„Poiss” saab kaheksakümneseks

 

Anu Mõttus

Repliik

No nii, ära jõudsin oodata. Septemb-rist hakati vene koolide gümnaasiumiastmes õpetama eesti kirjandust eesti keeles.
Jaanuaris saab tosin aastat ajast, mil käisin integratsioonilugu tegemas kakskeelses Kohila Keskkoolis. Et seoses vene sõjaväeosa likvideerimise ja paberivabriku sulgemisega oli vene osakond kuivanud 6-klassili­seks algkooliks, panid vene pered oma lapsed eesti keeles õppima.
Keskkoolis olid kolm õpilast jõudnud juba abituuriumi. Diana ja Aleksandra kodus eesti keelt ei räägitud ja seetõttu oli neil topeltraske. Kergem oli Viktoril, kelle isa on eestlane. Diana oli suutnud oma kõrge õppeedukuse ka eesti keeles õppides säilitada, aga seda ränga lisatöö hinnaga. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Siiri Kõiva tunnistas, et tegi neiu palvel temaga terve aasta lisatööd, tedagi hämmastas õpilase püüdlikkus ja õppimistahe. Et eksamikirjand õnnestuks, kirjutati lisakirjandeid, mida analüüsiti sõnahaaval.
Hoopis raske oli kirjandusega. „Nad olid hädas „Mäeküla piimamehe” raske teksti lugemisega. Pakkusin venekeelse tõlke kõrvale,” rääkis õpetaja. Ka õpilased ise tunnistasid, et kõige raskemad on ajalugu, kirjandus ja kirjandite kirjutamine.
Nüüd siis oleme nii kaugel, et eetikeelsele õppele üleminekul on valitud esimesteks aineteks just kirjandus ja ühiskonnaõpetus. Kas õpilaste endi käest ka küsiti?
Õpetaja Kõiva rääkis tosin aastat tagasi, kuidas Diana tema käest ääri-veeri uuris, kas ta peabki nüüd eestlaseks hakkama ja venelase endas maha salgama. „Ütlesin talle, et ole julgelt uhke oma rahvusele, et oled venelane, kes kõnes ja kirjas valdab väga hästi eesti keelt.” Õpetaja püüdis tunnis kirjandust analüüsides või elunähtustest rääkides olla väga diplomaatiline, et mitte riivata vene laste tundeid. „Ma leian, et kehtib mingi eetiline piir, küsimus, mida ei saa lahendada ega kindlaks määrata ministri käskkirja ega valitsuse määrusega.”
Nüüd, 12 aastat hiljem on ees­ti kirjandus vene koolis lõimimispoliitika nurgakivi, aga ikka pole õpetajatel veel selge, kas kirjandusõpe peaks vormima muulastest eestlasi või kujundama neist eestimeelseid, kuid venekeelseid kaaskodanikke. Mis siis tosin aastat eesti keeles õppimise mõte on olnud?
Kohila noored ise kinnitasid, et asusid eesti keeles õppima selleks, et Eestis kõrgharidus omandada.
On nende unistused täitunud? Viktor on lõpetanud TTÜ ja Alek­sand­ra TTÜ Tallinna kolledži ärijuhtimise. Diana kui ülipüüdliku tee on olnud konarlikum: Tartu Ülikooli ta 1996. aastal suure konkursi tõttu ei pääsenud, õppis seejärel TTÜ-s teoreetilist füüsikat, aga praegu õpib Tallinna kolledžis äriõigust ja on kooliga väga rahul. Kohila kool täitis noorte unistuse.

Ühe ööga kooli ei ehita

Soomes elab ligi 30 000 Eesti kodanikku, sh 5000 last. Paljud neist on alustanud kooliteed Roihuvuori kooli keelekümblusklassis, kus õppetöö toimub 6. klassi lõpuni kahes keeles. Taas on päevakorral eesti kooli avamine Helsingis. Minister Tõnis Lukas pöördus Soomes elavate eestlaste poole palvega avaldada arvamust ja teha ettepanekuid eesti keele ja eestikeelse õppe korraldamise kohta Helsingi piirkonnas. HTM-i kodulehel oleva küsimustikuga püütakse selgitada, millist haridust eesti pered Soomes oma lastele soovivad ning kui palju lapsi asuks õppima eestikeelses koolis.
 
Millal siis avatakse Soomes eesti kool?

Mika Keränen, HTM-i välissuhete talituse nõunik:
„See on väga tundlik teema. Ma ei oska öelda, kas läheb kolm või kümme aastat – ühe ööga kooli ei ehita –, aga kui meil on kindel eesmärk, siis kool Helsingis ka avatakse. Märksa tähtsam on siiski pöörata tähelepanu kõikide Soomes elavate eestlaste keele- ja kultuuriõppele. Välismaale minnes mõtlevad paljud inimesed kodumaale tagasi tulekust, aga mida kauem nad võõras keskkonnas elavad, mida kauem nende lapsed võõrkeelses koolis õpivad, seda raskemaks koju naasmise mõtte teoks tegemine muutub.”

Nii et eesti kool peab aitama eestlased Eestisse tagasi tuua?
„Eesti kooli avamine Soomes on Eesti riigi huvides. Meilt on Soome kolinud üle 30 000 inimese, paljud neist parimas tööeas. Kaks-kolm aastat teises kultuuris elada on rikastav kogemus kogu perele, aga soovime, et inimesed tuleksid Eestisse tagasi ja rikastaksid uute teadmistega meie ühiskonda. Riik püüab teha kõik selleks, et neil oleks tagasitulekuvõimalus.
Välismaale kolides peaksid vanemad mõtlema sellele, milline on lapse haridustee põhikooli lõpuni ja kus ta keskkoolis hakkab käima. Probleem on selles, et vanemad tihti ei tea, kui kauaks nad Soome jäävad. Igal juhul tuleks mõelda, kuidas lapse eesti keelt säilitada. Üks variant on kool, aga on ka lasteringid ja eesti kogukonnad. Keele säilitamine on oluline ka vanematele, identiteedi hoidmine on ju kogu pere, mitte ainult lapse asi.”

Kui suur huvi on Helsingi eestlastel eestikeelse kooli vastu?
„Perede soovid on väga erinevad. Inimesed lähevad välismaale mitmesugustel põhjustel. Eestikeelse kooli teema huvitab kindlasti kõige rohkem neid, kes elavad Soomes ajutiselt, kindla sooviga Eestisse tagasi pöörduda. Kui palju selliseid peresid Helsingis on, ei oska ma öelda. Kindlasti on neid rohkem kui 15 aastat tagasi. Viimastel aastatel on selge tendents: 2–3 aastaks Soome tööle läinud inimesed, kes tahavad, et nende lapse eesti keel ei kannataks, otsivad aktiivselt täiendava keeleõppe võimalusi. Nad soovivad, et Soome koolisüsteemis saaks mingil määral õppida ka eri ainete eestikeelset terminoloogiat. Kui küsida, millist kooli nad tahavad, on vastus – eesti kooli. Selles, mida nad selliselt koolilt ootavad, valitseb aga segadus.
Kui huvi eesti kooli vastu ilmutab inimene, kes teab kindlasti, et ta Eestisse tagasi ei tule, ei ole tema loogika mulle selge. Kas ta siiski ei eelista pigem mingit muud varianti, sest laps peab ju edasi õppima soomekeelses keskkoolis ja ülikoolis? Loodetavasti aitab koostöös Helsingi saatkonna ja Eestikeelse Hariduse Seltsiga tehtud küsimustik olukorda selgitada. Küsitluse ametlik esitlus toimub Helsingis Tuglase Seltsi mardilaadal 10. novembril.”

Mida Soome koolisüsteem praegu eestlastele pakub?
„Meedias on räägitud, et Soomes ei pakuta eestlastele midagi. Et eesti kultuur säiliks, peaks seal olema eesti kool. See on mustvalge lähenemine. Soome riik rahastab keeleõppe eri võimalusi, lapsevanemad ei ole neist sageli teadlikud. Näiteks on eesti lapsel võimalik kord nädalas tasuta eesti keele tunde saada. Kas oma koolis, kui seal õpib mitu eestlast, või lähimas koolis, kus eesti keele tunde korraldatakse.
Õpetaja Anne Ribeluse algatusel avati kümme aastat tagasi Helsingi Roihuvuori koolis kaks kakskeelset klassi. Helsingi linn, Soome haridusministeerium ja kooliamet on kinnitanud, et kui nõudlust eestikeelse õppe järele on teisteski Helsingi piirkondades, avatakse kakskeelseid klasse ka mujal.
Soome kolleegidel ei ole kakskeelse õppe vastu midagi. Eestlaste häda on selles, et nad assimileeruvad väga ruttu.”

Kui elav on eesti kooli teemaline diskussioon?
„Seni on olnud diskussioon üksnes ametkondlikul tasandil. Äärmiselt tore oleks, kui endast annaksid märku ja tutvustaksid üldsusele oma soove ka lapsevanemad. Kui nende seast kerkiksid juhtfiguurid, kes oleksid nõus eestkõnelejaks hakkama. Kooli loomise initsiatiiv peab tulema nii ülevalt kui ka alt. Kui me ei leia Helsingist üles lapsevanemaid, kes tahavad eesti kooli, pole võimalik edasi tegutseda. Samas on selge, et eestikeelne haridus Soomes tuleb ehitada juba olemasolevale vundamendile. Anne Ribeluse töö kakskeelsete klasside õpetajana on olnud nii edukas, et sellelt pinnalt tasub jätkata.”

Katri Vallaste, Eestikeelse Hariduse Seltsi esinaine:
„Seltsi üks oluline eesmärk on toetada eesti kooli (aga ka lasteaia, lasteringide jne) avamist Helsingi piirkonda. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas kooli on vaja, vaid millist kooli on vaja. Eesti kool oleks igal juhul kakskeelne ja järgiks Soome õppekava, muidu peab Eesti riik seda ise rahastama, aga nagu ütles HTM-i asekantsler, „kuulub see ulme valdkonda”. Kooli eesmärk oleks niisiis pakkuda lastele õpetust nii eesti kui ka soome keeles ja ideaalvariandis luua võimalus jätkata õpinguid nii siin- kui ka sealpool lahte.
Osa vanemaid tahaks oma lapsed sellesse kooli panna seetõttu, et neil on plaanis Eestisse tagasi pöörduda (nt ajutine tööleping) ja nad soovivad, et laps saaks eesti koolis hakkama. Teine osa vanematest valiks eesti kooli teistsugustel motiividel: nad plaanivad jääda elama Soome, aga soovivad anda oma lapsele võimaluse valida, kummal maal täiskasvanuna elada. Ainult soomekeelne haridustee ei anna lapsele võimalust sulanduda Eesti ühiskonda. Viimati mainitud rühma kuuluvad ka sellised pered, kus üks vanematest on soomlane, teine aga eestlane. Sellisele perekonnale on tähtis, et mõlemad rahvusidentiteedid, keelte, ajalugude ja ühiskondade tundmine areneksid võimalikult võrdselt.”

Helsingis tunnustati innovaatilisi õpetajaid

Milliseid muutusi näete 21. sajandi koolis?

EDUARDO CHAVES, Microsofti programmi „Partners in Learning” nõunik, Brasiilia:
„Seda, mis tulevikus koolis toimuma hakkab, me ette ei tea. Küll aga on selge, et kool erineb aastakümnete pärast praegusest oluliselt. Praegu õpivad lapsed koolisüsteemis, mis loodi 50–100 aastat tagasi. Teistes valdkondades muutuvad organisatsioonid ja asutused drastiliselt, näiteks pangad ja haiglad ei näe välja kaugeltki sellised nagu pool sajandit tagasi. Kool tundub aga olevat see konservatiivsuse
viimane bastion.
Oluline on, et ka haridusasutustes hakkaksid lõpuks muudatused toimuma. Kindlasti peaksid õpetajad tundides rohkem kasutama moodsat tehnikat ning õppetöö võiks olla paindlikum, st vähem reguleeritud tundide arvuga. Õpilastel peaks olema rohkem
valikuvabadust, see õpetaks neid oma valikute eest vastutama. Kool ei saa õpilasi õpetada, koolis pigem juhendatakse noori, et nad oskaksid tulevikus valikutes orienteeruda.
Brasiilia on praegu PISA-testide tulemuste järgi maailmas viimasel kohal. Näen selle juures ka positiivset külge – iga astutud samm on juba edusamm. Kui Soome on PISA arvstuses esimene, siis nemad peavad üritama kohta hoida, mis on palju raskem. Peame vaid kindlad olema, et muutused töötavad meie kasuks. Siis on kõik võimalik.”

