Ära palu, annavad ise – niisugune on Nikolai Aleksejevi Mihhail Bulgakovilt laenatud olemise ja elamise juhtmõte. Aleksejev juhib kuuendat hoo­aega pea­dirigendina Eesti Riiklikku Süm­fooniaorkestrit, kes detsembris nagu Eesti Raadiogi saab 80 aastat vanaks. Eks raadios pidi miski kõlama. Eesti kunstmuusika on mõnikümmend aastat vanem. Seda mängis kõigepealt Estonia teatri orkester.

Nikolai Aleksejev (50) teab muidugi hästi, et meie süvamuusika on Rudolf Tobiasest alates ja ei tea kellega lõpetades Peterburi Konservatooriumist pärit, ehk siis et kõik meie esimesed heliloojad õppisid just seal komponeerima. Sama kehtib orkestridirigeerimise kõrgpilotaaþi kohta. ERSO endine peadirigent Neeme Järvi on Peterburi kooliga, tema järel ERSO etteotsa astunud Peeter Lilje ja nüüdne juht Nikolai Aleksejev olid mõlemad Peterburis Maris Jansonsi õpilased. Niisiis peaks Aleksejev end siin tundma nagu kala vees.
Aleksejev ütleb selle peale: “No see on ilmselge, et see nii on, ja ega ma juhatakski enam teisi orkestreid peale Peterburi Filharmoonia Kam­merorkestri ja ERSO, sest mõistame üksteist nii hästi. Nende orkestritega käiksin ka gastrollidel, nagu Jevgeni Mravinskil tavaks oli. Võõraste orkestrite ees seisis ta välismaal vaid neljal-viiel korral. Aga mina pean siiski ka teiste orkestritega väljas mängimas käima, sest muidu nad ütlevad, et ma ei suuda midagi, keegi ei taha mind jne.”

Muusik on igal pool muusik

Nikolai Aleksejevil on kaks impressaariot, üks Saksamaal, teine Hol­lan­dis. Peterburi ja Eesti muusikaelu am­muaegset kosutavat seotust arutas ta hiljuti Tallinnas Radissoni hotellis Neeme Järviga. Aleksejevi sõnul oli see haruldane juhus: dirigendid on nii liikuv rahvas, et juhtuvad harva kokku, liiatigi ühte hotelli.
Naaberlinnade seotust peab Alek­sejev nii loomulikuks, et ei tahaks sel­lest rääkidagi. Tudengipõlves, juba esimesest kursusest alates istusid nad ikka õhtuti rongi, et päev Tallinnas veeta ja õhtul tagasi sõita. Oli vahva!
ERSO peadirigendina viibib ta nüüd Eestis keskeltläbi üheksa nädalat aastas. Tänavu käis isegi Kuressaares, kus meie sümfooniaorkester oma aegade algusest varem kunagi ei olnud esinenud, küll aga oli Aleksejev jõudnud seal juba kaks korda puhata.
Selle kohta, kuidas käis elu meil siin ja neil seal Venemaal, kui me veel Nõu­kogude Liidus olime, ütleb Alek­sejev: “Pean tunnistama, et see oli minu meelest nii ammu, et ma ei mäletagi sellest õieti midagi. Vahel tundub mulle, et seda riiki ei ole olemas olnudki. No ja kui te nüüd tahtsite omapäi elada, siis elage, mis minu­sugusel selle kohta ütelda peaks olema. Ega Peterburi intelligents ole teie enese­määramise üle tõsimeelselt probleemitsenudki. See on teie õigus ja olgu nii!”
Venemaal satub Nikolai Aleksejev mõnikord Eestit esindama. See on siis, kui tuleb jutuks, et ta juhib ERSO-t. Küsitakse tavaliselt ikka ühte ja sedasama: “Kuidas nad seal venelastesse suhtuvad?” “Mina ütlen ikka, et suhtumine läheb kogu aeg paremaks, ja ma kuulen Tallinnas tõesti ilusat vene keelt nüüd rohkem kui mis tahes teises mittevene linnas.”
Aleksejevi sõnul töötab muusik igal pool ühtemoodi, olgu USA-s, Lääne-Euroopas, Venemaal või Eestis. Ega seal suurt vahet ole, kas oled külalisdirigent või peadirigent. Mõnikord peatab dirigent mängimise ja küsib muusikutelt, kas nad ikka teavad, mida ta ütelda tahab, ja siis oma orkester ütleb, et teavad.
ERSO on meil peaaegu mononatsionaalne, enamik on pillimängu õppinud Eestis. Aleksejev selles probleemi ei näe. Kõik tuleb nii ehk teisiti Saksamaalt, dirigeerimiskunst, aga ka näiteks Leopold Aueri viiulimängukoolkond on jõudnud Sak­samaalt Peterburi ja sealt edasi Eestisse. Maailmakuulus Jascha Heifets oli Aueri õpilane just Peterburi Konservatooriumis. Nii jõuti juutide pillimängukoolkondade toetamiseni selles koolis. Ka rektor Aleksandr Glazunov aitas sellele jõudsalt kaasa. Kas ehk ka Aleksejevis on seda verd?
“Ei ole,” ütleb peadirigent, aga kinnitab, et tal on palju sellest rahvusest sõpru. Ühes varasemas intervjuus on ta öelnud, et kui muusik musitseerib, ei ole ta üldse mingist rahvusest. Kõik on a priori kosmopoliidid.

Muusikuks vanemate otsusel

Aleksejev tunnistab, et pole oma elus suurt midagi otsustanud. Vanemad panid poisi kuulsasse koorikooli, mis on tegutsenud juba Peeter I päevist, koolitas kirikutele laulupoisse. Aleksejevi ajal sai seal 7. klassist alates ka koori dirigeerimist õppida. Õpetaja Lilia Lopatina arvas siis, et Aleksejevile sobiks orkestri dirigeerimine rohkem. Tema vanem vend mängis siis ja on nüüd juba üle 40 aasta mänginud Maria Teatri orkestris kontrabassi.
Perest veel. Nikolai Aleksejevi poeg Maksim (29) on samuti dirigent, juhib Peterburi Konservatooriumi ooperi­stuudiot, mis Maria Teatri kõrval ka iseseisva ooperimajana tegutseb. Noorem poeg Artemi (22) on tudeng, õpib kontserdielu korraldajaks. Abi­kaasa Nina on lõpetanud Peterburi Konservatooriumi kooridirigendina, õpetanud teisi dirigente, kuid nüüd tegutseb pelgalt abikaasana. “See on väga raske amet – olla piksevarras, kes kõik mu stressid ja depressioonid ära maandab,” kiidab Aleksejev naist.

Nii palju muusikat

1982. aastal võitis Nikolai Aleksejev Herbert von Karajani nimelise rahvusvahelise dirigentide konkursi. Oli võidukas ka Vaclav Talichi nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil Prahas ja samasugusel võistumängimisel Tokyos. Pärast Karajani konkurssi ei olnud tal kodulinnas algul õiget tööd, leidis selle lõpuks 150 rubla eest kuus dirigendi assistendina.
Kolm aastat elas Aleksejevite pe­re Zagrebis, kus Nikolai Aleksejev juhatas taasiseseisvunud Horvaatia sümfoonikuid. Sõda seal oli just lõppenud, jälle rääkisid muusad.
2001. aastal oli Moskva Suurel Teatril plaanis kutsuda Aleksejev oma peadirigendiks, aga ERSO jõudis oma pakkumisega mõne kuu võrra ette. Nüüd on nii, et kevaditi, kui hooaeg lõpeb, hääletavad ERSO orkestrandid, kas nad tahavad Aleksejeviga jätkata. Orkestri direktor Andres Siitan selgitas Õpetajate Lehele, et nii see tõesti käib, aga hääletustulemusi ei avalikustata, ka peadirigendile mitte.
“No kui nad juunis midagi sandisti ei ütle, töötame edasi,” nendib Aleksejev ise ja just siinkohal tsiteerib Bulgakovit, kes ei soovitanud kunagi midagi paluda. Kevadet ootab Nikolai Aleksejev erutatult hoopis teisel põhjusel. Ta tahab mais ERSO ees esimest korda elus Gustav Mahleri 8. sümfoo­niaga välja tulla, ja mitte ainult üks kord. “Eks sellega saab kogenud inimene ikka hakkama, aga tahaks, et oleks asja Mahlerit veel teine ja kolmas kordki dirigeerida.” Mahleri Kaheksas on kolossaalne, oratoriaalne teos, um­bes nagu Lev Tolstoi “Sõda ja rahu” romaanimaailmas, ütlevad muusikakriitikud.
Aleksejev ütles Tallinna tulles küll, et ärgu oodatagu siin pelgalt vene muusikat. Aga ometi on üks arvustaja kirjutanud, kui suurepäraselt tal Tšaikovski kurvameelne 6. sümfoonia Eestis välja on tulnud. Vene muusikat dirigeerinud “kõige suuremal venelasel” Jevgeni Svetlanovil kukkus Tšaikovski 6. sümfoonia ükskord Tallinnas nii hästi välja, et ERSO pilli­mehed lahkusid kontserdilt, eriline helk silmis. Mis sellistel puhkudel siis veel dirigentidega toimub, kuidagi peab ju ka pärast kontserti edasi elama? Selle peale ütleb Aleksejev, et see lõputu läbielamine, katarsis igal kontserdil on vene koolituse eripära. Läänes on palju mehi, kes ei mäletagi, mida äsja ette kandsid. Võtavad asja rahulikult. Venelane “sööb” iseennast, ta kohe ei saa teisiti, sest teda on nii kasvatatud.

Heli võnge õhus

“Olen Läänes näinud palju muusikuid, kes on pärast iga kontserti õnnelikud ja magavad hästi, aga venelased on teisiti programmeeritud, ei saa ka pärast õnnestunud kontserti suikuda, muudkui mõtlevad, mis oli või ei olnud. No mis seal ikka oli? Heli võnge õhus,” ütleb Aleksejev. Kuid tunnistab, et ta küll ei õpeta enam teisi muusikuid, aga kui õpetas, siis ikka nii, et peavad võnkuma. Mis sa saad parata!
Aleksejevi arvates kätkeb dirigent endas kogu elukogemust, mitte ainult musikaalset. Ja kui see 6. sümfoonia Svetlanovil Tallinnas nii hästi välja tuli, siis küllap oli see tal umbes 300. kord seda dirigeerida. Oli juba kosmosega ühendusse astunud.
Dirigendid on Aleksejevi meelest veel selles mõttes isemoodi inimesed, et ei saa oma tööd kodus omaette teha. Ikka peab hulk inimesi kokku tulema. Ja mõnikord on see tõeliselt tappev. Järgmisel hooajal pakuti Aleksejevile Hollandis sedasama Tšaikovski 6. sümfooniat viis korda järjest ette kanda. Selle peale ütelnud ta, et ei saa soostuda: “See olnuks enesetapp!”

Muusikutest sõbrad Eestis

Aleksejev räägib, et Tallinnas kuuluvad ta lähemate sõprade ringi eelkõige dirigendid Arvo Volmer ja Vello Pähn, seda enam, et mõlemad on Peterburis koolitust saanud. Aleksejevi dirigeerimisel on siin kõlanud Eino Tambergi, varsti kõlab Erkki-Sven Tüüri muusika. Aleksejev ütleb, et kui ERSO-l on kohustus siin loodud muusikat ette kanda ja tema kui peadirigent saab valida, mida nimelt, valib ta need teosed, mis on head. Jutt on siinkohal eranditult kontserdielust, mille kavandamisel ei ole vaja mõelda muule kui publikule. Ajaloo jaoks salvestamine on erijutt. Nikolai Aleksejev ja Lepo Sumera olid sõbrad. Viimase muusikat tahaks ikka veel mängida. Kas ka Eestist kaugemal?
“See ei ole niisama lihtne, sest Läände kutsutakse mind juba paika pan­dud repertuaari peale. Neeme Jär­vi dirigeerib kogu maailmas edukalt Eduard Tubinat, aga selleks peab olema Järvi. Minul kui dirigendil nii suurt autoriteeti Läänes veel ei ole,” tunnistab Aleksejev.
Küsimusele, kas viie hooajaga on ERSO ja peadirigendi suhetes midagi muutunud, vastab Aleksejev, et kasvanud on tema rahulolematus nii iseenda kui ka orkestriga. “See on normaalne, sest kui keegi jääb endaga rahule, on muusikal lõpp. Siis peab kuskile mujale minema ja muud mängima.”

Näiline ja tegelik

ERSO peadirigent Peeter Lilje oli 43-aastane, kui siit ilmast lahkus. Mis oleks võinud olla? Nikolai Aleksejev mäletab hästi Peetri Euroopa turneed Jevgeni Mravinski orkestriga ja kinnitab, et Liljest oleks saanud maailmanimega inimene. Läks teisiti. Lilje kurvameelsusekoh­ta ütleb Aleksejev, et see võis nii näida, nagu Aleksejevitki peavad kurvameelseks need, kes teda hästi ei tun­ne. Sõbrad teavad, et ta on lõbus inimene. Veel ütleb Aleksejev, et keegi ei saa mingi plaadistuse järgi teada, mis ta tegelikult on, kui ei tule tema kontserdile.
Aleksejevi kontserte on Eestis alla kümne aastas. ERSO sünnipäeva tähistatakse piduliku kontserdiga 20. detsembril. Sünni õige päev on 18. detsember 1926, mil Hugo Schütsi trio Eesti Raadios esimest korda esines. Seejärel ansambel muudkui kasvas, kuni sai kõige tähtsamaks meie vaimuelu edendanud orkestriks.

Ööbimisega rabaretk ehk Loodusseaduste kahjulikust mõjust

Mulle helistas mu Peipsi-äärne sõbranna, kes jutustas värvikalt, mis temaga jõhvikaretkel juhtunud. Loo, eriti traagika ja koomika piiril oleva, värvikas keeles ja emotsioonirikkalt jutustatud loo ümberjutustamine on tänamatu töö. Ent üritan siiski.
Taustast nii palju, et Külli on mu ülikooliaegne ühika toakaaslane, lõpetas ajaloo, on minust aastakese noorem (seega 62-aastane), väga hea tervisega ning suure kultuuri- ja poliitikahuviga Ida-Virumaad siiralt armastav inimene. Külli poeg on Tartus politseinik.
Külli tunneb oma kodukandi metsi, soid ja rabasid nagu oma taskut. Tema naabrid on selles pisikeses Peipsi-äär­ses külas enamikus üle 80 aasta va­nad, naabri Manda isegi 92, aga saavad kõik endaga veel ise hakkama, on elualtid ja terased ehk, nagu Külli ütleb: “Need tsaariaegsed elavad meid kõiki üle!”
Niisiis, Külli kuulis raadiost Fred Jüssi loodussaadet sügisese raba ilust, vaikusest, häältest. Eriti öösel. Eriti kuuseokstest ise tehtud onnis, mille “katusest” tähed kätte paistavad. “Ta rääkis selle nii ahvatlevaks, et ma otsustasin kuuldu enda peal ära proovida. Varitsesin välja imekauni sügisese õhtupooliku, võtsin kaasa kaks korvi ja terava noa, kargasin ratta selga ning väntasin rappa.
Jätsin ratta rabaveerele ja korjasin ühe korvi jõhvikaid täis. Viisin selle ratta juurde, kui juba hämardus, ning läksin sügavamale rappa onni tegema.
Fred Jüssi on ikka geniaalne – öise rabavaikuse ja -häältega ei saa mitte midagi võrrelda: täielik kaif! Ja okstest onn on tõepoolest soe ning turvaline! Ainult öösel vastu hommikut lasi keegi hull rakette ja paugutas rabas. Kuradi salakütid, mõtlesin mina, nüüd korraldavad juba öiseid jahiretki kah,” räägib Külli.
“Ärkasin kella poole kaheksa paiku, korjasin teise korvi marju täis ja sõitsin ülimas rahulolus koju.
…ja siis läks lahti! Keegi teadis, et ma pärastlõunal rappa läksin, keegi oli märganud, et ma polnud ööseks koju tulnud, ja üks naabritest helistas Kustile Tartusse – ema kadunud! Eks need raketid, mida ma öösel salaküt­tide salajahiks olin arvanud, olid õhku lastud hoopis minu auks. Kogu Ida prefektuur oli jalule aetud. Oh, issand, kuidas ma koju jõudes sõimata sain!
Aga ikkagi – elagu Fred Jüssi! – see öine rabaelamus tasus kõik kuhjaga!” lõpetab Külli oma jutustuse.
Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et õpetajad räägiksid kas või sellesama loo näitel oma õpilastele, et olgu noor või vana inimene – kui minnakse loodusretkele, marjule, seenile või lihtsalt väliööbimisega seiklema, peab alati kellelegi ütlema, mis plaanis on, et poleks asjata pabistamist.
Praegu on just selline aastaaeg ja ilmastik, mil rabad ahvatlevad jõhvikalisi. Minge siis pigem mitmekesi või kodustele kindlalt teatades. Tänavu on juba üle kuuekümne korra tulnud metsadesse eksinud seenelisi-marjulisi otsida. Linnastumisega seoses on inimeste loodustaju ning -märkide tundmine kahanenud, pilvealuse ilmaga on aga ka teadjal inimesel orienteerumine keeruline.

