Nõiavalla omapära

Tuhala on paikkond Kose vallas Harjumaal, mille asustuse vanus on ligi 3000 aastat. Läheduses on 11 muistset asulakohta, 30 väikeselohulist kultusekivi, kolm kivikalmet, viis hiiekohta jm.

Esmakordselt mainitakse Tuhala küla “Taani hindamisraamatus” 1241, Kataveskit 1447 ja Tuhala (Toal) mõisa 1468. aastal. Kool asutati 1768. Tuhala kirik valmis 1777. Samas asub kahe kabeliga iidne Tuhala kalmistu. Aastal 1816 moodustati Tuhala vald. 1899. rajati soojuselektrijaam. 1919 asutati Tuhala seltsimaja ja raamatukogu.
1939. aastani kestnud Tuhala valla rahvalik nimi oli Nõia­vald. Siit kogutud arvukaid nõia­lugusid säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus.
Siin on sündinud või elanud palju nimekaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, nagu Liivimaa atlase autor krahv Ludwig August Mellin, näitleja ja lavastaja Theodor Altermann jpt.
Kogu seda kanti iseloomustavad huvitavad karstinähtused, haruldased taimed ja rikas kultuurilugu. Ümbruskonnas asuvad lähestikku Tuhala maastikukaitseala, mille suurus on täpsustatud andmeil 188 ha, Kämbla loodukaitseala, 164 ha ja Tammiku loodukaitseala, 92 ha. Tuhala mõisapark on üks Põhja-Eesti liigirikkamaid.
Põlispuudest väärib märkimist enam kui 300 aasta vanune Kataveski hiiekadakas, millest möödudes vanasti kübarat kergitati.
Tuhala maastikukaitseala on Eesti suurim karstiala. Siin voolab Pirita vasakpoolne lisajõgi –Tuhala – Ämmaaugust alates kolmeharulisena 6 km maa all. Suurvee ajal kaob jõgi maa alla enam kui 80 neelukohast. Neist suuremad on Hundikuristik ja Eesti pikim, Virulase koobas (58 m). Tavalise veeseisu ajal neeldub vesi maa alla vaid Ämmaaugu kaudu ja tuleb uuesti päevavalgele Veetõusme allikatest. Ämmaaugu neelamisvõime on ligi 800 liitrit sekundis. Veetõusme allikate vooluhulk on üle 3000 l/sek.
Nõiakaev on unikaalne karsti­allikas. Suurvee ajal täituvad maa-alused pugemid kahe kuni kolme ööpäeva jooksul veega. Veesurve tõttu hakkab Nõiakaev “keema”, väljastades üle 100 l/sek. Kaev on 2,4 meetrit sügav. Rahvapärimus ütleb: kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad, hakkab Nõiakaev keema.
Maa-alused pugemid ei jõua võtta vastu kogu suurvett. See­tõttu täitub ka 2 km pikk Kuie jõeorg veega. Kokku ulatub Tuhala jõe vooluhulk suurvee ajal üle 5000 l/sek.
Aeg-ajalt esineb karstialal varinguid.

Käbid tulevad kännu juurde kokku

Läänemaa ühes ärksamas kandis on homme, laupäeval suur pidu. Kullamaa Keskkool kutsub kokku kõik, kes sealkandis haridust saanud. Raamatutarkust on Kullamaal jagatud juba 310 aastat.

Kullamaa kooli sümbol on vana sajaharuline mänd, mis kasvab Kullamaa liivamägedes. Kooli aurahad on ka käbid, kõige kandvam neist Kuldkäbi, mille on seni saanud ainult käsitööõpetaja Armiida Põldäär, kes töötas koolis 50 aastat. Hõbekäbi saavad 25 aastat töötanud õpetajad, neid on juba üheksa. Iga laps, kes Kullamaa kooli tuleb, saab esimesest koolipäevast päris tavalise männikäbi kaela. Direktor Meelis Välis tuli kooli juhtima kolm aastat tagasi, tal on ka selline käbi kapis. Käbikooli mõtles omal ajal välja Läänemaa haridusjuht Peep Susi, kes töötas Kullamaa koolis palju aastaid füüsika ja tööõpetuse õpetajana. Ka kooli logol on vana männi oks, seal sees veel hobuseraud kui õnne sümbol.
Kuuendat aastat jagab kool tiitleid aasta õpilane ja aasta õpetaja, tänavused on juba teada – inglise keele õpetaja Heli Mäe ja 10. klassi õpilane Kertu Natka. Õpilasi selle tiitli saamiseks esitavad 7.–12. klass igaüks kaks. Arvesse läheb õppeedukus, olümpiaadidel osalemine, õpilas­omavalitsuses tegutsemine, spordisaavutused. Tänavu lisandus kohustus tutvustada end teistele õpilastele ja kooli juhtkonnale. Edaspidises elus on ju nii oluline oskus ennast kiita. Aasta õpetaja kandidaadid esitavad teised õpetajad ja kooli hoolekogu. Heli Mäe sai aasta õpetajaks juba teist aastat. Kandidaadid ei pea vahetuma. Valiku nii aasta õpilase kui ka õpetaja kohta teevad direktor, õppealajuhataja ja huvijuht.

Kullamaa kool kadu ei karda

Eks need valikud mingeid pingeid ikka tekitavad, aga mitte ülemääraseid, kinnitab koolirahvas. Õpilasi on 231 ja õpetajaid 22, neist ainult neli on mehed ja keskmine vanus kisub üle 40 aasta, päris noori ülikoolidest ei ole Kullamaale juba üle kümne aasta tulnud. Ja sealne eripära on, et peaaegu pooled ehk kümme õpetajat on sama kooli vilistlased. “Ühtepidi on see õnn, aga teistpidi hakkab meil õpetajate toas tekkima omamoodi suletud ring,” ütleb õppealajuhataja Elle Palmpuu. Tublimate tunnustamise jutu juurde lisab direktor Meelis Välis, et Kullamaal valitakse ka aasta aineõpetaja, klassijuhataja. Nii saab aja jooksul vaat et terve õpetajate tuba ühel või teisel moel pärjatud, sest nagu direktor ütleb: “Tunnustus peab tulema, kui töö on hästi tehtud.”
Kullamaa koolis lapsed otsa ei saa, sest koolil on õpilaskodu. Ühte ainust ja õiget maja ei ole, vald on kaugemalt käijate jaoks varunud pinna koolimaja lähedal neljas paigas. Kodud on valla ülalpidamisel, õpilane maksab 50 krooni kuus. Nad muretsevad ise toidu ja keedavad süüa, kasvatajaid või muud sorti järelevaatajaid ei ole, niisiis ei too õpilaskodu endaga kaasa liigset palgakulu. See kukkus iseenesest nii välja, kui endisaegne ühiselamu lasteaiaks tehti. Teist sellist järelevaatajateta õpilaskodu Kullamaa rahvas kusagil näinud ei ole, kuid on enda variandiga rahul. Muusika mängib mõnikord liiga kõvasti, aga sellest saab üle. Õpilased elavad, nagu see üliõpilaspõlves võib juhtuda. Direktor ja õpetajad käivad neid mõnikord vaatamas, aga viisakate inimestena teatavad ikka ette, et tulevad. Viimati pakkusid õpilased neile siis pannkooke.
Õpilaskodu 26 lapsele on kooli­le ainult kasu toonud. Kullamaal on rohkesti lapsi Märjamaa vallast, Martnas on põhikool, keskkooli nad tulevad sealt enamasti Kullamaale, on Haapsalu rahvast, kuigi seal on kolm keskkooliastmega kooli. Kaugemad lapsed on Tallinnast ja Keilast ning Kulla­maal arvatakse, et nad on tulnud tänu nende kooli heale imidþile. Meelis Välis ütleb, et tema oma valla ja teiste valdade/linnade laste vahel selle järgi, kuidas nad koolis käituvad ja õpivad, vahet teha ei oska. Kõik on Kullamaa kooli nägu.

Vald on vaevanägija

Kuna Kullamaal on õpetajate näitel nii palju kodukanditruudust, pole imeks panna, et ka vallavanem Üllar Aruksaar on siinse kooli vilistlane. Riik teatavasti saadab valda raha õpetajate palkadeks, õppevahenditeks, täienduskoolituseks ja investeeringuteks. Vald peab Kullamaal üleval õpilaskodu. Mida vald veel kooli jaoks head teeb¥ Nüüd on riik eraldanud raha tasuta toiduks põhikoolis, aga Kullamaal sõid nad juba ammu valla arvel. Asi on sätitud nii, et kümne krooni eest, mis üks lõuna üle riigi maksab, sööb Kullamaal terve kool tasuta, ka 9.–12. klass. Ja kehv see toit olla ei saa, sest kõik söövad isuga ja mõned veel hästi hea isuga, kui nad esmaspäeval pärast kahte koduse toidu peal elatud päeva kooli naasevad.
Kui Õpetajate Leht Kullamaal käis, oli parajasti lastekaitsepäev. Pakuti lihapalle kartuli, kastme ja värske salatiga ning tähtsa päeva puhul igaühele veel ports jäätist ja tahvel šokolaadi. Direktor ütles, et heast isust annavad tunnistust ka rahulolu-uuringud, mis koolis on tehtud, ja tema teada on koolis ainult üks-kaks last, kes söömas ei käi, ja mitte sellepärast, et koolitoit ei maitse, vaid ilmselt sellepärast, et nad üldse väljaspool kodu ei söö. Nii et toidule vald peale ei maksa, maksab köögirahva palga ning on ostnud söökla sisseseade ja nõud. Pärast esimest tundi saab vaheajal teed. Algul ei saanud kõik aru, mis selles head on, kui nad just kodunt tulnuna koos teed joovad, aga joojaid on üha juurde tulnud ja nüüd on need kümme minutit nagu seltskondlikkuse harjutamise aeg. Tee ja suhkur mahtuvat ka riikliku kümne krooni sisse ära.
Vald on kooli kogu aeg jõudumööda remontinud, selleks raha otsinud ja leidnud, näiteks projekte kirjutanud. Vallal on kaks bussi, millega lapsed kooli ja koju, teatrisse ning ekskursioonidele veetakse. Kullamaa valla aastaeelarve on 18 miljonit krooni. Kooli peale kulub 6,68 miljonit. Isegi rohkem, sest Kullamaa Keskkoolis on näiteks ka töövihikud tasuta. Vald maksab need kinni sotsiaalhoolduse rea pealt, toetades sellega koolilastega peresid. Seda raha ei ole 6,68 miljoni sisse loetud.
Vallavolikogus on kool esindatud oma raudvaraga. Endisaegne direktor, kehalise kasvatuse ja terviseõpetuse õpetaja Mai Jõevee on Kullamaa seltsielu, laulu- ja spordipidude korraldamisega nii seotud, et poleks mõeldavgi, et ka võim ei oleks tema käes. Kooli direktor Meelis Välis on vallavanemana töötanud, on praegugi koduvallas Vigalas vallavolikogu aseesimees, aga koolist ja õpetajaametist ei ole ta kunagi päris eemal seisnud.
Õpetaja saab erakonnata hakkama, direktorile tuleb parteistumine mõnikord kasuks, teinekord kahjuks, aga Kullamaal see suurt ei tähenda. Vald on oma kooli eest nii ehk naa väljas. Ja õpetajaid ei ole siin palgaga nöögitud. Kui riik on palgatõusu välja kuulutanud, siis Kullamaal on palk ka tõusnud, alampalk on koolis praegu 7800 krooni ehk siis 800 krooni võrra riigi alampalgast ees.

