Nädalakommentaar

Jakob ajab jamajuttu
“Jakob ajab jamajuttu!” – nii tavatses öelda üks väike poiss, kui ta oli pikka aega töinanud, oma tahtmist mitte saanud ja pööras asja lõpuks lapse moodi naljaks. Mis tal muud üle jäi, kui ta just sama oli väitnud, et nutab, sest tädi Virve hammustas teda pepust. Tädi istus suure korteri teises otsas, polnud poissi õieti näinudki.
Jakob tuleb meelde, kui kuulan eetrist, loen lehest pipardajate koori ooperist “Eesti häbi”. Esimene oli kaitseminister Jürgen Ligi, kellele hiljuti “kopp ette kukkus”. Ta avastas, et üks kaitseväe ekskavaator on juhataja õues, otsib turvakaablit, juhataja ise kuskile ära sõitnud. Mis me pidime sellest järeldama? Et oleme ohus, keegi tähtis mees, minister ise tahaks meie kaitseks kaevikuid kaevata, aga pole koppa. Ei tea, mis meid päästis? Võib-olla need NATO lennukid, mis muudkui müttasid üle meie peade, kui kuninganna Elizabeth II siin käis.
Teine ettearvamatu lugu juhtus laeva peal, kus Eesti mehed viina võtsid. No see on tõesti üks ootamatu asi, sest eestlased ju ei joo, kuigi statistika väidab, et paneme tina imikutest ättideni enam kui keegi teine Euroopas. Niisiis peaks teada olema, et maani täis mees ei mäleta, mis ta tegi. Aga ajakirjanikud on ju meil enam-vähem kõik täiskarsklased ja muudkui pärivad, kas sa jõid, kas sa lõid, keda sa lõid.
Siinkirjutaja ema oli elu lõpus suure kooli kellahelistaja ja pani, sõbralikult küll, alati imeks, kui palju kaste uimastavat kraami kooli meesõpetajad mõnikord õhtuti kooli tassisid. Siis tuli koolitädi ära ja pidutsevad poisid olid nii tublid, et panid ise koolimaja korralikult lukku. Mingit jama ei olnud. Sõpra tunned hädas ja mehed teadsid, et koolitädi kituma ei lähe.
Igaüks, kes päris jalutu ei ole, on mööda Eestit ringi rännanud, teab, et putšijärgne Eesti on olnud suurte larakate kaupa nagu lageraielank. Nüüd on keegi Kruuda teispool oma krunti hektari jagu maad võsast puhtaks raiunud, kuigi see hektar on riigi maa. Siinkohal ei saa küsida, kui suure hulga klorofülli see tüüp hävitas, sest neid, kes teavad, mis see klorofüll on, leiab ehk mõne loodusõpetuse tunnist, aga seda, kui suur on hektar, teavad praktiliselt väga vähesed naisinimesed. Tehkem seltskonnas proovi! Te võite ju öelda, et 100 x 100, aga mis asja?
Siinkirjutaja on Helbe tänavas ehk rabaveeres käinud. Need krundid, Vabaduse puiestee rabapoolne paralleel, on hinnalised just selle poolest, et sinu akna alla ei kerki kunagi teist maja, lükkad rabaveere veidi lagedamaks – kits vaatab aknast sisse.
Ei saa see Kruuda oma kitse, kui mina ei taha! Ja see, et mina ei saa selle pläägutamisega ei Kruudat ega kitse, on minu asi. Veelgi enam! Ärgu ta seal seletagu, et nii, nagu ta tegi, ongi mõistlik. Parem nutku ja seletagu, et on süüdi.
Silmakirjatsemine on meie ühine üleshüüd. Ja see ongi meie suur häda ehk Jakobi jamajutt.
 

Virve Liivanõmm

Ministeeriumis

Neljapäeval, 30. novembril toimub haridus- ja teadusministeeriumi järelevalveosakonna eestvedamisel iga-aastane seminar, kus tutvustatakse 2005/2006. õppeaasta järelevalve tulemusi ja arutletakse teemal “Kas hindamine hindamise pärast¥”.
Seminar algab Tartus ministeeriumi suures saalis kell 11. Ürituse avab abiminister Erkki Piisang, järelevalve tulemusi tutvustab järe­levalveosakonna juhataja Kadri Peterson. Ülevaate Lissaboni protsessist – jälgitavad indikaatorid ja seatud eesmärkide täitmine – annab ministeeriumi nõunik Tiina Annus.
Päeva teises pooles toimub paneeldiskussioon, mida juhib Tartu Ülikooli haridusteaduskonna dekaan Katri Raik. Osalevad TÜ professor Volli Kalm, Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktor Meelis Kond, Kiili Gümnaasiumi direktor Mihkel Rebane, Viljandi maavanem Kalle Küttis, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Janar Holm ja Paikuse Põhikooli õpetaja Monika Vaher.
Seminarile palume registreerida hiljemalt 24. novembriks e-aadressil eveli.evestus@hm.ee.

Hille Vooremäe,
järelevalvetalituse juhataja

Sirje Rits

Pikapäevakool

Õpetajate tööaeg ning palk Kesk- ja Ida-Euroopa riikides

Hiljuti avaldas Euroopa Ametiühingute Hariduskomitee (ETUCE) 2005. a tehtud uuringu tulemused, milles analüüsiti õpetajate tööaega ja palgatingimusi Bulgaarias, Küprosel, Horvaatias, Tšehhis, Eestis, Ungaris, Lätis, Leedus, Poolas, Slovakkias, Sloveenias.

Kui EHLi eelmise aasta uuring õpetaja tööaja ja tööülesannete kohta käsitles sisulisi küsimusi, siis ETUCE uuringus võrreldakse eri riikide üldisi näitajaid. Teen uuringust mõningaid noppeid, mis näitavad meie õpetajate seisundit, võrreldes eespool nimetatud riikide õpetajatega.
Uuringust järeldus, et õpetajate tööaeg on määratud nädalakoormuse järgi ühesuguste kriteeriumide alusel kõigis nimetatud riikides, v.a Bulgaarias, kus tööaeg on määratud aastakoormuse järgi.

Erinevused on üsna suured

Vaadeldes õppenädalate arvu aastas, eristuvad kaks peamist rühma: esimesse kuuluvad riigid, kus õppetööks on ette nähtud vähemalt 40 nädalat (Tšehhi, Poola, Slovakkia), teise rühma riikides on ülimalt 36 õppenädalat aastas (Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Eesti, Ungari, Läti, Leedu). Suurima õppenädalate arvuga on Slovakkia –44 nädalat. Õpetajate tööaja norm ei erine üldisest tööturul kehtivast normist (40 t) Horvaatias, Tšehhis, Ungaris, Slovakkias ja Sloveenias. Kõigis analüüsitud riikides töötavad eel-, põhi- ja keskkooliõpetajad viis päeva nädalas. Tundide pikkus on üldjuhul 60 minutit koolieelsetes lasteasutustes ja 45 minutit koolides.
Põhja-Küprose koolieelsetes lasteasutustes on õppetunnid lühemad: 35 minutit lasteaedades ja 40 minutit koolides. Eelkooliastme tundide arv varieerub 36 tunnist 20 tunnini (Põhja-Küpros) nädalas. Kõige rohkem tunde nädalas (35) annavad Küprose põhikooliõpetajad), teistes riikides annavad õpetajad ülimalt 25 tundi nädalas. Keskkooliõpetajad annavad nädalas maksimaalselt 24 (Küpros) ja minimaalselt 18 tundi (Leedu, Poola). Sõltuvalt õpetatavast ainest erineb nädalatundide arv vaid Küprosel ning Sloveenias.
Kuigi enamikus analüüsitud riikides on õpetajate tööalased lisakohustused seadusega määratud, on riigiti õpetajate kohustustes märkimisväärseid erinevusi. Peamised seadusega määratud kohustused on tundide ettevalmistamine, õpilaste hindamine, suhtlemine lapsevanematega ning mitmesuguste pedagoogiliste tegevuste ettevalmistamine. Lätis, Leedus ja Sloveenias võib koolijuht õpetajale töölepingus määrata täiendavaid lisakohustusi.

Tööd tuleb juurde

Horvaatia, Küpros ja Bulgaaria on ainsad riigid, kus õpetajate tööalased lisakohustused sätestatakse kollektiivlepinguga. Uuring näitas, et õpetajatele on viimase viie aastaga arvukalt lisaülesandeid juurde tulnud Ungaris, Lätis, Eestis, Poolas ja Slovakkias.
Õpetajate palkade võrdluseks on toodud vähima ja suurima aastase brutopõhipalga andmed. Aastase brutopalga all on mõeldud summat, mida tööandja aastas töötajale maksab, sh preemiad, palgatõusud, toetused, 13. kuupalk jne. Bulgaarias, Küprosel, Eestis, Ungaris ja Slovakkias on enamik õpetajate lisakohustusi põhipalga sees. 2005. aasta andmetel on kõige madalamad palgad Bulgaarias (koolieelsetes lasteasutustes ja üldhariduskoolides 1950–2600 eurot) ja kõrgeimad Sloveenias 15 600–25 920 eurot. Eesti on vastavate näitajatega vaadeldud riikide keskosas (meie õpetajatest madalamad palgad on Bulgaarias, Lätis, Leedus, Poolas, Slovakkias).
Õpetajate puhkused varieeruvad 40–60 päevani aastas, erandiks on Sloveenia 25–35 puhkusepäevaga, kusjuures koolivaheaeg on seal 34–45 päeva pikem kui õpetajatele antud puhkus.
Toodud andmed võimaldavad võrrelda Eesti õpetaja olukorda teiste riikide õpetajatega. Kuigi näitajad on 2005. aasta kohta, ei ole 2006. aastal toimunud kardinaalseid muudatusi. Paljudes Euroopa Liidu uutes liikmesriikides ei vasta õpetajate palk nende tööpanusele, kusjuures lisandub pidevalt uusi tööülesandeid. Ka Eestis seisab ees suur töö õpetajate töö- ja palgatingimuste parendamiseks, kvalifikatsioonitõstmise süsteemi tänapäevastamiseks jne. Kui tahame, et Eesti jõuaks Euroopa riikide paremiku hulka, tuleb kõigepealt panustada haridusse. Seda lubavad ka kõik erakonnad 2007. aasta märtsis toimuvate riigikogu valimiste eel. Peame jõudma selleni, et lubadused ka täidetakse!

Sven Rondik,
EHLi juhatuse esimees

Esimene eesti õppekeelega algkool Vene tsaaririigis

Koolisügis 2006 on meie emakeelse kooli ajaloos olulise tähtsusega. Samal ajal, kui Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts asutas Tartusse esimese emakeelse keskkooli, avas Tartu Peetri kirik eestikeelse õpetusega algkooli. Kooli mõtte algataja oli Peetri koguduse pastor V. Eisenschmidt ja asutamise eestvedaja dr H. Koppel, kelle Liivimaa konsistoorium oli seadnud Peetri koguduse eestseisjaks. Ees­märk oli võimaldada haridust eelkõige koguduse liikmete lastele, kes ei mahtunud linna koolidesse.
Peetri kool alustas tööd üüriruumides, 1910. a sügisel võidi kolida vastvalminud koolimajja kiriku territooriumil Peetri ja Peterburi tänava nurgal. Kiriku eestseisus otsustas kiriku remondiks kogutud raha panna koolimaja ehitusse. Hoolimata koguduse liikmete küllaltki kehvast majanduslikust olukorrast, kogunes raha ka annetustena, mille abil muretseti inventar. Et võimudelt oli suudetud välja kaubelda eestikeelse õpetuse luba, edenes õppetöö hästi. Seda näitavad emakeelsed ettekanded juba kolme kuu pärast peetud koolipeol, mis leidis tunnustavat kajastust kohalikus ajalehes Isamaa.
Eesti Vabariigi alguses võeti seni kirikule kuulunud erakool Tartu Linna Koolivalitsuse alluvusse. Kooli nimeks sai Tartu Linna X Algkool. Peetri kool. 1929. aastast alates muudeti varem 4-klassiline segakool 6-klassiliseks tütarlaste kooliks.
Oma käsikirjalistes mälestustes kirjutab Tartu kauaaegne õpetaja, sellesse kooli 1930. a tööle asunud Johannes Soll: “Oma kooli 25-aasta juubeliga võime tähistada ka üldse uue eestikeelse algkooli juubelit, sest Peetri kool oli tähtsaimaks lätteks, kust eestikeelne koolikeel ka teistesse koolidesse immitses. Selles oli suuri teeneid kooli esimesel juhatajal Jaan Tammemäel, kes tundis suurt huvi eesti keele arendamise vastu ning omas head keelevaistu. Tema soovitatud on terve rida murdesõnu kirjakeelde, nagu näiteks askeldama, virguma, pälvima, taies jt. Peetri koolis võeti esmakordselt kasutusele sõna kaustik.”
Eestikeelne kool kasvatas õpilasi isamaalises vaimus. 1914. a alates oli koolil oma hümn – “Isamaa kutsub meid, isamaa hüüab”, autor Alar Läte. Tegutses Peetri kooli sõprade ring, kes loteriide, korjanduste ja pidude abil üritas toetada vaesemaid õpilasi. Kooli lootusring ja kodutütred korraldasid 1930. aastail kauneid emadepäevi. Suure pidulikkusega tähistati ajalooliste sündmuste aastapäevi, naaberriikide tähtpäevi, meie kirjanike ja isegi Soome presidendi juubelit, mälestati sõjakangelasi. Õhutati looma sidemeid välismaal elavate eesti noortega.
Okupatsioonide ajal 1941–1944 oli õppetöö Tartus häiritud. Ka 10. algkooli maja võeti sõjaväe kasutusse ja kool pidi leidma võimaluse õppetööks teiste katuste all. Kool, mille nimi lakkas olemast pärast 1944. a sõjatules hävinud hoonet, talletas oma ajaloo mahukasse kroonikaraamatusse. Selle kalligraafilise käekirjaga tehtud sissekanded annavad mitmekülgset teavet õpilaste ja õpetajate, ruumide, iga-aastaste olulisemate sündmuste jms kohta. Kroonikaraamat jäi pärast kauaaegse (alates 1917) koolijuhataja Johan Jänese sõjapakku minekut tema kohusetäitja õpetaja Johannes Solli kätte ja on tema peres senini alles.
Esimese emakeelse algkooli kroonika on lõpetatud. Pole enam kooli, maja ega nime. Uuele süsteemile oleks see kool olnud niikuinii vastuvõtmatu, nagu oli vastuvõtmatu 1918. a asutatud TTG tunnistamine 3. keskkooli eellasena. Ka TTG hoone praeguse Tartu Kohtumaja kohal hävis koos nimega – pärast sõda avati selle asemel Tartu 3. Keskkool. Endise Peetri kooli õpilased ja suurem osa õpetajaid, koolijuhataja Johan Jänes õppealajuhatajana, Johannes Soll, Karl Savi, Pelageja Luik, Loreida Kaldmets siirdusid Tartu 3. Mittetäieliku Keskkooli majja Puiestee 78, kus varem oli töötanud 3. algkool. Endisest 3. algkoolist lisandusid ainult kaks õpetajat, neist üks samuti endise Peetri kooli kauaaegne õpetaja Johanna Mehik-Jänes. 1969. a liideti mõlemad tollal Puiestee tänavas töötavad koolid 3. keskkooliks, mida peetakse TTG järglaseks, ja ühinenud kool kolis 1971. a uude koolimajja praegusel Raatuse tänaval. Niisiis, kas Tartu Raatuse Gümnaasiumil poleks põhjust lugeda end mõlema hävitatud kooli järglaseks ja nihutada praegu töötava kooli ajaloo algus samuti 1906. aastasse¥ Siin on mõtteainet kooliajaloolastele.
 

Malle Pihlak

Mõte

Dalai-laama leiab, et paremat viisi targaks saada, kui teisi õpetades, ei olegi. See mõte meeldib ka Heateo sihtasutusele, kes käivitab uuest aastast programmi “Noored kooli”. Sihtasutus kutsub kaheks aastaks õpetajateks mis tahes erialal ülikooli edukalt lõpetanud noori, kes tahaksid sel moel oma liidrioskusi lihvida.

