Selgusid õpilaste 2007. aasta teadustööde riikliku konkursi võitjad
 

 

Anu Mõttus

Repliik

Integratsioon ja dialoog on mõisted, mille üle viimastel nädalatel on ilmselt enim kõneldud ja arutletud. Kas integratsiooni­programmi (vähemalt sellise nime all ju midagi eksisteeris) võib lugeda läbikukkunuks? Ons kollektivistlikku kultuuri kuuluvate muulaste integreeru­mine individualistliku Eesti ja eestlastega üldse võimalik? Oleme ju väga erinevad nii oma temperamendilt kui ka ajaloolt, rääkimata rahvuskaaslaste arvust.
Samas on tuhandeid venelasi emigreerunud nii Saksamaale, Ameerika Ühendriikidesse kui ka Põhjamaadesse ning uues kesk­konnas integreerumisega ei ole väga suuri probleeme täheldatud. Keel õpitakse ära kiiresti ning mässamisest on asi kaugel. Seega peaks erinevat etnilist päritolu inimeste sulandumine Eesti ühiskonda olema põhimõtteliselt võimalik…
Ilmselt parimaks näiteks integ­ratsiooni võimalikkusest on Mari­na Kaljurand – Eesti suursaadik Moskvas, kelle soontes ei voola tema enda sõnul tilkagi eesti verd. Ma ei mäleta, millal olin viimati nii liigutatud kui laupäeval, 12. mail, mil lugesin Eesti Päevalehest Margus Saare intervjuud suursaa­dikuga (usutlus kõlas esimest korda tegelikult juba 6. mail Vikerraadios). Kaljuranna kuld­sed sõnad, millele on raske leida lisa, kõlasid järgne­valt: „Minu ema arusaam on selline, et kui sa oled venelane, aga elad teises riigis, siis pead sa seda riiki ja rahvast austama.”
Ka muidu ülikriitilised Inter­neti-kommentaatorid ei ole hea­de sõnade ja kiitusega kitsid neist kostub mitte ainult sõbra­likku tunnustust, vaid eelkõige tänulikkust. Praegu on ilmselt käes hetk, mil juhtunule ja üleüldisele šokile vaatamata on vene rahvusest inimesel väga kerge võita eestlase südant – kas või poole sõnaga vastandudes marodööridele ning üritades mõista Eesti keerulist ajalugu ning eestlaste tundeid. Päris hea pinnas üksteisemõistmisele ja ühisosa leidmisele võiksid olla telesaated. Näiteks 7. mail ETV ekraanile jõudnud venekeelne saade „Vaateväljas” andis lootust, et dialoog ning rahulik argumenteerimine ja üksteise kuulamine on täiesti võimalik.
Kuid kas kõigepealt ei peaks eestlased omavahel „integreeru­ma” ja olema ühtsemad? Enese­kindlad ja uhked, olemata sealjuures üleolevad või ülbed – vaid sel juhul austavad meid ka teised. Igal juhul annab Marina Kaljurand oma eeskuju ja intelligentsusega lootust, et in­tegratsioon ei ole pelgalt ähmane unistus.

Eestikeelne aineõpe vene koolis

10. mail toimus Tallinna Ülikoolis Integratsiooni Sihtasutuse ning haridus- ja teadusministeeriumi koostööna korraldatud kakskeelse hariduse konverents „Eestikeelse aineõppe kogemused”. Tutvustati koolide kogemusi eestikeelsele aineõppele üleminekul, õpetajate täienduskoolituse hetkeseisu, kakskeelse hariduse arengupsühholoogilisi aspekte, kõneldi vene ja eesti identiteedist Eestis.

Tervituses rõhutas haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, et Eesti haridus­süsteem peab olema ühtne ning üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega gümnaasiumides algab planeeritult, st 1. septembril eesti kirjanduse õpetamisega eesti keeles.
Õpetajate Lehe küsimustele vasta­tes kinnitas minister, et vajalikud õppematerjalid on olemas: Koolibri kirjastus on andnud välja Anne Nah­kuri õpiku „Lühike eesti kirjanduslugu” ja sõnastiku. Õpikute ja sõnastike maksumuse kompenseerib ministeerium. Vene koolide eesti kirjanduse õpetajate jaoks on koostatud brošüür „Metoodiline abimees”, mis töötati välja eelmisel suvel Toilas toimunud seminari materjalide põhjal ja mida on kõigile soovijatele tasuta jaotatud. Tõnis Lukas avaldas lootust, et koolid said oma ülesandest aru nii, et kirjanduse ainest ainult ühte osa moodustavat eesti kirjandust ei lükata õpetamiseks 12. klassi, mis tähendaks, et algaval õppeaastal siis üleminekut ei toimukski.
Muudatused võrreldes Mailis Repsi ette valmistatud üleminekuga tulevad tõenäoliselt järgmise õppeaasta algusest. „Eelmine minister määras viis õppeainet, milles üleminek toimuma hakkab. Minister peab seadust täitma. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tuleb vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmes jõuda nii kaugele, et eestikeelne õpe moodustab vähemalt 60% riikliku õppekava kohustuslikust mahust. Viis õppeainet – eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus, geograafia, muusika ja Eesti ajalugu – ei anna kuidagi kokku vajalikku protsenti. Kuigi eelmisel ministril oli üleminekuks oma kava, puudus sellel valitsuse ja riigikogu poolne seadusandlik tugi. Üleminekuga seonduv tuleb uuesti üle vaadata ja koostada täiendatud riiklik programm osalisele eestikeelsele aineõppele üleminekuks. Lisaks vajalike rahavoogude tagamisele võtab riik programmi kaudu vastutuse ega veereta kõiki raskusi omavalitsuste ja õpetajate kaela. Kindlasti vajab tugevdamist ja senisest selgemaid tööülesandeid ministeeriumi vastav osakond.”

Positiivne kogemus
Otsus osalisele eestikeelsele aineõppe­le ülemineku kohta tehti juba 14 aastat tagasi. Vene koolide valmisolek selleks on endiselt erinev. EMORi 2004. ja 2006. a uuringute tulemuste võrdlusele tuginedes võib siiski öelda, et koolides tunnistatakse üha enam osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku vajadust, paranenud on õpetajate hinnangud oma eesti keele oskusele ja valmidusele õpetada eesti keeles. Novembris 2006 läbi viidud uuringu andmetel õpetatakse vähemalt ühte ainet eesti keeles juba 95% vene õppekeelega koolides.
Konverentsil rääkisid eestikeelse aine­õppe kogemustest oma koolis Mus­tamäe Reaalgümnaasiumi õppealajuha­taja Jelena Vinogradova, Sillamäe Kan­nuka Kooli direktor Juri Nikitin ning Tallinna Pae Gümnaasiumi direktor Isabella Riitsaar ja õppealajuhataja
Na­talja Jurtšenko. Kõlama jäi, et palju sõltub kooli juhtkonna suhtu­mi­sest ning investeerida tuleks eelkõige
inimestesse, mitte tähtsustada üle õp­pevahendeid ja õpikeskkonda. Kee-lekümblusklasside tööd tutvustanud Irene Käosaare suust kõlas ka mõte, et venekeelne haridus Eestis on eelisolukorras, kuna on „sunnitud kasutama innovaatilisi metoodikaid”.
Kõige muu kõrval kardetakse, et võõrkeeles õppimine võib halvasti mõjutada riigieksamite tulemusi. Nii koolijuhid kui ka aineõpetajad peavad ülemineku kõige negatiivsemaks kaasnähuks õpilaste ja õpetajate kasvavat koormust ja psüühilist pinget. Tõnis Lukase sõnul on seni üks pingeallikas olnud teadmatus ja lootus, et üleminek lükkub edasi. „Nüüd tuleb harjuda mõttega, et üleminekust pole pääsu. Vastasel korral kannatavad õpilased, kellele ei suudeta tagada õppe kvalitee­ti ka vene keeles. Viieteistkümne aasta jooksul pole gümnaasiumidesse venekeelseks õppeks õpetajaid koolitatud ja vananev kaader jääb peatselt pensionile.”

Kust tulevad noored õpetajad?
TLÜ tööst õpetajate täienduskoolitusel rääkis konverentsil Irina Birjukova. Viimase pooleteise aasta jooksul on eri ainete õpetajatele mõeldud 80–600-tunnistel kursustel lõputöö kaitsmiseni jõudnud paarsada õpetajat. Kõige enam probleeme tekitab õpetajate väga erinev keeleoskus. Aineterminoloogia on sageli selge, aga ei julgeta kasutada eesti keelt suhtlus­keelena. Kardetakse, et klassis on õpi­lasi, kes oskavad riigikeelt õpetajast paremini. Samas tõid kursuslaste antud näidistunnid hulgaliselt suurepäraseid näiteid, kuidas õpilased õpetajat tunnis aitavad. Lähiaja vajadusi sõnastades rõhutas Irina Bir­jukova erialakeele kursusi, koostööd eesti keele õpetajate ja eesti koolidega. Kui suhtluskeeles on õpetaja väiksed eksimused esialgu andestatavad, siis eestikeelsed õppematerjalid peaksid olema kindlasti veatud. Peamine on positiivne suhtumine ja soov midagi ära teha.
Kui palju võiks tänavu olla Tallinna Ülikooli lõpetajaid, kes sügisel vene kooli tööle lähevad? Konverentsil vene ja eesti identiteedi üle arutlenud professor Martin Ehala jäi TLÜ esindajana küsijale vastuse võlgu. Neid venekeelse kooli lõpetanuid, kes Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks õpivad, polegi nii vähe. Kooli tööle minek sõltub aga nagu eesti noortegi puhul sellest, mida on koolil neile pakkuda.
Minister Tõnis Lukas on Õpetajate Lehe küsimustele vastates öelnud, et ministeerium kavatseb valmistada ette programmi täiendava palgafondi eraldamiseks neile õpetajatele, kes hakkavad vene õppekeelega koolides aineid eesti keeles õpetama. Lisaks on plaanis tõhustada eesti keele tasuta õpetamist vene õppekeelega koolis õpetavatele pedagoogidele ning kiirendada eestikeelsete aineõpetajate ettevalmistamist vene õppekeelega gümnaasiumidele.

Uues kuues avatud keskus pakub riigikeeleõpetajatele uusi võimalusi

Kas olete teadlik Eesti Keele Teise Keelena Õpetajate Liidu Tallinna ja Harjumaa keskuse olemasolust ning millist abi keskuselt ootate?

OLGA IVANOVA, Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Oleme keskuse olemasolust täiesti teadlikud. Selle avamisel viibis ka meie kooli õpetaja. Oleks läinud rohkemgi õpetajaid, aga praegu on kõigil väga kiire aeg. Oleme väga huvitatud keskuse pakutavatest loengutest, seminaridest ja täienduskoolitusest.
Eesti keele õpetajad vajavad informatsiooni uute materjalide ja nende abil õpetamise metoodika kohta. Tahavad kuulda nende arvamust, kellel on uue materjaliga õpetamise kogemus.
Kindlasti tahaksid eesti keele õpetajad soovitusi, kuidas õpetada keskkooliosas eesti keelt seoses vene kooli üleminekuga osalisele eestikeelsele õppele. Lisaks võiks korraldada n-ö kogemuste vahetamise toa: tutvustada, kuidas Tallinna ühes või teises koolis eesti keelt õpetatakse, koordineerida kogemuste vahetamist.
Samuti peaks korraldama midagi ümarlaua taolist, kus kogenud õpetajad kohtuksid praktikale minevate tudengitega. Kuna keskus töötab Tallinna Ülikooli juures, kes annab meile uusi õpetajaid, on tal oluline roll silla ehitamisel kooli ja ülikooli vahele.
Tean, et Tallinna ja Harjumaa keskuse noor juhataja on hingega asja juures ja tahab väga, et koolidel hästi läheks. Seepärast ta nii raske üleande enda peale võttiski – vanade haidega rääkida.”

MERLE LOODUS-ADAMSON, Tallinna Ehte Humanitaar­gümnaasiumi direktor:
„Enne asus keskus väga eba­muga­vas kohas. Koplist Pae Güm­naasiumi sõitmiseks tuli kasutada mitut transpordivahendit.
Minu kooli õpetajad on öelnud, et ei taha selle liiduga tegemist teha, kuna nendega on inetult käitutud. Nimelt on võetud nen­de materjale ja teise nime all In­-ternetti üles pandud. Nüüd peaks keskus uues kohas uue juhatajaga ennast positiivsest küljest näitama ja võitma õpetajate usalduse tagasi. Keskus(t)e eesmärgid on igati positiivsed. Üritame nende koolitustel käia, aga väevõimuga õpetajaid sinna saata ei saa, keskus peab end selleks ise heast küljest näitama.
Üks ebameeldiv kogemus oli viimasel koolitusel, kui mulle teatati üle saali, et minu kooli õpetajal on liikmemaks maksmata. Tegin õpetajale järgmisel päeval koolis peapesu, mille peale ta vastas, et pole kunagi liikmeks astumise avaldust esitanudki, käis vaid ühel üritusel. Ehk tuleb edaspidi vääritimõistmisi vähem ette.
Registreerisin end ka ise keskuse avamisele, aga 27. aprillil oli mind koolis tõesti rohkem vaja.”

TATJANA JAKOBSON, Tallinna Valdeku Põhikooli eesti keele õpetaja:
„Olen keskusest kuulnud ja käinud ka Anastassia Zabrodskaja kursustel. Avamisele ei saanud kahjuks minna, sest mul olid sellel ajal tunnid ja konsultatsioonid. Nii mõnigi asi, mida keskuse korraldatud koolitustel on räägitud, on olnud väga kasulik. Mõnikord arutatakse jälle niivõrd üldisi küsimusi, et need ei paku mingit huvi. Mind huvitab kõik metoodikaga seonduv. Mis puutub õpetajate passiivsusesse, siis see on arvatavasti seotud pingelise koolitööga, mille kõrvalt ei jää muuks kuigi palju aega.”

