24.–26. oktoobrini toimub Tallinnas Rahvusraamatukogus rahvusvaheline konverents “Rahvusvähemuste haridus Euroopa Liidu maades”. Oma riigi kogemusi tutvustavad rahvusvähemuste haridusspetsialistid Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Vene-maalt, Iirimaalt, Austriast, Ungarist, Prant-susmaalt, Tðehhist ja Saksamaalt. Rahvusvähemuste haridusest Eestis räägib haridus- ja teadusministri nõunik Urve Läänemets. Eesti integratsiooniprogrammi tutvustab Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi direktor Raivo Vetik. Riigikogu liikme Sergei Ivanovi ettekanne käsitleb vähemuste õigusi saada emakeeleõpet. Riigikogu liige Vladimir Velman räägib riigikeele õppe problemaatikast integratsioonipoliitika kontekstis. Rafik Grigorjani ettekande teema on “Integratsiooni ja rahvusliku identiteedi säilitamine”. Majanduse ja Juhtimise Instituudi rektor Hanon Barabaner vaatleb vene-keelse vähemuse kõrghariduse omandamise võimalusi. HTM-i keeleosakonna nõunik Maie Soll tutvustab Euroopa Liidu keelepoliitika soovitusi. Keeleinspektsiooni direktor Ilmar Tomusk annab ülevaate inspektsiooni järelevalvest venekeelsetes koolides. Inimõiguste Teabekeskuse direktor Aleksei Semjonov tutvustab rahvusvaheliste suhete ja diskrimineerimise problemaatika uuringut Tallinnas. Multikultuursest haridusest Tallinna Prantsuse Lütseumis annab ülevaate kooli direktor Lauri Leesi. Konverentsi programm on kättesaadav HTM-i kodulehel www.hm.ee märksõnade “ministeerium” – “üritused” all.

Aire Koik,
HTM-i teabekorralduse osakonna konsultant

Tänavu said tudengikandidaadid esitada sisseastumisavalduse kõrgkooli kohale minemata, sisseastumisinfosüsteemi SAIS (www.sais.ee) kaudu esitati üle 26 000 avalduse ehk prognoositust kaks korda rohkem. Riigieksamite tulemused jõuavad lõpetajateni mobiili või e-posti kaudu, riigieksamitele saab registreeruda internetis ning kõrgkooli saame “paberid sisse viia” ilma pabereid kuhugi viimata. Lisaks riiklikele lahendustele on haridusvaldkonnas erasektori algatusi, näiteks e-Kool. Eesti Maaülikoolis, Eesti Infotehnoloogia Kolledþis, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Ülikoolis, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ja Eesti-Ameerika Äriakadeemias oli SAIS-is kogu sisseastumisega seotud info. Tartu Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia ja Estonian Business School kasutasid sel aastal SAIS-i elektrooniliste sisseastumisavalduste vastuvõtuks, muus osas jäid veel vana süsteemi juurde. SAIS-i peaks olema võimalik rakendada ka kutsekoolides ja see on SAIS-i järgmine suurem arengusamm. SAIS-i loomist ja rakendamist rahastati Eesti Infotehnoloogia Sihtasustuse administreeritava Tiigriülikooli programmi (2,5 mln krooni) ja Euroopa Liidu Struktuurifondide (0,8 mln krooni) toel. SAIS-i haldust ja arendust koordineerib REKK. SAI-i saab kasutada www.sais.ee või Kodanikuportaali www.eesti.ee vahendusel. 

Liivia Mahlapuu,
SAIS-i projektijuht

Baltimaade rootsi keele õpetajate konverents

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumis toimus 13.–15. oktoobrini traditsiooniline Baltimaade rootsi keele õpetajate konverents. Korraldasid Rootsis Göteborgis tegutsev kultuuriühing Riksföreningen Sverigekontakt, Eesti Rootsi Keele Õpetajate Selts ja Rootsi Suursaatkond. Baltikumi konverentsid on toimunud juba 1990. aastate algusest, mil rootsi keele õpetamine Eestis, Lätis ja Leedus populaarseks muutus. Möödunud aastal oli kohtumispaigaks Riia. Riksföreningen Sverigekontakt on suure liikmeskonnaga ühing, mille eesmärk on aidata välismaal elavatel rootslastel ja nende järeltulijatel säilitada sidet rootsi keele ja kultuuriga ning toetada rootsi keele õpetamist välismaa (eelkõige Euroopa) õppeasutustes. Tänavuse õpetajate konverentsi juhatas sisse vastuvõtt Rootsi Suursaatkonnas 13. oktoobri õhtul. Laupäeval ja pühapäeval oli kavas mitmekülgne loenguprogramm, kus rootsi keelest ja kirjandusest ning Rootsi poliitikaelust rääkisid Rootsi Akadeemia liige Bo Ralph, Södertörni kõrgkooli õppejõud ja tõlkija Aimée Delblanc, Göteborgi ülikooli doktorant Anna Hannesdottír, Riksföreningen Sverigekontakti peasekretär Lars Björkman ning endine peasekretär ja konverentside traditsiooni algataja Lennart Limberg. Tallinna konverentsil osales üle 50 õpetaja ja rootsi keele huvilise Eesti, Läti ja Leedu üldharidus- ja kõrgkoolidest, keelefirmadest ja riigiasutustest.

Liina Kümnik,
Rootsi Suursaatkonna info- ja kultuurisekretär

Eesti, Soome ja Rootsi muusikakoolid sõlmisid koostöölepingu

28. septembril toimus H. Elleri nim Tartu Muusikakooli, Turu Konservatooriumi ja Faluni Konservatooriumi direktorite nõupidamine. Arutleti koolide ühishuvide üle ja otsiti koostöövõimalusi. Nõupidamise tulemusena allkirjastasid muusikakoolide direktorid koostöölepingu. Dokument hõlmab õpilasesinemiste vahetust ja ühisprojekte ning õpetajate täiendusõppe võimalusi. Koostöö esimene etapp oli lepingu ettevalmistus ja 27.–30. septembrini Eller-Sümfonieti kontsertreis Soome. Esineti Espoo Muusikainstituudis ja Turu Konservatooriumis. Toimus Ellerikooli ja Turu Konservatooriumi keelpilliorkestrite ühiskontsert. Kontsertreisi toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Tartumaa Ekspertgrupp ja Tartu Linnavalitsus. 2007. a veebruaris näeb kolme kooli õpilasi musitseerimas Tartus toimuval prantsuse muusika festivalil. 2008. a korraldab Faluni Konservatoorium kooli 40. sünnipäeva raames muusikafestivali ja viiuldajate konkursi. 2009. a korraldab H. Elleri nim Tartu Muusikakool oma kooli 90. aastapäeva raames festivali ning 2010. a toimub festival Turus. Elleri muusikakoolil on teisigi koostööpartnereid. Eelmise aasta septembris algas Espoo kooli, Riia J. Medinði nimelise Muusikakooli ning Muusikakeskkooli ühine kammermuusikaprojekt FESTARI, mis esimest korda toimus Soomes. 2.–5. novembrini korraldab festivali Riia ja 2007. a veebruaris kohtutakse festivalil Tartus.

Taimi Sild,
H. Elleri Muusikakooli kommunikatsioonijuht

Loodus muutus õpperaamatuks

2. oktoobril sai teoks tore ettevõtmine Ida-Virumaa kahe lasteaia – Mäetaguse lasteaia Tõruke ja Jõhvi valla lasteaia Kalevipoeg – vahel. Hommikul sõitsime Mäetaguse lastele külla. Kõigepealt tutvusime Mäetaguse mõisahoonega, giidiks kohaliku lasteaia liikumisõpetaja Vaili. Muusikaõpetaja Reeda juhendamisel tantsisime koos sõpradega mõisa saalis. Ringkäik imekaunis hoones lummas kõiki lapsi. Edasi läksime Selisoo matkarajale. Soos liikusime mööda laudrada. Tore teejuht oli Mäetaguse lasteaia õpetaja Linda, kes suunas laste tähelepanu ümbritsevale loodusele, andis teadmisi soost, laugastest ning seal kasvavatest taimedest. Tagasiteel korjasid lapsed jõhvikaid suhu ja looduslikku materjali kaasa. Puhkekohas olid bussijuhid juba lõkke teinud. Küpsetasime viinereid ning lapsed jagasid sõpradega kaasavõetud maiustusi ja jooki. Kõige lõpuks tõi õpetaja Vaili suure kringli. Imeilus sügispäev ning õppimine looduses haaras nii keha kui meele ning seepärast jääb ka lastele kauem meelde.

Maila Talen, Jõhvi lasteaia Kalevipoeg õpetaja

Noorte infokeskus alustab infotundidega

Tallinna Noorte Infokeskus hakkab kolmandat hooaega korraldama Tallinna koolide 6.–12. klassi õpilastele infotunde. Infotunnid on tasuta ja neid saab kokkuleppel korraldajatega tellida nii eesti kui ka vene keeles. Tundides tutvustatakse õpilastele teabekanaleid, kust leiab noortele suunatud infot töötamise, õppimise, vaba aja sisustamise võimaluste ja palju muu kohta. Samuti räägitakse noortekeskustes, huvikoolides ja -majades pakutavatest teenustest. Jagatakse teavet ja antakse juhtnööre, kuidas infot otsida, kust abi küsida ja kelle poole oma küsimustega pöörduda. Varasematel aastatel on infokeskuse infotunnid olnud väga populaar-sed. “Kolme aastaga oleme käinud pea kõigis Tallinna koolides. Kõige aktiivsemad on senini olnud kesklinna koolid, kes pakutavast võimalusest on agaralt kinni haaranud. Oma sisult ja ülesehituselt kujunevad kõik infotunnid mõnevõrra erinevaks, lähtume õpilaste huvidest ja vanusest,” ütles korraldaja Kati Raudsaar. Tallinna Noorte Infokeskuse töötajad viivad hea meelega läbi nii auditoorseid kui ka arvutiklassi tunde. Huvilistele jagatakse infomaterjali. Eesmärk on viia teave infokeskuse olemasolust noorteni, arendada õpilaste infootsimise oskusi, kaasates neid aktiivsetesse mängudesse ja rühmatöösse, mis pakutava teabe õpilastele lihtsaks ja huvitavaks muudavad. Korraldajad eelistavad väiksemat kuulajaskonda, et anda küsimisvõimalus kõigile huvilistele. “See on küll ajamahukam, kuid see-eest tunduvalt tõhusam meetod,” leiab Kati Raudsaar. Täpsemat infot saab Tallinna Noorte Infokeskusest Pärnu mnt 6, tel 641 2271 või 5556 7782 ja e-aadressil kati@taninfo.ee.

Silver Pramann,
Tallinna Noorsootöö Keskuse direktor

 Eestikeelne aineõpetus Maardu Põhikoolis

Maardu Põhikool asub piirkonnas, kus elanikud oskavad eesti keelt kehvasti. Ebasoodsas keelekeskkonnas puudub võimalus riigikeeles suhelda. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 52 lg 1 kohaselt (“Muukeelse kooli õppekava ja koolikorraldus peavad aastaks 2007 tagama kõigile põhikoolilõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles”) alustati Maardu Põhikoolis 5., 6. ja 9. klassis eesti kirjanduse (õpetaja Mare Lilleorg) ning 4. klassis ühiskonnaõpetuse (Irina Jelissejeva) õpetamist eesti keeles. Eesti kirjanduse õpetamist toetab Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. Eestikeelsel aineõppel on järgmised eesmärgid: eesti kultuuri ja kuuluvustunde kujundamine eesti kirjanduse ja ühiskonnaõpetuse kaudu; kultuurikogemuste saavutamine koos keelekogemusega; õpivaldkondade aineterminoloogia ja väljendite omandamine aineõpetuse kaudu; õpilase ja õpetaja valmisolek täiendada end keeleliselt ja laiendada silmaringi; õpilase valmisolek õppida gümnaasiumis eesti keeles; lugemis- ja rääkimisoskuse arendamine. Järgmisest õppeaastast hakatakse eesti kirjandust õpetama eesti keeles ka 7. ja 8. klassis. Kehalise kasvatuse ja muusikaõpetuse tunnid hakkavad toimuma osaliselt eesti keeles. Õpetajad alustasid Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse toel 60-tunnist eesti suhtluskeele kursust. Eesti kirjanduse ja ühiskonnaõpetuse õpetajad läbivad Tallinna Ülikoolis aine- ning eesti keele kursuse (toetavad HTM ning MEIS). Omandatakse oma aine eestikeelne terminoloogia, tutvutakse kakskeelse aineõpetuse metoodikaga, õpitakse kasutama aktiivõppe meetodeid ning täiendatakse eesti keele oskussõnavara. Maardu Põhikooli juhtkond julgustab aineõpetajaid õppima eesti keelt ja õpetama eesti keeles, luues erinevaid enesetäiendamisvõimalusi. Püüame toetada gümnaasiume reformi elluviimisel.

 Mare Lilleorg,
Maardu Põhikooli õppealajuhataja

Huvikooliseaduse ootel

Viimasel ajal mõningat poleemikat tekitanud huvikooliseaduse uus variant on saanud valitsuse heakskiidu ning ootab oma järge riigikogu kultuurikomisjonis. Loodetavasti jõuab see peatselt suure saali ette.

Huvikooliseaduse muutmist ootavad paljud. Möödunud aastal korraldatud uuringu “Vanemate suhtumine laste ja noorte huviharidusse” tulemused kinnitavad, et huvikoolide toetamine riigieelarve kaudu on nii omavalitsuste, huvikoolitöötajate kui ka lapsevanemate soov. Jääb vaid loota, et omavalitsused riigi toetuse saabudes oma panust vähendama ei hakka. Õpilaste huvitegevuse laiendamise võimaluste vastu tuntakse huvi paljudes Eesti paikades, kus olen viimasel ajal haridusasutusi külastanud – ma ei mäleta ühtki kohtumist õpetajatega, kus neid küsimusi poleks tõstatatud –, ja kõik on mõistnud, et huvitegevus täiendab kooliharidust. Huvikooliseaduse eelnõu sätestab huvikooli asutamise ja pidamise korra. Kavandatava seadusega soovime luua mitmekesisemad ja kvaliteetsemad võimalused huvialadega tegelemiseks ning parandada huvihariduse kättesaadavust kõigile noortele. Kehtiva korraga võrreldes suurenevad omavalitsuste vastutus ja otsustusõigus. Uues seaduses on laiendatud huvikooli õppijate sihtrühmi – nüüd võivad seal õppida ka alla 7-aastased lapsed ning üle 18-aastased. Oluline on, et huvikooli nime all ei hakataks tegelema lastehoiu või alusharidusega – seda seaduseelnõu ei luba. Huvikoolis õppivatele täiskasvanutele laienevad täiskasvanute koolituse seaduse vabaharidusliku koolituse sätted. Valitsuse kinnitatud seaduses on huvihariduse ülesandena nimetatud noorte loomevõimete avastamist ja kavakindlat arendamist. Kooli- ja huvi-hariduse koosmõjus saab paremini toetada isiksuse mitmekülgset arengut. Tahame ju tuleviku tarbeks ette valmistada noori, kes oskavad kriitiliselt ja loovalt mõelda, oma tegevust iseseisvalt kavandada ja hinnata, mõista teadmiste ja pidevõppe tähtsust. Ja mis kõige tähtsam, uue seadusega luuakse eeldused huvikoolide riigieelarveliseks rahastamiseks. Juba lähitulevikus peaks riik huvikoolide kvaliteetseks toimimiseks ka oma panuse andma. Praegu riigikogus menetluses olevas järgmise aasta riigieelarves on huvikoolide tarbeks 10 miljonit krooni. Loodame, et edaspidi see summa suureneb. Senine keeruline koolituslubade süsteem asendatakse registreerimisega Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS), mis peaks hõlbustama nii uute huvikoolide loomist kui ka vanade arendamist ja laiendamist. Ministeeriumile annab uus süsteem hea ülevaate huvikoolide seisust Eestis, neis viljeldavatest huvialadest ja nendega tegelevate noorte arvust. See info on vajalik nii ministeeriumile, omavalitsustele, lapsevanematele kui ka huvilistele. Uus huvikooliseadus muudab senise süsteemi selgemaks, lihtsamaks ja arusaadavamaks ning loob riikliku rahastamise aluse. Koolipidaja saab suurema valiku- ja otsustusõiguse, millega kaasneb ka suurem vastutus. Ministrina loodan seaduseelnõu kiiret menetlemist riigikogus, et saaksime huvikoolide uut korraldust juba kevadest rakendada.

Nobeli laureaatide jälgedes

Sihtasutus Archimedes motiveerib teadushuvilisi noori, korraldades õpilaste teadustööde riiklikke konkursse ja koordineerides Õpilaste Teadusliku Ühingu (ÕTÜ) tööd.

Septembris toimus Stockholmis 18. Euroopa Liidu noorte teadlaste konkurss. Sinna pääsevad osalema 35 riigi teadustööde konkursside võitjad – sel aastal kokku ligi 120 noort. See on kõige kõrgemal tasemel auditoorium, kus meie õpilased oma teadustöid on tutvustanud. Kui 2005. a konkursil õnnestus Eestit Moskvas esindanud Margus Niitsool pälvida 3. preemia ja meie esimesel osalemisaastal 2002 Viinis Liina Saarel eripreemia, siis tänavu meie poisid (Antsla Gümnaasiumi õpilane Peeter Jürviste ja töö kirjutamise ajal Saaremaa Ühisgümnaasiumis õppinud, praegu Tartu Ülikooli bioloogiatudeng Martin Silts) preemiani ei jõudnud. Nobeli kodumaal toimunud üritus juhtis osalejad konkursivälisel ajal Nobeli radadele: Nobeli muuseumi ja Stockholmi raekotta, kus tänapäeval Nobeli preemiaid välja antakse. Huvitav oli kohtumine Nobeli meditsiinipreemia laureaadi Arvid Carlssoniga.

