ÕpL
Tudeng õpib töö kõrvalt
 |
Tudengite sotsiaalmajanduslik olukord on vana probleem: aastal 2003 nõuti Toompeal õppetoetusi. Kehtiv õppetoetuste
süsteem ei taga tudengitele piisavat kindlustunnet, mistõttu üle poole neist töötab õpingute kõrvalt täiskohaga. Üks kahest kahtlemata kannatab – sagedamini on selleks õppimine. RAIVO JUURAKU foto
|
Merje Kask |
 |
Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides õpib ligi 68 000 üliõpilast, neist enam kui pooled maksavad õppemaksu ise. 4. detsembril toimunud Eesti Üliõpilaskondade Liidu pressikonverentsil avalikustati uuringukeskuse Klaster korraldatud veebiküsitluse tulemused, mil-le põhjal 60% tudengitest töötab õpingute kõrvalt täiskohaga, lähiajal kavatseb tööle asuda veel 20%.
Uuring sai alguse tänavu aprillis, EÜLi sotsiaalpoliitika nõuniku Maarja Lühiste sõnul on tulemus saadud 2359 tudengi vastuste põhjal. Küsitluses olid esindatud kõik avalik-õiguslikud ülikoolid, ka era- ja rakenduskõrgkoolid. Kõrgharidusinstitutsioonide tüübid olid proportsionaalselt esindatud ka regionaalselt. Selgus, et veerand Eesti üliõpilastest peab hakkama saama 2500 krooniga kuus, mis jääb alla alampalgamäära. Selle rahaga peab tudeng tasuma üüri- ja sõidukulud, saama söönuks ja muretsema õppevahendid. Ligi pooltel tudengitest on igakuiselt kasutada 3500 krooni kuus.
Õppetoetust peavad saama kõik
Üliõpilaskondade Liit on seisukohal, et kehtiv õppetoetuste süsteem ei taga tudengitele turvatunnet, seades nad ebakindlasse sotsiaalsesse ja majanduslikku olukorda. Riiklikke õppetoetusi saab vaid 14% üliõpilastest. Kes hästi õpib ja kelle põhielukoht on õpingutelinnast kaugemal, saab stipendiumi 1200 krooni kuus (põhitoetusele lisandub sõidutoetus 400 krooni), samas linnas elava üliõpilase põhitoetus on 800 krooni ja sedagi saavad vaid parimad. Et riigi liiga väike toetus sunnib paljusid juba esimesel kursusel täiskohaga tööle asuma, ei saa tudengid piisavalt õpingutele pühenduda.
Maarja Lühiste sõnul näeb EÜL lahendust kahe erineva õppetoetuste süsteemi kehtestamises: esimene peaks olema tagatud kõigile, kes seda vajavad, ja võimaldama kõrghariduse kättesaadavuse ka majanduslikult vähekindlustatud peredest pärinevatele lastele. Stipendium, mis määratakse õppeedukuse põhjal, peaks olema sellest sõltumatu.
Kahekordse koorma all
54% Eesti tudengkonnast tasub oma õppemaksu ise, seega õpib vaid alla poole riiklikel õppekohtadel. Uuring näitas, et riigieelarvelistel kohtadel õppijate hulgas on õpingute kõrvalt tööl käijaid veidi vähem, 50%. Neist, kes õppemaksu ise maksavad, töötab käesoleva seisuga 75%. “Huvitav on märkida, et need, kes õpivad täiskoormusel, ka töötavad täiskoormusega –neil on topeltkoorem,” ütles Lühiste. Enamasti pole tegemist juhutööde, vaid reglementeeritud kohustustega.
Valik õppemaksuga või riigieelarvelise õppekoha vahel seab piirid nii tudengite erialavalikule kui ka sellele, kas õppida Tartus, Tallinnas või väiksemas linnas. Kui noor pole sunnitud kohe õpingute alguses endale omaette elamispinda üürima, on odavam õppida kodulinnas. Napist rahast, mis tudengil kasutada, ei piisa eluaseme üürimiseks. Ühiselamukoha võib saada 600–1200 krooni eest, tudeng vajab aga ka toitu, riiet, õppevahendeid ja sõiduraha, et vahel koduste juurde jõuda. Appi tuleb õppelaen, aga see on väiksem kui õppemaks.
Uuringute põhjal on laenu kõhklematult võtnud 39% tudengitest. 30% moodustavad need, kes end pigem kergekäeliselt laenudesse ei mässi. Kui vanemate rahakott võimaldab, hoidub tudeng laenu võtmisest või võtab seda lubatust harvem ning väiksemates kogustes. Riigiteaduste tudengil on näiteks lihtne leida tööd riigiasutuses, kus laenust tuleb tagasi maksta vaid intressid, samas on ka erialasid, kus riigitööle kindel olla ei saa.
55% uuringus osalenud riigieelarvelisel kohal õppijatest tunnistas, et poleks seda eriala valinud, kui oleksid pidanud õppemaksu tasuma. Paljud riigieelarvelistel kohtadel õppijad pole eriti motiveeritud oma eriala õppima, vaid õpiksid meeleldi pigem midagi muud. Uuring kinnitas, et seetõttu katkestatakse riigi finantseeritavad õpingud tihedamini või venivad need nominaalajast pikemaks.
Õppemaksu suurus sõltub valitud ainepunktide arvust, keskmiselt jääb see 20 000–24 000 krooni vahele aastas ja võtab suure osa tudengi niigi vähesest rahast. EÜL taotleb, et riik tagaks piisavate vaimsete võimetega noortele tasuta õppe.
Kõrgharidus pole eralõbu
Maarja Lühiste sõnul ei tohiks kõrgharidus olla pelgalt inimese erahobi, vaid terve ühiskonna huvi. “Haritud inimene on ühiskonnale lisaväärtus, mistõttu ei tohi lähtuda ainult tööturu vajadustest,” ütleb ta, “saan aru, et haridus on kallis, aga veel kulukam on, kui haridust pole.” Haritud inimene on Lühiste sõnul seaduskuulekas, kodanikuna aktiivsem ja maksab ise oma maksud, seega võidab hariduse kättesaadavusest lõpuks terve ühiskond. Ühiskonnal läheb tarvis ka nn pehmete erialade lõpetajaid, kes tööturu vajadustest lähtudes peaksid oma õppimiskulude tasumisega ise hakkama saama.
Üks kahest kahtlemata kannatab, kui õppimise kõrvalt peab tööle minema. Sagedamini on need õpingud. “See on vahest isegi rohkem töö kõrvalt õppimine kui õppimise kõrvalt töötamine,” ütles EÜLi avalike suhete juht Janne Jakobson. Tudengina on ta ise nende probleemidega piisavalt kursis.
Õpinguteks ei jää aega
“Üliõpilastel on palju võimalusi osaleda vabakuulajana teise valdkonna huvipakkuvais loenguis,” kahetseb ta. Hiljem, tudengielu lõppedes, tuleks selle eest aga kallist raha maksta või jällegi õppima minna… “Tunnen, et ei saa samal ajal töötades õpinguist nii palju, kui sooviksin,” ütles Jakobson. Seetõttu on tal plaanis enne lõpetamist mõneks ajaks töö jätta, et õpingutele pühenduda.
Tallinna üliõpilaste hulgas on töölkäijate osakaal Tartu tudengitega võrreldes suurem, kuna pealinnas on elu kallim. Eraõiguslike kõrgkoolide tudengite seas on töölkäijaid samuti suhteliselt rohkem – neid on pealinnas enam.
Maarja Lühiste asus EÜLi sotsiaalpoliitika nõunikuna tööle neljandal kursusel. “Mõistlik tööandja laseb seminarides käia, õhtuti töötan sageli kella kaheksa-üheksani. Töö nõuab nädalas 40 tundi ja eeldab ka välislähetusi, mistõttu õpinguteks jääb vähe aega. Õnneks on need juba lõpukorral.” Enamik tudengeid ei leia soodsa hinnaga elamispinda ja asub tööle juba esimestel kursustel.
Tartu Ülikoolis riigiteadusi õppiv Siim töötas teisel kursusel hotellis portjeena, hiljem tegi mobiilsidelahendustega tegelevas firmas müügitööd. “Praegust ametit pean natuke rohkem eneseteostuse kui rahavajadusest,” arvas ta. Õpingud on töötamise tõttu nominaalajast pikemaks veninud. Ka laenu on ta pidanud mõned korrad võtma, ent väikestes kogustes. “Kui rahakott kannatab, oleks laenust parem siiski hoiduda,” arvab Siim. Siimu kursusekaaslane Kadri on aga õpingute rahastamiseks kolm korda Iirimaal tööl käinud.
“Kes ikka tahab vanemate kulul elada,” arvavad ka Tallinna Ülikooli prantsuse filoloogid Elo ja Maris. Nende stipendium on 800 krooni kuus, sest tegu on Tallinna tüdrukutega. Elo on lõpetanud Tallinna Prantsuse Lütseumi ja õpib kolmandal kursusel, Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlasel Marisel on käsil teine kursus. Elo on lubanud vanemad toetada, kuni lõputöö kaitstud, Marise ajast võtab aga oma osa töö teenindussfääris. “See väsitab omajagu,” kinnitab ta.
Tasuta õppekohale pääsemiseks tuleb gümnaasiumi riigieksamitel koguda 80–90 punkti. “Oleme väga tugevatest koolidest tulnud ja prantsuse keel pole kõige populaarsem eriala,” rääkisid tüdrukud. Teaduskond võtab vastu vähe, aga tugevaid õpilasi, mistõttu tasulistel kohtadel õppijaid tüdrukute teada kursusel polegi.
ÕpL
Ilmus “Lastekirjanduse sõnastik”
|
Merje Kask |
|
Möödunud nädalal esitleti Tallinna Ülikoolis “Lastekirjanduse sõnastikku”; läinud teisipäeval tutvustati uudset sõnaraamatut Tartu Ülikoolis. Tegemist on meie esimese lastekirjandusteoreetilise sõnastikuga.
Sõnastik sündis vajadusest töötada välja lastekirjanduse ühtne eestikeelne terminoloogia. “Lastekirjanduse sõnastiku” koostamine on esimene süsteemne katse selles vallas, eeskujuks on olnud mujal maailmas ilmunud sõnastikud ja leksikonid. Raamat on mõeldud eelkõige lastekirjanduse uurijatele, üliõpilastele, õpetajatele, raamatukoguhoidjatele, aga ka kõigile teistele, keda huvitab lastekirjandus.
Eestis esimene
Eestis on varem ilmunud üldkirjanduse teoreetilisi ülevaateid ja leksikone, lastekirjanduse teoreetiline käsitlemine oli seni aga tagaplaanile jäänud. Sõnastiku autorite sõnul pole lastekirjanduse terminite üle aktiivselt arutletud ning sellest tulenevalt puudus ka süvenenum teoreetiline lähenemine. Ilmunud sõnastik püüab lünka täita, sisaldades rohkesti ka neid mõisteid, mida veel peaaegu ei kasutatagi.
Sõnastiku koostamiseks loodi Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse juurde kaheksaliikmeline lastekirjanduse uurijate töörühm (LUT). Koostajad olid Reet Krusten – kirjandusteadlane, kriitik, uurija, EKBLi, “Eesti kirjanike leksikoni”, “Eesti entsüklopeedia” jpt kaasautor; Krista Kumberg – bibliograaf, kriitik, TLÜ Haapsalu kolledþi lektor; Mare Müürsepp – TLÜ dotsent, kriitik; Mari Niitra – TÜ semiootikamagister, doktorant; Hille Ojala – TÜ magistriõpe, Kihnu rahvamaja kunstiline juht; Jaanika Palm – ELTK uurija aastast 2000, õpib TÜ magistriõppes; Malle Reidolv – TÜ õpetajate seminari lektor, kasvatusteaduste magister; Ave Tarrend – TLÜ lektor, õpib Müncheni LMÜ doktoriõppes.
Töögrupi kooshoidjaks ja peategijaks tituleeris Viivi Maanso Jaanika Palmi, Ulve Kala Tallinna Ülikooli pedagoogika õppetoolist aga naljatas, et öeldes “Mare”, mõeldakse kõiki sõnastiku koostajaid, sõnastiku koostajatest rääkides mõeldakse aga eelkõige Mare Müürseppa.
Mitme uurimisala piirimail
Mare Müürsepp rõõmustas, et uurijate seas on lisaks Tallinna ja Tartu inimestele teisigi, üks koostaja koguni Kihnust. “Maailm on siinsamas ja meie oleme maailmas,” ütles ta, “autorid kannavad kokku erinevate alade teadmist, kuna lastekirjandus asubki erinevate uurimisalade piirimail.”
Suurepärane toimetajatöö pärineb Ülle Väljatagalt.
Sõnastik sisaldab 326 märksõna lastekirjanduse teooriast, ajaloost ning lastekirjandusega seotud mõisteid rahvaluulest, esteetikast ja kasvatusteadusest. Mõisted pärinevad põhiliselt eesti lastekirjandusest, üksikuid näiteid on ka maailmaklassikast. “Terminid, millest lastekirjandusega tegelejad räägivad, pole sageli üheselt mõistetavad olnud,” väitis Mare Müürsepp. Viivi Maanso sõnul on teadmine, mis mõistetega lastekirjanduses üldse opereeritakse, eriti oluline just tudengitele.
“Sõnastik on tehtud perspektiivitundega,” ütles Jaanika Palm. Selles sisalduvate uute, alles juurutamist vajavate mõistete näitena nimetab ta “huvikonksu” ja “märulit”.
Raamatus leidub ka palju üldkirjanduslikke termineid – nii on see ühtlasi täiendus olemaolevatele kirjandusleksikonidele. “Tasub sisse vaadata, kuna seal leidub ka kasvatusteadusi puudutavaid mõisteid,” ütles koostajate nimel Ave Tarrend. Nii mõnelgi üldkirjanduses kasutataval mõistel on lastekirjanduse teoorias aga hoopis teine tähendusvarjund. Mõistete seletamisel on üritatud lähtuda lastekirjanduse spetsiifikast.
Töö on kaante vahel
Idee sai alguse 2003. aasta kevadel, mil töörühma liikmed kogusid kokku mõisted, mida sõnastik seletama peaks. Seejärel jagati mõisted kaheksa inimese vahel. Algul nokitses igaüks omaette, koostöö sai Ave Tarrendi sõnul alguse aastail 2004–2005. “Sageli on need sõnaseletamise käigus käest kätte liikunud ja selgitus on mitme inimese töö vili, mistõttu iga märksõna lõpus pole ka kirjutaja initsiaale,” tutvustasid autorid töö käiku. Märksõnu arutati grupis ega jõutud autorite sõnul kuidagi ära vaielda. Enamik mõistetest on läbi käinud kõigi kaheksa toimetaja käest.
Ühe mõiste selgituse kirjutamine kestis Jaanika Palmi sõnul päevi. Kirjandusinimestel on tema sõnul harjumus pikalt-laialt kirjutada, sõnastiku koostamisel aga nii teha ei saa. “Kuna see on tihendatud materjal, oli tegemist vägagi keerulise, aga huvitava ülesandega,” ütles Palm. Märksõnaartiklis on rasvases kirjas toodud märksõna, sulgudes tõlkevasted inglise, saksa, vene ja soome keeles ning mõiste etümoloogia. Järgneb mõiste definitsioon, ajalugu ja mõiste alaliigid. Sõnastikus sisaldub ka eesti lastekirjanduse lühiülevaade.
Eksam “viis”
Möödunud nädalal Tallinna Ülikoolis toimunud esitlusele oli kogunenud mitukümmend tudengit, pedagoogika õppetooli teadlasi, ajakirjanikke, raamatukogutöötajaid ja teisi huvilisi, esitlusele lisas elevust ja vürtsi lastekirjanik Wimberg (Jaak Urmet).
Sõnastikus sisalduvat silmas pidades usutles Mare Müürsepp külalisi: “Kalli¥” – “Vladislav Korþets, “Koll Kalli”,” vastas Wimberg enne, kui keegi saalisviibijatest suud paotada jõudis. –“Pätu¥” eksamineeris Müürsepp eda-si. – “Astrid Reinla “Pätu”,” tuli Wimbergilt kibekiire vastus. Leidnud vähem tuntud nimedelegi autori ja raamatud, kust nad pärinevad, pälvis Wimberg Müürsepalt “eksamihindeks” maksimumpunktid.
Sõnastiku koostajad olid tulemusega rahul ning tänasid Eesti Kultuurkapitali, kes raamatu ilmumist toetas, tänu Kultuurkapitalile on raamat kõvade kaantega. Koostajate sõnul on veidi kahju vaid sellest, et illustratsioonid on välja jäänud.
“Sirvige, arvatavasti sisaldab see raamat nii mõnegi toreda “ahhaa” igaühele,” soovitas sõnastiku koostaja Mare Müürsepp.
“Saabunud on präänikuaeg, valusad mälestused on ununenud,” rõõmustas Krista Kumberg selle üle, et raamat kaante vahele sai.
2)F. Lugev laps. Lastekirjandus asub erinevate uurimisalade piirimail, seni puudus lastekirjanduse terminite üle aktiivne arutelu.
3) Lastekirjanduse sõnastik. Tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele ilmus sõnastik
kõvade kaantega. Autorite meelest näeb raamat kena ja asjalik välja, veidi kahju
on vaid sellest, et puuduvad illustratsioonid
ÕpL
Repliik
| Ave Alavainu |
|
|
Igal pühapäeval enne jõule peaksime süütama küünla (sümboolselt –õli peab lambis olema) ja ootama, millal neitsi Maarja sünnitab. Kuigi see on kristlikus maailmas juba sajandeid kuupäevalise täpsusega paika pandud.
Jõulud on tore aeg ja jõulude ootamine kõditavalt ärev, eriti lastele, sest siis hakkavad ju käima ka päkapikud. Minu lapsed olid päkapikuga kirjavahetuses. Ta oli ka nuku kujul füüsiliselt olemas: tumesinisest ruudulisest ja täpilisest sitsist, üsna suurt kasvu, loomulikult punase lodumütsiga ja erakordselt lõbusa näoga. Tema nimi Liina-Riia oli kahe tänaseks tuntud kunstniku Lia Lüdigi ja Riina Vanhaneni eesnimede parafraseering. Nemad selle päkapiku meisterdasidki ja ta ilmus lihtsalt ühel hommikul meie ukse taha…
Kirjavahetus Liina-Riiaga oli nii kirglik ja tuline, et mu ema ütles: “See läheb juba liiale – kas sa ei karda, et täiskasvanuks saades võib lastel sellest mängust tekkida päris tõsine luul¥” Olen aastaid mõelnud mõne psühhiaatri käest küsida, kas neil on olnud patsiente, kellel diagnoosiks näiteks päkapikuluul.
Praegu on meil advendi- ehk ootusaeg. Mind hakkas sõna advent olemus tõsiselt huvitama ja nii ma võtsin taas kord kätte targad raamatud ning hakkasin asja uurima.
“Ladina–eesti sõnaraamat” (Valgus, 1986): advena – juurdetulija, sisserändaja, võõras; ülek. uustulnuk, võhik; adventicium – 1) väljastpoolt tulev; 2) välismaine; 3) erakordne, ebatavaline, juhuslik, võõras; 4) saa-bumise või päralejõudmise juurde kuuluv; adventatum – lähenemas olema, hoogsalt lähenema; adventum –1) juurde tulema, pärale jõudma, saabuma; 2) kätte jõudma (aja kohta); 3) ülek. saabuma, kätte jõudma, osaks saama, lisanduma; adventus – 1) saabumine, kohalejõudmine; 2) edasitung, edasiliikumine; 3) kättejõudmine, saabumine, puhkemine; 4) ~ malorum –hädade puhkemine.
“Võõrsõnade leksikon” (Valgus, 1983): advent (ld adventus Domini Kristuse tulemise aeg) – kirikuaasta esimesed 4 nädalat; jõuludeks valmistumise aeg 4. nädalast enne jõule kuni 24. detsembrini.
Ja kogu tarkus! Sõnu ootus, ootamine ei esine kusagil. Kui mõelda siia juurde, et testamentide esimesed tekstid pandi kirja alles u 360 aastat pärast Kristuse sündimist kreeka keeles, siis on ladina keelele toetumine vahest isegi vale – osa mõistest on ilmselt tõlkes kaduma läinud. Aga vale või mitte –vähemasti lõbus.