Lapsed ruttavad kooli. Kärarikas seltskond sibab kiiresti mööda külatänavat, vaatamata, kas autodele jääb liiklemiseks ruumi või ei. Signaalitav autojuht saab korraks vaba tee, edasi on kõik jälle vanaviisi. Mida lähemale koolile, seda uljamad ja kärarikkamad on tulijad. Siin-seal kajavad hõiked, tervitused, ebatsensuursed väljendid. Kooliõuel kära pisut vaibub, kuid siingi on kuulda üht-teist, mis kõrva riivab.

Kooli kiirustab ka õpetaja. Kohtab külatänaval vanamemme, teretab. Kuulab kaebust, et lapsed on ebaviisakad, püüab leida vastust küsimusele, miks kool lapsi ei kasvata, ning ruttab murelikult tööpostile.

Enesehinnang ja tegelikkus

Algab tööpäev. Ikka lipsab klassiuksest sisse mõni hilineja. Ikka on kellelgi midagi koju ununenud, koduülesanded unarusse jäänud. Ikka peab õpetaja mõne määrdunud vihiku vastu võtma.
Ootamatult ilmub mõni abiotsija, keegi, kes rusikavõitluses alla jäi või keda lihtsalt narriti. Ärritunud osalised ei ole pädevad tunnistusi andma, tuleb ära kuulata pealtnägijad.
Keset päeva hiilib poistekamp koo­li territooriumilt ära, puude varju. Tagasi tullakse suitsulõhnalisena. Päeva lõpul vedeleb siin-seal pabereid, näts on leidnud koha tooli all, pingile on ilmunud kriipsujuku jne.
Väsitava koolipäeva lõpul kiirustavad kõik koju. Bussi astujad ajavad küünarnukidki õieli, valmis koha eest trügima. Külatänaval kuuleb jälle ebatsensuurseid väljendeid, hõikeid, naeru ja kilkeid.
Kas tuleb tuttav ette?
Kui heita aga põgus pilt arenguvestlusel täidetud enesehinnangulehele, avaneb sootuks teistsugune pilt. Laps on selle järgi otsustades suisa pühak.
See vastuolu ajendas koostama põhjalikke, käitumise ja hoolsuse kriteeriume arvestavaid enesehinnangutabeleid kõigile õpilastele. Eesmärk oli saada vastus, kuidas lapsed hindavad oma käitumist ja hoolsust ning kuivõrd õpetaja hinnang kattub lapse arvamusega endast. Analüüsida töö- ja sotsiaalseid oskusi, mis on hoolsuse ja käitumise hindamise aluseks.
Uurimuses “Käitumise ja hoolsuse hindamisest” osales Mikitamäe Põhi­kooli 91 õpilasest 84, neist 42 tüdrukut ja 42 poissi. Küsitletute hulgas oli 24 esimese kooliastme õpilast (11 tüdrukut ja 13 poissi), 30 teise kooliastme õpilast (18 tüdrukut ja 12 poissi) ning 30 kolmanda kooliastme õpilast (13 tüdrukut ja 17 poissi).
Õpilased täitsid anonüümsed enesehinnangutabelid, märkides väidete järel olevasse lahtrisse “alati”, “sageli”, “mõnikord”, “mitte kunagi”, “x”. Klassijuhatajad selgitasid esimese kooliastme õpilastele väited lahti.
Selgus, et kõige suurem erinevus õpetaja ja õpilase hinnangus tekkis käitumise hindamisel.

Püüavad meele järele olla

Õpetajate hinnangul on tüdrukutest 88% eeskujuliku käitumisega, õpilastest ise arvas nii 62%. Põhjus on lihtne: tüdrukud suudavad koolis oma tegelikku “mina” varjata. Nad püüavad olla õpetajale meele järele ning oma tundeid mitte välja näidata –ja seda kõike üsna osavalt. Väärib märkimist, et mõned tüdrukud kasutasid tabelis märget “kodus”.
Õpetajate hinnangul on 7% tüdrukutest hea käitumisega, õpilased ise hindavad end 28% hulka. Et tüdrukud on osavad laveerijad, peab õpetaja hea käitumisega õpilast tihti eeskujulikuks.
Kõige rohkem kattusid rahuldavad ja mitterahuldavad käitumishinded. Õpetajate hinnangul on 4% tüdrukutest rahuldava ja 0% mitterahuldava käitumisega, õpilastest hindas oma käitumist nii vastavalt 6 ja 1%.
Tüdrukud kasutavad ähvardusi, ebameeldivaid väljendeid, kiusa­vad teisi õpetaja eest varjatult. Enese­hin­nangulehelt on võimalik sellist käitumist välja lugeda. Õpetaja paneb halba käitumist tähele üksnes juhul, kui tüdruk julgeb negatiivseid emotsioone välja näidata.

Poisid hindavad end üle

Õpetajate hinnangul on 26% poistest eeskujuliku käitumisega, poistest hindas oma käitumist nii 45%. Siin võib olla põhjuseks kodune mõtlemisviis: vanemad peavad käitumisnormidest kõrvalekaldumist poisi puhul normaalseks, tüdruku puhul mõeldamatuks.
Õpetajate hinnangul on poistest 21% hea käitumisega, õpilaste hinnangul 32%. Poisid rikuvad oma käitumishinde ära “mehelikkuse” näitamisega. Kaaslastele avaldab muljet, kui poiss julgeb labasusse kalduda, õpetaja teeb aga sellest oma järeldused. Õpetajate hinnangul käitub 35% poistest rahuldavalt ja 16% mitterahuldavalt. Poistest arvab nii vastavalt 16 ja 4%.
“Mehelikkuse” vaimus kasvatatud poisi käitumine on kõrvaltvaatajale rahuldav. Poiss ise end nii madalalt ei hinda, sest see, mida ta teeb, pole tema arvates pahe. Ta on ju poiss! Mitterahuldava käitumishinde põhjustavad suitsetamine, põhjuseta puudumised, vargused, kiusamised, kaklemised. Libedale teele sattunud poiss kahjuks seda nii lihtsalt ei tunnista.
Hoolsuse hindamine on konkreet­sem. Lohakus paistab soengust, riietest jne. Lohakas töössesuhtumine jätab jälje vihikuisse, lauaplaadile, toob kaasa halvema õpitulemuse. Lapsedki hindasid oma hoolsust objektiivsemalt kui käitumist.
Õpetajad hindavad 59% tüdrukute hoolsust “eeskujulikuga”, õpilastest teeb seda 48%. Tõepoolest, tüdrukud on usinad, vahel isegi ülipüüdlikud, et õpetajale ja vanematele meele järele olla.
26% tüdrukutest teenib õpetajatelt hoolsuse hindeks “hea”, sama hinde vääriliseks peab end 33% tüdrukutest.
Kõige enam kattusid rahuldavad ja mitterahuldavad hoolsushinded. Õpetajate meelest on 12% tüdrukute hoolsus rahuldav, 2%-l mitterahuldav. Õpilastest hindab end samamoodi vastavalt 15% ja 3%.

Hooletusse jäetud

Esimeses kooliastmes saab hoolsuse hinde tegelikult oma järeltulija eest hoolitsev vanem. Kuid eks seegi paneb aluse lapse edasisele käekäigule.
Õpetajate hinnangul on 19% poistest eeskujulikult hoolsad, poistest peab end selliseks 35%. Nende jaoks on kõik nii, nagu olema peab. Poiss lihtsalt ei ole sündinud ülipüüdlikuks meeltmööda olijaks. Tal on teisigi asju, millele tähelepanu pöörata.
Õpetajad hindavad 24% poiste hoolsuse heaks, poisid ise hindavad end 31% hulka.
Kõige enam kattusid rahuldavad hinded. Õpetajate hinnangul on 28% poistest rahuldava hoolsusega, poistest arvab enda kohta sama 26%.
Kõige suurem erinevus ilmnes mitterahuldava hoolsushinde määramisel. Õpetajate hinnangul on 28% poiste hoolsus mitterahuldav, õpilastest arvab enda kohta seda vaid 7%. Mitterahuldava hindega hinnatud on vanemate poolt hooletusse jäetud õpilased, kel puudub kodu igasugune tugi. Neil lastel on teist laadi mured, hoolsuse nõudel on tühine roll.
Põhjalikke enesehinnangutabeleid koostades olime veendunud, et meil on lõpptulemus sama hästi kui teada: laps ei tunnista oma vigu, hindab end tublisti paremaks, kui õpetaja seda teeb. Saime suure üllatuse osaliseks. Tütarlapsed hindasid nii oma käitumist kui ka hoolsust õpetajast madalamalt. Sootuks vastupidi toimisid poisid, pidades end parema hinde vääriliseks. Mõtlemapanev, kas pole?

Metsa õppima

Tänavu mais alustasid Tallinna Ühisgümnaasium ja Vardi Era­metsa­keskus koostööd eesmärgiga pakkuda vaheldust rutiinsele õpitööle, praktiseerida õues õpet, tutvustada õpilastele metsa hooldust, kaitset ja metsloomade toitmist, õpetada nad metsa istutama.

Kogu tegevus toimub Vardi Erametsa­keskuse juhataja Taavi Ehrpaisi käe all tema erametsas. Taavi Ehrpais ehitas paar õppeklassi (ühe tammikusse, teise segametsa), kus pingid-lauad ja grillimiskohad paiknevad amfiteatri sarnaselt.

Igas kuus üks klass

Üks õppeklass on katusealusega, nii et tunnid ei jää ära ka siis, kui vihma sajab. Kuni detsembrini saab üks klass kord kuus käia metsas õppimas.
Projekti ette valmistades arutasime, millistele klassidele õues õppimise võimalust pakkuda. Leidsime, et piiranguid pole vaja teha, osa võivad võtta kõik õpilased 1.–12. klassini. Detsembris lähevad näiteks 1. ja 12. klass koos koolile jõulukuuske otsima.
Õues saab õpetada loodusõpetust, kodulugu, geograafiat, bioloogiat, ajalugu, kirjandust, muusikat, tööõpetust, aga ka matemaatikat ja keemiat. Väga huvitavaks võivad kujuneda integreeritud tunnid. Aga tähtis on ka võimalus looduses lõõgastuda, lihtsalt puhata.

2500 mändi kasvama

Mais, kui ühisgümnaasiumi õpilased esimest korda metsa läksid, oli eesmärk istutada 2500 männitaime, tutvustada metsatüüpe ja niite, rääkida metsa istutamise reeglitest ning hooldusest.
Metsa käis istutamas 10.a klassi 25 õpilast. Maapind oli ette valmistatud, töövahendid olemas. Taavi Ehrpais näi­tas, kuidas männitaim mulda pista.
Esialgne hirm, et linnanoored suhtuvad töösse ükskõikselt, kadus peagi. Õhuke mullakiht ja kiviklibune aluspind tegid istutamise küll raskeks, aga keegi ei virisenud ega jätnud tööd pooleli.
Mändide istutamisele kulus neli tundi. Pärast väikest puhkust käidi eri tüüpi metsades ja niitudel, kus Taavi Ehrpais õpetas noori muu seas ka loomajälgi tundma.
Septembris käisid 2.b klassi lapsed õpetaja Rita Tõkkega metsas tudeerimas. Eesmärk oli läbi viia integreeritud loodus- ja tööõpetuse tund ning vaadata metsahooldust.

Lastele meeldib

Kohale jõudnud, lasime lastel end kõigepealt välja elada, alles siis algas metsaretk. Taavi Ehrpais näitas lastele mändi, kuuske, pihlakat, tamme, kaske ja teisi puid ning rääkis, mida neist toodetakse. Õpilased nägid raielanke ja seemnepuid, parajasti käsil olevat hooldusraiet, said teada, mis on sanitaarraie jne. Huvitav oli jälgida, kuidas lapsed suure huviga lehti ja sammalt katsusid. Mõnele meeldis lihtsalt pulgaga mullas sonkida, mõni nuusutas õhinal sügisese mulla, seente ja sambla lõhna. Oli näha, et see tegevus neile meeldis. Keegi ei jooksnud kaugele ära, kõik tajusid hästi, et tegemist on tundmatu kohaga. Jalutuskäik lõppes metsavendade punkri juures, kus tekkis sundimatu arutelu metsavendlusest.
Pärast loodusretke andis õpetaja Rita Tõkke loodusõpetuse tunni. Kinnistati teadmisi Eestis kasvavatest puudest, täideti töövihikuid, vastati viktoriiniküsimustele. Tund läks sujuvalt üle tööõpetuseks. Samblast, marjadest ja okastest valmistati kodust kaasa võetud traadi abil siil.
Aktiivne õpe kestis kaks tundi, siis asuti vorstikesi grillima. Päev õnnestus täielikult ja meeldis lastele väga.

Marika Plooman,
TLÜ Akadeemilise Raamatukogu
turundusteenistuse juhataja, projektijuht

Kümme aastat Võru Järve Kooli

1992. aastal tehti põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse täiendus, mis andis kõigile kooliealistele lastele võimaluse kooli minna. Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi juures avati arendusklass, kus alustas õpinguid kaheksa vaimupuudega õpilast. 1. septembrist 1996 on vaimupuudega õpilastel oma kool – Võru Järve Kool.

Arendusklassi õpetajad – eripedagoog Eve Morel, logopeed Silvi Timpka, eriväljaõppega muusikaõpetaja Eha Haak – ja kasvataja Tiiu Kabun tõestasid sellise õpetuse vajadust. Üha rohkem vanemaid soovis oma puudega last kodust välja tuua ning kooli panna. Samas pidasid vanemad oluliseks, et lapsed saaksid kodunt kooli käia nagu tavakooli õpilased. Vajadus toimetulekukooli järele oli suur.
Võru Linnavalitsus eraldas 1. augustil 1996 koolile halvas seisus lasteaiahoone. Sisustuseks olid mõned lasteaia mööbliesemed, abiga saadud 20 koolilauda-tooli. Kõige tähtsam – eripedagoogid, abiõpetajad, abitööjõud –oli aga olemas. Aega oli vähe, kuid abilisi ja toetajaid piisavalt. 1. septembril avasime remonditud ja hädavajalikuga sisustatud Võru Järve Kooli, kus kolmes klassis asus õppima 18 vaimupuudega õpilast. Praegu on koolis kuus klassikomplekti ja 40 õpilast.

