Elu on hoolimine

“Ega ma täpselt sama ei ole elus, mis ma laval olen. Käin enamasti tukk silmil ja krae püsti, mitte sellepärast, et mind ära ei tuntaks, vaid nii on mõnus,” ütleb Mari Lill, armastatud näitlejanna.

Algus oli Nõmmel ja koolis, mille kohta Mari Lill aastakümneid hiljem kirjutab: “See kõik on minus, Gümna lõhn ja hing. Hinge ei saa kirjeldada, teda peab endas tundma, endas kandma. Kui kohtad mõnda gümnasisti, tunned kohe sugulust, meil on ühine Nõmme ja Nõmme Gümna. Nad kuuluvad kokku. Niisiis ei ole Nõmme Gümna õpilased ja vilistlased mitte ainult koolilapsed ja kodanikud, vaid see on üks rahvus.”
Seda soojust, millega Mari Lill Nõmmet meenutab, on raske sõnadesse panna. “Kui ma ei oleks sündinud ja kasvanud Nõmmel, oleksin hoopis teine inimene,” ütleb ta.

Portselanpea ja õpetaja väärikus

Nõmme Gümnaasiumi 75. aastapäeva puhul ilmunud kogumikus meenutab 31. lennu vilistlane Mari Lill oma esimest koolipäeva 1953. aastal: “Saal –suur, ilus ja pidulik. I a klass, õpetaja Lepner, aabits ja filmimine ringvaate “Nõukogude Eesti” jaoks. Punane väikeste valgete täppidega kleit ja higises peos paar närbunud astriõit. Elevus, hirm ja uhkustunne...”
Tolleaegsetest õpetajatest mäletab Mari eelkõige nägusid, soenguid, “eestiaegset” väärikat olekut.
Väga hea ja range geograafiaõpeta­ja oli õpetaja Ader. Mari sai juba kooli ajal aru, et ta oli kõige õiglasem õpeta­ja, sest pani Marile tunnistusele ühel veerandil “kahe” ja teisel “viie”. “Õpetaja Ader oli alati väga korrektne ning täpne kontuurkaartide ja vihikute suhtes. Ju siis ei olnud mul vihik õigel ajal esitatud või oli lohakalt tehtud, et “kahe” sain, küsida ta vist mind enam ei jõudnud. Olin väga õnnetu, sest ma ei saanud siis ujumisvõistlustele Leningradi. Aga järgmisel veerandil sain “viie”.”
Õpetaja Luhaäär oli Mari vanaonu, olnud ka Voldemar Panso õpetaja. “Töö­-tasin juba teatris, kui oli üks kooli kokkutulek. Mu vanaonu ajas Pansoga kooli suure peegli juures juttu. Ma ei julgenud minna nende juurde, aga oleksin võinud olla vanaonu üle uhke.”
Füüsikaõpetaja Andreson ei saanud tüdrukutele kuidagi “viit” panna, aga “kahte” ka mitte. Marile ütles ta: “Lill, teil on portselanpea, see elektrit ei juhi.” Just selle ütlemise pärast ei läinud Mari Tartusse arstiks õppima, kui­gi oleks väga tahtnud. Matemaatikas oli ta üsna nõrk. Ükskord ütles koju tulles: “Ema, õpetaja ütles, et ma ei ole matemaatikas keskpärane. Ma olen nõrkade seas üks tugevamaid.” Selle on ta elus endale juhtlauseks jätnud: “Ma ei ole keskpärane…”

“Ära pilli!”

Õpetaja Traks kutsus puupead oma koju matemaatika järelaitamistundidesse. “Ta andis meile süüa ja siis läksime kõik koos kooli. Oli hästi tore õpetaja. Minu kodust Sõlme tänavalt oli tema juurde Lõuna tänavale pikk maa, aga tollal sai ju Nõmme vahel alati jalgsi käidud. Nüüd ei kujuta ette, et nii palju käid. Võib-olla ainult siis, kui keegi ütleb: “Lähme jalutama”.”
Toonane 10. keskkooli noor õpetaja Ülo Tikk mäletab, kuidas lõpuklassis õppiv Mari, väikest kasvu ja hakkaja, suutis üksinda ühe koolipeole kippunud kontvõõra löömatujus poistekamba kooliõuelt minema kihutada.
Mari ütleb, et julgus tuli hiljem, väiksena oli ta väga arg laps. Mäletab, kuidas vanem õde Kadri teda lasteaiaõuel käsutas: “Ära pilli!”
Voolu tänava lasteaed Kivimäel oli väga armas. Seal käidi veel esimesest klassistki tagasi ja Marile meeldis, kui õpetaja Lepner ütles, et kes lugema ei õpi, see lähebki lasteaeda tagasi.
Koolis talle esialgu ei meeldinud –kole palju lapsi oli, ta oli õnnetu, et tal polnud patse ja ta polnud ilus. Kooliteel olid kiusajad poisid, keda ta pelgas. “Aga tasapisi hakkasin vastu andma, kui poiste käest peksa sain, sest taipasin, et rusikatega saab enda eest võidelda. Algklassides ju klobivad nii tüdrukud kui poisid üksteist. Lõpuks sai selgeks, et ega nurgas nutmine ei aita, pane vastu.”
Gümnas oli Mari õpiaegadel väga tugev näitemängutraditsioon. Näitlesid kõik õpetajatest esimese klassi põnnideni. Ükski koolipidu ei möödunud näidendita. Eestvedajateks olid lapsevanemad Tamara Vint, Ellen Tõkke jt, kellele teatri- ja kunstitegemine oli südamelähedane. Mari oli mängulusti täis ja ka klassivend Ingo Normeti lavastatud näitemängudes innukas kaasategija.
“Kui seda kõike poleks ol­nud, siis ma vist ei oleks julgenud teatrikooli minna,” ütleb Mari Lill. “Ingo Normeti ema Dagmar ütles mulle lõpuõhtul, et mine ikka proovi teatrikooli. Järgmisel hommikul läksin Nõmmele Kõve­rale tänavale fotograafi juurde, tegin pildi ja siis läks kõik nii ruttu – jaanipäeval oli keskkooli lõpetamine ning 2. juulil olin ma juba üliõpilane.”