Igal ajal on olnud tarku tohtreid. Ja ehk olid nad prognoosinud, et umbes nelja nädala pärast peaks Jeesuse (Joshua) ema sünnitama… järeletulija, esialgu võõra, kuid kindlasti lisandub maailma üks juhuslik ent ebatavaline laps, kelle ema rasedus lõpeb (kohalejõudmine) tuhude (siit siis edasitung, edasiliikumine) ja sünnitusega (puhkemine).
Nagu me aga ajaloost teame, puhkes vaid paarkümmend aastat pärast Kristuse sündi adventus malorum.
ÕpL
Klassitäitumuse piirnorm –
kas probleem või väljakutse?
Kaks ja pool aastat tagasi võttis riigikogu konsensuslikult vastu põhikooli ja gümnaasiumiseaduse (PGS) esmapilgul tühised muudatused. Muudatuste mõte oli selles, et aastaks 2009 on kogu põhikooli ulatuses klassitäitumuse (ülemine) piirnorm 24 õpilast. Kuna varsti pärast seda tõusis tähelepanu keskmesse ulatuslik haridusuuenduste kava nimega “21. sajandi haridus”, siis juhtis Tõnis Lukas temale omasel veidi iroonilisel viisil kohe tähelepanu sellele, et tõeline haridusuuendus algas just klassitäitumuse piirnormi alandamisest seniselt 36 õpilaselt 24le.
Väldin teadlikult seoses haridusega sõna reform kasutamist, reserveerides selle mõiste rahareformi ja ülimalt vähetõenäose liiklusreformi tarbeks, tähenduses üleminek parempoolselt liikluselt vasakpoolsele.
Olen jätkuvalt arvamusel, et vajame paradigmaatilist, st sügavalt põhimõttelist muutust arusaamistes haridusest, selle kohast inimese ja ühiskonna arengus ning haridusprotsesside toimumisest. Ometi ei arva ma, et radikaalsed muutused saaksid toimuda nagu üleminek parempoolselt liikluselt vasakpoolsele, st vastava seaduse jõustumisel ja üleöö. Peaaegu hetkeline üleminek saab aga toimuda iga inimese peas, kui probleemide ja vastuolude pundar on jõudnud kriitilise piirini ning paljudest senistest arusaamadest loobumise tagajärjel tekib ahaa-elamus. Kahjuks on vähetõenäone oodata ühiskonnalt laseritele omast koherentset käitumist.
Alljärgnevat võiks käsitleda kokkuvõttena käesoleva aasta oktoobris-novembris Haridusfoorumi listis ja riigikogus (eelkõige selle kultuurikomisjonis) toimunud aruteludest klassitäitumuse piirnormi muutmise teemal.
Põhjused nii hariduses kui ka majanduses
Õpilaste arv klassis on kõne all peamiselt kahel põhjusel. Üks neist tuleneb haridusest, teine majandusest. Majandusse puutuv põhjus on selles, et koole rahastatakse meil pearaha alusel. Mida rohkem on klassis õpilasi, seda väiksemad on kooli kulutused ühele õpilasele. Haridust puudutav seisukoht, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud Ülo Vooglaid, tugineb eksperimentaalselt põhjalikult kontrollitud faktile, et õpetaja saab personifitseeritud seose mitte rohkem kui 20–24 õpilasega. Kui klassis on üle 24 õpilase, muutub kogu auditoorium anonüümseks ning õpetaja ei näe enam kõiki ja igaüht. Orienteeruda saab ta siis vaid kahe-kolme õpilase järgi, mida suures auditooriumis tavaliselt ka tehakse. Paneme tähele, et nii auditoorium kui klass tähistavad siin kahte eri asja: teatavat ruumi ja ruumis viibivate inimeste hulka.
Eeltoodust selgub ka, miks aruteludes tõusis küsimus, mida klassitäitumuse piirnorm õigupoolest reguleerib või reguleerima peaks. Kas reguleerida on vaja ühe kooli samal õppeastmel olevate õpilaste hulka või ühes ruumis ühe õpetaja juhendamisel koos tegutsevate õpilaste hulka? Paraku kasutab PGS mõlemal juhul klassi mõistet. Lahendus võiks olla, et hakkaksime samas ruumis koos tegutsevate õpilaste hulga tähistamiseks kasutama mõistet õpperühm, analoogiliselt pikapäeva rühma ja õpilaskodu rühmaga.
Igal pool seadust ei täideta
2004. aasta sügisest käivitunud üleminek piirnormile 24 õpilast klassis kogu põhikooli ulatuses on osutunud paljudele koolidele probleemiks. Selle probleemi sisu on väga lihtne: kuidas toimida juhtudel, kui klassi suuruseks kujuneb 25–28 õpilast? Seaduskuulekas käitumine ei jäta alternatiivi – tuleb moodustada kaks klassi.
Ometi pole see päris nii läinud. Seadus on praegu rakendunud esimeses kooliastmes. 2005/2006. õa oli selles kooliastmes 45 klassikomplekti, kus on 12–15 õpilast ning moodustatud paralleelklassid. Samas oli üle 24 õpilasega klasse 329 ehk 17,2% kogu klasside arvust. Käesoleval õppeaastal on esimeses kooliastmes selliseid “defektseid” klassikomplekte kokku 214 ja need jagunevad 133 kooli vahel. Nimetatud koolide hulgas on nii Tallinna ja Tartu kui ka väiksemate linnade-asulate koole.
Rohkem paindlikkust
Eeltoodu ei sobi kokku õigusriigi põhimõtetega. Ilmselt on teatud juhtudel otstarbekas anda koolile võimalus kas ajutiselt või alaliselt klassitäitumuse ülemist piirnormi tõsta. Oluline on siinkohal, et selle tulemusel ei kahjustataks õpilaste huve. Vajadusel tuleb suurema klassitäitumuse korral toetada ka õpetajat, võimaldades näiteks kaasata abiõpetaja. Seepärast on oluline piirnormi tõstmist igal konkreetsel juhtumil sisuliselt põhjendada.
Paindlikkust klassitäitumuse piirnormis on eelkõige vaja koolidel, kus on tegemist ühe klassikomplektiga, klassi õpilaste arv on 25–28 ning paralleelklasside moodustamine ei ole õpilaste väikese arvu tõttu otstarbekas ja võib nõuda lisaressursse. Ühe ebasoovitava kaasnähtena on aruteludes klassitäitumuse piirnormi üle viidatud ka sellele, et seoses piirnormi 24 rakendamisega on paljudes koolides loobutud keeleõpperühmade moodustamisest.
Vabariigi valitsus pakkus järgmise lahenduse. Koolipidaja võib direktori ettepanekul ning hoolekogu nõusolekul kehtestada piirnormist 24 või 36 (gümnaasiumiastmes) õpilast suurema klassitäitumuse ülemise piirnormi. Suuremat piirnormi ei tohi kehtestada hariduslike erivajadustega õpilaste klassides, sh sanatoorses koolis.
Loomulikult tekkis ka küsimus, milliseid lahendusvariante veel kaaluti. Minister Mailis Reps on nimetanud eelkõige kahte.
Variante on rohkem kui üks
Sätestada piirnorm “kahvlina”, näiteks 24–28 (üle 24 hoolekogu nõusolekul). Sarnane lahendus (20–24 last rühmas) kehtib praegu lasteaiarühmadele ja on väidetavalt mitmel pool viinud selleni, et tegelikult kehtibki piirnorm 28.
Loobuda PGSis üldse piirnormi sätestamisest, nagu on näiteks Soomes, ja anda otsustamise õigus koolipidajale, kelleks on valdavalt kohalik omavalitsus.
Võimalikke lahendusvariante on veelgi:
lubada teatud tingimustel (koolipidajal direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul) suurendada piirnormi mingiks ajaks (näiteks üheks aastaks) kuni teatava kõrgema piirini (näiteks 27 või 28 õpilaseni), teavitades sellest riigivõimu (maavanemat ja/või HTMi);
vähendada põhikooliastmes piirnormi 20 õpilaseni, lubades teatud tingimustel (koolipidajal direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul) suurendada seda piirnormi (üheks aastaks) kuni 24 õpilaseni, teavitades sellest maavanemat ja/või HTMi;
sätestada (kooliastmeti) õpilaste ja (täiskoormusele taandatud) õpetajate suhtarvu ülemine piirnorm, seadustades ka abiõpetaja kasutamise.
Kui kommunikatsioonipsühholoogiast lähtub soovitus piirata ühe õpetajaga suhtleva rühma suurust 24ga, siis konkreetse klassiruumi täitumuse ülemise piiri määramisel tuleb arvestada lisaks ka sotsiaalministri määrusega kehtestatud tervisekaitsenõuetega (1,7 m2 õpilase kohta). Mõistetavalt tuleb sellisel juhul rakendada neist vähimat.
Mõnel määral paradoksaalsena võttis vabariigi valitsus pärast pikki arutelusid riigikogus vastu ettepandud PGSi muudatused esialgsel kujul. Sisuliselt tähendab see loobumist klassitäitumuse ülemise piirnormi sätestamisest seadusega.
Ilmselt sai paljudele otsustajatele määravaks kaks tulevikku suunatud uskumust:
koolipidaja lähtub otsuste tegemisel lapse arengu ja hariduse kvaliteedi huvidest;
üldhariduskoolide uus rahastamismudel hakkab automaatselt piirama soovi “toppida” igasse klassi võimalikult palju õpilasi.
Siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et uue rahastamismudeli võimalik kehtestamine vabariigi valitsuse määrusega, ilma et PGSis sätestataks mudeli üldpõhimõtted ja olulised arvulised parameetrid, on vastuvõetamatu.
Lõpetan aga optimistlikul noodil, olles veendunud, et parima võimaliku arengukeskkonna loomine igale lapsele jääb endiselt tähtsaimaks väljakutseks nii poliitikutele, koolijuhtidele, õpetajatele kui ka lapsevanematele.
Olav Aarna,
riigikogu kultuurikomisjoni esimees
ÕpL
Küsimus ja Vastus
Kas teie koolis on klassid liiga täis olnud või jätkub vabu
õppekohti? Kuidas suhtute klassitäitumuse piirnormi seaduse muutmise seaduse vastuvõtmisesse, kas see mõjutab teie
otsuseid?
LAURI LEESI,
Tallinna
Prantsuse Lütseumi direktor:
“Meie koolil sai just renoveeritud algklasside maja, kus on ette nähtud kohad 32 lapsele klassis. Rohkem lapsi ei saakski klassi mahtuda, siin tuleb lähtuda lastekaitsenõuetest. See on ühiskonna normaalne suhtumine.
Seaduse muutmisega ei muutunud meie koolis midagi, sest ka eelmine seadusemuudatus meile muutusi ei toonud. Ei saa aru, miks oli tarvis eelmisel ministril seadust vahepeal muuta, see oli Res Publica poliitiline manööver.”
JAAN REINSON, Tartu
Descartes’i Lütseumi direktor:
“Seaduse muutmine on üks olulisimaid ja sisulisemaid seadusemuudatusi üldse, mis viimasel ajal on vastu võetud – sellega on edastatud selge sõnum, et õpetamisolusid tahetakse muuta. Õpetajad kurdavad ju tihti, eriti linnakoolides, et klassis on liiga palju õpilasi, mistõttu ei jõua kõigiga tegelda. Ma ei ole kohanud õpetajat, kellele meeldiks, kui klassis on 36 last – kes seda väidab, ei ole siiras.
Piirnormi muutmine on rohkem tehniline küsimus: kui on väiksed klassid, on tarvis rohkem ruume. Eestis on palju suuri koolimajasid, samas langeb laste arv veel mitu aastat. See on soodne aeg piirnorm allapoole tuua. Ka uue koolide rahastamismudeli juures on sellega arvestatud: anti rohkem raha peale, kui palgatõus oleks võimaldanud. See aga ei tähenda, et kui kahe klassi asemel tuleb teha kolm või kolme klassi asemel neli, suureneksid palgakulud proportsionaalselt 1,5 korda või tuleks üks õpetaja juurde võtta. Väikestes klassides tuleb ju anda vähem rühmatunde, näiteks võõrkeeles. Algklassides võib olla ka veel üht õpetajat tarvis, aga suuremates klassides ei pruugi see nii olla.
Üleminekud klassitäitumuse arvestamisel ei tohiks olla nii jäigad, et 25 õpilasega peab kohe tegema kaks ja 49 õpilasega kolm klassi. Piirsituatsioonides tuleks olla paindlikum ja lähtuda konkreetsest olukorrast. See üks õpilane, kes kooli juurde tuli ja kelle pärast klassid lahku tuli lüüa, võib mõne aja pärast jälle lahkuda. Klasside liitmine ja lahkulöömine pole aga kerge.
Ka teistes Euroopa riikides on klassitäitumuse piirnormid. Erand on Soome – seal neid norme ei ole, aga Soomes on ka raske leida kooli, kus oleks klassis üle 24 lapse. Üldiselt on seal nagu meilgi: kui kooli on suur tung, tekib kiusatus võtta klassi rohkem lapsi.”
EVE TAMM,
Saue Gümnaasiumi õppealajuhataja:
“Õpilaste arvuga meil probleeme pole, on päris sobivalt – esimestes klassides 24, 22 ja 22 õpilast. Seaduste muutmine pole meile probleeme tekitanud. Kas see tulevikus meie elu mõjutab, sõltub naabritest. Ei tea ette, mitu klassi Laagri kool avab. Kui nende kooli soovijad sinna kõik ära ei mahu, on meil oodata klasside suurenemist. Lähemas ümbruseski ehitatakse pidevalt uusi elamuid ja lapsi tuleb kooli rohkem.”
TIINA SAAR,
Gustav Adolfi Gümnaasiumi õppejuht:
“Gustav Adolfi Gümnaasiumis ei ole probleeme klasside täitumusega. Õpilaste arv klassides on erinev, maksimaalselt 36. Eelnõu, kus on fikseeritud, et õpilaste piirmäär klassis on 24, on õpilase individuaalsust arvestades hea idee, aga sellega peaks kaasnema eelarvemaht, mis praegu on tagatud 36 õpilase korral.”
ENE TANNBERG, Miina Härma
Gümnaasiumi direktor:
“Vabu õppekohti meie koolis praegu ei ole, klassid on viimase võimaluseni täis. Pigem on alati soovijaid rohkem olnud, kui vastu võtta saame. Liiga tihti peame küsijale “ei” vastama. Kuna seadus on küll riigikogus vastu võetud, aga ei ole veel välja kuulutatud ja rakendunud, pole me selle küsimuse ümber põhjalikku arutelu korraldanud. Kui kooli hoolekogus see arutlusele tuleks, siis esimese kolme klassi kohta. Neis on meil praegu 24 õpilast. Loomulikult on õpetajal seda parem õpetada, mida vähem on lapsi klassis, nii jõuab paremini iga õpilaseni.
Et meie kasvatame endale ise gümnasiste, võiks ka algklassides olla 26 või 28 õpilast. Põhikooli piirnormiks peaks siiski jääma 32 ja gümnaasiumis 36 õpilast klassis.”
ÕpL
Nädalakommentaar
Koolikohustusest ja kaelamääritud lõputunnistusest
Tavaliselt alustan tööpäeva haridusfoorumi listikirjade lugemisega loo-tuses leida koolielu probleeme püs-titavaid kirjutisi. Ootan huviga Gus-tav Halleri, Allar Veelmaa, Tarmo Kerstna, Harlet Arismaa, Alli Lunteri ja teiste tegevõpetajate emotsionaalseid lugusid. Olen meie lehe ühe autori Valve Raudnaskiga sama meelt (nädalavahetusel tähistas V. R. juubelit – palju õnne!). Nimelt ütles ta möödunudnädalase Maalehe usutluses, et lehest loeb lugusid, aga Internetist vaid kommentaare – need on kõige vahetum tagasiside. “Vaevalt keegi viitsib tänapäeval toimetusele kirju kirjutada ja kui kirjutatu peakski mingil moel ükskord lehte jõudma, on lugu enamasti aktuaalsuse kaotanud. Seega on kommentaarid asendamatud, vaatamata sellele, et mõni seal oma edevust või viha välja elab. Ega kõike peagi lugema.”
Tõsi. Ega minagi kõiki listikirju põhjalikult loe. Aga probleeme tõstatavaid küll. Viimasel nädalal vaieldakse tuliselt kahemeeste järeleaitamise, koolikohustuse täitmise ja koolist väljalanguse üle.
Koolijuhte teeb murelikuks seadus, mis lubab kahe puuduliku hindega põhikooli lõputunnistuse loodrile kätte anda. “Mul tuleb tegelda juntsudega, kes on mõnes aines üldse loobunud õppimast. Seda hoolimata pikkadest vestlustest nendega ja nende vanematega. Kusjuures probleem progresseerub. Vaene õpetaja jookseb neil järel ja püüab järelevastamisele meelitada. Tulutult,” muretseb maakooli direktor.
Iga õpetaja teab, mis sellele tulutule tööle järgneb – põhjuseta puudumised ja lõpuks koolist välja langemine. Aga vastutab ju õpetaja.
Teine õpetaja leiab, et põhjus on laste ülekoormatud õppekavas ja tunniplaanis, mis kokku õpetavad last spekuleerima. “Lahenduse on leidnud õpilased ise ja kodu mõistab seda. Seetõttu on arutult palju koduse tõendiga puudujaid. Kool teeb näo, et kõik on korras – tõendid ju olemas! Vaat nii õpetamegi manipuleerimist. Ülekoormatus ja koolitüdimus ongi üks väljalangemise põhjusi. Rumal oleks sel puhul rääkida konsultatsioonidest ja järeleaitamistundidest. See oleks ju veel üks lisakoormus ja kust selleks aeg võetakse¥”
“Koolikohustus kohustab küll koolis käima, aga raske on kohustada õppima ja haridust (teadmisi) peab ikka igaüks ise omandama. Haridust anda ei saa, nagu Ülo Vooglaid pidevalt toonitab,” kirjutab üks Võrumaa koolijuht.
“Kas tänane üldhariduskool toetab õppimist¥ Kas ta on arenguvõimendi laste jaoks või on formaliseeritud, standardiseeritud ja sellest tulenevalt paljude sotsiaalsete pingete kanaliseerimise koht, kus mõned meeleheitlikult püüavad õppida ja teised õpetada. Enamik aga oleskleb pakutavate võimaluste ja nõuete keskel,” leiab õpetatud teoreetik ja täiskasvanukoolitaja.
Tartumaa tunnustatud koolijuht ja õpetaja kirjutab, et seaduseandjad on enda arvates koolist väljalanguse takistamiseks küll elektrikarjuseid välja mõelnud, kuid lukud on loomadele. “Laste koolist puudumine on üks enesekaitse võimalus ja vahend. Õpilane, kes on suuteline, töötab niigi võimete ja ajalimiidi piiril. Kes ei ole suuteline – puudub ja langeb koolist välja. Meie hariduspoliitika või õigemini selle puudumine on tõeline jaanalinnupoliitika, mille peamine mõte paistab olevat õpilasele igal juhul lõputunnistus anda. Kui ei taha – määrime vägisi kaela.”
Käes on veerandilõpp ja õpetajad jooksevad jälle kas või jalad rakku, et õpilasi konsultatsioonidesse värvata. Ju on asjal ka jumet, näiteks Hiiumaa kogemuse järgi pidavat kahemeeste arv jõulude eel vähenema, et siis kolmanda veerandi lõpuks jälle hoogsat tõusukõverat näidata. Äkki on põhjus selles, et eestlastel on jõulud alati veidi tähtsam püha olnud (eks me kõik oota ju kingitusi) kui lihavõtted.
Ülo Tikk
ÕpL
Ministeeriumis
11. ja 12. detsembril toimus Riias UNESCO ja Läti Haridusministeeriumi korraldusel konverents “Six Years since World Education Forum in Dakar in 2000 – an Overview, Future Perspectives and Challenges around the Baltic Sea”. Haridus- ja teadusministeeriumi esindas asekantsler Janar Holm.
12. detsembril toimus Tartus haridus- ja teadusministeeriumi saalis üliõpilaste riikliku teadustööde konkursi lõpetamine ja konverents.
12. detsembril korraldas Euroopa Noored Eesti büroo Tallinnas Patarei merekindluses foorumi “Kõik erinevad! Kõik võrdsed¥ – Inimõigused noorsootöös”. Foorum toetas ning julgustas noortega tegelevaid aktiivseid inimesi inimõigusi käsitlema.