Sihtasutuse juht Artur Taevere selgitas Õpetajate Lehele, et jaanuariks-veebruariks leiavad nad põhiliselt tuttavate kaudu 10–15 kevadel kõrgkooli lõpetavat võimekat inimest, kes on valmis minema kaheks aastaks tööle Tallinna või Harjumaa mõnda kooli, sest näikse nii, et alustuseks ei taha noored oma praegusest sotsiaalsest võrgustikust väga kaugele minna.
Inglismaal ja Ameerikas, kus selline programm kannab nime “Teach first”, jäävad peaaegu pooled alustanutest päriselt kooli. Katsetajateks tahtjaid on mitu korda rohkem kui kohti. Oxfordi lõpetanutest tervelt 5% näiteks.
Heateo sihtasutus otsib eelkõige neid, kes suudavad õpetada eesti keelt ja kirjandust, inglise keelt, matemaatikat, keemiat ja füüsikat, jurist näiteks võib edukalt õpetada ühiskonnaõpetust. Õpetajakoolitust ei pruugi nad olla üldse saanud, teevad sihtasutuse toel suvel läbi kuuenädalase intensiivkursuse. Tulebki ehk kokku nõutavad 160 tundi, mistõttu programmis osalejad saavad koolist pärast kahte aastat lahkumist eluks ajaks kaasa pedagoogikutse. Taevere loodab, et neid kursusi aitab korraldada Tallinna Ülikool või mõni teine, kes täienduskoolitust teha mõistab. Koolis juhib algajaid pedagooge mentor nagu ikka esimest aastat õpetajatena töötavaid noori.

Motiive koguneb mitu

Taevere leiab, et motiive on vähemasti kolm. Esiteks saab teha midagi vastutusrikast ja olulist, teiseks on hea võimalus liidriks olemist harjutada ning kolmas motiiv on võimalus kogeda missioonitunnet. Kõik see tuleb elus kasuks ka siis, kui koolis enam töötada ei tahagi.
Palka hakkavad katsetajad saama nagu õpetajad ikka, kuid sihtasutus kaalub koos oma suurtoetaja Hansapangaga ka ühekordse suurema stipendiumi maksmist, mõned koolid pakuvad alustajatele praegugi stardiraha.
Heateo sihtasutus otsib oma programmi kõige võimekamaid, aga see ei tähenda, et nad peavad olema akadeemiliselt teistest paremini edasi jõudnud. Võivad olla näiteks neljalised, kelle isikuomadused võimaldavad teiste õpetamise ja juhtimisega hakkama saada. Peab olema järjekindel ja taluma pinget keskmisest paremini. Ülbed, end maailma parimateks pidajad ei sobi, empaatiavõimelised tagasihoidlikud noored sobivad paremini.
Nii võivad kooli jõuda ka need, kes ei ole kunagi õpetamisele mõelnud, koolist võivad nad kaasa saada soovi panustada haridusse ka siis, kui ise enam koolis ei tööta. Mõni võib hakata näiteks haridusametnikuks. Kui Tallinna või Harjumaa mõni kool tahab endale sellist katsejänest, andku teada aadressil artur@heategu.ee.

Tööd tuleb kuhjaga

Sihtasutuse sõnum asjast huvitatutele on, et pärast programmi “Noored kooli” läbimist on neil ka oma erialal lihtsam tööd leida, sest nad on teistest ühe kogemuse võrra rikkamad. Taevere mõtleb programmi kaasata kümmekond eri valdkonna juhtivat ettevõtet, kes on valmis enda keskele värbama koolikogemusega inimesi. Nemad oskavad end kehtestada, ladusalt esineda.
Kuigi heategijad kavatsevad tuleval aastal alustada vaid 10–15 inimesega, loodavad nad kandidaate välja valida mitu korda rohkem. Valida aitavad suhtekorraldusfirma Hill & Knowlton, personalifirma Fontes, reklaami disainib agentuur Velvet. Tallinn ja selle ümbrus on praegu katsetamispiirkonnaks valitud, et noored ja nende mentorid saaksid omavahel tihedalt suhelda, kogemusi vahetada, algus on ju üpris raske. Asja sügavam mõte on tõsta õpetaja elukutse mainet, mistõttu tuleb tegutseda palju koos, vahetada võimalikult palju infot.
Koolidest eelistab sihtasutus oma eksperimendis neid, kes programmi vastu kõige tõsisemat huvi üles näitavad. Maiks peab huviliste ring enam-vähem selge olema.

Aids ja haridus on valulapsed

Heateo sihtasutus on tegutsenud üle kolme aasta, alustas siis, kui Artur Taevere Oxfordi Ülikooli lõpetas, ta õppis seal filosoofiat, politoloogiat, majandust. Käis koolivaheaegadel tihti kodus ja leidis, et heategevust on meil Inglismaaga võrreldes väga vähe, lõigi ise sihtasutuse, mis aitab hättajäänuid. Päris ehtsat haridusprogrammi ei ole neil seni olnud, nad olid taaskasutuskeskuse asutajate hulgas, on tegelnud selle raames keskkonnahariduse edendamisega nii lasteaedades kui ka koolides. Sihtasutuse põhiline roll on toetada uuenduslikke elujõulisi ideid, mis lahendavad valuprobleeme uuel moel. Eestis on kaks kõige ohtlikumat muret HIVi ränk levik, hullem kui Venemaal või Ukrainas, ja hariduse kehv hetkeseis, suur väljalangus koolidest näiteks.
Heateo sihtasutust toetavad rahaga iga kuu mõned eraisikud, mõned suurettevõtted ja Hansapank. Neid kutsutakse ka heateopartneriteks, sest nad löövad kaasa projektide elluviimisel, aitavad ideid ja tegutsemissuundi läbi mõelda, arendada, tehes veel midagi väljaspool oma eriala.
Kodanikualgatust võiks Eestis Taevere meelest senisest tunduvalt enam olla, idealismi ja missioonitunnet on siiski juba juurde tulnud. Heateo sihtasutuski on kogu Ida-Euroopas omamoodi haruldus, osaleb rahvusvahelises koostöös, kuuludes Euroopa Strateegilise Filantroopia Assotsiatsiooni ja Ashokasse, mis on ülemaailmne sotsiaalsete ettevõtjate –1600 inimest – võrgustik ning saanud nime India kuninga järgi. Ashoka märksõnad on haridus, keskkond, majandusareng ja sotsiaalne kaasatus. Meie programmist “Noored kooli” saab niisiis kuulda üle ilma. See annab teada, et Eesti tuleb omadega toime.
Vahendanud Virve Liivanõmm
 

Kirjakast

Rühma ei tohi suurendada

Olen olnud lasteaiaõpetaja juba 23 aastat. Üks kolme lapse ema ütles õigesti – haridus ei tee heaks õpetajaks. Minu meelest ei tee ka lihtsalt õpetajaks. Kuid õppimata ka lastega töötada ei saa, ainult lastearmastusest jääb väheks! Hea õpetaja kriteeriumi on tõeliselt raske leida. Tean seda, sest olen ise kahel korral osalenud Tallinna haridusasutuste kvaliteediauhinna konkursil. Ja nagu see ema ütleski, hindajad ei ole paraku lapsed!
Ise lõpetasin üle 20 aasta tagasi Tallinna Pedagoogilise Kooli, mõni aasta tagasi lõpetasin sama kooli, mis nüüd kannab küll Tallinna Pedagoogilise Seminari nime, sest kõigilt lasteaiaõpetajatelt eeldatakse kõrgharidust. Nüüd õpin Tartu Ülikooli avatud ülikoolis eripedagoogikat. Olen osalenud hüperaktiivsete laste vanema­tele loodud tugigrupi töös ja töötanud probleemsete lastega, teinud koostööd nägemispuudega laste rühmaga.
Paraku näitab kurb statistika et probleemidega lapsi tuleb aina juurde. Õpiraskused saavad alguse juba lasteaias ja praktika näitab, et mida rohkem on rühmas lapsi, seda raskem on õpetajal iga üksiku lapse probleemi märgata.
Isegi hea meeskonnatöö korral on kahtteist 3–7aastast last köita päris paras pähkel. Õpetaja abi peab aga jõudma ka tuba/tube koristada, voodeid teha, laudu katta, sööki jagada, nõusid pesta ja lapsi riidesse aitama panna. Praegune 20(+/–2) lapsega rühma koosseis on optimaalne, et õpetajad suudaksid jätkata oma harjumuspärast tööd. Laste arvu suurendamine oleks kurjast eeskätt laste seisukohast –neile ei jagu tähelepanu, müratase tõuseks, kannataks õpetuse kvaliteet.
Erivajadusega laps õpib eakohase arenguga kaaslaste hulgas rohkem ja paremini kui omasuguste hulgas, aga integreerimine on juba teine teema.
Sellel nädalal oleme õpetaja abiga olude sunnil töötanud mitmel päeval 9–12 lapsega, haigused on teinud oma töö. Nii meie kui ka laste seisukohalt on praegu suurepärane aeg – kõik jõuavad kõigiga suhelda, koosmängud laabuvad väikses grupis paremini, lapsed keskenduvad rahulikumatele tegevustele ja õpetaja või õpetaja abi saab tegelda just selle lapsega, kes seda parajasti kõige rohkem vajab. Kõik on õhtuks rahulikumad ja rõõmsameelsemad kui kogu rühma laste kohal olles!

Ruth Kaldma,
vanemõpetaja

Keemiaõpiku kiituseks

Lugesin ühel õhtul unejutu asemel Ants Tuulmetsa gümnaasiumidele mõeldud orgaanilise keemia õpikut (I osa). Gümnaasiumipreilist tütar ütles: “Ema, sa pead seda lugema, sest see on nii hea raamat. Selle järgi on nii kerge õppida.”
Ka minul oli seda õpikut lihtne ja arusaadav lugeda, kuigi olen palju fakte unustanud. Teksti toetasid pildid, skeemid, tabelid; reeglid ja põhiküsimused olid hästi liigendatud. Eriti suureks abiks olid Uno Mäeoru koostatud molekulimudelid. Teooria oli hästi seotud reaalse eluga. Isegi metanooli ohvritest pajatav ajaleheartikkel suure pealkirjaga 68 hukkunust hakkas illustratsioonina silma.
Ma ei mäleta enam täpselt, aga minu meelest õppisime halogeenimist põlvkond tagasi alles ülikoolis 3. kursusel. Orgaaniline keemia tundus mulle, toona 20-aastasele tudengile väga raske, õppides oli tunne kui linna eksinud põdral. Mässasin nende arutute hulkade radikaalidega tuumani jõudmata. Kõike oli liiga palju, olulisi asju ei osanud märgata ega eristada.
Nüüd oli nii hea lugeda selgelt silma hakkavaid selgitusi, millised on vabad radikaalid ja miks need tekivad. Kuna olin just hiljuti lugenud ka Kristelle Kaarmaa ja Erika Jüriado artiklit redoksreaktsioonide kohta (Haridus 5–6, 2006), mida soovitan kindlasti kõigil keemiaõpetajail lugeda, siis ei takistanud mind ka mõned mälulüngad õpikust aru saamast ja seda nautimast. Elu on edasi läinud, nüüd võib juba 16-aastaselt orgaanilise keemia põhitõdedest aru saada tänu toredaile õpikuile ja headele õpetajaile.
Väike kõhklus jäi siiski hinge. Kas teema on ikka keskmisele keskkooliõpilasele jõukohane, kui samad teemad võivad arusaamatud olla kohati ka tudengeile? Kuid keemikuna sellest õpikust midagi välja jätta küll ei raatsiks, sest see on alus edaspidisteks loodusteaduse õpinguteks.

Maris Mäe

Kui mina olin veel väikene mees

Kaksikvennad Arvo ja Ahto Valton, keskel naabripoiss.

Õpetajakoolitusest õppija pilguga

Riiklikud õpetajakoolituse kohad ei täitu, õpetajaks tahtjaid on kolm korda vähem kui enne, õpetajaametit tuleb juba gümnaasiumis propageerida, koolilõpetajaid ülikooli meelitada. Selliste tõdemusteni jõudsid Tallinna Ülikooli tuntud ja tunnustatud õppejõud, kes on mures õpetajakoolituse tuleviku pärast. Eks mure ole ka õigustatud ja väljapakutud lahendused igati kiiduväärt, kuid... Miski jäi kripeldama ja see miski lähtub tegevõpetajast, kes tahaks olla professionaalne õpetaja, kuid ülikool ei lase.

Olen viibinud nii professor Martin Ehala, pedagoogilise praktika osakonna juhataja Inge Timoðtðuki kui ka lektor Pille Riismaa loengus ja hindan neid õppejõududena väga kõrgelt. Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Eks iga õppejõud tea ise, kui vastuvõetavad nende loengusarjad on. Keskendun hoopis ülikoolile tervikuna. Kui hull siis olukord on? Järgnevad tsitaadid on pärit eelmainitud artiklist.

Lugu on üsna hull

Martin Ehala: “Eesti filoloogias tuli sel aastal Tallinna Ülikoolis õpetajakoolitusse üks inimene, Tartus viis. Nii et tänavu alustas emakeeleõpetaja õpinguid Eestis kuus üliõpilast.”
Pille Riismaa: “Eelmisel aastal olid vastavad arvud meil neli ja Tartus üheksa. Ja kust siis need emakeeleõpetajad tulla võiksid?”
Järeldus – emakeeleõpetajatest on puudus. On olnud enne ja saab olema ka tulevikus. Võime reklaamida ülikoolis tasuta õppekohti või paindlikku õppesüsteemi, kuid sellest ei ole kasu, kui asjad ei tööta.
Tallinna Ülikool on mõelnud vaid noortele koolilõpetajatele, jättes töötavad pedagoogid õppimisvõimaluseta. Ometi on Martin Ehala nõus, et õpetajaks kujunetakse aja jooksul. Algul minnakse kooli tööle emotsioonideta, tulevad esimesed kogemused ja siis arusaam. Arusaam ka enesetäiendamise vajadusest. Aga juba töötaval emakeeleõpetajal pole võimalik ülikoolis samal erialal õppida. Gümnaasiumi emakeeleõpetajaks ei saa ta kunagi, kuna vastasel juhul peaks ta töölt lahkuma, sooritama tagantjärele riigieksamid ning seejärel konkureerima eesti filoloogia erialale. Ees ootaks viis aastat õpinguid. Kaugõpet ei eksisteeri eesti filoloogias juba üle kümne aasta. Seega neile, kel jäi omal ajal võimalus kasutamata, põhjused võivad erinevad olla, esimene variant ei sobi. Õpi ise ja õpeta ilma erialata või tegele muude asjadega.
Teise võimalusena pakub avatud ülikool põhikooli eesti keele õpetaja 30 (+6) AP õppekava ehk siis põhikooliõpetaja kvalifikatsiooni. Asi seegi, kui pakutakse. Ülikooli koduleht reklaamib elukestvat õppimist töö kõrvalt, pärastlõunaseid loenguid kolm korda nädalas. Miks siis nii ei ole? Semestri alguses vaatavad tunniplaanist vastu kella kaheksased loengud kaks korda nädalas. Täiskoormusega töötavale õpetajale õppetöö selline korraldus ei sobi. Ka kooli õppealajuhatajatele mitte, sest tunniplaani sättimine ühest õpetajast lähtuvalt pole teiste suhtes aus, lisaks ei ole tunniplaani koostaja kohustatud õpetajale tundidevaba päeva andma. Vaene aineõpetaja peab aga oma tunnid ja ka ületunnid teistele nädalapäevadele hunnikusse kuhjama. Just nimelt ka ületunnid, sest avatud ülikool on tasuline, kodu ja isiklikud lapsed nõuavad oma. Seega – lisaeriala vaid teiste erialade üliõpilastele või koduperenaistele.
Kolmas võimalus? Puudub. Rohkem alternatiive keegi ei paku ja gümnaasiumi eesti keele õpetajaks saamisest ei tasu unistadagi. Vähemalt mitte ilma eesti filoloogia bakalaureusekraadita, ja siinkohal oleme jutu alguses tagasi. Mis siis teha? Kindlasti on igale eelnevale miks-küsimusele ka spetsialistide argumenteeritud vastus, kuid lahendust need ei paku.
Öeldakse, et õpetajaks ei ole võimalik õppida, õpetaja lihtsalt ollakse. Aastate jooksul omandatakse teadmisi, arusaamu, kogemusi. Õpetaja õpib eluaeg. Mina läksin ülikooli selge sooviga saada õpetajaks. Elu keerdkäikudest tulenevalt alles kümme aastat pärast keskkooli lõpetamist. Paraku ei saanud ma astuda lemmikerialale, vahepeal jõustus riigieksamite süsteem ja kaugõpe kadus. Valisin sobivaima – klassiõpetaja õppe.

