ÕpL
“IT loob homse”
 |
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi tehnika- ja tehnoloogiaklasside õpilased Elioni juhtimiskeskuses. Raivo Juuraku foto
|
Sirje Tohver |
 |
Eesti info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogia ettevõtted vajavad kohe vähemalt 500 töötajat. Kooliõpilaste seas on “pehmed” erialad tehnikaaladest populaarsemad ja ettekujutus IKT-eriala lõpetanute väljundist tööjõuturul ähmane.
Poliitikauuringute keskuse Praxis aastail 2004–2005 tehtud uuringust “Tead-mistepõhine majandus ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaalane haridus: hetkeolukord ning väljakutsed” selgub, et Eesti IKT-ettevõtete arengut pärsib enim kvalifitseeritud tööjõu puudus. Üle poole ette-võtjatest (52%) väidab, et ei leia tööturult vajaliku tasemega spetsialiste. Kõrgkoolilõpetanutel kulub kuni aasta, enne kui nad ettevõtte nõuetele vastavad.
Tase on üldiselt kehv
Ettevõtjad peavad Eesti kõrgkoolides pakutava IKT-hariduse taset üldiselt kehvaks. Oluliste puudustena nimetatakse vähest spetsialiseerumist, mõnes valdkonnas ka nõrka baasharidust ja praktika liiga väikest osatähtsust õppekavades (edukatel IKT-riikidel on praktikat ligikaudu 50%). Soovitakse, et ülikoolid töötaksid õppekavu välja koostöös IKT-sektori tööandjatega.
Kutsehariduse tasandil takistab IKT arengut kõige enam formaalne ja ebamajanduslik praktikasüsteem, kus praktikakoha leidmise eest vastu-tab peamiselt õpilane ning kooli koos-töö ettevõtetega sõltub üksnes koolijuhi ja ettevõtjate entusiasmist. Edasiminekut pidurdab ka nõrk ja süsteemitu side teiste koolidega, mis on viinud olukorrani, kus eri tasandi-te õppekavad ei võimalda valutult edasi õppida. Õppejõududest on suur puudus ja kõik nad ei ole ühtlaselt hea tasemega. Koolid investeerivad moraalselt vananenud tehnikasse.
Ka õppekavad on ettevõtete seisukohalt vananenud. Sotsiaalseid oskusi õpetatakse vähe või üldse mitte. Inglise keele osatähtsus on liiga väike ja õppe kvaliteet nõrk. Väljalangus on väga kõrge (mõnes koolis isegi üle 50%), sest paljudele õppuritele käivad keerukad ained üle jõu, nende alusharidus (nt matemaatikas, joonestamises) on sedavõrd nõrk.
Nimetatud põhjustel korraldavad erasektori ettevõtted enne inimese töölevõtmist ja katseajal ise koolitu-si – personalikoolitusse investeerib (86%) IKT-firmasid. Uuringu üks järeldusi on, et selline dubleerimine ja ressursside raiskamine tuleks võimalikult kiiresti kaotada.
Esimene samm on tehtud: haridusministeerium, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ning Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus sõlmisid 31. mail koostöömemorandumi, et parendada IKT-hariduse kvaliteeti ja õppepraktika korraldust ning populariseerida IKT-erialasid. Tunnuslausete konkursi võitnud slogan “IT loob homse”, mida samas esitleti, peab aitama täita just viimast eesmärki.
Itimees või postiljon
Et IKT-valdkond populariseerimist va-jab, selgub Turu-uuringute AS-i tänavu mais 11.–12. klassides tehtud uuringust “IKT-hariduse populaarsus õpilas-te seas”. Küsimustikule vastas 588 õpi-last 24 koolist üle Eesti. Erialade pinge-rida juhtis 14 protsendiga majandus ja ärijuhtimine, järgnesid infotehnoloogia (9%) ja kunstid (7%). Telekommunikatsioon (3%) oli alles 14. kohal. Kõige po-pulaarsem on infotehnoloogia Ida-Virumaal (31%) ja Põhja-Eestis (16%), kõige ebapopulaarsem Tallinnas (4%).
Õpilaste ettekujutuses pakub side- ja infotehnoloogia eriala huvitavat, hästi tasustatud, prestiižikat, paindliku tööaja ja kaugtöövõimalusega loomingulist tööd. Heaks hinnatakse ka võimalust tööd leida. Õpilased nimetasid ühtekokku 108 ametit, sh IT-spetsialist (140 korral), programmeerija (54), infotehnoloog (24), itimees (20), arvutispetsialist (19), arvutiõpetaja (19).
Samas ei osanud tervelt viiendik vastanutest nimetada ühtki IKT-valdkonna ametit ja 13% andis ebamääraseid või valesid vastuseid. Nii arvati, et side- ja infotehnoloogiat õppinust saab logistik, postkontori töötaja, postioperaator, postiljon, suhtekorraldaja, suhtekoordinaator, infojuht, reporter, informaator, sekretär. Väärarvamuste põhjus on, teadagi, väheses infos.
Kui 12. klassis peab 61% õpilastest infot IKT-erialade kohta piisavaks, siis 11. klassis vaid 40%. Infoallikatena eelistavad õpilased kooli (65%), ülikoolide kodulehekülgi (49%), televisiooni ja raadiot (41%). Infotehnoloogia eriala valinute infoallikate pingereas on esikohal ülikoolide koduleheküljed, järgnevad kool ja tuttavad.
28% vastanutest arvab, et tehnoloogiaõpetuse võtmine tunniplaani suurendaks kindlasti huvi IKT-erialade vastu, 51% õpilastest peab huvi kasvu üksnes tõenäoliseks. Küsimusele, mis suurendaks huvi side- ja infotehnoloogia õppimise vastu, vastas 70% õpilastest, et mitte miski. Ülejäänud arvasid, et huvi aitaks tõsta rohke info, kooli õpetuse taseme tõstmine, võimalus välismaale õppima minna jne. Uuringu põhijäreldus on, et Eesti koolilõpetajate seas on “pehmed” erialad tehnikaaladest endiselt populaarsemad.
Tartu Kivilinna Gümnaasiumis on tehnika ja tehnoloogia haru. Kool otsustas õpetust rohkem eluga siduda ning küsis Elionilt ja EMT-lt, kas nad ei tahaks tehnoloogiaõpetusele õlga alla panna. Firmad olid nõus ja sõlmisid Tartu Linnavalitsuse ja Kivilinna gümnaasiumiga kolmeaastase koostöölepingu. Telekommunikatsiooni hakkas õpetama Elioni arendusjuht Alar Lutsar. Tänaseks on veebruaris alanud 35-tunnine kursus ja selle värvikas lõpp – ekskursioon Elioni ja EMT Tallinna keskustesse – seljataga.
Firmast gümnaasiumi õpetama
Alar Lutsar ütleb, et püüdis põgusalt läbi võtta kõik telekommunikatsiooni teemad, telefoni- ja mobiilside, interneti, televisiooni ja digi-tv, GPS-i jne. Kuidas teise ala inimene gümnaasiumis hakkama sai? “Algul ma tõesti pelgasin, kuidas mind koolis vastu võetakse. Olin koo-litanud Elioni töötajaid, aga mul puudus laste õpetamise kogemus. Minu kartustel polnud alust, mingeid probleeme ei tekkinud. Kui aus olla, pole laste ja täiskasvanute õpetamisel suurt vahet. Võib-olla ainult see, et noorem inimene on taibukam, julgem ja küsib rohkem. Kui ikka millestki aru ei saa, on kohe käsi püsti. Huvi oli suur, tegemist on ju ikkagi tehnoloogiakallakuga klassi õpilastega.” Alar Lutsar peab kooli ja ettevõtte koostöös sündinud ettevõtmist väga oluliseks.
“Elioni ja EMT mure on vaadata kaugemale ette, luua alus, kust ettevõttele sirguvad uued taibukad töötajad.” Arendusjuhist õpetaja ei kahtle, et osa tema õpilastest jätkab õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis. Ja kindlasti on nende seas ka neid, kes valivad telekommunikatsiooni eriala.
11.e klassi õpilane Kairi Koort ütleb, et tavalise ja ettevõttest tulnud õpetaja vahe on märgatav. “Tund on huvitavam, palju rohkem on elulisi näiteid.”