14. detsembril korraldas Eesti Noorsootöö Keskus noorsootöö valdkondade ümarlaudade liikmetele tänuürituse, kus tutvustati noorsootöö strateegiat aastateks 2006–2013 ja selle rakendusplaani ning tehti kokkuvõtteid mööduvast aastast.
14. detsembril korraldas haridus- ja teadusministeerium Tartus Atlantise konverentsikeskuses tõukefondide aastakonverentsi, kus võeti tehtu kokku ning tutvustati kavandatavat.
14. detsembril osales minister Mailis Reps valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.
Minister tunnustas tublimaid noorsootöötajaid
7. detsembril Tallinna Õpetajate Majas toimunud noorsootöötajate tunnustusüritusel tänas haridus- ja teadusminister Mailis Reps 2006. a noorsootöösse enam panustanud noorsootöötajaid ja koostööpartnereid.
Tunnustuse osaliseks said Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus Varaait (pilootprojekti läbiviimine), Põlva maakond (noortevaldkonna arendamine), Narva linna noorte teavitamis- ja nõustamiskeskus (ELi tõukefondide projekti rakendamine), SA Archimedes Euroopa Noored Eesti Büroo (ELi programmi Euroopa Noored 2000–2006 edukas rakendamine), ajaleht Äripäev (rubriigi “Noored” käivitamine), Hansapank (projektikonkurss “Paneme tähed särama”).
“Noorsootöö valdkond on arenenud just viimastel aastatel väga jõudsalt –välja on kujunemas noorsootöö põhistruktuurid, näiteks avatud noortekeskused, huvikoolid, noorteorganisatsioonid, teavitamis- ja nõustamiskeskused,” rõõmustas Eesti Noorsootöö Keskuse juhataja Toomas Ponkin. “Oluliselt on kasvanud noorsootöötajate arv omavalitsustes ning kujunenud välja hea seadusandlik baas.”
Ürituse idee on tunnustada inimesi, kes on aidanud kaasa noortevaldkonna arendamisele. Tänuüritusel tehti kokkuvõtteid lõppevast aastast, meelelahutusprogrammis esinesid noored.
Maarja Ülper,
HTMi teabekorralduse osakonna konsultant
Helsingi kommünikee suunab Euroopa koostööd
kutsehariduses
Helsingis heaks kiidetud kommünikees rõhutatakse kutsehariduse rolli tuleviku Euroopa ülesehitamisel ning esitatakse ühised prioriteedid Euroopa tasandi koostööks.
“ELi riikidel tuleb haridussüsteemid häälestada rohkem tegeliku elu ning eriti kaasaegse töömaailma lainele,” ütles haridus- ja teadusminister Mailis Reps.
Kommünikee prioriteetide hulgas on kutsehariduse atraktiivsuse ja kvaliteedi tõstmine, sh paremal tasemel nõustamise tagamine, kutseõppe ja tööelu seoste tugevdamine ning mitteformaalse ja informaalse õppimise tunnustamine. Samuti üksteiselt õppimine, huvipoolte kaasamine ja Euroopa tasandi ühiste instrumentide, nagu kvalifikatsiooniraamistik ja ainepunktisüsteem, arendamine ja kasutuselevõtt.
“Kommünikee on oluline poliitiline tähis Kopenhaageni protsessi edasiseks jätkamiseks kutsehariduse arendamisel,” ütles haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung.
Kommünikee kiitsid heaks Euroopa Liidu haridusministrid, sotsiaalpartnerite ja Euroopa Komisjoni esindajad. Eestit esindas Helsingi kohtumisel haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Eesti delegatsiooni kuulusid ka asekantslerid Madis Lepajõe ja Janar Holm ning kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung.
Kommünikee täisteksti leiab aadressilt http://www.minedu.fi/export/sites/default/vet2006/pdf/Helsinki_Communique_en.pdf.
HTMi pressiteade
Eesti Haridustöötajate Liidu
volikogu avalik pöördumine EHLi maakonna- ja linnaliitude, haridusasutuste
ametiühingute organisatsioonide, hoolekogude ja lapsevanemate poole
2007. aasta märtsis toimuvad järjekordsed riigikogu valimised. Nende tulemustest sõltub, kuidas toimub Eesti edasine areng. Valdkond, millest oluliselt sõltub riigi arengusuutlikkus, on haridus. Sealhulgas on tähtis haridusasutuste kindlustamine kvalifitseeritud pedagoogilise kaadriga ning neile väärilise palga kindlustamine. Valimiste eel on kõik erakonnad pakkunud välja paljulubavaid kavasid vajalikeks muudatusteks ka hariduses.
Teeme ettepaneku organiseerida haridusasutuste ametiühingute organisatsioonide eestvedamisel koos hoolekogu ja lapsevanematega kohtumisi saadikukandidaatidega. Eelistagem valimistel neid, kes reaalselt kannavad hoolt haridusküsimuste, sealhulgas õpetajate probleemide lahendamisel.
Õpetajad ja lapsevanemad, seisame üheskoos hea hariduse käekäigu eest! Valime riigikogusse väärikad inimesed, kes antud lubadused ka täidavad!
EHL volikogu nimel
Sven Rondik,
EHL juhatuse esimees
ÕpL
Kiri Peeter Kreitzbergile
Armas Peeter Kreitzberg! Kõigepealt pisut hilinenud sünnipäevatervitused, Sul sai eile järjekordne aastaring täis. Eelmises Õpetajate Lehes ilmus Sinu kirjatöö, millele tahan vastata, sest olen hämmingus sellest, et Sa kipud kõiki loorbereid automaatselt Urvele kirjutama. Päris niimoodi see asi siiski ei ole.
Igas demokraatlikus riigis on minister see, kes peab võtma seisukoha hariduse sisulistes küsimustes. Nõnda on asi ka Eestis. Kui kõik Mailis Repsi eelkäijad pole seda suutnud, siis on hea meel, et praegune minister seda teeb ja käsitleb kõiki hariduse valdkondi sisuliselt ja mitte poliitiliselt. Keskerakonna propagandast rääkimata. Lähteandmestiku koguvad paljud, ja loo “põhja” kirjutab kas minister ise või keegi tema meeskonna liikmetest ehk ministeeriumi töötajatest, kes teemat kõige paremini valdab. Eelmise palgajutu põhja kirjutasin mina, Urve kõpitses keeleliselt ja lisas paar mõttepoega juurde ka. Meil tulevad asjad ikka koos läbiarutatult ja viimased parandused – ka sõnastuses –teeb alati minister. Mäletan meie koostööd Tallinna Linnavalitsuses, kus kogusin Sulle andmeid ja muud materjali haridusameti juhatajana. See on ju koostöö puhul loomulik.
Ja kus siis haridusminister ikka oma seisukohti selgitab, kui mitte Õpetajate Lehe tagumises osas traditsioonilisel ministeeriumi leheküljel. Suured lehed tegelevad ju poliitikaga, sisulised arutelud ei paku neile piisavalt põnevat (loe: skandaalset) materjali.
Nagu teada, on iga algus raske. Kui on suudetud sisse elada, hakatakse asju süsteemselt nägema ja leidma ka lahendusvõimalusi. Oleme Sulle väga tänulikud hea valiku eest 2002. aastal, kui Mailis Ranna ministriks soovitasid. Ei suutnud Mailis Rand-Reps ega Sinagi oma esimese 205 päevaga midagi kardinaalselt uut hariduse arenduses öelda, aga praeguseks on Repsi kogemus ja kompetentsus juba teine. Tema taset näitavad vastused parlamendi infotundides, kõned konverentsidel ning ekspromptsõnavõtud koolides ja muudel kohtumistel. Kardan, et võid Repsile täna diskussioonis alla jääda, sest pikema kogemusega ministrina on tal Sinust rohkem infot Eesti hariduse ja teaduse kohta. Seda ei maksa pahaks panna ja kindlasti annad Sinagi riigikogu keskkonnakomisjonis osaledes oma parima.
Nüüd mõni sõna Sinu artikli väidetest. Rahastamises pole salaprotokolle, raha on saanud need, kellel vaja. Ja kui võimalusi rohkem, saavad juurde ka need, kes n-ö esimeste hädaliste ringi ei kuulu. Hoopis üllatav on Sinu väide, et sellist asja nagu Eesti kool ja haridus pole olemas. (Peeter Kreitzbergi väite kontekst: “Raha ei satu sinna, kuhu seda häda sunnil küsitakse, vaid sinna, kuhu haridusminister oma partei käsul suunab. Nii on paljud summad läinud sinna, kus seda uneski pole osatud oodata. Sellist asja nagu Eesti haridus ja Eesti koolid pole olemas. On keskerakondlikud, reformierakondlikud ja rahvaliitlikud koolid, on erineva rahastamisega, erinevate õppimisvõimalustega koolid. See ei takista parteilise koolivõrgu pidajaid hüüdmast loosungit “Võrdsed haridusvõimalused kõigile!”” –Toimetus)
Võib-olla tahad Sa öelda, et poliitika sõidab sisulistest asjadest üle. Oled ju hariduses pikalt tegutsenud ja kindlasti nõus sellega, et Eesti koolikultuurist, meie õpetajate heast tööst ja jõupingutustest pole võimalik üle vaadata või neid hoopis olematuks kuulutada. Me püüame haridust väärtustada ja õpetajat tunnustada. Sellest ka 18% palgatõus uuel aastal.
Eesti kool on mitte ainult olemas, vaid ka oma vahepealsest ebastabiilsusest, kus iga uuenduslikku ideed kulla pähe võeti, üle saanud. Eestis osatakse juba teha ratsionaalseid ja homsest päevast kaugemale vaatavaid otsuseid. Rahvas ootab ka Sinult mitte kurja ja kibestunud kriitikat, vaid ikka häid ettepanekuid probleemide lahendamiseks, kas või koolist väljalanguse vähendamiseks.
Meie rajasime õpilaskodud ja tahame uuel aastal katsetada nn pikapäevakooliga. Olulise panuse annab uus kutseõppeseadus, mis lubab alustada kutseõpinguid põhikooli lõpetamata ja jätkata põhihariduse omandamist kutseõppe kõrval. Usun, et seni rakendatud meetmed on väljalangust vähendanud ja teevad seda ka edaspidi.
Kirjutasid konsensusest ja dissensusest ning valgusvihkudest, mis võiksid probleemidele demokraatlikke lahendusi pakkuda. Erinevalt Sinust ei näe mina ega teised ministri meeskonna liikmed, et need valgusvihud peaksid üksteist vastastikku kustutama, vaid ikka kasuks tulema ja asja kohta lisainfot või uudseid lahendusi pakkuma. Ka Sinu enda väite teine pool räägib vastastikusest täiendamisest. Erinevalt inimesest, kes on mures eesseisvate valimiste pärast, pole sisuliste küsimustega tegelevatel inimestel vajadust enesekehtestamiseks ükskõik millise hinnaga.
Tahe kokku leppida on haridusküsimustes kergemini saavutatav kui mõnes muus valdkonnas ja ega meil olegi võimalik määratleda keskerakondliku suunitlusega võõrkeelt, reformierakondlikku matemaatikat või isamaalist geograafiat. Ambitsioone võib ju olla, aga eesmärke saab realiseerida ikka võimaluste piires.
Uut haridusinfot tuleb iga päev süle ja seljaga, raske on kursis püsida ja selleks nõunikud ongi. Kuid Lyotard ja postmodernistid, kes määratlematust ja liberaalsust kõrgelt väärtustavad, pole enam nn esimese ešeloni mehed ei ideoloogias ega mõne konkreetse riigi hariduspoliitikas. Muu maailm on võtnud uue positsiooni ja mõistnud, et vaja on ühiskonna sidusust, kus isiksuse eneserealisatsioon ei seisne vaid suutlikkuses kedagi välja konkureerida ja eemale tõrjuda, vaid koostöös.
Kooli ülesanne on aidata kaasa inimese sotsialiseerumisele koosluses indiviid, kultuur, ühiskond. Majandusmehed räägivad juba ammu nn sinise ookeani võimalustest, kus varasema “punase ookeani” ideoloogia ehk võitlemise ja verevalamise asemel otsitakse kokkulepet – ilusat sinist avarust, kus kõikidele on palju eneseteostusvõimalusi sobivas koosluses. Koostöö annab tavaliselt sünergilise efekti, kuid seda on vaja hoolega kavandada ja vahel ka juhtida.
Usun, et võiksime meiegi püüda selle poole ja hakata kasutama kogu Eesti vaimupotentsiaali. Olen nõus, et JOKK ei vii kedagi kaugemale ega kõrgemale, isegi mitte advendiajal. Ja küllap jõuame taas mõistlike kooslusteni ning heatujuliste aruteludeni.
Loodetavasti oled sama meelt. Soovin Sulle kena algavat jõuluaega ja palju kordaminekuid uuel aastal.
Jõulurahu soovides vana sõber
Erkki Piisang
P.S.
Loo on jälle kirja pannud
Urve Läänemets.
ÕpL
Mõte
Teadmisi ei akrediteerita, kuna nad ei pruugi olla valmis. Akrediteerida saab vastavust standardile, midagi sellist, mis on võimalikult ühemõtteline ja sellisena ka kontrollitav. Kuidas sa mõõdad elukestvat õppimist?
Kas pärandi suuruse või surmakuulutuste arvu järgi?
Tahtmata olla riukalik, arvan siiski, et õpetamine ühtaegu nii pärast kui ka väljaspool kooli ei allu hindamisel samadele kriteeriumidele nagu tunnikontroll. Tunnikontroll on piiratud klassiruumi, tunni teema ja äkilisusega. Elukestvas õppimises ei tea keegi kunagi väga kindlalt, mis teemal ja kus ruumis ta proovile pannakse. Isegi tund pole teada. Lihtsalt sulle esitatakse niisugune küsimus, millele sa ei saa enda huve kahjustamata vastata, et “seda meile koolis ei õpetatud”.
Sajad miljonid iseõppijad
Eelmise aastatuhande lõpul õppisin suhtlema mobiiltelefoni ja pangaautomaadiga. Läinud viimase ette esimest korda, ei söandanud ma võtta oma raha välja siiski ise. Seda tegi minu eest kaitsevägede praegune juhataja kindral Ants Laaneots. Pärast teda pole enam instruktorit vaja olnud. Alanud aastatuhandel õppisin töötama arvutil.
Kõigil kolmel juhul olen olnud iseõppija nagu sajad miljonid. Tunnistusi läbitud kursuste kohta meiesugustel pole, mõnesugune vilumus on. Tegelikult on meie õpetajateks mitte põhi- ja täiskohaga töötavad atesteeritud asjatundjad, vaid tehnoloogiline progress ja vajadus ellu jääda. Just selles mõttes olemegi sunnitud õppima.
Avarii tekib seal, kus oled õppinud õigesti, kuid pead käituma valesti. Ühel keskhommikul paluti mul kirjutada ainekaart. Oma distsipliini suhtes õppejõud sellist “dokumenti” ei vaja, seda nõuab vaid kõrghariduse bürokraatia. Mitte ükski bürokraatia ei nõua aga kinnitust selle kohta, kuidas panna ainesse oma hing. Oma hea kirg. Bürokraatia ei oskagi seda nõuda.
Oleme väga kiiresti, vaevalt poole inimpõlve kestes, ära õppinud bürokraatia kasulikkuse, ent jätnud laokile kasvatuse ideaalsuse. Ideaalis peab inimene olema võimalikult tark kogu aeg, ilma pausideta. Tegelikkuses käib see talle selgesti üle jõu. Täiskasvanupedagoogika mõte seisneb minu arvates just selles, et tõsta tegelikkus ideaalile lähemale. Mitte üle rinna ega pea, vaid et neid kohti, kus inimese mõistus saab otsa, oleks vähem.
Kadunud põlvkond
Praktiliselt otsiksin ma iga erakonna programmist ja üksiklubadustest seda, kuidas nad kavatsevad realiseerida põhimõtet “meil peab iga inimene olema arvel” olukorras, kus kasvab vanade inimeste osakaal, st peale hakkavad jääma need, kes on õpetamise suhtes alati ettevaatlikumad – nagu ka ebakindlamad. Kuidas õpetada inimest, kes tundub olevat liiast?
Olen kohanud kogu elu Eestis elavat pensionieelset venelast, kes tunnistas, et
temagi kuulub uude kadunud põlvkonda. Ta ei ole ainus, taolisi on eestlastegi
keskel. Leib tal on, rahulolu puudub. Mida talle õpetada ja kes seda teeb?
Lühemalt sõnastades: põhimõte “meil peab iga inimene olema arvel” saab kehtida
sõjaväes ja laevas, aga terves riigis pole see jõukohane isegi mitte diktatuuri
korral. See ei tähenda, nagu oleks põhimõte iseenesest väär. Ei ole, kuid selle
rakendamiseks tuleb teha eraldi tööd. Kuidas?
Meil on küllalt inimesi, kes tunnevad end nagu 60aastane Ants Eskola: “Nii jäingi Noorsooteatrisse oma vanadust ootama. Õieti ta oligi juba käes.” See võib olla nukker tunne, mis on arvatavasti seda haavavam, mida rohkem ta jääb inimese sisse. Selliseid haavu võiks olla vähem ja need võiksid olla kergemini ravitavad, kui riigipedagoogika oleks märksa diferentseeritum.
Usaldusväärseim on kindel baas
Riigipedagoogika on iseseisva inimese kasvatamine võimusüsteemis, mida ta koos teistega jagab. Niisiis peab riigipedagoogika tegelema näiteks küsimusega, kuidas kasvab keskklass ja mismoodi see mõjutab teisi klasse. Õpetaja argitöös liiaks metafüüsiline küsimus, riigi tuleviku suhtes sugugi mitte.
Enne ainekaardi esitamist – kirjutasin selle maha eksperimentaalse füüsika ainekaardilt – tuli meil õppetooli vastutava hoidjaga jutuks, mida teha gümnaasiumi lõpetanud kutsikatega. Vastasin, et põhiline ja usalduväärseim on kindel baas, vundament. Jah, ent sedagi oleme sunnitud õppima. Iseenesest on meil ainult looduslik graniit.
Peeter Olesk
ÕpL
Kirjakast
Ratastooliga Toompeale
Puuetega inimeste toetusi suurendati viimati 2001. aastal, muudatusi selles vallas pole tuleval aastal plaanis.
Ilmnes, et ka tuleva aasta riigieelarvesse ei suvatseta panna sentigi, parandamaks natukenegi meie hiilgava majandusarenguga euro-Eestis puuetega inimeste ainelist olukorda. Seda teada saades meenus järgmine kulunud, aga morbiidne lugu.
Kui sotsiaalsed pinged ühiskonnas kas riigijuhtidest olenemata põhjustel või just nimelt ministrite otsustuste-eelistuste tõttu järsult teravnevad, hakkab asjaomastes ringkondades levima vana kuuldus selle kohta, kuidas hooldusasutustes riigile tarbetuks peetavatest elushingedest vabaneda tavatsetakse: neile söödetavat magusat kollast piimasuppi ja päeva-paari pärast pole enam neid ega nendest tulenevaid probleeme...
Puuetega inimesi on kokku vähemasti 117 000. Sügava puudega inimese igakuine toetusraha on vaid 640 krooni, raske puudega inimesel 420 ja keskmise puudega invaliidil 200 krooni. Siin on jäetud arvestamata tarbijahinnaindeksi muutumine nende aastate vältel, mistõttu 640 kroonist on praeguseks järele jäänud vaid 510, 420 kroonist 330 ning 200 kroonist napilt 150 krooni.
Kui puuetega inimeste organisatsioonidele sai teatavaks, et järgmise aasta riigieelarve menetlemisel on loodetud viieprotsendiseks toetuse tõusuks vajalik 61 miljonit krooni eelarveprojektist ikkagi välja võetud, tabas neid sügav pettumus. Kuigi kõnealune napp toetusraha pole puuetega inimeste ainuke elatusallikas, oleks oodatud lisaraha siiski hädavajalik nii liikumispuudest tulenevate lisatranspordikulude kui ka tehniliste vahendite soetamise jpm katteks. Sotsiaalminister Jaak Aab on pidanud võimalikuks eraldada sotsiaalministeeriumi vahenditest vaid 5 miljonit krooni abivahenditele mõeldava summa suurendamiseks.