Tunnid üksi vaimu ei turguta

Kolmanda veerandi viimasel nädalal on Kullamaa koolis õpilaskonverents. Igal aastal ise teemal, seekord oli muinasajast. Algul on ettekanded ja seejärel hästi palju töörühmasid. Õpilased sõidavad bussidega mööda maad laiali ja juhendajad on kõigil kaasas, uurivad ja vaatlevad. Kullamaa ise on muidugi kõige keskmes. Üleminekueksami asemel tegid kaheksa õpilast uurimistöö. Kuna tegemist oli ajalooga, käis see eelkõige ajalooõpetaja Ervin Ranniku juhtimisel. Ajaloo aineolümpiaadidel saab Kullamaa kool alati häid kohti.
Kes selles koolis käib, on kindlasti palju retki loodusesse teinud. Nende üks pearahastaja on olnud keskkonnainvesteeringute keskus. Eelmisel aastal käisid KIK-i rahaga kõik klassid õppeekskursioonidel. Ka on Kullamaa õpetajad teinud palju koolivaheajaprojekte, et õppekäike ümbritsevasse maailma ikka rohkem saaks. Loodust ei õpita selles koolis ammu enam klassiaknast välja vaadates. Kullamaale on ju päris lähedal sellised looduskaunid kohad nagu Matsalu, Nõva, Silma. Ka õues õppimise klass on Kullamaa koolis nüüd olemas ja see on laste seas populaarne. Koolipoisid mõtlesid ise ka ühe looduslähedase ettevõtmise välja. Võistlesid kohalikul Liivi jõel kalapüügis ja kutsusid õpetajad ka uhhaad sööma.
Kullamaa kooli direktori aknasse paistab suur roosade käbidega kuusk. Bioloogiaõpetaja Elle Palmpuu selgitab, et kuusk on liitsooline puu ja kui see käbisid kannab, on tegemist tugeva puuga. Võib-olla ei olegi juhuslik, et käbidega kuusk just Kullamaa kooli õues kasvab.

Koolipeol tahaks tantsida hommikuni

Kui Hummuli koolipoiss Allar Jõks Kullamaale jõudis, oli tal kuus klassi juba läbi, seitsmes käsil. Ta ütleb, et läheb alati pidusse, kui kool kutsub ja aega vähekegi on. Nüüdki ruttab ta laupäeval Kullamaale, aga öö läbi seekord tantsida ei saa, sest poeg lõpetab pühapäeval Tallinnas põhikooli. On koolipidude aeg!
Kool on üks haruldane koht, kus sa ei õpi mitte ainult raamatutarkust, õpid elamise kunsti laiemalt. Õi­guskantsler Allar Jõks ütleb, et tema sai Kullamaal selgeks, et kui sa tahad, et elus läheks midagi paremini, sinu elus, teiste elus, ei tohi viriseda, vaid pead elu ise paremaks tegema. Varem ei olnud ta koolis eriti aktiivne. Kullamaal aga tegi õpilaskomiteed, praeguses mõistes õpilasomavalitsust, asutas koos teistega kooliraadio. Jõks mäletab, kuidas nad nädalavahetustel koolimaja pööningul juhtmeid vedasid ja kõlareid paigutasid. Argipäevadel tegid hommikuti raadiosaateid (vahepeal soikunud kooliraadio tegutseb Kullamaa koolis nüüd jälle – V. L.).
“Nii sain selgeks, et mida me ise ei tee, seda ei tee ka keegi teine. Sellest juhindun ka oma praeguses ametis ja elus üldse,” ütleb õiguskantsler. Te­ma meelest võib mõni asi ka mitte õnnestuda, aga inimene peab saama endale tunnistada, et tegi kõik, mis temast vähegi olenes. Kullamaa kool õpetas inimlikku headust, lähedust, halastust – sooje, pehmeid väärtusi, nagu Jõks õpitu nüüd kokku võtab. Kullamaal oli ja on küll keskkool, aga siiski väike külakool. Seal oli õpetajatel laste jaoks aega ja just see oligi kõige vahvam. Jõks lõpetas Kullamaa Keskkooli 1983. aastal ja paneb nüüd isegi imeks, et räägib peaaegu et veerandsajandi tagustest asjadest.
“Kahtesid” tulevane õiguskantsler koolis ei saanud. Kuigi tal oli loetamatu käekiri ja sama saab nüüd kahjuks poja kohta öelda. 10. klassis sai õpilane Jõks vääritu käitumise eest valju noomituse. Ta ei hakka tagantjärele avaldama, mida siis tegi, aga kinnitab neile, kes seda koolist mäletavad, et tal on see hästi meeles ning tal oli oma teo pärast kaua aega piinlik. Ta arvab, et toonane karistus on tal elus aidanud mõned paremad otsused teha, kui muidu ehk oleks ette löönud.
Oma ameti tõttu on õiguskantsler palju koole külastanud ja teab, et igaühes neist on omamoodi õhustik. Sellest saab aru, kui sa lapsele silma vaatad. “Laps tuleb, särav päike silmades või kustumatu kurbus näos,” räägib Allar Jõks ja kinnitab, et need pisiasjad räägivad paljust.
Õiguskantsler on veel nii noor mees, et kohtab koolipeol kindlasti ka oma õpetajaid. Ja igaüks, kes kooli läheb, austab sellega oma kooli ja koolitajaid. “Eks nad ole seal päris palju vaeva näinud, et minust inimene teha. Koolipeol jõuame koos tagasi juurte ja lihtsate asjade juurde. Saad olla, nagu oled. Ei pea kellelegi midagi tõestama, sest kõik teavad niigi kõike. Ja minule on mu vana kool veel sellepärast turvaline koht, et seal ei tule tantsupõrandal keegi minu käest juriidilist nõu küsima, mida Tallinnas tänaval tihtipeale juhtub.”

Õpetaja Jõevee edendab elu

Kehalist kasvatust ja terviseõpetust õpetab oma elu Kullamaal ära elanud, tões ja usus kooli ja valda teeninud Mai Jõevee.
Vähemalt kõik need, kes Eesti kooliõpetajatest võrkpallis võistlevad, oma kolmkümmend kooli, teavad, et võistlustel tuleb Kullamaad karta. Nad on ka riigi parim õpetajate võistkond olnud, tänavu tulid teiseks.
Kooli võistkonna tegi Mai Jõevee siis, kui ise direktor oli. Nüüd on tal seltsielu edendajana eriti hea meel selle üle, et Kullamaa vallas on külaseltsid lõpuks jalad alla saanud.
Tema on vallas ükskõik millise ettevõtmise, laulu- või spordipeo julgelt alati enda peale võtnud, sest on teadnud, et kui enda jõud enam üle ei käi, siis lähed kooli ja kutsud teise õpetaja appi. “Aga meie ju olemegi maa sool,” kiidab õppealajuhataja Elle Palmpuu selle ülestunnistuse peale veendunult. Ainuke asi, mis õpetaja Jõeveed vaevab, on see, et Kullamaa õpe­tajad teevad äkki oma agaruses liiga palju õpilaste eest ära. Peaks laskma lastel endil rohkem teha, ühiselu harjutada.
Enda eluviisi kohta ütleb õpetaja Jõevee lõbusalt: “Elukutse rahvasaadik!”

Kertu ja Jaanus annavad aru

Asta Veri – armastatud õpetaja üle poole sajandi

“Ei ole õndsamat ametit kui õpetajaamet,” on öelnud Ain Kaalep. Püüan koos Asta Veri õpilaste, töökaaslaste ning Võrumaa Kure-nurme kooli kauaaegse direktori Väike Kähriga kokku korjatud meenutustekildudest sättida juubelikimpu austatud õpetajale.