Väntsutatud omal soovil

Ise maksin, sest tasuta ei õpetatud. Mäletan, et eesti keel oli üks, mida osa seltskonnast lisaerialaks soovis, kuid asjaajaja teatas, et seda ei saa. Võtsime selle, mis kästi. Sama rida käiakse praeguseni, mõttetu väntsutamine takkaotsa – kaugõppe üliõpilane viibib koolivaheajal sessil, õppekavas ettenähtud lisaeriala loengud korraldatakse omakorda sessidest eraldi ning juhul, kui õppija tahab õppida ka meelepärast lisaainet, peab ta kolmandal võimalusel ka nendesse loengutesse jõudma. Tavaliselt kord kuus. Õppekava juurde seda ei arvestada, sest “ei ole võimalik”. Ja ega siis loenguid ainult nädalavahetustele panda – ikka reeded ka, mis siis, et töötav õpetaja! Unustatakse, et kaugõppes õppijad elavad tavaliselt väljaspool pealinna!
Kuidas saab selline süsteem kedagi õppima meelitada? Kõige kummalisem on, et enamjaolt maksavad üliõpilased selle “tõmblemise” eest õppemaksu.
Mina töötan koolis, olen rahul, ei virise, koolitundides teeme vahelduseks nalja ning oleme muidu rõõmsad. Kuid magistrikraadile, mis õpetajal ju peab olema, edasiminekuks ja enesetäiendamiseks pean valima taas teise või kolmanda eelistuse, kuna esimene pole võimalik.
Õpetajate töö väärtustamine on paljuski õpetajate enda teha. Ka õppejõudude ja ülikoolide. Võime rääkida 25 000-kroonisest palgast, mis õpetajaid rõõmustaks, kuid valimiseelsed röögatused ei too juurde pühendunud pedagooge. Kui õpetaja ainult rahale mõtleks, oleks kaadri puudujääk praeguseks veelgi suurem. Õpetaja teeb tööd südamega. Vähemalt peaks.
Inge Timoðtðuk: “Tutvustada tuleks ka uut tüüpi õpetaja rollikuvandit. Õpetaja on tänapäeval õppimise juht. Ta on protsesside juht, õpilase nõustaja. Püüame vana ja iganenud ettekujutust õpetajast igati murda, aga see ei ole ühe aasta ega mõne kuu küsimus. Tasapisi tilgutades läheb asi ehk paremaks.”
Sellist mõtteviisi peame koolides ise levitama. Õpetajat kujutatakse senini halli krunni ja prillidega kaardikepiga vehkijana. Toon siinkohal näiteks ühe oma õpilase sõnad: “Õpetaja vastu ei ole mul midagi. Nad lihtsalt teevad oma tööd ja mina teen oma tööd. Olen kümne aasta jooksul selgeks saanud, et õpetajatega ei ole mõtet möliseda. Lõpetan kunagi oma kooli ja kindlasti olen tänulik kõigile õpetajatele, kes on viitsinud minuga tegeleda.”

Kliima muutub, aga kuidas?

Eesti inimesi hirmutatakse epideemiate, pandeemiate, organiseeritud kuritegevuse, tänavavägivalla, tuumapommi ja ülemaailmse veeuputusega. Ja viimase põhjuseks pidavat olema inimtegevusest põhjustatud kliima soojenemine. Suur osa inimesi isegi usub viimast ohtu. Ning miks mitte uskuda, kui ajalehed sellest iga päev kirjutavad ning õudusjuttude levitamisel ei jää maha ka televisioon ja raadio. Kas kool aitab müütide tekkele kaasa või mitte? Kas õpikud kajastavad teaduse nüüdisseisu või mitte?

Analüüsigem kasutatavaid maateaduse õpikuid. Minu arvates annavad need õpilasele piisavalt hea ettekujutuse kliimast ja selle kujunemisest. Neis on küllaga andmeid, et ajalehtedes sisalduva informatsioonimüraga mitte nõustuda. Võtkem näiteks AS Biti 2003. aastal välja antud üldmaateaduse õpiku gümnaasiumile, kus on põhjalikult kirjeldatud kliima kujunemist ja kliimatekketegureid. Eraldi rühmana on esile tõstetud astronoomilised (Maa kaugus Päikesest, Maa telje kallakus, saadav päikesekiirguse hulk, Maa tiirlemine ümber Päikese ja pöörlemine ümber oma telje jpt) ja geograafilised (mandrite ja ookeanide paigutus, merehoovused jpt) tegurid. On rõhutatud, et kliima kujuneb atmosfääri, hüdrosfääri, litosfääri ja biosfääri vastastikusel toimel ja selgelt on ka välja öeldud, et kliima muutuste hindamiseks on vaja pikki aegridu.

Kas soojeneb või kõigub?

Eestis mõõdetud näidud kinnitavad, et siin ei ole viimase sajandi jooksul selget kliimamuutuste trendi olnud. Möödunud sajandi alguses oli mõõdu­kalt jahe, millele järgnes soojenemine kuni 1930. aastate lõpuni. Edasi tem­peratuurid langesid ning 1950. ja 1960. aastad olid 140-pikkuse vaatlusrea kõige külmemad. Praegune sooje­nemine algas 1960. aastate lõpust ja sel­le maksimumiks on 1990ndate algus. Ees seisab tõenäoliselt uus mõõdukas jahenemine.
Seega pole viimasel sajandil muutunud sedavõrd mitte kliima, kuivõrd inimeste suhtumine kliimasse, mida meedia vahendusel võimendatakse kord ühes, kord teises suunas. Selle taga on maailmas hiidkompaniide majandushuvid. On ju ilm­selge, et tuumaenergeetika edendaja­tele on kasulik näidata fossiilsete kü­tuste põletamise ohtlikkust ja ka vastupidi.
Tegelikult kliima ei muutu, vaid kõigub rütmiliselt, kord soojenedes, kord jahenedes. Viimase aastamiljardi jooksul on olnud viis hiiglaslikku külmaperioodi: Agueooni lõpul (800–550 mln aastat tagasi), Or­doviitsiumi lõ-pul – Siluri alguses (450–425 mln aastat tagasi), Hilis-Karbonis ja Permis (330–250 mln aastat tagasi), Hilis-Juuras ja Vara-Kriidis (170–120 mln aastat tagasi) ning Kainosoikumis, kus me ka praegu elame. Neil aegadel olid tugevad mäetekkelised liikumised ja pooluste piirkonda ulatusid suured mandrilaamad, mis takistasid soojade ookeanihoovuste pehmendavat mõju polaaralade kliimale, põhjustades mand­rijäätumisi.
Selliste suurte jahenemiste vahele jäid soojad perioodid. Suurte globaalsete kliimatsüklite pikkus on umbes 150 miljonit aastat. Nende piires oli väiksemaid jääaegu ja jäävaheaegu. On teada ka hoopis väikesi kliimarütme kestusega 9–11, 22, 35, 44, 50–56, 80–90, 111, 170–200…1800–1900, 2200–3500, 29 000, 41 000 aastat jne. Sum­meerudes võivad need üksteist võimendada või kustutada.
Keegi ei eita, et ilm praegu soojeneb ja süsihappegaasi hulk atmosfääris kasvab, sealhulgas mõneti ka inimese toel. Kuid süsihappegaasi hulk on atmosfääris tsükliliselt muutunud ka varasematel geoloogilistel perioodidel ja seda palju suuremas ulatuses kui viimase saja aasta jooksul.
Süsihappegaasi sisaldus atmosfääris on eelkõige seotud looduslike protsessidega, sõltudes vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, taimkattest, suurte mäemassiivide murenemisest, organismide kõdunemisest, metsatulekahjudest jpm. Igal aastal lisandub atmosfääri umbes 150 Gt tingsütt (sel­lest inimmõjul umbes 5 Gt) ja ligikaudu sama hulk seda ka looduslike protsesside tulemusel atmosfäärist lahkub, akumuleerudes ookeanide süsihappesoolades ja mitmesugustes setendites.
Alates viimasest jääajast Eesti kliima kiiresti soojenes, saavutas pärast jääaegse maksimumi ja nüüd suures plaanis võetuna jaheneb. Viimasel jäävaheajal oli Eesti kliima nüüdisaegsest 7 kraadi soojem ja kaugel Siluri ajastul veelgi enam.

Soojenemine võib tuua pakase

Kui kliima tõesti globaalselt soojeneks, muutuksid elutingimused mitte üksnes Eestis, vaid ka globaalselt paremaks. Ulatuslikel Aafrika kõrbealadel saaks taas areneda põllundus. Kuid tõenäoliselt seda ei juhtu, sest vahele astuvad looduslikud kliimarütmid. Ja mis veelgi paradoksaalsem – soojenev kliima võib põhjustada jahenemise või koguni uue jääaja.
Kliima üks mõjuvõimas kujundaja on suur ookeanikonveier, mis enam kui 20 korda ületab kõigi maakera jõgede vooluhulga. Selle liikumise alus on vee erinev temperatuur ja soolsus. Põhja suunas Golfi hoovusena voolava vee temperatuur on ligikaudu 10, lõuna suunas sügavamal liikuval veel aga 2 kraadi. Õhku soojendades hoovuse vesi jahtub, muutub soolasemaks ja raskemaks ning vajub sügavamale, liigub seejärel vastassuunas, et ligikaudu 1200 aasta pärast taas samasse kohta tagasi jõuda. Liustike sulamisel vabaneva mageda vee sattumine konveierisse ohustab seda, ja kui soolsuse alanemine läheb väga suureks, ei saa sügav vesi enam tekkida ning konveier võib seiskuda, mis tingiks Gröönimaa ja Euroopa õhutemperatuuri kuni 8-kraadise languse. Seega ohustab Euroopat ja ka Eestit hoopis rohkem võimalik jääaeg kui globaalne soojenemine.

Võimalus diskuteerida

Kriitikud väidavad, et Eesti haridus on vanamoodne ja ühekülgne. Loovuse ja analüüsi asemel prevaleerivat faktide pähetuupimine. Vähe olevat klassis diskussioone ja mõtlemapanevaid ülesandeid. On selge, et kliima analüüs pakub nii õpetajale kui ka õpilasele diskussioonideks rohkesti võimalusi. Ja mis veelgi tähtsam, selline analüüs on tihedalt seotud meie igapäevaelu ja ka kaugema tulevikuga.

Eesti ettevõtjate lootused leida heal tasemel oskustöölist pole ikka veel määratud täituma. Siin peaksid ühes suunas mõtlema nii omavalitsused, ettevõtjad, koolitajad kui ka koolitatud. See käib ka üldhariduskoolide tööõpetuse rahastamise kohta. Koolides hoiab tööõpetust pahatihti koos vaid üks inimene: töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja. Temast sõltub väga palju noore suhtumise kujundamises töösse üldse ja eelkõige tulemuslikku töösse.

Riiklikesse õppe- ja ainekavadesse kirjapandu ei teostu, kui selleks ei eraldata süstemaatiliselt materiaalseid vahendeid. Pelgalt ühekordne mõistev suhtumine nullib kasuteguri. Milliseid kanaleid õpetaja vajaliku hankimiseks kasutab, pole noore õppuri seisukohalt oluline. Temale on tähtis hästi organiseeritud õpikeskkond tööriistade, seadmete ja materjaliga.
Paraku pole piisavalt teadlik ka paljude lapsevanemate suhtumine tulevase töötaja kasvatamisse. Loodetakse, et kool on koht, kus saab kompenseerida koduse kasvatuse puudujäägid.

Tehnoloogiaharidus on vajalik

Harvad pole väited, et tööõpetust pole üldhariduskoolides üldse vaja, kuna võsukesele loodetakse rajada nn parem tulevik väljaspool tavalist töökeskkonda või koguni oma riiki. See paneb tööõpetajad raskesse olukorda. Pole sugugi erand, et õpilane tuleb värskelt renoveeritud õppetöökotta, teeb seal sigadusi, teatades, et tema seda tööd tulevikus niikuinii tegema ei hakka.
Tulevane täiskasvanu elab arenevas tehnoloogilises keskkonnas, milleta normaalselt toime ei tule. See asjaolu peaks panema tõsisemalt mõtlema – töö- ja tehnoloogiaõpetusest ja selle materiaalsest baasist üldhariduskoolis ei saa kuidagi mööda vaadata. Esialgu räägime veel tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujundamisest. See algab tehnoloogiahariduse(õpetuse) sisseviimisega juba nooremas kooliastmes nii tüdrukutele kui ka poistele. Praegu on veel üsna selge piir töö- ja tehnoloogia ning käsitöö õpetamise vahel tüdrukutele ja poistele.
Õigesti toimivad omavalitsused, kes peavad tööõpetust ja selle arenguperspektiivi tähtsaks õpilase soost sõltumata ega jäta selle aine õpetajaid üksi. Muidugi on määrav õpetaja isiksus ja tema renomee, millele saab ka omavalitsus toetuda. Kuid samas on teada, et ettevalmistatud ja eriti noori tehniliste alade õpetajaid ei jätku.
Suvel hakati linnavalitsuse toel re-noveerima Rakvere Vene Gümnaa­siumis asuvat poiste tööõpetuse õppetöökoda, mida kasutavad nelja kooli õpilased: Rakvere reaal-, era-, vene gümnaasiumi ja õhtukooli omad. Koos õhtukooli 7. klassi poistega õpivad ka tüdrukud. Üks tüdruk istus tunnis rätsepa kombel töölaual, pani skeemi alusel vooluringi kokku ning hõiskas, kui sellega toime tuli.
Nüüd on ruumid renoveeritud, sisustame töökoda töölaudade ja õppevahenditega. Remont maksis pea kolmveerand miljonit krooni. Lisaks traditsioonilistele puidu- ja metallitööklassidele on meil nüüd tehnoloogiaklass arvutite ja lisaseadmete paigutamiseks, laoruum, masinaruum, põrandaküttega riietehoid ja dušikabiiniga tualettruum. Töökoja esteetiliseks ja normaalseks sisustamiseks on vaja veel vähemalt 800 000 krooni. Praeguseks on eraldatud 110 000.

Ilma rahata ei saa

Loodan, et summa ei hirmuta otsustajaid linnavalitsuses ja volikogus ega kohalikke maksumaksjaid. See kõik on ka nende huvides. Kogu raha leidmine pole esialgu väga tõenäoline, kuid mitte ka võimatu.
Arvestades olemasolevat pinda, tervisekaitse ja ohutusnõudeid, on töökoja üks klass ette nähtud 16 õpilasele. Praegu annavad õpetajad tunde korraga ning ühte klassi võib tulla ka 25 õpilast. See pole normaalne. Õpilane, kel pole oma töökohta ja vahendeid, on distsiplineerimatu ja hoolimatu nii kaasõpilaste, ruumide kui ka töövahendite suhtes. Esialgu ei ole nõuetekohane ka ruumide ventilatsioon. Valgustus on väga hea. Siiski on töökoda suur kingitus linna koolidele ja loob eeldused tööõpetuse arenguks.
Tõsi, Rakvere Vene Gümnaasiumile on töökoda ka suur lisakoormus. Olukorra leevendamiseks loodi töökoja juhataja ametikoht. Omandisuhete korrigeerimine aitab vahendeid ja materjali koondada, ühiselt hankida ja nendesse paremini suhtuda. Õpilasele, tema vanematele ja õpetajatele peaks edaspidi selgeks saama õpilaskoha maksumus ja selle määratlemise metoodika olenevalt tööliigi õpetamisest. Tõenäoliselt on kõigile arusaadav, et tööõpetuse õpetamine vajalikul tasemel on rahaliselt kulukas.
Ei saa välistada ka arengut, et renoveeritud ruumid kujunevad vaheetapiks, saavad edaspidi teise kasutusotstarbe ning suuremale territooriumile ehitatakse uus koolidevaheline funktsionaalne kompleks paljude tööliikide õpetamiseks, milles arvestatakse ka kutsehariduse perspektiive. Kuid iseenesest ei juhtu midagi, ideede teostumiseks on vaja muuta suhtumist mitmel tasandil.
See väide on ühest küljest nüüdisaegne, kuid samas teeb ettevaatlikuks ja murelikuks. Tööõpetaja üks probleem on materjali hankimine. Hea, kui kellelgi on isiklikke sidemeid ettevõtjatega. Juhtub aga sedagi, et õpetaja ostab oma raha eest materjali ja kogub kulunud summa hiljem lastelt tagasi. See pole reegel ja piirkonniti olukord erineb. Normaalne oleks tagada materjaliga varustamine ka juhul, kui õpetaja tuttav ettevõtja läheb pankrotti või vahetab omanikku.

