Kes tunneb natuke kultuurilugu, teab, kuidas linnad ja rahvad on võistelnud selle nimel, et just neile kuuluks uhkeim ooperi- ja balletiteater. Milanos pidi see olema suurejoonelisem kui Roomas ning New Yorgis pompoossem kui Pariisis. Ja kui Pariis kaotas esikoha, ehitati uus teatri-hoone, veelgi ðikim. Budapest oli Austria-Ungari keisririigis linn number 2, seda mahajäämust kompenseeris ooperimaja, mis oli Viini omast võimsam. Nõukogude võim keelas Leningradi ooperil ja balletil areneda, et see Moskva omast kuulsam ei oleks.

Niisiis, ooperiteater ei ole ainult kunsti, vaid ka prestiiþi küsimus, ja milline rahvas siis ei tahaks olla lugupeetud, kogu maailmas tunnustatud?

Rahvusmaja

 Eestlaste tee kõrge auni kulges üle kivide ja kändude, oli rohkete komistustega, peegeldab sellegi koha pealt tõetruult tegelikkust. Rahvusliku ärkamise innustusel rajatud Estonia seltsi loomisest 1865. aastal kulus teatrimaja valmimiseni 24. augustil 1913. aastal ligi pool sajandit, sellega jäime maha soomlastest ja lätlastest. Ent Soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekteeritud juugendklassitsistlik kahetiivaline hoone oli toona Tallinna suurim ehitis, Tartu Vanemuisest majesteetlikum, sobis nii fassaadi kui ka interjööri poolest igati ooperimajaks, ent sellest sai draamateater, teises tiivas kontserdisaal. Ent sedagi õnne ei olnud meie rahval kaua. Aasta pärast puhkes Esimene maailmasõda ning teatrimajast tehti sõjaväehospidal, vaimukate dialoogide ja aplauside asemel kõlasid seal haavatute oiged ja tohtrite manitsused. Teine tiib sisustati õigeusu kirikuks, et surijatel oleks kergem õige tee üles leida. Oma prestiižifunktsiooni täitis teatrihoone auga aga 1919. aastal, mil kontserdisaalis tuli 23. aprillil kokku meie esimene parlament, Eesti Vabariigi Asutav Kogu, mis lõi meie esimese põhiseaduse, tähendab, tõstis meid tsiviliseeritud rahvaste hulka. Ja nii on see kestnud tänaseni – Estonia hoones on olnud meie rahvale nii pluss- kui ka miinusmärgiga poliitüritusi, seal on peetud EKP ja ELKNÜ kongresse, ent ka Eesti Kongressi istung toimus samas majas, seal on valitud meie mõlemad pärastsõjaaegsed presidendid. Selle aasta 23. septembril on rahva pilgud taas Estoniale naelutatud, kokku tuleb valijameeste kogu, kes peab langetama saalomonliku otsuse. Ja ehk seovad katastroofid rahvast rohkem kui õnnepõli. Mõni aasta pärast meie esimese iseseisvusaja lõppu pommitasid punakotkad puruks meie omariikluse sümboli – Estonia teatrimaja. Ja hoone tõusis tuhast, näitamaks teed riigilegi. Nii palju siis ehitise pieteeti sisendavast aurast, mis alati meenub, kui Estoniast mööduda. Praegu keerlevad õhus uue ooperimaja ehitamise ideed. Neid võib ainult tervitada, tahaks vaid, et ei eksitaks jällegi asukohavalikuga, nagu on juhtunud nende ridade autori meelest Kumuga. Kui tahame, et uuest hoonestki kiirgaks austust ja lugupidamist, ei tohiks seda rajada kuhugi äärelinna, kõrge nõlva alla peitu. Selline hoone peab olema linna südames ning igast küljest nähtav nagu kuningapalee. On käidud välja pöörane idee – ehitada uus Estonia Toompea kalju sisse! Miks ka mitte... Helsingis on Kaljukirik, miks meil ei võiks olla Kaljuteater?

Rahvusooper

 Kuidas iseloomustada seda, mis toimub maja sees?Kas tahame või ei taha, aga mõneti on see impeeriumikunst, kunstivaldkond, mida suurrahvad enda puhul loomulikuks peavad, väikerahvad aga üle kõige ihaldavad. Ja siit tulenebki põhjus, miks Estonial on nõnda palju sõpru ja vaenlasi. Mõned inimesed ei või silma otsaski sallida kulda ja karda, peavad seda eputamiseks ja võõraste sulgedega ehtimiseks. Ent teistele just meeldib elegants ja subtiilsus. Mida rohkem sära, seda uhkem! Mida kuninglikum, seda parem! Mõned eelistavad biitleid, teised Beethovenit ja Verdit. Selge, biitlid on osa proletariaadikultuurist, millele ooper ja ballett totaalselt vastanduvad. Ei ole kahtlust, et ühes terviklikus kultuuris peavad olema esindatud mõlemad poolused, küll aga võib teisel pool tekkida nurinat, kui üks pool hakkab ennast rahvusteatriks nimetama. Ei ole siiski nii, et noored eelistavad pop- ning veidi ja rohkem vanemad inimesed klassikalist kultuuri. Rahvusooperi nime õigustamiseks on Estonias pidevalt tegemisel noorteprojektid, toimuvad ekskursioonid ja muud üritused koolidele, lavastatakse tükke, mille sihtauditoorium on nooremad kultuuritarbijad, kellel ehk muidu oleks automaatne tõmme alternatiivkultuuri poole. Nimetagem mõned. Projektis “Balletimaailm” osales 1091 noort, üheskoos vaadati etendusi “Shannon Rose”, “Armastuse ja kirega”, “Coppelia”, “Luikede järv”, “Uinuv kaunitar”. Projektist “Muusikateatri etenduse sünd” võttis osa 465 last. Projektis “Ooperi- ja balletiteater gümnaasiumiõpilastele” osales 161 noort. Projektis “Teatrimaagia” 310 last, koos vaadati etendusi “Don Giovanni”, “Tosca”, “Padaemand”, “Carmen”. Suveprojektist “Täna teeme ooperit” sai osa 60 last. Ekskursioonidel nägid hoonet ja teatritegemist 413 last. Tagasiside noortega on teatrielamuse muljete põhjal sündinud kirjandite ja joonistuste näol, neid laekus mullu 500. Kõigist üritustest on kokku osa võtnud 29 kooli ja lasteaeda ning kaks ja pool tuhat last ja noort. Ega siin olegi muud kooli huvijuhtidele soovitada – telefon pihku ning leppida Estonia kommunikatsiooniosakonnaga kokku, side hõlbustamiseks olgu siinkohal toodud ära isegi telefoninumbrid – 683 1284 ja 528 8104. Rohkem kuninglikke elamusi noortele!

Juubeli tähistamine

Milles on kriisi tuum?

Tänase Eesti sügav poliitiline kriis ulatub suuresti rahvussuhetesse ja rohkem kui kunagi varem puudutab see kogu ühiskonna stabiilisust.

Puhtalt nn maarahva ühendusena sündinud partei peab võimalikuks tähistada Narva vabastamist! Vastukaaluks võtab Eesti kõige liberaalsem, reformarite partei, mille loosungiks on olnud “money talks”, meil äärmiselt patriootilisi poose. Samal ajal on Eesti riikluse identiteeti lammutav ja rahvuslikul alusel toimuv mobilisatsioon saanud faktiks. Venekeelsed noored koonduvad 22. septembri klubisse, tähistavad Tallinna taasvallutamist 1944. aastal vabastamisena. Vabastajaid otsitakse Narvas juba Peetri aegadest, Peeter Esimesele kui vabastajale tahetakse püstitada ausammas. Integratsioonipoliitika ebaõnnestumisest rääkimine on probleemide lihtsustamine. Ent ka sellest oleks põhjust juttu teha – eelkõige küsides, miks rahvuslikud valitsused, kes olid tosin aastat jagamatult võimu juures, ei hakanud juba 15 aastat tagasi valmistama vene koolidele ette eestikeelseid ja -meelseid õpetajaid. Nagu juba tollased uuringud osutasid (vaata Marika ja Aksel Kirchi artikleid ajakirjas Haridus), oli vene kooli õpetaja Eesti riigiehituspoliitika nõrgim lüli. Samal ajal oleks vene keelt vabalt valdav riigitruu õpetaja keelelis-kultuurilise integratsiooni tähtsaim osaline. Siiski, n-ö integratsioonipoliitika vigade taha pugemine oleks enesepetmine. Suuresti on probleem mikro- ja makroprotsessides, mis on kulgenud eri tempos ja kulgevad jätkuvalt ka mitmel eri tasandil. Makroprotsessid on suuresti ajaloolised (rahvusvahelised suhted, riikide tugevnemine, demograafia, kultuuridünaamika jne), kuid neid on püütud mikrotasandi poliitikaga mõningal määral pehmendada. Eesti areng on kahe kogukonna suhete tasakaalus jõudnud teatud murdepunktidesse. Murdepunkt 1 Eesti riigi 15 aastat kestnud ehitamise tulemusena seisavad venekeelsed inimesed ja eelkõige vene noored murde-punkti ees. Vaatamata poliitilistele muutustele, on Eesti Vabariik püsinud suuresti ühekeelsena. Vene keel on jätkuvalt toiminud lingua franca (sega- ja abikeele) rollis – ja seda puht tehnilistel/praktilistel põhjustel. Kuid olukord muutub dramaatiliselt ja jõuab kvalitatiivsete nihete punkti (vt Haridus, 2006, nr 5–6, lk 17). Uuringute andmeil tunnistab vaid neljandik 15–19-aastastest eestlastest, et valdab vene keelt. (Nn vene ajaga võrreldes on see valdamine, nagu see on. Tean oma laste pealt, kui vilets oli vene keele õpetamine, ehkki nende kool, Prantsuse Lütseum oli selles vallas üks tõsisemaid tegijaid kogu Eestis.) Tegelikult suurenes koos nn vene-kurtide noorte osakaalu kasvuga elanikkonnas nende osakaal, kes viisakusest või lihtsalt vana tava kohaselt (nn keeleline vastutulelikkus) ei lähe suhtluses üle vene keelele. Ka nende hulgas see tava taandub, riigikeele staatuses keel pole enam “kuratikute” keel, nagu see oli paljude muulaste meelest varem. Tulemuseks on vene keele valdajate kasvav keeleline ebamugavus. Koos sellega kitseneb ilmselt suhtlusväli ja tagajärg on venelaste kultuuriline getostumine, mille peegeldajaks on ka paratamatu orientatsioon Venemaa massimeediale. Kardan, et venekeelsete saadete osakaalu suurendamine meie audiovisuaalses meedias ei muuda midagi. Kriisi sügavuse ja olemuslikkuse sümptom on tõik, et isegi kakskeelse ja sugugi mitte ðovinistliku taustaga inimesed nagu Boris Tuch protestivad keeleinspektsiooni vastu. Tegelikult tähendab see venekeelsete keeleliste õiguste seadmist kõrgemale eestlaste keelelistest õigustest ja riiklust toetavatest seadustest.

Murdepunkt 2

 Samad uuringud osutavad, et venekeelse kooli noor näeb oma tulevikku üsna ebakindlana. Kui eestikeelsetest koolilastest oli kolmveerand kindel, et leiab kooli lõpetamise järel endale sobiva töö, siis venekeelseist on sama meelt vaid üks viiendik. Sellise sügava lõhe põhjused võivad olla mitmesugused. Kuid tõsi on ka, et 15–19-aastaste venekeelsete kooliõpilaste seas väitis (2002/03. õa küsitluse andmeil) tervelt 69 protsenti end valdavat eesti keelt (ÕpL, 6.01.). Oleks, et need andmed peegeldaksid tegelikkust! Pole ju mingit kahtlust, et keeleline kompetentsus on üks edu võtmeid pärast kooli. Kuid puhtalt statistikaga manipuleerides võib ka pingeid kasvatada, rõhudes nn võrdseile õigustele ja võrdsele esindatusele. Nii näiteks on venemeelsed raportöörid hakanud Euroopa instantsidele rõhutama (et mitte ütelda lööma lärmi) mitte-eest-laste alaesindatust riigiameteis ja üldse avalikus sektoris. Sellest on kujunenud järjekordne kaalukas tõend venelaste diskrimineerimisest tänases Eesti Vabariigis. Vene Föderatsiooni Välisministeerium ja muudki kontorid toetavad neid aktsioone innukalt. Muidugi sisaldub võrdluses tavaliselt üsna rutiinne olukorra võltsiv esitamine – venekeelse elanikkonna suurt osakaalu (ligikaudu 30 protsenti) kõrvutatakse venekeelsete paariprotsendilise või koguni murdosaprotsendilise esindatusega avalikus sektoris. Pilt on dramaatiline. Mida tahetakse selle käraga saavutada? Muidugi suurendada rahvusvahelise avalikkuse survet, aga samal ajal ka kohaliku venekeelse elanikkonna survet Eesti riigile. Kuid millise poliitika suunas?

Ühiskonna lõhestamise poole

 Ka rahvusvahelise avalikkuse eest varjatakse tõsiasja, et võrdseid õigusi ei saa olla, omamata sarnast keeleoskust. Eesti Vabariigis, nii kaua kui see püsib rahvusriigina, saab see tähendada vaid üht – eesti keele paremat oskamist. On täiesti selge, et eesti keele valdamiseta ei ole võimalik kuidagi seda proportsiooni parandada. See aga tähendab haridusreformi – venekeelses koolis osa ainete tõhusat õpetamist eesti keeles. Teist teed keele omandamiseks vähemalt sel tasemel, mida ootab avalik sektor, kõnelemata kõrgemaist riigiameteist, lihtsalt pole. Kuid selle asemel, et eesti keele paremat õpetamist ja omandamist toetada, tugevneb kära nn monokultuurse Eesti tekitamise ümber. Monokultuursest Eestist rääkimine riigis, kus riigi kulul on kättesaadav ka mitte-eestikeelne gümnaasiumiharidus, on demagoogia. Eesti on olnud multikultuurne ja jääb selliseks. Kogu “monokultuurse” Eesti diskursuse varjatud agenda on kakskeelne ja kultuurne Eesti! Probleem on eelkõige selles, et tänaseks on meil suur hulk juba EV-s kasvanud mitte-eestlastest noori, kes tunnevad, et neil on selle riigi suhtes teatavaid õigusi. Ongi, kuid nende õiguste saavutmise teedeks pakutakse mõnel pool vanu ühiskonda lõhestavaid retsepte.

Repliik

Esimesel septembril sai viiskümmend aastat päevast, mil ma emaga toonase Tallinna 22. Keskkooli uksest esimest korda sisse astusin. Kui klassiuksele nõutuna seisma jäime, tuli õpetaja ja viis mu kätt-pidi ühe üksinda istuva tüdruku juurde. Tüdruku nimi oli samuti Sirje ja temalgi oli seljas valgete täppidega bembergkleit. Siis läksime rivis aulasse, kus abituriendid kinnitasid meile rinda väikesed valged õied. Aastatega on palju muutunud, üks ühiskonnakord teisega asendunud, aga minu kool näeb pärast restaureerimist välja peaaegu samasugune nagu 50 aastat tagasi. Ja minu esimene õpetaja Arnold Lauguski on veel tegus – käisin hiljuti tema kunstinäituse avamisel. Kohal oli teisigi tema õpilasi, kes meenutasid heldimusega näitemängu tegemisega seotud seiku. Õpetaja Laugus kirjutas nimelt ise näidendeid ja tõi need oma õpilastega ka lavale. Tema kunstiharrastusest saime teada aastaid hiljem. Minu esimene õpetaja oli külakoolmeistri moodi mitmekülgne mees. Tagantjärele hindan ma siiski kõige enam seda, et ta säästis meid ideoloogilisest kasvatusest. Ei mäleta, et oleksime tunnis koolilugemiku propagandistliku sisuga palasid käsitlenud. Pioneeritööst hiilis ta aga hoopis kõrvale – ja seda viiekümnendatel aastatel. Me natuke kartsime õpetaja Lau-gust, aga see oli pigem aukartus kui hirm. Aukartust olid sisendanud meisse Eesti ajal koolis käinud isad ja emad. Kuigi kool oli nüüd teise riigi oma, ei olnud see kahandanud nende austust õpetajate vastu. Ega me kukupaid olnud. Juhtus kõike üksteise tindiga ülevalamisest – tollal oli iga pingi sees lahtine tindipott – kuni ninast veri välja kaklusteni, aga ükski koerus ega pahategu polnud sihitud õpetaja vastu. Seda kummastavam on nüüd kuulda jutte sellest, kuidas algklassilapsedki õpetaja korraldustele ei allu ning neid sõna otseses mõttes pikalt saadavad. Ja see ei ole kaugeltki ainult algajate õpetajate probleem. Vanem asetub sellises olukorras pigem lapse kui õpetaja poolele. Lääneriikides, kus palk kordi kõrgem, on õpetaja prestiižiga sama halvad lood. Näiteks selgus Saksamaal hiljuti tehtud uurimu-sest, et enamik õpetajaid on õpilaste halva käitumise pärast stressis. Paljud on õpilastelt isegi sõimata saanud. See hävitab töö-rõõmu ja peletab noored koolist eemale. Õpetaja prestiiž on langenud aegamisi, seda ei saa päevapealt, ühe palgatõusu, veelgi vähem hüüdlausetega tõsta. Aga kuskilt peab suhtumise muutus alguse saama. Muidu ei too noori kooli ka oluliselt suurem palk.