Vanemad usaldavad spetsialiste

Kümme aastat ei ole kooli elus kuigi pikk aeg. Kuid ka selle ajaga on üsna palju muutunud.
Kõige olulisemaks pean, et puudega lapse vanem ei pea hirmu ja südamevalu tundma, sest tema lapsel ei ole võimalik kooli minna. Mitte kellelgi ei ole enam õigust tunnistada kooliealist last õpetamatuks. Võrumaal on piisavalt head eriõppe võimalused, mis tähendab, et enam ei kasva peale õpetamata erivajadustega noori.
Suhtumine on sedavõrd muutunud, et vanemad soovivad üha enam teada, kust saada professionaalset abi, kuidas kasvatada vaimupuudega last. Julgevad avaldada oma lapse vajadustest lähtuvalt soove ja teha ettepanekuid.
Loomulikult ei ole kooli võimuses kõiki soove täita. Meile tuuakse vaimupuudega lapsed, kool ei saa seda olematuks muuta. Meie ülesanne ja soov on õpetada lapsevanemaid oma last mõistma ning selle probleemiga elama. Väga oluline on, et vanemad on hakanud aru saama aktiivse tegevuse olulisusest laste arengule ja usaldavad koolis töötavate spetsialistide arvamusi. Samas on teatud valdkondades (meditsiin, arenguvõimalused eri diagnooside puhul, eripärane käitumine jne) tekkinud suur vajadus vanemaid koolitada. Ka pedagoogid vajavad parima tulemuse saavutamiseks pidevalt täiendusõpet.

Abistajaid on jätkunud

Kümne aastaga on suuresti muutunud kooli õpi- ja töökeskkond. Oleme remontinud koolimaja, rajanud juurdeehitise, ostnud sisustust ja soetanud koolile tänapäevaseid õppevahendeid. Seda kõike tänu projektidele ja headele toetajatele.
Meid on aidanud Hollandi Fondide Ühendus, Taani Sotsiaalministeerium, Taani Suursaatkond Tallinnas, Põhja­maade Ministrite Nõukogu, Norra Raufoss ja District Rotary klubi, Eesti Saksa Selts Saksamaal, Võru sõpruslinna Bad Segebergi Linnavalitsus ja Võru linna teenetemärgi omanik Jörg Spech, Landskrona Linnavalitsus ja Emaijlskola tolleaegne direktor Sigbritt Paulander, Alavuse Eriameti­kooli juhataja ja Võru linna teenete­märgi omanik Kari Aholainen, Ees­ti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Puuetega Inimeste Fond, Tiigrihüppe sihtasutus ja loomulikult kooli omanik, Võru Linnavalitsus. Lisaks palju väiksemaid toetajaid.
Nüüd on raske isegi ette kujutada seitsme õpilase õpetamist kümnel ruutmeetril, muusika- ja klassitundide andmist ning söögivahetundide korraldamist ühes ruumis. Aga nii oli veel kolm aastat tagasi.

Iga õpilane areneb erinevalt

Muutunud on ka sisuline töö. 1999. aasta detsembris kinnitas ministeerium toimetuleku riikliku õppekava. Kuigi see osutus paljudele õpilastele raskeks, on see siiski alusdokument, millest juhindusime kooli õppekava koostamisel.
Pärast juurdeehitise valmimist paranes märgatavalt töö koordineerimine. Kooliarendusprojektide tegevused muutusid mitmekesisemaks. Ehitasime välja muusikateraapia toa. Sisustasime raamatukogu, mille kasutust püüame muuta aktiivsemaks nii õpilastele kui ka vanematele.
Kooli esmaülesanne on õpilaste õpetamine ja arendamine. Selleks tuleb kasutada väga erinevaid meetodeid, sest iga õpilase areng ja arusaam on erinev. Osa õppetööst toimub klassis laua taga, osa väljaspool kooliruume (linnas liiklemine, poes käimine, teatri ja kino külastamine, päästeameti, pesumaja, postimaja jt asutuste tööga tutvumine, liinibussiga sõitmine jne). Kehalise kasvatuse tunnid on Väimela ujulas, uues spordikeskuses, Kubija ja Haanja suusarajal. Osaleme Eesti Eriolümpia võistlustel ja esineme üritustel muusikaliste lugudega.
Tulemuslik on olnud koostöö haridus- ja teadusministeeriumiga. Meie taotlusel suurendati haridusraha koefitsienti, pikendati vaimupuudega õpilase põhikoolis õppimise aega kolme aasta võrra. On märkimisväärne vahe, kas minna kodust kutsekooli 16- või 19-aastasena. Seda võimalust ei tohi alahinnata.
Üks heategu päevas
Kooli areng on olnud kiire. Seda tänu võimalustele näha arenenud riikide vaimupuudega laste ja täiskasvanute toetamise süsteemi ning õppida nen­de kogemustest. Meie ülesanne oli ja on ehitada saadud kogemuste põhjal üles vaimupuudega lapsi toetav süsteem.
Seoses kooli 10. aastapäevaga andsime välja ka esimesed trükised. Bro­šüür “Käsikäes on meie edu võti” on mõeldud nii lapsevanematele kui ka vaimupuudega laste ja noortega tegelevatele asutustele ning organisatsioonidele. Loodame, et see toimetulekuõpetusest ülevaadet andev infovihik aitab abivajajaid paremini mõista.
Brošüür “10 aastat toimetulekuõpet Võrus” sisaldab koolijuhi, pedagoogide, hoolekogu liikmete ja lapsevanemate artikleid. Neid lugedes võtke pisut mõtlemisaega.
Mida soovida toimetulekukoolile edaspidiseks¥ Erinevalt teistest koolidest soovin, et meie abi vajaks vähem lapsi. Mida vähem on erivajadusega õpilasi, seda õnnelikumad me oleme. Soovin, et kõigil jätkuks tahet suhtuda mõistvalt ning toetavalt meie keskel elavate vaimupuudega inimeste tegemistesse. Kollektiivile soovin jõudu ja tahtmist selliste lastega töötada ja vanematele aktiivset tegelemist puudega lapsega. Ahastus siin ei aita. Laps vajab vanemat tugevana.
Ärgem unustagem igapäevases kiires elutempos endast nõrgemaid. Uskuge, kui olete teinud ühe heateo päevas, on päev korda läinud.

Eesti Rahva Muuseum – minevikust tulevikku

Kui Vene sõjavägi Raadilt välja läks, peeti algul plaani rajada sinna Tartu rahvusvaheline lennuväli. Samal ajal planeeriti muuseumi uut peahoonet kesklinna. Siis aga ei leitud lennuväljale ikkagi rahastajat-arendajat ning muuseum sai taas krundi oma kasutusse. Ja vaatamata ajakirjanduslikele pisiskandaalidele uue maja projekti ümber, töötavad ERM-is kõik selle valmimise ootuses.

Raadi krunt on suur, seal paiknevad muuseumi puidu- ja filmihoidla, vanasse mõisakompleksi tulevad veel metalli- ja keraamikahoidlad. Mõisa peahoone on konserveeritud. Selle võimaliku ülesehitamise küsimust pole veel otsustatud, riigi prioriteet on praegu muuseumi uus maja.

Uue maja ootuses

Teatavasti võitis muuseumi uue maja konkursi projekt, mille autorid on itaalia päritolu arhitekt Dan Dorell, Liibanoni päritolu Lina Ghotmeh ja Jaapani päritolu Tsuyoshi Tane. Muuseumi peahoone on tulevikus 70 m lai ja 350 m pikk. Sellel on kaks sissepääsu, üks linna ja teine valla poolt. Tavakülastaja ei pea kunagi kogu hoonet läbi käima – enamiku sellest moodustavad kogud. Külastajatele jäävad hoone mõlemasse otsa avalikud tsoonid, mis on siiski omavahel ühendatud. Peahoonesse tulevad eesti kultuuri ja soome-ugri rahvaid käsitlevad püsinäitused ning 2500 ruutmeetrit ajutiste näituste pinda. Nii on võimalik tuua ka mujalt maailmast Eestisse suuri näitusi, tutvustamaks põnevaid kultuure ja rahvaid.
Väljaarendamisel on hariduskeskus, mille ruumid jäävad peasissekäigu poole. Samas küljes paiknevad konverentsisaalid, mida on võimalik hariduskeskusega ühendada. Tagumise sissekäigu poole jääb blackbox’ilaadne saal, mida saab kasutada ka kontsertideks ja filminäitamiseks. Alati on võimalik ürituste ajaks üks või teine maja pool sulgeda.
Et säilitada piirkonna oma nägu ja sobitada hoonet ümbrusega, on muu­seumi linnapoolne külg kõrgem, ta­gumise sissepääsu juures läheb aga hoone lõpuks sujuvalt üle lennuväljaks. Lennurada saab muuseum kasutada ürituste ja koosviibimiste kohana.
Pärast arhitektuurikonkursi lõppu on töö majaga arenenud rahulikus tempos. Muuseum tellis igaks juhuks uuringuid uue hoone aluspinnale, ja vähemalt esialgsetel andmetel selgus, et mingit tõsist saastet seal pole. Arhitektid on täiendanud maja ruumiprogrammi, muutes hoone mõnevõrra lihtsamaks. Kõigepealt kavandati teatavad tsoonid, mõeldes sellele, missugused ruumid peavad olema omavahel seotud. Muuseumirahva peamine ülesanne on olnud planeerida seda, mis uue maja sees toimuma hakkab. Kuigi hoone võib saada kõige varem valmis aastaks 2011, korraldab muuseum juba praegu näiteks rahvakalendri tähtpäevade puhul üritusi ka Raadil, et teadvustada oma tulevast asupaika. Selleni jõudmiseks on külastajal kaks võimalust: otse kesklinnast mäest alla mööda Roosi tänavat – poolteist kilomeetrit jalgsi või näiteks jalgrattaga Raekoja platsilt – või bussiga Narva maanteelt.

Püsiekspositsioontalupojakultuurist

ERM-i näitusemaja napp pind Ku­per­janovi tänavas on praegugi jaotatud püsiekspositsiooni ja ajutiste näituste vahel. Esimene koosneb neljast osast, mis peamiselt esemete ja interjööride kaudu kajastavad 19. sajandi igapäevaelu, rahvuslikke tähtpäevi, Eesti regionaalseid kultuurilisi erinevusi ning lõpuks talupojakultuuri ülekasvamist linnakultuuriks 20. sajandil.
Ekspositsiooni koopiapoolel on lastel võimalik asju ka näpuga katsuda: saab ronida partele, näidata, mis on põisaken jne. Ja kui käsitööhuvilisel on vaja näiteks mõnda enamlevinud rahvuslikku kindakirja, saab ta selle muuseumi näitusemajas maha joonistada, ei pea ilmtingimata minema kogudesse materjali välja tellima
Jaan Toominga organiseerimisel on ERM-i juurde tekkinud ka väike teatritrupp, kes korraldab üsna regulaarselt etendusi.
ERM-i projektijuht Agnes Aljas on kogenud, et kui küsida kelleltki märksõnu nende uuseumi kohta, öeldakse: käpikud, kapad ja vitsikud. Tegelikult tegeldakse muuseumis juba aastaid hoopis muude teemadega, liikudes kogu aeg ajas edasi. Tõenäoliselt kajastab tulevane püsinäitus hoopis rohkem ka hilisemaid ajalooperioode, enam ei keskenduta nii palju 19. sajandile ja talupojakultuurile. Seni kohtub külastaja muuseumi hilisemast ajast pärit eksponaatidega peamiselt ajutistel näitustel.

Muuseumi jõudnud nõukaaeg

Eelmisel aastal lõppes ERM-i ja TÜ etnoloogia õppetooli ETF grandiprojekt “Argielu strateegiad ja praktikad Nõukogude Eestis”, mis sisuliselt tähendas põhjalikku nõukogude perioodi argipäeva uurimist. Selle väljundiks olnud näitustest leidis kõige rohkem tähelepanu ehk kilekottide väljapanek, aprillist 1. oktoobrini oli avatud Nõukogude Eesti toidukultuuri kajastav näitus “Ise sõime, ise jõime…”, mis põhines ERM-i kogumisvõistlusele “Toidukultuur nõukogude ajal” laekunud lugudel ja mälestustel ning muuseumi ja mitmete erakogude eseme- ja fotokogu materjalil. Järgmisel aastal peaks järg jõudma nõukogude noortekultuuri kujutava näituseni.
Näitusemaja juhataja Kristjan Raba kinnitusel ongi asjade tüüpiline käik selline, et teadlaste uuringu väljundiks saab kas trükis, huvitav näitus või konverents. Hiljuti andis muuseum välja DVD küüditamise mälestustest, mida on võimalik näiteks ajalootunnis õppematerjalina kasutada. Samuti pole ükski näitus ainult staatiline esemete kogum, vaid selle sees pakutakse publikule ka tekstilist infot ja interaktiivseid tegevusi. Saab näiteks kuulata audiomaterjali, mis on jõudnud meie käsikirjalisse kogusse, vaadata slaidiprogramme, panna kirja mälestusi…

Ette mõeldes

Viimase näituse kööginurga kohta ütles mõni külastaja, et temal on ko­dus seesama külmkapp ja needsamad kapid köögis, miks need on juba muuseumi toodud… Pahandada pole siin loomulikult midagi – muuseum on lihtsalt ettenägelikult tallele pannud selle, mida mõne aja pärast oleks juba raske kusagilt leida, aga mis teatavat ajastut oluliselt iseloomustab.
ERM on spetsiali­seerunud just meie argielu jäädvustamisele ja näitamisele ning selle hüvanguks tegutsevad kõik maja sada töötajat.
Kirjalike kogude täiendamisel on olnud suur tähtsus tänavu 75-aastaseks saaval kirjasaatjate võrgustikul. Igal aastal kuulutatakse välja kolm teemat. Alati on hulgas mõni selline, millele saavad vastata kõik vanusegrupid, ja mõned, mis puudutavad mingit konkreetset ajalooperioodi. Võib kirjutada vabas vormis või hoida kinni küsimustiku struktuurist. Näiteks sel aastal oli kõige “kergem” teema lemmikloomadest. Enamik vastajaid on küll pensionärid, aga just viimastel aastatel on ka paljud õpetajad palunud õpilastel kirjutada muuseumi pakutud teemadel.
Ajaloo esemelise poole säilitamisega tegeleb kogude osakond, kes valib välja enamasti mitte üksikesemeid, vaid just tervikkomplekte. Nõukogude toidukultuuri näituseks saadi söökla sisustus nugadest-kahvlitest kuni leti ja põranda kahhelplaatideni näiteks ühest Ida-Virumaal suletud sööklast. Kui leitakse, et mõnda eset on veel lisaks vaja, otsib muuseum seda juba spetsiaalselt. Ei ole lihtne valikut teha, mis on just oluline ja väärib säilitamist, aga peab – muidu tulekski ainult uusi hoidlaid ehitada.
Vanemate perioodide puhul ei saa sellist “terviklahenduste” reeglit küll kahjuks enam kasutada. Näiteks rahvusromantilist mööblit või aksessuaare 1930. aastatest ei ole ERM-i kogudes kuigi palju.
Muuseum korraldab juba paar aastat ka antropoloogiliste dokumentaalfilmide festivali. Festivalile pääseb 30–40 filmi, aga laekub neid 100–150. Kõik need jäävad muuseumi alles ja on hea materjal just kultuuriõpetajatele.

