29. märts 1929 – 14. märts 2006

Kõigepealt kolhoosikari, seejärel rüüstajad...

Oleme korduvalt kuulnud kahte teineteist välistavat väidet: et Eestis ei jätku piisavalt raha haridusele, kuna riik on vaene, ning teisalt, et meie majandusareng on enneolematult kiire ja eeskujuks kogu ülejäänud maailmale. Selle taustal liigub aga koolide sulgemise ja liitmise karavan kui postindustriaalse infoajastu ühiskonna paranähtus omasoodu edasi.

1940-ndatel töötas külateede ristmikul asuv algkool mõne õpetaja ja paarikümne õpilasega iga päev, sõltumata sellest, kas okupatsioon käis venelaste käest sakslaste kätte või vastupidi. Kooli hääbumisest polnud märkigi.
1950-ndatel, kui mehi oli sõjast ja küüditamisest tingituna lähikülades endiselt vähe, vähenes nii õpilaste kui ka õpetajate arv. 1960-ndate industrialiseerimise käigus pagesid sõjaaja õpilased linna kergema elu peale. Kool suleti, kooliaias käisid vanavanemad oma nooruspõlve meenutamas ja lilli-marju korjamas. Lähiümbrust hoidis võsastumise eest kolhoosikari.
1970-ndatel viisid sõjaaja õpilased oma lapsed suveks vanemate juurde maale, kus nad koos vanavanematega rohtuva koolimaja kanti mängima ja pähkleid korjama sattusid. Ning kuulsid koolilugusid ja vanaemade manitsusi, et koolimaja on püha ja seda rüüstata ei tohi, vaatamata sellele, et hoone on maha jäetud. Kolme kilomeetri kaugusel asuva industriaallinna uusimmigrandid ja nende võsukesed ei teadnud aga koolimaja ajaloost midagi ja see ei huvitanudki neid. Huvitas hoopis see, mida hoonest pih­ta panna ja endaga kaasa viia sai. 1980-ndatel kadusid nii aknad-uksed kui ka vähene säilinud sisustus. Isegi ahi tassiti laiali. 1990-ndatel vajus lagi sisse ja ümbruskond võsastus jõudsalt.
Uuel aastatuhandel on külateed täiesti rohtunud ja koolimajast järel ainult seinad, võõra pilk ei oska kahtlustadagi, et kuskil siin oli poole sajandi eest kool. Jaanuari- või keeristorm murdis möödunud aastal viimasedki kaugemale paistvad kooli tunnusmärgid – paar põlispuud. Erinevalt inimestest ei tiirle koolimajad üldjuhul taassündide ahelas. Mis läinud looja karja, see jäädavalt. Kirjeldatud koolimaja asub ühe Virumaa linnakese läheduses, sarnase saatusega koole leiab Eesti pea igast nurgast.
10. märtsi seisuga kuulub Eestis 2006. aastal ümberkorraldamisele üheksa kooli, kaks kooli suletakse. Otsus tegevus lõpetada on tehtud Põlvamaa kahe õppeasutuse, Leevi Algkooli ja Maaritsa Algkooli kohta.

Sulgemised kui “surmaotsused”

Valgjärve vallas asuva Maaritsa Algkooli 2., 3. ja 4. klassis õpib kokku seitse õpilast. Neid õpetavad kooli direktor Sigrid Mark ning õpetaja Ove Kalde. Seoses sulgemisega on kooli personal kuulnud enamiku lapsevanemate soovist viia lapsed vallakeskuses asuva Saverna kooli asemel hoopis Tartumaal 12 km kaugusel asuvasse Kambja Põhikooli. Kooli töötajatel pole aimugi, mida vald koolimajaga pärast sulgemist peale hakkab, nemad ise peavad aga uue töökoha leidma.
Sigrid Markil on lootust saada erialast tööd Valgjärvel, kus ta ennegi on töötanud. Tallinna Pedagoogilises Instituudis hariduse omandanud Ove Kalda ei tea veel, kus tööle hakkab. Alles viie aasta eest muretses ta siiakanti elamise. Nüüd aga pole võimatu, et peab hakkama 30 km kaugusel Tartus tööl käima. Ove Kalda arvab, et kuigi tänapäeval pole see teab mis suur vahemaa, kaotab Põlvamaal elamine siiski mõtte.

Ümberkorraldused

Väluste Lasteaed-Algkool Tarvastu val­las Viljandimaal muudetakse lasteaiaks. Viljandimaal liidetakse Lusti Lasteaia-Algkooli algkooliosa Antsla Gümnaasiumiga ja kujundatakse see ümber Lusti Lasteaiaks. Valgamaal Ta­heva vallas lõpetatakse Hargla Põhi­kooli ja Koikküla Lasteaia-Põhikooli tegevus ning moodustatakse nende baasil alates 1. septembrist Hargla Kool. Raplamaal Kehtna vallas kujundatakse Lelle Põhikool 6-klassiliseks Lelle Kooliks ning Valgu Põhikool ja Valgu Lasteaed Märjamaal Valgu Lasteaiaks-Põhikooliks. Lääne-Viru­maal Tamsalu vallas liidetakse Vajangu Lasteaed Vajangu Põhikooliga ning moodustatakse munitsipaalõppeasutus Vajangu Põhikool, sealjuures lõpetatakse Vajangu Lasteaia tegevus vallaasu­tusena. Ida-Virumaal liitub Narva Juhkentali Kool Narva Kreenholmi Gümnaasiumiga.
Viljandi Vene Gümnaasium kujundatakse ümber ning kooli uus nimi on Viljandi Kaare Kool. Viljandi Vene Gümnaasiumi direktori Ardo Agasilla sõnul antakse venekeelset haridust Viljandis viimastel aastatel üha vä­hem, juba kaks aastat pole gümnaasiumiastmesse õpilasi vastu võetud ja 2005. aastast ei avatud ka esimest klassi. Ligi 200 õpilasega Viljandi Vene Gümnaasiumi vene osakonnas õpib ainult 47 õpilast, lisaks on koolis kasvatusraskustega õpilaste klassid, toimetulekuklassid ning abikool, kus õpivad eelkõige eesti peredest pärit lapsed. Kool korraldab ka vanglaõpet.

Mõni kool ka laieneb

Ida-Virumaal Lohusuus muudetakse põhikool Lohusuu Lasteaiaks-Põhi­kooliks. Praeguse põhikooli direktori Heili Eiche sõnul Lohusuus praegu lasteaeda pole, on korraldatud vaid lastehoid paar tundi päevas. Vajadus lasteaia järele aga on ning plaanis on luua kaks segarühma. Kokku loodetakse lähikonnast leida umbes 20 üle kaheaastast last. Vaja on leida ka personali juurde – eesti- ja venekeelne õpetaja ning abid. Põhikoolis õpib praegu 57 õpilast, keda õpetab lisaks direktorile 17 õpetajat. On nii eesti kui ka vene klassid, v.a eestikeelne teine klass. Seoses lasteaiaosa avamisega on käsil ruumide ümberprojekteerimine Lohusuu Põhikoolis.
Loomulikult võib asju ka positiivses valguses tulevikku projitseerida. Näiteks tasub loota, et (kauni merevaatega) uusasunduste tekkega kerkivad sinna ka uued ja ilusad koolimajad. Ja mitte ainult suurlinnade serva, ka näiteks Saaremaale, Panga pangale, nagu meediast lugeda on. Või on see siiski pettekujutelm, sest pigem läheb uusasundustes lähitulevikus tarvis vanade- ja hooldekodusid, sanatooriume ning teisi hääbuva ja vananeva rahvastikuga nn heaoluühiskonna infrastruktuuriüksusi? Ja hääbuvaid maakoole ei ähvarda mitte niivõrd lehmakarjad, kuivõrd nüüdis­aegsetel väärtushinnangutel üleskasvanud potentsiaalsed rüüstajad – seega kulub koolimajade kadumiseks tunduvalt vähem kui pool sajandit.

Repliik

Kes meist ei tahaks mitut elu? Või olla kellegi teise nahas tema hea või halva, lahke või kurja iseloomuga? Oh, saaks kordki olla jumal, nõid või haldjas! Oleks vahelduseks hoopis mõni loom?
See on täiesti tehtav – selleks on niisugune tore asi nagu näitekunst. Ja teatrit tehakse väljaspool kutselist teatrit mitmel pool. Juba üheksandat aastat olid koos nn õpetajate kooliteatrid. Nagu igapäevasest näitlemisest klassitäie laste ees oleks veel vähe!
Aga kas üldsus üldse teab ja tegijad mäletavad, kust õpetajate teatrifestival “Sillad” alguse sai? Viljandist, kõlab korrektne vastus. Aga täpsemalt? Viljandi Maagümnaasiumist. Veel täpsemalt? Noh, eks esimene vedaja oli emakeeleõpetaja Reet Sinimaa, kellel üüratu kooliteatrikogemus ja mitu laureaaditiitlit õpilastega tehtava näitemängukunsti eest. See on minu meelest täpne vastus. Oli minulgi au “Sildade” alguse juures olla – ühel korral dramaturgi ning kolmel-neljal korral þürii liikmena. Aga kui üks ettevõtmine juba traditsiooniks muutub, tükivad algatajad meelest minema.
Õpetajate teatrifestivali “Sillad” sünd oli loogiline jätk kooliteatrite festivalidele. Tänavu on kooliteatrite üleriigiline festival 7.–9. aprillini Rakveres ja kannab pidulikku numbrit 25.
Aga kas keegi mäletab, kuidas ja kust kooliteatrite liikumine alguse sai? Rakverest! Aga täpsemalt? Rakvere teatrist. Aga kellest konkreetselt? Esimese festivali peakorraldaja oli Valdur Liiv. Tuleb taas tõdeda, et traditsioonide algatajad kipuvad meelest minema.
Festivalid ise tekkisid alternatiivina nn kunstilise isetegevuse ülevaatustele, kus lubati mängida vaid 20-minutisi katkendeid lavastustest ja kuhu pääses ainult üle rajooniülevaatuste, mille þüriid sageli ei olnud objektiivsed või pädevad hindama. (Praeguseks oleme selle vana süsteemi juures tagasi – sedapuhku maakondlikud ülevaatused ja etenduste pikkus limiteeritud.)
Omaalgatuslikel ehk “altpoolt” tulnud noortepidudel mängiti aga eranditult täispikki lavatükke ja neil festivalidel oli isegi oma märksõna: teine vaimsus. Sest kooliteatrid ei pidanudrepertuaari kinnitama GLAVLIT-is,mis lahtikirjutatult ja tõlgitult tähendas trükistes riiklike saladuste avastamise ja säilitamise komiteed, sisuliselt oli aga lihtlabane tsensuur. Ja nii oli meil võimalik lavale tuua repertuaari – ka NSVL-is keelatud autorite teoseid –, millest profiteatrid vaid und võisid näha. Kui meid nõukogude ajal ka miski piiras, siis vaid tehniliste vahendite ja materjalide nappus. Juhendajad olid fantastilised, õpilased olid fantastilised ja festivalid olid fantastilised.
Ja kohe-kohe tuleb 25. festival. Rakveres. Seal, kus nad algasid.

Küsimus ja Vastus       

“Lihtsat lahendust ei ole, muidu oleks see juba ammu leitud. Euroopa ja USA liiguvad selles suunas, et õpetajate õigused ja kohustused oleksid seadustega reguleeritud. Seadus kaitseks õpetajat.
Käitumishälvik vajab tunnis pidevat tähelepanu. Õpetajal peab olema kindlustunne, mida ta tohib teha, mida mitte. Agressiivne käitumishälvik üldjuhul ei allu sõnajõule. Selliste õpilaste ohjamiseks on mujal maailmas kaalutud erinevaid võimalusi: kaks õpetajat tunnis (põhi- ja abiõpetaja), lapsevanemate rakendamine tunnis, õpilase ajutine koolist eemaldamine (rahunemiseks, ravimiseks, järelemõtlemiseks), sotsiaal- ja turvatöötajate kaasamine kooli, eraldusklasside (-ruumide) kasutamine koolis, vanemate trahvimine, kui tegu on õpilase tahtliku agressiivse käitumisega nii õpetajate kui ka kaasõpilaste suhtes jm. Kaitset vajavad ka kaasõpilased. Loomulikult nõuavad need võimalused lisakulutusi.
Lapsevanematega hakkama saamiseks peab õpetaja leidma kaitset kooli juhtkonnalt, hoolekogult ja ajakirjanduselt. Õpetajat ei tohiks iga pisima eksimuse pärast porri tallata.
Eesti seisab silmitsi väga tõsiste probleemidega, mis ei ole tekkinud üleöö. Kindlasti peab vältima õpilaste tänavale sattumist.”

Kai Amos, advokaadibüroo Amos vandeadvokaat:

“Igaühel on põhiseaduse § 15-st tulenevalt õigus oma rikutud õiguse kaitsele, õpetajale laienevad samad tsiviil- ja karistusõiguslikud kaitsevahendid, mis ükskõik kellele teisele. Konflikti tekkimisel peab õpetaja esmaselt hindama selle olemust ja laadi ning seda, kas sellega kaasneb oht tema aule, väärikusele või tervisele. Esmane reegel on, et tuleb üritada lahendada konflikt kohapeal võimalikult väheste tagajärgedega, vajadusel paluda kolleege appi.
Kui õpetaja tunnetab reaalset ohtu enda tervisele, lubab karistusseadus (KarS) kohaldada hädakaitset, st õpetaja võib rünnakut füüsiliselt tõrjuda. KarS § 28 kohaselt peab enese kaitsmisel pidama silmas, et kaitse ei väljuks hädakaitse piiridest, st see peab toimuma samal ajal kui rünnak, hädakaitse peab suutma tõrjuda rünnakut ja tekitama ründajale sealjuures võimalikult vähe kahju.
Seejärel tuleb teatada asjast politseile. Üldjuhul on taoline käitumine käsitletav väärteona –avaliku korra rikkumisena, vägivalla kaasnemisel on tegemist juba kuri­teo­ga, kõne alla tuleb ka kehaline väärkohtlemine (löömine, peksmine – KarS § 121). Olenevalt üleastumise olemusest võib politsei algatada lapsevanema või vähemalt 14-aastaseks saanud õpilase suhtes väärteo- või kriminaalmenetluse.
Lisaks karistusõiguslikule kaitsele on õpetajal õigus nõuda tsiviilõiguslikku kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse § 128 kohaselt on hüvitamisele kuuluv kahju kas varaline või mittevaraline, mittevaralise kahju all peab seadus silmas eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, mittevaralise kahjuna peab seadus silmas isikuõiguste rikkumist, ka isiku au teotamisest tekkinud kahju.”

Robert Lepikson, riigikogu liige:

“Agressiivsed käitumishälvikust erivajadustega õpilased peaksid õppima koos omasugustega koolis, kus kehtivad tavapärasest erinevad käitumisnormid ja kasvatusmeetodid. Sellisel juhul poleks meil vaja arutleda õpetaja kaitsmise üle.
Keeruline on lugu selliste laste vanematega, kes reeglina oma lapse tegusid püüavad õigustada. Pean loomulikuks, et sellisel juhul peaks pedagoogi vajadusel kaitsma vastava eriharidusega spetsialist (näiteks psühholoogiharidusega lepitaja). Õpetaja ja ärritunud lapsevanema vaheline “asjade klaarimine” on mõttetu aja- ja närvikulu. Loodetavasti ei pea te oma küsimusega silmas füüsilist vägivalda – selles valdkonnas on meil kõik reguleeritud, tegemist on õiguskaitseorganite pärusmaaga.”

Kai Kukk, HTM-i nõunik:

“Käitumisprobleemidega lapsi on meie koolis sageli ja kindlasti ei tule kõik õpetajad üksi nendega toime, ei peagi tulema. Sel juhul tuleb pöörduda spetsialisti – eripedagoogi, psühholoogi, logopeedi, sotsiaaltöötaja – poole. Esmalt on vaja selgitada välja käitumisprobleemi põhjused. Lapsevanemad ei suuda sageli oma lapse käitumist ohjata, tunnevad ennast süüdi ja süüdistavad omakorda teisi lapsi, kooli ja õpetajat.
Oluline on, et lapsevanem tunneks ja mõistaks, et kool (õpetajad), nagu kodugi, hoolib lapsest, on lapse huvide eest väljas. Koostöös kooli meeskonna, lapse ja vanematega peaks sündima parim plaan õpilase aitamiseks.
Eesmärk on käituda lapsega ühtsetel alustel nii, et kujuneks positiivne enesehinnang, enesekindlus, et laps saaks oma tugevaid külgi arendades käitumisprobleemidega hakkama.”

Nädalakommentaar

Moodne aeg ja moest läinud inimesed
14. märtsil oli emakeelepäev. “Mis­sugune eesti meele ja keele olukord ka oleks, sõltub see eeskätt meist en­dist,” kirjutab Valter Haamer ha­­riduslistis. “Nii kaua, kui me ei küsi endalt, mida mina ise olen iga päev teinud eesti meele ja keele heaks, ning loodame ainult teistele, ei muutu midagi.”
Õpetajate Leht võib siinkohal uh­-kelt oma saba kergitada: kooliaasta algusest peale pole meil ilmunud ühtki numbrit ilma keele­veergudeta, tänases lehes on neid koguni kaks –Peeter Oleskilt ja Reet Väärilt. Kaas­tööde hankimine keelerubriiki on ol­nud kaugelt raskem, kui alguses ette kujutasin, seda enam olen toimetajana siiralt tänulik kõi­gile, kes kirjutamisvaeva paljuks pole pi­­danud.
Hoolt emakeele eest ei saa siis­ki mõõta teemakohaste publikatsiooni­de hulgaga, see oleks nagu omaaegne püüd hinnata töörahva kunstilise isetege­vuse kaalukust selle järgi, mitu pillikeelkilomeetrit balalaikat on tinistatud – mäletate ehk veel neid vanu pilalugusid. Keeleveergude avalda­mises ja isegi emakeelepäe­va tähistamises on paras annus kam­­­paa­nialikkust, olgugi tegemist hea­de ja vajalike kampaania­tega. Peokõne­dest tähtsamaks osutub lõppeks ik­kagi see, kuidas me oma mee­le ja keelega argipäeval üm­ber käime, missuguseid väärtusi kanname ning levitame.
Olen nõus Valter Haameriga: esimesel kohal meel ja selle järel keel. Jah, emakeeleõpetaja, kes ise ohtralt kir­ja­vigu teeb ega orienteeru lihtsa­teski reeglites – uskuge või mitte, aga neid jätkub –, on (erialaspetsialistina) muidugi õnnetus. Kuid samas ei peaks keegi kartma oma häid mõtteid paberile panna pelgalt sellepärast, et ta mõnes komas kindel ei ole – ja selliseidki näiteid leiab küllaga. Inimesed on erinevad ning kõige muu kõrval eristavad meid üksteisest ka keeleandekus ja enesekriiti­lisus. Ent emakeel pole mingil juhul üks­nes filoloogidest keelekorraldajate ja muude keeletublide pärusmaa, vaid kuulub meile kõigile ühtviisi, areneb kogu rahva kaasabil. Mis suunas, sõltub rohkem ikka meelest kui juuksekarva lõhestavast klammerdumisest ühe või teise normingu külge, need muutuvad aja jooksul niikuinii.
Juhan Peegli äsja ilmunud mälestusteraamatus “Otsides” (koostanud Maarja Lõhmus) ütleb eesti ajakirjanduse grand old man: “Võib-olla tekkis mul juba varakult sõnastamata arvamusehakatus, et ajakirjad ja -lehed kuuluvad kultuurinähtuste hulka...”
Eelmise nädala Eesti Ekspressi Aree­­nis viljeleb ajakirjanduskultuuri keegi Mart Niineste, kirjutades poliiti­kust, kelle ideed talle “ko­he mit­te kuidagi ei meeldi”: “Len­nuki äriklassis lösutavast kodanik poliitikust möödudes tekkis mul idee talle pealtnäha kogemata toores muna sülle puruks visata. Niisama. Þesti mõttes. Ilma kom­mentaarideta. Ikka saab mõni tähtis välismaa poliitik aeg-ajalt oma kodumaal mõne söögiasjaga vastu vahtimist. /- - -/ Pealtnäha kohatu lüke annab tihti selge­ma vihje kui mis tahes avalik seisukohavõtt või pöördumine.”
Ega selle “mõttearenduse” keelele eriti midagi ette heita ole, meele koha pealt aga lähevad lugejate arvamused ilmselt lahku. Küsimus jääb, missuguseid tekste ajakirjandus paljundama peaks või ei peaks, millise sisu või sõnumi edasiandmiseks me oma keelt kasutame, millist kultuuri kultiveerime. Või ajame niisama loba.
Juhan Peegel arutleb: “Võib-olla on see väga vanamoodne, kui arvan, et ka kiiruga muutuvas maailmas peab eeskätt olema püsiväärtusi. Siia kuulub ka rahvus­kultuur, mida kannab oma keel. Meil on oma kultuurivarast Eu­roopasse kaasa võtta rohkemgi, kui me arvame. Me oleme siin kaua elanud, meil on oma elustiil ja vaimne taust, sellest ei tohi loobuda.”
Aeg läheb ruttu, vanamoodne on juba ka Juhan Peeglist järg­­mine ning varsti ülejärgminegi põlvkond. Aga tema raamatut tasub kindlasti lugeda ühtedel, teistel ja kolmandatel, veel moes olevatel ning juba moest läinud inimestel. Soovituseks vihje: nii lihtsat, selget ja sügavat, peale­gi kaunis eesti keeles kirja pandud ametijuhist, kui on Peegli päevil Tar­tu ülikooli seinte vahel valminud Academia Journalistica au­koodeks, ei leia te praegu kuskilt. “Ma ei tee ajakirjan­dust endale ega ülemustele, vaid oma rahvale,” ütleb okupatsiooniajal valminud doku­mendi üks kolmeteistkümnest klauslist.
 