RIA SLUITER, Hollandi keskhariduse spetsialist:
„Arvan, et tulevikus kaovad või vähemalt vähenevad piirid kooli ja teda ümbritseva ühiskonna vahel ning kool võimaldab noorel saada just sellise hariduse, mida hiljem elus vaja läheb. Sellised muutused eeldavad õpetajatelt head (praegusest paremat) võimet kohaneda järjest kiiremini muutuva maailmaga. Tuleviku kool vajab teist tüüpi õpetajaid, eelkõige paindlikke ning õppimis- ja kohanemisvõimelisi. Hollandis üritame fookusesse tõsta õpetajate pedagoogilised ja tehnilised oskused, mitte ainult õpetatava aine.
Usun, et tuleviku koolis ei muutu ainult õpetajad ja õpetatav aine, vaid ka klassiruumid. Õpilased õpivad rohkem suheldes, teevad rühmatöid ning fookuses on omavaheline kommunikatsioon ja suhtlemisoskuste arendamine. Seetõttu vajavad lapsed õppimiseks väiksemaid klassiruume, aga ka ümaraid laudu, et üksteist rühmatööd tehes näha. Oluline on ka arvutipargi nüüdisajastamine ja täiendamine. Osa Hollandi koole on muutustega hästi kaasa läinud ning üritavad varustada end arvutite ja muu õppetööks vajaliku tehnikaga.
Lisaks õpitakse tulevikus palju ka koolimajast väljaspool – käiakse rohkem muuseumides, näitustel jne. Kindlasti teevad õpilased tulevikus koolitöö raames rohkem projekte, mille koostamise oskus on täiskasvanu igapäeva- ja tööelus väga oluline.”

Rafael Enriques, Mexico Interaktiivse Lastemuuseumi juhataja:
„Eelkõige peab tulevikus pakutav haridus muutuma tõsiseltvõetavamaks. Mehhiko koolides on vajalikud vahendid ja tehnika olemas, aga õpetajate oskused ja teadmised ei võimalda kahjuks lastele tänapäevast õpetust anda.
Meie eesmärk ja väljakutse 21. sajandil on parandada hariduse kvaliteeti õppetöö igas etapis: planeerimisest ja ettevalmistamisest kuni tundide läbiviimise ja teadmiste kontrollimiseni.
Mehhiko eri piirkonnad võimaldavad lastele väga erineva tasemega haridust. Loodan väga, et heal tasemel õpetus jõuab tulevikus ka ääremaadeni.
Koolidele võib anda küll vajaliku tehnika ja arvutid, kuid oluline on, et õpetajad oskaksid tehnikat ka kasutada. Arendada on vaja ka õppekava, et see toetaks haridussüsteemi üldist arengut.
Meie 103 miljoni elanikuga riigi põhiprobleem on, et meil on üle saja väikese kogukonna, mis on hajutatud üle riigi ning mille elanikud ei räägi ametlikku riigikeelt. Mehhikos kõneldakse üle 50 kohaliku keele ja murde. Igal murdel on veel mitu alaliiki. Kuidas jõuaks emakeelne haridus ka nendeni? See on meie jaoks suur väljakutse.
Praegu ei käi Mehhikos kümned tuhanded lapsed koolis, mille üks põhjus on, et õppematerjalid ei ole nende emakeeles, vaid hispaania keeles. (Mehhikos ei ole de jure
ametlikku riigikeelt, de facto on peamine kasutatav keel hispaania keel, mida räägib 97% elanikkonnast –
toim.) Hispaania keelt mitterääkivaid inimesi on küll ainult 3%, aga valitsus üritab kõiki algupäraseid keeli kohelda võrdsena. See aga toob kaasa probleemid hariduse kättesaadavusega, sest neid keeli kõnelevatele lastele ei ole loodud õppematerjale. Peab lisama, et on ka majapidamisi, kus puudub isegi elekter.
Olukord Mehhikos on siiski muutumas paremuse suunas, progress on selgelt täheldatav. Meil on näiteks põhikooli tasandil üleriigiline programm „EncycloMedia”, mis peaks andma kõikidele põhikoolidele vajalikud vahendid ja oskused. Programm annab baasteadmised eri valdkondadest ning on Mehhikos väga populaarne ja edukas. Olen tulevikku vaadates optimistlik ning usun, et meie haridussüsteem muutub ühiskonna uuenenud vajadustele vastavaks.”

Täna ma lugesin läbi öö

Õigupoolest kavatsesin selle parajasti mardilaupäeval ilmuva nädalakommentaari algul pühendada hoopis Martidele. Või isadepäeva eel isadele. Aga nüüd, kui kodus on ootamas vas­tu hommikut 360. leheküljel pooleli jäänud raamat, peavad paraku nii Mardid kui ka isad järgmist korda ootama jääma.
Sel nädalal jõudis Eestiski poelettidele J. K. Rowlingi „Harry Potter ja surmavägised”. Massiliseks rebimiseks ja sabatamiseks just ei läinud, aga hoolega osteti küll. Olin minagi esimese päeva ostjate seas – kauem lihtsalt ei saa venitada, sest juba esimesel veerandil leidus neid õpilasi, kes tahtsid vabatahtliku kodulugemisena just inglise keeles loetud „Harry Potteri” seitsmendat osa vastata ja oli tükk tegemist, et mitte kuulda septaloogia lõppu ära enne, kui see endal loetud. Aga siis oleks ju pool lugemislõbu läinud…
Loomulikult tean ma suurel hulgal raamatuid, mida olen ühel või teisel moel rohkem nautinud kui „Harry Potterit”. Aga juba oma viisteist aastat enne Rowlingit polnud ma neist ühtegi enam suutnud lugeda nii nagu kooliplikana: ühe hingetõmbega läbi öö, nii et raamatu lõpp saabub või paksema köite puhul heliseb äratuskell enne, kui lugemisind lõppeda või uni tulla jõuab. See on uskumatu tunne: nagu uks lapsepõlve, mille arvasin juba ammu kuhugi keskea hämusse peitunud olevat.
Seejuures, lugema hakkasin ma Potteri lugusid kaunis pika hambaga ja alles siis, kui eesti keeles juba kolm osa ilmunud. Ikka selle arvata teismeliseeast pärit elitaari-eelarvamuse tõttu, et kui üks asi nii paljudele meeldib, ega ta siis ikka päriselt hea olla saa. Või nagu ütles Potteri eesti keelde tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer Postimehe usutluses raamatu kraad kangemate vastaste kohta: „Need vihkajad ei ole pahatihti ühtki Potteri raamatut lahti teinud ja vihka­mine käib rohkem põhimõttel, et ma vihkan kõike, mis on populaarne. Ega keegi saa neile vihkamist keelata – peaasi, et oleks raamatuid, mida ka need vihkajad armastavad.” Mina sain Harry Potteri kingiks, tegin lahti ja muutsin meelt.
Tõenäoliselt juba homme või äärmisel juhul ülehomme hommikul tean ma, kas minu pärast eelmise kuue osa lugemist püstitatud teooriad selle kohta, mis lõpuks saab, vastavad tõele või mitte. Aga päris kindlasti kuulun ma nende hulka, kellele Rowling oma hetkel viimase raamutu pühendas: „… sulle, kui sa oled jäänud lõpuni Harry juurde.” Just seda ma kavatsen, tulgu, mis tuleb. Ja arvaku ainult „tõsise kirjanduse” austajad sellest, mida tahavad.

Anu Mõttus

Ministeeriumis

  6. novembril osales minister Tõnis Lukas Gustav Adolfi Güm­naasiumi 376. sünnipäeva ja Gustav Adolfi päeva aktusel. 7. novembril kohtusid asekantsler Katri Raik ja rahvusvähemuste hariduse osakonna juhataja Irene Käosaar Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumis vene õppekeelega koolide esindajate ja kohalike omavalitsuste haridusspetsialistidega, et arutada eestikeelse aineõppega seonduvaid küsimusi. 8. novembril võtab minister Tõnis Lukas osa valitsuse istungist ja valitsuskabineti nõupidamisest.Täna on kantsler Sirje Jõgiste Hiiumaal ja osaleb Euroopa Liidu tõukefondide infopäeval.Täna viibivad asekantsler Ma­dis Lepajõe ja välisuhete talituse nõunik Mika Keränen Helsingis, kus osalevad Eesti-Soome vaimse koostöö konventsiooni sõlmimise 70. aastapäeva üritustel. Samuti toimub nõupidamine eestikeelse õppe võimaluste laiendamise teemal.Täna toimub haridus- ja teadusministeeriumis uurimuse „Eesti teismeliste vägivalla tõlgendused” tulemusi tutvustav seminar ja arutelu.

Sõnumid

Algab IEA kodanikuhariduse uuring

Bulgaaria õpetajad lõpetasid streigi

c   

Mõte

On üks väga küüniline lause: kunst on õnnetutele inimestele. Paraku on selles suur osa tõtt. Et siis kas ainult luuseritele? Aga kes meist oleks nii infantiilselt probleemitu, et tal kordagi rahustust ega lõõgastust vaja pole? Niivõrd probleemitu olek on juba iseenesest raske kliiniline seisund.
Kunstidest abstraktseim on muusika, mille mõju on ka seetõttu kõige tugevam ja etteaimamatum. Sõnakunstis võib konkreetne sõna meile mitte meeldida või meid mitte kõnetada –  tekib vastureaktsioon või jätab kül­maks. Kujutav kunst, tants ja performance-kunst on konkreetselt nähtavad, seetõttu praktilisemad ja mõjuvad ühesemalt. Vaid muusika poeb meie alateadvusse ja toimib seal viisil, mille üle meil ei ole mingit kontrolli.
Teadlased on avastanud, et muusika mõju on kõige tugevam siis, kui kuulaja on poolune seisundis. Kõlab suhteliselt uskumatult, sest siis ju ei kuule, mis täpselt kostab. Aga polegi vaja otseselt kuulda – kui teadvuse pidurid poolune seisundis maas on, jõuab muusika seda kergemalt (teadvuse barjääridest takistamatult) alateadvusse. See ei tähenda, et kontserdil pooleldi magama peaks, sest kuulamisnaudingut selline seisund muidugi ei võimalda. Pigem toob kaasa piinliku olukorra ja müksu ribidesse.
Helid mõjuvad erinevalt
Keskajal püüti muusikat „ohutult” kasutada. Helilaadid olid jaotatud selle järgi, mida peeti sobivamaks eri päeva- või aastaaegadele ja inimgruppidele (näiteks noortele meestele sobiv muusika). Ka India rahvuslik klassikaline muusika (mille tervenda­vast mõjust peetakse seminare ja mida kasutatakse muusikateraapia stressi­juhtimises üle maailma) põhineb väga konkreetsetel ja selekteeritud helikooslustel.
Nüüdisaegse läänemaailma muusika puhul peetakse elementaarseks, et klassikalisel (korrastatud rütmistruktuuri ja heakõlalise helikeelega) muusikal on rahustav, tasakaalustav mõju. Rokkmuusikal seevastu ärritav, ülespiitsutav toime jne. Aga need on vaid väga algelised tõed.
Sarjas „Diplomaatilised noodid” oli kreeka kontsert, millega liitusid „Võluvee” kui kaubamärgi kasutuse­le­võtjad. Nendelt kuulsime jaapani teadlaste katsetest veega. Klaas vett asetati ruumi, kus inimesed tülitsesid, teine klaas ruumi, kus suudeldi, kolmas sinna, kus kõlas rokkmuusika, ja neljas ruumi, mida täitis klassikaline muusika. Veed külmutati, uuriti tugeva suurenduse all ning pildistati. Esimesel ja kolmandal juhul olid kristallid ebakorrapärased ja rebitud kujuga, teisel ja neljandal juhul ilmnes mustrikujuline pilt korrapärastest kujunditest. Siit teooria, et vesi talletab emotsiooni ja informatsiooni. Kuna inimese kehast on suur osa vett, talletame selle (ka näiteks muusikast) saadud informatsiooni endas, kanname seda kaasas ja oleme sellest nii-öelda täidetud. Nii et ei ole sugugi ükskõik, millist muusikat me kuulame ja isegi tahtmatult kuuleme. Sellisel tasandil on ükskõik, on see tahtlik või tahtmatu vastuvõtmine. Kuuldud muusikal on sügavam ja pikem mõju, kui arvata oskame!
Veel tugevama toimega on aktiivne muusikategemine. Mida me teeme halva tuju korral? Kui magus või alkohol kõvale jätta – võtame raamatu, vaatame telekat, kuulame muusikat, läheme trenni, ujuma või jalutama. Esimesed tegevused on suunatud vai­mule, teised kehale. Aga eraldi! Kui mõtted väga piinavad, ei tule ka lugemisest midagi välja. Kas on nii halb olla, et ei suuda kontsentreeruda loetavale, või ei suuda raamat (ammugi film) meid piisavalt köita, nii et mõtted lähevad ikka probleemidele. Füüsiline tegevus jätab mentaalse poole täiesti vabaks ning piinavad mõtted saadavad ka sel ajal. Pillimäng annab aga tööd võrdselt nii vaimule kui ka kehale ning täidab meid uue informatsiooniga. Filmi võib vaadata pingutamata, st aktiivset omapoolset tegevust ei ole. Muusikat nii teha ei saa – see nõuab nii füüsiliselt kui ka vaimselt aktiivset protsessi, muidu ei tule midagi välja. Nii jõuame märkamatult hoopis uude meeleolusse.
Abiks tunnete läbielamisel
Oluline aspekt kunsti (sh muusika) pu­hul on freudistlik asendusrahuldus. Muusikat tehes saame läbi elada kõiki tundeid – ka neid, mida antud eluhetk ei pruugi võimaldada. Kogu oma viha, armastuse, kibeduse saame valada muusika tegemisse, ja seda ise läbi elada. Passiivsed asendusrahulduse valdkonnad (teater, kirjandus) võimaldavad meil teiste tunnetele kaasa elada, mitte aga enda kuhjunud ja väljapääsu otsivaid ummikseise läbi loputada. Ega asjata kosta maailmanimega muusiku intervjuudest, et parim antidepressant on muusikaga tegelemine. Raamat, alkohol, tabletid – isegi täiesti halvava enesetunde korral aitab see kõik vähem, kui istuda klaveri taha ja hakata lihtsalt mängima.
Tähtis on ka see, et muusi­kas on üldjuhul eluterved tunded. Crescendo’d (tõusud) viivad kulminatsiooni ja sellele järgnevale rahunemi­sele. Kui muidu ei saa inimene neid lõpuniviidud tundeid kogeda, siis muusikas saab. Paraku on aga ka klassikalise muusika ajaloos vastupidiseid näiteid – Beethoven. Tema hilisema loomingu oluline joon on decrescendo’d ja kulminatsioonile mi­ne­kud, mis lõpevad oodatud forte (tu-
gevalt) asemel subito piano (äkki vaikselt). Äralõigatud, ärakeelatud lahendused. Kusjuures decrescendo ongi põhiliselt ainult Beethoveni kasutatud termin. Kui crescendo on tõus, siis decres­cen­do pole mitte vaibumine (vaba ja loomulik), vaid mittetõus, tõusu allasuru­mine (vägivaldne ja ebaloomulik).
Võtkem muusikast vajalik
Beethoveni muusikas on nii palju psühholoogilist surutust, et sellest võiks meditsiinilise uurimuse kirjuta­da. Aga kahtlemata on see pärsitud tundeelu ja väljapääsmatu hingevalu kujutamine teinud ta üle sajandite vapustavalt mõjuvaks heliloojaks. Eks ikka sellepärast, et midagi meie alateadvuses sellega haakub. Saamata ise aru, mis.
India muusikud ütlesid Eesti turnee ajal, et nad ei lähtu sellest, mis rahvale meeldiks, vaid vaatavad publiku pealt, mida on vaja neile mängida. Päris ootamatu väljend. Aga püüdkem siis selle poole, et võtame muusikast seda, mida meil vaja on.