ANNELII JUHKAMA, Tallinna Humanitaar­gümnaasiumi eesti keele õpetaja:
„Kui ma Eesti Keele Teise Keelena Õpetajate Liidu enda jaoks avastasin, ei tahtnud ennast siduda ühegi organisatsiooniga, mis hiljem hakkab kohustama mind käima kõiksugu koosolekutel ja võtab ära kogu vaba aja. Vaadates hiljem liidu nimekirja, tundus, et seal on kujunenud „oma seltskond”, kuhu minul asja ei ole. Kolmandaks pole ma täpselt aru saanud liidu ja selle keskuste funktsioonidest. Kui mingil üritusel surutakse brošüür pihku ja palutakse liikmeks astuda, jätab see pigem mulje erakondlikust tegevusest.
Mis põhjusel peaks õpetaja otsima abi asutusest, mille kohta tal napib infot? Alustuseks võiksid keskuse töötajad käia läbi kõik Tallinna vene õppekeelega koolid ja rääkida, mida neil pakkuda on. Täpselt nagu firma asutamisega: kui sa endale reklaami ei tee, võidki jääda kontorisse kliente ootama. Kõige efektiivsem on inimesega silmast silma suhelda. Teine võimalus on kutsuda ühe või isegi kahe kooli ainesektsioonid tutvumisvisiidile keskusesse, kus keskuse töötaja viiks läbi tutvustava presentatsiooni.
Ma ei arva, et e-kutse saatmine on kõige õigem tee end tutvustada. Õpetajate kiire töötempo juures ei pruugi nad ühte meili tähelegi panna. Parimal juhul jõuab selline uudis koolide ainesektsioonideni ja ununeb seal kuskile lauanurgale.
Iseenesest on keskuse tegevuskava väga ilus, aga kui see õpetajateni ei jõua, jääb kõik loosungi tasandile.”

Nädalakommentaar

Soovid ja tegelikkus

Õpetajate Lehe nagu teistegi välja­annete põhiteema on juba nädalaid olnud vene elu Eestis. Tunnistan ausalt, tüütuks läheb. Ehkki ei tohiks vist minna, sest ega see mure meie ümbert kuhugi kao. Tuleb rääkida ja kirjutada. Iseasi, mis need sõnad aitavad või muudavad, kui dialoogist kõneldes enamasti ikka monoloogi peetakse ning kompromisside otsimise ja pakkumise asemel kinnisilmi oma nõudmisi deklareeritakse.
Seisukohti on igasuguseid. Ühes järgmisel nädalal meie lehte jõudvas intervjuus näiteks ka selline, et „sõnad muulased, vene keelt kõnelejad jms on vägivaldsed ja lõhet taastootvad kõik legaalselt Eestis elavad inimesed on eestlased”. Seda lugedes meenutas mu kolleeg, kuidas temalt juba lapse­põlves spor­dilaagris nõuti, et ta ei ütleks vene rühma kohta „venelased”, vaid „treener Kond­ratjeva lapsed”.
Jätan siinkohal kõrvale küsimuse sellest, miks tema rahvus igaühele uhke ja hää ei tundu. Lihtsalt tõden, et paljas sõnadega mängimine pole muu kui (enese)pettus, mis külvab segadust ning suurendab vääritimõistmist. Ja avab uue tööpõllu selle­le osale inimkonnast, kes elatub poliitiliselt korrektse pealiskaudsuse väljatöötamisest ja edasiarendamisest.
Keskkoolidest said üleöö gümnaa­siu­mid, tublisid ametikoole kutsume nüüd kõrgkoolideks ja tahame, et seal omandatut peetaks ülikoolihariduseks – esimese astme kõrgharidu­se puhul polevat vahet, kas see on saadud ülikoolis või rakenduskõrgkoolis. Ikka vastavalt Bolog­na deklarat­sioonile. Asi see deklareerida. Nimetame näiteks laste­aias õpitu algastme gümnaasiumihariduseks ja koolikohustuse ei­-ramise probleem laheneb iseenesest – kõigil seitsmestel on „vastavalt deklaratsioonile” haridus käes.
Saadagu minust õigesti aru – tubli alusharidus on igati kiiduväärt ning ametihariduse saanu pole teps mitte kehvem mees ülikooli lõpetanust, tih-ti suisa vastupidi. Ent milleks selgete asjade ümber sogada ja sõna­vahtu keerutada? Mitme­kesine uus haridusterminoloogia – alates pädevustest ja tegelustest ning lõpetades õppivate organisatsioonide ja si­destatud teadmus­ühiskondadega (terminid, mida sageli hakatakse mõtte ja sisuga täitma alles pärast nende kasutusele võtmist) – pole meid kuigi kaugele vii­nud. Jutt aina laienevast juurdepääsust kõrgharidusele jookseb juba aastaid, nii et kuula või söömata, paraku tõdeb Hardo Pajula eelmise kolmapäeva Postimehes, et keskkoolist tulnute teadmiste tase langeb pidevalt ning kõrgkoolis tuleb esmalt tutvustada matemaatika põhitõdesid ja emakeele lauseehitust. Teada asi. Pole siis vist vaja kolm korda arvata, mida näitab sel juhul ülikoolist tulnute tase. Aga meie loeme õhinal kokku diplomi saanute arvu ning rõõ­mustame, et haridust tunnistavaid pabereid on välja antud aina rohkem ja rohkem.
Küllap on kõigil meist omad väiksed soovmõtlemised. Süütud ja kahjutud sinnamaani, kuni me ei kaota sidet tegelikkusega ega hakka tahtma, et kogu ilm meie kujutlusi jagaks. Või mine võta kinni, mida keegi vahel taotleb ja milleks.
Üle Eesti käivad noorte laulupeo eelproovid ja ettelaulmised. Loomu­li­kult oli osa neist kavandatud ka 9. maiks. Tallinnas pidid koorid laulma Salme kultuurikeskuses. Riigi kõik ametli­kud infoallikad kinnitasid, et linnas on rahulik ja turvaline, toimetagu igaüks oma igapäevaseid tegemisi. Toimetas siis ka Laulupeo Siht­asutus. Ega aasta peale ette planeeritud, väga paljude inimestega kokku lepitud ja hiiglaslikku eeltööd nõudvat ett­evõtmist ole sama kerge edasi lükata kui õhtust poeskäiku. Iseasi, kui hädaolukord selleks sunnib. Aga ei sundinud ju. Ent keskhommikul said korraldajad ühelt emalt kurja e-kirja: „...pea­me lapsevanematena sügavalt muretsema vastutustundetute korral­dajate poolt ohtu seatud eesti laste ja noorte pärast”, „nad on selgelt märklaud kõigile kriminaalidele”, „keegi pole mõelnud, kuidas need noored turvaliselt kodudesse pääsevad” jne.
Mõistlikku keskteed hulljulguse ja suurte silmade­ga hirmu vahel tajub iga­üks isemoodi. Aga see kiri, otsast lõpuni ründav ja süüdistav, lähtus ilm­selgelt eeldusest, et paanikas on kõik ühtviisi. Kirjutaja nimi, muide, on kultuurirahva seas üsna tuntud, aga jäägu see siinkohal nimetamata. Minu eesmärk pole tagantjärele tüli õhutada, vaid osutada tõsiasjale, et tihtipeale ei üritata dialoogi ega teist poolt ära kuulata isegi justkui päris omade vahel, mis siis kõnelda suutlikkusest asetada end hoopis teistsuguse kultuuri ja väär­tuste kandjate positsioonile.
Eestlased ei ole halvemad ega ru-ma­­lamad kui kes tahes teised. Aga ka mitte paremad ega targemad. Kahjuks. Väikses riigis peaksid vist olema, siin on see ellujäämise küsimus.

Tiia Penjam

Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel tutvusin Islandi hariduseluga. Lühidalt võib seda iseloomustada viie põhimõttega: oluliseks peetakse õpilaste individuaalsuse arvestamist; hariduslike erivajadustega õpilaste kaasamist tavakooli; õpilastes positiivse enesehinnangu ja heade sotsiaalsete oskuste kujundamist; koostööd kogukonnaga ja koolidele iseseisvuse andmist.

Ehkki Island on pindalalt Eestist ligikaudu kaks korda suurem, elab seal ainult veidi üle 300 000 inimese. Samas on Island aldis üle võtma või kohandama enda jaoks meist märksa enam Ameerika mandri ideid hariduselu edendamisel.
Põhiharidus on kümneklassiline ja kooli minnakse kuueaastaselt. Kesk­haridust juhib tsentraalselt haridus-,teadus- ja kultuuriministeerium. Aastast 1995 kuuluvad koolieelsed laste­asutused ja kümneklassilised põhikoo­lid kohalike omavalitsuste alla, mis rahastavad õppeasutusi 100%, sealhulgas maksavad õpetajatele palka. Islandi põhi- ja keskharidussüsteemi iseloomustab hoolivus õpilasest, valikuvõi­malused ja paindlikkus, mis lubab koolikorraldust ühiskonnas toimunud muutustele üsna kiiresti kohandada. Islandil on mõistetud, et kool on õpilase jaoks ja iga laps on väärtus.

Iga laps on väärtus
Island on valinud kaasava hariduspo­liitika. Õpilasi püütakse õpetada koos, sõltumata nende hariduslikust eripärast. Hariduslike erivajadustega õpila­ne õpib koos eripedagoogiga kas üksi või väikeses grupis, lihtsamatel juhtudel tavalises klassis individuaalõppekava järgi, tõsisema erivajaduse puhul on abiks individuaalne abistaja. Erikoole praktiliselt ei ole. Tähelepanuväärne on lapse eri­vajaduse varane märkamine ja kohene abi. Enamikus koolides viiakse läbi diagnostilised testid esimeses kolmes klassis. Testid on valmistanud ette Islandi testimiskeskus ning on vabalt kasutamiseks, et õpetaja saaks õpilase õpiraskused õigel ajal välja selgitada ja seejärel abistada. Testid on kohustuslikud 4. ja 7. klassis ning need viiak­se läbi matemaatikas ja islandi keeles. Eesmärk on selgitada välja õpilased, kes vajavad neis kahes põhiaines tuge. Testide korraldus sarnaneb meie riigieksamite korraldusega – tsentraalne läbiviimine ja hindamine. Lähiajal on kavas, kui selleks saavutatakse poliitiline konsensus, minna üle elektroonsetele testidele.
Island oli 2003. aasta rahvusvahelise uuringu PISA tulemuste põhjal koos Hongkongiga riikide hulgas, kus õpilaste tulemused sõltusid kõige vähem õpilase sotsiaalsest taustast. Selline tulemus saab kujuneda siis, kui vähem võimekad või muul põhjusel õppetöös maha jäänud õpilased aidatakse õigel ajal järjele. Õpilastele on toeks nõustaja(d), suuremates koolides isegi 1,5 või 2 ametikohaga.
Islandi Haridusülikoolis on õpetajaks õppijate keskmine vanus 29,5 aas­tat. Enamikul neist on töökogemus või töötatakse ja õpitakse paralleelselt.

Valikuvabadus ja otsustusõigus
Sõnadel „vastutus” ja „vabadus” on Islandil suur kaal. Vastutus­tunde ku­-jundamine pole pelgalt üldine ees­märk riiklikus õppekavas, vaid kindlasuunaline kasvatustöö koolis. Vastutus õppimise tulemus­likkuse eest lasub õpilastel endil. Vastutustunde kujundamine saab alguse võimalustest valida, ise otsustada.
Sõnaga „vastutus” puutusin hoopis teisel moel kokku Islandi haridusministeeriumis, kui arutlesime, mil viisil saab väike omavalitsus hakkama kohustusega tagada oma piirkonnas kvaliteetne põhiharidus. Esitatud seisukoht oli väga selge: kui parlament on otsustanud, et põhihariduse eest vastutab kohalik omavalitsus, siis ta ka vastutab, et kool kõiki vastuvõetud seadusesätteid täidab. Kui puudub vajalik inimressurss või pole piisavalt vahendeid, et näiteks tagada hariduslike erivajadustega õpilastele vajalik nõustamine, siis omavalitsused liituvad ja ostavad vajaliku teenuse koos. Nii teenindab näiteks Selfossi nõustamiskeskus 11 väikest omavalitsust.
Juba 16-aastasel on õigus otsustada, kas sooritada põhikooli lõpetamisel teste (eksameid) või mitte. Õpilastel on õigus valida nii testide arv kui ka ained. Võimalik on valida islandi keele, matemaatika, inglise keele, taani keele, loodusainete ja sotsiaalainete eksam. Tõenäoliselt vähendatakse eksamite arvu viiele, arutusel on olnud taani keel kaotamine eksamiainena.
Valikuõigus on noorel, kuid kui ta soovib minna gümnaasiumi, tuleb testid sooritada. Kui ta soovib minna kutsekooli, piisab matemaati­ka ja islandi keele eksamist. Igast kohordist teeb ligikaudu 95% kolm eksamit: islandi keel, matemaatika, inglise keel. Enamik noori teeb eksamid, kuid küllalt suur osa neist läheb pärast põhikooli tööle. Erinevalt meist pakub tööturg noortele tööd ka siis, kui puuduvad oskused. Noored mõistavad õppimise jätkamise vajadust alles siis, kui on mõne aasta tööl käinud. Vanusest sõltumata on õppimine tasuta ja nii on kutseõppe­asutustes, kus ka akadeemiline suund, õpilaste keskmine vanus üle kahekümne. Kõrvuti õpivad koolipingis 16- ja 30-aastane. Islandil puudub õppeasutuste eristamine vastavalt õppijate vanusele, olgu tegu siis gümnaasiumi- või kutsehariduse omandamisega. On loomulik, et ka pereinimesed õpivad.

21. sajandi koolihoone
Islandi uuemate koolihoonete ehitamisel on silmas peetud 21. sajandi nõudeid haridusasutusele. Nii Reyk­javikis kui Selfossis, mis asub 50 km kaugusel pealinnast, on kaks kooli – Ingunnarskól ja Sunnulækjarskól –, mis on projekteeritud Ameerika ar­hitekti ja haridusvaldkonda hästi tundva Bruce Silki ja tema meeskonna välja töötatud mudeli alusel – nn The Disign Down Model. Disain-Down protsess põhineb suuresti Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringul „New Designs for the Comprehensive High School”. Kontseptsioonis arvestatakse ühelt poolt, et iga piirkond on unikaalne ning omab visiooni parimast haridusest ja koolist oma piirkonnas, teisalt on mõistetud, et uued nõudmised õpetamisele ja õppimisele nõuavad ka teistsugust õppekeskkonda. Disain-Down protsessis osalevad 14–15 eri eluala inimest (arhitektid, koolijuht, õpetajad, õpilased, kogukonna esindajad sh poliitikud, ärimehed, kirikuõpetaja, psühholoog jne), et selgitada, milline peaks olema 21. sajandi kool just nende piirkonnas.
Projekteerimise arutelus on kümme kindlat etappi, mida tuleb samm-sammult järgida. Seejuures on oluline, et iga järgmine etapp arvestaks eelmises saavutatud konsensust. Alustatakse õppimise kontekstist, kindlustamaks piirkonna kooli vastavus kohalikele vajadustele ja kooli sobitumine kohalikku konteksti. Alles kümnendal kohal on kooli maksumuse väljaarves­tamine. Vahepealsed etapid käsitlevad kooli omanäolisust ja ootusi, õppimisprotsessi ja loodava organisatsiooni kirjeldust, suhteid koolis, mis toetaksid seatud eesmärkide saavutamist jne. Küsimusele, kas raha polegi oluline, oli vastus: kui tahame ehitada kooli, mis arvestaks tõepoolest uue sajandi nõudmistega arengukeskkonnale, saavad lähtealuseks olla vaid vajadused, mitte olemasolev rahahulk.
Märkimisväärne on eesmärk, et koolihoone oma õppimis- ja õpetamisvõimalustega võimaldaks õppijal kujuneda iseseisvaks, avatuks, koostöö­altiks, loominguliseks, ettevõtlikuks jne. Uues õppehoones on õpetajal võimalik kasutada uusi metoodikaid ja õppijal omandada eluks vajalikke oskusi. Nähtu taustal võin väita, et Eestis pole ses osas probleemiks mitte ainult meie kaunilt restaureeritud mõisakoolid ega nõukogudeaegsed kombinaatkoolid, vaid ka viimasel kümnendil ehitatud õppeasutused.