Tühi kott ei seisa püsti

Küsimus ja Vastus       

Mida mõtlete Estonia juubelil?

Nädalakommentaar

Tuubil täis faktiteadmisi
Tarkuse ja rumaluse skaala on teadagi iga inimese peas isesugune, kõik mõõdikud on siin suhtelised ja ülimalt subjektiivsed. Mis minusse puutub, siis senised elukogemused on mulle ühtepuhku kinnitanud kunagist tähelepanekut: väga tark mees on ena-masti ikkagi veel natuke targem kui väga tark naine, aga kui on tegemist rumala mehega, siis samavõrd siledate ajudega naist justkui polegi olemas... Ärgu see mõtteavaldus siiski pahandagu ei nais- ega meesõiguslasi –pärast viimast “Miljonimängu” olen valmis oma hinnangutes kapitaalseid korrektiive tegema. Sest pole ometi võimalik, et keegi, olgu mees või naine, saaks olla veel tühjema peaga, kui olid mõned selles saates esinenud noored daamid. Mitte et mul endal oleks mälumängus midagi silmapaistvat lauale lüüa või et mu subjektiivsed mõõdikud tarkuse hindamisel just viktoriinide tulemustele toetuksid, aga mis ikka liig, see liig. Klõpsasin teleka käima poole mängu pealt ning esimese ehmatusega arvasin, et võistlemas on “ehtsad” paarid. Pärast kuulsin teistelt, et hoopis mingid tõsieluseriaali kangelased. Sellegipoolest vilets lohutus. Heake küll, et kaunitar ja geenius, kuid eks ole meie kõigi tutvusringkonnas ometi ka normintellektiga ilusaid tüdrukuid. Kas probleem on selles, et nemad ei lähe reality-saatesse? Olgu, kuis on, aga kui mina oleksin naisliikuja, võtaksin sellest telemängust vist kondi hambusse küll. Või on asi lihtsalt mu puudulikult arenenud huumorimeeles? Nalja sai tegelikult ülearugi, ent tunne jäi, nagu oleks naernud haige üle. Tagantjärele tundub, et pidanuks pigem nutma. Kaalusin sedagi võimalust, et võib-olla tibid lihtsalt mängisid lolli, kui arvasid näiteks, et muhv käib kas pähe või jalga, ning pakkusid, et ristleja –see on miski, mis sõidab mööda raudteed ja on oma nime saanud risti (sic!) jooksvatest rööbastest. Kas hanitati ehk seesuguste “teadmistega” nimme minutaolisi nõrganärvilisi – et näis, kaua vastu peavad ja mis seejärel teha võtavad? Variant seegi, et hanitati õilsa eesmärgiga: kes sellise “paraadi” heausk-selt ära vaatab, hakkab end ju paugupealt targana tundma, enesehinnang tõuseb hoobilt mitu pügalat. Alaväärsuskomp-leksi teraapia seega? Igatahes lubas saatejuht järgmisel korral jälle vaatajaid üllatada. On’smeil midagi tõesti veel nägemata? Hariduslehe päevateemaks sai too miljonijaht aga eeskätt selle üüratu hulga fakti-teadmiste tõttu, mis noortele koolis väidetavalt pähe topitakse. Nüüd võis telepublik oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, et nii hirmus hull see asi ometigi ei ole. Vähemasti peavad meil leiduma ka mõned eesrindlikud õppeasutused, kus omandatakse üksnes neid teadmisi, mida elus tarvis läheb. Mingi mõttetu vanaaegse muhvita saab tänapäeva naine kindlasti suurepäraselt hakkama. Ja ristlejata ammugi.
 

Tiia Penjam

Ministeeriumis

12. septembril toimus haridus- ja teadusministeeriumi saalis foorum “Kuidas ühiselt edasi¥”. Foorumi avas minister Mailis Reps, põhiettekannetega esinesid Jaak Leetsar Akadeemilise Ühistegevuse Seltsist ja Agu Laius Ühiskondliku Leppe Sihtasutusest. 13. ja 14. septembril Lääne-maal Roosta Puhkekeskuses haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu ühisüritusena toimunud kutsehariduse seminaril esinesid minister Mailis Reps ja abiminister Erkki Piisang. 13.–16. septembrini osales Ees-ti ENIC/NARIC Keskuse juhata-ja Gunnar Vaht Ðveitsis Baselis EAIE(European Association for Interna-tio-nal Education) aastakonverent-sil, kus esines ettekannetega Vene Föderatsiooni diplomite võltsingute tuvastamise ning ENIC/NARIC keskuste tegevuse teemal. 14. septembril osales minister Mailis Reps valitsuse istungil ja valitsuskabineti nõupidamisel. 14. septembril osales üldharidusosakonna juhataja kt Tiina Kivirand Järvamaa õppealajuhatajate seminaril Paides, kus tutvustas üldharidussüsteemi arengukava. ' 14. septembril kohtus järele-valveosakonna juhataja Kadri Peterson Lääne-Virumaa koolijuhtidega. Kohtumise eesmärk oli tutvustada muudatusi järelevalves. 15. septembril külastab minister Mailis Reps Kehtna valla haridusasutusi: Lelle põhikooli, Eidapere kooli ja lasteaeda.

Haridus- ja teadusministeerium kingib kõigile lasteaedadele, üldhariduskoolidele ja kutseõppeasutustele uue kooliaasta alguseks kinkepaki, mis sisaldab kas raamatuid, filmi Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest, hariduskalendrit või plakateid. Gümnaasiumidele kingitakse Jo--hann Christoph Brotze raamat “Esto-nica”, mis annab pildi 18. sajandi Eestist ja Baltimaadest. Raamat tuletab meelde valgustusaega, mil üha tugevamalt levis veendumus, et haritus ja vaimuvalgus on tõhus ravim paljude hädade vastu. “Põhjust mõelda Eesti mineviku-le lisab veelgi hiljuti möödunud va-bariigi taasiseseisvumise 15. aastapäev,” selgitas minister Mailis Reps saadetavate kinkide valikut. “Just sel põhjusel kingime kõigile üldhariduskoolidele ja kutseõppeasutustele iseseisvuse taastamise päeva tähistades filmitriloogia “Võitlus sinimustvalge eest”. 2005. a valminud filmid räägivad perioodist, mil kehtestati sinimustvalge Eesti lipuna, saadi jagu interliikumisest, kaitsti Tallinna putšistide eest ning taastati iseseisvus.” Aktsiaselts Kalev saadab kõigile koolidele raamatu, mis räägib olümpiamängude ajaloost. Et ükski tähtpäev meelest ei kaoks ja tähtsam üritus vahele ei jääks, kingib ministeerium koolidele ka hariduskalendri. Hariduskalendri sõnum on lihtne: kasuta oma aega hästi, iga tarkus on oluline, iga eriala tähtis ja iga noor omaette väärtus. Ministeerium soovib kõigile head alanud kooliaastat, kindlat koolirahu ja kustumatut teadmistejanu!

Priit Simson,
HTM-i kommunikatsiooninõunik

Arvutimaailma negatiivne pool

Helena Uri,
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste magistrant

Ka kivilinnal on süda

Õppejõud külastasid Viini

Kevadel külastasid Tallinna Tehnikaülikooli inglise keele lektorid Katrin Sune ja Kai Virves Leonardo da Vinci vahetusprojekti raames Austriat.

Käidi Viini Ülikooli tõlkekeskuses, Viini Tehnikaülikooli raamatukogus, HBLVA keemiainstituudis ja rahvaülikoolis, printimistööstuse messil Linzis, vaadeldi tunde ja intervjueeriti õppejõude. Tutvuti Viini vaatamisväärsustega, eriti meeldejäävaks kujunes Viini ooperi ning printimistööstuse messi külastus, mille organiseeris Eva-Maria Leitner. Ta on tõlkijate Liidu esindaja Austria Kaubanduskojas, ärinaine-firmaomanik, tõlk ja õpetaja ühes isikus. Tundsime huvi, kuidas toimub erialane koolitus tema koolitusfirmas. Iga uus kursus on magister Leitneri jaoks eraldi projekt, mille ettevalmistamiseks kulub kuni 1,5 kuud. Kõigepealt kohtub õpetaja firma esindajaga, et arutada, milliseid kitsaskohti esineb töötajate-teenindajate toimetulekus keele alal. Edasi viiakse läbi kirjalik ja seejärel suuline test. Suuline testimine sisaldab endast rääkimist – amet, perekond, huvid jne –,seejärel annab õpetaja paar-kolm ametialast terminit või muud sõna, mis õpilasel tuleb tõlkida või parafraseerida. Kolmas etapp on kohtumine, millel viibivad kõik tulevased kursuslased ning õpetaja. Töötajad avaldavad soove õppematerjali ja oskuste suhtes. Järgneva kuni 1,5 kuu jooksul kogub õpetaja andmeid, käib ettevõtetes. Kursuse sisu hõlmab vastavalt vajadusele näiteks grammatikat, kultuurierinevusi, ametialaseid oskussõnu, majandusteaduse algeid, FIE jaoks vajalikke baasteadmisi. Metoodilises plaanis aga simulatsiooni, rollimängu jne, mis videosalvestatakse. Eva-Maria Leitner ei kritiseeri kunagi õpilasi ise, seda teevad kursusekaaslased. Ajaliselt võib selline kursus kesta nädala kuni aasta – sõltuvalt vajadustest ja kursuse intensiivsusest. Tehnikaülikooli õppejõud käisid ka Viini Ülikooli Tõlkekeskuses. Ülikoolil on rikkaliku valikuga raamatukogu ja kauplus. Tõlkimise harjutamiseks olid auditooriumi tagumisse ossa paigaldatud kabiinid-klaasboksid, igaühes neist arvuti, kõrvaklapid ning mikrofon sünkroontõlke harjutamiseks.
 

Katrin Sune,
Tallinna Tehnikaülikooli inglise keele lektor

Mõte

“Eesti lapse raamat” on üks neist projektidest, mis võiks meie lapsi tulevikus taas rohkem raamatute juurde tuua. Paari lausega seletatult tähendaks see kümmekonda raamatut, mis paneksid aluse lapse isiklikule raamatukogule. Esimesed neist võiksid sisalduda juba nn beebipakis, mille vanemad sünnitusmajast kaasa saavad, järgmised jõuda koju lapse kasvades ja sobivasse ikka jõudes. Maailma mastaabis pole idee enam uudne, meil küll.

Juba juunis, vahetult enne suurt sooja suve, kutsus Lastekaitse Liit kokku inimesi, kes on võtnud südameasjaks selle, et lapsed rohkem loeksid. Ajendiks iseenesest üsna pisike projekt “Raamat tuleb külla”, mis kevadel juba ka aktiivsemat huvi üles näidanud koolidesse jõudis. Mõtteid, kuidas taoliste väikeste projektikeste korraldajate jõudu ühendada ning koos midagi hoopis suuremat ära teha või vähemasti üksteise kogemustest õppida, tuli tunni jooksul nagu küllusesarvest. Ilmselgelt oli nii Lastekaitse Liidu, Lugemisühingu, Lastekirjanduse Tea-bekeskuse, Tallinna Ülikooli kui ka kirjastuse Pere ja Kodu esindajate näol tegemist entusiastlike inimestega, kel laste ja kirjanduse käekäik tõsiselt südamel. Tuleb nõustuda Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamme mõttega, et väikesed tegijate entusiasmil põhinevad ettevõtmised, mille puhul suur osa energiast läheb igal aastal uute projektide ja kümnete rahataotluste kirjutamisele, vajavad ühe valdkonna piires enamat koordineerimist. Ehk nii jääks neist hoopis suurem ja püsivam jälg ning entusiastide endigi jaksu jaguks kauemaks.

Üks ei tea, mis teine teeb

 Juba nimetatud ümarlauas said nii mõnedki küsimused vastuse ja selgus, et ka suhteliselt kitsas valdkonnas tegutsedes võib ühele uudsena tunduv idee teisel juba ammu läbi proovitud olla. Näiteks “Raamat tuleb külla” projektis käisid näitlejad koolides lastele raamatuid ette lugemas. Kindlasti tore, kuid paraku kulukas variant. Doris Kareva tegi ettepaneku pidada läbirääkimisi lavakunstikooliga, et nende tudengid sõidaksid kas või esimese kursuse õppeprogrammi osana nädal aega kahekaupa mingis maakonnas koolist kooli esinema. Võib-olla saaks nõusse ka näputäie kirjastajaid, kes müüksid soovijatele kirjastuse hinnaga raamatuid –nii oleks kohe ka transport omast käest. Kui lugemisühing on koolitanud rohkem kui 1300 õpetajat, seal-hulgas 100 lugemispesa mentorit üle Eesti, siis lapsevanemate koolitamisele on seni küllalt vähe tähelepanu pööratud. Samas usub Eesti Lugemisühingu esimees Meeli Pandis, et just lugemisühing saaks siin kasutada oma osalust rahvusvahelises lugemisühingute võrgustikus, kus on ligi 100 liikmesriiki ja neis hulgaliselt väga edukaid programme.

Eeskuju jõud

 Just lugemisühingud korraldavad mitmes riigis sedagi, et beebipaki juurde kuuluksid ka raamatud. Lausa eraldi oleks tarvis tegelda poiste ja isadega. 500 lugemisühingule saadetud 9. klassi õpilaste kirjutatud esseest “Mina kui lugeja” on vaid kahes laps kirjutanud, et tema isa ka loeb. Aga umbes 20 kirjutavad, et nende isad kindlasti ei loe. Väga tihti esineb mõtteavaldusi laadis: “Ma loen küll, aga ainult neid kolme autoajakirja, mis meil kodus käivad. Mitte mingisugust kohustuslikku kirjandust ega muud jama.” Enamiku asju õpib laps mudeli järgi. Ja lugemise mudelit meie lapsed praktiliselt enam ei näe. Isegi kui kodus loetakse, tehakse seda öösel, kui lapsed magavad. Ja telekast, mille vaatamisele kulutab laps statistikaameti andmetel oma vabast ajast kõige enam ehk 2,5 tundi, ei näe lugevat inimest hoopiski. Larissa Vassiltðenko, kes on põhjalikult uurinud laste infotarbimist nii eesti kui ka vene koolis, ütleb, et laste lugemishuvi kõige suurem lämmataja on vanaema, kes nendega koos telekat vahib. Laps harjub istuma vanaema kõrval ja arvab, et see on kõige õigem tegevus. Paraku on “vanaemade sarjad” enamasti rihitud ajale, mil lapselapsed on kodus ja ärkvel.

Televisioon raamatu teenistusse?

 Internetis on meil täiesti olemas “Lugeda on mõnus” programm, mis kestab juba kuuendat aastat ning on mõeldud keskastme koolilastele, kes loevad ühiseid raamatuid ja arutlevad jututoas nende üle, saavad vahel kokku ja kirjutavad ise raamatuid. Tõsi küll, elus püsib seegi peamiselt üksikute entusiastide jõul ja ikka aasta kaupa projekte kirjutades. Ei tasu ilmselt loota, et meie kommertskanalid BBC eeskujul seebioopereid ja tõsielusarju lastegi jaoks kõige vaadatavamalt ajalt mujale nihutaksid ja selle asemel näiteks uusi raamatuid tutvustama või lastele unejuttu lugema hakkaksid. Lastekaitse Liidu president ja riigikogulane Katrin Saks arvas igatahes väikese kõhkluse järel, et reaalne on see ehk avalik-õiguslikus ETV-s, kui seoses digitaalistamisega tekib juurde teine kanal, mis annab tõesti võimaluse primetime’is mitte ainult suurtele masside, vaid ka väiksemate vaatajagruppide huvisid rahuldada. Aga selle võimaluse avanemiseks peaks valmis olema – ise ettepane-kuid tegema ja koostöös kirjastaja-te ning autoritega mõtlema, milline võiks olla sobiv projekt, nii et ilmuvad raamatud ja saated kuidagi kokku kõlaksid. Seejuures ei tohi unustada, et lastesaate aeg peab ole-ma võimalikult püsiv, sest laps armastab traditsiooni ja stabiilsust. Muide, maailmas on lugemise populariseerimiseks kasutatud sedagi trikki, et avaldatud justkui juhuslikult tabatud fotosid tuntud inimestest raamatuga.