Kirjad

Kui õpetaja muutub koitanud akadeemikuks
Õpetaja on pidevas tõmbetuules – kas puhuvad need tuuled ministeeriumist, riigikogu kultuurikomisjonist, koolivõrgubüroost, kooli juhtkonnast, kvaliteediauhinna palaganist või hoopis oma mõttetühjast vasakust ja paremast ajupoolkerast. Küsimus on selles, et õpetaja, õpetamine ja õppimine peavad muutuma. Kes ja kus dikteerib muutusi?
Olles muutumisaldis, võib õpetaja areneda maailma ja ennast avastavaks isiksuseks, kes mõtleb ise ja laseb ka teistel mõtelda. Kui aga õpetaja piirdub vaid aine- ja töökavade vorpimisega ning, mis veel hullem, ka nende elluviimisega ainetunnis, muutub ta koitanud akadeemikuks. Ise loomist pole õppinud, teiste juures loovust ei väärtusta ning kogu loomingulisus piirdub trafaretsete töökavade koostamise ning õigeaegse esitamisega direktorile.
Akadeemikuid on Eestis vähe, akadeemilisi õiendeid (diplomeid) väljasta­vaid asutusi aga hulgi. Mass­toot­mises võibki õpetaja muutuda koitanud akadeemikuks, kes ei tea midagi teadusest ega kunstist. Täien­duskoolituste käigus lolluste täienda­mine ja kõdunenud paradigmade sü­vendatud uurimine ei anna midagi juurde.
Koitõrje on ebameeldiv, aga paratamatu, muidu pole varsti enam midagi selga panna. Nii nagu on koitanud Eesti haridussüsteem, on seda ka õpetajad. Koitanud akadeemikutele meeldib õpilastele ära panna, koht kätte näidata, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kahetsusväärne, aga koitanud akadeemilisus on nakkav – meie
poistele ja tüdrukutele. Kallid kaaspedagoogid, vaja on tõr­juda koisid ning edendada tõelist akadeemilisust.
Koitõrje üks võimalus on mitte käsitada õpilasi papagoidena, kellest on rõõmu vaid siis, kui nad ütlevad eksamil ja arvestusel üles koitanud informatsiooni, vaid iseseisvalt ning unikaalselt mõtlevate poiste ja tüdrukutena, kellel on oma arvamus, millel on kulla väärtus nihilistlikuks, hedonistlikuks ning relativistlikuks muutunud maailmas, kus iseseisvalt toime tulek ning ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks.
Õpetajad on üldjuhul tark ja arukas seltskond, kes ujub ikka vastuvoolu – ka siis, kui vastuvoolu tuleb üle või mööda ujuda mõistuse- ja loogikavastastest haridusseadustest ja -määrustest, riiklikust (huvitav millise riigi, kelle riigi) õppekavast, konkurentsile ärgitavatest kvaliteediauhinnamudelitest või kooli juhtkonna välja töötatud reglementidest ja normatiividest.
Jõgi tuleb koitanud paberitest, mida paraku nimetatakse dokumentideks, puhtaks saada, sest sogases vees laste ujuma õpetamine on sama, mis kinnisest aabitsast tähti õpetada.
Las papagoid jäävad loomaaeda, koid vanadesse riidekappidesse, akadeemikud teaduste akadeemiasse – aga lastel aidakem avastada maailma, mõista seoseid, luua mudeleid ning aidata aru saada süsteemidest, alasüsteemidest ning metasüsteemidest. Sellisel juhul pole vaja mingit koitõrjet, sest parim vastumürk ongi loomingu toetamine ning loovusele kaasa aitamine, isegi kui selles protsessis osalevad teismelised poisid. Armastagem lapsi, sealjuures eri vanuseastmes poisse.

Proosit, „Reporter!”
Nädala lõpul on võimalus Kanal 2 „Reporterit” vaadata koguni kolmel korral. Ööd veel lisaks.
Vaatasin telekanali sünnipäevapidu. See oli glamuurne ja iseenesest mõista tahtsid paljud prominendid ennast näidata. Oli meeliülendav näha, kuidas noortele tuntud meediatähed, klaasid peos, ringi kakerdasid. Esinumbrina muidugi kõige glamuursem purjutaja Anu. Ja siis tulid näitlejad, „Tähed tantsudega”, toimetajad ja ärimehed ning nende järel riburada pidi sportlased. Kõigil alkoholiklaasid peos.
Hästi sobis sünnipäeva saatelõiguga ka järgnev lugu purjus autojuhi süül ratastooli jäänud Kasparist. Pisiasi, et Lagedil ei ole keegi kunagi mingist taastuskeskusest kuulnud.
Juba järgmisel päeval võisid ajalehed avaldada kõmumaterjale, kuidas Lõuna-Eesti koolinoored jõid end maani täis ja märatsesid saunas. Ei tea, kust nad eeskuju võtsid?
Ka möödunud ajalooetapil joodi, kuid tol ajal ei olnud võimalik labrakaid tervele Eestile näidata. Ka ei saanud tellida solisti, kes püksis tundeid oleks tekitanud. Kohe kahju asjatult elatud aastatest!
Vikerraadio kuulas ära mutikese kurtmise mõrvafilmide rohkuse üle meie telekanalites, aga sellele vaatamata jätkuvad kodukootud „Ohtlik lend” ja „Kelgukoerad”. Ma ei ole neid põnevikke pidevalt jälginud ega tea, kas ka Ita Ever on kellegi juba teise ilma saatnud. Igal juhul Maria Klenskaja sai asjaga hakkama.
Vist piiblis öeldi, et üks käsi ei tea, mis teine teeb. Mis sest, kui see kõik toimib Eesti eduks!
 

Ramo Pener
Sven-Allan Sagris

Kui mina olin veel väikene mees

Merle ja tuletikud

Olin vist kuueaastane esihambutu tüdrukukutsikas, kui vanaema sõbranna mees kutsus mind oma loodava filmi diivaks. Kas oli see põhjustatud vanaema-vanaisa näitlejaametist ja lootusest, et minuski see geen istub, või hoopis sobivama kandidaadi puudumisest, on tagantjärgi raske öelda. Onu Johannes Lillmaa oli vabatahtlik tuletõrjuja, kuid harrastas ka filmikunsti, mille tippteoseks pidi saama 20-minutine amatöörfilm „Merle ja tuletikud”. Kaasosatäitjateks olid mi­nu ema ja vanaema, kes kehastasid samu rolle mis päriseluski.
Olles sõnakuulelik tirts, polnud ma tolle päevani tikke kätte võtnud. Nüüd aga nõudis stsenaarium lisaks tikutõmbamisele veel ka improviseeritud mängupliidi, milleks olid neli filmirulli, põlema panemist. Seda aga kartsin ma paaniliselt. Niinimetatud pliit oli ehitatud sohva peale.
Ette rutates olgu öeldud, et seda stseeni polnud vajalik ega võimalik mitu korda filmida, sest süttis kõik, mis süttima pidi (ja rohkemgi veel), ning tuletõrjujast filmimees pidigi kor­raga olema nii tuletõrjuja, päästja kui ka filmija.
Kuigi filmis olen ma pärast õnnetust üleni sidemetes ja haiglavoodis, läks päris elus kõik kenasti. Film võitis auhinna ja peategelane Merle sai kingituseks peaaegu endasuuruse Tal­linna vaatega kommikarbi, mis tolle­aegsele nõukogude lapsele oli ikka väga suur asi! 

Merle Klandorf




 

Lugeja surm

Lääne humanismi suurim kriis 21. sajandi hakul seisneb ilmselt müütilises tõigas, et „inimesed ei loe enam”, st raamatuid ei loeta. Kuigi eri riikide haridussüsteemid vähemasti oma loosungeis ja alusdokumentides nimetavad rahvuskirjandust üheks prioriteediks.

Eestis on see küsimus olnud kultuuri­debatis üsna põletav: oleme ju raama­turahvas! Milline uhkuseallikas oli eestlastele ENSV päevil soetatud maailmas seninägematu tavakodaniku raamatukogu! Kui palju kõneldi sellest, et kellelgi polnud leibkonna kohta tellitud nii palju ajalehti kui eestlasel, ning seda vaevalt viisteist aastat tagasi! Ma ei räägi siin kümnetesse tuhandetesse küündivatest raamatutiraažidest, mis on praegu päris kopsakad isegi New Yorgi autorite kohta, Soomes aga rahvuslike menuautorite parimad müügi­numbrid… Nüüd juhivad eestlased teisi tabeleid: meil on enim mobiiltelefone, autosid, enesetappe, kiireim majanduskasv ja suurim võlakoorem, murettekitav väljalangemisprotsent põhikoolidest ja maailma efektiivseim poliitiline seebimullitehas.

