Haridusasutused kolivad Ülemiste Citysse
 

 

Kristi Helme

Repliik

Miks kõigil lastel ei ole rahvariideid? Seda küsimust kuulsin oma lapselt, kui püüdsin seletada, miks pannakse laulupeole rahvarõivaste asemel selga „need kartulikotid”.
Vaevalt oleks õpetaja midagi pahasti öelnud, kui keegi oleks rong­käiku siiski oma ehtsate rahvarõivastega tulnud. Aga algklassides on õpetaja sõna veel seadus, ja kui tuli teha kleit, siis tuli teha kleit.
Eks ma olin isegi väheke porisenud, kui laps tõi viimasel koolipäeval kaasa tüki linast riiet ja A4-formaadis lehe õpetusega, kuidas teha sellest laulupeokleit. Tegelikult saan ma õpetajatest muidugi aru: kevadel niigi kiire, mingi hetkeni pole seegi selge, kas lapsed üldse laulukaare alla mahuvad, siis tuleb kiiruga lei­da võimalikult lihtsalt ja odavalt teos­tatav idee, raha ja materjal. Hea, kui tunnistusega kooski lapsele riie kaenlasse pista on. Kooli kindlameel­set usku sellesse, et kui neil käsitööd õpetatakse, siis kõik emad ka õmmelda oskavad, ma lausa imetlen. Minusugusele oleks küll pidanud komplektis kaasa andma ka õmblusmasina (kasutada ma seda siiski mõistan). Edaspidiseks soovituseks: Viimsi koolis näiteks korraldati lapsevanematele ühine õmbluspäev käsitööõpetajate juhendamisel kooli käsitööklassis. Ja kui mõni ikka väga hätta jäi või tulla ei saanud, õmmeldi kostüüm valmis kah. Keegi küla pealt õmblejat otsima iga­tahes ei pidanud.
Noh, ega mina ka pidanud. Lae­nasin ema vana, arvatavasti kuuekümnendate algusest pärit Tuula tehaste käsimasina, mille parim osa on stiilne kumer vineerkate, aga mis sirget õmblust teeb veel küll, leidsin ka juhendis mainitud „teise riide” kandiks ja sobiva niidi. Vöö keeruta­misest siiski loobusin ja suutsin ka last veenda, et päris rahva­riidevöö sobib küll. Kas teatav sarnasus kartulikotiga, mis mu töö lõpp­­tule­mu­sel tõtt tunnistades ju tõesti ei puudunud, tulenes rohkem juhendi kirjutajate kavatsustest või minu oskamatusest, selle üle ma siin­kohal parema meelega ei arutleks.
Pidutuju kostüüm igatahes ei rikkunud, nii nagu ei rikkunud seda ka Tallinna laste hiliseks nihkunud lõuna. (Viimane pani muretse­ma rohkem vanaemasid.) „Tore oli!” ütles viimane kui laps, kellega pärast pidu rääkisin. Nii tore, et tuli ilmtingimata vaadata ka möödunud pühapäeval ETV-st näidatud peo kordust, mis mindki veel augustis laulupidu meenutama ajendas.
Muidugi oleks vahva, kui kõigil laulupeole minevatel lastel tõesti olek­sid rahvarõivad. Rahvatantsijatel on. Realistlikum oleks ilmselt soov, et nn rahvuslik kostüüm pisut professionaalsemalt valmiks. Igatahes on mul hea meel, et mu laps triibuseelikut ilusaks peab ja seda kanda tahab.

Õuesõpe on tekitanud palju küsimusi

Eesti Rahvusringhäälingu uuringukeskus viis mai lõpus läbi uurimuse eesmärgiga saada teada, kui palju õuesõppe teemat käsitlev saade „Õpiõu!” ning teema ise õpetajatele huvi pakuvad. Interneti teel saadeti ankeet kõikide üldhariduskoolide listidesse ning arvamusi laekus 610 õpetajalt.

Peaaegu pooled vastanutest on näinud üksikuid „Õpiõu!” saateid, samas ei ole ligi kolmandik õpetajatest näinud ühtegi saadet. Saate vaatamist on takistanud peamiselt ajapuudus või mittesobiv eetriaeg. Samuti kurtsid üsna paljud õpetajad, et ei ole olnud saate olemasolust teadlikud.
Küll aga on peaaegu kõik uurimu­ses osalenud õpetajad õuesõppest vähemal või rohkemal määral teadlikud. Need, kes on näinud saadet „Õpiõu!”, on saanud õuesõppe kohta informatsiooni peamiselt saatest või koolitustelt/seminaridelt. Ka õpetajad, kes pole saadet näinud, on saanud teavet meediast, kolleegidelt või koolitustelt.
Kuna tegemist oli juhuvalimiga, ei saa uuringu tulemusi üldistada kõikidele õpetajatele. 90% uurimuses osalenutest olid naisõpetajad, maakondadest oli kõige ülekaalukamalt esindatud Harjumaa. Kõige rohkem on õpetajaid, kes töötavad 500–1000 õpilasega koolis, mõnevõrra enam on esindatud linnakoolis töötavate õpetajate arvamus.

Takistuseks ajapuudus
Uurimuses osalenud õpetajatel on kujunenud õues õppimisse pigem po-sitiivne hoiak. Siiski kasutasid paljud võimalust lisada ankeedile vabas vormis vastuseid, et rääkida õuesõppega seotud probleemidest, küsimustest ja muredest. Umbes 90% vastanutest nõustus ankeedis püstitatud väidetega, et õues õppimine on tervisele kasulik, huvitav ja vajalik ning sobib igas vanuses õpilastele.
Samas ollakse üsna üksmeelsed, et õuesõppe tund nõuab õpetajalt rohkem kui klassitund, mistõttu seda on keeruline korraldada. Näiteks: „Maa­lapsed võivad ju oma koolimaja taga metsas ikka käia. Kaugel käimine on seotud teiste ainetundide ärajäämisega ja transport on kallis. Ühesõnaga nõuab see õpetajalt suurt organiseerimistööd.”
Just ajapuudus on peamisi takistusi, miks õpetajad ei saa regulaarselt õue­sõppega tegelda: „Hea on saada infot ja ideid, kuid esmatähtis on teha õppekava selliseks, et seal oleks aega ka mängimiseks ja õppimiseks – see võtab rohkelt aega, kuid praegu on õppekava nii pingeline, et klassis õppideski ei jõua kogu „õpetatavat” ära õpetada.”
Üsna suur hulk, 70% vastanutest leiab, et õuesõpe võikski kuuluda õppe­kavasse. „Kõige tähtsam on, et asi peab olema fikseeritud riiklikus õppekavas, selleks peab olema ette nähtud aeg ja kirjutatud ka vastavad õpitulemused,” arvas üks õpetaja. Mõned tahavad jälle, et õpetajale jääksid vabad käed, ning leiavad, et kedagi tagant sundida ei ole mõtet.

Liiga suured klassid
Mõningaid õpetajaid pahandab, et saates „Õpiõu!” on õuetundidesse sageli kaasatud vaid väikesed õpilasgrupid, kuid reaalselt on klassid palju suuremad. Kuigi ligi pooled õpetajad arvavad, et õues saab õppida ka suure klassiga, peetakse seda väga keeruliseks. „Proovige seda korraldada ka näiteks 8. klassiga, kus on 36 õpilast, nii et kõigil oleks tegevust!” kirjutas üks õpetaja. Samuti on mure sellega, kuidas saab suurtes koolides korraga mitu klassi õues õppida.
Siiski usub 80% õpetajatest, et õues­õpet saavad rakendada ka linnakoolid. Sama paljud arvavad, et nende koolis on õues õppimiseks võimalused. Piirangutest nimetati sageli liiga suurt liiklust või linnamüra kooli ümber ning vajalike töövahendite puudumist.
Üks õpetaja pidas piiranguks ka seda, et koolil ei ole õuesõppe suhtes ühist seisukohta. See tekitab olukorra, kus üks õpetaja korraldab õues tunde ja siis hakatakse sama nõudma teistelt­ki. Segadust ja ootusi tekitab see ka õpilastes, kuna nemad ei tea, mis aines ja millise õpetajaga õue õppima saab.

Vähe teavet ja oskusi
Kõige enam tuntakse puudust teabest, kuidas korraldada konkreetse aine õuesõppe tunde. Koolitustelt oodatakse just täpsemaid näpunäiteid aineõpetajatele eraldi: „Koolitusi võiks liigitada: näiteks matemaatika õues, loodusõpetus õues jne. Sel juhul kohtuks vastava aine õpetajad ja jagaks ka omi kogemusi.”
Üle poole vastanutest leiab, et õues on mõtet läbi viia ka neid ainetunde, mis otseselt loodusega ei seostu. Paljud õpetajad tunnevad, et neil ei ole selleks piisavalt informatsiooni, metoodilisi oskusi ega väljaõpet. Vaid 55% leiab, et on saanud saatest „Õpiõu!” õuesõppe kohta piisavalt infot, ning 40% on saanud ka ideid.
Infopuuduse lahendusena nähakse tasuta koolitusi kõikides maakondades, metoodilist materjali ja töölehtede jagamist või koondatud materjaliga kodulehekülge, kus õpetajad saaksid oma kogemusi jagada ja analüüsida. Lihtsalt õue õppima minemine kindla eesmärgita tundub paljudele ajaraiskamisena.
Õpetajad lähenevad õuesõppe tähendusele erinevalt. Osa õpetajaid võtab seda pigem kui võimalust kevadeti paar tundi välistingimustes õppida. Teised mõtlevad jälle: “Arvan, et õues­õppest ei ole mõtet rääkida, kui lihtsalt minnakse klassiga koolimajast välja ning tund toimub samamoodi kui klassis.”

Erinevad arvamused
Tunda on ka vastumeelsust õues­õppe propageerimise suhtes. Näiteks kirjutas üks õpetaja nii: „Olen õues ilusate ilmadega lapsi õpetanud juba 20 aastat ja mulle ei meeldi, et sellest on nüüd tehtud kampaania, nagu keegi poleks varem õues õpetanud.”
Vaatamata paljudele muredele seoses õuesõppe tunni korraldamisega, vastas 4/5 õpetajatest, et nad on mõne tunni õues läbi viinud. Siiski tundub olevat rohkem neid, kes kevaditi-sügiseti ilusa ilmaga paar korda klassiga õue õppima lähevad, kuid regulaarselt seda ei tee.
Peamiselt jagatakse positiivseid muljeid: „Kõige huvitavam kogemus oli salakirjade õppimine-õpetamine eesti keeles ja kirjanduses. Valmistasin ette luuremängu. Õpetajal on see muidugi tohutu lisatöö, sest salakirju sai peita vaid siis, kui lapsi enam koolis ei olnud. Aga oli põnev ka!”
Seega saab öelda, et on õpetajaid, kes on saanud seoses õuesõppe tundidega endale meeldejäävaid mälestusi. Paljud ei leia aga eri põhjustel võimalusi õuesõppega regulaarselt tegelda. Peamiselt tuntakse, et õppekava on liialt tihe ega jäta aega katsetamiseks, puuduvad ka teadmised, kuidas õuesõppega efektiivselt tegelda. Abi on lootust saada kevadel valmivast uuest õppevahendist DVD-l. See valmib hiljemalt 1. aprilliks 2008 ning sinna kogutakse olulisim „Õpiõu!” saadetest. Lisatakse metoodilised lisamaterjalid ning intervjuud ja spetsialistide ja osalejate kommentaarid. DVD jagatakse tasuta 300 koolile/lasteaiale. Koolid tohivad neid ka ise paljundada.
Saade „Õpiõu!” jätkub ETV-s alates 6. septembrist neljapäeviti kell 18.15 ning kordussaatena kolmapäeviti 14.45.