Õpilaste teadustööde konkurss

 SA Archimedes on nüüd juba viis aastat püüdnud pakkuda teadushuvilistele noortele motivatsiooni ja tuge. Õpilaste teadustööde riiklik konkurss, mida korraldatakse aastast 2002 SA Archimedes, haridus- ja teadusministeeriumi, teaduskeskuse AHHAA ning alates sellest aastast Tallinna Loomaaia koostöös, annab noortele võimaluse oma tööd teistega võrrelda, samuti pääseda Euroopa Liidu konkursile ja tulevikus ehk ka teistele rahvusvahelistele konkurssidele. Antakse välja rahapreemiad eraldi põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele (preemiafond 50 000 krooni), lisaks hulk eripreemiaid. Peapreemiaks on võimalus osaleda järgmisel EL-i konkursil 2007. a sügisel Hispaanias Valencias. Aastatega on suurenenud osavõtvate koolide arv ja oluliselt tõusnud tööde tase. Töö valdkond ja teema on vabad. Võivad osaleda kõik konkursi väljakuulutamise ajal 14–19-aastased õpilased või samal aastal ülikooli astunud üliõpilased kas üksi või kuni kolmeliikmelise meeskonnana. Konkursitöö peab valmima põhikoolis või gümnaasiumis õppimise ajal. Teema valikul tuleb arvestada, kas sellele ka sobiv juhendaja leidub. Õpetaja juhendamine ja julgustus on õpilaste teaduse juurde jõudmisel väga olulised. Edukad noorteadlased tegelevad neid huvitava teemaga mitu aastat, laskmata end heidutada väikestest ebaõnnestumisest või ebaedust esimestel konkurssidel. 2006. a konkursil osalenud ja teise vooru pääsenud Maari Põim Tallinna Nõmme Gümnaasiumist arvab: “Isegi kui uurimistööl ei ole esmalt erilist potentsiaali konkurssi võita, kui see on koostatud oma lõbuks, tuleks ikka konkursist osa võtta. Tähtis on ju osavõtt, mitte võit, ja autasustamisel on eri asutuste eripreemiatega ära märgitud isegi mõned sellised tööd, mis ei ole teise vooru pääsenud. Edu on küll magus, aga eelkõige on oluline teadustöö koostamisel saadud kogemus, mis ülikoolis marjaks ära kulub.” Kuigi enamik noorte uurimistöid valmib koolis õpetajate juhendamisel, on mõnikord oma huvi arendamiseks vaja vaadata koolist kaugemale. Õpetaja ei tea ega peagi alati teadma tänapäeva teaduse uurimisvaldkondi, uusi uurimismeetodeid, rääkimata sellest, et paljude asjade uurimiseks ei ole koolis vahendeidki. Mingil hetkel on õpetaja ülesanne arendamist vajav anne lihtsalt ära tunda ja noor sobivasse kohta edasi suunata. Et pakkuda sobivat uurimiskeskkonda ja vahendada teadusandekaid noori ning tegevteadlasi, taaskäivitati 2004. a HTM-i ja ÕTÜ vilistlaste toel Õpilaste Teaduslik Ühing, mille tegevust koordineerib SA Archimedes. Paari aastaga oleme juhendajatega kokku viinud ligi sada noort. ÕTÜ tegevuse esimesel perioodil (1980–1995) olid mõned kooli ajal sõlmunud suhted juhendajaga nii viljakad, et 8. klassis alanud koostöö viis välja doktorikraadi kaitsmiseni.

Õpilaste Teaduslik Ühing

Tänavu augustis Viitnal toimunud suvelaagri teema oli “Maailmakäsitluse erivormid”. Teadust püüti vaadelda erinevate maailmakäsituste raamistuses, arutleti usu ja teaduse, maailma ning sotsiaalse keskkonna üle. Teaduslikku, religioosset ja müsti-list maailmavaadet tutvustasid professor Mart Raukas, filosoof Einar Laigna, muinasjutu-uurija Marju Torp-Kõivupuu, akadeemik Enn Tõugu, professor Peeter Lorents ja professor Sirje Keevallik. Külalisesineja oli dr Gyözö Kovacs Ungarist. Kui Viitna laager on vabas vormis üritus, kus saab koos teadlastega kas või hommikuni filosofeerida, siis ÕTÜ sügiskonverentsid on akadeemi-lisemad. Seal saab oma teadustööd teistele ÕTÜ liikmetele tutvustada. Lisaks teaduskonverentsile omastele temaatilistele ja plenaarsessioonidele toimuvad avastusretked teadusasutustesse. Archimedese pakutavad võimalused ei ole mingi imerohi, mis igavlevatest lastest vaimustunud noorteadlased teeb – need on suunatud neile, kellel on juba huvi ja piisavalt järjekindlust, et alustatu lõpule viia. Õnneks on neid hämmastavalt palju.

Lisainfo ja olulised tähtajad

ÕTÜ sügiskonverents toimub 8. ja 9. detsembril Tallinnas. Konkursitööde esitamise tähtaeg on 15. märts 2007. Lisainfo ja kontaktid http://www.archimedes.ee/noorteadlased. Foto: Õpilased pidasid esimesel laagriõhtul Viitnas maha ägeda dispuudi.

Terje Tuisk,
sihtasutus Archimedes

Mõte

Soomes ollakse praegu veel 1970. aastate alguse olukorras, kus päevahoidu suunavad seadused lähtuvad põhiolemuselt tööjõupoliitikast. On piinlik, et meie päevahoiusüsteemi peamine eesmärk on ikka veel pakkuda lapsevanematele (eriti emadele) võimalust tööl käia ja õppida, mitte tagada ja edendada laste arengut, õppimist ja haridust. Päevahoidu programmeeritud hoidmise rõhutamine võib muuta lapsed kultuuriliselt passiivseks.

Septembri alguses Reykjavikis korraldatud EECERA (European Early Childhood Education Research Association) aastakongressil vestlesin kolleegidega päevahoiuorientatsioonist tingitud kõrvalnähust – süütundest, mis tekib täiskasvanul, kes jätab lapse kogu tööpäevaks teiste hoolde. Tundub, et süüdistamine võib olla tead-lik ja seotud sellega, et emad on turumehhanismidele kasutamiseks sobiv tööjõureserv. Olen kindel, et prantsuse emad ei süüdista end, kui viivad nelja-aastase lapse ecole maternelle’i. Minu arusaamist mööda on ka Eestis harjutud koduvälise alusharidusega. See väljendub selgesti pedagoogilise “lasteaia”-mõiste kasutamises, samal ajal kui Soomes kasutusel olev “päevakodu”-mõiste viitab hoiule ja hooldusele orienteeritusele.

Lasteaed kui poliitika ja ideoloogia küsimus

 Päevahoid on rohkem või vähem poliitiline ja ideoloogiline küsimus. Ühtedele on rühmaviisiline alusharidus märk vanast sotsialismist, mida turumajanduse tingimustes ei vajata, teistele on lasteaed mälestus Fröbeli pärasest filantroopiast. Maa-piirkondades populaarsele parteile võivad kodu-hoiutoetus ja perepäevahoid olla meelepärased alternatiivid, et perenaised tegutseksid perepäevahoidjatena. Soomes toimuv päevahoiu administratiivne siirdumine haridusvaldkonda tundubki sünnitavat vastuolulisi mõtteid. Sotsiaalvaldkonna ameti-liidud ja sotsiaalhalduse esindajad on tõdenud, et see vähendaks laste õigust olla laps ja lühendaks lapsepõlve. Õpetuse ja pedagoogika rõhutamine paneks lapsed liiga varakult koolilapse seisusesse. Midagi nii konservatiivset ja last alahindavat ei ole ma pikka aega kuulnud. Sotsiaalhalduse põhiprobleem on, et päevahoiusüsteemi nime kohaselt vaadeldakse seda ikka veel asendushoidmisena (tõsi, tänapäeval vältimatu asendushoidmisena), mitte alusharidusena, lapse õigusena saada haridust ja leida kontakte endasugustega. Kas laste kasvatusvajadused jäävad täiesti tähelepanuta? Kõigis Soome naabermaades – Norras, Rootsis, Eestis ja Venemaal – on alusharidus hariduse osa. Soome on jäämas üksinda. Näiteks Helsingi, Tallinna ja Stockholmi vahelises sotsiaalvaldkonda kuuluvas koostöös ei käsitleta enam alushariduse ja päevahoiuga seonduvat, sest see ei kuulu Rootsis ja Eestis enam sotsiaalvaldkonda.

Lapsed ja vanurid kemplevad raha pärast

 Vanuritega seotud töö ressursid kasvavad lähitulevikus kõigis Euroopa maades. Soomes on sotsiaalvaldkonnas juba sündinud vastasseis eelkooliealiste laste alushariduse ja teiste valdkondade vahel. Lapsed ja vanurid kemplevad raha pärast. Selge on see, et lapsed kaotavad ressursivõitluses ülivõimsale ja suurele vanuriteväele. Päevahoiu siirdumisega hariduse valdkonda sünniks Soomes ühtne kasvatus- ja koolitussüsteem, kuhu kuuluks kogu elanikkond, ja esimest korda teostuks võrdõiguslik koolituspoliitiline kontiinum kõikide elukaarele kuuluvate rühmade vahel. Eestis on see olnud juba aastakümneid korras. Soomes on alushariduses töötamiseks koolitatud personali absoluutne hulk viimase 20 aasta jooksul selgelt vähenenud. Pettunud lasteaiaõpetajad koolitavad end jätkukoolituse kaudu üha sagedamini põhikooliõpetajateks, et järgida oma pedagoogilist kutsumust.

Eestis on võimalik, aga Soomes mitte!

See-eest Eestis kuuluvad lasteaiapersonali hulka peale lasteaiaõpetaja ka muusikaõpetaja, liikumisõpetaja ja logopeed. Paljudesse lasteaedadesse on palgatud teisigi pedagoogilise erikoolituse saanud õpetajaid. Kevadel, kui külastasime soome üliõpilastega Tallinna, kuulsin, et ühte lasteaeda oli palgatud tantsuõpetaja. Üliõpilased olid imestunud: Soomes ei oleks see võimalik! Eesti lasteaedades valitsebki pedagoogiliste oskuste paljusus. Päevahoiu tegevuslik ja sisuline funktsioon on eri maades erinev, see ilmneb just suhtumises väikeste laste õpetamisse ja õppimisse. Suhtumine on kahesugune, osalt isegi tõrjuv. Ometi on elitaristlik alahinnata laste õppimist, nii et väikeste lastega tegelevad täiskasvanud teadlikult ei toeta inimesele, seega ka lapsele omast uudishimul ja asjades kahtlemisel põhinevat protsessi. Sellisel juhul võib rääkida sümboolsest hariduslikust töölokaudist, mille tagajärjel jäetakse lapsed ooteruumi ootama nn täiuslikku inimsust – kooliiga. Emantsipatsiooniks vajatakse kasvatust, õpetust ja kultuuri. Kas võime heaks kiita olukorra, kus peale väikeste laste heidetakse hariduslikult kõrvale mõni teine vanuserühm? Mängigem järgmise mõttega: anname raamatutarkust vaid noortele. Aga kui raamatutarkust antakse vaid meestele? Kas on tõesti võimalik mõni inimrühm süstemaatiliselt koolitusest ilma jätta?

Mõtteid Tallinnas rahvusvahelisel alushariduse konverentsil “Lasteaia-õpetaja roll: traditsioonid, uuendused, suundumused” 12. oktoobril peetud ettekandest “Pedagoogika rehabiliteerimine”.

Kirjakast

Headust ei pruugita mõista

Eelmise reede Õpetajate Lehes soovitas Virve Liivanõmm lihtsat nippi, kuidas saada õnnelikuks. Nii kui hommikul teist inimest näed, ütled kohe midagi ilusat. Otsustasin järele proovida. Laupäeva hommikul kohtasin meie usinat kojameest, kes paistis üpris pahas tujus. Hiljuti avati meie maja vastas taas kaua kinni olnud toidupood ning seetõttu on kõnnitee jäätisepabereid ja muud prahti täis. Tegingi siis lisaks tavatervitusele juttu, et taadil juba varahommikul kõnnitee ja haljasalariba puhtaks kraamitud. “Kakoe tut ranneje utro! Spjat do obeda i izdevajutsa nad tðelovekom,” tõstis taat lärmi ja manas maa põhja kõiki muidusööjaid, kes aknast oma sodi ja tühja taarat välja loobivad. Seekord sain siis mina selle õnnistuse osaliseks, ehkki minu aknad on hoopis teisel pool maja. Igatahes hea sõna kohale ei jõudnud ja mind õnnelikuks ei teinud. Ei tea nüüd, kas järgmisel kohtumisel tervitadagi enam sünnib. Teise sündmuse tunnistaja olin Nõmme turu bussipeatuses. Istusid seal kaks pealtnäha kümneaastast mehehakatist ja sõid popkorni. Suurem ja turjakam tühjendas väiksema vastuvaidlemisest hoolimata tolle krõpsukotti. Ise sõbrameest togides ja selle üle irvitades. Samal pingil istuv vene vanaproua temperament ei pidanud vastu: mammi hakkas korda looma. Need sõnad, mis ta ahistajalt vastu sai, trükimusta ei kannata. Ja kui buss ette sõitis ning väikemehed ummisjalu esimestena avatud uste poole tormasid, sülitas ahistatu vanaprouale paraja läraka keset silmnägu. Aknast näidati mahajääjaile irvituste saatel keskmist näppu. Nii palju siis heast sõnast ja ühiskondlikust kasvatusest. Iga kord ei pruugita sind mõista ja pannakse enda eraellu sekkumist pahaks.

Malle Poopuu

Kasvatuse sotsiaaldarvinism

Usun, et looduses kehtivad teised reeglid kui inimühiskonnas. Kuid inimühiskond tekkis alles hiljuti, võrreldes miljardite aastatega, mil elu Maal eksisteerinud on. Ei usu, et nii lühikese ajaga oleks toimunud muutus meile geenidega kaasa antud elumudelis, mis sadu miljoneid aastaid on soosinud füüsiliselt tugevaid: murra ise, muidu murtakse sind, ning kui vastane on tugevam, siis jookse ja hoidu temast hästi kaugele. Ikka kasvatus on see, mis teeb nii inimesehakatisest meie mõistes hea lapse ja inimese (ning nagu hiljuti televiisorist näidati, teeb inimesest koera, kui teda kasvatab koer). Kui seda kasva-tust ei ole, ei tule ka head last ega head inimest. Oluline osa kasvatuses on eeskuju, see, mida laps näeb ja kogeb, mitte see, mida talle räägitakse. Mul on kaks koera, üks kassist pisut väiksem, teine pisut suurem. Mõlemad on tulnud meie juurde väga väikeste kutsikatena, on saanud ühesuguse kasvatuse, aga erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Üks ei ole teinud muud pahandust, kui mängis üksi olles vaiba nurgaga ja kiskus selle pisut narmendama. Teine on lõhkunud ära praktiliselt kõik, millele hammas peale hakkab. Kas ma olen siis teda halvaks kasvatanud? Tema seisukohast on ta lihtsalt üks vahva koer, ainult minu mõõdupuu järgi on ta paha. Ja kuna ma teda armastan, püüan teda paremaks muuta. Ütlen rangelt, et ta on teinud pahandust, mille peale tema läheb häbenedes kolmeks sekundiks eemale, et siis suure rõõmuga taas tagasi tulla. Mõni lugeja saab ehk pahaseks, et võrdlen inimlast koeraga, kuid julgen ikkagi väita, et samamoodi erinevad ka ühte perre sündinud, pea ühevanused ja ühesuguse kasvatuse saanud lapsed. Mõnele piisab ema-isa eeskujust, teisele tuleb paljut pikalt selgitada ja nõuda, kolmandale ei aita seegi. Ma ei usu, et maailm hakkaks kuuluma nõrkadele. Aga kes on nõrk? See, et mõni ei suuda kõndida, sportida maailma tasemel, lahendada peast raskeid matemaatikaülesandeid, ei ole veel nõrkuse tunnus. Ja see, et ta viskab oda või ketast teistest kaugemale, ei anna veel tunnistust tema tugevusest. Kõik need mõõdikud oleme pannud paika oma suva järgi. Mina ei oska joonistada ega maalida, laule luua ja paljut muudki. Kindlasti jookseb enamik inimestest minust kiiremini, hüppab kaugemale. Ometi ei pea ma ennast nõrgaks. Aga öise Tallinna tänaval leiduks kindlasti neid, kes prooviksid, kui palju minult kätte võib saada, kuidas oleks mind läbi peksta või päris maha lüüa.

Kui mina olin veel väikene mees

On mai 1964: vennad Silver (üheteistkümneaastane) ja Lauri (nelja-aastane).

Mured

Kui ma kooli hakkasin minema, siis oli mu esimene ja kõige suurem mure, kas koolis sunnitakse vägisi sööma. Sest lasteaias sunniti, ja see oli kole. Mõni kasvataja tundis otsekui naudingut, kui sai väikese inimese nutuvõrusesse suhu toppida kõike seda, mis lapsel südame pahaks ajas. Mina jälestasin sibulat ja pekki, ning just neid anti minu meelest peaaegu iga päev, enamasti supi sees ja keedetult. Et mitte öökima hakata, peitsin pekitükid taskusse, mis emale üldsegi rõõmu ei teinud, sest taskud olid alailma rasvased. Niisiis lootsin palavalt sellest igapäevasest õudusest pääseda. Ning mis ime – vanemad vastasid mu pärimiste peale naerdes, et ei, koolis pead sa õppima. Kas sa sööd või ei söö, on su oma asi. Sellega oli kõige suurem mure murtud ja võis kooli minna. Väiksem mure oli see, et kingad, mis mulle esimeseks koolipäevaks jalga anti, olid justkui tüdrukutekingad. Ema-isa mu proteste ei arvestanud ja ma ei tea tänini, kas olid siis tüdrukute omad või ei olnud. Küllap nad ikka ei olnud. Aga koolisöögiga oli tõepoolest nii, et sundust ei olnud. See oli väga oluline, sest sageli poleks aidanud ükski sundus. Juhtusid olema need aastad, kui Läänemeres ülearu palju turska ringi ujus, ning nii pakuti meile ikka ja jälle keedetud turska valge maitsetu kastme, siniste kivikõvade kartulite ja kärtspunase peedisalatiga. Magustoiduks suur pruun klimp, mida nimetati karamellkisselliks. Uskuge, see oli võrdlemisi… khm, keskpärane menüü. Eriti mällusööbiv oli kogu see menüü tohutus lahtises solgikatlas, valdavaks värviks peediroosa. Selle mälupildi tõttu ei armasta ma tänini eriti peedisalatit. Kooliaeg ei olnud kerge. Hinnetega polnud probleemi, aga klass oli liiga suur – 42 last, kolm pingirida viimse kohani täis. Olin ise suur tunni segaja, paraku väsitas mind omakorda teiste kisa. Mäletan, et kui klass ühe õppeaine jaoks kaheks grupiks jagati, muutus koolitund koguni meeldivaks. Pildil: On mai 1964. Vennad Silver (11) ja Lauri (4) on lihtsalt õnnelikud ja väike Lauri ei ole veel peedisalatit söönudki. (Tiialeht38, vaikelauri)

Ideoloogia või teadmised

Tunnistan, et ei kuulu inimeste hulka, kes jälgivad keskhariduse õppekirjandust süstemaatiliselt ja sihikindlalt. Kuid õpetades noori, kes tulevad kõrgkooli, on mul paratamatult kujunenud teatud üldine arusaam sellest, millisel tasemel, milliste tekstide põhjal ja millistes koolides ühiskonnateadusi õpetatakse.

Pole tähtis, mida ma isiklikult selle õpetamise ühest või teisest aspektist arvan (iga kool ja õpik on paratamatult meie ühiskonna osa!), kuid olen ajuti märganud tõsiasju, mis peaksid murelikuks tegema iga pedagoogi. Nimelt, olen täheldanud juhtumeid, kus kõrgkooli tulevatel noortel on vajaka ühiskonnateaduse teadmistest, kuid seda enam on neis kinnistunud põhimõtteliselt väärad ja ebateaduslikud ideoloogilised doktriinid. Ja – uskuge või mitte! – eeskätt marksistlik-leninlikud!