Tööõpetaja kui müügimees
Jäätmete kasutamine puidu- ja metallitöös on muutunud järjest küsitavamaks, sest kujundab lastes negatiivseid hoiakuid. Ettevõtted kasutavad jäätmeid üha rohkem energiaallikatena, müüvad küttematerjalina või viivad metalli kogumispunkti. Kõik maksab! Õpetajal pole ametipositsiooni, mis lihtsustaks materjali hankimist.
Põhiseaduse järgi peab riik tagama tasuta põhihariduse, seega peab materjaliga kindlustama ka tööõpetuse. Ku­na pole pandud paika, mil määral seda teha, on see kohustus kujunenud deklaratiivseks.
Lihtsam on puidu- ja metallitöö materjali hankimise ja kasutamisega, raskem näiteks elektrotehnika ja elektroonikaga. Kuidas muretseda suhteliselt kalleid elektroonikakomponente, kui selleks pole eraldanud raha omavalitsus ega kool? Osa lapsi on nõus vanematele selgitama, et materjali saab muretseda, kuid selle eest tuleb maksta. Kõik lapsevanemad pole aga nõus raha andma. Nii on elektroonikaõpetuse praktilist poolt ainetundides raske käsitleda. Õpetaja võib väga kergesti sattuda müügimehe rollist ärimehe rolli. Mis juhtub aga siis, kui lapsevanema raha eest ostetud elektrooniline komponent või seade läheb hooletuse või teadmatuse tõttu rikki? Õppimise käigus on see loomulik. Kuidas teha lastele selgeks, et kas või ühe takisti või transistori läbipõlemise tõttu ei hakka elektrooniline seade tööle ja raha on maha visatud? Nad nõuavad ju uut komponenti õpetajalt. Tihti õpetaja aitab, kuid aitamisel on piir. Ei saa ju ükski õpetaja neid ilma rahata.

Kompromiss on võimalik

Nii ongi trendikad ja tulevikule orienteeritud tööliigid olude sunnil tagaplaanil ning jätkatakse traditsioonilise puidu- ja metallitööga. Sama olukord võib ette tulla mis tahes kallist materjali vajavate tööliikide õpetamisel. Arvan, et siin on siiski võimalik kompromiss: osa materjalist muretseks kool või omavalitsus, osa lapsevanemad ning huvitatud ettevõtted.
Ka elektroonika õpetamisel on vaja kalleid seadmeid, mida enamik lapsevanemaid pole nõus muretsema ka võimaluste olemasolul, kuigi nende lapsed tunnevad valdkonna vastu huvi. Kuidas ja mil määral materjali hankida, see sõltub huvide kokkulangemise astmest. Elektroonikat saab siduda ka teiste tööliikidega.
Peab arvestama ka üleriigiliste huvidega, mis kipuvad jääma tagaplaanile. Piirkonnas, kuhu investeerib näiteks elektroonikafirma investor, on vaja just niisuguste huvidega töötajaid. Ka Rakveres on firma, kes võib aidata huvitatud noori edasisel erialakoolitusel. Nii mõnigi tulevane insener või nutikas ettevõtjast poiss või tüdruk võiks selle abil edasi õppida.

Samal teemal

Ain Jepišov,
Kärdla Ühisgümnaasiumi vanemõpetaja

Kui ma 1995. aastal põhiharidusse tööle tulin, üllatusin faktist, et kooli eelarves ei olnud kohta materjali hankimiseks tööõpetuse tundide jaoks. Ka praegu on see õpetaja isiklik lõbu – kindlat summat materjali soetamiseks ei ole eelarves senini.
Kahel aastal oli meie koolis kindel raha millegi muretsemiseks õpetaja äranägemisel. See oli pika lobitöö tulemus. Tegin koolijuhile aruande keskmisest materjalikulust, mis oli seotud õpilaste arvu ja tehtavate töödega õppeaasta jooksul. See kulu oli üle 20 000 krooni, mille eest õpetaja oli materjali hankinud ja kooli raha kokku hoidnud. Selleks õppeaastaks seda raha jällegi ei saa. Koolihaldaja jaoks sellist kuluartiklit ei ole, koolijuhil ununes eelarvetaotlusse vastav summa nimetamata ning tööõpetus on taas omapäi. Kuidas õpetaja suudab materjali leida ja kui mitmekesine see on, sõltub tema omapärast ja tehtavatest töödest, samuti isiklikest tutvustest.
Mina alustasin telefonikataloogist firmade otsimisega, kes oleksid nõus tegema koolile allahindlust või spondeerima. Otsisin nii eelkõige metalli, kuna Hiiumaal sellega tegelejaid praktiliselt ei ole. Leidsingi firmad, kes olid nõus oma jääke koolile andma. Lehtmetalli olen saanud Keilast (eri paksusega külmvaltsplekki, alumiinium-, vask- ja roostevabaplekki) ja Haabneemest (nn toiduplekki). Ümarmaterjali olen ostnud Lääne Risti firmast jäägihinnaga (5 krooni kilogramm, sõltumata konstruktsioonterase läbimõõdust). Alumiiniumtraati anti kohalikust elektrijaamast. Vasktraati saame kohalikust elektrifirmast Tagowatt, kes annab oma juhtmejäägid koolile.
Profiilmaterjali (metallist) on meile loovutanud kohalik laevaremondifirma Suursadamas.
Puidu, peamiselt okaspuuga on meid aidanud kohalik puidufirma Vesset. Lehtpuud oleme saanud lapsevanemate kaudu, kas viljapuuokstena või nottidena.
Kuna elame saarel, toome mandrilt metalli ja spooni kõikidele koolidele korraga. Materjali maksumuse jagame koolide vahel või soetame materjali maakondlikust ainesektsiooni rahast. Korraldame ka materjali kasutamise õppepäeva.
Koolis valmistatud toodangu realiseerimisest saadud raha läheb materjali või tööriistade ostmiseks. Firmadele oleme valmistanud nende logodega suveniire ja nemad on vastutasuks ostnud meile vajalikud tööriistad.
Kirjutan projekte, mille raames saab soetada nii materjali kui ka tööriistu.
Õpetajad teevad koostööd ka riigi tasandil. Näiteks sai Kärdla Ühisgümnaasium Dagoplastilt üle kahe tonni pleksiklaasi. Olen saatnud ja saadan edaspidigi posti teel koolidele orgaanilist klaasi. Vahel käib mandrirahvas ise sellel järel. Vastutasuks olen saanud Viljandist näiteks mitmekihilist vineeri.
Tööõpetuse õpetaja koormus on niigi väga suur, kuna materjalide ettevalmistamine ja amortiseerunud tööpinkide hooldamine on aeganõudev igapäevane töö. Kui õpetaja peab sellega tegelema, et ta üldse saaks oma tööd teha, s.o materjalide ja tööriistade hankimisega, on ta sunnitud tegema seda oma pere arvelt.
Palju sõltub tööõpetuses koolijuhist ja omavalitsusest – kui vajalikuks peavad nad laste käelist arengut.

Arst aitab elu üle järele mõtelda

Olev Poolamets (40) on üks meie kolmest meestearstist, kes aastas nõustab või ravib oma 2000–3000 isa või poega, sekka nende partnereid. Ta juhib Põhjamaade Kliinilise Seksuoloogia Assotsiatsiooni, näha on, et meie meestearstid on vabas Eestis seksuaaltervise edendamisel kõvasti edasi jõudnud. Poolamets huvitub eelkõige elust kui tervikust, bioloogia ja sootsiumi seostest.

Kui suur osa teie patsientidest tulevad vastuvõtule isaga, on koolipoisid?
“See on aastate jooksul varieerunud, omal ajal alustasin noormeeste, kuni 24aastaste nõustajana. Murdeiga algab üldjuhul 9–14aastaselt, vahel pöördutakse arsti poole ka varem. Kuna praegu teen Tallinnas Tartu Ülikooli kliinikumi androloogina tava­vastuvõttusid, on minu kabinetis aktuaalne lastetus, kroonilised põletikud ja seksuaalelu probleemid, sekka teisi olulisi teemasid, ikka ja jälle midagi uut ja huvitavat.”
Olen varem kuulnud teid kõnelemas, et seoses erektsiooniravimite jõudmisega meie maile, on need probleemid sama hästi kui ära langenud ja Eesti mehed peavad nüüd vaat et esimest korda elus välja mõtlema, mis on nende probleem vastassugupoolega suhtlemisel ja mis on nüüd nende eesmärgid?
“See, et arst saab nüüd inimestele nende intiimelu sättimisel rohkem lahendusi pakkuda, on toonud kaasa uusi küsimusi. Nüüd on mahti tegelda ka taustategurite ja üldtervisega, tervisekäitumisega. Just siit tulevad parimad lahendused.”
Õpetajatele pannakse üha sagedamini südamele, et nad suhtuksid oma õpilastesse kui poistesse ja tüdrukutesse, mitte kui lihtsalt lastesse või noorukitesse. Mida õpetaja võiks tähele panna, et poisid ei ohustaks oma šansse olla kord täisverd mehed?
“See on väga pikk jutt. Kõik algab pihta perest, juba rasestumisest või rasestumisjärgsest ajast, mil vanematel on õige aeg mõelda tulevikust, sellest, et mitte kõik siin ilmas ei juhtu järsku, ootamatult. Et kriisid eri eluetappidel on täiesti normaalsed ja et sellest ei pea heituma, sest kriiside kaudu inimene areneb. Tema mõttemaailm, käitumine võivad elu jooksul mitu korda muutuda.
Kool on tänapäeval laste kasvamisel võtmekeskkond ja võiks seda enamgi olla. Eestis on juba palju tehtud, olgu või Tootsi klassid. Kõige olulisem ongi, et poisid põhikoolist välja ei kukuks. Kogu aeg peab meeles pidama, et Eestis on iga inimene oluline. Iga kadunud poeg või tütar on väga kehv variant. Meie õpetamissüsteem vajab vaimset revolutsiooni. Peab märkama, kui murdeealisel hakkab õppimine alla käima – siis tuleb igale lapsele leida individuaalne tee, et ta kooli jääks. See on nagu treenerite tööd ei peaks hindama ainult tippude järgi, vaid selle järgi, kuidas kõik trennis käinud on elus edasi jõudnud, toime tulnud. Kool ei ole ju karistusasutus või koht, kus pelgalt hindeid välja pannakse. Koolis võiks praegu paljugi olla oluliselt teistmoodi. Aga õnneks on lõpuks siiski teadvustatud, et poistel ja tüdrukutel on erinevaid väljakutseid, on selgeks saanud, et lastele on nii praegu kui ka tulevikus vaja nii emasid kui isasid ja ka vanavanemaid. Loodetavasti on põhiline seega juba selgeks saanud.
Meie, meestearstid, Margus Punab ja mina, ning teiste erialade arstid on perearste koolitanud ja nad oskavad nn soospetsiifilisi probleeme juba ise lahendada. Ega arst saa lahendada sotsiaalseid probleeme, vähendada oluliselt enesetappusid, alkoholismi, perede lahkuminekuid, toitumise ja liikluse probleeme. Arst saab tuua need probleemid esile, pärast mida on juba inimese võimuses oma tervisekäitumist, suhtumist ellu ja inimestesse muuta. Laias laastus on see Eestis juba toimunud, sest sellest, milleks üldse elada, mõtlevad üha sagedamini inimesed, kes ei ole arstid. Siis tegeleb arst pelgalt tervisehädadega, muu saab iga inimene ise lahendada. Ja üldjuhul lahendabki.”
Teil on lapsed, kaks tüdrukut ja poiss. Kas vahel puistavad isa ja poeg teineteisele südant, muretsevad koos millegi üle, mis jääb ema eest saladusse?
“Seda on väga raske öelda. Nn kommunikatsiooniprotsess peab peres olema pidev ja loomulik. Pelgalt sa­lat­semiseks ei ole vaja midagi välja mõelda. Lapsevanema vaat et kõige olulisem roll on lähedalolek. Sa võid tööl või kusagil mujal olla, aga oled lapse jaoks alati olemas. Vahel saab ka kõrvaltvaataja noort aidata, aga aluse panevad ikkagi lähedal seisjad. Kool annab ka baashariduse, aga elus orienteeruma saavad õpetada siiski ainult vanemad või vanavanemad, väga lähedased inimesed. Vanem ei hakka ju lapsele midagi asja eest teist takka pähe määrima, moodsama sõnaga “müüma” ehk etendama elu, kus näilist ja tegelikku on keeruline eristada. Internetis on need piirid hoomamatud ja seda, kuidas seal midagi mõista, saavad lapsele õpetada ainult kodused.”
Tänu Internetile võivad ka üsna väikesed poisid ja tüdrukud arvata, et nad teavad inimeste suhetest ja ilmaelust kõik. Mida peate vajalikuks nendele surfajatele õpetada?
“Olen, nagu ülal öeldud, nõustami­sega praegu vähem seotud. Nüüd on õnneks ka psühholooge ja psühhotera­peute, kelle juurde on võimalik inime­si edasi saata. 16–17aastane võib olla lihtsalt infokogum, ta ei pruugi seoseid näha. Ka päris väike poiss võib koostada professori loengu, kopides internetist materjali kokku, aga seostest võib seal puudu jääda. See on naljakas teema. Teadmised on näilised, lihtsalt faktide rida, ei muud. Seda, nagu ma aru saan, on ka koolide õppekavadele ette heidetud, et noored käivad ringi nagu andmebaasid. Nende andmetega tavaelus kasulikult ringi käia need “baasid” ei oska.”
Aga androloogia teeb Eestis edusamme?
“Jah, meil on meestearstinduses juba paar arsti-residenti, mõned hakkavad juba doktoritöid kaitsma, meil on androloogia keskus filiaalidega Tartus ja Tallinnas, püüame käsitleda meeste ja poiste tervist kui soospetsiifilist tervikult. Ka psühholoogid võiksid siin rohkem kaasa lüüa.
Süsteemset seksuaalharidust on Eestis Põhjamaadega võrreldes antud siiski suhteliselt lühikest aega. Meil ei ole veel püsivat seksuoloogiakoolitust. Kuulsin hiljuti hämmastusega üht psühholoogi rääkimas teismeliste arengust, ilma et ta oleks kordagi võtnud suhu sõna seksuaalsus. Kuidas saab psühholoogiaharidus nii lünklik olla? Arstid juba ikka teavad, aga sotsiaaltöötajad võiksid ka rohkem teada.
Sellest on juttu ka kahes raamatus, kus olen koostaja ja autorina kaasa löönud. Need on “Mees muutuvas maailmas”, mis ilmus 2000. aastal, ja “Seksuaalsus Eestis”, mis Soome-Eesti koostööna tänavu ilmavalgust nägi. Mahukaim on seal põhjanaabrite Elina Haavio-Mannila ja Osmo Kontula eestvõtmisel 2000. aastal valminud uuring eestlaste inim- ja intiimsuhetest. Seal on paljude oluliste teemade üle mõtiskletud, puudu veel palju. Näiteks naise seksuaalsus ja laste saamine ning seksuaalsus eraldi peatükkidena. Minu meelest on see üsna hea, kihiline raamat, kust on võimalik edasi minna. Teaduslik lähenemine vaheldub näidetega elust, mida Tartu Kirjandusmuuseum aastatel 1994–1996 inimeste seksuaalelu seiklustest kokku kogus. Väga oluline on teada, kust me oma igapäevaelus tuleme ja kuhu läheme. Kogumikul on kokku 16 autorit. Aga ega see mingi elamisõpetus nüüd ka ole.
Oleme inimestena ühest küljest kõik väga sarnased ja teisest küljest jälle erinevad. Põhilises võiksime omavahel kokku leppida, pakkudes välja mõned olulised ühised postulaadid, aga luues ka erinevaid skeeme, mis annaksid inimestele loominguvabaduse, lubaksid igaühel oma elu omanäoliselt elada.”
Olete rääkinud, et inimesed kasvavad, muutuvad oluliselt oma laste kasvades. Sellest on nüüd siis juba ligi 16 aastat möödas, kui te isaks saite. Ja siin istub nüüd oluliselt teistsugune Olev Poolamets?
“Naine ütleb, et see on tõesti nii. Ennast hinnata on keeruline, aga arvan, et olen saanud selle ajaga eluküpsemaks. Ja see ei ole paha. Mis see küpsus on, ma seletama ei hakka, aga mulle meeldib Erik Eriksoni (1902–1994) sotsiaalse arengu teooria. Tema väidab, et inimesel on sünnist surmani vaja läbi käia teatud arenguetapid. Mina leian, et see on üks mõistlik arutluskäik.”

