Õpetajaks soovijaid siiski on

 

Anu Mõttus

Repliik

Suve südames saime meie energili­se klassijuhataja Arno Seemeni tungival nõudmisel endiste klassikaas­lastega Mulgimaal taas kokku. Nos­talgiliselt uudistasime klassi kroo­ni­kat (fotod olid muidugi õpetaja See-
menilt). Sügisesel kolhoosi kartu­li­põllul olime veel lapselikult nunnud, aga rehepeksul (pool sajandit tagasi veel kombaine polnud) käis töö nagu muiste – aganad ja tolm lendasid.
Nüüdki ei jõudnud me klassijuhataja energiat ära imestada. No mil­line õpetaja (olgu või noor mees) tihkaks võtta oma klassiga ette talvise suusamatka maakonna teise otsa! Aga meie käisime koolist laenatud suuskade ja saabastega, paksud palitud seljas (kellel sel ajal suusa­kombinesooni oli!) kahepäevasel suu­samatkal. Esimesel õhtul jõudsime pimedas Tuhalaane koolimajja. Lörtsine ilm oli nii läbi võtnud, et mõni ei jaksanud teetassigi tühjaks juua, jäi enne magama.
Järgmise aas­ta pildiseeria on suvi­sest jalgrattamatkast läbi Paide ja Kõrvemaa Nelijärvele. Senini on meeles krampis jalalihased ja tulitav tagumik, teisel päeval nõudis sadulasse ronimine suurt eneseületust.
Kõige enam tekitas ka hiljem koolis furoori paadimatk Võrtsjärvele pärast 10. klassi. Sõitsime jalgratastega Suisleppa ja sealt aerupaatidega mööda Õhne jõge Võrtsjärveni, kus ööbisime järve keskel asuval Kuradisaarel. Järgmiseks päevaks oli õpetaja järve põhjakaldale Oiule jalgrattad vastu tellinud. Kooli alguse õppenõukogus kuulis klassijuhataja etteheiteid, et oli oma õpilastega nii eluohtliku ettevõtmise korraldanud. „Elu ei pea olema nagu lahja tee, riskida on ka vaja,” selgitanud ta.
Klassikollektiivi kiituseks peab ütlema, et ühelgi ekskursioonil ega kolhoosis veedetud õhtul ei tulnud ette napsitamist. See tundus ajal, kui keskkooliõpilasel oli keelatud isegi kohvikus käia või kultuurimajja tantsupeole minna, mõeldamatu.Tänavu aga tabas politsei Õlle­summeril 150 purjus alaealist...
Nüüd julgen tunnistada, et päris
kukupaid polnud ka meie. Veel kokkutulekul küsis klassiõde, kas ma mäletan, mis põhjusi me puudumis­tõendile kirjutasime, kui kolmel maipühal järjest Paistu kandis tema isa sünnipäeval käisime ja teistest
päev hiljem kooli jõudsime. Igatahes olime neil sünnipäevadel oodatud, sest laulsime seal hommikuni maha kõik rahvalikud laulud, pillimeesteks sünnipäevalaps või meie muusikakoolis akordioni õppinud klassivend. Ju me ikka ka tervisnapsu võtsime ja koduõlut jõime. Laua all polnud keegi. Neid pidutsemisi ei julgenud me nüüdki oma klassijuhatajale üles tunnistada, et mitte oma klassi imagot solkida.
Viljandi Maagümnaasiumi aastapäevaks tuleval suvel lubas õpetaja Seemen meie klassi albumi kooli muuseumile annetada. Las noored imestavad ja kadestavad.

Riigikoolid tehakse lõpuks korda

Riigi Kinnisvara AS (RKAS), HTM ja rahandusministeerium ning viis maavalitsust sõlmisid 1. augustil kokkuleppe, millega antakse RKAS-ile kordategemiseks üle veel seitse koolikinnistut koos nendel paiknevate hoonete ja rajatistega.

Kinnisvaraettevõttele anti üle Nõo Reaalgümnaasium, Puiatu Erikool, Vaeküla Kool, Vidruka (endine Palivere) Kool, Keila-Joa Sanatoorne Internaatkool, Helme Sanatoorne Internaatkool ja Päinurme Internaatkool.
RKAS on koolide renoveerimist juba alustanud, esimese pääsukesena sai valmis Kallemäe Kooli Kuressaare filiaali hoone, kus uuest õppeaastast hakkavad õppima 20 toimetulekuklasside õpilast.
Kallemäe Kooli direktor Ardi Liik kinnitas Õpetajate Lehele, et endist Kuressaare merekooli hoonet Suur-Põllu tänavas ei tunne äragi. Nüüd ootab järjekorda Kallemäel asuva kooli kompleks, mis ehitati 1939. aastal kohaliku kooli tarbeks. Lisaks saab kool veel spordisaali ja õpilaste taastusravikompleksi. „Esimene riigihange projekti koostamiseks nurjus ja nüüd läheme uuele ringile. Seejärel kuulutatakse konkurss ehitaja leidmiseks. Loodame, et järgmisel aastal saab juba ehitama hakata,” on direktor Liik optimist.

Esimese etapi koolid stardivalmis
HTM-i koolivõrgu büroo üldhariduskoolide osakonna juhataja Ants Egloni sõnul anti RKAS-ile esimese etapiga üle ka Kaagvere Erikool, Kammeri Kool, Porkuni Kool ja Noarootsi Gümnaasiumi õpilaskodu. Neist viimase projekt on juba valmis ja kuulutatakse välja riigihange ehitaja leidmiseks.
Egloni sõnul on eskiisiprojektid valmis ka Kammeri ja Kaagvere koolil ja praegu käib koos projekteerijatega arutelu, mida kooli ettepanekutest võtta, mida jätta. „Hiljaaegu pidasime sel teemal Tartu ja Tallinna vahel ministeeriumi, koolide ja projekteerijate osalusel videokonverentsi, mida juhtis HTM-i halduse asekantsler Janar Holm. Arutasime põhjalikult kõiki nüansse, et hiljem õhku ei kütaks ja selle eest renti ei maksaks. Näiteks Kammeri Kooli spordimehest direktor Peep Puusepp tahtis võimlas jätta kahele poole korvpalliväljakut tribüünide tarbeks kuni viis meetrit ruumi. Kaalusime, kas piirduda siiski vaid paari-kolme meetriga, hoiame pinda kokku. Projekteerimisel pisiasju ei
ole – näiteks peab direktor teadma, millised ja mitu tööpinki tahab ta tööõpetuse kabinetti mahutada, et hiljem ei tuleks projekte ümber teha.”
Eglon näitas arvutis ka Kaagvere Erikooli eskiisi, mis näeb ette ehitada kapitaalselt välja nii keldrikorruse kui ka katusealuse. Koolil ei ole võimlat ning napib muid abi- ja puhkeruume. Eglon ei välista, et tulevikus võib Kaagverre lisaks praegusele 40 tütarlapsele lisanduda veel paarkümmend poissi. „Kusagil pole kirjas, et Kaagvere peab olema vaid tütarlastekool. Pärast renoveerimist vaatame kõikide erikoolide funktsioonid põhjalikult üle. Varem pole seda mõtet teha, sest meil pole veel täpset ülevaadet koolide arengust. Kui tavalistes üldhariduskoolides hakkab laste arv drastiliselt vähenema, siis erivajadustega laste koolides püsib see stabiilsena, ehk isegi kasvab.”

Ettevalmistused olid põhjalikud
Renoveeritavad koolid olid tegelnud kooli tulevikuplaanidega juba mitu aastat. Kõigepealt tuli ministeeriumile esitada oma plaanid ja kavad. Helme SIK-i direktor Tiia Mägi kinnitas Õpetajate Lehele, et RKAS keeldus vastu võtmast nende kooli 23-hektarilist kinnistut, nüüd on sellest jäänud vaid 11 hektarit. „Meil oli siin veel mitu hoonet, kaasa arvatud kunagise lastekodu hoone ehk loss, kus varem elasid kooli töötajad. Pärast mitu aastat kestnud läbirääkimisi õnnestus see lõpuks maha müüa.” Projekti järgi on Helme kool kõige mahukam objekt – 7619 ruutmeetrit renoveeritavat pinda. Direktori sõnul on neil uues hoones hädavajalik just ravi- ja taastuskompleksi juurdeehitus. Keldris soovivad nad näha jõusaali. Unistuseks on ka puhkenurgad, seni pole lastel kuskil omaette olla.
Kui kõik projektid valmis ja ehitaja leitud, tuleb koolidel mõelda õppetöö ümberkorraldusele ja lastele peavarju leidmisele, sest paljudes koolides viibivad lapsed kohal ka suvevaheajal. Tiia Mägi leiab, et kuigi neil on palju pinda, pole mõeldav, et haiged lapsed elaksid ehitusmüras ja tolmus. Plaanis on minna remondi ajaks allüürnikus naabrite juurde Helme kutsekooli.
Puiatu Erikooli direktor Toivo Luik pead ei murra. Kooli naabruses seisab tühi lasteaiahoone, mille saab häda korral kasutusele võtta.
Egloni sõnul on lahendus olemas ka Porkuni Koolil: mõisamaja jäetakse maha ja ehitatakse uus madalhoonestusega koolilinnak, mis vastab liitpuudega lastele esitatavatele nõuetele.

Riigikaitseõpetus: tahta ja suuta

Kas riigikaitseõpetus peaks olema kohustuslik?

KERSTI ROHTMETS, Audru Keskkooli direktor:
„Riigikaitseõpetus on noore kujundamisel tähtis ja vajalik õppeaine, kõik gümnaasiumiõpilased peaksid selle kursuse läbima. Riigikaitseõpetus aitab tõsta isamaalisust ja aatelisust, tema tähtis ülesanne on kaitsetahte kasvatamine. Riigi kaitsmine ja julgeolek pole ainult kaitsejõudude asi, selles on igal inimesel oma roll. Eesti vabariigi kodanikena on meile põhiseadusega pandud kohustus oma riiki kaitsta.
Iga Eesti mees ja naine peaks teadma, kuidas kriisisituatsioonis tsiviliseeritult, distsiplineeritult ja targasti käituda. Kuidas olla kaitstud ja kaitsta oma ligimesi hädaolukorras – see nõuab oskusi. Peamine eesmärk pole valmistada noori ette ajateenistuseks ega propageerida militarismi, vaid anda õpilastele teadmisi ja oskusi, kuidas vajadusel ise oma riiki ja kodu kaitsta. Kursusel osalejad saavad teadmisi ja oskusi, mida võib ka igapäevaelus vaja minna. Algteadmised esmaabist, päästmisest, ellujäämisest metsas ja topograafiast ning orienteerumisest võivad elus osutuda sama vajalikuks nagu ujumisoskus. Riigikaitseõpetus pole püss käes jooksmine, vaid ka elementaarne teave relva ehitusest, võimalikest ohtudest relva oskamatul käsitsemisel, teadmine, et relvaga peab oskama ümber käia (ka jahil olles) ja et uudishimust ei minda relva näppima.
Riigikaitseõpetus arendab ka koostööoskusi, teistega arvestamist, vastutustunnet. Õpitakse olukorda iseseisvalt analüüsima ja võtma vastu otsuseid, mitte pead kaotama. Välilaagrid on põnevaim osa kursusest, praktilisetel õppustel saab rakendada eelnevalt omandatud teadmisi ajaloost ja ühiskonnaõpetusest, keemiast ja bioloogiast, maateadusest, matemaatikast ja füüsikast, kehalisest kasvatusest ja muusikast. Riigikaitseõpetus on tihedalt integreeritud teiste õppeainetega.
Oleme seda tugevamad, mida rohkem oskame iseendaga toime tulla võimalikult eri olukordades. Riigikaitseõpetuses õpitu võib tõepoolest elus vajalikuks osutuda, see oleks ühtlasi ka kriisiennetuse programm.”