10.e klassi poiss Ivo Visak kinnitab, et talle meeldisid Alar Lutsari tunnid väga. Tema arvates võiksidki tehnoloogiatunde anda selles valdkonnas töötavad inimesed. “Siis oleks õpe elulähedasem,” põhjendab ta. Praegu ei oska Ivo Visak veel öelda, kas ta just telekommunikatsiooni õppima läheb, aga ta teab klassivendasid ja -õdesid, kes kavatsevad seda teha.
ÕpL
Euroopa Liidu teadus- ja
arendusuuringute programm
5. juunil toimus Tallinna Ülikoolis Euroopa teadus- ja arendusuuringute programmi tööseminar, kus arutati Eesti riiklikke ja regionaalseid perspektiive EL-i 7. raamprogrammist lähtuvalt. Arutelule olid kutsutud Eesti regionaalpoliitika ja strateegia kujundajad, teaduspoliitika ja innovatsioonipoliitika koostajad, teadus- ja arendustegevuse kavade koostajad ja elluviijad, teadlased, ettevõtluse arendajad, vastavate komisjonide esindajad, teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtluse arendamise rahastajad.
Euroopa Liidu 7. raamprogrammi idee on kujundada majanduskasvu soodustav Euroopa teadusruum. Programmi keskmes nähakse Euroopa ülikoole kui teadus- ja haridusasutusi, mis projektides osalejatena tegelevad ühiskonnale kasu toovate või praktilist rakendust omavate teadustöödega.
Raha on rohkem kui enne
Koos partnerite, avaliku ja erasektori organisatsioonidega läbi viidavate projektide tulem on toodete, protsesside või teenuste väljakujundamine. Järgmisel aastal algava ja 2013. aastani kestva raamprogrammi kaudu hakatakse rahastama eri osapooli koondavaid Euroopa teadus- ja arendusprojekte.
Uue programmi eelarve on eelmisega võrreldes suurem ning lihtsustatud on ka projektitaotluste esitamise korda. Programmist on oodatud raha taotlema interdistsiplinaarseid projekte, millel on vähemalt kolm partnerit. Partneriteks võivad olla nii organisatsioonid kui ka füüsilised isikud.
Neli plokki
Raamprogrammi raha jaguneb nelja ploki vahel.
Esimese eelarvest on praeguste kavade kohaselt 19% planeeritud tervishoiu, 5% toitumise, põllumajanduse ja biotehnoloogia, 28% info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, 11% nanoteaduste ja -tehnoloogia, materjalide ja uute tootmistehnoloogiate, 7% energia, 6% keskkonna ja kliimamuutuste, 13% transpordi ja aeronautika, 2% sotsiaalmajanduslike uuringute ja humanitaarteaduste ning 9% turvalisuse ja kosmoseuuringute projektidele.
Teisest plokist rahastatakse teadlaste omaalgatuslikke uurimisprojekte ning raha taotlemine on muudetud lihtsamaks – nn fondist taotlemise põhimõttel.
Kolmandast plokist toetatakse teadlaste koolitamist, mobiilsust ja karjääri.
Neljandast plokist motiveeritakse EL-i liikmesmaade koostööd; plaanide järgi on 54% bloki eelarvest kavandatud teadus- ja arendustegevuse infrastruktuuri kasutuse ja arendamise optimeerimiseks, 25% väike- ja keskmiste ettevõtete innovatsioonivõimekuse tugevdamiseks, 2% piirkondlike uurimisgruppide arendamiseks, 7% teadustegevuse potentsiaali suurendamiseks, 7% teaduse ja ühiskonna ning 5% rahvusvahelise koostöö arendamiseks.
Koostöö arendamine EL-i liikmesriikide ülikoolide ning avaliku- ja erasektori vahel aitab kaasa Euroopa teadus- ja arendusuuringutele ning teaduse ja innovatsiooni investeeringutele. Samal ajal on koostöö oluline nii ülikoolidele kui ka kõikidele teistele projektides osalevatele organisatsioonidele – üksteist toetades saavad nad nii uusi ideid teostada kui ka kasu teenida.
Teenitud raha investeerib ülikool teaduse infrastruktuuri parandamisse, mis omakorda võimaldab teha paremal tasemel teadustööd. Lisaks annab koostöö tegemine era- ja avaliku sektoriga ülikoolidele hulgaliselt praktilise sisuga lahendamist ootavaid uurimisküsimusi, mis on teadlastele alati atraktiivne.
Projekti kaasatud üliõpilased puutuvad juba õppimise ajal kokku elulähedaste erialaprobleemide lahendamisega ning võimalusega praktikat sooritada.
Eesti senine projektikogemus
Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga avanes meie teadlastele ja organisatsioonidele võimalus taotleda Euroopa teadus- ja arendustegevuse programmist rahatoetust projektidele, mida mitu Eesti ülikooli ka kasutas.
Aastatel 2002–2006 kestnud 6. raamprogrammi projektidest osaleb Tallinna Ülikool seitsmes projektis, neist kahes projekti koordinaatori rollis. Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituut juhib 13 institutsiooni ühist projekti Euroopa elukestva õppega ühiskonna arendamisest – projekti eesmärk on analüüsida haridussüsteemi rolli elukestva õppe ja ühiskonna sidususe tagamisel Euroopa riikides. Tallinna Ülikooli ökoloogia instituut koordineerib aga nn ATLAS-projekti, mis on orienteeritud Euroopas toimiva jätkusuutlikkuse ja maakasutusalase hariduse olemasolu ja potentsiaalse vajaduse kaardistamisele ning selle põhjal soovituste väljatöötamisele.
Projektid, milles Tallinna Ülikool partnerina osaleb, on seotud ühiskonna ja elustiilide, esindamata kodanike probleemide ning ühiskonnas aset leidvate konfliktide uurimisega. Samuti osaleb Tallinna Ülikool kahes hariduse valdkonna infotehnoloogia arendamise projektis.
Ühe projekti eesmärk on luua infotehnoloogiline infrastruktuur, mis toetaks e-õpet Euroopa ühtses kõrgharidusruumis, integreerides e-õppe alaseid tehnilisi lahendusi.
Teise projekti eesmärk on luua tehnilised lahendused digitaalsete õpiobjektide tootmiseks, arhiveerimiseks ja levitamiseks kaheksa Euroopa riigi haridusministeeriumi, ülikoolide ja teaduskeskuste koos-töös – Eesti kontekstis on projekti käigus kavas luua koolielu.ee õppematerjalide andmebaasi uus versioon, mis ühilduks teistes Euroopa riikides kasutuses olevate õpiobjektide repositooriumide ja levinumate õpihaldussüsteemidega.
Uued haridusprogrammid
EL-i nõukogu 2006. aasta arengukava eesistujariigid on Austria ja Soome –mõlemal on kavas tugevdada koostööd kutsehariduse ja õppe valdkonnas. Eesti tihe koostöö Soomega annab meile võimaluse rääkida kaasa nii arengusuundade määratlemise kui ka teadusuuringute programmi kujundamises.
Konkurentsivõime tõstmiseks on arengukavas määratletud järgmised arendamist vajavad põhifaktorid: õigusloome, teadusuuringud, haridus, intellektuaalomandi õigused ning innovatsioon ja ettevõtlus.
Hariduse valdkonnas luuakse ühist “Haridus- ja koolituskava 2010”. Sealjuures pööratakse tähelepanu hariduse kvaliteedile ja tõhususele ning mõjule ühiskonnas. Eesmärk on soodustada haridusele juurdepääsu ja tõhustada hariduse ning koolituse koostööd, arendada tõhusaid töömeetodeid. Lisaks töötab EL-I nõukogu välja ühist elukestva õppe programmi aastateks 2007–2013.
Täiendavat infot leiab www.tlu.ee/teadmussiire.
Tiina Tambaum,
Tallinna Ülikooli
teadmussiirde keskuse juht
Anu Nuut,
Tallinna Ülikooli teadmussiirde keskuse
rahvusvahelise koostöö spetsialist
ÕpL
Repliik
Eelmises Õpetajate Lehes ilmunud artikkel “Õpetaja töötab seitse päeva nädalas” põhines Eesti Haridustöötajate Liidu läbi viidud uuringul õpetaja tööaja ja -ülesannete kohta. Toodud probleemid peavad leidma kiire lahenduse. Uuringu tulemused tõestasid veel kord, et mitmesugused ettevõtmised kooli ja õpetajatöö korraldamisel on viinud õpetaja nii füüsilise kui vaimse taluvuse piirini.