Eesti rakenduskõrghariduse tulevikust

Millised on Eesti rakenduskõrgharidussüsteemi kõige teravamad probleemid?

ARVI ALTMÄE, Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees:
„Kui vaatame arengustsenaariume, siis aastal 2013 peaks Eesti olema innovatsioonisõbralik riik. Mis tähendab, et Eestis kogu vaimne maht ja võimalused peaksid olema rakendatud. Praegu oleme aga olukorras, kus magistriõpet saab rakenduskõrgkool anda ainult koostöös ülikooliga. Kui ülikool ei soovi koostööd teha, siis ta seda ka ei tee. Samal ajal on Euroopa Liidu 14 riigi rakenduskõrgkoolis võimalik õppida magistriõppes ning seda just eesmärgiga teha jätkuõppe näol rakendusuuringuid. See tähendab 3–4 aastast põhiõpet, millele järgneb 1–2-aastane magistriõpe, et juba tööle siirdunud rakenduskõrghariduse omandanud saaksid tulla oma kooli tagasi lahendama töökohas tekkinud probleeme. Seda nimetataksegi innovatsiooniks.
Eestis on mõnes rakenduskõrgkoolis magistriõpe küll lubatud ja olemas, kuid ainult valdkondades, kus ülikoolides vastaval erialal magistriõpet ei ole. Mujal maailmas ülikooli ja rakenduskõrgkooli magistriõppe sisu erineb.
Ideaalis võiks äsja tööle läinud andekas noor, kes soovib ennast arendada, tulla tagasi rakenduskõrgkooli, kus ta saab läbida magistriõppe ning seejärel omandada kõrgema kvalifikatsiooni.
Tallinna Tehnikakõrgkoolis ei ole olnud magistriõpet võimalik anda ka seetõttu, et Tallinna Tehnikaülikoolis on samadel erialadel magistriõpe olemas. Eestis on aga erinevalt Euroopa ülikoolidest tänaste seaduste järgi võimalik vaid ühetaoline magistriõpe. TTÜ on orienteeritud otseselt teadusele, mistõttu rakenduskõrgkooli lõpetanud lähevad praegu pigem välismaale magistriõppesse. Kas nad sealt tagasi ka tulevad ja kas see on Eesti riigi huvides, et meie andekad noored peavad selliseid samme astuma? Euroopas on magistriõpe jätkuõppena otseselt suunatud innovatsiooni arendamisele.
Kirjutasin Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu otsuse alusel kirja haridus- ja teadusministeeriumile, kus valmistasime ette seaduseelnõu parandused ja muudatused. Ministeeriumi sõnul valmistavad nad ette laiaulatuslikke seadusemuudatusi nii ülikooli- kui ka rakenduskõrgkooli seaduses. Loodetavasti lähitulevikus.”

TOOMAS SAAL, AS Erahariduse Keskuse nõukogu esimees,
Mainori Kõrgkooli lektor:„Peamise probleemina näen asjaolu, et rakendus- ja akadeemilist kõrgharidust andvad haridusasutused on ebavõrdses seisus – nii rahastamises, riikliku koolitustellimuse esitamises kui ka akrediteerimises. See puudutab nii avalik-õiguslikke kui ka erakõrgkoole.
Samuti ei ole võrdseid tingimusi kõrgkoolidele riigitellimuse esitamisel. Konkurents avalik-õiguslike ülikoolide vahel puudub ning
riiklikele koolidele jagatakse raha omandipõhiselt. Samas omandab hariduse igaüks ise. Kui koolide vahel konkurentsi pole ning raha saadakse niikuinii, siis ei ole ju vaja pingutada.”

Pea ees, aga pikkamööda

Paar vähilõikust läbi teinud mehel algasid välikohvikus nii suured valud, et ta pingi pealt enam kuidagi püsti ei saanud. Kojuminekust rääkimata. Puhkepäeva puhul olid kõik tema ümber mobiilid koju jätnud, katsu sa hädalist aidata, kui ta lauatelefonini küünituma ei ulatu, kiirabile endast ja elust täpsemaid selgitusi jagada ei suuda.
Kohvikurahva toel saime selle vähijutuga kamba peale siiski hakkama ja varsti nad tulidki, brigaadis ainult üks mees. Ja kui nüüd kohvitajad kanderaamiga auto poole hakkasid astuma, hüüdis too ainuke otsustavalt: „Pea ees!” Kandjad keerasid raamiga ringi. Uurisin kiirabist järele – patsient tõstetakse autosse alati pea ees, aga tol hetkel käis peast läbi, et parameedik tahtnuks nagu hädas inimesele kõva häälega lootust anda. Et elame veel! Jalad ees viiakse ju päriseks ära.
Aga eesti keeles tähendab pea ees minek ka tulle kargamist või uisapäisa tegutsemist. Selle eest hoiatab meid tänases lehes Läänemaa haridus­juht Peep Susi, kirjutades koolivõrgu korrastamisest ja gümnaasiumihariduse võimalikust tulevikust Eestis. Viljandi maavanem Kalle Küttis aga leiab, et oleme oma gümnaasiumihariduse andmise kommetega kogu Euroopast üüratult maha jäänud, olgu vormilt või sisult, ja et tagumine aeg oleks need asjad riigis selgeks rääkida, gümnaasiumide arv ja nende asukoht paika panna.
Õpetajate Leht hakkas sellest tänavu kirjutama ajendatuna Pärnu maavanema Toomas Kivimägi murelikust esinemisest Koolijuhtide Ühenduse aastakoosolekul veebruaris, kus ta hoiatas kokkutulnuid, et ebalev käi­tu­mine gümnaasiumide saatuse ümber murendab pikkamööda ka põhiharidust – põhikoolide kolmandast astmest liiguvad lapsed juba aegsasti linnadesse, et seal siis gümnaasiumi kindla peale sisse saada.
Lähiminevikus on haridusministeerium kord olnud suur reformija ja siis jälle vastupidi – püüdnud „kõik reformid peatada”, kui lugupeetava Sven Rondiku sõnavara appi võtta. Aprillisündmuste ajal praegustele valitsejatele peatset lõppu kuulutanud meeste-naiste ähvardused ei ole suve kestes ägenenud. Elu näikse nii edasi minevat, nagu praegu läheb, järgmiste valimisteni jääb nii palju aega, et võiks juba midagi otsustama hakata. Valijate äkkviha kartmata.
Huvituseta pole tõik, et gümnaasiumiosa põhikoolist lahku löömise vastu näiteks on suur osa õpetajaid kas või sellepärast, et gümnaasiumiõpetaja kõlab uhkemalt kui lihtsalt kooliõpetaja. Nagu pole teada, kellele võiks seaduseparandustega seekord anda koolivõrgu korrastamise või selle algatamise õiguse, ei ole üheselt selge ka, kes on selle ala parim tundja, kelle arvamusega peaks eelkõige arvestama. Liiga palju näikse jäävat teadmata.
Ka see jäi välja uurimata, mis sai mehest, kes kohvikust pea ees kiir­abiautosse kanti. Kuhu ta viidi – haiglasse, koju? Oleks teada saanud küll, kui oleks väga tahtnud või õi­-geks pidanud. Ühine võiks neis kahes – vähiloos ja koolikorralduses – olla veel põhimõte, et midagi teha tuleb ikka siis, kui vaja on, mitte siis, kui see tegijale mugav on.
Kooliaasta algust oodates pani ha­ridus- ja teadusministeerium oma kodulehe „Uuringud, statistika, and­me­­baasid” ala­jaotuses välja värske teabe selle kohta, kui paljud meist veel kooli vahet käivad. Üldharidus­koolide arv on viimase kümne aasta jooksul 130 võrra kukkunud, see on nüüd 601. Kevadel käis üldhariduskoolides 170 994 õpilast ja töötas
15 183 õpetajat.

Virve Liivanõmm

Ministeeriumis

1. juunil on geograafia riigieksam. 4. juunil on põhikooli eesti keele ja kirjanduse lõpueksam. 4. juunil on põhikooli eesti keele teise keelena (kirjalik) lõpueksam. 4.–6. juunini toimub põhikooli eesti keele teise keelena (suuline) lõpueksam. 5. juunil on keemia riigieksam. 5.–8. juunini toimub Tallinna Saksa Gümnaasiumis saksa keele (suuline) riigieksam. 5. juunil korraldab HTM koostöös Eesti Noorsootöö Keskusega Nar­va laste loomemajas huvikooliseadust tutvustava infopäeva. Huvikooliseadus hakkab kehtima 1. septembrist 2007.
 

Sõnumid

Stalini ja Putini kultus Vene koolides

Õpetajate maailmakongress Berliinis

Mõte

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis nentis hiljuti, et Eestis on üle paarisaja keskkooli ja gümnaasiumi, kuid tema juhitava kõrgkooli üliõpilaste koosseis formeerub ainult viiendikust neist. Ülejäänud koolide lõpetanute teadmiste ja ettevalmistuse tase on nii madal, et nad pole konkureerimisel suutelised ülikooli sisse saama.

Kunagi oli aeg, mil sooviti, et kõik lapsed saaksid kuni keskkooli lõpeta­miseni oma kodukoolis õppida. Maa­kohtades, kus majanduslikud võimalused ja ruumid võimaldasid, loodi keskkoolid. Mõnestki nende seast võime praegu lugeda ainult ajaloost, teised tegutsevad aga edasi. Et õpilas­te teadmiste tase paljudes neist suurtele gümnaasiumidele alla jääb, on tõsi.

Kurvad faktid
Võõrkeelt õpetades olen kogenud olukorda, kus äsja keskhariduse omandanud ja vähemalt üheksa aastat keelt õppinutel puuduvad sellest isegi algteadmised. Kui selgitasin sõnade järje­korda lauses, küsis üks neiu, mis on alus. Järelikult polnud tal lauseliikmete nimetustest aimugi.
Olen noortelt uurinud, miks neil nii kehvad teadmised on. Mõni on öelnud, et väikeses maakeskkoolis andis keeletunde filoloogilise hariduseta õpetaja, kelle tunnikoormus seda võimaldas. Mõnikord vahetusid õpetajad iga poole aasta tagant. Mõnel polnudki vaja õppida: sai rahuldava hinde niigi kätte. On koole, kus lõpuklassile öeldi juba septembris, et sel õppeaastal tuleb korralikult õppida ainult neid õppeaineid, milles kevadel riigieksamid sooritatakse. Loomulikult nii tehtigi. Mõnd hoiti ja veeti analoogiliselt põhikoolile klassist klassi: kool liiga väike ja kui õpilasi veel vähemaks jääb, pole eraldatavast rahast võimalik keskkooli pidada ja õpetajad jäävad ka tööta – kellel seda tüli veel vaja. Kõige markantsema näite puhul vastati, et õpetaja olnud alkohoolik ega suutnud teadmisi edastada.
Kui palju neis ütlustes puhast tõtt on, on iseasi, kuid mingi pildi koolidest, kus õpilased konkurentsivõime­lisi teadmisi ei saa, see annab. Tava­liselt ei piirdu kehvad teadmised ühe õppeainega.