TÕNIS LUKAS, haridus- ja teadusminister:
„Kõik noored peaksid saama Eestis riigikaitselise ettevalmistuse. Võimalusi selleks on palju: Kaitseliidu noorteorganisatsioonid, riigikaitseõpetus koolis, ajateenistus kaitseväes, Kaitseliit, alternatiivteenistus jne. Noored peavad suutma kollektiivis tegutseda, teadma tsiviilkaitse põhitõdesid, et kaitsta tulevikus oma peret ja lapsi. Iga noor peaks saama Eestis riigikaitse ettevalmistuse.
Kõik see ei tähenda, et riigikaitseõpetus peaks olema kohustuslik kõigile õpilastele. See peaks olema kohustuslik koolidele, kus on seda ainet õppida soovijaid.” 

Kui läheks õige mägedesse

Kui õpetajatelt küsida, mida nad suvel teevad, selgub, et tegemisi on seinast seina. Paraku seostub enamik neist tööga – remondi tegemise, aias askeldamise, giidina või mingis muus ametis pedagoogipalgale lisa teenimisega. Nii oli see vene ajal ja on ka nüüd. Õpetajal on pikk puhkus. Leitakse, et kurjast oleks kaheksa nädalat, käed rüpes, istuda, liiati, kui suvine, teistmoodi töö naudingut pakub.
Õpetajal, kes hommikul, maldamata oodata, mil kohvivesi keema läheb, aeda kiirustab, et näha, kas roos on uue nupu avanud, või noppida peenralt esimene maasikas, aitab aiatöö kindlasti pingeid maandada. Inimene, kes juba talvel õhinal värve valib ja pintslid valmis seab, et suvel aed ja aiamaja üle võõbata, tunneb küllap sellest tööst rõõmu. Enamikule tähendab aiatöö aga tüütut küürutamist peenarde vahel, remont jooksmist mööda ehituspoode, lõputut pusimist ja ümbertegemist, sest kõik tuleb endale a-st ja b-st selgeks teha. Kui puhkus läbi, jääb hingele küsimus, kas ma sellist suve tahtsingi. Oli puhkus ja ei olnud ka. Aga juba ette on teada, et järgmine tuleb samasugune: suvekodu tahab putitamist, aed harimist ja lisarahata, mida tavaks suvel teenida, ei tule ots otsaga kokku.
Kui võtaks õige aja maha ja rebiks end kas või korraks argirutiinist välja, teeks midagi sellist, mida ei ole kunagi varem teinud. Läheks näiteks mägimatkale. Mina käisin ega kahetse.
Mägedes, nagu ürgses ja puutumatus looduses ikka, ununevad argimured uskumatult kiiresti. Elu kulgeb seal teises, harjumuspäratus rütmis. Hommikul mäejalamil asuvas laagris telgist välja pugedes näed enda ees pilvedesse mattuvat mäeahelikku. On ainult üks mure: milline ilm täna tuleb. Sellest sõltub, kas saab ette võtta järjekordse tõusu.
Ajal, mil olin Baieri Alpides, sadas üsna palju. See nurjas kõige põnevama retke, laskumise Saksamaa kõrgeimalt mäelt Zugspitzelt. Turnimine kuristiku serval piki vihmamärgi terasvarbu oleks olnud eluohtlik – mägedes ei võeta asjatuid riske. See-eest saime Põrguorus ja Partnachklammi kuristikus nautida vaatepilte, mis avanevad ainult suure saju ajal – mäekülgedelt alla tormavaid kümneid ja sadu koski. Matkaja, kes liigub kuristiku põhjas kulgeval rajal, satub otse veemöllu keskmesse. Õnneks küll mitte veejoa alla – selle eest kaitsevad teda pea kohal eenduv kaljusein ja kohati mäkke uuristatud tunnel –, aga piisab pritsmetestki, et üdini märjaks saada. Vaatepildist saadud emotsiooni võimendavad langeva vee mühin, mida kaja veelgi tugevdab, ja kuristiku põhja kitsasse voolusängi surutud mäestikujõe kohin. Ebamaist tunnet süvendab mäestikulõhe põhjas valitsev hämarus – püstloodis kõrguvate kaljuseinte kohal helendab vaid lapike pilvist taevast.
Pärast mäelõhe läbimist tunned end nagu puhastustulest (-veest) läbi käinuna. Argimured on jäänud väga kaugele, siin ei ole neile kohta nii nagu rutiinilegi. Mägedes pole kaht ühesugust rada ega vaadet – iga nõlva taga avaneb kordumatu pilt.
 

Sirje Tohver

Ministeeriumis

13. augustil alustasid Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus ning Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove tööd Ülemiste City linnakus aadressil Lõõtsa tänav 4. 16. augustil tähistas sihtasutus Archimedes oma kümneaastast tegutsemisaega vastuvõtuga Tallinna Botaanikaaias. 16. augustil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.
 

Sõnumid

Eesti keele ja kirjanduse õpetajad õppisid suvekoolis märkama ja nägema

14.–16. augustini toimus Raplamaal Alu mõisas Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi suvekool „Kes loeb, see märkab, kes vaatab, see näeb”. Tunniplaani läbiv teema oli kirjandus ja filmikunst ning nende lõimimine kirjandustunnis. Õpilaste rollis olid nii eesti- kui ka venekeelsete koolide eesti keele ja kirjanduse õpetajad, suvekooli õpetajateks aga oma ala parimad asjatundjad.
„Visuaalse ajastu õpilastele kirjandust õpetades tuleb kirjanduse tekstilisele maailmale tuge leida filmi pildikeelest. Nende võimaluste otsimisega suvekoolis tegeldigi,” selgitas Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esinaine Piret Järvela. „Ka suvekooli pealkiri viitas sellele, et lugemisest ja vaatamisest üksi ei piisa, vaja on ka loetavasse-vaadatavasse süveneda, õpilased märkajaks ja nägijaks õpetada,” lisas Järvela.
Järvela rõhutas, et esmakordselt kutsuti seltsi koolitusele ka vene koolide eesti keele kui teise keele õpetajad, et luua alus koostööks Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liiduga. Suvekooli üks rahastaja oli Avatud Eesti Fond, mille juhataja Mall Hellami sõnul on väga oluline, et ka vene keelt kõnelevad noored tutvuksid Eesti filmiklassikaga. „Eestis on tehtud niivõrd köitvaid filme ja seriaale, et need panevad vaataja kindlasti ka raamatu järele haarama,” nentis Hellam.
Suvekooli esimesel päeval keskenduti nimekate professorite abiga eesti kirjanduse tippteosele ja populaarsele filmile „Nimed marmortahvlil”. Rein Veidemann kõneles sellest, miks on Albert Kivikase teos üks eesti (kirjandus)kultuuri tüvitekste, Mati Õun käsitles teoses kajastuvaid sündmusi sõjaajaloolase pilgu läbi, Peeter Torop analüüsis tähendusliku maailma loomist romaanis ja filmis, Jüri Sillarti juhtimisel vaadati kaadreid filmist, uuriti filmikompositsiooni ja -stilistikat.
Kirjanik Aidi Vallik kõneles Anni-lugude sünnist ning nende edasiarendusest teatrilaval ja filmis. Sügisel esietenduvat noortefilmi „Kuhu põgenevad hinged” tutvustasid režissöör Rainer Sarnet ja näitlejad Taavi Eelmaa, Lenna Kuurmaa ning Ragne Veensalu. Produtsent Anneli Ahven jagas õpetajatele teadmisi selle kohta, kes ja kuidas filmi teevad.
Kolmandal päeval rääkis Eesti Kinoliidu juhatuse esimees ja Kinobussi eestvedaja Mikk Rand filmiõppest üldhariduskoolides ning tutvustas õppematerjali ja metoodikat „Õpetamine animatsiooni abil”. Viies töötoas õpetas Kinobussi-rahvas, kuidas õpilastega koolis filme teha.

Käsitööõpetajad kogunesid Hiiumaal

Eesti Käsitööõpetajate Seltsi Aita selleaastane suvekursus toimus Hiiumaal, võõrustas Lauka Põhikool. Eesmärk oli tutvuda Hiiu rahvakunstiga, osaleda kohalike käsitöömeistrite töötubades, et omandada uusi käsitöötehnika võtteid, suhelda kohalike koolide käsitööõpetajatega, külastada nende õppeklasse, nautida looduskauneid paiku.
Kolmepäevane õppereis algas Suu­remõisa lossist. Suuremõisa Põhikooli käsitööõpetaja Kersti Ojasalu jutustas, kuidas ühest lossilegendist on saanud hea võimalus tuua ajalugu tänapäeva käsitöötundi.
Kärdla Ühisgümnaasiumi käsitöö- ja kodunduskabinet on kena näide õpikeskkonnast, kus on kõik tingimused õpetaja ja õpilastevaheliseks meeldivaks koostööks. Õpetaja Sirje Juurikas jagas oma pedagoogilist kogemust.
Käsitööõpetaja on sageli kohaliku kultuurielu edendaja, jagab oma oskusi ja teadmisi kodukoha rahvale. Emmaste Põhikooli käsitööklass õpetaja Tiina Metsa juhendamisel asub lausa küla aktiviseerimiskeskuses.
Käsitööõpetaja jaoks assotsieerub Hiiumaa märksõnadega Hiiu pits, Hiiu vill. Kodutöö oli olnud uurida Hiiu pitsi omapära ning valmistada ese, kus oli seda kasutatud. Tõdesime, et ainult kirjanduse baasil ei olnud seda võimalik päris õigesti teha. Lõplikult sai Hiiu pitsi ainulaadsus selgeks alles Hiiumaa Muuseumis Helgi Põllu juhendamisel.
Tekstiilikunstnik Tiiu Valdma Hiiu Villa väikeses villavabrikus saab õpikutagi selgeks, kuidas lambavillast valmib lõng. Samas on eksponeeritud kunstniku looming, mis inspireeritud Hiiu rahvakunstist.
Olime teadlikult valinud kursuseks aja, mil Kärdlas toimus traditsiooniline käsitöölaat. Käsitöö töötubades laadaplatsil õpetasid Hiiumaa käsitööõpetajad ketramist, kraasimist (Õie Haavapuu ja Marta Kõrm), nõelavilti (Kaili Saarna), lõngalillede valmistamist (Liia Toom), templitrükki (Kaia Põtter), lammaste põletamist merepuule (Ain Jepisov).
Seltsi poolt näitasime laadal „külakostiks” rahvariideid. Igast maakonnast tõime kaasa täiskomplekti rahvariideid ja rõivaid rahvariiete ainetel. Laadakülastajate huvi oli suur, sest Eestimaa eri paigust pärit rahvariideid korraga ei näe just sageli.
Suvekursused annavad hea võimaluse suhelda kolleegidega, rääkida rõõmudest ja muredest, õppida teiste kogemustest, teha plaane. Üldkoosolekul tutvustas Hiiumaa käsitööõpetajate ainesektsiooni tööd Lauka Põhikooli käsitööõpetaja Siret Lahemaa. Siret töö­tab oma kooli õpilastega rahvus­va­helises projektis eTwinningu abil. Metoodilisi nõuandeid jagasid ka Sirje Rohtla Tallinna Vanalinna Hari­duskolleegiumist, Eve Oro Põlt­samaa Ühisgümnaasiumist, Kairi Orav Tallinna Rocca al Mare Koolist, Kristi Teder Paide Ühisgümnaasiumist ja Anu Pink Türi Majandusgümnaasiumist.

Mõte

Meid ümbritsevas tegelikkuses on vaid üks absoluutne tõde – asjaolu, et iga inimene lõpuks kaob, et iga elu lõpeb lõpuga, lakkamisega, lahkumisega. Mitte ükski meist ei jää (vähemalt füsioloogiliselt) igavesti kestma.