Õpetaja on õppimise juhendaja
Uue sajandi koolid Islandil on ehitatud avatud ruumi põhimõttel – õppe­ruumidel praktiliselt puuduvad vaheseinad. Kasutusel on ruumid ajurünnakuteks, presentatsioonide esitamiseks, rühmatöödeks, näitlemiseks, samas on õpilasel võimalik eralduda ja individuaalselt õppida. Söögisaal on söögisaal ainult lõuna ajal, muul ajal aga kasutatav lugemissaalina või rühmatöödeks. Sülearvutid on enami­kul õpilastel. Jäi küll täpsustamata, mis vanusest alates, kuid vähemasti kõik kümneaastased õpilased töötasid sülearvutiga.
Õpperühmades on eri vanuses õpilased, õpetatakse meeskonnatööna. Kõigil õpilastel on individuaalsed õppeplaanid islandi keeles ja matemaatikas. Igal nädalal seab õpilane endale eesmärgid ning koostab aja- ja tegevuskava eesmärkide saavutamiseks. Järgmisel nädalal vaadatakse saavutatu koos õpetajaga läbi, kusjuures õpilane ütleb õpetajale, millal ta on valmis oma teadmisi-oskusi esitama. Õpetaja on õppimise juhendaja.
Külastatud koolid on tavalised koolid, kus õpetajad pole saanud eriettevalmistust, paljudele küsimustele vastati, et alles proovime, õpime ise. Nendes koolides väärtustatakse nii teadmisi ja oskusi kui ka inimeseks olemise kunsti, kusjuures nimetatud kahe eesmärgi teenistuses oli kogu õppetöö sisu ja korraldus. Nn eliitkoolidest rääkimine oleks Islandil kohatu. Polnud instantsi, kus poleks rõhutatud, et Island peab oluliseks luua kõikidele õpilastele võrdselt head õppimisvõimalused.

Ministeeriumis

  14. mail oli ajaloo riigieksam. Samal päeval toimus Tallinna Üli­koolis Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) konverents-tänuüritus. Konverentsil tehti kokkuvõtteid ESFi tegemistest aastatel 2004–2006 ja heideti pilk järgmisel seitsmel aastal planeeritavale. Konverents oli pühendatud ESFi 50. aastapäevale.16. mail toimus REKKis teabepäev uute kutseõppeliikide rakendamisest. 16.–18. maini osales minister Tõnis Lukas Euroopa haridusministrite konverentsil Londonis. 16.–18. maini toimusid noorte tislerite kutsemeistrivõistlused, kus osalesid kümne Eesti kutseõppeasutuse õppurid. Võistlused peeti Pärnumaa Kutsehariduskeskuse puidutöökojas. Võitja läheb sügisel Eestit esindama ülemaailmsele noorte kutsemeistrivõistlustele WorldSkills, mis toimub Jaapanis.17. mail toimus Tartus ministeeriumi suures saalis infopäev huvikooliseaduse rakendamisest. Infopäev oli mõeldud huvikoolide pidajatele ja huvihariduskoolide arendajatele. Samal päeval peeti Tallinnas Glehni lossis varasemate õpingute ja töökogemuse avastamise seminar „Kvaliteet versus diplomipesu”. 18. mail toimub matemaatika riigieksam. Täna kell 10 algab Eesti Info­tehnoloogia Kolledžis teabepäev „SAISi ettevalmistus 2007”. Teabepäeval antakse ülevaade kõrgkoolidesse sisseastumise infosüsteemi arengust.

Sõnumid

Algab konkurss aasta parima võõrkeeleteo ja -projekti leidmiseks

TM ning sihtasutus Archimedes kuulutavad välja konkursi aasta võõrkeeleteo ja -projekti leidmiseks. Taotluste esitamise tähtaeg on 11. juuni.
Konkursi eesmärk on innustada Eesti iga elanikku võõrkeeltega aktiivsemalt tegelema, tunnustada ning tutvustada avalikkusele inimesi, kelle keeleõppe entusiasm, töökus ja tulemuslikkus väärivad järgimist. Parimad saavad Euroopa Komisjoni ning HTMi tunnuskirja ning rahapreemia.
Aasta võõrkeeletegu. Aasta võõrkeeleteona tunnustatakse eelkõige tegevust, mis ei ole seotud formaalse õppetööga. Aasta võõrkeeleteo sooritaja võib olla nii õpetaja kui ka õppija, organisatsioon või institutsioon, mis on mingil viisil toetanud võõrkeeleõpet.
Aasta võõrkeeleteo sooritaja võib olla
õppija, kes on õppinud võõrkeelt eesmärgiga tegelda sügavuti mingi valdkonna või huvialaga (kunst, filosoofia, turism, religioon jne); kes on soovinud ja julgenud täiskasvanuna oma elus muutusi teha ning oma unistusi võõrkeeleõpingute vallas ellu viia;kellele omandatud võõrkeel on elus olulisi muudatusi kaasa toonud; kes oskab väikese kõnelejaskonnaga või Eestis vähem õpitavat ja osatavat keelt.
Õpetaja, kes on korraldanud keeleüritusi, vestlusringe, keeleklubisid;innustanud õpilasi õppima keeli väljaspool kooli või lapsevanemaid õppima koos lastega; valitud õpilaste poolt parimaks keeleõpetajaks vms.
Inimene, kes ei ole hariduselt õpetaja, vaid näiteks sisserännanu, kes on õpetanud või õpetab huvilistele oma emakeelt; omavalitsuse poliitik, kes on loonud tingimused võõrkeeleõppeks, korraldanud temaatilisi teatri- või filmiõhtuid, raamatufestivale või muid keeleõpet soodustavaid ettevõtmisi.
Isik või organisatsioon, kes on toetanud keeleõpet ja näidanud oma teoga, et keeleõpe on kodanikuhariduse osa; tegelnud võõrkeelte paljususe ja võõrkeeleõppe arendamise küsimustega; edendanud kultuuridevahelist ja võõrkeelealast koostööd vms.
Kandidaate võivad esitada nii asutused, organisatsioonid kui ka üksikisikud. Oma kandidatuuri võib üles seada ka teo sooritaja ise, kui leidub vähemalt üks soovitaja (sel juhul tuleb esitada ka soovitaja sideandmed). Taotlus esitatakse vabas vormis, see peab sisaldama, andmeid nii kandidaadi kui ka esitaja kohta ning taotlemise põhjendust.
Aasta võõrkeeleprojekt
Aasta võõrkeeleprojekt võib olla tulemuslikult lõppenud rahvusvaheline või kohalik projekt, mis innustas õppima võõrkeeli, oli omapärane ja pakkus uudseid lahendusi.
Kandideerima on oodatud keeleõppeprojektid, -materjalid, -vahendid ja -lahendused.
Taotluse esitajaks võivad olla nimetatud projektiga seotud inimesed või organisatsioonid.
Tänavu oodatakse projekte kandideerima eelkõige kahes valdkonnas: võõrkeeleõpetajate põhi- ja täienduskoolitus ning õpetatavate võõrkeelte mitmekesisus.
Taotlus esitatakse kas paberil (kuni kahel A4-formaadis lehel küsimustele vastamise vormis) või elektrooniliselt, vt http://www.hkk.ee/keeleõpe.
Parimate tunnustamine
Taotlus tuleb esitada sihtasutusele Archimedes hiljemalt 11. juuniks (kirjaliku taotluse puhul postitempli hiliseim kuupäev) aadressil L. Koidula 13A, 10125 Tallinn märgusõnaga „Aas­ta võõrkeelealane tegu” või „Aasta võõrkeeleõppe projekt”.
Parimad valib esitatud kandidaatide hulgast välja hindamiskomis-
jon. Tunnuskirjad ja preemiad antakse üle Euroopa keeltepäeval, 26. septembril.
Teave kandideerimise kohta ning üle­vaade varasemate konkurssi­de tu­lemustest on kättesaadav SA Archi­medese hariduskoostöö keskuse kodulehel: http://www.hkk.ee/keeleõpe.
 

Mõte

Pronksmehe sõda tõi halva kõrval kaasa ka head, sest adekvaatsed teadmised maailma kohta on ikka head. Sai tükk maad selgemaks, mida arvavad Eesti ühiskonna erinevad segmendid Eesti ja eestlaste ajaloost.

On tervitatav – ehkki samas kurb – ,et päris mitmes tekstis avaldus selgelt meie probleemide tõeline tuum: kardi­naalselt erinev arusaam Venemaa ja ve­nelaste rollist ajaloos. Andrei Babin (Postimees, 8.05.) esitas stiilipuhta ma­nifesti: venelastel on missioon päästa maailm, venelased on äravalitud rahvas. Kui eestlased nad „rahule jätavad”, siis on nad nõus tunnistama, et ka meil on olemas eneseteadvus.

Ikka see Kolmanda Rooma kujutelm
Veidi varjatumal kujul ilmneb sama mõtteviis – või paradigma – Igor Kalakauskase kirjutises Õpetajate Lehes (27.04.), millele oponeerib Rein Ruut­soo, kelle argumentidega ma seekord täiesti nõustun. Kalakauskas ei toogi mingeid konkreetseid põhjendusi, miks film „Laulev revolutsioon” talle ei meeldinud, aga vaat ei meeldinud. Kalakauskase virina ürgpõhjus on banaalne: film näitab ajaloolist tõtt, see aga ei sobi kokku tema ajaloonägemusega, milles on kindlasti tõe elemente, kuid mille müürid on laotud valedele. Kalakauskase põhisõnum, et ühtset ajalugu pole võimalik kirjutada, sest alati jääb erinevaid vaatepunkte, ainult maskeerib soovi jääda oma armsa vale juurde. Nimetada valet „alternatiivseks tõeks” on sama vaimukas kui nimetada pimedust „mustaks valguseks”.
Suurvene šovinistlik maailmapilt keeldub Venemaa kui tahes brutaalses anneksioonis nägemast kuritegu. Ideoloogia ütleb: venelaste anneksioon ei saa põhimõtteliselt olla kuritegu, sest venelaste kaudu teostub jumalik õiglus.
Kui uurida, kuidas see ideoloogia rakendub eestlaste peal, siis näeme järgmist. Eestlased ei ole „riigirahvas”, vähemalt mitte päriselt. Parimal ju-hul võivad nad omariiklust mängida, kuid sedagi Venemaa armust, nagu rõhutas ka Putin. Igal hetkel, kui maailmaajalooline missioon nõuab, on Venemaal õigus Eesti pseudoriiklus hävitada.
Keskmise eestlase kuvand venelastest ja Venemaast pole muidugi samuti meeldiv. Ent kui palju ebaõiglust seal ka ei peituks, on sellel siiski üks oluline ja põhimõtteliselt erinev joon: eestlastel ei tule pähegi kahelda venelaste õiguses oma riigile. Kui lauldakse Eesti piirist, mis peab käima vastu Hiina müüri, siis on see vaid iroonia, õrritamine. Kui eest­lane iroonia kõrvale heidab, ütleb ta täiesti siiralt, et Venemaa on ja jääb.

Valega ei saa „kooseksisteerida”
Eelöeldust saab teha ühe olulise järelduse: kui eestlaste rahvuslikku ajaloopilti saab ja tuleb täpsustada, parandada, puhastada, tõrjudes välja täiesti ebaadekvaatseid müüte ning müüdikesi, siis Eesti venelaste ajaloopilt vajab
hoopis olulisemat parandamist – nii olulist, et tuleb rääkida paradigma vahetusest.
Vahemärkus: palun vabandust nen­de tuhandete Eesti venelaste ees, kelle ajaloopilt on täiesti kooskõlas ajaloolise tõega ega vaja mingit paradigma vahetust ega diskursuse dekonstruktsiooni. Termin „Eesti venelaste ajaloopilt” on ebatäpne üldistus, kuid kaudsetele andmetele toetudes võib väita, et kõnealused šovinistlikud jooned on praegu veel omased enamikule Eesti venelastest.
Niisiis, kui öelda väga robustselt, siis eestlaste meelest on venelastel õi­gus Venemaale, aga venelaste meelest eestlastel Eestile õigust ei ole. Eesti on ikkagi sel või teisel moel Vene­maa oma. Juhul kui Venemaa teda juhuslikult mõnele teisele „päris” riigile nagu Saksamaa või Ameerika Ühendriigid maha müünud, pantinud ega laenanud ei ole.
Kui me tahame, et Eesti venelased õpiksid taluma ajaloolist tõtt, ei pruugi olla tark minna kohe vundamendi kallale. Võib-olla on targem alustada millestki lihtsamast ja kergemini tõestatavast. Näiteks eestlaste kirjaoskuse tasemest erinevatel sajanditel, võrrelduna punavõimu toojate loosungiga, mis müüdina elab jõudsalt tänagi, et venelased tõid Eestisse kultuuri. Tuleb rääkida küüditamistest, massimõrvadest ja muust.
Ideaalne oleks, kui noor Eesti venelane jõuaks ise küsimuseni: „Aga mille eest eestlased peaksid Punaarmeed ja kogu nõukogude võimu tänama?” Ning siit edasi: „Kas ma ikka pean olema selle brutaalse võimu töö jätkaja ja kuritegude õigustaja? Või on võimalik mingi teine lähenemine, teine arusaam?”