Vähem gümnaasiume
Miks on vaja keskkoole ja gümnaasiume, kust ei saada vajalikul tasemel teadmisi? Kes on lõpuks süüdi, et noored lõpetavad kooli, kuid pole paljude eakaaslastega konkurentsivõimelised?
Alg- ja põhikoolis on ülitähtis, et õpilasi ei oleks klassis üle 25–30. Õpetajal peab olema võimalus tegelda iga õpilasega ning vajadusel mõjutada neid õppetööst osa võtma. Selles eas peavad kujunema välja edaspidiseks vajalikud distsipliini- ja õpiharjumused. Keskkoolieas sellist probleemi enam olla ei tohiks. Lisaks pole ju gümnaasiumiharidus kohustuslik, nagu seda kaheksakümnendatel aastatel üle suure impeeriumi sisse viia taheti.
Lahendus oleks lihtne. Kõik väikesed keskkoolid ja gümnaasiumid, kus õpilasi vähe ja teadmiste vajalikku taset ei suudeta kindlustada, tuleb reorga­niseerida põhikoolideks. Eestile piisab praegusest poole väiksemast gümnaasiumide arvust.
Meie koolisüsteem pärineb nõukogude ajast. Tavaliselt alustatakse gümnaasiumides õpinguid seitsmeaastaselt ja lõpetatakse üheksateistkümneselt, täiskasvanuna. Ei tea nimetada Lääne-Euroopa riiki, kus see oleks samamoodi. Põhikoolid ja gümnaasiumid on ikka eri hoonetes ja eraldi koolid. Gümnaasiumides, mida üldiselt on vähe, on mitmeid paralleelklasse ja ka õpetajad on parema ettevalmistusega.

Vastuseis on tugev
Näiteks Stockholmi koosseisu kuuluvas Sollentuna kommuunis, kus elab umbes 50 000 elanikku, on üks 1700 õpilasega gümnaasium. Sealsed juhid arvavad siiski, et 1700 õpilast ühes koolis on liiga palju, 800–900 oleks piisav. Ka gümnaasiumis õppimist alustavad õpilased tunnevad end paremini, kui ei pea õppima ühes koolis alles lasteaiast tulnutega. Ega seegi hästi mõju, kui põhikooli lõpetamise järel tuleb gümnaasiumis kohtuda samade õpetajatega.
Eestis on tehtud katseid gümnaasiume ja põhikoole lahutada. Pärnus ei saanud see kava teoks, nüüd üritatakse sama Viljandis. Tavaliselt põrkuvad üritamised tohutule vastuseisule. Plaani hakatakse sisulise analüüsita maatasa tegema.
Mõnikord piirduvad plaani kaitsjad ainult selle tõestamisega, kui palju muutuks koolipidamine majanduslikult ratsionaalsemaks. Analüüs peaks aga hõlmama ka kasu, mida saadakse õpilaste teadmiste taseme tõstmisel.

Mugavam on endistviisi
Kui neist aspektidest hakatakse rääkima valimiste eel, kasutavad erakonnad või valimisliidud selle oma kampaanias osavalt ära.
Paljud lapse­vanemad, kelle lapsed õpivad algklassides keskkooli või gümnaasiumi nime kandvas koolis, ei taha kuuldagi, et nende võsukesed peavad hakkama põhikooli lõpetamise järel uut kooli otsima ja teiste omasugustega konkureerima. Muudatusi ei taha ka enamik õpetajatest: mugavam on endistviisi jätkata. Oma osa mängivad traditsioonid: meil on olnud keskkool ning see peab jääma. Ja kõik jääb endiseks.
Kui aga tahame, et kõigi keskkoolide ja gümnaasiumide lõpetajad oleksid kõrgkoolidesse astumiseks võrdselt küpsed, siis teist lahendust ei ole. Eestis on üksikuid gümnaasiume, kus puuduvad algklassid, ning nende lõpe­tajate teadmiste tase on teiste omast peajagu üle. Kas meil on õigust oma nappe ressursse raisata ja anda niinimetatud keskharidust, mis ei võimalda noortel elus edukalt hakkama saada? Probleemi lahendamisega ei tasu venitada.

Kirjad

Kumb on etem – kas lind või kala?
Pole leidnud kirjutiste laviinist Iraagi sõja kohta ühtegi sellist, milles märgitaks, et kõik see toimub riigis, mille idaosas pandi alus praegusele inimtsivilisatsioonile. Pean silmas sumerite kultuuri 5000–8000 aastat tagasi. Viljakale mullale lisaks piisavalt vett kahest lähestikku jooksvast jõest – Eufratist ja Tigrisest – lõi põlluharimiseks
soodsad tingimused. Niisutuspõllu­majandus andis kultuuri arenguks suured eelised. Tekkis maailma esimene kiilkiri, pandi kirja esimene eepos „Gilgemeš”, ehitati võimsaid templeid, valmistati silmapaistvaid kunstitöid. Teadustöö algas matemaatikast ja astronoomiast. Pärast selle kultuuri avastamist 19. sajandi algul asuti vilkalt tegelema kogumis- ja uurimistööga. Tehti arheoloogilisi kaevamisi, leitud esemed restaureeriti ja hoiustati ning mitme eriala teadlased asusid kõike seda lahti mõtestama. Ka pärast kahte aastasada jätkub tööd küllalt. Tulemustest on kirjutatud palju raamatuid. Üks nendest, V. Zemarakovsky „Alguses oli Sumer”, ilmus ka 1980. a eesti keeles. Aga mis on juhtunud pärast USA vägede sissetungi Iraaki? Üht-teist võime lugeda 2004. a valminud ja 2006. a ilmunud ingliskeelsest raama­tust „The Literature of Ancient Sumer”,
mis on olemas ka TÜ Akadeemilises Raamatukogus. Selle autorid vestlesid enne teose trükkiandmist Iraagi Muuseumi töötajatega Bagdadis. Muuseumis hoitakse suurt osa avastatud esemetest, ka käsikirjadest. Bagdadi muuseumitöötajate sõnul avaldas sissetungist ärritunud rahvas oma pahameelt ka sellega, et tungis muuseumi ning lõhkus või viis minema pea kõik sinna kogutud teosed – sumeri kunstitööd ning muud esemed. Arheoloogiline kaevandamine jäi pooleli ning ka neis paikades märatsesid inimesed. Teadustöö loomulikult katkes. Ning kuskil pole olnud lugeda, et miski oleks jätkuva terrori tingimustes paranenud. Kahju on ilmselt suurem kui aprillikuu mürgliöödel Eestis.
Sellest raamatust võib lugeda muudki huvitavat. Ka seda, kuidas vastastikust mustamist on kirja pandud tähtede avastamisest alates. Näiteks vaidlus linnu ja kala vahel. Lind toob välja kala kõik halvad küljed. Sellegi, et tol pole teiste loomadega võrreldes ühtki kehast välja ulatuvat liigest. Kala omakorda süüdistab lindu paljudes pattudes, alates sellest, et too laseb õhust oma seedimise jääke teiste elusolendite peale. Jne tervelt viiel leheküljel.
Kas ei tuleta see meelde praegusi valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni esindajate vaidlusi parlamendis? Vastastikune mustamine selmet argumenteeritult arutleda, millisel edasiminekuteel on kõige enam plusse ja kõige vähem miinuseid. Ainult et sumerite ajal tegid seda inimesed näitlemisvõistlustel. Nüüd aga…. Kas inimkond on aastatuhandete jooksul arengus tagasi läinud?

Vanu ajalehti sirvides
Suve ajal sattus mulle näppu 1978. a 12. augusti Nõukogude Õpetaja. Silma jäi kirjutis Ukraina NSV teenelisest õpetajast V. Suhhomlinskist, Vene NFSV Pedagoogika Akadeemia korrespondentliikmest. „Ilma tööd armastamata pole inimest olemas. Kogemus veenab, et kooliski, kus ütleme on 600 õpilast, tähendab see kuuesaja erineva rajakese otsimist, et aidata igal kasvandikul oma rada leida, inimene jalgadele panna, juhtida ta ellu individuaalsust eviva kodanikuna. See ongi kasvatuses kõige peenekoelisem ja töömahukam,” kirjutab teeneline õpetaja.
Kui nüüd langeb meie koolidest igal aastal välja tuhatkond õpilast, siis tähendab see tuhandeid leidmata radu ning on meie kasvatustöö suurim praak ja vajakajäämine.
Samas ajalehenumbris kirjutatakse Viljandi Lastemuusikakooli kogemusest 29 aastat (!) tagasi. Omapäraseks töövormiks oli seal tunniplaani tühi­ku­te, nn akende otstarbekohane täit­mine: andmaks järeleaitamistunde ja valmistamaks õpilasi ette edasiõppimiseks solfedžos. Õppevahenditena kasutati kohapeal salvestatud iseseisva töö tarbeks mõeldud helilinte, mille olid lastele koolivaheajal tööväliselt kohandanud õpetajad Aita Tammpere ja Maie Tamra. Lugesin artiklit suure huviga.
Ajalehe rubriigis „Suur klassituba” kirjutatakse, et kehalise kasvatuse ja sporditöö korraldus koolisüsteemis jätab soovida ega vasta üldisele parane­nud ainelisele heaolule, samas kui uurimisandmete põhjal kannatab liikumisvaeguse all 60% õpilastest. Huvitav oleks praegugi ajalehest lugeda meie õpilaste töökasvatusest ja sportimisvõimalustest suvevaheajal.
Olen nii endise Nõukogude Õpetaja kui ka praeguse Õpetajate Lehe tellija-lugeja. Mind huvitab, millal hakatakse Eesti koolides tõsiselt tegelema patriootilise ja isamaalise kasvatusega ja keda võiks pidada ukraina kunagise rahva­õpetaja V. Suhhomlinski sarnaselt Eesti rahvaõpetajaks, s.o eeskujuks, kes on südamega pühendunud pedagoogitööle ja oma õpilastele.

Herbert Vainu
Ritva Sikstina

Kui mina olin veel väikene mees

Kõndima kohvrite vahel

Riiklik propagandatalitus – jah või ei?

Idee luua taas riiklik propagandatalitus vmt püsib pidevalt päevakorral. Selge vajadus selle järele aktualiseerub teatud olukordade eskaleerumise aegu, viimati seoses pronkssõduri kriisiga.

Maalehe küsimusele „Võib olla luua riiklik propagandatalitus?” (24.05.) vastab Mart Laar: „Niisugune nimi pole parim, töö sellel alal on aga mööda­pääsmatult vajalik. Selle tähtsust on siiani vägagi allahinnatud.” Küsimus selles, miks pole koalitsioon seda propagandatalitust vmt senini uuesti looma asunud. Tõsi küll, teisalt ei nähta selles üldse probleemi. Väidetavasti polevat meil mingit propagandateenistust vaja, sest mis mõtet olevat igatseda tagasi neid nn Eenpalu aegu. Mihkel Muti sõnul on aga mitu estofiili laiast ilmast temaltki küsinud, miks ometi ei looda meil mingisugust üksust või keskust, kelle ülesandeks oleks Eesti välispropaganda (Sirp, 27.07.). Mutt sedastab: „Jah, meie asjamehed ei tunne paraku veel ikka propagandasõda, molutatakse ja loodetakse, et küll tõde ise tõuseb ja vale vajub.” Propagandateenistuse loo­misel ei saa siiski piirduda üksnes välispropagandaga. Väikeriigi sise- ja välispoliitikat on tihtilugu võimatu teineteisest eristada. Asjalikku ja löövat pareerimist ei nõua mitte ainult välismaal, vaid ka omas kodus levitatav väärinfo.
Mati Heidmets tõdeb, analüüsides rahvussuhete ja integratsioonipoliitika olukorda, et kui vahepeal liiguti tasapisi kahe ühiskonna vaheliste erinevuste vähenemise suunas, siis viimasel kolmel-neljal aastal on toimunud vastupidine tendents: naturalisatsiooni tempo on aeglustunud; eesti keele oskus ei parane; erimeelsused olulistes ajalooküsimustes suurenevad; eestivenelaste hulgas kasvab nende hulk, kes usuvad, et Eesti astus vabatahtlikult N Liidu koosseisu (siinkohal tuleb lisaks arvestada asjaolu, et vabatahtlikkuse teooria nn veteranid kaovad aegamööda eest ära, mis tähendab, et noorepoolsete protsent suureneb selle võrra kiiremini). Oma tõhusa panuse nende tendentside kindlustumisse on kindlasti andnud ka ajaloolase Magnus Ilmjärve teos „Hääletu alis­tumine”, 2004, mida ajakirjandus elavalt kajastas-kommenteeris ja mis pärjati 2005. aastal ka riikliku teaduspreemiaga humanitaarteaduste alal. Eesti presidendi, s.o ühtlasi Eesti riigi ja eestluse madalaks panemine, mis muidu pidanuks olema piiritaguste propagandistide töö, teeme millegipärast ise ära.