Mis kasu on uuest õppekavast, parematest õpikutest jne, kui varsti pole neid, kes seda koolis rakendaksid? Räägitakse palju õpilastele üle jõu käivast koormusest, mis on ka õige, kuid õpetaja puhul ei taheta seda sageli märgata. Suur osa õpetajatest töötab rohkem kui täiskohaga. Selle põhjus on nii õpetajate vähesus kui ka madal palk. Tagajärjeks üleväsimus ja stress. Samal ajal rõhutavad haridusteoreetikud, et õpetajal peab olema missioonitunne, ta peab õppetunnis särama.
Midagi head pole oodata ka õpilaste klassitäitumuse normi – 24 õpi-last – eesseisvast kaotamisest. Kui õpetajate nädala töökoormus on keskmiselt 50,1 tundi, siis noortel algajatel õpetajatel ületab see sageli 70 tundi. Need ja paljud muudki õpetaja tööga seotud probleemid on viinud selleni, et noored spetsialistid kas ei tule tööle kooli või lahkuvad sealt peagi. Varsti on enamik õpetajatest pensioniealised. Õpetajate Leht on täis tööpakkumisi õpetajatele, kuid soovijaid on vähe.
Mida siis teha? Üksnes palgaküsimuste pooliku lahendamisega õpetajate olukorda paremaks ei muuda. EHL-i juhatus, arutanud uuringu tulemusi, pidas vajalikuks järgmist.
Täiendavat raha taotledes tuleb HTM-il rakendada koolides õpetajatele täiendavaid abijõudusid nende tööülesannete paremaks täitmiseks –asendusõpetaja, abiõpetaja, sotsiaalpedagoog, psühholoog, logopeed jt.
Kohalikel omavalitsustel tuleb vähendada õpetajate nädala tunnikoormust.
Eesti Koolijuhtide Ühendusel tuleb suunata koolijuhte analüüsima õpetajatele antud lisakohustuste otstarbekust, vähendama bürokraatlikke kohustusnorme, looma õpetajatele paremaid töötingimusi.
Kiiresti tuleb leida võimalus maksta gümnaasiumiastme klassijuhatajatele lisatasu, mis oleks vähemalt 10% õpetaja astmepalgast.
Juhatus soovitas viia järgmisel õppeaastal kõikides koolides läbi uuringud, et nende tulemusi analüüsides rakendada võimalusi parandada õpetajate töötingimusi ning kasutada tööaega otstarbekamalt.
Kui tahame, et meie haridus areneks tõusujoones, tuleb õpetajat igati toetada, tema tööd väärtustada.
Soovime kõikidele pedagoogidele päikeselist suvepuhkust!
Sven Rondik,
EHL-i juhatuse esimees
ÕpL
Kõrghariduse kvaliteeti ei määra ainult pingerida
Hiljuti teatati, et ükski meie kõrgkool ei mahu maailma top-500 sisse, vähemalt mitte Šanghai Jai Tongi Ülikooli kriteeriumide alusel. Kas head haridust soovivad tudengid peaksid heitma pilgu nimekirjas edukamatele ülikoolidele välismaal? Ja millised on kriteeriumid, mille alusel saab objektiivset pingerida koostada? Olukorda aitasid selgitada Tartu Ülikooli õppeprorektor Birute Klaas ja TÜ avatud ülikooli keskuse juhataja Aune Valk.
Birute Klaasi sõnul leidis ülikoolide rahvusvahelise pingerea temaatika aktiivset ja teravat käsitlust mais toimunud Coimbra grupi aastakoosoleku raames. 1985. a moodustatud grupp ühendab endas 37 Euroopa vanimat pealinnadest väljaspool asuvat teadus-ülikooli (sh Bologna, Cambridge’i ja Oxfordi ülikool), mille liikmeks, Balti riikidest ainukesena, sai Tartu Ülikool 2003. aastal.
“Kohtumisel rääkisid ülikoolide pingereastamise mudelitest oma ala tippspetsialistid. Selgus, et Šanghai pingerida võtab aluseks ainult mõõdetavad indikaatorid – mitu protsenti on vilistlaste hulgas Nobeli preemia laureaate, mitu protsenti on neid õppejõudude hulgas, mitu protsenti on publitseeritud artikleid oma ala tähtsaimates teadusajakirjades jne. Samas oli kõrvale tuua nn Times’i mudel, kus pooled kriteeriumid puudutasid kvalitatiivseid hinnanguid. Seal võeti arvesse ka mõõdetavaid parameetreid, nagu näiteks mitu üliõpilast on õppeasutuses ühe õppejõu kohta, kui suure osa moodustavad välisõppejõud, kui suure välisüliõpilased ja milline on maailma 1300 tippspetsialisti (88 tuntuimast ülikoolist) hinnang antud ülikoolile. Seega ei otsusta ülikooli headuse üle ainult publikatsioonide arv andmebaasides, vaid ka ühine arvamus, see, milline maine ühel või teisel ülikoolil on,” leiab Birute Klaas.
Teadussaavutused ja keskkond
Aune Valk täiendab: “Šanghai nimekiri tõi välja ju ainult teadussaavutused, kuid head kõrgharidust näitavad ka muud aspektid, mida rõhutasid Coimbra grupi aastakoosolekul saksa eksperdid – näiteks tuleb arvestada üliõpilaste nõustamise kvaliteeti, õpetamisoskust, ühiselamute odavust jt praktilisi tegureid, mis moodustavad kvaliteetse hariduse omandamise protsessi teise poole. Nii jõuame välja vaidlusaluse küsimuseni: “Mis üldse on kõrghariduse kvaliteet? Mis on kvaliteedi hindamise ühik?” Kui võtame aluseks ainult teadussaavutused, võime küll esirinnas näha Oxfordi Harvardiga võistlemas. Kuid oluliseks tuleb pidada ja Eestis ka peetakse õppekavu, õppejõude, õppematerjale, materiaaltehnilist baasi, vastuvõtutingimusi jne. Lisaks sõltub palju sellest, millist valdkonda üliõpilane ise hindab, soovib ta õppida loodusteadusi või humanitaariat –ülikoolid on ju eri valdkondades väga erineva tasemega.”
“Coimba grupi aastakoosolekul tu-ligi välja, et peame lähtuma konkreetsetest erialadest konkreetsetes ülikoolides, sest ka tugevates ülikoolides leidub nõrku erialasid ja vastupidi. Kui paneme kokku õppekavade akrediteerimise ja teaduse evalveerimise, võivad seda eriala hästi tundvad eksperdid anda mingigi suhtelise hinnangu nii õppeprotsessile kui ka teadustegevusele. Lisaks ülikooli mainele mängib olulist rolli keskkond, kus ülikool asub,” võtab Birute Klaas kokku ülikoolide reastamise suhtelisuse. Tudengi seisukohalt on tähtis ka see, kas ülikoolilinnas leidub vaba aja veetmise kohti, baare, kohvikuid, kui head on huvitegevuse tingimused.
Naabritest parem?
Eesti kõrghariduse võrdlemisel lähinaabrite, näiteks Leeduga, leiab Birute Klaas, et Vilniuse Ülikool on meist kaugel maas. Seal pole veel Bologna 3+2-süsteemile üle mindud, domineerib kursuste süsteem, mis oli omane Nõukogude perioodile. See aga on jäik, ei võimalda erialasid kombineerida, tudengil valikaineid võtta, välisülikoolis õppida jne. “Ülikooli astudes on õppeplaan juba 3–5 aastat ette teada. Üliõpilane peab õppima vastavalt programmile, ta ei tohi teistest maha jääda. Me ei saa leedulasi isegi vahetusüliõpilasteks kutsuda, sest peaksime vastu võtma terve kursuse, mitte 1–2 üliõpilast,” arvustab TÜ õppeprorektor. Leedus toimib ka jätkuvalt 4+2-süsteem, mida põhjendatakse nõrga keskharidusega.