Hääletult ja häälega

Kui Mari Lill TRK lavakunstikateedri diplomilavastuses, William Gibsoni “Ime sünnis” Helen Kellerit mängis, kujunes see tollase teatrielu sündmuseks. Ise ütleb ta: “Lugesin tollal inglise keeles Helen Kelleri eluloo läbi, see andis väga palju juurde. Kui teatrikooli diplomi kätte sain, ütles Panso mulle, et ta muidugi ei tea, kas ma draamanäitleja olen ning mis häält teen, tema mu häält kuulnud ei ole. Neelasin pisaraid alla ja ütlesin: “Ise andsite mulle selle pimeda ja kurttumma osa!”. Muidugi tegi Panso nalja, aga mina võtsin seda kuidagi väga tõsiselt.” Oli 1968. aasta ja sestsaadik on nii publik kui kriitikud Mari osatäitmisi enamasti kiidusõnadega vastu võtnud.
Mitme põlvkonna laste jaoks on ta eelkõige Väike Nõid 1975. a teh­tud samanimelisest telelavastusest, mida ETV praegugi vahel näitab. “Mind ei ole häirinud see läbi elu Väikeseks Nõiaks olemine. Lapsed on küll järele jooksnud, aga piinlikke juhtumeid mul ei ole olnud seoses sellega, et keegi tänaval tülitab või ära tunneb.”
Praegu teeb rõõmu Eesti Draama­teatri uus tükk, Ingo Normeti lavastatud Arthur Milleri “Müügimehe surm”, kus Mari Lill mängib Lindat ja Lembit Ulfsak on müügimees Willy. Näitlejate Liidu ühenduses Vaba Lava on käsil Liina Pihlaku näidendi “Tagasipööre keelatud” proovid. See peaks välja tulema botaanikaaias. Tegelased on kolm eri vanuses naist, neist ühte mängib Mari.
Mari Lillel on olnud tore koostöö legendaarsete lavastajatega, nagu Šapiro, Panso ja Mikiver. Talle meeldib, kui lavastajad panevad näitlejaid tundma tüki hingust. Kindlust annab, kui proovideks ja läbimängudeks on aega, nagu oli nüüd Ingo Normeti lavastuses kaasa tehes. Suur vaidleja ta lavastajatega ei ole, sest selge on, et näitleja peab täitma tüki üldist ülesannet. “Kuidas sa seda teed, jääb ikkagi sulle mõtlemiseks, sest sina oled sina – keegi teine näitleja teeb juba teisiti, sest ta lihtsalt on teistsugune omaduste, elamuste ja väljenduslaadi poolest.”
Huvitav on olnud töötada ka nooremate lavastajatega, siis tulevad mängu nooruse eelised ja võlu. “Vananemisega käivad kaasas suurem enesekriitika, väiksem teiste kritiseerimine, rohkem nõudlikkust enese vastu, vastutus ja kohustus. Imepärane on see, et igas rollis annad midagi iseendast ja samas on kõik osad andnud ka minule väga palju – sa ei teagi, et sinus võib olla selliseid tundeid ja asju, mis teatud rolli ja lavastusega välja tulevad ning avavad sind ennast sulle endale.”

“Selge pilt!”

Tütardele on Mari Lill püüdnud õpetada eelkõige hoolimist, sest kui sa hoolid teisest, siis teine hoolib sinust. Ka endast peab hoolima ja enda eest hoolitsema. Ses mõttes meeldib Marile korrastatud elu, mis annab tasakaalu.
Tütar Katariina viis ellu ema noorusunistuse ja on lastearst. Tütar Elisabet on tunnustatud näitlejanna ja väikese Nora ema. Mari naerab: “Kahe aasta ja kolme kuu vanune Nora on tark tüdruk. Kui ma õhtul sinna lähen, siis ütleb: “Selge pilt!”, sest teab, et ema läheb tööle. Jagab juba ära selle asja.”
Näitlejast abikaasa Tõnu Tamm on Rahvusooperi Estonia näitejuht. Mari ütleb, et sellest ajast, kui Tõnu on Estonias ametis, on mehe muusikahuvi ja -teadmised tohutult täienenud ning kodus mängib tihti Mezzo telekanal. Mari käib aeg-ajalt Estonia etendusi vaatamas. Väga meeldis talle Tõnu Raadiku ja Endrik Kerge muusikal “Vargamäe tõde ja õigus”, kus lauljad suutsid end mängida draamanäitlejatega võrdseks.
Ennast laadima läheb Mari Lill enamasti mere äärde Andineeme, nii juba 29 aastat. See aitab säilitada rõõmsat olemist. “Kui keegi naeratab, naeratad sina kah. See on parem kui krillis näoga ringi käia, rikkuda enda ja teiste tuju ning lõhkuda iseennast selle paha tujuga. Elu ei ole nii pikk, et seda sapisena ära elada.”

Mari Lill Aino Bachi piltidel

Eesti ühe tuntuma graafiku Aino Bachi mitmel toredal pildil on Mari Lill. Kunstnikule poseerimine on meeles tänini.
“Ema töötas Nõukogude Naise toimetuses ja Aino Bach oli vist selle ajakirja kolleegiumi liige. Ju ta siis mind ema juures tööl nägi, kutsus poseerima ja ema viiski mu sinna.
Õppisin esimeses klassis ja olin väga uhke, et sain Hiiult elektrirongiga sõita, esialgu tuli mulle ema Balti jaama vastu, aga edaspidi läksin ma juba ise tollasele Võidu väljakule, helistasin uksekella ja sõitsin liftiga üles. Nii ma seal käisin.
Kõigepealt oli “Väike Mari”, siis “Tütarlapse portree” – neid oli mitu tük­ki, aga see kõige tuntum “Magav laps”, millest hiljem ka UNICEF-i postkaart sai, tekkis lihtsalt juhuslikult. Ma väsisin ära, jäin sinna magama. Kui isa mulle järele tuli, siis Aino Bach näitas: “Kuss! Las laps magab.”
Ma ei mäleta, et poseerimine oleks olnud tüütu või tülikas. Minul oli põ­nev, sest sain vaadata Aino Bachi ateljees tema pilte, joonistamistarbeid ja kunstiraamatuid, ta viis mind vahel ka Kunstihoonesse näitusesaali.
Mõni aasta hiljem oli meie klass koolis kõige puhtam ja saime auhinnaks ühe Aino Bachi minust tehtud pildi – nii et meil oli siis nagu isikukultus kah...”

