Eesti kirjandus on jõudnud vene kooli

 

Virve Liivanõmm

Repliik

Eesti kui väikese riigi suurim väärtus ja arengu eeldus on kahtlemata laia silmaringiga haritud inimene. Kuivõrd aga soodustab riik elanike vaimse potentsiaali realiseerimist ja elukestvat õpet? Aitamaks selles küsimuses selgusele jõuda, analüüsis Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) Eesti kõrghariduspoliitikat.
Eelmisel neljapäeval avaldatud raporti kohaselt on Eesti kõrgharidussüsteemi suurim puudujääk võrdse ligipääsu puudumine kolmanda taseme haridusele. Väliseksperdid soovitasid kehtestada Eestis osali­se õppemaksu ja rahatoetuse vähekindlustatud tudengitele, et pere­kon­na sotsiaalmajanduslik olukord ei takistaks andekatel noortel hari­dust omandamast. Ekspertide ettepaneku kohaselt peaksid kõik tudengid tulevikus 50% õppemaksust ise kinni maksma ning teise poole võiks tasuda riik.
Mil viisil aitab aga kehvematest oludest pärit andekaid noori kõrgharidust omandada see, kui neilt võe­takse võimalus tasuta õppida? Osalise õppemaksu kehtestamine kõikidele üliõpilastele jätaks paljude potentsiaalsete tublide tudengite haridustee katki või poolikuks. Õp­pe­laen kataks küll (hästi majanda­des) aasta elamiskulud, kuid tuhandeid kroone kuus ainuüksi õppemaksule kulutada majanduslikult kehval järjel olev perekond ei saa.
OECD ekspertide ettepanek jaota­da riigi rahatuge vastavalt tudengi majanduslikele vajadustele, mitte võimetest ja õpitulemustest lähtuvalt, on küsitav, sest ülikool on eelkõige ikkagi õppeasutus ning õppeedukusel baseeruv stipendiumite jagamise süsteem kõige objektiivsem ja õiglasem. Küll aga peaksid stipendiumid olema märgatavalt suu­remad ning hea õppeedukuse eest võiks premeerida rohkem kui 4–5 üliõpilast ühest kursuserühmast.
Leian, et praegune süsteem, kus riigieelarvelisele kohale pääsenud tudengid õpivad tasuta ning kehve­mate sisseastumiseksamite tule­mus­tega üliõpilased maksavad oma õpingute eest ise, on õiglane, sest eelarvevälistele kohtadele pääseb mõnel erialal õppima ka üsna kesise intellektuaalse pagasiga noor, kelle sisseasumiseksamite punktid on mõnel juhul lausa viimaste hulgas. Miks peaks riik kinni maksma ülikooli mitte sissesaanud tudengite „eralõbu”? Pigem on küsimus selles, kas riigi rahastatud riigieelarve­liste kohtade arv eri erialadel on objektiivne ning kas summa, mille ülikool saab riigilt tudengi koolitamiseks, on piisav.
Eestis on hariduslik ebavõrdsus muidugi probleem, kuid algab tunduvalt madalamalt astmelt kui kõrgharidus, sest pealinna eliitkoolis õppija on ülikooli sisseastumisel selgelt eelisseisundis väikese maakooli lõpetanud noorega võrreldes. Võrdsete võimaluste loomine ei saa alata kõrgkoolist ning sellel tasemel peaks õpilaste valiku ja rahalise toetamise aluseks olema eelkõige vaimne võimekus.

Eesti kõrghariduspoliitika plussid ja miinused

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ekspertide tööna on valminud Eesti kõrghariduspoliitika analüüs, mis osutab, et taasiseseisvumise järel tehtud peamised otsused kõrghariduspoliitikas on läinud täkkesse.

Eelmisel aastal riigikogus vastu võetud kõrgharidusstrateegia aastateks 2007–2015 ning kuu aega tagasi kinnitatud strateegia rakenduskava on loonud hea platvormi OECD ekspertide soovituste arutamiseks.
Eksperdid kinnitavad, et taasiseseisvumise järel tehtud peamised otsused kõrghariduspoliitikas on läinud täkkesse. Need on näiteks ülikoolidele ulatusliku autonoomia tagamine, rakenduskõrgharidussektori teke ja laienemine, võimalused eraõppeasutuste tegevuseks, rahvusvaheliste eks­pertide kaasamine akrediteerimisprotsessi.

Positiivne areng
Eestil on tugevad ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised teadusrüh­mad väga erinevatel teadusaladel, mille taga on otsus ühendada Teaduste Aka­deemia instituudid ülikoolidega eesmärgiga koondada ressursse. Teaduse rahastamise süsteem on stabiilne ja põhineb konkurentsil. Teadus- ja arendusasutuste baasfinantseerimise maht on veel väike, kuid selle algatamine kaks aastat tagasi oli kindlasti õige otsus. Õiges suunas astutud sammudena võib nimetada ka meetmeid teadlaste järelkasvu toetamiseks, eelkõige doktoranditoetuse kehtestamist 2003. aastal. Eesti suutis koostöös ülikoolidega kiiresti ellu viia Euroopa kõrgharidusruumi toimimise aluseks oleva nn 3+2-õppekavade reformi. Loodud on õiguslik alus eri aegadel välja an­-tud kvalifikatsioonide võrdlemiseks.
OECD ekspertide soovitustega langeb kokku veel mõndagi: üleminek kolmeaastastele tulemuslepingutele kõrgkoolidega, amortisatsioonikomponendi lisamine õppekoha baasmaksumuse hulka kõrgkoolide infrastruktuuri nüüdisaegsel tasemel hoidmiseks, doktoriõppe laiendamine jne.
Mõningates aspektides, mida raportis kritiseeritakse, on toimunud positiivne areng viimase aasta jooksul. Näiteks augustis valitsuses heaks kiidetud kõrgharidusstandardis määratletakse täpsemalt õppeastmete õpiväljundid ning eelneva õpi- ja töökogemuse arvestamise üldpõhimõtted.