Hõimupäevad tulekul

Oktoobris-novembris on ERM-is traditsiooniliselt hõimurahvaste kultuuri kajastavad väljapanekud. Tänavu avatakse18. oktoobril näitus “Üle piiri” muuseumi kauaaegse koostööpartneri EKA 2005. aasta Marimaa ja Tšuvaššia ekspeditsiooni fotodest, joonistustest ja neile tuginevast kunstnike autoriloomingust. Kunstiakadeemia on korraldanud ekspeditsioone soome-ugri rahvaste juurde juba mitukümmend aastat ja palju materjali on jõudnud ka ERM-i kogusse. Iga-aastasi soome-ugri näitusi korraldades püütakse valitud teema alati ka tulevikumuuseumi silmas pidades läbi mängida, et uue maja valmides oleksid teadurid ja kuraatorid juba täpselt kursis, mida on mõtet püsinäitusele välja panna ja mis olukorras mingid esemed on.
2007. a oktoobriks valmistatakse ette suuremat saami projekti. Soome saami muuseumilt SIIDA on Tartusse oodata saami käsitöö näitust, mis praegu ringleb Skandinaavias, ja paari fotonäitust. ERM tutvustab ka oma saami kogusid. Toimuvad konverents ja seminarid ning saami filmide festival.
Tänavu järgnevad hõimupäevadele aga Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu Aet Ollisaare ja soome tuntud tekstiilikunstniku Aino Kajaniemi gobeläänide näitus “Pilt kangal” ning saja aasta tagust linnakultuuri kajastav näitus “Valge ja must pluus”.
Õpilastele pakutakse 2.–20. oktoobrini mängulisi koolitunde läbi sajandite programmis “Koolinädalad”. Laste omaloomingu konkursse on ERM korraldanud mitmeid, vahva ettevõtmine oli näiteks paralleelselt arhitektuurivõistlusega toimunud tulevikumuuseumi lasteprojektide konkurss. Sellele esitati hulgaliselt laste tehtud makette, aga ka näiteks multifilme ja DVD-sid sellest, milline tulevikumuuseum välja võiks näha. Kindlasti korraldatakse aasta lõpus jälle jõulujoonistuste võistlus, kui lapsed saavad muuseumis joonistusvahendid ja alused ning kaks tundi otsivad majast midagi huvitavat, mida interpreteerida. Kõigega, mis toimumas, saab ennast kursis hoida ERM-i kodulehelt.

“Mitte midagi ma ei tea”

Nii nagu enamik meie muuseume, pakub ka ERM lisaks tavaekskursioonidele temaatilisi muuseumitunde ja -programme, mis sobivad õpetajatele konkreetse tunni läbiviimiseks. Giid-metoodik Virve Tuubel: “Paljud algklassiõpetajad on inimeseõpetuse tunniks valinud meie töövihikuga programmi “Rehetare lapsed”, milles külastatakse muuseumi kuu aja jooksul kord nädalas, vaadatakse püsinäituse teatud osi, täidetakse töölehti, toimub rühmatöö ja rollimäng ning vastavalt õpetajaga kokku lepitud plaanile saab midagi meisterdada. Lõpuks võib teha kokkuvõtva klassiõhtu, kus lapsevanemadki näevad, mida muuseumis õpiti. Üks rahvakultuuri tutvustavaid põhiprogramme on “Talupere tubased tööd”, kus räägitakse suvistest ja talvistest töödest ning tehakse ka ise mõnda käsitööd.
6–7-aastastele on mõeldud “Minu muuseumivihik”, mille täitmise käigus õpib laps eksponaate vaatlema ning saab teada, millist informatsiooni ese võib talle anda. Programmis “Poistele puutööst ja puidust” vaadatakse muuseumis esemeid, räägitakse, millal ja millistest erinevatest puuliikidest on need valmistatud. Lisaks on võimalik ise mingit eset voolida või põletuskirju teha. Põhikoolile on mõeldud kaks mahukat programmi. “Meie kodu on Eestis” räägib 20. sajandi eesti kodu muutumisest, perest, pere suurusest, inimese eluringist ning aastaringist. Töö toimub püsinäitusel töötoas, kaasa saadakse mahukas õpik-töövihik, kus on ülesandeid ka õpetajale tunnis koos õpilastega täitmiseks või õpilastele kodus tegemiseks. On ka õpetajaraamat.
Algselt oli programm mõeldud vene õppekeelega koolidele, aga on populaarne ka eesti põhikooliõpilaste seas. Õppematerjal “Kirju-mirju värvimaailm” tutvustab värvisõnu ja värvimaailma teisenemist meie ümber ning on mõeldud kunstiõpetuse ja emakeele integratsiooniks.
“Mitte midagi ma ei tea” on teist hooaega kestev õpetajatele suunatud koolitusprogramm, mis käsitleb rahvakalendrit. Õpetame laulumänge ja kombeid, mida õpetaja saab ise tunnis läbi viia.
Oma tundides käivad Eesti Rahva Muuseumis klassi-, käsitöö-, kunsti- ja ajalooõpetajad. Mõni õpetaja on tulnud enne kirjandit oma klassiga siia ja palunud rääkida põhjalikult rahvakultuurist. Tartu linna koolidega oleme teinud koostööd ka õpilaste aineolümpiaadide ajal. Alati on võimalus mingi kitsama teema puhul pöörduda giidi või teaduri poole. Muuseumide käest võiksid julgemalt nõu küsida ka kõikvõimalikud lastelaagrid ja huvijuhid.” Aga kõige rohkem ootavad muuseumid, et kooliprogrammi ametlikuks osaks saaksid muuseumipäevad, mille võiks tervenisti muuseumide külastamisele kulutada.

Kanuti Gildi SAAL – teistmoodi teater

Kanuti Gildi SAAL on nähtus, mida liigitades meie internetiportaalid hätta kipuvad jääma. “Meelelahutusüritused” on lahter, mida näiteks Neti otsimootor talle pakub, naabriteks Haapsalu kuursaal ja Vembu-Tembumaa lõbustuspark. “Teistmoodi teater,” ütleb Kanuti Gildi SAALi (just niisugust kirjapilti kasutavad asjaosalised ise) kuraator Priit Raud.

Eesti Teatriliidu teabekeskus annab teada: “Kanuti Gildi SAAL on sõltumatu esinemispaik ja “production house” Tallinna vanalinnas, mis tegutseb alates 2002. aastast. See on koht kaasaegsele ja progressiivsele tantsule, muusikale, moele, valguskunstile, uuele meediale, teatrile ja muule elusale kunstile. Tegutsemispõhimõtteks on programmi loomisel olla kunstiliselt aktiivne, avatud, vastutav, seejuures oma statsionaarset truppi omamata.”
Priit Raud nendib, et kõige rohkem tuuakse nende majas lavale tantsuetendusi, aga mitte ainult. Kord kuus saab näiteks sarja “Improtest” raames kuulata improvisatsioonilist elektroonilist muusikat, siin teeb oma kontserte Nyyd Ensamble. “Teise korruse filmid” on Kanuti Gildi SAALi sari, mis tutvustab noorte filmitegijate uusi töid. Oktoobris etendus Erki Otsmani “Rockkabaree” Kurt Weilli lauludega, mida tantsutüdrukute osalemisele vaatamata on Priit Raua sõnul raske tantsuetenduseks nimetada. Põhirõhk on siiski tantsul. Esinemas käib tippnimesid nii meilt kui mujalt maailmast, aga ka verinoori Eesti tantsijaid.

Nagu endale meeldib

Priit Raud: “Saame veebruaris juba viie­aastaseks, anname 90 etendust aastas ja meie publiku arv küünib aastas 18 000 inimese kanti. Oleme üks kolmest Eesti teatrist, mida toetab nii riik kui ka linn. Ülejäänud kaks on Kuressaare teater ja Linnateater. Ja me oleme ainuke teater Eestis, kus ei ole küll oma truppi, aga kellel sellegipoolest on väga kindel kunstiline suund. Siin majas toimuvad ainult need as­jad, mida meie tahame. Peaaegu kõik meie etendused ka sünnivad siin. See on üheaegselt nagu pood, kus neid vaadata saab, ja tehas, kus kogu protsess vähemalt lõppjärgus sünnib. Meil on oma kümme esietendust aastas, kõik eri tegijate looming. Repertuaari puudutavad otsused sünnivad ikkagi teatavat riski võttes ja kunstnikke usaldades. Päris suur osa on ka välismaalt kohale kutsutud etendustel.”

Noor publik

Priit Raud ütleb, et ei tahaks Kanuti Gildi SAALiga seoses kasutada sõna alternatiivne. “Oleme natuke teistsugune teater natuke teistsugustele kunstnikele, kes nn peasuunast pisut kõrval jäävad, aga ilmselgelt ka esinemispaika vajavad. Aga igal aastal teatripreemiate jagamise aegu saab vähemalt kaasaegse tantsu kategoorias ära märgitud mõni meie maja etendus ja sel aastal kutsuti meid isegi Omadraama festivalile, kus tavaliselt käivad ikka suured riigiteatrid. Nii et mis alternatiiv see nüüd nii väga enam on.”
Kanuti Gildi SAALil on välja kujune­nud kindel publik. “Väga noor ja sa­mas intelligentne. Ja väga truu publik. Suurt osa neist tunneme lausa nägupidi. Korraldame esietenduste järel publikule kohtumisi etenduse tegijatega, ja kui teised teatrid on avaldanud arvamust, et sellistel ettevõtmistel pole mõtet, sest eesti inimene ei julge midagi küsida, siis meie kogemused kinnitavad vastupidist: tihtilugu venivad need kokkusaamised väga pikaks ja põnevaks.
Meil on üks küll mitte just väga regulaarselt toimuv tantsuetenduste sari, mille nimi on “Hypekas” ja kus alles kunstnikutee alguses olevad noored koreograafid ja tantsijad, mõnikord lausa tudengid, saavad näidata oma töid hästi odava pileti eest. Need on väga populaarsed, sest kui noored teevad, siis käivad noored ka vaatamas. “Hypekas” on eriti sümpaatne selle poolest, et noortel on tihtilugu olemas see, mis juba tuntud koreograafidel kaduma kipub: tudenglik lust ja trall, lõbus meeleolu.”
Kanuti Gildi SAALil on korralik ko­du­lehekülg, kust saab etenduste kohta operatiivset infot. “Suhtleme väga tihedalt analoogsete sõsarmajadega üle maailma ja korraldame tihtilugu ka igasuguseid üritusi. Meiegi jaoks on väga tähtis n-ö teatritöö valgustuslik moment. Kui Von Krahlil on oma populaarne akadeemia, siis meie alustasime aprillis ettevõtmisega “Räägime tantsust”, kus palusime kunstiinimestel teha ettekandeid. Eesti keeles on kaasaegsest tantsust väga vähe räägitud. Valmistame parajasti ette trükist nende ettekannete materjalidega. See muutub tihtilugu problemaatiliseks, kui eesti keeles polegi veel vastet mõistetele, mille tähendust ja ingliskeelset sõnakuju sa just nagu tead, aga oled sunnitud pead murdma, milline eesti sõna selle tähistamiseks kõige paremini sobib...”

Sidemed üle maailma

Priit Raud on tantsuetenduste korraldamisega tegelnud juba 15 aastat. “Rahvusvahelise tantsueluga kursis olemiseks tuleb palju ringi sõita ja etendusi vaadata. Just selle põhjal teeme ka välisartistidele ettepanekuid meile esinema tulla. Eesti kunstnikud tulevad oma ettepanekutega enamasti ise. Et maja puudutavas tegevuses jääb lõppotsus meile, on vahel tekitanud ka arusaamatusi. Pole alati lihtne selgeks teha, et see ei ole maja, kuhu saab tulla näiteks jutuga, et mul on palju raha, ma tahaksin üürida teie saali paariks õhtuks. Kahjuks ei saa. Kui meil on olemas truu publik, tahame olla neile truu teater, kes ei lase siin lavale asju, mida nemad ei taha vaadata. Ka pole me selles mõttes kultuurimaja, et siin toimuks mingeid tantsuõhtuid või pidusid. Juhindume mõttest, et kui mingit etendust või projekti saab teha kusagil mujal kui siin, siis see tulebki kusagil mujal teha. Eelistame asju, mis mujal toimuda ei saa.
Meie saali saab muuta ükskõik mis värvi teatrilavaks. Tihtilugu tahetakse aga etendusi ilmestama ka meie gooti aknaid ja imelikku Balti laevastiku kommunikatsioonikeskusest jäänud seinavärvi. Euroremonditud ja kiiskavaid-läikivaid teatrimaju on meil küll ja küll, üks võiks olla ka teistsugune. Küsimus ei ole selle koha peal tõesti rahas, sest see on linna maja, mille saaks hea tahtmise korral kindlasti üle värvida. Me ei taha seda teha, sest siis kaoks ära ka see atmosfäär, see miski, mis siin ringi hõljub.”

Millal remont hakkab?

“Esimesel külaskäigul meie majja olen inimestelt kuulnud kahesuguseid reageeringuid. On inimesi, kes küsivad: “Aga millal teil siis nüüd siin remont hakkab?”, ja teistsuguseid, kes uurivad hirmuga: “Ega te jumala eest siin nüüd remonti tegema ei hakka?” Meie poolehoid kuulub neile teistele.
Väike puudus on meie saali 140–150istekohta. Suurte ürituste jaoks vähe, aga selle eest on meil 10 x 10 m lava, mis on tantsu jaoks väga tähtis.
Majal on kolmaski korrus, mida jagame kunstiakadeemia restaureerimiskooliga. Kultuuripoliitiliselt on suurepärane, et Tallinna vanalinnas on niisugune maja, mis hoiab natukenegi elus kunstilist vabameelsust. Kui kõik ümberringi on turismile ja väljapoole suunatud, on hästi tore, et on olemas üks koht omadele, kus saab millessegi süveneda. Kõik tantsuga seotud inimesed pääsevad siia igal ajal sisse, saavad kasutada arvuteid, internetti ja meie suurt videoteeki. See on nende teine kodu ja me tahame väga, et nii jääkski, sest see on osa atmosfäärist, mida tahame siin luua. Meie keldris aga asub moeateljee ja bändiruum, kus tehakse tõsist rockmuusikat. Mõnes mõttes oleme siiski justkui kultuurimaja. Oleme üritanud võtta kõik hea, mis sellises nähtuses nagu kultuurimaja peitub, ja lisanud omalt poolt selle, et siiski vastutame selle eest, mis kultuur sellest majast tuleb.”