Birute Klaasi väitel on Venemaa huvitatud oma õppekavade ühildamisest Bologna süsteemiga – näiteks käis Peterburi Mäeinstituudi delegatsioon aasta alul TÜ kogemusega tutvumas. Samas suhtuvad venelased valikuliselt süsteemi juurutamisesse, tuues argumendiks, et nad ei taha kaotada kõrghariduse kvaliteedis. Nii Venemaal kui ka Leedus on üliõpilastel ääretult suur loengukoormus ja väiksem osa ise-seisval tööl, mobiilsusest rääkimata.
“Moskva Ülikooliga on meil ennast raske võrrelda kas või mastaape arvestades. Selge, et ka Helsingi Ülikool on meist eespool, mahtudes ühtlasi nimetatud Šanghai top-500 hulka. Küll aga annab Tartut mahu ja kvaliteedi poolest võrrelda Turu Ülikooliga. Lääne ülikoolide suuremad eelarvevõimalused kajastuvad kõige paremini tehnilistes vahendites, laborite sisustuses, õppevahendites. Ka näiteks õpikute sisseostmine läheb Eestile kallimaks maksma,” toob Aune Valk paralleele. Birute Klaas lisab, et kui reastada ülikoole internetinähtavuse järgi, kannatame välja võrdluse Soome ülikoolidega ning oleme oluliselt ees nii Läti, Peterburi kui Moskva ülikoolidest.
Kvaliteeti mõjutab hulk tegureid
Head kõrgharidust peaksid iseloomustama ka võimekad, motiveeritud üliõpilased. Kuni nõukogude perioodi lõpuni polnud igaühel asja kõrgharitute marjamaale – kel ikka vaimseid eeldusi nappis, ei pääsenud isegi madala konkursi tingimustes ülikooli, lõpetamisest rääkimata. Raha eest võis diplomi saada võib-olla Kesk-Aasias või Taga-Kaukaasias. Ja kas nüüd pole “kesk-aasia” meilgi juurdunud, kui raha eest võimaldatakse kõrgharidusele ligipääsu pea igaühele? Kas mitte siin ei või peituda põhjused, miks Eestil on raske pääseda kõrghariduse lipulaevade hulka? Kas see, kui tudeng loengust ei huvitu ning hiljem juhtkonnale kurdab, et õppejõud on igav, näitab õppejõu kehva kvaliteeti või pigem seda, et üliõpilane pole sattunud õigesse kohta? Kas ülikoolide juurde tekkinud arvukad struktuuriüksused nagu näiteks kutsekoolidest välja arenenud kolledžid kannavad endas piisavalt alma mater’i õhustikku või pigem koondavad piiratud vaimsete eeldustega üliõpilaskonda? Kas vooruloengud kuni 500 tudengile jõuavad kvaliteetselt adressaadini?
TÜ õppeprorektor Birute Klaas ja TÜ avatud ülikooli keskuse juhataja Aune Valk siin olulisi probleeme ei näe, sest tudengite suure arvuga vooruloengud on vaid sissejuhatavates valdkonnainetes, mis moodustavad mõne protsendi ainete koguarvust, keskmiselt aga istub auditooriumis alla 30 tudengi. Rühmad on sageli liiga väikesed selleks, et rahaliselt ots otsaga kokku tulla.
“Ei usu ka, et tudengite huvipuudus praegu suuremat probleemi kujutaks kui kümme aastat tagasi, mil oli komme loengus kududa. Pigem tekib küsimus sellest, mis on loengu n-ö lugemise eesmärk. Kui aastaid tagasi oli see infoedastusvahend, kuna häid õpikuid ei olnud, siis nüüd peaks rohkem tähelepanu pöörama üliõpilaste aktiivsele kaasamisele,” leiab Aune Valk ning on kindel, et õppejõu roll on lisaks aine sisu selgitamisele ka selle vastu huvi tekitamine. Birute Klaasi meelest on ideaalne suure kuulajaskonnaga kursus selline, mis on jaotatud õppejõudude vahel ära nii, et ka esmakursuslane näeks elavat professorit kui oma eriala tippu.
Kõrghariduse kvaliteeti määravaid tegureid ja kerkivaid küsimusi on kümneid, kui mitte sadu. Olulisimaid neist arvestatakse õppekavade akrediteerimisel, mis on kvaliteedi hindamise peamine vahend Eesti kõrghariduses. Akrediteerimise käigus on õppekavadele andnud hinnangu sajad rahvusvahelised eksperdid. Võib öelda, et Eesti kõrghariduses on arvuliste näitajate kõrval üks peamisi mõõdupuid kolleegide rohkem või vähem subjektiivne hinnang. Tähtsaim seejuures on, et tegemist on väliskolleegidega, sest Eesti kõrgharidus pole enam ammu riigisisene, vaid osa Euroopa kõrgharidusruumist.
Raivo V. Raam
ÕpL
Küsimus ja Vastus
Kui hea või halb oli Eestis pakutav haridus teie õpinguaastail?
KERSTIN KÖÖP,
Tallinna lasteaia Pallipõnn õpetaja:
“Lõpetasin 2004. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli eelkooli ja esiõpetuse õpetaja eriala. Praegu lõpetan kasvatusteaduste magistriõpet Tallinna Ülikoolis. Eelkooli ja esiõpetuse õpetaja eriala võimaldab mul olla õpetaja lasteaias, kus ma juba kolm aastat töötanud olen. Ma arvan, et tolleaegne haridus võis olla kvaliteetsem kui praegune, sest meie õpingud kestsid neli aastat, nüüd saab bakalaureuse kraadi kolme aastaga. Õppida oli huvitav ja vägagi arendav. Samas olid mõned õppeained liiga teoreetilised, tööle minnes kohtusin probleemidega, millele varem ei oleks osanud mõeldagi. Kuid nüüd on ka see raskus lahendatud – praegu on noortele õpetajatele abiks kutseaasta, abi saab küsida mentoritelt.”
LAURI TEDER, projektijuht:
“Kõrghariduse omandasin Tartu Ülikooli majanduse ning matemaatika-informaatika teaduskonnas 1998–2003 (sh olin aasta akadeemilisel puhkusel). Omandatud kõrghariduse kvaliteediga olen üldiselt rahul. Ülikooli lõpuks oli minust saanud analüüsivõimeline inimene, kes probleemi korral oskab otsida, kust võiks abi leida.
Negatiivseks küljeks pean eelkõige pakutava hariduse liigset teoreetilisust. Õpetatud teooria oli kõik väga hea ja vajalik, aga pärast ülikooli lõpetamist tööle asudes seda tihti kasutada ei osata. Teine nõrk külg oli, et suur hulk õppejõudusid ei suutnud oma ainet tudengitele huvitavaks ja arusaadavaks teha. Kui aine on huvitav (loe: huvitavaks tehtud, sest iga aine võib olla huvitav), tulevad tudengid ka arutlustes meelsamini kaasa ning nad saavad paremini teema käsitlusest aru. Ka täiendused selleaegsetes keskustes olid erialaküsimustes täiesti heal tasemel.”
PEETER MARDNA, tervishoiuameti järelevalve
osakonna juhataja, Tallinna Arstide Liidu juhatuse esimees:
“Keskkoolist (Tallinna Reaalkool) sain aastatel 1946–1957 hea hariduse, v.a moonutatud ajalugu. Sellele järgnenud õpingud TRÜ arstiteaduskonnas andsid põhjaliku ettevalmistuse tööks oma erialal. Meditsiini käsitlevates ainetes toimus põhjalik õppetöö maailma tasemel. Ka minu vennad said hea erialase ettevalmistuse, millega nad on rahule jäänud. Kuigi õppisime kõik eri kõrgkoolides – üks vend lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi ja teine Eesti Põllumajandusakadeemia.
Loomulikult tuleb eelnevast kontekstist välja jätta ideologiseeritud ja kasutu poliitika ning sõjaline õpetus, mida ei saa käsitleda hea hariduse osana.”
SIGNE KIVI, Eesti Kunstiakadeemia rektor:
“Õppisin 46. Keskkooli kunstiklassis ja pärast keskkooli lõpetamist sain esimesel katsel sisse ERKI-sse. Kindlasti näitab see, et sain oma koolist hea hariduse – nii üldteadmised, käelised oskused kui ka kunstitaju. Täna olen kade oma laste peale, eriti arvestades mitme võõrkeele ladusat oskust juba kooliajal. Kahjuks ei kuulu nende hulka vene keel. Tollase Eesti Riikliku Kunsti-instituudi lõpetasin 1980. aastal ja seejärel olen olnud disainer ettevõtetes, vabakutseline kunstnik, ettevõtja ja juht. Ka kõige kunstikaugemates ametites olen püüdnud olla avatud ja loominguline.