Võrdsetest võimalustest
OECD analüüs juhib meid edasistele aruteludele ka mitme põhimõttelise küsimuse üle. Näiteks kuidas tagada kõrgharidussüsteemi toimimine tugeva tervikuna – nii, et kõrgkoolid keskenduksid oma tugevuste väljaarendamisele ja vastastikku kasulikule koostööle ning et üliõpilastel oleks võimalik omandada sektorite vahel liikudes parim võimalik haridus? Kuidas tagada kõrgkoolide strateegilisel juhtimisel ühiskonna huvidega parem arvestamine? Kas peaksime hindama ümber senise riikliku koolitustellimuse ideoloogia, kus eelistatakse loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia õppesuundi? Kas praegune õppetoetuste süsteem toimib õiglaselt?
Kõrgharidusega inimeste suur osakaal Eestis ei tähenda, et kõrghariduses pole võrdsuse probleeme. On küll. Üks neist on riiklike õppekohtade jagamise süsteem. Me pole uurinud, kas kõrgharidussüsteem kinnistab juba väljakujunenud sotsiaalset struktuuri või aitab kaasa põlvkondadevahelisele mobiilsusele. Selge see, et lastel, kelle vanemad peavad haridust tähtsaks, on oluline eelis oma eakaaslaste ees, kelle vanemad ei pea laste õpinguid oluliseks. Võimaldades riikliku koolitustellimuse kohad 50% tublimatele gümnaasiumilõpetajatele, eelistame õppureid, kes tõenäoliselt pärinevad peredest, kus vanemate haridustase on kõrge. Kas riik peaks katma teatud osa üliõpilaste koolituskulud 100%? Kõrgharidus loob diplomiomanikule eelised tööturul. Kas poleks siis õiglasem, kui maksumaksja kataks kõigi üliõpilaste õppemaksust teatud osa, selle asemel et maksta kinni väiksema osa üliõpilaste kõik õppekulud?

Kuidas rahastada?
Ma ei arva, et üldise osalise õppemaksu kehtestamine on meie ühiskonnas kerge teema. Riigikogu praeguses koosseisus pole ühtegi erakonda, kes räägiks oma programmis üldisest osalisest õppemaksust. Valitsus ei suhtu sellesse küsimusse kergekäeliselt ja sel valimisperioodil üldist osalist õppemaksu ei tule. Pöördeliste otsuste vastuvõtmine oleks võimalik ehk järgmiste koalitsioonide ajal – praegu meil selleks rahva mandaat puudub.
Õppetoetuste süsteem peaks võimaldama kõigil põhiõppe üliõpilastel taotleda toetust, mis on seotud riikliku toimetuleku määraga. Tegu oleks vajadustepõhise süsteemiga, kus toetusi maksaks välja riigi tasandil tegutsev õppetoetuste keskus, mille ülesanne oleks ka kontroll toetust taotlevate üliõpilaste sissetuleku taseme üle. Kutsun haridusavalikkust üles avaldama mõtteid, milliseks peaks üliõpilaste arvu vähenemise tingimustes kujunema riigipoolne üliõpilaste rahastamise süsteem.
Kõrgharidusstratee­gia rakenduskava alusel hakkab lähiajal tööle rahastamisküsimustega tegelev töörühm. Ekspertidel seisab ees vastamine kolmele põhimõttelisele küsimusele. Kui suurele osale noortest tuleks tagada riiklikult doteeritav õppekoht kõrgkoolides perioodil 2009/2010–2011/2012? Kui suurele osale täiskasvanutele, töötavatele inimestele ja õppuritele peaks võimaldama elukestva õppe tingimustes õppimist riiklikult doteeritud õppekohtadel? Milline on hariduskulude õiglane jaotus üliõpilase ja riigi vahel? Need on olulised küsimused ja argumenteeritud arutelu eri osapoolte vahel on väga vajalik.
Kõrghariduse rahastamisega seondub otseselt küsimus, kuidas jaotada riiklikult doteeritavaid õppekohti õppesuundade vahel. 2000. aastate algusest saati on tellimuses eelistatud loodus- ja täppisteaduste ning tehno­loogia erialade õppekavu. Praegu moo­dustab nendele erialadele esitatav tellimus 36% kogu riiklikust koolitustellimusest. Vaatama sellele, et eelistused kõrghariduse tasemel pole käinud käsikäes terviklike meetmetega üld- ja huvihariduse valdkonnas, on teadlaste ja inseneride arv tuhande 20–29-aastase elaniku kohta hakanud tõusma. Möödunud aastal jõudsime tasemeni 11,2 teadlast/inseneri tuhande elaniku kohta, mis on küll oluliselt vähem, kui meile eeskujuks olevas Soomes (17,7) või Iirimaal (24,5), kuid rohkem kui Saksamaal, Norras või USA-s.
Uue koolitustellimuse skeemi kaalumisel peame arvestame ka seda, et Eestis moodustavad sotsiaalteaduste, äri ja õigusteaduse eriala lõpetajad 39% kõigist kõrgkoolilõpetajatest. OECD riikides on vastav keskmine näitaja 30%. Tuleb leida mõistlik tasakaal nn kõvade ja pehmete erialade vahel.
Ekspertide tagasiside näitab muuhulgas, et meil on vaja parandada kõrg­haridussüsteemi kui terviku juhtimist ning oluline on koostöö arendamine partneritega. Selleks kavatseme lähiajal luua kõrghariduse nõukoja.
Lühendatult ettekandest „OECD soovitused ja Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2007–2015” 13.09. Kumus toimunud OECD analüüsi „Kolmanda taseme hariduse ülevaade. Eesti” tulemusi tutvustaval konverentsil.

Põhiprobleemiks tõuseb hea põhiharidus

Mida teie maakoolide võrgustikus ümber korraldaksite?