Õppiv õpetaja, õppiv õppejõud – hea hariduse nurgakivid

Tartu Ülikooli haridusteaduskonna täiskasvanuhariduse keskus ühendab õpetajate, õppejõudude ning teiste haridustöötajate täienduskoolitusega tegelevad üksused. Nii kuuluvad täiskasvanuhariduse keskuse koosseisu õpetajate täienduskoolitustalitus ja kutseaastatalitus, mis mõlemad tegutsevad alates 2004. aastast.

Kutseaastatalitus tegutseb selle nimel, et toetada algajat õpetajat kohanemisel haridusasutuse kui organisatsiooniga, olla abiks tema professionaalsete kutseoskuste arengul ning pakku­da tuge kogemuste puudumisest tekkivate probleemide lahendamisel. Kutseaasta võtmeisik on mentor, kellele koolituste käigus tutvustatakse kutseaasta rakendamisega seotud aspekte ja kelle juhendamisoskusi lihvitakse.
Õpetajate täienduskoolitustalituse põhiülesanne on anda oma panus õppimiskoolide tekkele koolirahva täienduskoolituse abil ning võimaldada haridustöötajatel täita kvalifikatsiooninõuded vastavate kursuste läbimise kaudu.

Õpetajale

Õpetajakoolituse raamnõuetest tulenevalt koosneb õpetajakoolitus üldhariduslikest, ainealastest ning üldkasvatusteaduslikest, psühholoogilistest ja ainedidaktilistest õpingutest. Kui eeldame, et õpetajaks õppija vajab nendes valdkondades ettevalmistust, on ju loomulik, et samades valdkondades peab saama täienduskoolitust ka juba töötav õpetaja. Seega püüame täienduskoolituskursuste kavandamisel hoida tasakaalus teoreetilist ja isiklikult kogetut. Keskne küsimus koolitustel on: kuidas kutsuda esile märgatavaid muutusi õpetamises ja õpilase õppimises?
Kursustel otsitakse teid, suunamaks õpetajat oma tööd analüüsima ja mõtestama ning teadvustama endale oma töö aluseks olevaid teooriaid. Olulisel kohal on üksteise kogemuste jälgimine, tähelepanekute analüüsimine ning õpetamisstrateegiate katsetamine, otsimine ja ülevaatamine. Mõneti üllatav on olnud kursuslaste ülisuur huvi lasteaedade ja koolide külastamise vastu. Millegipärast ei söandata ikka veel omal algatusel minna oma kolleegi tundi või kutsuda teda enda tundi. Koolide ja lasteaedade külastamise kaudu soovime aidata õpetajatel näha võimalusi ja viise, kuidas end edunäidete toel arendada. Selle eesmärgiga oleme koostöös Tartu koolide ja lasteaedadega võimaldanud kursustel osalejatel vaadelda ja analüüsida tunnustatud õpetajate tunde ning sedakaudu on koolitustel avanenud võimalus jagada positiivselt realiseerunud kooliuuenduse ideid.
Kahe tegevusaasta populaarsemad teemad õpetajate täienduskoolitustel on olnud aktiivõppe meetodite rakendamine, arenguvestluste läbiviimine, individuaalse õppekava koostamine, sotsiaalsete oskuste kujundamine, õpetaja juhtimiskäitumine. Väga nõutuks on osutunud parandusõppe õpetajate kvalifikatsioonikursus. Kursuslaste sõnul ajendasid seda kursust valima ka riikliku järelevalve prioriteedid viimastel aastatel.
Uute täienduskoolituskavade väljatöötamiseks viis täiskasvanuhariduse keskus koolijuhtide seas läbi küsitluse. Selgus, et olulisemad teemad õpetajate täienduskoolituses on konflikti juhtimine, õpilase individuaalsuse toetamine, õpetaja eneseanalüüs, individuaalse õppekava koostamine. Tore on nentida, et nimetatud teemadel on koolitused õpetajate täienduskoolitustalituses juba töös. Koolijuhtide küsitlusest selgusid ka valdkonnad, milles noorel õpetajal oskusi vajaka jääb: suhtlemisoskused eri sidusrühmadega, ainemetoodiliste võtete tundmine, distsipliiniprobleemide ennetamine ja lahendamine, erivajadustega õpilaste toetamine ning juhiks olemine.
Koolituste tagasisides on esile toodud positiivse õppimiskogemuse saamist (ka vanemas eas), pingevaba ja mõnusat keskkonda, kursuste terviklikku ülesehitust, sisukaid materjale, teooria seostamist tänapäeva hariduseluga ning võimalust diskuteerida tööprobleemide üle kolleegide ja õppejõududega, küünarnukitunnet.
Võib järeldada, et kursuslased on õp­pinud väärtustama suhtlemist õppeprotsessis. On märgitud ka, et endalegi üllatuseks osututi aktiivseteks õppijateks, aruteludes osaleja­teks, oma kogemuste jagajaiks. Õppimise väärtusena (mõjudena) on nimetatud protsessis osalemist, enesekindluse tõusu, oma töö analüüsimise oskuste kasvu, uute vaatenurkade leidmist õppe- ja kasvatustöös, huvitavate töövõtete omandamist. Kursused on andnud võimalusi iseennast leida ning tunda end pideva ja kordumatu õppijana.
Ülikoolidele on tehtud etteheiteid, et seos taseme- ja täiendusõppe vahel ei ole piisav. Täiskasvanuhariduse keskuses oleme töötanud mõttega taseme- ja täiendusõppe sidumise kaudu tasakaalustada praktiline ja teoreeti­line lähenemine. Sel eesmärgil on täienduskoolituse läbiviimisse Tartu Ülikooli õppejõudude kõrval kaasatud praktikuid haridusasutustest. Et kasvatada praktilise kogemuse jagajate ringi ning et nimetatud koolitajad tunneksid end lektoritena kindlamalt, toimus tänavu haridus- ja teadusministeeriumi toetusel ühine koolitus täienduskoolitust läbiviivatele ülikooli õppejõududele ja praktikutele. Koolituse rõhuasetus oli õppetöö eesmärgistamisel, õppematerjalide koostamisel, suhtlemiskesksete meetodite, võtete ja protseduuride rakendamisel. Oluline oli ka koolitajate omavahelise koostöö kogemine.

