Tasuline kõrgharidus ei pruugi rohkem õppima panna

Mitu hiljutist ja praegust tudengit kinnitasid Õpetajate Lehele,
et kui nad oleksid pidanud õpingute eest ise maksma, valinuksid
nad teise eriala. RAIVO JUURAKU foto

Martin Krõlov

Head haridust saab anda ainult heas eesti keeles

Rille Villems,
hariduskeskuse Eesti Kodu Narvas juhataja

Cilja Laud alustab. Võib-olla ka võidab

Cilja Laud, haridusministeeriumi rahvusvähemuste hariduse osakonna juhataja, oli viiendat päeva tööl, kui avaldas Õpetajate Lehe palvel oma isiklikke arvamusi Eesti elust ja haridusest. Osakonna põhikiri on veel koostamata, eestikeelsele õppele venekeelsetes koolides üle minemata.

Aastaid juutide kogukonda juhti­nu­-na ja vabariigi presidendi juures vähemusrahvuste ümarlauas tegutse-nuna usub Cilja Laud, et teab, kuidas tuleviku Eesti välja näeb. Nii nagu oli enne sõda – head gümnaasiumihari-dust anti mitmes keeles.

Kaks ise asja

Cilja Laud ei ole päris kindel, kas tema siis veel riigiametnike hulka kuulub, kui Toompeal saavad ükskord kõik aru, et vene keel ja kultuur – suured mõlemad – ja Nõukogude okupat­-sioon on kaks ise asja. Ta arvab, et see võib veel kümmekond aastat võtta, aga ta tahaks sellele aluse panna. Tunneb asja selles mõttes, et on enamiku vähemusrahvuste ühendustega lävi-nud, nende nn pühapäevakoolides käinud. Vaatab internetist REKK-ikoduleheküljelt pärit 26 koolist koosnevat pühapäevakoolide nime­kirja ja arvab, et kümmekond neist tuleks kustutada. “Pange 26 asemel 16, te ei eksi,” kinnitab Cilja Laud. Neid jääb vähemaks, sest koolid töötavad projektipõhiselt, aga saak­-sid mõistlikult töötada, kui riik neid rahastaks.
Cilja Laud käis hiljuti ukrainlaste juures, seal õpetati lastele parajasti eesti keelt ukraina keele kaudu. Maar­du tðerkessid räägivad omakeskis tõesti tðerkessi keelt ning tðuvaðid, tatarlased, aserid on omakultuuri hoidmisel tublid olnud. Vene vari ei ole nende seltside kohal nii tugev, kui me mõnikord kipume kahtlustama.
“Eestis elab 102 rahvuse esindajaid, igakord ei jätku nende jaoks õigeid õpetajaid, aga kõigil neil on emamaa, kes saab neid ja sellega ka Eesti mitmepalgelisust toetada.” Cilja Laud teab, et korealased ja usbekid näiteks otsivad praegu endale õpetajaid. Püha­-päevakoolide ülesanne on säilitada vähemusrah­vuste identiteet. See onCilja Laudi üks mure. Teine on osalisele eestikeelsele õppele üleminek vene­keelsetes gümnaasiumides – et ha-­riduse tase ei langeks.

Õppigem uhkust

Cilja Laudi meelest oleks kõige to­re-dam, kui kõik Eesti elanikud oleksid uhked selle üle, et nad siin elavad. Nagu on Ameerikas. Ciljat on ka sinna elama kutsutud, aga ta on öelnud, et tema ei taha. Et ta on Eesti üle uhke ja tahab Eestis elada, elab siin juba neljandat põlve. Ja kui inimesed segamini elavad, on niimoodi elama pandud, peavad nad valima mingi keele, milles suhtlevad. Olude sunnil oli see siinmail pikka aega vene keelja seda ei saa päevapealt ära keerata. Ärgem tehkem sama viga, mis tehti siis, kui meid poolvägisi nõukogude inimesteks koolitati.
Cilja Laud leiab, et pinget ai­taks maha võtta seegi, kui me ei räägiks eestikeelsele õppele ülemine­kust, vaid näiteks kakskeelsest koolist. “See asi on meil ülepolitiseeritud või õigemini – see ei peaks olema nii politiseeritud,” ütleb Laud.
Cilja Laud tahab uue osakonna põhikirja preambulasse kirja panna, et vähemusrahvuste haridus peab olema tähtis riiklik ülesanne. Sest ka see on osa Eesti heast mainest maailma silmis. Võrdluseks toob Laud näite erakondadest. Need ju ei erine üksteisest selle poolest, kes on teistest enam väljas Eesti hea imidþi eest. See on meie ühine mure. Cilja Laud on ka ministeeriumi juhtkonnale öelnud, et tema eesmärk on teha nii, et mitte-eestlased saaksid siin hariduse, mis annaks neile tööturul eestlastega võrdsed võimalused. Tema meelest ei ole venekeelse kooli reformimisel põhiküsimus, kas me ikka hakkame tuleval aastal vene gümnaa­siumides andma tervelt viit ainet eesti keeles, vaid selles, et see, kes õpetab, teeb seda hästi. Muidugi on loomulik, et Eestis elav inimene loeb eesti kirjandust eesti keeles. Cilja Laud teab oma kogemusest, et Oskar Luts eesti ja vene keeles on nagu kaks täiesti erinevat kirjanikku.

Õpetajad õhus

Meil on 63 vene õppekeelega güm-naasiumi. Cilja Laud tahab need kõik läbi sõita veel sellepärast, et seal on nüüd palju õpetajaid sama hästi kui õhus. Mis saab inimestest, kes oma ainet eesti keeles õpetama ei hakka¥ Laud on mõelnud, et ehk nad leia­vad tööd alg- ja põhikoolides või tugiõpetajana eestlase kõrval ve­nekoolis. Kogu õpetajaskond tuleb üle vaadata, nende tulevik koos läbimõelda. Seda peaks haridusministee­-rium tegema koos kultuuriminis­tee­riumi ja sotsiaalministeeriumiga.
Ka vene keeles töötavaid inimesi läheb meil tulevikus koolis vaja. Kust nad siis tulevad¥ Ehk lähevad ja too­vad oma diplomid, keele ja kultuuri Venemaalt siia, pakub Cilja Laud välja ühe võimaliku variandi.
Vene keele pärast Eestis ta eriti ei muretse. Eesti keel on meie uue avatuse pärast tema meelest praegu rohkem ohus. Talle näiteks ei meel-di, et eestlased muudkui käivad ðop-pamas, Cilja Laud läheks Johannes Aaviku eeskujul parema meelega patseerima.
Isa õpetas juba väikesele Ciljale, et keel on kapital. Mida rohkem oskad, seda parem. (Tiialeht 3, Ciljalaud1 või Ciljalaud2)
Raivo Juuraku foto

RÕK riigikokku?

Näeksin meelsasti seaduseandja suuremat sisulist huvi ja initsia­tiivi hariduse vallas, aga siin on jällegi üks hariduspoliitilise paradigma probleem, mis võib saada (ja kui juba võib, siis ka kindlasti saab) takistuseks toimiva mehhanismi tekkimisel.

Asi on selles kolmnurgas, mille tipus poliitikud ja ametnikud. Tolle nn püramidaalse mudeliga ei saa päde-valt otsustada haridusküsimusi. Peaks ehk juba selge olema, et õppekava vajab pidevat arenguvoolu. Meie aru-saamised ja teadmised täie­nevad pidevalt ja õppekava arengus peaks see kajastuma vahetult. Mitte kord kolme või viie aasta tagant ja mitte suvaliste kontekstivabade frag­men­tidena. Püramidaalse mudeli juurde jäädes ei pääse me kuidagi sellest, mis meil hariduspoliitikas ju­ba olemas on – psühhiaatrilist terminoloogiat kasutades – midagi katatoonse seisundi laadset (stuupor vaheldumas sihitu rahutusega jms)*. Peaksime otsima mudelit, mis sarnaneks pigem liivakellaga, kuid taolisega, milles oleksid alu­mine ja ülemine anum avaralt ühendatud. See tagaks pideva ja terve arenguhoovuse. Võib-olla oleks vereringe isegi parem võrdkuju.

Liivakella mudel

Muidugi toimub ju püramidaalses mudeliski alt-üles-liikumine (valimi­sed, kohtumised valijatega, aeg-ajalt astub mõni tähtis ametnik püramiidi tipust alla jalamile, kontrollib mida­-gi ja kannab enesega üles väärtus-likku informatsiooni jne), ent kui vaatame, milliseid omadusi see alt üles vool siin kannab (või üldse kan-da saab), peaks üsna selge olema sel-le katatoonse seisundi paratamatus.
Kui perifeerias ühendatud liiva-kella­mudel õppekavaprotsessis peaks rakenduma, saab võimalikuks ka see,et üldosa ei ole õppekava tipus, vaid selle keskmes. Tekiks tuumõppekava, millest olen siin-seal ikka rääkinud. Üldosa saab taolisele tuumõppekavale olla omakorda tuum ka sisulises mõttes (mitte ainult formaalses). Sellesse peaks kokku voolama kõik perifeeriast (ainekavadest, koolikorraldusest, ko­-gu kultuurist) tulev ja sealt siirdub see jälle tagasi väljapoole (ainekava­desse, õppe- ja kasvatustöö korral­dusse, teadustesse, kunsti, kogu kul­tuuri). Ja jälle tagasi. Sel viisil areneb see üldosa tasapisi inimpildiks. Siis aga juba intensiivselt arenevaks inimpildiks. Inimpilt muutub taolises protsessis paratamatult igasuguse argumentatsiooni aluseks. Nii tekib võime siduda üldosa muu õppekava­ga ja õppekava inimese arenguga.
Kui aga üldosa jääb püramiidi ti­-puks, on see tipp jalamiga (ainekava-de, õppe- ja kasvatustöö korralduse, laste arengu jm) sama palju seotud kui seni. Tõsi, eksisteerivad mõned puhtvälised ja kunstlikult tekitatud seosed. Ent lõtvade sisemiste seostega ja kohati selgelt vastuolulised on need üldosad isegi. Sellise olukorra tagajärgi koolis iseloomustab samuti katatoonne seisund küllalt hästi, eriti kui seda aeg-ajalt kõrvalt vaadata. Muidugi, kui haridussüsteemis pii­savalt sees ollakse, tekib varsti tunne, et ega siin teisiti olegi võimalik, ja hakatakse seda täiesti normaalseks seisundiks pidama. Mõistetav. Sel juhul tuleks võtta üks vaba aasta, tegutseda mingil muul alal ja vaadata siis asjale kaine pilguga.