Lugemine on marginaliseerunud
Me identiteet pärineb raamatuist. Veel minu generatsioonilgi. Meie vanemad soetasid sageli raamatuid, sest see oli mõneti ka prestiiži küsimus, ja ega rahaga olnud just palju peale hakata –
lihtsalt ei olnud millegi peale raisata. Lisaks said kõik aru, et igasugune (kas või näiliselt) intellektuaalne või vaimne pingutus on loomult nõukogudevastane tegevus.
Järeltulijad mõistsid seda aga valesti ja nii kasvas üllatavalt suur üsna laia pilguga lugejate põlvkond, kelle sabarakkude hulka minagi kuulun. See oli sotsiaalselt tingitud paratamatu lugejate põlvkond, kes nüüd vaatab teatava frustratsiooniga, kuidas sihikindlalt ehitatud pea vulgaarkapitalistlikus ühiskonnas nende omaks võetud väärtused (mida muidugi ei anna kirjeldada mingi ühese moraalisüsteemina) ja identiteediloomeviisid taanduvad ning hakkavad tunduma erakliku ja vanamoodsa valikuna. Raamatuid loevad vaid need noored, kes need enese jaoks leiavad, kes tõesti tahavad, mitte aga kõik, üldrahvalikult (üldine kirjaoskus on kirjandusele pigem ikka nuhtluseks olnud). Lugemine elustiilina on marginaliseerunud. Nagu kogu ülejäänud „arenenud Läänes”, paraku.
Identiteedimääratlus, mis võiks kuu­luda mässulise rokkmuusika ja väärt­kirjandusega üles kasvanud põlvkonnale, on ehk selline: „ma olen see, mida ma loen; ma olen see, mida ma kuulan”. Uued meediumid – Interneti suhtluskeskkonnad, kaubatänavad jms on end seadnud selle kõrvale, lisaks, isegi ette. „Vabadus”, mida eelnev sugupõlv nii kangesti ihkas, on saanud uue sisu: see on pigem universaalne, liberaalse Lääne noorte ihatud vabadus (meeletus, sõltumatus, võimalus teha kõike) kui miski igavikuline, rahva eksistentsiga seotud aade.
Osalt on noorte näilises kaugenemises kirjandusest süüdi meie koolisüsteem. Olen seda usku, mida praegusel ajal paljud noored kirjutavad kriitikud-mõtlejad jagavad – kuigi oleme lootu­setult hiljaks jäänud, päästaks Eesti haridussüsteemi vaid tõsine, raputav reform.

Õpetajakoolitus jätab soovida
Kuni viimase ajani on ripakil kirjanduse õppekava. Vanaga pole õieti kee­gi rahul, uus on kuskil tööfaasis ning otsad alles lahti. 1990-ndatel oli häda selles, et suur osa kooli õppevarast oli lootusetult maha jäänud – kui moodne luule oli vabariigis reaalselt muutunud metafoorikeskseks ning kasutas ühe olulisema tekstiloomevahendina ka intertekstuaalseid mänge, siis ladusid õpikud kuni keskkoolini välja ikka enam riimi- ja rütmiklotsi. Elava kirjanduse ja koolist kasvava lugeja vahele loodi tehislikud käärid, samas kui probleemi juured ulatusid sügavamale –
koolikirjanduse ja „päris kirjanduse” vahelise arusaamatuseni. Usun, et see barjäär on praeguseks mur­tud või murdumas, kuigi jälgi näeme veel vähemasti ühe põlvkonna lugejais. Nonde endiste õpilaste laste juures.
Teine asi on õpetajad. Mul oli koolis puhas õnn, et mõned mu õpetajad armastasid ise kirjandust, hoidsid end ta pulsil. Paraku ei valmista ka praegu­ne koolitus ette häid kirjandusõpetajaid. Kui neid sealt tuleb, on see tänu isikuomadustele, mitte ülikoolide suurepärasele õpetajakoolitusele.
See on üks esimesi küsimusi: kui teame, et tulevane lugeja, tulevane ain­­sa puhtalt eesti kultuuriruumile oma­se, vaid siin eksisteeriva kunstivormi (eesti kirjanduse) tarbija tuleb koolist, siis kas oleme kindlad, et tänane õpetajakoolitus seda visiooni toetab? Mina ei ole. Parandage mind, kui eksin, kuid veel mõni aasta tagasi oli õpetajakoolitusel väga vähe ühist praktilise õpetajatööga tänapäeva koolis. Kuigi kool ei ole ainus lugemisiha läte, on just inspireerivad isiksused alati olnud see kese, kust ideed nagu positiivsed viirused levima hakkavad.
Küll üle läheb
Kirjanduse sotsiaalse positsiooni muutumine tänapäeva Eestis pole mingi eriskummaline nähtus ning ammugi pole see tingitud kirjanike elukaugusest ja esteetilisest kapseldumisest. Näeme lihtsalt Lääne ajaloo üht etappi, kultuurinihet, mis me silme all toimub. Teisalt, igasugune katkestus või nihe on väikse ja õblukese aja­looga keeleruumi ja kirjakultuuri puhul palju valusam, seda tajub ühiskond kui mitte katastroofilisena, siis vähemasti skandaalsena. Keegi peab olema süüdi. Mis siis, et mõneski mõttes elame hoopis eesti kirjanduse paremaid päevi. Mida kokkuvõtteks öelda? Nii et Eestis ei loeta? C’mon! Lastehaigus, lä­heb üle. Eks ta ole.

Milleks on vaja väikekoole?

20. septembri Maalehes arutles endine haridusminister ja praegune riigikogu kultuurikomisjoni esimees väikekoolide üle. Lähtudes mehhaanilisest liitmisest-lahutamisest, jõudis ta järeldusele, et väikekoolid on halvad, kuna sealt saab laps halva hariduse. Sellega ei saa nõustuda.

Professor Kreitzberg kujutab ette elu paranemist hariduse kvaliteedinäita­jate kasvu kaudu, unustades ülejäänud elukvaliteeti määravad osad, sealjuures haridussüsteemivälise hariduse.
Lapse kodulähedasest algkoolist kaugesse põhi/keskkooli kantimine tähendab, et lapsel pole enam võimalik jala koju minna. Väike laps peab koolipäeva lõppedes jääma ootama koolibussi, mis arvestab ka vanemate klasside pikema koolipäevaga.
Kuidas saada alevi vahel lonkides hakkama seal pesitsevate vanemates klassides käima pidavate kaakidega? Kuidas hoiduda ahvatlustest, mis võõras anonüümses keskkonnas ligi tikuvad?

Pikapäevarühm ei ole lahendus
Tõsi, on võimalik luua pikapäevarühmad, kus lapsi bussiootamise tundidel kantseldatakse. Aga selle hind on võõrdumine kodust – sinna jõutakse tagasi alles pimedas. Ja selle hind on paljudele ka omaalgatusest loobumine – pideva juhtimise all surutakse seda paratamatult alla.
Õpetaja pideva hoole all säilitavad omaalgatuse ja arendavad seda vaid mõned juhikalduvustega lapsed. Vähesem kodune elu oma koduses sõprade (= naabrilaste) seltskonnas vähendab oluliselt ka laste sotsiaalse võimekuse, sotsiaalse plastilisuse arengut.
Kool oma praeguste rahavõimaluste juures (aga need, vähemalt inimsuhteid hõlmavas osas, ilmselt oluliselt ei parane, rahaga varustatus on oluliselt paranenud vaid tapeedi-parketi-basseini osas) jääb paratamatult ühese hierarhiaga struktuuriks. Kodu on aga lapsele koht, kus sõpradega-kaaslastega saab lihtsalt ja edukalt murda koolikeskkonna hierarhilise struktuuri, koolis vaid alluva lapse saab iseenesestmõistetavalt tõsta rühma juhi rol-
li. Kuna kodu on kaudselt ka lapse valdus, tunnistatakse teda seal kui valitsejat ka juhul, kui lapsevanemaid kõrval pole.
Sidudes lapse rohkem suure kooli hierarhilise mudeliga, jäetakse ta ilma koduse ja kogukondliku elu mudeli arendamisest. Ja just viimane tagab ettevõtte ja ka kogu inimkonna jätkusuutlikkuse. Hierarhilised struktuurid tagavad edu, sealjuures väga suure edu vaid lühiajalistes projektides.

Häid koole leidub ka ääremaal
Kreitzberg teeb hariduse kvaliteedi hindamisel teisegi vea, väites, et ääremaa koolide kvaliteet on madal nende väiksuse tõttu. Selles mõttekäigus unustab ta ääremaa rahvastiku kujunemise eripära Nõukogudemaal, mis on praeguse taasmõisastamise ja (väike)ettevõtluse „riigistamise” (üha suurema osa tegevuse riikliku kooskõlastamise kohustus on selle tegevuse riigistamine) käigus taastumas. Ääremaal pole ettevõtlikul inimesel normaalse jõukuluga võimalik midagi efektiivselt teha ja ta kaob sealt. Seetõttu on ääremaal väikese sotsiaalse ja ka vaimse võimekusega inimeste osatähtsus suurem kui keskustes.
Algkoolide madalast kvaliteedist rääkides tahan endisele haridusministrile meenutada, et on ka selliseid ääremaa maa-algkoole, millest jõutakse ülikooli ja kaugemalegi sama edukalt kui „eliitkoolidest”. Ühe sellisena võib esile tõsta Läänemaa Metsküla Algkooli. See, mis tulemuse kooliskäimine annab, sõltub siiski eelkõige sellest, mida teeb õpetaja, kuidas suhtuvad kooli ja õppimisse lapsevanemad.

Meenutab kolhooside aega
Väikekoolide laste suurkoolidesse liitmise ideega seoses tasub meenutada sotsialistlikku kolhooside „parandamist” – nõrk liideti tugevaga ja enamasti saadi kokku uus nõrk. Või sotsialistlikku haridusreformi (kõigile kohustuslik keskharidus). Kuna keskharidusega tööline tegi paremat tööd, eeldati, et hariduse kulbiga pähe panemine parandab töövõimekust ja oskust. Tagajärg oli „haridus matsi ei riku” – üldine keskharimatus.
Selle asemel, et ääremaade lapsi keskuse kooli kokku vedada, et neid seal siis abiõpetajate vahel (keda Eesti koolides eriti ei ole) solgutada, tuleks nõrkades algkoolides tõsta õpetajate kvaliteeti.
Kuigi, kui sageli saab õpetajate kehva kvaliteetigi ette heita? Õppi­misraskustega laste koolis lõpeta­jate väikest edukust õpetajale ette ei heideta. Kui aga protsendi võrra väiksemate õppimisraskustega laps käib tavakoolis, heidetakse õpetajale ette tema nõrka tööd – tasemetööd ja riigieksamid on kehvad, samuti edaspidine karjäär.
Ühe tulemuse annaks algkoolide sulgemine kindlasti. Koolilõpetanud muutuksid tööjõuturul palju paremini liigutatavaks. Suuremasse kooli veetav ja seeläbi oma sotsiaalsete oskuste mitmekesisust ja loomingulisust kaotav maalaps saaks globaalse manipuleeritava tööjõumassi paremaks osaks.

Et õpilane mõtleks, süüviks ja küsiks

Tallinna Prantsuse Lütseumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maris Sinka peab olulisimaks, et kooli lõpetanud noor oleks mõtlemis- ja süvenemisvõimeline isiksus, kes suudaks loetut analüüsida ning mõista kirjanikku ja tema sisemaailma.

Mida peate eesti keele õpetamisel kõige olulisemaks?

„Pean oluliseks suulist ja kirjalikku eneseväljendusoskust, et õpilasel oleks mõtteid, mida väljendada, ning selleks ka vahendid.”

Kas õpilastel on need vahendid olemas?
„See on üsna individuaalne. Meie lõpetajad saavad edaspidi kõrgkoolis päris hästi hakkama, nii palju kui ma olen tagasisidet saanud. Suhtlemisvalmidus sõltub ka isiksuse tüübist – iga inimene ei taha endast palju välja anda, ei kooliajal ega pärast seda. Samas on neid, kellele meeldib arutada, vaielda, teistega oma mõtteid jagada ja kes sellega suurepäraselt hakkama saavad.
Oluline on ka klassi üldine atmosfäär: mõni klass on avatum ja mõni kinnisem.”

