Merle Poomil on tavatu elukutse –ta on Keila SOS Lasteküla ema. Miks matemaatika-füüsikaõpetaja kooli lasteküla vastu vahetas? Milliseid väljakutseid see töö esitab, mida nõuab ja mida pakub?

Põltsamaa Keskkoolis õpetades hakkas Merle Poom järjest enam tundma, et peale õpetamise on lastele veel midagi vaja. Pärast tunde leidus alati neid, kes tahtsid rääkida. Õpetaja oli valmis kuulama. Eriti hea kontakt tekkis tal lastega, kelle kodu ei olnud päris korras või keda vaevas koolistress. „Mõtlesin siis, et õpetajatöö on küll hea ja õige, aga minu jaoks peaks midagi veel õigemat olema. Ma ei osanud sõnastada, mis see on, aga tundsin, et kuskil on koht, kus saan teha täpselt nii, nagu õigeks pean.”
See igatsus viis ta Ääsmäe laste varju­paika tegelema nendega, kes koolistressi või katkise kodu tõttu vajasid üks-ühe-suhet rohkem, kui tavakoolis oli võimalik pakkuda. 1994. a sai ta ettepaneku alustada Keilasse rajatava SOS lasteküla eelperega. „Katsetasin nelja lapsega. Esialgu elasime Ääsmäel, lastekülla kolisin jõuludeks. Selleks ajaks olid emad koolitatud ja külaelu hakkas pihta, kuigi ametlik avamine oli alles 1995. aasta juunis.”
Nelja lapse ema sai Merle Poom olla vaid poolteist aastat, siis suurenes pere poole võrra. Praegu kasvatab ta kuut last. Viis lihast õde-venda on juba kodust välja lennanud. Nende üle on põhjust head meelt tunda. Meelis, on lõpetanud kõrgkooli ja töötab maaklerina. Temast aasta noorem Anne on beebiga kodus. Kersti õpib Tartu Ülikoolis riigiteadust, Anu on lõpetanud Astangu toimetulekukeskuse ja töötab kassapidajana. 17aastane Leonhard läks Tallinna SOS noortekodusse iseseisvat elu harjutama.
Merle Poom ütleb, et tema lapsed on tublid, aga kaotuskogemus – kõik on kas orvud või vanematelt ära võetud – on oma jälje jätnud. Nendega on keerulisem töötada kui tavapere lastega. Suur abi on õpetajaharidusest, aga veelgi enam lastekülas saadud elukoolist. „Kogemus teeb töö kergemaks, paljugi tundub nüüd lihtsam. Inimese kasvatamine on koos kasvamine, olen aastatega väga palju arenenud, saanud hindamatuid kogemusi, mille eest olen saatusele tänulik,” ütleb Merle Poom. Ta teeb kõike seda, mida tavaline emagi: koristab, käib poes, keedab ja küpsetab, aitab õppida, peseb laste riideid jne. Ja saab kõige üle ise otsustada, sest on ise vastutuse võtnud.
Pereelu näeb Merle Poomi sõnul välja nii, nagu pereelu peab nägema. Laupäeva hommikul tuleb hakata vaipu kloppima, kui on saiaisu, saiataigen üles panna. „Kaasan lapsi kodutöödesse nii palju, kui vähegi võimalik. Nad peavad õppima enda eest hoolt kandma, koristama, toitu tegema, et iseseisvas elus hakkama saada.”


Pereelu nagu pereelu ikka

Ema saab kindla majandamisraha, mille eest peab ostma nii laste riided, toidu kui ka kõik majapidamises vajaliku. Tihti tuleb lahendada tüliküsimusi teemal, miks tema saab ja mina mitte või miks pole ostetud tuntud kaubamärgiga rõivaid. Aga raha peab jätkuma ka huvitegevuseks, sporditarveteks, teatripiletiteks ja muuks.
Lasteküla lapsed käivad ka muusikakoolis, aga meelistegevus on sport. Suusatatakse, mängitakse korv-, võrk- ja jalgpalli, sõidetakse jalgratta ja rulluiskudega. Kord nädalas saab igast perest üks laps tasuta ujuda. Kui emal raha jätkub, võib ta võtta lapsed sappa ja minna nendega Keila ujulasse või Tartu Aura keskusesse. Mis iganes kellelegi sobib ja last arendada aitab. „Mõni laps ei tunne kahjuks millegi vastu huvi, kuigi pakun talle üht, teist ja kolmandat. Kaotuskogemuse üks väljund on pettumus, laps ei usalda enam kedagi ega ole millestki huvitatud, sest maailm tundub nii halb. Mõni proovib ei tea kui palju asju läbi, enne kui enda jaoks midagi köitvat leiab.”
Merle Poom on võtnud oma perega ette kolmepäevaseid Eesti-reise telkides ööbimise ja lõkke ääres söömisega. „Need on andnud hästi palju nii lastele kui ka mulle. Reisil õpib pereliikmeid natuke teisest küljest tundma.” Kaheksa tema last on käinud Itaalias rahvusvahelises lastekülade laagris. Igal suvel sõidab kogu pere Merle vanematele külla. „Alguses isa-ema ehmatasid ära, nüüd on harjunud, küsivad, kuidas sellel või teisel lapsel läheb.”


Kindlat kasvatusvalemit pole

Iga laps on erinev, erinevad ka läbielatud kogemused ja neile reageerimise viisid. „Kahjuks pole võimalik juhtunud halba olematuks muuta. Vahel ei saa 15 aastagagi kustutada seda valu, mis lapsele paari aastaga tehtud. Samas on see suur väljakutse. Kui hakkad last kasvatama, siis tahad, et tal läheks kõik hästi, et temast tuleks toimetulev ja õnnelik inimene. Et soovitud tulemust näha, tuleb pikad aastad ära kannatada, ja kunagi ei tea ette, kas eesmärk õnnestub saavutada või mitte. Osa lapsi saab koolis kenasti hakkama, osa mitte, aga see ei ole ainult lasteküla probleem.”
Põhiosa Merle Poomi ajast võtabki laste aitamine koolitöödes. „Lasteküla emad peavad aitama õppida nii 1. kui ka 9. klassi lapsel. Suunama, tõukama ja tõmbama. Kui laps käega lööb, innustama ja julgustama. Järeleaitamine pole ju augu tasandamine, tihti on vaja aines põhi alla panna. Näiteks õpetada 9. klassi noormeest, kes ei oska saksa keeles öelda isegi „mina olen poiss”. Sain hakkama, aga kerge see ei olnud. Minu õnn, et enamasti on raskused just reaalainetes.”
Sellel õppeaastal astus Merle Poom üle hulga aastate klassi ette. See oli põnev taaskohtumine, aga ka suur väljakutse – aidata neljal Keila Güm­naasiumi tasandusklassis õppival laste­küla poisil põhikool lõpetada. Õpetaja teab, kui raske on leida õppimiskohta neile, kes põhikooli pooleli jätnud, aga pole veel 17 täis.


Üks-ühe-suhe

SOS lasteküla kasvandikud vajavad Merle Poomi sõnul väga üks-ühe-suhet. „On tore, kui leiad lapsele täiskasvanud sõbra, kes teda toetab, aitab õppida, sporti teha või lihtsalt ära kuulab.” Väga oluliseks peab ta ka koostööd lapse sugulastega. On suviti lastega nende sugulaste juures puhanud, lapsi aeg-ajalt neile külla saatnud.
Ema ütleb, et alguses on koostöö lihaste vanematega ebameeldiv, tahtmatult tekivad negatiivsed tunded inimese vastu, kes on lapsele haiget teinud. Tahaks selle töö kuskile ära lükata, aga see oleks jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine. Vanemaid tuleb aktsepteerida sellistena, nagu nad on.
„Isa ja ema, kes ei saanud lapse kasvatamisega hakkama, võivad ju ikka talle head tahta. Kui inimene ei suuda oma lapse eest hoolt kanda, ei tähenda veel, et tal poleks talle midagi öelda või anda. Igaühel on õigus saada infot oma juurte kohta. Olgu isa kui tahes paha, laps peab teda nägema, et otsustada, kas ta mõistab vanema hukka või annab talle andeks. Meie ülesanne on anda lapsele võimalus suureks kasvada ja vanemale näha oma lapse kasvamist, muidugi kui ta seda tahab. On olnud juhuseid, kus vanem on oma lapsed tagasi võtnud. Kui mõlemad pooled seda tungivalt soovivad ja kodu last otseselt ei ohusta, me takistusi ei tee.”


Kasupere oleks parem

Merle Poom peab juuri väga tähtsaks. Kui vanemaid pole, otsib ta üles mõne kaugema sugulase, kas või naabrinaise, kes last väiksena mäletab, et tal oleks minevikuga mingigi side.
Ema leiab, et kasupere oleks lapsele parem, seal on nii isa kui ka ema. Suure pere lastele on lasteküla siiski parim võimalus. Isegi kahte last on raske kasvatada võtta, rääkimata kolmest-neljast. Lastekülas on neidki lapsi, kes juba kasuperes olnud. „Võõra lapse kasvatamine pole lihtne. Ei tea ju ette, millised probleemid võivad kerkida ja kas neid suudetakse lahendada,” põhjendab Merle Poom kasuvanemate loobumist.
„Kui laps meie juurde tuleb, on tema eelnenud elu nagu must auk. Seda tuleb hakata kild-killu haaval kokku korjama, teha järeldusi lapse käitumisest ja jutust, et mõista, mis millest tuleneb, ja osata asju parandada. Korjame infot ka sugulastelt, aga kõike ei saa kunagi teada. Kui laps jõuab meile seitsmeaastasena, on ta elanud juba 7 x 365 päeva. Ma ei tea, mida ema raseduse ajal sõi või mis haigusi laps on põdenud.
Info koguneb koos elades. Kui olen terve nädala lapsega olnud, tean, kuidas ta üleeile öösel magas, mida kaks päeva tagasi sõi, mis tundeid siis või seal tundis. See aitab last paremini mõista ja kiiremini temani jõuda.”
Merle Poomi kõige noorem kasvandik tuli lastekülla kahekuusena, vanim 14aastasena. „Tundsin, et käin nagu noateral, 14aastane ei pruugi abi vastu võtta, aga vägisi ei saa kedagi aidata. Õnneks tundis poiss oma nooremate õdede-vendade eest vastutust. Olen talle selle eest seni tänulik, ta on mind väga palju aidanud.”