Õppejõule

Tänapäeval ei luba seadus klassi ette õpetajat, kes pole päevagi õpetajaametiks vajalikku ettevalmistust saanud. Seda ei kiidaks heaks ka ühiskond. Seevastu õppejõuks kujunemine on sageli inimese sisetunde hooleks jäetud – kas ta tunneb vajadust mingitegi õpetamisoskuste järele või mitte. Samas polnud pikka aega ülikoolide juures võimalusigi õpetamisalaste teadmiste saamiseks. Vestlused noorte õppejõududega on näidanud, et küllalt levinud “õpetajaks” õppejõule on olnud isiklik kogemus – kuidas õpetati teda, nii asub ta õpetama ka oma üliõpilasi.
Austraalia kõrgkoolididaktika tunnustatud professor P. Ramsden (2003) on öelnud, et õpetamise eesmärk on lihtne: teha üliõpilasele õppimine võimalikuks. Selle poole peab tänapäeva ühiskonnas püüdlema iga konkurentsis püsida tahtev kõrgem õppeasutus. Oskus auditooriumis toime tulla ei sõltu enam ainult erialateadmistest, vaja on tunda ja osata kasutada õppemeetodeid, tehnoloogiaid, nüüdisaegseid õpetamis- ja õppimisteooriaid. Kõrgkoolide õppekavade akrediteerijad heidavad ülikoolidele sageli ette, et meie õppejõud kasutavad liialt palju traditsioonilisi õppemeetodeid, levinuim on akadeemiline loeng. Sa­ma kinnitab ka hiljuti avalik-õiguslike ülikoolide õppejõudude hulgas läbi viidud küsitlus, millest selgub, et õppejõud määratleb end eeskätt teadmis-te andjana, üliõpilast näeb ta aga enamasti õppeprotsessi objektina, st õpilasena, kes peab midagi ära õppima.
Infoühiskonnas peaks rää­kivate peade aeg läbi saama. Haridusteaduskonna täiskasvanuhariduse keskuse üks eesmärk on pakkuda täienduskoo­litusi ka õppejõududele. Nii on õpetajatööd alustavatel õppejõududel võimalik saada alusteadmised täiskasvanu õppimisest ja õpetamisest, samuti on olulisel kohal kogemusest õppimine. Pole ju paremat õpetajat suurest õnnestumisest või vahel ka ebaõnnestumisest. Õppeprotsessi eri osadele keskendunud seminaridel saavad õppejõud jagada oma kogemusi ning nii nagu õpetajategi puhul, on osutunud väga kasulikuks üksteise õppetöö vaatlus ning selle analüüs.
Kõrgkoolididaktikaga pole Eestis veel kuigi kaua süsteemselt tegeldud, kuid selle igakülgne arenda­mine on kõrghariduse edasise arengu ning kvaliteedi võtmeküsimusi. Loodame areneda koos õppijatega, pakkudes heal tasemel koolitusi, ning käivita­da vastav teadustöö. Lähiaastatel on kavas luua tugisüsteem noortele õppejõududele (mentorisüsteem).
Ülikoolihariduse kvaliteedi nimel on tõhusalt tegutsema asunud kõik avalik-õiguslikud ülikoolid üheskoos. ESF-i meede 1.1. projekti “Üliõpilaste konkurentsi­võime tõstmine läbi õppetegevuse kvaliteedi arenduse” üks peaeesmärk on muuhulgas õppejõudude õpetamisoskuste arendamine. Haridustöötajate täienduskoolituskavad on registreeritud haridus- ja teadusministeeriumis ning valdavalt valminud sihtgruppide ja haridusteaduskonna koostöös. Õppurite kaasabil toimub koolituse kvaliteedi kontroll: hinnatakse kursuse sisu ja korraldust eesmärgiga tagada kindlus, et täiendusõppe toel saab haridustöötaja oma õpetajapädevusi paremaks muuta ja uuendada. TÜ haridusteaduskonna täiskasvanuhariduse keskus on alati avatud kõigile õpihimulisele õpetajatele ja õppejõududele.

Elukestev õpe kui mõtteviis TÜ Narva kolledžis

Õppimine kui elu- ja mõtteviis –sellest põhimõttest lähtub üha rohkem inimesi, kes oma igapäevatöös tunnevad vajadust ennast pidevalt täiendada. Eriti terav on enesetäiendusvajadus haridusvaldkonnas.

Inimeste pidev vajadus õppida midagi uut ning olla konkurentsivõimelised ja valmis pidevaks muutuseks tööturul on endaga kaasa toonud vajaduse pakkuda koolitusvõimalusi täiskasvanutele.