KAAREL ALUOJA, Laupa Põhikooli direktor:
„Ega kõik näited hariduselust maal nii nutused ka ole, nagu välja kostab. Laupa kool on üks näide, kus sel aastal alustati suurema perega kui aasta tagasi. Eelmise aasta septembris oli meil 89, nüüd on 93 õpilast. Neli on väike vahe, aga samas ka üsna suur, kui sul on klassis 24 või 20 õpilast. Proportsioon on see, mis mängib. Muidu on meil sama pilt, mis mujal Eestis, algklassidesse tuleb lapsi vähem peale, kui lõpuklassides parajasti on. Kevadel oli meil lõpetajaid 15, 1. klassi tuli seitse last. Aga kust see kasv tuleb? Suve jooksul kasvasid vahepealsed klassid 11 õpilase võrra. Nad on tulnud ümberkaudsetest koolidest, linnakoolidest – Türilt, isegi Paidest ja teispoolt Järvamaa piire, näiteks Vändra vallast, kuigi meil õpilaskodu ei ole. Busside sõiduajad on sobivalt sätitud ja püüame kõigest hingest olla hea kool. Liiatigi asume jõe kaldal ja kool on ilus. Minul põhikooli juhina on hea meel, et just see koolitüüp on hariduskorraldajate huvikeskmesse sattunud. Väevõimuga algkoole alles hoida ei ole tõesti mõtet. Kui ikka on väga väike kool, tühja ta siis selle paiga elu tuiksoon enam on.”

KARIN TAMMEMÄGI, Harjumaa haridusjuht:
„Meil on kõige keerulisem otsustada, mida teha mõne gümnaasiumiga. Loksa 1. Keskkoolis ja Loksa Vene Gümnaasiumis õpilaste arv üha väheneb. Õpilasi on järjest vähem ka Paldiski nii eesti kui ka vene gümnaasiumis. Sama on pilt Keila Vene Gümnaasiumis, Kolga ja Turba keskkoolis. Maakonna koolivõrgu arengukavas oleme käinud välja mõtte muuta mõni neist põhikooliks. Ja vene gümnaasiumid peaksid kokku leppima, kus meil tulevikus venekeelset gümnaasiumiharidust üldse anda. Kõne alla tuleb ka selline kahe gümnaasiumi ühendamine, et uues koolis oleksid eesti ja vene kool koos. Väga hästi toimib see variant näiteks Kehra Keskkoolis. Direktor Urve Rannaääre on see karismaatiline inimene, kes kooli toimivalt koos hoiab ja juhib ka Harjumaa Koolijuhtide Ühendust. Küll me koos midagi välja mõtleme.”

SAMUEL GOLOMB, Aaspere Põhikooli endine direktor:
„Seitse aastat oli teada, et meie kool võidakse sulgeda. Valla plaan oli lihtne: viime Aaspere lapsed valla teise kooli, Haljala Gümnaasiumi, tuleb odavam. Kuid Aaspere 57 õpilasest läks Haljalasse ainult 15. Teised läksid Kadrinasse ja Rakverre, kuhu meie õpetajad tööd said ja oma lapsed kaasa võtsid. Vald tahtis kooli­bussi pealt kokku hoida, aga see sõidab Haljalasse endiselt Aasperest läbi, kuid lihtsalt ei peatu enam. 13 pedagoogist jäi kolm vanemat töötuks. Hiljuti tulime kokku, tähistasime õppeaasta algust, rääkisime õpetaja häbist tööhõiveametis. Kooli juures oli lasteaed, see suleti, jäi seisma kultuuri- ja spordielu. Kooli kõrvale rajati mõni aasta tagasi euroraha eest puhastusseadmed, mis peavad oma solgi kätte saama, kuigi kool seda enam ei tooda. Niisiis
lastakse seadmetele puhast vett peale, et need töötaksid. Loosung „Vesi peale!” võib kergesti sugeneda ka koolivõrgu hoogsasse korrastamisse.”