Tiia Penjam

Ministeeriumis

14. märtsil tähistati Rahvus­raamatukogus emakeelepäeva de­-viisi all “Eesti keel on minu erakond” (Juhan Liiv). Ettekande teemal “Emakeel meile ja meie abiga” pidas HTM-i keeleosakonna nõunik Jüri Valge.
15. märtsil oli HTM-i saalis Tartus ministeeriumi ja Laste­kaitse Liidu algatatud uuringu “Kiusa­miskäitumise mitu tahku” esitlus.
15. märtsil toimus Eesti Noorteühenduste Liidus (Estonia pst 5a, Tallinn) rahvusvahelise noorsootöö valdkonna ümarlaud “Avatuse ja sallivuse suurendamine kultuuride erinevuste ja mitmekesisuse suhtes noortes ja noortevaldkonnas laiemalt”
16. märtsil osales minister Mailis Reps valitsuse istungil ja valitsuskabineti nõupidamisel.
16. ja 17. märtsil toimub Helsingi Ülikoolis ja laevakruiisil seminar “Uued tulevikuväljavaated noorsootöös”. Eesti Noorsootöö Keskuse direktor Toomas Ponkin teeb ettekande teemal “Noorsootöö korraldus ja struktuurid Eestis”.
17. märtsil osaleb minister Mailis Reps Iiri suursaadiku vastuvõtul Iirimaa iseseisvuspäeva puhul.

Valitsuskabinet kiitis heaks eestikeelse õppe tegevuskava

Valitsuskabinet kiitis heaks osalise aineõppe rakendamise tegevuskava vene õppekeelega gümnaasiumis alates 2007/2008. õppeaastast.
HTM-is valminud tegevuskava sisaldab tegevuse kirjeldust ja ressursikalkulatsioone. “Tegemist on kavaga, milles lisaks põhimõtetele kirjas ka rahanumbrid ja konkreetsed lahenduskäigud,” ütles haridus- ja teadusminister Mailis Reps. “Osaline eestikeelne aineõpe algab 10.–12. klassides ühe aine kaupa alates 2007. aasta sügisest ja sisaldab viit kohustuslikku ainet ning kahte ainet kooli valikul,” lisas Reps.
Põhilised tegevusvaldkonnad on vene õppekeelega gümnaasiumi aineõpetajate ja koolijuhtide täienduskoolitus, õpetajate motiveerimise süsteemi kujundamine, õppevara ettevalmistamine, üldsuse teavitamine, tegevuse koordineerimine ja nende järgnev hindamine.
Kavakohaselt läbivad lähiaastatel täienduskoolituse 4–20 ainepunkti mahus 280 vene õppekeelega koolide töötajat. Koolide soovil on aineõpetajate kursustele kavandatud osavõtjaid mõningase reserviga, arvestamaks võimalusega, et mõned õpetajad või koolijuhid võivad vahepeal töölt lahkuda.
Tegevuskava seab ülesandeks ka õpetajate motiveerimise süsteemi väljatöötamise, mille rakendudes avaldatakse õpetajatele tunnustust aumärgi ja võimaliku preemiarahaga. Lisaks sellele on kavas töötada välja eestikeelsed õppematerjalid, mis oleksid kohaldatud venekeelse lugeja jaoks.
Eestikeelne aineõpe on plaanis eesti keele ja kirjanduse alal, ühiskonnaõpetuses, geograafias, kaunite kunstide ja Eesti ajaloos. Ühiskonnaõpetus ja ajalugu on valitud seetõttu, et nimetatud õppeained on olulised kodakondsuse taotlemiseks ettevalmistamisel. “Osalise eestikeelse aineõpetuse korraldamisel tuleb tagada, et teadmiste tase üheski õppeaines ei langeks ja õpilased leiaksid õppetöö käigus igakülgset toetust ning nõustamist,” märkis Reps.

Priit Simson,
HTM-i kommunikatsiooninõunik

Haridus- ja teadusministeerium koostöös Eesti Noorsootöö Kes­ku­se­ga ja Prantsusmaa Noorte- ja Spor­diministeeriumiga kuulutab välja konkursi leidmaks Eesti esindajat Cannes’i filmifestivali noortežüriisse.
25. “Prix de la Jeunesse” filmiauhinna žüriisse kutsutakse osalema 25 Euroopa noort. Lisaks filmide hindamisele osaletakse tööpadades ja festivali sessioonidel, kus filmitakse igapäevaseid reportaaže, kohtutakse professionaalsete filmitegijatega ning tutvustatakse uusi audiovisuaalseid tehnikaid.
Nõuded kandidaadile:
omab eelnevaid teadmisi filmikunstist;
on aktiivne filmiharrastaja või tegutseb valdkonnas, kus tegeldakse heli-, pilditöötluse, audiovisuaalse meedia või multimeediaga;
on 18–25-aastane;
suhtleb vabalt prantsuse keeles;
on avatud ja hea suhtleja.

Prantsusmaa Noorteminis­tee­rium tasub osalejate majutuse ja toit­lustuse ning programmilise tegevuse eest, transpordikulud Nizzasse ja tagasi katab Eesti Noorsootöö Keskus. Osaleja on kohustatud osalema noortežürii töös Nizzas 16.–29. maini.
Osalemiseks palume saata prantsuse ja inglise keeles täidetud taotlusvormid ning CV Eesti Noorsootöö Keskusesse (Uuslinna 10, 11415 Tal­linn) hiljemalt 22. märtsiks. Þürii valib osalejatest Eesti esindaja hiljemalt 28. märtsiks ning teavitab sellest kõiki osalenuid. Lisainfo aadressil www.entk.ee.
Filmiauhinna “Prix de la Jeunesse” asutasid 1982. aastal Cannes’i fil­mi­festivali kõrvale Prantsusmaa Noorte- ja Spordiministeerium ning Cannes’i filmifestivalil osalenud organisatsioonid. Selle eesmärk on tõsta noorte osalust kultuurielus ja festivalil, et nad saaksid väljendada oma arvamust.
Aastate jooksul on noorteþürii suurenenud ning 2004. aastal osales Cannes’i filmifestivalil juba 25 noort üle Euroopa.

Irma Toodo,
Eesti Noor­soo­töö Keskuse rahvus­vahelise
noorsootöö korraldamise peaspetsialist
Maarja Ülper,
HTM-i teabekorralduse osakonna konsultant

Emakeelepäevanädalal

Sellel emakeelepäevanädalal on põhjust tänada kõiki neid, kes hoolitsevad meie keele arengu eest. Rõhutada tuleb just arengut, sest keel on pidevas muutumises nagu kogu elu meie ümber.
Ja ehkki öeldakse, et rõõm ja mure kaksikvennad, on meil seoses keelega ja keeleeluga rõõmu murest tunduvalt rohkem.
Meie keeleelu on terve ja arengu­võimeline oma kõigis etappides, meil on hingega töötavad emakeeleõpeta­jad, keelest huvituvad õpilased ja üli­õpilased ning rohkearvuline keele­teadlaskond. Meie keeleteadlased te­gelevad keelehoolde ja keelekorraldusega, eesti keele struktuuri, grammatika, teksti, murrete, keele ajaloo ja veel mitmete keeleteaduse lõikudega. Tänu kõigile neile on meie emakeel terve ja arenguvõimeline.
11. märtsil toimus Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis Vane­muise Seltsi ja Eesti Keele Kaitse Ühingu emakeelepäevale pühendatud ettekandekoosolek, kus Ingrid Rüütel rääkis eesti keelest ja eesti meelest, Tiitu Erelt eesti terminoloogiast läbi 20. sajandi, Jüri Valge eesti keele aren­damisest aastail 2004–2006. Tõnu Tenderi teema oli eesti keel Euroopa Liidu keelte paabelis. Esitleti ka Eduard Väärile pühendatud ajakirja Keelekaitsja 5. numbrit.
13. ja 14. märtsil oli 22. emakeeleolümpiaadi lõppvoor. Olümpiaadid on meil üle aasta vaheldumisi kirjandusolümpiaadidega. Olümpiaadi üldteemaks oli “Nüüdiskultuuri kajastusi eesti keeles” ja lõppvooru tulijad valiti välja I vooru vastavasisuliste uurimistööde ja loovtööde alusel Need I vooru tööd on suurepärased meie õpi­laste emakeelehuvi näitajad. Aitäh tegijatele ja juhendajatele. Selge on, et enamasti jõutakse selliste olümpiaadideni ikka õpetaja suunamisel.
Vahetult emakeelepäevaga lähestikku olid mul kohtumised Tõrva ja Alatskivi abiturientidega. Tore oli see, et nende kohtumiste organiseerimise algatajad olid Tõrva linnaraamatukogu ning Juhan Liivi muuseum. Mainin seda sellepärast, et rõhutada ka meie bibliograafide ja museoloogide tänuväärset keelehuvi ja keeletundlikkust.
Õpilastega kohtumistel rääkisime me eelseisva riigikirjandi probleemidest: kirjandi struktuurist ja ülesehitusest, kõigist nendest strateegiatest; sellest, et esitada tuleb oma mõtteid ja oma sõnadega. Sellest, et keel on maailmas kõige parem ja ühtlasi kõige halvem asi, me ei rääkinud. Ka mitte sellest, et sõnal on musttuhat palet. Polnud vaja. Me kõik ju teame seda.
Ja veel üks asi. Emakeele Seltsi esi­mehe Mati Erelti juubelisünnipäev oli ka kohe-kohe emakeelepäeva kõrval ning see on ju täiesti loomulik. Meie noored keeleuurijad ja -õpetajad tähistasid seda sünnipäeva saanisõiduga. Hoogu ka edaspidi!

Maia Rõigas

Saabastega kass kutsub külla

Pärnu lasteaed Mai tähistab sellel aastal oma 30. sünnipäeva. Lapsi on palju: 12 rühma, sealhulgas kaks sõimerühma, kaks silmaravirühma ja üks nägemispuudega laste rühm.
Juubeliaasta algas lastetööde näitusega Keskraamatukogu lasteosakonnas, seejärel toimus kogemuspäev “Paberi võlu” teiste lasteaedade õpetajatele, siis askeldati Jõulumäe lasteaiaõpetajate talvelaagri töötubades ja nüüd etendus “Saabastega kass”.
Lasteaial on tore komme korraldada lasteetendusi, milles näitlevad oma maja õpetajad ja õpetajaabid. Muusikaõpetaja Kairi Kuusk – etenduse hing ja eestvedaja – paneb karudki tantsima, kui vaja. Saabastega kassi mängib õpetaja Krista Kuningas. Koos õpetajatega kujundatakse lava, valmistatakse rekvisiidid, õmmeldakse kostüümid. Publikut on kutsutud nii Pärnu linna kui ka maakonna lasteaedadest ja koolidest. Seekord ootab lasteaed Pärnu linna koduseid lapsigi osa saama killukesest lasteaia elust.
Aastate jooksul on lasteaed esita­­nud hulga näidendeid: “Lumi­valgeke”, “Pöial-Liisi”, “Puna­müt­si­ke”, “Kardemoni linna röövlid”, “Okas­roosike”.
Tõeline sünnipäevapidu alles tuleb.Aprilli alguses ootab juhataja Anne Virula kõiki Mai lasteaia lapsi, vanemaid ja külalisi Mai kultuurikeskusesse ühiselt rõõmu jagama.

Kristiina Kunto,
Pärnu lasteaia Mai õpetaja

Multimeediaetendus “Long Tide” – Monika Mattieseni doktoritöö

Sellest kujuneb komplitseeritud ja mõttetihe etendus. Sooloflöödimuusika ja luuletekstid on kirjutanud helilooja Jüri Reinvere, põhiesineja on flöödikunstnik Monika Mattiesen, kes on ühtlasi koos Reinverega lavastuse põhiideede ja liikumiste autor. Etendus on poeetiline, väljendusvahendite- ja üllatusterohke.
Öösel nagu Buddha, süleleb meri maad, ja uhub kaldale punast, sädelevat massi, mis sinnasamasse jahtub. Uluv tuul, lakkamatult ja tasaselt uluv tuul, mis iga sajas sekund vahetab suunda. Seejärel aine kaob, kõik on jälle pime.
See ookeani lõputu laotus, öövalgel. Selja taga hõredad metsad, ülased maapinnal. Lõkete sirge suits, mööda randasid, niikaugele kui näha. Kuu eemaldub, poolviltu üles, ja tõmbab merd endaga kaasa nagu midagi sulgkerget.
Nagu tõusud ja mõõnad oma pikkades, kuid kindlates rütmides hoiavad oma kätes taevast ja maad, merd ja loodust, nii valitsevad nad ka inimest, tema arengut ja elujõudu, tundeid ja tajumusi. Suur Miski tundub küll olevat (meile antud päevade kõrval!) igipüsiv, aga kultuur, nagu inimenegi selle keskel, pulseerib samuti omas rütmis, nagu pikad tõusude ja mõõnade rütmid, Long Tide’s.
Jüri Reinvere ideeline tunnetus, muusika ja poeetiline sõna on lavastuses tooniandev kanvaa, ent etendusse paigutub see väga mitmel moel: helis, pildis, videos, liikumistes, värvides ja kõige selle kogusummas. Vähem otseselt sõnana, rohkem meeleolu ja kujunditena.
Flööt meistri kätes on fantastiline pill: soe nagu inimhääl, jäljendamatult meisterlik nagu linnulaul, sügav nagu ohe. Monika Mattiesen on saanud meie päevade parima muusikakoolituse ja laia maailma haarava silmaringi. Tema anne on loominguline ja otsiv. Ta on oma ümber koondanud Küberstuudio, mis kaasab projektidesse teisi muusikuid, heliloojaid, pillimehi, elektroonikavaldajaid, koreograafe, tantsijaid, kunstnikke ja teisi loovinimesi. Ka kõnesolevas etenduses on mängija kõrval ja veelgi rohkem lavataguselt oma osa andmas suur hulk andekaid ja nimekaid inimesi: Margo Kõlar, Jüri Nael, Vello Vaher, Kaido Mikk, Kersti Voogre, Reet Aus, Aita Vaher. Kõige üle kõrgub siiski Monika Mattieseni virtuoosne flöödimäng.
Publiku hulka ootavad esinejad palju noori koos oma õpetajatega.
“Long Tide” on etendus, mis annab impulsse! Flöödikunstnik Monika Mattieseni ja helilooja Jüri Reinvere ühislooming jätkab Eesti Interpreetide Liidu ja Kunstimuuseumi ühissarja “KuMu KUMU-s”.

Virve Normet,
muusikaajakirjanik

Koolis tehtavate koopiate eest maksab riik autoritele ja kirjastajatele hüvitist

Teatavasti on riik andnud autori­tele ainuõiguse teost igal moel kasutada, lubada ja keelata teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu teose sellisest kasutamisest, sh reprodutseerida oma teost.

Reprodutseerimiseks loetakse teosest või selle osast ühe või mitme ajutise või alalise koopia otsest või kaudset tegemist mis tahes vormis või viisil. Vähem on teada reegel, et autori nõusoleku ja autoritasu maksmiseta tohib füüsiline isik teost reprodutseerida isiklikuks kasutamiseks; samuti tohib teost motiveeritud mahus reprodutseerida õppe- ja teaduslikel eesmärkidel haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. Kõige vähem teatakse ilmselt reeglit, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad sellisel juhul tagama autoriõiguste omajatele õiglase hüvitise (nn reprohüvitis).

Hüvitise maksmine

Euroopas on kasutusel kaks tasu kogumise viisi: operaatorilõiv (operator levy) ja seadmelõiv (equipment levy). Esimene neist tähendab tasu kogumist paljundusteenust pakkuvatelt ettevõtetelt ja paljundusmasina omanikelt (nt koolid, raamatukogud, teadusasutused). Seadmelõivu tasuvad paljundusmasinate maaletoojad ja tootjad. Nimetatud põhimõte sisaldub autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-s 271, mis võeti riigikogus vastu 9.12.1999 ning sätestas hüvitise kogumise isikutelt, kes paljundavad AutÕS-ga kaitstud kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid. See­ga oleks tasu kogutud eelkõige teadus- ja haridusasutustelt ning raamatukogudelt. Näiteks Soome vastav uuring näitab, et 60% koopiatest tehakse just haridusasutustes.

Kes maksab hüvitise Eestis?

Kultuuriministeerium on koostanud autoriõiguse seaduse muutmiseks eelnõu, millega muudetakse AutÕS §-i 271. Eelnõu teeb olulise muudatuse reprohüvitise kogumises. Kultuuriministeeriumi ettepanekul maksaks edaspidi hüvitist riik. Teadus- ja haridusasutused mingit tasu teoste vaba kasutuse eest maksma ei pea.
Hüvitatakse ainult õiguspärane rep­rograafiline reprodutseerimine. Selleks on: 1) teose reprodutseerimine füüsilise isiku poolt isikliku kasutamise eesmärkidel; 2) teose reprodutseerimine õppe- ja teaduseesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.
Hüvitist ei maksta ebaseadusliku reprodutseerimise eest. Samuti ei saa hüvitist reprodutseerimise eest, mis ületab vaba kasutuse motiveeritud mahu piirid. Hüvitist ei maksta ärieesmärgil tehtud koopiate eest. Hüvitist ei maksta reprodutseerimise eest, mis on vastuolus tavapärase kasutamisega, mis kahjustab autori seaduslikke huve. Tasu saavad autorid, kelle teoseid paljundatakse paberile: kirjanikud, tõlkijad, kujundajad, illustraatorid, kunstnikud, fotograafid; samuti nende pärijad, autoriõiguste omajad ja vastavat õigust litsentsi alusel kasutajad. Hüvitise saamise õigus on kirjastajatel, sõltumata sellest, kas nad on autoriõiguste omajad või mitte.
Kuna puudub statistika isiklikuks tarbeks ning teadus- ja haridusasutustes tehtavatest koopiatest ning sellise statistika tellimine oleks liiga kallis, kasutatakse eelnõus solidaarset tasu jagamise mudelit. Jagamine lähtub eeldusest, et kõige enam mõjutab vaba reprodutseerimine õppekirjandust (õpikud, töövihikud). Autorid esitavad avaldused, milles märgivad oma kategooria ja Rahvusraamatukogu rahvusbibliograafia andmebaasis registreeritud trükiste nimetuste arvu. Kirjastajad esitavad avalduse, milles märgivad avaldusele eelneva kümne kalendriaasta jooksul ilmunud ISBN- ja ISSN-numbritega trükiste arvu. Jagamisel arvestatakse, kas tegemist on teadus- ja õppekirjanduse või ilukirjandusega.
Hüvitise jagamine autorite vahel sarnaneb laenutushüvitise jagamisskeemiga. Kvantitatiivse tegurina kasutatakse ilmunud teoste nimetuste hulka.
Seega sõltub tasu suurus teoste nimetuste arvust Rahvusraamatukogu bibliograafilises andmebaasis. Hü­vi­ti­se maksmist administreerib sihtasutus Autorihüvitusfond. Kultuuri­ministeerium eraldab 2006. aastal hüvituste tarvis miljon krooni.

Mis muutub koolide jaoks?