Diletantlik tagasisidestus

Liivakella kaela läbilaskevõime eest võiks (ad)ministreerivalt hoolitseda ja vastutada HTM, ent kui selle voolu sisulisteks kandjateks alt üles ja jälle alla on poliitikud või ametnikud (ol­-gu või omavalitsused), tekib jällegi patoloogiline olukord. Sellises ring-voolus oleks kaks katkestust, sestall peavad seda kandma pedagoogid, lapsevanemad, kogu ühiskond. Ametnike ja poliitikute domineerides ei saa see süsteem olla sisuliselt tagasisidestatud, see oleks vaid filt-reeritud, fragmentaarne, diletant­liktagasisidestus. Niisuguse tagasisides­tusega saab enam-vähem rahuldavalt hakkama õiguselus, kuid hariduselus peab tagasisidestus toimuma vaid nende kaudu, kes haridusprotsessis osalevad – pedagoogid, õpilased, lapsevanemad, kogu ühiskond, shametnikud ja poliitikud. Ent siin saab iga osaleja esindada vaid enda-sarnaseid: ametnikud ametnikke, pedagoogid pedagooge, lapsevane-mad lapsevanemaid, teadlased tead-lasi jne. Ja ka ainult neid, kelle vaateid nad sisuliselt jagavad, mitte et üks teadlane esindab ka neid, kel hoopis teised vaated. Nõnda langeks igaühe kompetents tema kompetentsusega kokku ja diletantsus poleks enam nii terav probleem. Siis poleks vahest vaja enam küsida, miks otsustavad ametnikud nõnda vaikivad. Mis seal ikka öelda, kui kompetentsuseraa­suke kompetentsi ära on uppunud. Ma arvan, et ega need otsustajad kaselle üle väga õnnelikud ole, et nadniisugusesse olukorda on sattunud. Ju on neil muud motiivid, mis neidselles situatsioonis hoiavad, aga seda on muidugi inimlikus mõttes raske avalikult tunnistada. Raske eneselegi.
Hariduspoliitilist mudelit nüü­dis­-ajas­tades saaks kõigil väheke pa­rem, sest just kompetentsuse sügav defit­-siit annab tänapäeva haridus­poliiti-kale (selle kaudu kogu haridus­elule) tolle kahetsusväärselt katatoonse il-me – sisutühjad, mõtteta poosid ja liigutused, sõnade ja fraaside per-severatsioon. Haridusreform (loe: ha-riduse normaalne areng) toppab hari­duspoliitilise reformi taga. Ka minu meelest on võti riigikogu käes.

*
Katatoonne käitumine
(a) stuupor (tunduvalt alanenud reaktsioon välisärritajatele ning spontaansete liigutuste ja aktiivsuse vähenemine) või mutism;(b) rahutus (kaootiline sihitu motoorne rahutus, mis pole mõjustatav välisärritajate poolt);(c) ebasobivate või veidrate pooside võtmine ja neis püsimine; (d) negativism (motiveerimata vastupanu kõigile korraldustele või katsetele patsienti liigutada, või korraldustele vastupidised liigutused);(e) rigiidsus (jäigas asendis püsimine, vaatamata katsetele patsienti liigutada);(f) vahajas paindlikkus (jäsemete ja keha püsimine teise isiku antud asendis);(g) muud sümptomid, nagu käsuautomatism (automaatne allumine korraldustele) ning sõnade ja fraaside perseveratsioon.

Sulev Ojap

Minu möödunud aasta 9. detsembri Õpetajate Lehes ilmunud repliik tekitas vastukaja haridus- ja teadusministeeriumis. Kõrghariduse osakond palus lähemalt selgitada, mida mõtlesin kõrghariduse kvaliteediprobleemi ja mida sotsialismivaimus riikliku koolitustellimuse all. Selgitan pikemalt.

Kõrghariduse kättesaadavaks tegemine võimalikult suurele soovijate arvule tähendab paratamatult selle kvaliteedi langemist. Kõige valusamalt on siinkirjutaja arvates selle all kannatanud tudengite teadustööde tase.

Marginaliseeruv analüüs

Loomulikult tuleb meil kõigil leppida tõsiasjaga, et vana, 4+2-süsteemi järgi kaitstav 15-ainepunktiline ba­-kalaureusetöö peab olema mahukam kui 3+2-süsteemi 4-ainepunktiline töö.Paraku on uuele süsteemile ülemine-kuga kaasnenud arusaam, et järele­-andmisi võib teha ka töö kvaliteedis. Nii polegi imestada, kui bakalau­reu­setöö on sisuliselt referaat, täis juba ammu teada-tuntud seisukohti. Analüüsi osa üha marginaliseerub.
Mina ei pea õigeks, kui uut bakalaureusetööd iseloomustatakse kui vana süsteemi seminari- ja 3+2-süsteemi magistritööd kui vana bakalaureusetööd. Iga astme lõputöö, isegi 4-ainepunktiline ja 30 lk pikkune bakalaureusetöö peab näitama tudengi oskust teha iseseisvalt järeldusi. Kuidas saab selleta rääkida teaduslikust uurimistööst?
Kahjuks on uue süsteemi teadustööde kvaliteedi langus paralleelselt üle kandunud vana süsteemi lõputöödesse. Ometi ei taha ma siinkohal visata kivi tudengite kapsaaeda. Inimene on loomult laisk, lisaks on nii tudengid kui ka neid juhendavad õppejõud tihti koormatud korraga mitme ülesandega. Üliõpilane proovib alguses ikka lihtsamalt läbi ajada, mis on üsna loomulik. Aga kui sama püüab teha ka juhendaja, ei ole asjad enam päris korras.

Kui rahuldav ei rahulda

Ka õppejõud tegutsevad mitmel rindel, sest palgad on, nagu nad on. Ja paratamatult jääb juhendamiseks üha vähem aega, eriti kui juhendatavaid on palju. Mõnda tudengit tuleb abistada rohkem, teine kirjutab jälle täiesti iseseisvalt. Kuidas kellelgi veab. Igal juhul ei pea ma normaalseks olukorda, kus lõputööde kaitsmisel saadakse ainult suurepäraseid ja väga häid hindeid. Retsenseerisin ise möödunud kevadel ühte 4+2-süsteemi lõputööd, mis minu hinnangul andis välja vaevalt rahuldava. Kuid töö sai tunduvalt kõrgema hinde.
“Ülikoolis õpivad praegu inimesed, kes väga lähedases minevikus poleks olnud selleks kas võimelised või motiveeritud. /- - -/ See tähendab paratamatult eksamite, arvestuste, lõputööde nõuete langetamist neile vastuvõetavale tasandile. - - -/ Aga kui standard on juba kord alla lastud, ei viitsi õp­pida needki, kes nõudlikumas keskkonnas kaugemale areneksid,” võtab probleemi 2. septembri Õpetajate Lehes kokku Tõnu Viik.
Olgu, kuidas on, aga ülikooli konkurentsivõimelisuse tagab tänapäeval eelkõige seal tehtava teadustöö tase. Rahvusvahelisel tasandil konkureerides on see kõige olulisem kriteerium. Avalik-õiguslike ülikoolide vahel sõlmitud kvaliteedilepe tudengite teadus­tööde kirjutamise ja juhendamise kvaliteeti ei hõlma. Ka ei oleks otstarbekas, kui sellega tegeleb ministeerium.
Mida siis ette võtta? Täiendada kvaliteedilepet? Paber on paber, kõiksu­guseid leppeid ja strateegiaid võib toota lõpmatuseni, kutsuda selleks kokku töörühmi ja luua lausa eraldi institutsioone. Kõrgharidusstrateegias on oluliseks peetud välismaa spet­sia­listide akrediteeringuid ja evalvat­sioonihinnanguid. Kindlasti on see kallis lõbu, nagu arvab ka Tõnu Viik. Samas ei pruugi need alati olla vajalikul tasemel. Ka rahvusvahelisel tasandil võivad kaasa mängida subjektiivsus, inimeste omavahelised suhted või olukorra ebaadekvaatne mõistmine.

Lõpueksamite renessanss

Ülikooli lõpetamiseks võiks teadustöö kirjutamise kõrval olla mingi alternatiivne võimalus. Nõukogude ajal võisid minu teada ülikoolis diplomitööd kirjutada võimekamad üliõpilased, teised pidid sooritama lõpueksami. Praegu on ka mitme 3+2-süsteemi õppekava lõpetamise tingimus erialaeksami sooritamine. Nii tulekski pakkuda taas välja alternatiivne võimalus sooritada erialaeksam.
Süsteem ei tohiks olla nii jäik nagu nõukogude ajal ja peaks lähtuma tudengi sisetundest (kumb võimalus talle paremini sobib), millele lisanduks õppejõudude arvamus. Variant, et lõputöö kaitsmisega võiksid ülikoo­li lõpetada tudengid, kelle keskmine hinne õpingute vältel on üle 4,5, ei ole tänapäeva tendentse silmas pidades kõige parem. Valikuvõimalus paneks juba bakalaureuseõppe lõpetamisel paika, kes kavatsevad jätkata magistri- ja isegi doktoriõppes ning siduda oma edasise käekäigu teadustöö ja miks mitte ka õppejõu ametiga.
Muide, Eesti kõrgharidusstrateegias aastateks 2006–2015 on toodud meie doktoriõppe ühe nõrga kohana välja õppejõudude ajapuudus doktorandi juhendamiseks. Kordan, see probleem algab juba bakalaureuseõppes.
Mis puutub riiklikusse koolitustellimusse, siis olen veendunud, et teatud valdkondades oleks otstarbekas seda vähendada. Siia kuulub ka õpetajakoolitus. Miks, küsitakse selle peale, kuna koolides on niigi palju õpetajakohti täitmata? On küll, aga ega see ole tingitud asjaolust, et kõrgkoolid ei koolita piisavalt järelkasvu. Küsimus on ikkagi õpetaja palganumbris. Me võime anda aastas diplomi 15 inglise keele või matemaatikaõpetajale sama hästi kui 150-le, aga see ei garanteeri, et nad on kohe nõus klassi ette minema. Ja see ongi sotsialismiajastu vaim: probleemile küll otsitakse lahendust, kuid tulemus ei ole efektiivne.

Ebapopulaarsed otsused

Riikliku koolitustellimuse järsk vä­­-hendamine õpetajakoolituse valdkon-nas ei ole kahtlemata populaarne ot-
sus. Arvestades õpetajaskonna ajaloo-
liselt välja kujunenud olulist rolli Eesti ühiskonnas, võib selle poliitika ellu rakendanud ministri ilmselt poliitikast maha kanda. Ja ministeerium annab väga hästi endale sellest aru, sealhulgas ka kõik ametnikud, kes kardavad kaotada tulusat tööd. Seda mõistavad hästi valitsusparteid, kelle populaarsusreiting kukub ja kes peavad riigipiruka käest andma.
Poliitikud kaotaksid, aga riik ja haridus tervikuna võidaksid, kuna vabanenud raha saaks hariduse arendamiseks kulutada otstarbekamalt.
Kui palju tuleks mingil erialal riiklikku koolitustellimust piirata, ei saa mõistagi öelda üleöö. Vaja läheb põhjalikku analüüsi. Reaal- ja loodusteaduste võidukäik seab omad piirangud ning koolitustellimuse vähendamine nendes valdkondades kõne alla ei tule, küll aga võib vastavate erialade tudengeid suunata rohkem õppima välismaa kõrgkoolidesse. Humanitaariaga, eriti rahvusteadustega, on asjad teistpidi keerulised ja lõputult ei saa ka siin rahakotisuud koomale tõmmata, peab säilima järjepidevus.
Järjepidevuse säilimine on oluline ka õpetajakoolituses, sestap ei pea ma sugugi silmas tasuta õppekohtade likvideerimist, küll aga kulutuste viimist mõistlikule tasemele. Kuhu suunata vabanevad vahendid? Esiteks on selleks valdkonnaks õpetajakoolituse sisu. Teooria ja praktika vahekord on õpetajakoolituses praegu enam-vähem paika loksunud. Muu osas on veel palju arenguruumi. Sada ja rohkem üliõpilast auditooriumis – mis õpetajakoolitus see on? Nende loengute mõte ei tohiks olla vaid õppejõu jutu konspekteerimine ja selle eksamil peast üles ütlemine. Vaja on rohkem arutelusid, diskussioone. Paraku, mida rohkem tudengeid, seda vähem dialoogi, ning seda hõlpsam on õppejõududel ajada läbi oma aastakümneid vanu konspekte esitades ja koolis toimuva üle vaid teoretiseerides. Nii aitaks õpetajakoolituse riigitellimuse vähendamine ühtlasi välja sõeluda need kõige paremad õppejõud, kes oleksid valmis andma väiksemates rühmades endast maksimumi. Praegu ei ole see neil aga suure koormuse tõttu võimalik. Aga nad on olemas.