Teel ajaloo prügikasti

Hiljutisel Eesti Ajalehtede Liidu seminaril „Kuhu liigub moodne ajaleht?” võttis Tiit Hennoste sisukas, huvitav ja elavalt esitatud ettekanne tõsiasjad kokku ehmatava otsekohe­susega: ajakirjanduse klassikalised väärtused taanduvad, protsess on pöördu­matu, traditsiooniliste väljaannete asemele astub n-ö uus meedia.
Ar­vukate muutuste reas kaalukamaid näib olevat klassikalise uudise aluste pea peale pöördumine. Kui „vanalt” uudiselt nõuti ja oodati täp­sust, objek­tiivsust ning tasakaalus­tatust, siis uues meedias pole tõetruu­dus enam saavutatav ega lugejale oluli­ne, tähtis on ajakirjaniku suutlikkus „toota” teksti, mis ärgitab komenteerima. Anonüümsete kom­mentaa­ride segapudrus aga osutub võimatuks eristada fakte arvamustest ning nimme „tilgutatavat” kallu­tatud infot ausast teabest, see­tõttu ei saa enam järgida ka praegu veel paberil kehtivat ajakirjanduseeti­ka koodeksit. Klassi­kalisest ajakirjandusest saab nišimeedia, lugejate valdavat ena­mikku huvitab info usaldusväär­sus järjest vähem ning orienteeritus eeskätt meelelahutusele aina kasvab.
Ilmselt ei tasu seista kiirteel, hõlmad laia­li, lootu­ses liiklust peatada või pöörata. Niisiis – kas kohanegem või koligem ajaloo prügikasti. Siiski on raske küsimata jätta, kas püüdlikult üksnes müüginumbritest hooliv meedia (ning sellist meediat mööndusteta aktsepteeriv ja toetav riik) ei istu viitsütikuga pommi otsas. Pole siis ju kaugel aeg, mil desinformeeritus muutub ühiskonnas valdavaks.
Vastus sellekohasele küsimusele võt­tis sõnatuks: la­hendus olevat koolis! Just seal, arvas meediaspetsia­list, peab õpetama noored kriitiliselt mõtlema-lugema ning ühtlasi In­terneti-keskkonnas viisakalt ja eetiliselt käi­tuma. Koolis, mida ühiskond küllalt tõrvata ei jõua ning mille peale igaüks, kel kuskilgi elus miski viltu ve­danud, näpuga näitab! Ja nüüd siis äkki on lootus ning vastutus ainsana koolil, kes ühiskonna päästma peab. Kuidas küll?
Esmalt hoolitseb lõbule orienteeritud meedia ise selle eest, et lapsed tunneksid juba maast madalast vastumeelsust vähimagi vaimse pingutuse vastu. Mistõttu kool on igapidi out. Näiteks 1. septemb­ri tervitusena intervjueeris Posti­mehe Arter „kuulsusi”, kes oma kooliajast ainult halba mäletavad. Pealkirja all „Hirmuga koo­li” jutustab Marju Kuut, kuidas õpetajad teda kiusasid ja sõimasid, Kristjan Jõekalda oigab: „Millist ebaõiglust ma kogesin!” ning Marko Reikop kaebleb veel aastate taha, et ei suutnud igavaid tunde välja kannatada: „Mine või lolliks.” Ainus kuuest usutletust, kes kooliaega vihkamise­ga ei meenuta, on Dave Benton, kuid ega temagi sõnum ­indu tekita: „Ma ei viitsinud eriti õpeta­ja juttu kuulata, tegelesin tunnis kõr­va­liste asjadega ning kiusasin nii õpe­ta­jaid kui ka teisi õpilasi.” Nii­siis – head uut õppeaastat kõigile!
Olgu, jätkem iroonia. Paraku ei vii ka tõsine arutlus arusaamani, kust peaks tulema kooli see jõud ja „valgustatus”, mille toel ühis­kon­na peavoolule vastu pressida. Kus akvaariumis hakatakse kasvatama potentsiaalseid pedagooge? Juba prae­gu on nii mõneski õpetajate toas Kroo­­nika tublisti populaarsem kui Sirp. Kõnelemata siis kodudest, kus meedia (loe: kasumlikku­se) lakkamatul survel haibitakse kasvava kiirusega vajadust sisutühja fun’i järele.
Näib olevat paratamatu, et koos vana meediaga vajub ajalukku ka nn arenenud maailma üldi­ne (funktsionaalne) kirja­oskus. Iseasi, kas see inimkonna hukku kuulutab. Pole ju nüüd maha kantav „vana” meedia tegelikult kuigi vana. Aegu, mil hariduspüüdlused ja informeeritus riiklikult soositud ning koolitarkus enam-vähem igale soovi­jale suhteliselt kergesti kätte­saadav on olnud, võib mõõta pigem aastakümnete kui sajanditega. Paistab, et peagi jõuame spiraali mööda jälle sinna, kus inimkonna ajaloos valdavalt oldud: käputäis haritud ja informeeritud eliiti ning „tume” mass. Mis mõistagi lõpetab ka igasuguse sisulise demok­raa­tia. Ongi juba lõpetamas: õhk on paks poolda­mistest ja eitamis­test, tingimusteta soosingutest ja vihkamistest, mis pole sündinud arusaa­mise, teadmise ja teadlikkuse pinnalt, vaid sihipärase manipuleerimise „väljundina”.
„Ebajärjekindluses ja pealiskaudsuses on väge, mida mõistus ei suuda valgustada,” kirjutab Mati Hint (vt lk 6–7).
Tõsiselt võetavale haridusele ei pääse praegu vahest enam nii hõlpsasti ligi nagu mõni aeg varem, kuid kätte­saamatu see igatahes ka ei ole. Veel võime valida informeerituse ja fun’i va­hel ning suunata oma lapsi nii, et sama valik jääks alles ka neile.

Tiia Penjam

Ministeeriumis

  17. septembril osales minister Tõnis Lukas Tallinna Tehnikaülikooli 89. aastapäeva pidulikul koosolekul. 19. septembril peeti Georgias EL-i „Tempuse” programmi „Tacis” ala­programmi lõpuüritus. Ees­­tist osalesid kantsler Sirje Jõgiste ning sihtasutuse Archimedes delegatsioon. 20. septembril osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil. 21. septembril tutvustab mi­-nisteeriumi keeleosakonna juhataja Jaak Viller Tartu Vene Lütseumis uut Interneti-põhist eesti keele õppeprogrammi „Eesti keel ja meel”. Keeleõppeprogramm valmis Eu­roopa Liidu programmi Socrates ning haridus- ja teadusministeeriumi toetusel. 21. septembril algab Otepääl Marguse puhkebaasis õpilaste ja emakeeleõpetajate kahepäevane sügisseminar „Emakeele rollist eesti rahvuslikus kasvatuses”.  21. septembril osaleb ministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung Ida-Virumaa Kutsehariduskeskusele ISO kvaliteedisertifikaadi üleandmisel.