Oskus puhata

Lasteküla laps lahkub kodunt alles siis, kui ta on selleks valmis. Kindlasti ei lähe ta ära enne 14. eluaastat, iseseisva elu alustamise eeldus on põhikooli lõpetamine, kui see vähegi võimalik on. Suhted emaga püsivad ka siis, kui laps on lahkunud – see on ju tema ainus kodu. Pere tuleb kõigil tähtpäevadel ja pühade ajal kokku, suuremad koos kaaslastega. Ema toetab ka neid, kes juba iseseisvat elu elavad, kui mitte muu, siis kas või inimliku sõnaga. Suhted ei katke ka siis, kui ema ei peaks enam lastekülas töötama. „Olen oma lastele öelnud, et tähtis pole kohtumispaik, vaid see, et tahetakse üksteist näha. Peret ei loo asjad ja ruumid, vaid inimsuhted.”
Merle Poom ei püüa jätta muljet, nagu oleks töö lastekülas kerge. Töö ei alga kell kaheksa ega lõpe kell viis, vaid kestab kogu ööpäeva. „Kui üks laps on haige, oled öö läbi üleval. Hommikul tahavad aga teised ikka putru ja koolisaatmist. Või kui teismeline öö peale jääb, ega siis enne rahu saa, kui ta koju jõuab. Nädala sees saab appi kutsuda meeskasvataja, külajuhataja, sotsiaaltöötaja, koduõpetaja, aga reedel kella viiest esmaspäeva hommikuni on ema üksi ja peab kõik probleemid ise lahendama.”
Et ta seda jaksaks, tuleb korralikult välja puhata. Emal on igas kuus 9–10 vaba päeva. Millal ja mitmes osas ta need välja võtab, sõltub kokku­leppest asendaja ehk tädiga ja pere vajadustest, sest arvestada tuleb laste tähtpäevi. Merle Poom ütleb, et kahel esimesel puhkepäeval ei tee ta midagi, isegi ei suhtle, kolmandal hakkab juba ringi vaatama. Piir töö ja puhkuse vahel ei ole kuigi range. „Vabal päeval ikka mõni laps või õpetaja helistab. Või meenub poes käies, et kellelegi on vaja kleit või püksid osta. Ainus võimalus end täiesti välja lülitada, on välisreisile minna. Vahetevahel on see lausa hädavajalik, Eestis muudkui mõtled, mida oleks vaja veel teha.
Alguses tundsin end laupäeva hommikul kell seitse väga pahasti, kui ma veel voodist üles ei olnud tõusnud – et kuidas ma magan, ma olen ju tööl. Nüüd julgen võtta enda jaoks aega, magan laupäeva hommikul kauem, kui vaja, puhkan ka pärastlõunal, leian mahti isegi televiisorit vaadata.”


Lasteküla ootab uusi emasid

Töö lastekülas on huvitav. Tuleb osata lapse lihase vanemaga suhelda, aga ka presiden­diprouat vastu võtta. Presidendiprouad on lasteküla patroo­nid. Merle Poom on kaks korda Helle Merit võõrustanud ja koos pere vanima kasvandiku Meelisega Lennart Me­ri vastuvõtulgi käinud. „Lastekülast on päris paljud selle au osaliseks saanud. Selline väärtustamine on lastele oluline.”
Küsin, mis peaks ahvatlema naisi SOS lasteküla emaks hakkama. „See on üksikule naisele võimalus pere leida ning ennast kasuliku ja vajalikuna tunda. Ideaalselt sobib see neilegi, kes on oma lapsed suureks kasvatanud ja leiavad, et võiksid midagi teha teiste laste heaks. Lastekülla tööletuleku mõtet võiks kaaluda ka üht last kasvatav ema,” loetleb Merle Poom võimalikke ema-kandidaate. Ent tulla tasub üksnes juhul, kui hinges on suur soov lastega tegelda ja valmisolek raskeid probleeme lahendada.
Töölevõtmisele eelnevad koolitus ja praktika. Kõigepealt saab elu lastekülas kõrvalt jälgida ja end pereema aidates proovile panna. Kui töö meeldib, tuleb veel kord tõsiselt kaaluda, kas ikka ollakse valmis seda sammu astuma. „Kaheks-kolmeks aastaks pole mõtet tulla, see on pikaajaline töö, mille tulemusi näeb alles aastate pärast. Aga alusetu on ka hirm, et enne pensioniiga siit ei pääse. Meiltki on läinud paar ema muud tööd tegema. 1949. aastal, mil lastekülade liikumine sõjajärgses Austrias alguse sai, viidi kokku lesed ja orvud. Tänapäeva vajadused ja ülesanded on teised. Miks mitte tulla lastekülla, kasvatada üles üks pere ja minna siis muud maailma avastama.”
Merle Poom on olnud lastekülas üle 12 aasta. Kui kauaks ta veel sinna jääb? „Väiksem poiss on neljane, tahaksin jätkata, kuni ta suureks kasvab. Kuidas ma ütlen talle, et tänasest ei ole ma enam sinu ema. Eks elu teeb oma korrektiivid, aga kogu hingest tahaks alustatu lõpule viia.”

Murrang USA kõrghariduses

J„Miski ei vääri meie toetust rohkem kui teaduse ja kirjanduse edendamine. Igal maal on üldise õnne kindlaimaks aluseks teadmine,” ütles George Washington pöördumises Kongressi poole 8. jaanuaril 1790. Ameeriklased oskavad suurelt mõelda ja näha veidi kaugemale. See on nende edu üks pante. Selles võisin veenduda, kui osalesin veebruaris Ameerika Ühendriikide haridusnõukogu (ACE) 89. aastakoosolekul Washingtonis.

Kinnitust märgitud seisukohale leiab ka, kui mõelda tagasi – et tänapäeva Ameerikat paremini mõista. Näiteks G. Washingtonile, Th. Jeffersonile ja paljudele teistele Ameerika demok­raatliku riigimudeli rajajatele.
Cornelli Ülikooli professor C. Sagan on tabavalt öelnud, et Ühendriikide riigi loojatel oli hea haridus. Nad olid uurinud ajalugu, tundsid inimeste eks­likkust, nõrkust ja kalduvust korrumpeerumisele. Nad olid praktilised, kuid järgisid samal ajal kõrgeid põhimõtteid. Nad olid harjunud pikalt ette mõtlema, kaugemale kui järgmiste valimisteni. Nad üritasid võtta kursi Ühendriikide kaugesse tulevikku –mit­te niivõrd seadusi luues, kuivõrd püüdes panna paika piire, milliseid sea­dusi saab üldse vastu võtta. Püüdes mõista ja arvestada inimeste loomust, mis on seotud kalduvusega ühtesid ja samu vigu üha uuesti korrata ning karta endast natukenegi erinevat, tahtsid Ühendriikide põhiseaduse loojad luua vahendeid, mis annaksid inimestele vabaduse nende endi kiuste.


Vajame laiemat perspektiivi

Oskus suurelt mõelda ja kaugemale ette näha, olla vaba oma mõtetes ja tegudes muutub eriti oluliseks ühiskonna murrangulistel aegadel, milleks nüüdisaeg kahtlemata on. Muutunud maailmas vajab kogu tsiviliseeritud Lääne ühiskond kaugemat perspek­tii­vi ja visiooni, mis oleks praegusest vähem seotud päevapoliitikaga. Mil­line on näiteks Ameerika, Euroopa või Eesti idee? Millised on meie eesmärgid, huvid ning võimalused selles kiiresti muutuvas ja üleilmastuvas maailmas, kus suured lood ja ideoloo­giad on lõppemas, piirid hägustumas, rahvad ja riigid kaotamas oma endist identiteeti? Kuidas saada hakkama suurte ja kiirete muutustega, mis tänapäeva maailmas aset leiavad, neid juhtida ja maandada, et mitte kaotada oma vabadust? Kas soovime jõuda kõrge haridustaseme ja arenenud tootmisega kõrgtehnoloogilisse ühiskonda või on meil teised eesmärgid? See on küsimuste küsimus, mis on seotud eelkõige haridusega.
See, et just haridus sillutab teed vabadusele, oli selge juba antiikmõtlejatele. Ja ilmselt peaks see olema selge kõigile, kes soovivad kiiresti muutuvas maailmas hakkama saada, et mitte jääda rataste vahele või sattuda n-ö tagahoovi. Või mis veelgi hullem –sattuda selle tagahoovi prügikasti. See, mis juhtub varem või hiljem prügiga, peaks aga kõigile selge olema.
Milline on Ühendriikide visioon ja idee? Millised peaksid olema Ühend­riikide nõudmised kõrgharidusele, arvestades radikaalseid muutusi maailmas? Kuidas tagada ligipääs kõrgharidusele võimalikult suurele hulgale noortest? See oli küsimus, mis läbis ­pea kõiki ACE 89. aastakoosoleku esinemisi ja väitlusi. Alates föderaalvalitsuse esindaja Terry W. Hartle’i ava­ettekandest, kus anti ülevaade Ühendriikide kõrghariduse olukorrast ja probleemidest, kuni vastuvõttude ja koridorivestlusteni välja. Lisaks kaasa saadud materjalid, DVDd ja raamatud, mis alles ootavad läbilugemist ja analüüsi. Materjal on ulatuslik, kuna hõlmab viimase kolme aasta diskussioone ja arutlusi Ühendriikide uue kõrgharidusmudeli üle. Keskseks on saanud küsimus kõrghariduse transformatsioonist ning sellest, kuidas positsioneerida end institutsionaalsel tasandil, et edu saavutada.
Välisriikide külalised olid ACE aastakoosolekul osalema kutsutud alles teist korda. Seekord olid kutsutute hulgas 15 välisriigi ülikoolide rektorid, ka allakirjutanu. Eks seegi, et „oma asjade” arutamisele kutsutakse väliskülalisi, räägi maailma üleilmastumisest, avardumisest ja avatusest.