Esmapilgul ei muutu koolide jaoks midagi. Õpetajad saavad teha õpilaste tarvis koopiaid nii nagu ka kehtivas õiguses.
Muutub nii palju, et nüüd on reaalne võimalus ja vajadus kokku leppida, mis on koopiate tegemise juures motiveeritud maht. Teisisõnu: kui mitmest leheküljest töövihikus võib algkooliõpetaja klassi tarvis koopiaid teha? Milline on koopiate maht õpikute puhul? Millises ulatuses võivad koolid teha koopiaid raamatutest ja ajakirjadest? Jne. Sellega tekib võimalus töötada välja “hea tava” reeglid koolides tehtavate paljunduste jaoks.

Kellega tuleks leppida kokku kopeerimise maht?

Eelkõige kirjastajatega, kes reeglina omavad töövihikute ja õpikute autoriõigusi. Kirjastajad on ka üks isikute ring, kellel on õigus saada hüvitist. Kirjastajad on kõige rohkem huvitatud kindlatest reeglitest, millisel moel nende kirjastatud õppematerjale koolides kasutatakse.

Kuidas sellist kokkulepet sõlmida?

Selle tarvis on vaja õpetajate ja haridusasutuste ettepanekuid vaba reprodutseerimise ulatusest. Kirjastajate poolt on aruteluks valmis Eesti Kirjastajate Liit. Oodatud on õpetajate või õpetajate ühenduste osavõtt koopiate tegemise “hea tava” reeglite väljatöötamisest. Soovist arutelus osaleda palun anda teada tel 628 2270, Toomas Seppel; toomas.seppelkul.ee. Lisainfot leiab kodulehelt www.autor.ee.

Toomas Seppel,
kultuuriministeeriumi meedia ja autoriõiguse osakond

Mõte

Ainetunnid võiks Eesti koolides teha kõik viie minuti võrra lühemad, et varuda aega ühe spordi­tunni jaoks. Ja seda iga päev. Teadmistepõhine Eesti eeldab sportlikku Eestit.

20. sajandi keskpaigas alanud tehnotroonse (tehnika + elektroonika) revolutsiooni käigus suurenes hüppeliselt ühiskonna arengu tagamiseks vajaliku info hulk. Seetõttu kasvas ka kooliaastate arv, ulatudes kohati juba kolmandikuni aktiivse tööea aastatest. Tehnotroonse hüppe käigus on aga drastiliselt vähenenud füüsilise koormuse osakaal. Tänapäeva massiinimene on mitmeti ühekülgne, eelkõige on ta füüsiliselt alaarenenud.

Hädad algavad kodust ja koolist

Koolitööst vaba aeg kulub teleri ees või arvuti taga. Ka koolitee on tehtud võimalikult lühikeseks. Koolis on nädalas vaid 1–2 tundi kehalist kasvatust.
Lastel on küll võimalus käia mõnes spordiringis või -klubis, kuid need on tavaliselt tasulised, aga ka aega ja tahtepingutust nõudvad huvialad. Kui palju õpilasi spordiringides käib, ei tea keegi. Statistikat siin usaldada ei saa, sest pearaha nimel on kõik arvud võimalikud.
Kõige kindlam näitaja on kaitsejõudude arstlike komisjonide hinnangud. Ja need on masendavad. Ainult üks kutsealune kümnest on täiesti terve. 2004. aastal oli kolmandik poistest riviks kõlbmatu. Viimasel ajal räägitakse, et juba üle 50% kutsealustest on sedavõrd tõbised ja füüsiliselt alaarenenud, et relva nende kätte usaldada ei saa.
Kuni 20% südamearsti külastavatest patsientidest on lapsed, kes valesti toituvad ja vähe liiguvad. Poisslaste füüsiline alaareng hakkab jõudma viimase piirini. Mõni ei jõua toenglamangus seista, kümme sekundit, ja juba kukub kopsti maha, on karateetreener Igor Neemre öelnud.

Vaimne tervis jätab soovida

Veel 10–15 aastast sellist füüsilist alaarengut ja Eesti kaitsejõududesse tuleb palgata, Eesti riiki ja rahvast kaitsma kutsuda terveid ja tugevaid poisse Türgimaalt või kusagilt mujalt.
Arstid on täheldanud, et kutsealuste psüühika on ebapüsiv, hajuv, hüplev. Labiilse psüühikaga kaitseväelane ei saa oma relvast tulistades vastasele pihtagi!
Kirjutatakse epideemiana levivast koolistressist, paanikapuhangutest, esineb keskendumisraskusi, kasvab õpilaste omavaheline agressiivsus ja vägivald. Juba väidetakse, et paari viimase aastakümnega on kujunenud uus inimtõug, nn indigolapsed.
Olgu nad mis tahes lapsed, kuid diagnoos on üks: neil kõigil on psüühikahäired ja enamikul juhtudel on põhjus üks. Kui füüsist pole, kipub ka vaim käest ära minema. Ja ülaltoodu taustal kinnitavad riigijuhid päevast päeva, et Eesti majandus peab muutuma teaduspõhiseks. Ta­-haks teada, kust küll võetakse selleks vajalik intellektuaalne ressurss. Labiilse psüühikaga inimene teadust juba ei tee!
Renessanss püstitas ülla eesmärgi: kasvatuse ning hariduse ülesanne on kujundada mitmekülgselt ja harmooniliselt arenenud isiksusi. Selline oli ja on inimese humanistlik ideaal. Ideaalile lähenemine on alati olnud keerukas. Eri aegadel on ideaalile lähenemist raskendanud ajastule eripärased probleemid.

Koolipäev ei tohi pikeneda

Läinud sügisel tuli uudis, et Kalamaja põhikoolis avati terviseklass, kus 20 mudilast saavad viiel päeval nädalas kehalist kasvatust. Selliseid klasse olevat avatud teisteski koolides, kuid kõik need lisatunnid on vahetult pärast koolipäeva. Siin on uus probleem.
Tänapäeva üks mõjukaim filosoof Alvin Toffler väidab, et 21. sajandi harmooniliselt arenenud inimese peamine eesmärk on saavutada tasakaal töö ja puhkuse, vaimse ja füüsilise töö vahel. Kuidas võiksid siis koolilapsed selleni jõuda?
Mina mõtlen, et ministeeriumi otsusega tuleks kõikides koolides sisse viia igapäevane sporditund ja võimalikult vabas õhus. Mitte lisatunnina, mis pikendaks veelgi koolipäeva, vaid kõiki ülejäänud tunde tuleb lühendada viie minuti võrra, selle arvelt leiab aja ka sporditunni jaoks.
Selle projekti vastaseid koguneb palju. Aga siiski on projektil suuri plusse. Paraneb laste vaimne ja füüsiline tervis ning seetõttu kindlasti ka õppeedukus, mis korvab ainetundide lühendamise. Sporditunnis saab maandada koolistressi, frustratsiooni, mis on sageli koolivägivalla ja agressiooni allikas.

Õpetajad löövad kaasa

Ka aineõpetajad peaksid sellistes tervisetundides osalema. Põevad ju nemadki oma kutsehaigusi, mida saab kehakultuuri abil ravida. Paljudele nn poolikutest peredest lastele on vahetuks eeskujuks just õpetaja. Ja kui ka aineõpetaja teeb iga päev sporti, võib hõlpsasti toimi­ma hakata ahel: sportiv õpetaja – sportiv õpilane – sportiv lapsevanem. Kes on selle vastu?
Ikkagi leidub esitatud projekti tuliseid vastaseid, ja mitte vähe. Nad hakkavad rääkima, et lapsi tuleb veenda, veenda ja veel kord veenda… Mugavust, seda tänapäeva inimese kõige salakavalamat ja kurjemat vaenlast pelgalt veenmisega juba ei võida. Aga kui keegi noorte spordilembuses kahtleb, tutvugu lähemalt näiteks Andrus Värniku kaasusega. Seni kuni sõbrad seltskonnas viina viskasid, teinud tema roikaga harjutusi. Seda, mis on antud üksikutele, pole küll antud massidele. Ometi on siin, mille üle mõtiskleda.

Kirjakast

Meeles kogu eluks

Emakeelepäeval möödus sada aastat Hilda Mikiveri sünnist, kes oli aasta­tel 1929–1950 Loksa kooli matemaatikaõpetaja. 1950. aasta sügistalvel vallan­dati nii tema kui ta abikaasa, koolidirektor Arnold Mikiver, tunni pealt, sest nõukogude võim oli otsustanud, et kodanlikus Eestis kehtinud matemaatikareeglid ei maksa nõukogude ajal.
Aga maksid ikka! Ja kuidas veel –kas või võimuvastaselt. Nende samade reeglite järgi kerkis tema tundides rehkendanud koolijütside kätemets alati, sest igaüks tahtis olla teistest kiirem ja võidukam. Olgugi et tänapäeva kalkulaatori osa täitis vaid igaühe oma peanupp. Selle oskas aga õpetaja Hilda Mikiver nii meisterlikult tööle panna, et ükski asjaosaline peale tema enda seda ei märganud. See oli mäng! Mäng, mida tänapäeval kahjuks eriti ei harrastata. Ja kui selle tasuks pudenes pealtnäha range, kuid samas sisemiselt ometi leebelt õpetajalt kiitev sõna või kanti päevaraamatusse tunnustav ja õiglane hinne, siis oli pärast tunni lõppu ikka üsna uhke tunne. Tunne, mis saatis tema õpilasi tunnist tundi. Alati ja peaaegu eranditeta. Arvutamisoskuse kujundamine ja arvude maailmas orienteerumine sai paljudele tugevaks vundamendiks hilisemates õpingutes, kasulikuks aga kogu eluks kõikidele.
Rasketel sõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel märkas õpetaja Hilda Mikiveri terane silm alati õpilast tema mures ja koduigatsuses. Eriti neid, kes elasid lausa tema perekonna korteri kõrval. Eks ta sellepärast ka mõnikord naljatamisi öelnudki, et vaat kui tulen südaööl internaadi magamistuppa, võtan suurest varbast kinni ja küsin... Korrutustabel olgu peas ja vastamiseks selge une pealt.
Oma nõudlikkuse ja järjekindla õpetamisstiili kõrval oli Hilda Mikiver inimene, kellest õpilased lugu pidasid kui põhjalikust teadmiste edasiandjast. Tõsi, kas just seda kohe taibati, aga sellest saadi aru kindlasti hilisemas elus. Eriti siis, kui kohtumistel oma õpetajaga toredaid Loksa koolipäevi meenutati.

Rein Veskimäe,
endine õpilane

Kallid eestlased!

Olen kuulnud, et Tallinna vetesse plaanitakse hiigelsuurt Kalevipoja kuju, mille teostaks Tauno Kangro, kes on ka Rakvere vallimäe “Tarva” autor. Olen märganud, et teie kunstiringkondades ollakse üsna kibestunud seetõttu, et töö valmimiseks ei ole toimunud mingisugust konkurssi, aga minu teada toimiti Eestis ka nõukogude ajal üsna tihti nii.
Tahan enda ja oma eestlastest tutvusringkonna poolt öelda, et Tallinna sadama lähedale mõeldud Kalevipoja kuju on kõige vahvam kavatsus, mida hõimukaaslased on plaaninud enda rahvuse ja identiteedi rõhutamiseks. Rahvuskangelase siluett räägib merelt saabujatele väikese ja visa rahva eneseväärikusest.
Üks Kalevipoja legendaarsemaid retki oli laeval Lennuk maailma otsa. Saavutamata eesmärki ja jõudes Varrak-nõia juhtimisel hoopis Islandile, naasti koju ometi palju targemana (“ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad – tuleb tarkust tunnistada”).
Minu arvates on Kangro õigel teel. Kalevipoeg ja tema õpetusel ehitatud hõbedast laev Lennuk kirjeldavad väga hästi võrreldamatut vägilast ja tema huvi maailma asjade vastu. Samas sümboliseerib ausammas julget ja loomingulist meresõitjat rahvast, kes on ausalt välja teeninud oma koha teiste riikide hulgas.

Kyösti Kettunen,
eepose “Kalevipoeg“ tõlkija soome keelde

Neljaks aastaks õigesse parteisse

Autasud on jagatud ja elu Eestimaal läheb argirööbastesse. Oktoobrilaps, pioneer, komsomol, partei. Oktoob­rilapsele tundus see päev ilus, pidulik ja huvitav, kui talle Volodja peaga täheke rinda torgati, sest seitsmeaastane ei mõistnud rituaali sisu. Punase kaelarätiku esmakordne sidumine tekitas elevust, sest ka kümneaasta­sele oli see eelkõige komejant. Komsomoli astumisel kalkuleeriti rohkem – mõni juba taipas, millise organiga ta ennast seob. Ja parteisse mindi juba kellegi/millegi (näiteks karjuva karjäärivajaduse) survel. Kõigele vaatamata oli see paljude jaoks loogiline riburada. Millest ei pääsenud ka näiteks pedagoogid, kes tahtsid ENSV teeneliseks õpetajaks saada. Aga see on kauge, 20 aasta tagune minevik. Kas ikka on?
Äkki on “vanad head ajad” tagasi tulnud? Vähemalt nii tundub, kui lehti lugeda ja koolitöötajatega suhelda. Meil pole õrna aimugi, kui mitu omavalitsus- ja võib-olla ka koolijuhti on pöördunud oma alluvate poole stiilis: “Kas sina oled juba mõelnud Õige Tee parteisse astumise peale? Saad aru, meil on selline olukord, et palka tahate ju juurde saada, koolile on uut katust ja klassiruumidesse õppevahendeid tarvis. Mõistad, et ainult Õige Tee partei aitab meid rahastada? Nii et nado, Vasja, nado!” Isegi kui pöördumine pole sõna-sõnalt selline olnud, on mõte samaks jäänud. Kas kõik vanemad kui 40-aastased poliitikud on oma hingelt lootusetud punaparunid? Ja mida see vaene garderoobitädi, õpetajast rääkimata, siis nüüd tegema peab – parteisse astuma? Neljaks aastaks? Või rändama ühest vallast teise oma pere ning elamisega, et saada tööd ja leiba seal, kus Õige Tee partei on võimul?

Ants Pärg

Kui mina olin veel väikene mees

Kaksikvennad Arvo ja Ahto Valton, keskel naabripoiss.

Linn ja lapsed

Mulle meeldib elada linnas, kus on palju lapsi. Mulle meeldib, kui nad ummistavad koolimajade treppe, askeldavad mänguväljakutel ja spordiplatsidel, panevad oma neoonvestide riviga liikluse ülekäigukohtades seisma ning vaigistavad oma jutuvada ja naeruga kõik muud helid. Lapsed annavad oma kohalolekuga linnale tulevikukindlust. Linn peab kindlust tuleviku suhtes andma ka lastele. Kas anname seda piisavalt?

Linna roll laste elus on päris suur. Pakkudes lasteaiateenust, korraldades haridust, organiseerides vaba aja veetmise võimalusi, luues arengueeldusi majanduslikuks edenemiseks perekondadele, tagades linnas terve keskkonna ja aidates kaasa turvalisusele linna territooriumil, teeb linn palju laste elu edendamiseks.

Saarlasi sünnib rohkem

Kuressaares on umbes iga neljas elanik vanuses 0–19 aastat. Ruumi on linnas hoopis suurema arvu laste ja noorte jaoks. Veel kuus aastat tagasi oli selles vanuses pea iga kolmas kuressaarlane. 1998. aasta 4659-lt on selle vanusegrupi laste ja noorte arv vähenenud 2005. aasta lõpuks 3755-le.
Laste arvu vähenemise põhjused on teada. Vahepealsete aastate sündimuse langus on üks määravamaid. Lisaks perekonnad, kes mandrile kolinud küll seoses ametkondade tsentraliseerimisega viimastel aastatel või paremate marjamaade otsimisega. Maailm on lahti ja rahvastiku loomuliku migratsiooni vastu ei saa. Laste arvu vähenemine pole jätnud puutumata peaaegu ühtegi Eesti omavalitsust. Ka Kuressaare on pidanud sulgema kaks lasteaeda. Valulist koolide restruktureerimist pole Kuressaarel tarvis läinud, sest meie laste vähenemist kompenseerivad ümbritsevate valdade lapsed, kelle arv linna haridusasutustes kasvab. Lasteaedades on valdade lapsi 14%, huvikoolides 19% ja koolides isegi 30%.
Kuressaare võib viimased paar aastat siiski tõdeda, et dekaad tagasi 130-ni langenud sündide arv aastas on vaikselt tõusu poole pööranud ja kerkis möödunud aastal pea 200-ni. Tore, nagu ütlevad saarlased. Ent muutused laste arvus toovad linna elu korraldamisel ikkagi kaasa pingeid ja praktilisi probleeme. Seesama ruumikasutuse otstarbekus. Näiteks kuidas jagada aastakäigu kooliminejaid koolide vahel. Kas tagada stabiilne klassitäitumus mõnele koolile ja lasta ühel koolil otsast kokku kuivama hakata. Või käituda solidaarselt, aga kulukamalt ja jagada lapsed koolide vahel nii, et ühtegi klassi ei peaks sulgema, isegi liitklasse tehes. Koolijuhid konkureerivad koolijütside pärast omavahel, linnavalitsus mõtleb, kas lähtuda hea valitsemise printsiibist või otstarbekusest.
Lasteaiast algab kõik
Kõik Kuressaare koolid saavad selle aasta lõpuks õpikeskkonna parendamisega ühele poole ja uuest aastast tahame alustada lasteaedade mahukat remonti. Ehitushindade tõus teeb suurejoonelistesse plaanidesse korrektiive, aga ega lapsed sellest küsi. Samas on selge, et remondikeskne käsitus laste tulevikukindlusest oleks väga ühekülgne.
Loomulikult peab kohalik omavalitsus pidevalt otsima viise, kuidas teha paremini seda, mida ta laste elu edendamiseks teeb. Linnakodanikele peab pakkuma ikka paremat ja paremat teenust ning seda viisil, mis sobib kokku kaasaegsete arusaamade ja elustiilidega. Hiljaaegu kohtusin noorte emadega, kelle lapsed juba käivad või hakkavad lähiajal lasteaias käima. Mind üllatas, kui nõudlikud on vanemad ja kui suured on noorte emade ootused lasteaia suhtes. Küsiti lausa, kas linna lasteaiad tagavad lapsele toimetuleku elus, kas kasvatajal on piisavalt aega igale lapsele pühenduda. Pean seda liisingupõlvkonna vanemate sündroomiks. Vanemate veendumus, et perekonna rollist on olulisem lasteaia ja kooli roll, paneb ka omavalitsusele suuremaid kohustusi. Alates selgitamisest, et aluse lapse toimetulekule elus paneb ikkagi perekond ja lõpetades teenuste kvaliteedi stabiilse tõusuga.

Ranitsatoetus ja muu raha

Avalikkuse huvi seondub enamasti rahastamisotsustega. Mis puudutab peresid, siis Kuressaare väärtustab lapsi kasvatavaid peresid mitme toetusega. Sünnitoetus 5000 krooni on meil juba mitu aastat, sellest aastast saavad esimesse klassi astujad 1000 krooni ranitsatoetust, esimest korda jagame töövihikute ostmise kompensatsiooni, sel aastal 7.–9. klassi õpilastele, järgmisel aastal 4.–6. klassini. Meil on mitmeid soodustusi mitme lapsega peredele huvikoolis käimiseks ja spordi harrastamiseks.
Meil on edumeelsed koolijuhid, palju pühendunud õpetajaid. Ja ikkagi jääb võtmeküsimuseks, kas kool avastab kõik anded, mis lastes peidus, või piirdub klassikaliste annete edendamisega. Kas hariduspoliitika aitab kaasa, et laps leiaks paljude valikuvariantide seas oma õige tee? Või kestab dilemma – gümnaasium ja vale valik. Akadeemiline edasijõudmine on vaid üks eesmärk, aga sugugi mitte kogu pakett, mida lapsele soovime. Vanemad tahavad, et lapsel oleks rõõmus õpetaja, positiivsed koolikogemused, eduelamus, oskus teha meeskonnatööd. Kasvab haridusasutuste roll iseloomu kujundajana.
Mõlemaid kohustusi täita on paras väljakutse haridusinimestele ja koolipidajatele samuti. Arvan, et ükski linn pole ses suhtes arengupiiri saavutanud.
Ja veel kord rahast. Kuressaare lapsed on mandrilinnade eakaaslastega võrreldes mõneti erinevas olukorras. Elukallidus saarel on kõrgem kui mandril. Võtame lihtsa näite. Kultuurinaudingud kuuluvad haritud inimese kujunemise juurde. Arvutame, mis maksab neljaliikmelise perekonna sõit Tallinna teatrisse. Bensiin üle poole tuhande krooni, ülemeresõit edasi-tagasi 230 krooni (see on talvel, suvehooajal on kõik kallim), õhtul koju tagasi ei pääse, sest praamid ei käi – ööbimine lisaks. Pluss teatripiletid. Kui ööbitakse hotellis, siis alla 2000 krooni ei pääse. Selle peale öeldakse, et saarel elamine ongi kallis. See on see igavene küsimus, et kui riik doteerib saare ja mandri vahelist ühendust, siis kuidas võidab sellest saarel elav laps?