Sõnumid

Lugesin 14. septembri ÕpL-ist väljavõtet ühe Lõuna-Eesti inglise keele õpetaja kirjast ja selle ümber tekkinud poleemilisi arvamusi.
Inglise keele riikliku eksami suulise osa esimese osa (monoloogi ja selle teemaga seotud küsimustele vastamine) formaadi muutmise va­ja­dusest tehti esmakordselt juttu 2006. aasta lõpus arenduskomisjoni koosolekul. Põhjenduseks toodi liiga sagedast (otsustades apelleerimiseks esitatud lindistuste järgi) monoloogi eksamiteksti peaaegu sõna-sõnalisest ümberjutustusest, lisamata eksamiüles­andes nõutud enda arvamust. Lätis seevastu on mitu aastat edukalt praktiseeritud monoloogi väite põhjal, mis näitab lisaks keeleoskusele ka õpilase mõt­lemis- ja analüüsivõimet. Siis ot­sustati seda formaati 2007. aasta eksamil veel mitte kasutada, vaid tutvustada seda maakondade ainekomisjonide esi­mees­tele, et need tutvustaksid seda kohapeal. Vastaval seminaril 2007. aas­-
ta jaanuaris jagati välja ka näidismaterjal Läti riikliku inglise kee­le eksami suulise osa põhjal. Oma maa­konna näite põhjal tehti seda ka Viljandimaal, ainult et vastavasisulisel seminaril polnud kõik gümnaasiumid esindatud.
Proovisime koos kolleeg Kadri Maliniga uut formaati (monoloog väite põhjal kolmeminutilise ettevalmistusajaga pluss küsimused väite teemal) kevadistel inglise keele üleminekueksamitel 10. ja 11. klassis. Väited töötasime välja riikliku õppekava temaatika põhjal. Hindamisel kasutasime 2007. aasta riigieksami hindamisskaalat. Tulemus: ka aastaringselt inglise keelt „kolmedele” õppinud eksamineeritavad rääkisid katkestamata 4–5 minutit (meil oli kolme minuti nõue), punktid olid 14–18 vahel (eksamil osales seitse 10.–11. klassi õpilast). Võrdlusena: vana formaadi järgi põhineti monoloogi juures palju trükitud tekstil ja oma mõtteid esines lühidalt (kestusest 10–20%).
Tulemusele aitas kindlasti kaasa ka meie koolis gümnaasiumiastmes juurdunud iga-aastane 35-tunnine kõnekeele (Speaking) kursus, kus lisaks frontaalvestlustele, dialoogidele, vestlusringidele, rollimängudele praktisee­ritakse ka tundides ettevalmistatavaid monolooge. Sageli olen neid edaspidiseks individuaalseks vigade analüüsiks digitaalselt lindistanud, seega pole õpilasel ka eksamivastuste lindistamise ees mingit kartust, pigem on ajakulukas eksamil tehtud digiülesvõtete ümberlindistamine eksamile kaasa antud kassettidele.
Annaks ehk mõelda, et kooli soovi korral saadetaks kooli kassettide asemel mälupulk? 128–256 mB, olenevalt kooli eksamitegijate arvust, peaks piisama.
Kokkuvõttes võib öelda, et uus formaat pole nii oluline muudatus, et seda peaks kartma ning selle pärast tuleks oma igapäevatööd kardinaalselt muuta.

Eesti noored Põhjamaade koolispordi festivalil parimad
Soomes Pajulahtis 12.–16. septembrini toimunud Põhjamaade koolispordi festivalil saavutasid Eesti koolinoored riikide arvestuses kindla võidu, olles kõige edukamad viiel kavas olnud võistlusalal seitsmest.
Festivalist võttis osa üle 300 noore Soomest, Rootsist, Taanist, Eestist, Lätist ja Leedust. Eestist osales 150 noort nel­ja­teistkümnest koolist. Võisteldi ker­ge­jõus­tikus, korvpallis, jalgpallis, võrk­pallis, saali­hokis ja orienteerumises. Kõige edukamad olid eesti noored võrkpallis, kus kulla võitis Rannu Kesk­kool, hõbeda Võru Kreutz­waldi Güm­naasium ja pronksi Ku-
res­saare Gümnaasium. Kergejõustiku üld­võidu võttis Saaremaa Ühisgümnaasiu­mi võistkond Leedu ees, kolmas koht läks Kuressaare Gümnaasiumile. Korvpallis võitis Rapla Ühisgümnaasium Leedut ning kolmanda koha saavutas Viljandi
C. R. Jakobsoni nim Gümnaasiumi võistkond. Poiste jalgpallis võidutsesid Tartu M. Reiniku Gümnaasiumi poisid, kes saavutasid võidu Läti ees. Kolmas koht läks Rakvere Gümnaasiumile. Tüdrukute jalgpallis olid edukaimad Taebla Güm­naasiumi tüdrukud Soome võistkonna ees. Kolmas koht tuli samuti Eestile, Põlva Ühisgümnaasiumi tüdrukutele. Saalihokis said Viljandi Maagümnaasiumi noored Soome järel hõbeda ning orienteerumises tuli Põlva Ühisgümnaasiumi võistkond Leedu järel teiseks.
Neli päeva kestnud spordifestivali eesmärk oli pakkuda Põhjamaade ja Baltimaade noortele võimalust alustada uut kooliaastat ühiselt sportides ja aktiivselt vaba aega veetes ning luua sõprussidemeid. Eesti koolisportlaste osalemist festivalil toetasid omavalitsused, kultuuriministeerium ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