Kuigi puudega inimeste elujärje hädapärasekski parandamiseks (õigemini: 2001. aasta turvalisuse taseme säilitamiseks) vajaliku 61 miljoni krooni jätmine 2007. aasta riigieelarvesse on olnud koalitsiooninõukogus mitmel korral kõne all, on nii peaminister Andrus Ansip kui ka sotsiaalminister Jaak Aab puuetega inimesi juba tuleval aastal eelarve kaudu selle summaga toetamast loobunud, viidates võimalusele lisada invaliididele toetusraha alles 2008. aastast alates.
Ministeeriumi ametnikud eesotsas ministriga viitavad sellega seoses, et puuetega inimeste tööhõivet kavatsetakse märgatavalt suurendada, parandades ühtlasi nende rehabiliteerimisvõimalusi. Nendest meetmetest justkui jätkukski puudega inimeste vajaduste katmiseks.
Töötavaid puuetega inimesi on praegu napilt 10% nende koguarvust ja vaevalt selle protsendi suurendamine mõne pügala võrra invaliidide üldist olukorda märgatavalt parandab. Mis aga rehabiliteerimisse puutub, siis turguta täispimedat või jalutut kui kaua tahes, nägijaks ega kõrgushüppajaks ta nagunii ei saa...
Juhtimaks tähelepanu vajadusele puuetega inimesi tuleva aasta riigieelarves ikkagi toetada, saatis riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Mai Treial peaministrile esmaspäeval märgukirja. Loodetavasti juhib see nii A. Ansipit kui ka J. Aabi lähemale puuetega inimestele eluliselt vajaliku 61 miljoni krooni eraldamisele riigieelarve kaudu.
Ants Tamme,
ajalehe Videvik peatoimetaja
Kahemeestest
Tänaseni räägitakse koolis “kahtede” parandamisest küll murrujoonega, küll murrujooneta. Kuidas jäävad need “kahed” ja “ühed” (ehk ka “nullid”) siiski parandamata ja satuvad õpilase tunnistusele? Küllap kipub (teadmiste) kontrollimine veerandi lõpupoole jääma ning et neid “ühtesid-kahtesid” võib õpilasel tulla mitmes aines, osutub õpilasel ja õpetajal lihtsalt võimatuks suhelda.
Mäletan, et kui stagnaajal pani õpetaja õpilasele veerandiks “kahe”, tuli tal
kohe teha individuaalne järeleaitamisplaan. Kehtis nõue, et tunnis peab kõik
selgeks saama, tunnis harjutati ja kinnistati materjali ning korrati enne
kontrolltööd. Kas praegu takistavad materjali omandamist koolis ülepaisutatud
programmid, kus õpetatakse liiga palju ja ebaolulist?
11. novembri Õpetajate Lehe arvamusküljelt lugesin Gustav Halleri artiklit “Koolielu eesmärk”, kus autor kirjutab, et “probleem on töös ja vastutuses. Inimene on nii laisk, kui tal olla lastakse, või pisut laisem. Aga pane ta tööle ja sa näed, et tast saabki inimene, võib-olla isegi suure algustähega”. Aga kui ongi nii? Varuge vaid tahtmist, kannatust, aega, ja tööle!
Liidia Pettai,
ÜPUIlane
ÕpL
Kui mina olin veel väikene mees
Marika Tuus: kõik lapsepõlverõivad, mantlid ja muhvid kaasa arvatud, olid ema enda õmmeldud.
Ideaalkodu Nõmmel
Värske lillehernelõhn on mul praeguseni meeltes. Just nii ma suvehommikuti oma lapsepõlvekodus Tallinnas Nõmmel ärkasin. Läikima löödud peeglilaud ja kirju lillekimp. Suures toas neiusilmad, karikakrad ja floksid, kõik koduõuest. Isa oli tööle läinud Tallinna inventariseerimisbüroosse, vend Heimar oli õues ja ema muidugi köögis. Meil vist oligi see ideaalperekond. Vanemad elasid lastele ja kodule. Ei olnud sellist nädalavahetust, kus laual poleks olnud omaküpsetatud saiad, suured ja väikesed pirukad, koogid. Hiljem, kui ema juba kiirabis tööl käis, tegin taigna ise valmis ja õhtul läks küpsetamiseks.
Isa luges tehnika- ja teadusajakirju, oli kuldsete kätega mees. Ehitas valmis suure grammofoniga raadio. Riiulid, ülimoodsad kapid – kõik olid isa tehtud. Keldriluuk avanes automaatselt jalaga nupule vajutades, õues oli ilus suvemaja, kus sai ka magatud. Ja kiik ning bassein. Tavatelefone polnud siis veel kellelgi, aga isa tegi majadevahelise lastetelefoni, saime sõbrannadega rääkida. Meie isalt oleks ka tänapäeva fotograafidel palju õppida olnud. Televiisor oli meie peres enne teisi. Ja muidugi Soome antenn. Eurovisiooni lauluvõistlust tulid naabrid meile vaatama. Mäletan võidulaulu “Ei ole ma veel selles eas”. Jäin ema sülle magama.
Ema õmbles mulle ja vennale kõik riided, sussidest mantlite ja muhvideni. Hiljem koolilõpukleidid. Kudus tervele perele kampsunid ja kindad.
Paar päeva enne jõule toodi Nõmme turult kuusk. Maalt saadeti soolikaid ja verd ning vorstid tehti ise. Ema muudkui puupulgaga toppis head pekist tanguputru ja mina sidusin vorstidele nöörid vahele, et tuleksid ilusad jupid. Ja piparkooke tehti ikka suur ämbritäis. Maalt toodud kirsisiirupist, head krõbedad olid. Piparkoogivormid olid meil eestiaegsed, imelise pildiga plekist karbi sees. Ja igal jõuluhommikul tehti veel maitsvaid liivaküpsiseid. Minu käsivars jäi veel aastateks liiga lühikeseks, et pannilaiust küpsist vastu võtta. Pärast küpsetamist lõigati need õige pikkusega tükikesteks. Sülti tehti ikka nii palju, et terve keldripõrand täis sai. Maksapasteeti õppisin just siis tegema. Paned sidrunit, võid, pipart, suhkrut, sortsu brändit juurde, küll ta siis tuleb.
Pioneer ega komsomol pole me Heimariga kumbki olnud, aga meiesuguseid oli vähe. Siis tehti ju nii, et paralleelklasside mittepioneerid pandi kokku ja meie pidime õppima, samal ajal kui kaelarätikuga lapsed õues lumememme tegid. Aga kui ma oktoobrilapseks mineku soovist kodus rääkisin, ütles ema, et siis saab su isaks Lenin, ja seda ma ei tahtnud.
Suviti olime Heimariga paar nädalat Otepääl vanaema ja tädi juures. Käisime Pühajärves suplemas ja kinos, vanaemaga surnuaias ja kirikus. Kui siga tapeti, viidi mind kaugele metsa, aga ma ikka kuulsin. Heimar käis poistega kaasas, aga kala ja vähki püüda talle ei meeldinud.
Esimesest klassist mäletan, kuidas venna tuli mulle ikka vahetunnil allakorrusele saia tooma. Kui juba suuremaks sain ja me eri vahetustega koolis käisime, oli põnev koju tulla. Heimar oli raadiost NORD mõne hea loo peale saanud ja mängis mulle ette. Muusikat oli me kodu täis. Tihti pandi valjuhääldajad õuegi, nii et kogu tänav kajas. Ja külalisi käis meil palju, ikka nii, et lauad lookas. Meie, lapsed, tegime siis eeskava. Kooli näiteringis käisin aastaid. Olime nii “kuulsad”, et esinesime korduvalt ka televisioonis. Siis olid veel otsesaated. Eks sealt ka mu esimene kõrgharidus näitejuhtimise alal ja hiljem armastus televisiooni vastu.
Marika Tuus
ÕpL
Juurtega või juurteta rahvas
Iga rahvast ja rahvust seob mingi kultuuripärand, mis talle sügavama identiteedi annab. Selleks on ennekõike just vaimne pärand, millega aineline pärand on seotud.
Seoses taas puhkenud aruteluga religiooniõpetuse koolidesse viimise vajalikkusest, võiksime mõelda – tegelikult lausa peaksime mõtlema – Eesti põliskultuurile.
Identiteet on põliskultuur
Rahva, eriti väikerahva olemasolu ja kestmise peamine võti on teadlikkus oma juurtest ja rahvuskultuurist, sh usundi(te)st. Kui see teadmine ja pärand katkeb, vajub unustusehõlma, hääbub, võime end rahvana lugeda olematusse suundujaks.
Vaimset kultuurilist identiteeti ei saa asendada mingisugune aineline kultuur. Eriti, kui see on ühesugune väga laias areaalis. Näiteks kogu Euroopas. Kui see muutub enesemääratluse peamiseks aluseks, siis hävime põlisrahvastena ning moodustame uue – euroopa rahva. See oleks analoog tänapäeva ameeriklastele, kanadalastele, mehhiklastele, brasiillastele jts uusrahvastele, kel puudub selge etniline identiteet.
Samas suunas juhib meid kristlik religioon, mis ei ole eesti rahva ja Eesti põline traditsioon, vaid uuemaaegne importusund. Ka see tasalülitab põlisrahvaste kultuurilise identiteedi. Seda märkame ka teiste põlisrahvaste juures, olgu nendeks meie endi soome-ugri sugulasrahvad või mis tahes mandri põlisrahvad oma iidsete pärimuste ja tõekspidamistega. Neid on sajandite vältel lämmatanud suuremate vallutajarahvaste teostatud genotsiid ja kolonisatsioon, suured maailmausundid ning lõpuks globaliseeruv rahaühiskond. Eestiski on kõik need vaimse lämmatamise etapid selgelt märgatavad ja dokumenteeritud.
Põlistraditsioonid elavad veel
Kust saaksime eestlastena aimu oma põliskultuuri kohta¥ On ju vanu kirjalikke allikaid vähevõitu ning ka suulist pärandit (millest vanim on regivärsiline rahvalaul) hakati üles tähendama alles üsna hilisel ajal. Olemasoleva napigi pärandi puhul on selgelt märgatav maailma tajumise ja mõtestamise sarnasus kõigi teiste põliskultuuridega üle kogu maailma.
Ometi ei ole see arhailine primitiivne kultuuripärand, vaid täisjõuline arenenud kultuur. Iseasi on, et võõrvallutuste ja ümberusustamise püüete tõttu on elav side meie vanema kultuuripärandiga kas üsna nõrk või koguni katkenud.
Ometi ei ole muistsed arusaamad ja muistne maailmapilt lõplikult hävinud. Alles on veel muistsed pühakohadki, nagu pühad hiied, allikad, kivid jm looduslikud kohad ja objektid, mis kannavad teavet juba pelgalt oma olemasoluga. Kes on maailma põlisrahvaste pärandiga veidigi kursis, see adub kindlasti, milline sarnasus on nende vahel, ning tundes mõnda neist, võime mitmeid järeldusi teha teistegi kohta, eriti lähedases piirkonnas.
Eesti rahva põlistraditsioonide kohta saame teavet, uurides sugulasrahvaid, kellest kõige enam on põliseid traditsioone ja uskumusi säilitanud vast Lääne-Siberi handid ja mansid. Aga samuti tutvudes nende rahvaste traditsioonide ja arusaamadega, kes on oma juurtega tunduvalt enam seotud kui meie, näiteks mitmed indiaanirahvad ja inuitid. Veel on meil selleks unikaalne võimalus. Veel ei ole suured maailmausundid ja moodne rahaühiskond hävitanud kõike põliselt olulist. Aga oma juurte ja pärandi taas tundmaõppimiseks on paljuski juba viimane aeg.
Üheks kõige selgemal kujul säilinud looduslikuks märgiks põliskultuurist on meie hiied ja hiiekohad. Viimastel aastatel on mitmes diskussioonis kesksele kohale kerkinud nende kaitsmise, säilitamise ja kordategemise vajadus. Sellega on kaasnenud hiite kaitsjate väljaastumised vahetult ohustatud pühapaikade kaitseks.
Hiite uurija Ahto Kaasik on kirjutanud: “Hiis täitis õige erinevaid ülesandeid, ta oli midagi enamat kui kooskäimis- või tantsukoht, vallamaja, haigla, kalmistu, kirik, kohtumaja, kindlus või ohvrikoht. Tema jaoks puudub tänapäeval kohane võrdlus.”
Hiied olid rahvale kõige olulisemad kooskäimis- ja pühakohad. A. Kaasik: “Hiit peeti pühaks tähenduses, et ta kaitseb, toob õnne ja aitab maarahvast hädades. Hiis oli puutumatu. Tema või isegi ta jäänuki ümber tehti tara, et hoida eemal loomi.”
Hiiepuud ja hiiekivid
Kõige enam on hiis tuntud puudesaluna. Selles võivad kasvada kodumaa erinevad puuliigid. Kõige tuntumad ja võimsamad on tammikud. Kuid näiteks Hiiumaa Pühalepa hiie nimetuski ütleb, et seal oli peamiseks hiiepuuks must lepp ehk sanglepp. Paljudes hiites oli hiiekivid, mida tihti kasutati ohvrikividena. Ent hiiekivideks on tihti ka suured rändrahnud. Tihti asusid hiites või nende läheduses pühad (ohvri)allikad. Pärimusi on ka hiites asunud kujudest, nõupidamis- ja tantsuplatsidest. Viimased olid muidugi mõeldud rituaalsete tantsude jaoks. Tuntud on mõiste ‘hiietantsijad’. Hiis oli ka kohtupidamiskoht. Näiteks asub Purtse hiiemäel Kohtunike küngas seitsme istmekühmuga. Mitmetes hiites on tehtud põletusmatuseid ja muldasängitamisi. Sageli paiknesid hiites hiiesaunad ja hiieaidad. A. Kaasik: “Hõimlaste sarnaseid ehitisi silmas pidades võib arvata, et hiiesaunas pesti enne suuremaid-tähtsamaid urjamisi ja palveid ning hiieaidas hoiti pühi esemeid ja ehk ka urjamisel kogutud vara.” Olemas on veel hiieküüne, -keldreid, -sildu, -kaeve jm.
Hiied olid eesti rahva kõige olulisemad pühapaigad. Seetõttu polnud juhus, et 13. sajandist Eestisse sisse tungiv ristiusukirik püüdis kirikuhooneid rajada just muistsetesse hiiekohtadesse (näit Kuusalu kirik Harjumaal, Pühalepa kirik Hiiumaal jpt).
Tänapäeval ohustavad hiisi kõikvõimalikud metsalangetus- ja ehitustööd. Sageli langetatakse ja kahjustatakse hiisi teadmatusest, mõnikord aga ka teadlikult materiaalse kasusaamise ajendil. Seetõttu vajavad hiied senisest tõhusamat kaitset ja hooldamist, on ju paljud neist seni looduskaitse alla võtmata.
Allkirjad Eesti hiite kaitseks
Eestis tegutseb lisaks akadeemilistele uurijatele kodanikeühendusi, kes on põliskultuuri uurimise – ja erinevalt akadeemikuist ka taaselustamise –võtnud südameasjaks. Üks tuntuim on Maavalla Koda (vt internetist http://www.maavald.ee/), mida juhivad Ahto Kaasik ja Auli Kytt.
Maavalla Koda koostas hiljuti pöördumise looduslike pühapaikade kaitseks, mis on kavas esitada neile, kelle käes on otsustusvõim. Iga oma juurtest, rahvuskultuurist ja põlistest traditsioonidest hooliv inimene saab üleskutsele oma toetusallkirja anda internetiaadressil http://www.maavald.ee/hiied/. Omalt poolt kutsun üles seda aktiivselt tegema! Lõppkokkuvõttes on meie saatus rahvana ikkagi meie endi kätes. Hiite kaitse on üks osa sellest.
Koolides on meie põliskultuuri ja traditsioonide tutvustamisel keskne roll kultuuri-, aja- ja koduloo ning emakeele õpetajail. Nemad võiksid pöördumisele juhtida ka kolleegide ja õpilaste tähelepanu.
Jaanus Betlem,
õpetaja
ÕpL
Tark õpib möödanikust, rumal jääbki rumalaks!
Mõni lihtsameelne usub, et Eestis juhivad riiki valitsus, president ja riigikogu. Ei, Eestis juhivad riiki poliitikuid rahastavad ärimehed, keda ei huvita alkoholimüügi piiramine.
Esimene Eesti karskusselts loodi 1889. aastal Toris ja see kandis paljutõotavat nime Täht. Juba järgmisel aastal loodi karskusseltsid Kolga-Jaanis, Kaarlis, Otepääl, Pärnus, Narvas, Tõstamaal ja Heimtalis, 1891. a tekkis juurde veel kümme uut karskusseltsi. Karskusalase selgitustöö kõrval loodi orkestreid ning laulu- ja näiteringe, asutati raamatukogusid, korraldati pidusid ja spordiüritusi ning peeti silmaringi laiendavaid ettekandeid.
Karskusliikumine arenes jõudsalt ka ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, kus aukohale tõusis missioonitunne oma rahvuse püsimajäämise ees –tema elujõu säilitamine ja tõstmine. Nõukogude aastatel asendus see lausjoomisega ja sellega paistab silma ka tänapäeva taasiseseisvunud Eesti.
1985. a alustati N Liidus aktiivset võitlust joomarluse vastu. Selleks oli ka viimane aeg, sest vägijookide hulk oli tõusnud 33,5%ni kõigi toidukaupade läbimüügist. 1984. a ületas alkohoolsete jookide müük absoluutsesse alkoholi ümberarvutatult Eestis 11 liitrit elaniku kohta. Katastroofilise ulatuse saavutasid kuritegevus, tööõnnetused ja autoavariid. Raskete kuritegude (tapmine, rasked kehavigastused, vägistamine, röövkallaletung) sooritajatest oli 75–80% alkoholijoobes.
Tulemused ületasid ootused
Paljud vaatavad 1985. a alustatud liikumisele kui ebaõnnestunud üritusele. Kuid tegelikult ületasid tulemused kõik ootused. Kahe aastaga (1985–1986) vähenes alkoholismimürgituste arv 35% ja reanimatsiooniosakonna abi vajajate arv 46% võrra.
Tartu vabariikliku psühhoneuroloogiahaigla andmetel oli kuriteo sooritamisel kuni 20aastastest noorukitest 1984. a purjus 34%, 1985. aastal 10% ja 1986. a vaid 8%. Kogu N Liidus suri aastail 1985–1987 keskmiselt 200 000 inimest vähem kui aastal 1984. Raske on kokku lugeda nende tänulike naiste kirju, kelle mehed olid sunnitud oluliselt piirama joomist ja koduvägivalda. Suleti viinamüügipunktid koolide ja lasteasutuste lähikonnas, vähenes alkoholimüük alaealistele.
Samas näitas Eestis tehtud küsitlus, et ligikaudu kolmandik elanikkonnast luges joomarluse vastu ette võetud piiranguid põhjendamatuteks. Meeste alkoholipruukimist töökohal pidas lubatavaks 59% meestest ja 40% naistest. Alkoholi väljatõrjumist ühiskonnast pooldas vaid 8% küsitletuist.
Selles olukorras ei pidanud karskusühingu juhatus kõige olulisemaks mitte keelamist, vaid alternatiivide pakkumist, aktiivse ja terve eluhoiaku kujundamist. 1986. a suvel toimus Pirital karskusühingu algatusel Eesti esimene paarisvõrkpalli võistlus ja karskusühingu algorganisatsioonide vahelise võistlusena ka Eesti esimene rahvatriatlon. Soojalt võeti vastu perespordipäevad. Toimus Haapsalu ja Rapla rajooni vaheline 100 x 1000 m teatejooks, Valga maanteejooks jpt. 1986. a asus karskusühing korraldama ristsõnade lahendamise võistlusi. Laia kõlapinna leidsid alkoholivastaste följetonide, fotode ja karikatuuride võistlused. Suurürituseks kujunes 1986. aoktoobris läbiviidud karskuspropagandakuu. Küllap oleks tehtust mõndagi õppida ka praegustel karskusliikumise edendajatel ja riigijuhtidel.
Aeg olukorda muuta
Eestit juhivad poliitikuid rahastavad ärimehed, keda ei huvita alkoholimüügi
piiramine. Muidu ei võetaks vastu joomist soodustavaid seadusi ja otsuseid. Ehk
on käes aeg olukorda muuta?
Kõik see, mis Gorbatðovi nn juunirevolutsiooni käigus ette võeti, ei vääri loomulikult järgimist. Kuid selles oli ka palju positiivset, mille ülevõtmine aitaks Eesti elu edendada ja hääbuva rahva elujõudu tõsta.