Hakkama peab saama igal pool

Lapse üleskasvatamiseks pole vaja sooritada imetegusid. Armastav perekond, sõbralik lasteaed, hea kool ja asjalik koolipidaja. Need neli osalist peavad tagama, et paar aastakümmet pärast sündi lisanduks ühiskonda haritud ja ettevõtlik täiskasvanu, kes tuleb toime kiiresti muutuvas ajas ja oskab ise oma aja sisu muuta.
See aeg on möödas, kus noortele pandi südamele, et nad ikka kodutanumale jääksid. Praegu on nii, et elad ja õpid küll Saaremaal, aga läbi pead suutma lüüa kogu maailmas. Kuressaare pärast pole vaja olnud seni häbeneda.

Kodanik ja printimiskõlbmatud seadused

Hea lugeja, kuidas teile tundub, kas Eesti kodanik pääseb rahuldavalt teda puudutavatele seadustele ligi? Selgub, et Riigi Teatajat enam paberil ei trükita. Nüüd on see saadaval vaid elektroonilisel kujul. Iseenesest on see üllas idee, mis peaks vältima puude asjatut raiumist paberi tootmiseks. Kahjuks tekitab see aga probleeme seaduste kasutajaile.
Nimelt ei saa mitte iga seadusefaili korralikult salvestada –seega ka mitte printida. Osa määruste tabeleid salvestub korralikult, osal kaovad aga salvestamise käigus koos uhkete tabelitega ka tekstid. Kuidas peaks siis määruse kasutaja infot talletama, kui ta seda printida ei saa? Loeb läbi, õpib pähe? Või kirjutab arvutist paberile maha? Pildistab arvutiekraani? Igav tal igal juhul ei hakka, aga aja- ja rahapuudus võib küll takistuseks saada.
Kui isegi iga paari aasta tagant arvutiparki uuendanud kodanik ei saa rahuldavat tehnilist lahendust, siis mida peab tegema inimene, kelle riistvara on veelgi vanem? Läheb raamatukokku, kus on enamasti samuti vana tehnika ja kus puudub väljatrükkimise võimalus? Kui tublid ametnikud toodavad määrusi ja nende rakendusi konveiermeetodil, siis peab seda tegema ometigi moel, et sama tublid kodanikud neid kasutada saaksid. Selleks piisaks ehk paarist nupuvajutusest. Ei saa olla, et projekti tingimuste lugemiseks peab kodanik omandama erihariduse. Kas me sellist e-riiki (loe elektronriiki) tahtsimegi?
 

Maris Mäe

Kurikuulsad 600 miljonit

Just 600 miljonit krooni oli see summa, mille eelmine koalitsioon 2004. aasta lisaeelarvega Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS-i) aktsiakapitali suunas, et viimane saaks alustada Eesti koolide kordategemist ja väljarentimist omavahendite ning laenuraha arvel.

Suur plaan oli selline, et igale kroonile, mis paigutati RKAS-i aktsiakapitali, võib RKAS juurde laenata kaks krooni. Seega oli selle etapi maksimaalne kogumaht 1,8 miljardit krooni. RKAS-i kodulehe andmetel on koolide kordategemiseks praegu sõlmitud lepinguid 621,71 krooni eest.
Plaani edukaks täitumiseks oli mitu eeltingimust. Loomulikult oli ja on põhiküsimus, kas koolidel või koolipidajatel oleks stabiilne iga-aastane rahavoog, millega tagada sellise üüri maksmine, et RKAS suudaks koolimaja pidevalt ja erakordseid lisamakseid nõudmata järgmised 20–30 aastat korras hoida. On selge, et see tähendab senisest suuremaid iga-aastaseid kulusid.

Ehmatavad numbrid

Selle peale hakkasid levima jutud RKAS-i üle mõistuse hinnapakkumistest. Viga, mida kritiseerijad tahtlikult või tahtmatult tegid, oli lihtne – oma kulusid hinnates ei võetud arvesse kooli remondikulusid järgmisel 20–30 aastal ja seda, et kool on ka 30 aasta pärast sama heas korras kui pärast kordategemist. Nii saadigi numbrid, mis ehmatasid nii ennast kui ka teisi. Samas unustati, et varem või hiljem tuleb amortiseeruva koolimaja tarvis ikkagi raha leida ja mida halvem on olukord, seda kulukam on selle parandamine.
Esmane lahendus oli senise riigieelarve investeeringuraha suunamine kapitalikomponendiks õpilaste pearahas.

Kapitalikomponent jäi ära

2005. aasta eelarves nii tehtigi. See tähendas, et lõpuks anti rahakott tellija kätte, kes siis ise otsustab, kellega ta koostööd teeb. RKAS oli ju vaid üks võimalus teiste hulgas ja konkurents pidi sundima ka teda oma hindu üle vaatama. See raha pidi järgmistel aastatel tublisti kasvama, andes nii aina enamale arvule koolidele ja koolipidajatele võimaluse astuda pikaajalistesse rendisuhetesse mõne kooliehitajaga või võtta ise laenu ja teha kool korda.
Nüüd räägib haridusminister, kes sel aastal koolidele üüriraha sentigi juurde ei andnud, et koole tuleks RKAS-i abil korda teha juba ligi 3 miljardi eest. Ilmselt on see samasugune häma nagu jutt, kuidas ilma lisarahata, vaid palkade alammäärasid tõstes, õpetajate palgad veerandi võrra tõusevad.
Veel oli plaanitud luua väikekoolidele kindlustunne baasraha kaudu, millega makstaks osaliselt kinni ka tühjad kohad klassides. Selle eelnõu võttis uus koalitsioon tagasi ning peale paari arutelu ei ole nad oma mõtetega kuhugi jõudnud. Hea meel on näha, et baasraha ideed on nüüd asunud toetama ka Isamaaliit. Seega on lootust, et kui paremerakonnad asja koos käsile võtavad, on võimalik see tulevikus ka ära teha.
Eelmine valitsus taotles koolidele suuremat iseseisvust. Koolid pidid muutuma iseseisvateks kooliühinguteks, keda rahastatakse pearaha ja baasraha kaudu ja kellel on siis palju rohkem vabadust oma asjade otsustamisel, sh eelarve ja investeerimisotsuste tegemisel. Sellele ei julge praegune vasakvalitsus mõeldagi. Kõigile Eesti vasakintellektuaalidele ja teistele riigi­kesksetele poliitikutele, kes kardavad sellist lahendust nagu tuld, soovitan vaadata Inglismaa poole, kus Tony Blairi valitsus on just nimelt selliseid põhimõtteid sisaldava haridusseaduse muudatuse pärast erakonnasiseseid debatte parlamendile esitanud.
Meil otsustab investeeringud koolihoonetesse jätkuvalt omavalitsuse volikogu, kes on küll lähemal kui riigikogu, kuid siiski kooli jaoks kõrgel ja kaugel. Seega pole enam vaja meeldida Toompea poliitikutele, küll aga kohalikele. Samas pole koolil motiivi otsida säästlikke lahendusi, sest üürimaksed tulevad omavalitsuse eelarvest ning kui nad ka raha säästaksid, ei jääks sääst neile. Näiteks Rootsis suudavad mitmed erakoolid tulla edukalt toime ligi kolmandiku võrra väiksema ruutmeetrite arvuga õpilase kohta, ilma et õppe kvaliteet kaotaks. See aga tähendab puhast kokkuhoitud raha, mida saab kasutada õppetööks. Rääkimata sellest, kuidas paraneb kooli sisekliima, kui direktor ei vaata pidevalt mitte poliitikute, vaid õpilaste ja lapsevanemate poole.

Erakond enam ei aita

Ilmselt on praegu raske leida omavalitsus- või koolijuhti, kes igatseks tagasi aegu, mil remondiraha saamiseks tuli kuuluda võimuerakonda. Võib-olla on neid võimuerakondadesse kuuluvate direktorite hulgas, kes on nüüd ilma jäänud ühest nomenklatuursest privileegist. Kui aga kõnesolev koolide rahastamissüsteem püsima jääb, ennustan muudel kui maailmavaateliste kaalutlustel erakondadesse astunud direktorite hulga kahanemist. Õpilastele teeb see ainult head, kui nende juhid ei pea pidevalt oma südametunnistusega vastuolus olema. Selline hoiak kanduks vaikselt, aga kindlalt üle ka uuele põlvkonnale.

Aivo Vaske,
haridushuviline

Teadjamad pedagoogid on juba ammu tõdenud, et kõik saab alguse kodust. Tõsi, koolis saadakse kokku ja ühendatakse kasvatus, mõistus ja jõud. Mõnel puhul kulmineerub see ühendamine tõelise arenguplahvatuse ja loomejõuga, negatiivses kontekstis aga väljen­dub koolivägivallana. Mina kui direktor saan ka alguse kodust.

Mul on korralik ja puhas kodu mereäärses eliitelurajoonis, sõidan eksponaatidega, millest väga rikkad inime­sed ei julge undki näha, aga mis pea­-mine – suhted pereliikmete vahel on armastusväärsed. Kõige selle eest tänan häid sõpru, vaba riiki, kodulae­nu panka ja kõige olulisemat – ise-ennast. Seda viimast tegelast peab kiitma ka selle eest, et tema tegemiste ja eriti tegematajätmiste tulemusena on Pelgulinna gümnaasiumis uuringute kohaselt oluliselt vähenenud koolikiusamisjuhtude hulk.
Väga lihtne on anda näpunäiteid, kuidas vähendada kiusamisjuhtude hulka pea 900 õpilasega koolis. Sellega on isegi ministrid hakkama saanud. Nimelt on nad öelnud, et direktor tuleb teha koolivägivalla puhul isikli­kult vastutavaks. Õige, peabki vastu­tama. Ja mitte ainult selle eest, et kee­gi kedagi ei kiusaks, vaid ka kõige muu eest. Mina omakorda delegeerin vastutuse õpetajate õlule soovitusega delegeerida see õpilaste kaela. Kool on ikka õpilaste tarbeks, õpilased on tegijad, õppijad, mõtlejad, käitujad. Sellest tulenevalt peab neil olema ka võimalus vastutada oma tegemiste ja tegematajätmiste eest.
Tarkade näpunäidete järgi koolivägivalla vastu võideldes on mulle kõige keerulisemaks osutunud mitmete nõuannete eiramine. Teisisõnu, olen püüdnud jätta suure osa harjumuspärasest igapäevatööst tegemata. Alguses oli üpris raske mitte järgida direktori ja õpetaja pealtnäha olulise tähtsusega käitumismalle.

Ei anna hinnanguid

Minu kõige mõjuvam tegematajätmine on hinnangute andmisest loobumi­ne. See on osaliselt isegi seadustega vastuolus, aga eesmärk pühendab abinõu. Mind küll ei motiveeriks paremini töötama, kui Tallinna Haridusameti juhataja mulle iga päev hinnangu an­-naks. Ma olen ka ise võimeline aru saama, et mõni asi õnnestub ja mõni mitte. Miks peaksid minu alluvad saa­ma minult pidevalt hinnanguid oma töö kohta¥ Kõrgharitud inimestena on nad võimelised ise oma tegevuse kohta objektiivseid järeldusi tegema.
Kummalise määruse nr 24 alusel peavad õpetajad õpilaste tegevust pi­-devalt hindama. Minul pole seda hindamise määrust vaja, mina oskan õpilasi õppima meelitada põhieesmärgist, enesearendamise vajadusest lähtuvalt. Seega olen püüdnud ka õpilastele selgitada, et hinded ei ole head ega halvad, nagu ka madal temperatuur ei ole halvem kui kõrge temperatuur. Hinded on lihtsalt mõõteskaala, millest võib soovi korral järeldusi teha.
Hinnangute andmisest loobumine tekitas alguses loomulikult nördimust. Jäi mulje, et direktor ei tunne kellegi töö vastu huvi. Huvi tundmiseks ja järelduste tegemiseks on teisigi nippe, näiteks võib igaüks ennast ise hinnata.
Mis tahes hinnangute andmine teis­te inimeste tegevusele, olgu need alluvad või õpilased, ei motiveeri millekski. Pigem kujundavad hinnatavas negatiivset muljet hindajast. Kriitika ei ole koolis ega kogu kasvatusprotses­sis vajalik, hinnanguid andmata saab palju kiiremini edasi liikuda.
Ükski kaklemise pealt tabatud poiss ei väärtusta teda noomivat õpetajat. Küll aga võib poiss olla hinges tänulik, kui õpetaja on suutnud väärkäitumise peatada vastastikku lugupidavalt ja ilma igasuguse hinnanguta toimunule. Õudusega olen end vahel tabanud mõttelt, et äkki saab koridoris pükstega tolmu pühkivast õpilasest tulevikus minister. Mitu Pelgulinna koolis õppinut on hakanud meie riiki juhtima. Ministri peale ma ju häält ei tõstaks.

Ei lahenda probleeme

Minu kui direktori teine oluline kannapööre oli teiste inimeste probleemide lahendamata jätmine. On ju üsna levinud, et paha poiss viiakse direktori juurde. Kooli kodukorra rikkumise korral võtab direktor kõrgendatud häälel noomida või väljendab oma pahameelt karistava käskkirjaga.
Psühholoogialoengutest meenub, et keegi peale inimese enda ei saa tema probleeme lahendada. Tegemist ei ole uue avastusega, ometi olen mi­nagi varem manitsenud, targutanud, jaganud õpetusi, sundinud, veennud ja kätega vehkinud. Üsna valus on tõdemus, et sellest tuhkagi kasu ei olnud, kui minu vastas seisev õpilane või õpetaja arvas teisiti. Seega julgen tunnistada, et ma ei saagi ühtki koolis ettetulevat probleemi lahendada, kui see juhtumisi minu enda käitumise viga ei ole.
Õnneks ongi enamik Pelgulinna gümnaasiumi probleemidest minu käitumisest tingitud. Nii nagu ka kõik hea, mida ma suudan märgata, on pärit minust. Kui mina, kes ma olen tulnud heast kodust, suudan viibida teiste inimeste keskel nii, et ma neid ei arvusta, ei võrdle, ei räägi kõrgendatud häälega või – veel hullem – ei asu piiratud sõnavara kätega asendama, siis vastupeegeldusena käituvad ka kõik ülejäänud minuga ja minu nähes viisa­kalt. Et väljun igal hommikul oma unelmate kodust heatujuliselt, ei ole mul vaja kellelegi oma üleolekut tõestada. Kõige vähem on mul vaja end keh-testada arenevas eas õpilaste peal, kelle puhul käitumisvead on täiesti loomulikud.
Tegijal juhtub nii mõndagi, ma teen ise suuremaid ja väiksemaid vigu. Väikesed vead panevad punastama, aga suured vead on just sellepärast suured, et ma ei ole nendest ise teadlik. Vigade parandust saan teha siis, kui olen vea endale teadvustanud. Täpselt sama toimub minu liigikaaslaste – õpilastega. Direktori võimuvahenditest on koolirahu tagamiseks vähe tolku, kui erimeelsusel olevad koolikaaslased – õpilased ja õpeta-jad – pole ise oma vigu teadvustanud.

Ei karista süüdlasi

Mina ei karista süüdlasi. Kust ma peangi teadma, kes on süüdi¥ Üks näi­tab näpuga ühe, teine teise peale, aga kodus omandatud käitumisvigu teevad mõlemad. Minu asi pole ometi väitluse võitjat välja kuulutada. Palju suurem heameel on mul selle üle, kui mõlemad osapooled lepivad kokku selles, et nad katsuvad toimunust midagi kõrva taha panna. Ei tasu ärrituda, kui nad järgmiseks korraks pole järeldusi teinud. Jääb lootus, et ehk on 12. klassi lõpuks nende käitumises midagi muutunud.
Ainus mõjuvõimas kasvatusvahend, millega mina koolivägivallaga võitlen, on eeskujuks olemine. Annan endale aru, et mul on puberteediealiste õpilaste silmis meediast tuntud tugevaid konkurente. Ma ei kanna nabapluusi, ei suitseta, ei ropenda räppides. Ometi on mul kindel roll õpilaste igapäevahoiakute kujunemises. Õpetajale on seadustega antud võimalus keskmiselt 35 tundi nädalas kujundada oma eeskujuga noorte eestlaste mõtteviisi. Näen juba oma töö vilju. Päris naljakas on kogeda, kui õpilased räägivad minuga mu enda sõnadega. Tunni ajal mööda koolimaja koridori jaluta­des kuulen, kuidas õpilased “vastavad” õpetajale tema enda sõnadega. Ja mitte ainult sõnadega…

Paar nädalat tagasi potsas mu kirjakasti kaheksaleheline – seega siis 15-leheküljeline, kui kaanepilt välja arvata – A4-formaadis värvirikas kuue lapsejoonistuse ja nelja fotoga illustreeritud väljaanne kauni pealkirjaga “Kallis laps”. Pealkiri meeldivalt mitmemõtteline. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse infokirjaga nr 1.

Avasõnas tugineb Ühiskondliku Leppe SA juhatuse esimees Andra Veidemann suuresti nüüdisaegse Euroopa ühe tuntuma sotsioloogi Ulrich Becki teosele “Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole” (Tartu, 2005), esitades selle paistel ka palju küsimusi meie kodumaise hariduse, perekonna, kooli ja nende seoste kohta kohalike omavalitsustega ning omavahel. Samas eessõnas ütleb Andra Veidemann, et käesolev infokiri on sihtasutuse esimene, kuid nad loodavad selle muuta perioodiliseks väljaandeks. Kahjuks ei selgu, kas perioodiliseks tahetakse muuta infokirjad üldse või just “Kallis laps”.
Veel. Osundan: “Lisaks sellele hakkab käesolevast aastast alates Ühiskondliku Leppe Sihtasutus üllitama Inimarengu Aruannet, mille väljaandmine vahepeal katkes. /- - -/ Käesoleval aastal ilmub juba teine Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse Aas­taraamat, kust võib leida ülevaateid ja materjale nendest tegevustest, mis on lähtunud esimeses Eesti Ühiskondlikus Leppes kokkulepitust.”
Siit siis selgub, et “Kallis laps” on juba kolmas üllitis ja ühiskondlik lepe ise juba teine. Ent sisu juurde!
Kõigepealt tuuakse ära Marju Lauristini ettekande teesid projekti “Kallis laps” avakonverentsil juunis 2004, järgnevad omavalitsuste lastele ja lastega peredele tehtud kogukulutused 2003. aasta seisuga ning Eesti valdade lastesõbralikkuse kolmevärviline kaart aastatest 2001–2003. Saame teada, et 2003. aastal oli Eestis vaid 15 omavalitsust, mille lapsesõbralikkust ja sündimust võis pidada kõrgeks. Infokirja lõpus toodud laste ja noorte suitsiidide tabel lõpeb 2003.(!?) aastaga. Alles 2005. aasta novembris jõuti foorumini “Kallis laps”, mille üsnagi trafaretsed ettepanekud ja seisukohad on samuti infokirjas ära toodud.
Keskkooli lõpuklasside referaatide tasemel saavad sõna veel lasteaiaõpetaja, põhikooliõpetaja, kolm ülikooliõppejõudu ning üks kaplan (!), kelle jutt on täpselt koolipsühholoogi oma. Ei saanudki aru, milleks koolile kaplan: kas pole psühholooge võtta või on meil tõesti kehtestatud riigiusk? Ja kui, siis milline?
Üllitisest jäi mulje, et tegemist on väljaandega väljaande pärast. Ja neid tuleb veel! Tuleb “Kallis laps” nr 2, tuleb inimarengu aruanne (mille väljaandmine vahepeal katkes?) ja tuleb Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse Aastaraamat.
Andra Veidemann küsib, kui kallid on tegelikult meile Eesti lapsed. Mina küsin, kui kallid on need tasuta jagatavad mõttetud väljaanded.
Ja veel: huvitav, mitut riiklikku institutsiooni dubleerib Ühiskondliku Leppe SA? Antud juhul on tegemist haridusministeeriumiga.