Tõde ei ole ainult kibe
Kõike ei saa teha koolis. On väga oluline, et vene keelde tõlgitaks kiiresti ja palju Eesti ajalugu valgustavat kirjandust. Näiteks mälestusi, mis paljudel juhtudel on ka kirjanduslikult põnevad. See oleks kirjavara neile Eesti venelastele, kes kas ei oska eesti keelt või, mis tavalisem, oskavad küll, kuid eelistavad lugeda oma emakeeles. Mis on täiesti arusaadav ja loomulik.
Kindlasti oleks vaja vene keelde tõlkida Lennart Mere ajalookomisjoni mahukas lõpparuanne, mis on praegu olemas vaid inglise keeles. Isegi eestikeelne versioon võib oodata, aga venekeelset on hädasti vaja.
Muide, tõe teadmine ei välista sugugi sügavat armastust oma rahva vastu. Seda tõestab veenvalt näiteks Tšehhov.
Tõlgitav kirjavara peaks pajatama ka Eesti ajaloo sellistest suurkujudest nagu Vabadussõja sangar kindral Nikolai Reek, puhas venelane, sündinud Bazõkov. Me ei tohi mitte mingil juhul keskenduda ainult sellele, kui palju Vene võim meile kurja on teinud. On ka päris palju ilusat, on ühiseid saavutusi ja tõelist, võltsimatut integratsiooni, mis on võimalik ka täna ja homme.

Kirjad

Minu suur vene sõber

Omal ajal, sellest on nüüd rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, Rahva Hääle toimetuses töötades kogesin mõndagi. Oli kohtumisi tuhandete värvikate inimestega, neist paljud mõistagi suure vennasrahva seast. Mulle paistab, et enam pole mägede taga aeg, mil oma veel päris talitlusvõimelisse mällu talletunut memuaarivihikutesse lükkima hakkan. Ning kindlasti tuleb mu meenutustes juttu ka kohtumistest venelastega.
Üks nendest, kellest kindlasti juttu teen, on nüüdne pensionär Gen­nadi Narõskin, Novgorodskaja Pravda kauaaegne kultuuriosakonna juhataja. Tutvusin temaga 70ndate algul, kui Aeroflot avas uue lennuliini oblastikeskusesse Novgorodi ja mina sattusin olema üks siinsetest ajakirjanikest, kes sai ülesande tutvustada seda väga rikka ajalooga linna Rahva Hääle veergudel. Oblastilehe toimetusest tuli mulle Novgorodi esmavaatel lausa pahviks tegevalt põnevat aja- ja kultuurilugu tutvustama Gennadi Narõskin, Leningradi ülikooli ajaloolase diplomiga intelligent. Tema selgitused-kommentaarid olid lakoonilised, samas väga pädevad ja äratasid kuulajas huvi selle iidse linna ajaloo vastu.
Gennadi oli süvenenud üksnes oma töösse. Ta on suur idealist, kes järgis elus vaid vaimseid väärtusi. Argielu oma probleemide ja mammonajahiga (nagu paljudele venelastele juba noil aastail omane) jäi temast väga kaugele. Novgorodi ja sealse piirkonna ajaloost oli ta kirjutanud mitu raamatut; ajaloolasena kirjeldas üksikasjalikult, kuidas Kiievi piirkonnast aina põhja suunas levinud slaavlased kohalikke hõime (Novgorodi aladel teatavasti soomeugrilasi) endale allutasid ning pikkamööda endasse sulandasid. Novgorodi nimigi näitab, et see oli novõi gorod (uus linn) tšuudidelt vallutatud aladel. Tõenäoliseks peetakse, et kuulsal Novgorodi veetšel (suur rahvakoosolek, nagu meil omaaegsed Raikküla kärajad) võis peale tolleaegse vene keele esialgu kõlada ka soomeugrilaste keel. See oli enne seda, kui Kiievi vürstid Novgorodi tule, nälja ja mõõgaga allutasid ning demokraatliku veetše tegevuse lõpetasid.
Hiljem käis Gennadi Narõskin mul mõned korrad ka Tallinnas kü­las, huvitudes ikka üksnes ajaloost, kultuu­rist, religioonist, mitte hilpude soetamisest oma abikaasale (venestunud eestlannale) või lelude ostmisest pojale. Gennadi Narõskin pärineb väärikast ja kuulsast suguvõsast – olid ju Narõskinid üks bojaarihõime, kelle veri voolas edasi Romanovite tsaaridünastias... On loota, et Gennadi Narõskini masti vene mehed, kui nad ennast ükskord kokku võtavad, päästavad Venemaa putinliku ebademok­raatliku, lausa mongoliidse ikke alt.
Miks meenutan tänapäeval Venemaad kunagi valitsenud mongoleid? Aga sellepärast, et alles siis, kui Moskva vürstiriigis hakati rakendama mongolite sõjaväelist korraldust (jedinonatšalije ehk maakeeli ainujuhtimine) ning muidki haldamismeetmeid, hakkas Moskva vürstiriik kiiresti laienema ning omandas paarisaja aastaga impeeriumi tunnused. Asiaatlik mongoliidne ainujuhtimisstiil on aga olnud omane nii Stalinile kui on ka praegu Vladimir Putinile, kelle soontes voolavat ema poolt soomeugri (vepslaste) verd...

Kui eestlane pole inimene
Vaadates telerist rahutusi Pronks­sõdu­ri juures, tuli mulle meelde paari aasta tagune laevasõit hommikusest Hel­singist Tallinna.
Reisijaid oli palju ja kõik istekohad hõivatud. Lõpuks jäin seisma kahe vastastikuse istepingi juures, kus mõlemal kolm kohta ja mida eraldas lauake. Pinkidel magasid rahulikult noor proua ja 5–6-aastane poisike. Seisin seal kurvalt ja andsin kehakeeles märku, et sooviksin ka istuda. Selgus, et tegu on venelannaga, kellele see sugugi ei meeldinud. Toetasin ennast siiski poisikese kõrvale pingiotsale ja mõtlesin, miks küll suurrahvas peab mõtlema ainult endale.
Peagi peatusid vastaspingi juures kaks eakat soomlannat, kes samuti vabu platse otsisid ja laiutavale noorele naisele küsivalt vaatasid. Arusaaja reisijana julgustasin neid pilkudega, et neilgi on õigus istekohtadele. Need nad lõpuks, vaatamata vene nooriku pahameelele, ka said.
Soome prouad hakkasid kaasavõetud ajalehti lugema ja tahtmatult puudutas avatud ajaleht ka noort vene prouat, kes seda korduvalt vihaselt ja energiliselt eemale tõrjus.
Kui püüdsin olukorda rahulikult selgitada, sain ootamatu sõimu osaliseks, mis päädis repliigiga, et eestlased pole inimesed.
Tookord ma vaikisin ega imesta tänagi, kust saab alguse venelaste sallimatus eestlaste vastu. See vene proua võis olla ka kooliõpetaja (oma lapsele oli ta esimene õpetaja ilmtingimata), sest kogu reisi vältel õpetas ema hoolega last soome keeles numbreid õigesti loendama. Tuleb välja, et soome keel pole vene rahvusest inimesele õppida ja rääkida raske. Eesti keel neid ilmselt ei huvita, kuigi nad elavad meie keskel. Milleks, kui vene keelega ka hakkama saab!
Tänu sellele laevajuhtumile, kus mulle tehti selgeks, et eestlased pole inimesed, ei tundugi see lausviha eestlaste suhtes Pronkssõduri juures toimunud märuliööl imelik. Monument oli lihtsalt väljamõeldud põhjus rahutuste korraldamiseks. See oli suurrahva aastatega kogunenud viha eestlaste vastu, kes ei lase neil tunda end endiselt suurriiklike ainuvalitsejatena.

Ants Tamme
Renate Selg

Kui mina olin veel väikene mees

Udusulg, mis murdis kaameli selgroo

Solvumiste hommik, kannatuste öö…

Kurikuulsa 27. aprilli hommikul sõitsin parasjagu Kärdlasse ühiskonnaõpetuse riigieksamile. Autoraadio mängis. Nautisin hommikut, mis oli öiste sündmuste taustal ärev, kuid kevadiselt imeilus. Ja meeleolu polnud laita. Tõepoolest, paise oli kirurgiliselt avatud. Ees võis oodata sündmusi, kuid juba edastati, et pronkssõdur on Tõnismäelt ärastatud. Tähendab, läks õnneks! Nii ma arutlesin ja autoraadios laulis Anne Adams: „… solvumiste hommik, kannatuste öö.” Adekvaatsed sõnad, muigasin luuleliselt kaasa.

Sallivus tänapäeva maailmas
Üks kuuest arvamusteemast, millega riigieksami sooritajal tuli tol hommikul rinda pista, oli ärritavalt aktuaalne: „Kuivõrd oluline on sallivus tänapäeva maailmas?” Öiste sündmuste taustal kirjutamisainet küllaga…
Enamjagu noori arvas teisiti. Kir­jutati rohkem rohelisest maailmavaatest, oma võimalustest demokraatlikus nelja vabadusega Euroopa Liidus jne. Sallivusteemal arutlesime aasta varem. Tsiteerin mälu järgi ühe õpilase siira arvamuse algus- ja lõpulauseid: „Tolerantsus ehk sallivus on inimlikkuse üks tähtsaim tunnus. Me kõik soovime olla sallitud. Kuid see nõuab sarnastumist kõigiga. Eestis ei ole lihtne olla teistest erinev, sest sind hakatakse vaatama kui erakut, kes ei sulandu kogukonda. Valitseb mõtte­viis, et „teistsugused” on halvemad kui meie – tavalised, normaalsed eestlased.” Edasi arutles õpilane sallimatuse, stressi ning isegi suitsiidide seostest. Ilus ja rabavalt otsekohene oli arvamuse lõpp: „Sallimatus on üks väike rada maailma hukatuse poole. Targem oleks sellelt rajalt võimalikult ruttu kõrvale astuda.”

Ajaloo tundmine ei aita
Nüüdseks on press riigi arvamusliidrite tarkustest üleküllastunud. Kuid „pronksiaja” lõpetamise (või hoopis uue alguse) poolt- ja vastuargumentides pole ma leidnud seda lihtsat sõna „sallivus”. Eesti Ekspress näitas üsna kronoloogiliselt, milliseks võib kujuneda sisepoliitiliselt „kõige õilsamate püüdluste” tagajärg, kui poliitika pole mitte kompromisside, vaid ärategemiste kunst ja sallimatus. Sallimatus muulaste, savisaarlaste, pahempoolsete, teise-eesti-laste ja teadlaste, üleüldse – teise eestlase vastu. Kui mõisted „sotsioloog” ja „professor” saavad pressis stalinliku märgistuse intelligent prokljatõi või veel hullemalt öelduna „kasuliku idioodi” sünonüümideks, pole ju sallivusele ruumi. Pole ruumi ka mõistuslikuks analüüsiks.
Kuid „kõige rumalam on kaotada pea”. Tõsi, Mikk Titma kiidab viimaste sõnadega valitsuse tegevust kujunenud olukorras. Nõustun temaga, kuid pedagoogileiva teenimise aasta­kümnetega olen selgeks saanud, et solvangute jätkudes kuulutatakse süüd­laseks kool. Siit minu „eestpalve” kolleegidele-õpetajatele. Eriti neile vene koolide õpetajatele, kes läinud suvel Võsul ühiskonnaõpetajate koolitusel suisa pisarsilmi arutasid seda igavest tantsu pronkssõduri ümber.
Pronkssõdur on märk. Semantiline märk, ikoon konkreetsele inimesele konkreetses ajas. Ajaloo tundmine siin ei aita. Ikooni hermeneutiline kood ongi ikoon, st ta on pühadus ise. Usk sellesse on religioosne ja seda ei saa teadusliku tõega ümber lükata. Peab mõistma, peab olema salliv, peab armastama ligimest.
Mõistma ja mõtestama peab ka noorsooprobleeme Eestis üldse ja muu­laste seas eriti. Sallimatus sünnitab meeleheidet mitte ainult eestlastes, vaid enamgi juurteta muulastes. Euroopalik ligimesearmastus (kui just tahame sellega uhkustada) ei saa olla valiv – kõigepealt omad ligimesed, siis „nemad”. Eneseõigustuslik paatos – meile teie bütsantslik ikoon ei meeldi –,pole võimudele mõistlik argument kodurahu rikkumiseks.
Võsul õpetas ühiskonnaõpetajaid ka Lagle Parek. Tema aastatagused sõ­nad olid prohvetlikud: „Eestil on hästi läinud. Kuid mul on hinges ärevus, ärev ähmane kartus. Sallivust on Eestis vähe ja ligimesearmastust on vähe.”
Alles süüdistati kooli selles, et õpilased ei armasta täppisteadusi. Küllap nüüd jälle selles, et õpilased ei armasta ka poliitikat, poliitilisi „täppistea­dusi”. Õpilased otsivad sallivust. Ot­sivad, leidmata seda kodust, koolist, kogukonnast ja isegi kirikust. Ja meeleheide viib barrikaadidele mitte ainult meelsuslasi, vaid ka pätte. Vana tõde.
Kooli ühiskonnaõpetuse õpikud targutavad täppisteaduslikult ideaalilähedasest ühiskonnakorrast. Vähem on teemakäsitlusi eluliseks aruteluks. Ühe surnud argumendi väärtustamine teise koolnuga pole postmodernistlik stiil ja, mis peamine, ammugi mitte uue aja mõtlemismoodus. Sellega peaksid kõik pedagoogid rohkem arvestama, kui hindame oma vabana sündinud õpilaste kirja- või mõttetöid.