Kirjakast

Meedia – eetika – poliitika

Olen juba aastaid pidanud Eesti Vabariigi demokraatliku arengu kõige nõrgemaks lüliks meie massiteabevahendeid, eriti päevalehti ja nädalalehti ning vähemal määral TV-kanaleid. Demokraatliku ühiskonna “sanitarid” ei taju neile pandud kõrgendatud vastutust ning rahva ootusi moraali ja eetilisuse suhtes. Mind ajendab kirjutama ebaõiglus, erapoolikus ja äärmiselt madal eetiline tase nii ajalehtedes kui ka TV-s. Olen ETV saate “Pealtnägija” ning selle autorite Kersna ja Kärmase talendi austaja. Nende saade on hädavajalik ühiskondlike hälvete paljastamiseks ja annab lootust paljudele ebaõigluse ohvritele, et ka neil võivad olla “kaitseinglid”, kes tulevad abivajajale appi ka siis, kui kõik teised pilku peites mujale vaatavad. Tänu ja au nendele! “Pealtnägija” kodukanal ETV on riiklik organisatsioon, mis peaks olema absoluutselt apoliitiline. Nüüd tekitavad aga segadust täiesti poliitilised reklaamklipid selle nädala “Pealtnägija” saatele, mida ETV näitas ning kus osales ka seni austatud Voldemar Kuslap. Pean täiesti häbiväärseks olukorda, kus riigitelevisioon sekkub sellisel moel valimisvõitlusse. Meil on ka erakanaleid, kus võib niisuguseid hoiakuid näidata või neid ajalehtedes poliitilise reklaami sildi all tutvustada. ETV (saate)juhid pole kunagi hiilanud oma poliitilise erapooletuse ja eetikaga, kuid nüüd on ületatud igasugused sündsuse piirid ning oleks juba aeg midagi ette võtta. Inimestele, kelle arusaamine isegi kõige primitiivsematest demokraatliku ühiskonna toimimisnormidest on nii puudulik, ei tohi usaldada avalik-õigusliku kanali ja seal näidatavate ühiskonnasaadete juhtimist. Kus on Ringhäälingu Nõukogu, Pressinõukogu või Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessorid ja mida nemad arvavad sellisest olukorrast¥ Aga palun mitte sõnavabaduse või turumajanduse mulinat, vaid arutelu ja läbimõeldud soovitusi eetilise meedia arendamiseks Eesti Vabariigis, milles kõrgeetiline sõnavabadus ning õiglus on tava, mitte erand. Tahan loota, et Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus ka ajakirjandus mõistab, et demokraatiat ei saa arendada ebademokraatlike vahenditega. Edu teile selle mõistmiseks!

Aleksander Einseln, erukindral

 

Ükskõik, kes presidendiks saab

Üha sagedamini kuuleb lauset: “Minul ükskõik, kes sinna saab!” Sõnaga “demokraatia” seostub õiglus. End tsiviliseeritud riikide nimekirja liigitavate maade riigipiruka jagajad peavad iseenesestmõistetavaks ja enesehinnangut tõstvaks juhtida demokraatlikku riiki. Kus on aga demokraatiaga seostuv õiglus ja tsiviliseeritus, kui viisakusestki enam mingit juttu pole, üheselt mõistetavast häältelugemisest samuti mitte¥ Eetikakriis, mis riigi eesotsas endast pidevalt tunda annab ja presidendivalimisega seoses talvel võimendus, on õpilastele eeskujuks. Kuidas teeb õpetaja lastele selgeks, mis on kodanikukohus¥ Presidendi vastu ollakse halastamatud. Nõnda polegi meil Meri järel sobivat kandidaati kuskilt võtta, keegi pole päris see. Lõppude lõpuks, kui on peaasi, et ta oleks kena, sile ja esinduslik (mida Rüütel kahtlemata ka on olnud), poleks kole ja karvane ning hambad peavad tal kah suus olema –kas siis ongi ükskõik, kes presidendiks saab¥ Sest kuninga rolli sarnaselt päritav presidendiamet ei ole, aga võimutus ja esindusfunktsioon on küll sarnased. Milleks seda presidenti vaja ongi, kui temaga ainult välismaal edvistada saab ja ta midagi riigi elus paika panna ei saa¥ Parem oleks juba kuningas võtta, poleks iga viie aasta takka seda hirmsat muret, kes järgmiseks saab. Läbinisti eestlane peaks ta aga tingimata olema nii päritolult kui eluviisilt, sest vastasel korral ei sobiks ta enam eestlaste rahvusroogade nimistusse.

 Marje Kuusk

Koolivägivald on ju seadusega lubatud

Hiljutisel seminaril arvas õiguskantsleri asetäitja-nõunik Madis Ernits, et solvamine jm vägivald on koolis keelatud põhikooli ja gümnaasiumi seadusega. Ma pidin talle selgitama, et varem oli solvamine jm vägivald keelatud teiste õigusaktidega ning PGS-sse polnud vastavat keeldu mõtet teha. Kuna aga seni kehtinud õigus-aktid tühistati või muudeti ning solvamine jms on nüüd üldjuhul eraasi, võime tõdeda, et vägivald koolis on praegu lubatud, nii õpetajate vägivald õpilaste suhtes, õpilaste omavaheline vägivald kui ka õpilaste vägivald õpetajate suhtes. Seoses eeltooduga on mul ettepanek esimesel võimalusel täiendada põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning koolieelse lasteasutuse seadust sättega: vägivald on koolis (lasteasutuses) keelatud. Loodan, et seda kirja loevad ka ministeeriumi ametnikud ja riigikogu liikmed ning eraldi kirja pole vaja neile saata. Õpetajate vastutus on reguleeritud töölepinguseaduse jt õigusaktidega, täiendavat reguleerimist vajab ka õpilaste vastutus, kui nad on vägivaldsed. Olen oma konkreetsed ette-panekud korduvalt avalikustanud (sh ÕpL, 24.10.03). 21. septembril on võimalik seda teemat edasi arendada Tartus seminaril “Laps ja sõnavabadus”.

 Jüri Ginter

Kui mina olin veel väikene mees

Erast Parmasto: kooliminekuni jäi siis veel kaks aastat. Hans Parmasto foto

Ei jätkunud raha viiuli ostmiseks...

Küllap see oli pärast algkooli minekut, aega ma ei mäleta. Igatahes olid läinud sajandi kolmekümnendad aastad. Kodus oli meil harmoonium – pisike orelihäälne muusikariist, millel kahe pedaali tallamisega pandi lõõts tuult tegema. Klaviatuuri kohal oli hulk sisse-väljalükatavaid nuppe, mille abil sai muuta tämbrit peenikesest falsetist jämeda orelivile imitatsioonini. Suur osa neist küll ei töötanud, teise osa oli aga isa korda seadnud. Keegi meil seda pilli ei pruukinud, mäletamisi keegi mind mängima ei õpetanud, aga noote ma kuidagimoodi lugesin. Sellel pillil mängisin vahetevahel Körberi ürgvana noodiraamatu abil koraale-kirikulaule ja laulsin ise kaasa kah. Oli teisigi noodiraamatuid, aga need olid kole keerulised. Huvitav oli. Siis tuli isale mõte, et võiksin hakata õppima viiulimängu; ta lootis, et saab osta oma töökaaslaselt ühe pruugitud, aga hea pilli. Isa viis mind Nõmmele muusikaõpetaja juurde, kes laskis mul klaveril ette mängitud toone järele häälitseda, laskis laulda ja järele laulda. “Tubli-tubli,” ütles ta seepeale ja lasi mind koju. Isa tuli natukese aja pärast järele. Läks mööda nädal või paar, siis ajasime isaga isekeskis meeste juttu. Tuli välja, et too viiul on kallis, tublisti kallim, kui ta lootis. “Praegu on meil rahaga küllalt kitsas. Ei anna välja.” Sain sellest kohe aru: raha oli meie majas alati just nagu parasjagu, kuid ikkagi napilt – kuigi ema meile kõik riided ise õmbles ja kõik-kõik meie majas oli isa tehtud, söögilauast ja raadiost majakatuseni. Ega mul sest viiulimängust loobumisest teab mis kahju polnudki, muudki tegemist jätkus kuhjaga. Lugemist, sõpradega metsa all ringi jooksmist. Kulus aastakümneid, kuni viiulilugu jälle meenus ja taipasin oma isa, kolmeklassilises külakoolis ja siis kõrgemas tehnikakoolis ühe aasta õppinud oskustöölise peenetundelisust. Praegu võin päris hästi ette kujutada, kuidas aus muusikaõpetaja pead vangutas ja isale ütles: “Ehk ei maksa...” Tollal oli lastele muusika, peamiselt just klaverimängu õpetamine paljude lapsevanemate südamesoov. Kui palju tunde pidid lapsed isa-ema rõõmuks veetma klaveri taga tüütuid näpuharjutusi klimberdades! Mul vedas, aktiivse musikaalsuse puudumist korvas hilisem rõõm teiste loodud häälte kuulamisest.

Sinikaelpart ja Marx

Sinikaelpart ja Marx? Absurdne kõrvutus, ütlete. Kuid absurdi tagant üritab teater juba ammu avastada elu olemuslikke hoovusi. Me kõik ootame omal moel ja kombel Godot’d, mängime ninasarvikuid à la Ionescu või naudime Mati Undi lavastusi.

Olin umbes viisteist ja aastaarvuks seega 1960, kui onu meid vennaga Kassarisse pardijahile kaasa võttis. Saak polnud kiita. Ainult paar sinikaela. Meenus see augustiöine esimene linnujaht onu ühe lause pärast. “Vaadake, poisid,” ütles ta pardi tiival ilutsevat Eesti lippu imetledes, “selle linnuliigi hävitaks vene valitsus jäädavalt, kui suudaks.” Ega looduse vastu saa, võin praegu elutargalt lisada. Eestluse elujõud elas teemana, mida võis väljendada isegi part. Ja teadus oli eelkõige loodusteadus. Majandusteadus oli kahtlane rahategemise värk – poliitökonoomia.

Kuidas müüa ja osta?

 Kui akadeemik Tulviste kutsus õpeta-ma eestlastele “kapitalismi”, jäin pä-ris mõttesse. On see tõesti esivanema-te needus, et eestlastele “rahategemise õpetus” raskelt külge jääb. Miks küll esivanemad ei hoolinud poliitökonoomiast? Ütlesid – see on siililegi selge, seda pole tarvis õppida. Rahategemine on tundmuse asi ja juudi kunst. Marx oli poliitökonoom, kes püüdis seletada majandust loodusloolise protsessina. “Majapidamise õpetus” ehk poliitökonoomia oli vähemasti juba Aristotelese arvates tõsine õpetus. 16. sajandi keskel tegid merkantilistid sellest õpetusest iseseisva teaduse ja rahvaste rikkuse allikaks pühitseti raha. Müü palju, osta vähe! Turumajanduse arenedes sai loosungist omamoodi Hiina müür, mille taha ühe riigi kaubandus- ja rahakapitali kasule orienteeritud majandus hoopiski kängus. Merkantilistlik ideoloogia asendati uute ja majandusarengut sisulisemalt seletavate ideoloogiatega. Tulid füsiokraadid, kes seisid suurmaaomanike huvide kaitsel ja jumalikustasid põllutöö: peotäie seemneid lased mulda, ämbriga saad tagasi. Maatöö on rikkuse allikas, väitsid nad. Siis tulid töösturid, kes vajasid töökäsi mitte maal, vaid linnas, ja arendati välja Inglise klassikaline poliitökonoomia. Rikkuse aluseks kuulutati töö kui selline ja tootmissfäär. Leiutati sotsiaalne harmoonia: tööstur sai kasumit, maaomanik renti, pankur protsenti ja tööline palka. Igal oma töö ja tuluallikas. Valitseva korra õigus ja õiglus olid lahti seletatud ja teaduse poolt pühaks tunnistatud. Kuid siis tuli Marx, kes ajas kõik lootusetult sassi ja paanikasse. Marx kuulutas: harmoonia puudub üldse, kehtivad vastuolude seadused – dialektika seadused. Määrav on tootmise ja tarbimise vastuolu, mis paisub oma arengus üleilmseks vastuoluks inimtegevuse ja looduskeskkonna vahel.

Globaalne vastuolu

Millenniumimehel oli õigus. Täna teame, et see on globaalne vastuolu. Marx juhtis sellele esmakordselt tõsiteaduslikult tähelepanu, ta avastas töö võõrandumise fenomeni. Kõige lihtlabasemalt tähendab see, et inimene võõrandub loodusest. Ajaloolises geneesis viib selle protsessi lõpule üleilmne turg. Kõik tooted on kaubaks ja inimene samuti. Kui kõik on turg, saab turujumalaks Raha. Loodus ei tule Loojana enam arvesse. Turgu toidab kapital, mis ihkab kasumit. Reklaamitakse kaupa, tegelikult kasumit. Ja turukuningas – Tarbija – ägiseb. Ületarbimisest saab pankrot – mõttetu ületootmise ja tarbimise ühispankrot ehk ökoloogiline kriis. Vahepealsed sotsiaalsed plahvatused ehk revolutsioonid on paratamatud. Need on kui vulkaanipursked, mis meenutavad looduse seadustega arvestamise vajalikkust. Kord ei jagu leiba, siis vabadust, või vastupidi, ja nii ringiratast, sest leiba ja vabadust üheaegselt ja kõigile ei jagu kunagi. Inimkond ei suudaks sellist “luksust” üle elada ja seedida. Läheb otsemaid sõjaks. Marksistid-leninlased värvisid Marxi õpetuse “punaseks”, st uputasid selles peituva iva verre. Nad väitsid, et rikaste eksproprieerimine on töölisklassi missioon. Võõrandumisteooriast sai leninlaste käsituses asiaatliku despotismi “teaduslik” õigustus, sai punane ideoloogia. Kuid niisamuti tehti ajaloos ka Nietzschest natsismi apologeet, kuigi tema üliinimene polnud rohkemat, kui “inimene, kes leiutas õnne” – luuser, kes ei pidanud ise enam tööd tegema ja võis rahulikult oma heaolus manduda. Looduse ja loodusteaduste vastu ei saa. Isegi jumal mitte, kuniks tal puudub oma bioloogiliste ja sotsiaalsete komplekside koostoimet seletav majapidamise õpetus – usutav poliitökonoomia.

Rahvuslik “linnugripp”

Viisteist aastat oleme nüüdseks “õppinud” kapitalismi. Aga Marx on unustatud, isegi põlatud. On nostalgia, millega tuleb võidelda. Kardan, et Eestis ainult friedmanistliku ehk uus-merkantiilse loosungiga “Kõik müügiks!” looduse vastu kaugele ei purjeta. Müüme oma hingemaa ka maha – ja edasi?! Nihked mõtlemises on paratamatud. Marxi õpetuses oli “laps”, keda koos kriitikatulva mullistustes pulbitseva pesuveega ei tohiks vannist välja uhada. Mullistused ongi kui kõiksugu “ismid”, mis ihkavad tiitlit ainuõigusele. Sinikaelad oma uhke sinimustvalge tiivaküüduga elasid üle kommunistid ja elavad üle ka eestlase rahvusliku “linnugripi” – alateadvuse äriiha –, mida lihtsameelselt ka kiireks ja edukaks erastamiseks nimetatakse. Hiidlased aasivad üsna tõetruult: patsient tervenes ravitsejate kiuste – rahvuse elujõud on taastumas erastajate-ärastajate ja nende nõustajate kiuste. Friedmanism on Eesti parempoolsuse poliitökonoomia. Üleskutse “Rohkem riiki!” iseloomustab vasakpoolsete püüdlusi Eesti riiklust paremkreenist välja tuua. Kuid eestlus ei vaja mitte n-ö mustvalget, vaid sinimustvalget poliitökonoomiat. Rahvuse tulevikulootusi ilmestav sinine värv on meie majandusteooriast puudu.

Mitte ainult musta lindi päeval

Maanteeameti statistika kohaselt toimus selle aasta esimese seitsme kuuga liikluses joobes juhtide osalusel 246 avariid, milles sai surma 18 ja vigastada 389 inimest.

Eelmise aasta iga neljanda liiklusõnnetuse ohver hukkus kas enda või kellegi teise alkoholijoobe tõttu. Tänavu seitsme kuuga on tabatud roolis 6800 joobes juhti. Iga päev võime kuulda alkoholijoobes inimeste sooritatud õigusrikkumistest. 18. augustil tähistati Eestis musta lindi päeva – mälestati liiklusõnnetustes hukkunuid. Must lint on kristluses patukahetsuse tunnus, st kahetsetakse seda, mis halvasti või ebaõnnestus. Kas kahetsus on ülim, mida saame tagantjärele tarkusena teha, või on veel võimalusi sarnaste õnnetuste ennetamiseks¥ Peaminister Andrus Ansip on ajakirjanduse vahendusel kinnitanud, et politseinikke on liiklusohutuse tagamiseks piisavalt ning liiklusõnnetusi põhjustab eelkõige juhtide hoolimatus. Sama meelt on ka siseminister Kalle Laanet: “Kõige tähtsam on inimeste mõttemaailm: kuidas suhtutakse endasse ja ümbritsevasse.”

Noored probleemi ei teadvusta

 Kuigi illegaalsete uimastite tarbimine kasvab pidevalt, ei ole see võrreldav alkoholi ja tubaka tarbimise ulatusega. Legaalseid uimasteid pruugitakse varakult, valdavalt juuakse end esimest korda purju 13–15-aastaselt. Arvestades alkoholitarbimise ulatust, võib noorte alkoholipruukimist pidada praegu kõige suuremaks mureks. Noored ise probleemi ei teadvusta, kuna nende meelest on alkoholi tarbimine süütum kui illegaalsete uimastite tarvitamine ning usutakse, et väikestes kogustes alkoholi tarbimine ei tekita organismile kahju. Arvud kõnelevad teist keelt: näiteks 2000. a diagnoositi lastel ja noorukitel 4637 psüühika- või käitumishäire juhtu, milles ülekaalus alkoholi tarvitamisest tingitud häired. Küsitluse ESPAD andmetel on alkoholi tarbinud enamik koolinoortest. Kui küsisin 13–15-aastastelt, kas alkohol on neile kergesti kättesaadav, leidsid kõik vastanud, et tahtmise korral saab pudeli alati kätte ning kõige kergem on poest õlut osta. Olen ka ise olnud tunnistajaks, et vaatamata seadustele ja karistustele müüakse alaealistele alkoholi. Minu kui kõrvalvaataja märkused on olnud määratud kurtidele kõrvadele. Kurb, et alaealiste alkoholiprobleemi tõsidust ei taheta tunnistada ning rohkem tegeldakse tagajärgede kui põhjustega.