Püha Kanuti gild

Kanuti-nimelisi pühakuid on tegelikult koguni kaks ja pärit on nad mõlemad Taanist. Taani esimene märter oli 1081. aastal Taanimaa troonile tõusnud ja 1086. aastal Püha Albani kirikus altari ees põlvitavana hukatud kuningas Kanut IV, kes muuhulgas ka William Vallutajaga Inglismaa trooni pärast võitles ja 1101. aastal pühakuks kuulutati. 19. jaanuaril tähistatav nuudipäev on just selle Kanuti, Taanimaa kaitsepühaku päev. Kanuti gild olevat vähemalt ENE andmetel nimetatud siiski hoopis Taani kuninga Eric Hea poja, aastatel 1096–1131 elanud Lõuna-Jüütimaa hertsogi Knud Lavardi järgi. Tema samuti kuningaks tõus­nud poeg Valdemar I saavutas oma isa pühakuks kuulutamise aastal 1169.
Tallinna Püha Kanuti gildi hoo­ne asub aadressil Pikk tänav 20. Seda gildi on Tallinnas esmakordselt mainitud 1326. aastal. Kuigi Kanuti gildi tekkelt Olevi gildist nooremaks peetakse, langeb sellegi asutamine ajaloolaste arvates 13. sajandisse. Gild oli asutamisel vaimulik vennaskond ja muutus hiljem käsitööliste ühenduseks, kuhu kuulusid keerukamaid ja väärtuslikemaid käsitööalasid esindavad põhiliselt saksa rahvusest meistrid: kullassepad, kindategijad, kellassepad, mütsimeistrid, pagarid, kingsepad, maalrid. Ilmselt ei olnud gildi liikmeskond algul kuigi suur, sest tema jõukus ja mõjukus kasvasid üsna aeglaselt ning Kanuti gildi hiilgeaeg saabus alles 16. sajandil. Kanuti gild suleti 1920. aastal.
1326. a oli gildil üks maja. 1406. a osteti ka naabermaja. Uue maja asemele ehitati 1470. aasta­tel gildisaal, mis jäi praeguse hoone keskosa kohale. 1800. a osteti kolmas maja. Nii tekkis Pi­kale tänavale kolme viiluga gildihoone, mis aastatel 1863–1864 inglise gootikast lähtuvas nn tuudorstiilis ümber ehitati. Hoone butafoorsele fassaadile paigutati Martin Lutheri ja Püha Kanuti figuurid, mis püsisid seal ka läbi nõukogude aja, mil hoone kuulus kangelaslikule Balti laevastikule.
Ka rahvusvahelise kunstielu hingust on selles majas varemgi tuntud. 18 sajandi lõpu poole oli just Püha Kanuti gildi saal ainuke koht Tallinnas, kus siit läbi sõitvad, kuhugi Euroopasse või Venemaale teel olevad teatri- ja ooperitrupid oma etendusi andsid.
Keskajal oli Kanuti gilde mitmes Põhja-Euroopa linnas. Priit Raud teab rääkida, et kahe aasta taguse info põhjal on maailmas veel üheksa tegutsevat Kanuti gildi. Neist enamik Rootsis, aga üks ka Põhja-Saksamaal. Kõik need on tegevad peamiselt sotsiaalsfääris. Nende esindajad on käinud ka Tallinna Kanuti gildi hoonet vaatamas ning olnud väga rõõmsad, et majast pole saanud mingit muuseumilaadset ebamäärast asutust, vaid siin käib vilgas ja põnev elu.

Maavarad – kas palju või vähe?

Õpetaja edastab õpilastele teadmisi eeskätt õpikute baasil, kuid need vananevad kiiresti. Muutuvad ka meie vaated majandusele ning poliitikale. See nõuab õpetajalt pidevat enesetäiendamist, aga kuidas seda tagada, kui isegi Eesti juhtivates ajalehtedes esineb vastuolulisi väiteid ja tõsiseid eksimusi. Mõndagi vajab täpsustamist ka õpikutes.

Õpetajatel on ühiskondliku mõtte kujundamisel erakordselt suur osa, mitte ilmaasjata ei kutsuta neid maa soolaks. Õpilasele on õpetaja autoriteet, eriti algklassides, ja küllap see nii peabki olema. Mäletan hästi enda asjatuid katseid laste koolist saadud veendumusi muuta ja sageli ka otseseid vigu parandada. “Õpetaja ütles nii!”, ja vastuvaidlemised olid asjatud.

Avita õpik eksitab

Tiit Rummo ja Are Kondi ladusalt kirjutatud 9. klassi geograafiaõpikus (Avita, 1999) on lk 103 märgitud: “Eesti kütusevarud (põlevkivi, turvas) on suhteliselt väikesed ning nende hulgas pole strateegilisi kütuseid: naftat, maagaasi ega kivisütt, rääkimata radioaktiivsetest kütus­test.” Tegelikult on Eesti diktüoneemaargilliidis, mille varud ulatuvad 60 miljardi tonnini, suured uraanihulgad. Üksnes Toolse fosforiidimaardla piires leiti seda olevat üle 27 000 tonni. Kuid loodame, et keskkonnakaitselistel kaalutlustel seda tootma ei hakata.
Ka kukersiitpõlevkivi varud pole meil kaugeltki väikesed. Paljud keskkonnakaitsjad ja isegi tipp-poliitikud kõnelevad meie põlevkivivarude lõppemisest lähematel aastakümnetel. See on sügav eksitus, mis tuleneb vähesest ettevalmistusest varude hindamisel. Uurimisastme alusel eristatakse tööstuslikke ehk tarbevarusid, perspektiivseid ehk reservvarusid, prognoosvarusid ja hüpoteetilisi varusid.

Aktiiv- ja passiivvarud

Eestis paikneb kukersiitpõlevkivi kahes leiukohas, Eesti ja Tapa maardlas. Esimeses on prognoosvarud 7–8 miljardit tonni, teises hinnanguliselt 2,6 miljardit tonni. Pidades silmas meie praegust põlevkivitoodangut, umbes 13–14 miljonit tonni aastas, jätkuks olemasolevast ressursist kuni tuhandeks aastaks. Kuid siin on oma “agad”, sest keegi ei hakka rajama karjääri või kaevandust täpselt uurimata varudele. Selleks tehakse detailuuringuid, mille tulemusena selgitatakse välja tööstuslik ehk tarbevaru, mis omakorda jaguneb bilansiliseks ehk aktiivseks varuks ja bilansiväliseks ehk passiivseks varuks.
Eesti maavarade bilansis on kukersiitpõlevkivi varu arvel 23 kaeve- ja uuringuväljal kokku 4,96 miljardit tonni, millest aktiivvaru moodustab 1,45 miljardit (29,2%) ja passiivne 3,51 miljardit tonni. Passiivvaru oli loodus­kaitsepiirangute tõttu 1,3 miljardit (26%), asustatud alade ja rajatiste kait­setervikutes 0,2 miljardit (4%) ja geoloogilis-majanduslike kriteeriumide järgi 2 miljardit tonni (40%). Töötavate mäeettevõtete puhul on aktiivvaru pidevalt muutuv suurus. Aasta lõpul teatud osa varust bilansist kustutatakse. Samal ajal võib laieneva tootmise taustal teha täiendavaid detailuuringuid ja aktiivvarusid suurendada.
Seega – aktiivvaru on maavara kogus, mida saab takistusteta kohe kasutusele võtta. Aga siingi võib tekkida ootamatuid takistusi, nagu need ilmnesid näiteks “NATURA 2000” eelvalikualade kinnitamisega, mis raskendavad tootmist. Kuid samal ajal võivad passiivvarude puhul varem olnud takistused kaduda, näiteks kaevandamistehnoloogiate täiustumise või keskkonnaprobleemide ületamise teel, ning varasemad passiivvarud saab arvele võtta aktiivvarudena. Uute uuringute tulemusena võib tarbevaru suureneda ka reservvaru arvel. Sama on teistegi maavarade puhul. Näiteks alatasa kõneldakse maailma naftavarude lõppemisest lähematel aastakümnetel. Lugedes aga andmeid mõni aasta hiljem, näeme hoopis varude tunduvat suurenemist. Siingi ei osata teha vahet varu eri tüüpide vahel.
Praegu käib Eestis aktiivne diskussioon Eesti energeetika tuleviku üle. Mõistlike seisukohtade kujundamisel on õpetajate seisukoht äärmiselt oluline. Lähevad ju õpilased koju ja edastavad sealgi isadele-emadele õpetajate antud selgitusi.

Tuul ei kata meie energiavajadust

Keegi ei oleks vastu, kui saaksime oma energiavajaduse katta tuulega, kuid see on võimatu. Me vajame energiat ka –30-kraadise külmaga, kui kõik tuulikud tuulevaikuse tõttu seisavad. Tuulikuid ei saa kasutada ka tormi ajal. Tuult on hooti, see on väga ebaühtlane ning nõuab silumiseks suuri täiendavaid energiaressursse.
Narva jaamad on mõeldud baaskoor­muse katteks ning nende inerts on suur, mistõttu neid ei saa kasutada elektrituulikute kiirelt muutuvate võimsuste ulatuslikuks kompenseerimiseks: seetõttu tuleb tuuleenergia osakaalu järsul tõstmisel rajada võimsaid ja kalleid gaasijaamu, kus sõltume toorme tarnimisel täielikult Venemaast.
Hüdroenergia ressursid on Eestis praktiliselt olematud, napib ka puitu ning turba kasutamist kütteks ei saa samuti suurendada. Ja isegi kui meil oleks piisavalt raha, ei ole meil naaberriikidest võimalik energiat osta. Kõigil neil on ise energiavajak.
Kutsun õpetajaid süvenema meie energeetika olevikku ning tulevikku, sest elekter ja toasoojus on meile kõigi­le vajalik. Eesti senise edu alus pole in­novaatiline majandus, vaid Rootsi pan­kadest sageli üsna mõtlematult võetud laenud, vahendustegevus ning toorme (nt metsa) ja pooltoodete müük. Seda on turgutanud odav tööjõud ja suhteliselt odav elekter. Esimene eelis pidevalt väheneb ja ka teine eelis võib kiiresti kaduda, kui võtame roheliste soovitusel eeskujuks tuuleenergiat ulatuslikult kasutava Taani. Taanis on elektri hind üle kahe korra kõrgem kui Soomes ja Soomes omakorda oluliselt kallim kui Eestis. Eesti inimene on vaene ja riigi doteeritud energia on meile ellujäämiseks vajalik.

Põlevkivita me läbi ei saa

Eesti energeetika selgroog on põlevkivi ja nii jääb see veel pikaks ajaks. Selle mõttega peab harjuma ja seda tuleb ka õpilastele selgitada. Kuid põlevkivi tuleb kaevandada ja ümber töötada maksimaalselt keskkonnasõbralikult ja jätkusuutlikult. Ei tohi lubada kaevandamismahte järsult suurendada, mida paljud ettevõtjad tahaksid.
Samas ei saa kaevandamist ja põlevkivi töötlemist ka järsult vähendada, sest sotsiaalselt plahvatusohtliku Ida-Virumaa elanikkonnast on pea viiendik seotud põlevkiviga. Põlevkivist sõltub suuresti selle piirkonna tööhõive, asustus ja teedevõrk. Kohene loobumine põlevkivist tähendaks Eesti riigile enesetappu. Küll aga tuleb kavandada põlevkivienergeetika järk-järgulist vähendamist pärast aastat 2015. Kuid ka see samm vajab korralikku julgeolekuanalüüsi ning kõigi poliitiliste, majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete faktorite hindamist.
Loodan väga, et minu selgitused innustavad mitte üksnes geograafia- ja looduslooõpetajaid, vaid kõiki pedagooge tundides arutama Eesti energeetika tuleviku üle, sest eeskätt sellest sõltub meie riigi ja rahva edasine heaolu.

Söömishäirega õpilast tuleb märgata

Anorexia nervosa’t põdevad inimesed söövad tavalisest vähem (ca 600–1000 kalorit päevas), soodustavad ja/ või kutsuvad tahtlikult esile kehakaalu languse, 10–20% varastavad toitu poest või mujalt, kuni 50%-l on kontrollile allumatuid õgimishooge (ilmneb vanuse kasvades). Neil kaob menstruatsioon, esinevad depressiooni sümptomid ja meeleolu labiilsus ning nad tunnevad vähest seksuaalhuvi.
Bulimia nervosa puhul keerlevad mõtted kogu aeg toidu ümber, tekivad liigsöömishood, kus lühikese aja vältel süüakse ära suur kogus toitu. Inimene püüab oma kehakaalu langetada näiteks tahtlikult esilekutsutud oksendamise, lahtistite kuritarvitamise ja söögiisu pärssivate ravimite kasutamise abil. Nn õgimise ja nälgimisperioodid vahelduvad pidevalt.
Mõlema söömishäire puhul saab täpse diagnoosi panna vaid eriarst.

Kirjandus kinos

Traditsiooni jätkamiseks, koolinoortes audiovisuaalse mõtlemise ja kinoharjumuse juurutamiseks jõuab seitsmest filmist koosnev programm “Kirjandus kinos” Sõpruse kino ekraanile juba kolmandat hooaega. Seekord 6. novembrist 26. veebruarini, iga kuu kahe esmaspäeva pärastlõunal.

Kuna riiklik õppekava sõna-sõnalistkohustuslikku kirjandust ei sätesta, on kirjandusvalik suuresti pedagoogide teha Sellel aastal olid kava koostamisel toeks õpetajad Priit Rattassepp Tallinna Kuristiku Gümnaasiumist, Kerli Liksor Tallinna Pirita Majandusgümnaasiumist, Katrin Kalamees Tallinna Nõmme Gümnaasiumist jt.
Koondamaks programmi ja leidmaks ühendavaid seoseid tänapäevaga, võib tuua välja järgmise: 2006. aastal möödub 80 aastat “Tõe ja õiguse” ilmumisest. Seetõttu lisati programmi Tallinnfilmi varamust kaks A. H. Tammsaare teostel põhinevat mängufilmi, “Kõrboja peremees” ja “Indrek”, millele eelnevad A. H. Tammsaare elukäiku tutvustavad südamlikud õppefilmid. Samuti oli programmi koostamisel oluline argument, et nii eelmisel kui ka üleeelmisel aastal osutus kõige populaarsemaks F. Dostojevski samanimelise teose ainetel valminud kaheosaline film “Kuritöö ja karistus”. Mainitud filmi edu üks põhjuseid on selle raske kättesaadavus videolevist.
Kuna 2006. aasta on Norras pühendatud H. Ibsenile, jõuab Kuningliku Norra Saatkonna abiga tasuta seansina ekraanile H. Ibseni teosel põhinev film “Rahva vaenlane”.
Põnevat paralleelide ja erinevuste leidmist raamatu tekstiridade ning filmikaadrite vahel!

Triin Rohusaar,
Tallinnfilmi assistent-projektijuht

Kirjandus kinos

Mul on sõbranna, kes oskab suurepäraselt inglise keelt. Tuli välja, et omal ajal õppis ta koolis geograafiat inglise keeles.

Võõrkeelset aineõpet näeb ette ka hilise keelekümbluse programm. See paneb muretsema nende õpilaste vanemad, kes on otsustanud panna oma lapse keelekümblusklassi. Paljuski on mure seotud lapsevanema kõrgendatud vastutustundega õpetuse protsessi ja tulemuse eest. Töötades selle metoodika järgi kolmandat aastat, julgen jagada oma tähelepanekuid.

Pole vaja lapse eest õppida

Lapsevanemate hirmud põhinevad paljuski nende enda kartustel. Tihtipeale toovad vanemad keelekursustelt üle isiklikud muljed, võrreldes enda raskusi keele õppimisel lapse raskustega, unustades, et keeleõppimise metoodika kursustel ja keelekümblusmetoodika järgi töötavates klassides erinevad oluliselt.
Olen kuulnud lapsevanemate küsimust: “Kas te saate tagada tulemuse?” Tahtmatult tekib endal küsimus: “Aga kas teie lapsevanemana saate tagada, et teie laps õpib alati ära uued mõisted, tuleb tundi ettevalmistatuna, töötab tunnis aktiivselt?” Paljud lapsevanemad tahavad saada tagasisidet õpitu kohta, nad lasevad lapsel teema vene keeles ümber jutustada ning teevad rutakaid järeldusi, et laps pole midagi õppinud, kuna ei suuda teemast emakeeles jutustada.
Kui lapsevanem võtab enda peale vastutuse õpitulemuse eest, väljendub see tema vastupandamatus soovis õppida koos lapsega või isegi tema eest. Olen kuulnud jutte sellest, kuidas töölt tulnud väsinud lapsevanemad hakkavad koos lastega tundideks valmistuma, kuhjates enda ümber kõikvõimalikud sõnaraamatud. Sellise “koostöö” tulemus on pigem negatiivne. Laps muutub tunnis passiivseks, teades, et kodus on järeleaitaja, kes teeb lõpuni poolelijäänud ülesanded või selgitab kõrvust mööda läinud materjali.
Vististi on lapsevanema suurim eksiarvamus, et tulemused on näha koheselt, ta unustab, et isegi emakeeles õppimise protsess ei võta aega mitte nädalaid, vaid aastaid.
Lapsevanematel soovitatakse suhtuda mõistvalt nii õppimise algstaadiumi kui ka järgnevatesse etappidesse.
Mõistmine tähendab eelkõige lapse psühholoogilist toetamist tema jaoks ebaharilikus olukorras: lapse psüühilise seisukorra jälgimine, tema elus toimuvate sündmuste arutamine, süstemaatilised kontaktid aineõpetajatega. Tuleb märgata pisivõite. Kui aga rääkida last säästvast kodusest reþiimist, mis soodustab õpinguid, siis selle all tuleb mõista küllaldast aega täisväärtuslikuks puhkuseks ja arenemiseks, mis ei oleks täidetud arvutimängude ning lõputu hulga ringide ja huvikoolidega.
Lapse edu peab olema tema, aga mitte tema vanemate oma. Ükski lapsevanem ei ole spetsialist kõigis õppeainetes. Vaja on anda lapsele võimalus õppida iseseisvalt töötama. Kõik raskused ja küsimused peab laps adresseerima aineõpetajale konsultatsiooni ajal. Sellised konsultatsioonid aitavad ka õpetajatel orienteeruda tekkinud raskustes ja probleemides.