Puhastus on möödapääsmatu

Puhastustööd vajab eesti kasvatusteadus kindlasti. On selge, et praegu elab kasvatusteadus ülikoolides suuresti õpetajakoolituse arvel. See ei puuduta küll kõiki õppetoole, kuid kohati tuleks kriitiliselt üle vaadata nii mõnegi struktuuriüksuse koosseis ja analüüsida nende reaalset panust eesti pedagoogikateadusse.
Vähem üliõpilasi auditooriumis võimaldab neile anda parema ettevalmistuse. Õppejõul on rohkem võimalusi ja aega üliõpilastele tagasisidet anda. Ehk muutub tihedamaks ka ülikoolipoolse juhendaja ja praktikandi omavaheline koostöö koolipraktika ajal, nii nagu see on kutseaasta tugiprogrammis nooremõpetaja ja mentori vahel. Minu koolipraktika ajal mõned aastad tagasi visati üliõpilane kooli õpetaja juhendada ja kõik (sellel on, tõsi küll, oma positiivsed jooned). Tihti ei suutnud ülikool tagada metoodikuteks erialaspetsialiste.
Väga palju räägitakse ingliskeelsest doktoriõppest või sellest, et mingi osa doktorantuurist peaks olema ing­-lise keeles. Miks ei võiks seda osali-selt olla õpetajakoolitus? Riikliku koolitustellimuse kokkutõmbamisest üle jäänud raha võiks kasutada õp-puritele näiteks välismaa koolisüstee-mi tutvustamiseks. Mitte raamatute abil, vaid viies tudengid nädalaks kas või mõnda Soome kooli. Las vaatavad oma silmaga maailma haridusime ja otsustavad, kas see on seda või mitte. Vaadaku, mille põhjal sünnivad välismaa pedagoogilised uurimused ja pedagoogikaõpikud. Mina oma ülikooliõpingute ajal vaid kuulsin sellest õppejõududelt. Oma silm on kuningas. Ja miks ei võiks sooritada välismaal ka koolipraktikat, kas või osa sellest? Nii on kõigil kooli tööle minnes olemas selge võrdluspilt.
Kas pole ohtu, et niimoodi jäävad noored välismaale? Kui Eesti riik neid piisavalt ei motiveeri, siis kindlasti. Aga ehk jätkub vabanenud rahast ka kõrgema palga maksmiseks. Ja mitte ainult tulevastele, vaid ka praegustele õpetajatele, et needki laiali ei jookseks. Meie haridussotsialism vaatab paraku mujale ja loodab suurt riiklikku koolitustellimust silmas pidades muudkui, et küllap keegi ikka kooli maandub.

Õpetajakutse ei ole popp

Kooliskäivate laste arv väheneb, riik vajab järjest vähem õpetajaid, seega toodame potentsiaalseid töötuid. Äk­ki riik selle peale mängibki, et õpetajad peavad hakkama oma kohast rohkem kinni hoidma, mis omakorda pehmendaks palganõudmisi?
Praeguste tendentside valguses ei ole mõtet lootagi, et noored hakkaksid õpetajakutse vastu rohkem huvi tundma. Õppida tahtjaid on vähe, valikuvõimalus väike või lausa olematu ja sisse saavad pea kõik soovijad. Mida loota sellistest õpetajatest koolis, kui nad üldse sinna jõuavad? Tulevastel pedagoogidel tuleb õpetajakutse saamiseks läbida pärast ülikooli kutseaasta tugiprogramm, mis peaks kooli sobimatud inimesed välja praakima. Praeguses olukorras see aga ei toimi, sest õpetajatest on puudus. Mitmed mentorid on öelnud, et just sel põhjusel ei ole nad julgenud kirjutada teemal, miks mõni noor ei sobi õpetajaks. Nii ei täida ka kutseaasta sageli oma tegelikku eesmärki, kuigi nõuab riigilt kopsaka kopika.
Möödunudsuvine vastuvõtt õpetajakoolituse magistriõppesse näitas vähemalt Tallinna Ülikoolis kohati väga kurba pilti ja Tartugi tuli vaevalt ots otsaga kokku. Kui paljud aga nendestki kooli lähevad? Kurja juur on ühest küljest 3+2-süsteem, kus riik tellib magistriõppe lõpetajad. Kui tellitakse näiteks 30 inglise keele õpetajat, siis bakalaureuseõppesse võetakse vastu mitte 45, vaid palju rohkem tudengeid, sest osa jätkab keele-, osa kirjandusteaduses jt eriala­del. Garantiid, et õpetajakoolituse kohad täituvad, ei ole. Tellitud kohtade eest aga tuleb maksta ja nii loobimegi raha tuulde, sest raha on meie riigis palju. Süüdi jäävad tagatipuks veel ülikoolid, kes justkui ei suuda riiki spetsialistidega varustada.
On selge, et nii kõrghariduse kvaliteediprobleemi kui riikliku koolitustellimuse küsimuse taga on raha. Öeldakse, et seda pole, aga kui ratsionaalsemalt majandada, ehk ikka leiab ka. Oleks vaid tahtmist.

Kõrghariduse vallas rakendatava märksõnana on kvaliteet õige mitmeplaaniline nähtus. Ülikoolides, rakenduskõrgkoolides, teaduskondades, osakondades ja instituutides eri õppekavade raames toimuvat õpet hinnatakse nii “sees-” kui ka “väljaspool”, nii “enne” kui ka “pärast”.

Et kõrghariduseni viib palju teid nii kodu- kui ka välismaal, toimuvad selle pakkujate vahel pidevalt nii võistlus kui ka kvaliteedi hindamine, seda nii ametlikul tasandil kui ka meediaväljas ja huvigruppide mitteformaalse suhtluse tasandil. Vastutust toimuva eest jagavad kõrgkoolid riigiga, kusjuures avalik-õiguslike ülikoolide ja eraõppeasutuste autonoomia on suurem riigi rakenduskõrgkoolide omast.
2005. aastal oli rõõm tõdeda, et uuringute andmetel tagab ka Eestis kõrgharidus head väljavaated leida Eestis tasuvat tööd, seda ka erialadel, mille vastuvõtumahu kiire kasv on põhjustanud murenoote nii meedias kui omavahelises suhtluses. Kvaliteedis tähendavad osutatud andmed eeskätt sõnumit, et haridus ei riku meest/naist, pigem ikka edendab.
Ülikoolide kvaliteedileppe osas panustab HTM koos Martin Krõloviga vastava protsessi laienemisele ja süvenemisele, seda nii eesmärgiseadelt kui ka vastastikuse kontrolli alal, jõudes ka üliõpilaste uurimistööde tasemenõueteni. Üheks võimalikuks sammuks oleks nimetatud uurimistööde kokkuvõtete muutmine avalikult kättesaadavaks, millest on aastaid juttu olnud. Küllap on ajakirjaniku etteheidetel alust eeskätt sotsiaal- ja humanitaarteaduste vallas, kus mitmekordistunud üliõpilaste arvuga on kaasnenud õppejõudkonna väga napp juurdekasv.
Hindamisest niipalju, et Bologna protsessi raames väideldakse üle Euroopa õige elavalt, kas rakendada Euroopa ainepunktide süsteemi koos hinnete normaaljaotuse põhimõttega. See välistaks tulemuste jagunemise näiteks ainult “suurepärasteks” ja “väga headeks”, seda kas õppekava, teaduskonna või mooduli tasandil. Väitlus tähendab üksmeele puudumist ning on osutatud, et mõnedel ainetel on õppe käigus tugevam nimelt sõelumisfunktsioon (hinded
valdavalt madalad), samas kui kõrgete kriteeriumide alusel õpingutega kaugemale jõudnutel võivad domi-
neerivalt kõrged hinded olla põhjendatud.
Õppekavade ja kõrgkoolide akrediteerimise koha pealt väljendatakse mõnigi kord koos Martin Krõloviga pettumust, et teri pole sõkaldest eraldatud, pidades silmas negatiivsete või “tingimisi”-hinnangute suhteliselt väikest osakaalu viimase kümne aasta jooksul. Kui selleks on põhjust, siis nähtavasti on Eestile meid hindavate väliskolleegide poolt vaadatud erinevas võtmes, võrreldes “vanade” EL-i liikmesmaade ülikoolide õppekeskkonna ja õppeprotsessistandarditega.
Me ei jaga veendumust, et õpetajate kohatise puuduse põhjuseks on üksikud kurja juured, olgu siis õpe nn 3+2-süsteemis või madal palk. Uuringud näitavad, et noore soovis õpetajaks saada ei ole palk esmatähtis. Õpetajate puudus on struktuurne, napib reaal- ja tehniliste ainete õpetajaid, teisalt on õpetajaid raskem leida kaugel suurematest keskustest. Samas ei jää maapiirkondades õpetaja sissetulek kohaliku palgataseme taustal sugugi madalaks. Peame alati silmas pidama, et riikliku koolitustellimuse väga järsk vähendamine võib pöördumatult kahjustada mis tahes valdkonna viljelemist, sh nii loodusteadusi kui ka humanitaariat.
Et Martin Krõlovil on mahtude osas mõneti õigus, näitab õpetajate riikliku koolitustellimuse vähendamist kajastav tabel.
Teiseks on olusid arvestavalt muutunud õpetajate koolitustellimuse struktuur ja sisu. Igal aastal tellitakse järjest enam töötavate õpetajate koolitust. Need inimesed on kutsekindlad ja motiveeritud lastega töötama. Õpilaste arvu vähenedes langevad aineõpetajate koormused, mistõttu neil tekib vajadus omandada lisaeriala või õppida sootuks ümber. Vastavalt on muutmisel seadusandlikud aktid, võimaldamaks riigil tellida õpetajakoolitust senisest veelgi paindlikumalt.
Head mõtet õhutada nii noori kui kõiki töötavaid õpetajaid vähemalt ühe semestri õppima või praktiseerima välismaal võiks Õpetajate Lehes kindlasti levitada. Selleks on juba praegu suurepärased võimalused EL-i programmide “Erasmus” ja “Socrates” raames.