Asta Veri on sündinud 16. juunil 1926. a Võrumaal Kurenurmes Kasperi talus, kus ta elab koos poja Alariga senimaani.
Kui Asta oli kaheaastane, suri isa ning ka ema kaotas ta varakult.
Tema koolitee algas Kurenurme koolis ja jätkus Võru Keskkoolis, mille ta lõpetas 1947. a. Samal aastal hakkas ta tööle Kurenurme koolis algklassiõpetajana, jätkates õpinguid Tartu Õpetajate Instituudis loodus- ja maateaduse osakonnas, mille lõpetas 1955. a.
1970. a täitus tema suurim soov: lõpetanud vabariiklikud kunstiõpetuse kursused, sai Asta Veri kunstiõpetaja kutse.
Aastatel 1947–2001 töötas Asta Veri Kurenurme koolis, õpetades geograafiat, bioloogiat, kunsti- ja tütarlaste tööõpetust. Palju aastaid hoolitses ta ka kooli õppe-katseaia eest, mis kuulus aastaid vabariigis paremate hulka ja pälvis palju autasusid. Tema õpilaste kunsti- ja käsitööd said hulgaliselt tunnustusi ja leidsid tee paljudele näitustele nii vabariigis kui väljaspool.
Pärast Kurenurme kooli sulgemist oli Asta Veri kunstiõpetaja veel Osula Põhikoolis.
Asta Veri kunagine töökaaslane Salme Männisalu on välja otsinud Ain Kaalepi ütluse: “Õpetaja püha kohus on säilitada selline aare nagu murdekeel.” Salme kirjutab: ”Kui ma algaja õpetajana 1960. aasta sü­gisel Kurenurme kooli õpetajate tuppa astusin, rääkis Asta telefoniga ning minu suureks hämminguks puhtas kohalikus murdekeeles. Tol ajal ju tauniti koolis murdekeele ka­sutamist. Asta seda ei häbenenud. Oma ainet õpetas ta südamega. Noorematele kolleegidele oli ta nagu hoolitsev ema, seda samuti õpilastele. Kuigi töötasin temaga koos vaid seitse aastat, oleme temaga kaasteelised tänaseni.”
Tema üks esimestest õpilastest, hiljem ka kolleeg, Endla Allas meenutab: “Õpilasena imetlesin õpetaja Asta Veri juures tema saledust ja nõtkust. Ta oli väga liikuv, õpetas meile nii rahvatantsu kui ka karaktertantse. Kui ükskord peeti koolis maskipidu, oli kõige-kõige ilusam Miki-Hiir. Minagi tantsisin temaga ja püüdsin ära mõistatada, kes see on, kuid asjatult. Lõpuks selgus, et see oli õpetaja Asta Veri.”
Endla Allase pinginaabrile Leili Ansumäele meenub, kuidas nad imetlesid õpetaja ilusaid kleite, kauneid kootud-heegeldatud veste. Ta kirjutab: “Õpetaja Asta Veril oli omapäraselt ilus käekiri, mida püüdsin jäljendada. Kunstiõpetajana oli ta väga mitmekülgne. Tal oli häid mõtteid ja uusi ideid kujundamise alal, mida ta pidevalt täiendas.” Endla Allas täiendab: “Tuli ju koolis pidevalt kujundada stendid tähtpäevade vääriliselt. Nende tegemisel ta mõõtis, sobitas kaua värve ja alles siis hakkas lõikama, liimima. Asta tundis ilusat kirjakunsti ning oma oskusi jagas ta meeleldi teistega.”
Ka Osula Põhikooli kunstiõpetaja Aire Perk, kes tuli kooli tööle pärast Asta Verit, räägib, et teda hämmastas Asta järjekindlus oma töös. Ta mainis, et see kasvatas tedagi. Olgugi, et eelkäija oli temast palju vanem, tundus, et ta jõuab palju rohkem.
Eluaeg Kurenurmes elanud, õppinud ning õpetanud, tundis Asta Veri kohalikke elanikke ja nemad teda. Ta püüdis kõike heaga lahendada. Kui õpilased katseaias ja kasvuhoones töötasid, jagati ka laste kodudesse heldekäeliselt küll lille-, küll köögiviljataimi. Nii on mitu põlvkonda tema käe all külas üles kasvanud. Õpetaja kunagised õpilased ja töökaaslased mainivad sedagi, kuidas ta senimaani teab oma õpilasi, tunneb nende käekäigu vastu huvi, suhtleb nendega. Kuid kõige südamelähedasemaks on õpetaja Asta Verile siiski jäänud tema 1. klass aastast 1947.
Võrumaal tuntud pedagoog on oma kodukohas õpetajaametit pidanud 55 aastat. Imetleme ja õnnitleme!
 

Kolleegide nimel
Heljo Saar

Jõulunäidendite kogumik algklassidele

Riigieksamikirjanditest ja võõrsõnadest

Selle aasta kirjandid on parandatud ja hinnatud. Võõrsõnade kasutamine neis ei ole plahvatuslikult suurenenud, nagu on kardetud. Siinkohal tahan tänada emakeeleõpetajaid, kes on suutnud keelevariandid õpilastele selgeks teha.

Eesti keel on viimastel aastatel märkimisväärselt võõrsõnadega rikastunud. Keelekasutajal on palju valikuvõimalusi. Võõrsõnade kasutamisel saab toetuda Eduard Vääri, Richard Kleisi, Johannes Silveti “Võõrsõnade leksiko­nile”, mille 1. trükk ilmus 1961; 7., parandatud ja täiendatud trükk 2006. Leksikoni 6. trükile (2000) on koostaja Eduard Vääri lisanud 14 000 uut märksõna, viimast trükki on täienda­tud veel umbes 4000 märksõnaga. Leksikoni uustrüki välja­andmisega just 2006. a on kirjastus Valgus osutanud austust Eduard Väärile tema 80. sünniaastapäeval, mis on 26. juunil.
Teose eessõnas on E. Vääri märkinud, et leksikon konstateerib võõrsõnade võimalikku kasutamist, kuid ei soovita neid, eriti võõrväljendeid. Lingvistikas on aksioom, et keelenähtused ei ole ilusad ega inetud, lubatavad või mittelubatavad – kõige üle otsustavad keelekasutajad. Tegelikult on tänaseni jäänud eristamata täpne piir võõr- ja laensõnade vahel.
Leksikoni märksõnaartiklis antakse võõrsõna etümoloogia, selgitus ja paljudel juhtudel ka sagedamini kasutatavad sõnaühendid. Vajaduse korral viidatakse teistele, tähendust täpsustavatele märksõnadele. On lai valik laensõnu eeskätt nende päritolu näitamiseks ning rohkesti eesti keeles kasutatavaid tsitaatsõnu ja -väljendeid, mille puhul antakse ka hääldus.

Leksikon abiks õppimisel

Märksõnadena esinevad leksikonis sõnad või väljendid, mis on kas täies ulatuses võõrsõnad või mille algusosad on võõrsõnalised (nt automaatlüliti, integraalvõrrand). Sellised sõnad, mille algusosa on eesti päritolu, lõpposa aga võõrsõnaline, leksikoni tähestikulises järjestuses iseseisvate märksõnadena ei esine, kuid neid seletatakse vastava võõrsõnalise põhisõna juures (nt sõnad laevastikuekipaaž, kogudusematrikkel on seletatud märksõnade ekipaaž ja matrikkel all). “Võõrsõnade leksikoni” kasutajatel on olnud võimalus õppida selgeks kõik vajaminev.
Riigieksamikirjandeis oli vähe võõrsõnade ortograafiavigu. Eksiti sõnades kompleksne, (post)modernne, advokaat, identiteet, internet, intelligents, materjal, materiaalne, millennium, kontsert. Oli vormivaliku- ja käänamisvigu, kuid võõrsõnade tähendus- ega sõnavalikuvigu peaaegu ei esinenud (vähemalt mitte nendes töödes, mida mina lugesin).

Argikeelsed kirjandid

Argikeelsus, kantseliit, moesõnad, argoo, släng jt sotsiolingvistilised elemendid kuuluvad kõnekeele tasandile, ametlikes dokumentides neil kohta ei ole. Toorlaenudena eesti keelde tungivad anglitsismid ja amerikanismid on massimeedia lemmikud, õnneks mitte kirjandites. “Tundub, et estinglish on sündimas, meeldib see meile või mitte, protsess on käima läinud ja vaevalt see peatub,” nendib Saue Gümnaasiumi õppealajuhataja Tuuli Oder (T. Oder, Estinglish – kas kujutelm või tegelikkus?, ÕpL, 3.02.). Tema mure on õigustatud. Lugesin kirjandeid suure hirmuga, kartes leida hängimist, tšekkamist, tšillimist, šoppamist ja teisi tsitaatväljendeid noorte kõnepruugist. Jälgisin sõnavara ja stiili väga hoolega. Õnneks ei ole estinglish kirjanditesse tunginud.
Küll aga esineb argikeelsust, sõnakordusi, paronüümiast johtuvaid sõna­valikuvigu: järele – järgi, tänu – tõttu, õieti – õigesti, enne – ennem; tähenduseta modaalsõnade ja sidesõnadega liialdamist: suhteliselt, siis, nagu, just.
Kas kirjand on aegunud, nagu väidavad kirjandieitajad? Riigieksa­mikirjand on omamoodi ametlik do­kument, mis näitab kirjutaja keeleküpsust, mõttearendust ja väljendusoskust. Kirjanditest nähtub, kuidas noored kirjakeelt kasutavad, missuguse sõnavara ja stiili valivad, milline on nende lugemus, kuidas oma mõtteid käsitletava teemaga seostavad jne. Ükski grammatikaharjutus ei suuda asendada loovalt esitatud sidusat mõttearendust.
Kritiseerijad leiavad, et kirjand on oma aja ära elanud, kuid nad ei oska ka midagi tõsiselt võetavat asemele pakkuda.
Kaheldakse, kas kirjutajad esitavad ikka oma mõtteid või on tegemist silmakirjatsemise ja päheõpitud tekstidega (E. Liias, Kas kirjand või keeleeksam?, ÕpL, 12.05.). Kindlasti on kirjutajate hulgas ka silmakirjatsejaid, nagu muudeski eluvaldkondades, kuid kirjandi kaotamine ei lõpeta silmakirjatsemist ega eetikakriisi ühiskonnas.

Kirjand pole süüdi

See probleem on avaram. Tegemist on Eesti poliitikas valitseva mentaliteediga, et vassimine, valetamine ja keerutamine ongi diplomaatia. Eeskuju on nakkav. Kirjand pole süüdi. Hindamiskomisjon märkab enamasti õõnsaid heietusi ega pane neile kõrgeid hindepalle.
“Tipptasemel kirjakeeleoskus on hädavajalik niihästi poliitikutele, ametnikele kui kõigile, kelle töö on seotud avaliku sfääriga. Seega ei suuda need, kes kirjakeelt ei valda, murda läbi ka hästi tasuvatele töökohtadele” (M. Ehala, Kirjakeele mündi teise poole pealt, ÕpL, 27.01.).

Kümme aastat õppides

Täpselt kümme aastat tagasi otsustas rühm õpetajaid ja psühholooge, kes olid äsja läbinud kas Omanäolise Kooli õpetajaile mõeldud õpioskuste kur­suse või Th. Gordoni Noorte Efektiiv­sustreeningu väljaõppe, ha­kata midagi ära tegema õpilaste õpioskuste arendamise vallas. Avatud Eesti Fondi toel töötati välja kursus “Õppides loon ennast” gümnaasiumiõpinguid alustanutele.