Keelekümblus on efektiivne

Praktikuna tean, et keelekümblusklassi lapsed erinevad suuresti õppeaasta alguses ja lõpus. Õppeaasta lõpuks hakkavad õpilased tunnis aktiivselt eesti keelt kasutama, suhtuvad teadlikumalt selle õppimisse ka keeletundides. Neid ei tule enam veenda keeleõppimise vajalikkuses –lapsed võivad juba ise keda tahes selles veenda. Kaob väline kammitsetus, suureneb enesekindlus. Vaatlejatest muututakse aktiivseteks ning initsiatiivikateks tegijateks. Lahendatavad ülesanded lähevad järk-järgult raskemaks ning jõuavad lõpuks emakeeles õppivate laste teadmiste tasemele.
Keelekümblus kui üks keeleõppe efektiivsetest meetoditest annab õpilastele nende teadmiste ja oskuste väljendamiseks rakendatava keeleoskuse. Seda läheb vaja nii gümnaasiumis kui ka Eesti kõrgkoolides õppides.

Tervis tuleb kooli

Vahetult enne kooliaasta algust toimus tervist edendavate koolide (TEK) õpetajatele ja õpilastele juba viies Tallinna Haridusameti ja Tervise Arengu Instituudi korraldatud suvekool Kurgjärvel.

Suvekoolis anti osalejatele ülevaade TEK-liikumise seisust ning aidati lahti mõtestada TEKi ideoloogia, et osalejad tunnetaksid isiklikku vastutust ning mõistaksid oma panuse väärtust. Ühiselt leiti, et koolis tuleb terviseteadlikkust tõsta, pannes rõhku nii vaimsele kui ka kehalisele tervisekäitumisele.
Tervist edendav kool kaasab õpilasi neid puudutavate otsuste tegemisse. Lapsed on seeläbi motiveeritumad, kooli, õppetöö ning endaga rohkem rahul. Aga alles siis, kui kool suudab pakkuda turvalist õpikeskkonda, tervislikku toitu ja piisavalt liikumisvõimalusi, saab rääkida terviseteadlikkuse kujundamisest ja oma tervist säästa oskavatest noortest.
Õpilased osalesid koolitustel koos õpetajatega. Õpetaja valvsa pilgu all ei räägitud ainult seksuaalelust ja alkoholist – neid valdkondi arutati koos lektoritega.
Kogesime ka tavatuid, sügavamaid hingesoppe puudutavaid õppimisviise. Lektorite Monika Koppeli ja Eha Seppingu eestvõttel kasutasid õpetajad alkoholiprobleemide lahkamiseks psühhodraama meetodit. Koolitusest ja järgnevast mõttevahetusest jäi kõlama, et noorte alkoholiprobleem vajab senisest suuremat tähelepanu. Alkoholivastasesse võitlusesse tuleks kaasata ka ÕOV ja lapsevanemad. Eesmärk on, et alkoholi tarbimise asemel lõõgastuksid noored aktiivselt puhates, sportides, loodust nautides.
Naeruterapeut Ülle Närska õpetas kokkutulnuid naerma. Oskus oma murede ja iseenda üle naerda on rasketel hetkedel alati abiks. Koolimajas kõlav naer on koolitervise üks näitajaid.
Naerda sai ka õpilaste korraldatud terviserajal, kus õpetajatel tuli kontrollpunktides lahendada lõbusaid mõistatusi ja kirjutada luuletusi, kõige lõpuks aga ühise meeskonnana murumäest üles suusatada.
Õpetajad koondusid töötubadesse. Meeldiv oli vahetada mõtteid ja kogemusi kolleegidega üle Eesti. Nii sündis palju ideid, mida õppeaasta jooksul koolis ellu viia.
Uues õppekavas tervise ja inimeseõpetuse osatähtsus väheneb. Tore, et on olemas TEK-liikumine, mis väärtustab tervist ja terviseteadlikkust ning otsib uusi võimalusi õpilaste tervise parandamiseks.
Sellised õpilasi ja õpetajaid liitvad, uusi ideid ja väljakutseid pakkuvad üritused nagu TEK-i suvekool võiksid kujuneda traditsiooniks igas maakonnas. Kõigil soovijatel peaks olema võimalus saada terviseteadmisi ning olla kaasatud tervise edendamisse. Nii paraneks õpilaste terviseteadlikkus ning täiskasvanudki mõistaksid ehk, et tervis ei ole haiguse puudumine, vaid iseseisev väärtus, mille hoidmine sõltub muu hulgas ka oskusest näha seoseid sotsiaalse ja füüsilise keskkonna, õppekava ja üleväsimuse, värske õhu ja hinnete ning koolikiusamise ja koolikohustuse mittetäitmise vahel.

TEK on hea, sest...

õpilane (ka õpetaja) hakkab tegema teadlikult õigeid valikuid,
sirgub tervem noorus (tervislikum toit, keskkond, käitumine, liikumine jne),
lapseeas kujunenud tervislikud harjumused aitavad oma elu eest vastutust võtta,
teadlikkus tõuseb – tervislik käitumine saab harjumuseks,
eduelamus muudab õpilase kaunimaks.
Tervist edendavate (TE) koolide liikumine sai alguse 1992. a WHO, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni algatusel (Eestis 1993). TE-koole on ligi 40 Euroopa riigis, selles võrgustikus on ka ligi 200 kooli ja lasteaeda üle Eesti.

“Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006“

Seitsmeaastase vaheaja järel on taas ilmunud uus õigekeelsussõnaraamat, mis on Vabariigi Valitsuse määruse järgi kirjakeele normi alus.

Autorid on needsamad, kes on teinud eelmise, 1999. a ÕSi: toimetaja Tiiu Erelt, koostajad Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu ja Maire Raadik, kohanimevalimiku on koostanud Peeter Päll. Endiseks on jäänud ka sõnaraamatu ülesehitus ning suunav ja soovitav olemus.
Eelmise ja üle-eelmise ÕSi ilmumise vahele jäi üle 20 aasta, mis oli liiga pikk aeg. Pärast 1976. a ÕSi ilmumist otsustas vabariiklik õigekeelsuskomisjon 1980. aastate alguses mitu normingumuudatust. Need anti välja eraldi brošüürina, millest üldsus paraku eriti teadlik ei olnud. Tagajärg oli see, et ÕS 1999 sisaldas paljudele ootamatult suurt hulka uusi morfoloogia- ja ortograafianorminguid, sealhulgas niinimetatud vabaks andmisi. Nüüdki on autorid kuulnud küsimusi, küll kartlikke, küll lootusrikkaid: kui palju uues ÕSis reegleid on muudetud, mis jälle vabaks on antud¥ Suuri ega põhimõttelisi normingumuutusi seekord oodata ei tule. Miks siis uue väljaande soetamine ikkagi kasulik oleks¥
Iga sõnaraamat on juba ilmumishetkel pisut vananenud. Seitsme aastaga on eesti keele sõnavara märgatavalt täienenud. Tänapäeva elu osaks on saanud mõisted naabrivalve, vanemahüvitis, kobarkino, lumerõngas ehk korp, pensionisammas, täisleppimatus, valglinnastumine, maastikukulgur, mahetoode, kepikõnd, stressima, spaa, blogi, tako jpm. ÕS 2006 sisaldab umbes 5000 uut sõna, nii vahepeal tekkinuid kui ka neid, mis olid eelmisest välja­andest välja jäänud. Uute märksõnade arv on siiski väiksem, sest suur hulk materjali (eelkõige liitsõnu ja tuletisi) on lisatud sõnaartiklitesse. Et raamatu mahtu ei saa lõputult paisutada, on vastukaaluks tulnud välja jätta vananenud keelendeid, haruldasemaid murde- ja slängisõnu jm tänapäeva kirjakeeles vähem tähtsat.
Sõnavara muutumine hõlmab ka semantikat. Uues ÕSis on lisatud ja ajakohastatud paljude sõnade tähendusi, tähelepanu on juhitud ebasoovitavatele tähendusnihetele. Täpsemaks on saanud eriala- ja stiilimärgendid.
Sõnakuju ja käänamist on muudetud ainult mõnel üksikul juhul, kui ÕS 1999 soovitus on tegelikust keelekasutusest tarbetult lahknenud, nt hostel (mitte: hostell), jetisõitjate soovil jett (mitte: jeti), botaanikute järgi kurkuma ja visteeria (mitte: kurkum, vistaaria).
Autorid on üldse püüdnud arvestada seitsme aasta jooksul saadud tagasisidet ja kriitikat. Näiteks põhjustas ÕS 1999 ilmumise järel üllatavalt palju segadust muuseum-akvaarium-tüüpi sõnade vormistus: noolsulgudes näidatud kahesugust hääldust kui kahesuguse käänamise põhjendust pidas nii mõnigi (ka filoloogiharidusega) kasutaja paralleelsete kirjapiltide lubamiseks. Edasiste eksituste vältimiseks on hääldusinfo andmisest seekord loobutud ja esitatud ainult kaks võimalikku käändtüüpi.
Põhikoolilaste tarbeks on 2004. a ilmunud “Õpilase ÕS“, mis autori­te ettekujutuses võiks aidata juba maast madalast kujundada emakeele sõnaraamatu kasutamise harjumust. Põhikooli lõpus jääb sellest muidugi väheks ja gümnaasiumiõpilane võiks kohaneda juba suure ÕSiga: õppida tundma õigekeelsussõnaraamatu eripära võrreldes teiste, kirjeldavate sõnastikega, samuti ÕSi üldist ülesehitust (nt lühendeid, kohanimesid ja tüüpsõnade muutmist saab järele vaadata omaette nimestikest), sõnaartikli ülesehitust ning soovitusvõtteid. Hea oleks osata vaadata märksõnast ja esimesest näitelausest kaugemale ning õppida tegema sõnaraamatus esitatud napi materjali põhjal üldistusi, mis aitaksid oma konkreetsele keeleküsimusele vastust leida.
Mõnest koolist on kuuldunud nurinat, et on juba olemas mitu ÕS 1999-t, aga nüüd tuleb veel osta uued raamatud. Tuleb tõepoolest, sest alates 1. detsembrist 2006 saab just ÕS 2006-st kui õigekeelsussõnaraamatu uusimast väljaandest kirjakeele normi alus. ÕS 1999 eksemplarid sobivad aga endiselt õpilastele ÕSi kasutamise õpetamiseks.

Pedagoogiline vestlus

Sotsiaalselt kompetentne õpetaja oskab õpilastega situatsioonitund­likult ja eesmärgipäraselt vestelda. Vestlemisoskus on õpitav.

Hea spetsialisti põhitunnus on, et ta teeb oma tööd hästi. Püüdes olla hea õppejõud, olen sageli arutanud oma kolleegidega üldhariduskoolist suhtlemissituatsioone, mis meil üliõpilaste ja õpilastega ette tulevad. Need vestlused on minu arusaama avardanud, sest enamik üliõpilasi on hiljuti olnud gümnasistid. Suhtlemiskoolitusel juhtide ja õpetajatega töötades olen leidnud, et suhtlemisoskuses on ühelt poolt palju üldinimlikku ja üldist, teisalt on aga igal haridustasemel oma eripära ning me ei saa täielikult samastada õpilase ja õpetaja ning õppejõu ja üliõpilase õppimisalast suhet.

Sotsiaalne kompetentsus

Suhtlemisoskuse üldisi tahke käsitletakse tänapäeval sotsiaalse kompetentsuse mudeli raames. Selles mudelis esitatakse suhtlemisosku­se üldised alused ja käsitletakse konkreetse erialaga seotud suhtlemisoskusi. Järgnevalt tutvustan sotsiaalse kompetentsuse mudelit ja õpetaja üht suhtlemisoskust – pedagoogilist vestlemist.
Sotsiaalset kompetentsust võib nimetada ka suhtlemisoskuseks. See tähendab, et sotsiaalselt kompetentne on see, kes oskab suhelda. Suhtlemisoskuse tänapäevase käsitlu­se saab lihtsustatult kokku võtta kolme väitesse, mille taga seisavad eriala­uuringud.
Esimene väide: suhtlemisoskus koosneb kindlatest komponen­tidest. Millistest just, selles valitsevad eri­arvamused. Üldist tunnustust on aga leidnud lä­henemine, et suhtlemisoskus tähendab vähemalt või ennekõike kahte asja: kohasust ja efektiivsust. Kohasus tähendab oskust arvestada olukorra ja suhtlemispartneriga, efektiivsus – oskust saavutada eesmärk.
Teine väide ütleb, et suhtlemiskompetentsus ei väljendu jah/ei-põhimõttes, me võime rääkida kompetentsuse eri tasanditest. Üks võimalus on eristada näiteks minimaalset, rahuldavat ja optimaalset kompetentsust. Minimaalse kompetentsuse puhul liigutakse eesmärgi poole, arvestamata olukorda ja partnerit. Rahuldav kompetentsus mõistab vajadust arvestada oludega, ent ei suuda seda täielikult teostada. Optimaalne kompetentsus tähendab paindlikkust, suutlikkust valida käitumisviis, mis viib antud oludes kõige paremini eesmärgile.
Kolmandaks tähendab sotsiaalne kompetentsus teadlikku käitumist. Inimkäitumise seaduspärasuste tundmine, olukorra tunnetamine, teadliku käitumisstrateegia valimine teeb meist head ja paindlikud suhtlejad. Teadlikkuse olulisus tähendab, et suht­lemisoskus on õpitav ja õpetatav.
Sotsiaalse kompetentsuse mudeli najal on uuritud eri erialade spetsialistide suhtlemissituatsioone ja nendele vastavalt kirjeldatud ka konkreetseid suhtlemisoskusi. Õpetaja tööd puudutavalt oli minu jaoks hariv Kieli Ülikooli pedagoogikateadlaste Pallaschi ja Köllni pedagoogilise vestluse õpetus. Nende humanistlikust paradigmast lähtuv metoodika õpetab, kuidas õpilasega vestelda.