Koolitused pedagoogidele

Tartu Ülikooli Narva kolledþ on haridusasutuste spetsialistide täienduskoolituse ja ümberõppe keskus. Kolledþ võimaldab kvalifikatsiooni tõsta haridus­asutuste juhtidel, pedagoogidel, logopeedidel, psühholoogi­del, sotsiaal­töötajatel. Lektoriteks on koolitustel nii Tartu Ülikooli kui ka haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistid, tihedad on koostöösuhted Herzeninim Venemaa Riikliku Pe­da­googilise Ülikooli ja Pihkva Riik­liku Peda­googilise Ülikooliga. On kuju­ne­nud tavaks, et sealsed õppejõud tutvustavad vene uudiskirjandust ja kunsti.
Edukalt on kulgenud 240-, 160-, 40-tunniste kursuste läbiviimine. Kursus­te õppekavad vastavad EV kõrghari­duspoliitikale, arvestavad pedagoogide kvalifikatsiooninõudeid (haridus­ministri 26.08.2002 määrus nr 65) ning “Õpetajakoolituse riiklikku arengukava 2003–2010” ja “Õpetaja kut­se-­standardit” (http://www.tpu.ee/edit mode/opetajakoolituse_riiklik_arengukava.html) ning lähtuvad Bologna deklaratsiooni põhimõtetest.
Mahukate kursuste raames tehakse peale auditoorsete loengute iseseisvat tööd. Erinevad õppetöövormid (seminarid, praktikumid, referaadid, arvestustööd) võimaldavad realiseerida koolituskavas püstitatud eesmärke.
Koolituses osalejad saavad kasutada Narva kolledþi raamatukogu ja arvutiklassi. Koolituse lõpus väljastatakse TÜ tunnistus. Sügisest on lisaks pikaajalistele kursustele plaanis alustada ka lühikursustega, mis annavad ülevaate aktuaalsetest teemadest ja innovaatilistest õppemeetoditest. Sügisel alustab kolledþ uue ümberõppeprogrammiga, mis on suunatud vene koolidele seoses osalisele eestikeelsele õppele üleminekuga gümnaasiumiastmes.
Täiendusõppe kõrval on üha suurem osakaal ümberõppel, mis võimaldab omandada olemasolevale lisaks uue eriala. TÜ Narva kolledþis viivad ümberõppekursusi läbi Tartu Ülikooli, TÜ Narva kolledþi, haridus- ja teadusministeeriumi kvalifitseeritud spetsialistid. Ümberõppekoolituse lõpetanud saavad TÜ tunnistuse. Põhitähelepanu on suunatud venekeelsete koolide õpetajate valmisolekule minna 2007. aastal gümnaasiumiosas üle eestikeelsele õppele.

Ümberõpe

Käesoleval aastal jätkub sügisel alanud ümberõppekoolitus “Keele­kümb-lusõpetaja (1.–4. kl)”, kus osalevad õpetajad juba õpetavad või kavatsevad hakata õpetama eesti keelt keelekümblusmetoodika alusel. Ümberõpe kestab 1,5 aastat. Uus õpperühm on plaanis avada 2007. aasta sügisel.
Edaspidi on plaanis pakkuda ümberõppevõimalust nii erialase eesti keele täiendamiseks kui ka ainealase metoodika ümberõppeks neis ainevaldkondades, mis lähevad aastal 2007 üle eestikeelsele õppele. Infot pakutava ümberõppe kohta leiab TÜ Narva kolledþi kodulehel www.narva.ut.ee.
Tänu Narva kolledþi edukale projektitegevusele on rahastatud kolme suuremat projekti. Euroopa Liidu struktuurifondide meetme 1.1 projekti “Õpetajakoolituse multikultuurilise hariduse suuna õppe- ja teadustöö kvaliteedi tõstmine” eesmärk on multikultuurilise hariduse valdkonna väärtustamine ja tõhusam arendamine õpetajakoolituses; Narva kolledþi ja Tartu Ülikooli teiste allüksuste multikultuurilise hariduse alase uurimis- ja teadustöö kvaliteedi tõstmine; samuti Narva kolledþi ja Tartu Ülikooli teiste allüksuste multikultuurse hariduse alase kompetentsuse tõstmine; õpetajakoolituse bakalaureuse- ja magistriõppe ning täiendus- ja ümberõppe efektiivsuse suurenemine ning üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsuse suurendamine.
EL-i struktuurifondide meetme 1.1 projekti “Tööta jäävate Narva vene õppekeelega koolide õpetajate ümberõppevalmiduse selgitamine ja ümberõppe pilootkoolitus TÜ Narva kolledþis” sihtrühm on Narva vene õppekeelega koolide õpetajad. 2004/2005. akadeemilisel aastal töötas Narva üldhariduskoolides 656 õpetajat, lisaks huvikoolide õpetajad. Sihtrühma valik on oluline Eesti valdavalt venekeelse piirilinna Narva ühe pingekolde leevendamiseks. Pro­jekt kaasab otseselt 150 õpetajat, kellest kõik osalevad karjääriplaneerimise lühikursusel ning saavad individuaalset nõustamist. 50 inimest sihtrühmast osalevad mahukatel ümberõppekursustel. Projekt on Narva kontekstis laiapõhjaline.
Vene õppekeelega koolide õpetajate senised uuringud kinnitavad objektiivset vajadust õpetajate nõustamiseks ja ümberõppeks, ent näitavad sama sihtrühma vähest valmidust selleks ja hirmu tuleviku ees (Eestikeelne aineõpe vene õppekeelega koolides: hetkeolukord ja vajadused. EMOR, 2004). Praegustele vene kooli õpetajatele uute võimaluste andmine kergendab 2007. aasta kooliuuenduse läbiviimist, seetõttu on projektil laiem kandepind. Sihtrühma kuuluvad ka meeskonnakoolitusel osalevad koolitajad (5 inimest), kes saavad projekti käigus lisateadmisi karjääriplaneerimise koolituse läbiviimiseks.
TÜ Narva kolledþ viib ellu ka Euroopa Liidu struktuurifondide meet­me 1.1 projekti “Õpetajate konkurentsivõime tõstmine muukeelses koolis aastatel 2006–2008”. See hõlmab tegevusi, mille kaudu paraneb nii õpetajate konkurentsivõime kui ka õpetamise kvaliteet muukeelses koolis tervikuna ning on suunatud muukeelsete koolide eestikeelsele aineõppele üleminekule aastast 2007.