Väärtused on muutumas

Et mõista kõrghariduse põhiprobleeme, millega Ühendriigid ja ilmselt ko­gu tsiviliseeritud maailm tänapäeval rinda pistavad, keskendun järgnevalt eelkõige nendele põhiküsimuste­le, mis Washingtoni foorumil esile kerkisid. Alustan veidi üldisematest.
Esinemistest ja ACE 89. aastakoosoleku materjalidest peegeldub mure Ühendriikide edasise käekäigu pärast. Rõhutatakse, et maailm on paradigmaatiliselt muutumas, suurem osa Ühendriikide kolledþeid ja ülikoole tegutsevad aga endiselt vanadest standarditest lähtuvalt. See on tinginud olukorra, kus Ühendriigid võivad olla sunnitud õige pea loovutama oma juht­positsiooni ka kõrghariduses edu­katele Aasia riikidele. Eriti hulluks peetakse olukorda Ameerika äri­­­hariduses, mis teatavasti on aasta­kümneid olnud suureks eeskujuks ka paljudele Euroopa riikidele, sh Eestile. Kauffmani Fondi president C. J. Schramm märgib, et Ameerika ärihariduse seisu võib praegu võrrelda olukorraga, kus meditsiin oli sada aastat tagasi. Kujutage endale aga vaid korraks ette olukorda, et ravime tänapäeval inimesi selle teadmistepagasiga, mis meil oli meditsiini kohta saja aasta eest. Midagi taolist toimub C. J. Schrammi arvates ärihariduses, kus kesksel kohal on endiselt finantsanalüüs ja kvantitatiivne lähenemine maailmale.
Selle asemel peaks ärihari­dus fokuseerima tähelepanu hoopis sellele, kuidas saada hakkama tänapäeva kiirete muutustega, kuidas neid prognoosida ja juhtida. Samuti sellele, kuidas maandada ohte ja riske, mis meid ähvardada võivad. See aga nõuab tänapäeval hoopis teistsugust lähenemist mitte ainult äriharidusele, vaid kogu kõrgharidusele ja keskkoolijärgsele haridusele üldse. Siinjuures rõhutati pidevalt, et ilmselt ei vaja kõik ameeriklased kõrgharidust, kuid raudselt oldi kindlad, et kõik ameeriklased vajavad keskkoolijärgset haridust. Arvati, et just see on Ameerika idee, mis aitab Ühendriikidel jätkuvalt olla üks maailma juhtivamaid, konkurentsivõimelisemaid ja vabamaid riike
Kolledþite ja ülikoolide ning ka kogu keskkoolijärgse hariduse üks põhiülesandeid peaks olema valmistada noori ette eluks paradigmaatiliselt muutuvas ühiskonnas, kus paljud endised väärtused ja teadmised on muutumas või omandamas hoopis uut tähendust. Ja see haridus peaks olema kättesaadav võimalikult suurele hulgale noortele. Mida rohkem on Ühendriikides haritud inimesi, seda vabamad ja rikkamad on Ühendriigid ise. See oli üksmeelne seisukoht, mille nimel tuleb pingutada kõigil: nii haridusjuhtidel, ettevõtjatel kui ka föderaal- ja kohalikul omavalitsusel.


Vaba ettevõtluse kõrgharidus

Selleks aga, et muutuvat ühiskonda ning selle haridusvajadusi mõista, tuleb teadvustada, et bürokraatliku kapitalismi aeg on ümber. Selle lõppu võib seostada külma sõja lõpuga Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. Ühes kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise ja Berliini müüri langemisega 1989. aastal sai otsa ka bürokraatliku kapitalismi aeg, mille hiilgeaeg oli Ühendriikides aastatel 1945–1975. Lisaks suurtele poliitilistele pööretele kiirendas ühiskonna strukturaalset transformatsiooni ning üleminekut vabale ettevõtlusele infotehnoloogia kiire areng. Ühes radikaalsete muutustega möödunud sajandi 80. aastate ühiskonnas kaasnesid kiired muudatused ka vabas ettevõtluses. Ühendriikides kasvas uute ärikorporatsioonide arv 1970. ja 1980. aastatel hüppeliselt. Kui 1974. aastal oli nende arv 319 000 ja 1979. aastal 524 000, siis 1984. aastal oli vabale ettevõtlusele toetuvaid ärikorporatsioone juba 635 000. Rõhutati, et transformeerunud ühiskond vajab tänapäeval hoopis teistsuguse ettevalmistuse ja mõtlemisega inimesi, eelkõige loomingulisi ja ettevõtlikke. Nii nagu seda on Bill Gates, Steve Jobs või Fred Smith, keda on nimetatud ka uue ettevõtluse ikoonideks.
Kuidas jõuda aga selleni, et selliseid loomingulisi ja ettevõtlikke inimesi oleks rohkem? Kuidas saaks kõrghariduse kaudu luua tingimusi uute liidrite kujunemiseks, kes oleksid suutelised lahendama üha keerulisemaks muutuva ühiskonna ja iseenese ees seisvaid probleeme. Ja kuidas muuta kõrgharidus kättesaadavaks võimalikult suuremale hulgale noortele? Mida peab selleks tegema riik ja kohalik omavalitsus, mida kõrgkoolide assotsiatsioonid, mida ettevõtjad? Mida peavad selleks tegema kõrgkoolid ja inimene ise? Vastus on lühike, aga mitte lihtne. Kõigepealt vajab Ühendriikide (nii nagu kogu Lääne ühiskonna) kõrgharidus uut lähenemist, mis vastaks kiiresti muutuva ja üleilmastuva maailma vajadustele. Milline see on? Millised on esimesed sammud, mis on Ühendriikides juba ette võetud? Sellest järgmises loos.

Koolireis rongiga Venemaa suurlinnadesse pakub topeltelamuse

Kui enamasti käiakse koolireisil bussiga, mille puhul on soodsa hinna saamiseks oluline võimalikult palju õpilasi kokku saada, siis väiksele klassile on hea alternatiiv rongireis. Õpilastega Moskva- või Peterburi-reisi planeerides ei oska paljud mõeldagi, et noored on rongiga vähe sõitnud ning paljudele võib see olla esimeseks reisiks raudteel.

„Eriti Moskvasse on kõige mõistlikum sõita rongiga,” soovitas reisibüroo Go Travel õpilasreiside projektijuht Viia Iital. „Kupeevagunid on mugavad ning pikk rongisõit Moskvasse on kindlasti lihtsam väsitavast bussisõidust.”


Sobib ka väikesele rühmale

Tallinnast ja Ida-Virumaa linnadest pääseb rongiga mugavalt Moskvasse ja Peterburi, mis on rikkad oma kultuuri ja vaatamisväärsuste poolest. Rongireisi saab ette võtta ka juhul, kui sõita saab või tahab vaid väike arv õpilasi ning reisivad vanemate klasside õpilased, kes on valmis ka metrooga sõitma ning mitte kogu aeg bussi kasutama.
Iital on seni korraldanud kooli­lastele rongireise Moskvasse, Peter­buris on seni käidud bussiga, sest viimasel ajal pole Neevalinna rongiga pääsenud.
Rongiühendus Tallinna ja Peter­buri vahel taastus 31. märtsil, rong väljub iga päev Tallinnast Balti jaamast kell 15.25 ning hommikul kell 7.05 Peterburist. Rongipiletite hinnad Tallinnast Peterburi algavad 300 kroonist, peatus on ka Jõhvis ja Narvas, kust Peterburi sõita on mõned kümned kroonid odavam.
Moskvasse väljub rong Tallinnast samuti iga päev ning jõuab hommi­kul kell 9 sihtpunkti. Et pikk öine sõit on mugavam veeta kupees ma­gades kui istevagunis, peaks ar­vestama umbes 800kroonise piletihinnaga ühe otsa eest.