Pedagoogiline vestlus

Õpilase ja õpetaja pedagoogiline vestlus puudutab kas õppimist või sellega seotud valdkondi, nagu näiteks õpilase käitumine, suhted, hoiakud ja väärtused. Hea pedagoogiline vestlus arvestab vestluspartneri isiku, kõnealuse probleemi, vestluse eesmärgi ja toimumise olukorraga.
Pedagoogilise vestluse sisu ja emotsionaalne taust võivad olla väga erinevad. Teemaks võib olla õpilase edasijõudmatus, mille põhjus on sügavalt isiklik, aga ka klassiõhtu korraldamine või lõpuaktuse ettevalmistamine. Kõigil juhtudel on oluline, et õpetaja oskab vestlust situatsioonikohaselt ja efektiivselt suunata.
Nõustamisvestlused, supervisioonid ja probleemiarutelud jagatakse nelja etappi: kuulamine, probleemi sõnastamine, probleemi läbitöötamine ja lahendusvariandi valimine. Näilisest lihtsusest hoolimata ei ole nende etappide kvaliteetne läbimine alati lihtne. Pedagoogiline vestlus on tõsine asi, sest konkreetses küsimuses avalduvad vestluspartnerite tunded, mõtted, hoiakud, nende isiksus. Ärakuulamine ja asjakohase lahenduseni jõudmine kujundavad mõlemat osapoolt.
Pedagoogiline vestlus algab sellest, et osapooled on valmis rääkima ja kuulama. Seda väljendatakse nii sõnaliste kui ka mittesõnaliste vahenditega. Hea kontakt väljendub turvatundes ja sisemises valmiduses tegelda sisuliste küsimustega.
Kui kontakt loodud, on võimalik avaldada oma arvamust, tundeid, kogemusi, hoiakuid, soove, hirme ja vajadusi. Oluline on luua tingimused, et õpilane saaks end avada. Kuulaja eesmärk on mõista, mida kõneleja öelda tahab, ja saada aru, milles on põhiprobleem. Sageli ei kuulata, mida teine ütleb, hakatakse rääkima iseendast, nähakse vaid oma probleeme või esitatakse ennatlikud tõlgendused.
Probleemi sõnastamine ja vestluse struktureerimine loob eelduse, et olles vestluspartneri ära kuulanud, on võimalik kuuldu kokku võtta ja välja öelda. Sõnastatud aspektide seast tuleb valida üks, mille kuulaja ette annab või mille suhtes kokku lepitakse. Kui probleemi sõnastamisega on raskusi, jääb vestlus hajusaks ja ebamääraseks ega välju kuulamisfaasist.
Alles siis, kui osapooled on jõudnud kokkuleppele või arusaamisele, milles küsimus seisneb, saab hakata probleemiga süvitsi tegelema. Võimaliku lahenduse suunas liikumisel on oluline avada põhiküsimuse taust ja sellega seotud varjatud tunded ja hoiakud. Probleemi läbitöötamist raskendavad laialivalguvus, liiga isiklikuks muutumine või tahtmatus lahendust leida.
Lahenduseks võib saada nii eelnevalt kavandatud kui ka ühiselt kokkulepitav käitumisviis. Lahendus peaks olema selgepiiriline ja vastama küsimusele, mis edasi. Hea on, kui sõnastatakse ka edasine tegevuskava. Lahendus ei pruugi olla lõplik. Oluline on, et ka probleemi püsimine või selle lahendamise edasilükkamine sõnastataks selgelt, et vältida vestlusjärgset ebamäärasust, millega ei osata midagi peale hakata.
Vestluse kõigil etappidel on olulised konkreetsed vilumused. Et vestlust alustada, on vaja saavutada teise osapoolega kontakt. Kui seda ei teki, ei ole ka edasisest jutust asja. Oleme ilmselt kõik märganud ja tundnud, et mõne inimesega on otsekui müür vahel, teisega aga saab lahedalt ka tõsistest asjadest rääkida. Uurimused näitavad, et kontakti tekkimisel on oluline tajuda teist isikut soojana ja tunda, et partner väärtustab meid kui inimest.

Iga vestlus on omanäoline

Kuulamise puhul on oluline mõista jutu tegelikku tähendust. Sageli ei tea inimesed ise ka päris täpselt, mida tahavad. Hea kuulaja aitab korrastada mõtteid ja tundeid.
Oluline on tajuda nüansse – see aitab vestluse sisu ja partneri ootusi paremini mõista. Nüansse esile toovas vestluses on tähtis korjata üles üks või mitu teemat ja selle või nendega edasi liikuda. Vestluse struktureerimine ja asjade arutamine ükshaaval loovad selgema pildi ja aitavad probleemi paremini läbi töötada. Sealjuures on kindlad võtted, kuidas tegelda tunnetega ja kuidas vestluspartneri ratsionaalsete seisukohtadega. Probleemiks võib saada nende segiajamine.
Iga vestlus viib mingi tulemuseni. Ka tulemuse puudumine on tulemus. Meil kõigil on kogemusi ametialaste vestlustega, mille tulemus on ebamäärane: me ei tea, mis edasi saab või mida peaks edasi tegema. Hea tulemus on osapoolte vajadusi rahuldav kokkulepe. Parim lahendus on kooskõlas vestluspartnerite sügavate vajadustega, nagu tunnustatus, vabadus ja saavutusvajadus. Vahel tuleb selle saavutamiseks lihtsalt alluda, teha, mis tarvis.
Elu on alati keerulisem kui mis tahes õpetus elust. Ka iga pedagoogiline vestlus on omanäoline. Ilmselt ei ole mõistlik suruda konkreetset vestlust mingisse raami, olgu selleks siis vestluse etapid või püüd rakendada mingeid käitumisvõtteid. Samas aitab teoreetilise tausta tundmine ja teadlikkus käitumisvõtetest valida endale, olukorrale ja vestluspartnerile sobivaima käitumisviisi.

Kingiks arvuti

Heategevusprojekt “Uus algus” kutsuti ellu eesmärgiga kinkida erivajadustega õpilastele arvuteid. Projekti vedasid, arvuteid kogusid ja tegid korda Microsoft, IT Kolledþi robotiklubi ja DHL.

“Microsoftil on eri riikides palju haridus- ja ühiskonnaalaseid toetusprojekte. “Uus algus” kujunes välja vajadusest ja soovist aidata neid, kellel pole ise võima­lust arvutit soetada,” selgitab Microsofti Eesti toetustegevuste koordinaator Tiina Viiderfeld. “Idee tuli UNICEFilt ja Microsoftilt. Et IT Kolledþ on ka varem koostöös UNICEFiga arvuteid taastanud, otsustasime kaasa lüüa,” ütleb kolledþi Robotiklubi juhendaja Margus Ernits.
Projekti vastu ilmutasid suurt huvi nii annetajad kui ka abisaajad. “Paljud lapsevanemad pöördusid arvutisooviga otse meie poole,” ütleb Viiderfeld.
Kokku sai arvuti 107 erivajadusega last. Valiku tegid Viljandi-, Harju- ja Ida-Virumaa puuetega inimeste kojad. “Üritasime enamiku arvuteid maarahvale jagada, sest linnas on asjad rohkem käe-jala juures,” põhjendab Viljandi Puuetega Inimeste Koja tegevdirektor Urve Kimmel. Tema sõnul olid lapsed kingitusest vaimustuses. Arvutiga saavad nad teha teksti- ja tabeltöötlust, luua graafikuid, surfata internetis ning kasutada e-posti.
IT Kolledþi robotiklubi üliõpilaste ülesanne oli annetatud arvutid komplekteerida, töökorda teha, kontrollida riistvara, installeerida uus tarkvara ja turvapaigad. “Esimesel aastal komplekteerisime arvutid vabavaraga, paigaldades uued kõvakettad, võrgukaardi ja tasuta Linuxi tarkvara, kuid siis võttis meiega ühendust Microsoft, kes annetas Windowsi operatsioonisüsteemi ja Microsoft Office’i ning Microsoft Worksi tarkvaralitsentse. Microsoft hakkas ka aktiivselt firmadelt ja eraisikutelt vanemaid arvuteid koguma,” ütleb Ernits.
Suurimad annetajad olid Sam­po pank, välisministeerium, Sadolin, keskkonnaministeerium, Riigikantselei, 3 Step IT ja Hollan­di kuningriigi suursaatkond Tallinnas. Ernitsa sõnul oli annetatud arvutite skaala väga lai. “Oli kümmekond 486-seeria arvutit, millest kuidagi internetimasinat ei tee. Samas annetati mitukümmend Pentium III ja mõned kahe aasta vanused 1.7 GHz masinad. Kõige enam annetati Pentium II klassi arvuteid, mis sobivad nii kirjatööks kui ka internetis käimiseks.”
Viiderfeldi sõnul oli peaprobleem selles, et osa arvuteid ei ol­nud võimalik töökorda teha. Ernits nimetab ühe probleemina suurt ajakulu. “Et vananenud riistvara vead ei tule tarkvara installeerimisel alati välja, võtab iga arvuti testimine ja kontroll rohkesti aega,” põhjendab ta. Ernits ütleb, et robotiklubi on alati valmis toetama heategevusprojekte, mis aitavad tõsta tudengite erialast kogemust.
 

Eneken Laasme

“Veebistuudium” jõudis koolidesse

Microsofti ja BCS Koolituse eestvedamisel toimuv koolitusprogramm “Veebistuudium” kutsuti ellu eesmärgiga tänapäevastada koolide arvutiõppe programmi.

Tegemist on kaheastmelise projektiga, mille esimeses astmes õppisid 26 õpetajat 26 koolist kasutama Microsofti programmeerimise ja andmebaaside programme, teises astmes annavad nad oma teadmised õpilastele edasi. Kõik osalejad ei olnud enne koolitust veebilahendusi loonud, kuid arvutiga pidid nad siiski tuttavad olema. Enamik koolituse läbinuist on asutanud koolis veebilahenduste huviringi, kus eeldatavalt saab tasuta koolitust ligikaudu pool tuhat õpilast.
Alanud on kogu kooliaasta kestev õpilaste veebirakenduste loomise konkurss. Seal edu saavutanud tööd esitatakse rahvusvahelisele konkursile Imagine Cup, mille järgmine auhindamine toimub Indias.
Loodud on hostingukeskkond http://hosting.eneta.ee, kuhu nii õpetajad kui ka õpilased saavad oma loodud veebirakendused (näiteks e-poe) välja panna, samuti foorum, kus saab päringuid teha ja nõu küsida.
Projekti toetavad Microsoft Eesti, BCS Koolitus, Tiigrihüppe sihtasutus ja Microlink. Järgmisel aastal on jätkukursus.
“Veebistuudiumi” läbinud Nõo Reaalgümnaasiumi arvutiõpetaja Paul Juurik, kes on veebilahendusi koostanud ja veebilehtede tegemist oma õpilastele õpetanud, õppis tundma uut, c# programmeerimiskeelt. Ta hindab kõrgelt võimalust aeg maha võtta ja järjest intensiivselt ühe asjaga tegelda, ilma et miski muu segaks. “Kursusele tasus minna. Kui sind õpetatakse, tehakse seda metoodiliselt õiges järjekorras. Kui sa ise õpid, siis hüppad siia-sinna ja raiskad hirmsasti aega.” Paul Juurikut huvitas tema sõnul ka metoodiline külg. “Eesmärk on ju, et koolitust saanud õpetajad looksid koolis arvutiringi ja hakkaksid õpitut õpilastele edasi andma. Asja mõte on selles, et 128-tunnise kursuse läbinud õpilane oskaks kasutada Microsofti uut, kõige moodsamat tehnoloogiat, veebilehe võib ta praegugi valmis teha. Miks just uut¥ Aga sellepärast, et uus tehnoloogia on hõlpsam – ühe näpuliigutusega saab rohkem asju ära teha. Ja võimalusi on rohkem,” selgitab Juurik. Väljapakutud 128 tundi on tema sõnul optimaalne aeg, kiiremini ei saavat. “Kui päris nullist alustada, siis jääb ka sellest ajast väheks. Õpilasel peavad olema mingidki eelteadmised programmeerimisest, andmebaasidest ja veebilehe kujundamisest.”
128-tunnise koolituse läbinud õpilane saab Juuriku sõnul hakkama ka keerulisemate veebirakendustega. Kolmel kõige tublimal on õigus teha tasuta üks Microsofti sertifitseerimiseksam. Sertifitseerimistunnistus on aga tööturul kõva sõna, see tõendab, et inimene valdkonda tõesti tunneb.
Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli arvu­ti­õpetaja Eve Keerus-Jusupov peab kursust õnnestunuks, tõstes eriti esile lektoreid Jaagup Kipparit ja Erki Savisaart. “Need kümme päeva olid väga tihedad. Saime palju materjale ja tohutult infot. Meile anti suund kätte, nüüd tuleb valdkonnaga ise hästi palju tegelda. Koolis saab selle, mis koolitusel pinnapealseks jäi, 128 tunniga põhjalikult läbi võtta. Kõige paremini saabki asja selgeks õpetades,” kinnitab ta.
Talle on abiks foorum, kus 26 õpetajat üle Eesti saavad oma kogemusi jagada, kes kuidas kursuse üles ehitab, nõu anda ja nõu küsida. “Nii tekib sünergia efekt,” ütleb Eve Keerus-Jusupov.
“Veebistuudium” on Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli äriinfotehnoloogia kolmandal kursusel kohustuslik õppeaine. “Et äriinfotehnoloogia õppekavas on programmeerimist kokku seitse ja andmebaase neli ainepunkti, on teema tuttav ning üliõpilased võtavad pakutava kenasti vastu. Tegemist on ju inimestega, kes on valinud eriala, mis eeldab tõsist huvi ka infotehnoloogia ainete vastu,” põhjendab õpetaja. Kutsekõrgkooli õp­purite seas on ka neid, kes soovivad teha sertifitseerimiseksami.
4. jaanuaril võtab Lääne-Virumaa Kõrgkool osa “Veebistuudiumi” päevast. See on infoüritus koolitusprogrammis osalevate koolide õpetajatele ja nende õpilastele. Üritusel esitatakse Microsof-ti uusi veebitehnoloogiaid, Eesti tarkvaraarendusega tegelevad partnerid tutvustavad läbiviidud ASP.NET projekte. Ühtlasi esitatakse “Veebistuudiumi” meeskondliku võistluse projektiplaanid ning korraldatakse IT-viktoriin ehk individuaalvõistluse esimene voor.

Robotiklubi ootab õpilasi roboteid ehitama

IT Kolledþi robotiklubi asutati eesmärgiga pakkuda tudengitele võimalust rakendada loengutel omandatud teadmisi praktikas. Klubi liikmed tegelevad peamiselt robotite ehitamise ja programmeerimisega.