Pole teadmist, ent on ideoloogia

 Mõistagi olen liberaalina kaugel sellest, et taunida või piirata mis tahes salliva ideoloogia eluõigust, kuid leian, et ideoloogiate istutamine küpsemata teadvusse eas, mil kriitiline taju on veel välja arenemata, on noore inimese usalduse kuritarvitamine. Väide tundub mulle nii ilmsena, et jätnuks selle siinkohal kirjutamata, kui poleks neil päevil täiesti juhuslikult sattunud õpikule, mis kinnitas minu kõige koledamaid kahtlusi. Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ainenõukogu filtri on kogemata kombel läbinud tekst, mida NSV Liidu üsna äärmuslikel aegadel nimetati ei rohkem ega vähem kui “trotskistlik-zinovjevlikuks vasakkallakuks” (vt J. Stalini tööd “Sotsialismi ehitamise majandusprobleeme NSV Liidus”). Hinnates õpetajate tähelepanu ja ajaleheruumi, puudutan vaid ühte lehekülge (lk 51) heakskiidetud õpikust “Mina ja ühiskond. Ühis-konnaõpetus II kooliastmes”. Rõhutan: ma ei kirjuta retsensiooni, vaid juhin tähelepanu eespool tõstatatud probleemile. Loeme: “Riik peab (sic!) hoolikalt planeerima (!!!) –mida toota, kui palju toota, kuidas toota, kellele toota”. Kuid! Kõiki neid aspekte ei kontrollinud täiel määral isegi Stalini reþiim NSV Liidus, veel vähem natsistlik Saksamaa. Isegi pehme nõukogudeaegne isemajandamise põhimõte, mis arvestas tootmiskulude ja jaehindade vahekorda ning võttis arvesse tootlikkust ja rentaablust, välistas mõne nimetatud komponendi mitte ainult “hoolika”, vaid isegi lihtsalt planeerimise. Näiteks kergetööstuses moekaupade turustamise mahud toodete ja mudelite lõikes. Kui siiski arvata, et kirjutatu on tõde (mida ta ei ole), tulnuks lisada, et riik, mis kirjeldatud viisil toimis, lõpetas mitte ainult poliitilise, vaid ka puht majandusliku pankrotiga. Arvan, et koolilastel oleks põnev teada, et 22. detsembril 1991 lülitas Moskva linnavalitsus tasumata elektriarvete pärast elektri välja NSV Liidu Keskpanga kõigist hoonetest. Ja seda pärast aastakümneid kestnud tootmise ülimalt “hoolikat” planeerimist.

Isegi Lenin võpataks

Kui öeldu puudutas pigem ideoloogilist aspekti, siis eelmisel leheküljel avastasin ka koomilise faktivea. Öeldes, et riik “korraldab (!) teenuste pakkumist, kaupade tootmist, nende inimesteni toimetamist ning müümist”, lisatakse, et “need tegevused kokku moodustavad riigi majanduse”. Selle peale võpataks isegi Lenin oma mausoleumis, eriti veel arvestades tema NEP-ile ülemineku ideid. Aga kas või marksismi poolt heaks kiidetud jaotused püsiv- ja muutuvkapitaliks, asjastatud ja elavtööks jne jne kinnitavad, et majandus ei ole tegevuste summa ja sellise voluntaristliku käsitluse edastamine õpilas-tele on riskantne. Normaalsetest majandusteooriatest ma ei räägigi. Endise tagapingis istujana küsiksin viguri pärast: näidake mulle palun Eestis see koht, täpsemalt tänav, kus riik toodab kaupu või korraldab nende müümist. Veel kord: ma ei aja kiusu ja olen kindel, et küllap jäi käsikirjas see koht kahe silma vahele. Prohmakaid juhtub meil kõigil ja enda omad jätan meenutamata, kui tohib. Aga eks me pedagoogidena ole kõik eeskätt kolleegid ja kolleegi kohus on näha meie ühiseid vigu. Õpilaste pärast.

J. Piaget ei ole süüdi Eesti haridusprobleemides

Õpetajate Lehes köidavad minu tähelepanu artiklid, mille on kirjutanud oma tööd mõtestavad praktikud, tõeli-sed asjatundjad. Tõnu Tõnso kuulub kindlasti nende hulka. 6. oktoobri lehes leidsin tema sisukas artiklis mõttekäigu, mis vajab selgitamist. Tõnso kirjutab, et “lapsi ei tohi suruda Piaget’ arenguetappide Prokrustese sängi”.

J. Piaget jõudis oma arvukate kaastöötajatega lapse arengustaadiumide mõistmiseni ulatusliku uurimismaterjali põhjal pisut enam kui 50 aastat tagasi. Praktikutele on erilise väärtusega tema nn kriitilised perioodid. Esimesel, sensomotoorsel tasemel on näiteks väga tähtis lapse kõigi meelte arendamine ja temaga rääkimine, seda eriti intellekti arendamise seisukohalt. Kui me sellega esimesel paaril eluaastal ei tegele, on hilisem tegevus väikese kasuteguriga. Lapsega puhtas emakeeles rääkimine arendab tema kuulmist (eelkõige semantilisest küljest), sellega on omakorda seotud kõne areng ja hiljem ka õigekiri. Heino Liimets rõhutas alati, et laps on integreeritud tervik, kus üks arenguetapp valmistab ette järgmist. Olen neid probleeme korduvalt oma raamatutes käsitlenud (näiteks “Lapse ja tema mõtlemise arendamine”, 2004). Operatsioonide-eelsel perioodil (2.–5. eluaasta) on erakordselt tähtis mõistete kujundamine lähiümbruse kohta. Kui see jääb puudulikuks, nagu tänapäeval tihti juhtub, tekivad koolis õpiraskused – ei saada aru, ei osata luua seoseid jne. Eesti hariduse hädad on seotud hoopis sellega, et me pole Piaget’st lähtunud.

Vanemad ei räägi lastega

 2005. a ÜPUI 57. kogumikus avaldatud uurimusest selgub, et logopeedi-list ravi (kõneravi) vajab ca 60% (!) üle kolmeaastastest lastest. See on katastroof. Uurija mainis, et selline olukord on kujunenud viimase viie-kuue aastaga. On jäänud rõhutamata, et lapse kõne arenguga on otseselt seotud tema mõtlemise areng, sh matemaatilise mõtlemise areng, mille pärast nii sümpaatsel viisil muretseb Tõnu Tõnso. Logopeedilist ravi on vaja patoloogia puhul, kuid logopeed ei suuda korvata lapse arengus õigel ajal tegemata jäänut. Piaget tegi kindlaks, et esimestel eluaastatel tuleb lastega palju rääkida. Paljud vanemad ei tee seda kas väsimusest, ükskõiksusest, ajapuudusest või teadmatusest. Üheksa aastat tagasi osalesin õpetajakoolitusega tegelevas HM-i komisjonis. Teadusuuringutest lähtudes jõudsime ühisele seisukohale, et erilist tähelepanu väärib koolieelse lasteasutuse õpetaja. Meie komisjoni juht Aiki Udam oli üleeuroopalisel nõupidamisel sama seisukohta kuulnud. Kuid siis tulid võimule uued poliitikud ja otsustusi hakati tegema, nagu Eestis kombeks, iseenese tarkusest. Küsimus lapse arengu (arendami-se) võimalustest on olnud pikka aega aktuaalne. Soovitan asjast huvitatuile Hans Eysencki ja Leon Kamini võluvat vaidlusraamatut “Intelligence: The battle for the mind” (1981) või “Priroda intellekta. Bitva za razum” (2002). Arengupsühholoogiat tundvale inimesele saab selgeks, et vaielda pole vaja. Kui lapsega eriti ei tegelda, siis on õigus Eysenckil – väga täht-sad on pärilikud eeldused. Kui aga lapsega vastavalt Piaget’ kriitilis-tele arenguperioodidele mitmekülgselt tegelda, on õigus professor Leon Kaminil – lapse arendamiseks on suured võimalused, tähtis on vaid teha õigeid asju õigel ajal.

Osa nagu polekski koolis käinud

 Koolieelne aeg loob lapse intellekti (resp. mõtlemisvõime) arenguks vaid vundamendi. Viimasel viiel-kuuel aastal on tulnud Helmesse õppima õpilasi, kes poleks nagu üldse koolis käinud, kuigi esitavad põhikooli lõputunnistuse. Ja seda nii teadmiste kui ka käitumise poolest. Helmes on veel nii häid õpetajaid, kes pärast kahe-kolmekuulist väitlust suudavad nad inimeste hulka tagasi tuua. Kahjuks mitte kõiki, sest 16–17-aastase inimese puhul on paljud asjad juba hiljaks jäänud. Õnneks leitakse meil raha vangimajade ehitamiseks ja nendegi tulevik on kindlustatud. Minu tuttavad mujalt Eestist räägivad, et mõne õpetaja tundides istutakse juba mütsiga. Mida seal tehakse, võib ainult arvata. Matemaatikud, ärge muretsege –ka teiste ainete õpetajad on hädas. Lapsed ei loe, (õige)kirjaoskus hakkab kaduma, eestikeelsetest sõnadestki ei saada aru, maailmas valitsevatest seostest ammugi mitte, mõtlemine muutub ülikute eralõbuks. Eesti haridusinimestele, kes selles maailmas veel donkihhotlikult väitlevad, tuleb siiralt jõudu soovida, aga Piaget’d ei saa meie hädades küll süüdistada…

Kas eesti rahvus jääb kestma?

Kool määrab suuresti, millises ühiskonnas me tulevikus elama hakkame. Milline on aga Eesti rahvuslik jätkusuutlikkus globaliseeruvas maailmas?

Eesti põhiseadus sätestab, et riigi ülesanne on säilitada eesti rahvus ja kultuur. Riigikogus vastu võetud arengustrateegias “Säästev Eesti 21” on kirjas neli peaeesmärki: eesti kultuuriruumi säilimine, heaolu kasv riigis, ühiskonna sidususe suurenemine ja ökoloogilise tasakaalu hoidmine. Järgnevalt tuleb juttu esimesest. Süsteemiuurijana töötanud ja eestluse tulevikku esseedes analüüsinud Walter Rand väidab, et kultuuril rajanevat rahvus-lust on sarnaselt liikide bioloogilise mitmekesisusega vaja maailma mitmekesisuse hoidmiseks. Seda eriti praegu, mil vanadel kultuuridel lasub suur muutmissurve. Siit tuleneb eesti rahvuskultuuri ja rahvusliku jätkusuutlikkuse tähtsus kogu maailma kultuurile. (Eestlus on looming, 1994.) Oskar Loorits on kirjutanud, et eesti vaimsus on otsustav tegur, millest oleneb rahva häving või pääs. Et rahvuse eksistentsis on kultuurivõitlus rahvusliku iseseisvuse säilitamiseks poliitilisest võitlusest olulisem ja et rahvuse eliit peab olema eestluse kultuurikontinuiteedi kandja. (Eestluse elujõud, 1951.) Ingrid Rüütel rõhutab, et rahvakultuuril on oluline roll kultuurilise järjepidevuse säilitaja ja rahvusliku vaimsuse alalhoidjana. Omakultuuri ei ole vaja välismaailmale näitamiseks, vaid et iseendana püsima jääda. Enamik maailma põlisrahvaid on kadunud maailmakaardilt mitte füüsilise väljasuremise, vaid just keelevahetuse ja kultuuriassimilatsiooni tagajärjel. (Eesti uue aastatuhande lävel, 2000.) Professor Ene-Margit Tiit konstateerib, et rahvused ja keeled kaovad identiteedikaotuse tagajärjel märksa kiiremini kui madala sündimuse tõttu. Tema arvates ei tuleks Eestit kui head ja toredat maad “müüa” mitte niivõrd välismaalastele, kuivõrd isamaalise kasvatuse kaudu hoopis meie oma noortele. Küsimus, kuidas arendada kodu- ja kodumaa-armastust, peaks läbima kooliharidust ja kulmineeruma noorteüritustel, seda tuleks süstemaatiliselt käsitleda noortele suunatud meedias. Väärtushinnangud ei kujune iseenesest, neid tuleb kasvatada. (Lapsi raha eest ei osteta, PM, 2.06.) Väärtushinnangute kujundamise olulisust rõhutab ka maailma 21. sajandi arengustrateegia “Agenda-21”, kus tõestatakse veenvalt, et säästlik areng on ainuvõimalik ja selle põhieeldus on vajadus muuta maailmas valitsevat tarbimiskeskset elulaadi. Kuigi eesti noored hindavad kõrgharidust kõrgelt, on sel neile üksnes instrumentaalne väärtus. Haridust peetakse vaid millegi saavutamise vahendiks, mitte omaette väärtuseks. (Margit Sutrop, Noorte väärtushinnangutes peegeldub ühiskonna edukultus, EPL, 2.04.04.) A. Kirchi ja T. Tuisu uuringu “Eesti elanike väärtused ja identiteedi arengutendentsid EL-i integratsioonis” üks järeldusi oli, et Eestis on oht mitte märgata rahvuslikku identiteeti toetavate väärtuste järkjärgulist murenemist ning et ühinemine Euroopa Liiduga võib tugevasti mõjutada eestlaste kultuurilist identiteeti ja rahvuslikku enesemääratlust. Globaliseerumisprotsess avaldab järje-kindlat survet rahvuslikule omapärale, nivelleerib kultuure, ühtlustab väärtushinnanguid, kallutades neid tarbijalikkuse suunas. Selles olukorras on tähtis nihutada väärtushinnanguid isiksuse vaimse ja kehalise täiustumise ning säästva ehk jätkusuutliku arengu põhimõtete omaksvõtmise poole.

Eino Väärtnõu

Kui klassiõpetajad välja arvata, on ka õpetajakoolituses mindud üle 3+2-süsteemile: esimesed kolm aastat õpitakse bakalaureusetaseme õppekava järgi eriala ja seejärel kaks aastat pedagoogilisi aineid. Paraku on sellega kaasnenud olukord, et riiklikud õpetajakoolituse magistriõppe kohad ei täitu. Miks see nii on ja kuidas olukorda parandada saaks, arutasime koos TLÜ eesti filoloogia osakonna juhataja professor Martin Ehala, koolipedagoogika õppetooli hoidja Mai Normaku, pedagoogilise praktika osakonna juhataja Inge Timoðtðuki ning üld- ja rakenduslingvistika õppetooli lektori Pille Riismaaga.

Mai Normak: “Üleminek 3+2-süsteemile on meid viinud selleni, et õpetajakoolitusse tulevate üliõpilaste arv on väga tugevalt langenud. Minu arvates just sellepärast, et kolm esimest aastat õpitakse ainult ainet ja siis antakse üliõpilasele kätte bakalaureuse diplom. Selle saanule jääb mulje, et ta ongi nüüd kõrghariduse omandanud. Nad arvavad, et võivad minna tööle kooli või ükskõik kuhu mujale. Ka väga paljud tööandjad ei tea, et bakalaureusetase, mis vanasti tähendas ülikooli lõpetamist, tähendab nüüd lõpetamata kõrgharidust.
Saan üliõpilastest suurepäraselt aru: kui nad on kolm aastat õppinud ainult ainet, võtnud õppelaenu ja neile on kogu aeg räägitud, et neil on selle kolme aasta järel vabadus minna kuhu tahes, siis nad seda teevadki. Mõni teeb lihtsalt pausi ja paar aastat ei õpi, mõni suundub välismaale.”
Pille Riismaa: “Tõepoolest ei tea ka paljud koolijuhid senini, et uue bakalaureusetaseme lõpetamine ei luba üldse õpetajana töötada, sest ei sisalda mingit õpetajakoolitust. On juhtunud, et direktor pole vaevunud vaatama, mis bakalaureus töölesoovija on, ja nii võtabki kooli inimese, kellel ei ole mingit aimu õpetajaks olemisest.
” MN: “Teeme siis asja selgeks: bakalaureusetasemel õpitakse nüüd konkreetset ainet, õpetajakoolitusest pole seal juttu sõnagi. Erand on klassiõpetajad, kellel on integreeritud õppekava ja kes tulevad teadlikult õpetajaks õppima. Teine õpetajakoolituse õppetooli eriala on põhikooli mitme aine õpetaja. Nendele selgitame algusest peale, et bakalaureusetasemel õpitud kahe kõrvalainega pole tõepoolest kuhugi mujale minna kui meile magistriõppesse tulla.”
Kui hull siis olukord on?
Martin Ehala: “Eesti filoloogias tuli sel aastal Tallinna Ülikoolis õpetajakoolitusse üks inimene, Tartus viis. Nii et tänavu alustas emakeeleõpetaja õpinguid Eestis kuus üliõpilast.
” PR: “Eelmisel aastal olid vastavad arvud meil neli ja Tartus üheksa. Ja kust siis need emakeeleõpetajad tulla võiksid?” Inge Timoðtðuk: “Klassiõpetaja integreeritud õppekava täitub hästi.
” ME: “See ei pruugi muidugi adekvaatselt näidata, mis juhtuks, kui teha samasugune aineõpetaja integreeritud õppekava, sest klassiõpetaja õppekava on alati hästi täitunud.”