Õpilaste keelekasutust on palju kritiseeritud. Kas Interneti aktiivne kasutamine on halva keelekasutuse üks põhjus?
„Mõnevõrra võib sellega nõus olla küll. Eriti põhikoolis, kui lapsed veel keelevahendeid väga hästi ei valda ja keelereegleid ei taju. Vahel läheb mõni õpilane kirjutades nii hoogu, et kõnekeelsused lipsavad teksti sisse. Olen täiesti veendunud, et see keel, mida õpilased omavahel Interneti-suhtluses kasutavad, erineb oluliselt koolitöödes kasutatavast. Üldiselt tunnetavad nad päris hästi, milline keel sobib kirjalikku, milline suulisse teksti, ja see, kui risustatud on noorte omavaheline suhtluskeel, õpetajani eriti ei jõua.
Kuigi keel peab olema korrektne, võiksid õpilased osata sellega ka mängida ja teadlikult krutskeid sisse visata. Kui eksitakse üks kord juhuslikult, siis on tegemist veaga, aga kui kasutada mittenormitud keelendit või sõnamängu teadlikult (loomulikult ainult kontekstis, kus sellised vabadused kohased), on see midagi muud. Mul on väga hea meel, kui näen, et mõni õpilane on keeletunnist inspiratsiooni saanud ja kasutab tekstis näiteks keeleuuenduslikke vorme või sõnu, millest ma väga lugu pean ja millega oleme gümnaasiumis mõnes tekstis ka nimelt liialdanud, et saaks keelega mängida.”

Millisele tasemele võib nõrga keelevaistuga õpilane jõuda?
„Hea kirjutamisoskus ei sõltu üksnes keelevaistust, näiteks kirjandi puhul on arutlus- ja terviku loomise oskus palju tähtsamad. Keelereeglid on enamasti õpitavad, samuti järelduste vormistamine. Palju olulisem on harjuda mõtlema, süüvima ja küsima, miks. Enne kirjutama asumist peab olema, mida öelda. Et inimesest, kellel ei ole kaasa sündinud head kirjutajakätt, võib saab tippkirjutaja, selles julgen kahelda. Aga tasemele, mis võimaldab asjad ära ajada, on kõik võimelised jõudma. Tähtis ongi see, mismoodi inimene omandatud oskuste ja harjumustega hilisemas elus hakkama saab.”

Kui head arutlejad praegused gümnaasiuminoored on?
„Arvan, et paremal tasemel kui varasematel aegadel. Kui veel paarkümmend aastat tagasi olid tõed väga selged, siis tänapäeval tahame pigem, et harjutaks oma peaga mõtlema, analüüsima ja küsima, mispärast ja kust mingid seisukohad tulevad. On väga oluline, et õpilane ei võtaks mõtlematult üle valmis tõdesid, vaid prooviks ise kuhugi välja jõuda. Ka igapäevaelu õpetab seda päris hästi, kui jälgida ajakirjandust ning olla kursis sellega, mis ilmas sünnib.
Meie koolis peab iga õpilane esitama kord kuus ühe esseistliku ajaleheartikli tutvustuse, et õppida analüüsima, kuidas ajakirjanikud, eksperdid ja teised sõnavõtjad arutlevad ja järeldustele jõuavad. Nii areneb õpilane oma mõtteid kirja panema ja arutlusega kuhugi välja jõudma.”

Milline on tänapäeva õpilaste lugemus? Kas mõni jõuab lugeda ka kohustusliku kirjanduse nimekirja mittekuuluvaid teoseid?
„Tase on väga erinev. Mõnel on ka kohustusliku kirjanduse lugemisega suuri raskusi ning iga teost päriselt läbi ei loetagi. Arvan, et osalt ei loe lapsed ka põhjusel, et ei jõua seda koolitööde ja huvialaringide kõrvalt teha. Emakeeleõpetajate rõõmuks on siiski ka väga lugemishuvilisi lapsi, kes leiavad juba kooli ajal oma lemmikautorid ja žanrid.”

Kas mõni õpilane on suutnud teid üllatada mõne põneva teosega või andnud lugemissoovituse?
„12. klassi lõpus saavad abituriendid uudiskirjanduse tutvustamise ülesande: igaüks peab valima viima­sel ajal ilmunud raamatute seast teose, mis on talle korda läinud, ja sellest klassis rääkima. Valikust on kõrvale jäetud „naistekad” ja muud puhtalt meelelahutuslikud sarjad. Õpilased leiavad tõesti huvitavaid teoseid, näiteks Varraku sarjas „Moodne aeg” on ilmunud terve hulk raamatuid, mida ise pole jõudnud lugeda, samuti on huvitavaid leide Tänapäeva kirjastuse „Punase raamatu” sarjas.”

Kuivõrd on kohustusliku kirjanduse nimekirjas esindatud eesti nüüdisaegne kirjandus?
„Mitte kuigi suures mahus. Kevadel, kui viimane kohustusliku kirjanduse raamat tuleb põhikooliklassides kaasaegsest kirjandusest vabalt valida, loevad õpilased Tänapäeva kirjastuse välja antud noortesarja, Avita „Teraviku” teoseid või ka uuemaid noorteraamatuid. Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann” ning Kiviräha „Rehepapp” on kohustuslikud.
Kohustuslik lugemisvara peab olema nii kirjanduslikult väärtuslik kui ka lapsi kõnetama. Palju on ka teoseid, mida iga inimene lihtsalt peab lugenud olema, mis aitavad inimeseks kasvada, nagu näiteks noore­ma­­-
tele mõeldud Lindgreni teosed või Dumas’ „Kolm musketäri” ning va­-nematele Shakespeare’i, Goethe, Dos­tojevski või Tammsaare teosed.”

Mida peate kirjanduse õpetamisel kõige olulisemaks?
„Eelkõige mõtlemis- ja süvenemisoskuse arendamist, sest praegune aeg surub pealiskaudsust väga peale. Tahan, et õpilane ei loeks pelgalt sõnu, mis võivad ununeda kahe tunni pärast. Et ta mõtleks, mida, kuidas ja mispärast raamatus öeldi ning mis võis panna autorit midagi niisugust kirjutama. Õpilane võiks mõelda, kas ka tema on midagi niisugust tundnud, kuidas tema selles olukorras hakkama sai, milliseid emotsioone ja mõtteid see temas tekitas jne. Et õpilane peatuks, mõtleks ja süüviks ning üritaks mõista, mismoodi teised inimesed tunnevad või näiteks 400 aastat tagasi mõtlesid.
Et mõista kunstiteoseid, tuleks üritada neisse „sisse minna”. Selleks aga peab õpilasel olema kasutada mingi kood või baasteadmised. Mida rohkem inimene teoses kujutatavast ja selle loomise kontekstist teab, seda rohkem suudab ta teosest välja lugeda. Seda alust üritamegi koolis anda.
Kui õpilane suudab süveneda, on see ühtlasi harjutus iseseisvaks eluks, sest kõigis eluvaldkondades, ka inimsuhetes, võtab pealiskaudsus võimust. Miks ei teki püsisuhteid ja tüdinetakse kõigest kiiresti? See on sama probleem – me ei oska või ei taha süveneda.”

Millised on teie enda viimase aja lugemiselamused?
„Möödunudsuvisest lugemisest on kõige eredamad David Mitchelli „Pilveatlas”, mis on tõeliselt mõnus ning ka keele ja stiili poolest huvitav, samuti Indrek Hargla „French ja Koulu”, mille pisut nihestatud huumor mulle väga hästi sobis, ning keele ja stiili poolest eriti hõrk Raymond Queneau „Stiiliharjutused”.

Mis teeb õpetajatöös kõige rohkem muret?
„Ikka seesama pealiskaudsus. Selle vastu võitlevad nii koolijuht kui ka teised pedagoogid, emakeeleõpetajad nende hulgas. Tahaks lahti saada ka käegalöömisest ning kergema vastupanu teed minekust. Jonni ja tahet hakkama saada võiks rohkem olla. Esimese takistuse peale ei maksa alla anda. Muidugi ei tohi eesmärgi poole rühkides endale liiga teha, aga enne proovimist loobuda pole mõtet.”

Mis valmistab rõõmu ja annab energiat jätkata?
„Suur asi on, kui klassis on inimesi, kellele saab toetuda. Muidugi ei huvitu kõik 35 õpilast kirjandusest, ei peagi, sest igal inimesel on elus oma tee. Õnneks on noori, kellele läheb minu räägitu korda ning kes mõtlevad tunnis säravate silmadega kaasa. See on mulle väga oluline. Samuti see, kui kuulen positiivseid kommentaare lõpetanutelt – järeli­kult on sõnum pärale jõudnud ja side on kauemaks jäänud. Ka kolleegid on olnud väga toetavad.
Ma ei kujuta ennast ette tegemas tööd, kus ma ei suhtleks inimestega. Ega eesti filoloogil väga palju valida ole, aga kui oleksin keeletoimetaja ja suhtleksin päevade kaupa peamiselt iseenda ja tekstiga, ei peaks ma arvatavasti kuigi kaua vastu.
Eks me ikka väsime ja vahel on tunne, et ei jaksa, aga energiat süstivad väikesed meeldivad juhtumised, õnnestunud tunnid, õpilaste isikupärased kirjatööd, särasilmsed ja andekad lapsed – „väikesed naudingud” Philippe Delermi antud tähenduses. Noored hoiavad vaimu noore.”

18. ja 19. oktoobril oli Tallinnas konverents „Integratsiooni kontseptuaalsed alused ja parimad praktikad”.

Eesti integratsiooniprogrammi projekti aastateks 2008–2013 hindasid ja kommenteerisid Suurbritannia, Soo­me, Kanada, Läti, Saksa, Prantsuse eksperdid. Projektile anti põhimõtteliselt positiivne hinnang, kuid tehti ka kriitilisi märkusi, just meie oma asjatundjate poolt. Eesti integratsioonipoliitika tulevikusuuna määratlemiseks kasutati uudissõna „süvalaiendamine”.
Konverentsi peamine väärtus oli tema rahvusvahelisus – seda kinnitasid nii eesti kui ka vene poolelt osalenud. Välisekspertide kommentaarid ja hinnangud asetasid Eesti probleemid Euroopa laiemasse konteksti, pakkusid uusi vaatenurki, ergutasid fantaasiat. Huvitavad olid ka lähinaabrite Soome ja Läti praktiliste integratsioonikogemuste ülevaated.
Alljärgnevalt mõned nopped konverentsil kõlama jäänud mõtetest.
     Prantsuse mudeli järgi loob riik rahvuse, saksa mudeli järgi loob rahvus riigi. Eestlasi inspireerib saksa mudel, kuid nad peaksid kasutama prantsuse oma.
     Assimileerumine ja integreerumine on mõlemad head. Riik peab looma tingimused, et iga immigrant saaks valida neist talle rohkem meeldinu. Marginaliseerumine on halb.
     Parim integreerija on haridus. Soomel on suur riiklik programm, millega tahetakse saada kõik immigrantide lapsed gümnaasiumi.
     Kõik koolid võiksid olla kakskeelsed. Õpitaks pool päeva emakeeles, teine pool vene, inglise, saksa, prantsuse, hispaania või mõnes muus keeles. Pärast seda kaoks moraalne alus võidelda puhtalt venekeelse kooli eest ja põhirahvuse võõrkeeleoskus paraneks märkimisväärselt.
     Kakskeelsel koolil on oma puudused. Näiteks Lätis on need koolid rajatud vene koolimudeli vundamendile ja seetõttu säilib nendes õpetajate ja õpilaste nõukogude identiteet. Seevastu läti kooli läinud vene lapsed võtavad läti identiteedi ruttu omaks.
     Kuigi riigis on mitu kultuuri, ei pruugi riik veel multikultuurne olla.
     Multikultuurne ühiskond on püramiid, mille tipus on kodanikena assimileerunud ja jalamil rahvuste esindajatena segregeerunud.
     Räägitakse küll kultuuride võrdväärsest dialoogist, aga lõpuks küsitakse ikka, kelle kultuuri alusel dialoog käima peaks.
     Multikultuursus ei eelda kultuuride dialoogi, seda eeldab interkultuursus.
     Kui Eesti on multikultuuriline ühiskond, siis miks puuduvad indikaatorid kultuuride hindamiseks?
     Multikultuursus on horisont, mille poole me liigume, kuid mida me iialgi kätte ei saa.
     Rahvus on eraasi, nagu religioongi. Eestlus peaks samuti olema eraasi. Eestlust tuleks edendada vabatahtlike organisatsioonide, mitte riigi kaudu. Kodanikuühendused ja koolid ei tohiks jaguneda rahvuste järgi.
     Rahvuslus on kollektiivne egoism. Unustage rahvus! Rahvuse asemel on riik, rahvuskultuuri asemele popkultuur. Rahvuslasi see vaatenurk muidugi ei rahulda.
     Keeleoskuse nõue tuleks asendada lojaalsusvandega. Prantsusmaal oskavad immigrandid selle maa keelt suurepäraselt, kuid see pole välistanud probleeme nendega.
     Kodakondsuse saamine on in­tegratsioonprotsessi algus, mitte lõpp, seepärast ei peaks kodakondsu­se saamise tingimused olema väga ranged.
     Eestlased võitlevad oma rahvuse keele ja kultuuri säilitamise eest, venelased võitlevad võrdsete õiguste eest – nii jäädaksegi eraldi.
     Kõigile Eesti territooriumil elavatele inimestele on vaja ühist ni­metajat. Igatahes on mitte-eestlased vapustav määratlus. Mida kauem seda kasutatakse, seda kauem see grupp mitte-eestlastena püsib.
     Vene vähemus hakkab Eestis kiiresti assimileeruma, tekib palju sega­abielusid, eesti naised hakkavad kandma vene perekonnanimesid, kuid vene vähemus jääb veel kauaks alles.
     Kui Venemaa saab rikkaks, võivad vene immigrandid Eestist Venemaale asuda ja see oleks Eestile majanduslik löök.
     Saksamaal tähendab etniline ettevõtlus väikeettevõtteid (väikepoed, kingaparandus, käsitöö), Eestis on etnilised suurettevõtjad (transiit, laevaehitus).
     Immigrantide teine-kolmas põlv­kond on agressiivne, nende põlvkondade noortega on vaja väga palju tegelda. Õnneks ühendab eesti ja vene noori Euroopa Liit.
     Eestlased on usuliselt sallivad. See võimaldab neil toetada vene õigeusku. Nii oleks üks positiivne suhe juures.
     Sinu identiteet on turvatud, kui sa turvad teiste identiteeti. Kuid küsimus pole ainult vastastikuses turvatundes, vaid ka vastastikuses muutumises.
     Kas Hollandi liberaalsus meile sobib? Hollandisse on kõik immigrandid pääsenud Hollandi riigi nõusolekul või isegi kutsel. Holland on valmis riik, Eestit alles ehitatakse. Kas Eestis oleks parem oodata riigi valmis saamist või kehtestada immigrantidele kohe valmis riigi reeglid? Kumb variant on Eestile ja immigrantidele turvalisem?
     Eestis on samad inimesed, aga uus riigikord. Lääne-Euroopas on sama riigikord, aga pidevalt tuleb uusi inimesi juurde. Kas sellises olukorras saab Eesti integratsiooni Lääne kriteeriumide järgi hinnata?
     Diskrimineerimise juhtumeid on nõukogude taustaga maades vähe registreeritud sellepärast, et inimesed ei teagi, et neid diskrimineeritakse –  nad ei tunne diskrimineerimist ära.
     Miks ei ole Eesti integratsiooniprogrammi kavas juttu immigrantide eluasemest, haridusest (koolist väljalangemine, abiõpetajad), tööst, kultuurist, tervishoiust, väärtushoiakutest, diskrimineerimisest, küll aga nende HIV-i, narkomaania- ja alkoholismiprobleemidest. Miks Eestis ei nähta venelasi aktiivsete tegijatena kodanikuühiskonnas?
     Immigrantide kaasamine polii­tikasse ja kodanikuliikumisse on pigem võimu kui rahvuse küsimus – keegi ei taha uutele tegijatele oma positsioone loovutada.