Jaan Kõrgesaar,
HTM-i kõrghariduse osakonna juhataja kt

Vilja Saluveer,
HTM-i kõrghariduse osakonna peaekspert

Igal inimesel on oma viis muredega hakkama saada. Mõnel on toime­tulemiseks vaja sõbraga juttu rääkida, mõnel paar pilti maalida, mõnel alkoholi juua. Kümnendik noortest on aga vähemalt korra elus oma emotsionaalse seisundi tõlkinud pelutavasse “kehakeelde”. Seda keelt kirjutatakse valusa verega. Paberiks on keha jatähtedeks armid.

Enese tahtlikku vigastamist on pee­tud tüüpiliselt psüühikahäirete, näi­teks vaimse alaarengu nähtavaks osaks. Ometi pole need noored, kes ennast lõigates, lüües või põletades vigastavad, kaugeltki alaarenenud. Nad õpivad põhi- või keskkooliastmes ega ole mingi puudega. Nende en­-nastvigastavast käitumisest (EVK) eitea tihti sõbrad, vanemad ega klassi­kaaslased, õpetajatest rääkimata.

Lõikamine, põletamine, löömine

Et EVK ulatus läänemaailmas onteinud spetsialiste ärevaks, on hoo­gustunud ka selle nähtuse uuri­mi­-ne. EVK-d on peetud ja sageli peetakse senini ebaõnnestunud enesetapu-katseks või parasuitsiidiks. Nüüdseks on selge, et EVK erineb suitsidaalsest käitumisest tegevuse kavatsuse, vi-gastamise laadi ja veel mõne muu kriteeriumi poolest. Ehkki EVK ja suitsiid on omavahel seotud, on 85% EVK juhtumite peaeesmärk pingeid maandada, selmet elu lõpetada.
Enese vigastamiseks on hulk või­malusi. Korduva enesevigastami­se tüüpilised meetodid on lõikamine, põletamine, kratsimine, löömine, hammustamine, torkimine. Endakäsivarre lõikumine on aga hoopis midagi muud kui kõrva- või keele­rõnga jaoks augu tegemine. Esimesttegevust ei kiideta heaks, teisel ju-hul on see aga kaaslaste poolt ise-gi soovitatav. Kuuldused enesevigas-tamise populaarsusest ja kiirest le-vimisest grupis panevad mind kaht-lema, kas tegemist on tundlikkuse vähendamiseks ja meeleolu paran-damiseks sooritatud aktiga. Kui tege-vus on seotud gruppi kuulumisega, pole sel pistmist EVK-ga. Teatavasti pidid Spartas poisid tõestama oma mehisust rebasepoega põues hoides. Kui tänapäeva noo­red mõtlevad välja, et mingisse gruppi kuulumiseks tuleb tühi alumiiniumpurk lömmi lüüa oma kätt või pead lõhkudes, pole sel midagi pistmist juba kirjeldatud EVK-ga. Kui noor proovib aga end “pilvisse tõstmiseks” natuke puua, tuleks te-ma käitumist lähemalt uurida. Ene-sevigastamine toimub kultuurilise heakskiiduta ja üksi olles.
Paljud enesevigastajad oskavad küll nimetada sündmusi oma elus, mis on neid niisuguse käitumiseni viinud, kuid ei tea, kuidas tuli mõte end terava esemega veriseks kraapida. Ehk on pinge korral oma keha ründamises midagi universaalset. 1960. aastatel jälgiti isolatsioonis või emata üles kasvanud primaate, kes stimuleerisid end kägardades või hammustades. Samuti täheldati makaakide agres­siivsust iseenda suhtes siis, kui neid miski väljastpoolt ähvardas.
Inimesi viib EVK-ni enim seksuaalne ärakasutamine, varajane hoolitsuseta jätmine, lähedase surm, vanemate lahutus, vägivald, raske operatsioon või haigus, pikemaajaline isoleeritus, madal probleemilahendusoskus ningoskamatus oma tunnetest rääkida. Mida rohkem traumaatilisi sündmu­si, seda enam on tõenäoline, et toi-metulekuks kasutatakse eba­ter­vis­lik-ke käitumismalle, näiteks suit­seta-mist, alkoholi liigtarvitamist, narkoo-tikumide pruukimist ja ka EVK-d.Kõik nimetatud tegevused või­vadtekitada sõltuvust, millest vabanemi-seks on vaja abi väljast­poolt.

“Näitan, kui valus mul on!”

Ennastvigastava käitumise ajendeid on kirjeldatud teaduspublikatsioonides. Palju põhjendusi leiab ka internetist. “Ma tahan näidata, kui valus mul on,” on üks tavalisemaid vastuseid, kui enesevigastajalt küsida, miks ta nii teeb. Aga võib-olla ka “Isa käperdas mind...” Olgugi et nimetatud vastused on informatiivsed, ei piisa neist mõistmaks, millised emotsioonid või mõtted-tunded viivad psüühilise pinge maandamiseni oma kehal. Uurimistulemused näitavad, et suu­-rim motivatsioon on tugevate tun-nete, näiteks viha, reguleerimise vaja-dus. Samuti võib leida kinnitust ar-vamusele, et enesevigastamise üks ajend on teiste mõjutamine. Kuid en-ne kui haigetsaamise väljanäitamise mõju “õige” inimeseni jõuab, võib noore välimus olla lõplikult rikutud ja vigastamisvajadus muutunud sõltu-vuseks.
Enesevigastamine tekitab enami­-kus inimestest nõutust ja õõva.Probleem on ühtviisi raske nii me-ditsiinitöötajatele, psühholoogidele kui ka neile, kes peaksid moodustama tugivõrgustiku, millele toetudes noor oma ebaefektiivsest hakkamasaamise moodusest vabaneks.
Ent kui nii väga tahetakse näidata, kui haiget keegi inimene või maailm on teinud, miks ei tea siis lähedased enesevigastaja käitumisest midagi¥ Need, kes on tekitanud kehale ko­letuid arme, ei käi tavaliselt rannas, kannavad alati pikki käiseid ja tukka laubal. Ning varjavad oma käitumist. Sellises noores valitseb suur segadus – tahan näidata, kui valus mul on, aga justkui ei taha ka. See vastuolu on kooskõlas teadmisega, et enesevigastajatel napib oskusi oma emotsioonidega hakkama saada ja nendest rääkida või vabaneda tunnetest sotsiaalselt aktsepteeritud tegevuste kaudu. Noor, kes reguleerib oma emotsioone EVK-ga, teab, et tema niigi madalale enesehinnangule oleks hävitav löök esitleda armikesi juuste piiril, käsivarrel, kõhul või reitel. Mõistagi kaugenevad enesevigastajad sotsiaalsetest suhetest, mistõttu lisanduvad pinged noortele eriti olulistel teemadel, nagu partnerivalik ja seks, aga ka suhted vanemate ja sõpradega. Seksi peavad mitmed enesevigastajad endale mitteoluliseks, samal ajal võivad nad vigastades enda seksuaalset erutust maha suruda.

Viisteist noort sajast

Statistika näitab, et keskeltläbi viis­teist noort sajast Tallinna põhi- või keskkooliõpilasest on end vähemalt korra sihilikult vigastanud. Erinevusi meeste ja naiste EVK levikus tuleb veel uurida, kuid lahknevused on kindlasti EVK meetodites. Noorme-hed löövad end, tüdrukud ja neiud aga lõiguvad rohkem. 1–3% teisme-ea­listest ja noortest täiskasvanutest vigastavad end korduvalt ja nende meetodite skaala on laiem. Vigasta-miseks kasutatakse nii löömist, põ-letamist, lõikamist kui haavade lahti-rebimist ja ravita jätmist. Sellised noored vajavad spetsialistide abi. Ai-nult tablettidega vaevalt aidata õn-nestub, vaja on tugivõrgustikku ja pikaajalist teraapiat. Kuid ka ravita lõpeb enesevigastamine teistsuguste toimetulekumehhanismide tekkides –eakaid enesevigastajaid esineb haru-harva. EVK katkeb tõenäoliselt 20–30 eluaastates, kuid õigeaegne abiaitab säästa inimeste nahka ja pääs-ta paljusid psüühilisest pingest või väljapääsmatuna näivast olukorrast.

Martin Vallimäe,
Tallinna Ülikooli psühholoogiamagistrant

Väino Rajangu hindab süsteemsust ja kohusetunnet

Professor Väino Rajangu on üks Eesti hariduseluga kõige paremini kursis olevaid inimesi – ta töötab1977. aastast alates praeguse TTÜ haridusuuringute keskusejuhatajana, on olnud haridus-minister ja riikliku haridus-komitee esimees. Oma sõnul pole ta elus teinud ühtegi pingutust, et ametiredelil tõusta, küll aga on tal tulnud teha palju valikuid.

Pärast Tallinna Polütehnikumi lõpe­tamist tehniku-elektrikuna 1964. aas­-tal oli tal valida, kas ajateenistus armees või õpingud Tallinna Polü­tehnilises Instituudis (TPI). Alustanud elektriinseneriks õppimist, tuli tal umbes kolmandal kursusel soov minna üle majanduse erialale. Lõpe-tanud siiski elektri alal, läks ta hoopis majandusteaduskonna aspi­rantuuri, kuhu teda kutsus nimekas majandusteadlane Juhani Väljataga.
1975. aastal kaitses kandidaaditöö, 1976. aasta lõpul aga tuli teha uus valik. Tollane kõrg- ja keskerihariduse minister Ilmar Nuut ja tema esi­me­ne asetäitja Heimar Peremees tahtsid TPI juurde moodustada uuri-misüksuse, mis tegeleks kõrgharidu-se perspektiividega. Rektor Boris Tamm sai ülesande leida tulevase uurimisgrupi vedaja.
“Sõelale jäime Heino Levald ja mina. Ma küll ei tahtnud, sest rehkendasin, et see tähendab jälle uurimisteema vahetamist, aga vestlusel Heimar Peremehe juures ministeeriumis oskas Levald kui kogenum inimene asja nii ajada, et minul tuli hakata seda tsunfti vedama.
10. veebruaril 1977 andis minis­ter Nuut välja käskkirja kõrgkooli ökonoomika uurimisgrupi moodusta­miseks. Sellesse sai tööle võetud noored tudengid, kes pärast Eestimaa elus olulisi tegusid on teinud: Rein Kaarepere, Ardo Kamratov ja Ülo Tartu tegid oma kandidaaditööd minu juhendamisel, siis on seal töötanud veel Juhan Teder, Raul Malmsten jt.
Kui mu kandidaaditöö oli olnud elektri ja majanduse piirimaalt, siis doktoritöö kaitsesin 1983. a hariduse ja majanduse piirimaalt.”