Muukeelne kool

Koolitus “Muukeelsete koolide nõustamine ja teavitamine” kestab septembrist 2006 kuni jaanuarini 2008 ja on mõeldud 60 muukeelse kooli osalisele eestikeelsele õppele ülemineku nõustajale. Projekti raames viiakse läbi ka eesti keeles aineid õpetavate õpetajate täienduskoolitus, mis on mõeldud muukeelse kooli aineõpetajatele geograafia õpetamiseks gümnaasiumiastmes eesti keeles. Koolitus toimub mahus 20 AP, sh eesti erialakeel, ainedidaktika, erialane praktika; osaleb 20 õpetajat.
Ka täienduskoolitus muukeelse kooli aineõpetajatele ühiskonnaõpetuse õpetamiseks gümnaasiumiastmes eesti keeles peaks leevendama eestikeelsele aineõppele üleminekut. Koolitus on 20 AP, sh eesti erialakeel, ainedidaktika, praktika. Koolituse lä­bib 40 õpetajat. Projektipõhised koolitused on osalejatele tasuta. Lähim info Narva kolledþi kodulehelt.
TÜ Narva kolledþi koolitustegevus aitab eelkõige muukeelseid õpetajaid üleminekul eestikeelsele aineõppele vastavalt haridus- ja teadusministeeriumi kavale aastast 2007. Läbitud koolitused annavad õpetajatele kindlama tunde tuleviku suhtes, õpilastele parema kvaliteediga õppe ning haridusasutuste juhtidele rõõmsamad ja enesekindlamad pedagoogid.

Õpetajate täienduskoolitus Soome Instituudis

Soome Instituut annab ka edaspidi – samuti kui Saksa Kultuuri­instituut, British Council ja Prantsuse Kultuurikeskus – suurima rõõmuga oma panuse Eesti võõrkeeleõpetajate täienduskoolitusse. Meie töö oleks kindlasti tulemuslikum, kui saaksime lähtuda võõrkeeleõpetajate täienduskoolituse koordineeritud süsteemist.

1992. a alguses, kui Eestis algas võõrkeelte õppimise buum, kirjutasid ne­li soome keele õpetajat Eesti haridusministeeriumile ja Eesti Hariduse Arenduskeskusele, väljendades mu­ret, et soome keele õpetuse vastu ei tunta riigi tasandil huvi – soome keel kuulub küll koolis õpetatavate keelte nimekirja, aga selle eest, et oleks aine programm, õpikud, kontroll õpetajate kvalifikatsiooni üle ning täienduskoolituse võimalus, ei vastuta keegi. Soome keele õpetajaid hakati Tallinna ja Tartu ülikoolis koolitama alles 1991. a sügisel, koolides ja kursustel õpetasid väga erineva keeleoskusega inimesed. Kirjas tehti ettepanek garanteerida olukord, kus soome keelt ei õpetaks inimesed, kes seda piisavalt ei oska, töötada välja soome keele õpetajate täienduskoolituse süsteem, anda välja koolidele sobiv õpik ja luua EHA juurde soome keele metoodiku ametikoht. Kaks aastat hiljem pöördus vahepeal moodustatud Soome Keele Õpetajate Selts taas haridusministeeriumi poole ettepanekuga kutsuda kokku töörühm, kes töötaks välja täienduskoolituse süsteemi.

Praegune seis

Nüüd, 14 aastat hiljem on need ettepanekud ikka veel aktuaalsed. 1990. aastate keskel küll tegeldi kooliametis jõudumööda soome keele õpetamise probleemidega, kuid praeguseks on sellest jäänud ainult ilus mälestus, sest REKK-i võõrkeelte metoodiku ametikoht on juba kaua täitmata. 1994. a ilmus kaks koolidele mõeldud soome keele õpikut, mis on senini ainsateks jäänud.
Õpetajate täienduskoolitus on koordineerimata. Õnneks on keeleõpetajatele tulnud appi väliskultuuriinstituudid, kes koolitavad õpetajaid nende soovide ja oma parema äranägemise järgi. Ideaalis peaks täienduskoolitus toimuma koordineeritult õpetajaid ettevalmistavate ülikoolide juures. Teisalt Tartu Ülikoolis tegeleb soome keele õpetamisega ainult kolm niigi koormatud õppejõudu ja Tallinna Ülikoolis on soome keele õpetuse tulevik praegu üldse lahtine. Tekib küsimus, kust võtta täienduskoolituse jaoks aeg, raha ja inimesed. Kuna õpetajate süstemaatiline täienduskoolitus ülikoolide juures on alles välja kujunemas, on võõrkeeleõpetajad kogunenud kultuuriinsituutide ümber, kes teevad koolitusi korraldades ülikoolidega tihedat koostööd. Selline koolitus ei allu aga mingile süsteemile ega kontrollile, probleeme on ka koolituselt saadavate tõendite tunnustamisega.
Soome Instituut on korraldanud õpeta­jate täienduskoolituskursusi alates 1994. a. Tingimused koolitusele seab õpetajate väga erinev taust: nad õpetavad soome keelt kas üldhariduskoolis C-keelena, kutsekoolis erialakeelena, kõrgkoolide keelekeskuses, koolide juures tegutsevates ringides või keelekoolides. Õpetatavate kursuste maht ulatub paarikümnest paarisaja tunnini; õppijate hulgas on nii algkooliõpilasi kui ka pensionäre. Erinev on ka soome keele õpetajate taust – osa on õppinud ülikoolis peaainena soome keelt, osa on oma oskused hankinud soome keele kursuselt, praktilise õpetustöö käigus ja täienduskoolituspäevadelt.