“Kui sa, hea sõber, oled mu jutu lõpuni kuulanud, on sul seda raske uskuda, sest ma olen terve oma elu liiderdanud, olen abielus 27 aastat ja kahe täiskasvanud poja isa. Aga ausõna – see pisike kahe pika patsiga sinisilmne tüdruk elab mu südames siiani – pea 40 aastat.
Vilge tuli meie klassi peale uut aastat. Neid oli Siberist, kuhu nad küüditati 1949. aastal, kodumaale tagasi lastud. Sealt oli pärit ka tema kerge vene aktsent, mis teisi muigama ja hiljem, kui kadedaks mindi, ka suisa norima pani.
Saatuse tahtel sai temast minu pinginaaber, kuna klassijuhataja Rebu oli mind kui “klassi demoraliseerijat” esimesse pinki üksi istuma pannud.
Esimesest päevast peale sigines meie vahele siiras sõprus ja usaldus. Aitasin teda eesti keele ja kirjanduse õppimisel (pea kõik kirjandid olid minu kirjutatud) ja tema utsitas mind vene keele osas.
Nii see sõprus süvenes. Mul polnud enam silmi teiste jaoks ja Rebu võis ra­hule jääda – vahetundidel polnud mina enam kadunud – st “kongi all” ma enam ei käinud.
Peatselt pidi aga Rebu mu korralik­kuses jälle pettuma. Nimelt pani ta tä­hele, et kandsin kooli tulles ja koju minnes Vilge portfelli ja et, hoolimata tema hoiatustest, tantsisin koolipidudel ainult Vilgega, kui ma just pilli ei mänginud. Ja kui pill oli minu käes, siis jäi see alati kas või poole loo pealt vait, kui keegi teine poiss mu pinginaabri ees kummardas. Sihuke imelik pill oli. Poisid said asjast peatselt aru ega tülitanud enam Vilget. Ka ei noritud enam ta kallal, sest kui paar kanget keelepruukijat olid sinise silmaaluse saanud, oli selge kõigile, et Vilge on “Vahuri pruut” ja teda torkida pole tervisele kasulik.
Rebu aga armastust ei mõistnud ja nuputas meie lahushoidmiseks nipi – nimelt hakkas ta mind, vahel ka Vilget, iga pisiasja eest peale tunde jätma, et me koos koju ei läheks. See oli asjatu vaev, sest kui “istusin” mina, ootas Vilge mind vanal jõesilla käsipuul istudes, mis paistis õpside toa aknasse. Kui “istus” Heki (nagu ma teda hellitavalt nimetasin), ootasin sellel mina. Koju läksime ikka koos.
Siis püüdis ta meid eraldi pinkidesse panna, aga seegi nõks läks luhta – terve klass, kes oli hakanud meie tundeist aru saama, tegi üksmeelselt lärmi – keegi polnud nõus viimasel kooliaastal pinginaabrit vahetama. Lubati minna direle kaebama. Vaene Rebu pidi hambaid krigistades alla vanduma. Sihuke tore üksmeel valitses klassis, kui oli tegemist armastusega, keegi meid selles osas pedagoogide poolt polnud valgustanud. Ju siis elu ja südametunnistus panid teiste tundeid austama ja hindama.
Nii me kokku jäimegi. Esimese suudluseni aga jõudsime pool aastat hiljem – kooli lõpupeolt koju minnes. Ime­lik, minusugune “elumees”, kes oli musitanud juba pea kõiki oma klassi tüdrukuid ja osa kuuendastki, ei olnud julgenud Vilget, oma unistust suudelda. Kartsin, et see talle ei meeldi ja et ta pöörab mulle selja. Seistes jõe kaldal kastemärjas rohus, kuulates põõsas laksutavat ööbikut, avaldasime teineteisele armastust – käes 7. klassi lõputunnistus, lilled ja südameis tohutu rõõm. Kaks õnnelikku armunut, kes olid teineteist leidnud – üks 15, teine 14 aastat vana. Päike oli suures kõrges, kui me lõpuks koju jõudsime. Me huuled kuumasid ja valutasid. Teadagi, et mitte jutuajamisest. Suudlustest me kaugemale ei jõudnudki. Kord siiski üritasin piiri ületada, kuid Heki hirmunud ja samal abitult alistuva “ei, kallis, ei” peale loobusin. Võib-olla oli see viga, ei tea. Kui naiivsed me ikkagi olime.”
 

Lühendatult raamatust
“Seksuaalsus Eestis”

Vastu suurele sünnipäevale

Kirjandusõpetajad teavad Õpetajate Lehte lugematagi juba aas-taid, et tänavu on meie ühe suurema luuletaja Betti Alveri 100. sünniaastapäev. Kõik koolid teavad, et Jõgeval, kus B. A. sada aastat tagasi sündis, tähistatakse seda suurejoonelise kolm päe-va kestva üleriigilise luulefestivaliga “Tähetund” juba järgmisel nädalal. Festivali jooksul avatakse ka Betti Alveri muuseum. Festivalile kõik suurluuletaja austajad muidugi ei mahu.

Seega toimub meelespidamisüritusi ka väiksemates kohtades. Meilgi oli juba 10. novembril Hiiumaa Muuseumi Pika Maja kaunis saalis Mare Murumetsa ja tema kahe teismelise lapse koostatud-esitatud Betti Alverile pühendatud luule-muusikakavaga salongiõhtu: laudadega, kringli-kohvi ja kerge veiniga. Armsad tunnid heas seltskonnas.
Minu tuju sai küll õhtult tulles pisut rikutud: nimelt palusin meie kultuurijuhil Kajal Ararati nime kandva poe juures auto korraks peatada – mul nimelt suitsud otsas.
Poe ees lösutas pingil kaks hoopis teist masti teismelist, kui olin äsja Pikas Majas näinud: nemad olid nimelt pommimise peal väljas.
Minu tuju rikkunud dialoog oli järgmine.
“Tädi, osta kommi!”
“Ei osta.”
“Siis anna viis krooni!”
“Ei anna.”
Nüüd järgnes ähvardus: “Kui nii, siis minu vanaema sind enam kunagi oma auto peale ei võta!” Niimoodi siis mõnitati mu liikumispuuet. Kes need lapsed olid, ma (õnneks) ei tea. Aga mõnus tunne pärast salongiõhtut oli pühitud.
*
Et ma ise enam suurem asi reisisell pole, on siin Kärdlas, Ave Vita! väikeses kammersaalis Betti Alveri sündimise õigel päeval, 23. novembril kell 18 minu koostatud ja kooliteatri õpilastega lavastatud etendus “Trio neljale”. See on veidi isemoodi mõtisklus ajast ja aegade seosest, mille tegevuski toimub kahes ajas –1949. aastal, kui B. Alver oli keelatud kirjanik, ja tänapäeval.
Soovitan seda väikest etendust eeskätt oma saare kirjandusõpetajatele, aga miks ka mitte kirjandushuvilistele kaugemalt. Kärdla gümnaasiumi õpilastele mängime tükki tulevikus kirjandustundide ajal, sest koolist Ave Vita!-sse on ca kümne minuti tee, etendus ise aga kestab umbes pool tundi.
Nii et õhtusel ajal on tõesti ainult üks etendus, aga see on siis ka koos sünnipäevapeoga. Mis aga muud, kui astuge lauda! Sel moel oleme vaimus seotud ka suurpidustustega Jõgeval, samuti Betti Alveri luule austajatega kõikjal meie keeleareaalis.

Heade naabrite kultuurist ja tolerantsusest

16. novembrit tähistatakse maailmas alates 1995. aastast rahvusvahelise tolerantsuse päevana. Selle puhul tahan rääkida toredast valikkursusest, mille katsetamisest Ukraina Vabariigi Krimmi Autonoomse Vabariigi koolides eelmisel õppeaastal kaudselt ja veidi üsna otseselt osa sain.

Krimmis, kus elab koos üle saja rahvuse, on sallivuse kasvatamine teistsuguste kommete ja vaadetega kaaslaste suhtes haridusasutustes igapäevane teema, nüüd on seal koolide õppekavasse valikainena pakutud uut kursust “Heade naabrite kultuur”. Valikkursus tutvustab Krimmis elavate rahvaste kombeid ja tavasid, see kestab 35 tundi ja eelmisel õppeaastal katsetati seda 1., 5. ja 10. klassis koolides, kes olid kursuse läbiviimisest huvitatud. Valikkursuse programm on olemas kõikide klasside jaoks (1.–11. klassini), igal klassi jaoks oma üldteema.

Kultuurikursus Aleksandrovkas

Aleksandrovka Keskkoolis, kus ma eelmisel aastal eesti keelt õpetasin, viis nimetatud kursust läbi direktori asetäitja õppealal, kes on erialalt matemaatik (vanemõpetaja) ja rahvuselt armeenlane. Tunnid olid tõepoolest huvitavad, tundus, et lastele meeldisid need ka, sest neile anti seal toredaid ülesandeid – näiteks 5. klass käis minu juures eesti rahvamängude kohta nõu saamas. Pärast mängiti kõik klassis läbi ka, sest selline ülesanne oligi neile antud. Tatari keelt õppivad lapsed tutvustasid tatari mänge, sama ülesanne oli antud vene, ukraina ja tšehhi mängude tutvustamiseks. Aleksandrovka kool oli valmis heade naabrite kultuuri kursust oma koolis läbi viima just seetõttu, et selles koolis nii mitut keelt õpetatakse.
5. klassi üldteema on “Mitmehäälne Krimm”. Kursuse peaeesmärk on kasvatada sotsiaalselt kompetentseid, kriitiliselt mõtlevaid ja tolerantseid isiksusi, Krimmi ja Ukraina teadlikke kodanikke ja patrioote, kes tunnevad hästi oma kodukohta ja on selle üle uhked, suhtuvad vastutustundlikult kodumaa loodusesse, tunnevad maa majandus- ja kultuurielu.
Kursus on jaotatud järgmisteks teemadeks.
I Geograafia: kodukoha toponüümid, kursuse lõpul peab laps tundma vähemalt kümmet toponüümi, mis seotud kodupaigaga, ja oskama selgitada nende tekkimist.
II Ajalugu: oma pere ajalugu, perekonna sugupuu, lood ja legendid suguvõsas perekonnanime ja eesnime pärinemisest. Lapse roll ja kohustused peres.
III Kultuuritraditsioonid: 1) käsi-töö – lapsed teevad lihtsaid voolimistöid; 2) muusika – oma rahva ja teiste Krimmi rahvaste laulud, tuleb osata laulda 2–3 laulu, tunda muusikainstrumente ja folkloorigruppe; 3) luuletused, legendid, uskumused, mis on seotud Krimmi ja oma kodukohaga; 4) nimepärimus, mis seotud uskumuste ja usuga. Mida tähendab minu nimi, minu sõprade nimed. Sugulased, peresidemete hierarhia; 5) mäng, teiste rahvaste mängud. Kursuse jooksul õpitakse ja mängitakse 3–4 Krimmi rahvaste mängu.
IV Keel: töö sõnaraamatuga, Krimmi rahvaste traditsioonilised nimed, koostatakse väike Krimmi rahvaste sõnastik, kus on olulised tervitused ja enesetutvustusväljendid tähtsamates keeltes (Aleksandrovka koolis koostasime pisisõnastiku vene, ukraina, krimmitatari, eesti ja tšehhi keeles).
V. Aksioloogia: väärtused, pereväärtused, peresuhted, suhted teiste sugulastega, sõprade väärtushinnangud. Vestlusring väärtustest ja väärtushinnangutest.
VI Konfliktid ja nende lahendamine, konflikti ennetamine.
Esitlusoskus, tuleb osata rääkida endast, oma klassist, koolist, rahvast. Ühine esitlus rühmatööna.
VII Uurimistöö alused: sugupuu, album oma perest ja suguvõsast (või ka oma kodukohast), suguvõsast rääkimisel tuleb tunda terminoloogiat ka naaberkeeltes. Lapsed peavad tutvustama oma kodukohta, seletama toponüüme, tutvustus võib olla läbi viidud ekskursioonina, aga ka kirjutatud lehele teatena või artiklina.
5. klassi kursusest oskangi rääkida kõige rohkem seetõttu, et õpetaja pöördus tihti minu poole palvega rääkida Eestist, meie kommetest ja traditsioonidest, samuti tegid seda tema ülesandel lapsed.
Tänavu jätkavad Krimmi koolid kursusega ka 2., 6. ja 11. klassis. Üldteemad on igas klassis erinevad, üsna palju korratakse eelmisel aastal õpitut, keskkooliklassides saadakse ülevaade ka teiste rahvaste usust, majandusest, etiketist, rahvuskonfliktidest, aga ka dialoogi pidamise oskusest, läbirääkimisoskustest, kavas on rollimängud ja konfliktide lahendamine.
Peale selle, et Krimmi Autonoomses Vabariigis püütakse lastele juba esimesest klassist alates tutvustada nende kõrval elavate rahvaste kombeid, tavasid ja arusaamu, korraldatakse kord aastas samal teemal ümarlaud ka õpetajatele. Ühel sellisel õnnestus ka minul viibida. Rääkisin seal, kuidas eesti keele õppimine ja õpetamine venekeelses keskkonnas õnnestub, mida eesti päritolu lapsed oma vanavanemate maast teavad ning kas see on neile tähtis.

Tatarlased, krimtšakid, karaiimid

Samal koosviibimisel sai sõna pedagoogikateaduste doktor, rahvuselt tatarlane, kes minu üllatuseks kiitis Eesti kõrgkoole, kus kõrgharidust on võimalik omandada nii eesti kui ka vene keeles. Tema sõnavõtu peateema oli pedagoogika tuginemine vanale rahvapärimusele. Ta tõi näite juhuslikust teekaaslasest, edukast ärimehest, kellel oli reisil kaasas vanasõnade ja kõnekäändude kogumik. Doktori küsimusele, miks just selline reisilektüür, vastas edumees, et ta elab vanasõnade ja kõnekäändude järgi, need andvat igaks olukorraks häid juhiseid.
Põnev oli krimtšakkide muuseumi direktori ettekanne. Krimtšakid (ka krõmtšakid) on Krimmi põlisrahvus, keda rahvaloenduse andmetel on alla tuhande. Neil on oma kultuuriselts ja muuseum (samuti karaiimidel, kes on Krimmi teine põlisrahvus). Viimastel aastatel on Krimmi AV haridusministeerium teinud omalt poolt kõik, et toetada nende rahvakildude keele­õpet.
Paar huvitavat näidet krimtšakkide kommetest. Meeste rahvariiete juurde kuuluvad vööl rippuv tindipott ja sulg, mis pidavat näitama seda, et tegemist on sõnapidaja ja kokkulepetest kinni pidava rahvaga. Oma sõna pidamise märgiks oli allkiri, mida sai anda pikema jututa ja suuremate läbirääkimisteta.
Perenimede juurde kuulusid ka hüüdnimed, mida suguvõsas edasi anti. Kui keegi oli halva teoga hakkama saanud, jälitas selle teo eest külge jäänud hüüdnimi suguvõsa põlvkondade kaupa. Nii oli ühiskondlik kontroll üksikisiku üle tugev ja üldjuhul pahategudega keegi silma paista ei tahtnud.
Pulmade teisel päeval läks noorpaar endale ühist hauaplatsi ostma, oli iseenesestmõistetav, et koos elatakse surmani. 60. sünnipäeval riietati juubilar matuseriietesse ja viidi läbi tema matusetseremoonia selle juurde kuuluvate järelehüüetega. Nii sai igaüks juba eluajal teada, millised sõnad ta on ära teeninud ja mida temast arvatakse.
Muuseumi direktor ütles oma ettekannet lõpetades, et tema arvates saabki noort kasvatada ainult aastasadade jooksul käitumisele mõju avaldanud tavade ja traditsioonide kaudu, seda vana tarka teadmist tuleb ainult õppida tänapäeval targalt kasutama.
Arvan, et meilgi tuleks õppida teiste headest kogemustest. Tolerantsusest rääkida oskame küll, aga pahatihti on need pelgalt sõnad ja tegeliku üksteisemõistmiseni tuleb veel palju tööd teha ja õppida. Tõeline sallivus eeldab märksa enam teadmisi, kui meie noortel praegu on.