Minevikku ei häbene

Tol perioodil sai Väino Rajangu üp-ris palju tööpakkumisi juhtivatele kohtadele, kuid eelistas jääda oma uurimisgruppi. Kuni 1981. aas­tal otsis ta üles tollane EKP Keskkomitee tea­-duse ja õppeasutuste osakonna juha-taja Aili Aben, kes rektor Boris Tam-me ja TPI partorgi Aadu Taltsi soovi-tusel kutsus teda keskkomiteessetööle. Nimelt olid akadeemikud ha-kanud protestima, miks pole nii­su-guses osakonnas ühtki teaduskraa-diga inimest.
Praegu tavatsetakse endisi par­teitöötajaid vaadata kahtlevalt: see ju punase minevikuga. Väino Rajangu oma minevikku ei häbene: “Kui ma TPI-s automaatikat ja telemehaanikat õppisin, siis dotsent Heino Ross üt­les meile: “Poisid, astuge parteisse ja võtke see võim enda kätte!” Olen lähtunud põhimõttest, et kui minu asemel oleks seal olnud keegi teine ja võib-olla hoopis vene rahvusest, oleks ta võinud meile soovimatut poliitikat ajada. Arvan, et ma pole ühtegi niisugust otsust vastu võtnud, mille pärast peaksin häbenema. See töö vajas tegijat ja usun, et paljud inimesed on minu tegemiste kaudu hoopis võitnud, kaotajaid ei tohiks olla.”

Keerulised ajad

Juba enne EKP KK-sse tööleminekut oli Rajangu andnud Moskvas N Liidu kõige olulisemas teaduskirjastuses Nauka avaldamiseks oma raamatu käsikirja. Seejärel pidi tal ees seisma doktoritöö kaitsmine. Tol ajal kontrolliti juba väga hoolikalt, et keskkomitee töötajad ei kasutaks kõrget ametikohta ära teaduskraadi hankimiseks. Seetõttu hoidis Rajangu veel hulk aastaid pärast kaitsmist alles oma doktoritöö mustandit, et vajadusel oma autorlust tõestada. Ka kaitsmine ise kujunes raskemaks kui enamikul teistel teadlastel.
Eesti NSV TA majanduse insti­tuudis toimunud kaitsmisel pidid tema oponentideks olema professor Raimund Hagelberg, akadeemik Ša­ta-lin Moskvast (hilisem Mihhail Gorbat-šovi majandusnõunik) ja professor Taukatš Kiievist. Kaks nädalat enne kaitsmist helistas Ša­talin, et sõidab Ungarisse ega saa kaitsmisele tulla, saatis oma arvamuse ära, aga siis oli vaja käigupealt uus oponent leida, kelleks sai Leningradi PI prorektor Ogorokov.
Kaitsmine toimus õigel ajal, doku-mendid saadeti kinnitamiseks Mosk-vasse kõrgemasse atestatsioonikomis-joni. Ekspertkomisjon langetas posi-tiivse otsuse, kuid sellest hoolimata saadeti töö korduskaitsmisele, seda-puhku Minskisse Valgevene TA ma-janduseinstituuti, kus kõik samuti laabus.
“Ma olen võib-olla üks vähestest, kes on EKP Keskkomitees töötades ütelnud, et tahan siit ära minna. Tegin seda, kui doktorikraadi kinnitus oli käes. Aga mulle öeldi, et siit ei minda, vaid siit viiakse ära. Aasta pärast siis viidi kõrg- ja keskerihariduse ministriks. Kui olin ministeeriumis paar aastat töötanud, tuli eri hari­dussüsteemide (üld-, keskeri- ja kõrghariduse) liit­mine ühtse komitee juhtimise alla. See oli väga raske. Nii mõnigi kord sain kõrgemalt poolt käsu midagi ära teha ja paber tuli natuke hiljem järele. Reorganiseerimise käigus tuli inimesi vallandada, aga vastavaid alusdokumente polnud –tekkisid pinged.”

Ainus hariduskomitee esimees

“Kolme süsteemi liitmisest oli mui­dugi mingil määral Eestile kasu. Reorganiseerimisega katkesid suures osas inimestevahelised kontaktid Moskva ja Eesti vahel. Info ei liikunud enam otse Moskvasse ja nii võisime teha siin mõnedki asjad teistmoodi, kui lubasid tolleaegsed üleliidulised mängureeglid. Aga välisriigid ei võt­-nud meid alguses otse jutule ja välissuhteid tuli ikkagi Moskva kaudu ajada, kuni riik sai teatud kokkuleppe. Alles siis, kui Moskva ütles, et meil oleks mõistlik Soomega otsesidemeid ajada, hakkasid soomlased meiega aktiivselt kontakte arendama.
1989. aasta lõpus tuli päevakorda järjekordne reorganiseerimine: teha komitee asemel taas ministeerium. Mina jäingi ainsaks hariduskomitee esimeheks. Muutus väga palju. Tegin ministrite nõukogu esimehele Indrek Toomele ettepaneku mind vabaks lasta ja asemele pakkusin Rein Loigu, laia silmaringiga mehe.”

Aitamine laitmise asemel

Kogu selle aja säilitas Rajangu sideme praeguse haridusuuringute keskusega. Aasta pärast saab keskus 30-aastaseks. Ehkki Eesti haridussüsteemis on palju vajakajäämisi ja muutmist vajavat, on raske leida uuringute tellijaid. Ka uurimistulemuste rakendamine läheb raskustega. Mõne haridusega seotud asja toimumise kohta ütleb Rajangu, et vahel on küll tunne, et keegi tahab Eestimaa põhja lasta. Näiteks siis, kui ta luges eelmise aasta lõpus Jaak Aaviksoo ja Andrus Ansipi artikleid, kus räägitakse, et kõrgharidusega inimesi peaks järjest juurde tootma, tekkis tal palju raevukaid mõtteid. Nendest saab Õpetajate Lehte lähiajal eraldi kirjutise.
Eesti elu ebakohtadesse on ta sekkunud mitte ainult oma uuri­misvaldkondades, milleks on hari­dusökonoomika, -planeerimine, -kor­-raldus ja -statistika ning tööturu haridusprobleemid. Neist on ta aval-danud üle 500 publikatsiooni.
Hiljuti küttis üldsust üles Äripäevas ilmunud Rajangu artikkel pankade teenustasude ja hinnakirjade kohta. Sellele järgnes samateemaline raadio­saade. Mõni aeg tagasi esitas ta Eesti Päevalehes seoses elektri hinna tõu­suga kümme küsimust Eesti Ener-giale ja usub, et see aitas saada selgust öise elektritarbimise kohta. Siin tuli kasuks elektriinseneri tagapõhi.
Kui Tartus oli suur elektrikatkes-tus, mõtles Rajangu sellest, et Ees­-tis valmistatakse ette vähe energee­tikuid. Elektrikatkestuses süüdistati ekskavaatorijuhti, kes oli kaabli kat­ki tõmmanud, aga katkestus tekkis alles pool tundi hiljem. “Minu jaokssarnanes see olukorraga, kui rööpa­seadjat süüdistatakse rongiõnnetuses. Pool tundi on nii pikk aeg, et pä­devad inimesed suudaksid elekt­risüsteemis igasuguse katastroofi ära hoida. Vastava haridusega ini­mesi on süsteemis liialt vähe, eba­kompetentsus vohab – see on jälle puht haridusprobleem. Prognoosin, et kuna TTÜ-st ei tule energeetikuid nii palju, kui Eesti ühiskonnal vaja on, siis on täitsa normaalne, et sellised elektriprobleemid ainult suurenevad – kuigi süsteemid tehniliselt täiustuvad, on siin tegu inimfaktoriga.”
Majaühistu esimehe amet on Ra-jangut sundinud endale selgeks tege-ma ka paljusid detailplaneerimisega haakuvaid probleeme – neist on ta koguni kaheksa artiklit kirjutanud. Aga eks ütle ju vanasõnagi: kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Majandusega on Rajangu tihedalt seotud ka ühe osaühingu juhatuse esimehena ja teise nõukogu liikmena, samuti mitme MTÜ juhatuse liikmena. Mitu aastat on ta olnud TTÜ Tõnismäel asuva kolledþi majanduserialade lõ­-pu­tööde kaitsmise komisjoni esi-mees. Veel on ta TTÜ vilistlaskogu asutajaliige, Tallinna Teadlaste Maja liige, Eesti-Poola ja Eesti-Saksa ühingu ning Saksamaal stipendiaatidena õppinute ühingu DADA liige. Vilgas seltsielu meeldib talle.

Laadimisvõimalused

Vaimuerksust ja liikuvust aitab hoida 1981. aastast alguse saanud tradit-sioon – igahommikune jooks kodust mere äärde ja tagasi. Vahepeal võimleb ta “oma kivi” otsas. “Ainult laua taga istudes jääks füüsilist koormust väheseks, see jooksumarsruut käib mu tavapäeva juurde. Kui talvel on palju lund, siis annab füüsilist koormust ka lumerookimine, aga tänavu seda peaaegu pole, nii tulebki joosta.
Olen õhtuse unega inimene, kes hommikul tõuseb vara. Ma ei ole kunagi öösel tööd teinud. Kui keegi õpib enne eksameid öö läbi, siis minu põhimõte oli ikka see, et õhtul kella 7–8 ajal lõpetasin, magasin rahulikult öö ära ja hommikul püüdsin esimesena eksamile minna. Selge peaga võib imet teha.”
Veel ütleb Rajangu, et talle meeldib peol käia ja tantsida. Ta püüab kaasa teha kõik Tallinna Teadlaste Maja ja TTÜ peod. Tants viis Rajangu kokku ka tulevase abikaasa Mailiga – esimest korda kohtuti kergetööstuse tehniku­mi peol, kus neiu koolis korda pidas ja Rajangu TPI tudengina tantsimas oli. Kahe nädala pärast oli noormees jälle samas peol ja nii algas ühine elutee, mida praeguseks kroonivad tütred Velli ja Malle ning vanema tütre lapsed Joosep, Karl Juhan ja Katariina.