Nüüd, saabuvas kolletumisajas, saabuva septembri ootel on see teadmine igatahes iseäranis aktuaalne. Raagumine, vaikus, lumi läheneb. Suvi on lõppemas. On aeg kolletuda, lehti langetada, raagu jääda. Ehk nagu ütleb Koguja, kes oli mitu tuhat aastat tagasi Iisraeli kuningas Jeruusalemmas: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; /- - -/ aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul.”
Põhjamaade inimesed on seda aja fenomeni teatava lume-paratamatusena kogu aeg tajunud. Lõunamail seostub see loomulikult teistsuguste klimaatiliste olukordadega. Ent lõppemise, kadumise teadvus on ometi globaalne, on internatsionaalne. Küsimus on vaid selles, kuidas sellele reageeritakse. Reageeritakse erinevalt. Ent ärgem siinkohal rääkigem Aafrikast ega Okeaaniast. Rääkigem ainult Eestist ehk teisisõnu siis ühtaegu ka Euroopast.
Eestis/Euroopas on eelöelduga seoses tihtilugu põhiküsimus: kui mina kaon, mis siis (minust järele) jääb? Küsimus on jäljest, jäämisest, jäädvustumisest jne. Olgem ausad – see kõik on seotud ajaga. Ainult ajas võib midagi jääda või jäädvustuda. Ainult aeg tähendab jäämist/mittejäämist. Kui poleks aega (kui oleks ajatus!), siis poleks ka jäämist ei kategooria ega probleeminagi.

Mis on aeg?
Kusjuures aega on raske defineerida. Mis on aeg? Ilmselt mingi järgnevus, lineaarsus, kulgemine, mingi joon, vektor, suunatus (lõpu poole?). Ehk nagu määratleb eestikeelse identiteedi üks põhitekste, eestiaegne Eesti entsüklopeedia 1932. aastast – aeg on „teatav nähtuste järjekord” ja „tekkimine on ainult aja kaudu seletatav”. Lisagem siia, et „jäämine”, „jäävus”, „see, mis jääb” on samuti ainult aja kaudu seletatav. Ka nn “minu/meie” (eesti rahva jne) “jäämine/kestmine” on ainult aja (kaudu lahenduv) probleem. See on ürgne hirmutekitaja. See on inimesi igiajast painanud/vaevanud. Vaevab praegugi.
Eesti suurimaid ajafilosoofe, luuletaja Artur Alliksaar konstrueeris teatavasti oma luules maailma, milles pole kadumist, pole lõppu – on ainult lõppematu tekkimine. Ta väitis oma 1964. aastal ilmunud programmilises luuletuses „Aeg”: „Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. / Alles jääb hetk, milles asume praegu. / Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, / kui seda jäävust ka meeled ei taju.” Muidugi on seda Alliksaare visandatud ajafenomeni n-ö inimlikul tasandil raske käsitada. On ju nii inimlik küsida, kus säilib siis see „hetk, milles asume praegu”? Eesti keeles on kaks sõna ajatuse markeerimiseks – „igavik” ja „kaduvik”. Kus, kummas neist säilivad Alliksaare säilivateks kuulutatud „hetked”? Ent kui juba tekkinud aeg Alliksaare järgi ei haju, siis…mis ajatusest võib üldse rääkida?

Mis meist jääb?
Loomulikult peaks nende küsimuste üle mõtlema surnuaial. Jaan Kross väidab oma poeemis „Maailma avastamine”: „Mööda sooja halli paeklibust Harjumaa mulda / tõusevad mu ihusse / vanad kirikuaiad / täis mullaks saanud kallistusi”. Muidugi on Kross vähemalt selles kontekstis eelkõige luuletaja, st ta teeb nn kujundeid, ta luuletab. Ja ikkagi... Luuletavast Krossist lähtudes võiks ju küsida, kas on tõepoolest just kallistus see, mis (kas või mingi vaimsusena?) jääb. Kummaline oli küsida, mis on aeg. Veel kummalisem on küsida, mis on kallistus. Mis on mullaks saanud kallistus? Kas võiks see olla midagi niisugust, mis jääb? Ja ikkagi – inimelu jätkumise eeldus on just see kummaline kallistus, mis aja kulus tõepoolest ja piltlikult üteldes mullaks saab.
Ent loomulikult pole isegi lõppeva suve valguses kõige meeldivam rääkida mullaks saanud kallistustest. Kas siis tõesti pole midagi positiivsemat vastata küsimusele, mis (meist järele) jääb? On küll. Positiivsema lahenduse jäämise/jäävuse probleemile pakub Arvo Valton. Oma 1970. aastate algul kirjutatud novellis „Karikakar” räägib ta ühest Thomase-nimelisest mehest, kellele tema kodukiriku altarimaalil olev Jeesus alati karikakra kingib.

Valtonlikus „teadmise vaimus”
Valtoni loodud Thomas teab, et ta erineb teistest, et ta on iseenese sees ega lähe kunagi eest ära. Kui ta oma surma eel viimast korda Jeesuselt lille saab, kirjutab Valton: „Jumalapoeg oli kui suur hoidla, mille sisse kõik tuksuva südamega surelikud oma ajaliku elu jutustavad, ja kui tuleb tarvidus, siis võib tema selle sealt välja võtta, enese ja teiste ette laotada ning ütelda: selles maailmas on elanud ka peremees nimega Thomas ja tema keerulises elus olid nii- ja niisugused tähtpunktid ja mina andsin talle toetuseks selle lille, mis täidab suviti põlde. Ja Jeesus võib laotada Thomase hingeaine pikaks jutustuseks. Mitte ilmaasjata pole siin ilmas elatud. Kustugu jäljed, mis ta on jätnud oma põldude sisse ja arveraamatu veerele, kadugu tema kuju ja häälekõla inimeste südamest, lõppegu sellegi tilga elukäik, mis tema seest pani kasvama ta lapsed ja lapselapsed, saagu otsa ta sugu ja kunst, Jeesus jääb seisma ja pakkuma oma karikakart. /- - -/ Ja kui ükskord variseb põrmu see kivikirik siin künka peal, kui tuhmub Jeesuse pale ja karikakar muutub tahmalondiks, kui paiskub laiali kogu roheline Maakera, siis hõljub õhus edasi teadmise vaim, igas osas, igas õhumullis ja lendavas libles. Ja Thomase osa on seal sees.”
(A. Valton. Pööriöö külaskäik, 1974)
Võib-olla on just selles valtonlikus „teadmise vaimus” vastus iga inimest alateadvuses kummitavale küsimusele, mis on see, mis (temast) jääb. Vastus vastuseks, ent tuleb ju jälle küsida: mis on „teadmise vaim”? Nii see ongi, ainult küsimine, ainult küsimus küsimuse järel, ja õiget vastust ei ole, jääbki ainult tühipaljas küsimine. Nii et meist jääb (järele) ainult meie küsimine. Tänu sellegi eest.

Kirjad

Mänguasjad lapse arengus
Lapsena ei meeldinud mulle mängida nukkudega, kuigi mul oli päris mitu uhket Saksa nukku. Nukud olid küll kenad, aga ma ei mõistnud nendega midagi peale hakata. Oli ka veidi nukutoamööblit, kuid sinnagi ei leidunud sobiva suurusega tegelasi toimetama. Midagi oli puudu. Komplekt ei olnud minu silmis täiuslik. Nooremal õel tekkisid hiljem küll huvitavad nukutoasisustused, mis nägid välja nagu „päris”.
Ma ei ole sellest palju rääkinud, sest üldiselt tüdrukud ikka mängivad nukkudega. Mõtlesin, et äkki on mul mingi kiiks. Ometigi on minust hoolitsev ema saanud. Kuna ma ei käinud lasteaias, ei sundinud keegi mind nukkudega mängima. Mäletan, et ühte nukku ma koguni ei sallinud, sest tal oli ülbe näoilme.
Aga mängisin pidevalt kodu. Eriti meeldisid loomakujulised mänguasjad. Mul olid inimesteks peamiselt puust täheklotsid ja niidirullid. Klotsid sõitsid ringi arvelauast autoga ja koguni kummulipööratud nukutooli all. Tegelasteks olid nii poisid kui tüdrukud, emad kui isad. Ehitasin neile peamiselt raamatutest ja doominonuppudest kodusid.
Hiljem jäid kauaks lemmikuteks niidirullid, sest neile oli võimalik erikujulistest nööpidest kostüüme nõiduda. Eriti põnev oli vanaemal külas olles tema Singeri sahtleid tuuseldada, sest seal oli põnevate nööpide näol lausa aareteladu. Igatahes minu reeglite järgi ei olnud need nööbid mütsid ega kübarad, vaid just riided.
Lemmiklelu oli väike heleda karva ja mustade klaassilmadega mängukoer Dobi (keda vahel ka Istvaniks kutsusime), kes käis kaisuloomana igal pool reisil kaasas, ka haiglas oli ta minu peamine lohutaja. Alles sellel sajandil tuvastasin, et Dobi koeratõug on kuldne retriiver.
Koolipõlves tekkis mul siiski ka üks nukuperiood, nimelt joonistasin kirglikult pabernukke ja mõtlesin välja neile moekaid rõivaid. Kui komplekt valmis sai, siis nendega midagi erilist rohkem toimetada polnudki, peamine huvi oligi riiete väljamõtlemine ja värvide sobitamine. Käiku läksid kõik veneaegsed värvipliiatsid, mida oli vähemalt 48 värvitooni. Nukuperiood tekkis minu enese meelest aga piinlikult hilja – põhikooli lõpus ja keskkoolis, st eas, mil enamikul neidudel tuleb peale riidehilpude ja moemaania – ja sõpradele ma neist ei rääkinud..
Psühholoogilisest vaatepunktist oleks huvitav analüüsida, millist rolli mängivad lapse arengus tema lelud. Kas keegi on seda kunagi uurinud?

Meelsust tuleb testida juba koolipingis
Olin südasuvel oma maatalus tööl, kui õue tulid kaks kaunist noort neidu, kes küsisid ühe meie külaelaniku elukohta. Mina muidugi pärima, mis neil siis õieti tema juurde asja peaks olema, kust nad ise tulevad ja millega tegelevad...
Selgus, et tüdrukud õpivad ülikoolis eesti keelt ja on meie vallas etno­graafiapraktikal. Tajudes nende kõnes väikest aktsenti, küsisin, mis rahvusest nad on. Järgnes kohmetu paus. Üksteisele otsa vaatamise järel söandas üks neist tunnistada, et venelased. Kiitsin nende suurepärast eesti keele oskust, mispeale neiud said kohmetusest üle ja vestlesime vabamalt edasi.
Miks nad kartsid olla Kesk-Eesti külas venelased? Mul tekkis sellest olukorrast palju küsimusi. Loodan, et saan nende neidudega veel kokku ja vabas vestluses rohkem teada nende tegelikust hingeseisundist, õppida tundma nende hoiakute ja emotsioonide allikaid.
Olles ise õpetaja, ei kiida ma pedagoogitseva ühiskonna ideed. Riik ei saa olla lõputu klassituba ja sotsiaalse õpiabi kombinaat. Ei ole vaja. Pedagoogilisus ise jääb ka paljudes koolisituatsioonides alla, sest kasvatussituatsiooni loomine vajab mõnikord erandlikult ebatraditsioonilist pedagoogilist lähenemist, mida võib ka ebapedagoogilisuseks pidada.
Tänage õnne, et pronksiöö tuli nii toorelt ja ettevalmistamatult kätte. Jätkuv süstemaatiline vaenutöö meie sinisilmsete poliitikute selja taga oleks võinud viia palju põhjalikuma ja laiaulatuslikuma katastroofini.
Nüüd tuleb arukalt tegutseda, sest olukord peaks olema selge. Venemaa kompleksidele ei ole niipea lahendust tulemas ning meie peame hüsteeriavabalt ning kindlalt tegutsema. Kuritegelik osa Venemaast allub ainult jõule ja selle kasutamine oli igati õigustatud. See hoidis ära suurema verevalamise ja märatsemise. Kes sellele vastu vaidleb, see lihtsalt valetab. Me peame ka ise venelastele rääkima, mis meie suhtumist ja hoiakuid mõjutab. Sedagi, miks stalinismi aeg ei lase end kaugelt ja kainelt koos vaadata... Ja riik peaks teadma, mida nõukogudeaegsed vene koolide ajalooõpetajad õpilastele õpetavad. (Fašistideks sõimati juba nõukaajal, nii et see polnud midagi uut.) Testime meelsust juba koolipingis (ka eestlaste suhtumist venelastesse), siis ei tule üllatusi 20- ja 30-aastastelt.
 