Õpetajaks tahtjaid kolm korda vähem kui enne

 IT: “Kahjuks pole ma õppeosakonnast saanud täpset infot selle kohta, kui palju on õpetajakoolitusse tulnute arv kõigil erialadel kokku uue süsteemiga vähenenud. Praktika põhjal järeldasime, et 3+2-õppekava puhul on meil õpetajakoolituses üliõpilasi kolm korda vähem, kui oli integreeritud õppekava puhul.
” MN: “Õpetajaks õppida soovijate üldise vähesuse taustal on kerkinud probleem, et võõrkeeleõpetajaks õpivad meil enamasti vene üliõpilased, mis tähendab, et nad lähevad tavaliselt ka vene kooli tööle. Sama on olukord matemaatikas ja loodusainetes.
” ME: “Kas põhjuseks, miks õpetajakoolituse valivad põhiliselt vene emakeelega üliõpilased, võib olla see, et nad ei saa kuhugi mujale sisse, või on vene noored rohkem õpetajakutsele orienteeritud?
” IT: “Et tegemist on riigieelarveliste kohtadega, millele eesti üliõpilaste konkurss on praktiliselt olematu, saavad vene üliõpilased sinna tõesti suhteliselt lihtsalt sisse.
” MN: “Samas on üks põhjus kindlasti ka selles, et nii vene õpilaste kui ka lapsevanemate hulgas on õpetajaamet ikkagi veel palju mainekam kui eestlaste seas.
” PR: “Vene üliõpilased suure tõenäosusega siiski eesti kooli tööle ei lähe.
” MN: “Eesti keelt oskavad neist küll vaid üksikud sedavõrd perfektselt, et võiksid eesti koolis töötada.
” IT: “Samas võimaldab saadav diplom neil teistega võrdsetel alustel ükskõik millisesse kooli kandideerida. Ja kui kedagi võtta ei ole…
” ME: “Minu tütre matemaatikaõpetaja on rahvuselt venelane. Esimesel poolaastal tütar hädaldas, et sõnad kõlavad teisiti, aga ilmselt on tegemist hea õpetajaga, sest hiljem pole enam probleemi olnud. Kõik on rahul.” Kas olukorra parandamiseks on võimalik midagi ette võtta või tuleb lihtsalt oodata, millal tuul pöörab?
" MN: “Peame ikka ise selgitama. Püüame infot jagada oma õpetajakoolituses partnerkoolide kaudu. Aga nii drastiline olukord tuli üllatusena. Ülikoolides peaks olema kaks valikuvõimalust: integreeritud õpetajakoolitus, kuhu tullakse kohe alguses õppima eesti keele, matemaatika või ükskõik mis aine õpetajaks, ja teisena 3+2 süsteem. Õpetajakoolitus ainult magistritasemel tähendab kasvatusteaduse aineid ja koolipraktikat kahe aasta jooksul, sellest loenguid 1,5 aastat. Õpetajaametiks koolitamine on aga pikaajalisem protsess. Kõigi nende väärtushinnangute omaksvõtmiseks ja mõtestamiseks läheb rohkem aega kui poolteist aastat.
” ME: “Olen sama meelt: õpetajaks kujunetakse aja jooksul. Just koolipraktikal käies ja esimesi kogemusi saades, sellega paralleelselt kasvatusteaduse aineid õppides saab inimesele selgeks, kas ta sobib õpetajaks või mitte. Ja sagedamini hakkab just koolis meeldima. Asi, millest pole mingeid teadmisi, ei saagi huvi äratada. Õpid kolm aastat oma ainet ja mõtled, et õpetajaks ma küll ei lähe: palk on kehv ja mingid indigolapsed igal pool…
” PR: “Oma koolikogemus on kolme aastaga ka juba kaugeks jäänud. Aga kui sind saadetakse kohe teisel kursusel praktikale, nagu meiega tehti, ütlevad päris paljud, kes enne koolile üldse ei mõelnud: võib-olla. Ja pärast järgmist praktikat juba: jah.
” ME: “Iga ülikool saab integreeritud õppekava ise teha, see ei ole Bologna protsessiga vastuolus. Mingit seaduslikku takistust selleks pole. Järelikult ainult kättevõtmise asi! Me ei peaks üldse väljapoole virisema, vaid asjad seestpoolt kätte võtma ja gümnaasiumiõpetaja integreeritud õppekava lihtsalt ära tegema. Mulle meeldiks, et see oleks kasvatusteaduskonna eriala, kuhu juurde kuuluksid erinevad ainemoodulid. Üliõpilaskandidaat astub aineõpetaja erialale ja valib endale mooduli, milleks tuleb sooritada vastavad eksamid: matemaatikaõpetaja erialale matemaatika riigieksam jne. Ja siis nad kasvaksid seal kõik kasvatusliku ellusuhtumise keskel ja käiksid ainet õppimas eri teaduskondades. Ma ei tea, mida teised filoloogiad arvavad, aga niisuguse ettepaneku võiks teha ja vaadata, mis vastu öeldakse. Minu meelest on nii drastiliselt vähenenud üliõpilaste hulk piisav argument alustamiseks.
” MN: “Selliseid mõtteid on teiste suust tore kuulda, sest meie teaduskonna arengukavas on need olnud juba aastaid. Aga nii kaua, kui ülejäänud teaduskonnad integreeritud õppekava järele praktilist vajadust pole tajunud, ei ole me seda jõuga juurutada proovinud. Küllap nüüd ongi läbirääkimisteks õige hetk, probleemid tuleb selgelt teadvustada ja midagi ette võtta.
” PR: “Põhjus, miks sel teemal laiemalt rääkida, n-ö väljapoole viriseda, ongi ehk see, et üldsus teaks: kõrgkoolist pole enam õpetajaid tulemas. Mitte ainult eesti keele, vaid väga paljude ainete õpetajaid.” Kas üleminek uuele süsteemile pole siiski ainult üks paljudest põhjustest, miks kohad õpetajakoolituse magistriõppes ei täitu?
"ME: “Muidugi on siin taga ka laiemad sotsiaalsed probleemid: õpetajate palk ja tema töö väärtustamine, nii nagu politseinikegi puhul. See võib olla põhjus, miks ei tulda õppima isegi tasuta õpetajakoolitusse ja ollakse nõus ise maksma, et õppida mingit kõlavama nimega eriala. Olgu või kommunikatsiooni. Mida see eriala annab peale selle, et üliõpilased saavad siit kommunikatsioonioskused? Ja peavad ise otsima endale suvalise töö, kus neid vaja läheb. Samas kui õpetajakoolitus annab needsamad kommunikatsioonioskused ja lisaks veel õiguse töötada õpetajana. Ja on teada, et seda tööd jätkub. Miks on inimesed valmis ise peale maksma, et saada eriala, millel pole otsest väljundit, aga teist, kus see on, ei taheta?”

Õpetajaamet toidab terve elu

IT: “Kas pole mitte sedapidi, et ka õpetajad ise ei räägi väga palju oma edusammudest ja paranenud olukorrast koolis? Väljapoole presenteeritakse probleeme, mitte seda, et ajapikku on ka palgad kasvanud. Olukord koolides ei ole enam sama, mis viis või kümme aastat tagasi.
” PR: “Tänapäeva noorele ei ole õpetaja palk siiski stiimul. Kooli püsima jäävad ikkagi õpetajahinged. Enamik noori eelistab töötada pigem kusagil rõivapoes… Nähtavasti ei motiveeri piisavalt isegi see, et kooli tööle minnes maksab õppelaenu kinni riik.
” MN: “Minu teada on kaubanduses palgad palju madalamad kui koolis. Õpetaja palk ei ole praegu sugugi vilets. Ma võin küll saada kusagil firmas lühikest aega väga head palka, aga see põli võib kiiresti lõppeda. Õpetajaamet toidab terve elu.
” ME: “Võib-olla ongi tänapäeva väga kiiresti muutuvas maailmas perspektiiv töötada kogu elu samas ametis nii kole, et just sellepärast ei taheta õpetajaks õppida?
” PR: “Meie ülesanne peaks olema luua õpetajatööst positiivset kuvandit. Kui ma ise kümme aastat tagasi keskkooli lõpetasin, oli minu klassis päris palju neid, kelle jaoks õpetajaks saamine oli vähemasti kaalumist väärt variant. Kui mul nüüd lõpetasid 12. klassid – 55 noort –, leidis neist vaid üks, et võib-olla. Ülejäänutel ei tekkinud sellist mõtetki.
” ME: “Praegu ülikooli astujad on kasvanud üles täpselt sellel kõige hullemal individualismi võidukäigu ajal: 90-ndate teisel poolel, 2000-ndate alguses. Selle põlvkonna väärtushinnangud kujunesid välja siis, kui igasugused sotsiaalsed väärtused ei omanud erilist rolli. Võib-olla läheb tulevikus paremini. Viimase 3–4 aasta jooksul on ühiskonna väärtushoiakud hakanud nihkuma.
” MN: “Küsin oma üliõpilastelt alati esimeses loengus, miks nad õpetajaks õppima tulid. Üks selge sihtgrupp on muidugi need, kellel on suguvõsas õpetajaid. Aga väga palju tuleb ka oma õpetaja eeskujul. Nii et õpetajad ise saavad selleks väga palju ära teha, et neile mantlipärijaid jätkuks.
” ME: “Seni, kuni nende mõju on värske. Kolm aastaga ununeb armas õpetaja, tulevad juba eluraskused ja uued eeskujud. Ega siis olegi muud, kui järgmiseks aastaks tuleb välja töötada integreeritud õppekava ja teha gümnaasiumilõpetajate hulgas kihutustööd. Koolid ise peaksid innustama õpilasi, kes õpetajate päeval klassis hakkama saanud on, neid tagant surkima.
” MN: “Õpetajad peaksid rohkem ise oma elukutset propageerima. Mõelge, kui palju on meil juba väga korda tehtud koole: missugused töötingimused, missugune füüsiline keskkond õpetamiseks!
” IT: “Tutvustada tuleks ka uut tüüpi õpetaja rollikuvandit. Õpetaja on tänapäeval õppimise juht. Ta on protsesside juht, õpilase nõustaja. Püüame vana ja iganenud ettekujutust õpetajast igati murda, aga see ei ole ühe aasta ega mõne kuu küsimus. Tasapisi tilgutades läheb asi ehk paremaks.” Mida positiivset annab õpetajatöös veel esile tuua?
MN: “Ma ei ole sugugi kindel, et kui palk järsku kahekordseks tõuseks, tormaksid kõik õpetajaks õppima. Siin on põhjused sügavamal. Hoiakutes.
” PR: “..mis tegelikult kasvavad välja, aga sellest ei saada aru enne, kui ollakse praktikal ära käinud.
” IT: “Praktika kohta on ju alati tagasisideküsitlusi tehtud ja võib kindlalt väita, et arvamus õpetajakutsest muutus selle käigus enamasti positiivses suunas.
” ME: “Üliõpilastele õpetajatööd propageerides ei peakski võib-olla ütlema, et see on amet eluajaks, vaid hoopis: pane ennast proovile, ole kolm aastat õpetaja, paranda natuke maailma. Õpetaja saab sellise kollektiivis töötamise ja inimeste juhtimise kogemuse, et edasi võid minna juba ükspuha kuhu. Õpetajal on tohutult seikluslik amet: lastega opereerimine, igasugused uudsed ja ootamatud olukorrad, mis tuleb lahendada.
” MN: “Peaks rõhutama, et meie teaduskonnas on õppimiseks väga head tingimused. Meie õpetajakoolituse loengud on kõik korralikes auditooriumides, meil on kasutada kõikvõimalikud tehnilised vahendid – nagu suures osas koolideski. Ei ole enam nii, et peame ainult rääkima sellest, kuidas teha, vaid saame ka kõik läbi proovida. Ettekujutus, et õpetaja peamised töövahendid on kriit ja tolmunud lapp, ei vasta enam tõele.
” IT: “Üks moment, kui üliõpilasel veel silmad särama lähevad, on siis, kui arutame, kui kaua nende mõjuväli oma õpilaste kaudu ühiskonnas kestab: kellel selle sajandi lõpuni, kellel kauemgi.
” ME: “Muidugi, eks see viis aastat integreeritud kava järgi õppimist võib ju natuke hirmutada, kui kõrval on teistel kolme aastaga bakalaureuse diplom käes. Siis võib meie suurele pingutusele vaatamata jääda huvi ikkagi tagasihoidlikuks.
” MN: “Paralleelselt integreeritud õppekavaga peaks alles jääma ka 3+2-variant.
” ME: “Nad ei sega teineteist. Võib-olla natuke vaeva nõuab just aine õpetamise korraldamine, et nii need, kes õpivad kolm aastat, kui ka need, kes õpivad viis aastat, saaksid mõistlikul viisil loengutes koos olla.
” PR: “Enamikus Euroopa maades õpitakse Bologna süsteemile vaatamata õpetajaks ikka integreeritud õppekava järgi.” IT: “Mudelid on erinevad, aga see on küll üldine tendents, et õpinguid alustatakse kohe teadmisega, et lõppkvalifikatsioon on õpetaja.”

Iial ei tea, mis milleks hea on

 ME: “Kui vaadata, kui palju on täit-mata õpetajakoolituse magistriõppekohti, siis integreeritud õppekaval oleks riigieelarvelisi kohti suhteliselt palju. Bakalaureuseõppesse on aga igal pool päris suur konkurss, nii et võib-olla hakkaks see asja tasakaalustama: kui kolmeaastasele tasuta kohale ei mahuta, valitakse siiski viieaastane lähedasel erialal. Ja ühel hetkel avastatakse, et täitsa tore oleks õpetajana töötada. Iial ei tea, kust midagi head võib tulla. Tsaariajal sai sõjakoolis tasuta õppida, anti munder ja toit. Eesti poisse läks sinna küll just sel põhjusel. Pärast olid kõik Laidonerid ja Pitkad saanud tsaari koolis ohvitseriks ja pidasid Vabadussõda.
” PR: “Õpetajaamet on just selline, mis paljudele inimestele meeldima hakkab
.” IT: “Ja kui hiljem siiski õpetaja-töölt ära minnakse, siis ainult paremaid väljakutseid vastu võtma. Õpetajakutsega inimesi on kõigi astmete tegevjuhtide seas.
” MT: “Sellel, et õpetajakooli läbinu suurepäraselt juhiks sobib, põhineb ka projekt “Teach First”, mida firmad viljelevad. Firma võtab noore inimese tööle ja maksab talle palka selle eest, et ta töötab kolm aastat koolis oma erialale lähedase aine õpetajana ning samal ajal saab lisaks õpetajakoolituse tuge. Niimoodi kasvatatakse endale juhte.
” IT: “Sellist moodsat projektipõhist tegevust aeg-ajalt ikka viljeldakse, katsetatakse uusi lähenemisi. Eetiliselt saaks seda rakendada tugeva mentoritoega. Aga oma iva on selles tõesti: kui sa lastega toime tuled, saad hakkama ka täiskasvanutega. Õpetajagi peab valdama organisatsiooni juhtimise klassikalisi elemente ja neid talle ka õpetatakse.
” PR: “Kui enamik inimesi puhkab suvel kõige rohkem kuu aega, siis pärast puhkust nad eriti tööle tagasi minna ei taha. Kaks kuud on juba piisav aeg, et välja puhata – õpetaja leiab sügise lähenedes enamasti, et tahab juba kooli. Õpetajaks olemine hoiab kaua noorena, nii vaimult kui ka välimuselt.
” ME: “Nagu näha, ideid õpetajakutse propageerimiseks jätkub. Küsimus on, kuidas nendega bakalaureusetaseme üliõpilastele ligi pääseda, sest ei ole aineõpetuse õppejõude, kes agiteeriksid neid õpetajakoolitusse tulema.
” IT: “Ehk õnnestub julgustada tegevõpetajaid, et nad oma töö meeldivat poolt esile tõstaksid. Räägime rohkem positiivsetest asjadest ja viriseme vähem!”

Samal teemal

Kas 3+2 on parim?

1. Kas teie osakonnas on sel aastal õpetajakoolituse riigieelarvelised kohad magistriõppes täidetud?2. Kas jagate seisukohta, et kolme ainult eriala õppimisele pühendatud aasta jooksul jääb kool üliõpilastele liiga kaugeks ning ka see võib olla üks põhjus, miks õpetajakoolitust ei valita?3. Mida arvate ühe võimaliku lahendusena pakutud variandist, et paralleelselt 3+2-süsteemiga võiks TLÜ-s analoogselt klassiõpetaja integreeritud õppekavaga olla ka eri ainete õpetajate integreeritud õppekavad, kus üliõpilane algusest peale teab, et temast saab just õpetaja, ning kasvatusteaduslikud ained ning koolipraktika algavad nagu erialaõpingudki esimesel kursusel?

Katrin Niglas, TLÜ informaatika osakonna juhataja:

“1. Kogu teaduskonnast mul praegu ülevaade puudub, kuid on mitu eriala, kus õpetajakoolituse magistri-õppesse astujate hulk on tõesti väga väike. Ilmselt on siin ka teatud nn üleminekuaja efekt, kuid mitte ainult. 2. Ma ei ole selles nii ühesel arvamusel. Pigem kaldun uskuma, et põhjus pole kooli kaugeks jäämises kolme aasta jooksul, vaid selles, et valikuid on pärast bakalaureusekraadi saamist väga mitmesuguseid ning praeguses olukorras räägivad mitmed pragmaatilised faktorid õpetajakoolituse ja -ameti valimise kahjuks. See viimane mõjutab ka gümnaasiumiõpilaste valikuid ning paneb mind kahtlema, kas täielikult vanale süsteemile, st integreeritud viieaastastele õpetajakoolituse õppekavadele üleminek olukorda parandada suudaks – usun, et enam valitaks ikkagi neid suundasid, kus diplomi kolme aastaga kätte saab, ja sealt edasi on võimalus ja vabadus otsustada, kas ja mida edasi õppida. Muide, usun siiralt, et mõne õpila-se jaoks ongi vaja aega koolist distantseerumiseks ja enesekindlamaks muutumiseks, et leida endas jõudu uskuda võimalusse erineda positiivses mõttes nn keskmisest õpetajast ning jõuda arusaamisele, et ta suudaks õpetajana koolielu paremaks muuta ja seeläbi ka ennast teostada. 3. Kui jätta kõrvale kõik majanduslikud jms põhjendused, võikski see olla ideaalne olukord: need, kes on gümnaasiumi lõpuks jõudnud arusaamisele, et õpetajaamet on nende kutsumus, saaksid kohe astuda integreeritud õpetajakoolituse õppekavadele, kuid samas oleks ka neil, kes pärast erialase bakalaureusekraadi omandamist ja ehk isegi mõnd aastat erialast tööd leiavad, et nüüd on neil piisavalt erialast kogemust, et ainet õpilastele elulähedaselt ning huvitavalt õpetada, saaksid paindlikus vormis (st tihti töötamisega paralleelselt) erialase õpetajakoolituse läbida.”

Henn Kukk, prof, TLÜ bioloogia õppetooli juhataja:

“1. Mis puutub selle aasta vastuvõttudesse, siis oli kogu aeg jutt, et meil on magistrantuuris viis bioloogiaõpetaja kohta, aga kui vastuvõtt lahti läks, oli arv vähenenud kahele, mis on naeruväärne number. Isegi viis kohta oleks naeruväärne. Sel juhul võiks haridusministeerium tellida pigem üle aasta kümme bioloogiaõpetajat. Muidugi kahe koha täitmisega mingit probleemi polnud – sinna oli tahtjaid mitu korda rohkem. Küll oli probleeme loodusõpetuse (põhikooli kolme aine) õpetajatele ette nähtud magistrantuurikohtade täitmisega. Seitse kohakest sinna üldse anti ja kuus me täitsime. Asi polnud küll nii hull kui eesti filoloogias, aga siiski esimene kord, kui me ei saanud riigieelarvelisi kohti täis. 2. Ma arvan küll, et üks põhjus on selles. Kui õpilased ei ole tahtnud kohe maast madalast õpetajaks saada, siis püüavad nad kõigepealt ikka astuda mõnele nn teoreetilisele alale ja “kaovad ära” – me ei saa neist kuidagi enam õpetajat teha. Näiteks merebioloogi-keskkonnaspetsialisti õppekava peale oli meil 7 kohta ja 20 soovijat. 3. Nii Tiina Elviste kui mina toetame mõlemad kahe käega viieaastast integreeritud süsteemi. Samas tahame aga, et need tudengid jääksid meile, st bioloogia õppetooli juurde. Et nad ei läheks kasvatusteaduste teaduskonna alla, vaid saaksid sealt õpetajakoolituse poole integreeritult juurde. Miks ma tahan, et õpilased jääksid meile?Ma olen kindel, et siis on soovijaid rohkem. Kardan, et kasvatusteaduskond ei ole nii popp. Võin eksida, aga selline on minu arvamus.”