Nii koolis kui ka ülikoolis on mul tohutult vedanud õpetajatega –ERKI-s luges meile teaduslikku kommunismi David Vseviov – võite ise ette kujutada, millest me tegelikult nendes tundides rääkisime ning milline maailm meile avanes. Omaaegses õppekavas oli rohkelt nii partei ajalugu kui ka sõjalist drilli, aga ometi võin oma haridusega rahul olla. Eelkõige tänu nõudlikkusele nii kodus kui koolis.”
ENN SOOSAAR,
literaat:
“Minu seisukoht on algusest peale olnud, et inimese hariduse kvaliteet sõltub ainult poolenisti õppejõududest, loengutest, õppekavadest. Teise poole määrab üliõpilase enda aktiivsus ja huvitatus, tema lugemus, eneseharimine, arutlused ja vaidlused omasugustega. Õppisin Tartus viiekümnendate lõpul ja kuuekümnendate alguses. Õppejõude oli seinast seina. Olen eksameid teinud Johannes Silvetile, Richard Kleisile, Paul Aristele, Oleg Mutile, Arthur Hone’ile, aga ka täiesti tühistele tüüpidele, kelle nimi ja nägu ei meenu. Nagu kõikidel nõukogudeaegsetel üliõpilastel tuli minulgi märgatav osa aega ja vaeva raisata mõttetustele ehk ettevalmistustele nn poliitiliste distsipliinide eksamiteks, mille sooritamiseta polnud kellelgi võimalik diplomit saada. Paraku ei olnud see mitte ainult mahavisatud aeg, vaid suurel määral ka vaimu nüristav jaburduste pähetuupimine, et anda arvestustel ja eksamitel vastuseid, millel puudusid sisu ja tähendus.”
ÕpL
Nädalakommentaar
Jalgpalliorkaan vallutab (meeste)maailma
Täna läheb mölluks. Saksamaal Müncheni uhiuuel 7-korruselisel Allianc Arena jalgpallistaadionil kõlab jalgpalli MM-finaalturniiri avavile, esimestena kohtuvad Saksamaa ja Costa Rica. Et finaalturniiri 64 mängust teeb 55 otseülekannet ka ETV, võib juba täna õhtul õlled külmikusse varuda ja teleri ees platsi sisse võtta. Ja mängu jätkub kauemaks, 9. juulini.
Võib arvata, et selle aja jooksul kahvatuvad jalgpalliuudiste ja -ülekannete kõrval nii piknikupiketid pronkssõduri juures Tõnismäel kui ka ägedad väitlused kolmanda õppekava ning riigieksamite üle ja ümber.
Et saada aimu, kui oluliseks üleilmset vutipidu peetakse, olgu siinkohal edastatud paar infoagentuuride teadet: Bangladeshi võimud andsid riiklikule elektrifirmale korralduse tagada jalgpalli MM-i ajaks elanike tõrgeteta vooluga varustamine. Elekter on muide vaid 25%-l elanikkonnast ja isegi pealinnas tuleb tihti ette elektrikatkestusi.
Tiitlikaitsja ja viiekordse maailmameistri Brasiilia pangad juba teatasid lahtiolekuaja lühendamisest, et anda oma töötajatele võimalus jälgida jalgpalli MM-finaalturniiri Saksamaal. Eks Saksamaalgi tahetakse tööajast MM-i näha. Sealne suurim, teenistujate ametiühing Verdi (nagu meie TALO?) tegi tööandjatele ettepaneku töögraafik paindlikumaks muuta.
Ma ei usu, et meie ametiühingud midagi taolist ette võtaksid, ja küllap kulgevad ka riigi- ja põhikooli lõpueksamid graafiku alusel, sest õnneks (õnnetuseks?) pole meie jalgpalluritel 32 väljavalitud meeskonna sekka asja. Ei saa me ju ennast võrrelda ka MM-i finalistide Brasiilia või Saksamaaga. Pealegi ei suudaks meie lonkav meditsiin ja perearstindus nii massiliselt diagnoose nuputada ega haiguslehti väljastada.
Et Eestiski pole mehed (korvpallurid) papist poisid, seda tõestas NSV Liidu viimane meister 1991. aastast, vana hea Kalev, kes möödunud laupäeval võitis Tallinnas Saku suurhallis Madridi Reali seeniorid 84 : 77. Kolmepunktivisetega hiilgas taas trio Kuusmaa-Kullamäe-Nagel.
Ja ometi on Eesti mehed jälle millegi enneolematuga maha saamas: juba pühapäeval peetakse Rakvere staadionil 2000 osavõtjaga maailma esimene meeste tantsupidu.
Samal ajal kui 32 riigi jalgpal-lurid Saksamaal kirgi kütavad, kuulutasid Eesti 32 mõisa-kooli taas välja külastusmängu “Unustatud mõisad”. Mõisakoole võis uudistada juba 27. mail. Järgmine külastuspäev on homme ja igal täistunnil algab kõigis mõisates giidi juhtimisel ringkäik. Oodatud on nii klassiekskursioonid, seljakoti- kui ka pereturistid. Mõisakoolid on külalistele avatud veel 29. juunil ning 8., 9. ja 29. juulil. Kena suvepuhkust kaunis Eestis!
Ülo Tikk
ÕpL
Ministeeriumis
Haridus- ja teadusminister tänas lastekaitsepäeval inimesi, kes aitavad riskirühmade lapsi. Ka õnnitles ta maailmaorganisatsiooni UNICEF 60. sünnipäeva puhul. Eesti UNICEF on tegus organisatsioon, kes tegutseb Eesti laste heaolu nimel. Ministri sõnul väärivad esiletõstmist ettevalmistused laste õiguste konventsiooni rakendamiseks, koolivägivalla vähendamise projekt, UNICEF-i kooliprojekt “Väike heategu”, arvutite hankimine erivajadustega lastele jne.
HTM-il on hea meel sellisest koostööpartnerist ning pikaajalistest ja tulemuslikest koostööprojektidest, mis on suutnud riskilaste olukorda parandada.
Tarmu Kurm,
HTM-i teabekorralduse osakonna juhataja
Kutsehariduse eri põlvkonnad said kokku
2. juunil kogunes ligi 300 endist ja praegust kutseharidusega seotud inimest Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli, et heita pilk kutsehariduse arengule viimastel aastakümnetel ja selle hetkeseisule. Eesmärk oli siduda kutsehariduse eri põlvkondi. Kokku-tulek toimus neljandat korda, kuid esimest korda olid üritusel koos kõik kutsehariduse süsteemi viimastel aastakümnetel kaasatud ja praegu süsteemis töötavad inimesed. Varasematel aastatel on kohtunud peamiselt omaaegse kutsehariduse komitee tegijad omavahel.
Kokkutulekul said sõna kauaaegsed haridusjuhid ja -eksperdid. Professor Väino Rajangu rääkis kutsehariduse kohast ühiskonnas, Mati Kask kutseharidusest aastatel 1975–1998, Kalju Luts kutsekooli komplekteerimisest ning HTM-i kutsehariduse osakonna juhataja Andres Pung kutsehariduse hetkeseisust.
Age Rosenberg,
HTM-i teabekorralduse osakonna konsultant
Stipendium üliõpilastest lapsevanematele
Eesti Kunstiakadeemia rektor professor Signe Kivi otsustas maksta stipendiumi üliõpilastest lapsevanematele, kes lapse kasvatamise kõrvalt õpivad Eesti Kunstiakadeemias. Ühekordne stipendium, mille suurus on 500 krooni, eraldatakse rektori fondist. Selle sammuga soovib Eesti Kunstiakadeemia toetada üliõpilasi, kes igapäevaselt saavad hakkama nii õpingute kui pereeluga.
Akadeemias õpib 2005/2006. õa 935 üliõpilast. Stipendiumi makstakse kokku 152 lapse vanemale.
Signe Kivi ütles, et mäletab väga hästi seda pinget ja koormust, mis lapse kõrvalt kõrgkoolis õppimisega kaasnes: “Olin kolmanda kursuse tudeng, kui sünnitasin esimese lapse. Täna soovin rektorina teha kõik selleks, et Eesti Kunstiakadeemias õppimine ei oleks takistuseks laste kasvatamisele ja pereelule. Paljud tudengid on läbi aegade tõestanud, et kõrghariduse omandamine laste kasvatamise kõrvalt on võimalik.”