Tegelgem põhjustega

 Alkoholitarbimise põhjused võivad olla erinevad, alates individuaalsetest (psüühika- ja käitumishäired, madal enesehinnang, impulsiivsus, madal enesekontroll, puudulikud sotsiaalsed oskused) ja perega seotud teguritest (alkoholilembesed vanemad, vanemate või vanemate õdede-vendade alkoholitarbimist soosiv hoiak, vanemate lahutus, perevägivald ja tülid kodus, nõrk emotsionaalne seotus vanematega, vanemate liiga nõrk või range järelevalve, raske majanduslik olukord, töötud vanemad) ning lõpetades selliste ühiskondlike mõjuritega nagu arvestatava riikliku alkoholipoliitika puudumine, alkoholi kerge kättesaadavus; alkoholitarbimist soodustav sotsiaalne ja kultuuriline taust; tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi nõrk seotus ning vastutuse ebaselge jaotus, puudulik ravikindlustamata isikute ravi tagamise süsteem; meedia edastatavad heakskiitvad sõnumid ja positiivsed hoiakud seoses alkoholitarbimise kui normkäitumisega; tootjate vähene huvi alkoholipiirangute kehtestamise vastu; lastepsühhiaatrilise abi ebaühtlane kättesaadavus eri regioonides; karskusliikumise vähene aktiivsus. Tähtsusetud pole ka kooli ja eakaaslastega seotud tegurid: halb mikrokliima koolis, vähesed vaba aja veetmise võimalused; koolipsühholoogide, sotsiaalpedagoogide, kvalifitseeritud inimeseõpetuse õpetajate vähesus, õpiraskused; õiguserikkujatest ja alkoholipruukijatest sõbrad.

Kogu ühiskonna probleem

 Joomine pole ainult alkoholipruukijate probleem, vaid sügavalt sotsiaalne nähtus. Et perekonna järel on kool lastele tähtsaim elukeskkond, on uimastipreventsiooni ja terviseedenduse võimalused koolis suured. Riskikäitumise ohtudest on võimalik rääkida pidevalt, alates algklassidest kuni gümnaasiumini välja. Sageli peetakse uimastipreventsiooni klassijuhataja, koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi või inimeseõpetuse õpetaja pärusmaaks, kuid terviseedendus koolis hõlmab paljusid elemente. Koolis saavad paljud grupid noorte heaolu tagamiseks, sh alkoholi tarbimise ennetamiseks ja vähendamiseks koostööd teha. ÜRO toetatud projekti tulemusena on Eesti koolid töötanud välja uimastihariduse õppekava, mis on integreeritud riiklikku inimeseõpetuse ainekavva kõigis kooliastmetes. Uuenevas riiklikus õppekavas, kus inimese- ja ühis-konnaõpetuse ainekavade alusel on loodud uued õppeained inimene ja keskkond ning inimene ja ühiskond, on sa-muti arvestatud rahvusvahelise tervisekasvatuse eluoskuste kontseptsiooniga. Isikliku eeskuju ja hoiakutega on õpetajal õpilaste väärtushinnanguid kujundav roll. Kuna lapsed ei oska oma riskikäitumise kahjulikkust näha ega julge sageli abi küsida, on vaja, et koolis töötavad pedagoogid ja psühholoog, nõustaja vm spetsialistid teeksid meeskonnatööd, mis tagaks laste kohese abi ning probleemide ennetamise. Koolis töötavate spetsialistide abil saab panna tegutsema tervislikke eluviise propageerivaid ringe, algatada terviseõpetuse projekte, korraldada temaatilisi üritusi (nii kooliastmete kaupa kui üle kooli) ja alkoholivastaseid kampaaniaid. Vanemate ja hoolekogu kaasamine kooliellu, sh laste terviseedendamisse, tagab efektiivsema ennetus- ja nõustamistöö. Riskikäitumise preventsioon saab olla edukas vaid kogukonna koostöös, sest lisaks koolile mõjutavad noorukeid ka koolivälised tegurid (vanemad, meedia, kaasõpilased jm). Kooli sisepoliitika (reeglid, määrused, tunnustatud tavad) peavad loo-ma õpilase hea tervise eeldused. Oluline on ühtsetest nõuetest kinnipidamine ja nende täitmise kontrollimine nii õpilaste kui õpetajate seas. Koolitöötajatele mõeldud tervisekoolitused ja üritused innustavad eelkõige töötajaid endid järgima tervislikku eluviisi ja seoses sellega tõuseb vastutustunne õpilaste tervise eest.

Kolm lugu elust enesest

Koolis on laps küll suurema osa päevast, kuid pärast tunde ja vaheaegadel on ta väljaspool kooli territooriumi, kuhu õpetaja pilk ei ulatu. Vaheajast ongi pärit järgneva lood. 14- ja 17-aastane neiu valivad poe õllekülmiku ees sobivat marki. 14-aastane võtab 1,5-liitrise õlle ja suundub kassasse, ise ringi vaadates – õnneks pole kedagi. Kuigi tegu on maapoega ning müüjal seega tüdruku vanus teada, lööb ta ükskõikselt dokumenti küsimata kauba läbi ja võtab raha. 17-aastane neiu saabub samasse kassasse kolme purgiõllega ja hetke pärast lahkuvad tüdrukud rahulolevalt poest. Seltskond valdavalt 13–15-aastasi noorukeid külitab muruplatsil. Palav on. “Kuule, Veiks, mine too kaks õlut… võta minu pass kaasa, muidu ei anta!” saadab vanem poiss nooremat. Hetke pärast naasebki rahuloleva näoga Veiks lähimast tänavakohvikust kahe toobi õllega. Joovad kõik. Maakohti külastab liikluspolitsei harva või siis kindlatel päevadel. Seetõttu on väikeste maakohtade liikluspildis kujunenud normiks, et autot juhib 12–15-aastane nooruk, lapsevanem või vanem sõber kõrval istumas. Ei ole siis imeks panna, kui mõni nooruk otsustab ka iseseisvalt sõidutunde juurde võtta, sealjuures koos alkoholi ja sõpradega, ning katastroofilise liiklusõnnetuse üle elanu vanematel jääb vaid imestada, kuidas laps küll autovõtmed kätte sai.

Õpetaja ootab riigi tuge

Kooli inimeseõpetuse õpetajana tegelen pidevalt uimastipreventsiooniga. Leian, et riigi tugi antud valdkonnas on hädavajalik ning teha saab veel paljutki. Alkoholi maksupoliitika teadlik suunamine. Alkoholi kättesaadavuse raskendamine noortele (karistusmäärade suurendamine täiskasvanutele, kes ostavad või müüvad alkohoolseid jooke lastele ja noortele, öine alkoholimüügikeeld kogu riigis). Alkoholivastased kampaaniad massi-meedias. Alkoholi reklaamipoliitika muutmine. Noortele sportimisvõimaluste loomine, koolide spordirajatiste remondi finantseerimise toetamine. Karistusseadustikus alkoholijoobes oleku muutmine raskendavaks asjaoluks seaduserikkumiste puhul. Politseinike töö tõhustamine. Inimeseõpetuse väärtustamine õppekavas. 1. septembril jäi mitmes koolis kellegi pink tühjaks õnnetuse tõttu, milles nii mõnelgi juhul mängis rolli alkohol. Tahan uskuda, et tarkusepäeva pidulaudadelt puudus alkohol ning me kõik oleme uuel kooliaastal targemad, paremad, hoolivamad.

 Arvamused, ükskõik kelle omad või kui tahes asjatundmatud, on justkui mingi uus pühadus – viimne kui üks tingimata väärt tähelepane-likku ärakuulamist ja läbiarutamist. Häda pedagoogile, kes pakub lapsele raamatutarkust, tänapäeva koolihariduse tähtsaim osis ja ühtlasi vist küll ainus kohustuslik komponent on õppija isiklik arvamus. On vaid üks asi, mida seisukohtade paljususe kummardamise kultus ei puuduta – nimelt eriarvamuste soosimise printsiip ise. Vaat siin ei tohi teist seisukohta olla: kellelgi pole lubatud mõelda, veel vähem öelda, et teda ei huvita kõik arvamused, vaid üksnes asjatundlikud... Kuid ega “arvajate partei” ole ainus, kes oma tõde teistele ahistava pealetükkivusega kaela määrib. Võtkem või pedagoogika. Ühtepuhku avastab keegi mingi triki, nipi või meetodi, millest ta kindlalt usub, et see on universaalne, sobib kõigile ja igas olukorras. Heake küll, rakendagu siis terviseks ning tuvustagu neile, keda huvitab – aga ei, ta ei saa enne rahu, kui terve ilm tema kombel talitab. Näiteks rühmatöö – kahtlemata vajalik ja kasulik, aga kui seda toimetatakse aastast aastasse ja igal pool, alates lasteaia mängutunnist ning lõpetades invakodu raukade koosolekuga, siis... Või õuesõpe – vahva värk muidugi, ent mingite entusiastide punt näib uskuvat, et koolid tulebki kõige täiega ära metsa ja heinamaale kolida...Alternatiivpedagoogika fanaatikud jälle ei jõua küllalt siunata neid, kes teistmoodi õpetavad või – hoidku selle eest – koguni klassikalist koolitust-kasvatust viljelevad. Milles asi, miks me üksteise kõrvale ära ei mahu? Vahest oleks koolis pluralismi ja tegelikku demokraatiat märksa rohkem, kui iga õpetaja talitaks oma südame-tunnistuse, mitte talle ettekirjutatud usutunnistuse järgi. Ja lastele tagab eri seisukohtade tutvustamise ning valikuvõimaluse tõsiasi, et õpetajad on erinevad – nagu muudki inimesed, kellega nad elus kokku puutuvad. Miks peavad kellegi usku, ebausku või uskmatust jagama kõik ühiskonnaliikmed ühtviisi? Diskussioonid usu ja usundi-te (kohustusliku) õpetamise üle koolis on kestnud aastaid, aeg-ajalt mõnevõrra vaibudes, siis jälle ägedalt lõkkele lüües. Õpetajate Lehes ilmunut kokku võttes näib paraku, et seni avaldatud seisukohad pole vaidluspartnereid lähendanud, vaid pigem vastasseisu süvendanud. Usk, olgu ühe või teise poole oma, sellepärast vist usk ongi, et argumendid siin oponente ei veena. Pime usk, öeldakse. Või siiski mitte?

Tiia Penjam

Teoloog ja kauaaegne kirikuõpetaja Toomas Paul ei poolda kohustuslikku usundiõpetust koolis, nagu selgub tema vastustest Õpetajate Lehe küsimustele.

Mida kaugemale on liikunud ühiskond kõigi seisukohtade ja arusaamade võrdseks kuulutamisel, seda ahtamaks on jäänud kohustusliku usuõpetuse võimalus ning kandepind. Nüüd räägitakse pigem ja rohkem sellest, et koolihariduse kohustuslik komponent peaks olema mitte usu-, vaid usundiõpetus, mis käsitleb võrdselt kõiki religioone ja uskumusi. Koolide usundiõpetuse peaksid praeguste plaanide kohaselt enda kanda võtma eriettevalmistuse saanud teoloogid, kes meie oludes on vist küll eranditult kristlased. Kas nemad hakkavad kasvatama lapsi selles vaimus, et kõik usud ja jumalad on ühtviisi head, ning käsitlema võrdsuse printsiibist lähtuvalt nii kristlikku kui ka islami- ja budistlikku kultuuri? Pluss natuke sekka maausku ja kõike muud? “Nii kaugele kui inimkonna ajaloos kirjasõna ulatub, kõlab kurtmine noorsoo hukkaminemise pärast. Sokratese meelest: “Tänapäeva lapsed on türannid. Nad räägivad oma vanematele vastu, kugistavad toitu ja hoiavad õpetajaid hirmuvalitsuse all.” Ma ei tea, kas pedagoogid loevad müügimeestele kirjutatud raamatuid. Mina küll loen, ja üks vahvamaid leide oli Martin Lindströmi ja Patricia B. Seyboldi “Bränd ja lapsed. Särav pilguheit tänaste laste mõttemaailma ja nende suhetesse brändidega” (2003). Väga õpetlik, soovitan soojalt. Ma ei saa siin nende teost ümber jutustada. Nimetan vaid, et nende meelest on brändidel peaaegu religioosne tähendus. Järjest rohkem tviine väljendab brändide kaudu, mida nad kannavad ja kasutavad, oma väärtushinnanguid, populaarsust ja edukust. Tviinid valivad sõpru selle põhjal, milliseid riideid nad kannavad, millist muusikat kuulavad ja milliseid arvutimänge mängivad – sest see kokku moodustab identiteedi ja loob kuulumise tunde. Eleanor E. Maccoby ja John A. Martini uurimus “Socialization in the Context of the Family” (1983) tõestab, et materiaalne keskkond, mida vanemad lastele pakuvad, mõjutab neid väga vähe. Judith Rich Harris arendas seda ideed edasi raamatus “The Nurture Assumption” (1998). Ta jõudis järeldusele, et lapsi mõjutavad endasugused rohkem kui vanemad. Selle kinnituseks tõi ta migrantide laste aktsendi. Väga harva võtavad lapsed üle oma vanemate aktsendi, peaaegu alati õpivad nad keelt omasuguste käest. Harris ütleb: “Kui lapsed lähevad välja, jäetakse kodune kasvatus maha. Nad viskavad selle minema nagu nõmeda sviitri, mille ema käskis selga panna.” Kahtlemata on kriitikutel õigus religiooniõpetuse ainekava suhtes, et seal on ebaproportsionaalselt vähe eksootilisi usundeid ja kole palju traditsioonilist piiblilugu. Kuid sama võiks öelda maaülikooli agronoomide ettevalmistuse kohta – liiga palju taliviljakasvatusest ning vähe teadmisi maisi ja riisi viljelemisest, kuigi maakeral sööb enamik inimesi just neid teravilju ja kuigi tegelikkuses on tänapäeva eestlase toidusedelis leival väga tagasihoidlik koht ning puhast rukkileiba ei tehta enam üldse (rukkileivaks nimetatutes on rukist sümboolselt, protsenti ei avalikustata). Aga küll see muutub – kui ka meil on somaallaste kogukond nagu soomlastel, siis muutub nende uskumuste ja tavade teadmine niisama oluliseks nagu kliima soojenemisel uute põlluviljade kasvatamise oskus. Kirjeldasite väga täpselt religiooniõpetusele esitatavaid nõudeid. Kõik usud olgu võrdsed. Üheski ei saa olla rohkem tõde kui teises, vahe on vaid (leiva, usu) maitses ja kalorsuses. Pastorist parlamendisaadik Avo Üprus kinnitab: “Meie kõlbelisuse ankurdatus igavikku ehk teispoolsusse ükskõik millise maailmareligiooni kaudu on kindlam garantii elu püsimiseks Maal kui tühjus hinges. Ja ma ei tahaks seda tühjust jätta meie laste hinge” (EPL, 6.07.). Selline absoluutne sallivus peaks küll sobima ka maausulistele.”