Suliko Liiv, prof, TLÜ inglise keele õppetooli juhataja:

“1. Germaani-romaani filoloogia osakonnas said magistrikohad täidetud, vaid saksa keele õpetaja erialal jäi üks koht täitmata. 2. Õppekava struktuur pole süüdi selles, et üliõpilased ei taha kooli min-na, vaid õpetajakutse kehv maine. 3. Mis puutub küsimusse integreeritud õppekavadest, siis seadus lubab seda vaid klassiõpetaja erialal. Samas ei välista praegune 3+2-süsteem, et kolmeaastase bakalaureuse õppekava raames ei saaks üliõpilane kuulata valikainetena ka pedagoogilisi aineid. Meie ülikooli uus õppekavastatuut suurendas valikainete mahtu ning see on rohkem üliõpilaste nõustamise ja suunamise küsimus, kas ja millises mahus kuulab üliõpilane juba kolmeaastaste bakalaureuseõpingute ajal pedagoogilisi aineid, et siis edasi minna magistriõppesse.”

Linda Elken, TLÜ kunstiosakonna juhataja:

“1. Kunstiõpetaja erialale on olnud läbi aegade üsna suur konkurss, nii et riigieelarveliste kohtade täitmisega probleeme pole. Lõplikku hinnangut 3+2-süsteemi puudustele või paremusele veel anda ei oska, pole veel selle süsteemi järgi lõpetanuid (2007. a kevadel lõpetavad esimesed magistrid). Ka õpetajakoolituses saime riigitellimuse arvu täis, kuid siin oli konkurents ühele kohale väiksem. 2. Põhjusi, miks õpetajakoolitust ei valita, võib olla mitmeid. Kindlasti ka ülikooliväliseid, nt õpetajakutse madal prestiiž, mis väljendub väikestes palkades jm. 3. Nn integreeritud õppekava on tegelikult ju 3+2-le eelnenud vana ning egas tookordne eriala- ja õpetajakoolituse ainete paralleelne läbimine paha variant olnud. Samas selekteerib 3+2 minu meelest ikkagi õpetajakutseks motiveeritumad välja. Kolm aastat erialaõpinguid jätavad aega mõtiskleda, kas ikka valida õpetajakutse. Ja kui selline valik juba tehakse, võime olla kindlad, et õpitud erialal ka tööle asutakse, mis varasema integreeritud variandi puhul alati nii ei olnud. Osa kunstihuvilisi, kellel ei õnnestunud EKA-sse õppima asuda, said kunstikoolituse meil (õpetajakoolitus kohustusliku lisandina). Viimaste aastate kõige suurem probleem on aga pidev ja katkematu õppekavade reform ja ümbertegemine. Ei jõua ühe tsükliga lõpuni, kui juba uus reform kuklasse hingab. TLÜ-s on just käivitatud õppekavade reform ja kohe kuidagi ei taha mõelda, et lähitulevikus peaks kõik taas ümber tegema.”

Paul Tammela, TLÜ rakendusmatemaatika õppetooli dotsent:

“1., 2. Viis aastat tagasi, kui ülikool koostas õppekavasid 3+2-süsteemile, olin õppekava juhina kindlalt uue süsteemi vastu. Ühe ohuna nägime siis ja näeme ka praegu just kohtade kehva täitumist. Teaduskonna lõikes oleks õpetajakoolituse magistriõppe kohtade täitumine võinud olla parem, aga nii katastroofiline, kui oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialale astujatega, see siiski ei olnud. Kõige raskem saab olema järgmine aasta, siis jõuavad nii kaugele viimased, keda võtsime vastu vana korra alusel, ja tolle aasta suur lävendipõhine vastuvõtt Tartu Ülikoolis jättis meile vähe üliõpilasi. 3. Muidugi toetame ideed õpetajakoolituse aineid rohkem bakalaureuseõppesse tuua, peaaegu kohustusliku kõrvalaine õpingute jaotamisega bakalaureuse- ja magistriõppe vahel peaks see olema võimalik. Arutasin küsimusi paari kolleegiga matemaatika osakonnast. Me ei olnud küll 100% samadel seisukohtadel, kuid meie arvates ei saa me seni, kuni kogu süsteem Eesti hariduses ei pöördu tagasi viieaastase õppekava juurde, endale integreeritud õppekavale üleminekut lubada. Kolmeaastase õppekava koostamisel püüdsime, hoolimata õpetajakoolituse puudumisest sellel tasandil, anda üliõpilastele ikkagi mingi suunitluse kooli ja siduda õpinguid koolimatemaatikaga. Meie kolmeaastase bakalaureuseõppe kevadel lõpetanutest jätkas kolm õpinguid Tartu Ülikooli matemaatika-informaatika teaduskonnas (mitte matemaatikaõpetaja erialal). Õppekava erinevuste tõttu tuleb neil täiendavalt kuulata üht või kaht ainet, mille lülitasime oma matemaatikaõpetaja magistriõppe kavva, mitte bakalaureuseõppe kavva nagu Tartus.”

Filoloogide selts lööb häirekella: igal nädalal jääb ära miljon koolitundi.

Saksamaa filoloogide selts hoiatab jätkuva ja drastiliselt teravneva õpetajatepuuduse tagajärgede eest. Seltsi arvestuse kohaselt on puuduvate õpetajate arv tõusnud 10 000-lt möödunud aastal 14 000–16 000-ni; käesoleval kooliaastal jääb igal nädalal ära umbes miljon koolitundi. “Olukord on liidumaades väga erinev,” teatab filoloogide selts. Sellest hoolimata on selts jõudnud otsusele, et tegemist on suurima koolide õpetajatega varustatuse kriisiga viimase enam kui kolmekümne aasta jooksul. Filoloogide selts nimetab suure õpetajatepuuduse kaht põhjust: suur pensionileminejate laine ning õpetajakoolituse lõpetanute väike arv elukutse vähese atraktiivsuse tõttu. Eriti katastroofiliseks hindab selts olukorda matemaatikas ja füüsikas, aga ka ladina keeles ja usundiõpetuses. Neis aineis pole osas liidumaades tunniplaanis ette nähtud tundide arvu või ei vasta õpetaja kvalifikatsiooninõuetele. Baieri, Baden-Württembergi ja Nordrhein-Westfahleni, aga osaliselt ka Hesseni, Reinland-Pflanzi ja Nie-dersacheni liidumaal on seltsi andmetel gümnaasiumiastmes puudu kõigi ainete õpetajatest. Eriti drastiline on olukord kutsekoolides ja algkoolides, paljud gümnaasiumid, reaal- ja algkoo-l-id otsivad ahastades pedagooge. Ühe olulise õpetajate puuduse tagajärjena kurdab selts massilist eriala vahetamist ülikoolis nende seas, kes esialgu õpetajaelukutse valinud. Enam kui neljandikul asendusõpetajatest ei olevat enam ülikooliharidust. Baieri liidumaal on peaaegu kõikides gümnaasiumides metsnikud, diplomeeritud tõlgid, insenerid, ametnikud ja likvideeritud ettevõtete veemajandusspetsialistid igapäevane nähtus.

Ajalehest Frankfurter Allgemeine, 24.09., refereerinud Merje Kask

Möödunud nädala Õpetajate Lehes oli esiküljel kaunikesti kõlav pealkiri: “Õppekavad valmimas”. Vaatasin siis minagi REKK-i veebilehel olevaid ainekavasid, aga need olid seal ikka täpselt sellised nagu paar kuud tagasi. Ikka sama vigased ja vasturääkivad. Kui töörühmadel on olemas uued, juba parandatud variandid, võiks need ka avalikustada.

REKK-i veebilehelt leiab HTM-i suunised õppekava korrastamiseks http://www.ekk.edu.ee/oppekavad/arendus/suunised/_rok_2_.pdf. Vähemalt kahes punktis n-ö uuenenud ainekavad neid nõudmisi ei täida. Kui nn suuniste punkt 2.2.5 ütleb, et õppekavas peavad olema selged hindamise kriteeriumid, tasemetööde ja eksamite korraldus, siis seda kõike seal praegu ei ole. Üldosas öeldakse sel-gesti, et gümnaasiumi riigieksamid toimuvad põhikursuste baasil. Matemaatika ainekavas deklareerivad aga koostajad, et riigieksamid toimuvad laia kursuse järgi. Füüsika ainekavast lugesin, et eksam tehakse põhikursuste baasil ning õpilane võib kasutada käsiraamatut, milles on mõõtühikud, tabelid ning nõutavates õpitulemustes esitatud valemid. Keemikud vist arvavad, et nende aines keegi riigieksamit teha ei taha, ja jätavad selle teema hoopis kõrvale.

Ainekavad pole kaugeltki valmis

Kuidas saab kõnelda õppekavade peatsest valmissaamisest, kui ainekavades on suured vastuolud? Mulle meeldib füüsikute kirjapandu teatmike kasutamise kohta. Mina pole kunagi aru saanud, miks peab kogu aeg millegi vastu olema. Nii ei tahetud aastaid, et eksamil kasutataks kalkulaatorit. Siis pandi kirja anekdootlik lubatakse arvutit, mis ei sisalda teksti. Ilmselt unustasid piirangute koostajad suures agaruses lihtsa tõe, et ka numbrid on osa tekstist. Seega tulnuks kirja panna, et eksamile võib kaasa võtta mittetöötava kalkulaatori. Ka käsiraamatu (teatmiku) kasutamine on eksamil täiesti normaalne. Kui inimene hangib tavaelus talle vajalikku infot teatmikest, internetist jne, leiab ta vajaliku info vaid juhul, kui oskab infot otsida õigest kohast ja optimaalsete meetoditega, st ei hakka busside väljumisaega otsima Kodu-Anttila kataloogist vms. Miks ei või matemaatikaeksamil teatmikku kasutada? Kas kardetakse, et mõni leiab sealt ruutvõrrandi lahendivalemi üles? Ja kui leiab, siis on ju tore – inimene oskab talle tarviliku üles leida. Muidugi on kordades parem, kui ta oskab selle võrrandi ka ära lahendada ja lahenditele mõistliku seletuse leida. Aga see, kust ta valemi võttis, on küll kümnenda järgu probleem. Mina ei tunne õpetajat, kes tunneks õpetajat, kes ütleks, et loodusõpetust peab 7. klassis õpetama just nii, nagu seda on viimastel aastatel tehtud ja nagu see on kirjas loodusõpetuse ainekava uues tööversioonis. Suuniste punkti 3.2.2. järgi peaks uus õppekava olema vaba tarbetust dubleerimisest. Kui mainitud loodusõpetuse kursus ei ole eeltöö tarbetule dubleerimisele, siis mis see on? Kui kõneleme laste vähesest hu-vist loodusainete vastu, on õppekavameistrid ise selle huvi suurimad hävitajad. Ühele normaalsele 8. klassi poisile ei paku füüsika enam suurt huvi, sest palju seal käsitletavast on ta juba varem selgeks õppinud. Kui aga huvi füüsika vastu 8. klassis kaob, siis vaevalt see hiljem uuesti tekib. Ma ei tea, kas ainekavade koostajad on oma loomingulise protsessi käigus joonistanud välja mõistegraafid, aga kindlasti oleks see vajalik. Näiteks füüsikas ja keemias ei saa leida õigeid arvutustulemusi enne, kui matemaatikas võetakse läbi ligikaudse arvutamise teema. Suhteliselt naljakas on füüsikas kõnelda jõust ja kiirusest kui suunaga suurustest, kui matemaatikud võtavad selle koha pealt suu vett täis ...ja panevad vektori mõiste 10. klassi. Ja seda veel nii naljakal viisil, et laia kursuse järgi õppija saab vektorist aimu juba esimeses kursuses, kitsa kursuse puhul võetakse aga asi ette alles siis, kui lumigi maast sulanud, ehk 10. klassi kevadel. Kõik koolid ja ülikoolid peavad arvestama sellega, mida on matemaatika ainekava koostajad kirja pannud. Matemaatika ainekavas aga on selgesti kirjas, et kõik üldhariduskoolid peavad võimaldama õpilasel valida nimetatud kavade vahel. Kuidas see reaalselt võimalik on? Kui näiteks ühe kooli kümnendates klassides on 50 õpilast ja neist kaks soovib teistest erinevalt valida matemaatika kitsa kursuse, tuleb nendele õpilastele koostada ilmselt individuaalne õppekava. Mis ülikoolidesse puutub, siis need arvestavad riigieksami tulemusi sisseastumisel. Minu arust pole matemaatika ainekava kaugeltki valmis. Selle ainekava sisulised vastuolud ja eklektika on esitatud tööversioonis hämmastavad. Isegi Piaget oma lapse arengustaadiumitega oleks sügavas hämmingus, kui teaks, et 21. sajandi eesti koolis hakatakse negatiivsetest arvudest rääkima alles siis, kui kaks kolmandikku põhikoolist on seljataga (6. klassi lõpus). Unustatakse asjaolu, et juba kooli tuleva lapse maailm ei piirdu ainult taluõue, seal oleva kaevu ja kaevukoogul istuva tihasega.

Nagu elevandid pühiksid jalgu...

 Mina soovitan matemaatikaõpetajatel küll uurida ainekava praegusest tööversioonist, kuidas kavatsetakse põhikoolis käsitleda näiteks ruumilisi kehi (igal aastal natuke, aga parajasti nii vähe, et selgeks ei saaks) ning tõenäosusteooria ja statistika elemente. Viimaste puhul oleks loogiline käsitleda neid üheskoos. Ainekavas on need kenasti teineteisest eraldatud nagu pidalitõbised katkulevitajatest, st tõenäosusest kõneldakse veidi 8. klassis ja statistikast 9. klassis. Ainekavast võib leida ka üsna kentsakaid soovitusi. Gümnaasiumis kitsa kursuse järgi õppijatel on integraali vaja selleks, et arvutada kolmnurga ja trapetsi pindala. Minu 9. klassi õpilased teevad seda kõike ilma integraalita. Kas ütlen neile, et kui jõuate keskkooli viimasesse klassi, saate tuttavaks integraaliga ja teada, mida kõike sellega teha saab? Näiteks… leida kolmnurga pindala! Silmatorkavalt palju on matemaatilise terminoloogia lohakat kasutamist. Nii sain teada, et on olemas naabermõõtühikud ja viskeparabool (isegi paljukirutud internetist selliseid värdtermineid ei leia). Aga miks mitte siis kõrvalmõõtühikud ja tõukeparabool või hüppeparabool? Muudest huvitavatest leidudest kõnelemata. Pole siis ime, et ülikoolist tuleb praktikale tudeng, kes võrrandi pooli läbi jagab ja läbi korrutab, tundmatuid ära kaotab, võrdekujulist võrrandit lahendab ristkorrutisega vms. Ilmselt kasutavad neid õpetavad didaktikud samasuguseid termineid. Vahel tasuks kätte võtta Rägo “Matemaatikast ja matemaatika õpetajast” ja üht-teist jälle meelde tuletada. Siis ei pea piinlikkusest punastama, kui leheloos õpetaja taustaks olev tahvel on täis kritseldatud, nagu oleksid sõjaelevandid seal jalgu pühkinud. Siis ei saaks juhtuda ka nii, et REKK-i analüüsimiseks esitatud 9. klassi õpilaste eksamitööd on vormistatud vihikust väljakistud (!!!) paberilehtedele või sootuks parandamata jäetud. Aga võib-olla polegi meil Gerhard Rägo ja Olaf Prinitsa lahkumise järel enam matemaatika didaktikuid, on jäänud vaid mõned entusiastlikud didaktikahuvilised.

Jutud ajast, mil suured olid väikesed

“Ükskord ammu-ammu, nii umbes möödunud reede paiku...” – nii alustab A. A. Milne pajatusi karupoeg Puhhi juhtumustest Saja Aakri metsas. Kirjanik on hästi ära tabanud lapse ajatunnetuse, kelle jaoks kümme aastat tagasi toimunud sündmused on ajalugu ja kahekümneaastane inimene lootusetult vana. Tänaste laste jaoks on nõukogude aeg juba kaugem ja sageli täiesti arusaamatu ajalugu, ehkki nende vanemad ja vanavanemad tunnevad toda aega läbi ja lõhki. Mil moel siis lähiminevikku meenutada, mis värvi pildi peaksid nad nõukogudeaegsest lapsepõlvest saama?

Vaidlusi on ajakirjanduses kerinud mitmeid. On ägedaid nostalgiavastaseid, on neid, kes toonaste seikade lõbusas kujutamises tonti ei näe. Õigus ju mõlemail. Kirjanik Jaak Urmet kinnitab oma selleteemalises artiklis, et tal oli õnnelik lapsepõlv. Ajakirjanik Aivar Õepa paneb Haapsalu nostalgia-päevadest kõnelevas mõlgutuses südamele: “Elasin lihtsalt oma lapsepõlve ja noorusaega, oma rõõmude, murede ja vempudega. Tahaksin seda ka selli-sena meenutada – kompleksivabalt, mitte poliitilises kontekstis, nagu praegu tavaks. Ärge värvige mu lapsepõlve ülearu punaseks – see ei olnud seda.” Usun, et siin saavad head tööd teha lasteraamatud, milles kirjutajad jutustavad takkajärele oma nõukogude aega jäänud lapsepõlvest. Selliseid raamatuid on nüüd näpuotsatäis ilmunud. Kirjutama ajendasid Meelike Saarna ja Hille Karmi peaaegu korraga letile tulnud lapsepõlvelood. Viis aastat tagasi ilmus lapsepõlveraamat Henno Käolt. “Kui veel telekat ei olnud” (2001) jutustab sõjajärgsetest aastatest Saaremaal. Käo pöördub talle ainuomasel moel otse oma lugeja poole ja jutustab näiteks “kaloosi” tulemisest, mitmel pool vedelevast sõjakraamist, mida poisikesed torkima kippusid, ainelisest nappusest, mille tulemusel oli erandlik ja veider see poiss, kes kandis poeülikonda, mitte maavillast ja isa vanast kohendatud kuube jne. Autor kordab iga peatüki alguses, et telekat ei olnud, aga tehti seda või toda ja põnev oli poistel ka sel ajal igatahes. Kas autor kirjeldab õnnelikku lapsepõlve?Õnnetut nüüd küll mitte, aga pildikesed on pikitud teatavate hirmude ja ohutundega. Ajad olid rasked ja muutused hirmutavad. Täiskasvanud ei suutnud kõike nii-öelda filtreerida. Osake nende kartusest ja ebakindlusest jõudis lasteni. Käo võtab jutustajana aega ning seletab tema arvates lapsele arusaamatud asjad ja mõisted üle. Rõõm tõdeda, et raamat leiab koolis tutvustamist ja soovitamist.