Anto Raukas,
Vabariikliku Karskusühingu juhatuse esimees aastail
1985–1988
ÕpL
Hilinenult
klassi-
täitumuse
piirnormist
Seadusloome jaoks on minuargumentatsioon juba hiljaks jäänud, aga õpetaja igapäevatööks ehk kasulik.
Väikeste gruppide teooria väidab, et kuulajate-õppijate tähelepanu (keskendumisvõime) on grupi suurusest sõltuvalt parim kuni 12liikmelises grupis. Siis tunneb kuulaja (õpilane), et rääkija (õpetaja) räägib temaga ja teised kuulavad pealt. Grupi selline maksimumsuurus on seega sobilik grupitööks, mis eeldab kuulajatepoolset aktiivset sekkumist.
Kui kuulajaskond moodustub kahest väikesest grupist (kuni 24 inimest), tunneb kuulaja (õpilane), et õpetaja räägib tema naabriga ja tema kuulab pealt. Kui kuulajate arv on üle 24, tekib “raadio efekt” – õpetaja räägib kõigiga või kellegagi ja keegi ikka kuulab, minule piisab kuulmisest.
Väidetavalt on just 24 (ma ei tea miks) see ülempiir, kus kuulaja muutub enda jaoks anonüümseks, minetab isikustatud suhte suhtlemisel ning asendab aktiivsuse kuulamisel passiivse kuulmisega.
Küllap on see igale õpetajale tuttav fenomen ja siis süüdistame õpilast: “Miks sa ei kuula!” Aga õpetaja ise peaks ju sel juhul käituma “nii, nagu peab”. Ometi on minu kogemus selline, et ka õpetaja ise minetab suures grupis personifitseeritud käitumise ega erine õpilasest karvavõrdki.
Kui mul tuleb pidada loeng (ilm-selt rahapuudusest, mitte lektori populaarsusest tingitud) “kasvatusmiitingul”, kus auditooriumiks on 40–50 õpetajat, tulevad nad – vahel tundub, et pooled neist – koolitusele, kaasas pakk vihikuid, mida parandada, ja koolivaheajal kaasas klassipäevik, millesse uue õppeveerandi nimekirju kribib kirjutada. Väikeses grupis pole ma seda kordagi märganud. Aga suures grupis teevad nad seda avalikult ja piinlikkust tundmata. Ise ütlevad: “Ma ju poole kõrvaga ikka kuulan.” Ma isegi usun seda ja pean siis mingi haaravama looga nad aktiivselt kirjutamisjärjelt kuulamisjärjele tooma.
Sellega ei taha ma teha etteheiteid õpetajatele. (Ise võtan ka suurtele konverentsidele lõpetamist vajava kirjatöö kaasa – ei tea ju ette, kas kõik esinejad ja iga teema mulle huvi peaks pakkuma, mõnele teisele kindlasti.)
Püüan seletada fenomeni: laps pole veel autodidaktiks välja kujunenud ja aktiivse õppimise-õpetamise mikrokliima on väike grupp, mis aitab õpilasel endal isikustatud suhte kaudu õpetajaga püsida teemas, isegi siis, kui muud asjad tähelepanu eemale kisuvad ning tahtejõud kah just kiita pole.
Tõnu Ots
ÕpL
Millest mõtleb vene kooli eesti keele õpetaja?
Olen seitse aastat juhtinud Kohtla-Järve kümne vene kooli eesti keele õpetajate ainesektsiooni ja eesti keele alast metoodilist tööd linnas, seetõttu võin väita, et tunnen päris põhjalikult koole, õpetajaid ja eesti keele õpetamise olukorda meie piirkonnas. Eesti Keele Kui Teise Keele Õpetajate Liidu aastapäevakonverentsiks valmistudes palusin kolleegidel panna kirja oma mõtteid kooli, õppimise ja õpetamise kohta. Neid, lisaks oma tähelepanekutele, tahangi jagada.
Tundub, et suures eesti keele äraõpetamise soovis, vaimustuses ja kohati võib-olla isegi hulluses oleme unustanud inimesed, kes seda ellu viivad, st õpetajad ja ka need, kelle heaks me enda arvates seda teeme. Usume tõemeeli, et ajame head ja vajalikku asja, püüame siin elavatel venelastel aidata elus toime tulla ja nende konkurentsivõimet tõsta, õpetades neile palehigis eesti keelt või vähemalt üritades seda teha. Ja kuna meil ei ole see kümne aastaga õnnestunud, mõtleme välja üha uusi imerelvi.
Nüüd on keegi kabinetivaikuses avastanud, et aeg on juba nii kaugel, et 9. klassis võiks teha kesktaseme eksami. Võib-olla oskavad Tartus, Pärnus või Viljandis tõesti kõik venelased juba kooli tulles eesti keelt ja sel juhul jääb mul üle ainult oma sealseid kolleege kadestada.
Kesktase põhikoolis?
Mina ei räägi õpilastest, kes oskavad eesti keelt lapsepõlvest, kodust, lasteaiast, hoovist või veel kuskilt mujalt või kelle kodune keel see on, sest meil selliseid ei ole. 14 tööaasta jooksul vene koolis on mul olnud ainult üks õpilane, kes oli lapsepõlves maal vanaema juures eesti keele omandanud, kuid kelle kodune keel oli siiski vene keel. Ma räägin õpilastest, kes tund tunni järel õpivad eesti keelt ainult tunnis ja kellel mujal elus pole seda vaja läinud. Räägin õpilastest, kes ei ole käinud keelekursusel, keelelaagris ega eesti peres, sest neil lihtsalt ei ole selleks võimalust. Räägin õpilastest, kelle puhul ei saa eeldada, et ta sõna, mida eesti keele õpikutes seni ei ole esinenud, juba kusagilt mujalt teab, vaid talle tuleb kõik sõnad alles selgeks õpetada. Räägin õpilastest, kes püüdlikult õpivad ära iga uue sõna ning kes tõsist vaeva nähes õpivad seda keelt mõistma ja kasutama.
Kõige tublimad, motiveeritumad ja hoolsamad neist jõuavad ränka tööd tehes gümnaasiumi lõpuks oma keeleoskuses tõelisele kesktasemele. See on võõrkeeleoskuse küllalt kõrge tase, millega ei ole probleemi ülikoolis eesti keeles õppida. Kahjuks ei jõua nii kaugele kõik. Edu sõltub paljude tegurite koosmõjust, kus olulised on inimese keele- ja üldine andekus. Ma ei pea end kõige viletsamaks keeleõpetajaks, aga mul on olnud õpilasi, kelle pärast pean punastama, kui neilt küsitakse, kes oli nende eesti keele õpetaja. Ometi olen neid õpetanud täpselt sama kohusetundlikult nagu neid, kes esinevad edukalt üleriigilisel olümpiaadil või teevad 12. klassis ära kõrgtaseme eksami.
15 viimase aasta jooksul, kui olen õpetanud eesti keelt võõrkeelena nii lastele kui ka täiskasvanutele, olen kohanud inimesi, kelle jaoks on isegi algtaseme saavutamine tõeline pingutus. Õnneks on neid üksikud, algtase on enamikule siiski saavutatav. Kesktasemega tekivad paljudel probleemid, sest iga inimene lihtsalt ei suuda ületada piiri, mis teda võõras keeles vabalt suhtlemisest lahutab. Ta ei hakka kunagi üheski võõrkeeles seda tegema, rääkimata võõrkeele valdamisest, st kõrgtasemest.
Miks ei mõtle need, kes enda arvates tarku otsuseid vastu võtavad, mitmes võõrkeeles nad ise 9. klassi lõpus vabalt suhtlesid. Mitut võõrkeelt nad gümnaasiumi lõpetades heal tasemel oskasid? Mitu kirjandusteost on nad elu jooksul originaalkeeles läbi lugenud? Kui püüaksime end kas või mõnikord teiste inimeste olukorda panna, mõistaksime neid paremini, aga meil ei tule pähegi seda teha. Minu vene keele oskus on kindlasti tugeval kesktasemel, aga ma ei kujuta ette matemaatika või mõne muu aine õppimist selles keeles, samuti ei ole ma ühtegi romaani vene keeles läbi lugenud. Ma pole suutnud seda teha.
Miks siis panna eesti keele õpetajad olukorda, kus nad peavad kõik oma õpilased juba põhikooli lõpus nii kõrge tasemega eksamile viima? Mitte ühegi teise aine õpetajalt ei nõuta nii palju. Tundub, et üsna varsti on eesti keele eksam ainus totaalne eksam, isegi emakeeleeksamit ei pea kõik tegema.
Ausus näib olevat karistatav
Eesti keele õpetaja ei saa juba praegu gümnaasiumis ühelegi õpilasele öelda seda, mida kuulen igal aastal ütlevat teiste ainete õpetajaid, kui nad saavad teada, et õpilane kavatseb nende aine riigieksamiks valida: “Ei, sina küll seda eksamit ei tee, sa ei tee seda ära, ma ei luba sul seda valida!” Veel direktori kabinetis riigieksameid kinnitades veendakse õpilane ümber, sest eksamitulemused on iga kooli jaoks tähtsad, eriti aga vene koolide jaoks, kes elavad pidevas sulgemishirmus. Iga koolijuht nõuab õpetajatelt kõrgeid tulemusi, sest vene koolide vahel valitseb tihe konkurents, õpetajad ja ained pannakse tulemuste põhjal pingeritta koolis ja linnas, koolid omakorda kõigepealt linnas, siis maakonnas ja lõpuks riigis.
Ükski õpetaja ei taha olla oma ametis halb. Ja kui ta tunneb, et ei suuda nõudmisi täita, hakkab ta olukorrast väljapääsu otsima, sest eksam tuleb igal juhul ära teha. Tean õpetajaid, kes on keele õpetamisest loobunud ja välja mõelnud hoopis süsteemi, kuidas keelt vajalikul tasemel oskamata eksamil vajalikud punktid koguda. Loomulikult näitab see ka meie testide nõrkust, kui neid on võimalik äraarvamismängu mängides või mõnele märksõnale toetudes lahendada. Aga millegipärast muutub meil ka kõige parem algatus, mõte ja idee elus üsna tihti farsiks. Nii on keeletestidest, mis peaksid olema mõeldud keeloskuse mõõtmiseks, saanud põhiline keeleõppemeetod ja -vahend.
Saladus pole ka see, et käiku lähevad ebaausad võtted, eesmärk pühitseb abinõu. Vaevalt saab eksamipäev mööda, kui linnas hakkavad levima jutud, kuidas kuskil eksamit tehti: kus ütles õpetaja ette, kus kontrollisid õpilased omavahel kõik vastused ära, kus oli kokku lepitud märkide süsteem, mida ainult asjaosalised mõistsid ja mis jäi välisvaatlejale märkamatuks, kus toimus eksam pikas kitsas koridoris, kus read nii üksteise lähedal, et pole mingi kunst naabri pealt maha kirjutada, kus avati eksami eelõhtul eksamipakett, tehti eksamimaterjalidest koopiaid ning harjutati neid konsultatsioonil, rääkimata välisvaatlejast, kes lahkus eksami ajal ruumist sõnadega: “Tulen kümne minuti pärast tagasi, kasutage siis seda aega targasti!”
Nii et eksamikeskusel ei tasu sinisilmselt arvata, et kõikjal toimuvad eksamid rangelt juhendi järgi, ega imestada selle üle, miks riigieksamite maine on nii madal.
Kõige hullem on, et pärast viibutatakse sõrme ja tehakse häbi-häbi õpetajatele, kelle õpilased eksami ausalt sooritasid, aga kelle eksamitulemused ei olnud nii kõrged. Kui keegi arvab, et lati kõrgemale tõstmine olukorda parandab või õpetajad paremini tööle paneb, eksib ta rängalt. Asi läheb ainult hullemaks. Ja nii kaua, kui me ei suuda tagada eksamite läbiviimist kõigile võrdsetel alustel, ei tohiks inimestele kätte jagada kõrge keeleoskuse tunnistusi. Miks peaks koolis tehtav eksam üldse olema ühitatud tasemeeksamiga? Tasemeeksami sooritamine võiks olla igaühe isiklik asi.
Praegu teeb algtaseme eksamiga ühitatud koolieksami igal aastal umbes kolmandik 9. klassi lõpetajatest, mis näitab, et suurem osa õpetajatest ei lase oma õpilasi eksamile, kuna pole kindlad, et nood sellega hakkama saavad. Kolmandik, kes tasemeeksamit teeb, on tõenäoliselt kõige paremad õpilased, aga keskmine tulemus 66 punkti sajast ei ole just hiilgav, nagu pole seda ka riigieksami keskmine 64 punkti. Seega tuleks sügavalt järele mõelda, miks on tase niisugune, nagu see on.
Lisaks pole isegi praegu arutlusel olevas uues ainekavas jälgegi sellest, et selle sisu peaks tagama kesktasemele jõudmise.
Eestikeelne aineõpetus ei päästa
Ma ei usu, et päästerõngas on eestikeelne aineõpetus. Jutud sellest, et on tehtud tõsiseid ettevalmistusi üleminekuks osalisele eestikeelsele aineõpetusele, tunduvad naeruväärsena. Ei saa pidada tõsiseks ettevalmistuseks paari-kolme kogunemist õpetajatele, kes hakkavad eesti kirjandust sügisest eesti keeles õpetama, või mõnda koolijuhtide ümarlauda samal teemal. Ka võib öelda, et kirjandusõpetajate koolitus on alanud, aga näiteks mind esimesele koolituspäevale ei kutsutud, kuigi kool oli mu sinna juba kevadel registreerinud. Korralagedust, organiseerimatust ja vastutustundetust kohtab igal sammul.
Õpetajana, kes kolmandat aastat eesti kirjandust eesti keeles õpetab, võin öelda, et ma ei suuda oma õpilastele selles tunnis kirjandusest gümnaasiumi tasemel teadmisi anda ega nende keeleoskust oluliselt parandada. Loomulikult annab see õpilastele võõras keeles õppimise kogemuse ja mingi väikese võimaluse seda keelt väljaspool tundi kasutada, kuid seda vaid neile, kes on suutelised tunnis kaasa rääkima. Mõnel andekal õpilasel on aga piinlik rääkida kirjandusteosest ja oma mõtetest nii primitiivselt, nagu ta seda eesti keeles suudab.
Kui mina võin loota, et vene keele ja kirjanduse õpetaja täidab lüngad õpilaste kirjandusteadmistes, siis teiste õppeainete puhul seda võimalust pole. 7. klassi õpilane, kes õpib keelekümblusklassis matemaatikat eesti keeles ja sellest aru ei saa, on oma murega üksi. Iga pere lahendab tekkinud probleemi erinevalt. Ühed üritavad ise kodus lapsele matemaatikat õpetada, teised muretsevad koju venekeelsed matemaatikaõpikud, kolmandad otsivad koduõpetaja, kes lapsele vene keeles matemaatikat seletab. Aga lapsevanem ei pea oskama matemaatikat õpetada ja kõigil ei ole võimalik eratundide eest maksta.
Tulemus on, et suur osa vanematest, kes teavad, et koolis nende lastega eksperimenteeritakse ja keegi seal toimuva eest tegelikult ei vastuta, ei looda enam ammu kooli peale. Eesti lapsevanemana pole mulle kordagi pähe tulnud oma lastele nn repetiitoreid palgata, sest kui eestlane saadab lapse kooli, usub ta, et koolis tema last ka õpetatakse. Vene lapsevanem saadab lapse hommikul kooli, et too seal tunnid ära istuks, aga pärast kaheksandat tundi tormab laps kõigepealt inglise, siis eesti keele, seejärel matemaatika ja lõpuks emakeele tundi, kus ta ka midagi õpib.
Kõigest eelöeldust tulenevalt ei mõista ma hukka venelasi, kes küsivad: “Aga võib-olla on see Eesti riigi poliitika venelaste suhtes?” Kui võtame inimestelt valikuvabaduse, tuleb meil enda peale võtta ka vastutus tagajärgede eest, ja annaks jumal, et meil ei tuleks kunagi tunnistada, et oleme eksinud.
Lõpetuseks tahan kutsuda tõsiselt juurdlema neid, kes unetutel öödel enam üldse
uinuda ei saa, sest mõtted lähevad koolile ja peas keerleb küsimus, mida me küll
valesti teeme. Kas vale on see, mida me õpetame, kuidas me õpetame või miks me
õpetame?
Ulvi Vilumets,
Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumi eesti
keele õpetaja
Samal teemal
IRINA BIRJUKOVA,
TLÜ avatud ülikooli täiendõppekeskuse koolitusjuht:
“Meie täiendõppekeskuses on 2005. aastal käivitunud koolitusprojekti “Aineõpetus kakskeelses keskkonnas” raames kolmel kursusel õppinud kokku 180 õpetajat 25 Tallinna koolist, Loksa Vene Gümnaasiumist, Tapa Vene Gümnaasiumist ja Narva Paju Koolist. Nende hulgas on olnud klassiõpetajaid, matemaatika- ja bioloogiaõpetajaid, ka eesti filolooge.
Õppijate eesti keele oskus on olnud väga erinev, paljud on osanud eesti keelt ainult kesktasemel. Aga kõik nad püüavad suhelda eesti keeles ning saavad aru, et aine kas või osaliselt eesti keeles õpetamiseks ei piisa passiivsest keeleoskusest. Mõni üksik õpetaja on loobunud jätkamast, kuna tunneb, et on raske. Kokkuvõttes paraneb kursuse lõpuks nii mõnegi õpetaja keeleoskus. Ja mis kõige tähtsam – on näha, kuidas muutuvad hoiakud kakskeelse õpetuse suhtes. Õpetajad õpivad nägema selle positiivset külge ning hindama oma võimalikku panust olemasolevate probleemide lahendamisel.
Enamik saab aru, et üleminek osalisele eestikeelsele õppele vene koolis on vajalik. Kui lapsevanemal on valida eesti ja vene kooli vahel, kus tema laps eesti keelt korralikult selgeks ei saa, valib ta sageli eesti kooli, sest eesti keele oskaja valikud edasiõppimisel ja töö leidmisel on palju suuremad. Loomulikult saab tubli vene laps ka eesti koolis hakkama, aga on küllalt neid, kellele see üle jõu võib käia.
Koolituse käigus kujuneb hoiak, et soovi korral on võimalik õppida ka koos õpilastega. Käisin mullu tutvumas Läti kogemusega ja puutusin sealkokku vene rahvusest õpetajaga, kes on õpetanud oma ainet (geograafiat) juba seitse aastat läti keeles ning on kakskeelsete õpikute autor. Tema väitis, et just õpilastega koos õppides ta alustaski. Ja et alles nüüd sai ta aru, kui huvitav on olla geograafiaõpetaja. Loomulikult sõltub kahes keeles õpetamise edukus õpetaja keeleoskusest, aga veel enam tema kui õpetaja professionaalsetest oskustest. Võõras keeles loengut pidada on tõesti raske, aga väga edukalt saab kasutada näiteks mitmeid aktiivõppe meetodeid.
Õpilased on rõhutanud, et kui õppida kas või ainult ainealast terminoloogiat eesti keeles, on neil kõrgkoolis palju lihtsam hakkama saada.
Aineõpetajad vajavad abi, see on selge. Need aineõpetajad, keda toetasid nende eestlastest kolleegid ja kooli eesti keele õpetajad, said ka meil õppimise, lõputöö koostamise ja kaitsmisega märksa paremini hakkama kui need, kel seda tuge polnud.
Ma loodan, et ka eesti keele õpetajad saavad aru, et nendegi aine õpitulemused tõusevad, kui õpilased mõistavad, et seda keelt on neil igapäevaselt rohkem vaja.
Kooli maine kujundamiseks kakskeelsele aineõpetusele üleminekul tuleb aina rohkem pöörata tähelepanu koostööle, meeskondade loomisele koolis. Väga vajalik on ka ainealaste eesti keele kursuste korraldamine.
Mida kehvem on õpetaja keeleoskus, seda korrektsemad peavad olema tema õppematerjalid. Kurdetud on, et pole sobivaid õpikuid. Kui jääda ootama head õpikut, siis seda me ootama jäämegi. Õpikuautorina võin öelda, et ideaalset õpikut pole olemas. Kakskeelsed õpikud tulevad ainult siis, kui õpetajad ise neid kirjutama hakkavad. Ka Lätis töötasid kõik algul oma õppematerjalidega, nüüd on mõnedki neist üleriigiliselt kasutatavad.