Keegi ei saa olla erapooletu

“Paaniline hirm eriharidusega teoloogide ees tuleb sellest, et ei teata: Tartu Ülikooli taas-avatud usuteaduskond ei valmista ette luteri kirikule vaimulikke, nagu vanasti. Kuigi ei ole välistatud, et mõni lõpetaja läheb edasi pastoraalteoloogilisse seminari ja te-mast saab kleerik. Gert Zavatski, üks praegusi teoloogiatudengeid, kes on ühtviisi hea nii kirikuõpetaja kui ka näitlejana, jutustab, kuidas ta kogu gümnaasiumi aja luges usinasti piiblit. Kuid paari aasta jooksul sai ülikoolis selgeks, et usuteaduskonnas ei õpetata tegelikult üldse seda, mida ta ootas. Tema ootas “kindlat suunda, et laksutatakse piitsa ja hakatakse kristliku usu poole kallutama. Seal aeti pea aga igasuguste väidetega hoopis segamini. Sa võid seal toredasti uskuma hakata, sama hästi aga võib sinust ateist saada” (Põhjarannik, 27.08.). Kõigest hoolimata ei ole kerge leida usundiõpetajat, kes oleks piisavalt “objektiivne”. Kes esitaks ühesuguse neutraalsuse ja mõistvusega asteekide tava tuhandeid sõjavange jumal Tezcatlipolale ohverdada ja d,ainistide püüdlikkust vältida mis tahes elusolenditele kurja tegemisest, kes kurnavad joogivee läbi sõela, et mitte kogemata mõnd putukat alla neelata. See on sama raske ülesanne, kui leida selline looduslooõpetaja, kes suudaks erapooletult õpetada, et astronoomia on sama õige kui astroloogia ja alkeemia on samaväärne keemiaga, ühed inimeste antud seletused ümbritsevale maailmale kõik. Teadusfilosoof Paul Feyerabend heidabki ette, et kooliõpetus tugineb teadusele kui millelegi endastmõistetavalt tõesele. “Ja kuigi ameeriklane võib tänapäeval valida, millisesse usku kuuluda, ei lasta tal ikka veel nõuda, et koolis õpiks tema laps nõiakunsti, mitte aga teadust. Kirik on riigist lahutatud, teadus aga mitte.” Sellest lähtudes, nõuab Feyerabend, peaksime “vabastama ühiskonna kivistunud teaduse lämmatavast haardest”.” Ilmselt on ka nn võitleva ateistiga sama lugu: tema esituses pakutaks vististi kõiki religioone kui vaimupimeduse ilminguid. Jälle halb! Oletagem korraks siiski võimatut – et meil on igasse kooli kuskilt võtta selline imepärane õpetaja, kes ise õieti midagi ei usu ega ka eita, ent ometi mõistab religioossust, tunneb hästi usundeid ning suudab ka noored religioonidest (metatasandil) huvituma panna. Mis vanuses lastele ta siis seda teoreetilist usundilugu õpetama peaks hakkama? Millest alustama ja kuhu välja jõudma? “Alustama peab paraku religioonidest sellistena, nagu need on. Vana Testamendi Jumal on Jehoova. Kõik teised on ebajumalad ning nende teenimine jõledus. Moosese kümnest käsust esimene kõlab: “Mina olen Issand, sinu Jumal. Sulei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!” Vanas piiblitõlkes öeldi nende teiste kohta, et nad on sitajumalad. Loomulikult ajab selline sallimatus ja barbaarsus meie aja inimestel karvad püsti. Esimesed kristlased olid ainult natukene leplikumad. Apostel Paulus möönis Ateena areopaagil kõneldes: “Jumal on küll selliseid teadmatuse (kr agnoia) aegu sallinud” (Ap 17,30), kuid nüüd on kõigil võimalus – ja seega kohustus – meelt parandada. Vastandus jäi selgeks: “Mis kooskõla on Kristusel Beliariga? Mis sobimist on Jumala templil ebajumalatega?” (2Kr 6,15j). Juutlus, kristlus ja islam tunnistavad ühte ja ainsat Jumalat (Allah on araabia keeles lihtsalt “Jumal”). Teised vaimsed jõud, nimetatagu neid ingliteks, deemoniteks, dþinnideks või ka “jumalateks”, võivad olemas olla, aga neist ja nende teenimisest tuleb lahti öelda. Filosoofiline ateism ja monoteistlikud religioonid on niisiis jumalate panteoni suhtes ühel meelel. Ateist läheb üksnes sammukese kaugemale ja peab Ainujumalatki tarbetuks abstraktsiooniks. Kahtlemata on metatasandil võimalik mono-teistlikel ja polüteistlikel usunditel ühisjooni leida. Religioonifenomenoloogia võrdleb palvet ja mediteerimist, ohverdamist, paastumist jms ilminguid, religioonipsühholoogia valgustuse resp. pöördumise kogemust, rabi resp. guru rolli jms eri uskudes, religioonisotsioloogia on lihtsalt üks sotsioloogia haru. Usundilugu teadusliku distsipliinina saab olla ja peab olema kiretu, kirjeldades ning kõrvutades eri aegade ja kultuuride tõekspidamisi ning kombeid. See on samasugune distsipliin nagu ajalooline või võrdlev keeleteadus. Võrdlev religioonilugu on tarviline teoloogide ettevalmistuses, nii nagu soome-ugri võrdlev grammatika eesti filoloogide omas. Aga põhikoolis oleks veider asendada emakeeletunnid kõikvõimalike keeltestruktuuride võrdlemisega – kuidas saksa keeles on umbmäärane ja määrav artikkel, aga eesti keeles partitiiv, mis omast kohast väljendab nii osasihitist kui ka piiritlematust, milliste võtetega indoeuroopa keeled sordivad nimisõnad sugudesse, mis meile näib üsna totter, jne. Häda on aga selles, et metatasandilt ei saa alata. Võrdlevat keeleteadust tuleb õpetada ja õppida mingis konkreetses keeles. Ka siis, kui see ei ole emakeel, vaid hariduse keel, nagu kunagi ladina ja praegu inglise keel. Emakeele omandab laps lihtsalt kuulates ja vastu lalisedes, siis sõnu järele öelda üritades, algul abitult, siis ikka nõtkemalt. Alles tagantjärele tuleb tal koolis õppida ka käänd- ja pöördkondi, reegleid ja erandeid, et õigekiri oleks laitmatu – rääkimise jaoks ei lisa grammatika suurt midagi. Isegi võõrkeelt ei tasu omandada pööramistabeleid tuupides, vaid valmis fraase meelde jättes. Me õpime paljusid asju neid tehes. Kõnelemiseks vajalik eelsoodumus on olemas, õiges elueas peab lapsega palju rääkima. Aga alata aastasele lapsele filoloogiliste teooriate selgitamisega ei ole väga tark tegu. Kuuekuune beebi hakkab järele aimama lihtsamaid helisid ning tal tekivad logode ja maskottidega seoses mõttepildid. James U. McNeal väidab raamatus “Kids as Customers”, et bränditruudust saab hakata mõjutama alates teisest eluaastast. Kolmeselt tunnevad lapsed juba logosid. Asjatundjate sõnul on eluaegne klient kaupmehele väärt kuni 100 000 dollarit. Tõhus hällist-hauani-strateegia on hindamatu.”

Kiriku liikmeks ei sünnita

“On olnud selliseid imepäraseid õpetajaid, kes suutsid noori millest tahes huvituma panna. Näiteks Haapsalust tuli omal ajal hulgaliselt tipptasemel vehklejaid. Aga edukas usundiõpetaja on tänapäeva Eesti kontekstis lubamatu nähtus. Ega õiguskantsler Allar Jõks kogemata valinud oma rünnaku objektiks Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Too kool on algusest peale olnud erandlik. Hugo Treffner oli teoloog, kel ei õnnestunud tsaariajal saada pastorikohta ja kes siis tegi oma eragümnaasiumi. Aastal 1928 läks kolmest sealse paralleelklassi lõpetanust 13 noormeest ülikooli usuteadust õppima, nende hulgas pärastine maailmakuulus sürioloog Arthur Võõbus ja piiskop Karl Raudsepp. See ei olnud poistel omavahel kokku räägitud. Ilmselt mõjus kaasa, et tolleaegne usuõpetaja praost Gustav Rutopõld oli suurepärane pedagoog. Ent kui taoline tulemus oleks aastal 2007 Toomas Jürgensteinil? Kole mõelda, mis siis järgneks.” Niisiis näib, et päriselt sellisena, nagu räägitud ja mõeldud, üldhariduskooli usundiõpetus kindlasti ei realiseeru. Suhtumist mitteväljendav religiooniõpetus on võimatu nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt ning ei ole sellest tolku ka tunnetuslikult – kõnelda kirjaoskamatule keeleteadusest... Aga kui vaadata asjale kasvatuslikust küljest? Usundiõpetuse vajadusest kõneldes rõhutatakse tihtipeale eeskätt just eetikat ja väärtushinnangute kujundamist. “Inimkonna ajaloos on olnud aegu, mil religioonil oli dominantne roll ja mõnel elualal monopol, igal juhul oli ta kogu elu integreeriv. Praegustes Lääne ühiskondades on kadunud religiooni – sotsioloogide eriterminiga –plausibiliteet (plausibility) ehk enesestmõistetavaks pidamine. Kuni kultuur või inimkollektiiv tunnistab oma ühiste väärtuste legitiimsuse allikat, ei teki küsimust, kas neid väärtusi tunnistatakse või ei. Nii oli siis, kui ristiusk seadis väärtushinnangud, millega hinnati inimeste käitumist. Kunagi oli religioonil kogu inimese elu mõtestav roll. Ei olnud juhuslik, et teaduste süsteemis oli teoloogia esimene ja kõrgeim. See, et filosoofia oli keskajal teoloogia ümmardaja (ancilla theologiae), ei olnud filosoofia alandamine, vaid just kõrgeks pidamine – ta oli ülimale teadmisele kõige lähemal. Teoloogia ja filosoofia olid objektkeelteülesed metakeeled. Kogu keskaja inimest ümbritsev vaimne ja aineline keskkond oli järjestatud hierarhiliselt: ametid, teadused, kunstid jne olid erineval ja kindlal väärtusastmel. Kõiki neid eriilmelisi hierarhiaid ühendavaks põhimõtteks oli lähedus Jumalale. Seetõttu ei teeninud tolle aja inimene Jumalat üksnes kirikus, vaid kogu oma tegevusega. Kõik kirikuga seonduv oli juba oma funktsioonilt sakraalne, kuid inimesed lasksid õnnistada ka oma eluasemeid ja tööriistu. Enne tööle asumist palvetati ning eriti raske ja ebameeldiv töö pühendati sageli Kristusele, mõeldes tema ristiteele. Selline monistlik kõikehõlmav hierarhia on omane kõigile muistsetele kultuuridele. Pluralistlikus ühiskonnas ei ole aga põhimõtteliselt ühelgi isikul ega organisatsioonil tõe monopoli. Kiriku liikmeks ei sünnita, vaid saadakse isikliku otsustuse põhjal. See tähendab, et igal usuorganisatsioonil tuleb oma liikmed värvata. Ilmalikus riigis peavad neil kõigil olema võrdsed võimalused. Nõudmine ja pakkumine reguleerib ideedeturgu. Kes paneb paika, mis on see “eetika” ja “väärtushinnangud”? Mõnes ühiskonnas ei peeta viisakaks seltskonnas pajatada oma intiimelust ja -eelistustest, meie omas on see normaalne, eriti popp on eksponeerida oma kuulumist mõnda erivajadustega seksuaalvähemusse. Aga tabudeta ka ei saa. Kuna usk on tõrjutud privaatsfääri, siis ei tohi riiklikus koolis noori usuturule uitama minejaid instrueerida.” Kas sellest kõigest järeldub, et õpetada tuleks ikkagi usku? Meie oludes siis ilmselt kristlust? On ütlematagi selge, et kõikvõimalikud muu-usulised on sellele käte ja jalgadega vastu, nii et küllap saaksime siis endagi õue peale ühe väikese ja vihase ususõja... Kas laps sellest tingimata võidaks? Kui kodus usutakse üht ja koolis õpetatakse teist – õrnas eas, mil teadmisi ja tarkust ise valida-otsustada pole veel kuskilt võtta...? “Religiooniloolase Joachim Wachi järgi on traditsiooniliste usundite religioossel kogemusel kolm avaldumisvormi: mõtlemises, tegutsemises ja osaduses. Kõik need vormid on olulised, aga alles osaduses saab intellektuaalne ja praktiline oma tõelise tähenduse. Müüt ja õpetus on selle formuleerimine, mida viimse tõelusega kohtudes on kogetud. Kultus on toimimine sellest kohtumisest lähtudes, on austamine ja teenimine. Kogudus kujuneb nendest, kes on osalised selles erilises religioosses kogemuses, mida hooldatakse ja arendatakse üheskoos ja millele antakse teatav vorm. Religioon ei ole väidete kogu, ta on kultuse sfäär, kus mõistmine, teadmine, osasaamine ülimast tõelusest (peetagu selle all silmas isikustatud Jumalat või mitte) ja moraalne pühendumus esinevad üheainsa aktina, mille hilisem lahutamine metafüüsiliste, moraalsete ja teiste otsustuste klassiks võib olla otstarbekas, kuid moonutab paratamatult algse kultusakti mõtet. Sellest tuleneb, et religioosset müüti (mis ei kujuta endast ainult “narratiivi”, vaid ka kultuse “metafüüsilist” komponenti) saab mõista ainult seestpoolt, osaledes tegelikult religioosses kogukonnas. Filosoof Leszek Koakowskil on õigus: kõik, mida religiooni keeles öeldakse, on mõistetav ainult pühaduse semantilises tervikraamistikus.”

Parteisõdureid peab ohjama

“Siit on mõistetav, miks usku ei saa sekulaarses ühiskonnas õpetada koolis. Suusahüppamist ega ratsutamist ei saa omandada neid telekast vaadates. Nagu ei saa sepatöödki, kui ise vasarat kätte ei võta. Usk ei ole ükskordüks, mis tuleb pähe tuupida. Koolis antav näpuotsatäis, üks-kaks nädalatundi, mis nagunii ei haaku muu koolis õpetatava teaduslik-materialistliku jutuga, saab parimal juhul äratada huvi asja vastu, millest muidu oleks üksnes kaootilised infokillud. Aga seda vaid parimal juhul, sest sama hästi võib usumaailma tutvustamist kasutada kaitsepookimiseks religiooni vastu. Nagu ma kõrvalt vaadates aru saan, on Eesti õue peal üks väike ja vihane ususõda kooliprogrammide pärast nagunii juba käimas, religiooniloo pooldajad ja vastased on üksnes kõige häälekamad. Ressursse, st tunde napib, ja oma aine positsiooni pärast võitlemine on paratamatu.” Mida öelda neile, kelle usk kohustusliku religiooni(de)õpetuse vajalikkusesse koolis on kõigutamatu ning kes nüüd selle intervjuu ilmumisel Toomas Paulis võib-olla omamoodi reeturit näevad? Et näe –ise kirikuõpetaja, aga usu(ndi)õpetust ei poolda! “Teie kartused on põhjendatud, kui mõelda äsjastele presidendivalimistele riigikogus. Parteisõdureid peab hirmsasti ohjama ja valvama. Juhtkond läks puhvetisse – ja kohe ronisid kaks kaunist daami Toomas Hendriku sõprade pildile! Kui sellistele reeturitele oleks kätte antud valimissedelid... Kirikus on teisiti, seal peab oma pea ja südamega mõtlema. Teoloogi kui eriteadlase ülesanne on olla kriitiline. Pildiga öeldult: kui kogu maailmas levivad kiirtoiduketid ja inimestele meeldib aina enam rasvarikas hamburger ja hot dog, siis on see OK –toidu valik on iga vanema ja lapse elementaarne inimõigus. Aga kui kooli kulinaariatunnis keelatakse poliitilise korrektsuse pärast kasutada friikartulite kohta sõna “rämpstoit”, kui toitumisspetsialist ei tohi öelda, et söögil on muidki omadusi peale pakendi ja maitsvuse, on olukord absurdne.” Mõni aeg tagasi kirjutasite Sirbis (Vaba rahvakirik, 18.03.2005), et taasiseseisvunud Eestis kahaneb EELK liikmeskond igal aastal paari tuhande inimese võrra: kui 1994. aastal annetas kirikule 62 140 inimest, siis 2004. aastal kõigest 41 229. Miks nii on läinud ja millist arengut Eesti usuelus prognoosite? Mis on põhjus, mis tagajärg ning kus ja kuidas need põimuvad? “2005. aastal oli EELK-s liikmeannetajaid 39 879, seega 1350 vähem kui aasta tagasi. Surm teeb oma töö: leeri läbi liitus 1921 ja kiriklikult maetuna lahkus 3300, negatiivne bilanss 1379. See, et ligi kolmkümmend vahepeal kadunud liiget tuli kiriku juurde tagasi, ei kata kahanemist. Maa tühjeneb. Maakoole saab vaid suure dotatsiooniga –ja seni, kuni seal veel mõni pere elab –lahti hoida. Eesti on kaetud kihelkonnakirikute võrguga. Riik aitab remontida avariilisi hooneid. Aga kui 164 kogudusest on 60 alla saja liikmelised – 27 kogudust on 16 (Paldiski) kuni 50 (Tallinna Peeteli) annetajaga, 33 kogudust 51 kuni 99 annetajaga –, ei saa neid majanduslikult elujõuliseks pidada. Tosin aastat tagasi toimunud suur erastamine ei toonud tagasi hobustega talusid, naturaalmajapidamist ega suurperesid. Nõukogude kord kiirendas talu kui sellise kadu, nagu ta kiirendas kirikust võõrdumist, aga see oleks tänaseks nagunii toimunud. Võrdluseks: Soomes on praegu umbes 67 000 põllumajandustootmisega tegelevat talu, järgmise kuue aastaga peaks nende arv kahanema 55 000-le. Sellise tulemuse andis Gallup Elintarviketieto küsitlus. Likvideeritavates taludes ka-vatsetakse põllud välja rentida neile, kes tahavad oma tootmist laiendada. Talude keskmine põllumaa peaks kasvama 40 hektari suuruseks. Mis edasi? Ellu jäävad turismitalud, mõisa mõõtu suurtalud, nagu Laheotsa ja Kadarbiku ning spetsialiseeritud farmid. Ülejäänutest saavad pealinlaste suvekodud. Võib-olla midagi sarnast sünnib ka kirikuga. Vahel võib ootamatuid asju juhtuda. Vainupää kabel taastati eraalgatuse korras. Seal ei peeta jumalateenistusi, aga see on suviti väga populaarne laulatuste (ka kontsertide) paik. Kuigi külas elab talvel vaid 17 inimest.” Nüüdismaailm ja religioon(id) on kahtlemata teema, mida ajalehekirjutisega hõlmata ei saa. Mõnda olulist aspekti põgusalt puudutada ehk siiski võiks. Näiteks kas ja kuivõrd on nn islamiterrorism teie hinnangul ususõda? Kui jah, siis milliste uskude vahel õieti? Ega Eesti ole erand, tänapäeva kristlik maailm pole mujalgi vist üleliia usklik... Kas praegusest turvalisem maailm on võimalik ning kelle käes on inimkonna rahu(stamise) võtmed? “Emotsionaalsel pinnal on islamiterrorism sõda sekulariseerunud tarbimisreligiooni vastu. WTO tornid olid sümbolid. Ratsionaalsel pinnal on aga nii, et maailma valitsevad Texase naftamagnaadid, araabia ðeigid, Rosneft ja Gazprom. Nad võivad majandushuvide maskeerimiseks kasutada islami usku nagu Iraan või kommunismi levitamine nagu NSV Liit või demokraatia kaitsmine nagu USA, aga suitsukate ei ole primaarne ega põhjus. Vahel öeldakse see otse välja, nagu teeb Moskva majandusanalüütik Konstantin Simonov: “Kui kontrollite turgusid, siis loomulikult võite selle läbi avaldada mõju poliitikale. Võime häbenemata avaldada, et energiakandjad on vahend, mille abil saame endast kui maailma saatuse mõjutajatest teada anda” (Ärileht 30.08.). Praegusest turvalisema maailma tulek ei ole usutav. Fossiilsed kütused ja vesi saavad varsti otsa – Saudi Araabias toodetakse kogu mage vesi merevee destilleerimise teel – ja on raske uskuda, et viimaste piiskade pärast ei lähe löömaks. Aga sinna läheb ehk veel mõned-(kümned) aastad. Lõpetagem siis täna natuke lustlikuma looga. Araablased ütlevad: habemeta mees on kui sabata kass. Kuid valge mees ajab oma näokarvad maha. Žiletiterade või pardliga. Huvitav on vaadata põhjendusi habemenoa kasuks. Osa mehi kinnitab, et sellega raseerimine annab kõige siledama tulemuse. Teistele meeldib sellega kaasnev nostalgiaefekt. Trenditeadlik aga eelistab habemenuga, et hoiduda loodust saastamast – ainuüksi USA-s visatak-se igal aastal ära umbes kaks miljardit raseerimistera. Iseäranis põhimõttekindlatel loomakaitsjatel on aga sellegagi probleeme – tuleb leida alternatiiv naharibale, mida kasutatakse noa teritamiseks. Naiste seas hakkas ihukarvade kõrvaldamine levima sajand tagasi, ühe osana emantsipeerumisest. 1915. aastal ilmus ajakirjas Harper’s Bazar reklaam, mis kujutas raseeritud kaenlaalustega naist käisteta kleidis. Jalgade raseerimise komme sugenes seoses seelikute lühenemisega pärast Teist maailmasõda. Procter & Gamble’i andmetel on “naiste karvaeemaldamine” kümne miljardi dollariline turg, mis kasvab aastas kaheksa protsenti. Selle näitega oleme jõudnud tagasi oma jutuajamise alguse juurde. Iga naine, kes oma karvu katkub, kõrvetab, epileerib või raseerib, usub, et ta vaevaline ohver ilujumalanna altarile soosingu pälvimiseks on tema enda otsus ja isiklik arvamus. Muidugi on! Aga kui ta oleks sündinud 19. sajandi eesti külas, oleksid tal olnud teised mured. Ta oleks soovinud endale jämedaid jalgu, mida tollal peeti tervise ja tugevuse tunnuseks. Need neiud, kel olid kitsekoivad, kandsid ülestikku mitmeid sukki, et natukenegi ilusamad näida. Nii on see kõigega siin ilmas.”