Töörühma kuulusid Karin Hango, Vahur Murutar, Mari-Anna Puskar, Hannes Voolma, Koidu Tani-Jürisoo, Anneli Loodus, Piret Viil, Marika Karden-Raud ja Tiina Nurm.
“Õppides loon ennast” on 10. klassi õpilastele mõeldud programm, mille jooksul õpilased õpivad tundma ennast kui õppijat, omandavad õppimisvõtteid, tegelevad motivatsiooni ja eesmärkidega, uurivad oma suhteid ja suhtumisi ning harjutavad enese esitlemise oskusi, koostööoskusi jpm.
1997. aastaks oli metoodika ja käsiraamatu (ning õpilastele mõeldud info- ja töölehtede) esimene variant valmis. Esimesel väljaõppel osales 26 õpetajat üle Eesti. Nüüdseks on ÕLE väljaõppe Avatud Meele Instituudis läbinud seitse gruppi õpetajaid ja kursust viiakse läbi mitmel pool Eestis.
Esimeste aastate järel korraldati 9. ja 10. klasside õpilaste seas tagasisideuuring. Üle poole vastanutest leidis, et kursuse tagajärjel paranesid nende suhted nii klassikaaslaste kui ka õpetajatega. Rahulolu oma suhtekeskkonnaga mõjutab aga otseselt motivatsiooni seal keskkonnas eesmärgipäraselt tegutseda. 70% vastanuist leidis, et nad on muutunud sallivamaks, 62% analüüsivad end ja oma tegevust rohkem, 65% arvas end tõhusamalt õppivat, 73% oskas end paremini arusaadavaks teha. Oldi endaga rohkem rahul (65%) ja osati paremini vältida konflikte (76%) õpetajate, klassikaaslaste ja vanematega.
Uurisin Rakvere Eragümnaasiumi õpetajalt Marje Kuslapilt ja Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetajalt Piibe Leigerilt, mis neid ajendas ÕLE väljaõppele minema ning mida ÕLE on neile ja nende õpilastele andnud.
Marje Kuslap: “Arvasin, et õppimine ei ole ainult kindlate faktide päheõppimine ja “viiele” vastamine. Õppimine toimub igal ajahetkel ning et neid õppetunde tähele panna ja ennast paremini tundma õppida, ongi vaja maha istuda ning selle üle mõelda. Et mina sellele kursusele minna tahtsin, oli ajendatud samuti õppimisvajadusest: iseenda avastamiseks, uute mõtete-tunnete leidmiseks. Õpilastele on see andnud enesekindlust, julgust olla ise ja ainulaadne, avardanud suhtlemispiire. Ise olen saanud palju jõudu ja energiat, tahet õpetajana edasi töötada.”
Piibe Leiger: “Sain tunnivaatlejana olla ühes Tartu koolis õppima õppimise tunnis. Siis mõistsingi, et see on väga vajalik, ja hakkasin kohe ise ka tahtma seda õpetada. Enesesse vaatamise oskust; teiste paremat märkamist; 10. klassis uue koosseisu puhul väga vajalikku tutvumist ja sisseelamist; teadmist, et õppimist saab ka õppida. Mulle on ÕLE andnud psühholoogia lisateadmisi ja võimalust nende kehtivust praktikas proovida, võimaluse oma õpilastest rohkem teada saada ja neid paremini mõista, end õpetamisprotsessis teistmoodi proovile panna, oma töövõtteid rikastada.”
Reet Miil viis ÕLE kursust läbi Kuremaa Põllumajandustehnikumis. Mida arvasid kutsekooliõpilased?
“Õpilastelt tuli väga positiivset tagasisidet. Leiti, et õpitu mõjutas positiivselt suhteid vanemate ja sõpradega, tunnid olid meeldivad, õpiti lausa lõbuga. See aitab iseendasse vaadata, olla julgem. Mina nautisin neid tunde ja õpilased nautisid ka.”
Üks “Õppides loon ennast” väljaõppe eripära on läbi aastate olnud see, et kursusele tulevad kokku ärksad, loovad, teotahtelised ja oma õpilasi armastavad õpetajad. Iga väljaõpe on olnud looming, mille kaudu on kasvanud ka kursus ise. Tänapäeval muutub kõik väga kiiresti, ka ÕLE on teinud läbi suure arengu. Iga juhendaja käsiraamat on parem kui eelmine. Õpilased saavad üha uuemaid infomaterjale.
Kursuse üks koostajatest ja koolitajatest Koidu Tani-Jürisoo, Avatud Meele Instituudi arendusjuht, kas kursus on nüüd valmis? “Juba kursuse pealkirja on kirjutatud, et ei inimene, õppimine ega arenemine saa kunagi valmis. Meie, autorite ja koolitajate üks eesmärke on ju olnud ka, et õpilane, kes kursuse läbib, mõistab, et ei õpita ainult koolis laua taga. Kuni ta õpib, seni on ta loov, arenev – seda tasub teha kogu elu. Kuna “õlekate” (kursuse “Õppides loon ennast” väljaõppe läbinute) ja ka kursuse koostajate seltskond on endiselt õpi- ja arenguhimuline, areneb ka ÕLE pidevalt.”
Mida uut on sel aastal oodata?
“Lisaks tavapärasele supervisioonipäevale, kus kursuse läbiviijad saavad üksteiselt ja koolitajatelt nõu ja tuge esilekerkinud raskuste ületamisel, teeme sellest aastast alates ka teemapäevi. Kuna ÕLE temaatika on väga huvitav ja mitmekülgne ning väljaõppe aeg on piiratud, tekib kursust praktiliselt koolis läbi viies juhendajatel mingil hetkel vajadus käsitletavates teemades süvitsi edasi minna. Teemapäev on pühendatud ühele tervikteemale, võimaldab väljaõppe läbinud juhendajatel omandada uusi oskusi ja töötada õpilaste poolt töö käigus tõstetud küsimuste ja uuenenud vajadustega. Teiselt poolt on see võimalus jätkata järjepidevalt ÕLE arengut. Samuti korraldame käsiraamatupäeva neile, kes saanud väljaõppe enne 2003. aastat, et ka neil oleks võimalik uuenenud materjali kasutada. Ja muidugi ka järjekorras juba kaheksas väljaõpe, mis toimub traditsiooniliselt suvekuudel, et septembrist saaks kohe koolis alustada.”

Olud on paranenud, miks olukord ei parane?

Pole põrmugi liialdus öelda: riigikeele olemasolu, kasutamise ja arendamise praegused olud on Eestis varasemast paremad.

Keeletoimkonna maikoosolekul tun­ti rõõmu näiteks selle üle, et kaheaastaseks saanud OÜ Keelevara, mis hinnakirja alusel pakub kasutada online-sõnastikke ja -leksikone, tegi õigekeelsussõnaraamatu hiljuti kõigile internetis tasuta kättesaadavaks. Eesti Keele Instituudis ja Tartu Ülikoolis jätkub sõnaraamatute koostamine ja võetakse käsile uusi.
Lausa robinal ilmub keelekasutust edendada püüdvat kirjasõna, mis mõnikord üllatab mitte ainult sisu, vaid ka vormiga. Üks isevärki teostusega üllitis – kirjastuse Koolibri väljaandel trükivalgust näinud taskumeelespea “Soovitusi kirjutamise parendamise teostamiseks” – sundis koosolekulaua ääres käigu pealt välja nuputama sõna, mis paremini iseloomustaks uutmoodi kokkupanekut: kettköide.

Keeletoimetamine on jälle tähtsaks saamas

Niisuguse kena tõdemusega võis keeletoimkond hooajale joone alla tõmmata. Kas pole tore?!
Keeletoimetaja vajalikkuse ja ülesannete ümber on keeletoimkonnas, kus peamiseks mureks tekstide ühetimõistetavus, mitu aastat päris palju räägitud. Viimastel aegadel käsitleti korduvalt ja üsna üksikasjalikult ajalehe keeletoimetaja illusoorseid ja tegelikke võimalusi väljaande keelelist külge kasida või koguni lihvida. Mõnikordki olime suisa jahmunud üksikute väljaandjate-leheülemate ignorantsest suhtumisest pädevasse keeletoimetajasse ja tema püüdlustesse. Õnneks võib parajal määral leida ka eeskujupakkuvaid näiteid – suur jagu meie ajalehtedest on kõigest hoolimata kirjutatud üsna arusaadavas ja lugejat mitte vapustavas keeles. Ometi leiab otsimatagi näiteid selle kohta, kuidas ajaleht võib ära nullida õige keeletarvituse õpetamisel ja õppimisel nähtud vaeva.
Keele ja Kirjanduse äsjases numbris väidab ajalehtede keelestiilikorraldust uurinud Kertu Saks pealkirja “Ajalehe keeletoimetamine muutuste keerises” all kokkuvõtvalt, et – oh rõõmu! – 2000. aastast on lehtede keelelist külge jälle hakatud oluliseks pidama. Kui vahepeal polnud mõnes toekaski toimetuses enam palgal korrektoritki ning trükivigu tõrjus kes tahes ja kuidas tahes, siis nüüd on keeletoimetajad, kes “näevad endid eelkõige õpetajana, kes harib toimetuses oma kolleege ning ajalehe puhta keeletarvituse kaudu ka lugejaid”, jälle ametisse pandud, mõnes toimetuses kohe õige mitu keeletoimetajat-korrektorit. Ühiselt otsitakse lahendusi, mis rahuldaksid keelekasijaid ja oleksid lugejate väärilised.
Ehkki tahaks kangesti loota, et ka keeletoimkonnas toimunud arutelud on mingil määral aidanud kujundada murepilvi laiali puhuvat suhtumist, tuleb asjale tõsiselt lähenedes siiski järeldada: küllap on väljaandjate ärihuvid tõhusamalt toimima hakanud – kehvakeelset ja lohakalt teostatud lehte tark lugeja lihtsalt enam ei osta? Tarkade lugejate juurdetulekut aga igatseb iga korralik leht.

Keelehuviliste ühendus ajakirjanike liidu juures

Keelehuviliste ühendus on meie ajakirjanike liidu juurde kuulunud peaaegu pool sajandit. Kunagise keele- ja tõlkesektsiooni koosolekud paistsid aastakümneid tagasi silma mitte ainult erilise osavõturohkusega, vaid korraldajad taotlesid ka võimalikult suurt mõttetihedust. Sest tollased tegijad tunnetasid oma missiooni ajastuomaste keelehalbuste vastu võitlemisel, muu hulgas venestusilmingute tõrjumisel. Kogu Eestist koos käinud keelehuviliste osalusel või juuresolekul otsustatu edendas eesti keelekultuuri äraarvamatult kõvasti – selles ei peaks olema vähimatki kahtlust. Pikka aega tegutses sektsioon ETA tõlktoimetaja Henno Meriste (1918–1984) taktikepi all. Seejärel võttis juhatamise üle tuntud tõlkija ja toimetaja Uno Liivaku.
Lipuvahetuse läbi teinud Eestis tundus eesti keel algul olevat ohu­tu­ses, kuid peagi sai selgeks: uus aeg – uued hädad! Tuleb hakata keelt kasima! Mõned riigikeele pärast muretsejad ei jätnud enne järele, kui keelehuviliste ring hakkastaas koos käima – sedapuhku ajakirjanike liidu keeletoimkonna nime all.
Osavõtjaid on kogu aeg olnud mujaltki kui ajakirjandusest – keeletoimkond ootab kõiki eesti keele käekäigu pärast muret tundjaid, hoolimata soost ja seisusest, erialast ja asupaigast. Koosolekul on sageli esindatud päris kauge maa taga olevad toimetused; korra juhtus, et kohal oldi isegi Austraaliast.