Eesti riikliku integratsiooni programmi (RIP) projektis on kavandatud suunata lõviosa raha võrdsete võimaluste ideoloogiale ja praktikale. Juttu on ka eri rahvusrühmade ühiste väärtuste kujundamisest ja kujunemisest, kuid neid väärtusi lähemalt ei defineerita ega eraldata nende saavutamiseks ka piisavalt raha.

Aprillisündmused Tallinnas näitasid, et integratsiooniprobleem Ees­tis on eelkõige väärtuste küsimus. Tõnismäel märatsesid autoritaarsete väärtushoiakutega inimesed, kes ei soovinud olla lojaalsed demok­raat­likule riigikorrale. Nende hulgas oli ka keeleliselt ja kultuuriliselt hästi integreerunud Eesti kodanikke. Seega on keeleoskus ja kultuuri tundmine küll oluli­sed, kuid euroopalike väärtus­te, inimõiguste ja neid tagava demok­raatliku riigi tunnustamine on veelgi tähtsam.
Aastal 2001 uuriti rahva arusaamu integratsioonist. Eestlaste enamik pidas selleks eelkõige lojaalsust Eesti riigile. Seega peaks inimõigus­test, euroopalikest väärtustest ja neid tagava Eesti riigi huvidest lähtuv integratsioonipoliitika taotlema demokraatia ja inimõiguste vastaste autoritaarsete väärtuste ja arusaamade leviku tõkestamist. Paraku pole RIP-i projekti autoritel selleks sobivat ideoloogiatki. Üldse ei hinnata demokraatliku rahvusidentiteedi kujundamist koolides.
Poliitilist integratsiooni ühiste demokraatlike väärtuste alusel ei taotle ka Tallinna linnavõimud, tellides „sotsioloogilisi uurimusi”, kus vastandatakse etnilisi gruppe, mitte aga demokraatia pooldajaid ja vastaseid (Pealinn, 24.10.). Seega taotletakse probleemi püsimist, et seda siis vajadusel õhutada või jahutada.
Demokraatlike ja autoritaarsete väärtuste, hoiakute ja identiteetide vastasseis pole kohalik, vaid rahvusvaheline ja eriti Euroopa Liidu probleem. Eesti peab lähtuma Euroopa Liidu demokraatlikest väärtustest ja vastandama neile autoritaarsete riikide levitatavad autoritaarsed väärtused. Seda peab tegema kogu Euroopa Liit. Paraku lähtuvad mõned suurriigid oma hetkelistest majandushuvidest ning Euroopa ühised väärtused ununevad.
Esitasin need seisukohad ka integratsiooniseminaril 18. ja 19. ok-toobril Tallinnas. Kahjuks ei an­tud mulle võimalust esineda demok­raatliku rahvusidentiteedi teemal ettekandega haridusteema paneelis. See paneel käsitleski ainult multikultuursust ja keeleprobleeme ega puudutanud ühiste euroopalike väärtuste kujundamist koolides.
Ka RIP-i projekti autorid viivad integratsiooni poliitiliselt pinnalt (demokraatia ja autokraatia vastasseis) etnilisele ja psühholoogilisele alusele. Nõutakse sallivust ja koguni austust autoritaarsete ja šovinistlike gruppide, našistide ja teiste Vene eriteenistuste agentide vastu. Kas autoritaarsed ja vägivalda väärtustavad grupeeringud vajavad demok­raatide austust? Kui autokraatlik vene patrioot on valmis hävitama vene demokraate, kas RIP ei võiks siis vene demokraate kaitsta? Vähemalt Eestis!
Integratsiooni ühiste demokraatlike väärtuste alusel raskendab see, et nõukogude võimu olemusele pole Eestis riigi tasandil põhimõttelist ja järjekindlat hinnangut antud. Valge raamat kommunismi kuritegudest Eestis 1940–1991 loetleb küll tapetud ja küüditatud, kuid mingit hinnangut nõukogude võimule ei anna. See on avaldatud aastal 2005 eesti, vene ja inglise keeles! „Õiguse alused” (2007) nimetab kommunistlikku autokraatiat (Agenda 2000 väljendus) hellitusnimega „nõukogude vabariik”. Ühiskonnaõpetuse viimane õpik (2005) kirjutab üleminekust totalitarismilt demokraatiale, kuid mitte Eestis ja teistes Vene nõukogude impeeriumi osades, vaid abstraktselt, kusagil mujal maailmas.
Euroopa Komisjoni Agenda 2000 (1997) iseloomustab Nõukogude režiimi kui partokraatlikku oligarhiat, mis kasutab riigiaparaati ja seadusi oma huvides. Ainult Ronald Reagan nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks, kuid pärast Moskva külastamist ütles ta sellest teesist lahti. Aleksander Solženitsõn on siiski iseloomustanud nõukogude võimu kui vale ja vägivalla sümbioosi ja eskalatsiooni.
Nõukogude rahvuspoliitika tuum seisnes rahvuste eitamises ja silma­kirjalikus „internatsionalismis”, mis andis venelastele piiramatud õigused diskrimineerida kõiki mitte­venelasi nende endi kodumaal. Venemaa praegune valitsus peab vene rahvast (narod) avalikult suuremaks väärtuseks kui kodanike vabadust, võrdõiguslikkust ja demokraatiat. See on stalinliku rahvuspoliitika jätkamine ja ei tule kõne allagi, et annaksime Eestis sellise ideoloogia esindajatele ja pooldajatele demokraatidega võrdsed võimalused.
Ettepanekud
     Eesti integratsiooni strateegia peaks taotlema integreerimist eelkõige inimõiguste, euroopalike väär­tuste ja neid tagava riigi tunnustamise alusel.
     Tuleks loobuda sallivusest de­mokraatia vastaste ja vägivallarežiimide austajate ning vägivalla kasutajate suhtes.
     Haridusministeerium peaks toetama uuringuid demokraatliku rahvusteadvuse kujundamise kohta eesti ja vene koolides Eestis.
     Demokraatlike väärtushoiakute kujundamise oskust peaks õpetama kõikidele õpetajatele.
     Välisministeerium peaks seadma EL-i välispoliitika missiooniks demokraatlike väärtuste kaitsmise autoritaarsete riikide poliitika eest.

Kõige otstarbekam on võtta üle kõik, mis mujal efektiivselt toimib ja Eesti oludele sobib, ning koostada eriprogramm selle jaoks, mis meil teistest erineb (seda on muide küllaltki vähe).

Eestis alustati integratsiooniga juba 1980. aastate lõpus, kui Gorbatšovi glasnost’i olud seda võimaldasid. Kui­gi põhirõhk oli ühiskonnas nähtavatel kiiretel muutustel (sildinduse, teenin­duse, ametivõimude keelsus), tõi see oma kiiluvees kaasa ka pika säritusajaga muutused. Kahjuks väsis valitsus 1990. aastate keskpaigaks, mil keeleamet Keskerakonna survel sisuliselt likvideeriti ning keeleküsimustes nn minnalaskmispoliitika (laissez-faire) appi võeti. See tõi tugeva tagasilöögi keelsuses ja meelsuses, näiteks vähenes täiskasvanud eesti keele õppijate arv 1995. aastal kolmekordselt. Sestsaadik on Eesti riik sisulisele integratsioonile väga ettevaatlikult lähenenud, hoidudes tõhusaid samme ette võtmast.

Ajalugu ja müüdid
Uus lootus tekkis sajandivahetusel integratsiooniprogrammi vas­tu­võt­mi­sel, kuid kustus kiiresti, kui selgus, et sisulise integratsiooni juhtimise asemel jaotatakse raha suvaliselt laiali. Keelenõukogu teavitas aastal 2003 sellest ka tollast peaministrit Siim Kallast, kuid midagi ei muutunud siis ega edaspidi. Seetõttu ei tulnud ka aprillisündmused üllatusena. Viimasega seoses on võimendunud naiivsed teadusvabad väited integratsiooni kohta Eestis.

Mõned näited integratsiooni mütoloogiast.
     Kui pronkskuju poleks liigutatud, elaksime õnnelikult ja integreeritult edasi. Seda ei kõiguta ka tõigad, et aprillisündmusi (provokatsioone ja muid korrarikkumisi kavandati tegelikult maiks) valmistasid Venemaa eriteenistused ette terve aasta kestel. Ollakse veendunud, et enne seda läks integratsioon õiges suunas.
     Eestlased on sallimatud ning seega ise integratsiooni ebaõnnestumises süüdi. Selle tõestuseks tellitakse mahukaid uuringuid, mis teaduskriitikat küll ei kannata, kuid see-eest sobivad müütidega kokku.
     Tallinna linnapea tellimusel on sotsioloogid tulnud järeldusele, et Eestis saab tagada stabiilsuse olukorras, kus eestlased räägivad eesti keelt ja muud ainult vene keelt, vaadates Vene TV kanaleid ja saades sealt teabe, samas olles ja jäädes väga eestimeelseteks. Lisan, et muud uurimused maailmas on näidanud just vastupidist.
     Seni pandi liigselt rõhku venelastele eesti keele õpetamisele, mis oli väär. Selle valdkonna asjatundjana olen märganud vastupidist: keeleõppe raha oli halvasti kavandatud ning laristati tulemusvaeselt ära, põhjuseks protsessi juhtoinaste vohav ignorantsus just selles vallas.
On ka positiivseid uudiseid. Kuul­davasti on valitsus senise vägagi omapärase sisuga väidetavalt integratsioo­ni soodustava programmi eelnõu tagasi lükanud ning uus, eelmisest põhimõtteliselt erinev, on kavandamisel.