Maris Mäe
Vello Mägi

Kui mina olin veel väikene mees

Värvikas õppetund elust enesest

Areng peab olema tasakaalukas

Augustiuudistest on läbi lipsanud, et käesoleval aastal valitseb Eestis rekordiline õpetajapuudus. Seetõttu on eriti vajalik saata soe õppeaasta alguse tervitus küpsemas eas õpetajatele, et neil ikka oleks tahtmist ja rõõmu meie haridust edasi teenida. Kogemust kooli on vaja ka selle arengut silmas pidades.

Ühiskond ootab jätkuvalt paljude hariduselu probleemide lahendamist. „Nagu aastakümneid tehtud” stiilis õppetöö on kaua kestnud ning igaüks on just temale sobivad puudused ammu üles leidnud. Kui aga soovime muuta süsteemi ning kiirete innovatsioonihüpetega likvideerida kitsaskoha, jookseb kokku ka olemasoleva süsteemi see osa, mille hüvesid oleme nautinud, panemata neid samas enne tähele, kui need kaovad.
Päris moodsat, nüüdisaegset ja kõiki vajadusi rahuldavat haridussüsteemi ei saavuta me nagunii kunagi, sest aeg jookseb alati hariduse arengust ees. Ajaga sammu pidada on hea, kuid vahest on veel parem olla seal, kus haridus praegu on, ning lahendada probleeme, mis on praegu aktuaalsed. Siis selgub, et pole need „nii, nagu aastakümned tehtud” õpetajad nii kivinenud seisukohtadega ja antiiksed midagi.

Oluline teineteisemõistmine
Selleks, et haridus muutuks tuupimisest loominguliseks tegevuseks, pole niivõrd vaja suunata tähelepanu arvutipargi nüüdisajastamisele ja tehnoloogia arengule, kuivõrd panna rõhk õppeprotsessis osalejate paremale teineteisemõistmisele.
Haridus pole ainuüksi teadmised, üldhariduskooli tasandil on see ka kasvatus. Õpetajal tuleb aktiivselt suhelda nii kolleegide, õpilaste kui ka lapsevanematega, et tajuda ja juhtida olukorda klassis. Sülearvutite soetamine õpetajatele on väga vajalik samm, mis annab oluliselt paremaid võimalusi ka kodus töötada ja suhelda lapsevanematega inimlikul tasandil, mahukate arenguprogrammide ja seletuskirjadeta. Kui õnnestuks võimaldada õpetajale pisut ka telefoni kõnelimiiti, oleks veel parem.

Innovatsioonist bürokraatiasse
Arvutit mitte tundev õpetaja on tänapäeval pigem erand. Ka kuldses eas õpetaja on suuteline arvuti kasutamise endale selgeks tegema ning kooli täienduskoolituse vahendeid kasutama, kui selleks on vajadus. Tihti kuuldud jutt vanameelsest õpetajast, kes ei taha arvutist kuuldagi, pole seotud mitte kõne all olevate õpetajate vanameelsusega, vaid sageli nende eluterve mõtlemisega. Kui ikka arendajate/teadlaste väljatöötatud interaktiivne moodne lahendus reaalses klassis ei toimi, pole mõtet seda ka omandada.
Pikemas perspektiivis ei peaks arendajad/teadlased rääkima õpetajate kehvast arvutitundmisest sooviga see teema kohustuslikuks teha ning jõuga oma ideedele kasutajaid tuua. Nõudmised peavad reaalsusega kooskõlas olema. Juba praegu meenutab õpetajate kvalifikatsioonitõstmine rohkem paberite kogumise ja väljaajamise oskust kui sisulist tööd. „Innovaatiliste” normatiivide lisamine on kiirtee innovatsioonist bürok­raatiasse.

Selgus arengukavades
Moodsamad terminid, nagu „elukestev õpe”, „võrgukeskne õpe” jne, on tulnud, et jääda ja areneda, kuid uid iga moodsa termini ümber oma arengukava luua on pisut liiast. Õnneks on haridus- ja teadusministeerium otsustanud olemasolevaid arengukavu täiendada nii, et „elukestva õppe” komponent oleks nendes kirjas, olemasolevate kavade kõrvale ei hakatud veel ühte tegema. Nii on haridus kaetud „tavalise” kavaga, e-õppe kavaga, elukestva õppe kavaga jne. Reaalsuses võivad kavad koordineerimisprotsessi siiski oluliselt keerulisemaks teha, sest eri kavadel on tihti erinevad autorid/huvigrupid, ideekandjad, rahastamissoovid jne. Seega oleks vaja ühte kompaktset arengukava, kus oleksid ootused ning konkreetne peatükk nõueteks.
On väga soovitav, et ka „e-õppe ehk võrgukeskse õppe” komponent jõuaks uude õppekavasse ning et seal väärtustataks neid lahendusi, mida hariduses IKT kaasabil on edukam rakendada kui nn paberipõhisel teel. Pole vaja kavasse kirjutada arvutiteadlaste seisukohti ja ennustusi selle kohta, missuguseid servereid ja tegevusliine on vaja õpetajatele aastatepikkuses perspektiivis pakkuda. Hariduses tuleb vaadata esmajoones haridust ja vajadusi ning seejärel valida vahendid.

Miksikese areng
Kindlasti käib jutt arendajate liigsest rutakusest ka Miksikese kohta, mis arendas aastaid aktiivselt Interneti vahendusel õppijaid ja õpetajaid teeniva online-abiõpetaja teenuseid. Selle teenuse komponendid töötavad jätkuvalt, kuid teenus ise hakkab täies mahus tööle aastate pärast. Seepärast muutis viimasel pooleteisel aastal ka Miksike pisut oma suunda.
Alates möödunud aastast töötab ligi sada õpikuautorit, õpetajat ning eksperti „Minu Miksikese” loomise kallal, mille tulemusel on loodud süsteemsed elektroonilised õppematerjalide kogud 1.–9. klassini. E-lehti (elektroonilised töövihikulehed) täiendavad interaktiivsed harjutused, onkondid (elektroonilises formaadis kontrolltööd) ning loomulikult pranglimine. Need materjalid on ka retsensendid üle vaadatud ja enamik õppeaineid on 1.–9. klassini kaetud. 2007/2008. õppeaasta vältel saab kogu põhikooliosa kaetud ning töö sellel suunal käib mujalgi.

Tahaks rahvaga rääkida

Meie iseseisvus on veel väga noor. Lõppemas on viieteistkümnendate juubelite rida ja algamas kahekümnendate oma. Nii oli äsja krooni kasutuselevõtu 15. aastapäev, sellele järgnes põhiseaduse referendumi (28. juuni 1992) oma. Õige pea on tulemas Hirvepargi rahvakoosoleku (23. august 1987) 20. aastapäev. Saatuse tahtel olin omal ajal paljude praegu juubelitena tähistatavate sündmuste juures, seepärast kutsutakse mindki juubelitele ja nii mõnigi kord palutakse nendel ka kõnelda.

Kõnet pidama minnes olen tundnud ennast aga kõneleja jaoks ülihalvas olukorras – kuulajaskonna moodustavad kaks oluliselt erinevat inimesterühma, nii et kõige õigem oleks pidada kaks kõnet. Retoorika üks nurgakivisid on, et kõneleja peab lähtuma kuulajaskonna teadmistest. Aga tähtpäevaüritusel on üks osa neid, kes ise võtsid tollasest sündmusest osa või vähemalt mäletavad seda, ja teine osa neid, kes olid sündmuse toimumise ajal sellest osa võtmiseks veel liiga noored. Kuulajaskonna esimesele osale püüaksin meenutada, mis eelnes meenutatavale sündmusele, miks me omal ajal selleni jõudsime ja milliseid tagajärgi see hiljem kaasa tõi. Kuid teisele osale tuleks hoopis pikemalt rääkida sündmusele eelnenust ja ümbritsevast taustast, tõmmata seosed neid tänapäeval ümbritsevate nähtustega. Kahele auditooriumile korraga rääkimine ei kuku kunagi hästi välja.

Kõnelda ei anta aega
Kes ja millal saab tänapäeva Eestis pidada 30-minutise kõne? Ainult president, kui kõneleb vabariigi aastapäeval. Üldiselt valitseb kõnelemisüritustel 20 minuti piir.
Kui sattusin 1991. aasta sügisel Põhiseaduse Assambleesse, kehtestati selle töö alguses reglement, kus oli öeldud, et kõne – st kõnepuldist rääkimine – ei tohi kesta üle seitsme minuti, sõnavõtt – rääkimine mikrofoni oma istekohalt – aga kaks. Tean, et ajapiirangud olid riigikogus ka esimese iseseisvuse ajal, aga siis olid need ehitatud üles teisiti: seaduseelnõu arutamisel sai fraktsiooni esindaja kõigepealt piisavalt aega, kuid sama fraktsiooni teiste esindajate täiendavatele arvamusavaldustele oli aega ette nähtud napilt. Nii sai oma seisukohti ammendavalt avaldada ja samas tõrjuda aega raiskavat lobisemist. Praktiliselt nägi see välja nii, et kui näiteks Konstantin Päts analüüsis põllumeestekogude nimel riigieelarvet, kulus tal selleks umbes tund. Riigikogu praegu kehtiva kodukorra järgi saab kõnelda viis minutit, nii et fraktsioon, kes tahaks esineda samamoodi nagu Päts kunagi, peaks saatma kõnepulti 12 inimest, kellest igaüks kannaks ette viieminutise analüüsijupi.
Pärast assambleed olin riigikogu kolme koosseisu liige ja sama seitsme minuti standard kehtis ka seal. Mis mõte sellisel „kõnelemisel” üldse oli? Muidugi on seitsme minutiga võimalik öelda, et käsitletavasse eelnõusse tuleb teha nii- ja niisugune muudatus, mille täpsem tekst esitatakse juhtivale komisjonile eraldi. Seitsme minutiga on võimalik ütelda, et kõneleja arust ei kõlba arutatav eelnõu kuhugi või on kõlbmatu eelnõu see või teine paragrahv. Seitsme minutiga on võimalik poliitiline vastane „pikalt saata”. Kuid päris kindlasti võib ütelda, et sellise pikkusega „kõnega” ei veena kunagi kedagi, kes on teisel arvamusel. Riigikogus oli ja on „kõnepidamise” ainus mõte selles, et fraktsiooni/saadiku seisukohad saaksid stenogrammis fikseeritud.
Kui riigikogus üldse toimub diskussioon, tuleb seda otsida kas komisjonidest või saadikute omavahelisest suhtlemisest, mitte tavalistest töövormidest.

Paljusid arvamusi ei avalda keegi
Ehk toimub dialoog meil väljaspool parlamenti, ühiskonnas? Mingil määral kindlasti. Kuid milline on selle maht ja tase? Eesti keeles ilmub kolm päevalehte, millest vaadeldavas küsimuses tulevad arvesse vaid Postimees ja Eesti Päevaleht. Kummaski on igas numbris 1–3 juhtkirjalist arvamust ja 3–5 muud „arvamuslugu”. Veidi rohkem on nädalalehti, suurema tiraažiga Eesti Ekspress ja Maaleht, väiksematiraažilistest esitab „arvamusi” Sirp, vähemal määral ka Õpetajate Leht. Kokkuvõttes: eesti keeles ilmub päevas mitte üle kümne teksti, millel on mingi sarnasus poliitilise või informatsioonilise kõnega.
Isegi kui kõik päevas ilmuvad „arvamuslood” on heal tasemel, ei piisa sellest mahust õieti millekski. Mis küsimus Eestis ka arutluse all ei oleks, selle kohta oleks vaja avaldada üle kümme arvamuse või poleemilise seisukoha. Ja kindlasti on igal ajahetkel arutamist vajavaid teemasidki kümneid. Trükiajakirjanduses avaldatakse vaid murdosa vajalikust ühiskondlikust dialoogist. (Elektroonilise ajakirjanduse olemasolu on positiivne kas või sellepärast, et tänu selle olemasolule ei ole võimalik ühtegi arutamist vajavat teemat täielikult maha vaikida, kuid selle diskussioonivormi tase on paraku alla igasugust arvestust.) Kuid trükitekstidel on ka puudused, mis tulenevad mahupiirangutest. „Arvamusloo” tavaline maht on 3500 täheruumi. Suuliselt ettekantuna tähendaks see umbes viis minutit kõnelemist. Selle mahuga ei ole võimalik midagi ammendada ega põhjendada, teisel arvamusel olijat ümber veenda.
Ühiskondliku mõttevahetusega on olukord praegu kindlasti kehvem, kui see oli Eestis 1920–1930-ndatel, enne vaikivat ajastut. Siis oli normiks, et iga poliitiline partei andis välja oma ajalehte, vahel ka mitut lehte. Suuremate erakondade puhul oli selleks tavaliselt päevaleht. Ilmselt peeti oluliseks vajadust avaldada „arvamust” partei seisukohalt. Praegu jääb niisugustel parteidel, kes ei ole meele järele paari tähtsama ajalehe toimetajatele, arvamus lihtsalt avaldamata. Mitteerakondlikest arvamustest rääkimata.