Kirju pilt

Aasta tagasi saatsin ankeedid 140 täienduskoolituses osalenud ja/või koolis soome keele õpetajana töötavale inimesele, vastuseid sain 61. Hoolimata sellest, et TÜ ja TLÜ on alates 1991. a koolitanud noori soome filolooge, töötavad soome keele õpetajatena eelkõige vanemad inimesed. Peaaegu pooled vastanutest (49%) on üle 50-aastased, 44% on 30–50-aastased ja ainult 6% on alla 30-aastased. Õpetajad on hea haridusega: 92%-l on kõrgharidus, 3% omandab kõrgharidust, 5%-l on keskeriharidus.
Õpetajakutse on vastanutest 79%-l, neist 65% on erialalt eesti keele ja kirjanduse õpetajad, 20%-l on soo­me keele õpetaja kutse, kusjuures pooled neist on soome keele õpetaja lisaeriala saanud tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli 40-ainepunktistel täienduskoolituskursustel aastatel 1992–1995 ja pooled on ülikoolis soome keelt kesk- või ülemastmes õppinud. Ülejäänud õpetajakutsega õpetajad esindavad teisi erialasid (vene ja saksa keel, bioloogia, füüsika, matemaatika, kehaline kasvatus, klassiõpetaja, käsitööõpetaja). Õpetajakutseta soome keele õpetajate hulgas on neid, kes õppinud meditsiini, majandust, agronoomiat, bibliograafiat, ajakirjandust, arhitektuuri, aga ka soome filoloogiat, läänemeresoome keeli ning eesti keelt ja kultuuri.
Küsitluse ajal töötas 29% vastanuist põhikohaga eesti keele õpetajana, 16% soome keele õpetajana, 19% märkis ametiks üldiselt õpetaja (sh lektor, õppejõud), 6% oli pensionäre ja 6% jättis vastamata. Lisaks oli märgitud ametitena saksa keele õpetaja, vene keele õpetaja, bioloogia-keemia õpetaja, tegevjuht, õppealajuhataja, magistrant, majandusosakonna juhataja, giid, tõlk, projektijuht jt. Neist kümnest küsitletust, kes märkisid põhiametiks soome keele õpetaja, töötavad pooled kutsekoolides ja pooled keelekoolides. Üldhariduskoolides täiskohaga soome keele õpetajaid ei töötanud. Kokku õpetas 40% küsitletuist soome keelt keelekoolis või kursustel, 38% üldhariduskoolis ja 26% kutsekoolis, lisaks oli õpetamiskohaks märgitud soome keele ringe ja kõrgkoole ning osa vastanuist ei õpetanud küsitluse ajal soome keelt. Paljud õpetavad korraga mitmes kohas. Kutsekoolides õpetatakse kõige rohkem turismi- ja hotellieriala õpilasi, järgneb koka eriala.

Igaühele midagi?

Soome keele õpetaja staaþi kuni viis aastat on 30%-l vastanuist, 6–15 aastat 53%-l vastanuist ja 16–30 aastat 16%-l vastanuist. Nädalatundide arvu kohta vastas 88% küsitletuist, neist 52% õpetas soome keelt 2–4 tundi nädalas, 22% 6–10 tundi, 9% 10–14 tundi, ülejäänuil oli nädalatunde rohkem (9% õpetas soome keelt 20 või rohkem tundi nädalas). Paljud märkisid nädalatundide arvu muutuvana, näiteks 4–18 tundi. Õpetatavate soome keele kursuste maht ulatus 20 tunnist 280-ni.
Niisuguse taustaga õpetajaile on raske pakkuda koolitust, mis kõiki rahuldaks. Soome Instituut kutsus soome keele õpetajad esimest korda kokku 1994. a kevadel, siis oli peami­ne eesmärk kaardistada õpetajate probleemid ja vajadused. Huvi täienduskoolituse vastu oli nii suur, et alguse sai tänaseni kestev traditsioon. Igal kevadel ja sügisel kogunevad soome keele õpetajad nädalavahetuseks Soome Instituudi täienduskoolituskursusele. Alates 1997. a lisandusid neile suviti peetavad viiepäevased praktilise keele kursused.
Niisama kirjud, kui olid õpetajate soovid ja vajadused, on olnud ka koolituspäevad. Ühe nädalavahetuse jooksul võib jutuks tulla mitu teemat, on kuulatud loenguid soome kaasaegsest lüürikast, Elias Lönnroti ja eesti keele suhetest, soomerootsi napsulaulutraditsioonist, keelekujunditest soome keeles, kiriku rollist tänapäeva Soomes ja soome-eesti kultuurierinevustest. Käsitletavad teemad on kujunenud suhteliselt juhuslikult, sõltuvalt sellest, mida õpetajad on soovinud, keda on olnud võimalik esinema kutsuda ja mis on aktuaalne.
Kuigi läbimõeldud õppekava on puudunud, selgus seni peetud seminaride analüüsimisel, et teemavaldkonnad on suhteliselt hästi kaetud. Rühmitasin loengud ja praktilised tunnid nelja rühma: 1) oma keeleoskuse arendamine, 2) soome kultuur ja maatundmine, 3) soome keele metoodika ja 4) teadmised soome keelest. Selgus, et igal alalt on loenguid olnud enam-vähem võrdselt, umbes 150 tundi igast valdkonnast. Selline eri teemadest koosnev koolitus on kindlasti vaheldusrikas ja huvitav, aga õpetajatel ei pruugi moodustuda ühestki teemast tervikpilti ja nad ei pruugi kuuldule varasemate teadmiste süsteemis kohta leida. Eriti neil, kel puudub soome keele õpetaja koolitus, võib olla raske “puslet” kokku panna. Alates 2003. aasta sügisest olemegi pakkunud koolitust, kus kõik loengud kahe päeva jooksul käsitlevad sama teemat. Eelmise seminari teema oli näiteks keeleoskuse hindamine, enne seda soome keele varieerumine.