EKA rektoraat koos üliõpilasesindusega soovib tulevikus leida veelgi enam võimalusi lapsi kasvatavate tudengite toetamiseks, tulles vastu nende soovidele ja vajadustele.
EKA pressiteade
ÕpL
Õpetajakoolituse kvaliteedi
tagamine Euroopas
Äsja ilmus Eurydice võrgustikul uus publikatsioon – “Quality Assurance in Teacher Education in Europe”. Eurydice, May 2006. Raamat ilmus inglise ja prantsuse keeles ning on kättesaadav ka interneti kaudu aadressil http://www.eurydice.org/Document/QA/en/FrameSet.htm (inglise keeles) või http://www.eurydice.org/Document/QA/fr/FrameSet.htm (prantsuse keeles). Alljärgnev tutvustus põhineb Eurydice Euroopa üksuse ametlikul pressiteatel.
Eurydice annab ülevaate protsessidest, mille eesmärk on hinnata või akrediteerida põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate põhi- ja täienduskoolitusega tegelevaid haridusasutusi või õppekavasid. Silmas peetakse ainult koolituse kvaliteedi aspekte.
Õpetajate põhikoolitus
Õpetajate põhikoolitus toimub reeglina ülikoolis. Kahes kolmandikus vaadeldud riikidest1 rakendatakse ainult kõrghariduse hindamise üldisi regulatsioone. Saksa-maal, Prantsusmaal, Iirimaal, Poolas, Portugalis ja Ühendkuningriigis on eraldi seadused õpetajakoolituse hindamiseks. Välis- ja sisehindamine on enamasti kohustuslik või soovitatav. Välishindamine ei ole kohustuslik Austria ülikoolides, kes koolitavad õpetajaid keskhariduse akadeemilisele suunale, ning Taanis, Itaalias ja Maltal. Maltal pole ka sisehindamise kohustust.
Välishindajad on reeglina ekspertide rühmad, kolleegidest hindajad või inspektorid. Üliõpilaste lülitamine hindamismeeskondadesse on kohustuslik või soovitatav ainult viies riigis: Belgia flaami kogukonnas, Hollandis, Soomes, Rootsis ja Norras. Pooltes riikides on hindajatel kasutada spetsiaalsed dokumendid ja/või õpetajate kvalifikatsiooninõuded. Enamikul juhtudel keskendub hindamine mitmele eri aspektile, nagu õppekavad, õpetamismeetodid, õpilaste hindamine, erialase ja üldharidusliku õppe vahekord, koolipraktika korraldus, kooli ja infrastruktuuri seosed. Välishindamine põhineb enamasti sisehindamise raportil ning sisaldab sageli õppeasutuse külastust. Välishindamise sagedus on riigiti väga erinev: ühest korrast aastas 12-aastase intervallini.
Sisehindamist koordineerib tavaliselt õppeasutuse juhtkond või seal moodustatud hindamiskomisjon. Peaaegu kõikides riikides, kus see valdkond on seadustega reguleeritud, on õppejõudude ja üliõpilaste osale-mine sisehindamises kohustuslik või soovitatav. Mõnes riigis osalevad ka hindamisspetsialistid. Vastav seadustik sätestab tavaliselt hindamise põhinemise õppejõudude ja üliõpilaste vaatlustel. Tundide vaatlus on kohustuslik või soovitatav viies riigis: Belgias, Eestis, Hispaanias, Poolas ja Bulgaarias. Neljateistkümnes riigis peab sisehindamine toimuma vähemalt kord aastas. Selle sagedust võib mõjutada ka välishindamise sagedus.
Enamikus riikides on välishindamise tulemused alus, mille põhjal otsustatakse õppeasutuse või õppekava akrediteerimise üle. Akrediteerimise uuendamisest keeldumine võib mõjutada õppeasutuse riigieelarvest rahastamist. Mõnes riigis mõjutavad välishindamise tulemused rahastamist akrediteerimisprotseduuridest sõltumatult. Kui hindamistulemuste kasutamine on reguleeritud, korraldatakse kvaliteedistandarditele mitte-vastavuse korral enamasti ka mingi järelkontroll. Kahes kolmandikus vaadeldud riikidest välishindamise tulemused avalikustatakse. Sisehindamise tulemused avalikustatakse vaid kuues riigis: Tšehhis, Itaalias, Leedus, Slovakkias, Soomes ja Rootsis. Riikide aruannete või indikaatorite koostamisel kasutatakse õppeasutuse hindamise tulemusi vähe.
Täienduskoolituse hindamine
Mitmes riigis on täienduskoolitus de-tsentraliseeritud ning selle eest vastu-tavad õppeasutused või kohalik haridusorgan. Organisatsioonid, kel on õigus seda tüüpi koolitust pakkuda, on väga erinevad, nende hulgas on õppeasutusi või programme, kes pakuvad ka põhikoolitust, avalikke või eratäienduskoolituskeskusi, õpetajate ametiühinguid ja nende liite, valitsusväliseid organisatsioone jt.
Peaaegu kõikides riikides on seadustatud täienduskoolitusinstitutsioonide akrediteerimine või hindamine (erandid on Prantsusmaa, Küpros, Leedu, Malta, Austria ja Ühend-kuning-riik). Välishindamine hõlmab peamiselt kirjalike koolitusprojektide analüüsi ja/või enesehindamisraporteid ning vähemal määral külastusi. Hindamine keskendub koolituse sisule, õppemeetoditele, koolitajate oskustele ja infrastruktuurile. Koolitatavate arvamust tuleb arvesse võtta üheksas riigis. Välishindamise tulemusel saadud järeldused võivad mõjutada koolitajate akrediteerimist ja rahastamist.
1 Kõne all on 30 riiki ning 33 haridussüsteemi. Belgias on kolm eri haridussüsteemiga kogu-konda (prantsuse, flaami ja saksa) ning Ühendkuningriigis kaks haridussüsteemi: ühte esindavad Inglismaa, Wales ja Põhja-Iirimaa ning teist Šotimaa.
Kersti Kaldma,
SA Archimedes, Eurydice Eesti programmi
koordinaator
ÕpL
15 aastat Fenno-Ugria taasasutamisest
1927. a loodud Fenno-Ugria asutus tähistas 3. juunil Eesti Vabaõhumuuseumis oma tegevuse taastamise 15. aastapäeva –toimus soome-ugri rahvaste päev. Päeva raames oli võimalik tutvuda nii Fenno-Ugria asutuse kui ka Eestis tegutsevate soome-ugri rahvaste seltsidega. Välja oli pandud stende, mis tutvustasid soome-ugri rahvaid ja nende seltse, käsitöid, raamatuid ja infomaterjale.
Esinesid siinsete soome-ugrilaste (mordvalaste, ingerisoomlaste, udmurtide) folklooriansamblid, tšuvašid ja Mordva Riikliku Ülikooli folklooriansambel Kelu. TLÜ Akadeemilises Raamatukogus on 12. juunini avatud näitus “Fenno-Ugria: 15 aastat taasasutamisest”.
Pärast taastamist 1991. a on MTÜ Fenno-Ugria asutus kujunenud eelkõige idapoolsete soomeugrilastega suhtlemise keskuseks. Fenno-Ugria õlul on Eesti esindamine Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitees ja soomeugrilaste maailmakongresside ettevalmistamine. Fenno-Ugria korraldamisel toimuvad üle-eestilise suurüritusena iga aasta oktoobris hõimupäevad, tähistatakse soome-ugri rahvaste rahvuslikke tähtpäevi. Fenno-Ugria on korraldanud kuuenda soome-ugri folkloorifestivali 1997. a, teise soome-ugri ajalookongressi 1998. a ja kolm etnofuturismi konverentsi. Neilt on etnofuturism levinud nii itta kui ka põhja ning muutunud esimeseks Eestist lähtunud kunstivooluks. Fenno-Ugria asutuse korraldamisel toimus 2004. a Tallinnas soome-ugri rahvaste IV maailmakongress. Fenno-Ugria kaasabil on kümned organisatsioonid ja sajad inimesed leidnud endale Venemaa soome-ugri aladelt koostööpartnerid. Ka on Fenno-Ugria algatanud soome-ugri üliõpilaste koolitamise Eestis ning tulnud välja mõttega luua soome-ugri rahvaste toetuseks hõimurahvaste programm, idee, mille Eesti riik täide viis.