Agu Laius,
Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse tegevjuht:

Mind teeks rahutuks teadmatus

Ave Alavainu ülevaadet Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse infokirjast “Kallis laps” võib pidada sellise suhtlusvormi reklaamiks Õpetajate Lehes ja selle eest suur tänu! Tõesti, Ühiskondliku Leppe Sihtasutus on otsinud pidevalt, kuidas korraldada paremini oma tegevusest teavitamist ja saada tagasisidet võimalikult paljudelt inimestelt. Ühena sellest oleme kavandanud regulaarsete infokirjade väljaandmise kajastamaks leppe tegevusi.
On loomulik, et sissejuhatavas artiklis teavitab sihtasutuse juhataja ka eeloleva aasta suurematest tegevustest. Sellest viide, et aasta lõpuks avaldatakse taas Eesti inimarengu aruanne, mille koostamine seiskus 2003. aastal, kui lõppes välisrahastamine. Eesti valitsus ei pidanud vajalikuks väljaandmist jätkata.
Hoopis teise konteksti kuulub sihtasutuse aastaraamat. Iga avalikes huvides tegutsev organisatsioon on lausa kohustatud teavitama avalikkust oma tegevusest ja rahanduslik-majanduslikust olukorrast. Kuiva rahalise ülevaate ilmestamiseks oleme sellesse koondanud ka aruandeaasta tegevuse ulatuslikuma ülevaate ning ühiskondliku leppe osaliste olulisemad esinemised.
Ühiskondlikku leppesse, mille on allkirjastanud 61 leppeosalist (avalik-õiguslikud ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, teadusasutused, tööandjate ja -võtjate ühendused, maaelu- ja põllumajandusorganisatsioonid, üleriigilised kodanikuühendused jt) on kirjutatud, et lepet uuendatakse igal kolmandal aastal. On lausa loomulik, et sihtasutus peab seda leppeosaliste otsust täitma. See tähendab seniste seisukohtade ja töö analüüsimist ning selle alusel jätkustrateegia kavandamist.
Ave Alavainu viimasele küsimusele – mitut riiklikku institutsiooni dubleerib Ühiskondliku Leppe SA – on lihtne vastata. Mitte ühtegi. Selgitan. Ühiskondliku leppe protsess on omandanud talle loomupäraselt kuuluva dialoogi hoidja rolli. Nii avatult ei suuda seda ükski riiklik institutsioon. Põhjuseks see, et Eesti tugevalt esindusdemokraatiat tähtsustav poliitiline süsteem ei ole täiuslik: nelja-aastane valimistsükkel ja sellest tulenev riigi pikemaajalise ettevaatamisvõime puudumine, sotsiaalne võõrandumine, poliitilised ametikohad, põhimõtte “raha teeb valimistulemuse” kindlustumine, avaliku dialoogi puudumine ühiskonna asjade üle. Esindusdemokraatia tõrgub ning vajab toetust ja kontrolli – tasakaalustamist.
Tasakaalustajaks saab olla inimeste osalemine otsuste ettevalmistamisel. Osalusdemokraatia üldine lähtekoht on, et demokraatlikult valitud esinduskogude otsuste aluseks peab olema nende inimeste kuulamine, keda kõnealune otsus puudutab. See tähendab oluliste poliitiliste otsuste üle arutamist sel moel, et kaasatud on võimalikult paljud ühiskonna liikmed.
Ühiskondlik lepe ongi protsess, kuidas kokkuleppeni jõutakse, tagasisidemehhanism ja osalusdemokraatia struktuur. Ühiskondlik lepe on foorum – dialoogi väli. See on läbirääkimisteks pidevalt avatud ruum ja seda toetav sotsiaalne võrgustik.
Osalusdemokraatia suunas liikumise vajadust on mõistnud haridus- ja teadusministeerium, sotsiaalministeerium, kellega koostöölepingu alusel toimuvad sihtasutuse korraldusel oluliste poliitiliste otsuste maakondlikud arutelud, edeneb sisuline koostöö. Samas suunas liigume regionaalministriga. Läbirääkimised on alanud veel mitme ministeeriumiga.
Sarnaseid soovitusi annavad meile nii Euroopa Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) kui ka Euroopa Liit. On hea meel, et Eesti avalik võim on seda mõistnud.

Lapsed, eriti murdeikka jõudnud teismelised vajavad vanemate tuge ja tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Laps tahab, et vanemad oleksid eelkõige sõbrad, kelle poole võib pöörduda ükskõik mis kell ükskõik millise murega.

Sind kuulatakse alati lõpuni ära, ei naerda välja, ei tänitata, ei moraliseerita, ei reedeta, vaid leitakse koos mõlemat poolt rahuldav lahendus. Väga sageli reedavad lapse just tema lähedased: üks vanem räägib teisele, too omakorda vanavanematele ja teistele sugulastele ning varsti teab lapse saladust kogu küla. Pole siis ime, et ainult iga kümnes Eesti laps usaldab oma vanemaid ja peab neid oma kõige lähedasemateks sõpradeks (Tallinna Ülikoolis mõned aastat tagasi tehtud uuringu andmed).
Lapsele on kõige suurem karistus see, kui teda ei märgata ega tunnustata. Halb käitumine on sageli appihüüd, lapse märguanne, et tema probleemidega tegeldaks. Vanematel on laste jaoks üha vähem aega. Euroopas tehtud uuringud on näidanud, et laps saab päevas keskmiselt 30 käsku: püsi paigal, tegele oma asjadega, ära sega mind, vaata telekat, istu arvuti taga, mine õue, tule tuppa, maga, tõuse ja lenda välja. Veelgi rohkem – keskmiselt 40 päevas – saab laps kasvatuslikke klausleid: vaata, milline sa välja näed; sa ajad mu hauda; sa teed mu halliks; sa oled lootusetu; millal sinust küll inimeseloom saab; kas sa saad kaks minutit paigal püsida; sa oled sama loll kui sinu isa.
Lapsi muretsetakse üha rohkem sellepärast, et oleks oma firma või talu kellelegi pärandada (“päranduslapsed”), juhuslikult ja joobnud olekus (“tänavalapsed” – Eestis on neid peaaegu 3000), kui rahalise sissetuleku allikaid (“tugilapsed”), oma luhtunud unistuste elluviimiseks (“ideaallapsed”). Loodus käivitab 12–15-aastases võõrandumisprotsessi: laps püüab kerge südame ning hingepiinadeta oma vanematest vabaneda ja iseseisvuda. Pidi ju aastatuhandeid 12-aastane mees minema sõtta ja peaaegu niisama vana naine sünnitama esimese lapse. Tänapäeva inimese keskmine eluiga on aina pikenenud ning täielik sõltumatus vanematest saavutatakse alles 25. eluaastaks, mis aastatuhandeid oligi ühe inimpõlve piir. Pole siis ime, et poistele on endiselt probleemiks eelpuberteet ehk 8.–10. eluaasta (sõjameheks ja rüütliks õppimise aeg) ning tüdrukutele järelpuberteet ehk 14.–16. eluaasta (ürgne emaksolemise aeg), mil uks vanemate eest käib kinni kõige suurema pauguga.

Teismeea kriis

Teismeea kriiside ajal tuleb ka parimas peres ja parima mõistmise korral ette tülisid, mida peab võtma kui asjade loomulikku käiku. Kõige rohkem probleeme kerkib eale omase hüperseksuaalsuse ja segregatsiooni tõttu. Eri uurijad on teismeea kriisi pikkuseks arvanud 6–8 aastat, mis poistel (noormeestel) venib sageli pikemaks. Seoses hariduse omandamisega pikeneb sotsiaalne iseseisvumine, jäädes jalgu bioloogilisele. Veel 200 aastat tagasi sai enamik noori bioloogiliselt ja sotsiaalselt küpseks samal ajal ning alustas küllalt noorena iseseisvat elu. Korralik haridus oli väheste privileeg.
Isiksust saab käsitada kui psühholoogiliste mehhanismide, käitumisstrateegiate ja spetsiifiliste kohanemisprobleemide kogumit (Buss, 1991). Teismeea lõpuks on meil tegemist peaaegu küpse isiksusega, kes on ühiskonda kohanemas, kohanenud või sellest võõrdumas. Evolutsiooniteooria kohaselt on inimkonnal kahte tüüpi kohanemisprobleeme, mida psühholoogid on määratlenud erinevalt. McDonald (1998) jaotab need probleemid strateegiliseks järeldamiseks (kohanemisprobleemid, mis on seotud teistega huvide konflikti sattumisega) ja strateegiliseks soodustamiseks (kohanemisprobleemid, mis on seotud endale liitlaste leidmisega). See teooria põhjendab ka teismelise konfliktsust, eneseotsinguid ja kambavaimu ning kamba konkreetset valikut-eelistatust.
Teismeeas arenevad iseloomu- ja tahteomadused. Noorukieas täiustuvad ning tugevnevad kõlbelised ja maailmavaatelised jooned. Gümnaasiumi lõpetamise ajaks on iseloom üldiselt välja kujunenud. See, mis toimub edaspidi, ei tee peaaegu kunagi inimese iseloomu tundmatuks neile, kes tundsid teda koolieas. Tartu Ülikooli teadurite uuring (J. Allik jt), milles osales 2694 Eesti noorukit, näitas, et vahemikus 12–18 aastat suurenes märgatavalt avatus, aga vähenesid sotsiaalsus ja meelekindlus. Kokkulangevuse ja reliaabluse indeksite põhjal võib väita, et enesekohaselt hinnatud isiksusejoonte struktuur küpseb umbes 14.–15. eluaastaks ning muutub 16. eluaastaks peaaegu eristamatuks täiskasvanu isiksusest.
Noorukite uuringud on näidanud, et käitumishäired on kõige suurem psühhiaatriliste häirete rühm, mida alaealised põevad. Alates tihti enne teismeiga, ilmnevad need häired 9%-l alla 18-aastastest poistest ja 2%-l samaealistest tüdrukutest. Et sümptomid on tihedalt seotud sotsiaalselt taunitava, vägivaldse või kriminaalse käitumisega, seostavad paljud inimesed käitumishäireid alaealiste kuritegevuse või teismeea mässumeelsusega. Vestlustest õpetajatega (olen 15 aastat tegelnud Eesti õpetajate täienduskoolitusega) ja oma kogemustest (olen 28 aastat olnud õpetaja) tean, et peaaegu igal kolmandal teismelisel on probleeme normatiivse, euroopalikule ja kristlikule kultuurile omase käitumisega.
Järgnevalt kirjeldan mõnd õpilaste-noorte seas levinud negatiivset käitumuslikku reaktsiooni, mille taga on vanemate mõistmatus, tõrjutus, jäikus, armastuse ja aja puudus.

Opositsiooni minek

Teismeiga tõstab lapse uude, pooltäiskasvanu seisusesse, mis annab ka uusi õigusi ja kohustusi. Teismeline mõtleb uut moodi, olles eriti tundlik omandatud elukogemuse ning moraalsete ja eetiliste ideaalide suhtes. Mida rohkem ta märkab vanemate sõnade ja tegude lahknevust, seda suurem on ta soov ennast tõestada ja “kord” majja lüüa. Ühel heal päeval juhtubki nii, et teismeline süüdistab piimakombinaadis töötavat ema juustuvarguses, isa aga haltuura tegemises ja õpetajat äärmises naiivsuses. Ema, kes on lapsele hõlma all tükikese juustu koju toonud, on südamepõhjani solvunud. Isa, kes on pidevalt rõhutanud töö väärtust, on infarkti äärel, kui poeg lubab hakata mustade otsadega “pappi” kokku ajama. Rääkimata õpetajast, kellelt küsitakse otse tema palga suurust ning palutakse oma ausa töö moraaliga lollidemaale kolida.
Siit moraal: kutsu last järgima tavasid, millesse sa ise usud ning mida oma tegudega tõestad. Ära ole tema peale pahane, kui oled teisiti toiminud, ja julge oma vigu õigel ajal tunnistada.
Teismeliste korrarikkumiste põhjus on sageli loomulik soov uurida lubatu ja lubamatu piire. See on vajalik nende normaalseks arenguks, kuid sageli häirib halb käitumine teisi või muutub kellelegi lausa eluohtlikuks.
Iga vanem näeb paraku lapses se­da, mida temas näha tahab, ja vastupidi. Mida suurem on inimasustus, seda suuremad on lapse võimalused elada kodus üht ja tänaval teist elu. Suurlinna tänaval ei tunne mõnikord lihased vanemadki oma punkarirõivastes lillapäist narkouimas võsukest ära, rääkimata teistest lähedastest-tuttavatest. Liigse rangusega lavastavad vanemad sageli varjuteatri, milles täidavad oma teismelise silmis vaid narrirolli. Last tuleb usaldada, kuid samas peab säilima ka leebe mõistlik kontroll.
Teismeline ei saa eakaaslastega suhtlemata normaalselt areneda. Murdeeas vajatakse sõpru ja seltsilisi. Kaaslaste seas leiab teismeline jäljendamisobjekte. Püüdes nendega võrdväärseks saada, arendab ta end ning kujundab endas vajalikke omadusi. Kaaslaselt saab teismeline hinnangu oma teadmistele, oskustele, võimetele ja võimalustele. Neilt leiab ta kaastunnet ja osavõtlikkust, vastukaja oma rõõmudele, mis meile, täiskasvanutele, tihti tühised tunduvad.
Kuid kas sõprus toob alati üksnes head? Kas iga sõprust tuleb toetada ja tugevdada? Erinevad ju eeskujud niihästi oma sisu kui ka ühiskondliku väärtuse poolest ega vii sugugi alati õigele teele. Oma pedagoogikogemusest võin väita, et teismeline võrdleb end alati omaealiste ja -soolistega ning just nende tunnustus on talle kõige tähtsam. Sageli käitub ta täiskasvanutega meelega väljakutsuvalt, et saada omaealiste-sooliste tunnustust. Kambas on see vajadus alati rahuldatud.
Mehed armastavad rääkida lugusid poisi- ja noorukiea kambajõmmidest ja koos läbi elatud seiklustest. Need on lood jalgrattasõitudest, matkadest, pidudest või lihtsalt aja surnuks löömisest. Mõned hetked on nii elavalt meeles, nagu oleks kõik alles eile juhtunud. On ka teisi lugusid, mida mehed ei taha meenutada isegi palju aastaid hiljem, sest häbi ja valu, mida need endaga kaasa tõid, on sama värsked nagu siis, kui nad olid alles teismelised. Need on lood kogetud julmusest –võimust, alandusest, hirmust ja reetmisest –, mida enamik mehi ei suuda ka aastakümneid hiljem jagada isegi parimate sõpradega. Pannakse ju kõige räigemad kuriteod (röövid, sadistlikud mõrvad ja vägistamised) toime peamiselt kambas, alkoholi- ja narkouimas tegutsedes. Kangelaste jumaldamine, kirjanduse, religiooni ja kunsti sügav mõistmine ning arusaamine kultuuriajaloo eri aspektidest nõuab süstemaatilist mõtlemist. Et täiskasvanuks saada, on tarvis eeskuju, kellele toetuda. Selle puudumisel tekib vajadus luua endale puuslik. Nii kleebibki teismeline oma toa seinad täis muusikute või sporditähtede pilte, keda ta mõttes kummardab ja kelle järgi riietub. Samas poogib teismeline ikoonile juurde ka neid omadusi, mida iidolil tegelikult ei ole. Pole siis imestada, miks kuulsused peavad end turvama, kartes “petetud” fännide kättemaksu.

Ikooni otsimine

Ikoonide otsingut ei tohi segi ajada spordi- või muusikahuvilise teismelise loomuliku hobi, muusikute või sportlaste piltide ja plakatite kogumisega. Ka jumala pilt toanurgas ei ole usklikule lapsele pelgalt ikoon, vaid reaalsus, mille taga on sajandite moraal ning teadmine-tunnetus, mis teda ka tegelikkuses kaitseb.
Puhas ikooniotsing tähendab, et vanem on lapse kunagi reetnud. Laps ei usalda teda kui sõpra ega järgi teadmisega, et vanemaid ju valida ei saa. Kahjuks ei pea paljud lapsed oma vanemaid sõpradeks, kellele usaldada oma mured lootuses, et usaldatut ei räägita edasi teistele pereliikmetele ega naabritele. Ikoonide otsingut võib seletada ka konventsionaalsete püüete eiramisega, mis on aluseks teismeea idealismile, aga ka identiteedi kui narratiivi otsinguga. Elu kokku võtva jutustusena on oluline ennekõike loo integreeritus ning tähenduslikkuse ja seostatuse püsivus ajas. Identiteedi saavutamisel on tähtis jõuda mõtestatud looni, mis annab elule eesmärgi ning seda laiema sotsiaal-ajaloolise narratiivi raames.
Teismelistel on väga raske eristada head kurjast. Neid tabab identiteedikriis palju sagedamini kui täiskasvanuid ja elus kogenenumaid.
Kui küsida noore narkomaani, alkohooliku või kummiliiminuusutaja käest tema elu motot, kõlab see üsna lihtsalt: “Elan ühe päeva korraga!” Meedias teatavad nii mõnedki noorte iidolid, muusika- ja sporditähed, et nad elavad ainult ühe päeva korraga. Tegelikult nad valetavad suisa näkku, sest võistluste ja esinemiste graafikud on koostatud vähemalt aasta ette.
Kõige kurvem on aga see, kui sellist sündroomi propageerivad juhtpoliitikud, mainekujundajad, vanemad ja õpetajad. Kahjuks võtavad noored nii mõndagi sõna-sõnalt, ja millegipärast alati halvimast poolest.

Mida saaks lapse heaks teha?

Usaldada oma last ja kasvandikku, andes talle laiad, aga kokkuleppeliselt piiritletud ning kontrollitavad tegevusliinid.
Kujundada lapses positiivset mõttelaadi, olles ise eeskujuks oma optimistliku ellusuhtumisega.
Tunnustada eelkõige lapse te-guviise, mitte isiksust.
Püüda olla oma meelekindlusega lapsele eeskujuks. Õpetada teda ise otsustama ja tehtud otsustuste eest vastutama. Rõhutada, et kõik hea ja halb, mis tehakse, tehakse endale. Teismeline ei muutu uhkeks, kui temaga nõu pidada.
Olla lapsele sõber, kuid mitte semu, kuulata teda lõpuni moraliseerimata, tänitamata, otseste õpetusteta. Mitte reeta, teisi võib probleemi lahendamisse kaasata ainult lapse nõusolekul.
Õpetada andestamist ja andekspalumist – kõik me oleme ekslikud. Pole vaja karta rääkida lapsele oma pahedest, eksimustest ja nendest üle saamisest või neile alla jäämisest.
Anda aru, et alati ei ole teismeline süüdi. Laps ei talu ebaõiglust.
Austada lapse ja enda aega ning püüda selles eeskujuks olla. Õpetada, et ei elata päevakaupa, vaid mõeldakse kuudeks, isegi aastateks ette.
Austada lapse eneseväärikust ja tundeid. Igaühel on õigus nutta, naerda ja mõtiskleda. Püüda rajada ja hoida kodu, kus igaühel on oma nutu- ja naerunurk. Austada lapse kehalist ja vaimset isiklikku ruumi.
Õpetada teismelist puhkama ja pingeid maandama. Püüda koos temaga leida ning arendada hobisid, õppida tundma tema sõpru ja hoida oma kodu nendele avatud.
Kasvatada tütrest naine-ema-daam, poisist mees-isa-härrasmees.
Avastada koos lapsega tema võimed, osaleda tema arenguvestlustes ja unistustes, aidates neid võimaluste piires ellu viia.
Õpetada last austama eestlasele ja eurooplasele omaseid kombeid, tunnetama oma rahvuslikke juuri.
Õpetada lugu pidama heast naljast. Püüda ise rohkem naeratada.
Õpetada last rahaga ümber käi­ma. Taskuraha on kasvatusvahend, mitte tasu kodutöö või õppimise eest.
Õpetada puhtuse- ja korraarmastust, sest see saab alguse varajasest lapsepõlvest.
Ei maksa püüdagi olla üliinimene (-ema, -isa, -õpetaja), sest igaühel on õigus eksida ja andestust pälvida.

Teater on elu ilus külg

Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Koolis lauldakse vahel laulu, mis algab sõnadega “Kogu maailm on lava ja meie näitlejad seal sees”. Selles Tallinnas Tatari tänavas asuvas huvikoolis saavad lapsed õppida nii laulmist, eri muusikastiile, teatrit, tantsu, joonistamist kui ka palju muud põnevat ja loomingulist.