Tagajärgi tuleb analüüsida
Kirjeldatud olukord toob endaga kaasa soovimatuid tagajärgi. Üks sellistest on poliitika kujunemisest huvitatud kodanike peaaegu pidev närviline olek. Nii üksiku inimese kui ka inimrühma puhul on tülitsemisel ettekääne ja tegelik põhjus erinevad asjad. Inimeste ette tõstatavad poliitilisi probleeme napisõnalised uudised või üksikasjadele tähelepanu mitte pööravad juhtkirjad, nii ei ole inimesed piisavalt informeeritud.
Suhtlemisvõimaluse nappuse tagajärg on ka üksteisest valesti aru saamine. Oma poliitikuaastatest mäletan, et ükskõik, kui täpselt sa ka ei püüaks oma mõtet edastada, ikka on keegi, kes saab asjast omamoodi aru. Mitte nii, nagu sa oleksid tahtnud. Millist sõna sa ka ei kasutaks, ikka on kellegi jaoks sellel hoopis muu tähendus. Selle „kommunikatsioonimüra” puhul on võimalik ainult tagantjärele selgitada ja täpsustada.
Arusaamatuste puhul on kerge tõusma demagoogiasüüdistus. Kui kaks inimest saavad samast sõnast erinevalt aru, ei ole see veel aga demagoogia. Demagoogia puhul on ikkagi tegemist „tahtlusega”. Näiteks E. Vääri „Võõrsõnade leksikon” selgitab: demagoogia on poliitiliselt ebateadlike rahvamasside petmine ahvatlevate, kuid valelike lubadustega, hämamine; ENE 1987. a köide: eksiteele viimine petlike lubadustega ja tõe moonutamisega; sellega taotletakse sageli rahva poolehoidu.

Kes keda petab?
Kui poliitikateemaline kommunikatsioon on tahtlikult vaegkommunikatsioon, peaks selline olukord olema ju demagoogia? Või hoopis pettus? Teadlik ja tahtlik petmine? Kes on siis petjad ja miks nad petavad?
Ma ei ole siiski kindel, et toimuv pettus on tahtlik. Poliitikast rääkijatest ei ole suur hulk nn poliitikuid ja enamik ajakirjanikke ilmselt piisavalt asjatundlikud. Küll aga oleme jõudnud vaimsetes otsingutes niikaugele, et otsustada, kuidas ja miks kujundada oma ühiselu nii, nagu läänemaailmas kombeks. Selles küsimuses oleme täpselt samas seisus kui kõik ülejäänud lääne ühiskonnad. Meil ei ole vaja kedagi teist võtta positiivseks või negatiivseks eeskujuks. Peame ühiskonnana mõtlema paralleelselt teiste ühiskondadega.
Eesti probleem on aga selles, et me ei tea veel küllaldasel hulgal, et peame seda tegema, nagu ka seda, kuidas seda mõistlikult ja tulusalt teha.

Ameerikat avastamas

New York oli minu Ameerika-kodust kolme autosõidutunni kaugusel. Käisin oma siinsete hoolitsejate Gusteni ja Lorryga kõigepealt Vabadussammast vaatamas. Mitte küll saarel, vaid üle jõe, ja nautisin võrratut pilvelõhkujatega siluetti. Mind viidi vaatama ka 11. septembril tekkinud „auku”, mida ümbritseva traataia küljes on mitut sorti mälestus- ja selgitustahvlid ja ümberringi rahvast kui murdu.

Manhattanile minnes tuli nagu paljudes muudes kohtades maksta, välja lasti ilma rahata. Hudsoni jõe alla siseneb 1,6 miili pikkune tunnel, väljasõidutunnel on 1,3 miili pikk. Tunnelisse saamine on omaette elamus, kolm-neli autorida koonduvad sisenemisel üheks või kaheks. Loeb julgus, kiirus, viisakus, vahel ka jultumus.
New Yorgi südames asuv Eesti maja on väljast mittemidagiütlev, aga seest väga kaunis hoone. Sõin seal verivorsti, sülti ja rosoljet, millel puudus enamikule siin poest saada olevatele asjadele iseloomulik kunstlik kõrvalmaitse.

Niagara valmistas pettumuse
Buffalos Niagara koske vaatamas käisin mulle külla sõitnud tütrega. Vaatepilt valmistas pettumuse. Imelised vaated avanevad Kanada poolelt, minul aga selle maa viisat polnud. Mind oli hoiatatud, et Buffalos on väga külm, aga külmast oli asi kaugel – sadas uduvihma ja maa oli must. Et olime Buffalos pühade ajal, 25. detsembril, ei saanud me teha helikopterisõitu kose kohal ega sellele isegi lähedale minna.
Buffalost lendasime Orlandosse, et külastada Disney parke Magic Kingdomi ja Animal Kingdomi ning Seaworldi. Meie lemmik oli Seaworld, oleksime sinna teisel päeval hea meelega tagasi läinud, aga isikliku või rendiautota on Ameerikas peaaegu võimatu reisida. Veemaailmas olid minu lemmikud merilõvid, delfiinid ja mõõkvaalad, nautisin ka paadisõitu. Loomade kuningriigis pakkusid elamuse safarisõit, kus mõlemal pool teed võis igasuguseid loomi ja linde näha, ning putukateater, kus erilised prillid ette saanud vaatajal tekkis tunne, et kohe-kohe istub putukas sulle ninale.
Tüütud olid tundidepikkused järjekorrad. Mõnda kohta pääsemiseks seisime üle kahe tunni, samas kui etendus kestis vaid 10–30 minu­tit. Saime kogeda sedagi, mis on stand-by. Kui Buffalo–Baltimore’i lennuk hiljaks jäi ja me ei jõudnud broneeritud Orlando lennule, pandi meid stand-by nimekirja, mis tähendab, et lennata saab siis, kui juhtub olema vaba koht. Õnneks pääsesime päeva viimasele lennule.

Loodusime Grand Canyon
Reisi Grand Canyoni ja sealsetesse teistesse imekaunitesse paikadesse võtsin ette koolile kõige lähema reisibüroo vahendusel. Et kolm esimest reisipäeva olid koolipäevad, pidin kirjutama „palvekirja”. Õnneks mind lubati. Odav see reis polnud, aga väärt iga senti. Muuseas, paketi hinnas olid kõik hommiku- ja õhtusöögid, kohvreid ei pidanud kunagi ise hotellituppa ja sealt bussi tassima.
Tavalisest väiksemasse reisirühma kuulus 30 inimest. Seltskond oli rahvusvaheline: üks abielupaar Hiinast, üks Uus-Meremaalt, kaks paari Inglismaalt ja Kanadast, kõik ülejäänud USA-st. Peale minu reisis üksinda vaid üks proua.
Scottsdale’is võtsid meid vastu palmid, suured kaktused, taamal terendavad mäed ja kuumus. Hommikul läks sõit Grand Canyoni poole lahti. Mäed, kaktused, mäed, kaktused, veel mägesid. Mööda maanteed sõites Grand Canyoni ei näe. Ahhetama hakkad siis, kui oled paarsada meetrit parkimisplatsilt sildi suunas jalutanud. Seal ta on – mõõtmatu sügavusega loodusime.
Otsisin kogu reisi omadussõnu selle ilu ja võimsuse kirjeldamiseks. Üsna võimatu, seda peab ise nägema. Turistid viiakse põhiliselt kanjoni lõunaossa, meie käisime ka idaosas. Ostsin helikopterilennu kanjoni kohal – kirjeldamatu elamus – ja pooletunnise jalutuskäigu läbi kalju (Antilope Slot Canyon), kust avanesid imelised vaated taeva poole. Üks toredamaid lisaoste oli kolmetunnine kummimootorpaadi reis Colorado jõel, mille keskel tegime väikese maapeatuse, et vaadata iidseid kaljujooniseid.

Elevant ja öökull
Monument Valley, indiaanlaste (navajode) kõrbe­ala mäed sarnanevad monumentide või kujudega, nagu nimigi vihjab. Elevandikalju, Öökullikalju, Kolm õde, Kindad ja paljud teised on kuju järgi nime saanud. Kavas oli paaritunnine veoautoreis navajodest autojuhtidega, õhtul piknik mägedes, mis lõppes paari indiaani laulu kuulamise ja navajode elamu külastusega. Majas kudus üks vanem indiaanlanna vaipa. Demonstratsiooniks, nad ei elanud seal.
Üks vaatamisväärsus, Powelli tehisjärv, tekitati võimsa tammi ehitamisega Colorado jõele. Võttis 17 aastat, et vesi kõik kanjonipraod täidaks. Reisi­paketti kuulus laevasõit järvel, mis kohati tundus jõena. Sageli näis, et siit pole enam võimalik edasi minna – kaljud kahel pool, kitsas käik keskel –,
aga siis pööras laev järgmise käänaku poole. Nägin järve ka ülalt, lennates selle kohal väikelennukiga, kus peale piloodi, kelle kõrval koha sain, oli meie rühmast veel kolm inimest. Ülevalt avanesid suurepärased vaated, aga hüpped läbi õhuaukude tekitasid kõhedust.
Bryce’i kanjonis olid taas hoopis teistsugused mäed: nagu oleks mingi suur vägi puistanud ülevalt liiva, mis pitsiliselt paigale tardus. Siin leidus ka pisut lund, mis pani paljud inimesed jopesid otsima, aga mina paterdasin ikka oma lahtiste kingadega. Jah, veidi jahedam tuul kui tavaliselt, aga muidu ilus kevadilm.
Zioni rahvuspark. Veel teistsuguseid mägesid, palju suuri puid, põõsaid, lilli, võimas jõgi. Võtsin reisikaaslase Yvonne’iga ette kahe-kolmemiilise jalutuskäigu jõe kaldal, et imetleda avanevaid vaateid.
Pidevalt kummitas mõte, et oleks mu laps(ed) koos minuga, nii tahaks kõike kellegi lähedasega jagada ja võidu imestada. Lisaks painas soov nähtud ilu kaamerasse jäädvustada, kuigi tead, et fotod valmistavad hiljem pettumuse.
Punkti reisile pani Las Vegas. Läksin õhtul hilja üksinda tantsivaid ja põlevaid purskkaeve vaatama. Siin olid kõik kohad ööselgi rahvarohked, palju suitsetajaid, mida ma Ameerikas varem näinud ei olnudki. Kulutanud kasiinos kolm ja võitnud 40 dollarit, suutsin sealt suuremate raskusteta lahkuda.