Optimismisüst

Ira Lemberi elu käib praegugi sama ajaarvamise järgi nagu kooliõpilastel: suvel ta ei kirjuta, vaid naudib üürikest sooja puhkust Eesti põhjamaises kliimas, oma kirevate mõtete rittasättimisega alustab taas 1. septembril. 44 aasta jooksul, sest just nii palju on möödunud esimestest ajalehes Säde avaldatud lasteluuletustest, on ta saanud 44 raamatu autoriks.

“Septembris on värske ja puhas tunne alustada, nagu oleksin uuel koolisügisel puhta vihiku avanud,” põhjendab ta, miks on kooliõpilase rütmi järgi hea töötada ja elada. Paberile ei kirjuta Ira Lember siiski enam ammu: arvutil kirjutamise õpetas vanaemale kümme aastat tagasi selgeks tollal 13-aastane pojapoeg Kalev. “Mõtlesin, et proovin natuke lapse rõõmuks ja kirjutan kodus käsitsi ümber,” jutustab Ira, kes nüüd oma käekirja enam üldse lugeda ei oska. Varsti taipas Ira, et nii on tõesti parem: varem kulus palju aega mustanditele. Esimene arvutil kirjutatud raamat “Musta kaarna küüsis” pälvis Nukitsa preemia. Kuigi lastelugusid ja -luuletusi sisaldavaid raamatuid on arvuliselt rohkem saanud, ületab täiskasvanutele mõeldud kümne raamatu maht siiski temalt ilmunud lastekirjanduse. Neist kümnest neli on kirjutatud Erika Eso-piga kahekesi ehk kellegi salapärase vanahärra Artur Erichi nime all.

Artur Erich 1926. aasta on Eestile andnud peale Heljo Männi teisegi viljaka kirjaniku: kui Mänd tähistas oma juubelit veebruaris, siis Ira Lember 21. mail. Tema vilkad silmad, silmapaistvalt terav mõistus ja sale kerge kuju ei vasta sugugi ettekujutusele 80-aastasest inimesest. “Kui minu poole hakati pöördu-ma sõnaga “vanaproua”, siis vaatasin veel mõni aeg tagasi ikka ümberringi, et ei tea, kus see vanaproua küll on…” räägib Ira, kes poleks aastakümneid tagasi ettegi kujutanud, et niisugust numbrit üldse näeb. Kümme aastat tagasi oli tal sageli bussis tunne, et peab püsti tõusma ja istet pakkuma. Kompleksist sai tasapisi üle, kui istet pakutavat lähemalt uurides selgus, et too on tõenäoliselt siiski noorem kui Ira ise. Ira ja 1999. aastal lahkunud Erika Esop tundsid teineteist vara-sest lapsepõlvest peale, nad olid nõbude lapsed: Erika ema oli Ira isa onutütar. Hiljem töötasid mõlemad ETKVL-is. See võis olla aasta 1988, kui koos Kirjanike Majast tulles tekkis mõte võtta osa lähenevast romaanivõistlusest – üksi poleks tähtajaks valmis jõudnud. “Haarasime härjal sarvist ja arutasime läbi, kes millise osa kirjutab,” jutustab Ira ettevõtmisest, mis neid Erikaga veelgi lähedasemaks muutis. Ühine kirjanikunimi on kokku pandud isade nimedest. Ro-maan “Äike” hinnati sellel võistlusel kolmanda preemia vääriliseks, kusjuures esimest preemiat välja ei antudki. þüriis olnud Arvo Valtoni kaudu saadi teada, et autorit arvati olevat vanem mees, kes on kirjandusega hästi tuttav, aga pole seni söandanud oma loomingut avaldada. Hiljem oli üllatus suur, kui härraks osutusid hoopis kaks daami. “Äikesele” järgnesid “Pärast äikest”, mis sai Albu valla Tammsaare kirjanduspreemia, “Välgust tabatud”, “Varjud” ja juba üksinda kirjutatud “Varjude allee”.

Kirjanikukarjäär

Kirjanikuks saamisest ei mõelnud 36-aastane Ira 1962. aastal, mil Erika Esop tedagi oma sahtlisse kirjutatud lugusid avalikkuse ette tooma innustas, veel sugugi. “Mina ja kirjanikuks – ei, sellest ei olnud ma kunagi unistanud,” lükkab vilgaste silmadega heledapäine habras naine selle mõtte naerdes ümber. Kui Prantsuse Lütseumi esimese klassi jütsid 1934. aasta sügisel tulevasest elukutsest unistasid, siis millest¥ Irale meenub, et tema tahtis saada filminäitlejaks. Ühe sammu oma unistuste täitmiseks ta pärast 4. keskkooli lõpetamist ka astus – käis koos sõbratariga teatrikoolis sisseastumiskatsetel, kust aga mõlemad pärast teist vooru välja langesid. Ent see tundub täiesti tähtsusetu seik, mis alles pingsa meenutamise peale mälusopist lagedale tuleb. “Mul polnud ilusat lauluhäältki,” naerab Ira ega kahetse sugugi, et näitlejakarjääri asemel kaubandustehnikumis õppis. “Kaubandus mind muidugi ei huvitanud, oli lihtsalt tarvis parem töökoht saada,” selgitab erksa vaimuga kirjanik. Muidu olevat lastel sel ajal ikka igasuguseid unistusi olnud, näiteks sooviti saada bussikonduktoriks. Vabakutseliseks kirjanikuks otsustas Ira Lember jääda 1974. aastal pärast 25 aasta pikkust tööd ETKVL-is. Seni oli kirjutamine olnud vaid hobi. Kirjaniku tunnet polnud ka veel 1983. aastal, mil Ira Kirjanike Liidu liikmeks astus. Sama aastanumber tähistab esimest tema neljast reisist Ameerikasse Illinoisi osariiki, kus elab kolm aastat vanem õde Veera. “Millal tuli teadmine, et olen kirjanik… võib-olla pole praegugi,” hakkab Ira kohe kahtlema ja kinnitab, et ei loe organiseeritus ka midagi. “Arvan siiski, et olen küll,” võtab ta jutuotsa sellest hoolimata, et kirjanikuseisus märkamatult ja aegamööda saabus, otsustavalt kokku. Võib-olla sellest ajast saadik, kui paar esimest täiskasvanute raamatut trükivalgust olid näinud. Ira sõnul kirjutas ta algul ikka enda mõnuks ja on kirjutamise mõnu senimaani säilitanud. Viimati, sünnipäevaks kirjastuse Canopus väljaandel ilmunud “Kuldne kaleidoskoop” räägib autorist endast, nagu ta on raamatuteks kirjutanud kogu oma elu. Üht-teist ta suvel siiski teeb, näiteks on käsil mitme lasteluule valikkogu kokkupanemine. Muidu peab Ira end enesekriitiliselt laisapoolseks inimeseks. “Näiteks ma ei viitsi eriti tube koristada, see on minu jaoks üpris suur ettevõtmine,” sirutab Ira end aiakiiges mõnusasti pikemaks ja teatab üllatusena, et peab end laisapoolseks ka kirjutamises. Tegelikult on Ira lihtsalt daam, läbinisti linnatüdruk. “Maatöö murrab minu konti,” meenutab ta gümnaasiumiaegseid seiku maalt, kus järgmisesse klassi saamiseks tuli läbida suvepraktika. Kuidas Ira nendega hädas oli, saab lugeda tema uusimast raamatust. Ira kodutänav Nõmmel meenutab puutumatut männimetsa, nii et väravast sisse astudes tahaks piibelehtede tagant mustikaid otsida. Isa sai maja valmis, kui Ira oli kümneaastane. Nii peenemad kui ka jämedamad männid on samad, mis Ira lapsepõlves ja mäletavad koos majaga kõike ja kõiki, ka NKVD-lasi, kes seal keerulistel aegadel elasid. Ehituse ajast mäletab Ira praegusest veelgi tihedamat metsa ja puhast liiva praeguse muru asemel. Ira sündis Pelgulinnas Kolde tänavas, kust polnud pikk maa Prantsuse Lütseumini, mis asus siis Tehnika tänavas. “Kuidas tänapäevalgi vanemad teavad, et tahavad lapse kas era- või eliitkooli panna,” ei lase Ira end kimbatusse viia küsimusest, kuidas tema vanemad selle kooli kasuks valisid. Ja valik muutub veelgi iseenesest mõistetavamaks, kui Ira meelde tuletab, et peamiseks diplomaatiliseks ja rahvusvaheliseks suhtlemiskeeleks oli sel ajal prantsuse, mitte inglise keel. Oma elu ainsas tõelises koolis, mille praeguse hoone nurgakivi õnnistamisel 1937. aastal ka Ira klassi nimekiri sellesse müüriti, sai Ira käia kuus aastat. Õnnistamisel viibis ka president Päts ja usuõpetuse õpetaja Juhkental, kes hiljem Vene vangilaagrist Afganistani kaudu Ameerikasse jõudis. Ira õpetajatest on elus ainult üks, 91-aastane Alda Lasseron. “Ei oska ma emakeele moodi ühtegi teist peale eesti keele,” ajab Ira tagasi, kui nimetab, et on õppinud peale prantsuse veel saksa ja inglise keelt. 1991. aastal, enne Pariisi minekut, värskendas ta oma keelt umbes poole aasta jooksul ja sai sellega Prantsusmaal ilusti hakkama. Reisidokumente hakkas ta korda ajama juba nõukogude ajal. Septembris, kui Pariisi-sõit teoks sai, oli Eesti juba vaba.

Reisid annavad inspiratsiooni

Ira on õnnelik, et ei kadunud ajalookeerises põgenikevoolu ega küüditatute hulka. “Ehkki olen kaugete radade poole alati püüelnud, on need tulnud hiljem,” arvab Ira ja usub, et see oli nii määratud. “Saatuse eest ära ei jookse, nagu ka oma varjust üle ei hüppa.” Õde Veera töötas meditsiiniõena Haapsalu sõjaväehaiglas, kus ravis nii saksa kui ka eesti sõdureid, nii et polnud valikut. Ülejäänud pere otsustas paigale jääda, kuigi sellesama suure Nõmme maja omanikena olnuks põhjust itta sõidutamist karta küll. Õnneks neid siiski ei puututud, üksnes maja võeti ära. Isa uskus surmani, et küllap okupantidest ükskord jälle lahti saab. Ira on käinud neli korda Ameerikas, kus peale ühe õe elavad veel kaks Eesti sõbratari – üks California, teine New Yorki osariigis. Reisides saab Ira inspiratsiooni uuteks põnevateks lugudeks – näiteks näeb mõnda aeda, kust hakkavad lood hargnema. Mark Twaini koobastes Missouri ääres tundis Ira, et siia peab ta ka oma tegelased tooma. Nõnda sündis “Seiklused Mississippi ääres”. Nõukogude ajal käis Ira Süürias, ent teeb kohe naeru-väärseks võimaluse, et “Kummuli kuu” Irmel võiks kuidagi tema ise olla. “Ei, see oli ikka ilus tüdruk,” lükkab ta iseenda kui Irmeli prototüübi võimaluse ümber. Kindel prototüüp on üksnes Jannulugudel kirjaniku poeg Tõnu, teistel raamatutel neid otseselt pole. Ira ema ja isa abiellusid Venemaal, kuhu vanemad tsaariajal parema teenistuse nimel läksid, sealt ka laste venepärased nimed. Esimesed lapsed Helene ja Boris sündisidki Moskvas, kus ema oli saksa keele koduõpetaja ehk bonne. Helene õppis hiljem ülikoolis matemaatikat ja füüsikat, töötas õpetajana ja oli TPI-is õppejõud; vennast sai maakooliõpetaja. Kui noorimale lapsele nime tarvis oli, küsinud õpetaja, kas paneme Irina või Irene, aga ema olevat vastanud: “Ei, me hakkame teda Iraks kutsuma!” Nii jäigi. Ema oli lõbus, armastas lugeda ja rääkis lastele sageli oma Venemaa-aastatest. Kui kinos käis, jutustas lastele kodus filmi sisu ümber. Isa töötas raamatupidajana, hiljem Eestis koguni mitmes firmas ja võttis sageli tööd koju kaasa, et perele paremat elujärge kindlustada. Irale meenub, et kui isa õhtuti oma raamatupidamisdokumentidega töötas, kuulis ta teda omaette saksakeelseid numbreid pomisemas. Kui nooremad tütred kooli läksid, hakkas isagi kursustel prantsuse keelt õppima, et lastele mitte alla jääda ning suuta neid koolitöös abistada ja kontrollida. Töö tõttu polnud tal lastega mängimiseks eriti aega, aga Meriväljal –maju jõudis ta ehitada rohkem kui ühe – ujumas käis ta nende seltsis suve-õhtuti sageli. Ira isa ei tahtnud laenu võtta, vaid ehitas majad raamatupidajana teenitud rahast – ei kulutanud reisimisele, ammugi mitte pummeldamisele. Isagi tahtis mälestusi kirja panna, aga oma korralikkuse tõttu jõudis sellega vaid algust teha. “Isa viimistles ja ilustas kirjutatut kaua, nüüd on kahju, et ei jõudnud tema elu kohta rohkem küsida,” valgustab Ira kirjanikusoone päritolu. Rasketest asjadest ta ei rääkinud ja selle tõekspidamise on Iragi omaks võtnud. Tal on sama selge mõistus kui isal, kes teadis palju poliitikast, kuulas BBC-d,analüüsis toimuvat ja uskus elu lõ-pu-ni, et saab Nõmme maja tagasi. Huumorimeelega saadi ette tulnud raskustest jagu, seda jagus mõlemal vanemal. “Sellist elu polegi, kus ei oleks raskeid aegu, aga neist pole tarvis rääkida ja neid võimendada,” usub Ira, keda tuttavad peavad lausa optimismisüstiks. Tema põhimõte on olla õnnelik selle üle, mis sul on, ja tunda rõõmu sellest, mida suudad. Ja mitte lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad.

Kust tuleme, kuhu läheme

Ira sõnul oli esimese Eesti Vabariigi ajal parteide seas hulga suurem lahkmeel kui nüüd. “On ikka seesama Eesti Vabariik,” on Ira kindel. Ainult muretsema paneb, kas seda jälle niisama kergelt käest ära ei anta kui eelmisel korral… Tema sõnul olid ka esimese vabariigi ajal käibel väljendid “okey” ja “all right”. “Need on moevoolud,” on Ira rahulik ja kinnitab, et paanikaks eesti keele risustamise pärast pole seepärast veel põhjust, küll aga tahaks lauludes rohkem eestikeelseid sõnu kuulda. Moraal oli aga möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel hoopis teine, mistõttu pole võimalik praeguse ja möödunu vahele võrdusmärki tõmmata. Kui Irale antaks olla taas 20-aastane, kas ta oleks nõus taas alustama¥ “Parem muidugi, kui praeguse mõistusega, et ei peaks kõiki ette tulnud probleeme jälle samamoodi lahendama hakkama,” arvab ta. Aga noore inimese kogemustepagasiga… “Mine tea, teeks ehk ära, vaata kui palju aega kirjutada oleks!” arutleb Ira ja siis meenub talle, et kõigepealt tuleks muidugi jälle lapsed suureks kasvatada.