Miks ma kaitsen venelasi?
Sallimatust süvendavad äärmuslased: ühelt poolt kõige konservatiivsemad ja teisalt kõige uuendusmeelsemad poliitikud. Ühed ei suuda mõista ja mõtestada uuenevat maailma, teised kihutavad ajast ette, mistõttu ei saa sallivust taastada semantilise ega hermeneutilise koodi varal. Eesti ja vene kogukondadel on erinevad koodid. Kool ja õpetajad on siinjuures otsekui kahe tule vahel. Kui püüdsin oma üheksandate klasside neidudele seletada, miks Keskerakond on populaarne just muulaste keskel, esitasid nad küsimuse: „Õpetaja, miks te kaitsete venelasi?” Üritasin seletada ja vastasin pikalt ning argumenteeri­tult, kuid vaevalt mu jutt nende eelarvamusi muutis. Nüüd vastaksin lihtsalt, nagu prof David Vseviov ühes pronksiajastujärgses raadioväitluses integratsioonist rääkides vestluspartnerilt küsis: „Mis tunne teil oleks, kui teid tahetakse sinisilmselt mustlaseks integreerida?” Aga vene koolides küsivad õpilased ju samuti: „Õpetaja, miks te kaitsete fašiste, kes tahavad meid oma demokraatiaga integreerida?”
Õpilane räägib, mida kodu mõtleb. Kodu mõtleb, nagu üldsus arvab. Üldsus arvab seda, mida neljas võim õigeks peab. Paradoks on selles, et pressi ei usu keegi, aga seaduskuulekad neljandale võimule on kõik.
Eestikeelne üldsus arvab, et peab armastama oma valitsust ja võimukandjaid, peab olema hoobilt patrioot, kui on õige aeg, ning kõik muulased on okupandid ja opositsioon nende käsilane. Arvamusliidrid räägivad praegu ka „headest venelastest”. Mulle tuletavad need heietused meelde õpiaastaid Moskva Ülikoolis. Isegi lähimad vene sõbrad ei jätnud pidumeeleolus avameelitsemata: „Sina oled hea fašist, kuid ikkagi fašist. Kõik eestlased on fašistid.” Vandaalitsemiste väljakutsumisega võimendasime selle eelarvamusliku pseudoabsurdsuse üleilmseks trendiks. Trendidega ei saa „salliv” ühiskonnaõpetaja üksinda võidelda. Mõistuse hääl on siin küll vajalik, kuid mõistus pole Messias, et massipsühhoose rahustada. Kui me seda ei mõista, võib õpetaja kujuneda inkvisiitoriks nii õpilase kui iseenda vastu.
Kooli ühiskonnaõpetuse tundides peaks õpilane avastama eelkõige hingetarkusi elust enesest. Vähem tuleks väärtustada politiseerivalt „täppisteaduslikke” targutusi ja kõiksugu skeeme. Rohkem peaks väärtustama loodusteaduslikku humanismi, loovaid väljendusoskusi ja -vabadusi. Eelkõige aga väljendusvajadusi ja julgust rääkida hinge pealt ära.

Lahkumisvalmidus
Kardan väga, et hommikuudus purjetavad Euroopasse rahu otsima mitte niivõrd muulased, kui just noored eestlased. Eestlase stressitaluvus on madalam. Püüdlus turvalisemasse Euroopasse seevastu üllatavalt suur. Eriti neidudel, kes ihkavad luua turvalist peret ja kodu. Öeldu pole liialdus. Oma uurimuses „Eesti kooliõpilaste väärtushinnangud” (Akadeemia, nr 11, 2005), on Ene Tiit ja Ingrid Rüütel noorte vähese isamaalisuse ja kõrge ohutunde ning lahkumisvalmiduse kodumaalt reljeefselt lahti kirjutanud. Indrek Neivelt peab pronkssõduri teisaldamist kümneaastaseks tagasilöögiks integratsioonile. Aeg näitab, milliseks kujuneb plusside-miinuste lõplik vahekord rahvusteadlikkusele ja eestluse rahvusvahelisele mainele. Seniks sallivust ja mõistvat kannatust nendeks solvumishommikuteks, mis veel üle tuleb elada. „Kannatus õilistab vaimsust,” usub Hando Runnel – isamaalise vaimsuse elus legend.

Klassitoa salaelu

4. mail näitas ETV Inglise dokumentaalfilmi „Klassitoa salaelu”. See osutus üdini positiivseks filmiks, milles käsitleti grupi 4–5-aas­taste laste esimest semest­rit koolis: kohanemisraskusi, käitumisprobleeme, kollektiiviga harjumist.

Kaameramehed pakkusid lastele algul küll palju huvi ja põnevust, kuid aja möödudes said filmitegijad kui kärbsed seinal jälgida klassitoa siseelu ja laste arengut kollektiivis.

Aega iga lapse jaoks
Lastega tegelesid oma ala professionaalid, kes aitasid väikestel inimestel jõuda iseenda ja oma tegude tagajärgede mõistmiseni just nende tasemele sobival moel. Õpetajad olid sümpaatsed, igas olukorras rahulikud ja neid oli ühes klassiruumis mitu! Meeldis, et iga probleemi ja probleemse lapsega tegeldi kohe. Laps eemaldati kollektiivist ja konfliktist, temaga arutleti juhtunu üle, püüti leida koos lahendusi. Oli näha, kuidas lapsed avanesid, julgesid näidata oma emotsioone, õppisid vabandama, üksteisega arvestama ja oma teo tagajärgi mõistma. Kõik see oli võimalik, kuna teine õpetaja hoidis silma peal ülejäänutel. Ka oli lapsi klassis alla kahekümne.
Mullegi meeldiks, kui oleks rohkem aega iga lapsega tegelda, tema muredesse süüvida. Kahjuks pani film mind endale veel kord tunnistama, et kuna õpilasi on palju ja aega napib, kipun jääma pealiskaudseks, tegeldes rohkem probleemide mahasurumise kui lahendamisega. Kordadel, kui olen vägivaldsed õpilased klassist eemaldanud, et tülist vestelda, on 24 õpilast 10–15 minutiks üksi jäänud ning selle ajaga võib seal alata juba uus konflikt. Samas on tülide põhjuste üle arutlemine väga vajalik. Ka filmis võis näha, et niipea, kui probleemiga tegeldi, hakkas lapse käitumine paranema. Ka meie koolides võiks olla kas abiõpetajad, klassis vähem lapsi või õpetajatel väiksem tundide arv. Üks õpetaja ei suuda paraku 25 ja enamale õpilasele võrdselt tähelepanu pöörata, aga lapsele on väga oluline, et teda kuulataks (ja neid jutte on ju nii palju!), tema arvamust arvestataks, muret märgataks. Abiõpetajaga koostööd tehes saaks tööülesandeid jaotada ega oleks vaja muretseda, et lapsed mingil põhjusel omapäi jäävad.

Tähtsad pisiasjad
Omapärane ja tore oli ka filmis nähtud preemiasüsteem. Edukas või positiivselt silma paistnud õpilane sai direktorilt rinda kleepemärgi, millel oli kiri Very good (väga hea) või Excellent! (suurepärane). Seda märki kandis laps terve päeva ja läks sellega õhtul ka koju. Las terve kool näeb, kui tubli on õpilane olnud! Selline preemiasüsteem oleks edukas ka meie koolides. Näen ju ise, kui innustavalt mõjub isegi päevikusse pandud kleepemärk. Direktori asemel võiks suuremates koolides tunnustust jagada näiteks õppealajuhataja, sest algklassilapsele on side temaga tajutavamgi kui direktoriga. Kahjuks pole eestikeelsete kiidulausetega kleepemärke poodides saada. Tunnustus aga peaks olema siiski emakeeles.
Vahetundide lärm ja jooksmine oli filmis nähtud koolis lahendatud andekalt: lastel oli võimalus joonistada, lugeda, mängida erinevaid arendavaid mänge ja loomulikult suhelda õpetajaga. Nii õpib laps ka sotsiaalseid oskusi, kannatlikkust, teineteisega arvestamist ja suhtlemist. Leian, et iga õpetaja ise saab oma klassitoa just sama mõnusaks muuta, kui selles filmis. Ots on „Hea algusega” ju lahti tehtud. Kool ja miks mitte ka lapsevanemad võiksid siinkohal õpetajale appi tulla ja vahenditega abistada. Praegu oleneb vahetundide sisustamine ja klassi raamatute või lauamängude muretsemine õpetaja enda initsiatiivist ja entusiasmist. Ma arvan, et ühelgi direktoril pole midagi selle vastu, et lapsed vahetundides jooksmise ja lärmamise asemel klassis rahulikult mängivad. Mina olen oma klassi kappidesse teinud raamatunurga, kunstinurga, ka on meil mõned lauamängud. Lapsed kasutavad neid päris palju ning sellised vahetunnid on puhkuseks nii lastele kui õpetajale. Ometi pole ma lärmamisest ja jooksmisest veel päriselt lahti saanud, kuid eks kõik muutused võtavad aega.
„Klassitoa salaelu” pani taas kord mõtlema sellele, mida saan mina teha, et minu klassi õpilastel oleks rahulik õpikeskkond ning et nad tahaksid ja julgeksid oma muredega minu poole pöörduda, teades, et saavad abi. Tegelikult polnud filmis ju midagi tõsiselt uut ega üllatavalt. See pani lihtsalt taas pöörama tähelepanu koolielu kitsaskohtadele ning arutlema ja mõtlema lahenduste üle. Selliseid positiivseid filme võiks rohkemgi olla. Arvan, et õpetajad vaataksid ja õpiksid meeleldi.

Margit Adorf töötas 1991/1992. õppeaastal venekeelses Tallinna 58. Keskkoolis.

Milliste raskustega noor õpetaja toona kokku puutus?
„Meenuvad pidevad pommiähvardused. Kooli uksel oli karm turvamees, keda pidin pea iga päev veenma, et olen õpetaja. Minu klassi lapsed hakkasid eesti keelt õppima nullist ning nende jaoks oli see väga raske, sest enamikul ei rääkinud perekonnas keegi riigikeelt (emad-isad alustasid õppimist koos lastega). Paljud ei tundnud isegi ladina tähti. Seoses üldise oskamatusega oli klassis ühtlane tase ning kõikidele jätkus tegevust.”
Vaid aasta enne seda, kui õpe­tama asusite, oli Eesti Nõu­kogude Liidu osa. Võib arvata, et eesti kee­le õppimise vajalikkuse selgitamine oli tollal väga keeruline. Kuidas riigikeele õppimisse suhtuti?
„Väga suurt tõrget eesti keele õppimise vastu ma ei täheldanud. Alguses pandi mind ikka proovile ja laamendati tunnis. Hakkasin lihtsalt eesti keeles rääkima ning ühel hetkel saabuski klassi vaikus. Lapsed kuulasid, suu ammuli, ning hakkasid keele vastu huvi tundma. Minu klassis polnud ühtegi õpilast, kes lihtsalt protesti märgiks oleks keeldunud eesti keelt õppimast. Ka õpetajad toetasid eesti keele õppimist, kuigi vähemalt need pedagoogid, kellega mina kokku puutusin, ise riigikeelt ei osanud.”
Mida olukorra normaliseerimiseks praegu ette võtta? Kas integratsioon ja dialoogi pidamine on üldse võimalikud?
„Mina leian, et on tehtud piisavalt. Kui inimesel endal puudub huvi ja soov, ei anna vägisi midagi peale suruda. Dialoog saab tekkida vaid mõlema poole huvi olemasolul. Inimesel peab olema motivatsioon. Kindlasti ei tohiks Eestis kehtestada vene keelt teise riigikeelena, siis poleks ju üldse enam põhjust pingutada.”

Ülemöödunud nädalal õnnestus mul viibida kohtumisel haridusminister Tõnis Lukasega, kuhu ta oli kutsunud Tallinna vene koolide ajalooõpetajaid. Tahan jagada mul-
jeid sellelt kohtumiselt ja oma vi-siooni vene kooli tulevikust Eestis.
 
Haridus- ja teadusminister Tõnis Luka­se kiri sisaldas (peale kutse) ekskurssi eesti lähiajalukku. Ajalooõpetajatele tehti ülesandeks tutvustada (muide, venekeelse) kirja sisu ka õpilastele. Ilmselt polnud härra Lukas kindel, et eesti rahva keerukas ajalugu on meieni jõudnud nii, nagu seda nõudis parajasti valitsenud ärev õhkkond. Kuid mulle tundus soov keskenduda ainuüksi nende sündmuste ajaloolisele tagapõhjale küsitav.
Teisest küljest pole selles midagi imes­tamisväärset. Ilmselt ei viivitanud Õpetajate Leht juhuslikult peaaegu kaks kuud, enne kui avaldas minu artikli, mis käsitles filmidest „Holokaust” ja „Laulev revolutsioon” saadud muljeid – mulle otsiti väärilist oponenti. Peab ütlema, et olin meelitatud, et selleks sai professor Rein Ruutsoo, kes, nagu hiljem ka Tõnis Lukas vestluses ajalooõpetajatega, keskendus nõukogude perioodi negatiivsetele külgedele, minnes mööda „ebamugavatest” momentidest. Nii Rein Ruutsoo kui ka Kristi Helme (nädalakommentaar) nägid minu kirjutises ainult nostalgiat nõukogude mineviku järele. Tegelikult oli peamine mõte hoopiski selles, et Eesti ühiskonnas ei taha keegi märgata vene keelt kõnelevaid inimesi. Kui kõrvaline inimene sirviks viimase viieteistkümne aasta Õpetajate Lehti, võiks ta teha järelduse, et vene koole ega vene õpetajaid Eestis peaaegu polegi. Aga need, kes on, kiirustavad Eesti valitsusele raporteerima, et integreeruvad Eesti ühiskonda ennaktempos, kohates sel teel vaid tähelepanu mitte väärivaid ja kergesti ületatavaid takistusi. Seega – vene koolide esindajad räägivad ajalehes seda, mida ajaleht neilt ootab. Kahjuks pole keegi vaevunud küsitlema vene koolide reformi pessimistlikult suhtuvaid õpetajaid, ja nemad omalt poolt pole kiirustanud selles küsimuses avameelitsema.

Keel kui komistuskivi
Keelebarjäär ei ole sugugi ainus takistus selleks, et suurima ametkondliku ajalehe lehekülgedel pöördutaks lõpuks näoga vene koolide poole. Vene koolides domineeriv usaldamatus Eesti riigi vastu ei luba alustada konstruktiivset dialoogi. Aga initsiatiiv dialoogi organiseerimiseks peaks tulema eelkõige ajalehe toimetuselt, haridusministeeriumilt ja haridusosakondadelt. Ei saa siiski mainimata jätta, et üks selline katse viis aastat tagasi siiski tehti: ilmusid mõned numbrid Õpetajate Lehe venekeelset lisa. Hiljem hea projekti jätkamiseks enam raha otsima ei hakatud – ilmselt ei peetud ettevõtmist perspektiivikaks.
Naastes dialoogi juurde Tõnis Lu­kasega, tasub märkida, et mõlemale kohtumisele (nii direktorite kui ka õpetajatega) pidas minister vajalikuks kutsuda ainult vene koolide esindajaid. Millest võib teha järelduse, et eesti koolides probleeme juhtimise ja kasvatamisega, aga ka ajaloo õpetamisega juhtunu valguses pole. Haridusminister ei jätnud rõhutamata, et vaatab juhtunule avaramalt kui ainult vandalismile ja pogrommile, kuid tema vaate avarus jäi mulle mõistatuseks, sest Lukas ei hakanud analüüsima rahutuste põhjusi, vaid tegi meile ettepaneku esitada endale küsimusi.
Küsimused, mida puudutasime (ministri mitte just avameelusele kutsuvast toonist hoolimata), on praegu niigi kõigil keelel: kes on süüdi ja mida teha? Eriti oluline tundub mulle otsida vastuseid teisele küsimusele. Mulle näis, et minister ei ole ise veel vastuseid otsima hakanud, aga oli valmis meid ära kuulama, lisades elavasse diskussiooni alternatiivse venekeelse meediakanali vajalikkuse teema. Leian, et olukorras, kus Eesti telekanalid on praktiliselt lõpetanud venekeelse teabe jagamise ja lükanud kohaliku mitte-eestikeelse elanikkonna lõplikult Venemaa infovälja, oleks imelik loota, et olukorda suudetakse muuta pealesunnitud otsusega luua Eesti vene telekanal. Kardan, et meie riigi jaoks käib see üle jõu.