Reis ajalukku
Pikk suvepuhkus on üks õpetajatöö eeliseid. See on aeg mõneks ajakski kooliteemast eemalduda, millegi meelepärasega tegelda, lugeda, reisida, lihtsalt puhata ja miks mitte ka ennast täiendada, uusi kogemusi hankida. Emakeeleõpetajad on nii teinudki: seltsi eestvõttel on käidud kultuurireisidel, sel suvel siis Kreekas. Sobivaima reisi pakkus Embach Tours ning me ei pidanud pettuma: koos veedetud seitse päeva pakkusid nii teadmisi, muljeid, emotsioone kui ka puhkust. Kõik laabus plaanipäraselt, väljasõidud ja naasmised toimusid minutilise täpsusega.
Kui Kreekaga seoses meenuvad eelkõige antiikkunst, olümpiamängud ja filosoofia, siis meie reis lisas nendele teadmistele tunduvalt enam. Kõige suurem osa selles oli suurepärasel giidil Ester Laansalul, kes tundis Kreekat läbi ja lõhki ning oskas vastata kõigile küsimustele.
On teada tõde, et parem üks kord näha kui sada korda kuulda (lugeda). Võimalus kogeda n-ö omal nahal muistse antiikmaailma vägevust ja võimsust jätab meeltesse tublisti tugevama jälje kui õpikuteksti lugemine. Saabugu see äratundmine siis Epidaurose amfiteatri päikesekuumadel kiviistmetel mõtiskledes ja paiga imetabast akustikat nautides, Ateena Akropoli pompoossust ja ilu imetledes või ahjukuumas tuules iidse Olympia staadioni stardijoonel seistes. Ühtviisi muljet avaldavad olid nii vaba Kreeka esimese pealinna Nafplioni kohal kerkiv Palamidese kaljukindlus, 750 m kõrgusel üle merepinna paiknev Delfi, kus asub maailma keskpunkt, kui ka tõeliseks loodusimeks nimetatud Meteora kaljud ja nendele rajatud kloostrid. Mükeene kindluslinnas meenutasime Trooja sõda, sest just nende müüride vahelt läkitas kuningas Agamemnon 3500 a tagasi oma laevad Trooja poole teele. Agamemnon valvab kreeklasi praegugi – üks mäemassiiv on täpselt magava väepealiku moodi. Tuhandeaastastel kividel kõndides tundsime, kuidas elustus ajalugu.
Nii mõnedki meie seast väitsid, et alles Hydra saarel leidsid nad tõeliselt eheda Kreeka, mida ei leia ühestki turismi­keskusest. Imetlesime Kreeka rahvusvärvides – valges ja sinises – kaunistatud maju, mägedesse vonklevaid kitsukesi tänavaid ning neilt avanevaid vaateid post­kaardisinisele merele. Hämmastav oli kuulda, et saarel puudub vesi ja seda peab laevaga mandrilt tooma ning et ainsate mehaaniliste liiklusvahenditena võib seal kohata vaid prügi- ja veeveoautot ning ühte limusiini. Vajalikud sõidud toimetatakse muulade ja eeslitega. Spetsese saarel tutvustati meile maailma ainsa naisadmirali Bouboulina kangelaslikku elu ja ennastsalgavat tegevust Kreeka vabaduse eest.
Uskumatult pikk ja vaevarikas tundus Joonia ja Egeuse merd ühendava 6,345 km pikkuse ja 80 m kõrguse Korintose kanali kaevamise lugu: alustatud 6. saj eKr, sai see valmis alles 1893. a.
Aja- ja kultuuriloolise mineviku kõrval huvitusime ka tänapäeva Kreeka elust. Saime teada, et kreeklastele on endiselt tähtis perekond ja sellega seotud traditsioonid. Ehk just seepärast ja kreeka õigeusu põhimõtete tõttu on Kreeka enesetappude osas Euroopa Liidu riikide seas viimasel kohal.
Kreeka algkool on 6-klassiline, sellele järgneb kolm klassi gümnaasiumi. Pärast seda saab õpilane valida, kas minna kõrgkooliks ettevalmistavasse lütseumi või ametikooli, kust kõrgkooli pääseda on peaaegu võimatu. Tegutsevad nii riigi- kui ka erakoolid, viimastes pakutava hariduse tase ületab riigikoolide oma tunduvalt. Õpetajate palgavahe nii märgatav pole: riigikoolis saab õpetaja kätte keskmiselt 1000, erakoolis 1200 eurot. Paljud noored siirduvad õppima välismaale, kuid tulevad enamasti koju tagasi. Meelde jäi veel see, et ajalehti ilmub Kreekas palju (näiteks 40 spordilehte), kuid neid tellitakse suhteliselt vähe. Üsna tagasihoidlik on ka huvi arvutite vastu.
Traditsiooniliselt korraldati meile kreeka õhtu, kus pakuti maitsvat kreeka toitu, lauldi ja tantsiti rahvuspilli buzuki saatel. Saime meiegi sirtaki sammud selgeks.
Reisi õnnestumise üks eeldus on alati ka meeldiv seltskond. Vaatamata üle 40 kraadisele kuumusele ja mitte just lihtsatele tõusudele Akropolisele, Delfisse ja Meteora kaljudele, suutsid kõik, ka soliidsemas eas reisikaaslased, teistega sammu pidada ja pakutavat nautida. Suur tänu EES-i tegevjuhile Kaja Sarapuule õppeaasta eel vajaliku positiivse laengu eest. Jääme ootama uusi huvitavaid reise.
Kreekale tagasi mõeldes on tekkinud arusaam, et selline reis oleks vajalik kõigile kirjandus-, ajaloo- ja kunstiõpetajatele, nii praegustele kui ka tulevastele.