Huvikooli omaniku ja direktori Kaari Sillamaa sõnul ongi teater see, mis õpetab mõtlema, keerulisi asju lihtsamini ütlema ja paljusid asju paremini nägema.
“Teater kujundab meie tundemaailma, õpetades meid väljenduma sõna, muusika ja tantsu keeles. Teater on meie elu ilusam külg, meie usk, lootus ja armastus.”
Kuidas teil omal ajal tekkis mõte niisugune kool luua?
“Kooli loomise mõte tekkis 1994. aastal Tarmo Leinatammel, kes oli siis Tallinna Filharmoonia värske direktor. Tema arvas, et selline kool sobiks hästi filharmoonia juurde. Kooli nimigi – Laste Kaunite Kunstide Kool – on tema pandud. Mõned aastad hiljem, kui juhtkond vahetus, arvasid uued juhid, et selline kool on filharmoonia juures liiast. Pidime otsustama, kas lõpetame või tegutseme edasi erakoo­lina. Oleme tegutsenud 11 aastat. Meie kool pole ainulaadne, on palju huvikoole, kus lastega lavakunsti ja kujutavat kunsti tehakse. Muusikateatrit kahjuks küll vähe – peamiselt sellepärast, et teatri ja eriti muusikateat­ri tegemine on kulukas lõbu.”
Mis on kooli omaniku ja direktorina teile kõige keerulisem?
“Kõige keerulisem on olematu raha jagamine. Sõnateatrit saab teha ka paari-kolmekesi, kui leiad hea tüki. Muusikalis on vaja koori ja tantsutruppi. Kui pead riietama 50 näitlejat, masstegelased tihti mitme kostüümiga, maksab see oluliselt rohkem kui näiteks viie näitleja riietamine. Siis veel lava, kuhu peab see mass liikuma, laulma ja mängima mahtuma. Saatemuusika maksab samuti, olgu see elav orkester või fonogrammid, nagu ka helitehnika iga etenduse jaoks. Iga eelarvet koostades tõded, et millestki tuleb loobuda. Tavaliselt loobume reklaamist, vahel millestki muust. Aga etendusest endast ei loobu me kunagi, oleme selleks liiga muusikateatri kool. Ja meile meeldib seda teha.”
Kuidas hindate endas õpetajapoolt ja milliseid tunde oma koolis annate?
“Enam ma ise ei õpeta – vajadusel annan asendustunde –, aga alguses oli mul päris palju tunde ja see sobis mulle väga. Mulle meeldivad lapsed ja tore on, kui nad oma silme all suureks kasvades midagi head on ära õppinud. Andsin laulutunde teatrile ja tegin paar aastat mudilaste laulu-mängurühmi. Suuri vägesid juhatavad aga teised.”
Kui palju on koolis õpilasi? Ja kes suuri vägesid juhatavad?
“Lasteteatris ja noorteteatris on neljakümne õpilase ringis. Õpetajateks Janika Sillamaa, Kristin Pukka, Ele Millistfer, Katre Jaani, Susan Lilleväli, Raul Kaup, Kee Abel, vahel ka Kalle Kõiv ja Marin Mägi. Mudilasteatri ja tantsutrupi tunde annavad õpetajad Katre Jaani, Kersti Kuusk, Kristin Pukka, Kee Abel. Veel on meil filmiklass – õpetaja Kalev Lepik, kunstiklass, mida juhendab Iivi Raudsepp, ja popmuusika klassid, kus õpetavad Kersti Kuusk, Paavo Piiparinen, Petri Piiarinen, Maire Nagla, Tõnu Laikre. Popmuusikas õpitakse soolo- ja basskitarri, löökpille, klaverit, pop-jazz- ja muusikalilaulu. Samas tegeldakse laulu ja tantsuga teatris, kuigi tantsutrupid töötavad ka eraldi. Koolis õpib kokku praegu ligi 170 õpilast.”
Kuidas ja kust leidsite oma kooli jaoks sobivad ruumid?
“Oleme nende otsinguile kulutanud palju aega ja vaeva. Sel aastal sõlmisime pikema lepingu Printalli trükikoja endise majaga kesklinnas, kuhu kõrvuti klassiruumidega ehitasime teatrisaali. Kuna kõigeks raha ei jätkunud, siis mõningaid ruume alles teeme. Äsja valmiski uus kunstiklass, tänu millele saame joonistajaid juurde võtta. Nii kutsumegi uusi lapsi laule joonistama: emadepäevaks peab meil valmima uus “Tähtpäevade laulik”, kuhu tulevad laste illustratsioonid. Juba praegu on õpetaja Iivi Raudsepa käe all hakatud nii jaanipäeva-, jõulu- kui ka sünnipäevapilte joonistama.”
Kas teie koolis saavad õppida kõik huvilised lapsed või korraldate ka sisseastumiskatseid?
“Õppida saavad kõik, kes aga huvi tunnevad. Kahjuks see maksab, sest, mis parata – ka meie peame koolipidamise eest maksma. Samas oleme igas olukorras leidnud ikkagi lahenduse. Oleks kahju, kui lapse huvitegevus jääks ära seepärast, et perel pole selleks raha. Sügisel teeme katseid ka –teatrisse ja tantsutruppi –, et näha, kes on kes. Kuna oleme huvikool, ei saada me kedagi tagasi, kuid mõnel õpilasel soovitame tulla teatri asemel näiteks tantsutruppi või ansambli asemel soololaulu jne. Palju õpilasi tuleb meile juurde keset aastat ja siis juba igasuguste katseteta. Tullakse sõprade ja sugulaste kaudu, ka lehekuulutuse või interneti kodulehe peale. Päris paljud näevad mõnd filmi või etendust ja tahavad ise kaasa teha. Ja väga paljud tulevad suvel filmi- või teatrilaagrisse, aga sügisel astuvad juba kooli. Nad näevad, kui lahe meil koos on.”
Kuidas on töö üles ehitatud?
“Esimestel aastatel otsustasime kaheaastase tsükli kasuks. Kohustuslik programm, mille meie õpilane peaks läbima, on ehitatud üles kahele aastale. Kolmandal aastal läks keeruliseks: mida teha nendega, kes on programmi läbinud, aga ära minna ei taha? Nüüd kavandame nende jaoks, kes on koolis juba viiendat, kaheksandat või ka kaheteistkümnendat aastat, kogu aeg midagi uut: repertuaari, mille omandamiseks pead ikka ja jälle uusi teadmisi ja oskusi omandama, nagu eri ajastute tantsud, võitluskunst jne. Kuna oleme huvikool, on väga oluline seegi, kuidas veeta ühiselt aega oma huvialaga. Selleks on meil suvised filmilaagrid.
Tänavu väntame juunis Hiiu­maal filmi “Keisri uued rõivad” ja augustis tantsufilmi “Elavad hinged Surnute maal” Piusa koobaste juures. Sel aastal esmakordselt korraldame juulis linnalaagrid, kus on neli vahetust nelja muinasjutu lavastamisega. Kõikidest laagritest võivad osa võtta ka lapsed väljastpoolt meie kooli. Veel püüame aeg-ajalt kuhugi sõita. Oleme esinenud Rootsis, Soomes, Prantsusmaal Avignoni teatrifestivalil, Riias ESTO-päevadel. Me elame kiirelt!”

Äsja ilmus Kaari Sillamaa raamat “Kadunud sugulane”.

Kaari Sillamaa: “Raamatu pealkiri on “Kadunud sugulane” ja alapealkiri “Müllersonide esimene raamat”. Tegutsevad seal orvuks jäänud mõisalapsed 1900. aastal kusagil Euroopas. Kuus aastat tagasi lavastasime 80 näitlejaga peremuusikali “Müllersonide ai­­nus sugulane” ning hiljem ka filmi. Müllersonide mõisa etendas Pädaste mõis, kus Imre Sooäär lubas meil mitu päeva filmida. See oli meie kooli kolmas film, praegu oleme neid kokku teinud seitse ja igal suvel lisandub neid filmilaagrite tulemusena veelgi. Mis Müllersonidesse puutub, siis just selle filmi tegemise käigus tekkisid nii toredad tegelaskujud, erinevate karakterite ja elusaatustega, et sealt see mõte mulle enam rahu ei andnud. Nüüd, kui ilmub esimene osa, on mul päris paljude tegelaste kohta juba selge, kuidas nende elud edasi lähevad, mis kellestki saab, kes kellega paari läheb jne. Ja veel –mulle väga meeldib see aeg – sajandivahetus, kui ilmusid esimesed autod ja telefonid. Samas pole aeg ega geograafiline asend kuigi tähtis, olulised on inimestevahelised suhted ja see, kuidas need mõjutavad elusaatusi.
Kui teen lauluteksti viisile, mille on kirjutanud keegi teine, sõltuvad sõnad eelkõige muusikast. Kui olen lugu kuulnud, tulebki idee – muusika ise annab idee ja vahel ka see, kes esitama hakkab. Aga see on kõik ikkagi töö! Palju lihtsam on kirjutada ise kõik valmis – muusika koos tekstiga. See on mu igapäevane tegevus koolis: teha oma teatrile stsenaariumid, ka laulud koos tekstidega, sest need on oluline osa stsenaariumist, siis leida saatemuusika või fonogrammi tegijad jne. Muidu poleks meil midagi lavastada. Ideed materjaliks, millest lugu teha, tulevad nii õpetajatelt kui ka õpilastelt: koos mõtleme, mida lavastada. Muinasjutu puhul on lihtne – raamat ette, jutustus dialoogidesse ümber panna ja laulud vahele kirjutada. Probleem on selles, et kõik tuntud muinasjutud on juba ära lavastatud, mõned isegi mitu korda. Peame rohkem ise välja mõtlema. Näiteks praegu kirjutan muusikali kiviajast. Nii otsustasid õpetajad, sest sellist pole varem olnud.”

On ilmunud poolenisti justkui erialase ajakirja järjekordne number, poolenisti aga iseseisev raamat. See kannab pealkirja “Keelekaitsja. Eesti Keele Kaitse Ühingu kogumik. Nr 5” ja väljus trükist juba läinud aasta lõpul.

Pühendatud on – seda küll tagasihoidlikult eraldi nimetamata – ühingu seekordne kogumik Tartu Ülikooli kauaaegsele õppejõule, professor Eduard Väärile (1926–2005).
Eduard Väärist sai ajakirja Nõuko­gude Kool autor alates aastast 1960 ja ajalehe Nõukogude Õpetaja autor kolm aastat hiljem. Mõlema kauaaegsetele lugejatele on ta seega omane nimi ning seda ka juhul, kui lugeja polegi õppinud eesti keelt Eduard Vääri õpiku järgi. Kuid ma ei usu, et iga eesti keele õpetaja oleks kogumiku “Keelekaitsja” kõiki seniseid numbreid (esimene ilmus aastal 2001) käes hoidnud.
Külastades igal aastal mõnd Eesti kooli – viimati äsja märtsis Puiga Põhikooli Kasaritsas Võrumaal –,olen tahtnud näha sedagi, missuguses korras on klassiruumid ja raamaturiiulid. Ma pole juhtunud märkama ühtegi hooldamata toalille, kuid ei arva, nagu oleksid taimed üles vuntsitud kartusest minu ees. Õppekirjanduse ja õpetajatele mõeldud ning neile vajaliku kirjanduse olukord raamatukogudes ja kodudeski paneb mind aga mõtlema küll. Selles valitseb juhuslikkus.
Boheemitsevat Eduard Väärit ei oska ma ette kujutada. Range Eduard Vääri oli tuttav paljudele. Range oli ta keeleski. Kogumik, mis mul siinseid ridu kirjutades ees on, Eduard Vääri kui keelemehe tegevust sellest vaatekohast eraldi ei käsitle. Ja siiski on mul kahju, kui see kogumik eesti keele õpetaja valdustest puudub. Veel parem, kui seal asuksid kõik numbrid.
Seekordne kogumik sisaldab kaheksa artiklit, tõlke Leedu riigikeele seadusest, valikulise ümbertrüki Eesti keeleseadusest, keelelisi pudemeid ja kroonikat ning Reet Vääri koostatud bibliograafia Eduard Vääri kirjutistest ja ettekannetest. Toimetaja palub bibliograafia lõpul vabandust, et see on koostatud kiirustades. Ütleme siis, et bibliograafia tema praegusel kujul on provisoorne. Puudu on näiteks Eduard Vääri auhinnatööd 1948 ja 1949, tema kaastöö entsüklopeediatele, doktoriväitekirja venekeelne autoreferaat, PhD töö asukoht jm. Kõik niisugused tühikud on töö jätkamisel kõrvaldatavad ja seda tööd ongi vaja jätkata. Lisades lõpuks ka personalia, mida Eduard Vääri puhul on raske täita, sest jääb vaieldavaks, kust läheb piir keelemehe tegevuse ja keeleküsimuse vahel.
Kogumik, millest siin juttu on tehtud, pole pühendusteos nagu näiteks Tartu Riikliku Ülikooli toimetiste sarja “Fenno-ugristica” avaköide aastast 1975, mis oli eraldi pühendatud akadeemik Paul Aristele. “Keelekaitse” nr 5 on pühendatud korralikule eesti keelele, tegevusele selle nimel ja Eduard Väärile sedakaudu. Just see esimene valdkond ongi peamine põhjus, miks peaks eesti keele õpetaja seda kogumikku ja talle eelnenud numbreid sirvima. Hea keel on armastus, korrektse keeleni jõudmine ja selle eest hoolitsemine teistegi juures on pigemini kirg. On kirgi, mida tuleb talitseda. Näiteks mängukirg, kogumiskirg, “lemmikloomandus”, joomatuurid, ahelsuitsetamine jms. Kirg teise inimese keelt enda järgi parandada pole sugugi ainult mõeldav, seda kohtab alalõpmata. Kuid ei ole mingi patt tahta, et keel oleks ilus. Ta pole seda aga kunagi iseenesest.
Ma ei tea, kui sageli peab klaverimängu harjutama hea pianist. Toalilled iga päev kastmist ei vaja, nad vajavad seda oma rütmi järgi. Kuid nad kord-korralt üle vaadata on möödapääsmatu – umbes nagu noateritamine. Hea keel vajab aga tema eest hoolitsemist tõesti iga päev.
Ja siin me jõuamegi probleemini, mis ootab lahendamist, ehkki see pole kerge. Aktiivne heakeelsus nõuab kiiremat ja kategoorilisemat sekkumist, kui see meile praegu jõukohane on. Nõukogude korra üks tunnus oli elamine seespool okastraati ligadi-logadi. Meie omaaegsed keelekorraldajad ja õigekeelsuspraktikud sellega ei leppinud. Nende hulka kuulus ka Eduard Vääri.
Nüüd on tarvis, et meie ei väsiks jätkamast sedasama liini, mille jälgimisel meie eelkäijad ja vanemad kaasaegsed ei väsinud.

Kas siis sellist emakeelt me tahtsimegi?

Emakeelepäeval vaatame oma südamesse ja küsime, kas siis sellist emakeelt me tahtsimegi.

Kui vastame jaatavalt, võime tõdeda, et saame ikka veel eesti keeles ja meeles elada, rääkida ja kirjutada. Selle rõõmu kõrval märkame aga, et meie emakeel on muutunud, selle puhtus erutab ja sunnib võitlema rämpskeelendite, slängi, kantseliidi, estinglish’i ja kõigi teiste väljakannatamatute keelemuganduste vastu.
Kui vastame eitavalt, peame neile nähtustele vastu astuma – otsusekindlalt ja südamest tuleva sooviga, peame korrastama oma keelekasutust: rookima välja keeleparasiidid (eee..., äää..., nagu, siis), olema võõraste mõjude suhtes ettevaatlikud, talitama heaperemehelikult ning asjatundlikult. (Samal teemal: Aile Laats, Käisin eile nagu kaubamajas, ÕpL, 25.02.; Aime Kuum, Nagutamine ja äätamine, PM, 2.03.).
Keel on arenev nähtus, ka meie armas emakeel. Me oleme edasi as­-tunud J. V. Jannseni ja L. Koidula aegsest eesti keelest, edasi liikunud Noor-Eesti ja G. Suitsu – olgem eestla­sed, aga saagem ka eurooplasteks –keelest. Me olemegi eestlased ja eu­-rooplased. Ma loodan, et oleme selle üle õigusega uhked.
Kui suures mahus keel otseseid laene ja keelemugandusi välja kannatab¥ See küsimus puudutab meid kõiki. Meie rikkus on kaunis eesti keel. (Samal teemal: Martin Ehala, Kirjakeele mündi teise poole pealt, ÕpL, 27.01; Tuuli Oder, “Estinglish –kas kujutelm või tegelikkus¥, ÕpL, 3.02.; Krista Kerge, Keel ja meel (2), ÕpL, 3.03.).
Kuidagi ei saa märkimata jätta, et paljud eesti keele kasutajad, nende hulgas poliitikud, majandus- ja äritegelased, ei vaevu vähimalgi määral oma eesti keelt harima. Miks on anglitsismid ja amerikanismid nii räigelt peale tungimas, miks peab Eestis tegutseva bussifirma nimi olema Go Bus¥ (Samal teemal: Helju Vals, Go Busi lugu, TPM, 6.02.; Tiit Pruuli, Vastuseks heale keelehoidjale, TPM, 9.02.; Leo Kaagjärv, Kommentaare Tiit Pruuli kirjutisele, TPM, 21.02.; Reet Vääri, Sõitsin koopaga turule!, TPM, 22.02.; Aarne Kasikov, Eesti firma nimi, TPM, 27.02.).
Vastus küsimusele peitub keelekasutajate eputamises, ükskõiksuses, hoolimatuses, tõusikluses, võib-olla isegi oma keele ja rahvuse salgamises.
Vanemuise Selts ja Eesti Keele Kaitse Ühing korraldasid emakeelepäeva tähistamiseks ettekandekoosoleku Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis 11. märtsil.
Kultuuriseltside ühenduse esimees Valter Haamer tervitas arvukalt kokkutulnuid, soovis eesti keelele elujõudu, rõhutas emakeelepäeva tähtsust ja avas koosoleku leinaseisakuga Eduard Vääri mälestuseks.
Väga põhjalike, sisukate ning kaasa mõtlema ärgitavate ettekannetega esinesid Ingrid Rüütel eesti meelest ja keelest, Tiiu Erelt eesti terminoloogiast 20. sajandil, Jüri Valge eesti keele arendamisest aastail 2004–2006, Tõnu Tender eesti keelest Euroopa Liidu keeltepaabelis. Reet Vääri ja Leo Kaagjärv tutvustasid Eesti Keele Kaitse Ühingu kogumikku “Keelekaitsja nr 5”, mis sisaldab Eesti ja Leedu keeleseaduse võrdlust, keele ja trükimeedia kõrvutust, keelejutte pampe kandnud meestest ja hüüdjatest häältest kõrbes, Reet Vääri koostatud lühivaadet E. Vääri elule ja tegevusele, tema tööde bibliograafiat.
Emakeelepäeva tähistamise traditsioon on kestnud mitu aastat: riigikogu 1999. aasta 11. veebruari otsusega sai emakeelepäev riikliku staatuse ja seda tähistati esimest korda riikliku tähtpäevana 14. märtsil 1999. Sonda koolimehe Meinhard Laksi elutöö oli vilja kandnud – pärast palju aastaid kestnud väsimatut tööd ja takistuste ületamist sai emakeelepäevast riigilipu heiskamise päev (samal teemal: Reet Vääri, Viis aastat emakeelepäeva, Keel ja Kirjandus, nr 3, 2004). Riiklikust tähtpäevast ja lipupäevast hoolimata on eesti keele saatus selle kasutajate hoida ja kaitsta.
Seekordne emakeelepäev Tartus oli osavõturohke ja sisutihe. Vastus pealkirjas esitatud küsimusele peitus igas ettekandes ja sõnavõtus. Rõhutati eesti meele ja keele elujõudu. Olgem eestlased, aga saagem ka keelekaitsjateks!

Mati Erelt õpib õpetades

Tunnustatud keeleteadlane
Tartu Ülikooli eesti keele professor Mati Erelt sai 12. märtsil
65-aastaseks. Sünnipäeval on kombeks heita tagasipilk tehtule.