Seitsmele mäele ehitatud San Francisco
Yvonne, kellega Grand Canyoni reisil tutvusin, kutsus mind San Franciscosse külla. Linn oli imeline ja võõrustaja suurepärane. Nägin kuulsat Golden Gate silda mitmest kohast. Jalutasime poole sillani, et imetleda sealt avanevat vaadet linnale, linnupuure meenutavaid majakesi, mis on pandud ritta nagu pärlid keel. Käisin ka kuulsas Golden Gate pargis, seisin jalgupidi külmas Vaikses ookeanis, sõitsin üles-alla mööda San Francisco tänavaid – linn on ehitatud seitsme mäe peale – ja alla sinka-vonka kulgevast Lombardi tänavast. Püüdsin minagi juhi kõrvalistmel mõlema jalaga pidurdada, kui mäest alla vonklesime, aga sellest oli vähe tolku. Nägin lähedalt õhus hõljujaid ja tundsin mõnu ookeanituulest.
Üks päev kulus jalutamisele ja suveniiride ostmisele. Fisherman’s Wharf oma lõputute poodide ja poekestega, kus müüdi kõikvõimalikku träni, tüütas mind aga üsna ruttu.
Meil õnnestus osta piletid saarel asuvasse Alcatrazi vanglasse, mille kuulsaim kinnipeetu oli omal ajal Al Capone. Enamik inimesi liikus vanglas kõrvaklappidega, et kuulata ajalugu ja saada juhtnööre, millele tähelepanu pöörata. Näiteks millisesse kongi sisse astuda või kust aknast välja vaadata.
Hiinalinna sõitsime kaabelvaguniga, sõidukiga, mis liigub mööda kaablit inimjõu kaasabil: juhid seisavad sõiduki keskel ja tirivad suuri kange, kui on vaja pidurdada või edasi liikuda. Sõiduki eesosas on katusealune, külgedel lahtine osa kahe piki vagunit kulgeva pingiga, pluss astmed, mille peal võib reisi kestel seista. Nendele kohtadele joostakse võidu. Tänu heale stardipositsioonile õnnestus ka mul üks selline hõivata.
Ühel päeval oli linna kohal udu, mis tõestas Yvonne’i väidet, et mõnel päeval ei ole Golden Gate silda üldse näha ja vaesed turistid, kes tulevad San Franciscosse vaid üheks päevaks, ei saagi seda ehituskunsti pärli imetleda.

12. juulil toimus REKK-is ligi kolm tundi väldanud nõupidamine matemaatikaõpetajate (Sirje Pihlap, Anne Küüsmaa ja Allar Veelmaa) ning REKK-i töötajate (Aimi Püüa, Helgi Uudelepp ja Anti Teepere) vahel.

Kokkusaamise algatanud REKK-i üldhariduse õppekavade ja eksamite osakonna juhataja Aimi Püüa sõnul taheti kuulda õpetajate arvamusi ja ettepanekuid matemaatika riigieksami korralduse ja sisu kohta ning omalt poolt oldi nõus vastama üleskerkinud küsimustele.

Põhihäda krooniline ajapuudus
Kolmel järjestikusel aastal (2005, 2006 ja 2007) on õpilasi just esimese eksamiosa ülesannete lahendamisel kimbutanud ajapuudus. Sellele juhtisid tähelepanu ka matemaatika riigieksami tulemusi analüüsinud Tiiu Kaljas (2005) ja Kairi Kasemets (2006). Tänavuaastasel eksamil oli ülesannete arvu ühe võrra vähendatud, kuid sellest oli vähe kasu, sest sürrealistliku sisuga geomeetrilise jada ülesande lahendamine võttis arvatust enam aega. Elva matemaatikaõpetaja Sirje Pihlapi sõnul jäid ajahätta eelkõige tublid õpilased, kes ei jõudnud ülesandeid lõpuni lahendada. See seab omakorda kahtluse alla matemaatikaeksami valiidsuse, sest eksamiga tuleb mõõta eelkõige õpilaste teadmisi ja oskusi, mitte ülesannete lahendamise kiirust.
Ühise arutelu käigus pakuti ajapuuduse probleemi likvideerimiseks välja erinevaid lahendusi – vähendada eksami esimeses osas ülesannete arvu, pikendada esimese osa lahendamiseks ettenähtud aega kuni ühe tunni võrra või teha kogu eksam üheosalisena – siis otsustab juba õpilane, kuidas oma aega jagab.

Kas eksamivariante ikkagi eelnevalt katsetatakse?
Selgus, et katsetakse küll, aga mitte tervikvariandina (ehkki ainult nii saaks esialgsed andmed terve eksamivariandi või selle mõningate ülesannete sobivuse või kõlbmatuse kohta). Katsealusteks pidavat olema 10. ja 11. klassi õpilased, abituriente ei saa katsetes kasutada, kuna nad on ise hiljem eksamisooritajad. Eelnevast võib järeldada, et tõenäosusteooria (statistika) ja stereomeetria ülesandeid õpilaskontingendi peal ei katsetata. Minu meelest võiks eksamivariante katsetada esimese kursuse üliõpilaste peal (kusjuures nad ei tohi teada, et tegemist on tulevase riigieksami variandiga), sest poole aastaga tudengite ülesannete lahendamisoskus vaevalt oluliselt tõuseb, samas suudavad nad üles leida ebakorrektsed või sõnastuslapsustega ülesanded. Suvel Toilas toimunud KMÜ suvepäevadel selgus, et mõni riigieksamiülesanne on esialgsel kujul isegi kõrgkooli õppejõule kaelamurdev, mida siis veel õpilastest rääkida.

Tehnilised probleemid on lahendatavad
Viimasel matemaatika riigieksamil juhtus ka nii, et mitmes koolis ei jätkunud mustandipaberit ja seda tuli juurde paljundada. Nii mõnedki minutid eksamiajast läksid seetõttu kaotsi. Kahtlemata pole siin tegemist sellise probleemiga, mida ei suudeta lahendada, ja loodetavasti järgmisel eksamil enam paberipuudust ei teki.
Minu tagasihoidlik soovitus oli kõikidest eksami juhendmaterjalidest välja jätta sinna kirjapandud piirangud taskuarvutite kohta, sest tegelikult ju keegi eksamiruumis arvuteid üle ei vaata. Samuti pole mõistlik õpilasele mõeldud abimaterjalidesse kirjutada, et mustandi tegemine pole vajalik ja mustandilehele tuleks teha vaid ülesande lahenduse skeem või joonised. Jätkem selle koha peal lapsele otsustusõigus ja kui õpilane on harjunud mustandit tegema, tuleb seda lasta ka eksamil teha. Õpetajate tähelepanu tuleb aga juhtida sellele, et mustandisse ei pea kirjutama lahenduse selgitusi, nende koht on lõppvariandis.
Ülesannete la­hen­duste kommenteerimisel tuleb vältida liigse, sisult mõttetu teksti kirju­ta­mist (näiteks: avaldan x, jagan võrduse pooled 2-ga vms). Kommentaaridest peab selguma, miks õpilane ühte või teist tehet teeb, mitte aga, mida ta teeb, see on ülesande lahendust jälgides nii­gi selge.
Tehniliste küsimuste hulka võib tinglikult ka lugeda eksamit ettevalmistava komisjoni moodustamise põhimõtted. Huvitaval kombel olid komisjonide koosseisus aastatel 2004–2007 suuremate ülikoolide professorid, kuid mitte ühtegi ülikoolis töötavat didaktikut (v.a emeriitprofessor Aksel Telgmaa). Ilmselt tuleb haridusministeeriumil eksamikomisjonide moodustamise põhimõtted üle vaadata.
Ja veel üks tehniline küsimus – ek­-samitöödest koopiate tegemise loa suhtes jäi õhku skeptiline toon.
Eksamikeskuse töötajad väidavad, et test (eksamitöö) on kvaliteetne, kui kahe järjestikuse aasta keskmine tulemus ei erine üle viie protsendi (eeldusel, et eksamid on sooritatud samadel tingimustel). Kindlasti pole keskmise tulemuse suur kõikumine hea, kuid mulle tundub, et testi kvaliteedi määramine üksnes keskmise tulemuse kaudu pole kaugeltki õige.

Erimeelsused olid, on ja jäävad
Eksamitöö kvaliteedi hindamist tuleks alustada selle koostisosade, st ülesannete kvaliteedi hindamisest. Kui eksamiülesanne on segase sõnastusega, mitmeti mõistetav või reaalset situatsiooni kirjeldama pidanud ülesanne on eluvõõras (2006 – üle jõe ujumine, kindlustuskahjude leidmine), absurdne (2006 – telereid tootva firma maksimaalne kasum on suurim 50 teleri tootmise korral, 90 telerit tootes on firma juba kahjumis; 2007 – aegade algusest maailma lõpuni töötav radiaator) või lausa kriminaalsete su-gemetega (2006 – õpilane võtab suvalisest karbist suvalise ampulli ja see võib olla ka aegunud sisuga), ei
ole selline ülesanne kvaliteetne. Kindlasti ei tohigi sellised ülesanded eksamitöösse jõuda, komisjon peab need kõrvale heitma või võimaluse korral parandama. Samuti tuleb eksamitööst välja jätta õppekava­väliseid, kuid matemaatikas kasutatavaid termineid sisaldavad ülesanded
(2006 – kulufunktsioon).
Eksamitööde analüüsijad määravad pärast eksami toimumist tehtavas analüüsis kindlaks iga ülesande raskusastme. Testiteooriaga on põhjalikult tegelnud Tartu professor Jaan Mikk (vt http://raud.ut.ee/~jaanm/ainetestid.pdf) ja tema väitel on meil testide koostamise praktikas probleeme ülesannete raskuse määramisega. Riigieksamite ülesannete hulgas on alati paar sellist, mida praktiliselt iga eksaminand peaks suutma ära lahendada (vastab programmitesti tunnusele), kuid samas on ka ülesandeid, millega püüame eristada väga hea tasemega matemaatikatundjad lihtsalt tublidest lahendajatest ning viimased omakorda keskpäraste võimetega õpilastest (vastab eristustestile). Selliselt koostatud testi nõrk külg on, et seda ei saa hinnata programmitesti ega ka eristustesti hindeskaala järgi. Tagajärjeks on paras segadus (suhteliselt nõrk õpilane saab enam-vähem sama palju punkte kui tubli), mis on omane just selle aasta matemaatikaeksamile.
Ühe ja sama tüüpülesande korral ei ole normaalne, et ühel aastal lahendatakse seda 70% juhtudest õigesti ja järgmisel aastal on sama näitaja 44%. Tegelik põhjus pole mitte selles, et lapsed oleksid ühe aastaga minetanud antud ülesandetüübi lahendamise oskuse, üksteisega sarnaseid ülesandeid saab sõnastada kõigile arusaadaval viisil ja alati on võimalus sõnastada ülesanne ka nii, et sõbrad-semiootikud jäävad teksti tõlgendamisega hätta.
Praegu REKK-is kasutatav ülesannete raskusastme arvutamise mudel baseerub jõumeetodil ja selle järgi on juba 41% lahendatusega ülesanne jõukohane, üle 60% korral aga liigitatakse ülesanne kergete kilda. Pole siis imestada, et niiviisi rehkendades saame kummalised tulemused – 2006. a eksamil oli vaid üks raske ülesanne ja seegi valikülesannete hulgast. Millegipärast unustatakse mainida, et see raske ülesanne andis 20 punkti ehk viiendiku kogu töö punktide arvust. Mis kasu on teadmisest, et 40% eksamiülesannetest olid kerged, kui nende eest saadud maksimumpunktid andsid vaid 20% kogu töö punktisummast?
Teine, hoopis tõsisem probleem on selles, et REKK väljastab õpilastele sertifikaadi, kus kajastuvad eksamil saadud toorpunktid. Kuna eri aastatel sooritatud eksamite keskmised tulemused nii või teisiti erinevad, pole ka kahel järjestikusel aastal saadud 57 punkti omavahel kuidagi võrreldavad. Samuti on naiivne arvata, et 2007. a eksamil saadud 60 punkti näitavad kõrgemat teadmiste taset kui eelmisel aastal saadud 55 punkti. Toorpunktid tuleb asendada normeeritud andmetega ja sel juhul saame suure usaldusväärsusega võrrelda ka eri aastate eksamitulemusi. Eksamitulemuste üleviimine standardskaalale pole väga keeruline, põhimõtteliselt saab sellised eksamitulemuste teisendamise tabelid koostada ka varasematel aastatel sooritatud eksamite kohta ja neid siis varemlõpetanute eksamitulemuste teisendamisel arvestada.