Suhtumine täienduskoolitusse

Uurisin ankeedis ka õpetajate suhtumist täienduskoolitusse. Tuleviku kohta arvas 77%, et senised kaks korda aastas toimuvad kahepäevased seminarid peaksid jätkuma (23% meelest piisaks ühepäevasest kursusest kaks korda aastas), 67% oli seda meelt, et suvised mitmepäevased kursused peaksid jätkuma ning 26% vastanutest soovis pikka kursust, kust saaks soome keele õpetaja lisaeriala.
Selle kohta, mis teemasid õpetajad edasistel seminaridel kuulata sooviksid, erinesid vastused samuti kui õpetajad ja nende vajadused. Oma keeleoskuse parandamiseks peeti kõige vajalikumaks vestlusoskuse arendamist ning sõnavara laiendamist (sh erinevate erialade terminoloogiat), oluliseks peeti ka grammatika harjutamist ja kirjutamist. Kuna osa õpetajaid tegeleb õpetamise kõrval ka tõlkimisega, peeti vajalikuks sellegi harjutamist. Mitu inimest vastas, et kõiki osaoskusi tuleks harjutada.
Keeleteadmise alal sooviti kõige rohkem koolitust keele varieerumise kohta, mis on tõenäoliselt tingitud sellest, et soome keeles on kõne- ja kirjakeel väga erinevad ja edukas suhtlemises peab valdama mõlemat registrit ning suutma neid teineteisest eristada. Järgmine oluline valdkond, millest rohkem teada tahetakse, on sõnavara, eriti rõhutati uusi sõnu ja väljendeid. Palju sooviti lisateadmisi grammatikast, eraldi toodi välja lauseõpetus, ka eesti ja soome keele kontrastiivne käsitlus. Suur huvi vestlusoskuse lihvimise ja sõnavara täiendamise vastu osutab, et õpetajate kontaktid elava keelega on suhteliselt vähesed.
Võõrkeele õpetamise metoodika all soovitakse kõige enam teada intensiivõppe metoodikast, sest soome keele kursused on tihtilugu mõnekümnetunnised (osalt väärarusaama tõttu, nagu oleks soome keelt võimalik omandada palju lühema ajaga kui teisi võõrkeeli). Huvi tuntakse uute õppematerjalide ning arvuti kasutamise vastu keeleõppes. Paar inimest soovis teadmisi täiskasvanute õpetamisest. Mitmes vastuses kordus soov kuulda teiste õpetajate kogemustest mingi kindla teema (sõnavara, grammatika, vestlus) õpetamisel ja ka “konkreetseid metoodilisi nipikesi”. Kordus mõte, et kõik võõrkeele õpetamise metoodikasse puutuv on oluline ja vajalik, sest “ülikoolis oli didaktikat liiga vähe, kui üldse oli”. Arvestades, et suure osa õpetajate metoodikaõpingud piirduvad emakeele õpetamise metoodikaga ja võõrkeele õpetamise metoodika kogemus pärineb tihti oma võõrkeele õppimise kogemusest, on siin täienduskoolitusel väga oluline roll.
Kõige mitmepalgelisemad ja detailsemad olid soovid maatundmise ja kultuuri teemade kohta. Esikohal oli kirjandus (rõhutati nii vanemat ja uuemat kui ka noortekirjandust) ja Soome eri piirkondade tutvustus. Väga suur oli huvi Eesti ja Soome ajalooliste, poliitiliste ja kultuuriliste suhete vastu. Mitu vastajat soovis infot Soome koolisüsteemi kohta. Palju nimetati ajalugu ja filmikunsti, aga ära mainiti peaaegu kõik, mis kultuuri alla käib: kunst, folkloor, arhitektuur, disain, teater, teadus jne. Ka Soome poliitikast ja ärielust ollakse huvitatud. Üllatav oli, et spordielu vastu ei tuntud üldse huvi, kuigi soome kultuuris on see olulisel kohal ja huvitaks arvatavasti ka eesti õpilasi, eriti poisse.
Küsimusele, keda tahetakse koolitajatena näha, vastati üldiselt, et senine praktika, kus enamik lektoreid on Soomest, on ennast õigustanud. Rõhutati, et materjali hea tundmise ja esitamise kõrval on oluline, et esineja emakeel oleks soome keel, see annab koolitatavatele võimaluse oma keeleoskust arendada. Õigustatult märgiti siiski, et “sageli teavad meie oma õppejõud eestlastele keerukaid asju pareminigi (eriti grammatikas)”.
Küsisin ka seda, mida saaks Soome Instituut õpetajate heaks edaspidi teha. Rõõmustavalt sageli vastati: “Jätkake samas vaimus!”. Tänati tehtu eest. Palju kiitust sai instituudi Tartu osakonna õppematerjalide kogu. Igat­setakse temaatilisi ekskursioone ja suvekursusi Soomes.

Tulevikuväljavaadetest

Soome Instituudi suurim väljakutse on ka edaspidi pakkuda koolitust, kus igaühel oleks võimalik midagi uut ja vajaliku õppida. Peame vajalikuks, et kevadistest ja sügisestest seminaridest võtaks osa võimalikult palju soome keele õpetajaid. Mõningaseks diferentseerimiseks annab võimaluse suvekursus, kus osavõtjate arv väiksem ja mille sisu saab kujundada eri sihtgruppidele (kutsekooliõpetajad, õpetajakutseta õpetajad, täiskasvanute õpetajad jne).
Täienduskoolituses peab koolitusele raamid seadma õppija, mitte kooli­tuse korraldaja. Arvestades õpetajate erinevaid vajadusi, peab igaühel neist olema võimalus valida pakutavate täienduskoolituskursuste hulgast välja endale vajalikud teemad, moodustades nendest oma vajadustele vastava terviku. Selleks, et õpetaja saaks endale sobiva koolituskava kokku panna, peavad kursuste teemad olema mõned aastad ette teada, mitte nii nagu seni, kus teemad on selgunud paar kuud enne seminare. Ka teemade valik peab olema senisest põhjendatum. Selle aluseks peavad olema võõrkeele õpetamise uurimus, soome keele kui võõrkeele ja teise keele õpetamise uurimus, Soome ja Eesti ülikoolide soome keele õppekavad ning meie õpetajate koolitussoovid.
Ka vormiliselt tuleb senisest tiheda­mat koostööd teha ülikoolidega. Et õpetajail oleks lihtne kasutada läbitud koolitust edasises taseme- või jätkukoolituses, peavad koolitustunnistused olema akadeemiliselt aktsepteeritavad. Plaanipärane ja ülikoolide õppekavadega arvestav täienduskoolitus annab võimaluse ka 3+2-süsteemi magistriõpingute ja täienduskoolituse sidumiseks. Magistriõppes õppivad soome filoloogid võiksid sooritada osa kursustest Soome Instituudi korraldatud täienduskoolitusseminarides. Nii oleks neil juba õpingute ajal võimalik liituda soome keele õpetajate võrgustikuga, samas saaksid täienduskoolituses osalevad õpetajad kuulata ja sooritada aineid, mis on ka ülikooli õppekavas, ning õpinguid süvendades oleks neil osa vajalikke aineid juba kuulatud.

Järvi Lipasti

Lapsest lähtuvad koolitused lasteaiaõpetajatele

Piret Arendi,
Sophia Koolituskeskuse juhataja

Kas kirjand või keeleeksam?