Raudteejaamad ja bussipeatused räägivad ajaloost

Rebaste retsimisest

On viimane aeg astuda avalikult vahele gümnaasiumides vohavale rebaste retsimise traditsioonile, mis süvendab kõigi vaikival nõusolekul inimese madaldamist ja mõnitamist, komme, mis näitab, milline loomake üks noor inimene võib olla ja kui ükskõiksed on selle suhtes täiskasvanud pedagoogid.

Samas on aastaid leierdatud teemat, kuidas õpetaja ahistab õpilast. Pealegi soovitatakse juurutada mingit tühikäigul toimivat tugiõpilaste süsteemi koolivägivallaga võitlemiseks. Ja kui tuleb rebaste päev, on kõik lubatud. Kas pole see kõige selgem sadismi ilming, mis olla saab. Kool on ühiskonna parim sotsiaalne läbi-lõige. Siin on esialgu veel kõik kõrvuti: tulevased teadlased, tublid tööinimesed ning, vabandust – ka prostituudid, ärihaid ja kurjategijad. Kujutagem ette, et ühel päeval aastas laseme oma riigis valitseda nendel, kes istuvad vangimajas. Rebaste retsimise käitumismuster on ju kinnipidamiskohtade moraal. Siin ei ole koht, kus asja tuleb psühholoogiliselt mõista. Saab küll selgitada ja põhjendada kõrvalekalde olemust, aga mitte seda mõista. Minu arust tuleb vahele astuda ja asi ära keelata. Liiga hilja on selgitada ja vestelda, mis nii või teisiti kuulub asja juurde. Mul on ettepanek: alustada sügisel enne kümnendike retsimise perioodi ajakirjanduses sel teemal arutelu ja hiljem nimetada juhtumeid, koole, koolijuhte, kes sellel sündida lasevad. Olen aastaid töötanud Viljandi Maa-gümnaasiumis. Ka meil on korraldatud rebaste õhtuid. Midagi hullu pole tehtud, kuigi mingi alandamine on selle päeva eesmärk igatahes olnud. Kusjuures mõned 10. klassi õpilased isegi ootavad seda. Tähendab, veel midagi imelikku on inimese alateadvuses varjul. Samas, mitte kõik 12. klassi õpilased ei naudi oma rolli. Olen alati selle ürituse vastu olnud ja seetõttu küllalt palju arusaamatusi sünnitanud. Tänavu on mul jälle kümnes klass ja juba esimesel septembril küsis üks noormees, kas annan tõendi, kui tema rebaste päeval koolist puudub. Olin kahe käega nõus. Lõpuks leppisime kokku, et sel päeval teeme kogu klassiga popipäeva minu kui klassijuhataja toetusel. Vaatame, kas hakkab midagi liikuma. Kutsun üles rebaste üritusi boikoteerima, et ei korduks see, millest eelmisel sügisel ajakirjanduse kaudu teada saime. Eliitkoolidega eesotsas.
 

Alli Lunter

Keelamine pole lahendus

Lugesin hiljuti mõjutuspsühholoogia teemal raamatut, kus oli ka juttu rebaste ristimisest ülikoolis ja gümnaasiumis. Raamatus tõmmati paralleele tänavakampadega, kus uute liikmete omaksvõtmisele eelnevad füüsiliselt rängad ja psüühiliselt alandavad proovilepanekud.

Sama loogika järgi toimuvat loodusrahvaste initsiatsioonirituaalid, mis enamasti on vägivaldsed ning katsumustega seotud (näljutamine, ihu lõikamine, tätoveeringud, peks, alandus, ajutine väljatõrjumine teiste hulgast jne). Toda raamatut koostanud praktiseerivate suhtlemispsühholoogide katsete ja vaatluste alusel väideti, et mida suuremate raskustega on mingisse gruppi kuulumine tulnud, seda lojaalsem on inimene grupile ja seda vähem vaidlustab grupi väljakujunenud autoriteete. Seepärast olevatki initsiatsiooniriituste korraldamine juba kiviajal kujunenud inimkäitumise mudel, mille alateadlik eesmärk on kollektiivile (ürgkarjale, tänavakambale, gümnaasiumile, ülikoolile) ning selle juhtidele võimalikult suurema lojaalsuse saavutamine – vahendiks kunstlike raskuste tekitamine. Kuid Tðehhovgi leidis juba rohkem kui saja aasta eest, et inimene peaks õilistama oma instinkte neid valitsedes. Tasub tõesti vähemalt püüda noori alandavaid ja mõnikord lausa nende tervisele ohtlikke rituaale vastuvõetavale tasandile suunata. Klassijuhatajana töötades nägin, kui keeruline see on. Püüdsin koos oma klassi noortega planeerida ja kavandada enne rebaste ristimist kõike, mida nad noorematega tegema hakkavad. Panime paika õpilased, kelle ülesanne oli jälgida, et mäng üle piiri ei läheks. Võtsime vastu kindlad reeglid, mida teha ei tohi: peksta, ükskõik mil määral vigastada, “orjaks” kuulutada, rõivaid rikkuda, kinni siduda, “vangi panna”, kempsunaljad olid absoluutne tabu. Püüdsin noori veenda ristimist üles ehitama loominguliselt ja vaimukalt, mitte vägivaldseid elemente kasutades. Noored olid reeglite suhtes skeptilised ega nõustunud nendega meelsasti, kuigi vähemalt minu silma ees jäid kokkulepitud piiridesse. Samuti jäid reeglite piiridesse kogu koolipere ees toimetatavad katsumused (eri materjalist ehitatud labürindist seotud silmadega läbi roomamine, terve muna suus (leppisime kokku, et keedetud, aga selgus, et lõpuks olid need ikka tooreks jäetud!), vande lugemine, klassi laulu esitamine jms). Aga hiljem tilkus ikkagi siit-sealt infot, et varjatumates kohtades ning väiksema publikuga oli tolle nädala jooksul ja ristimisõhtulgi mõne rebasega ka inetumaid asju ette võetud. Retsimisega võidelda on raske ja õpetaja silm ei saa olla kõigis nurga-tagustes. Ainus viis ongi aastast aastasse toimuv visa ja järjekindel selgitustöö ning klassijuhataja osalus kogu ristimistegevuse planeerimisel ja läbiviimisel. Võib-olla rakendada rebastenädalal täiendavaid korrapidajaõpetajaid? Või kaotada rebastenädal üldse ja piirata vastavad üritused ristimisõhtuga? Võib-olla võtta ristimisõigus kooli vanimatelt ja anda õpilasomavalitsuse korraldada? Kuid kas sel juhul ei tekiks massiliselt isetegevust nurgatagustes? Keeruline probleem. Et initsiatsioonikäitumine on inimesse programmeeritud, viiks selle totaalne ärakeelamine meid hoopis kontrolli absoluutse kaotamiseni. Rebaste retsimine lihtsalt eemalduks koolimaja territooriumilt ja oleks juhitamatu. Nii et ainuke võimalus – selgitada, selgitada ja püüda kogu nädala tegevus vastuvõetavasse suunda kanaliseerida.
 

Aidi Vallik

Minu tööpäevad

Contra on popp

Bernard Kangro luulepreemia laureaat, keskmise põlve noorluuletaja Contra sai oma varjunime juhuslikult. Tema kodanikunimi on Margus Konnula, perekonnanime järgi hakati teda kutsuma Jimmy Connorsiks, mis rohkel kasutamisel mugandus Contraks. Tema esimene luulekogu “Ohoh!” ilmus 1995. aastal, praeguseks on Contra kümmekonna kogu autor, varjunimi sobib talle juba seetõttu, et tema luule on selge ja realistlik. Üldiselt viljelevad meie noored kirjanikud raskepärast mitmeti mõistetavat luulet. Contra deviisiks paistab olevat “Lihtsus!” ja seetõttu on ta saavutanudki vaata et rahvalauliku kuulsuse. Rahvalaulikut iseloomustab paiksus, Contragi on sündinud Urvastes ning elab ja töötab seal tänaseni, temast on linnastumistuhin mööda läinud. Contra tekstidel on sugulust Tõnu Trubetsky lauludega, Contra on ka ise tunnistanud, et Trubetsky on olnud talle suur eeskuju. Leiame mõjusid veel Jüri Üdilt/Juhan Viidingult. Contra imidž on olla “geenius metsast” ning ta on hästi hoolitsenud, et selline maine ei kustuks. Mina teadsin varem ainult ühte eesti poeeti, kes tõsisemalt tegeles spordiga. Selleks oli Juhan Sütiste, kellel oli saavutusi odaviskes. Contra ala on aga mehine maratonijooks, ta osaleb linnamaratonidel, populariseerib sel moel nii tervislikke eluviise kui ka oma loomingut. Kas pole seegi alternatiiv boheemlusele?On, ja ka selle koha pealt väärib Contra oma nime. Contra on ehk kõige rohkem koolides esinenud poeet, hästi tihti on teda kutsutud ka raama-tukogudesse, kontsertidele, isegi ärimeeste kokkutulekutele. Lõuna-Eestis ei toimugi enam kirjandusüritust Contrata. Kõigil Contra tekstidel on popmuusika mõju, need levivadki nii kirjalikus kui suulises vormis. Contra luuletused on lauldavad, kuid sama hästi võib neid kogumikust lugeda ning need ei tundu sugugi kuivade laulusõnadena. Contra on aktuaalne, tihti leiabki ta teema ajalehest. Ta hoiab eemale klassikalisest puh-tast esteetikast, mis paneb pahaks liigset rahvalikkust ja teemakeskendatust. Ka sellepoolest väärib luuletaja Contra nime. Mõnikord kirjutatakse, et Contra on ainuke eesti luuleta-ja, kes oma luulest ära elab. Nagu võime kõrvalt lugeda, on selline väide ajakirjanduslik liialdus. Ent kus suitsu, seal tuld.
 

Kunstiõpetajate kohtumised Haapsalus

21.–24. augustini toimus Haapsalus Kunstihariduse Ühingu organiseeritud kunstiõpetajate seminar-koolitus, kus keskenduti praktilisele kunstitegemisele, kunstiõpetuse metoodilistele probleemidele ning tutvuti väikelinna loomeinimestega.

Et olla hea kunstiõpetaja, peab olema pidevalt kursis uuega, ennast täiendama nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Haapsalu koolituspäevad pakkusid mõlemat. Paljudele õpetajatele olid praktilised kunsti töötoad taaskohtumine pliiatsi ja värviga. Pingelise igapäevase koolitöö kõrvalt ei jää sageli aega võtta kätte kunstitarbeid. Õpetajaid suunasid ja juhendasid kunstnikud Kaisa Puustak ja Herald Eelmaa, mõlemad oma ala suurepärased meistrid. Valminud joonistustes keskenduti olulise ja vähemolulise väljatoomisele ning metoodilistele võtetele, mida kasutada ka koolitöös. Valmis said kunstitööd Haapsalule iseloomulike vaadetega, figuurivisandid Evald Okase Muuseumis ja kompositsioonid vanadest asjadest H. Eelmaa suveateljees Puises. Loodetavasti jõuavad seminaril korraldatud ülevaatenäituse pildid koolitöösse ja ka õpilasteni. Suveseminari üks osa oli kohtumine väikelinna kunsti ja kunstnikega. Haapsalus on leidnud endale suve- ja päriskodu mitmed tuntud Eesti kunstnikud. Väheste päevade sisse mahtusid vaid mõned eredad kohtumised, andes uusi impulsse loominguks ja jõudu õpetamaks kunsti. Mitte igaüks ei saa uudistada Jüri Kuuskemaa elumaja, nautida sajanditetagust ehitist, kuulates lugusid leidudest ja inimestest. Nauditava kohtumise pakkus Erki Meister, kelle looming ulatub muusikast kunstini, kirjandusest rännakuteni; rääkimata kodust, kus iga detail ja nurk pakub kunstilisi üllatusi. Tajutav oli looja nn flirt objektiga, et sünniks kordumatu kunst ja puhas looming. Epp Maria Kokamäe ja Jaak Arro elumaja-ateljee oli kunstiõpetajale tõeliseks pärliks, kohtumine kinnitas, kui tähtis on kunst lapse arengus, eriti tänapäeva asises maailmas. Haapsalu koolitus keskendus põhjalikult ka kunstiõpetuse metoodikale. Kohtumisel nooremate kolleegidega seminari ümarlaual sai jagada oma töökogemusi. Mitmel õpetajal oli kaasas laste ja enda kunstitöid, mida vaadata ja analüüsida. Nii oli Orissaare Gümnaasiumi kunstiõpetaja Katrin Vaher leidnud väga lapsesõbraliku vormi teoreetilise materjali kirjapanekuks kunstitunnis. See väärib küll laiemat tutvustamist. Üle Eesti teevad kunstiõpetajad vägagi huvitavat metoodilist tööd, kahjuks jääb see tagasihoidlikkusest sageli avaldamata! Analüüsiti ka kunsti uut ainekava. Tõenäoliselt vajab kunstiõpetaja ainekava tegijate poolt märksa põhjalikumat lahtirääkimist. Uus dokument on eelkõige kahe viimase ainekava edasiarendus, uute rõhuasetustega. Seminar oli hea ja hariv sissejuhatus uuele õppeaastale. Õnnestumisele aitas kaasa REKK-i rahatugi.

Jüri Mäemat,
Kunstihariduse Ühingu juhatuse esimees, seminaritöö juht

Füüsika- ja keemiaõpetajate koostöö Lääne-Virumaa moodi

Augustis toimus Rakvere ligidal Põlulas Lääne-Virumaa füüsika- ja keemiaõpetajate suvelaager teemal “Keskkond ja säästev areng ning selle lõimimine õppeprotsessi”.

Ehkki keskkonnatemaatika on kuulunud juba aastaid õppekava läbivate teemade hulka (1996. a ÕK-s “Keskkond”, kehtivas ÕK-s “Keskkond ja säästev areng” ja loodavas ÕK-s “Keskkond ja jätkusuutlik areng”), ei kajastata seda õppeprotsessis piisavalt. Loodusainete lõimumine on õppekavas ainult idee tasandil, konkreetne sisu ainekavades puudub. Inimesi koolitatakse olema pigem konkurentsivõimelised ja tarbima, kui olema hoolivad ja säilitavad. Jüri Ginter TÜ-st on avaldanud arvamust, et kuna koolide reastamisel lähtutakse üksnes riigieksamite tulemustest ja käsitletakse õppekava üldosa kui segavat faktorit, mille täitmine on vaid ressursside raiskamine, pole mõtet õppekava ning eriti selle üldosa ümbertegemisega vaeva näha, kui seda niikuinii ei täideta (“Millist õppekava me soovime?”, ÕpL, 27.01.). Sellest ja paljust muustki ajenda-tuna idanes mõte võtta säästev areng ning loodusainete lõimumine laagris toimuva töö sisuks. Õppepäevad juhatas sisse Ph.D. Juhan Subbi KBFI-st,andes ülevaate inimkonna energiaprobleemidest ja peatudes pikemalt kütuseelementidel. Loeng pakkus mõtlemisainet, kuidas “pakkida” saadud info õpilase jaoks sobivasse vormi. Õhtul koorusid ühises vestlusringis välja tegurid, mis takistavad õpetajatel nn pehmeid väärtusi õppetegevuses kujundamast. Need on järgmised. Eelkõige ajapuudus – lõpu- ja riigieksamitest ärahirmutatud õpetajad on sunnitud õpetama kõike, mida ülitihe ainekava ette näeb; eriti valuline on olukord gümnaasiumiosas. Pidev väline kontroll pärsib loomingulisust. Tagajärg on keemia ja füüsika kui õppeainete jätkuv ebapopulaarsus (2003. a rahvusvahelise TIMSS-uuringu järgi väärtustavad Eesti õpilased keemiat ja füüsikat väga madalalt, olles 49 osavõtnud riigi seas viimastel kohtadel; keemiat ei meeldi õppida 53% ja füüsikat 59% õpilastest) ning õpetajate rahulolematus oma tööga. Reklaam, mis õhutab üha rohkem ja mõttetumalt tarbima, mõjutab õpilasi enam kui kool ja õpetajad. Loodusainete õpetajate koostöö võiks olla tõhusam. Ideede puuduse üle kokkutulnud ei kurtnud, kogemusi jagati rohkelt nii õppemeetodite kui ka -vahendite vallas: kaasa oli toodud nii õpilaste töid kui ka omatehtud katsevahendeid. Sügava mulje jätsid laagrilistele Rakvere Reaalgümnaasiumi füüsikaõpetaja Kadri-Ly Trahvi õpilaste loodud õppefilmid. Teisel päeval seisis kokkutulnute ees ülesanne töötada välja õppematerjali (aineüleseid projekte, rollimänge, laboritöid), mis aitaksid õpilastes kujundada säästvale arengule omaseid väärtushinnanguid, kriitilist ja loovat mõtlemist ning loodusteaduslikku kirjaoskust. Sündisid loodusaineid, aga ka näiteks tööõpetust hõlmavad projektiideed. Ideede vormistamine tunnikonspektideks ja töölehtedeks jäi koduülesandeks. Laager leidis aset SA Keskkonna-investeeringute Keskuse toel. Füüsika- ja keemiaõpetajate ühislaager otsustati korraldada ka järgmisel suvel.