Meie koolituse lõppemisel said õpetajad eestikeelset õppekirjandust Koolibri kirjastuselt. See oli suureks abiks lõputööde ettevalmistamisel ja kakskeelsete tundide läbiviimisel, samuti ainealase terminoloogia omandamisel.
Kõik koolituse käigus valminud õppematerjalid (sõnakaardid, töölehed, tunnikonspektid, tasemetööd jne) jagati õppijatele. Lõputöödena esitatud presentatsioonid ja teised õppematerjalid salvestati iga õppija jaoks CDle. Kõik väljatöötatud ja väljaostetud õppevahendid ning -materjalid antakse üle Tallinna Pae Gümnaasiumis tegutsevale metoodilisele keskusele, mille ülesanne on aidata vene õppekeelega koolide aineõpetajaid eestikeelsele õppele üleminekul.
Loomulikult on iga algus raske, aga kes ütles, et elu peab kerge olema. Jah, algul tuleb tõenäoliselt tunnid vaat et sõna-sõnalt ette valmistada – aga seda teeb ju alustades iga noor õpetaja. Kui tahame, et meie õpilastel oleks rohkem võimalusi edasiõppimiseks ja meil endal oleks mõne aasta pärast valitud erialal tööd, peame raskustega hakkama saama ja oskama näha positiivset.”
ÕpL
Et insenere jätkuks ka tulevikus
| Anu Mõttus |
|
|
Kas teie oskaksite konstrueerida ja valmis ehitada tuuleelektrijaama mudeli¥ Põhikooliõpilased igatahes oskavad – seda tõestasid kaks sügisese koolivaheaja päeva Tallinna Reaalkoolis.
Paar aastat tagasi jõudis Soome kaudu Eestisse inglane Kieth Davi, kes esindab organisatsiooni nimega Smallpeice Trust. Cosby D. P. Smallpeice oli iseõppijast insener ja leiutaja, kes asutas juba aastate eest omanimelise fondi eesmärgiga panna lapsi huvituma inseneritööst, mis Inglismaalgi pole tänapäeva noorte hulgas kuigi populaarne, aga ka laiemalt loodusteadustest, tehnoloogiast ja matemaatikast. Selleks korraldatakse peamiselt keskastme õpilastele suunatud kursusi, kus lapsed saavad meeskonnatööna konstrueerida ja ehitada valmis sildu, generaatoreid, tamme ja palju muud põnevat.
Ühel Smallpeice Trusti korraldatud kursusel Soomes käisid Kieth Davise kutsel ka viis eesti õpilast Tallinna Reaalkooli õpetaja Toomas Reimandi juhendamisel.
Praeguseks on Eestiski jõutud esimese päris oma kursuse korraldamiseni: oktoobris ehitasid Tallinna Reaalkooli, Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi, Tallinna Ühisgümnaasiumi ja Elva Gümnaasiumi õpilased Inglis-maal vastava koolituse saanud Reaalkooli õpetajate juhendamisel ja endise inseneri Dennis Perry valvsa silma all tuulegeneraatoreid. Meil kannab projekt küll pisut kohmakat nime “Tehnoloogiaõpetuskoolitus üldhariduskoolis” ning seda toetavad Euroopa Liidu tõukefondid ja Eesti Energia.
Mure järelkasvu pärast
Dennis Perry on teinud Smallpeice Trustiga koostööd juba aastaid. Nii nagu paljud teisedki pensioniikka jõudnud endised insenerid, pole temagi organisatsiooni palgatöötaja, vaid vabatahtlik abimees (inspektor), kes on hakanud noori juhendama. Trustis on samas ka umbkaudu 15 täiskohaga palgatöötajat, kes tegelevad fondi haldamise ja kursuste organiseerimisega. Kursuste läbiviimisel lööb kaasa palju õpetajaid.
Inglismaal toetavad Smallpeice Trusti kursuste süsteemi ühelt poolt paljud suurettevõtted ja teiselt poolt kõrgkoolid. Lapsed maksavad küll väikest osalemistasu, aga peamised kursuste korraldamise, seadmete ja materjalide muretsemisega seotud kulud katavad fond ja sponsorettevõtted.
Aastate jooksul on organisatsioonil tekkinud kontaktid paljudes koolides. Uute partnerite leidmiseks käiakse ka koolides, kes pole seni kaasa löönud, ja viiakse huvi äratamiseks läbi ühepäevaseid kursusi – küll tükk maad lihtsamal tasemel. Ehitatakse näiteks mitmesuguseid huvitavaid paberist konstruktsioone ja tutvustatakse oma koolituse taustamaterjale.
Dennis Perry sõnul ollakse paljudes koolides niigi väga hõivatud ega taheta endale lisaprobleeme sellise ettevõtmise organiseerimisega. Sellegipoolest leidub Smallpeice Trusti kursustel osalejaid kõikjalt üle Inglismaa. Nii mõnigi sõidab kohale 4–5 tunni tee kauguselt. Lisaks juba mainitud Soomele tegutseb Smallpeice Trust ka näiteks Hispaanias ja Austraalias.
Dennis Perry sõnul aitavad ettevõtted kursuste korraldamisele kaasa erinevatel motiividel. On neid, kes võtavad seda kui heategevust, teistel on aga lausa spetsiaalne osakond, mis tegelebki lastes inseneriteaduste vastu huvi äratamise ja koolituste korraldamisega. Kolmandad loodavad sel moel õpilastele meelde jääda ja tulevikus endale sobivat tööjõudu leida.
Ka Suurbritannia ülikoolid peavad armutut võitlust üliõpilaskandidaatide pärast ning nii pole neidki raske koostööle meelitada. Enamik Smallpeice Trusti kursustest korraldataksegi ülikoolide õppetöö vaheaegadel, nii et lapsed saavad elada ühiselamus ning näevad ühtlasi ka pisut tudengielu. Southamptoni ülikool näiteks korraldas hiljuti ühe nädala jooksul kolm kursust. Ühel disainisid ja ehitasid lapsed eri tüüpi paadimudeleid ja katsetasid neid ujulas, teisel konstrueeriti ja pandi kokku ei midagi vähemat kui kompuutreid ja kolmandal metall-liigeseid. Kõik vajalikud ettevalmistused tegi seejuures ülikool, Smallpeice Trusti hooleks jäi ainult nõustamine.
Üldjoontes näeb kursus praktikas välja nii, et lapsed jagatakse rühmadesse, neile antakse probleemülesanne ette ja juhendaja kõrvale. Juhendaja ei tohi seejuures õpilasi suunata, ta ainult jälgib, et meeskonnatöö sujuks ning eksimuste, lahenduste otsimise ja testimiste kaudu jõutaks mingi tulemuseni.
Inspektori peamine roll ongi kindlustada, et juhendajad ei ütleks õpilastele ette, mida teha. Õpetajatel on õpetamine lihtsalt nii veres, et väga raske on ennast tagasi hoida ja lasta õpilastel endil otsuseid teha.
Kõige raskem on mitte õpetada
Ka Inglismaal tehnoloogiaõpetuse kursuste korraldamisega tutvumas käinud projektijuht Jaana Roht teab, et tema nähtud koolitusel võitis viiest rühmast võistluse just see, kelle juhendaja ei teadnud tehnoloogiast midagi.
“On lausa hämmastav jälgida, mismoodi lapsed ise hakkavad probleemi lahendama. Kõigepealt peab hakkama suhtlema ja tegema koostööd täiesti võõrastega – võistkonnad koostatakse nii, et sama kooli õpilased ei ole ühes rühmas. Siis kuulab ta mingit juttu tuulegeneraatoritest ja saab kätte ülesande, kus peab teatud tingimustel hakkama seda ise ehitama. Mina ei oskaks siin kusagilt pihtagi hakata, aga lapsed hakkavad kohe tegutsema. Täiesti müstiline, millise innuga nad kaks päeva hommikust õhtuni töötasid! Ja said valmis ka. Lisaks täiesti korralikud ettekanded, mille iga rühm pidi töö kokkuvõtteks tegema. Inglismaal imestasin, kuidas on võimalik, et õpilased suudavad panna kokku ettekande, kus nad tõesti toovad välja, millised probleemid neil tekkisid, milliseid lahendusi nad pakkusid ja miks just selliseid. Kartsin, et äkki meie õpilased ei saa sellega hakkama, aga tegelikkus kummutas mu kartused.
Kui Inglismaal testiti tuulegeneraatoreid tohutute võimalustega ülikooli laboris, siis meil pidid sellega hakkama saama oma õpetajad tavalises klassiruumis. Küll oli meil laste lahendusi hindamas Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, kes oma kokkuvõttes andis nõu, milliseid lahendusi tasub kasutada, kuidas teha nii, et asi töötaks paremini, millised probleemid maailmas viimasel ajal tuuleenergia kasutamisega seoses on tekkinud.
Dennis Perry rõhutab meeskonnatöö tähtsust: “Iga tööandja tahab, et sa töötaksid meeskonnas. Õpilased küsivad tihti, miks nad ei võiks olla ühes rühmas oma sõpradega. Paraku – sa saad valida sõpru, kuid ei saa valida töökaaslasi.”
Esimene kohtumine näitas, et ka meie tingimustes annab neid kursusi edukalt korraldada. Jaana Roht ütleb, et jaanuariks on uus idee juba olemas, suvel tahetakse teha neljapäevane kursus kusagil looduses.
Kiidusõnadega ei olnud kitsi ka Dennis Perry, kes kinnitas, et need ei tule sugugi lihtsalt viisakusest. “Olen näinud sadu kursusi ja see siin oli tõesti väga hästi korraldatud. Kui kõik ei töötanudki kohe nii, nagu plaanitud, mängiti asjad ringi ja saadi hakkama.”
Kui seekord olid kursuse juhendajad Tallinna Reaalkooli õpetajad, siis järgmisel kokkusaamisel peaks nemad olema juba Dennis Perry rollis ehk siis juhendama juhendajaid.
Jaana Roht: “Peaksime leidma viis uut õpetajat, kes oleksid nõus tulema õpilasrühmi juhendama. Meie kooli koduleheküljelt leiab päris põhjaliku ülevaate toimunud kokkusaamisest koos õpilastele antud ülesande, piltide ja laste esitlustega. Neid ülesandeid võivad kasutada ka teised koolid – nii saab korraldada maakonna piires koolidevahelisi võistlusi, ilma et peaks hakkama ise õppematerjali koostama. Meie inimesed on kindlasti valmis nõu andma ja oma kogemusi jagama. Oleme oma projekti kirjutanud küll nelja kooli peale, aga kursusele võib tulla iga laps või õpetaja, kel selleks soovi.”
Esimesel kokkusaamisel ehitas poistega koos tuulegeneraatoreid ka kuus tüdrukut. Dennis Perry pidas väga oluliseks julgustada tüdrukuid kaasa lööma: suhtumist, et inseneriteadus pole naiste ala, tuleb kindlasti muuta.
ÕpL
Täiskasvanuhariduse grand old man
|
Raivo Juurak |
|
|
Tänavu möödus 30 aastat TLÜ avatud ülikooli täiendõppekeskuse (Lasnamäe akadeemia) asutamisest ning 20 aastat TLÜ andragoogika õppetooli ja 15 aastat täiskasvanute koolitamise assotsiatsiooni Andras asutamisest. Selle kolmekordse tähtpäeva puhul annab Õpetajate Lehele intervjuu Eesti täiskasvanuhariduse grand old man Ülo Vooglaid.
Ülo Vooglaid on tuntud kui süsteemiteoreetik, põhjalike ja detailsete skeemide ja ülevaadete koostaja, vastastikuste sõltuvuste esiletooja, paiguti ka juuksekarva lõhkiajaja. Näiteks pole just palju neid, kes julgeksid tema juuresolekul ütelda, mis on haridus –midagi võib detailides ikka viltu minna, kui süsteemid tervikuna pole selged. Samas on Vooglaiu süsteemsuse juures jäänud ebaõiglaselt tagaplaanile tema piltlikud ütlused, lihtsad üldistavad kujundid, teravmeelne esinemisstiil – just see, millel rajaneb tema populaarsus.
Laadakaru, hipodroomitraavel, hokiväravavaht ja hooviharakas
Meenutakski kõigepealt mõnd Ülo Vooglaiu piltlikku ütlemist. Mäletan, et häid mõtteid on ta võrrelnud välkudega, mis tabavad kümnesse. Kui loengu kuulajatele ei jäänud meelde tema kõige olulisem postulaat, ütles ta: “Olen korranud seda pikalt nagu rikkis grammofon, aga ikka ei jõua pärale!” Kahtlase väärtusega juttu kuuldes on ta märkinud, et see on kanadelegi naeruks. Kolleegidega väideldes on ta lõpetanud sõnadega, et tal jääb üle oma vastasel kätt suruda ja talle kaastunnet avaldada. Kes on kuulanud Ülo Vooglaiu loenguid, võib tuua analoogilisi näiteid hulgakaupa.
Lisaks spontaansetele ütlustele on Ülo Vooglaiul ka terveid piltlike kujundite süsteeme. Näiteks jagab õpetajad ja koolijuhid nelja rühma: laadakarud, hipodroomitraavlid, hokiväravavahid ja hooviharakad.
Ülo Vooglaid: “Laadakaru tahab täienduskoolituselt ja ka igapäevases elus täpseid retsepte. Kui trumm lööb ühe paugu, tõstab laadakaru tagumist käppa, kui lööb kaks pauku, siis esimest. Laadakaru tahab teha seda, mida kästud, nagu kästud ja siis, kui kästud. Mida kästud ei ole, seda laadakaru ei tee. Ta koolitab ka oma õpilastest väikseid laadakarusid. Muudab oma tunde huvitavaks sellega, et teeb klassi ees laadakaru trikke. Kiidab neid, kes teevad seda, mida õpetaja käskis, ja neid, kes ei tee kunagi midagi niisugust, mida õpetaja ei ole käskinud. Omaalgatust ei näe absoluutselt ette. Selline on üks Eestis levinud pedagoogiline mõtteviis. Kui mõtlema hakkad, siis võtab tummaks.
Hipodroomitraavlil on klapid silme ees, ta näeb ainult ettepoole. Mis toimub taga ja kõrval, seda ta ei näe ja see teda ka ei huvita. Rabab mis kole, mõtlemata, kuhu ja miks. Saab piitsa, on sellega rahul ja muudkui kappab. Piitsutaja ainus mure on, et hobune lõhkuma ei läheks. Hipodroomitraavel tahab kangesti teistest mööda joosta ja igas asjas esimeseks tulla. Kui esimeseks ei saa, on kõik pahasti. Kui lapsed kuskile konkursile lähevad, on traavli ainuke mõte esinemine ära võita. Mis see lastele annab, pole nii tähtis, peaasi on auraha. Laadakarust on traavel selle poolest siiski arenenum, et tahab midagigi saavutada.
Hokiväravavaht seisab alati ühe koha peal, silmad kilavad peas, jälgib, et midagi ei juhtuks, et keegi midagi ei saavutaks. Kõik katsed tuleb ära tõrjuda, tõkestada, maha suruda, tagasi lükata. Kõiki tuleb kahtlustada ründamise plaanis. Keegi ei tohi teada, kes ta on, mis ta teeb ja mis tal välja tuleb. Sest kui puudub info, on raske rünnata. Hokiväravavahid armastavad omasugused kokku koguda ja siis omavahel susserdada. Nad ei taha midagi saavutada, vaid ainult vältida, samas püüavad nad väljapoole jätta muljet, et saavutatud on nii mõndagi. See on üks pedagoogiline konstruktsioon Eesti koolitegelikkuses.
Hooviharakas kädistab igal pool ja igal teemal. Käib ühelt konverentsilt teisele, pahandab ajalehes, võtab sõna raadios, aga ei loo midagi, ei kujunda süsteeme, ei saavuta midagi. Ta pole saavutamisele mõelnudki. Tema mõtted, sõnad ja teod on kolm täiesti eri asja. Seegi on üks tüüpiline mõtlemisviis Eestis. Ainuke kasu harakast on, et ta hoiab teatavad teemad avalikkuse tähelepanu all, nagu pärisharakas ajab marjaaiast pasknäärid minema.”
Inimeste sel viisil lahterdamine ilus muidugi ei ole, aga eesmärk ei ole nende kujunditega kellelegi kohta kätte näidata, vaid kutsuda mõtlema, miks ja kuidas on sellised hälbivad mõtteviisid Eesti koolis ja laiemaltki käibele tulnud. Üks põhjus on ilmselt koolijuhid, kes pole oma õpetajate mõtteviisi vastu huvi tundnud. Aga süüdlased on ka ülikoolid, kus õpe ei ole orienteeritud generalistide, vaid kitsa eriala spetsialistide kujunemisele.
Kahjuks on Eesti haritlaskond praegu üsna hokiväravavahi nägu. Inimesed kardavad välja näidata, kes nad tegelikult on. Püütakse toimida nii, et keegi ei saaks kuskilt kinni hakata – ei ministeerium, omavalitsus, õpilased ega lapsevanemad. Jukerdatakse suletud uste taga. Eestis on ainult kümmekond koolijuhti, kes söandavad rääkida probleemidest avalikult ja julgelt. Ülejäänud ei ütle enda ja oma kooli kohta sõnagi. See on haiglaslik.”
Profaan, diletant, spetsialist, generalist
Ülo Vooglaiul on teinegi haridusrahva piltlik lahterdus: profaanid, diletandid, spetsialistid ja generalistid.
Ülo Vooglaid: “Profaan on see, kes mingist valdkonnast midagi ei tea ega taipa. Heal juhul ta ei varja seda. Tegelikult oleme kõik mingis valdkonnas täielikud profaanid, halb on asi siis, kui me sellest ise aru ei saa.
Diletant juba natuke teab midagi. Autojuht-diletant teab näiteks, kuhu süütevõti käib, kuhu kütust kallatakse, heal juhul teab ta sedagi, et kui autoga midagi juhtub, tuleb minna meistri juurde. Aga diletandi häda on see, et ta kipub kõiki õpetama. Eestis annavad paraku enamikul aladel ja otsustustasanditel tooni diletandid. Need on inimesed, kes teavad igast asjast natuke ja arvavad, et sellest piisab õpetamise alustamiseks, normatiivsete aktide koostamiseks, teiste kontrollimiseks jne. Edasi õppida, süveneda ja uurida nad ei viitsi, ei taha, ei jõua, ei suuda. Eneseõigustuseks öeldakse, et teised on ju samasugused, miks siis mina peaksin süvenema ja püüdlema. Seegi on Eestis levinud mõtteviis.
Spetsialist on asjatundja, oma ala meister. Ta teab täpselt, mida teab ja mida mitte. Ei häbene öelda, et ta mõnda asja ei tea ega oska, sest teab ja oskab palju. Oma valdkonna kohta püüab ta teada kõike ja tema arvamused-hinnangud-ettepanekud on usaldusväärsed.
Generalist näeb tervikut, suudab süsteeme luua, süsteemide komponente uueks tervikuks siduda. Koolijuht võib olla spetsialist, aga generalist peab ta olema. Ainult sel juhul suudab ta suure hulga spetsialiste meeskonnaks koondada, nad üksteist vastastikku täiendama ja toetama innustada. Ainult sellisel juhul tekib koolis meeskond, mis suudab tagada lastele ja õpetajatele arenguks vajaliku keskkonna. Üksinda ei saavuta koolis keegi midagi (teha võib...!).
Profaan, diletant, spetsialist ja generalist võivad olla meis kõik koos. Profaan ja diletant on meis alati paratamatult olemas, aga õnneks on paljud inimesed lisaks sellele veel ka spetsialistid ja paljudest spetsialistidest saavad lõpuks ka generalistid.
Iga noor õpetaja peaks tahtma saada generalistiks. Suvorovi arvates oli vilets see sõdur, kelle ranitsas ei olnud marssalikeppi. Sama käib õpetaja ja õpilase kohta. Neilgi peaksid olema väärikad unistused ja eesmärgid, mis hakkavad neid hoidma, suunavad ennast ületama ja pingutama.”
Süsteem! Süsteem! Süsteem!
Ülo Vooglaiu piltlikes ütlemistes on süsteemi. Eelkõige ongi ta tuntud süsteemiteoreetiku ja dialektilise mõtlemisviisi harrastajana. Ta näeb vastandite ühtsust ja vastastikust sõltuvust. Näeb üksikut probleemi suurema probleemi osana, alasüsteemi ja elemendina, mis sõltub teistest osadest ja tervikust. Järgnevalt mõned näited seoste kohta, millest Ülo Vooglaid loengutel rääkinud on.