Meie igapäevane integratsioon
Kuigi igapäevapoliitikast näiliselt taan­dunud, valdab integratsioon ometi inimeste meeli. Probleemid pole kuhugi kadunud. Seda näitavad ka hariduslisti tänavusuvised arutelud, kus integratsioonitemaatika oli konkurentsitult esikohal.
Miks mitte võtta eeskuju suurtelt? USA-s riigipoolne integratsioonipoliitika väidetavasti praktikas puudub. Reeglid on lihtsad: tahad seal elada, õpi ära keel, omanda teadmised riigi­korrast ja ajaloost, anna truudusevanne, ole riigis legaalselt ja olgu sul good moral character, mis, tõsi küll, on mitmeti tõlgendatav. Üleriigiline koolisüsteem on ainult ingliskeelne, muukeelsete koolide jaoks on erakoolid (vt EHF-i list, 19.07.)Inimest ei saa sundida keelt omandama. Et eestivenelane paneb vägilas­jõuga kohaliku keele õppimisele vastu, sellele on juba Tammsaare tähelepanu juhtinud, aga temal oli ometi nii Tsaari-Vene, Eesti iseseisvumise kui ka omariikluse kogemus. Tammsaare võrdleb seda omal tasasel moel tõelise vägitööga: „Kõigile on teada, et meil on küllalt venelasi, kes kogu oma ea siin on elanud, aga siiski maakeelt ei mõista, miks siis ükski meie mehi samaga ei või toime tulla Venemaal, kui tema nimi on Jürka ja kui ta on nii tugev, et maadleb karudega” (Põrgu­põhja uus Vanapagan, 1939).
Integratsioon praegusel kujul ei toimi. Pigem peab põhirahvus sobituma tulnukatega nagu muistegi (eestlased peavad oma hoiakuid muutma; rahvastikuminister ETV-s, 27.06.). Pole­vat täpne, et eestivenelased on okupantide järeltulijaid – siia ei tuldud vaba­tahtlikult. Kes läks eestlastest Si­berisse vabatahtlikult? Koju tagasi tuldi küll vabatahtlikult – kohe, kui vähegi võimalus avanes.

Aeg käes
Õige aeg riikliku propagandatalituse loomiseks on muidugi maha magatud. Olnuks see kas või pool aastat tagasi olemas olnud, poleks Eesti riik võib-olla saanud hakkama ühe olulise välis- ja sisepoliitilise möödalasuga, tehes okupatsioonisümbolist haua-
tähi­se. Mis lahenes õnneks küll suhteliselt valutult, kuid seda pigem tänu vastas­poole tegevusele. Iga kord ei pruugi õnneks minna. No kui häbeneme nimetust propagandatalitus, olgu see siis infoteenistus või informatsioonikeskus vmt – peaasi, et ei sörgiks sündmuste sabas ega tegeleks ainult Eesti ja eestlaste olemasolu õigustamisega, vaid sekkuks ise aktiivselt ühiskondlikku ja välispoliitilisse arutellu, tõstataks teemasid, toodaks, telliks ja tõlgiks tekste, söödaks infot ette ja doseeriks seda vastavalt vajadusele. Kõrvutaks ja võrdleks fakte, pööraks absurdiks meie kohta levitatavaid valesid.
Üsna kindlasti peaks propagandatalitus olema erakondadeväline, erakondadeülene. Säästmaks seda päevapoliitiliste tõmbetuulte eest ja vältimaks võimalikku soovi kasutada seda tsensorina ning arvestades ühtlasi teatud negatiivseid ilminguid propagandatalituse 70 aasta taguses tegevuses, poleks tõenäoliselt kuigi mõttekas jätta seda peaministri/valitsuse otsealluvusse. Talitust peaks iseloomustama pigem avalik-õiguslik, kodanikualluvuslik põhimõte lähtuvalt sellest, et riik – see oleme meie.

Okupatsioonisümbol hauatähiseks
Kui okupatsioonisümbol muutus koalitsiooni visioonis hauatähiseks, täht­sustus asjaolu, et see on pühendatud Teises maailmasõjas langenutele, nagu võis pronkstahvlilt lugeda. Mis tähendas aga ühtlasi ka seda, et pronkssõduri mahavõtmisest sai hauarahu rikkumine, andes põhjust rääkida surnutega võitlemisest. Suhtumises hauatagusesse maailma, teise maailma valitseb alati teatud ebalus. Inimene tunnetab intuitiivselt, et surnud tuleks rahule jätta. See on emotsionaalne asi, riiklikku poliitikat aga ei saa viia emotsioonide pinnale. Kiuslik küsimus: kui okupatsioonisümbolist sai hauatähis Teises maailmasõjas langenutele – mis põhimõttelist vahet siis, kas meie pea-, kaitse- ja rahvastikuminister panevad pärja Tõnismäel või Sõjaväekalmistul? Kilometraaži vahe – seda küll.
Sümbolid on tõsised asjad, nendega ei saa mängida. Sümboli tähenduse muutmiseks ei piisa, et nimetame ta ümber ja hakkame nagu mingi maagilise mõtteviisi kohaselt uskuma, et nii ongi. Jõuga tähenduse muutmisest tekib vaid paksu pahandust. Nii oligi. Okupatsioonisümbol tulnuks maha võtta niikuinii, juba palju varem, ja sellest saanuks ka maailm aru. Valus olnuks, aga ära tulnuks teha kui välti­matu operatsioon ühiskonna tervenda­miseks. Hauatähisega, pealegi Teises maailmasõjas langenutele, on teine lugu. Meid ei mõisteta (vt Edward Lu­cas, vt Diplomaatia, 6.06.). Kellele see kasuks tuleb? Me ei peaks ise palli vastastele kätte mängima. Seegi on esialgu olematu propagandatalituse töö ja tegu.

Psühholoogia võlu ja valu

4. juuli Postimehes ilmus artikkel Jure Biechonski Eestis tegutsevast hüpno- ja psühhoteraapiakoolist, mis annab 26 400 krooni eest aastas tunnustamata haridust.

Haridusmaastik Eestis on sama kirju kui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. See võrdpilt käib ka psühholoo­giahariduse kohta, mille mõte ja sisu on pahatihti devalveerunud lihtsalt kaubaks. Kus on psühholoogiakooli­tuse järele nõudlust, sinna tekib ka pakkumine – kas või parapsühholoogia tasandil –, ja kus nõudlust pole, seal tekitatakse see kunstlikult. Just sellega on seletatav ka hüpno- ja psüh­hoteraapiakursuste pakkumine. Turumajanduse toimimispõhimõte on: kui toob sisse, siis õigustab ennast.
Kahjuks on inimest üsna kerge muuta mingi süsteemi või ideoloogia manipuleerimise objektiks. Teda on võimalik mõjutada hüpnoosi, massi­psühhoosi, spiritismi, telepaatia, esoteerika ning okultismi kaudu. Kas nendele pseudoteadustele on tõesti vaja riigi juriidilist toetust, et niigi so­gast vett veel sogasemaks ajada? Tõepoolest, tänapäeva noored kannatavad neurooside all ning otsivad abi näiteks ka lõhna-, muusika- ja värviteraapiast. Aga kas selleks on vaja anda luba luua erakool, on hoopis teine küsimus.
Inimese alateadvusega manipuleerimine on lubamatu – olgu eeskujuks kas või kuulsad Freud ja Jung.

Libateooriad ja libakooli(tuse)d
On aeg endale teadvustada, et Sigmund Freudi ei esitatud mitte Nobeli teaduspreemiale, vaid kirjanduspreemia­le. Paraku propageeritakse tema kirjanduslikke fantaasiaid üsna tihti teadus­tõdedena. Loomulikult võivad lapse- ja koolipõlvetraumad, millega Freud põhjalikult tegeles, põhjustada maaniaid ja foobiaid, mis kummitavad inimest nii ärkvel olles kui ka une ajal. Võivad tekkida kompleksid, väärastunud mina- ja maailmapilt ning identiteedikriis. Aga lubamatu on inimeste valusate probleemide pealt tulu lõigata, pannes sellele sigadusele nimeks psühholoogia, parapsühholoogia, hüpnoseanss, psühhoteraapia vms ja nimetada oma äri veel hariduseks/harimiseks.
See äri kuivaks kokku, kui rahvas hakkaks endale teadvustama (kui talle selgitataks), et Nietzsche, Schopen­haueri, Jungi jt inspiratsiooni­allikad olid okultset päritolu. Carl Gustav Jun­gi psühholoogia vaimseteks juurteks oli teoreetiline ja praktiline spiritism (usk vaimudesse ja nendega läbikäimi­se võimalusse). Asjatundjad peavad siinkohal kindlasti arvesse võtma mü­toloogia, gnostitsismi, religiooni (nt šamanismi), alkeemia mõju. Kes vastutab ebasoovitavate tagajärgede eest? Vaevalt et libakooli õpetajad või juhtkond. Siin on tõsine koht mõtle­miseks ka psühholoogia (inimeseõpetuse) ainenõukogudele. Kui laseme okultismil Eestis endisel viisil õitseda, ei ole Wismari ja Jämejala haigla varsti enam võimelised patsiente vastu võtma, sest psühholoogilise ajupesu tagajärg on üldjuhul neuroos.
Erich Fromm sõnutsi redutseeris Jung religiooni psühholoogiliseks fe­­no­­meniks, seostades selle omakorda kollektiivse alateadvusega. Tegelikult on siin tegemist evolutsionistliku, materialistliku ja positivistliku orientatsiooniga. Eksperdid peavad Jungi analüütilist psühholoogiat maailmavaateks, mitte teaduseks. Noored peavad seda teadma, neid ei tohi lasta sogases vees ujuma (või uppuma) õppida.
Enamikul psüühilistel probleemidel on maailmavaateline alus. Võistlejate ja võitjate ühiskond tekitab psüühilisi pingeid. Kui ma pole see, kes ma olla tahan, tahan ma saada selleks, kes ma veel ei ole. Aga kui inime­ne kunagi oma unistuseni ei jõua, jõuab ta isiksuse lõhestumise ning rollikonfliktideni. Kas ja millised teraapiad aitavad? Kas ennast emotsionaalselt välja elada või taoismi ühtsusprintsiipi silmas pidades pidada ka kurjust headuse lahutamatuks osaks? Kas oleks abi isiksusepsühholoogiast või Moreno rollimängudest?
Psühholoogia ja psühhoteraapia ei saa üle ega ümber süü küsimusest: kas süü asub minus eneses või väljaspool mind? Kusagil peab ju patuoinas olema. Üks võimalus on inimesele mantrana sisendada, et temas eneses on sisemine positiivne potentsiaal; temas endas asuvad kõik headuse allikad, koguni jumalik säde. Paraku võib see mantra süüdata nartsissismi lõkke. Mis annab võimaluse eneseteostuseks? Kahtlen sügavalt, kas sellised „eneseabiprogrammid” töötavad, kus halva mängu juures tehakse hea nägu ja kus selle eest tuleb „koolis” veel rahakotisuud paotada.
Kahjuks ei räägita haridustemplites kuigivõrd sellest, et kõik, mis särab postmodernismi vaagnal, pole kuld: isegi mitte relativism, optimism, pragmatism ega ka skeptitsism.
Kordan: suur osa õppijatest vajab psühholoogide, psühhiaatrite, neuroloogide ning nõustajate abi. Küsimus on selles, millist abi ja informatsiooni enesega ja maailmaga pahuksis olev õpilane saab. Kui rääkida Jungist, Freudist, Rogerist, tuleb puudutada nende psühholoogide enda elu ja alles seejärel nende psühholoogiat. Õppija peab saama neist tervikpildi – juba gümnaasiumis peab saama võimaluse ise otsustada ja valida –, aga pilt peab olema võimalikult adekvaatne.