Üheskoos

Vennalik koostöö on valdavalt tallinlasi hõlmaval ühendusel välja kujunenud Tartus tegutseva Eesti Keele Kaitse Ühinguga. Tartlastel on jätkunud kiiduväärt pealehakkamist ja järjekindlust anda välja oma häälekandjat – sisukaid ja hoolikalt teostatud kogumikke “Keelekaitsja” on juba viis.
“Keelekaitsja” tegevtoimetajast, füüsikateadlasest Leo Kaagjärvest on kujunenud ajakirjanike liidu ühiskondlik keelekonsultant, kelle mõtlema sundivad põhjalikud epistlid, mis jõuavad e-postiga kogu liidu liikmeskonnani, juhivad tähelepanu ajakirjanduskeeles ettetuleva­tele rõõmsatele ja häirivatele seikadele.
Väsimatult taunib ingliskeelse hariduse saanud ja 41 aastat Austraalias elanud eestlane tarbetute inglise keelest võetud toorlaenude üha laiemat vohamapääsemist eesti keeles. Tal on raske mõista, miks venestamispüüdlusi edukalt tõrjunud eestlased suhtuvad nii arusaamatu leebusega inglise barbarismide ja muude keeletotruste pealesurumisse.
Miks peaks Eesti bussifirma kandma nime Go Bus (maakeeli koobus)? Või mille poolest osutub Extra etemaks kui tavaline Ekstra?
Nii keeletoimkond kui ka keelekaitseühing igatsevad juurde uusi innukaid huvilisi, kes tunnevad end olevat kohustatud eesti keele heaks midagi ära tegema – kas kuulaja või kõnelejana. Miks ei võiks nendesse seltsingutesse hakata eelolevast sügisest rohkem kuuluma Õpetajate Lehe lugejaid?
Aga mis küll teha, kui suure lehe juhtkirjas on ei-tea-mitmekümnendat korda segi aetud ohjamine ja oh­jeldamine ning lastakse politseil kurjategijaid ohjata, st juhtida? Keeletoimkonna võitlusvaimu ergutav Helju Vals, üks meie kardetumaid keeletoimetajaid, leidis: kui niimoodi, ohjeldamatult edasi eksitakse, tuleb vist ohjama sõnavarast kustutada.
Rahulolematust jätkus tal muukski: “Ikkagi miks mõne sõnaka keeletoimetaja käe alt tuleb tete-tamist ja meme-tamist – tulete te ja tuleme me?”. Ajamäärus täna aga on ülendatud tähistama nii tänapäeva kui ka praegusaega: näiteks tänasel hetkel tehakse Tallinnas suuri tegusid ja täna käib iga kodanik poes neli korda nädalas.
Kindlate keelenormide lihtsalt soovitusteks “liberaliseerimine” on tekitanud selget korda – nii on õige ja teisiti on vale! – ihkavates inimestes koguni pelguse emakeelt kasutada. Kellele see kasuks tuleb? Kas õpetajatel läheb sedasorti udususest kergemaks?

Internet aitab

Kui sind pole internetis, siis sind pole olemaski – see reklaamibuumist pärinev “tõde”, mis on Eesti argiellu juured ajanud, kehtib paraku üha enam ka keelekultuuri edendamisel.
Õigekeelsussõnaraamatu ning suure hulga muude keeleraamatute prii ja pidev kättesaadavus laseb loota, et eesti keelt vähem kirjutatakse ja kõneldakse uisapäisa, sest vähegi ärksam keeletarvitaja saaks, kui viitsib, interneti kaudu oma teadmisi kontrollida ja korrigeerida.
Keeleteadlik lugeja teadku: Emakeele Seltsi väljaandel ilmuvat ajakirja Oma Keel varasemaid numbreid saab lugeda ka internetis – praegu ulatub OK sel viisil täielikult kättesaadavaks tehtuna kuni 2004. aasta sügiseni; sealt siiapoole on avaldatud vaid sisukord. Eesti keele ümber peetava võitluse keerukust silmas pidades võiks väljaandja, keda toetab haridus- ja teadusministeerium, toimida olukorrakohasemalt – lasta veel ära müümata numbrite nõuandeline osa netikasu­tajateni kiiremini. Julgen arvata, et sisuline kasu keelekasutusteabe rahva ette jõudmisest on suurem kui ajakirjanumbrite üksikmüügist laekuv tulu.
Patt on praegu sellises valdkonnas viivitada võimalustega, mida pakub Tiigrihüppe tulemusel Eestis algusmüüri saanud e-riik.
Samad sõnad käivad ka Keele­kaitsja kohta. Väga hoolikalt teostatud, kuid paraku napivõitu levikuga väljaanne on küll nn paberkandjal, kuid oma selgesõnalisuse ja sisukuse tõttu väärib internetis kas või osaliseltki kättesaadavaks tegemist. Mis võiks olla tähtsam, kui pakkuda mis tahes valdkonnas tegutsejatele tuge eesti keele kasutamisel?
Selgemast selgem – keeleraamatute küllalt kõrged hinnad takistavad eesti keele positsioonide kindlustumist. Võib-olla toob odavam raamat suuremat kasu? Kui eesti keele käekäik rahajagajate hinge ikka tõesti liigutab, tuleks mõelda vajadusele kiiremini toimida. Mõnes asjas pole koonerdamine kokkuhoid.

Armsast emakeelest hoolides

Ehkki Eesti elu pidavat, kui võimu­kandjate hääletorusid uskuda, ühtepuhku üha kaunimaks minema, teavad siinse riigikeele hardad austajad, et eesti keelele riigikeele väärikate positsioonide loomine kipub lõpptulemusena siiski vaevane ja väheviljakas olema.
Seda oleme keeletoimkonna “kurt­miskoosolekutel” läbi aastate ja enamasti ikka kurval meelel käsitlenud. Seni paraku jõudmata tõsisemate omapoolsete lahendusteni. Rõõmu tuleb tunda aga sellest vaevast, mida juba aastakümneid on näinud Emakeele Selts.
Igasuvine Tartu suur keeleüritus J. V. Veski päev kulgeb tänavu 27. juu­nil pealkirja “Eesti keel eesti koolis” all. Seepärast võiks sinna asja olla ka keeleliselt vastutustundlikul mittefiloloogist õpetajal. Sest eesti­keelses koolis õpetab mis tahes aine õpetaja ka eesti keelt – aitab eestikeelseid teadmisi omandada ja väljendada. Enda poolsajanditagusest kooliajast on meeles, kuivõrd oluliseks osati tollal pidada keelelise korralikkuse nõudmist keemia-, matemaatika-, füüsika- või ajalootunnis. Keelelohakus võis kahjustada mis tahes aine kontrolltööd.
Kui kõik tegevõpetajad tunnetavad end keelekultuurlastena, tohime loota, et raaliajastu kättejõudmisel imettegevaks kuulutatud “teine kirjaoskus” ei pääse põrmustama päriskirjaoskust, seda klassikalist ABC-d.
Ei tohi jätta meenutamata, et keeletoimkonna eelkäija – ligi pool sajandit tagasi käivitatud ENSV Ajakirjanike Liidu keele- ja tõlkesektsiooni – “mootorite” hulgas oli märkimisväärselt rohkesti täppisteadlasi (eriti TPI õppejõude).

Tiit Maksim,
Ajakirjanike Liidu keeletoimkonna juhataja

Magistriõppekava uurijahingega praktikutele

1999/2000. õa asutati Tartu Ülikoolis koolikorralduse kutsemagistri õppekava. 2006. a maiks on selle edukalt lõpetanud ning kraadi kaitsnud 70 koolijuhti ja mentorit. Uuest õppeaastast asendub senine kutsemagistri õppekava täielikult uuendatud koolikorralduse magistriõppekavaga.