Tähtis roll meedial
Ma ei ole kunagi seadnud kahtluse alla eesti keele õppimise vajalikkust. Kuid igas olukorras peab püüdma jääda realistiks. Kui rääkida vene õpetajatest, siis absoluutne enamus neist ei hakka kunagi valdama eesti keelt nii hästi, et probleemideta tutvuda ajalehtede, tele- ja raadiosaadete sisuga eesti keeles. Veel vähem nii hästi, et õpetada oma ainet eesti keeles kvaliteetselt. Õnneks on meie lapsed suutelised kõike seda, mida neile edastab eestikeelne meedia, paremini mõistma. Tuleb noortele venelastele see ainult piisavalt atraktiivseks teha.
Olen nõus, et Venemaa massikommunikatsioonivahendid mängisid täht­sat rolli tänavarahutuste tekkes. Nende destruktiivne mõju ilmnes eriti pärast traagilisi sündmusi: hüsteerilised loosungid, jõhkrad piketid, labased väljaütlemised ja nõudmised –
kõike seda tiražeeriti arvututes telesaadetes ja artiklites sellise laviinina, et enamikku Eestis elavaid venelasi tabas õud ja meeleheide. Kuid vene intelligentidest võtsid väga vähesed tõsiselt Moskvast kostvaid karjeid Eestis pead tõstvast fašismist – käputäis meie „piimahabemeid”, kes üritavad mälestussamba juures piknikut pidada, ja Venemaa pinnal pead tõstev natsionalistlik laine ei ole oma mastaabilt võrreldavad.
Miks läksid vene noored kaasa Lebedevi, Zarenkovi ja Linteri tüüpi ohtlike isikutega? Sest neil polnud muud valikut – neid ei oodata praktiliselt üheski eesti noorteorganisatsioonis. Miks pole aga keegi ametnikest vene teismeliste olukorrale senimaani tähelepanu pööranud, seda peaks eelkõige küsima Eesti riigilt ja ametnikelt endilt.
Senini pole riigiametnikke eriti mu­-retsema pannud vene koolide väga madal protsent kõikvõimalikest projek­tikonkurssidest osavõtjate hulgas. Lau­reaatide seas on vene koole alati minimaalselt ning ilmselt sellepärast ongi raske panna õpilasi projektidest huvituma. Ere näide selle kohta on hiljutine koolimeedia konkurss, millest võttis osa 63 koolilehte, neist kolm vene koolidest, ning viis raadiosaadet, millest üks vene keeles. Kokkuvõttes otsustas žürii neli vene projekti millegipärast konkurentsist välja arvata, andes laureaadi nimetuse kahele vene koolile. Peapreemiaks olnud ekskursioon Strasbourgi jäi vene õpilastele muidugi kättesaamatuks.

Me oleme olemas, oleme siin
Sellega seoses tahan kommenteerida Katrin Saksa väljaütlemist vene koolide muutumisest sotsiaalasutusteks. Väide ise ainult kinnitab fakti, et vene noorsugu ei huvita kedagi peale vene koolide õpetajate. Pedagoogid on nendega oma võimete piires tegelnud, aga nende võimalused on piiratud. Neilgi on oma probleemid – juba ainuüksi keeleinspektorite reidid võivad kellelt iganes hingelise tasakaalu röövida. Kui lisada siia pidevalt suurenev töökoormus ja absoluutselt ebaadekvaatne palk, jääb üle ainult imestada, et õpetajad jätkavad tööd nii suures mahus…
Praegu räägitakse väga palju sellest, millised võiksid olla sotsiaalsest kriisist väljapääsemise teed. Ma pole kindel, et võim on juba valmis meie ar­va­must ära kuulama. Pöördumine Õpetajate Lehe poole ongi minu teatav katse jõuda Eesti haridusametni­keni, kes kõige järgi otsustades ei huvitu kohalikest vene infokanalitest, pidades neid juba ette Moskva hääletoruks. Ma ei osutanud meelega vigadele, mida see võim on teinud – need on silmaga nähtavad.

Kuidas edasi?
Millist väljapääsu näen ma olukorrast? Esiteks tuleks vene intelligentsi kaasata uue integratsiooniprogrammi loomisel. Eelmise läbikukkumisest on lihtsalt ebamugav rääkida. Luua see programm vene kogukonda kaasamata tähendab luua ühesuunalise liiklusega tänavat. Mina isiklikult näen vajadust laiendada mõiste „integratsioon” sisu. See pole mitte ainult vene elanikkonna kaasamine aktiivsesse ühiskondlikku ellu Eestis, vaid ka terves Euroopa Liidus. On ju enamiku vene noorte jaoks see suund pea tundmatu, tõsi küll, katseid selles suunas tegutseda on viimasel ajal tehtud, aga need pole olnud kaugeltki piisavad. Jättes kõrvale eestlaste endi valmisoleku integreerumiseks, pean märkima, et oluline osa meie maa vene elanikkonnast on veendunud, et senimaani on kogu integratsiooniprotsess olnud suunatud muukeelse elanikkonna samm-sammulisele assimileerimisele.
Mis puudutab Venemaad, siis nii või teisiti jääb ta meie naabriks ning normaalsed kontaktid Venemaa kultuuri- ja haridusasutustega on Eestile olulised, lausa hädavajalikud. See puudutab nii eesti kui ka vene noori, kes elavad Eestis (et mõista Eestis elavaid venelasi, on eestlastel vaja mõista Venemaad, vene noortel jällegi on vaja aeg-ajalt viibida oma ajaloolisel kodumaal), vene õpetajaskonda (vene metoodilise koolkonna tase on võrreldamatult kõrgem eesti omast), aga ka haridusametnikke (et mitte kahtlustada kõigis Kremli agente, peaksid nad ise juhtima Venemaaga tehtavat koostööd).

Vene kooli reform
Vaatamata sellele, et väga paljud vene koolid on kiirustanud ülemustele raporteerima täielikust lahinguvalmidusest, on eestikeelsele õppele üleminekuga seotud probleeme vene koolides väga palju – õpetajate ja metoodiliste vahendite puudus, pedagoogide suurenenud töökoormus jne. Loomulikult ei hakka ma tegema ettepanekut lükata järjekordselt edasi reformi tähtaega, sest siis süüdistataks mind kahtlemata ebalojaalsuses. Teen ettepaneku need tähtajad hoopis kaotada ega näe selles midagi hirmsat, kuna elu ise sunnib koolide juhtkondi ja vanemaid võtma vastu kõiki osapooli rahuldavad otsused. Kõige olulisema suutis Eesti valitsus siiski saavutada – vajadust vallata eesti keelt vene koolide lõpetajad kahtluse alla ei sea. Kuidas nad selle eesmärgini jõuavad, on juba nende endi asi. Mõni soovib minna üle eesti kooli ning ka seda ei saa neile keegi keelata. Teised saavutavad riigikeele kvaliteetse õpetamise kooli hoolekogu kaudu. Jäävad ka need, kellele esialgu piisab miinimumist, mille kohta nõukogude ajal öeldi „loeb ja tõlgib sõnaraamatu abil”, ning kooli juhtkonnal pole õigust panna sellist õpilast õppima ajalugu või geograafiat võõrkeeles.
Mööda minnes olgu öeldud, et haridusministeeriumi otsus õpetada Eesti ajalugu 10. klassis eesti keeles võib teha väljakujunemata isiksustele karuteene – selle, mis mitte just väga hea eesti keele oskuse tõttu jääb arusaamatuks, „kompenseerib” vene propaganda oma meediakanalite kaudu.

Piisab algtasemel keeleoskusest
Veel üks valuline küsimus: vene õpetajad. Nagu ma juba märkisin, oskavad nad riigikeelt uskumatult kehvasti. Seni on riik eelistanud lahendada probleemi piitsa ja prääniku meetodil ning ässitanud pedagoogidele kallale keeleinspektsiooni (samas lubanud kompenseerida keelekursuste maksumuse). Mina näen probleemi mujal –
õpetajatele esitatud nõudmised on õigustamatult suured. Kesktase pole ilmselgelt see tase, mille peaks saavutama vene õpetajad, algtasemel keeleoskus on mõistlik ja piisav. Olen kindel, et see võtaks ärevuse õpetajate seast. Miski ei takista tõstmast keelenõudmiste latti tulevikus, aga praegu oleks see vähene, mis laseks kergendatult ohata paljudel õpetajatel. Muide, ma pole kindel, et palga tõstmine õpetajatel, kes on riigikeele õppimisel edu saavutanud, on piisav stiimul, kuna sellesse on kodeeritud diskrimineerimine ning õpetajate metoodiline tase ning professionaalsed oskused jäävad tagaplaanile.
Me elame ühel maal. Vaatame maailma küll erinevalt, kuid saame tulevikku ehitada siiski ainult üheskoos. Pole oluline, kuidas dialoogi alustada, peamine on, et meid tahetaks ära kuulata. Me peame mõistma, et rahu oma kodus tuleb saavutada oma jõududega. Selles ei saa meid aidata Venemaa ega Euroliit.

Igor Kalakauskas püstitab oma artikli pealkirjas küsimuse vene kooli liikumissuunast. Sisult on artikkel aga hoopis ulatuslikum. Arutlegem siis selle üle.

Jah, tõesti, üks esimesi küsimusi on lähenemine ajaloole.

Ajaloost
Ajalugu on ennekõike riikide lugu. Ja jääb selleks, kuigi väidetakse, et ajalugu saab ka muul moel koostada. Ühes riigis saab käibel olla vaid üks ajalugu. Ajalugu on osa meie identiteedist.
Suurte muutuste ajal, mis toimuvad rahva enamuse tahtel, on ajaloo abil võimalik vajalikule identiteedi muutusele kaasa aidata või selle abil klammerduda senise külge. Viimane kutsub esile sisevastuolud inimestes – uued olud versus olnu tagasiihalus. Uus ei sünni iseenesest, vaid rahva enamuse tahtel. Olnu tagasiihalejad töötavad neile muutustele vastu. Hal­vim, kui koolis ei selgitata uut ja selle põhjusi, vaid süvendatakse muutustele vastu seismist. Nii valmistatakse ette konflikti. Ja siit küsimus – kuidas edasi?
Autori avameelne ülestunnistus, et vene koolide õpetajad ei hakka kunagi oskama eesti keelt tasemel, mis võimaldaks ajalehte lugeda või uudiseid jälgida annab veel kord märku, et seda tahtmist ei ole ega saavatki olema. Keele valdamine kesktasemel käivat üle jõu.

Keeleoskus
Kuidas saab õpetaja veenda lapsi eesti massiteabevahendite poole pöörduma, kui jääb ise sellele üleskutsele kurdiks? Eeskuju tähendab palju, eriti kui lapsed koolis eestikeelset teavet õpetajaga arutada ei saa. Keeleoskus on õpetaja kompetentsuse küsimus.
Keegi ei eita ja kõik kordavad aastaid, kui oluline on eesti keele õppimine. Sellest tulebki otsustavalt alustada. Õppimisel saab igaüks ise vajaliku ära teha. Seni on aga keele õppimise vajaduse nentimisega vene koolides kõik need 15 aastat piirdutud. Loodetakse, et kõik jätkub vanaviisi. Riik on olnud nõrk ja ebajärjekin­del. Nüüd peab riik selle üldtunnus­tatud vajaduse, mis on ka tema eesmärk, otsustavalt realiseeri­ma. Ja alus­tada tuleb vene kooli õpetajatest. Ilma eesti keele oskuseta ei saa töötada õpe­tajana. Aasta pärast peavad koolis töötama vaid inimesed, kes valdavad eesti keelt. Selleks tuleb neid õpetajaid väga otsustavalt motiveerida ja toetada, sealjuures oluliselt suurema palgaga. See on põhjendatud, kuna neil õpetajatel lasub läbiviidava reformi koormus.

Inforuum
Autori kriitiline märkus Venemaa massiteabevahendite suunas on omal kohal, kuid peame vaatama edasi. Kriitikanool ulatub vaid poolele teele. Venemaa teabevahendid kajastavad naaberriigi ametlikku poliitikat Eesti suhtes. Siinsetel venelastel tuleb tõele silma vaadata. Venemaa poliitika ei hooli eestlastest, aga ka mitte siinsetest venelastest. Hoolib vaid pingete kruvimisest lootuses kahjustada suveräänset riiki. Vandaalitsemises kannatasid ennekõike vene noorukid ja nende pered. Järjekordselt saadeti nad eesliinile uimastatuna propagandast. Tõeks osutus viienda kolonni juhtide energiline toimetamine Eestis.
Autor väidab, et vähesed vene intelligendid Eestis võtsid tõsiselt Eesti süüdistamist fašismis. Jääb aga mainimata, et need intelligendid ei öelnud seda avalikkusele ega Venemaale. Nii oldi toimunus vaikivad kaasosalised. Neil intelligentidel on ammu aeg inimestele selgitada, et Venemaa ei tunne siirast muret siinsete venelaste käekäigu pärast. See on pehmemal juhul enesepetmine, halvemal juhul aga teadlik ebalojaalsus riigi suhtes, kus elatakse. Sellises olukorras on apelleerimine Venemaale ilmne ebalojaalsus. Tagajärjeks oma olukorra halvendamine ja ühiselu pingestamine.
Inforuumi ühtlustamiseks võib ra­jada kui tahes palju uusi kanaleid, kuid need ei toimi usalduseta oma riigi suhtes. Seega on esmane küsimus usalduses. Usaldusest lähtub suhtumine infosse. Siit siis suur küsimus, kuidas jõuda usalduseni?

Usaldus
Usaldus on lojaalsus oma riigi suhtes. Lojaalsus põhineb aluspõhimõtete tunnistamises – Eesti kui suveräänne riik, seadustel põhinev tegutsemine põhiseaduslike institutsioonide ja põhimõtete kaudu, riigi ajaloo mõistmine ja jagatud arusaam põhirahvuse mõtete ja püüdlustega. Üksnes neil põhimõttelistel alustel saab pidada tulemuslikku dialoogi riigi ja rahva arengu ning tuleviku üle. Selle üle tuleb mõelda ka vene koolides.
Usaldust on meil nappinud. Seda nii riigi struktuurides oma kodanike ja siinsete elanike suunas kui ka kodanikel riigi suhtes. Sellest lähtuvalt on meie esmane ülesanne teha kõik vastastikuse usalduse suurendamiseks. Kuidas? Usaldus tekib inimeste vahel. See sünnib kodanikuühenduste abil, kelle kaudu toimub pidev dialoog ja partnerlus inimese ja riigiga. Usaldus tekib toimiva kodanikuühiskonna kaudu. See peab saama meie ühiseks prioriteediks.