Enne paatost olgu teadmine
Midagi tuleb teha, et ei loodetaks sen­­sitiividele, posijatele, new age’ile, nõidadele jne. Neid fenomene tuleb õpilastele tutvustada, kuid samas tõsiselt hoiatada, et mitte toota niigi neurootilisele ühiskonnale veel lisaks neurootikuid, kelle tegevus on etteaimamatu, kuigi koolilõputunnistust kaunistavad kolm lõvi.
Massipsühhoos, hüpnoos, spiritism ja okultism on märksõnad, mille tausta peaksid kõik psühholoogia õpeta­jad teadma ning oma kuulajatele teadvustama, enne kui keegi hüpno- või psühhoteraapia kooli ära eksib. Poolikult informeeritud inimene on petta saanud. Enne kui hakkame auditooriumile paatosega rääkima alter­natiivpedagoo­gikast, parapsühholoogiast,
metafüüsikast jne, peaksime need ideoloogiad (olgu modernistlikud või postmodernistlikud) endale selgeks tegema, et teaks ka ise, mida abivajajale soovi­tada ning mille eest hoiatada – siis ehk pole ka nõudlust hüpno- ja psühhoteraapia kooli järele Eestis.

Harvardi Ülikool usaldab tudengeid

USA maineka Harvardi Ülikooli tudeng Toomas Laarits (20) oli aktiivne ja sihikindel juba Tallinna Prantsuse Lütseumis õppides, kus tegeles nii kooli ajalehe toimetamise kui ka aastaraamatu koostamisega. Samuti on noormees edukalt esinenud geograafia-, füüsika- ja matemaatikaolümpiaadil nii Eestis kui ka välismaal.

2006. aastal gümnaasiumi lõpetanud Laarits valis edasiõppimiseks Harvardi Ülikooli. Eelkõige sümpatiseeris noormehele suur vabadus õppekava koostamisel: „Ülikooli lõpetamiseks on vaja läbida vähemalt 32 kursust. Need kõik saab ise valida, kui põhiõppekava kaheksa aine, võõrkeele, kirjutamise ning vähemalt ühe eriala nõuded ära täidetakse. USA-s ei astuta konkreetsele erialale, vaid ülikooli. Tuleb küll nimetada kolm eriala, mis enim huvitavad.”
Tudengid valivad eriala teise õppeaasta esimese poolaasta lõpuks ning esitavad õppimisplaani nelja aasta peale, vastavalt valitud erialale. Laa­rits plaanib õppida matemaatikat või matemaatikat ja füüsikat koos: „Ai­neid saab teha nii eraldi kui ka koos, lihtsalt mõlemad osakonnad peavad õppeplaani heaks kiitma.”
Harvardi Ülikooli astumiseks peab üliõpilaskandidaat kõigepealt täitma põhjaliku avalduse, mis hõlmab kogu koolikarjääri kirjeldust, õppetöövälist tegevust, iseloomustusi õpetajatelt jne. Avaldusega koos tuleb esitada es­see ning sooritada standardiseeritud testid. „Eelmise aasta jõuludeks tuli kõik vajalikud paberid ära saata ning vastuse sain aprilliks,” meenutab Laarits.

Erinev raskusaste
Õppimise koormuse ja raskusastme saab iga üliõpilane ise valida. Näiteks võib noormehe sõnul mõnel humanitaaraine kursusel kaks nädalat niisama mitte midagi lugemata olla ning seejärel kirjutada neli päeva järjest mingit suuremat esseed või uurimistööd. „Reaalainetes tuleb igal nädalal lahendada ülesannetekogu, mis kursu­se raskusest sõltuvalt võib nõuda kaks päeva või kaks päeva ja kolm ööd.” Üks matemaatikakursus olevat aga lau­sa kurikuulus, eeldades nädalas vä­hemalt 50 tundi kodutööd.
Samas on väiksema koormusega õpilastel jällegi palju koolivälist tegemist ja kohustusi, näiteks ilmub igal tööpäeval kooli ajaleht (pluss paar lisalehte nädala kohta), mis on väga sisutihe ning õpilaste endi finantseeritud. „Üldiselt on õpilaste aeg maksimaalselt sisustatud, kogu aeg on kiire, mistõttu uneaega jääb väheseks,” lisab noormees.

Range õppekorraldus
Õppejõud on Harvardi Ülikoolis ranged ning tähtaegades läbi ei räägita –
kui tudeng tööd ära ei too, siis ta ainepunkte ei saa. Eksamit saab teha täpselt ühe korra ning kui üliõpilane on korra eksamiruumis olnud, siis ta eksamit enam teha ei saa. Kui ta aga kohale ei ilmu, saab eksami siiski umbes kuu aja pärast järele teha.
Rangele õppekorraldusele vaatamata on väljalangejaid kõrgel tasemel ülikoolis väga vähe ning pärast esimese õppeaasta lõppu jõuab teisele kursusele 98% tudengeid. See näitab, et vastuvõtusüsteem on läbimõeldud ja valikusõel tihe. Siiski esineb juhtumeid, kus väga andekad noored põlevad läbi. „Vahel hinnatakse ennast üle ning valitakse kohe keskkoolist tulles kõige raskemad kursused, millega ei pruugi hakkama saada ka gümnaasiumis parimate hulka kuulunud.”

Individuaalne lähenemine
Õppemeetodid on Harvardis klassikalised – on loengud, kus saab rääkida ja arutleda, ning hulgaliselt kodutöid. Igal kursusel on 2–3 loengut nädalas (esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel või teisipäeval ja neljapäeval), kokku umbes kolm tundi.
Esimese kursuse kõigile avatud sissejuhatavates kursustes majandusse ja loodusteadustesse on koos 600 õpilast. Hilisematel kursustel on loengus aga 10–20 õpilast, võõrkeelte (või muudes) seminarides 12. Samuti on peaaegu kõigil erialadel kohustuslik tutorial, st iseseisev töö teaduskonna liikme juhtimisel. Mitmel erialal on see kohustuslik juba teisel kursusel. „Esimese kursuse õpilastele mõeldud seminarides peavad professorid seminari kuni 12 õpilasega. Need ei ole niivõrd akadeemilised, kuivõrd mõeldud eelkõige selleks, et õpilane saaks professoriga lähemalt koos töötada. Minul näiteks oli seminar 80. eluaastates Nobeli preemia laureaadi Roy Glauberiga. Rääkisime tuumapommi loomise tagamaadest ja mõjudest.”
Kui professorid tegelevad eelkõige uurimistööde ja loengute andmise ning üliõpilastega vestlemise ja diskuteerimisega, siis igapäevast haldamist ja väiksemaid töid teevad abilised (nn teaching fellow’d), igaühel kümme õpilast juhendada. Abiliste juhendatavates sektsioonides lahendatakse reaalainetes ülesandeid, humanitaarias räägitakse loetud materjalidest. Sama inimene hindab kodutöid ja eksamit ning annab tagasisidet.
Harvardi Ülikooli plusse loetledes mainib Toomas vastuvõtusüsteemi, mis erineb Eesti omast põhimõtteliselt. Siinne süsteem, kus kord aastas saab teha riigieksameid ning seejärel lävendi põhjal sisse astuda, on noormehe sõnul tõsiste puudustega, olles ühest küljest liiga lihtne, mistõttu ülal otsas ei toimu mingit diferentseerimist.

Väärtustatakse ka isikuomadusi
„Mulle tundub, et Eesti kõrgkoolide vastuvõtusüsteem ei väärtusta kõiki akadeemiliseks eduks vajalikke oskusi ja omadusi. Kui näiteks USA-s on keegi kooliajal tegelnud väga aktiivselt nt korvpalliga ning tal on tugevad liidriomadused, on tema ülikooli avaldus sama tugev kui mõnel akadeemiliselt võimekamal,” lisab Laarits.
Hästi on välja töötatud ka üliõpilase isiklike nõuandjate süsteem (igal õpilasel on kolm nõuandjat). Akadeemiline nõuandja elab oma laboris ning annab nõu akadeemilistes küsimustes. Proktor elab ühiselamutes, hoiab silma peal, annab nõu ja nõustab igapäevaküsimustes. Mõnikord on proktor ka akadeemiline nõuandja. Kolmas nõuandja on vanem kaasõpilane. Seega ei jäeta kedagi üksi, üritatakse igati aidata kohaneda ja toime tulla.

Eluolu
Ülikoolis elatakse ühiselamu tüüpi majades. Esimesel aastal elavad kõik üliõpilased ajaloolistes ühiselamutes, mis asuvad Harvard Yardis. Edasi kolitakse kodu moodi asutusse, kus üritatakse luua rohkem community’t – igas hoones oma köök, spordisaal, kohvik ja raamatukogu, korraldatakse üritusi ning välja on kujunenud oma traditsioonid.
Esimesel aastal oli Laaritsal neli toa­kaaslast, algaval sügissemestril aga kaks. „Alguses ei saa toakaasla­si ise valida, õpilased sobitatakse kokku aval­duse põhjal. Mina olin koos Amee­rika kodakondsust omavate Lõu­na-Koreast, Hiinast ja Indiast pärit tudengitega ning ühe mitmenda põlve ameeriklasega.”
Paljud tudengid lõõgastuvad sama aktiivselt, kui õpivad. USA-s on alkoholimüügi vanusepiirang teatavasti 21 eluaastat ning seaduste täitmist kontrollitakse rangelt. „New Yorgis sea­dused küll eriti kedagi ei huvita, aga siin, Massachusettsi osariigis on isegi kontserdile minna väga raske. Uksel seisavad kaks politseinikku ja vaatavad dokumente, mistõttu pass peab kindlasti kaasas olema.” Eelnev ei tähenda muidugi, et alkoholi õpilaste hulgas ei liigu (eriti pidudel), kuid nädalaid kestvaid lausjoominguid ette ei tule.
Vaatamata erinevatele ajalistele ja seaduslikele piirangutele, veedavad õpilased vaba aega väga mitmekesiselt (kino-, muuseumi- ja kontserdikülastused jne).