Keelepraktika ja kunstielamus

Peterburi on meile lähim suurlinn, mis on läbi ajaloo eestlasi tõmmanud. Meid seovad ajalugu, majandus ja inimesed. Koolireisiks on see väga hea sihtkoht, sest linnas on suurepäraseid muuseume, alustades Ermitaaþist, ning mitmeid eestlaste ja eesti kultuurilooga seotud paiku. Teiste seas on Peterburis tegutsenud näiteks Jakob Hurt, Johann Köler, Carl Robert Jakobson, Amandus Adamson, Lydia Koidula, Miina Härma, Johan Laidoner, Mart Saar, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Johannes Semper. Ka pole Peterburi hinnatase nii kõrge kui Moskvas, loetles Iital Neevalinna plusse.
Peterburi ja Moskva sobivad reisisihiks eelkõige põhikooli lõpuklassidele ja gümnaasiumile, mille õpilastel on juba algteadmised vene keelest käes. Mõlemad linnad annavad lisaks kultuuriteadmistele hea keelepraktika võimaluse.
„Praegu suve alguseks Peterburi reisi planeerides peab arvestama, et soodsa hinnaga hotelli ei pruugi enam kohta saada,” hoiatas Iital. „Ent Peterburi tasub koolireisile sõita ka suve lõpus või kohe õppeaasta alguses, õppeaasta lõpuks tasub praegu veel planeerida reise pigem Lätti ja Leetu.”


Mai lõpus on Peterburi päevad

Kiire tegutsemise korral on aga koolireisile võimalik minna veel ka 25.–27. maini toimuvate Peterburi päevade ajal. Venemaa-reisi planeerides peab arvestama viisa vormistamiseks kuluva ajaga, mistõttu maiks-juuniks on viimane aeg reisiplaane teha. „Viisaankeetide täitmisest kuni viisade kättesaamiseni võib suuremate rühmade puhul minna terve kuu,” hoiatas Iital. Peterburi ja Moskva majutuskohtadesse tuleb tube broneerida peaaegu pool aastat ette, et pääseda soodsa hinnaklassi hotellidesse kõrghooajal, mis algab mai lõpus.
Reisihind sõltub bussiga reisides eelkõige õpilaste arvust, suure (50–60 õpilasega) rühma puhul algab see 1500 kroonist. Lisanduvad sissepääsupiletid. Näiteks Ermitaaþi saab õpilane õpilaspileti ettenäitami­sel tasuta. „Pikemat sõitu, kuhu ma­huksid ka Peterhofi purskkaevude park ja Tsarskoje Selo Katariina loss, kus asub maailmakuulus Mere­vaigutuba, on mugavam ette võtta bussiga,” soovitas Iital.
Moskvasse reisides tuleb arvestada suuremate summadega, ka rongireisi puhul. Kohapeal saab liikuda metrooga ning tellida bussi ja giidi kohapealt, nii saab oluliselt parema ülevaate Venemaa pealinnast.

Silvia Pärmann

Hiinas väärtustatakse inglise keelt

Lõpetades 2002. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli (praeguse Tallinna Ülikooli) kasvatusteaduste teaduskonna klassiõpetaja erialal, ei osanud ma uneski näha, et minu elutee ristub Rootsi kodanikuga ja ajutiseks elukohaks saab Hiina Rahvavabariigi pealinn Peking. Praeguseks oleme elanud siin juba üle pooleteise aasta.

Pekingis valmistas alguses kõige rohkem raskusi siinse kliimaga kohane­mine – tulime augustis, mis on väga niiske ja kuum kuu. Piisab veerandtunnisest õuesviibimisest ja kogu keha on kaetud higiga. Olin valmis jälle kohvrid pakkima ja tagasi sõitma, kuid inimene harjub kõigega.
Kohaliku kultuuri ja igapäevaelu­ga siinsed välismaalased eriti kokku ei puutu, elame nimelt „valgetele inimestele” ehitatud elamurajoonis. Oleme küll hiinlaste keskel Hiinamaal, kuid ometi järgime oma kultuuritraditsioone ning suhtleme ainult teiste välismaalastega. Sellise elukorralduse peamine põhjus on keelebarjäär. Kuigi enamik välismaalasi teeb siin läbi nn keelelise ellujäämiskursu­se, jääb sellest väheseks, et hiinlastega vabalt suhelda ja nende kultuuri täiel määral sisse elada. Kohalike ajalehtede lugemine, teleprogrammide jälgimine ning teatrite ja kinode külastamine on tava­li­sele välismaalasele küllaltki kättesaamatud. Siinsed välismaalased selle üle siiski ei kurda, sest elu on meile mugavaks tehtud – ajal mil abikaasad töötavad, on igal koduperenaisel oma koristajatädi-lapsehoidja aitamas, vaba­ajahobiks on šoppamine, teiste koduperenaistega kohvitamine jne.
Ometi tundsin ühel hetkel, et tahan tööle minna. Inglise keele õpetajate järele on siin alati suur nõudmine, mistõttu töökoha leidmine ei valmistanud raskusi. Mullu aprillis asusingi väikeses rahvusvahelises lasteaias inglise keele õpetajana tööle. Vaatamata sellele, et olin alguses pakutud töökoha suhtes väga skeptiline – arvasin, et lasteaias töötamine pole minu ala –, võin praeguseks öelda, et töötatud aeg on minu parim töökogemus!


Rahvusvaheline lasteaed

Meie pisike lasteaed CLCB (Children’s Learning Center of Beijing) on võrreldes ajaga, mil alustasin, kasvanud päris jõudsalt – 10 lapse asemel on nimekirjas nüüdseks juba 38. Tegutseme ühe maja kahes korteris – üks pool on eraldatud 2–3- ja 3–5aastastele ning teine pool sõimerühmale. Mina töötasin 2–3aastastega (minevikuvormis sellepärast, et äsja sündis mu teine poeg).
Meil on lapsi USAst, Venemaalt, Jaapanist, Saksamaalt, Taanist, Root­sist, Šveitsist ning Aasia riikidest jne –seega üks paras rahvaste paabel! Ka õpetajad on eri rahvusest – kaks Indiast, lisaks Poolast, Inglismaalt, Saksa-maalt, Aafrikast, on kohalikud Hiina õpetajad ning üks siis ka Eestist.
Lasteaed on avatud kella 8–17, inglise keele õpetajad töötavad aga ainult hommikupoolikuti ehk kella 8–13. Lasteaed on kakskeelne, igal teisel päeval on õppimiskeel inglise, ülejäänud päevadel aga hiina keel (kõiki teemasid õpetame kahes keeles). Kooliaasta on jagatud kahte poolaastasse – esimene kestab septembrist jaanuarini ning teine jaanuarist juunini. Teemade valikul oleme püüdnud järgida kalendrit ning rahvuste traditsioone ja kultuuri, kuid teemad tulevad ka elust enesest – käsitleme haigusi, taevakehasid, töökohtasid, loomi, aastaaegu jne.
Igal hommikul tutvustab õpetaja 45­mi­nutilises hommikuringis päeva teemat, kasutades rohket pildimaterjali ning mängu, laulu ja draamat. Kõik see eeldab laste aktiivset osavõttu. Peale aine õpetamise tutvustatakse ka tähestikku ja numbreid. 45 minutit on väikese lapse jaoks pikk aeg, kuid kui tund on koostatud põnevalt (õpetaja peab materjalid ise valima ja ette valmistama), jaksab enamik lapsi selle aja paigal istuda.
Pärast seda on väike söögipaus ning seejärel päevale planeeritud tegevus –näiteks teisipäeviti õpetame lastele söögitegemist, neljapäeviti tuleb meile külla kung fu õpetaja, kes õpetab idamaist võitluskunsti, lisaks korraldame iga päev ühise laulmisveerandtunni. Olenevalt ilmast käime väljas ja laseme lastel ka omaette mängida. Selleks jääb aega aga üpris väheseks.
Oleme sidunud oma üritustesse ka lapsevanemad – korraldame vähemalt korra kuus väljasõite kogu perega. Külastatavad kohad valime vastavalt parajasti käsitletavale teemale – sügisel külastasime farmi, erinevatest kultuuridest rääkides Hiina Kultuuriparki, taevakehi tutvustades uurisime põnevaid seadmeid tehnikakeskuses jne.
Iga kahe kuu tagant peetakse lapsevanemate koosolekuid, kus vanemad saavad õpetajatega rääkida oma lapse arengust, lasteaia igapäevatööst jne. Sellele lisanduvad kaks korda aastas peetavad n-ö olulised arenguvestlused, kus õpetaja on eelnevalt täitnud arengukaardi, mis näitab vanematele, milles nende lapsed on eriti tublid ja millised valdkonnad nõuavad veel lihvimist. Arenguvestlused on eelkõige vanemate informeerimiseks ning lapsed võtavad sellest osa ainult juhul, kui selleks ajaks ei ole neile hoidjat leitud.


Rikastav kogemus

Hiina lapsevanemad on oma laste arengu suhtes väga nõudlikud. Kui Ameerika ja Euroopa lapsevanemad on eelkõige huvitatud, et laps veedaks huvitavalt aega ja omandaks pigem sotsiaalseid oskusi, siis hiinlaste jaoks on tähtis, et laps omandaks kiirelt inglise keele. Hiina on väga kiirelt arenev riik ning paljuski nähakse helget tulevikku läänemaailmaga suhtlemises, mille alustala on loomulikult inglise keele omandamine. Siinses rahvusvahelises lasteaias omandavad lapsed juba kolmandaks eluaastaks kolm keelt – hiinlastest õpetajatega suheldakse hiina keeles, minuga inglise keeles ja oma vanematega sõltuvalt nende rahvusest.
Hiinas elamise ja töötamise kogemus on olnud minu jaoks väga rikastav. Olen hakanud paremini aktsepteerima kultuuride erinevusi, omandanud teatud (kahjuks algaja) tasemel hiina keele oskuse ning õppinud armastama hiina söögikultuuri. Samuti hindan palju rohkem Euroopa värsket õhku ja säästlikku ning puhast eluviisi. Peking on nimelt üks saastatumaid suurlinnu maailmas – seda on näha ja tunda nii õhust kui ka üldisest hügieenist. Kuid eelkõige olen saanud suure kogemuse võrra rikkamaks tänu töötamisele rahvusvahelises keskkonnas.