Kriitikale on siiski reageeritud
Kokkuvõtteks tuleb siiski öelda, et REKK-is on õpetajate kriitikale reageeritud ning tõenäoliselt meie märkuste ja ettepanekutega ka arvestatakse. Kuivõrd, seda näitab aeg.
Kindlasti on riigieksamite temaatika kõrval ka teisi, vahest isegi olulisemaid probleeme, mille lahendamisega tuleks tegelda. Praeguseks varjusurmas olev uus õppekava tuleb kas elustada või lõplikult üle parda heita, määramatus ei või kaua kesta. Üheselt mõistetavaks tuleb teha „kitsa” ja „laia” ainekava mõiste (koos vastava ainestandardiga), eri autorid mõistavad neid oma tekstides erinevalt ja sellest saavadki paljud viljatud vaidlused alguse.
Ja lõpuks – on vaja hariduspoliitilist otsust selle kohta, kas reaalainete õpetamine (õppimine) kavatsetakse õppeks ettenähtud aja pideva vähendamise teel riiklikul tasemel välja suretada või pääseb terve mõistus siiski võidule.

Lugedes Allar Veelmaa ülevaadet kohtumisest REKK-is matemaatika riigieksami teemal, hämmastas mind, et koopiate tegemise loa suhtes jäi õhku skeptiline toon. Arvasin ja arvan edasigi, et see on tõstatatud probleemidest kõige lihtsamini lahendatav. Ja kuna see puudutab ühtviisi kõiki riigieksameid, tuleks pingutada, et järgmisel eksamisessioonil oleks probleem lahendatud.

Jutud paberikulust, vaatleja ajakulust jms on sobimatud. Tegelikult on nii, et kui tingimus „Igasuguste koopiate tegemine eksamitöödest on keelatud” maha võtta ja asendada lau­sega „eksamitööd võib eksamiruumist välja viia ainult riiklik vaatleja kinnises ümbrikus”, jääks võimalus kasutada samas ruumis kohale toodud koopiamasinat või digitaalset fotoaparaati ilma kedagi segamata. Pidades silmas apellatsioonidega tehtud suuri muudatusi hindamises, on koopia tegemisel oma osa ka esitatavate apellatsioonide põhjendatuse tagamisel. Apellatsioone esitataks ju koopia olemasolul ainult pärast koopia analüüsimist enda õpetajaga. Praegu võib punktisummas pettunud abiturient oma õpetajaga küll aru pidada, aga mida ta täpselt kirja pani, enam ei mäleta.
Pean keeldu teha eksamiruumis tööst koopiat põhjendamatuks ja kahjulikuks. Koopia tegemine ei peaks muutuma kohustuslikuks, sest mõnel koolil või eksaminandil pole selleks võib-olla võimalust ega soovi. Samas on kindel, et enamik seda kas koopiamasina või fotokaamera abil teeks. Esiteks annaks enda õpetaja juba järgmisel päeval umbkaudse hinnangu, millist punktisummat on oodata. Kui hindamisjuhend on sa-
muti avalik – ja miks ei võiks olla?! –, ei tohiks õpetaja eksimuhinnangu erinevus komisjoni omast üle 2–3 punkti kujuneda. Väldiksime suure hulga abiturientide asjatut närvelda­mist tulemuse pärast.
Õpetaja omakorda teeks kahtlemata endale kui mitte mujale, siis kahe kõrva vahele mõne olulise märke, millele oma töös edaspidi rohkem tähelepanu pöörata. Kui nüüd komisjoni antud punktid (ülesannete kaupa!) toovad välja suure erinevuse kohapeal arvatuga ning õpetaja ei suuda seda mõista, on apelleerimiseks kindel platvorm. Praegu kipub apelleerimine olema hea õnne peale. Usun, et küllalt palju on ka neid, kellel oleks tasunud apelleerida, aga kes ei võtnud seda ette teadmatusest, hoolimatusest või muul põhjusel. Senine rahuldatud apelleerimiste suur arv ja punktide ulatus on üks argument, miks peaks koopiaid lubama. Vastuseisu sellele palvele saaks mõista, kui sooviksime koopiaid kõiki­dest parandatud töödest...
Prob­leemi üheks (osaliseks) lahenduseks oleks nii pikk eksamiaeg, et soovi­jad jõuaksid rahulikult eksamiruumis oma töö eeltöölehele ümber kirjutada, kuivõrd eeltöölehed jää­vad­ki kooli. Aga kas see poleks tehni­ka- ajastul ajaraiskamine, pealegi jääb näpukate sisselipsamise oht
Praegu kehtivas juhendis on kirjas: „Vaidlusaluse eksamitööga saavad avalduste esitajad tutvuda pärast apellatsiooniperioodi lõppu vastavalt Eksamikeskuse direktori kinnitatud korrale.” See tähendab ju, et Juku, kes eeltööd ka eriti ei kirjutanud, teeb lihtsalt suured silmad: „Mis! Ainult 30 punkti! Ei või olla! Apelleerin!”
Tegev­õpetajana väidan, et põhjalik tutvumine oma õpilaste eksamitöödega aitab järgmistel aastatel paremini atra seada. Kutsun kõikide ainete õpetajaid ärgitama eksamitöödest koopiate tegemise keelu tühistamist!
Muid Allar Veelmaa püstitatud ees­märke, nagu näiteks riigieksami­te vabatahtlikuks muutmine ja gümnaa­siumi lõpetamise võimalus ainult koolieksamitega, on arvatavasti hoopis raskem saavutada. Eksami sisulise ja ajalise pikkuse tasakaalus­tamine on hea tahte korral kohe realiseeritav.
Teine küsimus on, millises vahekorras peaksid riigieksamil olema triviaalsed ja olümpiaadiülesanded. Ühtedega kontrolliksime, kuivõrd hästi-halvasti on abituriendid viitsinud, jõudnud ja suutnud omandada programmikohased põhitõed, oskused ja vilumused, teistega võimet rakendada oskusi ja teadmisi uudsetes olukordades. Esimeste ülesannete jaoks võib edukuse saavutada suurema või vähema tuupimise ja harjutamisega, teiste jaoks on loomu­pärased eeldused märksa olulisemad. Kuid kõige määravam sellel skaalal, milliste ülesannetega abiturient paremini toime tuleb, on 12 aasta jooksul matemaatikatundides valitsenud hoiakud. Kas „õpi pähe” või „saa aru”. Parim on mõistagi „saa aru ja õpi pähe”. Kas järgmise aasta matemaatika eksamiülesanded on suudetud teha printsiibil hundid söönud ja lambad terved, on kevadel näha. Ülearu optimist olla ei tasu. Ja mitte sellepärast, et eksamiülesannete kokkupanijad ei sooviks anda endast parimat, põhjused on palju sügavamal ja süngemad.
Millisteks kujuneb lähiaastatel riigieksamite tegemise kord? Küllap on aeg muutusteks. Vast kooli lõpetamine ühe ja kõrgkooli astumine teise eksamiosaga või mis iganes.

Allar Veelmaa ja Agu Ojasoo tõstatavad olulisi küsimusi, mille üle matemaatikaõpetajad on juba pikk aega arutlenud ja ka vaielnud.

Viimati räägiti nendel teemadel põhjalikult matemaatikaõpetajate päevadel juunis Toilas. Seal tõdeti, et riigieksam pole täitnud enamikku talle pandud lootustest. Arutelu jätkamine Õpetajate Lehes on tervitatav.

Eksamitööde kopeerimine
Agu Ojasoo mõte, et iga soovija võiks saada oma eksamitööst koopia, on iseenesest ilus, aga kardan, et sellega võib tekkida andmekaitseprobleeme. Näiteks ülikoolis on eksamitulemused salajased ja keegi peale eksaminan­di ei tohi neile ligi pääseda. Selle süsteemi puhul viidatakse isikuandmete kaitse seadusele. Arvata võib, et ka gümnaasiumi riigieksami tulemuste avalikustamisele on mõned huvigrupid otsustavalt vastu. Kõne alla tuleks variant, kus töödest tehtaks koopiad, aga need läheksid kuhugi koopiakes­kusse, kust neid saaksid taotleda ai­nult kindlad inimesed, näiteks õpi­lane koos õpetajaga. Peab olema tugevam audentimine, et suvaline inimene ei saaks helistada ja paluda saata oma e-aadressile selle ja selle õpilase riigieksamitöö koopiat.

Eksam tund aega pikemaks
Allar Veelmaa soovitab riigieksami sooritamiseks antud aega pikendada. Seegi võib probleeme kaasa tuua. Kui teeme eksami tuleval aastal näiteks tund aega pikema, ei ole selle aasta tulemused varasemate aastatega võrreldavad, sest eksam on tehtud teistsugustes tingimustes. Tulemuste võrreldavusega on niigi probleeme, sest ka ülesannete raskusaste on igal aastal mõnevõrra erinev.
Võib-olla loobuda võrreldavuse nõu­dest? Kui eesmärk on saada liht­salt ülevaade konkreetse aasta lõpetajate tasemest, ei tekitaks eksamiaja pikendamine küsimusi. Kes ei oska, need lisatunniga paremat tulemust ilmselt ei saavuta, kes oskavad, tunnevad end rahulikumalt, jõuavad korraliku mustandi teha, nende käekiri võib ilusamaks muutuda jne.
Kui palju konkreetse aasta lõpetajad matemaatikat oskavad – see on vist kõik, mida me riigieksamiga teada saame. Kuid seegi ülevaade on puudulik, sest matemaatikaeksami valivad vaid õpilased, kes on matemaatikas tugevamad või kellel õpetajad on lubanud matemaatikat valida.
On neid, kelle arvates parandaks olukorda see, kui emakeel, matemaa­tika ja võõrkeel oleksid kõigile õpilastele kohustuslikud riigieksamid. Kolm eksamit annaks koolide tasemest juba adekvaatsema ülevaate. Aga kas suudetakse jääda ainult õpilaste teadmiste taseme väljaselgitamise juurde? Seni on riigieksamile ikka muid ülesandeid pandud. Näiteks 20 punkti künnis kehtestati selleks, et õpilasi hoolsamalt õppima sundida. Riigieksam muutus erapooletu mõõtmise tööriistast õpilaste pedagoogili­se survestamise vahendiks. Allar Veel­maa on Õpetajate Lehes kirjutanud, et paljudele nõrgematele õpilastele on riigieksamitöös 20 punkti lihtsalt välja venitatud. Leidub küllalt õpetajaid, kes viiksid künnise isegi 50 punkti juurde. Mis veel siis toimuma hakkaks? Matemaatika oskamise ta-
semest adekvaatse ülevaate saamiseks ei peagi kõiki õpilasi eksamineerima. PISA ja TIMSS piirduvad kooli­de ja klasside juhusliku valikuga. Sel­lega hoitakse palju raha kokku, aga saadakse riigi õpilaste tasemest usutavam pilt, kui annavad meie praegused riigieksamid.

Riigieksamid ei õigusta end
Mida on riigieksamitega saadud in­fo­ga peale hakatud? Ei ole ju mõtet koguda infot info enda pärast. Tundub, et õigus teha koopiaid võimaldaks saada riigieksamite andmetest rohkem ka-
su – õpilane saaks oma vigadest õppida, õpetaja ülevaate, mida tema õpilased oskavad, mida mitte, ja selle tulemusel õpet paremini korraldada.
Eksam aitab õpilasel läbivõetud materjali süsteemselt üle korrata – see on eksami mõte. Aga kas selleks on vaja tingimata riigieksamit? Kui ülikoolid tegid vastuvõtueksameid, kordasid matemaatikat süsteemselt ainult need noored, kellel oli matemaatikat vaja ülikooli pääsemiseks, teised ennast sellega ei vaevanud.
Ilmselt on aeg riigieksamite süsteem praegusel kujul pensionile saata. Praktiliselt kõik, kellega olen riigieksamitest rääkinud, on tõdenud, et need ei ole täitnud ühtki neile pandud ootust. Riigieksamitega on üritatud lahendada korraga liiga palju küsimusi: saada ülevaade õpilaste ja koolide tasemest, võrrelda eri aastakäikude tulemusi, võtta noored väiksemate rahakulutustega ülikooli vastu, innustada õpilasi künnise abil paremini õppima jne.