Kaks vaatenurka

Kui Käo raamat kõneleb 1940.–1950. aastatest, siis Hille Karm jutustab 1950–1960-ndatest ja Meelike Saarna 1970-ndatest. Viimane on esimeses peatükis lausa kirjas. Kahe viimati nimetatu raamatud erinevad teineteisest suuresti, ehkki temaatika on sama. Mitmed eredad hetkedki samad, nagu näiteks läbi värvilise klaasi maailma vaatamine ja vanema lapse kiuslik “silmad kinni, suu lahti” tüng nooremale. Üks peatükk on mõlemas raamatus lausa kummastavalt sarnane! Mõlemad autorid meenutavad sooja sõnaga seakartuleid kui iseäranis maitsvat ja magusat söögipala. Suhtlemine loomadega, kiikumine, venelastest naabrid – ühiseid teemasid leiab veelgi. Erinev on vaatenurk ja erinev on ka suhe lapsesse, nii sellesse, kes loeb, kui sellesse, kes raamatulehtedele tegutsema lastud. Väike vahva vanaema mõlgutab mõtteid, mis tuntavalt suure inimese poolt talle pähe pandud. See, mis sünnib, on jutustatud täiskasvanu vaatenurgast. Nii tundub vähemasti siinkirjutajale. Piia ja Miia mõtlevad ka, eriti Miia. Need on aga selgelt lapse mõtted ja tunded. Puhuti on autor justkui täiesti kadunud. Hille Karm on varustanud oma raamatu kahe eessõnaga. Esimeses pöördub ta vanaema kui eeldatava vahendaja-ettelugeja poole. Ta vabandab lugude naljavaesust ja põhjendab mõtlikku tõsidust oma loomusega. Autor võtab kriitikutel relvad käest ja lubab iga peatüki lõpus esitatavat õpetuseiva ka moraalilugemiseks nimetada. Sellesama iva selgesõnalise väljatoomisega jutustaja tegelikult alahindab todasama vanaema, kelle poole ta lahkesti pöördub. Eks võiks ju ettelugeja ise loo lõppedes lapsega tolle jutu teemadel vestelda. Elukogemust ju eeldatavasti temalgi. Lapse jaoks, kes ise raamatut loeb, on selgelt välja puhastatud sõnum ehk tarvilikum. Hille Karm õhutab “kaasvanaema” ka oma isiklikke lugusid meenutama ja jutustama. Tal on õigus, mingis vanuses ei saa lastele sellistest lugudest iial küllalt. Need on lood, mis tagavad põlvkondadevahelised sidemed. Kui õige aeg mööda lasta, ei taha hiljem enam keegi su heietusi kuulata! Teine eessõna on lapsele. Selles ju-tustab autor oma perekonnast. Karm on eessõnas kindel, et raamat ise on lapse vanaema käes ja kui lood loetud, õhutab omakorda last küsima oma vanaema lapsepõlvelugude järgi. Kavatsus on hea, pöördumine südamlik ja isiklik. Niisugune konkreetne jutt võib lugejas, kes parasjagu ei istu oma vanaema seltsis, võõristust ja tõrget tekitada. Nagu ka raamatu kirjutamine oma lapselapsele Märtenile ning aeg-ajalt tekstis tollesama Märteni poole pöördumine. Kui nimepidi, pole hullu, saame aru. Kui aga pöördutakse “Sinu” poole, siis võetakse lugeja justkui jutu osaliseks ja äkki saab too lugeja teada, et tema vanavanatädi elab Ameerikas, onust ja onulastest rääkimata! Siis on jälle toosama väike võõristus platsis – aa, ta räägib hoopis Märteniga! Mis mina siia puutun.

Olulised asjad

Mida me siis sellest raamatust nõukogudeaegse lapsepõlve kohta üles korjame?Poliitilisi ajamärke pole palju. Autor kõneleb usupühadest, millest palju ei räägitud, sest see “...ei sobinud sellesse riiki, kus me elasime siis, kui mina väike olin”. Ameerikale lisas sa--lapära “Ameerika Hääl”, millest ei tohtinud teada, et seda kuulati. Olustikku on märksa enam. Karm jutustab, et mänguasju oli vä-he ja raamatuid loeti palju ning fotod olid pisikesed ja mustvalged. Jutustatakse, mida söödi ja mängiti sünnipäevapeol jne. Rohkem on kõ-ne all väikese vanaema tunded ja mõtted. Aga siis jälle öeldakse üle, mida lugeja asjast arvama peab ja... see võtab just tekkima hakanud isikliku suhte maha. Karm kõneleb olulistest asjadest. Ta jutustab kirikust ja usust jumalasse, aga ei otsusta lugeja eest, kuidas olema peab. Ta paneb südamele, et oma vend on viga saanud nukust elusam ja seega kõvasti tähtsam. Üldjoontes jätab väike vahva vanaema ise kogu jutustuse vältel täiskasvanu mulje. Raamatu kujundus ei toeta paraku ajastu kujutamist. Sellised lastetoad on ennemini praegu kui toona. Oma professionaalse idiotismi mätta otsast panen patuks seda, et kapi otsas lõhnab uhiuue raamatu järele “Kapten Granti lood” – “lood” mitte “lapsed”! Aga see selleks. Saarna Piia ja Miia on erinevalt väikesest vahvast vanaemast juba koolitüdrukud. Kooli me nendega ei lähe, küll aga maale vanaema juurde suvevaheaega veetma. Täiskasvanulikult ülalt alla ja tagasivaatav pilk on osavalt varjatud. Need on lapsed, kes tegutsevad, tunnevad, mõtlevad nagu lapsed ikka, aastanumbrist hoolimata. Kui kohe alguses 70-ndaid mustvalgel ei mainitaks, võtaks kümnendi paika-saamine omajagu aega. Kujutatu on lapse idülliline olemine külakohas keset loodust ja lihtsat elu.

Piia ja Miia maailm

Tolle aja kohta saab väike lugeja teada mõndagi. Autor ütleb: “Sel ajal kui Miia ja Piia koolis käisid, ei olnud veel – no õieti ei olnud enam – Eesti Vabariiki nagu praegu, ja seetõttu olid paljud asjad hoopis teisiti kui nüüd.” Jutustatakse, kuidas aeda hariti, miks lehma peeti, mis on piima rasvaprotsent, mismoodi rahakaardiga raha saadeti ja mis on telegramm, et lähim telefon asus kümne kilomeetri kaugu-sel ning veel mõndagi erilist ja huvitavat, tänase lapse jaoks koguni kummastavat. Teadmiseraasud tulevad aimamisi-mõistmisi, mitte seletamisi. Vanaema reageeringutest võib lugeja ise järeldusi teha. Näiteks teadasaamine, et vabadussõja mälestusmärk lõhuti võimu vahetumise tõttu maha. Kalmistul käies nägid tüdrukud üht lagedat kõrget kohta, kus vanaema seletuse järgi oli olnud kunagi üks ausammas. Laste kogemus ausammastest on piiratud. Nad ehmatavad vanaema küsimusega, kas too sammas oli Leninile. Selget aru vanaema lastele ei anna, aga ei luba samba asemel trallitada-lollitada, ta keelab tüdrukuid tõsise näoga. See on koht, kus väike lugeja võib jääda teadmatusse nagu Piia ja Miia, kui ta just oma vanematele lisaküsimusi ei esita. Täiskasvanu on võlutud autori delikaatsusest ja muhedast huumorist. Saarna oskab edasi anda laste aistinguid ja mõtteid, kasutades selleks teraseid sõna- ja väljendileide. Hommikune rohi oli kiljumisväärselt märg ja külm. Vanaema kummutis olid sorimistoredad asjad. Piia oli rässakas ning Miia oonuke. Nende sõnade tähendus selgub kontekstist suurepäraselt ja nii rikastab autor mõnegi lugeja ahtaks-asjalikuks jäävat sõnavara. Autori kiituseks tuleb öelda veel seda, et lastele mõeldud raamatust saavad lapsed oma osa ja suured oma. Täiskasvanul, eriti lapsena maaeluga kokku puutunud täiskasvanul, on raamatus mitmeid helli ja rõõmsaid äratundmishetki. Ta näeb lapse silme läbi suuri inimesi, jälgib nende puhuti imelikku arusaamatut käitumist, sõnu ja tegusid ning nüüd, ise suure inimesena, taipab seoseid ja suhteid. Ilma otsesõnu kirjeldamata kirjeldada on peen kunst ja seda Saarna valdab. Kumbki tagasivaatavalt nõukogu-deaegsest lapsepõlvest kõnelev raamat ei kiru ega kiida, mõlemad kirjeldavad ja seletavad. Lähedased täiskasvanud on selleks kaitsevalliks, mis ei lase ajastu halbadel külgedel väikeste laste elu varjutada. Pole ka lapsel oma elu mingi muu eluga mingil muul ajal võimalik võrrelda. Lapsepõlv on ikka rõõmus. Eriti tagasivaates. Sellest need raamatud räägivadki.

Tõsist juubelijuttu Rein Veidemanniga

Hollywoodi valla looduse- ja filmipidu

Matsalu IV loodusfilmide festivali auhinnad

Rahvusvaheline koostöö religiooniõpetuse vallas

30. septembrist 3. oktoobrini peeti Tartu Ülikooli usuteaduskonnas rahvusvahelist konverentsi religiooni ja hariduse teemal. Konverents oli seotud Euroopa Liidu 6. raamprogrammi uurimisprojektiga “Religioon ja haridus. Eeldus dialoogiks või konflikti-allikas Euroopa muutuvates ühiskondades”.

Religiooniõpetuse teema on alates 1990. aastatest pälvinud Euroopa riikides järjest suuremat tähelepanu. UNESCO korraldatud uuringute andmetel on selle õppeaine maht Euroopas viimasel aastakümnel kahekordistunud. Selgeks on saanud, et tänapäeva maailmas, kus paljud pinged usulise taustaga seotud, ei pääse religiooni teemadest ka üldhariduskoolis enam ümber ega üle. Sellele asjaolule viitavad mitmed Euroopa Nõukogu haridussoovitused ning liikmesriikide haridusministrite ühisdokumendid multikultuurse hariduse ja religiooni rolli kohta selles, millele on alla kirjutanud ka Eesti esindajad.

Miljon krooni projektiraha

Milline peaks aga olema see religioosse hariduse mudel, mis suudaks võimalikult hästi toetada respekti kujunemist ja eri maailma mõistmise viiside dialoogi ühiskonnas – see ongi küsimus, millele “Religiooni ja hariduse” projekti raames vastuseid otsitakse. Käesolev projekt on esimene nii mastaapne rahvusvaheline uuring, mida Euroopa Liit rahastab. Hamburgi Ülikooli kasvatusteaduste professori Wolfram Weisse juhitavas projektis osalevad Tartu Ülikooli, Warvicki, Sorbonne’i, Stavangeri, Münsteri, Granada, Utrechti ja Amsterdami vaba ülikooli, Vene Kristliku Akadeemia ning Saksa Ida Instituudi erialaspetsialistid. Projekti kogumaksumus on miljon eurot, millest ligi miljon krooni on eraldatud TÜ usuteaduskonnale.

Muutuv religiooniõpetus

Laias laastus võib religiooniõpetuse mudelid Euroopas jagada kaheks. Varasem konfessionaalne religiooniõpetus, mille vasteks eesti keeles võiks olla ‘usuõpetus’, on olnud tihedalt seotud ühe või teise kiriku või usuühendusega. Sellist õppeainet võib näha kui juhatust ühe või teise usulise traditsiooni juurde, mis on seotud ka õpilaste ja nende koduse taustaga. Viimastel aastakümnetel on selle mudeli kõrvale tekkinud aga ka mittekonfessionaalse religiooniõpetuse mudel, kus kesksel kohal on religioonide ja maailma mõistmise viiside tundmaõppimine ning nende erinevate traditsioonide pärandile toetuv dialoog usuliste, eksistentsiaalsete ja kõlbeliste küsimuste üle arutlemisel. Niisuguse õppeaine eesmärk on eeskätt õpilase haritus maailmavaatelistes küsimustes ja üldkultuuriline silmaring. Sellise lähenemise märksõnad on usuvabaduse austamine, tolerantsuse ja respekti arendamine, dialoog, aktiivõppe meetodid, kriitiline refleksioon ja materjali pakkumine õpilasele enda maailmavaate kujundamiseks. Eesti religiooniõpetuse mudel on töötatud välja just selles võtmes.

Mitmekesine kogemuste pagas

 Projektis osalevate maade kogemused religioosse hariduse valdkonnas on väga mitmekesised. Prantsusmaal on kõige pikem sekulaarse üldhariduskooli kogemus – usuõpetus kaotati seal riiklike koolide õppekavadest juba 20. sajandi algul. Praeguseks on aga religiooniga seotud küsimused selles ühiskonnas muutunud nii teravaks, et 1990. aastate keskpaigast toimuvad tõsised diskussioonid selle üle, et viia kõigisse koolidesse kursus “Religioon ja kultuur”. Norras mindi 1997. aastal üle uuele mittekonfessionaalse religiooniõpetuse ainekavale, mis on kõigile õpilastele kohustuslik. Moslemite kasvav kogukond Euroopa mitmes riigis esitab väljakutse ka religiooniõpetusele. Kas selles olukorras töötaks paremini konfessionaalse usuõpetuse mudel, nagu see on näiteks sätestatud põhiseadusega Saksamaal, või on siin õppida Inglismaa multireligioosse religiooniõpetuse mudelist, on küsimus, mis põhjendatud valikute tegemiseks vajab empiirilisi uuringuid, analüüsi ja koostööd erinevate usuliste kogukondadega. Huvitav on areng Venemaal, kus mitmes piirkonnas muutus “Õigeusu kultuuri aluste” kursus sellest õppeaastast kohustuslikuks. Seda suunda toetab jõuliselt vene õigeusu kirik eesotsas patriarhiga. Samas on Moskvas muudetud kõigile õpilastele kohustuslikuks oluliselt laiapõhjalisem “Reli-gioo-niloo” kursus, mille väljatöötamise taga on Teaduste Akadeemia spetsialistid. Eestil on projektis osalevate maade seas eripalgeline koht. Meie lähiajaloo pärand, emotsionaalsed debatid meedias ja religiooniõpetuse käekäik on otsekui laboratooriumiks, kus väga eredalt tulevad esile paljud religioosse haridusega seotud küsimused. Ka on Eestis kogutud hulgaliselt empiirilist materjali, eriti õpilaste ja lapsevanemate küsitluste tulemusena, mis nüüd marjaks ära kulub. Analüüsiva ülevaate religiooniõpetuse arengusuundadest Euroopas annab esimene projekti raames valmiv raamat, mille käsikiri on valmis ja mis ilmub Waxmanni kirjastuselt 2007. aasta algul.

Mida arvavad õpilased?

Põhjendatud otsustusi religiooniõpetuse arengu suunamiseks pole võimalik teha empiiriliste uuringuteta. “Religiooni ja hariduse” projekti raames korraldatakse laiaulatuslikud välitööd. Intervjueeritakse õpilasi ja õpetajaid, filmitakse religiooniõpetuse ja ka teiste ainete tunde, kus religiooniga seotud teemasid käsitletakse. Kavandatud on ankeetküsitlus kõigis osalevates riikides. Seega sünteesitakse nii kvalitatiivsete kui ka kvantitatiivsete uuringute tulemusi. Projekti uuringute teoreetiliseks taustaks on Warwicki Ülikooli kasvatusteaduste professori Robert Jacksoni väljatöötatud interpreteeriva religiooniõpetuse kontseptsioon, mille raames seotakse religioosne traditsioon selle mitmekesisuses õpilaste kogemuste ja küsimustega. Projekti üks huvitav väljund on õpilastega koostöös valmiv näitus, mida eksponeeritakse aasta pärast esmalt Brüsselis ja seejärel kõigis projektis osalevates riikides. Õpilastega tehtud intervjuude põhjal valmib ka film.

Mitmekesisus on rikkus

Projekti “Religioon ja haridus” eesmärk pole religiooniõpetuse mudelite unifitseerimine Euroopa kõigis riikides. Küll peaks aga kolmeaastase töö tulemusena selguma, millised on need üldised põhimõtted ja teed, mis kõige tõhusamalt aitaksid kaasa avatud demokraatliku ühiskonna arengule, kus kõrvuti eksisteerivad mitmekesised maailma mõistmise viisid. Erinevate maailmavaadete dialoog on tänases üleilmastunud paljukultuurilises maailmas muutunud olulisemaks kui kunagi varem. Võime niisuguseks dialoogiks eeldab aga maailmavaatelist haritust, mille kujundamisse koolil on anda oluline panus. Kõigil, kes projekti “Religioon ja haridus” vastu sügavamat huvi tunnevad, leiavad teavet projekti kodulehelt: http://www.redco.uni-hamburg.de.

Mõtle enda mõtlemisest!

Antiikajast saati on teatud, et tähelepanu suunamine oma mõtlemisele on seotud nii tarkuse kui ka tervisega. Viimastel aastakümnetel on see mõte eriti aktuaalseks muutunud.

Ennast tundmata ei suuda me juhtida iseennast, veel vähem teisi. Mida keerulisem on olukord ja kõrgem psüühiline pinge, seda vajalikumad on teadmised iseendast. Alustama peaks enesejälgimisest. Enese tundmaõppimine peaks haarama kogu isiksuse uurimist. Tähelepanu tuleks pöörata suundusele (motivatsioonile, hoiakutele, huvidele), iseloomule, võimetele, temperamendile. See on pikaajaline pingeline vaimne tegevus, mis eeldab piisavat huvi, vajadust, intellekti ja teatud määral ka julgust, et aktsepteerida enda juures ühiskonna poolt negatiivselt hinnatud isiksusejooni. Väga sageli kasutatakse oma isiksuse määratlemisel võrdlust teiste inimestega, mis annab vaid piiratud teavet.