Mairi Estlander,
Pekingi rahvusvahelise lasteaia õpetaja

Koolieelne õpe Hiinas

Hiina Rahvavabariigis elab ligi 1,3 miljardit inimest, üle 20 miljoni eelkooliealise lapse külastab ligi 112 000 koolieelset lasteasutust. Hiigelriigi haridusministeeriumi kodulehe (http://moe.edu.cn) järgi on koolieelne haridus kõrgelt väärtustatud ja oluline osa 3–6aastaste laste haridusteel. Ühtlustatud viisil haridust andvad ja toimivad koolieelsed laste­asutused on eelkõige suurtes ja keskmise suurusega linnades. Õnneks on 1985. a alanud tormiliste reformide tulemusel loodud riigi eestvõttel koolieelseid haridusasutusi ka meeletult kiirest majanduskasvust kõrvale jäetud vaestes maapiirkondades (pingutusi tehakse ka vähemusrahvuste asualadel).
Koos üheksaklassilise koolihariduse kohustuslikuks muutmisega 1985. aastal kehtestas reformimeelse Deng Xiaopingi juhitud Puna-Hiina koolieelse lastehariduse andmise kui valitsuse hariduspoliitika ühe prioriteedi. Praegu lähevad linnalapsed tavaliselt lasteaeda kolmeaastaselt ning nendele suunatud õppe-ja kasvatustöö on laias laastus võrreldav Eestis pakutavaga. Maapiirkondades on levinuim sõimeealistele mõeldud hoid ning hooajaliselt avatud lasteaiad, mille lahtiolekuajad sõltuvad tihti põllutöödest või ilmastikuoludest. Vananeva elanikkonnaga ja vaesemates piirkondades on lastehoid koondunud laste vabaajakeskustesse, kuhu vanem saab lapse jätta paariks tunniks.
Hiina RVs on eelkooliealiste laste harimine muutunud mitmekülgsemaks ja detsentraliseeritumaks. Mindud on isegi nii kaugele, et valitsus julgustab looma ka eralasteaedu (www.asianinfo.org). Osalt on see muidugi Hiina palju­kritiseeritud vähemusrahvustepoliitika liberaliseerimise tagajärg, osalt eelkooliealise hariduse kulude asetamisega vanemate või omavalitsuste õlgadele. Ilmselt on tegu ka vastutulekuga üha kasvava ja kosuva keskklassi huvidele, kes soovib panna oma lapsi eralastaedadesse.
Hiina RV haridusministeeriumi sõnutsi ühendavad lasteaiad lastehoiu ja õpetamise, et oleks tagatud lapse igakülgne areng –nii füüsiline, moraalne, intellek­tuaalne kui ka esteetiline. Mi­nis­teeriumi kodulehe sõnul on põhirõhk lapse kooliks ettevalmistamisel ning õpitakse eelkõige mängu kaudu. Seega lähtutakse vähemasti sõnades samadest põhimõtetest, mis Eestiski. Kuid nagu kirjutab ka Mairi Estlander oma artiklis, põhineb Hiina RV haridussüsteem eelkõige saavutustel ning lapsevanemad nõuavad, eriti keeleõppes, juba koolieelikutelt väga häid tulemusi.

Kristi Helme

Mõisaid avastama!?

Mõisad on meie ajaloo lahutamatu osa, olles samaaegselt piltlikult öeldes ka selle kõige tumedam osa. Sajandite jooksul on meil juurdunud arvamus, et kõik mõisatega seonduv on halb. Et mõisnikud olid orjapidajad ja vereimejad, samal ajal kui meie vaesed esivanemad orjapõlves vaeveldes neile mammonat kokku tassisid.

Klassikaliselt on mündil kaks poolt. Ei tohi unustada, et meie kultuur, mis on teatavasti äärmuslikult saksapärane, on võrsunud neist samadest vihatud mõisatest ning esimesed eesti kultuuri arendajad on just saksa haridustaustaga ning tihti ka päritolult vähemalt osaliselt saksa verd.
Ei ole ühtegi teist ekskursiooniliiki, kus oleks võimalik haarata nii palju ainevaldkondi kui mõisaekskursioonidel. Eesti mõisaansamblites on esindatud pea kõik ehitusstiilid, alustades nn balti tüüpi mõisamajadest ning lõpetades kauni ja omapärase juugendiga. Eriti palju on neid koondunud Tallinna ümbrusesse Harjumaal: neorenessanslik Harku, barokne Vää­na, neogooti Keila-Joa, klassitsistlikud Riisipere ja Saku… Ühtekokku on Eestimaa kunagisest tuhandest mõisast säili­nud umbes veerandi jagu. Paljugi oma hiilgusest on nad küll aegade jooksul kaotanud, aga seda suurem rõõm on näha mõningate mõisate juures taastamistöid.


Eesti kaunid paigad

Tavaliselt on mõisad ehitatud loodus­kaunitesse paikadesse. Veesilma, jõe, ranniku või muidu ilusa koha lähedusse. Aastasadade jooksul rajati pargid, millele võrdset annab otsida. Mõnda neist saab edukalt kasutada bioloogiatundides taimestiku õppimisel. Musternäidetena võib siin nimetada Sangaste parki, kus pargipuudega tutvumist hõlbustavad asjakohased nimesildid. Keila-Joal harmoneerub mõisakompleks imekauni pargi ning Eesti ühe suurema joaga.
Bioloogia kõrval tuleb mängu ka geograafia. Üldjuhul on kurb tõde, et Eesti geograafiat eriti ei tunta. Kuna enamik mõisatest ei asu suurte maanteede ääres, tekib neid külastades suurepärane ettekujutus Eesti geograafiast ja kohanimedest. Palju on kohti, kuhu mõisakülastuseta ei pruugi iial sattuda: tänapäeva kiire elutempo juures ei kolata kindla eesmärgita mööda kaunist isamaad ringi. Mõisad aga annavad just selle kindla eesmärgi.


Spetsialistidelgi läheb segamini

Mõisaid on Eestis nii palju, et ka spetsialistidel kipuvad mõned neist omavahel segi minema. Me ei tea ka mõisatega seotud mõisteid. Tavainimese ettekujutuses seostub sõnaga „mõis” enamasti suur uhke hoone. Tegelikult on mõis pigem suur majandusüksus. Mõisakompleksi kuulusid majandushooned ning elumaja, mis tavaliselt teenis rohkemal või vähemal määral esindusfunktsiooni. Eluhoonet nimetati mõisa peahooneks. Selle läheduses asus tavaliselt mõisavalitseja maja, sest enamasti ei juhtinud mõisa omanik mõisas toimuvat ise, vaid mõisavalitseja kaudu. Samuti on täiesti vale arvata, et mõisa peahoone oli ilmtingimata uhke ehitis. Küllalt võib nimetada mõisaid, kus peahoonele ei pööratud eri põhjustel nii suurt tähelepanu kui näiteks majandushoonetele, millest sõltus ju kogu mõisa heaolu. On ka näiteid, kui uhke mõisahoone ehitusel raisati kogu raha ning oldi sunnitud värskelt valminud hoone maha müüma. Tasub meenutada kas või Hõreda mõisa lugu.


Me ei tunne oma maa kuulsusi

Raske on alahinnata mõisate ja mõis­nike tähtsust meie enda või ka suurte naabrite ajaloos. Kuid jätame hetkeks mõisad ja mõtleme Tallinna Toomkirikule. Kui paljud tallinlased seal käinud on¥ Kindlasti palju vähem, kui oodata võiks. Veelgi vähem on neid, kes tunnevad kiriku ehituslugu või seda, et just Toomkirik oli Eesti mõisnike kõrgema võimuorgani rüütelkonna kirik. Enamikul meist pole aimugi, kes kuulsatest inimestest sinna kirikusse maetud on. Mida siis oodata meie teadmistelt mõisate kohta, mille asukohta saab hästi iseloomustada tuntud kohanimega Kapa-Kohila. (Tõsi, kõnealune koht Kohila lähedal pole kaugeltki nii pärapõrgus, kui oletada võiks.)
Kui hakata kokku lugema meie kohalikke kuulsusi, saab neid omajagu. Eesti mõisatega on seotud näiteks üks generalissimus – Lagedi mõisnik, Vene keisri Peeter I soosik Aleksander Menšikov; terve hulk feldmarssaleid, kellest nähtavasti kõige tuntum on Jõgeveste mõisnik Michael Andreas Barclay de Tolly; mõned admiralid, nagu Adam Johann von Krusenstern ja Ferdinand von Wrangell; ning kindraleid, keda ei jõua üles lugedagi. Eestiga on seotud ka mitmed tipp-poliitikud, kes on mõjutanud maailma poliitikat. Pontus De la Gardiest sai alguse terve suguvõsa Rootsi-aegseid kõrgeid riigitegelasi; Keila-Joa mõisa omanik oli Venemaa esimene sandar­mi­korpuse ülem krahv Alexander von Benckendorff; Haapsalus sündis Puškini lütseumikaaslane ja Venemaa kantsler vürst Aleksander Gortšakov. Eesti kunagiste mõisaomanike seas olid Rootsi kuninga Johan III tütar Sofia, kes oli abielus Pontus De la Gar­diega; Maardu mõisa omanik Kata­riina I, Koluvere lossi omanik Katariina II jt.
Eesti mõisnike pärand maailma ajaloos on tohutu. Me ei tunne oma maa kuulsusi. Muidugi ei saa siingi vastuoludeta. Näiteks Raikküla mõisa omanik Alexander von Keyserlig oli ühelt poolt teadlane ja filantroop, teisalt osales Eestimaa rüütelkonna peamehena talurahvarahutuste kõrvaldamises. Kuid selline ju ongi elu…