Miks kutsemagistri asemel magistriks¥ Seoses Eesti ühinemisega Bologna kõrghariduse deklaratsiooniga mindi TÜ-s nelja-aastaselt bakalaureuse- ja kaheaastaselt magistriõppelt üle nn 3+2-süsteemile, kus bakalaureuseõpe lühenes aasta võrra. Magistritöö maht vähenes seniselt 40 ainepunktilt 20-le. Kadus erinevus teadus- ja kutsemagistritöö mahus. Uue süsteemi jär­gi loetakse endine Nõukogude kõrgharidusdiplom ja nelja-aastane bakalaureuseõppe tunnistus võrdväärseks magistritasemel haridusega. Nii osutusid koolikorralduse kutsemagistriõpingud justkui teistkordseks kõrghariduse omandamiseks magistritasemel, mida riikliku koolitustellimuse (RKT) kaudu ei finantseerita.
Nii koolijuhi kui ka mentori kvalifikatsiooni omandamiseks magistri tasemel on vajalik koolikogemus õpetajana. Kuid õpetajana saab töötada vaid see, kellel on juba magistritasemel pedagoogiline haridus. Kuivõrd koolijuhi ja mentori töö eeldavad õpetajakvalifikatsioonist hoopis erinevaid kutseomadusi, ei saa ka neid õpinguid käsitada teistkordse kõrghariduse omandamisena. Kahjuks ei saanud asjast nii aru kõik haridusametnikud. Nii tuli õppekava ümberregistreerimisel taotleda erandit RKT saamiseks. Ühtlasi sundis RKT taotlemine õppekava koostajaid pöörama erilist tähelepanu selle vastavusele koolijuhtide ja mentorite ettevalmistamise reaalsete vajadustega. Tehtud töö tunnustusena sai TÜ haridusteaduskond käeoleva aasta vastuvõtuks koolikorralduse magistriõppekavale 14 RKT kohta.
Õppekava reorganiseerimise liikumapanevaks jõuks sai programmipõhine juhtimine, millele viidi üle kõik TÜ avatud ülikooli õppekavad alates 2005/2006. õa. Koolikorralduse magistriõppekavale määrati programmijuht ja moodustati nõuandva organina programminõukogu, mis koosneb haridusteaduskonna õppejõududest ja töötajatest, haridusavalikkuse esindajatest ja koolikorralduse kutsemagistriõppekava lõpetanutest. Programmijuhiks sai pedagoogika osakonna juhataja prof Edgar Krull, asetäitjaks Nõo Põhikooli õppealajuhataja Matti Kangor. Programminõukogu liige ja konsultant on Helsingi Ülikooli professor Pertti Kansanen. Aktiivsemad ülikoolivälised programminõukogu liikmed on olnud Rutt Elias, Merike Kaste, Enn Liba ja Mirjam Link.
Uus magistriõppekava peaks andma haridusjuhtidele ja õpetajatele süvaettevalmistuse hariduskorraldus- ja juhtimistööks, õpetajakoolituse praktika ja algaja õpetaja erialaseks juhendamiseks, kooli õppekavaarenduseks ja nõustamiseks. Keskne eesmärk on iseseisva uurimistöö oskuste omandamine haridusprobleemide mõistmiseks ja lahendamiseks. Just valmisolek iseseisvaks uurimistööks ja ettevalmistus kolleegide nõustamiseks on kvalifikatsioonid, mida koolijuhtide või mentorite lühikursused ei saa pakkuda.
Uues magistriõppekavas on oluliselt suurenenud koolijuhtide ja mentorite ühisõpingute osakaal uurimismeetodite, haridusfilosoofia ja -seadusandluse, õppekava problemaatika ning kvaliteedijuhtimise arvel. Erialaõpingud jaotuvad võrdses mahus teoreetilisteks ja praktilisteks. Varasemaga võrreldes on praktiliste õpingute maht vähenenud kaks korda, kuid samas on astutud samme nende tõhustamiseks. Näiteks toimub praktika vähemalt ühe ainepunkti ulatuses koolis pädeva juhendaja käe all, tutvutakse koolieluga nii koolijuhi- kui ka mentoritöö vaatevinklist, juhendajateks kogenud koolijuhid. Edaspidi suureneb praktikabaasides juhendatava praktika osatähtsus veelgi. Uuest õppekavast jäeti välja senises õppetöös suhteliselt ebaefektiivseks osutunud kutseeksam.
Sageli saab magistritöö õigeaegsele valmimisele takistuseks ebaõnnestunult valitud töö teema või/ja metodoloogia. Et seda vältida, palus programminõukogu pedagoogikaosakonna õppejõududel pakkuda välja nn magistritööde passid, kus on sõnastatud uurimistöö teema ja eesmärk ning antud näpunäited töö koostamiseks. Ka suureneb uues õppekavas probleemipõhise õppe osatähtsus (kursusesisesed seminaritööd ja uurimisprojektid).
Programminõukogu näeb õppekava areneva organismina, mille sisu kohandatakse pidevalt vastavalt kooli muutuvatele vajadustele ja õppuritelt saadud tagasisidele. Õppekava kursuste kvaliteet kindlustatakse meie parimate praktikute ja pedagoogikateadlaste kaasamisega. Niisiis, kui soovite jätkata oma kutsetööd eduka uuriva praktikuna, on TÜ koolikorralduse magistriõppekava just see, mida vajate. See on täiuslikkuse saavutamise tee koolijuhtimise ja mentorluse alal.

Matti Kangor,
Edgar Krull,
TÜ koolikorralduse magistriõppekava programminõukogu

Väljundipõhised õppekavad ja kvaliteedikultuur

Kõrghariduse kvaliteedi määramisel, tajumisel ja mõõtmisel tuleb arvestada mitme aspektiga. Kuigi käsitlused on erinevad, on kvaliteedi aluseks siiski kultuur, täpsemalt kvaliteedikultuur. Standardid ja nõuded ei hakka eales kehtima, kui inimesed, kes nende järgi tegutsevad, peavad neid võõraks ja pealesurutuks.

Rääkides kvaliteedi kindlustamisest ja süsteemist peame tunnistama, et see kõik võib olla üksnes formaalne. Näiteks võib juhtuda, et õppekava nõukogu koosolekud peaksid küll toimuma, kuid enamik liikmetest on sinna määratud vaid formaalselt ega mõista nõukogu eesmärke, veel vähem enda rolli või vastutust selles.

Teel ühtse arusaamani

Kvaliteedi tagamise aluseks on ühtne arusaam kvaliteedist ning lähtumine sellest igapäevases tegevuses.
Mida saaksid üliõpilased teha kvaliteedi edendamiseks ja kvaliteedikultuuri juurdumiseks? Kõige tähtsam on olla nõudlik. See väljendub muuhulgas teadlikkuses õppekorralduse detailidest, enda ja õppejõu õigustest ning kohustustest.
Kõige otsesem panus kvaliteeti tuleb üliõpilaste tagasisidest õppetöö kohta – sellest on kujunemas üks kriteeriume hindamaks, kas õppejõu tagasivalimine ametisse on õigustatud. Just üliõpilaste arvamused, kiidu- ja laidusõnad peavad olema aluseks diskussioonile, millest lähtuvalt muudetakse ühe või teise õppeaine sisu ja korraldust.
Õpingute kvaliteet ei seisne vaid õppekavas, õppeainetes, õpetamises ja õpingukorralduses. Selle lahutamatuks osaks on ka füüsiline ja vaimne keskkond ning sotsiaalmajanduslik kindlus. Just üliõpilastel tuleb öelda, millistes hoonetes nad tahavad õppida, millised peavad olema üliõpilas­elamud ja milliseid lisateenuseid peaks hea kõrgkool võimaldama: näiteks rekreatsiooni- ja spordirajatisi, keskkonda isetegevuseks jne. Õige kõrgkool toetab lisaks tugevale teadus- ja õppetegevusele ka sotsiaalseid ettevõtmisi – taidluskollektiive, üliõpilasühendusi ja aktiivset üliõpilasesindust.
Paraku ei väärtustata tänapäeva haridussüsteemis kuigivõrd indiviidi arengut ja kriitilist mõtlemist, vaid hinnatakse tulemit ehk piisavalt suurt arvu kõrgkoolilõpetajaid võimalikult lühikese aja jooksul. Bologna protsessi raames ehk n-ö 3+2-süsteemi rakendamise tagajärjel on muutunud tavaliseks suure kuulajaskonnaga loengud esimesel õppeastmel, mis põhinevad õppejõu aastaid samasugusena püsinud loengukonspektil või 30 aastat vanal õpikul. Kas see oli õppekavareformi soovitud eesmärk?

Rohkem valikuvõimalusi

Kõrgkooli üks eesmärke on tagada noortele võimalikult lai silmaring. Paraku toimub see reformijärgsete õppekavade puhul poolkohustuslikus vormis, kus üldharivaid ja valdkonda sissejuhatavaid aineid peavad enamasti õppima kõik. See jätab tudengile vähe oma huvidele vastavaid valikuid ega võimalda õpinguid võimetele vastavalt individualiseerida.
Õppetegevus peaks olema struktureeritud sisupõhiselt nii, et see on vastavuses ka konkreetse eriala­ga. Õppekava moodulid peaksid aitama seostada eri aineid ja nende kokkupuutepunke ning tooma kaasa sünergiat, et vähendada väiksemahuliste ainete killustavat mõju. Valikainetega tuleks jätta tudengile võimalus valida endale meelepärane suunitlus ning aidata kaasa tema mõttemaailma igakülgsele avardamisele.
Tuleb kindlasti mõelda osa 3+2-õppekavade esimese ja teise astme programmide integreerimisele, nagu on juba tehtud näiteks arsti- ja arhitektuuriõppega. Nii tagatakse üliõpilasele võimalus ilma vahepealsete sisse­astumiseksamiteta kvaliteetset haridust saada ning kaotatakse bakalaureuse- ja magistristaatuse vahel olev “ujuv” seis. Ka tudeng tunneb ennast sel juhul kolmanda aasta lõpus kindlamalt, sest teab, et saab õpinguid jätkata vastava eriala omandamiseni. Lisaks on ta erialasel tööl pädevam kui tavalise kolmeaastase õppe lõpetanud bakalaureusekraadiga noor inimene.

Pädevuspõhised õppekavad

Olukorra muudab nii üliõpilaste kui ka tööandjate jaoks selgemaks järjest hoogu koguv plaan kirjeldada erialasid pädevuste kaudu, mis lõpetanul peaksid olema. Väljundipõhiste õppekavade teema tõusis tõsiselt päevakorda 2003. aastal, kui Euroopa haridusministrid allkirjastasid Bologna protsessi raames Berliini kommünikee. Aasta hiljem tõdeti 28 riigi osalusel toimunud seminaril, et vähesed riigid olid õpitulemuste kirjeldamist süsteemselt rakendanud, kuigi see toetab Bologna protsessi eesmärke (näiteks mobiilsus, kraadide mõistetavus ja võrreldavus ning varasemate õpingute tunnustamine).
Osa Eesti kõrgkoole juba teeb ja osa plaanib teha koostööd õpitulemuste kirjeldamisel ning õppekavade ülevaatamisel ja uuendamisel. Aastateks 2006–2015 koostatud Eesti kõrgharidusstrateegia eelnõu ütleb, et kõigile õppekavadele lisatakse pädevuste kirjeldused.

Parem orienteerumine

Õpitulemuste kirjeldamine vähendab praegust olukorda, kus kõrgharidusruumist kaugemal seisval isikul on eriala ja kraadi nimetuse järgi raske hinnata, millised on diplomi omaniku tegelikud teadmised ja oskused. Rääkimata sellest, et kõrgkooli astujatel on keeruline eriala valida, sest pole selge, mida ühe või teise eriala lõpudiplom tähendab. Kraadides ja erialades orienteerumist raskendab ka sarnaste nimedega erialade õpetamine eri kõrgkoolides.
Väljundipõhisus on samm lähemale üliõpilaskesksusele – peatähelepanu saab õigustatult õppur ja rõhk on sellel, kuidas saavutada parimal viisil valitud eriala jaoks vajalikke õpitulemusi. Väljundipõhiste õppekavade õige rakendamise puhul peaks olema välistatud olukord, kus ained on õppekavas ainult seetõttu, et vastava eriala õppejõud on ainet pikalt õpetanud ja vajab töökoormust. Õppeained peavad moodustama tervikliku komplekti, nii et nad ei dubleeriks üksteist, oleksid omavahel seostatud ning lõpetajal oleksid kõik vajalikud üldised ja erialapädevused.