Hobid on reisimine ja ehitamine

Reisidega seoses peab ta kaht registrit: ühes on kirjas kõik lennureisid 1965. aastast alates, teises riigid, kus on viibinud. Esimene lennureis oli TPI esimese kursuse kolhoosisoleku ajal, kui ta koos ühe poisiga tuli lennukiga Viljandist Tallinna, et maa­le mootorratas kaasa võtta; järgmine viis üle Moskva Saranskisse, kust ta käis ühele asutusele isekallutajat toomas. Ühtekokku on registris 394 lendu – kirjas kuupäev, kust kuhu on lennatud, vahemaandumised, lennukitüüp. Kõige idapoolsem len­nureis on viinud Kuriili saartele, lõunapoolseim Bombaysse, lääne­poolseim Kanaari saartele ja põhja­poolseim Norilskisse. “Kõige tapvam lennukireis oli turismigrupiga Mosk­vast Indiasse N Liidu ajal, Põhja-In­dias oli meil vahemaandumine, püssimehed seisid terrorismikartuses ümber lennuki, ventilatsioonisüsteem ei töötanud, istusime oma kohtadel, higipull otsa ees,” meenutab Rajangu. Riikide registris on kirjas 109 reisi, enamik neist tänu teaduskontaktidele.
Ehitamine hakkas meeldima juba marakratina isa kõrval kodumajale Järva-Jaanis teist korrust rajades. Aspirantuuriajal ehitas Rajangu suvila Võsule ja on seda nüüd ka laiendanud. Tallinnas on mitu ehitust tehtud majaühistuga. Ta eelistab puidu- ja metallitööd. “Ehitusvõimalusi on elu mulle palju pakkunud ja tore on siis, kui näen tulemust. Iga töö juures on tulemuse nägemine köitev, ka siis, kui kellegi diplomitööd või väitekirja juhendad.” Rajangu juhendamisel on kaitstud kaks doktori-, kuus NSVL-i teaduste kandidaadi ja 25 magistritööd.
Kui küsida, mida peab Rajangu oma põhiomadusteks, vastab ta päris ruttu, et kõigepealt süsteemsust. Asjade süsteemne nägemine võimaldab probleeme lahendada ilma uusi juurde tekitamata. Ja veel usub ta endal ole-vat vastutus- ja kohusetunnet.
“Kui midagi oled lubanud, peab seda täitma. Kui millegipärast täita ei saa, peab asjaosalisi kohe sellest informeerima. Juhtimise puhul on oluline see, et otsust saab muuta ainult otsustaja. Kui keegi jätab kohustused täitmata, tekivad segadused.
Klassikud on inimesed jaganud teoinimesteks, kes probleeme la-hendavad, ja nendeks, kes koguvad põhjusi, miks ei saa probleeme la-hendada. Mina olen vist rohkem teoinimene – ega ma enne jäta, kui asi on lõpule viidud.”

Vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas

Kadri Aavik – diplomi poolest inglise keele õpetaja, ametilt Rahvusraamatukogu teadus- ja arenduskeskuse veebitoimetaja –töötas juulist novembrini vabatahtlikuna Lõuna-Aafrika Vabariigi ühes suurimas eeslinnas, Kaplinnast umbes 35 kilomeetri kaugusel asuvas paari miljoni elanikuga Khayelitshas Esangweni keskkoolis.

ASA, mille kaudu Kadri Lõuna-Aafri­kasse sattus, on Saksa organisatsioon, mis koordineerib projekti nimega “GLEN”. Sellega on ühinenud seits­-me EL-i uue liikmesriigi mitte-tulundusühingud, kes saadavad igal aastal arenguriikidesse Aafrikas ja Aasias vabatahtlikke. Igal projektil on kaks osalist: üks neist sakslane ja teine mõne uue liikmesriigi kodanik. Eestis tegeleb selle ettevõtmisega Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) ning eestlastele pakuti mullu kolme projekti: LAV-is, Gruusias ja Tansaanias. Kadri Aavik osales projektis, mille nimi võiks eesti keeles kõlada “Internet eeslinna lastele” (Internet for Township Kids).
Milles seisnes teie vabatahtliku-töö koolis?
Kadri Aavik: “Esangweni keskkoolis olid eurooplased käinud eelmisel aastal sama organisatsiooni kaudu projekti tegemas. Nemad tegidki avalduse, et seda võiks jätkata. Kuna aga vahepeal oli küllalt palju aega mööda läinud ja mitmed asjaolud muutunud, täit­-sime ka muid ülesandeid, kui projekti esialgses kirjelduses seisis. Meie te-gemiste kohalik koordinaator ja n-ötööandja oli kooli asedirektor. Eel-misel aastal oli sisse seatud neli mul-timeediagruppi: veebilehtede tege-mine, fotograafia, film ja kooli uudis-kirja väljaandmine, mida meie nüüd edasi juhendasime.
Õpetajatele pidime tutvustama kohaliku haridusameti saadetud metoodikaalaseid juhiseid, mis tulid kooli CD-l. Lisaks mitmed jooksvad arvutialased küsimused.
Koolis algasid tunnid iga päev kell kaheksa. Meie palusime oma projekti koordinaatorilt, et võiksime tulla natuke hiljem – muidu oleksid päevad väga pikaks veninud. Alusta-sime kell üheksa. Kuna elasime Kap-linnas, eelnes sellele pool tundi sõitu. Hommikupooliku veetsime serveriruumis: valmistasime ette oma pärastlõunaseid tunde ja tegelesime tehniliste probleemidega. Kella poole kolme paiku lõppesid õpilastel tunnid ja siis kogunesid huvilised arvutiklassi. Meil oligi iga päev juhendada üks grupp, kellega töö kestis viie-kuueni.”
Kas käisite ka mõnd ainetundi kuulamas?
“Olime liiga hõivatud, õnnestus külastada vaid kahte tundi. Üks oli 12. klassi science, mis jättis meie kooliaja keemia-füüsikaga võrreldes küll väga hea mulje. Teine oli 11. klassi ajaloo-tund, kus käsitleti Teist maa­­ilmasõda. Õpetaja palus, et räägiksime õpilastele tolleaegsetest sündmustest oma kodu-maal. Minu tandemikaaslane rääkis kõigepealt Hitleri-aegsest Saksamaast –sakslasele mitte just väga meeldiv ülesanne. Mina püüdsin Eesti ajaloost rääkides tuua paralleele Lõuna-Aafrika ajaloo ja nende rahvusprobleemidega. Peab ütlema, et minu sissejuhatavale küsimusele, kas keegi teab, kus Eesti asub, ei osatud küll vastata. Kui pa­-lusin pakkuda maailmajagu, siis oletas keegi, et Aasias.”
Kas õpilased erinesid ka millegi poolest eesti eakaaslastest?
“Nii napi kogemuse põhjal on raske üldistada, aga võib öelda, et kui me oma tööd alustasime, olid nad meie kui võõrastega päris häbelikud. Kuna olime ainukesed valged koolis, suhtuti ilmselt ka seepärast meisse natuke aukartlikult. Pärast oldi siiski päris julged ja julgeti kõike küsida. Väga meeldis see, et nad tõepoolest tahtsid väga õppida: olid silmanähtavalt õnnelikud, kui midagi uut teada said, tulid ja tänasid.
Mõne grupi juhendamine oli ker­gem, teise juhendamine raskem. Ole­-me Tobiga mõlemad rohkem multi-meedia- ja arvutiinimesed ning see-tõttu oli ka veebilehtede grupp meile kõige lihtsam ja meeldivam. Samas pidime juhendama ka uudiskirjagrup-pi ning kuna pole seda ala ise otseselt õp­pinud, pidime küllalt palju imp-roviseerima. Ka fotograafiagrupis oli teinekord nii, et pakkusime küll tegevusi ja teemasid, aga kui küsisime õpilaste ettepanekuid selle kohta, mida teha, valitses vaikus. Mida edasi, seda ladusamaks koostöö küll läks. Kui aga vaadata kooli üldpilti ja õpilaste omavahelist suhtlust, siis ei erinenud see oluliselt Eestist. Õpilased nagu õpilased ikka.”
Millised olid kõige suuremad ootamatused Lõuna-Aafrikas?
“Teatavas mõttes oli see siiski kul-tuurišokk. Esimesed päevad vaatad ainult ringi ja üritad ümbritsevat endasse ahmida. Alguses oli tegemist sellegagi, et harjuda kohalike inglise keelega. Kohalike emakeel on xhosa keel. Inglise keelt kõik küll oskavad, aga räägivad seda väga tugeva akt-sendiga, millega peab harjuma.
Kui kohale jõudsime, oli esialgu nädal koolivaheaega. Saime ennast sisse seada, otsisime elukohta ja ren-tisime auto. Kui olime Kaplinnaga juba natuke kohanenud, järgnes taas uus keskkond. Töötasime linnaosas, kus olid kõik mustanahalised ja kuhu valgetel ei soovitatud saatjata minnagi. Meiega õnneks küll midagi ebameeldivat ei juhtunud. Kontraste see-eest kohtas igal sammul: tänavad ja teed on linnas kõikjal korralikult asfalteeritud, majad äärelinnades sa-mas enamasti meie mõistes barakid. Tänavatel jalutavad lehmad ja kit-sed. Üllatav oli aga eelkõige see, kuidas inimesed, kes elavad nendes viletsates elamutes, kus pole vett ega kanalisatsiooni, on ise korralikult riides ja puhtad. Mitme maja peale on väljas kraan, kust tuleb puhast külma joogivett. Elekter majades siiski on.
Ühelt poolt on xhosad linnastunud, samas järgitakse paljus iidseid kom­beid, mis pärinevad maa ida­osast, kust nad on tööd otsides Kap­linna ümbrusesse tulnud. Ühelt poolt teh­-noloogia – arvutid ja kõigil mo­biil-telefonid –, teisalt tavad ja esivane-mate austus. Vanemaks saamine päl-vib austust, mitte pole asi, mida peaks kuidagi varjama või häbenema. Säilinud on traditsioo­ni­li­sed tsere-mooniad, nagu koduõlle tegemine jamaitsmine, kus minagi osalesin, või poiste ümberlõikamine. Kui ka ei min-da enam tagasi kodupaika seda tege-ma, on ümberkaudu selleks oma hü-tid. Nõidadelt käiakse nõu küsimas –traditsiooniline meditsiin ja unenägu­desse uskumine on igapäevased.
Tihti toimusid tänaval spontaansed tantsuetendused – muusika pandi käima ja keegi hakkas tantsima. Inimesed kogunesid ja elasid kaasa.
Linnas peetakse ohtralt lehmi ja kit-si. Kui tähistatakse mõnd perekonna-le olulist sündmust, tapetakse loom sealsamas. Minul kui taimetoitlasel ja loomade õiguste eest võitlejal oli seda küll kaunis raske vaadata, aga ma austan nende traditsioone.”
Kuidas te oma nappi vaba aega veetsite?
“Kui me Lõuna-Aafrikasse saabusi­me, oli Eestis parajasti suvi, seal aga nii hommikul ärgates kui ka õhtul, kui töölt koju saime, täiesti pime. Välja sai minna ainult autoga või mitmekesi – üksinda tänaval liikuda ei soovitatud. Nädala sees olime vahel nii väsinud, et läksime pärast tööd kohe magama. Mõnikord käisime mõnes ümberkaudses pubis, aga nädalavahetustel üritasime sõita Kaplinnast natuke välja ja loodust vaadata. Hea Lootuse neemel, mis asub Kaplinnast umbes pooleteisetunnise sõidu kaugusel, käisime lausa mitu korda. Imeilus loodus, mäed ja meri ümberringi. Kõige pikema reisi tegime nädalasel koolivaheajal augustis. Rannikuäärne piirkond, mis ulatub Kaplinnast viis-kuussada kilomeetrit ida poole, on looduslikult väga ilus, seda tuntakse nime Garden Route all. Kui Lõuna-Aafrika on üldiselt kuiv ja mägine, pole väga palju puid ega rohelust, siis see piirkond ranniku ääres on tohutult kaunis.
Üldiselt olid meie reisiplaanid algul suuremad, kui saime ellu viia – vaba aega polnud kuigi palju ja hiljem polnud ka raha, et kaugemale sõita.”
Lõuna-Aafrikat mäletavad ilm-selt paljud koolitunnist Buuri sõ-dade või apartheidi järgi. Millised on sealsed rahvussuhted praegu?
“Linnaossa, kus tööta­sime, valged eriti ei satu. Olime see­tõttu tihti tähe-lepanu keskpunktis. Kui käisime ko-halike saatjatega jalu­tamas, järgnesid inimesed meile, eriti lapsed käisid kannul ja tahtsid väga, et me neid pil-distaks. Paljud tulid rää­kima ja küsi-ma, kust me oleme ja mida seal tee-me. Koolis suhtlesime põhiliselt üheõpetajaga, saime hästi läbi ka tema perega ja veetsime palju aega nende kodus. Valgete lõuna-aafriklastega lähemaid kokkupuuteid polnudki – mõnega rääkisime põgusalt.
LAV on väga huvitav ka selles mõttes, kuidas kultuurid põimuvad ja kõrvuti eksisteerivad. Lisaks valgetele ja mustanahalistele on seal ka nn värvilised (coloured). Meie maja-perenaine oli “värviline” moslem.
LAV-is on 11 riigikeelt. Inglise keelt räägivad kõik suhtluskeelena, n-ö teise valgete keelena on kasutusel afrikaani keel. Peale xhosade, kellega meie peamiselt kokku puutusime, on teine suur mustanahaline rahvusgrupp zulud. Nemad elavad rohkem Johan­nesburgi ja Pretoria lähedal. Zulu ja xhosa keel on siiski nii sarnased, et nende kõnelejad saavad üksteisest aru. Küllap teab igaüks, et Lõuna-Aafrikas on olnud rahvuste tasandil tohutuid pingeid, aga tundub, et praegu, kui apartheidi lõpust on möödunud küm-me aastat, lähevad asjad järjest pare-maks. Kõik on üksteise vastu suhte-liselt tolerantsed. Mustadel on mui-dugi endiselt raske – nad on küll poliitiliselt vabad, aga majanduslikult siiski sõltuvad ja peaaegu kõik vaesed. Üle poole mustanahalistest on töötud. Sellepärast ongi tekkinud ka sellised eeslinnad nagu Khayelitsha, kuhu inimesed on tulnud maapiirkondadest, kus üldse pole tööd. Paljud käivad Kaplinnas tööl, naised tihti rikaste valgete juures majapidajaks. Siiski tekkima hakanud must keskklass koosneb peamiselt õpetajatest ja ametnikest. Nemad elavad täitsa hästi, jõuavad osta auto ja korraliku maja. Praegu valitseb LAV-i tööturul olukord, kus mustanahalisi eelistatakse val-getele ning selle tagajärjel on valgetel äärmiselt raske tööd leida, mistõttu paljud lahkuvad riigist.
Kuritegevus, narkooti­kumid ja aids on LAV-is suureks problee­miks. Parajalt šokeeriv oli külastada aidsi hooldekodu, kus elavatest lastest paljud on viirusekandjad ja kõik or­vud. Hea oli siiski näha, et nende eest hoolitseti korralikult. Keegi ei näinud välja haige ega õnnetu. Korraldati päris palju teavitusüritusi aidsi ja narkomaania teemadel, samuti püüti üht-teist ette võtta tööpuuduse vähendamiseks. Kirik korraldas naistele tasuta majapidamisoskuste koolitust, et nad saaksid tööle. Minu jaoks mõnes mõttes ka kurb – õpetati neid koristama ja majapidamistöid tegema, nagu neil polekski muud potentsiaali, kui saada tööd rikaste valgete juures.”
Lõuna-Aafrika on eestlasele väga kauge ja võõras paik. Mis on olnud kõige asjatundmatum küsimus, mis sulle sealse elu kohta pärast naasmist on esitatud?
“Ühes raadiointervjuus küsiti, kas inimesed, kellega ma Lõuna-Aafrikas kokku puutusin, on siis metslased. Minu kõrvale kõlas see solvavalt. Aafriklased on täpselt samasugused inimesed nagu meie. Sain sealt väga häid sõpru”.