Teadlikumaks iseendast

Maksimaalse teabe saamine enda kohta ei ole lihtne. Inimese mina jaotub avatud minaks (endale ja teistele teada); varjatud minaks (endale teada ja teistele tundmatu); pimedaks minaks (endale tundmatu ja teistele teada) ja tundmatuks minaks (tundmatu endale ja teistele). Mina pimeda ala moodustavad mitmesugused kaitsemehhanismid, põgenemisstrateegiad, harjumused, maneerid. Mina varjatud ala koosneb mõtetest, tunnetest, soovidest, mida inimene ei taha teistele avaldada. Tundmatu mina ilmneb ekstreemsetes olukordades (laevahukk, ravimatu haigus jms), mis võimaldavad sügavamalt tundma õppida selliseid isiksuse olulisi parameetreid nagu egoism, altruism, optimism, pessimism jt. Tähtis on, et teadmine iseendast oleks võimalikult objektiivne, reaalsusele vastav, mitte ideaalkujutlusest moonutatud. Selleks tuleb palju vaeva näha ja teha enda kohta pikemat aega tähelepanekuid. Sellest hoolimata võib esineda ebatäpsusi oma motivatsiooni, tundmuste jms määratlemisel. Geðtaltteraapia keskne seisukoht on, et teadlikkus iseendast loob aluse tervendavateks muutusteks. Paljud inimesed aga teadvustavad vaid oma olemuse ja kogemuse teatud osi, et hoida ära hirmu ja ebameeldivaid tund-musi. Alguses võivad sellised eemalehoidmised oma mõtetest ja tegevustest teadvustatud olla, kuid hiljem muutuvad harjumuseks, mida enam ei teadvustata. Oma nõrkuste ja puuduste tunnetamisel lülituvad tööle ego kaitsemehhanismid, mis aitavad minatunnet stabiilsena hoida, kuid takistavad objektiivse arusaama teket endast. Mida selgem ja täpsem on enesetunnetus, seda vähem on karta enesekontrolli kadu. Tähtis on pöörata tähelepanu oma mõtlemise eripärale. Tänapäeval rõhutatakse kognitsiooni (tunnetuse, teadmise) kõrval järjest enam ka metakognitsiooni ehk teadmist oma tunnetusest, mõtlemisest, kogemusest. Me-ta-kognitiivne areng on eriti tähtis efektiivseks eesmärgistatud tegevuseks. Oma mõtlemist analüüsides tuleb kindlasti tähele panna selles esinevaid stereotüüpe. Paindumatu ja piiratud mõtlemine ei võimalda leida probleemidele uusi efektiivseid lahendusi, vaid sunnib mõtet liikuma mööda jäika trajektoori.

Tuleb ennast jälgida

 Psühholoogias kasutatakse enesejälgimist: inimene märgib üles oma mõtted, tunded ja käitumise. Nii saab välja selgitada teatud käitumisega seotud situatsioonid ja hinnata reaktsioonide kestust. Tähtis on, et uuritavad käitumisaktid oleksid täpselt määratletud ning neid regulaarselt ja täpselt fikseeritaks. Soovitatav on, et vaatluse all ei oleks korraga palju käitumisakte. Probleemiks võib osutuda käitumine, mida ei suudeta täpselt määratleda ja defineerida. Samas on võimalik enesejälgimist ka treenida. Enesejälgimine on tugevalt seotud eneseregulatsiooniga. Uuringud on näidanud, et madala eneseregulatsioonioskusega inimestel on palju isiksuslikke probleeme. Eneseregulatsiooni aitavad arendada vaatlus, imitatsioon, enesekontroll. Eneseregulatiivseid oskusi kasutatakse eelkõige adaptatsiooniks, isiksuse ja keskkonnatingimuste muutmiseks.

Mõtted muudavad emotsiooni

Enesejälgimisel fikseeritakse olukord ja seoses sellega tekkivad mõtted (nemad ei tea midagi, olen äbarik jms); kehalised reaktsioonid (punastamine, vererõhu kõrgenemine jms); käitumine (vaikimine, uksega paugutamine jms). Tänu enesejälgimisele ja hiljem mõtete korrigeerimisele on võimalik muuta ka oma emotsioone, vähendada nii ärevust, depressiooni, käitumuslikke häireid kui mitmesuguseid psühhosomaatilisi vaevusi, samuti olla meeldivam partner kaaslastele. Oma mõtlemisest mõeldes on oluline tähelepanu pöörata eelkõige mõtetele, mis näitavad suhtumist iseendasse, tulevikku ja ümbritsevasse maailma. Analüüsides oma mõtlemist laiemalt, saab inimene teada oma olulised isiksuslikud parameetrid: kas ta on pessimist või optimist (võib olla isegi kohatult); mil määral ta tunnetab, et sündmuste käik oleneb temast endast (internaalsus) või arvab ta hoopis, et kõik sõltub vaid ümbritsevatest oludest (eksternaalsus); kuivõrd väljendub tema tegudes altruism või egoism. Kõigil võib esineda ebakohast mõtlemist. Parim oleks, kui igaühe mõtlemise korrigeerimisega tegeleks psühholoog – eriti siis, kui kannatatakse psüühilise pinge käes –, aga ka kaaslaste kriitilistesse tähelepanekutesse tuleks huviga suhtuda. Võib julgelt väita, et enamikku inimesi juhib arusaam, et tema mõtlemise ja mõistusega on kõik korras, mis annab küll enesekindlust, kuid võib põhjustada ka konflikte ja ebaedu. Mõtlemise reguleerimise ettepanekutesse tuleks suhtuda lugupidavalt. Tähelepanu väärib multimiljonär G. Sorose mõtteavaldus: “Minu jaoks oli enesestmõistetav, et vea avastamine oma mõtlemises või positsioonis on pigem rõõmu kui kahetsuse allikas. Ma arvasin, et ka teiste jaoks peaks see olema enesestmõistetav. Tegelikkuses see nii ei olnud. Ringi vaadates nägin, et enamik inimesi näeb tõsist vaeva oma vigade mahasalgamise või varjamisega.”

Mõte käivitab tegevuse

Kui me iseennast rohkem ja kriitilisemalt jälgiksime, jõuaksid paljud meist sama arvamuseni. Kahjuks järgneb kellelegi tema mõtlemise kohta tehtud vihjele sageli solvumine, pole välistatud isegi eluaegne vihapidamine. See pidurdab mõtlemise arengut. Oma mõtlemisest saadud informatsiooni tuleks kasutada enese tundma-õppimiseks ja korrigeerimiseks, et paremini kohaneda ümbritsevaga ning mitte koormata end mõistmatusest või ebaadekvaatsest suhtumisest iseendasse tekkinud psüühilise pingega. Mõte käivitab meie tegevuse. Mõtlemine oma mõtlemisest on hädavalik, kui soovitakse eluga hästi toime tulla.

Maria Teiverlaur,
kliiniline psühholoog

Õpilane koostab töölehed

Algklasside matemaatikatundi saab lisaks nuputamisülesannetele ja mängudele ilmestada õpilaste koostatud töölehtedega.

Need erinevad tavapärastest ülesannetest, on individuaalsed, arendavad loovust ja pakuvad õpilastele suurt huvi. Õpetajale jääb vaid juhendaja roll. Töölehtede koostamist võiks alustada 3. klassist. Õpetaja määrab peateema (nt Eesti), millest õpilased peavad oma töös lähtuma. Ülesanne on leida huvitav alateema (nt raha, linnad, järved, pühad, maakonnad jne), koguda selle kohta infot ja mõelda hoolikalt läbi, kuidas seostada seda matemaatikaga. Õpetajaga aru pidades pannakse paika teksti pikkus, küsimused, ülesannete jõukohasus, paigutus töölehel (initsiatiiv tuleb õpilaselt). Järgneb töö arvutiga kas koolis või kodus. Lubatud on kasutada vanemate abi, teatmeteoseid, õpikuid, teemakohast kirjandust, pildimaterjali jm infoallikaid. Töölehe vormistusele tuleb esitada ühtsed nõuded, et õpilaste koostatav klassi töölehtede mapp oleks korrektne ja lahendajatele arusaadav. Tööleht peab sisaldama huvitavat ja kasulikku teabeteksti ning mitmekesiseid ülesandeid (diagrammi, tekstülesandeid, tabelarvutust, reastamist, võrdlemist, kronoloogilisse järjekorda seadmist jne), mille lahendamine on võimalik eelneva info läbitöötamise järel. Toon näiteks töölehe “Eesti rahatähed”. Õpilane kirjutab oma töölehel rahatähtedele trükitud inimestest (nimi, eluaastad, mille poolest tuntud jne) ning koostab tekstülesandeid nende vanuse kohta. Lahendaja leiab vastuseid küsimustele: “Kui vanaks elas…?”, “Mitu aastat õppis…?”, “Kes oli noorim, vanim…?”, “Mitmendal sajandil elas…?”, “Reasta tegelased sünniaastate järgi!” jne. Rahaülesandeid võib koostada ka teistel teemadel. Õpilane saab hinde töölehe sisu, omanäolisuse, korrektsuse ja uudsuse eest. Õpetaja köidab lehed klassi mappi, mida on võimalik pidevalt täiendada ja järgnevate klassidega lahendada. Nii on kasu mõlemapoolne: õpilastel rõõm töölehtede koostamisest ja lahendamisest, õpetajal aga palju mitmekesiseid töölehti matemaatikatundides kasutamiseks. Igale järgnevale klassile võib määrata uue peateema, luues seega juurde tundide ilmestamiseks vajalikke lisaülesannete mappe. Soovin õpetajatele jõudu ja tahet muuta tundi mitmekesisemaks ning tõsta õpilaste õpihuvi ja motiveeritust!

Õpetaja olla on põnev

Õpetaja amet on põnev ja mitmekülgne, eeskätt seetõttu, et nõuab pidevalt teadmiste värskendamist ja uuega kursis olemist. Tänapäeval on enesearendamise võimalused väga mitmekesised, pakutakse mitmesuguseid koolitusi, konverentse, erialakirjanduse valik on lai. Selle kõige kõrval mängib üha suuremat rolli üksteiselt õppimine – võimalus hankida infot interneti vahendusel ja suhelda maailmaga mõnusalt oma isikliku töölaua taga askeldades.

Sa oled oma ainulaadse kogemustepagasiga kõigile huvilistele nähtav ja kuuldav ning, mis peamine, samm-sammult tekib tahtmine rohkem teada saada. See sunnib tuhnima internetis, osalema virtuaalsete praktikakogukondade tegemistes ja suhtlema paljude teiste sama eriala esindajatega jututubades jne. Neil rännakutel leiab alati midagi, mille abil tund nii õppijatele kui ka iseendale tulemuslikumaks ja mitmekülgsemaks muuta.

Infotehnoloogia võlu

 Arvuti ja interneti kasutamine õpetajatöös ei ole enam ammu ainuüksi kooli arvutiõpetaja või infojuhi pärusmaa, infotehnoloogia muutub üha tavalisemaks ka aineõpetuses. Need aineõpetajad, kes infotehnoloogia võlu kord juba ära tabanud on, ei kujuta oma tööd selleta enam ettegi. Internet on suurepärane suhtluskeskkond kolleegide, õpilaste ja lapsevanemate jaoks. Sealt leiab suurel hulgal õppematerjali, mida aineõpetuses kasutada. Üha enam luuakse vabavarana kättesaadavaid programme, mille abil ise õppematerjale koostada, kas siis näitlikustamiseks või õpilastele enesekontrolliks ja testimiseks. Võimalused on piiramatud. Kuid olgem ausad, kõige selle iseseisvaks avastamiseks peab õpetajal olema piisavalt tahtmist ja fanatismi ning ka hea arvutikasutamisoskus. Et õpetaja infotehnoloogia võimaluste tutvumisega üksi ei jääks ja kolleegide heale kogemusele tugineda saaks, käivitus sel õp-peaastal Tiigrihüppe SA toel õpetajate uus täienduskoolitusprogramm “DigiTiiger” (http://www.htk.tlu.ee/digi-tiiger).

“DigiTiiger” Kursusel on koolitajateks aineõpetajad-praktikud, kes oma igapäevatöös infotehnoloogiat ja e-õppe võimalusi tulemuslikult kasutavad. “DigiTiigri” 60-tunnisel koolitusel saab aineõpetaja vajalikud teadmised e-õppe keskkondadest, e-portfooliost, aktiivõppest, uuest meediast jpm. “DigiTiigri” koolituskeskused on loodud kõikidesse maakondadesse, et kursus huvilistele kättesaadav oleks. Tähtis on ka, et meie õpetajad koonduksid virtuaalsetesse praktikakogukondadesse. See on hea näide mitteformaalsest õppimisest – üksteiselt õppimine interneti vahendusel. Virtuaalne praktikakogukond toimib alati ja kõikjal, kus internet kättesaadav, osalemine ei sea tingimusi soole, vanusele, asukohale ega kellaajale. Erinevalt tavapärasest koduleheküljest erineb kogukond selle poolest, et kõik asjahuvilised saavad seal aktiivselt toimetada ja kaasa rääkida. Mõned näited kogukonna ajaveebidest: http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog, http://klassiopetaja.blogspot.com, http://sopruskoolid.blog spot.com, http://digitiiger.blogspot.com, http://kasitoo6petaja.blogspot.com. Ka “DigiTiigri” kursuse üks lisaväärtusi on see, et kursusel osalenud õpetajad saavad hiljem edasi suhelda virtuaalsete praktikakogukondade kaudu –kõik kursusel osalenud õpetajad on oodatud osalema. Kellele aga Eesti kitsaks jääb, võib samal moel edasi rännata Euroopasse, Ameerikasse või Austraaliasse. Terve klassiga, sest rahvusvahelised internetipõhised õpiprojektid kaasavad just üldhariduskoolide ja kutsekoolide õpilasi ning õpetajaid.

Maailm paari hiirekliki kaugusel

 Populaarseks programmiks on kujunemas “Sõpruskoolid Euroopas/eTwinning”, mille kaudu Euroopa koolide õpilased ja õpetajad saavad interneti vahendusel koos õppida ja kogemusi jagada. Eesti õpetajale on selle huvitava rännaku alguseks “eTwinningu” portaaliga tutvumine http://www.htk.tlu.ee/etwinning. Tehnoloogia tugi õppimisel ja õpetamisel on ääretult lai ja mitmekülgne. Õpetajaamet on huvitav ja põnev, kui pidevalt ennast täiendada ning uuendustega kaasas käia.

Pärnus arutati matemaatikaõpetuse sõlmprobleeme

TÜ matemaatika-informaatikateaduskond korraldas koostöös Eesti Mate-maatika Seltsi, Pärnu linna ja maakonna matemaatikaõpetajatega 14. ja 15. oktoobril Pärnus üle-eestilised matemaatikaõpetajate päevad. Sel korral oli vaatluse all õpilase edukus matemaatikas. Ettekannetes analüüsiti õpilase edukust alates 1. klassist kuni riigieksami ja kõrgkooli astumiseni ning tutvustati andekate laste vajadusi ja arendamisvõimalusi. Rahvusvahelise TIMSS-uuringu taustal vaeti õpilase edukuse ja matemaatikasse suhtumise vahekorda. Arutleti ka ainekavakohaste teemade käsitlemise võimaluste üle, pakuti ideid lisateemade õpetamiseks, mitu ettekannet oli suunatud arvuti kasutamisele matemaatikatunnis. Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli ma-temaatika didaktikud, doktorandid ning tegevõpetajad pidasid kahel päeval kokku 20 ettekannet. Traditsiooniliselt tutvustasid oma töid ja tegemisi korraldava maakonna matemaatikaõpetajad. Seekordsetest matemaatikaõpetajate päevadest võttis osa üle 250 matemaatika- ja informaatikaõpetaja ning kõrgkooli õppejõu, mis on seni suurim osavõtjate arv. Esimesed üle-eestilised matemaatikaõpetajate päevad toimusid 1974. aastal Viljandis. Tänavune üritus oli juba 33. Traditsiooni algataja ja eestvedaja oli hiljuti manalateele lahkunud TÜ professor Olaf Prinits. Liina Jürgen, TÜ avalikkussuhete peaspetsialist

Informaatika loengupäevad tulekul

Tänavugi toimuvad informaatikaolümpiaad ning mänguprogrammeerimise võistlus. Mõlema võistluse kohta jagatakse infot informaatika loengupäevadel 28. ja 29. oktoobril Tartus TÜ füüsikahoones (Tähe 4). Esimesel päeval, 28. oktoobril (algus kell 11) tuleb juttu informaatikaolümpiaadist, jagatakse soovitusi nii olümpiaadist osa võtvatele õpilastele kui ka korraldavatele õpetajatele. Toimuvad ka teoorialoengud, et aidata õpilastel olümpiaadivoorudeks valmistuda. 29. oktoobril käsitletakse mänguprogrammeerimise võistlusega seonduvat. Räägitakse mänguteooriast ja programmitehnikast, näpunäiteid jagavad eelmise aasta võistluse korraldajad. Loengupäevadele on oodatud kõik asjast huvitatud, nii võistlustest osa võtta soovivad õpilased kui ka õpetajad, kooli- ja piirkonnavoorude korraldajad. Huvilistel palume end kuni 25. oktoobrini registreerida TÜ teaduskooli e-aadressil ttkool@ut.ee või telefonil 737 5581 (palume seejuures teatada, kas osalete esimesel, teisel või mõlemal päeval). Loengupäevadest osavõtt on tasuta. Toidu- ja majutuskulud tuleb osavõtjatel endil kanda (v.a 2005/06. õppeaastal informaatikaolümpiaadi lõppvoorus osalenud õpilastel). Lisainfot loengupäevade, olümpiaadi ja mänguvõistluse kohta saab informaatikaolümpiaadi þürii esimehelt Ahto Truult (ahto.truu@ut.ee)) Informaatika loengupäevade ajakava leiab teaduskooli veebilehelt http://www.ttkool.ut.ee/comp/. Eesti informaatikaolümpiaadi materjalidega läbi aegade saab tutvuda veebilehel http://www.ttkool.ut.ee/comp/olymp/. Eelmise mänguprogrammeerimise võistluse (StopGate 2005) veebileht on aadressil http://ats.cs.ut.ee/stopgate/.

TÜ teaduskool

Lasteaednike Liit tegutseb

Jaanuaris täitus Eesti Lasteaednike Liidu loomisest viisteist aastat.

Liidu viieteistkümnenda sünnipäeva künnisel sai selle esinaine Silvija Mõttus Valgetähe V klassi teenetemärgi. “See on tunnustus ka kogu organisatsioonile!” ütles Silvija Mõttus liidu liikmetele. Lasteaednike Liitu kuuluvad lasteaiaõpetajad üle Eesti, kes esindavad oma piirkonda ka liidu juhatuses. Juhatus teeb tööd alusharidust puudutavate dokumentide ja projektidega. On tehtud ettepanekuid ja vahendatud infot riigikogule, haridus- ja teadusministeeriumile, vabariigi valitsusele, foorumitele ja haridustoimkondadele. Ka uue õppekava projektis on arvestatud Lasteaednike Liidu ettepanekutega. Tänu Silvija Mõttusele, kes on liidu rajamisest saati olnud selle eestvedaja ja initsiaator, on jõutud palju ära teha. Oleme saanud õpetaja staatuse. Silvija Mõttus on ka metoodiliste materjalide autor. 4. ja 5. juulil toimus Kambjas Laste-aednike Liidu viieteistkümnes suvelaager. Lasteaiaõpetajad kuulasid Viire Sepa loengut “Andekas laps”. Ka andekas laps on erivajadusega, kuna vajab suunamist oma võimete väljaarendamiseks, lasteaias peab talle andma teistest raskemaid ülesandeid, et ajurakkudele tööd jaguks. Laagris ootasid ees ka põnevad üllatused, Kambja laagri rätiku kujundamine, etteasted teemal “Elu nagu teater” ning Kambja kiriku ja muude vaatamisväärsuste imetlemine. Kambja kirik on ehitatud 14. sajandil. 1660. amäärati kirikuõpetaja ametisse And-reas Virginius, kes koos oma poja Adrian Virginiusega tõlkis eesti keelde ja kirjastas “Wastse Testamendi”. 1886. a alustas kiriku juures tegutsemist Eesti üks esimesi talurahvakoole, mille asutas samuti Andreas Virginius. Esimeseks õpetajaks oli koolis Bengt Gottlieb Forseliuse andekas õpilane Ignatsi Jaak, kellest on saanud Eesti õpetajaskonna sümbol. Kambjat nimetatakse ka eesti koorilaulu hälliks. 1792. a asutas Kambja vennastekogudus esimese mitmehäälse koori. Lasteaednikud tutvusid ka Kambja lasteaiaga Mesimumm. Ekskursioonil Luke parki toimus vestlusring Mari-Epp Tähega, kes tutvustas lasteaiaõpe-tajatele uue õppekava projekti. Räägiti Eesti-Soome lasteaednike ühisseminarist, mis toimub novembris. Laagripäevad andsid lasteaednikele uusi ideid ning teadmise, et koos jõuame rohkem ja oleme tugevamad.