Tudeng tahab kaasa rääkida

Et selliste õppekavadeni jõuda, tuleb esmalt kokku leppida ja määratleda, millised peaksid olema erialade lõpetanute õpitulemused ja pädevused. Et paberile pandud õpiväljundid oleksid ka reaalselt saavutatavad ja vajadustele vastavad, tuleb nende väljatöötamisse kindlasti kaasata üliõpilasi ja tööandjaid. Tuleb jälgida, et pädevuspõhiste õppekavade rakendamist ei hakkaks takistama kõrgkoolipoolne tauniv suhtumine või ressursside puudus, näiteks õppejõudude profiil ja võimatus tuua puuduolevat teadmist kõrgkooli väljastpoolt.
Muudatusega peab kaasnema ka õpetamismeetodite ülevaatamine ja uuendamine. Praegu on Eestis probleemne just aktiivsete ja nüüdisaegsete õppimis- ja õpetamismeetodite vähene kasutamine. Rohkem tuleks juurutada vahendeid, mis suunaksid üliõpilasi mõtlema ja analüüsima, nagu näiteks probleemipõhine õpe.
Probleeme esineb ka õppeainete hindamisega. Harvad pole juhused, kus üliõpilaste tulemused mingis aines on suhteliselt ühes äärmuses – näiteks kui enamik üliõpilastest saavad maksimumhinde. Selliste juhtumite puhul tuleks alati küsida, kas tudengid on tõesti nii sarnase tasemega või on hinnete säärase jaotumise põhjus hoopis õppeaine vale raskustase või oskamatu hindamine?
Õpitulemuste kirjeldamine suurendab Eesti kõrghariduse läbipaistvust ning parandab õppe sisu ja kvaliteeti. Kuid üliõpilaste kaasamise ning kogu õppeprotsessi analüüsi ja uuendamiseta on muudatus vaid vormiline.

Tartu Ülikooli ümber õppima!

Teist aastat järjest on töötavatel õpetajatel võimalik Tartu Ülikoolis riigieelarvelisel õppekohal ümber õppida. Eelmisel õppeaastal oli ümberõppeprogramme pakkuda vaid kolm, nüüd lisandub uusi võimalusi.
Filosoofiaõpetaja
1. septembrist alustab TÜ filosoofiaosakond täiendus- ja ümberõppekoolitust filosoofiaõpetajatele. Esmakordselt on filosoofiaõpetajatel võimalik erialast haridust saada või täiendada end riigieelarvelisel õppekohal. Õpe on mõeldud eeskätt töötavatele filosoofiaõpetajatele, kes ei oma sellekohast eriharidust või tahavad oma ettevalmistust parandada. Samuti on õppima oodatud teiste ainete õpetajad, kes soovivad hakata filosoofiat õpetama.
Filosoofiaõpetajad on varem täienduskoolitust saanud 1990. aastatel, mil filosoofia oli Eesti gümnaasiumides kohustuslik aine. Täienduskoolituse taas ellu kutsumine on osa laiemast projektist eesmärgiga arendada filosoofia õpetamist koolides. Ettevalmistus koolituse taasalustamiseks on toimunud Tartu Ülikooli filosoofiaosakonna, Eesti Filosoofiaõpetajate Seltsi ning filosoofia ainenõukogu tihedas koostöös.
Psühholoogiaõpetaja
Psühholoogiat õpetatakse inimeseõpetuse raames gümnaasiumis. Et tunnikoormus on väike, napib spetsiaalse ettevalmistusega õpetajaid ning koolides teevad seda tööd inimesed, kel tihti puudub sellekohane ettevalmistus.
Psühholoogiaõpetaja ümberõppeprog­ramm on mõeldud pedagoogilise kõrgharidusega õpetajatele, kes õpetavad koolis psühholoogiat või soovivad seda teha, kuid ei oma erialast kõrgharidust. Koolitusel käsitletakse riikliku õppekava psühholoogia ainekava kõiki teemasid ning psühholoogia õpetamise metoodikat.
Parandusõppe õpetaja
Tavakoolis töötavatele pedagoogidele avaneb veel üks võimalus – TÜ eripedagoogika osakonnas alustab parandusõppe õpetajate ümberõppekursus, kus on kümme tasuta õppekohta. Parandusõppe tundide viimine tavakooli tuleneb vajadusest toetada õpiraskustega lapsi, ennetada koolist väljalangust. Parandusõppe tundide efektiivsus on spetsialistide puudumise tõttu sageli piiratud. Probleemi lahenduseks on seni korraldatud täienduskoolituskursusi. Lõpetanute tagasisidest ilmneb, et lühiajalised kursused annavad vaid vajalikku üldteavet, kuid õpiraskustega laste õpetamise oskusi ei kujune.
Parandusõppe õpetajate ümberõppeprogrammi eesmärk on süvendada õpetajate kutseoskusi ja kujundada pädevusi töötamaks õpiraskustega lastega. Kursuse lõpetaja kujuneb spetsialistiks nii parandusõppe kui ka individuaalsete õppekavade koostamise alal.
Riigieelarvelistele õppekohtadele võetakse vastu veel põhikooli inglise keele õpetaja erialal ning Narva kolledþis vene õppekeelega koolide õpetajaid põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ning loodus- ja inimeseõpetuse erialal eesti õppekeele baasil.
Lisainfot pakutavate ümberõppeprogrammide ning sisseastumistingimuste kohta leiab aadressilt www.ut.ee/av.

USA kõrghariduse edu põhineb konkurentsil

 Konkurents on nimetaja, mis kokkuvõtvalt põhjendab Ameerika Ühendriikide kõrgkoolide edu Euroopa kõrgkoolide ees.

Eestis ja Euroopa Liidus toimuvates debattides domineerivad tihtipeale teised arusaamad Ameerika edust. Rõhutatakse õppejõudude kõrgeid palku, seotust erasektoriga, võimalust küsida kõrget õppemaksu ja ülikoolide käsutuses olevaid arengu­fonde. Need tegurid on eri mängureeglite tulem, mitte nende reeglite ega seega ka edu põhjustaja. Konkurentsi soodustavad reeglid on üldised ja mitmekülgsed, mis teeb konkreetse “Ameerika ülikooli mudeli” Euroopasse ülekandmise raskeks. USA ülikoolid järgivad väga erinevaid mudeleid, mis konkureerivad üksteisega. See sunnib paratamatult igat tüüpi ülikoole konkureerima ka eri tasanditel.
Tuginen oma töökogemusele kuues ja loengutes osalemisele kolmes USA ülikoolis. Lisaks intervjueerisin keskkooliõpilasi oma endise alma mater’i Tufts University vastuvõtukomisjonis. See on andnud arusaama, kuidas Ameerikas kõrgkooli valitakse.

Üldine keskmine on kehv näitaja

Šanghai ülikooli väljaantav indeks on kõige tuntum katse maailma ülikoole järjestada. Indeksi tipus domineerivad Ameerika ülikoolid. Sealsed teadurid avaldavad rohkem teadusartikleid tippväljaannetes, saavad rohkem Nobeli preemiaid, teised teadlased viitavad rohkem nende töödele ja kooli lõpetanute teadustegevus on kõrgemal tasemel kui mujal.
Selline tabel näitab väga üldist keskmist tulemust. Ent see ei aita mõista, kuidas üliõpilased valivad endale tulevast kooli. Samuti ei aita see mõista, kuidas professorid ja teadlased liiguvad ühest koolist teise. Kuna õppejõudude ja üliõpilaste kvaliteet teeb ühe ülikooli edukaks, siis sisuliselt ei aita see mõista Ameerika ülikoolide domineerimise põhjusi. Lisaks tekitab üldisel keskmisel põhinev tabel väärarusaama, et on olemas ühtne edukuse mudel, mida USA ülikoolid järgivad.

Ühtset head mudelit pole

Vanad ülikoolid nagu Harvard meenutavad tegutsemispõhimõtetelt püssi­-rohueelse Euroopa kuningriike. Kesk­võim on niivõrd nõrk, et kohati näib kuningas (president) olevat oma lossidesse peituvate vasallide teener. Püssirohi pole aga Hiinast veel kohale jõudnud, et saaks “elevandiluutorni” peitunud nööritõmbajad välja suitsutada ja avatud väljal võitlusse asudes erimeelsused lahendada. Kui see näib raske uskuda, meenutagem kas või äsja tagasi astunud Harvardi presidendi Lawrence Summersi saatust.
Sellest mudelist erinevad kardinaal­selt peamiselt osariikide finantseeritavad avaliku sektori ülikoolid. Need meenutavad nii arhitektuu­rilahenduste kui ka administratiivküsimuste ning ressursside jagamise ülepolitiseerituse tõttu mõnda endist sotsialistlikku vabariiki. Baka­laureusekraadide masstootmise ning ülijäiga reglementeeritud süsteemi kõrvalt on nad suutnud luua töökeskkonna paljudele tippteadlastele. Seda hoolimata sellest, et nagu paljudeski sotsmaade organisatsioonides, näib seal koristaja kohati olevat kõige tähtsam tegelane.
Enamik teisi ülikoole mahuvad nende kahe mudeli vahele ja on erinevad omal moel. Paljud edukad avaliku sektori ülikoolid on kasutanud ära paindlikke mängureegleid ning vähendanud oma rahastamist osariigi vahenditest, liikudes üha rohkem erakoolide mudelite suunas. Samas, nii era- kui ka osariigi kõrgkoolid ei püüa otseselt üle võtta mingit konkreetset mudelit – näiteks Šanghai edetabeli tipus olevat Harvardi mudelit. Kõik katsetavad eri viisil ja õpivad eri koolidelt, mis võivad keskmiste näitajate järgi paikneda edetabelites väga erinevatel positsioonidel.
Kuna Šanghai edetabel reastab koolid teadustegevuse järgi, ei aita see mõista, kuidas üliõpilased valivad kõrgkooli. Need, kes lähtuvad ül­distest kriteeriumidest, vaatavad U.S. World & News väljaantavaid iga-aastaseid edetabeleid. See tabel toob välja ka hulga väikseid nelja-aastaseid kolledþeid. Uus-Inglismaal on selliseid bakalaureusekraadile keskendunud kõrgkoole palju. Kes on näiteks Eestis kuulnud Williams College’ist või Amherst College’ist¥ Samas võivad need olla keskkoolilõpetanule sama hea valik kui Harvard või Massachusetts Institute of Technology (MIT).
Suurtes teadusülikoolides peetakse sissejuhatavaid aineid sajale või isegi tuhandele tudengile. Ka spetsiifilisi aineid edasijõudnutele õpetatakse 40–50 inimesega gruppides. Kui õppejõuks on tuntud profes­sor, on tema ja üliõpilaste vahel õppejõu abide read, kes viivad läbi diskussioone väikestes gruppides ja hindavad üliõpilaste töid. Kontakt tuntud professoriga jääb minimaalseks või suisa olematuks. Tihtipeale pole õppejõuks ka tuntud teadlane, vaid hiljuti palgatud noor professor või hoopis ajutine õppejõud.
Neile, kes soovivad aktiivselt suhelda professoriga ning kellele personaalne lähenemine on oluline, osutub väike kolledþ paremaks variandiks bakalaureuseõpinguteks kui suur teadusülikool. Seal pole ka sissejuhatavad kursused suuremad kui 30–35 tudengit. Võimalused head tööd saada ja edasi õppida on samaväärsed suurte teadusülikoolide lõpetanutega.