Olite nelja-aastane, kui lõppes II maailmasõda. Kuidas sõda ja sellele järgnev raske aeg teie perekonda puudutasid?
“Meie pere elas sõja ja sõjajärgsed aastad üle suhteliselt talutaval viisil. Isa oli Eesti korpuses, sai küll haavata, kuid jäi õnneks ellu. Mul olid head vanemad, olin nende ainus laps, nii et puudust ma kannatama ei pidanud. Ega sellest ajast kuigi palju meeles ole. Olin sõjaaja laps sõjaaja mängu­dega. Mäletan “küünlaid” Tallinna kohal, tankide ja muude sõjamasinate vrakke Tallinn-Väikse raudtee ääres, küüditamisööd, jutte metsavendadest ja Inglismaa appitulekust, rividrilli esimeses klassis.”
Millal kujunes huvi eesti keele vastu? Kas Tartu Üli­kooli eesti filoloogia oli teie ainus valik?
“Õppisin Tallinna 20. Keskkoo­lis, mis praegu on Tallinna Ühis­güm­naasium. See oli juba tollal hea kool. Ka oma eesti keele õpetajatest on mul ainult head mälestused. Kuid mingit erilist huvi eesti keele vastu mul koolis ei olnud. Rohkem huvitasid reaalained, eriti matemaatika. Sain õppimisega päris hästi hakkama, aga olin pigem spordipoiss kui raamatujünger. Tegelesin kergejõusti­kuga, hiljem natuke ka poksiga. Teab mis saavutusteni ei jõudnud, aga korra tulin siiski Eesti koolinoorte meistriks vasaraheites. Pärast keskkooli lõpetamist 1959. aastal läksin Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima täppismehaanikat. See oli aeg, mil tudengid pidid kaks esimest aastat õppetöö kõrval tööl käima. Päeval käisime mõõduriistade tehases lukksepana tööl, õhtul Koplis loengutel. Nii kummaline, kui see ka pole, aga huvi eesti filoloo­gia vastu (esialgu muidugi kirjandu­se vastu) tekkis just tööl käies. Peen­mehaanikud olid mingis mõttes töö­lisaristokraatia, kelle hulgas oli raamatuhuvilisi, kes muudes oludes oleksid võib-olla mingi teise elukutse valinud. Nii juhtuski, et teise kursuse lõpuks olin otsustanud tehnikakoolist ära Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima minna. Õnneks ei pidanud ma otsast alustama ja sisseastumiseksameid tegema. Mind võeti teisele kursusele. Esimese aasta eksamid pidin muidugi järele tegema.”
Õppisite Tartu Ülikoolis aastatel 1961–1965, nn Hruštšovi sula ajal. Iseloomustage seda aega.
“Sel ajal oli suurem sula ka keele­teaduses. Marrismi ja stalinismi pe-riood oli keeleteaduses lõppenud. 1950. aastate lõpus hakati Venemaal, eelkõige Moskvas, tegelema semiootikaga, strukturaalse ja matemaatilise lingvistikaga. Uus laine jõudis kohe ka meile. Lotmani semiootikakoolkond on kõigile teada. Sellega paralleelselt tegeldi strukturaallingvistikaga, hiljem generatiivgrammatikaga eesti keele kateedri tollase dotsendi, praeguse akadeemiku Huno Rätsepa eestvedamisel. Ta pidas ülikoolis struktu­raallingvistika loenguid. Nende vastu oli tohutu huvi. Rätsepa ümber koondus rühm nooremaid õppejõude, aspirante ja üliõpilasi. See rühm võttis endale nimeks GGG (generatiivse grammatika grupp). Ka mul oli õnn olla selle liige ja Rätsepa õpilane. Õppisime koos Haldur Õimuga eriprogrammi järgi. GGG pidas arutelukoosolekuid, korraldas aastakoosolekuid, andis välja uurimuste sarju “Keel ja struktuur” ning “Keele modelleerimise probleeme”. Sellest rühmast kasvas välja uus, keelt teistmoodi kä­-sitlev keeleteadlaste põlvkond. Pro-fessorid Tiit-Rein Viitso, Haldur Õim, Mati Hint, Helle Metslang ja paljud teised nimekad eesti keele uurijad on endised GGG liikmed. Moodsa lingvis­tikaga tegeldi Eestis 1960. aastatest ala­tes mujalgi. Tartus tegelesid sellega võõrfiloloogid, Tallinnas Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri sektori teadurid. Aga uue põlvkonna kujundas just GGG.”
Kes eesti keeleteadlastest on teid kõige rohkem mõjutanud?
“Ma ei pea end kuigi mõjutatavaks inimeseks. Pigem kipun vastu vaidlema, mõnikord täiesti ilmaasjata. Aga eks mõjud tulevad enamasti nii, et ise sellest aru ei saa. Ülikoolis oli minu õpetajaks professor Huno Rätsep, väga hea teadlane ja suurepärane õppejõud. Küllap tema ongi põhiline, kes mind mõjutanud on. Hiljem töötasin koos Henno Rajandiga, kes oli laiade huvidega inimene, alati valmis arutama. Meil oli palju ühiseid aruteluteemasid ja eks me teineteist vastastikku ka mõjutasime.”
Töötasite 22 aastat Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudis, sel­lest kaheksa aastat grammatikasektori juhatajana. Neil aastail ilmusid teie grammatikaraamatud “Eesti adjektiivide süntaks” (1977), “Predikatiivne adjektiiv” (1979) “Ees­ti lihtlause probleeme” (1979), “Adjektiivatribuut eesti keeles” (1980) “Eesti lauseõpetuse põhi-mõtteid” (1986) “Liitlause eesti keeles” (1986). Miks valisite peamiseks uurimisvaldkonnaks just süntaksi?
“Süntaksiteemale suunas mind omal ajal juhendaja Huno Rätsep. Eks see johtus ühelt poolt sellest, et eesti keele süntaksiga oli suhteliselt vähe tegeldud, teiselt poolt aga sellest, et süntaks oli moodsa grammatika, eriti generatiivgrammatika tuumosa. Tegelesin algul adjektiivide süntaksiga ja semantikaga. Tegin sellest valdkonnast nii oma kandidaadi- kui ka doktoritöö. Doktorikraadi sain 1981. aastal. Hiljem olen tegelnud üsna paljude muude lauseehituse probleemidega. Nimetatud tagasihoidlikud brošüürid on õigupoolest eeltöö eesti keele teaduslikule grammatikale. 1970. aastate keskel, kui olin juba mõne aasta töötanud Keele ja Kirjanduse Instituudis, loodi seal grammatikarühm. Seda hakkas juhatama Henno Rajandi. Rühm moodustati just teadusliku grammatika koostamiseks. Kohe me seda tegema siiski ei kippunud, sest grammatikateemalisi alusuurimusi oli veel liiga vähe. Grammatikat hakkasime koostama alles 1980. aastatel. Rajandi hakkas sel ajal lingvistikast juba ära tüdinema ja tegeles rohkem ilukirjanduse tõlkimisega. Nii juhtuski, et grammatikasektori juhatamine ja grammatika koostamise juhtimine jäi minu kanda. Saime oma kaheosalise grammatika valmis 1990. aastate alguseks. See ilmus 1993 (II osa) ja 1995 (I osa). 1996. aastal anti meile selle eest riigi teaduspreemia. Küllap ongi suure grammatika koostamine ja peatoimetamine olnud mu kõige olulisem töö. Väidetavasti said eesti keele akadeemilise grammatika ilmumisest innustust ka soome grammatikud, Soome keele akadeemiline grammatika ilmus 2003. aastal. Hiljem, Tartus olles koostasime kolleegidega ka rahvusvahelisele lugejaskonnale mõeldud üsna mahuka ülevaateteose “Estonian Language”.”
Teie abikaasa Tiiu Erelt on samuti keeleteadlane. Olete koos avaldanud “Eesti keele käsiraamatu”, “Eesti-soome keeleteaduse sõnastiku”, “Eesti-inglise keeleteaduse sõnastiku”. Kuidas koostöö sujub?
“Tiiu Erelt on keelekorraldaja jaterminoloog, mina grammatik. Täien­dame vastastikku teineteist ning oleme koos teinud asju, kus on vaja läinud mõlema teadmisi. Lähedaste inimeste koostöö on hea selle poolest, et ollakse kogu aeg teineteisele kättesaadavad, teatakse täpselt, mida teine suudab, ning pole vaja teise eest peita oma naiivsust või võhiklikkust. Küllap just tänu Tiiu Ereltile olen nii mõnestki teisest süvauurijast rohkem tähelepanu pööranud ka keelekorraldusele.”
Mis ajendas vastu võtma õppejõutööd?
“Õppetööl on see eelis puht teadustöö ees, et ta sunnib sind silmaringi laiendama, oma kitsaid probleeme laiema süsteemi osana käsitlema. Õpetades õpid kõigepealt ise. Ehkki õppetöö võtab palju aega, ei uuri ega kirjuta õppejõud sugugi vähem kui teadurid. Kestvat istumist nõudvaid töid, nagu suured sõnaraamatud, on õppejõul muidugi raske teha, nende jaoks on rohkem probleemkirjutised. Mulle need meeldivadki rohkem.”
Olite neli aastat Helsingi Ülikooli eesti keele professor. Kui suur huvi valitseb seal eesti keele vastu?
“Olin Helsingi Ülikoolis aastatel 1991–1995. Tollal oli huvi eesti keele õppimise vastu üsna suur ja on seda praegugi. Helsingi ülikoolis saab eesti keelt õppida peaainena, seetõttu on seal ka eesti keele professor (praegu Helle Metslang). Mulle andis Helsingis töötamine eelkõige võimaluse suhelda Soome kolleegidega ja kasutada suurepäraseid teadusraamatukogusid. Lühidalt – võimaluse end harida.”
Soomest tagasi tulnud, sai teist Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonna juhataja. Eesti keele profes­sor olete seal praeguseni. Mis nende aastatega muutunud on?
“Jah, olin paar aastat osakonnajuha­taja. See oli üsna tüütu töö, sest kohutavalt palju aega kulus igasuguste administreerimiskohustuste täitmisele. Ja ega professorilgi neid kohustusi vähe ole. Professor peab hankima raha teadustööks, kirjutama taotlusi ja aruandeid, osalema nõukogudes ja komisjonides, iga pliiatsi ostmiseks allkirja andma jne. Kõike seda lisaks õppe- ja teadustööle. Kui käesoleva aasta sügisel õppetoolid kaotatakse, võib-olla muutub professori administratiivne koormus väiksemaks. Aga kes teab?
Mis puutub nende aastatega toimunud muutustesse, siis neid on üsna palju. Kõigepealt, enam pole eesti filoloogia osakonda, vaid selle asemel on eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakond ning eesti kirjanduse ja rahvaluule osakond. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonda loodi 2000. a juurde teine eesti keele õppetool, nimelt eesti keele ajaloo ja murrete õppetool, mille professoriks on rahvusvahelise mainega murdeuurija Karl Pajusalu. On avatud uusi erialasid, näiteks arvutilingvis­tika, tänavu sügisest ka keeletoimetaja eriala (magistriastmel), kuhu võetakse vastu mitte üksnes filolooge, vaid teistegi erialade bakalaureusi. Tugevasti on edenenud teadustöö – foneetika, tüpoloogiline grammatika, vana kirjakeele uurimine, suulise kõne uurimine, tekstianalüüs, sõnasemantika, keeletehnoloogia jne. Enamik õp­petoole annab välja oma toimetisi. Ainuüksi eesti keele ning eesti keele ajaloo ja murrete õppetoolil on neid kümmekonna aasta jooksul ilmunud peaaegu kolmkümmend.
Eesti keele õppetoolil on olnud kohustus õpetada suulist ja kirjalikku väljendust ka muude erialade üliõpilastele. Kümme aastat tagasi ei olnud see koormus kuigi suur, aga praegu tuleb seda õpetada kohustusliku ainena kogu filosoofiateaduskonnale ja usuteaduskonnale, lisaks veel mõnele erialale. Hiljaaegu võttis aga ülikooli nõukogu vastu otsuse, et väljendusõpetust tuleb hakata õpetama kogu ülikoolile. Nüüd käib arutelu, mismoo­di seda korraldada.”
Juhite aastast 1997 Emakeele Selt­si. Mis on seltsi suurimad kordaminekud?
“Vahetult pärast iseseisvumist oli Emakeele Seltsil identifitseerimisraskusi. Seltsi tollane teadussekretär mõtiskles koguni selle üle, kas seltsil tasub üldse edasi eksisteerida. Meie aastaraamatki ei ilmunud tervelt seitse aastat. Oma osa oli siin muidugi rahapuudusel. Ma arvan, et suurim kordaminek on olnud, et selts sai mõõnast üle ja jäi püsima. 2000. aastal hakkasime välja andma laiale lugejaskonnale, eriti aga õpilastele mõeldud keeleajakirja Oma Keel. Selts on osalenud mitme olulise teadusprojekti täitmises. Uus suund seltsi töös on väliskeelepäevad. Oleme neid korraldanud nii idas kui ka läänes elavatele eestlastele. Seltsi traditsiooniline tegevus, kõnekoosolekud, keele-päevad jm on jätkunud, ehkki pisut väiksemas mahus kui Vene ajal. Seeon ka mõistetav, sest varem pidi Emakeele Selts tegutsema ka nende seltside eest, mida võimud tegutseda ei lasknud. Tänapäeval on ju ka puht keeleseltse õige mitu: Ema­keeleõpetajate Selts, Joh. Aaviku Selts, Keelekaitse Ühing, Eesti Terminoloogia Ühing.”
Mis ohustab eesti keelt?
“Ohust rääkides mõeldakse tavaliselt ühelt poolt keelelodevust, teiselt poolt inglise keele eelistamist eesti keelele. Mõlema tendentsi taga nähakse eesti keele prestiiþi langust. Kummaski suhtes pole eesti keel mingi erand. Paljudes Euroopa riikides hakkas kõnekeele kasutusala laienema juba mitukümmend aastat tagasi. See pole siiski viinud selleni, et mis tahes situatsioonis võib rääkida nii nagu kodus või sõprade keskel. Piirid ikkagi jäävad, need on vaid pisut nihkunud.
See on nagu riietusegagi. Noored lähevad tänapäeval teatrissegi katkiste teksadega ja särgiväel, panka tööle või ministri vastuvõtule minnes panevad ikka pintsaku selga ja lipsu ette. Reeglid on täiesti olemas ja enamasti neid ka tuntakse, kuid kasutatakse ehk natuke teisiti kui mõni aeg tagasi. Iseasi, jah, kui reegleid ei tunta. Eks kehva kirjaoskusega inimesi ole alati olnud, kuid võib-olla hakkavad need tänapäeval rohkem silma sellepärast, et oma kirjaoskamatuse demonstreerimise võimalusi on varasemaga võrreldes tohutult rohkem. Igal teisel on kodus või tööl arvuti, kirjuta mida ja kuidas tahad. Meie, s.o õpetajate kohus on muidugi seista hea selle eest, et kehva keelt võimalikult vähe oleks. Kuid olgu see keelelodevus nii ebameeldiv kui tahes, see ei ole oht eesti keele olemasolule. Püsimist ohustab see, kui hakkame loovutama keelekasutusvaldkondi inglise keelele. Näiteks kui mõnel erialal hakatakse teadustöid kirjutama ja koguni õpetust andma ainult inglise keeles.
Rahvusvahelistumine on aktuaalne ja eesti keelt kahjustavad otsused seetõttu kerged tulema. Näiteks hiljaaegu tahtsid ministeeriumi ametnikud muuta doktoriõppe täielikult ingliskeelseks. Aga tulevased doktorid on ju tulevased õppejõud. Kuidas nad suudavad eesti keeles õpetada, kui neid endid pole selles keeles haritud? Ka teadustööde kirjutamist eesti keeles eriti ei soosita. Kui Prantsusmaal on tihtipeale kogumiku rahastamise tingimus, et küllaltki suur protsent artiklitest oleks prantsuse keeles, siis meie Lääne ees käpuli ühiskonnas oleks see täiesti mõeldamatu. Kirume, et Vene ajal pidi väitekirju kirjutama vene keeles. Ei pidanud! Pärast kaitsmist tuli kõik materjalid, kaasa arvatud ka eestikeelne väitekiri, tõlkida vene keelde ja Moskvasse saata, et sealsed otsustajad väitekirjale oma hinnangu saaksid anda. Praegu kirjutatakse enamik doktoriväitekirju inglise keeles vabatahtlikult, naiivses lootuses, et keegi kuskil nende vastu huvi tunneb.
Kõigele vaatamata olen siiski optimist. Mul on tõesti hea meel, et nii haridus- ja teadusministeerium kui ka Tartu Ülikool on eriti viimasel ajal teinud eesti keele kaitseks mõndagi olulist ära. Ministeeriumis koostati kava eesti keele väljendusõppe sisseseadmiseks kõikide ülikoolide kõikidele erialadele ning eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamise programm. Kui ministeeriumi kavad on veel kinnitamata, siis Tartu Ülikoolis on otsused juba vastu võetud ja töö käib.”
Kolleegid ütlesid, et teie hobid on postmargid ja veinimargid.
“Kolleegid liialdavad mõlema hobi suhtes, eriti rängalt veinihobi suhtes. Eesti postmarke olen tõesti kogunud ja mul on päris keskmine kogu. Aga hobist on asi üpris kaugel. Mu heade kolleegide teadmised filateeliast ei ületa kuigi palju nulltaset ja küllap sellepärast nad mind filatelistiks peavadki. Aga veinihobi suhtes on nad vist küll nalja teha tahtnud.”
Mis tööd on pooleli?
“Eks ma aeg-ajalt ikka mõne artikli püüan kirjutada. Huvitavaid uurimisteemasid on palju, kui vaid rohkem aega oleks. Praegu lõpetan raamatut lause õigekeelsuse kohta. Loodetavasti saab seda kasutada ülikoolis väljendusõpetuse õpetamisel, aga see võib huvitada ka eesti keele õpetajaid ja toimetajaid. On muidki plaane, aga ega need pruugi teostuda.”
Küsimused esitas

Ühest Eesti Ajalooõpetajate Seltsi algatusest

Riina Voltri,
võistluse peakorraldaja, EAS-i juhatuse liige

Eelõpetus – kohustus, võimalus, vajadus

Heda Kala,
HTM-i alushariduse peaekspert

Rühmaruum nagu kodu

Rõngu Lasteaias avati 1. septembril 2005 üle kümne aasta taas sõimerühm.

Esimene ülesanne oli koostada õppekava. Leidsime, et väga tähtis on, missugune rühmaruum väikest inimest vastu võtab.
Väikest, kes väsib kiiresti, kes avastab alles maailma, kes on harjunud oma pere keskel kõige enam tähelepanu saama, tunnetanud igal sammul vanemate ja vanavanemate füüsilist lähedust. Mõistsime, ja õigustatult, et rühmaruum, meie ise ja kogu mikrokliima peab olema kodule väga sarnane. Nii sarnane, et tilluke inimene, kes hommikul üle sõimerühma läve tatsab ja oma pisikese peo sinu pihku usaldab, tahaks iga päev meie juurde tulla.
On üldteada, et hirm blokeerib mõtlemise ega lase tekkida turvatundel. Otsustasime, et esimesel kuul, nii kaua, kui nutud nutetud ja igatsus kodu järele olematuks taandunud, me mudilasi õppimisega ei kurna.
Et rühmaruum koduseks muuta, muretsesime mänguruumi kaks diivanit (tegime vanast uue), saagisime jalad nii lühikeseks, et lapsed saaksid ise pingutamata peale ja maha. Palusime emmedel tuua tüki porolooni ja õmblesime igale lapsele oma padja. Praegu kasutame neid aplikatsioonitehnikas kaunistatud patju ka hommikuringi ajal. Sellesse seina, kus asuvad diivanid, riputasime lapse kõige lähemat ümbrust tutvustavad üheselt mõistetavad pildid.
Diivaninurgast on saanud meie rühma laste lemmikkoht: siin vestleme, kuulame muinasjuttu, loeme luuletusi, pikutame niisama (ühe pere laste väljend) ja lustime enda rõõmuks. Kella seitsmesed tulijad potsata­vad kohe hommikul diivanile. Paljud neist otsivad välja oma padja ja puhkavad pool tundi. On hommikuid, kus mõni vara tõusnu jätkab unenägude nägemist kuni hommikusöögini – nagu omas kodus. Arvan, et oleme oma eesmärgi täitnud.
Loomulikult ei puudu rühmatoast raamatunurk, nukutuba, autogaraaþ, joonistamistarbed, lükkimisvahendid, eri raskusastmega pusled, suured värvilised klotsid ja palju lilli, mille eest hoolitseme koos lastega.
Seni, kui laps ei tunne ennast turvalisena, ei ole meie eesmärk õppimine, vaid sooja, sõbraliku, usaldusväärse ja turvalise keskkonna loomine, mis on õppeprotsessi toetaja number üks. Isikliku positiivse eeskuju ja korrektse eesti keelega (ninnutamise-nännutamise jätame koduse kasvatu­se arsenali hulka) liigume vaikselt õppekava läbimise poole. Ja kui kevadel tuleb meie kasvandik ikka veel rõõmsa meelega rühma, oskab kuulata juttu, täidab teatud korraldusi, teab rühmakaaslaste nimesid, saab iseendaga hakkama, tajub suurepäraselt oma väärtust, kasutab elementaarseid viisakussõnu, võime südamerahuga lapsele mapi tema esimeste ponnistustega kaasa anda ja ta aiarühma uksest sisse saata.