Ülle Tõnumaa

Aiajutud loodusest

Tallinna ja Pärnu lasteaedade keskkonnaharidusprojekt “Aiajutud loodusest” on edukaltkäivitunud. Projekti viib läbiMTÜ Koolitus- ja Nõustamiskeskus HARED. Koostööpartnerid ja rahastajad on Keskkonnainvesteeringute Keskus, Pärnu LV haridusosakond ning Tallinna Haridusamet.

Osa võtavad 36 lasteaeda Tallinnast ja Pärnust. Projekt kestab järgmise aasta 1. juulini ning selle eesmärk on suurendada lasteaiaõpetajate keskkonnateadlikkust ning anda teadmisi ja oskusi lastele edasi. Eesti lasteaednikel on võimalus õppida kolleegide positiivsetest keskkonnakogemustest vähemalt 90 bioloogiliselt õige sisuga kirjanduslikus vormis illustreeritud jutukese või rollimängu varal, mis paigutatakse kodulehele www.hared.ee. Septembris toimus umbes sajas Pärnu ja Tallinna lasteaias keskkonnahariduse taset, rõhuasetusi ja vajadusi väljaselgitav küsitlus. Projekti avaseminar toimus augustis Pärnumaal Jõulumäel. Seminari õppused pakkusid lasteaednikele eeskuju õuesõppimise edendamiseks. Lasteaiad tutvustasid keskkonnategevusi. Peeter Põldsam Pärnu Minizoost tutvustas roomajaid ja kahepaikseid. Eedi Lelov linnuklubist Buteo linnuriiki. Merike Palginõmm pani osalisi uurima tiigiasukaid. Sirje Aher HARED-ist juhtis arutelu teemal mida peaks kuueaastane laps teadma keskkonnast ja selle kaitsest ning missugused peaksid olema koolieeliku hoiakud ja käitumisviisid. Andsime teada oma ootustest projektile. Arutasime võimalike probleemide teket ning leidsime teid, kuidas neid lahendada. Toimus ajurünnak teemal, millised võiksid olla jutte läbivad tegelased. Kahepäevane loovkirjutamise seminar gruppidele toimus Nelijärvel. Kirjutamise põhitõed ja nipid tõi kuulajateni filmireþissöör Raimo Jõerand. Tigudest pajatas Merike Palginõmm. Martin Aher äratas kuulajates huvi putukate maailma vastu. Pärast seminari asusid lasteaednikud bioloogiliselt tõepäraseid lastejutukesi ja rollimänge kirjutama. Nõustamiseks ja omavaheliseks suhtlemiseks on loodud e-posti list. Kogemuste vahetamiseks ja linnakeskkonna kasutamiseks õuesõppe läbiviimiseks on tulemas kogemusseminar Pärnus. Kevadseminaril tehakse kokkuvõtted tehtud tööst ning kavandatakse edaspidist tegevust. Etapi väljundid on konverents, kus teistele lasteaedadele rõhutatakse looduskasvatuse olulisust, vahetatakse kogemusi võimalikest meetoditest ja tutvustatakse koostatud õppematerjali; ning vähemalt 90 illustreeritud jutukest või rollimängu kodulehel. Jutukeste kirjastamist pildimapina taotletakse KIK 2007. a taotlusvoorus. Loodus lapse hinge!

Margit Tõhk,
Pärnu Kesklinna Lasteaed

70-aastane Tallinna Pedagoogiline Seminar

Tänavu 1. septembrist rakenduskõrgkooli staatuse saanud Tallinna Pedagoogiline Seminar (TPS)tähistas 12. oktoobril rahvusvahelise konverentsiga “Lasteaiaõpetaja roll. Traditsioonid, uuendused, suundumused” lasteaednike koolituse 70. aastapäeva. 27. oktoobril peab kool juubelipidu. Lisaks lasteaiaõpetajatele koolitab TPS noorsoo- ja sotsiaaltöötajaid.

Rektori kohusetäitja Mare Peil, kes töötab Räägu tänava majas 1975. aastast, viimased 20 aastat direktorina, tunneb kooli läbi ja lõhki. “Kui hommikul uksest sisse tulen ja pilgu valvelauda heidan, on mul kohe selge pilt, mis majas toimub. Ma ei pea midagi küsima, näen nägude pealt ära.” Mare Peil on kooli vilistlane nagu enamik õppejõudegi. Ta armastab rõhutada, et põhieesmärk on kvaliteet. Kvaliteet saab tema sõnul alguse õppejõust. Kõik TPS-i õppejõud on magistrid või magistri tasemega. Maiu Kauber ja Helve Põder astusid tänavu doktorantuuri, Maarika Pukk hakkab peagi doktoritööd kaitsma. “Olen oma inimestega väga rahul, nendega võib palju korda saata, nad teevad oma tööd tõesti hästi,” kinnitab Mare Peil. Suurte kogemustega juht oskab alluvaid innustada ja konfliktid eos lahendada. “Kui mulle midagi ei meeldi, ütlen kohe, ei lase tuld tekkida. Edasilükkamine teeks asja hullemaks ja inimestele raskemaks. Kõik probleemid tuleb kohe lahendada,” leiab energiline koolijuht, kes on loonud koolis sõbraliku koostööõhkkonna. Oma elu tähtsündmuseks peab Mare Peil koolile rakenduskõrgkooli staatuse andmist tänavu 1. septembrist. “Oleme selle nimel kaua tööd teinud. 1993. aastal, kui tehnikumidest said rakenduskõrgkoolid, me pelgasime, tundsime, et ei ole veel valmis.” Samal aastal algas koostöös Soomega viis aastat kestnud projekt “Kutseõppeasutusest rakenduskõrgkooliks”, kus peale TPS-iosalesid Tartu Kunstikool, Tallinna Polütehnikum ning Türi Tehnika- ja Maamajanduskool. Töö oli tulemuslik –väliseksperdid andsid seminari kõigile õppekavadele kõrge hinnangu. Ühes asjas on Mare Peil järjekindel: seminar peab olema iseseisev rakenduskõrgkool. “Olen kogu aeg selle eest võidelnud ja võitlen edasi,” kinnitab ta, “kuid oleme alati valmis koostööks teiste koolide ja ülikoolidega.” Ta leiab, et seminar võiks koolitada lasteaiaõpetajaid kogu Eestile, sest seal on aastakümnetepikkune traditsioon ja tugev õpetajaskond. “Subjektiivseid otsuseid tehakse väga palju. 1982. a suruti algklas-sid meile, kuid 1999 pidime nad loovutama pedagoogikaülikoolile, sest meil puudus magistriõppe õigus. Olime teinud suure töö, üles ehitanud tugeva praktikabaasi. Nüüd räägitakse vajadusest praktika taset tõsta.” Nii 1966. aastal valminud koolihoone kui ka ühiselamu näevad head välja, kuigi neid on remonditud vaid omatuluvahenditega. Mare Peili sõnul on nende ühiselamut seal valitseva range korra pärast kloostriga võrreldud. Aga teisiti ei suudetaks seda korras hoida, põhjendab ta. Ja ega üliõpilased selle vastu ole. Teistesse ühiselamutesse vabamat elu otsima läinud tulevad tagasi põhjendusega, et ei saanud seal lärmi tõttu õppida ega magada. Koolijuhi kinnitusel on kavas koolikeskkonda veelgi parandada, laiendada sööklat ja raamatukogu, täpsemalt, üks lugemissaal juurde teha. 60 000 eksemplariga raamatukogu on kooli uhkus. Eelmisel aastal osteti 220 000, üle-eelmisel aastal 190 000 krooni eest kirjandust juurde.

Ikka lapsest lähtuvalt

Alushariduse ja täiendõppe osakonna juhataja Sirje Almann loetleb osakonna töövaldkondi: esiteks, töö 440 päeva, kaug- ja tasemeõppe üliõpilasega; teiseks täienduskoolitus – igal aastal täiendab oma teadmisi ligikau-du 1000 lasteaiaõpetajat; kolmandaks, koostöö Eesti tasandil – TPS-i õppejõud on alushariduse nõukogu liikmed, õppekava eksperdid osalevad üleriigiliste konverentside ettevalmistamisel; neljandaks, metoodiliste materjalide väljaandmine nii oma inimestega kui ka kootöös välisülikoolidega. Sarjas “Tea ja toimeta” on praeguseks ilmunud 30 trükist, tulekul on 31. Lisanduvad tõlkeraamatud, sh Tampere Ülikooli professori Eeva Hujala “Uuenev alusharidus”, rootslase Ulla Laxeni “Laul, mis leidis sõnad” jt. Sirje Almann peab väga oluliseks juba enne Eesti taasiseseisvumist alanud koostööd Soome Lasteaednike Liidu ja Soome Õpetajate Liiduga. “Soomlased on meile tõelised sõbrad olnud ja eesti alusharidust väga palju toetanud, aidanud meil euroopalikud põhimõtted alusharidusse tuua. Nüüd oleme võrdsed partnerid: soomlastel on meiltki õppida,” väidab ta. Eelmisel aastal loodi sõprussidemed ka Läti lasteaiaõpetajatega. Oktoobri lõpul läheb 12 TPS-i õppejõudu Läti lasteaiaõpetusele pühendatud seminarile. Kahe aasta eest sai alushariduse õppekava positiivse akrediteeringu. Hindajad tõstsid esile teooria ja praktika seose, keskendumise eelkoolipedagoogikale. Huvi lasteaiaõpetaja eriala vastu on Sirje Almanni sõnul suur: päevaõppesse konkureerib kolm, kaugõppesse neli inimest kohale. Lõpetanud on väga kutsekindlad. Eelmise aasta 32 lõpetanust ei läinud lasteaeda vaid neli, põhjuseks kas lapsepuhkus või välismaale minek. Õppejõud Juta Luuri sõnul on kõige põhilisem, samas ka kõige raskemini saavutatavam see, et tulevane lasteaiaõpetaja võtaks omaks tänapäeva eelkoolipedagoogika põhialuse – lapsest lähtumise. “Põhjamaades on seda aastakümneid tähtsaks peetud, meie alles liigume sammhaaval sinnapoole. See pole kerge, aga oleme siiski üht-teist saavutanud,” tõdeb ta. Maaja Mänd leiab, et kõige raskem on suhtumist muuta. “Sa võid teooriat väga hästi tunda, aga ikka on lasteaedu, kus käiakse endiselt mööda nööri. Praegune õppekava jätab õpetajale vabaduse ise otsustada, aga kõik ei julge seda teha, sest otsustamisega kaasneb vastutus,” põhjendab Mänd. “Meil on palju väga häid lasteaedu ja õpetajaid,” ütleb Sirje Almann. TPS-ilõpetanud lasteaiaõpetajad on väga hinnatud – nemad viivadki lasteasutustesse uue, lapsest lähtuva lähenemise.

Noorsootöö on popp

1992. aastal avatud noorsootöö osakonna on tänaseks lõpetanud 400 noort. “Noorsootöö on muutunud väga populaarseks erialaks,” selgitab osakonna juhataja Maie Reimann. Tänavu oli konkurss kolm inimest kohale. Algusaastail see nii ei olnud. Huvi noorsootöö vastu on kasvatanud suur nõudlus selle ala spetsialistide järele ja mitmekülgsed töövõimalused. Lõpetanud leiavad tööd avatud noortekeskustes, huvikoolides, üldhariduskoolide huvi- ja ringijuhtidena, politseis, omavalitsustes ja mujal. Doris Tupits, Katrin Soidra-Zujev ja Luule Press õpetavad oma koolis. Vilistlastest on võrsunud ka tipptegijad. “Meie poiss Tiit Terik on SA Õpilasmalev juht, Edgar Šlümmer haridusministeeriumi noorteosakonna peaekspert, Ülly Enn Euroopa Noored Eesti büroo koolituse valdkonna koordinaator,” toob Maie Reimann näiteid. Parimat propagandat teevadki koolile vilistlased. “Kui küsime üliõpilaskandidaatidelt, miks nad just noorsootööd õppida tahavad, vastavad paljud, et teie vilistlane soovitas.” Üliõpilaskandidaate valitakse selle järgi, kas nad on kuulunud oma koolis eestvedajate hulka ja kui aktiivselt nad ringides on osalenud. Seminaris viiakse noored võimalikult kiiresti nende tulevase tööga kurssi. Esimesel aastal on kooli noorsootöö ja suvel laagri-, teisel aastal avatud noortekeskuse ja taas laagri-, kolmandal aastal omavalitsuse praktika. Viimase praktika koha valib igaüks ise – enamasti saab sellest tulevane töökoht. “Kõige meelsamini minnakse praktikale seminari vilistlaste juurde. Igal aastal võtavad praktikante vastu “Teeviida” projektijuht Doris Tupits, Nõmme Põhikooli huvijuht Marge Liias, Lasnamäe Avatud Noortekeskuse noorsootöötaja Eneli Meresmaa, Viimsi Huvikeskuse noortekeskuse juhataja Annika Orgus, Tartu noorsootööasutused jt. Palju on oldud Pyladese laagrites – Pyladese Liidu kutsusid 1998. a ellu TPS-i noormehed,” selgitab Maie Reimann. Tema sõnul teevad nende noored palju vabatahtlikku noortetööd. Mustamäe lasteaedade ja algklasside spordipäeval käis abiks terve rühm, Kristiine Gümnaasiumi matkapäeva aitasid korraldada seikluskasvatuse kursuse läbinud, kes peagi lähevad Kuti-Muti laagrisse “Libahundi jälje” üritusele. Aastaid on tehtud Kristiine linnaosa lastele jõulupidusid. Maie Reimann ütleb, et noorsootöö üliõpilased on väga helged ja positiivse ellusuhtumisega. Lõpetanutega säilib soe ja sõbralik suhe. “Saame nendega tihti kokku. Pole konverentsi ega üritust, kus meie vilistlasi ees ei oleks.” Sotsiaaltööd õpetatakse TPS-is 1990. aastast. Erinevalt teistest osakondadest kuulub sotsiaaltöö osakonda ka kaks kutseõppe eriala: sotsiaalhooldus ja lapsehoid. Et sotsiaaltöö valdkond on väga lai – lastest eakateni pluss kõikvõimalikud probleemsed inimesed –, püütakse osakonna juhataja Maiu Kauberi sõnul anda võimalikult laiapõhjaline haridus. Esimesel õppeaastal keskendutakse lastele ja noortele, teisel eakatele ja puudega inimestele, kolmandal sotsiaaltööle omavalitsustes ja ühiskonna sotsiaalsele turvalisusele ning käsitletakse ka marginaalseid rühmi. “Loodan, et suudame anda piisava ülevaate. Kitsamalt spetsialiseerutakse töökohas, edaspidi ka magistriõppes ja täienduskoolituses.”

Lill ja süda

Maiu Kauber ütleb, et aasta-aastalt jääb vähemaks inimesi, kes esitavad avalduse teadmata, mida sotsiaaltöö endast kujutab. Tullakse sõprade ja pereliikmete soovitusel, kes valdkonda tunnevad. “Ema lõpetab kaugõppe, lapsed päevaõppe. Juba on ka kolmandat põlvkonda näha,” rõõmustab ta. Seminar teeb kõik selleks, et alale juhuslikke inimesi ei satuks. “Üks vastuvõtukatse on rühmavestlus. Ärgitame neli-viis inimest õppejõududega mõnel intrigeerival teemal vestlema. See näitab, millised on üliõpilaskandidaadi suhtlemis-, kuulamis- ja argumenteerimisoskused.” Maiu Kauber ütleb, et neil on veel üks kaval nõks – ühenädalane tutvumispraktika septembris. “Käime sotsiaalhoolekandeasutustes, tutvustame süsteemi. Esimene kokkupuude võib olla pisut hirmutav, aga see tuleb teadmatusest. Enamasti ei ole probleeme –noored, kes meile tulevad, teavad, mida nad tahavad. Eks me üritame neid õpetada-kasvatada-toetada-julgustada-motiveerida, nii palju kui see meie võimuses on. Viimastel aastatel on vaid üksikud leidnud, et see eriala neile ei sobi. Varem oli selliseid inimesi rohkem, aga siis oli ka teadmatus sotsiaaltööst oluliselt suurem ja sotsiaalhoolekandeasutused nägid palju halvemad välja. Praegu on igal pool meeldiv keskkond.” Maiu Kauberile meeldib noorte entusiastlik suhtumine. See, kuidas nad pärast tutvumispraktikat innukalt arutavad, millele nemad sotsiaaltöötajatena suuremat tähelepanu pööraksid. Õpingute alguses soovitakse enamasti lastega töötada, pärast praktikat ärkab huvi mõne teise valdkonna vastu. Sotsiaaltöö lõpetanud leiavad rakendust lastekodudes, omavalitsustes, vanglates, kriminaalhoolduses, vanade- ja hooldekodudes, päeva- ja noortekeskustes – igal pool, kus leidub abivajajaid. Oma erialale jääb neist truuks 94 protsenti. Lõpuaktusel kinnitatakse kõigile sotsiaaltöö lõpetajatele rinda süda ja lill, mis sümboliseerivad avatust teiste muredele ning ilusa ja hea märkamist enda ümber.

TPS-i eelkäija on 1935. a asutatud Kodumajanduse Instituut. 29. aprillil 1939 Hariduse 8 avatud õppehoone oli tolle aja moodsamaid. Samal aastal avati kooli juures lasteaed. 1950.–1976. a õpetati ainult koolieelse kasvatuse eriala. 1976. a avati muusikaosakond. 1982. a alustati algklassiõpetajate koolitamist,1999. a jaanuaris viidi klassiõpetaja eriala TPÜ-sse. 1990. avati taas sotsiaaltöö osakond. 1991. a avati täiskasvanute koolituse ja alushariduse metoodika osakond. 1992. a avati noorsootöö osakond. Akrediteeritud on koolieelse lasteasu-tuse õpetaja, noorsootöö ja sotsiaaltöö eriala õppekava. TPS-is töötab 107 õppejõudu, kolmandik neist on külalisõppejõud. Erialatööd teeb üle 80% lõpetanutest, paljud jätkavad õpinguid ülikoolides.