Tulevikuplaanid
Edasi plaanib noormees õppida samuti mõnes välismaa ülikoolis, kus leidub hulgaliselt huvitavat akadeemilist seltskonda ning tekib sünergia ja loominguline õhkkond. „Ei oska veel öelda, kas õpin edasi kohe või jätan mõne aasta pärast kolledži lõpetamist vahele. Töö suhtes usun, et ka Eestil on mulle väljakutseid pakkuda.”
Õpingutega Harvardi Ülikoolis ning tehtud valikutega on intervjueeritav igati rahul. „Aasta lõpus olin väga väsi­nud, aga nüüd juba ootan tagasiminekut.” Loengud algavad septembri keskpaigas. Laarits tuletab praegustele abiturientidele meelde, et enda katsetele registreerimist ning avalduse tegemist peaks alustama juba septembris.

Gümnaasiumiealiste laste arv hakkab meil lähiaastatel järsult langema, aga gümnaasiumide arv ei kahane, sest omavalitsused hoiavad oma koolidest kramplikult kinni ja muud instantsi koolivõrgu korrastamiseks ei ole. Paljude omavalitsuste ühine seisukoht on, et kui me lähiajal midagi ette ei võta, anname oma niigi vähestele lastele kehvapoolse hariduse.

Ka Läänemaal on gümnasistide arvu oodatavat langust aastaid uuritud. Aastatepikkune statistika näitab, et Läänemaal 1. klassi astunutest jõuab Läänemaa gümnaasiumidesse 50–
55% lastest, põhikoolilõpetanutest 55–60%.
2005. aastal oli meil 10. klassides üheksa klassikomplekti keskmise täitumusega 32 last klassis. Praeguseni jätkub õpilasi kuue gümnaasiumi jaoks (ei arvesta täiskasvanute gümnaasiumi ja üle-eestilise haardega Noarootsi Gümnaasiumi). Kõige pessimistlikuma prognoosi kohaselt on aga juba 2010. aastaks õpilasi vaid viie komplekti jaoks ja 2013. aastaks saame kokku neli klassikomplekti. Niisiis peab otsustama, mitu gümnaasiumit saab Läänemaal siis olla? Seega on ümberkorraldused (= gümnaasiumide sulgemine) vältimatud. Optimistlikumate prognooside kohaselt võib praegune seis säilida siiski veel kuni viis aastat.

Iga kool võib tugev olla
Mina ei ole nõus, et väikestes gümnaasiumides antav haridus on kindlasti kehvem kui suurtes koolides. Gümnaasiumi suurus iseenesest ei ole mingi kvaliteedi näitaja. Väike gümnaasium tähendab koolisiseselt küll õpilastele vähem valikuid, aga valida võib ka gümnaasiumide endi vahel.
Taas Läänemaa-keskselt – kui maakonnakeskuses Haapsalus võiks olla üks mitme paralleeliga gümnaasium, siis regionaalsest aspektist lähtudes pean oluliseks gümnaasiumi jäämist ka maakonna teise otsa. See võiks olla kindla spetsiifikaga nn nišikool. Läänemaal näiteks Matsalu külje all paiknev loodussuunitlusega Lihula, seal piisaks ühest klassikomplektist. Kellele see ei sobi, võib sõita Haapsallu, Noarootsi või mujale, aga huvilised sõidavad ka mujalt just sellesse kooli.

Läänemaal üks maja puudu
Haapsalus saaks põhikoolid gümnaasiumist lahti lüüa, kui sobivas kohas oleks üks sobiv hoone. See oleks selle ettevõtmise ainuke pluss! Väiksemates koolides oleks kasu kaheldav. Kui põhikool ja gümnaasium jagavad ruume ja õpetajaid, läheb kahel juhil kitsaks. Meil on taas olemas näide Noarootsi kooli ja gümnaasiumi näol, mis on eraldi koolid samades ruumides, samade õpetajate ja isegi samade direktori asetäitjatega. Kui suunaks on ainult suured gümnaasiumid suurtes keskustes, on see tehtav, aga maapiirkondi silmas pidades ja lootes elu edenemist siiski ka seal, ei pea mina seda vajalikuks.
Siinkohal on üldse paras koht rõhutada, et Eestimaa ei ole ühtlane ollus, vaid iga piirkond on omanäoline ja erinev. Kuid suur osa vastuvõetud seadusigi „lööb pika puuga” ja paraku pihta kipuvad saama just väikesed. Läänemaal väga hästi toimiv mudel ei sobi näiteks Ida-Virumaale ja ammugi mitte Tallinna. Ega peagi! Aga olgem siis nii paindlikud, et elu Tallinna järgi reguleerides Läänemaal hinge kinni ei löödaks.

Kes otsustab, see vastutab
Üldlevinud on arusaam, et vallad ja linnad ei saa koolivõrgu seekordse korrastamisega omapäi hakkama. Kes peaks asja maakondade või riigi mastaabis otsustama?
Kui otsus tuleb kõrgelt, siis on oht, et seni aktiivselt uute ideede otsimise ja elluviimisega tegelejad madalal hingavad kergendatult ning ostavad endale uue mugavama tugitooli, sest see, kes otsustab (näiteks riik), võtab ka vastutuse kooli edasikestmise eest.
Samas tundub mõistlik, et kui maakonnas on gümnaasium vaid üksikutes omavalitsustes (või ühes), võiks kooli hea käekäigu eest hoolitsemise ülesanne olla maakondlikul tasandil. Nende gümnaasiumide hea tase (kes defineeriks, mis see on?) on oluline kogu maakonnale ega peaks jääma ühe omavalitsuse vastutada.
Praeguses seisus, kus maavalitsuse rolli seadustega pidevalt nõrgendatakse, nn maaomavalitsust ei ole ja omavalitsuste liidud on vabatahtlikud ühendused, puudub paraku institutsioon, mis võiks olla gümnaasiumide pidaja või kamandaja...
Tulevik tuleks poliitilise tahte ja sellest tulenevate seadustega paika panna. Ülemäära kiirustada muidugi ka ei maksa, sest vähemalt nii väikeses maakonnas nagu Läänemaa ei juhtu niipea midagi hullu.
Kaader otsustab kõik. Õigu­poo­lest kaadri puudumine. Gümnaasiumi­astmel on väga oluline kvaliteedinäitaja erialase ettevalmistusega õpetajate olemasolu. Läänemaal annavad keskmiselt 12–14% tundidest erialase hariduseta õpetajad – kõikumine siinjuures 0–30%. Üks-üheselt taskus oleva paberi ja õpitulemuste vahel muidugi seost ei ole, aga ega taha minna ka kirurgi juurde, kui tal diplomit ei ole, kuigi seni on ellujäänud opereeritute protsent hea.

Õpetajaid ei jätku
Lisan tabeli, millest näha, kui palju koolijuhtide hinnangul Läänemaa koolidesse õpetajaid vaja oleks. See on koostatud küll paar aastat tagasi, aga tolleaegse esimese tulba võib vabalt tänasesse üle kanda.
Seega oleks 2005. aasta seisuga olnud kohe vaja 40 õpetajat!
2005. aastal tuli Läänemaa koolidesse viis õpetajat ja 2006. aastal lisandus vaid üks noor.

Eesti üldharidussüsteem on liiga gümnaasiumikeskne. Seepärast pean vajalikuks säilitada just põhikoolid ja tugevdada neid eraldamisega gümnaasiumiosast. Ütleb ju ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et gümnaasium on kool, mis loob võimalused üldkeskhariduse omandamiseks, ja selles on 10.–12. klass. On öeldud, et gümnaasiumi juures võivad olla (aga ei pea olema) põhikooliklassid.

Praegu on see võimalik siiski ainult suuremates linnades. Põhiharidus kui kohustuslik haridus tuleb ideaalis jätta omavalitsuse kohustuseks ja gümnaasiumitase (ka kutsekoolid) riigi vastutada. Sellega tõstame põhikooli autoriteeti. Asjal on ka teine täh­tis aspekt. Kui gümnaasiumitase oleks riiklik, oleks lihtsam jagada ka õpilasvoogusid üldharidusgümnaasiumi ja kutsekeskkooli vahel.

Kaks müüti
Levinud on kaks müüti, mida mina nimetan sotsiaaldarvinistlikeks. Esi­mene müüt on, et mida vähem on klassis lapsi, seda parem on õpetada. See on tõde, kuid mitte kogu tõde. Et õppeprotsessi kvaliteetselt korraldada, on tarvis kriitilist massi õpilasi. Vaidlustamata tuleb säilitada algkoolid (nii 3- kui ka 6-klassilised), kuid juba põhikooli vanemas astmes muutub kooli kodulähedusest olulisemaks seal antava hariduse kvaliteet. Oleks vale väita, et väiksemas koolis antav haridus oleks vähem kvaliteetne, kuid mingitest piiridest allpool ei saa kool keskkonnana pakkuda õpilasele kõiki võimalusi. Kool ei ole ju ainult õppimise koht. Seal sotsialiseerutakse, saadakse esimesed demokraatiakogemused, vastastikuses suhtluses areneb emotsionaalne sfäär. Kui õpilaste arv põhikoolis langeb ja moodustatakse liitklassid, on keerukas korraldada ka õpilasi rahuldavat huvitegevust. Tihti hoitakse väikesi maapõhikoole alles õpetajate tööhõivest lähtuvalt, mitte õpilaste vajadusi silmas pidades.
Teine müüt on, et koolidevaheli­ne konkurents on edasiviiv jõud. Jah, dar­vinistliku teooria järgi jäävad tugevamad ja targemad ellu, aga me ei saa loomariigi kõiki reegleid ühiskonda üle tuua. On hulk pehmeid valdkondi, näiteks haridus ja meditsiin, kus pole mõtet puhtalt konkurentsist edu oodata.
Näiteks Viljandi nelja gümnaasiumi vahel pole praegu mingit sisulist konkurentsi. Konkureeritakse vaid õpilaste pärast, aga need õpilased on niikuinii Viljandis ja neid on vaja õpetada. Ja ma ei näe mingit vahet selles, kas olümpiaad korraldatakse kolme kooli õpilaste või ühe kooli kuue paralleelklassi vahel.
Rõhutatakse, et õpilaste arv väheneb. See on õige. Näiteks Viljandimaa mõnes gümnaasiumis on algklassides 14–15 õpilast. Kuidas avada õpilaste sellise arvu juures põhikooli lõpetamise järel normaalne gümnaasiumiklass?

Gümnaasiumiharidusel uus sisu
Õpilaste arvu vähenemisest olulisemaks pean siiski sisulisi küsimusi. Põhiküsimus on tõsiasi, et gümnaasiumihariduse sisu maailmas on muutunud. Õppetöö tuleb korraldada tänapäeva nõuetele vastavalt. Küsimus ei ole ainult õpilaste väikeses arvus, vaid vähestes valikuvõimalustes. On vaja kriitilist massi, et tagada valikuvõimalused gümnaasiumiastmes. See on võimalik koolis, kus gümnaasiumis on 4–5 praeguses mõistes paralleelklassi. Klass on siin pigem koolielu korraldamise kui õppetöö läbiviimise üksus.
Meil õpetatakse praegu klasside kaupa. Oleks palju loogilisem, kui aines tehtaks kõigile paralleelklassidele sissejuhatav loeng ja sellele järgneks töö väiksemas grupis. Miks peab näiteks maailmasõja tekkimise põhjustest rääkima eraldi igas klas­sis, kui seda võiks teha kõigile korraga ühes suures auditooriumis? Järgneksid praktikumid, ülesannete lahendamine ja arutelu juba kitsamas seltskonnas.
Või võtame füüsika, mis koosneb teoreetilisest ja praktilisest poolest. Miks peab kolmes gümnaasiumis igas klassis eraldi Ohmi seadusest rääkima? Palju lihtsam oleks jutt kõigile korraga ära rääkida ja minna edasi praktikumiga, kus õpilased saavad asja ise järele proovida. Selline tegevus oleks mõtestatum ja ka odavam.
Seda kõike on võimalik teha ka praeguse õppekava tingimustes. Olen sellest koolidirektoritega rääkinud ja nad on minuga nõus olnud. Sel moel võiks õpetada juba praegu, kuid oleksid suured auditooriumid.
Kool ei ole enam ammu ainult õpetaja, tahvel ja lapsed, vaid ka IT-võimalused ja iseseisev töö raamatukogus. See ei eelda aga enam ranget klassi tüüpi õppetööd.