Internetiohtudest ja -ohutusest

Põhja Politseiprefektuuri laste­kaitsetalituse politseijuhtivins­pektori Pille Alaveri sõnul on In­terneti-suhtluse suurimad ohud seotud uute netituttavatega kohtumisega. 1. novembril käivitasid Microsoft Eesti, Tallinna Pere­keskus, Lastekaitse Liit ja lasteveeb Lastekas.ee Ema ja Lap­se Keskuses toimunud üritu­sega 6–10aastastele ja nende vanematele suunatud Interneti-teadlikkuse kampaania “Veebivend”.

Laste aktiivne huvi Internetis suhtlemise vastu on ajakohane ja möödapääsmatu, Internetist saadakse vajalikku teavet ja seal kustutatakse uudishimu. Väga paljud käivad Internetis selleks, et teiste omaealistega suhelda ning uusi tuttavaid leida, samas ei oska nad Microsoft Eesti OÜ esinduse juhi Rein Laane hoiatuse kohaselt alati kõiki riske adekvaatselt hinnata.

Internet, uudishimu ja ohud

“Veebivenna” kampaania eesmärk on juhtida lapsevanemate ja laste tähelepanu ohtudele, mis kaasnevad jututubade, otsesuhtluskanalite ja teiste suhtluskeskkondadega. Pere- ja noortekeskustes, nõustamiskabinettides ja koolides üle Eesti jagatakse 6–10aastastele lastele ja nende vanematele soovitusi selle kohta, kuidas Internetis ohutult suhelda. Lasteveebis lastekas.ee saavad lapsed vaadata “Veebivenna” multifilmi, osaleda temaatilisel jutuvõistlusel ja teha palju muud põnevat.
Eesti lapsed suhtlevad Internetis ja jututubades väga aktiivselt. MSNi ka­sutamine on Eesti elanikkonna seas Microsofti andmetel suurem kui Skandinaaviamaades. “Muidugi tuleb lastele selgitada ka juhuslike failide avamise ja allalaadimisega seotud ohtusid, kuid see kahju pole võrreldav lapse kuritahtlikust ärakasutamisest tuleneva murega,” ütles Alaver.
Hirmutamisest või privaatsuse piiramisest on Rein Laane sõnul olulisem lapsevanema siiras huvi lapse veebis veedetud aja ja sealt leitud tuttavate vastu. Lastele tuleb selgitada, et oma andmeid, elukohta jms ohutuse tagamiseks Internetti avalikult välja panna ei tohi. On teada juhtumeid, kus netisõber on oma vanuse, nime ja välimu­se kohta luisanud. Näiteks 11-aastase poisi netisõber osutus 30-aastates meheks, kellega kohtumine lõppes poisi seksuaalse ärakasutamisega. “Seni, kuni kas või üks pedofiil meie hulgas ringi käib, on põhjust lapsi ja lapsevanemaid ohtudest teavitada,” ütles Laane. Kuigi jututubades saab kasutada ka veebikaamerat, et näha, milline vestluspartner välja näeb, võib vestluskaaslane öelda, et tal pole seda. Veebikaamerat saab kasutada ka ühepoolselt.

Lastekas.ee

Uuring näitas, et üldiselt tunnevad vanemad huvi, mida nende lapsed Internetis teevad. Kõige enam huvituvad vanemad 6–8aastaste aja sisustamisest Internetis, vanemate laste puhul huvi langeb. 6–8aastased Interneti-ohtude ohvriks üldjuhul veel ei lange, kuna selles vanuses netist leitud tuttavatega veel kohtumas ei käida.
Lasteveebi lastekas.ee juhataja Janika Leoste juhtis tähelepanu sellele, et Internetis aitab ohtlikku luiskajat avastada kirjavigade ja kirjutamisstiili jälgimine: laps ei oska kirjutada nagu 40-aastane mees.
Lastekas.ee on virtuaalne perefirma, mille sihtrühm on kuni 14-aastased. “Pakume vägivallavaba meelelahutust, lastekas.ee kasutajate arv on tugevalt tõusnud,” tutvustasid juhataja Janika Leoste ning tootejuht Jaanus Leoste kaks aastat tegutsenud lasteveebi. Korraga on Janika Leoste sõnul leheküljel tippajal umbes tuhat last. Veebil on täiskasvanud palgalised moderaatorid, kes kontrollivad riietuse sobivust fotodel, kustutavad solvavad kommentaarid.
Lasteveebi vastandatakse sageli pildi- ja suhtluskeskkonnaga rate.ee, mille haldajad kampaania avaüritusel ei osalenud. Kampaaniale vastandada pole Eesti laste populaarseimat suhtluskanalit rate.ee siiski mõtet. “Oluline on, et moderaator poleks laps, vaid täiskasvanu,” ütles Janika Leoste. Rate.ee 150 moderaatoril pole otsest vastutust, kuna nende tööd ei tasustata, ka laps võib sellesse ametisse saada. Janika meelest saaks rate.ee suhtlemiskeskkonna palju turvalisemaks muuta, kui palgata sealgi täiskasvanud moderaatorid ja piirata kasutajaskonna vanus – näiteks võiks vanuse alampiir olla 15 eluaastat.
Leostete lastesaidi suunitlus on rate.ee omast erinev, see on virtuaalne mängukeskus. “40-aastane mees naljalt Internetis mänguautodega ei sõida,” tõi Janika välja ühe põhjuse, miks on lastekas.ee ohutum suhtluskeskkonnast, mis orienteeritud puhtalt välimusele ja tutvumisele. “Pildikas” on lastekas.ee ajaviitekeskkonnast vaid väike osa, kuhu peale fotode saab panna ka joonistusi ja oma vanemate pilte. “Foto pole meil prioriteet,” ütlesid Leosted. Punkte saab lastekas.ee-s selle eest, kui teed midagi toredat, mitte väljanägemise eest.
Firmas on tööl 12 inimest, kes põnevaid ülesandeid välja mõtlevad. Kõik töötavad kodus, kaasatud on ka koolinoori ja puuetega inimesi. “Saame lastelt palju tagasisidet, kas või selle kohta, et keegi on kingapaelade sidumise selgeks saanud,” jutustas Janika. Peatselt saab lasteveebis vaadata inglise keele õppimiseks mõeldud multifilmi, lähitulevikus on plaanis avada vene- ja ingliskeelsed suhtluskeskkonnad. Auhindadeks nutikuse eest saab võita toredaid rinnamärke.

Internetis võib norida ja kiusata

Turu-uuringute AS viis oktoobris 6–14aastaste seas läbi uuringu, mis keskendus laste Interneti kasutamise harjumustele ning teadlikkusele Internetiga seotud ohtudest. Uuringus osales 145 last (122 perest) üle Eesti.
Microsoft Eesti OÜ andmetel selgus uuringu tulemustest, et pea iga päev kasutab 6–8aastastest lastest Internetti 47% ja 9–10aastastest 71%. Jututubade ja suhtlusprogrammide kasutajaid on 6–8aastaste hulgas ligi 15% ja 9–10aastaste seas ligi 63%. Jututubade ja suhtlusprogrammide kasutamise põhjustena tõid 6–10aastased lapsed välja aja veetmise ja niisama jutustamise, olulise põhjusena nimetati sotsiaalse kuuluvuse tunnet. Uusi sõpru otsivad kõige sagedamini just 9–10aastased.
Ehkki laste teadlikkus Interneti oh­tudest on üldiselt üsna kõrge (viirused, oma andmete jagamine), leiab 62% lastest (sagedamini just 9–10aastased ja poisid), et Internet on hea koht uute sõprade saamiseks, kellega hiljem päriselt kohtuda. 47% lastest tunnistas, et neil on sõpru, kes on käinud täiskasvanutele mõeldud lehekülgedel, ning 16% lastest leidis, et Internetis on teiste norimine ja kiusamine lubatud. Võõraste täiskasvanutega on Internetis suhelnud ligi 5% 6–14aastastest lastest, võõrastega (s.h omaealistega) on kohtumas käinud ligi 6%.

Piirangud on äärmuslik abinõu

Piirangud netikasutuses on ürituse korraldajate sõnul küll juba viimane, ultimatiivne abinõu. Seda soovitatakse kasutada üksnes juhul, kui lapse ja vanema vaheline side on sedavõrd nõrgenenud, et muu enam ei aita, sest keelates ei hoia me Tallinna Perekeskuse juhataja Pille Tedre sõnul lapsi Internetti lahkumast. 9–10-aastaste seas toimub hüppeline tõus lastetubades suhtlemises, lapse ja vanema koostöö Interneti-ohtude teadvustamisel peaks algama juba enne sellesse ikka jõudmist. Kuigi piirangute rakendamine netikasutuses pole teenusena veel kuigi levinud, peaks olema võimalik abi saada näiteks firmalt, kust arvuti ostetud.

Soovitused lapsevanemale
Paiguta arvuti nii, et saaksid jälgida, mida su laps arvutis teeb.
Mõtle läbi, kui palju lubad päevas arvutit kasutada, ning lepi lapsega selles kokku.
Mõtle läbi, kas lubad laadida arvutisse programme, avada võõrastelt tulnud e-kirju ja külastada vabalt kõiki veebilehti. Lepi oma lapsega reeglites kokku.
Lepi lapsega kokku, milline info on isiklik ja millist isiklikku infot ei tohi jagada jututubade, e-posti vms registreerimisel ja kasutamisel.
Aruta oma lapsega läbi ohud, mis kaasnevad jututubade ja suhtlustarkvaradega.
Tunne huvi, kellega sinu laps Internetis suhtleb, rääkige neist samamoodi nagu klassi- või trennikaaslastest.
Julgusta oma last rääkima asjadest, mida ta Internetis kogeb, millest ta aru ei saa ja mis teda häirivad. Kiida last ja anna talle nõu.
Selgita lapsele, miks ta ei tohi käia täiskasvanute veebilehtedel.
Räägi lapsega seksuaalsusest tema vanusele sobivas kontekstis. Juhul, kui laps satub täiskasvanutele mõeldud saitidele, selgita, et pornograafia pole tegelikkus.
Kui su laps soovib Interneti-sõbraga kohtuda, arutage see põhjali­kult läbi. Kui lubad lapsel uue tuttavaga kohtuda, mine ka ise kaasa.
Selgita lapsele, et valede levitamine ei ole õige teguviis, nii nagu ei ole õige ka teise inimese teose või idee kasutamine enda omana.

Soovitused targale netilapsele
Kuula isa-ema nõuandeid Inter­neti kohta. Kui vanemad on midagi keelanud, ära nende keelust üle astu.
Ära usalda pimesi Internetist lei­tud sõpru – sa ju ei tea, kes nad te­gelikult on.
Ära jaga Internetis oma telefoninumbrit, kodust aadressi ega muid isiklikke andmeid, isegi kui inimene, kellega suhtled, tundub olevat sinu sõber.
Räägi emale-isale oma Interneti-sõpradest nii, nagu räägiksid oma klassi- või trennikaaslastest.
Kui sinu Interneti-sõber tahab kohtuda, räägi sellest isale-emale. Kohtumisele minge koos.
Ära külasta täiskasvanutele, mõel­dud jututubasid ega veebilehti.
Võõrastelt saadud e-kirju ei tohi avada, sest need võivad sisaldada ohtlikke viiruseid. Kustuta sellised kirjad kohe või näita neid vanematele.
Kui tahad Internetist midagi arvutisse laadida, küsi enne vanematelt, kas see on turvaline ja lubatud.
Ära levita Internetis valesid enda ega sõprade kohta. Sulle ju ei meeldiks, kui sinu sõbrad levitaksid sinu kohta valesid.
Ära tee midagi sellist, mis tundub vale ja mida su vanemad ei lubaks. Ütle kindlalt “ei”, kui keegi palub sul teha midagi, mis ei ole lubatud ja mida on ebamugav teha.

Gotland – hingestatud saar

Tänavu suvel sain kingituseks Gotlandi-reisi, mis minu jaoks tipnes Fårö saarega.

Palaval päeval näis, et saarekesel polegi kohta, kuhu päikese eest varjule minna. Kadakad ja rannamännid surusid end järjest rohkem maadligi, nagu oleks sinna midagi ära peidetud.
Lainete ja tuulte koosmõjust tekkinud kummaliste kivimoodustiste – raukarite – ümbrus meelitas suplejaid ja laisavõitu herilasi. Turistid kogusid kivikesi. Taamalt paistis kaluriküla, mis küll rohkem puhkajate kui ametikalurite käsutuses on.
Näitlejanna Liv Ullmann on kirjutanud: “Ma ei mäleta, et oleksin varem näinud nii viljatut loodust. Otsekui kiviaja jäänus. Aga suvepäikeses vaimustav ja üpris salapärane.” Liv Ullmanni “Muutumine” ilmus Loomingu Raamatukogus 1986. aastal. Tema kirjeldus selt saarelt saadud üksindusekogemusest lummas mind rohkem kui hiljem loetud Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei tekstid.
Lakoonilisel kuumaastikul oli näha ainult huvireisijaid, kuigi Fårö saarel elab ligi 600 inimest. Gotlandlased nimetavad seda väikesaart tüdrukute saareks, sest 1977. aastast tänini on seal ainult tüdrukud sündinud, vaid 2001. aastal tuli ilmale üks poisslaps.
Ära sõites jäi tunne, et Fårö varjab oma olemust juhutulijate eest väga kiivalt ja pikem sealviibimine kutsub tõepoolest igas hinges esile muutumise.

Otse keskajast

Gotlandi pealinnas Visbys, väikeses armsas vanalinnas linnamüüride vahel peeti parasjagu keskajapäevi. Roosid, mille poolest linna kitsad tänavad ja kaunid pargid kuulsad on, kippusid päikeseleitsakus kuivama. Rahvas oli keskaja moe järgi riides, vastu tulid pontsakad emandad, vilkad härras- ja teenijalapsed, mungad, timukad, rüütlid, talunikud, viikingid – kõik nagu uhkete piltidega kunstiajalooraamatust välja astunud. Kujutlesime, missugune näeks välja Tallinna vanalinn, kui seal ühel nädalal järsku enamik inimesi samamoodi riides oleks, ja missuguseks magnetiks mujalt tulnutele võiksid meie vanalinnapäevad siis kujuneda. Visbys olid külas paljude maade ajakirjanikud, näiteks tegid hollandlased pildireportaaþe, mille peategelasteks olid just ajaloolises rõivastuses perekonnad.
Linn oma rohkete tornide ja kirikuvaremetega on aegade jooksul vähe muutunud. Gotlandi kunstimuuseumis on väljas 1800. aastate lõpus tehtud akvarellid ja nii mõnigi maja on seal selgesti äratuntav, suurest turuplatsist rääkimata. Kõigel sellel vanal on hing sees ja elu käib.
Kui giid ütleb teile, et ei saa aru, miks tänavatel on nii vähe rahvast, sest pidi ju peonädal olema, tasub kohalikelt küsida, kus pidu ikkagi toimub. Meie avastasime Visbys viibimise teisel päeval, et keskajafestivali tõmbenumber – suur laat ja esinemised – on peitnud ennast botaanikaaia taha linnaserva merekaldale. Seal oli kõikvõimalikku kaupa ja roogasid. Lusti ja head tuju. Hästi teati, et Saaremaalt on tulnud laev hulga kaubitsejatega ning et ühes kirikus laulab Eesti koor. Oma silmaga nägime laadal Tallinnast Raekoja platsilt tuttavat liniku- ja korvimüüjat ning Olde Hansa söögikoha tänavavankrit koos lõbusate neidudega. Eesti kaup oli kohalikuga võrreldes kvaliteetsem, kuid vähem mänguline.
Mõistagi tõime Visbyst kaasa kuulsat Gotlandi sinepit, Kränku teed, suuri leivapätse, silku. Kohapeal püüdsime ära maitsta Gotlandi maineka lambaprae ja safranipannkoogi, mille rootsikeelne nimi safranpannkaka meile nalja tegi.