Ülo Vooglaid: “Viimasel ajal on tõusnud väärtuste teema jälle päevakorda. Sel teemal on peetud hulk konverentse. Kuhugi pole aga jõutud. Probleem on selles, et väärtused ilma normideta on mõttetus. Väärtust käsitades ei tohi me unustada tabusid, hoiakuid, suhtumisi, kombeid, tavasid jms. Alles siis, kui tunneme ja arvestame kogu dispositsioonide süsteemi, saame rääkida järjekindlast ja mõtestatud käsitlusest. Et luua mõni uus süsteem või täiustada vana, peab võtma arvesse kõnealuse süsteemi kõik olulised komponendid koos kontekstiga, mille moodustavad metasüsteemid. Muidu see süsteem rahuldavalt toimima ei hakka. Ei saa nii, et tegeleme ainult väärtustega, unustame selleks ajaks kõik muu ja loodame ikkagi selgust saada.
Toon teise näite. Üks tänase kooli puudus on, et seal on vähe loomingut. Aga looming on arengu põhieeldus. Kui palju on koolis (ja kodus ning väljaspool) ruumi kunsti-, teksti-, rõiva-, toidu- ja muule loomingule, nii palju on lapsel (ja täiskasvanul!) ruumi arenguks. Looming! Looming! Looming! Aga loomingu eeldus on vabadus. Vabaduse eeldus on kord. Vabadus ei ole anarhia. Kui lapsele on täpselt teada, mida ta peab ja mida ei tohi, saab ta tunda end vabana. Kui see, mis on keelatud ja mida kindlasti peab, ei ole teada, võib alatasa tekkida mõte, et ehk on kõik lubatud, aga võib-olla on kõik ka keelatud... ja inimene, vanusest olenemata, võib tunda end vangina
Kunagi palusin üliõpilastel leida väikeste lastega pere ja märkida üles, kui palju vanemad lapsi keelavad ja kamandavad ning kui palju on muud juttu. Üliõpilased olid hämmingus. Käske ja keelde oli tohutult. Põhiliselt hüüti lastele veidi kõrgendatud toonil: “Kus sa lähed!”, “Mis sa teed?!”, “Kes sul lubas?!”, “Mis sa nüüd jälle teed?!”.
Muud juttu oli väga vähe. Enamikul lastest oli peaaegu kõik keelatud. Kui lapsed
tunnevad end justkui vangis, ei maksa imestada, et nad kontrolli alt vabaneda
ihkavad, ja kui see neil õnnestub, siis ka pahandust teevad. Keelamine ja
käskimine on eesti kodu- ja koolikultuuris nii üldine, et inimesed ei pruugigi
seda näha ega oska ohtlikuks pidada. Isegi muusikakoolis peamiselt kästakse ja
keelatakse, nii et lapsed värisevad kui haavalehed. Muud juttu seal lastega
peaaegu ei aetagi. Kust see loomingulisus nii tulla või tekkida saab?
Pole õige rääkida ka ainult huvist ja tahe ära unustada. Huvi ja tahe on ühe asja kaks poolt. Nad on dialektilised, mitte formaalsed vastandid. Mõlemal on sünnipärane alge ja mõlema hoidmiseks ning tugevdamiseks on vaja vaeva näha. Huvist ja huvi tähtsusest pedagoogilises ning andragoogilises protsessis räägitakse palju, ent huvist üksinda päris kindlasti ei piisa. On noormehi, kes veedavad ööd ja päevad arvuti taga ning on valmis seal kas või nälga surema. Huvi on neil tohutu. Aga kui pole tahet selleks, et piiri pidada, õigel ajal magama minna, üles tõusta, sporti teha, ei suuda nad kiusatustele vastu panna, ei suuda loobuda ja on vaid ajaküsimus, mil nende andest jääb järele vaid mälestus.
Üks oluline seos ja vastastikune sõltuvus on veel – vastutustunne tekib koos õiguse ja kohustusega otsustada. Kui õpilane ja/või õpetaja ei saa teha olulise tähtsuse ja tähendusega otsuseid, ei saa tal vastutustunnet tekkida. Kui koolis midagi ise otsustada ei saa, võib olla päris kindel, et hiljem inimene enam ei tahagi seda teha. Kodanikukasvatus, nagu kõik muugi, algab varasest lapsepõlvest. Juba siis tuleb leida olukordi, kus laps saab osaleda otsustamises selle üle, milles ta juba orienteerub ja suudab ära arvata, mis ühe või teise otsusega võib kaasneda. Lapsi on vaja harjutada maast madalast tegema ja täitma otsuseid.
Ka koolis on õpe seotud dispositsioonide süsteemiga. Igas koolis on õppimise kõrval palju teisigi tegevusi –loomine, mängimine, laulmine, tantsimine, matkimine, mõtlemine, puhkamine jpm. Otsene õppimine on sellest kõigest vaid üks osa. Seda pole ju raske mõista, aga vaata ja imesta, mis toimub! Miks on sellest nii raske aru saada? Hoopis metsik on mõte, et kool õpetagu, kodu kasvatagu. Kes nii väidab, ei taju nähtavasti tervikut. Igatahes ei saa nii ütelda ükski generalist. Õpe ilma kasvatuseta, emotsionaalse ja kõlbelise aluse ning energiata on täielik mõttetus. Samasugune mõttetus oleks ka kasvatus ilma õppeta.
Kui keegi turul porgandeid müües sellist juttu räägib, siis olgu, aga kui pedagoog nii mõtleb, siis võtab juuksed püsti...”
Täname siinkohal Ülo Vooglaidu intervjuu eest ja püüame tema tabavaid ütlusi meeles pidada, et ta ei peaks “katkise grammofonina” meile kõike aina uuesti kordama.
ÕpL
Valka muusikaliteater – miks mitte!
|
Sirje Tohver |
|
|
Siiri Põldsaar on töötanud huvijuhi, muusika- ja kunstiõpetajana, ajuti mitmes ametis korraga, kirjutanud kaks muusikali ja ligi 80 laulu, asutanud oma kodulinnas Tõrvas 13 noortebändi, korraldanud rokkfestivale, toonud Valgas lavale seitse muusikaetendust, kirjutanud üle poolesaja projekti. Viimased poolteist aastat on ta Valga MV noorsootöö spetsialist.
Mis teid muusika juurde tõi?
“Solistina ja ansamblites-koorides olen lapsest saati esinenud. Mul on pilt, kuidas ma lasteaias
duetti laulan. Ema laulis naisansamblis, isa mängis veel hiljaaegu tantsubändis trummi, aga ma ei mäleta, et oleksime kodus koos musitseerinud.
1. klassis küsiti, kes tahab hakata muusikakoolis käima. Läksin katsetele ja mind võeti Tõrva muusikakooli vastu. Ma ei julgenud kodus öelda, et sellise tüki tegin. Ema sai sellest teada alles siis, kui koju tuli esimene maksekviitung. Sain peapesu ja suure kohustuse: ise sa sinna muusikakooli läksid, nüüd käid lõpuni. Taipasin varakult, et mulle klassikaline muusika ei istu. Puberteedieas oli mul juba oma bänd ja muud huvid, aga muusikakooli klaveri eriala ma lõpetasin. Klaverimängu nautima hakkasin alles
džässklaverit õppides. Kolledži muusikakonkurssidel sain džässilugude mõtestatud esitamise eest isegi eriauhindu.
Laule hakkasin kirjutama 14- või 15aastaselt. Alguses noorte naisluuletajate – läksid minu hingelaadiga rohkem kokku –, aga ka Tõnu Trubetsky ja Karl Martin Sinijärve tekstidele. Peagi hakkasin ka sõnu ise kirjutama – oma tunded ja mõtted pressisid peale. Et mul ei olnud õde või venda, kellele kõik südame pealt ära rääkida, puistasin kõik lauludesse. Kõige aktiivsem loomeperiood oli kolledži aeg. Sealne vaba õhkkond soodustas seda. Mulle meeldis hilistel tundidel harjutada ja lugusid kirjutada. Olin alalõpmata lauluklassis öösel kella üheni. Siis tahtis valvur magama minna.”
Milline kool veel peale Viljandi Kultuurikolledži kõne alla oleks tulnud?
“Mõtlesin ülikooli matemaatikat õppima minna – see oli mulle väga meelepärane aine. Aga kui käisin Viljandi Kultuurikolledži lahtiste uste päeval, tundus sealne levimuusika osakond ainuvõimalik. Kolledži aeg oli super. Mulle meeldis tohutult õhkkond – kõik olid kõigiga sõbrad, õpetajate ja õpilaste vahel barjääri polnud. Oluliseks ei peetud materjali läbimist, vaid iga üliõpilase suundumuste ja annete arendamist. Õppisime õpetajatelt eelkõige kui isiksustelt.
Minu põhieriala oli instrumentaalansambli juht, lisaks õppisin muusikapedagoogikat,
saksofoni ja trumme. Programmi järgi tohtinuksin vaid põhikoolis õpetada, aga minu palvel tehti mulle erand. Läbisin mõned lisaained ja -praktikad ning sain gümnaasiumi muusikaõpetaja paberid. See on just see, millest ma rääkisin – lähtumine igaühest. Nähti, et mul on õpetaja potentsiaali, ja tuldi vastu. Mulle istuvadki just vanemad klassid, nendega saab teha igasuguseid hullumeelseid projekte. Väikestel on muusikatunnis ainult lastelaulud, suurtega oleme laulnud kõike heavy metal’ini.”
Kutsusite Tõrvas ellu enneolematu bändibuumi.
“Alguses oli mul paar poistepunti, aga siis tulid järjest uued õpilased jutuga, et nemad tahavad ka. Kolledži lõpus oli mul Tõrvas 13 bändi, neist neli tüdrukute oma. Esimestel kuudel õpetasin tuure, tehnikat, häälestamist. Gümnaasiumi lõpuklassi poisid tegid mõnuga rütmiharjutusi, pliiatsi asemel käes kohvipurgid. Kui põhitõed ja suunad käes, hakkas enamik ansambleid ise muusikat tegema. Küll punki, küll rokki ja räppi. Üks poistepunt võitis, kuigi nad ei olnud veel tudengid, Tartu tudengifestivali. Kahe poiste- ja ühe tüdrukutebändiga käisime isegi Hollandis ja Soomes festivalidel.
Meil oli Valga bändidega palju ühisüritusi. Meie kutsusime neid esinema, kui meil pidu oli, ja nemad meid. Sellest seltskonnast leidsin oma mehegi. Ta mängib praegugi Valga Rockiklubi bändis
Totalhead.”
Milline on teie roll Valga Rocki-klubis?
“Olen Valga Rockiklubi asutajaliige. Seal tegutseb neli kindlat bändi, mitu bändi on tegutsenud lühikest aega. Mina tõin bändipoisid n-ö keldrist välja, lõin MTÜ Valga Rockiklubi ja aitasin leida suuremad ruumid. Viis aastat tagasi harjutas Rockiklubi kahetoalises korteris. Linnaarhitekt soovitas vaadata, mis seina taga asub. Mis muud, kui lõhkusime ukseaugu sisse ja ronisime kunagistesse saunaruumidesse. Nüüd on seal igal nädalavahetusel kontsert. Hästi palju käib ka külalisansambleid. Viis aastat olen korraldanud üle-eestilist festivali “Noor rock”, kus kõige hiilgavamal aastal oli 40 noortebändi koos.”
Valgas on elevust tekitanud teie lavastused.
“Olen kogu oma aktiivse elu lavastanud. Pikasilla Algkoolis, kus olin kaheksa aastat õpetaja, oli meil iga pidu iseseisev etendus. Tõrvas tõin noortejuhina lavale nii estraadi- kui ka muusikaetendusi. Valgas asutasime 2004. aasta jõulude ajal nelja naisega MTÜ Kungla, et kutsuda ellu noorteprojekte. Valga Gümnaasiumi õppealajuhataja Tiiu Püss ja infojuht Pille Juurikas koostavad Valgamaa legendide kogumikku. Noorteetendused on gümnaasiumi muusikaõpetaja Reet Laanoja ja minu õlul.
Kahe aastaga on meil olnud seitse teatriprojekti: minu rokkmuusikalid “Su suudlused ja muusika” ja “Jõuluöö muinasjutt”, “Grease”, “Kaotajad”, lauludest ja estraadiklippidest koosnev “Kameeleon”, “Tuhkatriinu” ja möödunud laupäeval esietendunud “Diiva jõululaul”. Käsil on “Kriminaalne Punamütsike” ja “Nunnad hoos” – minu esimene lavastus täiskasvanutega.
Kui suures teatris tegelevad näitlejate, muusika, tantsude, rekvisiitide, kostüümidega eri inimesed, siis meie teeme kõike Reedaga kahekesi – see on tohutu töö.
Meil on ikka uhked kostüümid olnud. Pärast “Tuhkatriinu” etendust küsiti alailma, kust teatrist me need laenasime. Kui seletasime, et õmblesime Reedaga kahekesi 46 kostüümi, imestati küll. Kerge see ei olnud – paned lapsed kell 10 magama ja hakkad õmblema. Ainuüksi Tartu kangapoodides kulub rusikareeglina kuus tundi. Aga see vaev on ennast alati ära tasunud. Need, kes käisid Tallinna Linnahallis “Tuhkatriinut” vaatamas, ütlesid, et kohati trumpasime neid üle.
Ka rekvisiidid teeme ise. Oleme Reedaga, kaks hullukest, isegi sirme ja poodiume kokku löönud. Uhkemad asjad – kärud, kanga- ja puuviljaletid, kuningatroonid, suured seinad – on minu mehe tehtud. Mina olen sinna kaminaid ja seinamaale maalinud. Joonistamine on alati olnud minu suur kirg. Olen läbinud ka põhikooli kunstiõpetaja täienduskoolituse.”
Mis teatritegemisel muret teeb?
“Probleem pole see, et ei saa raha, ei jätku publikut või ei ole noori, kes teha tahaksid. Seda kõike meil on, ja küllaga. Mitu gümnaasiumi lõpetanud noort tuleb igal nädalal Tartust koju proovi. Muret teevad kesised harjutamisvõimalused. Alati saab küll gümnaasiumi saalis proove teha, aga seal on väike lava ja puuduvad kõrvalruumid. Kultuurikeskuses on aga kogu aeg üritused ja pole kohta, kus rekvisiite hoida. Pooled rekvisiidid ja kostüümid on mul kodus, pooled Reeda muusikaklassi ja lava pisikeses vaheruumis. See tekitab stressi, tahad ikka uhkesti, mitte põlve otsas teha.”
Kuidas teist noorsootöötaja sai?
“Noorsootööd ma õppinud ei ole, maavalitsus pidas minu plussiks suurt praktilist pagasit. Olen püsimatu tüüp, kes tahab tegelda kõigega: rahva- ja peotantsu, laulmise ja bändidega. Üritusi meeldis korraldada juba kooliajal. Asendasime kolme-nelja tüdruku tiimiga sageli kooli huvijuhti, koostasime kava, õppisime selgeks laulud ja hoolitsesime sõnalise osa eest.”
Kust tuleb projektide raha?
“Esimese rahataotluse kirjutasin 17–18aastaselt, kui tahtsime kohalikult pillimehelt kasutatud trummikomplekti osta. Tuli kirjutada neli korda, enne kui positiivse vastuse sain. Sellest saadik olen kirjutanud projekte Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu peaaegu kõigisse taotlusvoorudesse, aga ka Euroopa Noored programmi. Äraütlemisi on väga vähe. SA Valgamaa Fond andis sel aastal noorsooüritusteks ligi 190 000 krooni. Minu eelkäija aastaeelarve oli 70 000. Noorsooüritused on ühed kõige kulukamad üritused üldse. Ainuüksi maakonna kooliolümpia projekti eelarve oli ligi 100 000. Kultuurikeskuses korraldatavate ürituste maksumus kõigub 20 000–30 000 krooni vahel.”
Mis on eduka projektikirjutaja nipid?
“Olen käinud projektikirjutamise kursustel, läbinud Saksamaal rahvusvaheliste projektide kirjutamise koolituse – sealt see oskus on tulnud. Nüüd kuulun ise ANKi komisjoni ja oskan näha asju ka projekti hindaja pilguga. Sellest on palju abi. Tean, millistele küsimustele projekti lugeja vastuseid ootab. Ise projekti kirjutades mõtlen, kas sellest saadakse aru. Panen kaasa illustreerivat materjali – fotosid, ajaleheartikleid, noorte kommentaare –,et tekiks visuaalne pilt. See on hea trump, eriti kui kirjutad fondi, kus sind ja sinu tegevust ei tunta.
Hea projekt on see, mis pakub noortele hästi palju. Kui ennast saab teostada vaid noorsootöötaja, siis see enam hea projekt pole.
Noorsootöötajad teevad tihti seda, mida õigeks peavad ja milleks neile raha antakse. Mina olen püüdnud aidata noortel oma ideid teoks teha. Noortelt pärineb mitme maakondliku ürituse – legendide konkursi, poistelaulu konkursi, Valgamaa kooliolümpiamängude – idee. Mul on hea meel, et maavalitsuses töötades saan luua võimalusi ka väiksematele huvirühmadele, kes julgustust ja tähelepanu rohkem vajavad kui pikkade traditsioonidega huvialad.”
Teil on palju kohustusi. Kuidas end töö ja kodu vahel jagate?
“See on väga raske. Laste ja vanemate jaoks jääb liiga vähe aega. Mees on minu peale pahane, ütleb, et võiksin maha rahuneda. Aga see on haigus. Mind täitsa tapavad need uued ideed.
Loodan, et minu lastestki saavad kunagi seltsielu edendajad.”
Millest puudust tunnete?
“Pärast viimast muusikali ma enam muusikat loonud ei ole, küll aga arranžeerinud. Kui sul on lapsed, pole enam sellist vaba õhkkonda, et saad ennast unustada lugusid kirjutama. Aga ma igatsen selle järele. Et teen noortelavastusi, ei saa ma ise nii palju laval olla, kui tahaksin, kuigi olen igas lavastuses väikese osa teinud. Tunnen puudust bändis musitseerimisest, aga praegu ma seda endale lubada ei saa. Kahju on, et ei ole sellist aega, mil saaksin lihtsalt lastega koos laulda –lapsed on mul väga musikaalsed –, kõik on ära planeeritud. On veel palju asju, mida tahaks teha. Line-tantsu tantsida, mehega sagedamini kontsertidel ja tantsimas käia, kodutöödes rohkem kaasa lüüa, meil on ju suur aed ja oma maja, mis nõuavad kogu aeg tegemist. Aga ma ei kahetse ka. Mulle meeldib väga lavastusi teha. Käisin “Chessi” vaatamas ja hing õhkas, kuidas saaks küll kaasa teha ühes sellises lavastuses.”
Mida veel õppida tahaksite, kui võimalus avaneks?
“Õppida oleks jumal kui palju. Ma pole ju õppinud ei näitlemist, tantsimist ega noorsootööd. Kui lõpetasin kolledži, mõtlesin, et töötan paar aastat ja lähen siis kompositsiooni õppima. Siis jätkus mul veel aega ka loomingu jaoks. Aga kui pereelu tuleb peale, siis mõistad, et polegi tähtis kõike õppida, oluline on ära tunda, mida sa teha tahad. Aga mine tea, kui lapsed suuremad, lähen võib-olla mõnda välismaa rahvaülikooli.”
Millest unistate?
“Igatsen väga oma muusikaliteatrit. Käin juba aasta aega mööda linnavalitsust ja küsin, kas neil ei ole mõnda vaba maja, kuhu annaks teatri ehitada. Võib-olla juhtub ime ja kukub sülle üks selline vahva maja.
Vaatan kõiki maju, kus kardinaid ees ei ole, selle pilguga, kas sinna saaks teatri ehitada. Majad on vanad ja enamasti muinsuskaitse all, suuri ümberehitusi teha ei lubata. Lihtsam oleks tellida tudengitelt kihvt projekt ja nullist ehitada. See on minu kümne aasta eesmärk. Loodan, et kui ma üle 40selt noorusega hüvasti jätan, on teater püsti.”
Mis teid Valgas kinni hoiab?