Ettepanekuid integratsiooniks
Toimiva integratsiooniprogrammi kokkupanek ja käivitamine pole min­gi kunst. Et muulasi lõimida vaja, on teadvustatud ka väljaspool Eestit. Selleks on koostatud teoreetilised mudelid ja praktilised programmid.
Erinevalt lohisevast, se­gasest ja teadusvabast RIP-dokumendist on tarvis koostada integratsiooniprogrammi dokument (kuni 20 lk) ja selgitav kommentaar (pikkus piiramata). Viimane ei oleks ametlik valitsustasandi dokument, vaid seda saaks vajadusel pidevalt täiendada. Programm peaks olema üles ehitatud kolme valdkonna põhjal: integratsioon igapäevaelus, eesti keele omandamine, lepitamine ja vähemusidentiteedi ülesehitus ehk lühidalt: toimetulek, haridus ja meelsus.
     Valdkonna „Integratsioon igapäevaelus” eesmärk on eesti keelt mitteoskavate elanike toimetulekuoskuste suurendamine ning sedaviisi integratsiooni soodustamine. See hõlmab mitterahalist toimetulekuabi (nõustamine, äärmisel vajadusel tõlkimine, koolitus jm). Ennekõike on see kohaliku omavalitsuse tegevustasand, seega kõik, mis igapäevaelus integreerimata inimest puudutab, nt segregatsiooni ja getode tekkimise ohu vältimine (Eestis on segregatsiooni indeks kõrgem kui Ameerikas!), sotsiaalabi, koostöö politseiga, kuid ka kokkupuude erasfääriga, nt eraettevõtlus, pangateenused, tööhõive jne. Siia peaksid mahtuma muudki teenused, mida osutab keskvõim (KMA jmt). Leiutama suurt ei pea, sest mujal edukalt toimivaid mudeleid saab kopeerida ja kohandada. Muide, Euroopa paljudes maades integratsioon selle valdkonnaga ka piirdub.
     Teine valdkond, kus me seni süstemaatiliselt inimõigusi rikume (võrdsed võimalused!) hõlmab eesti keele omandamist. Põhjuseks on põlvkondade keeleülekandemeh­hanismi vägagi aeglane reform, mistõttu oleme nii inimõiguste kui ka Eesti riigi huvidega pahuksis. See valdkond jaguneb kaheks: esi­teks keele õppimine, s.o eraldi keele õpetamine kohustusliku kooli­hariduse raames + muu haridusega seonduv (kutsekoolid, kõrgkoolid) +
täiskasvanute keeleõpe (erikursused ESP, ümberõpe, töötukoolitus, keele­õpe kaitseväes jm). Lisaks liituks siia uusimmigrantide koolis toimetuleku­ga seonduv. Senise segaduse kõrval­damiseks tuleks õpetamisel astmestada keelevajadused, alates toimetule­kukeelest kuni kirjakeele valdamiseni (ei saa lihtsalt ebamäärase eesmärgiga keelt õpetada!).
Teine väga oluline, kuid senini tähelepanuta jäänud pool sellest valdkonnast hõlmab keele omandamist mitteformaalses keskkonnas, kus eesmärgiks tingimuste loomine keele omandamiseks ilma keelt otseselt õpetamata, nt huvikoolitusega (sh sport, muusika, kunst jm) seonduv, keelemainekujundus, meedia ja meelelahutus. Just selle valdkonna tegevus loob aluse ühtse kommunikatsiooni- ja teabevälja kujundamiseks. Senine integratsiooniprogrammi väeti haridusosa oli kokku pandud eelmise haridusministri käe all, aeg oleks ka praegusel ministril tööle asuda ja näidata, mida mees suudab.
     Eesti riigi eripära on, et meie muulased ei ole integratsiooniks val­mis. See on seotud selle rühma ajaloolise kujunemisega Eestis okupatsioonitingimustes ning tolleaegsete suhtumiste edastamisega järeltulevale põlvkonnale. Seetõttu on meil vaja programmi „Lepitamine (reconciliation) ja vähemusidentiteedi ülesehitus (minority identity-building)” kui meelsuse ku­jundamise kava. Lepitusprotsess on vajalik kahel põhjusel: okupatsiooni mõjutused, mis on jätnud jälje eesti inimestesse, nn eestlaste vähemuskompleks, mis toodab Venemaa ja sellega identifitseeritavate venelaste suhtes usaldamatust ja tõrjuvust; ning osas venekeelses elanikkonnas avalduv Herrenvolk-sündroom, mis ei luba tõeks tunnistada Eesti ajalookäsitust, peab eesti keelt õppimiseks liialt tühiseks ning eesti kultuuri olematuks, võimaldades kriitikavabalt omaks võtta Venemaa seisukohti.
Tasub üle võtta PõhjaIirimaal kasutatavaid lepitus-, koostöö- ja vastastikuse mõistmise mudeleid. Sama valdkonna kaudu tuleks rahastada rahvusseltside ja muude MTÜ-de tege­vust oma, Eesti huvidega arvestava kultuuri ülesehitamisel, et see ei oleks lihtsalt lähtemaa kultuuri ja sellega seotud meelsuse impordikanal, mille Eesti maksumaksjad kinni maksavad. Kujundlikult võiks öelda, et tegemist on kolme muutujaga võrrandisüsteemiga, kus ühe eiramine muudaks ka teised lahendamatuks. Vastav kompleks peaks kujundama ühtset meelt kogu rahvastikus, olles kodanikukasvatuse aluseks. Kogu valdkonda rahastamine oleks senisel tasemel, moodustades ca 5% kogu integratsiooni rahastamisest, seega küllaltki tagasihoidlik.
Igas valdkonnas tuleks kirjeldada põhitegevused kolmel tasandil: vastava valdkonna õigusruumi korrastamine eesmärgiga panna staatuslik integratsioonimootor toimima, riigi haldustasandi tegevus, ja lõpuks, kuid mitte väheolulisena, teise ja kolmanda sektori kaasamismallid.

Välistada käpardlikkus
Põhjalikult peaks lahti kirjutama integratsiooni juhtimisstruktuuri (sh järelevalve, tagasiside, ekspertkogude hõlmamise). Just see osa sai eelmisele programmile saatuslikuks, võimaldades täielikku teadusvabadust teadmistes ja käpardlikkust oskustes. Fikseerida tuleks seotus akadeemiliste institutsioonidega, nendepoolne integratsiooni evalvatsioon ning sellega arvestamise mehhanism, samuti vastava valdkonna spetsialistide koolitus. Eestis on integratsiooni alal suur potentsiaal ning vastava valdkonna juhtivad teadlased maailma mastaabis hinnatud (ma ei mõtle siin küll integratsiooni seniseid juhtijaid, kellel teadmised sotsialismi poliitökonoomiast ehitusmaterjalidega kauplemiseni).
Integratsiooniprotsessis on mitmeid piiranguid. Olulisematena tuleb arvestada Eestis kujunenud nelja täiesti erinevaid suhtumisi kandva keelekeskkonna eripäradega, võimaldamaks paindlikkust (nt Ida-Virumaa linnade integratiivse keskkonna kujundamisel), samuti riigi julgeolekust johtuvaid piiranguid.
See on üks võimalus integratsioonikava koostamiseks. Neid on teisigi. Kõikide puhul on ometigi eelduseks teadmiste olemasolu vastaval alal ning oskus neid kava koostamisel ra­kendada.

Paunvere poisid käivad ikka koolis

Õpetaja August Kalamees on Palamuselt pärit, oli koolis päris ulakas poiss. Tema tütre nimi on pärast abiellumist Ülesoo, mis­tõttu õpetaja Kalamehe lapselapsed on Tiina, Teele ja Joosep Ülesoo. Viimase kohta, kes Vil­jandis 1. klassis käib, ütleb vanaisa: „Paras partisan, aga ega sest midagi, see on hea, kui õpilane aktiivne on.”

Õpetaja Kalamees toob näite, milliseid vigureid tema ise koolis tegi. 7. klassis oli vene keeles etteütlus. Õpetaja luges teksti ette õpikust. Kalamees ei kirjutanud musta ridagi, tõmbas raamatust lehe välja ja kirjutas oma nime peale. Õpetaja pani hindeks „ühe”. Ja kuigi poiss pahandas, et kuidas niimoodi saab, kui ühtegi viga ei ole, jäeti ta vene keeles suvetööle.
Õpetaja Kalamees on leebem, kuulutab detsembris alati välja „jõuluam­nestia”, mis tähendab, et Kehra Güm­naasiumis tuleval kuul füüsikas keegi „kahte” ei saa. Õpetaja annab või järelaitamise tunde, õpib igaühega üksikult, et kõik „kolme” peale välja vedada. „Et lapsed jõuluajal kodus riielda ei saaks,” on tema lihtne seletus.

Lihtsalt õpetaja
August Kalamees on nüüd juba 45 aastat õpetaja ja selleks polnudki tema põlvkonnal niisama lihtne saada. Ta on lõpetanud Palamuse Keskkooli ja õppinud seejärel Valgevenes kaugõppes üldharidus- ja kutsekoolide üldtehniliste ainete õpetajaks. Poisi isa oli saanud tollal nii laialt levinud 25+5, mistõttu Eestis oli raske leida kõrgkooli, kes oleks olnud nõus temasugust koolitama, liiati õpetajaks. Tallinna Pedagoogilise Instituudi füüsikaõpetaja diplom on pärit hilisemast, lahedamast ajast.
Õpetaja Kalamees on õpetanud praeguses Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, Jakob Westholmi Gümnaasiumis ja praegu õpetab kakskeelses Kehra Güm­naasiumis. Vene laste füüsikaõpetaja jäi seal hiljuti haigeks ja Kalamees andis füüsikat tervele koolile, mõlemas kohalikus keeles. Aastakümneid Tallinnas töötanud mehena pani ta imeks, kui hästi Kehra väikesed venelased eesti keelt oskavad, vahetunni ajal ainult eesti keeles pöörduvadki, nii et õpetaja Kalamehel läheb ühtepuhku meelest ära, et on juba teist aastat ametis segakoolis.
Jakob Westholmi Gümnaasium oli üle linna tuntud koorilaulukallakuga kool, kui õppealajuhataja Kalamees Tallinna ja Kieli vahel sidepidajaks hakkas. Westholmi sõpruskool on seal­ne Max Blancki Gümnaasium. Hoiab neid sidemeid praegugi, käis ka tänavu Kielis. Kuigi Tallinnas enam ei tööta, astub ikka vanasse kooli sisse, seda enam, et Westholmi Gümnaasium on nüüd lõpuks ometi renoveeritud ja vanal õpetajal hea vaadata, kui taltunult koolipere oma ilusat maja hoiab, väärikamalt käitub. Kalamees on tagantjärelegi uhke selle üle, et Westholmi muusikaõpetajad viisid Kieli kooli nii kaugele, et sealne koor käis kaks korda meie üldlaulupeol, õppinud enne seda ühendkooride ko­gu repertuaari eesti keeles selgeks.
Õppealajuhatajaaegset Kalameest meenutades tuleb kolleeg Kersti Uudeltil kõigepealt meelde mehe kannatlik meel ja see, millises meeletus mahus Kalamees õpilastega suhtlemiseks aega varus ja ka kõige kidakeelsemad rääkima sai. Füüsikast siis tavaliselt ei räägitud.
Kalamees tunnistab, et tema koolipraktikas oligi õppealajuhatajaks olemine kõige raskem aeg. Kehras hak­kas nüüd üks noor inimene õppealajuhatajaks ja Kalamees soovis talle eelkõige tugevat tervist, sest selles rollis oled nagu kolme tule all: õpilased, õpetajad, lapsevanemad.