Õppekava tööversioon sai tagasisidet

Koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava projekti tööversioonile andsid tagasisidet Tartumaa, Harjumaa, Jõgevamaa, Pärnumaa, Põlva, Räpina, Pärnu, Tartu ja Tallinna lasteaednikud ning Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus ja Eesti Lasteaednike Liit.

Kõige enam tunti rõõmu lapsest lähtuva õpikäsituse, sh mängu osatähtsuse ja õpetaja loova tegutse­misruumi üle. Lapsest lähtumisele pöörab tähelepanu ka kehtiv raamõppekava, kuid see tuleb osata sealt välja lugeda.
Positiivsetena toodi välja:
vastutuse jagamist otsustusprotsessis. Pooldatakse seda, kuidas jaota­takse vastutust lapse haridust puudu­tavas – peamist vastutust kannab perekond ja lasteaed toetab oma tegevusega perekonda (haridusseadus § 24 (1));
metoodiliste rakendusjuhiste vajalikkust;
lasteaia vastutust lapsekeskse kas­vukeskkonna loojana;
mängu kaudu õppimist, integreeritust, tasakaalustatust ja paindlikkust; lapse suutlikkust rakendada õpitut edaspidises elus;
mängu ja mängulist õppimist;
ülesannete ja eesmärkide vastavust tänapäeva probleemidele (demokraatlik elukorraldus, laste õigused, keskkonnaprobleemid jm);
lapse aktiivsuse ja praktilise tegevuse väärtustamist;
õpikäsituse osa head mõistetavust; aktiivset õppeperioodi;
integreeritud õppetegevuse osa asjalikkust ja konkreetsust;
kõikide rühmaga töötavate spetsialistide kaasamist kavade koostamisse;
võimalust muuta paindlikult ka-vandatud teemasid ja vajadusel viia läbi improvisatsioonilist tegevust;
lapse vaba- ja õppekasvatustegevuste tasakaalu tähtsustamist;
soovitatava õppe- ja kasvatustege­vuste kestuse määramist (väldib üleplaneerimist, võimaldab rohkem integreerida, paindlikumalt planeerida);
õppe- ja kasvatusprotsessi korral­damist liitrühmas, arenguliste erivaja­dustega laste, eri keele- ja kultuu­ri­rühmade ning lapsevanematega koos­töö toomist õppekavva (ptk 18–21);
õppe- ja kasvatusprotsessi oodatavate tulemuste kirjeldamist vanuseti –teeb planeerimise lihtsamaks;
võimalust õpetajal ise valida tegevusliike, mille kaudu jõuda oodatavate tulemusteni õppe- ja kasvatustöös;
rühma tasandi dokumentide täpset loetelu (rühma päevakava, rühma nädala tegevuskava).
Vastukaaluks selgelt arusaadavatele peatükkidele tehti palju ettepanekuid arenguliste erivajadustega laste ning eri keele- ja kultuurirühmade peatükkide kohta. Asjalikke tähelepanekuid tuli kogu projektile, näiteks:
kogu õppekava on vaja kirjutada lihtsas ja arusaadavas keeles, et see oleks üheselt mõistetav;
tuua välja mõistete selgitused, nt arenguvestlus, aktiivne õppeperiood jt; et on rõhutatud paindlikkust, võiks teatud otsuste tegemise õigus jääda pedagoogilisele nõukogule (planeerimine suvel, lapse arengu hindamise meetodid, õppeaasta jaotus);
muusika võiks olla eraldi valdkond;
kirjaliku hinnangu andmiseks on vaja töötada välja hindamise metoodika;
tuleb vältida kordusi;
KLS-is olevat ei ole vaja õppekavas korrata;
vanuserühmad vajavad muutmist jne.
Õppekavaarendust võib võrrelda elujõulise puuga, mille juured on tugevasti maas, sest toetume vanale ja heale. Tüvi on suhteliselt tugev, kuid oksi on vaja veel sättida, et need puseriti ei kasvaks. Lasteaednike arvamused koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava projekti tööversioonile on hea lähtealus vajalike muudatuste tegemiseks.
Õpetajad soovisid projekti lugedes ka selle juurde kuuluva metoodilise rakendusjuhendiga tutvuda. Rakendusjuhendit koostasime paralleelselt õppekavaga, kuid see ei ole veel terviklik materjal.
Praegu on oluline aruteluteema põhikooli ja gümnaasiumi õppekava. Jääb loota, et peagi saab prioriteetseks koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava ning hirm, et head plaanid jäävadki realiseerimata, osutub alusetuks. Iga kuu ja päev on arvel. Õppekava projektis selgelt lahti kirjutatud lapsest lähtuv õpikäsitus ning vanuses 2–7 valdkondade kaupa välja toodud arengu- ja õpitulemused ning üldoskused on oodatud ja väga vajalik materjal. Tänu sellele teab iga lasteaiaõpetaja, milliste arengutulemusteni on soovitatav jõuda. Kuidas ja milliste meetoditega vajalik tase saavutada, jääb lasteaiaõpetaja otsustada. Õppekava on kasulik teada-tunda ka lapsevanematel ja lapsehoidjatel.
Varajasest lapsepõlvest alates teadlikult laste arengut jälgides ja suunates võime kindlad olla, et neil kujunevad eeldused igapäevaelu ja õppimisega toimetulekuks. Nagu kirjutab Peep Leppik: kõik see, mis jääb koolieelses eas arendamata, pole hiljem sageli kompenseeritav. Laste tuleviku nimel tuleb teha kiireid ja häid otsuseid.

Piret Arendi,
TÜ õppekava arenduskeskuse alushariduse koordinaator

Ärgem astugem sammu tagasi

Eve Kalimulina,
Paikuse lasteaia Mesimumm ja Seljametsa LA-AK
juhataja asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal,
TÜ õppekava arenduskeskuse alushariduse töörühma liige

Alushariduse aktuaalsed teemad

Eelkool versus lasteaed?

Audentese Erakoolis on kümme aastat aktiivselt tegeldud eelkooli­ealiste arendamise ja alushariduse metodoloogia täiustamisega.

Alguses orienteerus Audentese eelkool eelkõige kodustele lastele, kuid juba aastaid on meie lastest keskmiselt vaid 5% kodused. Suureneb tendents tuua lapsed kooli järjest varasemas eas. Haridusministeerium on kinnitanud Audentese eelkooli õppekavad eraldi vanuserühmadele, alates 3-aastastest ja lõpetades 6–7-aastastega.
Kui 9–10 aastat tagasi ootas lapsevanem eelkoolilt muuhulgas arvuti ja majanduse õpetamist, siis praegu on põhirõhk õpetamisel vaimseid võimeid ja psüühilisi protsesse arendavate mängude kaudu. Tähtis koht on loovuse tundidel.
Miks panevad lapsevanemad oma lapsi lisaks lasteaiale ka eelkooli¥ Mil­lises koolivalmiduse aspektis ootab vanem eelkoolilt enim abi¥ Et neile ja veel paljudele teistele eelkooli ja etteõpetamist puudutavatele küsimustele vastust saada, korraldasime 2005/2006. õa uurimuse. Selle esimeses etapis 2005. aasta kevadsuvel vastasid 89 Tartu ja Tallinna Audentese eelkooli astuva lapse vanemat vaba- ja valikvastustega ankeedile, mis selgitas vanemate motiive lapse eelkooli panekul ning ootusi õppeaasta algul.

Lapsevanemate arusaamad

Püstitasime kaks hüpoteesi. Esimene hüpotees “Lapsevanemad hindavad lasteaias tehtavat kooliks ettevalmistavat tööd heaks” sai viie palli süsteemis keskmiseks rahulolu hindeks 3,47. Vanemate kommentaare: eelkoolis on õpetajaks inimene, kellel see on põhitöö, lasteaia õpe on rohkem “lisa”; usun, et eelkoolis on õpe põhjalikum; arvan, et eelkoolis on põhjalikuma ettevalmistusega ja kompetentsemad õpetajad. Lapsevanemate vastustest jäi kõlama arusaam, et lasteaias mängitakse, eelkoolis õpitakse. See näitab, et vanem pole teadlik võimalusest traditsioonilise õppimise kõrval õppida ja areneda ka mängu kaudu.
Teine hüpotees “Lapsevanemad pa­-nevad oma lapse eelkooli peamiselt sellepärast, et soodustada tema vaimset arengut (et laps õpiks lugema, kirjutama ja arvutama)” ei leidnud kinnitust. Kõigist vastanutest 80% pa-neb oma lapse eelkooli selleks, et soodustada ja toetada tema sotsiaalset arengut. Vanemate kommentaare: et laps ei kardaks kooli minna, et ta harjuks distsipliiniga ja keskenduma, harjuks koolieluga üldiselt; et laps oleks ettevalmistatud selleks, milline olukord ootab teda siis, kui tuleb minna päriskooli, kuidas käituda; et laps tunnetaks koolimiljööd (tunnid, vahetunnid, õpetajad, klassikaaslased).
Uurimuse teise osa küsimustele, mis selgitavad rahulolu eelkooli ja oma lapse arenguga, samuti ootuste täitumise/mittetäitumise, saame lapsevanematelt vastused mais, mil sisseastumiskatsed 1. klassi on tehtud.
Alushariduse spetsialisti roll lapsevanemate nõustajana kasvab. Just vanemad on need, kes kevaditi koolikatsete eel endast välja lähevad. Nad ei tea, millisesse kooli laps panna, kuhu ta sisse võiks saada, mida temalt õigupoolest nõutakse, mis tasemel on teised lapsed. Igaks juhuks püütakse lapsele kõikvõimalikke teadmisi pähe ajada – äkki läheb neid katsetel vaja.
Mõned põhjendused: ise ei oska õigesti õpetada tähti ega numbreid ega teagi, mida täpselt peab laps kooli minnes teadma; oma suutmatuse tunnetamine koduse õppetöö korraldamisel; mul ei ole nii palju aega lapsega tegelemiseks.
Koolieeliku vanemale tuleb selgi­tada lasteaia ja eelkooli eesmärke ning tööpõhimõtteid ja seda, kuidas need kaks lapse arengukeskkonda teineteist toetavad ja täiendavad. Laps õpib ja areneb ka siis, kui ta ei istu koolipingis. Oluline on lasteaia- ja eelkooliõpetajate järjepidev suhtlus, et koolieelikuga paralleelselt tehtav töö täiendaks teineteist, mitte ei konkureeriks omavahel. On arusaadav, et lasteaias on raske tekitada koolimiljööd ja -situatsiooni. Jäägu lapse sotsiaalse arendamise see osa eelkooli kanda. Samas toimugu lapse õpetamine ja arendamine loova mängu kaudu ikka lasteaiakeskkonnas.
Audentese eelkooli õpetajad on kirja pannud oma aastatepikkuse ees­ti keele ja matemaatika õpetamise ko­gemuse. Eesti keele töövihik koos õpetamismetoodikaga ilmub kevadel, matemaatika töövihik sügisel.

Konverentsile!

Audentese Erakool kutsub kokku oma ala spetsialistid. 23. märtsil korraldame Eesti Rahvusraamatukogus alushariduse konverentsi. Püüame tekitada diskussiooni alushariduse valdkonna probleemide ja võimalike ebakõlade üle. Teiste seas astuvad kolleegide ette TÜ õppekava arenduskeskuse alushariduse töörühma liikmed Piret Arendi ja Maire Tuul, kes tutvustavad koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava projekti põhimõtteid. Konverentsil osalejatel on võimalus olla esimeste hulgas, kes meie “Mängude raamatule” hinnangu anda saavad. Raamat on abiks nii eelkooliealiste laste kui ka esimese kooliastme õpetajatele. Töötame ju kõik selle nimel, et pakkuda lapsele parimat arengukeskkonda.

Regina Pedjasaar,
Tartu Audentese Erakooli juhataja

Mängides tugevaks ja targaks

Tatjana Korelina,
Narva lasteaia Punamütsike liikumisõpetaja

“Aiatuulik” sai tuule tiibadesse

Praktikal on oluline roll

Tallinna Pedagoogilises Seminaris (TPS) alustati 70 aastat tagasi lastehoidjate õpetamisest, praegu koolitatakse seal kõrgharidusega lasteaiaõpetajaid.

Pikka aega said meie kooli lõpetanud erialase keskhariduse. Ühiskonna arenedes jõuti ka Eestis arusaamisele, et koolieelsete lasteasutuste õpetajad peavad olema kõrgharidusega. Alates 1996. aastast koolitatakse TPS-is lasteaiaõpetajaid rakenduskõrghariduse tasemel. Koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala õppekava sai eelmisel aastal rahvusvaheliselt akrediteerimiskomisjonilt väga positiivse hinnangu (komisjoni raportit saab lugeda Kõrghariduse Hindamise Nõukogu kodulehelt).
Koolieelse lasteasutuse õpetaja õpingud kestavad kolm aastat ja nende maht on 120 ainepunkti, millest pedagoogiline praktika moodustab 24. Praktika eesmärk on rakendada pedagoogika- ja psühholoogiateadmisi töös eelkooliealiste lastega, lahendada pedagoogilisi situatsioone eakohaseid kasvatamis- ja õpetamisviise kasutades. Üliõpilased saavad kogemusi, kuidas kavandada ja korraldada tegevust, arvestada laste arengutaset ja individuaalseid vajadusi, analüüsida ja hinnata enda kui õpetaja arengut.
Kolmeaastase stuudiumi vältel on kuus praktikaperioodi (tutvumis-, lastesõime-, lasteaia-, 1. klassi vaatlus-, võrdlev ja diplomieelne praktika). Esimese semestri alguses toimuval tutvumispraktikal saavad üliõpilased reaalse pildi oma tulevasest töökeskkonnast. Praktika eri tüüpi lasteasutustes (lasteaedades, lasteaedades-algkoolides, erilasteaedades, alternatiivlasteaedades ja üldhariduskoolides) annab hea ülevaate Eesti eriilmelisest lasteaia- ja koolikultuurist.

Teooria ja praktika

TPS-is on pedagoogiline praktika alati toimunud hajutatud praktika põhimõttel – praktikaetapid on integreeritud teooriaga. Hajutatud praktika toetab reflekteeriva õpetamise printsiipi õpetajakoolituses. Praktikajuhendajad, kellel on juhendada 5–6 üliõpilast, vestlevad I kursuse tutvumispraktika ajal iga oma rühma üliõpilasega individuaalselt, et teda hiljem paremini juhendada ja objektiivsemalt hinnata. Reflekteeriva õpetamise põhimõtete kohaselt toimuvad pärast iga praktikat praktikarühmades õppejõu juhendamisel vestlused, kus üliõpilased analüüsivad oma praktika tulemusi. III kursuse erialaseminaridel, mida juhendavad kogenud praktikud-õppejõud (tänavu K. Kollom Tabasalu Tibutarest, Pille Siimpoeg Tallinna Vesiroosist ja Marika Pettai Tallinna Haridusametist) võrreldakse ja analüüsitakse lasteaedades ja koolides saadud kogemusi ja antakse hinnang oma professionaalsele arengule. Praktikatsükli ajal valmivas portfoolios kajastub üliõpilase erialane areng. Arengumapi täitmist soovitame jätkata pärast kooli lõpetamist noore õpetaja kutseaastal.
Koolipraktika lisamise vajaduse õppekavasse tingis viimase aja terav poleemika laste koolivalmiduse ja 1. klassi astuvatele lastele esitatavate nõuete ümber. Selle III kursusel toimuva kahenädalase praktika vältel vaatlevad üliõpilased koolis kasutatavaid õpetamismeetodeid, võrdlevad neid lasteaia omadega, jälgivad ja analüüsivad laste kohanemist koolis.
Praktikakorralduseks on väga oluline koostöö partnerlasteaedadega. TPS-il on pikaajalised tihedad koostöösidemed lasteaedadega üle Eesti, paljud neist on olnud meie praktikabaasiks kauem kui 20 aastat. Samas sõlmime igal aastal koostöölepinguid uute lasteaedade ja koolidega – häid ja omanäolisi lasteaedu on palju.

TPS-i praktikandid on oodatud

Jaanuaris tegime partnerlasteaedades küsitluse, et saada teada, kuidas ollakse rahul pedagoogilise praktika korralduse ja üliõpilaste teadmistega ning millised on lasteaedade ootused. Lasteaiad tahavad olla meie kooli praktikabaas eelkõige seetõttu, et üliõpilased toovad kaasa uusi ideid, motiveerivad tegevõpetajaid paremini töötama. Üliõpilasi juhendades arenevad ka õpetajad. Oluline motiiv on võimalus valida kollektiivi tubli koolitatud noor õpetaja, keda juba teatakse-tuntakse. TPS-i praktikante peetakse avatuteks, headeks suhtlejateks, abivalmideks ja lastesõbralikeks inimesteks. Kuigi mitmel pool sooritab praktikat ka teiste kõrgkoolide üliõpilasi, ei taheta mingil juhul TPS-i praktikantidest loobuda.
Viimasel ajal oleme täiendanud praktika juhendamise abimaterjale, et üliõpilasi osataks juhendada. Praktikabaasid olidki juhendite ja üldise koordineerimisega väga rahul. Meeldiv on, et ka meie uutele partneritele olid juhendid selged. Staaþikad partnerid tõid positiivsena välja juhendite iga-aastase muutmise/täpsustamise, mis sunnib süvenema.
Edaspidi vajab täiendamist III kursuse võrdleva praktika juhend, mis hõlmab tööd erivajadustega lastega, alternatiivmetoodikaid, muusika-, liiku­mis- ja kunstiõpetaja praktikat. Mõnes lasteaias tahetakse, et nimetatud juhend oleks täpsem, teisal hoiatatakse liigse reglementeerimise eest.
Lasteaiad tõid esile TPS-i õppejõudude toetava ja positiivse suhtumise üliõpilastesse. Õppejõududelt saavad uusi ideid ka lasteaiaõpetajad. Päris paljud ei olnud aga rahul, et õppejõud on vähe praktikamajas. Õppejõud ei jõua piisavalt sageli lasteaeda liiga suure koormuse tõttu. Väiksema loengukoormusega õppejõududega oldi samas väga rahul. Seda märkust peab arvestama ja laiendama juhendajate-õppejõudude ringi.
Üliõpilaste teadmiste-oskustega oldi enamasti rahul. Leiti, et ega nad peagi veel kõike teadma, sest õpingud ju käivad. Arvamused läksid diametraalselt lahku. Mõned arvasid, et teoreetilises ettevalmistuses on vajakajäämi-si, teised, vastupidi, et just teoorias ollakse tugevad. Ühed heitsid ette didaktika vähest valdamist, samas kui teised tõstsid esile just häid didak­tikateadmisi. Kül-lap mängib siin oma rolli see, millised olid viimati lasteaias praktikalolnud üliõpilas­te teadmised ja os-kused. Lasteaiaõpe-tajad ootavad üliõpilastelt julgemat oma ideede pakkumist ja katsetamist.

Praktikabaasid rahul

Edasise koostöö parandamiseks tehti hulk ettepanekuid, mida me kindlasti arvestame. Kõige enam sooviti nõustamist, kuidas analüüsida praktikandi tegevust. Sellest järeldub, et juhendist üksi jääb väheks. Sooviti ka praktikajuhendaja koolitust, mis on eelnenud ettepanekuga tihedalt seotud. Suurim ebakindlus valitses töö kavandamise nõudeid puudutavas (nõuded on palju muutunud). Koolituse sisu kavandamisel peaks seda kindlasti arvestama. Lasteaiaõpetajad on valmis koolitama teisi selles, milles nad ise tugevad on.
Praktiline pedagoogiline kogemus peab olema seotud õpetaja teoreetilise ettevalmistusega. Hajutatud reflektiivne pedagoogiline praktika annab selleks hea võimaluse. Praktilisi ülesandeid lahendades hakkavad tulevased lasteaiaõpetajad õppe- ja kasvatusprotsessi paremini mõistma.

Ammu enne aabitsat

Lehte Hainsalu

Laps läheb sügisel kooli

Keelekümblusprogramm Jõhvi Vene Gümnaasiumis

Laine Jürise,
Jõhvi Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja

Põhikooli keemiaviktoriini eelvoorud

Jüri Vene,
Eesti Keemiaõpetajate Liidu asepresident

Gümnaasiumi keemiaviktoriini eelvoorud

Koostööpõhine õppimine – miks mitte proovida!?

Siiri Kalmus,
Tartu Tamme Gümnaasiumi vanemõpetaja