Klubi põhikiri lubab liikmeks võtta ka inimesi väljastpoolt IT Kolledþit. Nii on klubil ka kesk- ja põhikooliõpilastest liikmeid. Juhendajad on tihti juba ITK lõpetanud. “Püüame järjest enam tegelda õpetamise ning gümnasistide kaasamisega klubi tegevusse,” ütleb ITK robotiklubi juhendaja Margus Ernits.
2002. aastast tegutsev klubi on edukalt osalenud Eestis toimuval rahvusvahelisel robotite ehitamisvõistlusel “Robotex”. Eelmisel aastal pani ITK Robotexile välja kolm tudengite ja kaks gümnasistide meeskonda. “Kõige parem saavutus oli meil 2004. aastal, kui saime oma kolme meeskonnaga 1., 2. ja 3. koha, edestades Soome, TÜ ja TTÜ võistkondi,” ütleb Ernits. 2002. aasta võistlusel õnnestus klubil saada kahe meeskonnaga 1. ja 2. koht, 2003. aastal 1. ning 2005. aastal 1. ja 3. koht. “Oleme näidanud rakenduskõrgkooli kõrget taset praktilise ülesande lahendamisel. Katsume ka edaspidi seda traditsiooni jätkata,” lubab Ernits.
Klubi on korraldanud robotite ehitamise kursusi gümnaasiumiõpilastele. “Juba mitmendat aastat teeme koostöös Tallinna 21. Kooliga robootika suve­kooli, kus lõpuklasside õpilased õpivad roboteid programmeerima,” räägib Ernits. Viimases suvekoolis programmeeriti sumoroboteid ja toimus ka väike koolisisene võistlus. Robootika suvekoolis osales kolm noormeest ja üheksa neidu, mis näitab, et ka tütarlapsed on hakanud selle ala vastu huvi tundma. Kõik osalejad saavutasid nõutud taseme ning suutsid oma robotile sumo selgeks õpetada.
Tänavu kevadel võisid huvilised end heategevusürituse raames sumorobotite jõukatsumises proovile panna. Robotid olid valmistanud ja programmeerinud keskkooliõpilased robotiklubi sumorobotite koolis.
Robotiklubi tahab tegevust keskkoo­lide suunas laiendada. “Meil on plaanis korraldada seminare ja suvekoole nii õpilastele kui ka aktiivsematele õpe­tajatele, kes soovivad oma koolis robotiklubi käivitada. Olen ketserlikul arvamusel, et õppematerjal, mille väärtus väljatrükkimisel oluliselt ei lange, on oma aja ära elanud. Uudset õppematerjali – sumoroboti konstruktorit –on kavas levitada nii koolides kui ka asjaarmastajate ringis. Loodan, et õpilaste huvi tehnikateaduste vastu suureneb tänu interaktiivsetele ja käega katsutavatele õppevahenditele,” räägib Ernits.
Robotiklubi on osalenud mitmes heategevusprojektis, pakkudes abivajajatele arvutiteadmisi ja -oskusi. Kavas on edaspidigi sellistest projektidest osa võtta.
Praegu on klubil 15 aktiivset liiget. “Kuid vahel tulevad eelmised liikmed klubisse tagasi ja abistavad algajaid ning seega on klubiga seotud umbes 30 inimest,” ütleb Ernits. Viimasel ajal on klubiga liitunud ka mitu tüdrukut.
Liikmeks saamiseks tuleb Ernitsa sõnul lihtsalt klubi tegevusest osa võt­ta. “Kui inimene on mitu kuud aktiivselt tegutsenud ning ala teda tõesti huvitab, saab ta ka klubi liikmeks,” väidab Ernits. See käib ka keskkooliõpilaste kohta. Algatuseks piisab, kui saata Margus Ernitsale e-kiri (margus.ernits@itcollege.ee) ning avaldada soovi klubi tegevusest osa võtta.

Koolinoorte informaatikaviktoriin “Kobras”

8.–10. novembrini toimub koolinoorte informaatikaviktoriin “Kobras”, mis viiakse läbi kolmes vanuserühmas: benjaminid (6.–8. klass), juuniorid (9.–10. klass) ja seeniorid (11.–12. klass). Viktoriin toimub Miksikese keskkonnas (http://www.miksike.ee) veebipõhise kontrolltööna, mistõttu enne lahendamist peavad õpetajad registreerima endale õpetaja konto, õpilastel õpilaste konto ning arvama õpilased enda rühma kuuluvaks. Ülesannete lahendamiseks on aega üks koolitund (45 minutit). Benjaminid saavad ülesandeid lahendada 8., juuniorid 9. ja seeniorid 10. novembril.
Parimad lahendajad kutsutakse autasustamisele kevadel toimuvale informaatikaolümpiaadi lõppvoorule.
Viktoriin “Kobras” ei eelda programmeerimises eelteadmisi. Ülesannete temaatika hõlmab arvutikasutusoskust, arvutitega seonduvat matemaatikat, arvutite ajalugu, riistvara, tarkvara, arvutieetikat jmt. Sellisena toimub võistlus Eestis esmakordselt; Leedus toimunud võistluste ülesandeid (alates 2004. a) leiab veebilehelt http://www.bebras.lt.

Mihkel Pilv,
TÜ teaduskool, Miksike

Kraavikrõll

Tallinna lasteaias Kraavikrõll tegeldakse 2006/2007. õppeaastal aktiivselt Euroopa Komisjoni rahastatava projektiga Special.

EL-i nelja partnermaa – Inglise, Poola, Prantsusmaa ja Eesti – koostööprojektis on käsil teine tööaasta. Comeniuse õppekasvatustöö arendusprojektis osaleb Eesti poolt Kraavikrõlli lasteaed. Projekt kestab kolm aastat ja on kunstisuunitlusega. Tutvustame arendava ja loova kunstivahetuse kaudu meie maad, kultuuri ja elulaadi.

Kunstikalender

Esimesel projektiaastal koostasime kalendri, mille puhul saab kasutada väljendit “multifunktsionaalsus”. See iseloomustab märksõnana kogu Special’i projekti. Kalendrit kasutatakse tavalise kalendrina – päevade, kuude jälgimiseks –, kuid lisandub keeleline mitmekülgsus: kuude ja nädalapäevade nimetused on kirjas poola, eesti, prantsuse ja inglise keeles, lisaks on kalendris kasutatud partnermaade lippude sümboolikat.

Kunstialbum

Teisel projektiaastal tutvustame vastastikku partnermaade kunstnikke ja nende loomingut. Võimalikult mitmekülgse ülevaate andmiseks oleme valinud eri þanre esindavad kunstnikud: Edgar Valteri, Navitrolla, Siima Ðkopi jt. Õppeaasta lõpuks moodustub nn mõtteline kunstialbum.
Meie laste tehtud kunstitööd, aga ka laulud tutvustavad partnermaade lastele, pedagoogidele ja nende vanematele Eesti kunstnikke ning nende loomingut. Meile saadetud tööde, piltide, laulude vahendusel tutvume omakorda poola, inglise ja prantsuse kunstnike ning nende loominguga.

Projekti kasulikkus

Tänu projektile said Kraavikrõlli lasteaia lapsed käia kevadel rabamatkal Lahemaal. Sealt saadud kogemusi jäädvustasid meie lapsed kunstitegevuse raames ja tutvustasid sel viisil Eesti looduse omapära partneritele.
Alustasime koostööd Männiku raamatukoguga, kus olid ülevad partnermaadest saabunud laste kunstitööd. Neid said näha ka Nõmme elanikud, kes raamatukogu külastasid.
Special’i vahendusel on Kraavikrõlli lasteaed saanud endale videokaamera, mida kasutame meie traditsioonide ja tähtpäevade jäädvustamiseks, et tutvustada sel viisil partnermaade lastele ja pedagoogidele enda kultuuritausta.

Projektikoosolek Eestis

15.–19. oktoobrini toimus Kraavikrõlli lasteaias projektikoosolek, millest võtsid osa kolme partnermaa haridusasutuse töötajad – kaks õpetajat Cockton Hill Infants’ Schoolist Inglismaalt ja kaks pedagoogi Ecole Maternelle publique La Marelle’i haridusasutusest Prantsusmaalt. Tutvustasime üksteisele oma maa kunstnikke.
Koosolekule saabunud külalised tegid koos siinsete kolleegidega plaane järgnevaks projektiaastaks, tutvusid meie lasteaiaga, võtsid osa õppetegevustest, mängisid koos Eesti lastega laulumänge. Tutvustasime külalistele Tallinna vanalinna, Nõmme vaatamis­väärsusi, tutvusime Eesti kunstiga KUMUs, andsime edasi killukese Eesti ajaloost Okupatsioonimuuseumi külastades, imetlesime Tallinna vaadet Oleviste kiriku tornis.
Järgmine projektikoosolek on detsembris Prantsusmaal Ecole Maternelle publique La Marelle’i partnerkoolis.
Täiendavat informatsiooni projekti Special kohta saab meie lasteaia kodulehelt http://kraavikroll.haridus.ee.

Taas kaamose aeg…

Üldiselt pole ma suurem asi laen- ja võõrsõnade pooldaja, aga alanud nn porisügise kohta, mil maa on must, taevas hall ning inimesed muutuvad sellel tumedal taustal üha kaamemaks, pole eesti keeles oma sõna.
Tõsi, meil on kaunis ja sisutihe sõ­na: hingedeaeg. 2. november veel eraldi: hingedepäev. See on päev, mil kõik kallid kadunukesed koju käima tikuvad. Hingedeaeg aga kestab jõuludeni välja ja nii võib iga teie lähedane surnud inimene millal tahes ilmaliste ilma sisse astuda. Jõulude ajal muidugi ka. Ja ega see koduskäimine aasta ringi ja suvalistel hetkedel välistatud pole.
Usk hingede koduskäimisesse, eriti pimedal sügisajal, on ürgomane meie vöötme inimestele, tekkinud ammu enne ristiusu tulemist. Ikka pidi tuli üleval olema – enne koldes, hiljem pilakus pirruga. Küünlavalamisoskuse tekkimise järel muutus tule ülalhoidmine pimedal ajal pisut ohutumaks. Tuli aga pidi olema, et hingekesed kodu­tee kergemini kätte leiaksid. Ja kui oks koputas vastu akent, laetalad naksusid, uks kolksus või koldes varises tuhka, oli selge – keegi on kodus käimas.
Aga praegu on koolivaheaja lõpp ja ma väga loodan, et meil kõigil – eriti aga õpetajatel ja õpilastel – on võimalusi oma keha ja vaimu selle raske aja üle elamiseks turgutada.
On teada, et õpilased ja lapsevanemad Õpetajate Lehte eriti ei loe. Sestap meenutaksingi siin õpetajatele, et kaamose ja hingedeajal peaksid nad olema laste suhtes mõistvamad kui päikesepaistelistel kevadpäevadel. Liiati kui kodudeski võivad vanematel närvid püsti ja mured ülevõimendatud olla.
5. oktoobri Postimehes võttis sõna Eesti Koolipsühholoogide Liidu esinaine Kadri Järv toreda pealkirjaga looga, et psühholoog on “Tõlgiks laste ja täiskasvanute vahel”. Arendaksin mõtet edasi selles suunas, et õpetaja peaks olema omamoodi tõlgiks laste ja nende vanemate vahel. Laste endi vahel tuleb ju nagunii küllalt tihti erinevates olukordades “tõlgiks” olla.
Mis aga hingedeaega ja elavasse tulle puutub, siis see küünaldepõletamise komme tuleks laste ees küll maha salata. Esimene sügistorm on nüüd üle elatud. Aga neid tuleb kindlasti veel. Seegi kord oli voolukatkestusi. Neidki tuleb kindlasti veel. Lapsed võivad juhtumisi üksi kodus olla, kui elekter ära läheb. Vannutage neid, et nad ei jamaks küünaldega, vaid hoiaksid taskulampi käeulatuses.
Hingedeaeg on ilus ja müstiline aeg, ürgne komme mõelda esivanemaile peaks meil elustuma ja jõudu ko­guma ning meid kõiki argielust ja endakeskusest kõrgemale tõstma ning natukene paremaks muutma.
NB! Rääkides hingede- või kaamoseajast, tuleb vältida hirmu-, õudus- ja kummitusjutte!

Keila lasteaed Miki edendab tervist

Laste ja noorukite riikliku terviseprogrammi raames võeti Keila lasteaed Miki eelmise aasta novembris tervist edendavate lasteaedade võrgustiku liikmeks. Meie ettevõtmised on tõstnud meie laste, nende vanemate ja töötajate teadlikkust tervislikest eluviisidest.

1. septembril oli meil pere tervisepäev “Südame tervise aabits – suure ja väikese südame heaks”. Südame tervise aabitsa neli esimest “lehekülge”: aktiivne liikumine, tervislik toitumine, rõõmus meel pere ja sõprade keskel ning oma tervise näitajate jälgimise oskus said osavõtjatele selgeks nii teoorias kui ka praktikas. Laste ja vanemate õpetamise eest hoolitses lasteaia tervishoiutöötaja Ülle Uibokand. Aktiivsesse liikumisse kaasati kõik osalejad: toimusid liikumisvõistlused rühmadele, peredele, kepikõndi õpetas külalistreener Jaanus Väljamäe. Lasteaiale muretseti ka käimiskepid, mida lasteaia töötajad ja lapsevanemad saavad laenutada. Vanemad mõõtsid tervise uurimise telgis vererõhku, suhkru- ja kolesteroolitaset veres, kaalusid ja mõõtsid end. Meedikud seletasid, kuidas neid näitusid mõista.

Piimanädal

Septembris oli meil ka piimanädal. Kuna paljud lapsed arvasid enne seda, et piima tehakse poes või piimakombinaadis, mängisime lehma lüpsmist ja vasika jootmist. Lõpuks jõime koos piimakokteili. Nädala jooksul uurisime, mida kõike piimast saab. Kogusime piimatoodete pakendeid ning koostasime väljapaneku “Millise koha on piim saanud meie peredes”. Lepatriinu rühma 4-aastastega käisime kaupluses otsimas tuttavaid piimatooteid. Kokanduse tegevuskeskuses valmistasime küpsise-kohupiima kooki. Vanema rühma lastele oli põnev piima salakirja tarkus, nemad uurisid ka, milliseid lehmaliike maailmas on. 9. oktoobril käisime oma teadmisi kinnitamas Piimaliidu üritusel Keila kultuurikeskuses.

Kuulame vaikust

2. oktoobril alanud kuulmisnädalal õppisid lapsed tähele panema liigset müra meie ümber. Et olla terve, oli vaja selgeks saada, kuidas kuulata vaikust. Ega see kerge ülesanne olnud, sest tähelepanuta vaikust ei kuule. Lapsed õppisid eristama ning ära tundma lindude ja loomade hääli, olmehelisid, õppisime kõnelema vaiksel häälel ja sosinal.

Õuesõppimine ja leivanädal

Oktoobris tähistasime õuesõppimise päeva. Värskes õhus õppimine on tervisele hea ja mis lastele eriti oluline – saab palju liikuda. Mängisime mängu “Tunne ära puud oma õuealal!”. Iga rühm valis endale puu, mida uurib aasta ringi. Õppida sai õues kasutades kõiki viit meelt: vaadelda, kompida ja kallistada oma puud, kuulata, mida puu meile sosistab, nuusutada, mis lõhn on sügisesel puulehel-viljal, ning lõpuks maitsta oma puu vilja. Keskkonnaõpetuse raames kogusime kompostihunnikusse jäätmeid. Uue oksapurustusmasinaga purustamisel said lapsed ise oksi ette anda. Mulda pandi katsena ka konservikarp, vanad kummikindad, ajaleht, leivakile ja muid pakendeid, et kevadel järele vaadata, mis on kõdunenud, mis mitte.
Oktoobris oli ka leivanädal. Esmas­päeva hommik algas rukkileiva taigna segamise, kergitamise ja pätsikeste vormimisega. Siis leivapätsid ahju... ja oligi oma leib laual!
Õpetaja Eve Jõerand näitas lastele arvutisse kogutud õppematerjali. Lapsed said teadmisi rukki kasvatamisest, leiva küpsetamisest vanal ajal ja nüüd ning leiva jõudmisest kaupluseletile. Iga laps sai teabelehe “12 head põhjust süüa rukkileiba” ning kleepsud kaunistatud võileibadega.
Et leib veel maitsvam oleks, val­mis­­tasime koos lastega ka ise või. Lepa­triinu rühma õpetajad olid toonud kaasa kodumasinad: koorelahutajaga saime piimast kätte koore ning kõik said võimasinat vändata, kuni tekkis maitsev koorevõi. Leivanädalal oli lasteaia menüüs pearõhk leivatoitudel. Lapsed tõid kodust leiva pakendeid, millest koostasime väljapaneku, et saaks selgeks, kui palju on leivasorte.

Teavet meie kohta

Rohkem infot meist ja sellest, kuidas me tervist edendame, saab Miki lasteaia kodulehelt www.keila.ee/miki/, kuhu riputame üles ka vanemate nõustamise materjale.