Õpetajaamet ei tule kergelt

Igas riigis oma kord

Mõistete sõnastikud vene õppekeelega põhikoolidele

Eesti vene õppekeelega koolides õpetatakse järjest rohkem aineid eesti keeles. See on mahukas ja keerukas ülesanne, mille lahendamisele aitab kaasa Euroopa Liit. PHARE tellimusel on valminud mõistete sõnastikud 7.–9. klassi õpilastele (joonis 1).

Lepingu ülesanne oli koostada ja jagada vene õppekeelega koolidesse 7.–9. klassi õpilaste sõnastikud kahe­teistkümnes aines. Sõnastikud peavad andma praktilise vahendi ainete õp-pimiseks eesti keeles (soodustama eestikeelsete õpikute kasutamist, eestikeelseid diskussioone jne).
Sõnastike koostamine toimus mit-mes etapis: terminiloendite koostami-ne ainekavade ja HTM-i kinnitatud õpikute alusel; terminiloendite retsen-seerimine eesmärgiga leida koostatud loendites puuduolevaid või liigseid termineid; mõistete definitsioonide või selgituste koostamine (põhitöö, mille tulemusi esitasid autorid kol-mes osas; toimusid õppused definit-sioonide koostamisest, lihtsa keelereeglite rakendamisest, autoriõigus-test); sõnastike sisuline toimetamine; definitsioonide või selgituste sõna-vara võrdlus eesti keele sagedussõnas-tikuga (see näitas autoritele, milli-sed sõnad võivad mõistmisraskusi valmistada); terminite muutevormide moodustamine ning välte- ja rõhu-märkide panek; selgitustes esinevate terminite märkimine (märgid näita­-vad, millised selgitustes kasutatud sõnad on samas sõnastikus termini-tena esitatud); sõnastike keeletoime-tamine; sõnastike retsenseerimine ja retsensentide soovituste arvestamine (retsensentide valiku kiitis heaks REKK); sõnastike kinnitamine aine-komisjonides, soovituste arvestamine; küljendamine ja trükkimine; sõnastike jaotamine koolidesse.
Sõnastike autorite seas on nii tunnustatud kui ka noori spetsialiste.
Matemaatika – Elts Abel, Lea Lep-mann. Geograafia – Helle-Mai Pedast-saar, Tiia Pedastsaar. Bioloogia – Maie Toom, Margit Teller. Keemia – Lembi Tamm, Tarmo Tamm, Ants Tuulmets. Füüsika – Enn Pärtel. Ajalugu – Terje Hallik. Inimeseõpetus – Kristi Kõiv. Ühiskonnaõpetus – Ilje Piir. Muusika – Kadri Leppoja. Kunst – Anne Parmasto, Kertu Laur, Kaja Kiidron. Kehaline kasvatus – Vello Hein. Tööõpetus – Marje Peedisson, Endel Rihvk, Mart Soobik.
Sõnastikud koostati Tartu Ülikooli, osaühistu Filosoft ja Tartu Ülikooli Kirjastuse koostöös. Kokku osales töös 76 spetsialisti, lisaks nõuandjad.
Üldandmed koostatud sõnastike kohta on allpool toodud tabelis.
Sõnastiku põhiosa moodustavad mõistete selgitused koos termini muutevormide ja termini tõlkega vene keelde. Vaatame selle kohta kaht näidet matemaatika sõnastikust (autorid Elts Abel ja Lea Lepmann).
.aar <aari, .aari, .aare e .aarisid> ARITMEETIKA, GEOMEETRIA *pind­ala­ühiku nimetus, tähis a, 1a = 100 m2. ruudu pindala on 1 aar, kui ruudu külg on 10 m. Vt ka ruudu pindala• àð
.aasta.intr.ess <-.intressi, -.intr.essi, -.intr.esse e -.intr.essisid> rahasumma, mis makstakse laenuandjale või raha hoiule andjale (hoiustajale) ühe aasta eest. Vt ka kuuintress, päevaintress• ãîäîâîé èíòðåññ
Terminites on pandud punkt kol­mandavältelise silbi täishääliku et­te ja liitsõna osade vahel on väike kaar. Noolsulgudes on antud termini põhikäänded: ainsuse omastav, osas­-tav ja mitmuse osastav, mis on sageli nii pika kui lühikese vormina. Sõ-nastikus on suurtähtedes näidatud ka matemaatika kitsam valdkond, kus seda mõistet kasutatakse. Järgneb termini selgitus või definitsioon. Kui selles on mõne sõna ees tärn, on see sõna sõnastikus ka terminina selgitatud. Selgitusele võib järgneda näide (kolmnurga järel) ja soovitus vaadata lähedasi mõisteid. Mõiste kirje lõpeb termini tõlkega vene keelde.
Terminite definitsioonid ja sel­gitused koostasime võimalikult lihtsad. Lisaks selgitustele on sõnastikes sa-geli joonised mõistete paremaks mõistmiseks (joonis 2). Iga sõnastiku lõpus on vene-eesti terminiloend.
Sõnastikud jaotatakse vene õppe­keelega põhikoolidele lähipäevil tasu­ta. Neid saavad kasutada eelkõige 7.–9. klasside õpilased ja õpetajad, aga kavene gümnaasiumide õpetajad ja õpi-lased, eesti gümnaasiumid, keele-kümbluskeskused jne. Vene põhikooli lõpetanud õpilased, kes jätkavad õpinguid eestikeelses kutsekoolis, saavad sõnastikust vaadata nii vene-keelse termini tõlke kui termini sel-gituse eesti keeles. Sõnastik on kasulik ka vene koolide õpetajatele, kes alles alustavad aine õpetamist eesti keeles.
Mõistete sõnastike kinnitamisel ainekomisjonides avaldati sageli soovi, et seda sõnastikku trükitaks ka eestikeelsetele koolidele. Eestikeelsete põhikoolide ja gümnaasiumide õpi-lased leiavad sõnastikust kiiresti ter-minite tähendusi, see kergendaks õppimist. Eriti vajalik on sõnastik ees-ti koolis õppivatele mitte-eestlastest õpilastele. Vastavalt lepingule on võimalik eelkõige põhitäitjal taotleda luba täiendava tiraaþi trükkimiseks pärast käesoleva lepingu lõppemist.
Sõnastike koostajatel on oluline palve õpetajatele: tutvustage neid sõnastikke õpilastele. Andke paaris tunnis õpilastele ülesandeid, mille täitmiseks on vaja sõnastikke kasu­tada: leida õpitava teksti terminite selgitused; leida sõnastiku abil, milliste mõistetega on antud mõiste seotud (mõistete kaart) jne. Minu geograafiaõpetaja tegi väga huvitavat võistlust kahe pingirea vahel: ta palus avada atlased mingilt leheküljelt ja ütles siis sellelt leheküljelt linna, jõe või muu nime. Kumb pingirida neid nimesid kiiremini kaardilt leidis, oli võitja. Analoogilist mängu saab ka nende sõnastikega mängida –õpetaja loeb ette mõne selgituse või definitsiooni ja õpilased peavad leidma vastava termini. Loomulikult on sõnastike kasutusvõimalusi tun­duvalt rohkem. Meeldivat sõnastike kasutamist!