Katrin Vaino,
Kadrina Keskkool

Esseevõistlus religioonist ja teadusest
 

Hiljuti võis meediast lugeda, et paavst Benedictus XVI arutas septembri esimesel nädalavahetusel kinniste uste taga koos mitme lähedase isikuga religiooni ja loodusteaduste suhteid. Spekuleeriti isegi, et arutelu käigus võidakse vormida katoliku kiriku uus nägemus evolutsioonist. Ehk on see uudis parim näide religiooni ja loodusteaduste suhte mõtestamise jätkuvast aktuaalsusest tänapäeva maailmas. Kirjeldatud temaatikast tulenevaid probleeme on püütud tutvustada ka Eesti koolide õpilastele. 2004. aastal toimus esmakordselt Eesti koolinoortele mõeldud esseevõistlus, kus teemad käsitlesid religiooni ja teaduse vahekorda. Sinna laekus palju huvitavaid kirjutisi. Möödunud aastal analoogiline võistlus jätkus. On hakanud kujunema ka võistluse traditsioonid: parimate esseede esitajate kutsumine Tartusse, võitjate autasustamine koos meeleoluka lõunasöögiga, traditsiooniline arutelu lõunalauas jne. Esseevõistlus on kavas ka tänavu. Eelkõige on see mõeldud gümnasistidele, kuid mõned auhinnad on reserveeritud ka põhikooli viimaste klasside õpilastele. Korraldab ja töid hindab Tartu Ülikooli teaduse ja religiooni kolleegium. Sedapuhku on teemadeks tuntud inimeste tsitaadid. “Teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime.” Albert Einstein “Minu ema on robot.” Katherine N. Hayles “Miski ei ole nii väike, et Jumal poleks veel väiksem, miski pole nii suur, et Jumal poleks veel suurem.” Martin Luther Osavõtjad peaksid teemad essees lahti mõtestama ja võimalusel tänapäevaste probleemidega siduma. Esseede soovitatav pikkus on 3 lehekülge (5400 tähemärki). Võistlustööd tuleb saata 1. novembriks aadressil Anne Kull, TÜ usuteaduskond, Ülikooli 18, 50090 Tartu. Võistlustööle tuleb lisada kinnine ümbrik autori nime, vanuse, kooli ja kontaktandmetega. Võistlusele on välja pandud kolm rahaauhinda (1200, 1000 ja 800 kr), lisaks mitmeid eriauhindu. Konkursi tulemused selguvad novembri keskpaigaks, võitjatega võetakse ühendust ning auhinnad antakse üle pidulikul lõunasöögil teaduse ja religiooni kolleegiumi liikmetega. TÜ teaduse ja religiooni kolleegium



Armsad luulesõbrad!

Ootame teid Jõgevale Betti Alverile pühendatud XIV luulepäevadele “Tähetund”, millega sel aastal tähistame poetessi 100. sünniaastapäeva. Osa võtma ootame gümnaasiumiealisi noori luuleetendustega teemal “Betti Alveri luule” (etendustes võib kasutada Alveri ja tema tõlgitud autorite luulet). Etenduse pikkus võib olla kuni 15 minutit. Osavõtust palume teatada hiljemalt 6. novembriks. Info Jõgeva Gümnaasiumi kodule-hel. Lisainfo ja registreerimine tel 772 1976; Lianne Saage-Vahur, tel 517 9056, ne229a@estpak.ee; Maimu Vald-mann, tel 518 5801, maimu.valdmann@joggym.edu.ee. Jõgeva Gümnaasium SA Betti Alveri Fond



Kaasuskonkurss tulekul

Riigikohus kutsub osalema oma 87. aastapäevale pühendatud kaasuskonkursil. Konkursi eesmärk on tõsta õpilaste õigusteadvust, avardada noorte silmaringi, panna neid nägema probleeme ning mõistma nende objektiivseid tagamaid. Ehkki tegemist on kaasuskonkursiga, ootame kaasuste lahendusi esseevormis. Eeldame, et õpilane lahendab kaasustes toodud olukordi peaasjalikult isikliku õiglustunde ja eetika pinnalt. Halba ei tee ka viited Eesti põhiseadusele, ent esmatähtsad on isiklikud mõtted ja kujutlused. Kaasustele on lisatud suunavad küsimused, mille arvestamine töö kirjutamisel võib juhatada parema tulemuseni. Kuid suunavate küsimuste järgimine ei ole hea töö põhitingimus. Konkursist osavõtja peaks kaasuse lahenduses tooma välja nii palju probleeme, kui ta kaasusest leiab, ning arutlema mõne sellise üle, mis tema jaoks olulisemad tunduvad. Tähtis on pakkuda välja probleemide omapoolne põhjendatud lahendus. Õpilane valib lahendamiseks li-satud kaasustest ühe: “Meie maja lood”, “Puhkus Peipsil” ja “Koolis on “vahva””. Kaasustega saab tutvuda ka Riigikohtu koduleheküljel www.riigikohus.ee/?id=690. Töö optimaalne maht on 2–4 A4 lehekülge arvutikirjas (Times New Roman, kirja suurus 12 punkti, 1,5-kordne reavahe). Konkursist võib osa võtta ka venekeelsete töödega. Konkursitööle tuleb märkida oma ees- ja perekonnanimi, kool, klass, kontaktandmed (e-aadress, kontakttelefon) ning juhendava õpetaja nimi. Võttes konkursist osa iseseisvalt, pole juhendava õpetaja nime tarvis märkida. Osalemiseks palume töö saata hiljemalt 1. detsembriks e-aadressil info@riigikohus.ee või kirja teel Riigikohtusse (Lossi 17, 50093 Tartu). Palume e-posti teemareale või ümbrikule kirjutada märgusõna “kaasuskonkurss”. Konkursitöid hinnatakse neljas vanuserühmas: 9., 10., 11. ja 12. klasside lõikes eraldi. Iga vanusegrupi kolm paremat autorit ning neid juhendanud õpetajad kutsutakse 12. jaanuaril Riigikohtu sünnipäevale, kus kohtuniku saatel saab tutvuda Riigikohtu maja, inimeste ja tööga ning kus jagatakse tänuks kingitusi. Parimad tööd avaldatakse Riigikohtu koduleheküljel. Lisainfo: Eveli.Kuklane@riigikohus.ee, tel 5554 2088.



Keemiaolümpiaadi teabepäevale!

15.–24. juulini 2007 toimub Mosk-vas 39. rahvusvaheline keemiaolümpiaad (RKO). Eesti õpilastel avaneb võimalus neljateistkümnendat korda rahvusvahelisel areenil oma võimeid näidata. TÜ teaduskool ja TÜ keemiaosakond korraldavad laupäeval, 30. septembril kella 12–15 keemiahoones (Tartu, Jakobi 2–430) RKO teabepäeva. Selgitame 2006. a Lõuna-Koreas toimunud 38. RKO eksperimentaalse ja teooriavooru ülesandeid. Anname ülevaate rahvusvahelistel keemiaolümpiaadidel esitatud temaatikast ja probleemide raskusastmest. Esinevad TÜ keemiaosakonna õppejõud, üliõpilased ja olümpiaadidel esinenud õpilased. Osavõtt on tasuta. Ootame nii õpilasi kui ka nende õpetajaid.

 UNO MÄEORG

Tartu Mänguasjamuuseum ootab nõukogudeaegseid mänguasju

Tartu Mänguasjamuuseum ootab nõukogudeaegseid mänguasju

4. oktoobril avatakse Tartu Mänguasja-muuseumis näitus “Lelusid koduvabariigist” Nõukogude Eestis toodetud mänguasjadest. 7. oktoobril toimub muuseumis kogu perele mõeldud mängupäev, kus demonstreeritakse omaaegseid Norma, Salvo jt tootmiskoondiste lelusid ning mängitakse ajastukohaseid mänge.Seoses nende üritustega ootab muuseum oma kogudesse täiendusi kõikvõimalike nõukogudeaegsete mänguasjade näol. Eriti oodatud on patareide ja puldiga juhitavad mänguautod ja kuukulgurid, Gravitripsud jt lauamängud, plastmassist ehitusklotsid ja metallist konstruktorid, nukunõud, Pipi pesumasin jt tüdrukute mänguasjad, moto- ja autotrekid, aga ära ei öelda ka teistest mänguasjadest. Mänguasjamuuseumi huvitab ka informatsioon nõukogudeaegsete artellide, tootmiskoondiste jt mänguasju tootnud ettevõtete kohta. Muuseum on eriti tänulik annetuste eest, kuid saab teha ka väiksemaid oste. Mänguasjamuuseumiga saab ühendust tel 736 1553 (Anneli Aavastik) või muuseum@mm.ee. Triin Vaaro, Tartu Mänguasjamuuseum



“Bionina” tutvustab eesti teadlaste uuringuid

Alates 8. septembrist on igal reedel kell 18.15 Eesti Televisioonist võimalik vaadata koostöös Tartu Ülikooli ja Maaülikooli teadlastega valminud teaduse köögipoolt tutvustavat telesarja “Bionina”. Sari toob vaatajani põnevaid lugusid sellest, mida pakuvad teadus ja tehnoloogia paljude aktuaalsete probleemide lahendamiseks. 15 saatest 12 tutvustatakse Tartu Ülikooli ning kolmes Maaülikooli teadlaste põnevamaid uurimisprojekte. Saadetest saab vastuse, kuidas HIV-positiivsete arvukus hakkab meie kõigi eluolu juba lähiaastail mõjutama ning missugused on võimalused see laine üle elada. Uneuurijate käest kuuleme, kuidas saab nende teadustöö abiga vähendada liiklusõnnetuste arvu; geoloogid seletavad, mida peaks tegema, et praeguste naftamagnaatide asemel maailmavalitsejaiks pürgivad veemagnaadid oleksid eesti soost; linnuteadlased ja sotsioloogid vaevad iibelanguse põhjusi võrreldes inim- ja linnuperesid ning jõuavad hoopis teistsugustele järeldustele, kui poliitikud meedias seni välja pakkunud on. Loomateadlastelt saab kuulda, kuidas “konstrueeritakse” lehma, kelle piimast saab teha südamehaigusi ravivat vahukoort jne. Esimeses saates oli juttu sarjale nime andnud bioninast ehk biosensorist. See on Tartu Ülikooli teadlaste väljatöötatud tundlik seadeldis, mis “haistab” talle ülesandeks antud ainet juba mõne õhus lendleva lõhnamolekuli järgi. Näiteks lõhkeainet lennuvälja pagasikontrolli suunduva terroristi käsipagasis või esimesi riknemistunnuseid kauplusse saabunud kalakastis. Sarja tootis OÜ Haridusmeedia. “Bio-nina” kordussaated on Eesti Televisioonis teisipäeval kell 14.10 ja neljapäeva hilisõhtul.

 Liina Jürgen,
TÜ avalikkussuhete peaspetsialist

Integratsiooni Sihtasutuse uus projekt

Septembris käivituva projekti raames korraldatakse 200 muukeelsele noorele eesti keele ning erialane- ja/või täiendus-õpe. Projekt tegeleb mitmekordse riskiga töötute toomisega tööturule. Need on inimesed vanuses 15–35 aastat, kellel töökoha leidmist raskendavad vähene riigikeele oskus, kogemuste puudus ja piirkondlik isoleeritus. Kõik 200 noort läbivad tööotsingukoolituse, kutsenõustamise ning eesti keele kursused. Arvestades kohalikku tööjõuvajadust, suunatakse 30 töötut noort ka erialakoolitusele ning 80 inimest saavad läbida tööpraktika. Projekti maksumus on ligi 7,3 miljonit krooni ning selle tegevus kestab kuni 30. juunini 2008. Projekti kaasfinantseerivad Euroopa Sotsiaalfond ja siseministeerium.

Daisi Sprenk,
Integratsiooni Sihtasutuse projektijuht

40 aastat Eesti disainiharidust

Neljapäeval, 14. septembril korraldas Eesti Kunstiakadeemia Disaini Innovat-sioonikeskus Eesti disainihariduse 40. sünnipäevale pühendatud haridusfoorumi, kus heideti pilk Eesti disainihariduse senisele arengule, keskenduti disaini õpetamise problemaatikale ning vaadeldi Eesti disainiharidust tänapäeva maailmas. Haridusfoorumil astusid üles EKA erakorraline professor Martin Pärn, Tallinna Ülikooli kunstiosakonna disainidotsent Ülle Linnnuste, Eesti Kunstiakadeemia dotsent Kristjan Mändmaa, Rocca al Mare kooli puutööõpetaja Mari Viik, Tartu Kõrgema Kunstikooli õppeprorektor Erika Pedak, Eesti Kunstiakadeemia professor Ivar Sakk ning Eesti Kunstiakadeemia professor Mare Kelpman. Reige Ers, EKA tootedisaini osakonna juhataja abi



Tartu Arsise Kellade Kool saab viieaastaseks!

Septembris tähistab Tartu Arsise Kellade Kool oma viiendat sünnipäeva ja pühendab sellele sündmusele terve nädala. Üritused algavad laupäeval, 16.septembril lahtiste uste päevaga koolimajas, kuhu oodatakse lapsevanemaid ja linnarahvast kellamängu proovima. Huvilistele annab kellamängu tunni koolijuhataja Aivar Mäe. Teisipäeval, 19.septembril on vastuvõtukatsed 7–10-aastastele muusikahuvilistele lastele, kuhu oodatakse algajaid ja varem muusikat õppinud noori. Kogu nädala toimuvad esinemised Tartu linna koolides. Esmakordselt alustab tegevust kellade ansamblimängu kursus täiskasvanutele, kuhu saab registreeruda kogu septembri. Sünnipäevanädala lõpetab laupäeval, 23.septembril kontsert TÜ aulas, kus astuvad üles nii kooliõpilased kui ka Arsise laste kontsertansambel Aivar Mäe juhatamisel. Aile Parmsoo, koolijuhataja asetäitja



Tallinn austas olümpiaadidel osalenuid

8. septembril toimus Tallinna Raekojas pidulik vastuvõtt Tallinna koolide õpilastele, kes osalesid 2005/2006. õa Eesti koondiste liikmetena rahvusvahelistel olümpiaadidel. Vastuvõtule olid kutsutud ka nende vanemad ja juhendajad. Nimelised medalid “Tallinn tänab” koos tänukirja ja kingitusega andsid õpilastele üle Tallinna Linnapea Jüri Ratas ja abilinnapea Kaia Jäppinen. Eelmisel õppeaastal korraldati olümpiaade 20 õppeaines. Tallinnas osales koolivoorudes ligi 8000 õpilast, neist pääses edasi piirkonna- ehk ülelinnalistele võistlustele 2059. Olümpiaadide lõppvõistlustele kutsuti Tallinnast 316 õpilast. Möödunud õppeaastal osales 11 rahvusvahelisel olümpiaadil Eestist 52 õpilast, neist 23 Tallinnast. Osalevate riikide arv neil võistlustel oli näiteks matemaatikas 90, füüsikas 72 jne. Eestisse toodi 25 medalit, neist üheksa pälvisid Tallinna õpilased: Margo Neemela (Tallinna RK) geograafias kuldmedal, Hannu Ploompuu (Tallinna Prantsuse Lütseum) geograafias kuldmedal, Marit Puusepp (Tallinna RK) loodusteadustes hõbemedal, Andres Laan (Tallinna RK) keemias hõbemedal, Andrei Klevtsov (Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium) loodusteadustes hõbemedal, Toomas Laarits (Tallinna Prantsuse Lütseum) geograafias hõbemedal, Marko Vainu (Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium) geograafias hõbemedal, Heiki Niglas (Tallinna 37. KK) matemaatikas pronksmedal, Edvard Ljulko (Tallinna RK) astronoomias pronksmedal Sirje Rei, Tallinna Haridusameti vanemspetsialist



Eesti saab parema kontakti Põhjamaade kõrgharidusega

Põhjamaade haridus- ja teadusministrid kiitsid 1. septembril heaks NordPlus haridusprogrammi uue etapi käivitamise ning laienemise Baltimaadele 2008. aastal. Eesti haridustöötajate jaoks tähendab see avardunud võimalusi nii õpilastele, tudengitele kui ka õppejõududele Põhjamaade haridusasutustes õppimiseks, praktiseerimiseks ja koostööks. Praeguse kava kohaselt pakuks programm haridustoetusi kõigil haridustasemetel, alates algharidusest ja lõpetades kõrgharidusega. Sellisena oleks tegemist rahaliselt mahukaima Põhjamaade Ministrite Nõukogu egiidi all toimiva Põhja-Balti mitmepoolse koostööprogrammiga. Eelarve küündib 70 miljoni taani kroonini. Kokkulepete kohaselt peaks Eesti haridusministeerium hakka-ma programmi rahastama sarnaselt Põhjamaadele, s.o. vastavalt iga riigi SKP-le. NordPlus programmi üks alaprogramme, NordPlus Neighbour, oli Eestile avatud kuni käesoleva aastani. Selle kaudu jagati aastatel 2004–2005 üle nelja miljoni krooni toetusi Eesti koolide ja ülikoolide projektidele. Lisaks osalesid Eesti teadus- ja haridusasutused partneritena 34 projektis.

 Madis Tilga,
Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse infonõunik