Integratsioonist ja selle programmist
Integratsiooniprogramm on meie poliitiliselt korrektse käitumise vili. Uskudes vastastikku tahet integreeruda, oleme sinna mahutanud kõike põhimõttel „hundid söönud ja lambad terved”. Nüüd oleme alasti tõe ees – eesmärgid on saavutamata, tegevused olnud sisutühjad ja tulemusteta.
Integratsiooniprogrammi sisutühjus tuleneb vastuoludest riigi poliitikatega: kodakondsus-, naturalisatsiooni-, haridus-, vähemuste poliitika jne. Seadused on olemas ja peavad toimima. Nad on liberaalseimad kogu Euroopa Liidus. Integratsiooniprogrammi kau­du on aga uneletud pigem illusioonis, et varsti-varsti muudetakse kõik need seadused ära.
Paljuräägitud integratsioon kui kahesuunaline tee on olnud kõige eksitavam tees kogu integratsiooniprotsessis. Seda esitatakse kui arusaama, et õige pea saab Eestis olema mingi integreeritud rahvus, unustades seejuures ära Eesti põhiseaduse preambula.
Integratsiooniprogramm saab olla tulemuslik, kui selle kaudu rakendatakse täiendavaid jõupingutusi, et kõik sellealased olulised poliitikad ja seadused saaksid ellu viidud: kodakondsuspoliitika, naturalisatsioonipoliitika, keelepoliitika, sotsiaalpoliitika, vähemuste poliitika jt. Aluspõhimõttena tuleb fikseerida Eesti põhiseadus (Eesti on suveräänne riik) ja Eesti ajalugu. Igasugust integratsiooniprogrammi alusel kavandatud tegevust tuleb seejuures vaadelda läbi prisma, et Eestis ei taluta diskrimineerimist üheski vormis. Lühidalt, integratsiooniprogramm saab olla vaid kontsentreeritud dokument Eesti seaduste elluviimise toetamiseks ning mis tahes vormis diskrimineerimise ärahoidmiseks. Ka siit selgub, et seda peavad tegema kodanikuühendused ning selle kaudu tugevdatakse omakorda kodanikuühiskonna põhimõtete toimimist Eestis. Eestlaste jaoks peab seal olema võõramaakartuse vähendamisele suunatud tegevus.
Igor Kalakauskas väidab, et integratsiooniprogramm on suunatud muu­keelse elanikkonna assimileerimisele. Tuleb öelda, et seni küll ei ole, aga ta peaks tõesti kaasa aitama kõigile neile, kes soovivad Eestis kohaneda ja ühiskonda sulanduda. Oma laiemalt sisult peab integratsiooniprotsess tõesti olema assimilatsiooniprotsess toetamaks neid, kes selleks valmis on. Seda ilma riikliku sunnita üksikisiku suhtes. Üksikisikule jääb õigus säilitada oma senine identiteet ja toestada seda rahvusgrupi seltsitegevuse kaudu. Isegi, kui integratsioon piirdub vaid keele õppimisega, tähendab juba see üsna ulatuslikku assimileerumist selle keele kultuuriga. Kas mitte siin ei olegi olnud vastuseisu põhjused keele õppimise vastu?
Senine integratsiooniprotsess on ootamatult osutunud just segregatsiooniprotsessiks, mille tulemused on nüüd agressiivselt avaldunud. Sel moel jätkata ei saa.

Vene kooli tulevik
Igor Kalakauskase pakutud vene kooli endist viisi jätkamise perspektiiv ei ole jätkusuutlik ega vastuvõetav. Ennekõike õpilaste huvides. Pisut mõeldes mõistame, et vene koolil tema senisel kujul ei ole Eestis tulevikku. Vene kool vajab otsustavat reformi, mitte vinduvaid muutusi. Vastasel juhul ei muutu olemasoleva inertsi tõttu midagi. Seda reformi ei ole enam võimalik edasi lükata.
Vene koolid kui sotsiaalasutused on reaalsus. Pearaha sunnib neid olema teismeliste hoiukohad, kuigi õpilased vajaliku tasemeni ei küüni. Võimekamad leiavad endale kvaliteetsemat haridust pakkuvad koolid. Esmapilgul leidlik mõte hoida võimalikult palju õpilasi koolis on hakanud töötama vastu koolile endale, kus hariduse kvaliteet on juba küsitav ja muutub veelgi küsitavamaks. Vene kool on olnud ka eesti keelt mitteoskavate õpetajate sotsiaalasutus. Neile on makstud palka hoidmaks ära nende töötuks jäämist, kuigi nad ei vasta kehtivatele nõuetele.
Paika ei pea, et vene kooli reformi asjus ei ole õpetajatega suheldud. On küll. Neis aruteludes on alati jõutud seisukohani, et vene kooli õpetajatele on oluline eesti keele oskus. Nüüd, aastaid hiljem, tõdeme, et midagi ei ole muutunud. Keele mitteoskamine on väga selge sõnum õpilastele. On võimatu selgitada keele oskamise vajadust, kui oma tegevusega näidatakse igati selle vastu olemist. Igor Kalakauskas ütleb otsekoheselt – vene koolide õpetajad ei kiida riigi poliitikat heaks ega püüa selle elluviimisele kaasa aidata. Avameelne ülestunnistus, mida riigil tasub tea­da. Riik peab tagama õpetajate lojaalsuse riigi suhtes.
Nii ajaloosse, eesti keelde kui ka, nagu selgub, riiki suhtumise põhjal järeldub, et vene koolis on aastaid noortele õpetatud kahekeelsust ja -meelsust. Üks ametlik, mida õpetajad peavad rääkima, teine, mida õpetajad oma eeskuju, suhtumise ja repliikidega välja näitavad. Siit edasi ei ole konfliktid kaugel. Ise usun küll, et nii ei toimita kõigis koolides.
Vene koolidesse ei jätku enam piisavalt õpilasi, et seal üldse saaks rääkida kvaliteetsest haridusest. Parimal juhul on võimalik jätkusuutlikult tegutseda ühel-kahel nn vene koolil Tallinnas, Narvas ja Kohtla-Järvel, pingutamisi ehk ka Tartus. Ei enamat. Sellisele vähesele õpilaskonnale ei ole võimalik koostada õpikuid, sest ei ole autoreid. Sama õppematerjalide, õpetajate koolituse ja täienduskoolitusega. Vene kool oma senisel kujul lõpetab. Mida varem vene koolide õpetajad sellest aru saavad, seda valutumalt elatakse muutused üle. Selleks tasub uurida Tallinna Inglise Kolledži ja Tallinna Prantsuse Lütseumi kogemusi.
Me ei pea enam rääkima gümnaasiumis ainete õpetamisest eesti keeles. Peame tagama, et lapsed omandavad eesti keele juba lasteaias, misjärel saavad valida parima haridustee jätkamise. Nõustun aga kindlasti sellega, et noorsootöö jätab meil kõvasti soovida ja mitte ainult vene koolides.

Venemaa – raskekaaluline faktor
Autor peab vajalikus normaalseid suhteid Venemaaga. Nõus. Eri rahvuste kooselu õnnestub, kui seda toetatakse samasuunaliste taotlustega mõlemalt poolt riigipiiri. Venemaa saab soovi korral palju kaasa aidata, kuid see eeldab esmalt Eesti riikliku iseolemise tunnustamist. Seda suurust ei ole Venemaal jätkunud. Just see peaks olema siinsete venelaste sõnum Venemaale.
Me saame ehitada oma tulevikku üheskoos ilma välise sekkumiseta. Kuid peame hoiduma uutest kuldvõtmekestest. Kardan, et nüüd on muutumas selleks mõiste „dialoog”. Märgid on juba olemas. Dialoogi käsitatakse ulatuslikult kui „meie” antud kohustust valitsusele otsustada ja tegutseda nii, nagu „meie” ütleme. Dialoogi saab pidada, kui lähtutakse selle aluspõhimõtetest: tunnustatakse Eesti riiki, tema ajalugu ja institutsioone ning järgitakse seadusi. Kes seda ei tunnista ega tee, nendega pole millestki rääkida. Dialoog eeldab tahet ja oskust partnerit kuulata, selle alusel oma käitumises muutusi teha. Dialoog tähendab riiklike otsuste tunnustamist.

Jäägu Igor Kalakauskase seisukohad Eesti põliselanike ning siinsete immigrantide suhete ja olukorra kohta asjatundjate kommenteerida, mina pole integratsiooni- ega rahvussuhete spetsialist.
Aga Õpetajate Lehe väljaandmisest tean küll kõike, mida teada saab, ning rohkemgi veel. Mistõttu tunnen end volitatud ja kohustatud olevat korrigeerima Igor Kalakauskase „teadmisi” sellest, miks Õpetajate Leht midagi teeb või teinud on.

Kõigepealt märkusest, et „ilmselt ei viivitanud Õpetajate Leht juhuslikult peaaegu kaks kuud, enne kui avaldas minu artikli, mis käsitles filmidest „Holokaust” ja „Laulev revolutsioon” saadud muljeid –
mulle otsiti väärilist oponenti”. Õpetajate Lehte teevad nädalast nädalasse neli täiskohaga ajakirjanikku. Lisaks peatoimetaja, keele­toime­taja, korrektor ja sekretär, kes kulutavad olulise osa oma töö- (ja mis seal salata, tihti töövälisestki) ajast ka aja­kirjale Haridus.

Vene keeles eesti lehte
Kalakauskase viidatud artikkel, nagu täna ilmunugi, saabus toi­me­tusse vene­keelsena. Raha tõlki palgata meil pole, ise tõlgime. Honorari saab autor. Meie ajakirjanikud on valmis lehe sisukuse ja dialoogilisuse huvides lisatööd tegema, kuid aeg selleks tuleb leida muude kohustuste kõrvalt. Ja alakoormatud me siin, ausõna, küll ei ole.
Kui lugu tõlgitud ja toimetatud sai, tuli see tõepoolest saata kelle­legi kommenteerimiseks. „Haridusdialoogi” rubriigis ilmuvad kogu aeg veerud pealkirja „Samal teemal” all, Igor Kalakauskase kirjutis ei olnud erand. Kas pidanuks olema? Rein Ruutsoo poole pöördumine oli loomulik – ta on üks meie vastutulelikke püsiautoreid, kes on Õpetajate Lehes ühiskonnateemadel ennegi kirjutanud ning loodetavasti kirjutab ka tulevikus.
Kui Rein Ruutsoo oli oma kaastöö valmis saanud (sedapuh­ku viivitusega haiges­tumi­se tõttu), läks ilmumisega veelgi aega, sest vahepeal tulid kii­re­mad materjalid vahele.
Niipalju siis tahtlikust viivitamisest. Aga eks Igor Kalakauskas teab muidugi paremini.
Edasi. „Kui kõrvaline inimene sirviks viimase viieteistkümne aasta Õpetajate Lehti, võiks ta teha järelduse, et vene koole ega vene õpetajaid Eestis peaaegu polegi,” kirjutab Kalakauskas. Viieteistkümne aasta statistikat teha pole mul ae­ga, aga võtsin riiulilt kõige pealmise kaus­ta 2006. aasta lehtedega. Uue aasta esimeses numbris on vene kooli probleem esiküljel ministri jutus, lehe sees on Ülo Tikult tervet külge täitev lugu Mustamäe Reaalgümnaasiumist koos direktori ja õpetajate-õpilaste fotodega. Järgmises numbris on kaks külge dialoogi võrdsetest võima­lustest Eesti hariduses – koos viidetega Molodjož Estonii artiklile. Kaks kirjutajat, kaks kommenteerijat. Ala­pealkirjad: „Hariduslikud inimõigused”, „Tagada võrdsed võimalused”, „Võimalikud lahendused”, „Vene kool kui ühiskon­na rikkus”, „Kakskeelsed mudelid” jne. Kolmandas numbris on Rille Villemsi ar­tikkel vene emakeele­ga aineõpetajate ümberõppevõimalustest TÜ Nar­va kolledžis ja intervjuu haridusministeeriumi rahvusvähemuste hariduse osakonna juhatajaga – taas
käib jutt venekeelsetest gümnaasiumidest. Neljandas numbris on nädala­kommentaari teemaks kahe rahvusrühma teineteisemõistmine. Jne.
Ega sel aega viitval lehelappamisel suurt mõtet olegi, tean niigi, kui sagedased on vene kooli teemad eestikeelses Õpetajate Lehes ning kuidas me nen­de kajastamise eest hoolitseme. Rääkimata sellest, et kõik üldised haridus- ja pedagoogika­küsimused peaksid justkui puudutama vene koole samamoodi nagu eesti omasidki. Ent kas ikka puudutavad ning kuivõrd on vene koolid valmis ise panustama endale võimaluste loomisse?

Tehtagu ja antagu
„Initsiatiiv dialoogi organiseerimiseks peaks tulema eelkõige ajalehe toimetuselt, haridusministeeriumilt ja haridusosakondadelt,” on Igor Kalakauskase veendumus. Ei hakka siinkohal õiendama, et aeg, mil ajaleht oli kollektiivne pro­pagandist ja organisaator ning riigivõimu käepikendus, sai loodetavasti koos Eesti taasiseseisvumisega jälle kord ümber. Igaks juhuks olgu informeerimiseks öeldud, et Õpetajate Leht sõltub haridusministeeriumist niisma vähe kui näiteks põllumajandusministeeriumist või kellasseppade kutseliidust. Leht on vaba foorum kõigile, kel haridus- või ühiskonnateemal midagi sisukat öelda. Initsiatiiv teabeks ja dialoogiks on seni tulnud ikka haridusüldsuselt ja -huvilistelt endalt, ministeerium ja ametkonnad kaasa arvatud. Ei ole toimetus ust kinni löönud ühegi vene kooli ega õpetaja ees, isegi kui nad pole vaevunud oma kaastööde tõlkimist ise korraldama. Mis oleks ju ometi loomulik.
2001. aastal hakkasime oma pisikeses toimetuses tõepoolest kogunisti vene­keelset lehte tegema. See on Igor Kalakauskasel meeles, lisaks aga teab ta, et „hiljem hea projekti jätkamiseks enam raha otsima ei hakatud – ilmselt ei peetud ettevõtmist perspektiivikaks”.
Peaaegu üksipäini, abiks vaid mu enda gümnaasiumiõpila­sest poeg, ma seda asja tookord ajasin ja korraldasin. Vabatahtlikult ja tasuta, heast tah­test ja missioonitundest. Ajal, mil toi­­metuses polnud iga­ühel veel oma arvutitki, vene keele fontidest või va-jalikest küljendusprogrammidest rääkimata. Tuli leida raha ja vahendid, toimetajad, trüki- ja levi­võimalused.