Traditsiooniliselt, aga rutiinita
Kuusalu kooli kontaktid ja sõprussidemed Umeå linna Grubbe kooliga Rootsist on kestnud juba 15 aastat. Kaks teineteisest väga kaugel asuvat kooli (Umeåsse jõudmiseks tuleb Stockholmist sõita põhja poole ligi 700 km) on kaua suutnud koos tegutseda. Tavaliselt „väsivad” koolide- ja klasside suhted ning harva saab suhtlusaastaid kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Meie koolide ühistegevus sai alguse aastal 1992. Grubbe koolil oli olnud ühisprojekte Keenia, Lõuna-Ameerika ja Hispaania õpilastega ning nende nn rahvusvaheline grupp töötas väga hästi. Eesti taasiseseisvumine tekitas Rootsi koolides huvi Eesti vastu. Rühm Grubbe kooli õpetajaid liituski ühe isetegevusliku kooriga, kes tuli Tallinna ja Kuusallu esinema. Meie kooli kevadiselt kaunis ümbrus oli sõprussuhete tekkimisel vist määrav. Tegelikud kontaktid said alguse kirjavahetusest 8. klasside õpilaste vahel. Aasta pärast külastasid meie kooli 15 õpilast ja kuus õpetajat Grubbest. Kuusalu kooli esimene õpilasgrupp sõitis Rootsi aasta hiljem.
1995. aastast alates on meil saanud traditsiooniks korraldada kord õppeaasta jooksul, tavaliselt sügisel, õpilasvahetus. Üks grupp alustab reisi üksinda ja sõidab teisele külla. Teises koolis ootab neid ees majutajate seltskond, kellega koos tegutsetakse 5–6 päeva. Siis pakitakse kotid ja alustatakse reisi tagasi koos oma majutajatega ning veedetakse teises sõpruskoolis samuti 5–6 päeva. Kahe nädala möödudes on täiskasvanutele saanud „minu” ja „sinu” lastest „meie” lapsed.
Alates esimesest nn segagrupist on meil olnud paar kindlat reeglit: õpilased ja õpetajad on alati majutatud peredesse, et isiklikult kogeda, kuidas teises riigis, teistsugustes oludes ja võimalustes elatakse ning toime tullakse. Võõras peres elamine sunnib enda eest vastutama, teistega arvestama, õpetab harjuma eri olukordade ja inimestega ning, mis kõige olulisem: suhtlema inglise keeles, mis on mõlemale poolele võõrkeel!
Õpilasrühmade vahetamisel oli igal aastal konkreetne teema, millega tegeldi ja koos töötati ning millega tuli jõuda teatud tulemuseni: „Kuidas on olla noor Rootsis ja Eestis?”, „Kuidas säästa ja hoida puhast vett?”, „250 aastat Eesti ja Rootsi igapäeva- ja hariduselus”, „1000 aastat saamide kultuuri”, „Muljeid erinevatest ühiskondadest” jne. Igal aastal sisaldas projekt midagi täiesti uut, et kohtumised ja koostöö oleksid oodatud ning huvitavad. Kokkuvõtted ühisest uurimistööst ja reisil kogetust kanti ette eakaaslastele. Viimastel aastatel on külalised osalenud Eesti „Ökokrati” üritustel.
15 aasta jooksul on üksteisel külas käinud umbes 300 õpilast mõlemast koolist. Nad on kogenumad, avatumad, vastutusvõimelisemad. Mõlema kooli personal on peaaegu täies koosseisus vastastikku üksteist külastanud. Lisaks iga-aastastele väikeste gruppide vahetusele toimus aastail 1999–2003 kahe klassi vahetus. Kuusalu valla esindajad on sageli kuulu­nud rühmade koosseisu ja külastanud Umeå linnavalitsust. Kuusalu vallavalitsus on külalised oma majas alati lahkelt vastu võtnud.
Palju on nende aastate jooksul muutunud meie ühiskonnas ja väärtushinnangutes. Tulevikus saab kindlasti olema hoopis rohkem tehnilisi võimalusi kontaktide arendamiseks ja projektide kirjutamiseks.
Mida on need 15 aastat minule pakkunud? Palju uusi sõpru, häid kontakte õpilastega, meeldivat toimetamist ja organiseerimist koos asjast huvitatud kolleegidega, võimalust suhelda vaid inglise keeles ja avastada enda jaoks Põhja-Rootsi kordumatu ilu. Ja mitte vähem tähtis pole fakt, et selline töö muudab igapäevase koolielu palju põnevamaks.
 

Mart Reitel, Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi õpetaja-metoodik, inglise keele eksami arenduskomisjoni liige
Madis Pettai
Ene Jakobson, Ester Allas, Võru emakeeleõpetajad
Anu Ukkivi, Kuusalu Keskkooli inglise keele õpetaja
 

Riho Pätsi Koolimuusika Fond tunnustas 2007. aasta stipendiaate

„Eesti Euroopas”

Euroopa Liit tähistab tänavu 50. aasta­päeva. 2008. aastal 90. aastapäeva tähistav Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu 2004. aastast. Samas on Eesti seotud Eu­roopaga sajandeid, olles sillaks lääne ja ida, põhja ja lõuna vahel. Eesti on kuulunud ja kuulub Euroopa kultuuri- ja majandusruumi.
Tahame elada säästvas ja sõbralikus Euroopas, kus väärtustatakse inimest tema igapäevategevuses, põlisrahvaste kultuuri ja ajalugu. 50 aastat Euroopa Liitu on piisav aeg, et teha üldistusi ja järeldusi. Tänane õpilane saab koguda ja talletada väärtuslikku vanematelt ja vanavanematelt, kes teavad ja mäletavad. Ka on kasvanud võimalused kasutada allikatena Internetti, ajakirjandust, publikatsioone.
Sündmusteahelas on ajalugu teinud Eesti riigi- ja ärimehed, teatriinimesed, sportlased, sõjaväelased, kirjanikud, kunstnikud ja teiste elualade silmapaistvad isikud, kes on seotud Euroopaga.
Ühiskonna-, majandus- ja kultuuritegelaste, poliitikute ning teiste tuntud ja tunnustatud inimeste tegevuse kõrval on tähtis ka tavainimene, tema eluolu ajaloo pöördehetkedel, talle osaks saanud saatus, muutused igapäevaelus ja mentaliteedis.
Kirjutamisel ja uurimisel võiks kaaluda alljärgnevaid teemavaldkondi.
Euroopa ja Eesti ajalugu: Eesti ajalugu seonduvalt Euroopa ajalooga sajandite vältel; Hansa linnad, nende seotus ajaloos ja tänapäeval; Eesti ajaloo ja pöördeliste aegade kajastamine teiste riikide ajakirjanduses; inimene ja muutused inimeses läbi ajaloo; sõjad ja nende mõjud inimestele ja riikidele, sarnasused ja erinevused; Eesti rahvusvahelistes lepingutes; riigikordade vahetumine ja nende mõjud, sarnasused ja erinevused; Euroopa riikide koostöö ajaloo vältel; inimsusevastased kuriteod; Rooma leping ja Eesti.
Euroopa ja eesti kultuur: eesti koolid Euroopas; võõrkeelsed koolid Eestis; eesti kultuuritegelased Euroopas ajaloo vältel; kiriku roll Eestis; sõpruskoolid, sõprusvallad, sõpruslinnad jne; eesti kunst, teater, film, kirjandus, teater, sport Euroopas; eesti ja teiste Euroopa rahvaste tavad ja kombed, sarnasused ja erinevused; rahvuskultuuriseltsid Eestis; Euroopa riikide ajakirjandus Eestist.
Eesti inimene Euroopas: eesti inime­ne tööl Euroopas; diplomaatilised institutsioonid; eesti kultuuritegelased, sportlased, teadlased Euroopas; eesti põgenikud Euroopas; eestlased rahvusvahelistes organisatsioonides.
Eestlased Euroopas nn Eesti asja ajamas: eesti noorte võimalused õppida ja töötada Euroopa riikides; kajastused mee­dias.
Eurooplased Eestis: võõrtöölised; Eu-roopa riikide diplomaadid, teadlased, kultuuritegelased, sportlased, sõjaväelased Eestis; pagulased Eestis; migratsioon, selle tagajärjed; immigratsioon; mentalitee­dimuutused läbi aja; kajastused meedias.
Diplomaatia: Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid: Euroopa Liit, NATO, Euroopa Nõukogu, OPEC; diplomaatilised institutsioonid Eestis ja Euroopas, nende seotus; Eesti rahuvalvejõud ja nende tegevus Euroopa riikides; Euroopa riikide diplomaatilised esindused Eestis; riigikogu väliskomisjoni tegevus; välisministeeriumi tegevus; Euroopa Liidu büroode tegevus; inimõiguste tagamine; kajastused meedias.
Majandus: euroraha ajalugu; Eesti Euroopa majandusruumis; Euroopa riikide majandustegevus Eestis; rahvusvaheline keskkonnategevus, ökoturism, globaliseerumine; eesti põllumees Euroopa Liidus, toetused; euronormid ja nende täitmine Eestis ja mujal; rahvusvaheline kaubandus; Euroopa ühisturg; kajastused meedias.
Hinnatakse uurimistöö originaalsust, allikate kasutamise oskust ja ül­dis­tamist, tööde vastavust teemale.
Võistlust korraldab Eesti Ajalooõpe­ta­jate Selts, toetavad Körberi Sihtasutus Saksamaal, haridus- ja teadusministeerium ning Avatud Eesti Fond. Töid oodatakse 1. aprilliks 2008 aadressil Kaa­re 12, 65605 Võru. Kokkuvõtted võistlusest te­hakse 2008. aasta mai algul. Preemiad on nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliosas: 1. koht – 3000, 2. – 2500, 3. – 2000 krooni. Preemiad on ka juhendajatele. Parimad saavad osa võtta rahvusvahelistest laagritest, kuhu kutsub ja mida rahastab Körberi Sihtasutus. Haridus- ja teadusministeerium annab eripreemiate saajatele hinnalised raamatud. Ilmub neljas kogumik õpilastööde paremikust.
Selle õppeaasta sügisvaheajal, 29. ja 30. oktoobril toimuvad koolituspäevad Tartus, kuhu oodatakse nii juhendajaid kui ka õpilasi. Osavõtt on tasuta, ööbitakse hotellis. Registreerumine aadressil tiiuojala@hot.ee 8. oktoobriks, hea, kui teatatakse ka öömajasoovist. Septembri jooksul jõuavad koolidesse infovoldikud.
EAS-i koduleheküljel www.eas.edu.ee on uurimistöö koostamise juhend, võistluse tingimused ja muu vajalik lingi EUSTORY all. Soovime eduelamusi uurimisel ja juhendajatele huvilisi õpilasi!
 