Fenno-Ugria juures töötav Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus (SURI) on pannud aluse soomeugrilaste meediakoostööle. Selleks on SURI korraldanud 1997. a seminari “Internet soome-ugri inforuumis” ja 2000. a Põhja-Euraasia põlisvähemuste meediaümaralaua. Moodustatud on soome-ugri infovõrk ning loodud analoogne infokeskus Komis.
Jaak Prozes,
Fenno-Ugria Asutuse Hõimukeskuse juhataja
Kevad on pesakastide paigaldamise aeg
Tänavu kevadel viis koolirahvas RMK töötajate juhendamisel metsadesse 240 pesakasti. Anija metskonnas paigaldasid pesakaste Õismäe Vene Lütseumi 8. klassi õpilased, Rapla lähedal Vahastu metskonnas aga Tallinna Audentese Erakooli “viiendikud”. Pesa-kastid olid valminud samade koolide tööõpetuse tundides.
Ega paigaldamine iseenesest keeruline olegi. Kastile pannakse traadist sang külge, puul saetakse oks maha ja riputatakse pesakast oksaköndi otsa. Kui seda vahel puhastada, peab korralikult tehtud pesakast vastu kümmekond aastat.
Linnud oskavad õpilaste tööd vääriliselt hinnata. “Kui mingil aastal jääbki mõni pesakast tühjaks, siis järgmistel leiab see ikkagi kasutaja, nii et vahelduva eduga elatakse kõigis pesakastides,” teab RMK Loode regiooni peametsaülem Margus Emberg. “Põhilised asukad on tihased ja metstikud, kes ka looduslikes oludes puuõõnsustes pesitsevad.”
Enamasti paigutatakse pesakastid nende kohtade lähedusse, kus on hiljuti lageraiet tehtud. “Püüame lindudele nende kaotsiläinud looduslikke pesapaiku kompenseerida. Aga eks loodame ka seda, et linnud aitavad pidurdada metsa-kahjurite levikut,” ütleb Margus Emberg.
Õpilased on tehtuga rahul. “Panime peakaste üles esimest korda, aga lastele meeldis see väga,” ütles Õismäe Vene Lütseumi bioloogiaõpetaja Natalja Režnik. “Sellist üritust on vaja, et korraks linnast välja saada, hingata värsket õhku ja teha lapsed metsaga tuttavaks. See õpetab lapsi loodust hoidma.”
Pesakastide ülespanek pole ainuke kevadine töö, milles õpilased metsameestele abiks on. Ka tänavu osaleb metsaistutuses ca 1200 õpilast üle Eesti, kes panevad kasvama kuni 150 000 puud.
“Aktiivsemad õpetajad on meid juba üles leidnud. Kui kellelgi on veel huvi, siis maapiirkondades saab meiega kontakti kohaliku metskonna kaudu. Linnakoolide õpetajatel tuleks aga võtta ühendust meie regioonikeskuste või RMK metsamajanduse osakonnaga,” ütleb RMK metsamajanduse direktor Raivo Võlli. Et plaanid kevadel õpilastega metsa tegutsema minna kindlalt teoks saaksid, tasub metsamajandajatega ühendust võtta juba sügisel.
Marko Kadanik,
RMK meediasuhete juht
Tulevased meresõitjad sooritasid Toilas väikelaevakapteni eksami
1. juunil sooritasid 24 tulevast kaptenit Toila Gümnaasiumis väikelaevajuhi eksami. Pärast eksami edukat sooritamist võivad nad juhtida kuni 21 meetri pikkuseid väikelaevu kõigil maailma meredel.
“Kus siis mujal kui mitte Toilas tuleb koolitada tulevasi meremehi. Seda me ka teeme,” ütles Toila Gümnaasiumi direktor Joel Guljavin. Need olid juba teised väikelaevajuhtide kursused, eelmised toimusid aasta tagasi.
Alanud suvel korraldatakse Toilas ka nn purjelaagrid väikestele meresõitjatele. Toila Sadama jahtklubil on kuus Optimisti, mis sobivad purjetamisoskuste omandamiseks 8–12 aasta vanustele. Oma oskused saavad kõik soovijad proovile panna 18.–20. augustini toimuval Toila regatil.
Toila vallavanema Tiit Salvani sõnul tekkis kaptenitekursuse idee pärast seda, kui Pärnu piirivalvurid kinkisid Toilale kaatri. Kursustega alustati tänavu märtsis, kohe pärast seda, kui veeteedeamet ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium andsid Toila Gümnaasiumile litsentsi väikelaevajuhtide kursuste korraldamiseks. Kursustel saavad tulevased kaptenid 80–100 tunni jooksul meresõiduks vajalikud teoreetilised ja praktilised oskused. Selgeks saavad merenduse algtõed, meremärgid, oma asukoha määramine ja mereohutuse reeglid.
Anti Ronk,
OÜ Viru PR suhtekorraldaja
Ökokratt Võru lasteaias Sõleke
Võru lasteaed Sõleke osales 2006. aasta keskkonnaharidusprojektis “Ökokratt”, mille idee on tõsta laste keskkonnateadlikkust ja propageerida säästvat eluviisi.
Projektile eelnenud koolitustel jagati metoodilisi materjale ning tutvustati võimalusi vee-elustiku tutvustamiseks.
Mai alguses toimus Võru lasteaias Sõleke keskkonnanädal teemal “Kes elab vees?”. Temaatilistel õppekäikudel loodusesse uuriti veekogusid, veeloomi, -linde, -putukaid jne. Iga rühm sai ülesandeks koostada veenädala lõpetuseks informatiivne plakat ühest vee-elanikust. Valmisid plakatid: “Vesiroos”, “Veetaimed”, “Haug”, “Kobras”, “Luik”, “Jõekarp”, “Kiil” ja “Konn”, millelt sai infot nende välimuse, toitumise, pesitsuse ja käitumise kohta. Näitusele toodi õppekäikudelt ja kodust selliseid eksponaate nagu kopra näritud puu, kopra kihvad, haugi lõualuu ja kuivatatud pea, jõe- ja teokarbid ning isegi kraavikaldalt leitud kuivanud konn. Teekond kobraste pesitsuspaika kulges mööda kraavikallast. Seal loendasid väikesed ökokratid asju, mida inimesed kraavi pilluvad, alustades telerite, pliitide, röstrite ja lõpetades autokummide, plastpudelite ning muu olmeprügiga. See looduse appikarje jäädvustati fotoseansina ning esitati näitusel punasel plakatil pealkirjaga “Appi! Appi! Appi!”.
Igal päeval toimus midagi põnevat. Arutleti teemal “Mis on vesi?”. Uuriti, kes ja mis vajab vett. Anti ülevaade vee tähtsusest inimese, looma ja taime elus. Selgitati vee omadusi ja tehti katseid veega. Toimus keskkonnakaitse päev “Hoia ja kaitse veekogusid!”. Lapsed juurdlesid teemade “Kuidas kaitseme veekogusid?”, “Kuidas peame elama ja käituma, et veekogud oleksid puhtad?” üle. Enne vanemate rühmade õppekäike veekogude äärde teemal “Kes elab vees? Kobras elab vees” uuriti rühmades teavet nii kopra välimuse, eluviiside kui ka pesitsuse kohta. Õppekäigul avastasid lapsed kopra langetatud puid, uurisid hambajälgi puudel ning kobraste ehitatud tammi. Tehti toredaid pilte, mida kasutati plakatil.
Keskkonnanädala pidulikul lõpetamisel avati plakatinäitus ning lastele tulid külla Vetehaldjas, raamatu “Lope ja vesi” peategelane Lope ning tema sõbrad Leeni ja Pärt. Lõpetuseks jagati projekti “Ökokratt” poolt kingitusi ja diplomeid.
See, mida lapsed täna kuulevad, ununeb homme, see, mida nad näevad, jääb meelde. See, mida nad kogevad, kinnistub edaspidistes tõekspidamistes ning kandub uue põlvkonna tegemistes edasi ka täiskasvanueas.