Gümnaasiumis nagu kõrgkoolis
Jah. Suur auditoorium eeldab pedagoogilt head esinemisoskust ja on üsna keeruline. Aga see on võimalik, genereerib vaimsust ja loob akadeemilise õpikeskkonna, mis ei kutsu naljalt lolli mängima. Õpilased kohaneksid juba gümnaasiumis kõrgkoolis kehtiva süsteemiga, oleksid edaspidiseks paremini ettevalmistatud.
Praegune klassidega koolisüsteem on hea selleks, et treenida lapsi riigieksamiteks. Aga olen veendunud, et riigieksamite praegune kord ei vasta tänapäeva vajadustele. Selle tagajärg on, et lapsi treenitakse kindla tulemuse nimel. Jah, nad saavutavadki lõpuks häid tulemusi, aga kas see on see, mida me tegelikult tahame?
Olen veendunud, et üldine haridus ja klassiväline tegevus on tähtsamad kui kuiv treening. Seega ei ole tingimata parim see kool, kus on kõige kõrgemad riigieksamite punktisummad.

Võidavad ka põhikoolid
Uue gümnaasiumi mõju põhikoolidele oleks väga suur. Ennekõike väljenduks see selles, et lapsevanemad peaksid hakkama järeltulijate tuleviku üle põhjalikumalt juurdlema.
Toon konkreetse näite. 2006. aastal läks Viljandi maakonna iseseisvatest põhikoolidest gümnaasiumi õppima 43,9 protsenti lõpetanutest, aga gümnaasiumides tegutseva-
test põhikooli klassidest tervelt 72,8 protsenti.
Asi ei ole selles, nagu oleksid maapõhikoolide lapsed rumalamad, vaid eraldi põhikooli lõpetanud lapse peres mõeldakse rohkem, kuhu tal oleks õige edasi õppima minna, kas gümnaasiumi või kutsekooli.
Kool, kus on kõik klassid, alates esimesest kuni kaheteistkümnendani, on lapsevanemale äärmiselt mugav: ta paneb lapse pärast lasteaeda ühest toru otsast sisse ja võtab 12 aasta pärast teisest välja. Alles siis küsib ta, mis saab edasi. Ma ei pea seda õigeks. Perekond peaks olema motiveeritum lapsega tegelema, temaga tuleviku üle arutlema.
Siin on ka vastus küsimusele, kuidas väärtustada kutseharidust. Piisab, kui tuua üks näide: eelmisel aastal läks Holstre Põhikoolist Viljandimaa kutsekoolidesse 13, aga näiteks Viljandi Maagümnaasiumi üheksandast klassist ainult kaheksa õpilast.
Mõelgem koolide suuruse erinevusele ja siis saame aru, milline mastaapide vahe siin on! Kordan veel: asi pole selles, et põhikoolide lapsed ei ole võimelised gümnaasiumis jätkama. Nad on oma huvisid ja tulevikku vaagides jõudnud järelduseni, et kutsekool on õigem tee. See on ju suurepärane!
Kutsekoolid on juba praegu mõne aasta tagusega võrreldes palju atraktiivsemaks muutunud. Õpikeskkond on neis igati hea ja teeb õige varsti läbi veelgi suurema arengu paremuse poole. Neisse tasub õppima minna, kui pole eesmärki akadeemilist karjääri teha.
Gümnaasiumiga koos olevatest põhikooliklassidest läheb pärast põhi­kooli lõppu gümnaasiumi kuni 85% lõpetanutest. See on ülejäänud maailmaga võrreldes täielik absurd. Me pole ju mingi eriline geeniusrahvas, kus kõigi siht peab olema akadeemiline kõrgharidus. Selle taga on lihtsalt mugavus.
Viljandis põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisest oleks kasu ka ümbruskonna põhi- ja algkoolidele, sest siis ei paneks maal elavad pered oma lapsi enam iga hinna eest juba noores eas linna kooli lootuses, et nii on neil lihtsam gümnaasiumiharidust saada. Ühisgümnaasiumi astumisel oleksid linna- ja maalapsed võrdsed. Seega hakkaksid ka maakoolid paremini elama.

Õpetajad on vastu
Muutustele on vastu peamiselt õpetajad. Ju ei ole me osanud uue koolitüübi eeliseid õpetajaskonnale piisavalt hästi selgitada. Nende põhivastu­väide on, et traditsioone ei tohi lõhkuda.
Tuletan meelde, et praeguse 12-klassilise koolitüübi traditsioon on Eestis sama vana kui külanõukogud ja üheparteisüsteem. Nendest „traditsioonidest” oleme euroopaliku kultuuritraditsioonide kasuks loobunud, kuid koolisüsteem õitseb kogu oma nõukogulikus ilus.
Nõukogude koolisüsteemi sellisel 12-klassilisel ülesehitusel oli üks kindel eesmärk: hoida õpilasi võimalikult pikka aega ühes institutsioonis, et ajupesu oleks põhjalik. Miks ei olnud Venemaal kolhoosnikel passe? Et nad ei liiguks ringi ega saaks liiga targaks.
Õpetajale on oluline ka prestiiž. Olen teinud õpetajate hulgas küsitlusi ja tendents on ilmne. Tahame seda või mitte, kuid näiteks olla Viljandi Maagümnaasiumi algklassiõpetaja on mainekam kui töötada Uueveski alg- või põhikooli õpetajana.
Vastuseisu põhjuseks tuuakse ka seda, et lapsel võivad tekkida raskused ühest koolist teise liikumisel. Võivad muidugi, kuid tuletame meelde, et maa-alg- ja -põhikoolide õpilased liiguvad juba praegu ühest koolist teise. Kas linnalapsed on tõesti vähem kohanemisvõimelised?
Millised on siiski kokkuvõttes eelised põhikooli ja gümnaasiumi eraldmisel?

Eraldi koolide eelised
1.–12. klassi õpilastel on ühes majas õppimiseks liiga suur vanuse­vahe, nende käitumine ning soovid koolipäeva ja keskkonna kohta on täiesti erinevad (ruumide suurus, sisustus, sanitaarprobleemid jne).
     Väike laps vajab turvatunde tekkimiseks väiksemat ja kodusemat kollektiivi.
     Lapsevanem ei taha enam panna last iga hinna eest 1. klassi täielikus gümnaasiumis, et tal oleks hiljem kergem gümnaasiumi saada.
     Ühest astmest teise minekul tekivad õpilastel uued võimalused end kehtestada. Võimalus alustada uues koolis „puhta lehena”. Tihti on mõni nõrgem olnud koolis tõrjutu ja kui ta peab olema samas koolis 12 aastat, jääbki tõrjutu staatusesse.
     Õpilaste kohanemisvõime pa-­raneb. See on väga oluline ajal, mil tuleb senisest tihemini töö- ja elukohta vahetada.
     Suureneb õpilaste arv, kes saavad nautida kooli vanimateks õpilasteks olemise au.
     Õpetajate erialane ettevalmistus on lühiajalisem ja lihtsam. Ka Eestis peaksime suutma valmistada ette õpetajat, kes oleks klassiõpetajana võimeline töötama vähemalt 6-klassilise algkooli piires.
     Paraneb põhikooli prestiiž.
     Tekib šanss suunata 9. klassi lõpetanud senisest rohkem kutseharidussüsteemi.
     12 aastat ühes koolis ei valmista ette inimest, kes oskaks enda eest seista.
     Lapsevanemad on sunnitud rohkem mõtlema oma lapse elukäigu üle.
     Õpilastel on suuremad valikuvõimalused isikliku õppekava koostamisel.
Eraldi koolide nõrgad küljed
Oleme harjunud, et kool peab olema ühiskonna mudel, kus suured ja väikesed lapsed ning igasuguses eas mees- ja naisõpetajad rahulikult koos üksteisele elutarkust jagavad.
     Läbitavate koolide paljusus vähendab seotust (emotsionaalset sõltuvust) nn oma kooliga.
     Suhtlemine eri vanuseastmete vahel on väärtuslik kogemus.
     Õpetaja kardab kaotada kvalifikatsiooni, kui õpetab ainult nooremates klassides.
     Õpetaja peab gümnaasiuminimelise kooli õpetajast põhikooli- või algkooliõpetajaks saamist oma karjääris tagasiminekuks.
     Gümnaasiumis hoiavad vanemate klasside õpilased nooremaid n-ö joonel (korrapidamine, üldine käitumine jne).
     Vilistlaskond hajub.

Kokkuvõtteks
On meie asi otsustada, kas plussid ületavad miinused. Mina olen veendunud, et põhi- ja gümnaasiumiharidus on sisult ja eesmärkidelt niivõrd erinevad, et nende eraldamine institutsionaalselt on vajalik. Oleme Bologna leppega oma kõrghariduse korralduse vanade Euroopa Liidu riikidega sarnaseks muutnud, sama peaksime tegema üldhariduses. Sellist eelmisest elust pärit 12-klassilist gümnaasiumi nn Vanas Euroopas ei tunta. Huvitav miks?
Samas ei saa nn klassikalise gümnaasiumi printsiipi rakendada gümnaasiumide praeguse arvu juures. Alustama peame maakonnakeskustest. Gümnaasiumide arv maakonnakeskusest väljas väheneb, sest väheneb õpilaste arv ja tugevamad põhikoolilõpetajad valivad juba praegu gümnaasiumi maakonnakeskuses. Näiteks Viljandimaal piisaks 4–5 gümnaasiumiharidust andvast õppeasutusest. Oleks vähemalt üks klassikaline gümnaasium maakonnakeskuses ning kutsekoolidega integreerunud gümnaasiumid maakonna põhja- ja lõunaosas.

Aasta koolijuht ei pea end „valmis” pedagoogiks

Mainori Kõrgkool algatas eelmisel aastal uue traditsiooni – aasta koolijuhi valimise. Tänavu pälvisid selle tiitli koguni kaks koolijuhti: Kuressaare Gümnaasiumi direktor Toomas Takkis ja Kärdla Ühisgümnaasiumi direktor Ivo Eesmaa. Tänases lehes saab sõna Saaremaa mees.

Iseloomustage oma lapsepõlvekodu? Millised tõed juba varakult selgeks saite?
„Kodu oli lihtne ja olud polnud just lahedad. Riided olid vanad, aga pidid olema paigatud ja puhtad. Oma tööd tuli ära teha ja esiletükkimist ei peetud heaks tooniks. Kui kaaluda oli, kas „4” või „5”, sain „nelja”. Ema oli õpetaja.”

Kas olite Arno või Tootsi tüüpi koolipoiss?
„Õppisin kaheksa aastat Kaali koolis. Meid oli 15 – kooli suurim klass. Olin korralik koolipoiss. Lugesin palju. Elektrikorke enne kontrolltöid laskis ikka keegi teine läbi. Dire keldris moosivargil ma ei käinud, kooliaias õunaraksus aga küll.
Direktor Õie Räim oli kõva käega, koolis oli kord majas, kooliümbrus, kooliaed ja spordiväljakud hooldatud ja korras. Klassiruumis tolmuvõtmine, põrandapesu, töötunnid kooliümbruses ja -aias kuulusid loomuliku eneseteeninduse juurde.”