Kelle mure?
Mõtet kiitsid paljud, ent toetajat-tegijat polnud ühestki. Kusjuures just Agu Laius oli mees, kes hädavajaliku algkapitali otsimisel tegudega õla alla pani. Aitäh talle aastate tahagi!
Vastupidiselt Igor Kalakauskase veen­dumusele otsisin raha ka hiljem. Käega lõin alles siis, kui selgus, et õpetajaid ja koole, kes olnuksid valmis oma lehe aasta­tellimuse eest 60 krooni (!) maksma, sama hästi kui polnudki. Venekeelset väljaannet taheti ja nõuti tasuta. Äraseletatult – eesti kee­les lugevate tellijate kulul.
Venekeelse õpetajate lehe väljaand­mise taas­alustamine poleks võimatu. Miks mit­te ka meie toimetuses – kogemused, infrastruktuur ja hulk va­hendeidki juba olemas. Ainult et raha selleks otsigu ja leidku seekord need, kes venekeelset lehte vajavad. Mina isiklikult saan ilma hakkama.

Andrei Korobeinik ja tema social network

Viis aastat tagasi käivitas Pärnust pärit noormees Andrei Korobeinik uut tüüpi suhtlemisvõrgustiku Rate.ee.

Andrei Korobeiniku koduleheküljel on kirjas, et ta on lõpetanud Pärnu Vene Gümnaasiumi hõbemedaliga. 1998. aastal hakkas ta Tartu Ülikoolis informaatikat õppima ja usub, et lõpetab ülikooli ükskord ka ära, ehkki praegu huvitavad teda psühholoogia ja majandus rohkem. Oskab vene, inglise ja eesti keelt. On huvitatud kirjandusest, lemmikud on George Orwell, Mihhail Bulgakov, Kurt Vonnegut, Stanislav Lem. Rate.ee ankeedist saa­me teada, et 5. novembril 1980 sündinud Korobeinik on häbelik mõistuseinimene, kes ei suuda siiski vastu panna kiusatusele olukorda kontrollida. Kui satub probleemile, asub seda sportliku hasardiga lahendama ega jäta enne, kui tulemus käes.
Koolipõlves tegeles Andrei akadeemilise sõudmisega, treeneriks ei vähem ega rohkem kui Tatjana Jaan­son, Ateena olümpiahõbeda Jüri Jaansoni abikaasa. Tõsi, kui Jaanson treenis iga päev 4–5 tundi – sõudis piltlikult öeldes Pärnust Kesk-Eestisse ja tagasi –, siis Andrei piirdus paaritunniste treeningutega.
Tatjana Jaanson oli paljudele kooli­poistele väga abivalmis, kuid range treener. Silmaotsaski ei sallinud ta ebatsensuurseid väljendeid. Neid kasutanu pidi trahvihüppeid tegema. („Kes seda ütles?! Hüppama!”) Andrei meenutab sisemise muhelusega, kuidas olümpiamängudel edukalt esinenud mehed talle appi ruttasid, kui ta ühel varakevadisel päeval oma paadiga keset Pärnu jõge ümber läks.
Sõudmisest suuremat sportlikku hasarti ilmutas Andrei siiski matemaatika, füüsika ja informaatika õppimisel. Ta käis kõigi kolme aine olümpiaadidel, saavutas häid kohti ja leidis veel paremaid sõpru, kellega koos astus Tartu Ülikooli. Aga sportliku hasardiga luges Andrei ka ilukirjandust. Keskkooli ajal oli tal kodus ligi 2000 raamatut, enamik neist läbi loetud. Andrei luges läbi kõik uued venekeelsed raamatud, mis Pärnu raamatukogusse tulid – nädalas paar-kolm tükki. Raamatukogu peab ta tänaseni Pärnu kõige toredamaks kohaks.

Social networks
Ka viis aastat tagasi käivitatud Rate.ee on omal moel sportlik projekt, sest algul ei võtnud Andrei seda üldse ärina, vaid püüdis endale tõestada, et suudab Interneti vallas midagi silmapaistvat saavutada. Peagi selgus, et noormees oli vajutanud õiget nuppu – Rate.ee hakkas kiiresti kasvama ja on praeguseks jõudnud 350 000 kasutajani. Iga päev pannakse sinna vaatamiseks ja hindamiseks ligi 9000 uut fotot. Tuhanded inimesed peavad seal avalikku päevikut, tuhanded on kogunenud huvialaklubidesse. Paljudel on sõbralistis 500 sõpra ehk Eesti igas punktis mõni tuttav ees. Rate.ee on muutunud lihtsalt „mänguasjast” suurejooneliseks äriprojektiks. EMT on ostnud sellest ligi 40 miljoni krooni eest 51% endale, et noori kliente juurde võita. Rate.ee lahendused on müüdud Lätti, Leetu ja Venemaale (Face.lv – 100 000 kasutajat, Point.lt – 50 000, Limpa.ru – 140 000), müügiläbirääkimised käivad Soome, Saksamaa, Hollandi, Itaaliaga.
Andrei lemmikkirjanik on George Orwell. Eriti meeldib „1984”, tänu millele on Andrei sügavalt veendunud avalike sotsiaalsete võrgustike vajalikkuses. Mida rohkem avalikkust ja suhtlemist, seda raskem on taolisi antiutoopiaid ellu viia.
Tõsi, pärast 26. ja 27. aprilli sündmusi pole Rate.ee enam nii avalik – noored ei saa Tallinna rüüstamise kohta oma arvamust avaldada, moderaatorid ei lase selleteemalisi kirju läbi. Suppi ei sööda nii palavalt, kui teda keedeti, ütleb Andrei põhjendu­seks, edaspidi muutub jälle kõik va­baks, seni aga loeme Rate.ee lehekülgedelt põhiliselt armastusest kirjutatud tekste, millest mõned on silmapaistvalt head, kirjandusõpetaja ütleks, et klassi parimate kirjutatud.
Väljend social networks jõudis And­reini ülikooli ajal pigem psühholoogia- kui Interneti-terminina. Siis olid populaarsed Delfi moodi keskkonnad, kus üks kirjutas ja teised kommenteerisid. Siis oli ka palju kodulehekülgi, mis ei olnud omavahel seotud.
2001.–2002. a toimus murrang, USAs, Rootsis ja mujalgi tekkisid ühel ajal esimesed täisfunktsionaalsed Interneti-keskkonnad, nagu mitmel maal korraga avastati aurumasin, raadio jms. Piltlikult öeldes on uue lahenduse puhul kodulehed omavahel ühendatud ja see ühendatus on keskne, mitte lihtsalt veel üks väike võimalus. Suur erinevus on, et moderaatori asemel kirjutavad uudiseid võrgustiku kasutajad ise – ja ise ka kommenteerivad. See on nii suur muutus, et 2006. aasta kuulutas Times „Sinu aastaks”.
Andrei usub, et kahe-kolme aasta pärast tuleb uus murrang. Praegu on Rate.ee keskmes üksik inimene, kes näitab ennast teistele. Samas tahavad paljud tutvustada ennast teiste kau-
du – kes on mu sõbrad, kui palju mul neid on, mida nendega koos teen. Näiteks mängus „Feim” on olulisimad just sõbrad. Rõhk on hakanud nihkuma identity juurest community suunas.

Kuni 95% maalapsi on Rate.ee-s
Rate.ee kasutajate hulgas on kõige rohkem abituriente ja esimese kursuse üliõpilasi, tütarlapsi rohkem kui noormehi, maalapsi enam kui linnalapsi. Maakoolides on alates kuuendast klassist Rate.ee-s keskmiselt 78% õpilastest, mõnes koolis isegi 95%. Tallinnas, kus on lihtne suhelda ka Rate.ee-väliselt, on kasutajate protsent väiksem.
Vene koolides on Rate.ee praegu veel populaarsem kui Limpa.ru. Tõ­nismäe Reaalkoolis on see suhe 213 : 122 Rate.ee kasuks, Tallinna Humanitaargümnaasiumis 361 : 149, Tartu Annelinna Gümnaasiumis 288 :
40. Limpa.ru topkümnes on ka Eesti noori, seal on eesti klubid jms.
Andrei sõnul on Rate.ee nii suhtlus- kui ka õpikeskkond. Näiteks temperamenditüüpide test laiendab õpilaste silmaringi. Testi head taset kinnitab üks näide – Rate.ee oma raamatupidaja tegi selle läbi ja sai teada, et tema temperamendiga sobib kõige paremini raamatupidajatöö. Rate.ee kasutajad on teinud omal algatusel üksteisele teste – ajaloost, popmuusikast jm.
Rate.ee-l on ligi 20 tuhat klubi, kus sarnaste huvidega noored süvenevad neid huvitavatesse teemadesse. Muusikaklubisid on üle 2000, neist kõige suuremates ligi 20 000 liiget. Populaarsed on ka suhete, autode, spordi- ja muud klubid. Umbes kümnendal kohal on kirjandusklubid, mida on 50.
Andrei toonitab, et juba Rate.ee-le kirjutamine on õppimine. Tema kirjutas üliõpilasena ajalehtedele artikleid. Honorar oli tühine, kuid kirjutades mõtles ta asjad põhjalikumalt läbi ja tihti tuli ka päris uutele mõtetele.
Rate.ee puhul on oluline, et siin püütakse oma kaaslasi maksimaalselt mõjutada ja seega väga hästi kirjutada. Näiteks üks tütarlaps palus oma täitsa hea teksti lõpus kergemat kriitikat, märkides, et püüdis väga, aga kahjuks tuli välja nagu alati.
Samas leiab Andrei, et palju võimalusi on veel kasutamata. Alustada võiks noorte lihtsast informeerimisest. Näiteks Pärnus kukkus kampaania „Kanna kiivrit” läbi osalejate vähesuse tõttu. Kui Rate.ee oleks avaldanud selle kohta väikse teate, oleks osalejaid olnud kümneid kordi rohkem.
Rate.ee on sobiv koht ka töövihi­kute ja muu õppematerjali jaoks. Andreid huvitasid keskkooli ajal õpilastele mõeldud matemaatika, keemia ja informaatika võistlused, aga nende kohta oli raske infot leida. Rate.ee-s võiks olla taoliste võistluste kalender. Internetis on mitmel pool häid õpimaterjale, mida õpilased üles ei leia. Rate.ee-s oleks neil, tihti Euroopa Liidu toel valminud materjalidel, kümneid tuhandeid kasutajaid ja ka autorid oleksid rõõmsad.
Tänapäeva noorukid ei loe eriti raamatuid. USAs ja ka Venemaal saab paljusid raamatuid, mis on kirjutatud rohkem kui 50 aastat tagasi, Internetist alla laadida. Rate.ee pakuks meelsasti sama võimalust. Tänapäeva kuvarid ei ärrita enam silmi, ekraanilt võib teksti lugeda tundide kaupa.
Rate.ee võiks senisest rohkem kaasata lastega tegelevaid organisatsioone, näiteks Tervise Arengu Instituuti, Lastekaitse Liitu jt.

Rate.ee kasvatab paremaks
Rate.ee saab meedias tihti negatiivset tagasisidet. Kasutatakse väljendi „edevuse laat” jms. Aga kui üks toode pakub huvi ligi veerandile Eesti elanikkonnast, ei saa see ju väga halb olla?! Probleem on selles, et peaaegu anonüümses keskkonnas esinevad noored tavalisest julgemalt ja avameelsemalt. Mõned on ebaviisakad, mõnele meeldib pornograafia, mõni on oodatust rumalam jne. Paljudele selline ilustamata pilt Eesti noortest ei meeldi ja siis väidetakse, et Rate.ee on nad selliseks muutnud. Tegelikult muudab Rate.ee noore pigem paremaks. Seal õpitakse anonüümses keskkonnas viisakalt käituma. Kasutajatele on kehtestatud ranged viisakusreeglid, nende käitumist jälgib 200 vabatahtlikku moderaatorit, sobimatud kirjad kustutatakse, nende autoritega võetakse ühendust.
Samas ei loe Rate.ee noortele moraali. Siin ei öelda otsesõnu, et ärge narkootikume tarvitage, vaid kasutatakse rafineeritumaid võimalusi. Näiteks saab iga Rate.ee kasutaja võtta endale kümne krooni eest loosungi ? la „Mina narkootikume ei kasuta ja soovitan ka teil nendest eemale hoida”. Kui eakaaslane sellise loosungiga välja tuleb – ja iga seitsmes kasutaja teeb seda! –, mõjub see paremini kui täiskasvanu manitsemine. Lapsed usuvad oma sõpru.
27. aprillil edastas Andrei Rate.ee kasutajatele Vabariigi Valitsuse üleskutsese mitte tänavale minna. Kriitilisel hetkel oli seda vaja, kuid otsesed pöördumised ei tohi Rate.ee moodi avatud keskkonnas muutuda tüüpiliseks. Kui õhtul ei soovitata täna­vale minna, mõtleb mõnigi noor: „Tänav?! Hea mõte! Lähme koos!” Kui tahame noori tänavalt ära hoida, on parem teatada, et ETV näitab õhtul kella üheksast öösel kella üheni filmi „Spiderman 3”. Paljud jääksid telerit vaatama. Kui poistel soovitada õhtul kodus istuda, õppetükke korrata ja tänavale mitte minna, siis kuhu nad lähevad? Võite kolm korda arvata. Rate.ee moodi virtuaalsed keskkonnad eeldavad selle korraldajatelt pedagoogilist taipu.
Vahel väidetakse, et lapsed raiska­vad Rate.ee peale liiga palju aega. Aga kui suhtlemiskohtadena on valida ainult tankla, bussijaama ja poe vahel, on Rate.ee positiivne alternatiiv. Lahendus, mitte probleem.
Kuidas siis suhtuda nähtusse Rate.ee? On see demokraatiat edendav projekt? Andrei arvates võiks kasutada pigem sõna anarhia, sest Rate.ee on koht, kus igaüks kirjutab, mida ise tahab, nii, nagu ise tahab, ja siis, kui ise tahab. Igal juhul pakub Rate.ee senisest rohkem avalikkust ja innustab noori omavahel suhtlema.

Rajaleidjatel on koos hea olla

Hea õpetaja on särav isiksus

Aadama ja aabitsaga Šotimaale