Riigieksam olümpiaadivõitjale
Probleem on seegi, et matemaatika­olümpiaadidel edukalt esinenud õpilased peavad ikkagi tegema ka matemaatika riigieksami. Vabanduseks öeldakse, et neile on see lihtne. Para­ku kattub kõige intensiivsem olümpiaadideks valmistumine enamasti riigieksamiteks valmistumise ajaga. Kui matemaatikas andekad saaksid keskenduda ainult olümpiaadile, esi­neksid nad seal ilmselt paremini. Pealegi võtab ülikool olümpiaadivõitjad vastu eksamiteta. Olümpiaadiaine tundmine on ainekavast vaieldama­tult sügavam ja loomingulisem. Olüm­piaadivõitjad ei kandideeri ka korraga mitmesse ülikooli, nad teavad täpselt, mida tahavad. Selles mõttes on riigieksamid head eelkõige nendele õpilastele, kes gümnaasiumi viimases klassis veel ei tea, kus ja mida nad eda-
si õppima hakkavad. Et sellised õpilased saavad kandideerida ühel ja samal suvel mitmesse ülikooli, on muidugi hea, aga kas see kaalub üles kõik eksamitega tekkinud probleemid?

Häälega või hääleta

Pärast suvepuhkust jälle kooli naastes ja esimesi pikki tööpäevi lõpetades on ilmselt enamik õpetajaid kogenud, et hääl hakkab kuhugi kaduma. Kas see ongi paratamatu?

Augusti alguses viibis Eesti Logopeedi­de Ühingu kutsel Eestis ja viis siin läbi kahepäevase koolituse häälest, häälehäiretest ja nende teraapiast Linda Rammage Kanadast Vancouverist.
Linda Rammage on Briti Columbia Ülikooli (University of British Colum­bia) juures tegutseva häälehoolde uuri­misprogrammi juht ning Kanada logopeedide ja audioloogide ühingu president. Koos larüngoloog Murray Morrissoniga asutas ta 90-ndate algu­ses Vancouveri haigla juurde ka häälekliini­ku (Pacific Voice Clinic) ning on mitme hääleprobleeme käsitleva raamatu autor või kaasautor.
Muuhulgas on ta tegelnud põhjalikult ka õpetajate hääleprobleemidega. Kahjuks ei valmistata Kanadas ega Eestis õpetajaid ette häälega töötama. Ometi (või just selle tõttu) on õpetajate suhtarv hääleprobleemidega kimpus olevate inimeste hulgas väga suur nii seal kui ka siin.

Traumast stressini
Linda Rammage ütleb, et hääleprobleeme esineb kõikvõimalike elukutsete esindajatel, olgu siis tegemist laulja, õpetaja, sekretäri, müügimehe või kas või koduperenaisega. Kui aga võrrelda iga elukutse esindajate osakaalu kogu elanikkonnas ja häälekliiniku patsien­tide hulgas, streigib õpetajatest sagedamini hääl siiski ainult lauljatel. Po­le muidugi välistatud seegi, et viima­sed pöörduvad lihtsalt sagedamini oma muredega arsti poole. Uuringud näitavad, et tihti on häälega hädas ka ujumisinstruktorid ja aeroobikatreenerid, aga ka sõjaväelased.
Linda Rammage’i patsientide hääleprobleemid võivad olla tingitud väga erinevatest põhjustest. Näiteks hääle ülekasutamine või selle kasutamine väga halbades akustilistes tingimus­-tes – kohtades, kus on palju müra või vibratsiooni, ülisuur kaja nagu näiteks ujulates. „Mõne patsiendi hääleprobleemid on tingitud neuroloogilistest põhjustest: häiretest aju talitluses, mis on tekkinud pärast põetud haigust või traumat. Hääleprobleemid võivad tekkida ka emotsionaalsete faktorite mõjul: inimestel on stress, mis väljendub lihassüsteemis – lihased on pidevas ületoonuses. Esinedes ükskõik kus kehas, võib see mõjutada ka häält, aga iseäranis mõjuvad hääle tekitamisele pinged õlgades ja kaelas, häälepaeltes, lõua- ja keelelihastes. Näen ka neid, kellel on eri põhjustel tekkinud hingamisprobleemid, mis omakorda viivad häälehäireteni. Nii et see on päris lai spekter inimesi.”
Halvasti mõjub Linda Rammage’i sõnul häälele emotsioonide allasurumine. Häälekas nutt on häälele pa­rem kui hambad ristis kannatamine.

Kui hääl on töövahend
Sel aastal on õpetajaid Linda Ramma­ge’i patsientide hulgas olnud ümmarguselt neljandik. Uurisin, mis on nen­de puhul hääleprobleemide tekkimise peamised põhjused.
„Üks põhjus on kindlasti see, et nad peavad palju rääkima. Õpetaja kasutab häält paratamatult kui töövahendit. Kahjulikum kui päev läbi rääkimine on aga see, et nad räägivad tihti ruumis, kus akustilised tingimused pole kuigi head. Selle üks tavalistest põhjustest on liigse taustamüra ja suure kaja kombinatsioon. Teiste elukutsete esindajatel, kes samuti töös palju häält kasutavad, on selleks enamasti palju paremad akustilised tingimused.”
Et õpetaja saaks end klassiruumis normaalse häälega kuuldavaks muuta, et tohiks müra ületada 30–40 detsibelli ja kaja tühjas klassiruumis peaks kestma ligikaudu 0,5 sekundit. Kui suurem kaja muudab kõne õpilas­tele raskesti arusaadavaks ja võimendab müra, siis 40 detsibelli ületav müra­tase mõjutab inimeste häälekasu­tust, tekitades nn Lombardi efekti: alateadlikult pingutatakse häält – suureneb artikulatsioon, foneemide kestus ja intensiivsus, muutub kõneleja hingamine. „Meie uurimisrühm on mõõtnud nii mürataset kui ka kaja rohkem kui sajas klassiruumis ja pidanud tõdema, et enamasti olid need vastuvõetamatud. Eriti kehvad olid tingimused eelkoolides ning meie kurvastuseks paistis arhitektuuriliselt lahenduselt kõige kaunim kool silma iseäranis sobi­matu akustikaga.
Tugevalt kahjustab õpetajate häält stress. Kanada õpetajad kurdavad, et õpetamine muutub järjest stressirikkamaks ja nõudmised õpetajale suuremaks. Kui stressis inimene kasutab oma hääle tekitamiseks mõeldud lihaseid, väsivad need kergesti, kuna ei suuda lõdvestuda. On ka mitmeid üldist tervislikku seisukorda mõjutavaid faktoreid, mis võivad põhjustada õpetajatel hääleprobleeme: näiteks haigestuvad õpetajad keskmisest sagedamini viirushaigustesse, kuna lapsed on tihti haiged ja nakatavad neidki. Teinekord pole õhu kvaliteet klassis kuigi hea ja see võib avaldada mõju hingamisele. Hingamisprobleemid on samuti tihti hääleprobleemide taga.”
Düsfoonia ehk kähehäälsuse põhjustena tuleb läbipõetud neuroloogilisi haigusi või häälepaelte strukturaalseid muutusi ning isegi põletikke ette siiski suhteliselt harva. Linda Rammage’i kogemuste põhjal on õpetajatele hääle­kliinikus pandav peamine diagnoos lihaste väärkasutus.

Lihased vajavad lõdvestumist
Linda Rammage: „Lihaste väärkasutus tähendab, et rääkimisel kasutavad inimesed hingamissüsteemi, hääle­apa­raadi ja teisi näolihaseid valesti. Tavaliselt seetõttu, et lihased on üleliia pinges ega lõdvestu korralikult. Hästi funktsioneerimiseks peavad lihased oma töö tegemiseks pingule tõmbuma ja seejärel lõdvestuma. Lihaste väär­kasutuse probleemi taga on kõige sagedamini see, et paljud lihased ei lõdvestu kunagi, vaid on pidevas pingeseisundis. Pinge paneb terviksüsteemi tööle halvasti koordinee­ritult. Paneb inimesed valesti hingama ja pin­gestab liigselt häälepaelu, mis peaksid lõdvestuma vibreerides. Või tekitab üleliigset pinget keelepäras ja kurgus.
Tähtis on grammatilistest fraasidest lähtuv kõne fraseerimine. Häälele mõjub halvasti veel näiteks kedagi matkiv sobimatus häälekõrguses rääkimine, vales häälerühmas laulmine ja muidugi suitsetamine.”

Nõuandeid kooliaasta alguseks
Uurisin, mida peaks õpetaja septembris kooli tulles tähele panema ja meeles pidama, et tal juba pärast esimest pikemat tööpäeva ei oleks hääl ära.
„Esimene näpunäide on kuulata. Kui lähete klassi, kuulake, kui vali on seal lärm. Teinekord lihtsalt ei tule meelde, et mürast ei pea püüdma üle rääkida. Just aasta algus on väga hea aeg jälgida lapsi ja otsustada, kuidas pälvida nende tähelepanu häält tõstmata. Leida selleks mõni strateegia, mis pole häälega seotud. Väga oluline on tööd kavandades planeerida päeva ka aeg hääle puhkamiseks. Olge väga tähelepanelikud klassiruumi akustiliste tingimuste suhtes! Mõnikord saab näiteks kajaefekti vähendada kardinatega või suures ruumis kasutada võimendust. Viimane tuleb kõne alla küll ainult siis, kui puudub liigne kaja. Vas­tasel korral muudab võimendus asja ainult hullemaks. Otsige müraallikaid tühjas klassiruumis, et näha, kas neid saab likvideerida. Tüüpilised müratekitajad kooliruumides on kütte- ja ventilatsioonisüsteemid või arvutid, aga ka avatud aknast sisse tungiv tänavamüra. Kanadas näiteks on ettevõtted lausa kampaania korras annetanud koolidele tennisepalle ja seejärel vabatahtlikud neist igaühesse ristikujulise lõike teinud, et tennisepallid toolijalgade otsas vähendaksid müra klassiruumis.
Teine võimalus on, et õpetajad saaksid omandada mõned hääle „ülessoojendamise” (kõneteraapia) strateegiad. Seegi aitab, kuna õpetab häält õigesti tekitama. Uurige, äkki teab neid ka teie kooli logopeed!”
Väga hea lihtne harjutus häälepael­te „masseerimiseks” on Linda Ramma­ge’i sõnul glissando’ga huulepõristamine (brrr….). Huuled peavad seejuures kindlasti vibreerima ning hingekõri läbiv õhuvool olema pidev ja tugev.
Logopeedidele soovitas ta samu harjutusi teha ka õpilastega: kui märkad hääleprobleemi ühel õpilasel, polegi vaja sellele eraldi tähelepanu juhtida, sest väike häälesoojendus iga päev ku­lub ära kõigile.
Oluline on ka pöörata tähelepanu rühile ja töökeskkonna ergonoomili­susele. Seegi mõjutab meie häält – ikka nendesamade lihaspingete kaudu.
Eestlasi see vast veel ei ähvarda, aga Ameerika mandrilt tulnuna hoiatab Linda Rammage ka pideva keep smiling’u eest. Korraga naeratada ja rääkida pole häälele kasulik, kuna nii tekivad liigsed pinged lõualuudes.
Kanada õpetajate ajakirja möödunud aasta septembrinumbris ilmus Linda Rammage’ilt artikkel „septembrihääle” fenomenist, kus ta kutsus õpetajaid üles mitte pidama hääle kadumist iga õppeaasta alguses loomulikuks ja paratamatuks.

Enda eest tuleb seista
Mullu nihkusid õpetajate hääleprobleemid Kanadas küll hilisemasse aega ja loeti seda artiklit mitte õpetades, vaid häälekalt oma õigusi nõudes: kooliaasta alguses toimus suur kaks kuud kestnud õpetajate streik. Linda Rammage kinnitab küll, et streigiti peamiselt paremate palgatingimuste parandamiseks, mitte tema artiklist ajendatult, aga streiginõudmistes oldi siiski ka klasside pideva suurendami­se vastu. „Koolides on aina avaramad klassiruumid ja õpetajatel neis rohkem (ka erivajadustega) õpilasi, nii et töö muutub järjest raskemaks. Ning tekib üha rohkem ka hääleprobleeme.”
Muidugi pole streik kõige otsesem tee oma häälemurede lahendamiseks, aga kui muu ei peaks aitama, siis…

Euroopa lõunatipust Eestisse