Kes õpetajatest meelde on jäänud?
„Esimene klassijuhataja Alviine Saar, kes kontrollis hommikuti kooli uksel, kas laps on kõhu kodus putru täis söönud – oli selline soe ja meeldejäänud juhtum –, ning lasi endast mitu korda mööda marssida ja koolimütsi kergitada, kui olid miskipärast unustanud seda teha. Koolitädi Sepa Mann, kes udjas sind harjavarrega, kui katsusid kooli siseneda poriste kum­mikutega. Õpilasel oli õigus siseneda kooli puhaste kummikutega. Pedagoogid ei targutanud siis selle üle, et nendel on ainult kohustused ja õpilastel õigused. Oli selline konser­vatiivne ja range, aga soe ja hooliv kasvatuskeskkond.”

Olete lõpetanud Tallinna Spordiinternaatkooli. Kust spordihuvi pärineb?
„Kaalis tegime kõik tasapisi igasugu asju. Pallimängud, kergejõustikualad, maadlus, lauatennis, talvel suusatamine jms. Ma ei olnud eriline sporditegija, ammugi mitte -fanaatik. Liigutasin oma lõbuks, oli põnev ja tervis oli kor­ras. Mu pinginaaber oli meie klassi tegija – ta hüüdnimi oli Pele.
TSIK-i katsetele läksin võrkpalli proovima lihtsalt põnevusest, vane­ma­te teadmata ja loata. Sain sisse. Meie nn teist gruppi kutsus treener luhvtimeesteks. Esimeses grupis olid Eesti koondise poisid. Klass oli kirev, pasunapoistest iluvõimlejateni, Räpinast Lümandani – suurepärane kooslus. Meid õpetas värvikas ja tõelistest isiksustest koosnev õpetajate seltskond.
Koolitükkidega oli mul asi korras, spordisaavutusi asendasid tasapisi suurlinna tuled. Tänulik pean olema klassijuhataja Virve Rammusele, kelle toetus võimaldas mul kooli lõpetada. Meelde jäid direktor Arno Kikase sõnad, kui ta mulle lõputunnistuse andis – rakendage oma võimeid maksimaalselt õiges suunas. Peale seltskonna oli parim, mida TSIK-ist sain, arusaam spordist. Et mida sport on ja mida ei ole.”
Pärast spordiinternaatkooli läksite Tartu Ülikooli füüsilist geograafiat õppima. Põhjendage oma erialavalikut.
„Kaali kooli päevil töötasin paaril aastal Kaali järve uurivate geoloogide juures abitöölisena. Spordikooli ajal käisin suviti treeninglaagritest vabal ajal TA geoloogiainstituudi teaduritega nii Eestis kui ka Peipsi taga ekspeditsioonidel. Olin sealgi abitööline. Soov oli õppida meregeoloogiat, seda sai tol ajal teha aga vististi ainult Leningradis ja Odessas. Oleksin pidanud tegema eksamid vene keeles, liiati polnud keemia ja füüsika just mu lemmikained. Nii valisingi Tartu ja geoloogiale kõige lähedasema eriala ehk loodusgeograafia.”

Milliseid ootusi hellitasite seoses geograafi elukutsega?
„Ootus oli võimalus rännata ja selles ei tulnud pettuda. Välipraktikad, lisaks mägi-, suusa-, vee- jms matkad. Mägedes saab ruttu selgeks, kes on kes ja mis on väärtuslik. Ise gruppide juhtimine annab lühikese ajaga olulise juhtimiskogemuse. Inimasustusest eemal, mägedes ja talvel pole pisiasju ning iseloomud avanevad kiiresti ja ehedalt. Ülikoolis saime ka põgusa pedagoogilise ettevalmistuse, kui aga keegi oleks veel viimase kursuse keskpaigas mulle öelnud, et minust saab kooliõpetaja, oleksin sellist inimest imelikuks pidanud.”

Mis koolis saite esimesed õpetajakogemused? Millal tundsite end „valmis” pedagoogina?
„Pedagoogilise praktika sooritasin Luunja koolis. Mul olid suurepära­sed juhendajad, ülikoolist Peeter Kreitz­berg ja koolist Aili Sprivul (loodan, et mäletan nime õigesti). Andsin Luunjas koos ühe kursuseõega mingi aja geograafiat ka pärast praktikat, sest Aili pidi ravile minema.
Haridusosakonnas töötamise ajal andsin lisaks geograafiale asendajana kehalist kasvatust ja ühiskonnaõpetust. Nüüdseks on kujunenud minu põhikursusteks organisatsioonikäitumine ja juhtimise alused. „Valmis” pedagoogina ei tunne ma end aga senini.”

Teist sai juba enne 30. eluaastat direktor. Millega võitsite kolleegide ja õpi­laste südamed?
„Kuressaare kooli kutsus mind esimene direktor Kusti Kokk. Olin siis 28-aastane ega usu – nii vähemasti tundub –, et mind sinna just väga oodati. Kusti andis mulle edasi oma kontaktid, suure võtmekimbu, kust ta eksimatult silma järgi alati õige võtme üles leidis, ja kaks soovitust: „Ära ole liiga hea” ja „Puhka”.
Kusti tegemistele mõeldes olen palju õppinud, nii seda, mida ja kuidas teha, aga ka seda, mida ja kuidas mitte teha. Pean silmas eelkõige enese­kaitset. Sest koolijuht on sagedas­ti üksi, ka väga heade kolleegide hulgas. Mis puutub südamete võitmisse, siis koolis on olnud ohtralt koloriitseid kujusid nii töötajate, õpilaste kui ka lapsevanemate hulgas. Ja kahekümne aastaga on igasuguseid asju juhtunud. Eks osalejad näe olukordi igaüks oma vaatenurgast ja las see nii ollagi. Tee tööd, küll siis tuleb ka armastus… või kuidas klassik ütles. Kasta on vaja.”

Mida koolijuhi töös kõige olulisemaks peate?
„(Kooli)juhina pean oluliseks väärtustepõhise töö- ja kasvatuskeskkonna kujundamist. Sellest lähtuvad otsused ja inimestevalik, tegevuste kujundamine – ühesõnaga kõik. Keskkond sõltub inimestest ja selle kujundami­ne võtab aega. See on pikk jutt. Pragmaatiline elu kooli ümber sunnib vahel tegema kergelt kõrvale kallutavaid kompromisse.”

Kuivõrd koolikorralduse õpingud Tartu Ülikoolis teie kui koolijuhi tõekspidamisi muutnud on?
„Ametlikule õppekavale lisaks läbisime loengute vaheaegadel ja õhtuti ka teise, mitteametliku õppekava. Meil oli väga hea, kogenud kooliinimeste seltskond ja seetõttu hindan toimunut kõrgelt. Eks kaugemalt vaadates ja koos arutades saavadki mitmed keerulisena tundunud küsimused lihtsad ja elulised lahendused.”

Olete õppinud ka rahvusvahelist ärijuhtimist. Kuidas selle valdkonna tundmine kasuks tuleb?
„EBS-i Saaremaa filiaali tegime aastast 1994 üheksa aastat. Tundus mõistlik ka ise loengutel osaleda, sest egas majandusruumi puudutavad teadmised koolijuhile kahjuks tule. Tegemist oli kõigi osapoolte seisukohast nii kasu­liku kui ka kasumliku ettevõtmisega.”

Olete Isamaa ja Res Publica Liidu liige. Mis teid poliitikasse tõi?
„Olin hulk aega liberaalse ilmavaate valija. Kuressaares juhtus aga nii, et mõned asjad, mida võimukoalitsiooni juhtivad liberaalid tegid, ei läinud mitte. Liitusin Mart Laari ettepanekul tol ajal madalseisus oleva Isamaaga, et linnas „mõistliku ruumi” kujundamisel veidi enam kaasa rääkida. Ja nii on see jäänudki. Poliitilisi ambitsioone väljaspool kohalikku kogukonda mul ei ole. Mõtlen, et kui meil Kuressaares läheb kenasti, oleme andnud oma pisi­kese panuse ka kogu Eesti asja ajamisse.”

2005. aasta sügisest olete Kures­saare Linnavolikogu esimees. Mida olete selles ametis korda saatnud?
„Linnavolikogu liikmena ajasin asju, mida kohaliku Isamaaliidu juhatuses oluliseks pidasime: haridustöö­tajate palganivoo tõstmine, meie sooja­ettevõtte enamusosaluse müügi ära­hoidmine, linnakodaniku komisjoni loo­mine. Meie sekkumise tõttu sai spordihoone kümneid miljoneid odavam. Asju on veelgi. Volikogu esimehena olen pidanud oluliseks rahuliku tööõhkkonna kujundamist, eri erakondade ja huvirühmade kaasamist, avalikkuse informeerimist, eri seisukohtade ärakuulamist ja mõistlikkuse piires arvestamist.”

Mis teid Kuressaares kõige rohkem häirib ehk mida tahaksite linnas kindlasti paremaks muuta?
„Linna elus on mõndagi, mida saab paremini teha. Eks sellest räägime kohapeal. Laiemas plaanis on oluline, et mõni olemasolev majandusgrupeering ei pääseks „linna lüpsma”. Hoiatavaid näiteid leidub Eestis kahjuks liigagi palju. Hoolin oma linnast ja olen nõus selle nimel toimetama, et meil selliseid asju ei juhtuks.”

Teie eestvedamisel alustas gümnaasiumi juures 1. septembril 1996 tööd koolituskeskus Osilia, kus õpetatakse nii täiskasvanuid, õpilasi kui ka eelkooliealisi lapsi ja osutatakse mitmesuguseid teenuseid. Mida selline struktuuriüksus koolile annab?
„Osilia idee realiseerus pärast mitmeaastast pingutamist tänu rahvusvahelise Lions-liikumise rahatoele. Osilia on meile juurde andnud nii pedagoogilist kogemust, suhtekapitali kui ka mainet. Raha muidugi ka. Samamoodi on meile kasuks tulnud paar aastat tagasi loodud uus struktuuriüksus, meie huvikool Inspira, kus õpib üle tuhande lapse.”

Mis ajendas Kuressaare Lions-klubi liikmeks astuma?
„Sellesse klubisse kutsutakse. Ju siis leiti, et sobin seltskonda. Olen Kuressaare klubi asutajaliige, praegu osalen selle ettevõtmistes tagasihoidlikumalt. Paaril viimasel aastal on aur kulunud kooli ja linna asjadele.”

Mida vabal ajal kõige meelsamini teete?
„Tööväline aeg on enamasti kodusteks toimetusteks ja lugemiseks ja lihtsalt olemiseks. Eelmisel suvel jõudsin jalgrattaga Hiiumaale. Elan maal ja möödunud aastal oli elamus paaril korral laupäeva hommikuti Kuressaares sihitult uidata. Turg, välikohvikud, vaatad inimesi – täitsa sürr tunne. Sel suvel liikusin „lõuna ruumis”. Veetsime kenade inimeste juures mitu toredat päeva – Saarlasõ külas Saarlase talus Rõuge vallas.”

Mida elus veel teha ja õppida tahaksite?
„Eks õppida ja kogeda ole veel paljutki. Kõigis valdkondades on lahkesti arenguruumi. Meeles mõlgub mõni pisem kirjatükk kooliasjadest. Kogunenud on ka vahva seltskond tegelasi, kellest lastele ja lapselastele räägitud/luisatud lood võiks ehk kunagi paberile jõuda.”

Tõnu Talve ja trio Fragile kunstiprojektid