Loodusteaduste olümpiaad tulekul

Riigieksamikirjandist

Abiturientidel pole kirjandi-päevani enam nelja kuud, põhi-koolilõpetajatel poolt aastatki. Ka ajakirjandusse ilmub järjest rohkem eksami-teemalisi aru-pidamisi. Tegelikult pole eksamikirjandi õnnestumine küllsugugi ainult emakeeleõpetajate töö ja vaeva tulemus.

Kuna vastavalt hindamisjuhendile moodustavad suurema osa hindest kirjandi sisukuse eest saadud punk­tid, siis on omaaegne küpsuskirjand sellele kirjatööle päris hea nimi. Paljudest probleemidest, mil­lest riigieksamikirjandis kirjutatakse, ema-keeletunnis juttu ei tehta. Ka kir-jandustunni materjal ei jõua kuigi sageli lõpukirjandisse. Hoopis rohkem kirjutatakse sellest, mida on loetud ajalehest, nähtud televiisorist, mille üle arutletud ajaloo ja ühis­-konnaõpetuse ning teiste õppeainete tundides, mis toimub meie riigi poliitikas, või sellest, mida on õpitud elust enesest. Eesti keel on vaid vahend, mis aitab mõtted kirja panna. Ometi tehakse riigieksamikir-jandi eest saadud hinde põhjal otsus koolilõpetaja eesti keele oskuse kohta, mitte selle kohta, kuidas abiturient on õppinud maateadust või majan­dus­õpetust. Kirjandi hindajad on enamikus eesti keele õpetajad, kellel tuleb kirjandi sisu õigsuse üle otsustamisel sageli pöörduda teiste ainete õpetajate või teatmeteoste poole abi saamiseks.
Ometi on tore, et Eesti kooli­lõpetajal on kooli lõpu eel võimalus näidata, kui tõsise kirjatööga ta toime tuleb. Vastuväiteid riigieksa­-mi­kirjandi kirjutamise otstarbekusele on esitatud rohkesti, kuid seni pole kirjandist paremat eksa­mi-varianti leitud; arutelud jätkuvad –loodetavasti selgub vaidlustes tõde. Õpilane väidab, et sellist žanrit nagu kirjand ei pea ta hiljem elus enam kunagi kasutama, aga igal kirjatööl peab ju algus, lõpp ja teema arendus olema – eks seda kirjand õpetabki.

Kas arvutiajastu märk?

Alati on tööde hulgas olnud nii vea­tuid kui ka rohkete õigekirjavigadega kirjandeid. Viimasel ajal on õpilastöödesse siginenud aga hoopis kummalisi nähtusi. Kas see, et tavaline käsikirjalises tekstis kasu­ta­tav taandrida on kadunud, on arvu­tiajastu märk? Tihti alustavad kirjutajad uut lõiku äärejoone juurest. Kui eelmine lõik juhtub lõppe-ma koos rea lõpuga, jääb kirjandi hindajal uue lõigu algus märkamata ning arutelu käik segaseks.
Mõned aastad tagasi pahandasime trükiajakirjandusega, et seal ei tun­ta sõnade poolitamise reegleid, ja kurtsime, et õpilaste poolitamisvead on halva eeskuju süü. Nüüd õpilased enam väga palju selliseid vigu ei tee, aga mõned on sõnade poolitamisest hoopis loobunud: kui pool rida juba täis kirjutatud ja järgneb pikem sõna, kirjutatakse see igaks juhuks uuele reale, et mitte poolitamisega eksida.
Eksamil saavad õpilased kõige­pealt kirjutada mustandi ja see­-järel vormistada korrektse eksami-töö. Mustandit hindamisel ei arvestata. Ometi on hindajate kättejõudnud paljude paranduste, maha-tõmbamiste, ülekirjutamistega, lau-sa soditud puhtandeid. Õnneks on erinevaid käekirju uurima harjunud hindajad seni peaaegu kõigist sõnadest aru saanud.
Suurt vaeva näeme kirjavahemärkide õige kasutamisega, aga kuhu ­kirjavahemärk panna, kui pole lauset? Sportlane vastab teleintervjuus reporteri küsimusele määrdemees-konna töö kohta: “Et suusad polnud pahad.” See on kõnekeel ja kõnele­jal võistlusärevus ning võidu-rõõm veel hinges. Kahjuks on ka riigieksamikirjandites järjest rohkem lause keskelt algavaid lauseid. Poolik lause laseb aga vaid aimata terviklikku mõtet ja kuna hindaja on ka inimene, kipub hinnegi kesi­ne tulema, kui lugeja mõte hajub.
Hindaja käes on anonüümsed kirjandid kümnekaupa pakis. Sa­geli on ühe paki kirjandid ühte nägu. Mõnikord hak­kab õpilastest kahju, sest koolis on ilmselt õpetatud õigekirja, kuid kirjandi kompositsioonile või stiilile pole tähe­le­panu pööratud, teises pakis on kirjandid, mis on hea stiili ja elava sõnakasutusega, kuid rohkete ortograafia ja interpunktsioonivigadega.
Eriti kahju on väga tublidest mitte-eestlastest, kelle eesti keel on nii konarlik, et nende arvatavasti suurepärased teadmised ja mõtted üsna arusaamatuks osutuvad.

Kui puudub sisu

Kõige raskem on lugeda kirjan­deid, milles n-ö sisu puudub: õpilane on valinud teema, mille kohta ta peaaegu mitte midagi öelda ei söanda. Töös pole vigu, laused on korrektsed, sõnavalik enam-vähem, aga lugeja loeb ega mõista, mida küll öelda tahetakse. Kirjutaja “teeb sõnu”, kirjutab pikkade keeruliste lausetega eimillestki. Muidugi puudub noorel veel rikkalik elukogemus, kuid seda julgemalt võiks kasutada kas või koolis õpitut. Näiteks aja­lootunnis on ju kirjutatud põhjalikke arutlusi ühiskonnas toimunu kohta ja koolilõpetaja peaks küll püüdma õppeaine piiridest üle astu­da. Kirjandustunnis on analüüsitud teoste tegelaste keerukaid elukäi­ke – kui enda elulugu napp, võiks kirjandis kasutada näiteid loetud teostest. Ka on statistikast ilmnenud, et ilukirjanduse põhjal kirjutatud tööd on häid hindeid saanud. Sisu järgi otsustades tundub, et eksternidel, kel mõnigi iseseisva elu aasta seljataga, on rohkem mõtteid, millest kirjutada.
Aastaid tagasi tuli paarileheküljeline kirjand kirjutada juba üheksanda klassi lõpetamisel. Nüüd esi-tavad üheksanda klassi lõpetajad lühikirjandi. Gümnaasiumi astunud õpilastel on esimesed kirjandid sa­-ma lühikesed ning põhjalikuma arutluse loomist tuleb gümnaasiumis alles õppima ja harjutama hakata. Kas see pole üks põhjusi, miks mõne kirjutaja töö kuidagi ettenähtud pikkust ei saavuta? Ei aita isegi poolikud read, tühisõnalisus või suur käekiri.
Analüüsiva teksti loomisel kasu­tatakse teadupärast mitmesuguseid võimalusi. Üks neist on võrdlemine – nähtuste kõrvutamine, probleemide sarnasuse ning erinevuse esiletoo­mine. Mida aga ütlevad kirjanditest pärit laused: “Tänapäeval on eluhuvitavam. Ma olen julgem.” Mil­lest huvitavam? Kellest julgem? Lugejale on kirjandites sageli mõtlemisainet jäetud. Mitte alati pole mõttepunktid või lühend jne lause lõpetamiseks parim võimalus. Kirjutaja võiks mõtte lõpuni avada – arutlus oleks terviklik ja kirjand pikem.
Kas soov saada maksimumtulemus ahistab mõttelendu ja sulejooksu või on aastaid kirjandeid hinnanud õpetaja juba kõiki huvitavaid mõt­teid lugenud, et tööd järjest enam suure pingutuse viljadena tunduvad? Säravaid omanäolisi mõttearendusi ei kohta sageli. Kirjutajad on vaos­hoitud, lähevad kindla peale välja.

Kirjutama õpitakse kirjutades

Igal aastal on kirjandiks välja mõeldud uued teemad. Teema valdkonnad on aga aastaid muutumatud. Seega on kirjandi hindaja samade probleemidega silmitsi igal aastal. Õnneks elu muutub ja uutel õpilastel on võimalus vanu teemasid uudsest küljest avada. Ometi korduvad mõned mõttearendused aastast aastasse. On ju enne eksamit kõik teemavaldkonnad põhjalikult läbi arutatud ja nendega haakuvatel teemadel mitmeid kirjandeid kirjutatud ning eelmiste aastate eksamiteemad üksipulgi lahti harutatud.
Proovikirjand ei tohiks jääda viimastele eksamieelsetele nädala­tele. Küllap paljudele õpilastele on enne eksamit vaja aega uute mõtete kogumiseks. Isegi siis, kui eksamiteema juhtub kattuma proovikirjandi omaga, ei õnnestu naljalt kaks korda järjest ühel teemal võrdselt säravat ja värsket teksti kirjutada. Pigem jääb eelmine töö painama, sunnib meenutamisele aega kulutama, hajutab tähelepanu. Õpilased on end n-ö tühjaks kirjutanud. Proovikirjandile järg­nev aeg võiks olla kordamiseks, vigade analüüsiks, lühemateks loovharjutusteks.
Kirjutama õpitakse kirjutades. Eksamiks valmistujatele on välja antud abimaterjale, juhendeid ja harjutustikke. Töövihikutes leidub näidistena nii häid kui ka halbu eksamikirjandeid ja rohkesti kirjandi-test välja otsitud parandamist vaja­-vaid lauseid. Neid ülesandeid lahen­dades tunduvad õpilased arvavat, et ega nemad ise küll nii viletsaid tekste loo ega nõnda kummalisi lauseid koosta. Oleks vaid õpetajal jõudu ja aega õpilaste endi kirjanditest parandamist vajavaid lõike-lauseid välja kirjutada, neid klassis jagada ja koos parandada, siis ei ole enam põhjust vigu kellegi teise tehtuks pidada. Mõnikord oleks vaja koos õpilasega tema tööd tervikuna sõnahaaval uurida, leida paremaid sõnastusvõimalusi, analüüsida teema avamist, otsida sobivaid näiteid, vaadelda väidete ning tõestuste seoseid jne. Suures klassis jääb selliseks individuaalseks tööks tunni ajast väheks, aga küllap retsensioone kirjutavad siiski kõik õpetajad ja kindlasti on varuks veel palju kasulikke metoodilisi võtteid.
Riigieksami sooritamine märgib gümnaasiumi lõpetamist, head hindepunktid avavad ukse kõrgkooli ning õppimine kestab kogu elu ja palju tähtsaid sõnaseadmisi seisab alles ees, aga hea kirjandi kirjutamine on selle tee hea algus.