Looduse looming

Kõik teed viivad saare keskel asuvasse Romasse, kus kloostrivaremetes on suur teatrilava suveetenduste jaoks. Just nende varemete juurest tulles nägime läinud suvele nii iseloomulikku, suurest kuivusest tingitud kurbmängu. Mingi masina säde oli süüdanud põllu- ja heinamaa mitmest kohast, leegid lahvatasid hirmutava jõuga ning kuigi tulekustutajad ja -takistajad kohe kohale kihutasid, oli suitsupilvi saare kohal veel mitu tundi näha.
Gotlandlane suhtub oma saaresse suure vastutustundega. Aastaks 2025 peaks Gotland olema energeetiliselt isemajandav. See tähendab ökoloogilist kokkuhoidu ja tuuleressursi kasutamist. Muide, tuuleveskite poolest on saar alati rikas olnud. Aga nüüd katavad tuuleturbiinid juba veerandi saare elektrienergiavajadusest. Näsi tuulegeneraatorite park paistab kaugelt silma.
Rauaaegse suurpereelamu Lojsta halli katusealune on pääsukesepesi täis. Põnev on kujutleda, kuidas siin elati. Lähedal piknikuplatsil aga sätib üks rootsi perekond end päris tänapäevaseks piknikuks. Ka meie Rannamõisa kaldapanga moodi Högklintil on piknikupidajaid ridamisi. Samuti Gotlandi lõunatipus lõbusa kivimoodustise Hoburgi vanakese ja loojakukaldal meie elamiskoha, Lummelunda külalistemaja juures. Tundub, et gotlandlastele (ja saare külalistele) meeldib just niimoodi jälgida mere sinavat silmapiirijoont ja päikese loojumise imelisi värvidemänge. Ükski rikkur pole oma elamisega trüginud niisugustesse “magusatesse” kohtadesse, ehitatu vastab rangelt saare nõuetele ja merekaldale pääsevad kõik, kes soovivad. Nii istume mõnelgi õhtul meiegi nagu raukarid ja naudime looduse loomingut.
Palju on näha hobuseid ja lambaid –need on omapärased ja nende kasvatamine au sees.

Maa-alused ja maapealsed

Lummelunda koobastes oli meie giid kevadel Tallinna Ülikooli rootsi filoloogina lõpetanud Aive Asperk. Tema seletus oli nii asjatundlik, nagu oleks ta geoloog. Eesti keeles rääkimine oli talle kodune vaheldus tavaliste rootsikeelsete tuuride kõrval. Kas ka ta tulevik on Gotlandiga seotud, seda neiu veel ei teadnud, sest saarel on raske tööd leida.
Lummelunda koobaste avastamise lugu kõneleb Visby kolmest uudishimulikust koolipoisist, keda seikluskihk 1950. aastatel maa all edasi ajas. Nüüd käib looduse kunstitööd vaatamas üle saja tuhande inimese aastas. Kõik soovijad saavad näha nelja esimest koopasaali, uurimistööd aga jätkuvad.
Lummelunda koobaste sissekäigu lähistel on tore rahvuslike ehete pood rohkete viikinglike kaelaehete ja sõrmustega, mis kõik proovijale imehästi sobivad ja hirmkallid pole. Tasub vaatamist.
Etelhemi keraamikatöökoda tegutseb 1889. aastast ja on Gotlandil vanim. Selle omanik Torleif Solberg oli meil vastas. Talle oli öeldud, et Saaremaalt tulnud laevaga ka keraamikud ja pottsepad, keda ta ootaski, aga need polnud meie. Torleif on ametit õppinud vanaisalt ja Ölandi Capellagårdenis. Tema naine Annbritt samuti. Tavaliselt töötab töökojas kolm inimest, suviti võetakse veel mõned appi. Töötulemused on siinsamas müügiks ja mõnigi kodu täienes kena nõu võrra.
Et Gotlandil on palju ilumeelt, tunnistavad ka Öja kiriku puunikerdised, eelkõige kaunis madonna.
Kettelviki kivimuuseumis ütles käiakivisid müüv südamlik noormees, et talle meeldivad Eesti ja eestlased. Nii tore on, et meie kaasmaalased pole oma marki gotlandlaste hulgas veel täis teinud, vaid on seal oodatud.
Ärasõidu varahommikul on mere ääres mõnus ja vaikne. Linnud. Punane paat kaldal kummuli. Vesi lööb vastu kallast. Silmapiiri ümarus on hästi näha. Tahaksin selle rahulikkuse nagu õhtuse loojangugi viia koju kaasa, nii et kauaks jätkuks.
Gotlandilt mandrile jõudes käisime Sigtunas. Tädi Pruuni kohvikus oli tore reisile punkti panna. Tädi Pruun (Tant Brun) on koos tädi Rohelise ja tädi Lillaga ning onu Sinisega rootsi populaarse kunstniku ja kirjaniku Elsa Beskowi (1874–1953) lasteraamatute tegelased. Beskowi raamatute lapsed käitusid alati väga korrektselt, vastandina Astrid Lindgreni lustakatele poistele-tüdrukutele. Tore oleks, kui ka Tallinnas oleks rohkete võõramaiste nimedega söögikohtade kõrval näiteks Sipsiku söögituba või Muhvi kohvik – põnevaid tegelasi meil jätkub.

Kuldne sügis ja A. S. Puškin

Igal sügisel, kui kased on kuldkollased ja vahtrad purpurpunased, igatseb hing paikadesse, mis on juba aastakümneid köitnud inimesi üle maailma. Selliseks kohaks on Puškini mäed, mis seotud kuulsa poeedi loominguga ja eluteega aastatel 1824–1826, kirjanduslikus mõistes on see Mihhailovskoje periood.

Reisi esimesel päeval toimusid ekskursioonid Puškini mägede ajaloolis-looduslikul kaitsealal. Mihhailovskoje – Puškinite mõis, Trigorskoje – Ossipov-Wolffide mõis ja Petrovskoje – Hannibalide mõis. Meeldiv on õpilastele näidata kohti ja asju, millest loetud õpikutest ja mida vaadatud piltidel: kuulus tamm, millel kuldne kett ja mida mööda käib õpetatud kass, kes laulab või räägib muinasjuttu.

налево – сказку говорит...

A. S. Puškini eluruumid, hoidja (amme) majake ja temale pühendatud luuletus “Talveõhtu”, mida loeme ja õpime igal talvel ja mis imekombel jääb pähe igaveseks, kui oled selle juba kord ära õppinud.

Õhtul, jõudnud Puškinogorski pansionaati, hämmastas eesti lapsi kohapealne melu ja fakt, et Puškini lemmikaastaaega, sügist, on tulnud nautima palju huvilisi üle maailma.
Reisi teisel päeval külastasime Pihkvat, kuulsat vallutamatut Krem­li kindlust, Troitski katedraali ja Alek­sander Nevski mälestusmärki Sokolihha mäel. Samuti Petseri kloostrit, kuhu sisenemiseks paluti tüdrukutel panna pähe rätikud ja selga seelikud.
Toiming tekitas omajagu elevust, kuid samas omalaadse tunde, et sisenetakse teistsugusesse maailma. Elevus vaibus, kui sisenesime pühadesse koobastesse – liivast võlvid, kumavad küünlad, mitmerealised hauaplaatide read, märkamatult liikuvad mungad, pühalik vaikus – oleviku ja igaviku põimumine.
Kui väljusime, hakkasid kõlama kirikukellad ja kõigi üllatuseks tuli õpilastega vestlema munk, kes rääkis meiega praktiliselt aktsendivaba eesti keelt. Munkade elulaad tekitas õpilastes palju küsimusi ja tekkinud vahetu vestluse käigus ei jäänud vastuseta keegi.
Kloostrikülastus tekitas palju mõtteid ning tagasitee oli hea aeg nende üle mõtisklemiseks. Kõik kogemused ja muljed on pagas, mis ei kaalu just palju ning mida ei saagi mõõta ega kaaluda, kuid tunne oli küll selline, et tõime üle piiri midagi erilist ja ainukordset.

Vaba inimene vabal maal

Tänased lapsevanemad mäletavad ehk veel seda kooliaegset tunnet, et miks peab küll inglise (saksa, prantsuse) keelt õppima – seda ei lähe ju elus vaja! Aga ajad muutusid ja meie koos nendega. Tänapäeval on keel(t)eõppimine normaalne osa investeeringust tulevikku.

Keeleomandamise üheks ja sealjuures kindlasti üheks paremaks osaks on keeleõpe õpitava keele keskkonnas ehk keelereis.

Suveks keelekeskkonda

Suviti reisib palju noori kõikjalt maailmast just sinna, kus õpitavat keelt emakeelena räägitakse. Ei õpita sugugi ainult inglise keelt, vaid ka teisi maailmakeeli: saksa, prantsuse, hispaania, itaalia, vene ja hiina keelt. Lisaks keeleõppele leiavad noored tuttavaid üle maailma. Ilmselt pole paremat võimalust oma maailmapilti laiendada ning tolerantsust kasvatada.
Tavapärase õppetöö kõrval veedavad eri rahvusest noored ning nende õpetajad aega koos sportides, ekskursioonidel ning pidudel. Uue kogemuse kultuuridevahelistest erinevustest annab ka elamine peredes: kõik on kodusest ja harjunust teistmoodi – keel, toit, kombed ning isegi majad.
Suheldes “oma” noortega, kui nad on keelereisilt tagasi tulnud, on tore kogeda neis seda vaba-inimene-vabal-maal-suhtumist, mille annab oskus, julgus ning kogemus suhelda endast erinevate inimestega. Nad on teinud laias maailmas esimesed iseseisvad sammud ja seal hakkama saanud: polnudki nii hirmus, lisaks on silmapiir nüüd hoopis laiem. Keeleoskuski paranenud.
Eestis pakuvad noorte suviseid keelereise mitmed firmad. (Enamik on esindatud ka “Teeviida” messil.) Oleme üks neist, alustasime müüki Eestis 1994. a. Kui tollal käis suve jooksul keelt õppimas üksikuid noori, siis praeguseks oleme jõudnud nii kaugele, et meie populaarsemates sihtkohtades (Inglismaal, Maltal ja USAs) on olemas eestlastest liidrid. Ehk on mõni teiegi õpilane sel reisil käinud?

EF pakub keelereise

Kui teised firmad vahendavad peamiselt üksikuid koole, siis EFi taga on suur ja lai, rohkem kui 40-aastane organisatsioon, mis hõlmab keelekoolituse programme erinevatele vajadustele ning on esindatud kõikjal maailmas – rahvuslik peakorter on 46 riigis. EF on juba nii eakas organisatsioon, et meie naabrite skandinaavlaste juures sõidab keelereisidele mitmes generatsioon ning EFi tunnistus on keeleoskuse kinnitajana tööandjate hulgas hinnatud. EF sai alguse nimelt Rootsis.
EFi õpetajad kasutavad organisatsioonis väljatöötatud nüüdisaegseid õpetamismaterjale ning -meetodeid. Möödunud talvel pakkusime inglise keele õpetajatele võimalust kasutada õppetöös Interneti-põhist õppeprogrammi Englishtown.com. Oleme väga tänulikud kõigile, kes meiega ühinesid ning tagasisidet andsid!
Sel aastal pakume tasuta online Teacher Seminare inglise ja saksa keele õpetajatele. Kui asi huvitav tundub, võtke meiega palun ühendust!
Lõpetuseks tsitaat EF Educationi asutajalt ning esimehelt Berilt Hultilt: “EFi missioon on lihtne: lõhkuda maha meid jagavad keele-, kultuuri- ja geograafilised barjäärid. Viimase 40 aasta jooksul on EFi haridusprogrammid aidanud igas eas ja igast rahvusest inimestel saada maailmakodanikeks.”

Rekreatsioon – vaba aeg kvaliteetajaks

Detsembri alguses hakatakse tavaliselt mõtlema sellele, kuidas organiseerida asutuse järjekordne jõulupidu, klassi väljasõit või lihtsalt huvitav päev sõprade seltsis. Kuigi esialgu tundub vaba aja planeerimine tööülesannete kõrval tühine väljakutse, võib see osutuda üsna keeruliseks. Järgnev artikkel annab ülevaate rekreatsiooni mõistest, rekreatsioonikorralduse erialast ning huvitavaid ideid, kuidas muuta vaba aeg kvaliteetajaks.

Rekreatsioon ja rekreatsioonikorraldus olid eestlastele tundmatud mõisted kuni 1990. aastate lõpuni, mil Tallinna Pedagoogika Ülikoolis loodi rekreatsioonikorralduse eriala. Õppima asusid esimesed aktiivsed noored, kellest praeguseks on saanud vaba aja korraldamise asjatundjad. Nüüdseks on see eriala üks populaarsemaid ülikooli astujate seas.

Värskendab ja taastab

Termin ise tuleb ladinakeelsest sõnast recreatio, tähendades miskit, mis värskendab või taastab. Ajalooliselt on rekreatsiooni tihti käsitletud kui teatud aja vältel toimuvat vabalt valitud kerget ja puhkust pakkuvat tegevust, mis võimaldab pärast tööd taastuda ning “uuena” (renewed) tööle tagasi pöörduda. Teatud mõttes on rekreatsioon mängu ja vaba aja segunemine.
Isegi tänapäeval leidub nimetatud teooria toetajaid. De Grazia kirjutab: “Rekreatsioon on tegevus, mis annab inimesele puhkust tööst, tihti pakkudes vaheldust (tähelepanu kõrvalejuhtimist, ümberlülitumist) ja taastab neid töö tarbeks. Kui täiskasvanud mängivad – mida nad ka teevad inimeste, asjade ja sümbolitega –, siis mängivad nad rekreatsiooniks. Nagu roomlastel on ka meie vaba aja veetmise kontseptsioon peamiselt rekreatiivne.”
Samal ajal kui rekreatsiooni tajutakse üldiselt kui optimistlikku ja positiivset nähtust, tekitab ‘vaba aeg’ (leisure) kahesuguseid tundeid. Ühest küljest pakub see võimalust meeldivaks tegevuseks ja enesetäienduseks ning panuse andmiseks ühiskonna kultuurilisesse arengusse, mis on oluline lõng sotsiaalse kanga lõimimisel. Teisalt on vaba aega kardetud, kuna seda halvasti kasutanud rahvad on minevikus muutunud ‘pehmeks’ ja dekadentlikuks ning kaotanud oma vitaalsuse ja eesmärgikindluse.
Eriti tähtis kõneaine on noorukite vaba aja veetmine ja selle suunamine täiskasvanute poolt. Noored on teatavasti väga vastuvõtlikud välistele mõjudele. Sellest lähtuvalt muutub klassiekskursioonide tähtsus veelgi, pannes suure rõhu programmi õigele valikule ja koostamisele.
Samamoodi nagu muutuvad rõivamoed, muutuvad need ka turismis ja vaba aja korraldamises. Alles oli populaarseim puhkusereis soojale maale, kus päevakorras vaid rand ja hotell. Tänapäeval kasvab mitu korda kiiremini kui kogu turismimajandus elamus- ja aktiivturism. Just jõukamad ja edumeelsemad inimesed on hakanud pöörduma tagasi vaba aja ja puhkuse veetmise aktiivsete vormide juurde. Kanuusõit, jalgsi- ning jalgrattamatkad on üha populaarsemad. Otsitakse tegevust, mis pakuks väljakutset ning füüsilist pingutust. Lisaks toonuse tõstmisele pakub aktiivne tegevus suurepärast suhtlemisvõimalust.