Kersti Ots,
Võru lasteaia Sõleke õpetaja
Perespordipäev lasteaias Midrimaa
Saue lasteaias Midrimaa on 300 erksat last. Traditsiooniks on saanud heategev kevadpidu – ikka vaheldumisi, kui ühel aastal toimub laulu- ja tantsupidu, on järgmisel aastal spordipidu. Sel aastal oli järjekord perespordipäeva käes. 1. juunil toimusid sportlikud ettevõtmised. Õuealale oli üles pandud takistusriba, korvpallikorv vabaviseteks ja jalgpalliväravad penaltiteks. Vaadata sai võimlemisringide laste esitatud võimlemiskavasid ja kõik osalejad said õppida linetantsu. Lastega toimetas reipaks ja sportlikuks Pipiks kehastunud õpetaja Kaia Välling.
Ürituse sportlikku osa vedasid võimlemis õpetajad Epp Lumiste, Terje Toomingas ja Ly-Miett Lõoke koos kõigi lasteaiaõpetajatega.
Kevadpeo oodatud osa on suur heategev koogisöömine. Vanemate eelmiste aastate annetustest on toetatud suuskade, õuemänguvahendite ja aiatoolide soetamist ning jalgrattatee rajamist.
Õhtu lõpetas heategevuslik muusikaprojekt “Kõikide laps”.
Andra Salutee,
Saue lasteaia juhataja asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal
ÕpL
Hariduspreemia 2006
SA Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu kuulutab välja hariduspreemia 2006. Hariduspreemia võib määrata kõigil õpitasanditel haridusega seotud inimestele, kes on saavutanud väljapaistvaid tulemusi Eesti hariduselus õpetajana, õppejõuna, haridusasutuse juhina või töötajana haridusasutuses, õpikute ja metoodiliste materjalide koostajana, samuti praktiliste haridusuuenduste algatamise ja ellurakendamisega ning ka haridusametnikuna hariduspoliitika väljatöötamisel.
Oma kandidaadi võivad esitada nii hästi eeltoodud nõuetele vastavad inimesed ise kui ka nende tööandjad, õppe- ja haridusasutused ning haridusalal tegutsevad ühendused. Ettepanekuid esitavad Kultuurirahastule Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) koostöös teiste haridusala liitude, seltside ja ühingutega, samuti Kultuurirahastu nõukogu liikmed. EHL võib esitada nõukogule kuni kümme kandidaati. Kultuurirahastu nõukogu valib esitatute hulgast kolm preemia saajat. Vajadusel kaasatakse otsustamisesse nõuandjaid haridusspetsialistide hulgast.
Preemiate kätteandmise aeg seostub rahvusvahelise õpetajate päevaga oktoobris. Preemiate suurus on 50 000, 30 000 ja 20 000 krooni, rahastab Hansapank.
Kandideerimiseks tuleb esitada kirjalik avaldus koos isikuandmetega (nimi, aadress, haridustee, tööalane tegevus); preemiale esitatud tegevuse üksikasjalik kirjeldus; kandideerija kaks soovitust tööandjalt või töökollektiivilt ja kutse-, ameti- või erialaühingu(te)lt.
Kõik vajalikud dokumendid saata Vabariigi Presidendi Kultuurirahastule aadressil A. Weizenbergi 39, 15050 Tal-linn. Taotluste esitamise lõpptähtaeg on 8. september (ka postitempel).
Preemiad annab kätte vabariigi president.
Sven Rondik
ÕpL
Algab pilootprojekt
28. augustil käivitub ulatusliku keskkonnaharidusprojekti ChangeLAB osana pilootprojekt “Kuldne saabas”, mille eesmärk on avardada koolilaste teadmisi keskkonda säästvast transpordist ja selgitada õpilaste abil välja ohutud, keskkonda ning tervist säästvad liikumisvõimalused.
Projekt aitab kaasa õppekava läbivate teemade, nagu keskkond ja säästev areng ning turvalisus, käsitlemisele koolis. Selgitatakse välja ohtlikud kohad kooliteel ning tehakse linnaosavalitsustele või kohalikele omavalitsustele ettepanekuid, kuidas muuta laste koolitee ohutumaks.
Projekti sihtrühm on eelkõige Tallinna, Tartu, Pärnu, Rakvere ja Viljandi koolid, kuid osalema on oodatud kõik põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased, kes soovivad aidata kaasa säästva ja ohutu liikluse planeerimisele.
Projektiga seotud tegevust kirjeldatakse kodulehel (valmib suve lõpul). Lühidalt on tegevused koolides järgmised.
1. Liikluskasutuse kaardistamine.
38. nädalal, ühe päeva jooksul (18.–21. septembrini) märgivad õpilased üles koolitee pikkuse, peamise liikumisvahendi, mida tavaliselt kooli minekuks kasutavad, ja teatavad, millist vahendit nad sooviksid kasutada.
2. 7 päeva autota.
38. ja 39. nädal (22.–29. septembrini). Õpilastele tehakse ettepanek kasutada ühe nädala jooksul mõnd teist liikumisvahendit peale auto; märkida üles, kuidas sel nädalal kooli mindi ning läbitud kilomeetrid.
3. Arvutusülesanded.
Õpilased võrdlevad tulemusi tavapärase liikumisviisi ja vähese autokasutusega nädalatel, arvutavad CO2 vähenemist ja rahasäästu.
4. Koolitee kaardistamine.
Õpilased kaardistavad koolitee ajavahemikus 18. septembrist kuni 10. novembrini.
5. Säästva transpordi õppemängud.
Koolide koordinaatorid korraldavad õpilastele säästva transpordi õppemängud ajavahemikus 18. septembrist kuni 10. novembrini.
6. Kokkuvõte kogemustest ja ettepanekud.
Koolid teatavad oma töö tulemustest projekti kodulehel. Kokkuvõte tehakse hiljemalt 23. novembriks.
Auhind “Kuldne saabas” antakse parima tulemuse saavutanud koolile. Iga kool võiks anda tänukirjad projektis osalenud klassidele ja/või õpilastele. Aktiivsemate koolide vahel loositakse välja osavõtt õpilaste talvisest keskkonnalaagrist (3. ja 4. jaan 2007) ja väiksemad auhinnad.
Projektis osalemiseks palume koolidel leida koordinaator (õpetaja, vanema klassi õpilane, huvialajuht, klassijuhataja, aktiivne lapsevanem jne).
Koordinaator saadab e-postile info@ recestonia.ee teate sooviga projektis osalemiseks hiljemalt 18. septembrini. REC Estonia saadab koordinaatorile kodulehe andmete-ankeetide täitmiseks kasutajatunnuse ja salasõna.
Koordinaator kaasab oma koolis osaleda soovivaid klasse või õpilasi (mida rohkem, seda parem) ja koordineerib tegevusi koolis (andmete kokkuvõtmine, sisestamine jms.) Kodulehele sisestatakse kogu kooli tulemused kokkuvõetuna. Klassid võtavad oma õpilaste tulemused kokku ja edastavad kooli koordinaatorile, kes teeb nendest kokkuvõtte ja sisestab kodulehele.
Infopäev toimub 28. augustil algusega kell 10 Tallinna Õpetajate Maja 3. korruse seminariruumis Raekoja plats 14.
Projekti rahastab Euroopa Liidu Inter-reg IIIC programmi projekt ChangeLAB (Changing Lifestiles, Attitutes and Behaviour). “Kuldse saapa” pilootprojekti idee pärinebki ChangeLAB-i tead-miste andmebaasist ja sellega katsetatakse Inglismaa koolides läbi viidud projekti “Golden Boot” kogemusi Eesti olu-des. “Kuldne saabas” sümboliseerib säästlikku liikumisviisi, eelkõige kõndimist. Eestis osalevad “Kuldse saapa” projekti elluviimises Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Bioloogia- ja Geograafiaõpetajate Liit, Eesti Laste-vanemate Liit, maanteeameti liiklusohu-tuse osakond, Junior Achievementi Aren--gufond, Tartu Keskkonnahariduse Kes-kus, Pärnu Noorte Loodusmaja ning Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalne Kesk-konnakeskus.
Informatsioon ja registreerimine: REC Estonia, tel/faks 646 1423, e-post info@recestonia.ee; www.recestonia.ee, Regionaalne Keskkonnakeskus.
Heidi Hanson,
SA REC Estonia
|
