulisust ningseost multikultuursuse ja plurilingvis­mi­ga. Eesmärk on kontekstuaalselt mõistetava suhtluspädevuse saavutamine, mistõttu aktsepteeritakse võõrkeele erinevaid hääldusi, dialekte jne. Peamine on suhtlussuutlikkus. Millist inglise keelt peaksime siis eesti üldhariduskoolis õpetama?
Emakeele puhtus erutab aeg-ajalt nii filolooge kui ka laiemat avalikkust. Enamasti on küsimus selles, kui suures mahus keel otseseid laene või keelemugandusi välja kannatab. Tänapäeval on eesti keele puhtuse eest muretsejate põhiline probleem inglise keele laastav mõju eesti keelele. Inglise keele pealetung meie emakeelele kui väikekeelele on paratamatus, iseasi on, kuivõrd suudame või tahame sellele vastu seista.
Juhtusin koolitrepil nägema, kuidas üks teismeline tüdruk tundi kiirustades teist kogemata müksas, misjärel leidis aset järgmine dialoog: “Oh my God, I’m sorry –- It’s OK! No problem!” Ja sõbralikult koos nad trepist üles kõndisid. Ei sõnagi kaunis emakeeles! Või 11-aastaste vestlus mingist arvutimängust rääkides: “Mine backroomi, kogu refreshi, siis saad järgmisele levelile edasi ja memberiks!” Sellelaadseid dialooge kuuleme päevast päeva igal pool.
Inglise keele õpetajad võiksid ju vaid rõõmu tunda: keeleõppe motivat­sioon on kõrge, EFL-i (English as Foreign Language/ inglise keel kui võõrkeel) olukorra asemel hakkab kujunema ESL-ile (English as Second Language/ inglise keel kui teine keel) omane keeleõpet toetav taustsüsteem, järelikult oleks õpetaja elu nagu lihtsam. Kas see on aga alati nii?
Tegelikkuses ei mõjuta mitte ainult inglise keel eesti keelt, vaid ka eesti keelel on oluline mõju meil kasutatavale inglise keelele. Üha sagedamini jõuab inglise keele tundi laps, kelle eelnevalt mittekorrektselt omandatud keelevorme tuleb hakata ümber õpetama, mis, nagu iga õpetaja teab, on raske ja vahel lootusetu ettevõtmine. Erinevatest allikatest valesti omandada on aga lihtne, sest inglise keele väära kasutust Eesti kontekstis kohtab päris sageli. Nii ei ole keeleõpet toetav taust just alati korrektses inglise keeles (muidugi on mõiste korrektne vaja eelnevalt määratleda).
Lihtne eluline näide: iga inglise keele õpetaja teab, kui raske on praegu õpetada sõna hotel õige rõhuga hääldust, sest raadiost kuuldud tuntud hotelliketi eesti-inglise segakeelsed reklaamid on kinnistanud vale häälduse. Või eesti-briti-ameerika inglise segakeelse kirjapildiga reklaamid, firmanimed jne linnapildis, telefoniraamatutes ja mujal. Muuseas, vanemate klasside õpilastele on ameerika inglise keele kursuse läbimise järel heaks ülesandeks koguda silmahakanud apsusid, mille puhul mingi asutuse nimes on segi briti ja ameerika inglise keelne kirjaviis jms.
Massimeedia mõju keeleõpetusele on paratamatu. Seda peab püüdma võõrkeeleõpetust toetama panna. Võib-olla peaksime siis vigaste vormidega leppima ja kuulutama estinglish’i sündi, et seda siis teatud inglise keele variandina aktsepteerida? Olles 1990. aastate lõpul ühes Rootsi koolis inglise keele tunnis, märkasin, et õpetaja ei pööranud teatud liiki hääldusviga­de-le üldse tähelepanu. Küsisin selle koh-ta selgitust ja õpetaja ütles, et need vead on rootslastele nii tüüpilised, et tema arvates on juba tegemist Swedish English'i ehk swinglish’iga, st rootslastele eripärase inglise keelega, mille vastu võitlemisest on ta loobunud.
Kas Eestis võib täheldada sama tendentsi? Näiteks on meile tüüpiline hammashäälikute mugandatud hääldus, sõnajärje vead jne. Kui loobuksi­me neid vigu korrigeerimast, ongi ehk varsti estinglish sündinud ja inglise keel kui lingua franca (rahvusvaheline suhtluskeel) jälle dialekti võrra rikkam. Õpilastel lihtsam ja õpetajatel mu­gavam. Haridusökonoomika kontekstist vaadates ka märgatav kokkuhoid: võõrkeeleõpetajate ettevalmistusele tehtavaid kulutusi saab oluliselt vähendada, sest kvalifikatsioon ei ole enam nii oluline. Ahvatlev mõte, eks ole? Suund sinnapoole on olnud märgatav 1990-ndate algusest, mil kii-rustades viidi A-võõrkeele õpetus 3. klassi, õpetajate ettevalmistusega aga hakati alles tagantjärele tegelema. Tagajärg oli kaadripuudus, mistõttusai suhteliselt lihtsalt ümber- ja täiendusõppe koolituste kaudu õiguse põhi-koolis inglise keelt õpetada. Kas kiirus­tamine end õigustas, on omaette tee­ma ja väärib põhjalikumat analüüsi.
Tundub, et estinglish on sündimas, meeldib see meile või mitte, protsess on käima läinud ja vaevalt see peatub. Mugandunud keelekasutus on reaalsus, küsimus on vaid selles, mil määral seda üldhariduskoolis inglise keele õpetamisel arvestama peab. Kas inglise keele õpetaja peab õpetama haritud briti inglise keelt (RP/received pronunciation), inglise keele USA varianti (GA/General American) või estinglish’i, on hariduspoliitiline otsus.
Seni on vaikimisi aluseks olnud briti RP (nagu enamikus Euroopa riikides), amerikanisme tutvustatakse vastavalt õpilaste eale ja keeleoskuse tasemele. Ilmselt püsib selline olukord seni, kuni estinglish’i hakatakse laiemalt teadvustama. See ei juhtu enne, kui üha enam hakkab ajakirjanduse veergudel silma kriipima kurioosumeid à la: “… järjekordselt showbisnise promoürituselt on Freedom Parade afterpartile tulnud reality show staar oma boyfriendiga, kelle endine macho-image on PR kaalutlustel asendunud hetkel in oleva paipoisi-lookiga.” Siis on jälle käes uute otsuste aeg.
Koolibri

Tuuli Oder,
Saue Gümnaasiumi õppealajuhataja

Aineliit koolituse vahendajana

Millega tegeleb Ameerika õpetaja Tartu Ülikooli Narva kolledžis?

Saksa keel: olla või mitte?

Liina Kink, Ingrid Urb,
Tartu Tamme Gümnaasiumi saksa keele õpetajad

Kuidas võiks areneda võõrkeelteõpetus Eesti üldhariduskoolis?

Urve Läänemets,
õppekava töörühma liige

Kuidas keelt huvitavaks teha

Mare Lillemäe,
Tallina Inglise Kolledži saksa keele õpetaja

Vene keele õpetamise kogemused

Merle Tammela,
Sisekaitseakadeemia keelekeskuse juhataja,
vene keele õpetaja

Kolmanda võõrkeele võlu ja valu

Järvi Lipasti,
Soome Instituudi kultuurisekretär

Inglise keele tasemetöödest

Meeri Sild,
Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi inglise keele õpetaja

Muudatus põhikooli inglise keele lõpueksami suulises osas

Ester Roosmaa,
REKK-i inglise keele peaspetsialist