Tundi anda pole lihtne
„Üks mees, kes nüüd juba tubli pere­isa, aga tollal oli oma 14 aastat vana, ei olnud nõus mulle isegi korrutustabelit kaugemale kui 5 x 5 = 25 üles ütlema. Lõpuks ikka ütles ja luges raamatustki lõigu ette. Peaasi, et tekib kontakt,” ütleb Kalamees ja lisab, et muud nippi ei ole tal olnud, kui et on lastesse sõbralikult suhtunud. Lapsed vastavad siis samaga. Sama kehtib suhtlemises teiste õpetajatega.
Tunniandmise kohta ütleb õpetaja Kalamees, et see on nagu kord laine harjal, kord laine põhjas kõndimine. Mõni seltskond, vahel terve klass, tabab kõike hoobilt, teistel läheb kõik üle kivide ja kändude, sest ei ole asja vastu huvi, ning kui seda ei ole, siis midagi välja ei tule. Mõni peatükk on teistest keerukam. Dünaamikas on õpilaste jaoks raskeid ülesandeid, elektro­staatika on keeruline, noorematele tekitab probleeme fotoefekt. Sellest hoolimata kinnitab õpetaja, et tema õpilaste hulgas ei ole füüsika kellegi kooliteel kirstunaelaks saanud. Seda enam, et nüüd saab kontrolltööd mitu korda teha.
„Gümnaasiumis ei ole olnud vaja „kahtesid” panna, põhikoolis olen ük­sikuid pannud, et õppurit taltsuta­da. 8. klassis, kus füüsika algab, ei tohi aga küll kohe algul halbu hindeid laduda, et õpilasi uuest ainest mitte eemale peletada. Ja jõulukuul ei pane ma ühtegi kehva numbrit.”
Füüsika populaarsus õppurite silmis on viimastel aastatel siiski langenud. „Siin on kaks põhjust. Esiteks on gümnaasiumiastmes endise nelja-viie tunni asemel nüüd ainult kaks, mille jooksul ei jõua läbi võtta kogu teooriat, lahendada ülesandeid ja teha praktilisi töid, sest ega nõutava maht ole oluliselt vähenenud. Teiseks oli nõukogudeaegne õpik, millest minu mäletamise järgi kuus kordustrükki välja anti, hea. Uued õpikud ei ole halvad, aga ülesannete osa on nõrk. Sellest on kahju, sest kinnistada saab ainet ainult ülesannetega.” Veel ütleb Kalamees, et muidugi pingestab õpetajaks olemist see, kuivõrd teave maailmast aina muutub. Kogu aeg tuleb end kõige uuega kurssi võtta, palju lugeda, Internetist uurida. Õpetaja Kalamees näiteks on füüsikat õpetanud peaaegu kosmoseajastu algusest tänini.

Keset keeli ja meeli
Kui mitte kaugemal, siis vähemas­ti Harjumaal peetakse Kehra Gümnaa­siumi kakskeelsete koolide (ja neid on maakonnas musttuhat) musternäidiseks ja selle kooli direktorit Urve Rannaääret, kes on ka Harjumaa Kooli­juhtide Ühenduse esimees, suureks lõimimise spetsialistiks. Õpetaja Kalamees räägib, et gümnaasiumi vene klassides on Kehras üsna vähe lapsi, igaühes kümmekond, ja kuna neil oli õpetaja haiguse tõttu füüsikatunde juba üpris palju ära jäänud, võtsid nad õpetaja Kalamehe rõõmuga vastu. Jutt käis vene keeles, aga ühikuid õpiti kasutama ladina tähtedega, nii et vatt on nüüd ikka W. Kui ükskord olid korraga tunnis nii eesti kui ka vene 11. klass, tegi õpetaja neile eestikeelse testi ja läks ise klassist välja. Kui tagasi tuli, leidis õpilased tõsiselt tööd tegemas, mõlemad klassid said kenasti hakkama. „Ausalt öeldes on vene lapsed tunnis paremad kui eesti lapsed, lihtsalt töökamad.” Õpetaja Kalamehe meelest sobib täppisainetes heaks näiteks ka Tallinna Tõnismäe Reaalkool, kes konkurssidel alati silma paistab. Paistis silma ka Eesti Energia läbiviidud elektri­energia säästliku tootmise, tarbimise ja taastootmise konkursil. Viimane mõõduvõtmine ei eeldanudki niivõrd sügavaid füüsikateadmisi, kuivõrd arusaamist keskkonnast, ümbritsevast maailmast.
Kas võiks olla mõttekas hakata vene koolis õpetama füüsikat eesti keeles? Õpetaja Kalamees seda ei välistaks.Vene koolid õpivad füüsikat eestlaste kirjutatud õpikute järgi, kuigi praegu on need veel vene keeles. Ja Kehra näitel võib noorte venelaste keeletunnetuse väga heaks hinnata. Ainuke kord, mil õpetaja Kalamees saab aru, et viibib segakooli seinte vahel, on siis, kui 5.–6. klassi lapsed talle koridoris ette juhtuvad. Vene mürsikud on väga aktiivsed, elavad end vahetunnis välja, lausa möllavad. Kehra Gümnaasiumis on oma 700 õpilast, neist 200 ringis õpib C-klassides ehk vene keeles. Õpetajate toas ei ole ka mingeid probleeme, kõik suhtlevad kõikidega, peavad kuu lõpus koos sünnipäevi.
Heas kirjas linnakoolist maakooli läinuna ei näe õpetaja Kalamees ka õpilaskontingentidel erilist vahet. Kehras eraldatakse 6. klassist sikud lammastest. B-klassis jätkavad võimekamad, A- on tavaklass.

Mehed koolitoas
Westholmis ikka oli mehi, aga Kehras saab neid vaevu ühe käe sõrmede jagu kokku. Aga nii hull asi siiski ei ole, et peaks koolis kogu aeg naelu seina taguma. Mehel on tunnis ehk lihtsam korda hoida. Kalamees toob näite, et tema tunnis keegi laudu ei sodi. Esmaspäeval tal tunde ei ole, aga kui teisipäeval läheb, on lauad kriimud, sest on lapsi, kelle käed peavad tunnis kogu aeg käima. Õpetaja Kalamehe juures see tema enda sõnul läbi ei lähe, sest tema ei istu tunnis kordagi maha, liigub ringi ja katsu sa siis vigureid teha. Keegi ei tea, mis sammu õpetaja teeb või kelle juurde astub. Pealtnägijate sõnul satub õpetaja Kalamees mõnikord mõnest asjast eriti huvitatud õpilasi nii hoogsalt juhendama, et teised võivad klassinurgas samal ajal püramiidi kasvatada. „Ei ole välistatud,” tunnistab õpetaja.
Millise loomuomaduse puudumisel ei tohiks üldse kooliõpetajaks hakata? See on õpetaja Kalamehele hästi teada. Õpetaja peab olema hea suhtleja, meesõpetaja iseäranis, sest paljudel õpilastel ei ole kodus isa ja mehekssaamise jutud tuleb ka kõik ära rääkida. Poliitikajuttusid püüab ta vältida, öeldes, et ei tea seda või teist, sest nii mõnigi kord tõesti ei tea ja seda peab julgema tunnistada. Küll aga on lastel teada, et õpetaja Kalamees on üpris palju reisinud, ja kui nad näiteks kevadel kuulevad, kuhu ta seekord läheb, pärivad sügisel kindlasti, mida huvitavat nägi.
Põhikooli omad küsivad meesõpetajalt tihti, mida kodus mõne katki­läinud majapidamismasinaga peale hakata. Kas parandada, kuidas parandada või sootuks ära visata? Kui keegi ei tea, siis õpetaja ikka teab. Praegu käib õpetaja Kalamees koolis ainult kolm päeva jutti ja tunneb end seal hästi. Viis päeva järjest väsitaks ülemäära. Õpetaja elab Kuusalu vallas Valklas ja Tallinnas Westholmis iga päev käia oli koormav.
Liiatigi on koolis nüüd nii mõndagi sellist, mida hiljaaegu ei olnud. Lapsed ropendavad, ka tüdrukud. Õpetaja Kalamees on suutnud nad siis ikka punastama panna ja viinud nii kaugele, et tema kuuldekauguses valitakse sõnu. See on põhikooli probleem, gümnasistid enam nii suud ei pruugi. Suitsetavat õpilast ei ole Kalamees koolis või kooli juures kunagi näinud.
Neile, kes väidavad, et saavad oma mobiilidele tunnis elutähtsaid kõnesid, on ta õpetanud, et mingu tunnist välja, rääkigu omad jutud ära ja tulgu siis tagasi. Õige karmiks läheb asi siis, kui sõbrad hakkavad klassi ees vastajale hoogsalt helistama, et ei selgukski, kas vastaja teab midagi või ei tea. Õpetaja Kalamees võtab siis telefoni ära ja annab selle tunni lõpus omanikule või klassijuhatajale. Sage see ei ole, üksikuid juhtumeid on olnud.
Kui õpetaja Kalamees saaks klasse valida, valiks ta gümnasistid, et võiks füüsikat õpetada ega peaks sealjuures karusid taltsutama.
Ah et kelleks August Kalamehe õpilased on saanud? Paunvere poisina tuleb talle kohe meelde, et on õpetanud Riina Heina ehk siis Raja Teelet filmist „Kevade”.

Kas lugeda „Kevadet”?

Oskar Lutsu „Kevadet” on nimetatud nii rahvuslikuks tüvitekstiks kui ka igavaimaks kohustuslikuks raamatuks – äärmusest äärmusse.

Peaaegu kümme aastat tagasi avaldas Vaapo Vaher Luubis („Igavene Luts”, Luup, 19.10.1998) pika artikli Oskar Lutsust kui tõelisest eesti rahva kirjanikust ja kirjutas selles põhjalikumalt ka „Kevadest”. Samas oli mõni aasta tagasi ajakirjanduses suur poleemika selle üle, kas too teos kirjeldab või lausa õhutab koolivägivalda (vt nt „Lutsu „Kevade” on tulvil koolivägivalda”, Postimees, 2.12.2003) ja kas seda äkki mitte suisa ära keelata.
Teos on kirjas nii „eestlaste kuldraamatukogus” ehk saja Eesti elu enim mõjutanud raamatu hulgas kui ka kooli­de õppekavas. Lutsu käsitletakse esimest korda teises kooliastmes. Ome­ti pole „Kevade” lihtne teos, eriti noorematele õpilastele ja neile, kellele lugemine valmistab raskusi. Luts ei kirjutanudki seda lasteraamatuks. Teiseks on õpilased kurtnud, et tegelased ja tegevused on kauged ja pisut mõistetamatudki. Sama kinnitavad lapsevanemad, kes on mures, et nende järeltulijad ei suuda „Kevadesse” süveneda ega naudi seda nii nagu nemad omal ajal.
Küllap on tõsi, et Teele, Toots, Arno, Kiir ja teised „Kevade” tegelased on tänapäeva lastele veidi kauged: aeg on ju edasi läinud. Aga kui lähtuda sellest, et „Kevades” on peidus nähtamatu, ent kustumatu elutuli, seletamatu, kuid jääv elujõud, midagi sedavõrd naturaalset, milleni ei ole küündinud ükski teine eesti kirjanik, nagu ütleb V. Vaher, tasub otsida teed, kuidas see raamat paremini lasteni viia.
Ühe võimaluse lähendada seda aegumatu väärusega lugu tänapäeva koolilapsele on leidnud Aili Kalavus ja Mare Müürsepp. Nad on avaldanud pisut teistmoodi „Kevade”-raamatu „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”.
Ilo kirjastuse väljaandel ilmunud raamatu põhiosa moodustab „Kevade” esimene osa, nagu oli ka esialgne väljaanne, kuid peatükke on veel lühendatud ja need lugemise hõlbustamiseks pealkirjastatud. Lehekülgede allosas on välja toodud tänapäeva lapsele võõrad sõnad ja väljendid koos seletuste ja piltidega. See aitab teksti paremini mõista ja rikastab sõnavara.
„Kevade” teine osa on esitatud armsate lastepäraste piltidena (autor Mare Hunt), mille järgi on neil, kes lugu teavad, seda hea meelde tuletada ja jutustada. Ja ehk innustavad need joonistused edasi lugema ka neid, kes said just läbi esimese osa.
Raamatu väärtus ei seisne üksnes toredasti illustreeritud ja seleta­tud „Kevade” esimeses osas, vaid ka tolleaegse olustiku tutvustamises. Kõigepealt on kirjutatud vanast ajast, Oskar Lutsust ja „Kevade” kirjutamisest: raamat algab ülevaate ja fotodega autori kodust, koolist, tema perest ning Lutsu-aegse Palamuse eluolust, inimestest ja asjadest. Esitatud on ka „Kevade” varasemate väljaannete ja tolleaegsete lasteraamatute kaanepildid. Rohkete fotode ja joonistustega on see kõik nagu käik Palamusele ja muuseumisse endasse. Raamatu üks koostajaid, muuseumipedagoog Aili Kalavus on lähtunud pikast muuseumitöö praktikast, teades üsna hästi, mida lapsed tavaliselt küsivad.
Räägitagu mida tahes, kuid Lutsu „Kevadet” tasub lugeda! Leiame siit värvikaid tegelasi, rahvalikku huumorit, elavat tegevust, aga ka peenetundeliselt esile toodud inimhinge sügavamaid emotsioone.
Ja kui me ei jaksa lugeda kogu „Kevadet”, siis lugegem pool, aga lugegem kindlasti – meil on nüüd olemas nii väga lihtne, huvitav ja lastepärane raamat õpilasele kui ka suurepärane materjal õpetajale: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”.