Kirik ja mõis

Kirikul on mõisate uurija jaoks eriline tähendus. Just seal on mõisnike viimsed puhkepaigad. 1920ndate puhastuskampaania tühjendas küll kahjuks enamiku kirikuid aadlike hauaplaatidest, kuid midagi suudeti ka päästa. Ajahammas on purenud haudu kirikute ümber. Nii mõnedki hauatähised ja hauakambrid on leidnud oma kurva lõpu alles meie vabariigi päevil. Siiski on üht-teist ka säilinud. Arhitektuuriline musternäidis on Jõgeveste mõisa omanike Barclay de Tollyde mausoleum, aga huvipakkuvad on ka näiteks Keila kirikaia kabelid. Tunduvalt kurvem on lugu mõisate erakalmistutega, mis olid väga levinud Lõuna-Eestis. Eri ajastute hauarüüstajad on hoolitsenud selle eest, et paljusid neist ei leia isegi vilunud geograaf oma kaardi abil. Ka see seik jutustab ilmekalt ajaloost ning aitab noortel mõista meie riigi ajaloolist tasuta. Avastamisrõõmu peaks jaguma kõigile!
 

Maanteemuuseumi!

Eesti Maanteemuuseum asub kunagise Tartu–Võru postitee ääres endises Varbuse hobupostijaamas, Tartust 48, Võrust 22 ja Põlvast 12 km kaugusel. Lähenedes muuseumile mööda ajaloolises mastaabis uut Tartu–Võru maanteed, tuleb vasakule pöörata kas Saverna või Kanepi juures asuvas Erastvere teeristis.
Eesti teede ajaloo ainese koonda­mi­se mõte on vähemalt veerand sajandit vana ning selle idee algataja ja kandja läbi mitme aastakümne oli legendaarne maanteelane Aadu Lass. Maanteemuuseumi loomine sai teoks siiski alles 1990. aastate lõ­pus. Asukoha valikul langes liisk Tartu–Võru postitee ääres asuvale 1863. aastal valminud Varbuse postijaamale, mis tegutses kuni üldise hobupostiveo hääbumiseni Eestis 1920.–1930. aastatel ja anti 1935. aastal Varbuse teemeistri käsutusse. Kuni 1997. aastani asus postijaama hoonetes teemeistripiirkonna keskus. Lisaks ajaloolistele hoonetele ehitati 2003. aastal muuseumi kogusse kuuluvate tee-ehitusmasinate eksponeerimiseks postijaama kompleksi lähedusse ekspositsioonihall. Külastajatele avati muuseum 2005. aasta juunis.
Liiklusmärkidest teehöövliteni
Juhataja Marge Rennit ütleb, et mullune esimene täishooaeg oli muuseumile edukas: külastajaid käis 19 000.
„Saime juba tunda ka tõelist kooliekskursioonide laviini. Usun, et sama kordub täna­vu mais ja juunis. Seda enam, et muuseumi juures on Varbuse teemaja, kus terve bussitäis lapsi saab täiesti mõistliku hinnaga söönud. Seni oleme õpilastele pakkunud ekskursiooni ja sõltuvalt laste vanusest ka mänge ning võimalust jalgratastega vigursõitu teha.
Poisse tõmbab tavaliselt väga meie masinahall – tehnikamuuseume ju Eestis peaaegu pole, meil aga võib nä­ha näiteks nii Ilmarise tehases 1930. aastatel kui ka Paides 1950.–1960. aastatel toodetud teehöövleid. Väljas on ka kodumaise autotööstuse esindaja ET-600, rahvasuus tuntud Tursapea nime all. Roman Bertelovi konstrueeritud plastmassist auto seeriatootmisse ei läinud, kuigi sellele oldi väga lähedal.
Mai alguseks peaks valmima ka õppeklass, millest oleme väga puudust tundnud ning mis võimaldab 30–40 inimesele läbi viia programme, alates meisterdamisest ja lõpetades näiteks liiklusõppe korraldamisega. Tahaksime õppeklassi abil: pakkuda koolidele programme ka talvehooajaks. Täpsemat infot kõigi tegemiste kohta leiab muuseumi kodulehelt.”
See, kui palju peaks maanteemuuseumi külastamiseks aega varuma, sõltub Marge Renniti sõnul nii laste vanusest kui ka valitud programmist. Ehk poolteist tundi on miinimum, millega saab muuseumiga rahulikult tutvuda. Väiksematele pole muidugi mõtet täismahus ekskursiooni teha, aga siis mahuvad muuseumikülastusse ka mõned mängud.
„Huvitav on terve postitee. Meie lähedal (Varbuselt 12 km) Karilatsis asub ju Põlva talurahvamuuseum, pos­titee ääres on mitu matkarada. Maanteemuuseum asub otse Tilleoru kaldal, kus on ka viie kilomeetri pikkune matkarada, mis viib vahva maa-aluse allika ja paljandini. Nii et tasub rohkem aega võtta nii meie kui ka ilusa ümbruse külastamiseks.”
Postitõllaga ajalukku
Uurisin, milline on juhataja enda lemmikeksponaat maanteemuuseumis.
„Seda peab ise nägema, lihtsalt kirjeldades on õiget ettekujutust väga raske saada… Meie püsinäitus „Tee aja­lugu” on üsnagi interaktiivne ja selle üks hitte on kindlasti postitõld, milles saab reisida nii, et istud ja valid ise, kellega, kuhu ja kuidas sõita tahad. Niisugune väike vahva ruum, kus saab kuulata vanu reisikirju, mis räägivad teel olemisest 17., 18., 19. sajandil.
Lisaks püsinäitusele teeme igaks suvehooajaks uue näituse, mis on üleval maist septembrini. Selle suve näitus „Teede tähestik” tutvustab eri aegade liiklus- ja teemärke. Jätkame ka möödunud suvel alustatud postibussi reise. Mullu alustati sõitu Tartust väga vahva sõiduriistaga, milleks on 1971. aastal Ungaris ehitatud ja ilusasti restaureeritud Ikarus-LUX buss. Sellega tehti ring postiteel, tagasi Tartusse sõideti mööda uut Võru maanteed. Sel aastal on reisiprogrammid mitmekesisemad ja üks reis algab ning lõpeb Põlvas. Külastatakse kultuuri- ja ajaloo-objekte ning looduskauneid kohti.”
Kes giidi ju­hendatud ekskursiooni soovib, peab sellest vähemalt päev varem teada and­ma. Aga loomulikult võib igaüks muuseumist läbi põigata ka ise ja ette teatamata.

Koolivaheajaks Barcelonasse!

Maailm on väikseks jäänud. Alles mõni aasta tagasi tundus Barcelona ülikauge paigana. Nüüd on sinna Tallinnast otselennuliin ja pilet maksab vähem kui Kopenhaagenisse. Milline suurepärane võimalus lennata märtsivaheajal õitsvasse kevadesse.

Kontrast hämara ja rõske Tallinna ning päikselise Barcelona vahel on väga suur. Märtsi algul seal kevadlilled juba õitsevad. Inimesed käivad lühikeste pükstega. Ei ole mingeid tolmutorme nagu meil kevaditi. Tänavaid pestakse. Autod hiilgavad puhtusest, samal ajal kui meil ei loe mõnelgi autol porikorra alt isegi numbrimärki välja. Istud siis sellises puhtas linnas palmipuu alla maha, lased päikesel nägu soojendada ja mõtled, mis tähendus inimese elul ikkagi on.
Palmid olid mulle üllatus. Algul mõtlesin, et mõned üksikud puud pa­nevad seal vastu, aga peagi selgus, et palme on Barcelonas kõik kohad täis, nagu meil pärnasid. Väga palju on ka apelsinipuid. Märtsis on apelsinid juba ilusad tumeoranžid, mõned on maha kukkunud ja vedelevad maas laiali nagu kartulid – keegi ei rutta neid korjama, sest poes ei maksa apelsinid 12–18 krooni kilo. Õitsvad kirsipuud tõid meelde van Goghi maalitud kirsipuu, Barcelonas on kevadpäike ilmselt niisama ere, kui oli van Goghil Lõuna-Prantsusmaal.