Noori peab vaba aeg ka harima

Mida noorem on inimene, seda tähtsamaks peetakse aktiivse tegevuse kombineerimist enda harimisega. Kooliõpilaste ekskursioone planeerides peab pidama silmas, et päevakavas oleks piisavalt harivat tegevust. Et programmi õpetlik osa võetaks hästi vastu ning et see ka n-ö lõpptarbijani jõuaks, peab see olema atraktiivselt “peidetud” aktiivse tegevuse sisse.
Kohalike teenusepakkujate ning inimeste rahakottide rõõmuks on populaarsust hakanud võitma puhkus Eestis. Paika peab lause “Enne kui piiri taha lähed, käi ära Nuustakul”. Kuigi kõik, mis on kaugel, näib salapärase ning ahvatlevana, tuleb eelkõige tunda maad, kus elatakse. Seda enam, kui see maa on niivõrd võimalusterohke ning ilus, nagu Eestimaa seda on.
Tänu ettevõtlikele noortele ning nende avarale maailmapildile ei jää ka kõige nõudlikum inimene tegevuseta. Kõige traditsioonilisematest tegevustest võib välja tuua matkad – nii jalgsi, jalgratta, hobuse kui kanuuga. Varieerides kestust, maastikku ning tempot, on võimalik leida sobiv programm igaühele.
Ekstreemsematest tegevustest on võimalik ronida jääseinal, sukelduda, langevarjuga hüpata ning õppida erinevaid surfistiile.

Eesti on ilus

Eestimaa looduse ilu on parim vaadelda rabamatkade või linnuvaatluse käigus. Siis on piisavalt aega, et rahulikult ringi vaadata, sõpradega suhelda ning ka giidi juttu kuulata. Üks hästi läbi viidud ja lõbus ekskursioon looduskaitsealale või linnusekülastus mõjub tõhusamalt kui bioloogia- või ajalootund klassiruumis.
Interneti vahendusel on kõige lihtsam viis leida sobiv teenusepakkuja ning programm. Internetiportaal www.firmapidu.ee annab hea ülevaate aktiivse vaba aja veetmise võimalustest. Samuti võib ideid firmade ja ettevõtmiste kohta koguda koduleheküljelt www.viroweb.ee, märksõna “aktiivne puhkus” alt.
Asjatundlikud ning tegusad ettevõtjad pakuvad teenust, pannes programmi kokku, viies selle läbi ning tehes lõpuks ka fotoülevaate reisist. Näiteks matkaklubi Silmapiir (mksilmapiir@hot.ee) töötab välja ning korraldab ühe- ja kahepäevaseid koolimatku. Programmid koostatakse õpetajate ning koolijuhtidega kooskõlastatult. Kasulik on ühendatud meeldivaga – igal ekskursioonil on hariv eesmärk. Ekskursioone on korraldatud Kõrvemaale, Soomaale, Lahemaale, Matsallu, Otepääle ning Hiiumaale. Sobiva programmi on leidnud nii reaal- kui ka humanitaarklassid.
Nagu laulusõnadki ütlevad, ei kasva meil seedreid ega palme, küll aga leiab Eestimaalt arvukalt imelisi looduskauneid paiku ning võimalusi veeta vaba aega. Tuleb vaid võtta eest kujuteldavad silmaklapid ning näha kogu seda ilu meie ümber. See ongi kvaliteetaeg!

Kõigi võimaluste kool

Novembri esimesel nädalavahetusel tähistati Viimsi Koolis 140 aasta möödumist kolmeklassilise kooli asutamisest 1866. aastal. Ühtlasi täitus 25 aastat Viimsi Kooli muutumisest keskkooliks.

Esimeseks Viimsi poolsaarel haridusseemet külvanud õpetajaks oli Pringi külas tööd alustanud Johannes Vakker. Hariduselu arenes algul tasapisi, neljas ja viies klass lisandusid ükshaaval 20. sajandi esimestel kümnenditel. Üle saja tõusis õpilaste arv 1930. aastal. Sel ajal kasutusele võetud majas, kus nüüd asub Viimsi koduloomuuseum, töötas kool 1981. aastani. 8. klass lisandus alles 1960. aastal.

Kool pole ainult gümnasistidele

Tänavu avatud moodne koolihoone on sihtotstarbeliselt Viimsi Koolile ehitatutest neljas maja. Endine keskkoolihoone, mis tegi uksed lahti 1981. aastal seoses keskkooliklasside avamisega, teenis koolirahvast 25 aastat. Vanasse enam ära ei mahutud, sest Viimsi kandi elanikkond on viimasel aastakümnel tormiliselt kasvanud. Lastepuudust Viimsis karta ei ole – see on õpilaste arvu poolest kõige kiiremini kasvav kool Eestis. 1981. aastal, mil Viimsis keskharidust andma hakati, oli õpilasi 600 ringis. Viimase kuue aasta jooksul on see arv kahekordistunud 1158 õpilaseni.
Uude majja kolides otsustati uueneda ka nime poolest: Viimsi valla suurima haridusasutuse mitteametlik nimi on alates 2006. aastast Viimsi Kool. “Meil on ju peale keskkooliklasside ka alg- ja põhikool,” põhjendas direktor Leelo Tiisvelt. Viimsi Kool muutub tulevikus olulisimaks hariduskeskuseks vallas, kus peale kooliõpilaste ka täiskasvanud end täiendada saavad. Sellega kaasnes vajadus, et nimi avarduks.
Erivärvilised kujundid kooli logol sümboliseerivad nelja ürgelementi. “Need iseloomustavad eri kooliastmete õpilaste omadusi,” selgitas Tiisvelt. Ülemine, taevasinine kujund sümboliseerib õhku, millele vastab esimene kooliaste. Õppimist alles alustatakse, laste kogu energia kulub selles vanuses kasvamisele. Leheroheline kujund kujutab teise kooliastme reaalsusetunnetust. Selles vanuses mõistetakse juba paljutki, on tehtud hulk avastusretki iseendasse ja maailma ning õpitud neisse austusega suhtuma. Tulipunane iseloomustab kolmanda kooliastme tormakust ja sõjakust. Lapsest sirguv nooruk on väga tundeline, kelle piiride uurimise vajadus ja isemoodi loomingulisus jääb õpetajale sageli mõistetamatuks. Mereroheline tähistab iseseisvunud gümnasiste, kes peagi oma teed “voolavad”, ning nende oskust ja tahet vastutust kanda.

Noor mees klassiõpetajaks

Seoses uue maja avamisega sai Viimsi Kool juurde 47 uut töötajat, sealhulgas 38 õpetajat. Osa seniseid õpetajaid jäi lapsehoolduspuhkusele.
98 õpetajast on enda kooli tööle tulnud 11 vilistlast, neist üks mees, 2001. aastal 18. lennuga lõpetanud Mart Felding (põhikooli ajal lende ei arvestatud). “Mart on meie au ja uhkus,” aasisid noored naispedagoogid teise korruse õpetajate toas. Ebatavaline on see küll, kui noor mees pärast gümnaasiumi lõpetamist klassiõpetajaks õppima asub, aga just selline oli Mardi otsus. Naljaga pooleks kinnitas mees, et vähemalt lõbus oli õpingute ajal, sest alati sai tähelepanu keskpunktis olla. Puududa polnud see-eest võimalik, ilma et seda tähele oleks pandud. Peale tema asus nende kursusele õppima veel kaks noormeest, kellest üks oli möödunud aastal Tallinna ühes koolis 1. klassi õpetaja, teine noormees katkestas õpingud.
“Kohe keskkoolis tulevikuplaan päris selge ei olnud, aga vahepeal olin aasta sõjaväes – sain selle aja jooksul järele mõelda,” rääkis Mart Felding erialavalikust. Et inimeseõpetuse lisaerialaga on asjad ühel pool, töötab ta poole koormusega inimeseõpetuse õpetajana, olles samal ajal aula tehnik. Klassiõpetaja eriala on Tallinna Ülikoolis veel lõpetamisel.
“Mehi on kooli vaja, sest meessooga suhtlemisest tuntakse puudust ka kodudes – isad on kas liiga hõivatud või pole neid üldse,” põhjendas Felding veendumust, et noor mees võib klassiõpetaja olla küll. Põhjustena, miks mehed sageli kauaks kooli ei jää, ni-metas Mart kergema vastupanu teed –koolitöö pole lihtne, mõtted püsivad ka vabal ajal töö juures. Samas on koolis reaalne ametiredelil tõusta.
Klassis on keskmiselt 30–33, väikseimas klassis 15 õpilast. “Kergem on anda rühmatundi, sest siis julgeb sõna võtta rohkem õpilasi, teema saab paremini läbi arutatud,” ütles Felding.

Uued ja vanad kõrvuti

Kooli 134 töötaja seas on 22 meest. Õpetajate keskmine vanus on direktor Leelo Tiisvelti sõnul alla neljakümne. Üheks, kes sel sügisel Viimsi Kooli uues majas tööd alustas, on ujumistreener Bruno Nopponen.
2.b klassi põnnid kroolivad püüdlikult ühest basseini otsast teise, ujumismütsid peas ja -prillid ees – neil on kehalise kasvatuse tund. “See annab võimaluse, et kasvava põlvkonna hulgast tuleks rohkem uusi ujujaid,” rääkis Nopponen, kes ise on ujumises 16-kordne Eesti meister ja 2005. a veteranide Euroopa meister. Ujumisklubis Briis on ta treenerina tegutsenud üheksa aastat.
Varem algasid Viimsi Kooli lastel ujumistunnid kolmandas klassis, nüüd suudavad esimese-teise klassi lapsed, kes septembri alguses veel ujuda ei osanud, 25 m pikkuse basseini teise otsa kroolida. “Usun, et neist lastest, kes seitsme-kaheksa-aastaselt alustavad, tulevad paremad ujujad kui praegustest 5.–12. klassi õpilastest,” ütles Nopponen. Kes trennis pole käinud, püsib tema sõnul küll veepinnal ja liigub edasi ka, aga ujumiskunsti siiski ei valda.
Vanim õpetaja koolis on Hiie-Tuuli Alas, ta on Viimsi koolis töötanud 44 aastat. Nüüd töötab ta järelõppe rühma õpetajana. Hindamisseadus näeb ette kõigi ebarahuldavalt sooritatud tööde parandamist, aineõpetajale on see aga arvestatav lisakoormus. Õpetaja Alas jälgib järeltööde sooritamist: seab lapsed istuma, jälgib tööde tegemist ja jagab need hiljem õigetele õpetajatele.
Elupõline viimsilane Hille Eek, kelle terve teadlik elu on kulgenud Viimsi koolielus küll õpilase, õpetaja ja lapsevanemana, valiti 2006. aasta Harjumaa aasta õpetajaks. Viimsi 8-klassilises koolis õppis ta aastatel 1968–1976. Kuna keskkooli Viimsis siis veel ei olnud, lõpetas ta Tallinna 21. Keskkooli. Seejärel õppis Tartu Ülikoolis keemiat. Viimsi kooli tööle tuli ta 1984. aastal, nüüd on juba 12 aastat õppedirektor olnud. Ka Hille Eegi mõlemad lapsed on Viimsi Kooli kuldmedaliga lõpetanud.

Lahenduse võti on koostöös

Viimsi Kooli tugikeskus ühendab spetsialiste, kelle tegevusvaldkonnad osalt kattuvad. Eelkõige on see last abistavate erispetsialistide koostöövõrgustik mõeldud õpilastele, kelle muresid leevendavad ja konflikte lahendavad psühholoog Gähtlin Fuchs, sotsiaalpedagoog Merle Ameljušenko, logopeed Merike Ennomäe ja eripedagoog-logopeed Liina Velner jt.
“Ka õpetajal peab olema, kuhu raskel hetkel pöörduda ja kellele kurta, kui raske on,” ütles tugikeskuse juhataja Lemme Randma. Ta kinnitas, et õpetajad söandavad raskel hetkel järjest rohkem tugikeskusesse pöörduda. Kollektiivis palju konflikte ei ole, sest Viimsi Koolis suheldakse avatult, aga vahel tuleb erapooletu pilk kasuks. “Konflikt on edasiviiv, sest tekitab uusi mõtteid ja avardab maailma,” on Randma optimistlik.
Eesmärk pole leida vigu ja süüdistada, vaid tegelda konflikti põhjustega. Üheskoos on tugikeskuse kollektiiv tugevam, probleemid leiavad lahenduse. Tugikeskus loodi eelmise aasta sügisel, et erinevad spetsialistid oleksid ühtse mütsi all. “Mitu pead on ikka mitu pead,” ütles Randma, “jagamisvõimaluse olemasolul ei jää spetsialistid oma muredega üksi.” Varem tegeles igaüks oma reaga. Kui igaüks tegeleb lapsega eraldi, võib lapse koormus liiga suureks minna ja spetsialistide tööl pole ikka tulemust. Abistatakse nii klassi kollektiivina kui ka õpilasi individuaalselt.
Psühholoog Gähtlin Fuchsi sõnul suhtutakse õpilaste seas psühholoogi juures käimisesse pigem positiivselt. Vahel suunab lapse tema juurde õpetaja, vahel jääb talle endale keegi mureliku olekuga koridoris silma. “Vaiksed võivad kriitilisemaski seisus olla kui probleemide tekitajad,” rääkis Fuchs. Üldjuhul abistatakse last perekonna kaudu. Psühholoogi sõnul tunneb ta tulemusest rõõmu, kui näeb varem murelikku last koridoris rõõmsana. “Küsin, kuidas tal läheb, ja tema vastab südamest: “Hästi!” kirjeldas Fuchs õnnestunud töö tulemusi.

Tähed särama

Viimsi Kooli teatris on 14 aasta jooksul peale Hanna-Liina Võsa tuult tiibadesse saanud veel mitmed vilistlased, kes nüüd muusikaga juba päris professionaalsel tasemel tegelevad. Lavastaja on kooli huvijuht Külli Talmar, kes on näitejuhtimist õppinud nii Viljandis kui ka Tallinnas. Sel talvel on plaanis lavale tuua “Dþässis ainult tüdrukud”.
“Tantsud seab Maido Saar, tegevuses on kogu muusikakooli orkester, selle dirigent, kunstnik…” tutvustas Talmar lühidalt meeskonda, kes etendustes kaasa teeb.
Möödunud aastal, mil Viimsi mõisas lavastati “Armastusel on vaid algus”, osales 20 õpilast, kuid vahel on osatäitjaid jagunud kolmandast klassist kuni õpetajateni välja. Näiteks direktor Leelo Tiisvelt laulab väga hästi, tema tegi nunnana kaasa “Helisevas muusikas”.
Parimaks etenduseks läbi aegade peab Talmar Laidoneri elust kõnelevat “Ma väga armastasin ja muu ei loe”, kus Viimsi mõisa saal piltlikult öeldes lõhki aeti. Laidoneri osas oli Rünno Karno, Maria osas Laura Ojala.
Külli Talmari sõnul on kooliteatri üks eesmärk panna oma kooli tähed särama. Vanemates klassides on vähemalt viis suurepärase koomilise talendiga meesnäitlejat. “Koomikat ei õpita ega õpetata – selleks on tarvis talenti,” ütles Talmar. Viimast aastat õpib Viimsi Koolis laulutäht Kadri Kasak.

Juubel

Juubeliüritused algasid neljapäeval spordivõistlustega. Reedesel lahtiste uste päeval olid klassides avatud töötoad vilistlastele ja teistele huvilistele. Konverentsil, mis keskendus 140 aasta pikkusele Viimsi hariduselule, oli palju põnevaid ettekandeid, mida publik täiel hingel nautis. Kuulutati välja vilistlasnõukogu, oma lugu rääkisid kõik Viimsi valla haridusasutused. Külas oli haridusminister Mailis Reps.
Laupäevasel galakontserdil esitati laule kümnest lavastusest. Vahepeal suureks kasvanud osatäitjad kogunesid maailma eri paigust, kuhu elutee nad viinud on, jälle kokku ja laulsid nagu koolipäevil. Kooliajal tegi muusikalis “Oklahoma” Fredi osas kaasa Viimsi Kooli inimeseõpetuse õpetaja Mart Felding. Tema klassikaaslane, Will Parkerit etendanud Lauri Lagle on lõpetanud lavakunstikateedri ja töötab esimest aastat Draamateatris. “Koos orkestriga käis juubelipeol lavalt läbi ligi 150 inimest,” ütles Talmar.

Tabasalu Ühisgümnaasium sai 20-aastaseks