“Vahel käin ja vaatan teisi linnu ja tunnen kadedust. Võrus on väga uhke ja ilus kultuurikeskus ja kõik töötab, inimesed on fantastilised. Aga igal pool on oma miinused. Mulle Valga meeldib – rahulik, hea töökeskkonnaga ääreala. Siin ei kehti loosung “kõik müügiks”, kõik on ikka oma inimeste jaoks. Mulle ei meeldi turismi- ja majanduslinnad, kus elanikele ei mõelda. Otepää inimesed ütlevad, et kui sa sporti ei tee, pole sa Otepääl keegi. Need, kel pole spordisoont, on õnnetud.
Valgas on tore seegi, et linna annab veel arendada, talle oma nägu ja suund anda. Mõtle, kui uhke, kui siia tekibki kunagi muusikaliteater.”
ÕpL
Kui õpetaja on hinnas, siis ta on hinnas
|
Merje Kask |
|
|
Matsalu looduskaitsealal Ullaste külas elab 1952. aastal Tallinnas sündinud ja Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud Peeter Hermik. Peeter on mitmekesiste huvidega mees, kes pidanud elu jooksul mitut ametit, praegu õpetab ta Virtsu Põhikoolis ja Lihula Gümnaasiumis füüsikat.
Õpetajaametit peab Peeter Hermik teist aastat. Viimasel ajal on hakanud pakkumisi saama kaugematestki linnakoolidest. “Tundub, et füüsikaõpetajate põud on nii suur, et kes ikka vähegi hakkama saab, selle järele on nõudlus,” kommenteerib ta. Enda kohta ütleb Hermik, et alles õpib õpetajaks ega ole kindel, kas see amet selgeks saabki – nende asjadega, mis läbinisti selged, tavaliselt ju enam tegelda ei viitsi…
Üksindust ei leia kolkaski
Ent Peeter ütleb, et kui juba pealinna, siis ikka asjalikuma palgaga ametisse. Tegelikult ei kisu teda sinna üldse. “Olin juba enne ilmaletulekut pealinnast tüdinenud,” iseloomustab ta lühidalt oma suhtumist.
Üksildasse külakesse kolis mees kaheksakümnendate aastate keskel. Ullaste on Hermiku sõnul klassikaline sumbküla, mida Lääne-Eestis on vähe leida – seal on hajaküla tavalisem. Ullasteski on valdav osa talusid hävinud, enamik inimesi linna kolinud. Lähim naaber on argipäeviti Tallinna mees, kes peab Ullastes 150pealist lambakarja ja ehitab usinasti.
“Inimene võib suures linnaski üksildane olla,” ütleb Hermik, “aga minul ei õnnestu see ka maakolkas.” Suhtlemist on lihtsalt nõnda palju. Peetri sõnul oli elu Moskvas, mida ta kuu aega proovida sai, jupp maad üksildasem. “Üksildus on linnadþunglis hoopis teistsugune – inimesi on ümberringi palju, aga neid poleks nagu olemaski, kui kedagi ei tunne.”
Hermiku suvest kulub kaks kuud puisniitude hooldamisele. Bisnise pärast seda teha ei tasu – tasu on just nii suur, et elab nälga jäämata ära –,teeb lihtsalt enda jaoks. Hermiku sõnul on füüsika, kui rääkida igapäevasest elektrist, tema muude huvide kõrval küll viimane asi, mis huvitab.
Oma hobidest seab Hermik esikohale muusika, kuulajana nimetab end “kõigesööjaks”: meeldivad puhas rahvamuusika ja sellest tuletatud stiilid ning etnomuusika, näiteks tiibetipärane. Meeleldi kuulab Peeter head rasket rokki ja klassikalist muusikat, pidades end Pärdi-fanaatikuks. Paari kuu tagant külastab mõnda kontserti. ”Igal aastal võtan osa Haapsalu bluusifestivalist, mis on kõigist Eesti muusikafestivalidest minu jaoks peajagu üle. Ise mängin vaid parmupilli.”
Peeter Hermik huvitub šamanismist ja budismist. Loomulikkuse ja ebaloomulikkuse piiri tõmbab ta selle järgi, millest inimene aru saab. “Millest inimene aru ei saa, see on üleloomulik, mida mõistad ja mis on sinule omane, see on loomulik.” Molekulaar- ja astrofüüsika – see, mis puudutab klassikalise füüsika äärealasid – on talle kui füüsikaõpetajale juba päris põnev.
Piisab kolmest valemist
“Et taibata seoseid, kuidas maailm on üles ehitatud, on inimesel tarvis teada vaid kolme valemit,” ütleb mees. Esimesena nimetab ta Ohmi seadust, teisena kiiruse valemit ja kolmanda jätab lahtiseks. Energialiikide tundmine pole sealjuures esmatähtis.
Milline tulevik võiks koolifüüsikat ees oodata, kui need vähesed noored, kes praegu füüsikat õpivad, kooliõpetajaks ei taha hakata? “Inimese maailmapildis jääb midagi puudu, kui füüsikast aimu ei ole.” Hermik aimab, et küllap jäävad elementaarteadmised füüsikast tulevikus veelgi kesisemaks kui praegu. Mõningane väljapääs tundub olevat, et füüsikat on võimalik seostada teiste loodusainetega, aga põhjalikke teadmisi nii muidugi ei omanda.
Peeter Hermik püüab õpilaste silmaringi üldharivaid teemasid käsitledes avardada. Õpetaja ja õpilase suhtlemine arendab tema sõnul mõlemat osapoolt.
Bürokraatia vaenlasena ütleb ta, et kuigi aineõpetajatel tuleb vähem pabereid täita kui klassijuhatajatel, on tema jaoks seda ikka liiga palju. Aga see, mida klassijuhatajad tegema peavad, on juba liig mis liig: klassipäevikut tuleb sisuliselt kolmes eksemplaris täita! “Klassiga aega tegelda ei jäägi – peaasi, et plaanid-paberid on korras,” ütleb ta. Ühegi kooli õppealajuhataja nahas Hermik olla ei tahaks, siis oled sunnitud arvestama saja asjaga. “Kui õpetaja on hinnas, siis ta on hinnas,” võtab ta olukorra lühidalt kokku.
Hermik pidas enne õpetajaks hakkamist mõne aasta vangivalvuri ametit, õpetajana ta ennast enne seda ette ei kujutanud, kui kooli kutsuti. “Ju ma olin siis ainuke loll, kes nõustus,” naljatab ta.
Pisut kohatu võrdlus, aga kas vanglas saadud “õppusest” on suurte ulakate
noormeeste ohjamisel-distsiplineerimisel ka kasu olnud?
“Koolis on emotsioone kergem välja elada,” arvab Hermik. Vanglas oli tema sõnul palju negatiivseid emotsioone koos, need võimendusid ja muutsid väga närviliseks. See on sügav, sisemine rahutus, hoopis teistmoodi kui koolis. “Pärast vahetuse lõppu joob enamik valvureid end täis, et ebameeldivat mälust kustutada,” kirjeldab ta. Pikaajalisel töötamisel tekivad vangivalvuritel spetsiifilised probleemid, nn kutsehaigus. Kooli närvilisus on kerge ja pindmine, kuigi 8.–9. klassi murdeealistega probleeme jagub. Õpetaja sõnul õnnestub tal suhtlemine nendega vahel hästi ja vahel üldse mitte, aga kool on õpetaja üle õnnelik.
Kes armastab füüsikaõpetajat?
Lohutuseks teiste koolide õppealajuhatajatele, kes füüsikaõpetajatest puudust tundnud, esitab Hermik retoorilise küsimuse: “Kes neid füüsikaõpetajaid ikka armastab?” Sel hetkel ilmub uksele Lihula Gümnaasiumi abiturient Kessu Kärvet. Abituriendid on ju kõige targemad inimesed. Hermik vaatab Kessule, kes juhuslikult on ka tema naaber eksootilises Ullaste külas, otsa ja otsib kinnitust: “On ju füüsikaõpetajad tegelikult vastikud tüübid?” Kessu tahab pärast tunde õpetaja autoga koju saada ja raputab seepärast segaduses pead.
ÕpL
Salevere Salumägi
Tallinna–Virtsu maanteelt Saastnasse viiva tee ääres asub omanäoline looduse mälestusmärk –Salevere Salumägi. Ridase poolt tulles seda ehk asula varjust ei märkagi, ent Kõera poolt on lausa võimatu mäest mööda vaadata –tumeda ja majesteetlikuna kõrgub see Läänemaa tasasel rannamaastikul.
Salumägi on looduskaitse all. Ligi 15 m kõrge mäe põhja- ja kirdepoolne nõlv kujutab endast umbes poole kilomeetri pikkust järsku pangaastangut, mille alaosa on enamalt jaolt mattunud varisenud kivide ja pinnase alla, ent ülaosa on kohati kuni 5 meetri kõrguselt püstloodne. Siin avanevad suured rahkja dolomiidi paljandid, kusjuures kohati on näha ka plaatja dolomiidi kihte. Need kivimid on tekkinud korallide ja teiste meres elanud selgrootute jäänustest soojaveelises Siluri meres ajal, mil Eesti asus osana Baltica mandrist lõunapoolkera ekvatoriaalvetes. Korallidest moodustunud bioherme on kerge ära tunda – erinevalt tavalisest paekivist pole bioherm kihiline, vaid tema pealispind on konarlik ja urbne.
Aluspõhjapaljandites võib näha kahte suurt kulbast, üks neist on 3 m lai, 1,7 m kõrge ja 1,5 m sügav. Teise koopa laius ja sügavus ulatub 3 meetrini ning kõrgus 1,6 meetrini. Ühes koopas on lagi alla varisenud ja moodustab kõrgema põrandaplatvormi. Kevaditi nõrgub koobaste tagaseintest, nagu mitmelt poolt mujaltki vett. Üldse on allikaid Salumäe astangul üle kümne. Kõige veerikkamat kutsutakse Salu Silmaallikaks, see annab vett ka suviti. Usutakse, et Silmaallikas on ravitoimega ja aitab parandada silmanägemist.
Salevere koopad on kujunenud üle 4500 aasta tagasi. See oli aeg, mil Litoriinameres veetase ajutiselt taas kerkis ja ulatus astangu ülaservani.
Salevere Salumäe pangal kasvab lopsakas tamme-pärna-sarapuumets, lagedamatel kohtadel on levinud loopealsed. Lagedalt jaanituleplatsilt avaneb hea vaa-de Matsalu lahe suudmele. Legendid pajatavad, et tollal, kui meri panga lähedale ulatus, kasutasid koopaid rootsi mereröövlid. Arvatakse, et nende lõkked on koopaseinu tahmanud, ent tumedad viirud kujutavad endast kivimil elutsevaid vetikaid.
Astangu all kasvavas metsas võib leida haruldast mets-kuukressi, paekivil kasvavad sõnajalalised müür- ja pruun raunjalg, kivi-imar ning habras põisjalg. Kevadeti leidub ohtralt parasiitset, ilma klorofüllita harilikku käopäkka.
Mõni aasta tagasi leiti Salevere Salumäelt isegi seni teadmata linnuse ning vähemalt 2000 aastat vanu põlluharimise jälgi, tõenäoliselt ka sama vanu kivikalmeid.
Peeter Vissak,
fotograaf, tõlkija, loodusretkede juht
ÕpL
Õpetaja ja sisehindamine koolis
Haridus- ja teadusministeeriumi algatusel ja Euroopa Sotsiaalfondi kaasfinantseerimisel on teoksil projekt “Koolikatsuja 2006+”, mis toetab õppeasutuste välishindamissüsteemis riigi tasandil kavandatavaid muudatusi.
Projekti eesmärk on töötada välja ja rakendada välis- ja sisehindamise komplekssed lahendused koolides, luua tugistruktuurid õppeasutuste sisehindamissüsteemi väljaarendamiseks ja rakendamiseks. Projekti raames koolitatakse õppeasutuste arendustegevuse toetamiseks 60 õppeasutuste nõunikku ning 108 koolimeeskondade liiget, kellest kolmandiku moodustavad koolijuhtide ja õppealajuhatajate kõrval õpetajad.
Õpetaja ise räägib kaasa
Kui ollakse harjunud, et hindamisega tegeleb keegi kusagil kaugel ja kõrgel – koolis koolijuhtkond –, jääb õpetajale arusaamatuks tema roll selles karussellis. On ta ju harjunud olema hinnatava ja kritiseeritava rollis, saamata toimuvas eriti kaasa rääkida.
Uus arendatav süsteem eeldab õpetaja aktiivset kaasarääkimist ja tegutsemist. On ju kooli üha parem toimimine, üksikisiku ja kollektiivi tasandil toimuva õppimise, arengu ja eksperimenteerimise soodustamine kõigi koolis töötavate inimeste ühine ülesanne. Selles süsteemis on palju olulisi võrgustiku osi, üks tähtsamaid on juhtkonna ja õpetajate koostöö. Kui õpetaja on kaasatud kooli arengukava väljatöötamisse ning selle pidevasse täiendamisse, on tal oluliselt kergem teha oma igapäevatööd, sest ta analüüsib lisaks õpilastele ka kogu kooli arengut.
Kooli arengu seisukohast on väga oluline hinnangu andmine tehtule. Sisehindamine on pidev protsess, mille eesmärk on tagada laste arengut toetavad tingimused, õppeasutuse järjepidev areng, selgitada välja õppeasutuse tugevad küljed ning parendamist vajavad valdkonnad ja koostada sellest lähtuv tegevuskava. Õpetajale on oluline analüüsida nii enda kui ka kogu kooli tegevust, leida üles nõrgad kohad, hinnata ümber ja teha valikuid, püstitada mõõdetavad eesmärgid.
Sisehindamise oluline osa on enesehindamine, mille objektideks võivad olla kogu õppeasutus, personal, mõni selle rühm või liige. Õpetaja enesehindamise väljund on arenguvestlus kooli juhtkonnaga. Õpetajal on vaja esmalt läbi mõelda, kus ta antud hetkel oma töös on, kuhu tahab jõuda, milliseid ressursse, millal ja miks selleks kasutab ning milline on planeeritava tegevuse mõju sise- ja väliskeskkonnale.
Väliskeskkonna oluline osa on lapsevanemad, kelle suhtumine kooli määrab suuresti selle positsiooni omavalitsuspiirkonnas. Õpetajatel on oluline roll lapsevanemate suhtumise kujundamisel kooli.
Sisehindamise teine oluline osa on hinnata, kas kõik instantsid töötavad ühise eesmärgi nimel ja et ei oleks tahtmatut või tahtlikku vastutöötamist. Sisehindamiseks on kolm võimalust: hindab kas koolijuht ja/või tema asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal; kooli õppenõukogu või siseaudiitor. Meie koolis tegeleb hindamisega õppenõukogu koostöös juhtkonnaga.
Üks võimalus kaasata õpetajaid kooli sisehindamisse on moodustada töörühmad sisehindamise eri valdkondadega tegelemiseks ja aruannete koostamiseks. Nii hakkab õpetaja palju rohkem mõtlema valdkondadele, mille üle tal varem pole olnud põhjust arutleda. Oluline on teha õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate rahulolu-uuringuid ja analüüsida neid. Tehtud tööd peaks analüüsima õppenõukogus, kus tehakse ka vajalikud ettepanekud.
Kolm aastat sisehindamist
Meie koolis on kompleksse sisehindamisega tegeldud kolm aastat. Igal õppeaastal on valitud võtmealad. Möödunud õppeaastal olid need koolikohustuse täitmine ja õpilaste algarvestus, mis hõlmas koolikohustuslike laste arvestuse, puudumised, tingimuste loomise koolikohustuse täitmiseks, õpilaste algarvestuse, ning klassi- ja kooliväline töö, mis hõlmas huvitegevuse korralduse, õpilaste osaluse huvitegevuses ja töö tulemuslikkuse. Õppealajuhatajad koostasid sisehindamise kava, kus olid tegevused kuupäeviti ja vastutajad –kooli vanemõpetajad ja teised soovi avaldanud õpetajad. Sisehindamise tulemusi analüüsiti õppenõukogus, kavandati meetmed puuduste kõrvaldamiseks, toodi välja hinnatavate valdkondade tugevused ja nõrkused. Käesoleva õppeaasta võtmealad on õppimise ja õpetamise kvaliteedi tõstmine, õpiabi rakendamine sõltuvalt õpilase vajadustest, kooli ja kodu koostöö parandamine lapsevanemate koolituse kaudu ja eelmise sisehindamise tulemustest lähtuvalt, õpilaste suunamine huviringidesse, nende vaba aja parem sisustamine.
Lapsevanemate koolituse vajadus selgus eelmise õppeaasta arenguvestlustest lapsevanematega. Toimuvad nii ülekoolilised kui ka alg- ja keskastme vanematele ning väiksematele huvirühmadele (erivajadustega laste vanemad) suunitletud koolitused.
Hinnatavat peab saama mõõta
Huvitegevusega hõivatus oli eelmisel õppeaastal väga ebaühtlane, tänavu on koolis avatud uusi huviringe (näiteks taaselustati rahvatants) ja otsitakse võimalusi täiendavate ringijuhtide leidmiseks. Õpilaste hulgas tehti septembris rahulolu-uuring praeguste huvitegevuse võimaluste ja nende soovide kohta. Selliseid uuringuid on koolis tehtud ka varem, näiteks eelmisel õppeaastal oli rahulolu-uuring kooli toimimise kohta 3., 6. ja 9. klassi lapsevanematele. Käesoleval aastal tehakse rahulolu-uuring kooli töötajatele. Kaasatud on kooli psühholoog.
Seoses uue sisehindamissüsteemi rakendumisega on edaspidi vaja pöörata suuremat tähelepanu mõõdikute süsteemi väljatöötamisele ja selle kasutamise võimalikkuse kontrollimine, sest kõik hinnatav peab olema mõõdetav.
Lapse areng oleneb õpetuse ja kasvatuse kvaliteedist. Õpilase õpioskus, -motivatsioon, aktiivsus ja toimetulek sõltuvad kasvukeskkonna kvaliteedist, koolist koostöö suunajana, pedagoogiliselt hästi läbi mõeldud õppekavast. Tulemuslikku tööd saab teha vaid organisatsioonis, kus nii kogu sisekeskkond kui ka juhtimine arengut soodustavad.
Maarika Koks,
Kunda Ühisgümnaasiumi õpetaja
ÕpL
Lause õigekeelsus
Mati Erelti “Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused” (Tartu 2006) on oodatud käsiraamat kõigile, ka riigikirjandi kirjutajatele, kel mureks korrektne lausestus.
Tartu Ülikooli senise eesti keele professori, praeguse emeriitprofessori Mati Erelti raamat on mõeldud kõrgkoolide väljendusõpetuskursuste õppevahendiks. Kuid see sobib kasutamiseks kõigile, kes teiste või enda keelekasutust lihvida tahavad – nii õpetajatele kui ka õpilastele. Õpikus on käsitletud hea keele vaatevinklist kõiki põhilisi lauseehituse küsimusi: öeldisverbi arvu-, aja-, tegumoe- ja eitusvormide kasutust, nimisõna käände ja kaassõna valikut, sõnajärge, täiendi ja lisandi vormistust, osalausete, lauselühendite ja teonimetarindite kasutust, asendust, kordust ja väljajättu ning palju muud. Raamatus sisaldub ka väga põhjalik kirjavahemärkide tarvitusõpetus. Kõigi käsitletud teemade kohta on koostatud harjutused.
Juhatusi on püütud anda võimalikult lihtsalt, keerulisi süntaksimõisteid kasutamata. Teadmishimulisemad lugejad juhatatakse Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi “Eesti keele käsiraamatu” lauseõpetuse peatükkide juurde.
Ehkki õpiku pealkiri on “Lause õigekeelsus”, on raamat siiski rohkem soovitaja kui käskude ja keeldude jagaja. See on ka loomulik, sest on ju lauses varieerumisvõimalusi märksa rohkem kui sõnas.
Nagu tiitellehe pöördelt võib lugeda, on raamat valminud HTMi toel (mis on ministeeriumi poolt ülimalt kiiduväärne). Ühtlasi on kõnealune raamat esimene, mille on heaks kiitnud meie praegune tähtsaim keelekorralduskogu – Emakeele Seltsi keeletoimkond.
Raamatut saab esialgu osta Tartu Ülikooli raamatupoest ja Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolist ning Tallinnast Ateena raamatupoest (Roosikrantsi 6).
Maia Rõigas,
TÜ eesti keele dotsent
|