Rõõmus rahvas

Kataloonlased paistsid rõõmsad ja rahulolevad. Hotelli köögist kostis iga päev kokkade ja nõudepesijate laulukatkeid. Üks ettekandja laulis enne meiega rääkima hakkamist hääle lah­ti: „Laa-laa-laa!” Nagu oleks meiega vestlemine olnud uue laulu alustami­ne, mille puhul on vaja eelnevalt to­onikõrgust kontrollida (sol-mi-do).
Barcelonas ütlevad kõik rõõmsalt tere – nii tuttavatele kui ka tundmatutele. See „Hola!” tuleb neil kergelt. Kui keegi läheb nohinal mööda, võite mürki võtta, et kohtasite turisti. Ka lapsed on seal vaiksed ja viisakad. Ho­telli kohvikusse tuli 30lapseline grupp umbes 5. klassi õpilasi koos kahe õpetajaga. Olin tõesti üllatunud, kui nägin, kui rahulikult nad kõik järjekorda läksid ja omavahel vaikselt juttu ajasid. Stereotüüpse ettekujutuse järgi peaksid temperamentsed Lõuna-Euroopa lapsed ju lärmi lööma.
Inglise keelt hispaanlased eriti ei oska, ei taksos, hotellis ega poes. Aga see ei häiri neid karvavõrdki, sest saab ka ilma hakkama. Saab teha käe- ja jalamärke, pliiatsiga skeeme joonistada, käe kõrval kohale viia jne. Edaspidi jäävad aga eluliselt tähtsad sõnad ise meelde. Näiteks musta kohvi soovides on vaja ütelda maagiline sõna „solo”. (Sest mustas kohvis kohv soleerib, ei esita siis koos koorega duetti.)
Inglise keel on olnud Kataloonias pikka aega madalalt väärtustatud, ise­gi mõned ülikooli õppejõud, kellega kohtusin, ei osanud seda. Nii oli ühes suures kunstikõrgkoolis võetud välissuhete korraldajaks Poolast vahetusüliõpilaseks tulnud noor neiu – ta os­kas inglise keelt ja oli aastaga ka katalaani keele selgeks saanud. Tõsi, samas ülikoolis oli ka Ameerika ja Ing­lismaa tippülikoolides õppinud õppejõude, kes rääkisid inglise keelt paremini kui inglased ja ameeriklased ise, nagu öeldakse. Märkida tuleb sedagi, et avalikes asutustes kostis raadiost ainult ameerika poppi. Iglesiast ei kuulnud kordagi. (Eglésia on katalaani keeles kirik.) See ennustab, et inglise keel ilmselt lihtsalt ootab oma aega.


Tsirkus Barcelona

Vajadus inglise keele oskajate järele on märgatav. Näiteks ühes muuseumis oli väljas silt, et vajatakse inglise keelt os­kavaid giide. Kellel Eesti külmas ja rõskes kliimas luud-kondid valutavad või köha ei taha järele anda, võiks Katalooniasse lennata, seal tõlgina tööle hakata ja samal ajal tasuta kliimaravi nautida. Euroopa Liidus on tööjõu vaba liikumise põhimõte – ärge siis lõdisege Eestis külma käes.
Eks seda tsirkust on seal ka parasjagu. Ükskord rannapromenaadil istudes tundus mulle, et läheneb nõukogude inimene. Võõral oli seljas helesinine maikasärk ja jalas tumesinised aluspüksid. Sellises koloriitses riietuses mehi kohtas vanasti Tallinna–Moskva rongis õhtu hilja kupee ja WC vahet sõelumas. Aga Barcelona rannapro­me­naadil lähenes palju rafineeritum tüüp. Tollele olid maikasärk selga ja püksid jalga tätoveeritud. Kui alasti mees lähedale jõudis, olid näha ka tätoveeritud mehetunnus ja hõberõngaski selle otsas, nagu noortel on rõngas kõrva, huule või kulmu küljes. See oli nii täiuslik tsirkuseeten­dus, et unustasin mehest isegi pilti teha.
Teine tore tsirkusekoht on Barcelo-na kahe kilomeetri pikkune peatänav La Rambla, kus mitukümmend miimi nn elavaid skulptuure kehastab, alustades Atlasest, kes hoiab maakera kukil, ja lõpetades Vanakuradi endaga. Kui see viimane äkki läbilõikavalt kriiskama pistab, võpatab kogu bulvar. Ehmatasin ka siis, kui õhtuhämaruses üks „marmorskulptuur” äkitselt liigutas ja uue poosi võttis.
Kes aga Placa Reiali välikohvikus einestab, on sunnitud jälgima, kuidas trobikond akrobaate tirelit viskab, püramiide kasvatab, pallidega žongleerib. Kes neid tähelepanelikumalt vaatama jääb, sellele pistetakse kaabu nina alla ja palutakse sinna raha panna.
Berlitzi reisijuhis kirjutati, et La Rambla ümbrus kubiseb taskuvarastest. Seda tunnistavad barcelonalased ka ise. Kui üks turist pani käekoti enda kõrvale pargipingile, manitses mööduja teda ettevaatlik olema. Aga mul vedas! Kui jäin rannarajooni moodsat kinohoonet imetlema, tundsin, kuidas piletikassasse siirdujad mind kogu aeg riivasid. Lõpuks vaatasin, miks keegi minust puhtalt mööda ei pääse. Märkasin, et minu fotokoti lõks ja tõmblukk olid juba lahti tehtud. Oli jäänud veel ainult aparaat välja võtta! Samas lähedal oli süütu näoga noormees, kes asjaliku näoga piletikassasse järjekorda suundus. Teda silmanurgast jälgides nägin, kuidas ta järjekorrast ruttu ka lahkus. Ei olnud tal kavatsustki kinno minna. „Kahjuks” nii elamuslikke juhtumeid rohkem enam ette ei tulnud, ehkki olime Barcelonas päris pikalt. Seega ei saa öelda, et linn taskuvarastest lausa kubiseks.


Antoni Gaudi linn

Barcelonat tuntakse siiski mitte tsirkuse, vaid eelkõige arhitekt Antoni Gaudi järgi. Kui Eestis tagasi olin, küsis mitu tuttavat minult esimese asjana, kas ma Gaudi hooneid ikka nägin ja tema kujundatud Güelli (ka nende kirjapildis on kasutusel ü-täht) pargis käisin. Kõik Gaudi hooned on tõelised arhitektuuripärlid. Näiteks kogu maailmas teatakse väga hästi Gaudi kummalist kirikut La Sagrada Familia, mille tornid meenutavad nelja väljavenitatud termiidipesa ja kus osa torne on tegelikult ehituskraanad, sest kirikut ehitatakse pärast Gaudi surma (1926) tänaseni edasi.
Barcelona on arhitektuuri- ja disainilinn. Seal ringi liikudes tajud kogu aeg, et erinevalt Tallinnast on linnal kindlasti peaarhitekt, kes ei näe ainult üksikuid maju, vaid linna kui tervikut, ning et ärimehed on nii delikaatsed, et ei suru peaarhitektile maitsetusi ja lollusi peale. Et Barcelonaga on seotud ka Pablo Picasso, Joan Miro, Antoni Tàpies, seda ei maksa vist mainidagi.
Kokkuvõtteks pean tõdema, et Gaudi juugendstiil on tõesti võrratu, aga kõige suurem elamus oli mulle Barcelonas siiski kevad. Tunda juba märtsis ehtsat maipühade tunnet on elamus.

Palmse mõisa moonakamaja

Eesti ühes esinduslikumas mõisaansamblis Palmse mõisas on juba aastaid eksponeeritud mõisakultuuri ja elulaadi. Ekspositsiooni keskmes on mõisa härrastemaja. SA Virumaa Muuseumid tahab avada külastajatele mõisakompleksi tervikuna. Nüüd on avatud ekspositsioon vastrestaureeritud Palmse mõisa moonakamajas.
See suur paest ehitis, mis algselt valmis teomajana 1831. aastal, asetseb mõisast paarsada meetrit Viitna poole. Kahel pool maja otstes asuvad suured ruumid, mida omal ajal kasutati põllutööriistade ja ka vilja hoidmiseks ning laudana. Praegu asuvad nendes ruumides kaks ekspositsiooni, mille sisuks on näidata Eesti talurahva aastaringi tähtsamate põllu- ning tubaste tööde kaudu. Külastajad saavad vanu töövõtteid ise katsetada. Esimeses saalis saab adraga künda, viljasid ära tunda ning külvata, proovida rukkilõikust, koodiga viljapeksu ja sarjamist.
Teine suur ruum oli kunagi kasutusel laudana. Näitus hõlmab hobuse ja härgade tööriistu, vanu veovahendeid ning huvitavat laudainventari. Vana rahulik puutõugu hobune Kullanupu laseb ennast oskamatumal­gi inimesel vankrisõiduks ette rakendada.
Keset maja on eksponeeritud suur mantelkorsten, kus saab harjutada tulekivi ja -rauaga tuletegemist ning kel jõudu üle, võib perenaist puulõhkumisel aidata.
Moonakamaja keskmistes ruumides asus vanasti neli väikest ühetoalist korterit. Ühe neist oleme sisustanud 19. sajandi lõpu moonaka korterina, kus saab vaadata ajastukohast mööblit, tarbeesemeid ja tekstiili.
Järgmises toas on eksponeeritud leiva- ja võiteoks vajaminevaid puunõusid ja masinaid. Uuesti on ellu äratatud vana leivaahi ning ettetellimisel saab igaüks valmistada vanaviisi rukkileiba ning teha ehtsat koorevõid.
Naiste käsitöötuba on üles seatud kolmandasse moonakakorterisse. Proo­vida võib kangastelgedel kudumist, ketramist, kraasimist, kõlavöö tegemist või vaalimist.
Maja taga on vana külakiik, suveks täieneb kiigeplats veel mitme kiigega.
Pärast muuseumikülastust pakuvad Lahemaa rahvuspargi rajad metsarahu ning taimeliikide ja rändrahnude avastamist.
Moonakamajja saab mõisa territooriumi üldise piletiga, nii saab külastada ühekorraga ka uhket mõisahäärberit ja teisi mõisahooneid. Ettetellimisel saab süüa vana talurahvatoitu ehk siis körti, rukkileiba või ja singiga ning juua kalja.
Täpsemat infot moonakamaja ja Virumaa Muuseumide muudegi objektide kohta saab meie kodulehelt www.svm.ee.