Kompleksne valik

Ka väikeste kolledþite ja suurte ülikoolide edetabel ei pruugi aidata mõista keskkooli lõpetanute valikuid. Valikukriteeriumiks võib olla konkreetse aine – näiteks inseneriteaduse või bioloogia õpetamise tase, kõrgkooli asukoht, sportimisvõimalused, sõprade valik, finantsabi ja õppemaksu suurus. Mis puudutab viimast, siis U.S. World & News Reporti poolt edetabelisse järjestatud esimese saja hulka kuuluvad erakoolid küsivad kõik enam-vähem ühesuurust õppemaksu. Osariigi kõrgkoolid küsivad tavaliselt oma osariigi keskkoolidest tulnutelt kahe kolmandiku võrra vähem ja mujalt tulnutelt kolmandiku võrra vähem raha kui erakoolid. Stipendiumide saamise võimalus on aga osariigi koolides palju kehvem. Erakolledþites, eriti heades, paljud üliõpilased ei maksagi täisõppemaksu.
Magistrantidele ja doktorantidele on kooli keskmine koht mõnes üldises edetabelis halb viis valiku tegemiseks. Loeb konkreetne programm magistrantuuri puhul. Doktorantide puhul loevad konkreetsed juhendajad rohkem kui ülikool. Nii võibki juhtuda, et paljud koolid, mis on bakalaureuseõpingute jaoks koostatud konkreetse edetabeli või üldise teadustöö tegevuse edetabelis nukral kohal, võivad olla mõne konkreetse aine või valdkonna õppimiseks magistrantuuris või doktorantuuris parimate seas. Näitena võib tuua Ohio State University, mis jääb Šanghai nimekirjas paljudele USA koolidele alla. Bakalaureuseõpingute puhul tuleb seal sissejuhatavas aines jagada klassiruumi tõenäoliselt tuhande tudengiga. Ometi on see üks paremaid kohti doktorantuuriks politoloogia erialal.
Mitmekülgne konkurents viib USA kõrgkoole edasi. Näiteks peetakse suhteliselt halvaks tavaks, et kõik kraadid saavutatakse samas ülikoolis või pärast doktorantuuri asutakse samas ülikoolis õpetama. Konkurents aitab vältida konnatiigistumist ning saada üle USA keskhariduse vajakajäämisest. Ei ole saladus, et keskkoolide keskmine tase on Ameerikas kehv. Kuna aga kõrghariduse tase on hea ja kõrgkoolid, erinevalt paljudest keskkoolidest, konkureerivad üksteisega, loob see motivatsioonimehhanismi esmakursuslaste teadmiste parandamiseks. Paljud tudengid saavad oskuse esseed kirjutada ja elementaarsed teadmised geograafiast alles ülikoolis. Samas on nende soov ülikoolis õppida suur, sest annab eelise tööturul. Enamik keskkooli lõpetanuid ei lähe siiski kõrgkooli.
Keskkoolide keskmine tase ei näita palju uute tudengite kohta. Kuid Ameerikas on mitmeid häid keskkoole, kust enamik suundub edasi õppima. Kõrgkoolides õpib lisaks palju välismaalasi, eriti magistri- ja doktoriõppes, mis soodustab konkurentsi veelgi.

Suhteline eelis

Signaliseerimisteooriasse uskujad arvavad, et kõige parem on valida enamiku edetabelite tippu jääv kool, kuna see saadab väga tugeva ja positiivse signaali kõrgkoolilõpetaja kohta. See strateegia töötab hästi keskkonnas, kus inimesed ei tunne olukorda. Näiteks Eestis, kus keskmine tööandja teab tõenäoliselt kolme USA ülikooli. Ometi ei vali üliõpilased ega õppejõud kolme ülikooli vahel. Näiteks Nobeli majanduspreemia laureaadid paiknevad väga erineva tuntusastmega ülikoolides. Seda hoolimata edetabeli tipus asuvate koolide püüetest neid üles osta ja oma kõrgkooli tuua.
Kui arusaam reaalsest konkurentsist on kompleksne, siis otsustamine käib palju spetsiifilisemate kriteeriumide alusel kui hulk edetabeleid, mis näitavad üldist keskmist. Konkurents mitmel tasandil nii üliõpilaste kui ka õppejõudude vahel, nii era- kui ka avaliku sektori rahale ja veel sajal mitmel moel ei kajastu absoluutsete kriteeriumide alusel koostatud edetabelites. Majandusteaduse keeles öelduna põhineb õppeasutuste roll üldises teadustegevuse ja kõrghariduse tööjaotuses suhtelisel, mitte absoluutsel eelisel. Igal kõrgkoolil on oma suhteline eelis. Siit ka nõuanne Eesti kõrgkoolidele: keskenduge oma suhtelisele eelisele globaalses konkurentsis ja ärge kulutage aega edetabelite lugemisele.

Kasvatusteadused väärivad pühendumist

Haridusvaldkonna elukutsed ei piirdu enam sugugi vaid õpetajate, juhtide ja ametnikega, ameteid tekib juurde.

Vajatakse strateege, nõunikke, arendusjuhte, teadlasi, õppematerjalide loojaid, ka kirjastajaid ning meediategelasi. Pedagoogilise orientatsiooniga töökohti on loodud muuseumides, arenduskeskustes, raamatukogudes. Järelkasvu ootab õppejõudude pere.
Järjest enam läheb vaja uurijapilguga inimesi, kes tajuksid toimuva allhoovusi ning suudaksid prognoosida, kuhu üks või teine otsus arengut suunama hakkab. Oleme neid tõsiasju arvestades arendanud Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonnas varasemat kasvatusteaduse magistriõppe kava nüüdisaegses võtmes ja ootame siia õppijaid. Õppekava loomisel seisis silme ees meie praegune kontekst. Haridusprobleemide pidev püsimine meedia kriitilise pilgu all tõendab, et palju on olnud mõtlematuid otsuseid, raisatud raha, üldist lühinägelikkust. Millegipärast püsib ühiskonnas arusaam, et hariduspoliitikas võib toimetada iseenese tarkusest lähtuvana. Lihtsustatud arusaamad kasvatusest ja haridusest ning teaduse peaaegu olematu osakaal meil toimuvates protsessides on üks põhjus, miks loeme hariduse kriisiseisundi meie oludes juba peaaegu normaalseks. Näiteks puudub meil riiklik haridusstrateegia, ning ega seda saagi luua üksnes pidevalt vahelduvate poliitikute ajupotentsiaaliga. Riiklikult odavam on tegijaid selles vallas harida.
Kui õpetajaameti juurde kuuluvad tõsised õpingud ja kutseaasta, siis läheb vaja senisest enam professionaalset teadmist ka nendes ametites, mida võiks nimetada hariduse tugistruktuurideks. Haridussüsteem vajab uuringuid ja analüüsi. Siin on võimalik alustada reaalsete muutustega. Eesti kasvatusala asjatundjaid ootab ees tihe suhtlemine rahvusvahelisel tasandil, sest maailm võrgustub. Oluliseks saab oskus tõlgendada Euroopa Liidu struktuuridest ja mujalt tulevat informatsiooni, tunda euroopalikus haridusruumis kasutatavaid mõisteid ja selle kujunemise taustu.
Peame vajalikuks ja soovime, et meie õppekaval lõpetanu mõistaks nii inimest tema arengus kui ka ühiskonda. Siis kasvamise ja arengu toetamise mitmesuguseid võimalusi ning sotsiokultuurilist keskkonda, milles kasvatus ja haridus toimivad. Taotleme, et meie lõpetanul oleks avar pilk põhjuste ja seoste mõistmisel, valmidus teaduslikuks uurimistööks ning professionaalse teadmise rakendamiseks haridussüsteemi jaoks olulistes valdkondades. Õppekava on akadeemiline, otsest ametit ja kutset siit ei saa, lähtume eeldusest, et ameti pidamiseks vajaliku praktilise tarkuse saab õppinu kätte kohapeal, ning laiapõhjaline teadmine ja praktilise kaaluga ained teevad talle selle hõlpsaks. Meie õppekava on mõeldud eeskätt võimalusena teoreetilise orientatsiooniga ning uurijavaimuga isikutele, keda huvitavad kasvatusküsimused. Ent ka praktikutele annavad õpingud juurde uut teadmist, et areneda ja suuta algatada midagi uut.
Teoreetiliste kursuste kõrval, nagu filosoofiline ja pedagoogiline antropoloogia, pedagoogiline mitmekesisus teoorias ja praktikas, isiksuse sotsialiseerumine haridussüsteemis, pedagoogiline eetika, väärtuskasvatus, kasvatuse kultuuriajalugu jne, saab õppida praktilisema kallakuga aineid, nagu uurimistöö alused ja meetodid, loovus kasvatuse ja hariduse komponendina, õppekava juhtimine ja arendamine, haridustehnoloogiad, õppematerjalide koostamise alused, õpetaja häälekultuur ja hääle valitsemine. Kursus lõpeb 20-punktise magistritööga. Õppija saab soovi korral valida aineid TLÜ kõigist magistriõppe programmidest üsna ulatuslikus mahus ning luua enesele ise suuna, millele soovib spetsialiseeruda.
Kursus on kaugõppe vormis, õppetöö on igal reedel ja laupäeval, nii on võimalik oma teadmisi süvendada tööl käimise kõrvalt. Vastuvõtutingimusteks on kas haridusteaduste bakalaureusekraad (neile, kes veel kuskil töötanud ei ole) või bakalaureusekraad mingis muus valdkonnas, millega kaasneb töökogemus hariduse ja kasvatusega seonduval alal. Sisseastumiskatsed on essee paregu valitsevast haridussituatsioonist ning vestlus õppija võimaliku uurimistöö ainetel.

Tiiu Kuurme,
õppekava juht

Toeks algajale õpetajale