Mirjam Abel,
muuseumipedagoog ja
Palmse mõisa moonakamaja perenaine

Erialakirjandust Eripedagoogide Liidult

Eripedagoogide Liit pakub õpetajatele abi hariduslike erivajadustega laste koolitami­sel. Tutvustame praegu veel saada olevaid kogumikke.
Õpetamine eesti keele tööraamatu järgi abiõppe 2. klassis. Õpetajaraamat
Autorid Ana Kontor ja Karl Karlep. Eesti keele tööraamat 2. klassile on koostatud harjutusmater­jaliks põhihariduse lihtsustatud õppekava alusel õppivatele lastele, sõltumata koolitüübist. Õppematerjal koosneb neljast osast: lause ja sõnad, täishäälikute õigekiri, suluta kaashäälikute õigekiri ja sulghäälikute õigekiri. Õpetajaraamat annab metoodilisi soovitusi tööraamatu rakendamiseks teemade kaupa.
Liidu väljaandel ilmub artiklite kogumik „Eripedagoogika”. Praegu on saadaval järgmised kogumikud.


Kuulmislangus

Koostaja Regina Toom. Artiklite autorid on erine­va elukogemuse ja erialase taustaga inimesed. Muuhulgas saame lugeda kuulmispuude mõjust isiksuse arengule, kuulmislangusega laste õpetamisest eri kooliastmetes, sisekõrva implantaadiga laste perede probleemidest, pimekurtide arendamise võimalustest, viipekeelest. Kogumik ei väljenda antud valdkonna lõplikke tõdesid, vaid jätab lugejale ruumi edasimõtlemiseks ja oma seisukohtade väljakujundamiseks.


Toimetulekuõpetus

Koostaja Marju Türnpu. Kogumik tutvustab õppimise jõukohastamise võimalusi toimetulekuõppes, toimetulekuõppekava töörühma tööd, koolide (Porkuni kool, Urvaste kool, Türi Toimetulekukool, Tallinna Laagna Lasteaed-Algkool, Maarja küla jt), praktilist töökogemust mõõduka vaimupuudega laste koolitamisel. Kirjutatakse orienteerumisõpetusest, seksuaalkasvatusest, logopeedilisest tööst, kutseõppest ja IKT kasutamisest õppetöös.


Kroonuaia kooli eri

Koostaja Ain Ostrat. Kogumik valmis seoses Tartu Kroonuaia Kooli 40 tegevusaastaga. Artiklite autorid on sama kooli eripedagoogid. Käsitle-takse teemasid, mis võiksid pakkuda laiemat huvi, kutsuksid kaasa mõtlema, aitaksid igapäevatöös uut leida. Kirjutatakse hariduselu ja koolitöö valdkondadest, eriõpetuse üldistest küsimustest, ainealasest metoodilisest tööst, huvitegevusest jne. Kogumik annab ülevaate sellest, kui erinevate töövaldkondadega saab/tuleb erikoolis tegelda.


Alusharidus

Koostaja Pille Häidkind. Alushariduse kogumiku koostamisel oli eesmärk ühendada teoreetilist ning korralduslikku infor­matsiooni näidetega oma ala praktikutelt. Nii võib kirjutistest lugeda, millisena paistab lasteaedade olukord riigi poolt vaadatuna, kuidas erivajadustega last märgata ja iseloomustada, milliseid individuaalse lähenemise süsteeme võime lasteaias kohata, millist koolitust saab ja vajab erivajadustega lapse õpetaja. Käsitletakse erirühmade spetsiifikat ja saab lugeda juhtumianalüüsi viieaastase Liisa kohta.
 

Kogumikke saab tellida
aadressil
saliste@kose.ee,
Vello Saliste.

Täiendusõpe Tallinna 21. Koolis

Tallinna 21. Kool lähtub nii õpilaste kui ka õpetajate koolitamisel motost „Õpin, et teada, tean, et mõista”. Pidevõpe ja enesetäiendamine on ju õpetajale omane, lausa vajadus. Kooli juhtkonna ülesanne on luua selleks võimalused, koostada kavad, hinnata täienduskoolituse mõju.

Õpetajad valivad meil ainekoolituse üldjuhul ise, vahel suunatakse õpetaja koolitusele ka sisehindamise tulemustest lähtuvalt. Sisekoolitused, mille temaatika kujuneb küsitlustulemuste ja personaliga läbi viidud arenguvestluste põhjal, on arengukava kohaselt eeskätt kutsealase suunitlusega. Kohaliku omavalitsuse kinnitatud arengukavas on planee­ritud nii personali sisekoolitus kui ka lapsevanemate koolitused. Viimaseid nimetame oma koolis mõttepooltundideks, kus lektorit täiendavad klassijuhatajad, aga ka lapsevanemad ise küsimuste ning arutluste näol.
Sisehindamise põhieesmärk koolis on soodustada nii organisatsiooni iga liikme kui ka kogu kollektiivi arengut, vahel isegi eksperimenteerimist. Sisehindamise põhjal koostab juhtkond edasised tegevuskavad.
Peame oluliseks koolikultuuri uuendamist sisekoolituste kaudu, mille põhikomponendid on ühised väärtushinnangud ja kutsehoiakud. Eelistatavad teemavaldkonnad on kutseoskuste arendamine, kasvatus ning klassijuhatajatöö. Arendame eneseanalüüsi ja täiustame tegevussihte. Koolitusplaan konkretiseerub õppeaasta lõpus, kui on analüüsitud kooli põhitegevusi ja selgunud parendusvaldkonnad.
Lähtudes arengukavast ja õppeaasta prioriteetidest, koolitab personal end kaks korda õppeaastas. Koolituste maht on tavaliselt 40 tundi, lisaks kahe- ja ühepäevased õppepäevad koolivaheaegadel. Iga koolituse lõp­pe­des kogume tagasisidet. Koolitusteema „Organisatsiooni kultuur ja kutsekäitumine” tagasiside andis väärtuslikku teavet õpetaja professionaalsusest, reaktiivsest ja proaktiivsest käitumisest. Õpetaja töövaldkond ja kohustused on pidevalt suurenenud, mis annab põhjuse tööülesandeid uuel õppeaastal optimeerida. Sisekoolitustest võtavad õpetajad meil osa peaaegu sajaprotsendiliselt ning iga õpetaja täiendab end õppeaasta jooksul veel aine- ja erialakursuste koolitusprogrammides.


Lähtume hinnast ja kvaliteedist

Koolitusfirmade valikul arvestame eelkõige koolitajate usaldusväärsust ning õpetajate koolituskogemust. Püüame pakkuda vaheldusrikkust: loenguvorm, aktiivõpe, paneeldiskussioonid ja praktilised õppused. Kooli juhtkonnal on sageli probleeme heade lektorite leidmisega, sest hea õpetaja pole ju alati hea lektor ega koolitaja. Kooli juhtkond tahab aga tagada oma õpetajatele parima. Sageli tuleb koolitusfirmade puhul analüüsida hinna ja kvaliteedi suhet. Meie koolis on koolitusfirmadest esikohal Tallinna Ülikooli avatud ülikooli täiendõppekeskus, TTÜ humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituut, AS PE Konsult, Jaan Tõnissoni Instituut ning aine- ja erialaliitude või seltside täienduskoolitused.
Oma personali hindame eneseanalüüsil põhineva arengu- või tulemusvestluste, rahulolu-uuringute või küsitluste, aga ka õpilaste, kolleegide, lapsevanemate ning vilistlaste tagasi­-side järgi. Meil on traditsiooniks nn viimase lennu päev, mil ootame kooli värskeid vilistlasi, kes kohtuvad juhtkonnaga ning annavad tagasisidet kooli õppe- ja kasvatustegevuse efektiivsusest. Läinud kevadel olid meil klassijuhatajatega esimest korda arenguvestlused, mis andsid kooli juhtkonnale teavet nii juhtimise kui ka koolikorralduse kohta. Klassijuhatajatunnid toimuvad meil igas kooliastmes ühel ajal, et klassi­juhatajad saaksid kasvatustegevust kavandada ja mitmekesisemalt korraldada ning õpitut rakendada. Selgusid ka sisekoolituse uued teemad: enesekehtestamine ja eritähelepanu vajavad õpilased. Neid teemasid käsitleme sel õppeaastal eraldi õpperühmades eri kooliastmete õpetajatele.


Lähiaja sisekoolitus

Mõned näited kavandatud sisekoolitustest aastatel 2005–2008: klassijuha­taja osa õpilase sotsiaalses arengus, arenguvestlused; organisatsiooni kultuur, kutsekäitumine ja enesehindamine; terviklik sisehindamissüsteem; õpetaja ja loovus; koostöösuhted ja meeskonnatöö; õpetaja kui juht – hindaja ja hinnatav; juhtimine ja enesekehtestamine. Lisaks keskkonna ja looduskoolitused, et avardada õpetajate üldkultuurilist teadmust. Ikka eesmärgil, et toetada õpetajat-klassijuhatajat õppekäikude, ekskursioonide läbiviimisel ning ettevalmistamisel klassiväliseks õppimiseks. Arvutialased sisekoolitused viib läbi infojuht arvutiõppe tugiisikuna. Tallinna 21. Kool läks sel õppeaastal terviklikult üle e-koolile.
Meie eesmärk on kujundada kool professionaalselt kõrgel tasemel toimivaks organisatsiooniks, kus õpetaja tunneks end hästi nii spetsialisti kui kolleegina.

„Projektipauna” teine koht läks Kohtla-Järvele

Lapsevanemate kaasamine lasteaia töösse