c   

Mõte

Ajakirja Haridus augustinumbris sedastab Peeter Tulviste muuseas, et kui psühholoogias hakati tegema kultuuriti võrdlevaid eksperimentaalseid uurimusi, avastati põrutav tõsiasi – paljusid ülesandeid, mida Euroopas lahendasid vabalt 10–12-aastased lapsed, ei suutnud teha täiskasvanud nendes kultuurides, kus puudus kooliharidus.

Uurides näiteks Siberis ja Kesk-Aasias koolihariduseta inimeste mõtlemist, anti neile ülesanne: „Tšõngõz ja Bulat joovad alati koos teed. Tšõngõz joob praegu teed. Kas Bulat joob ka praegu teed?” Kirgiisias vastasid inimesed, kes polnud koolis käinud, et nad ei tea. Kui neil paluti järele mõtelda, ütlesid nad, et Bulat vist ei joo teed, sest täna on hea jahiilm ja Bulat võib olla jahil” (Haridus 7–8/2007, lk 4).

Tšõngõz ja Bulat joovad teed
Peab ütlema, et kui nii, siis oli harimata inimestele esitatud küsimus ebakorrektselt vormistatud (kas just loogiliselt ebakorrektselt, on teine asi): alati tähendab kogu aeg, igavesti, s.o nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Alati on samas üsna hämar mõiste, see võib tähendada ka alatihti. Kontekstuaalne tõlgendus, mida psühholoogid ilmselt silmas pidasid, s.o et „iga kord, kui nad teed joovad, teevad nad seda koos”, pole sugugi ainuvõimalik.
Kes saab väita, et Tšõngõz ja Bulat joovad ka tulevikus koos teed? Äkki sureb emb-kumb neist? Kas siis teine jätab teejoomise järele? On nad surematud jumalad või mis, et alati joovad teed koos? Teiselt poolt –
kui mehed joovadki alatihti koos teed, ei saa ju kindlalt järeldada, et nad teevad seda ka praegu. Ilmselt olnuks korrektsem öelda, et Tšõngõz ja Bulat on seni alati koos teed joonud, mis aga just tähendabki, et nad ei pruugi seda praegu teha.

Kaval Ants vs rumal Vanapagan
Seega tundub psühholoogide sõ­nas­tatud ülesanne olevat pelgalt elust irdunud sõnademäng, kaunis helin ja kõlin, millel tegelikkusega vähe ühist. Samas tehakse sellele ebaadekvaatsele küsimusele antud küllaltki adekvaatse vastuse põhjal põhimõtteliselt ekslikke järeldusi, näiteks et asiaadist täiskasvanu ei suuda lahendada Euroopa laste ülesandeid. Võimalik, et sümbolite kasutamisel olnuks tulemus samane.
Koolihariduseta inimene arvestab oma inimlikust rumalusest/tarkusest lähtuvalt kõiki tähelepanuväärivaid asjaolusid, sh et erand kinnitab reeglit; et alati hõlmab ka tulevikku; et alati tähendab teises kontekstis ka tihtilugu; et psühholoog pole ometi ju­mal, kes teab kõike, järelikult ka seda, et Tšõngõz ja Bulat joovad alati koos teed. Seega saabki korrektne vastus antud küsimusele olla: ei tea resp. küllap vist, kui ta just ära surnud või jahile läinud ei ole.
Mäletatavasti oli „küllap vist” Põrgu­põhja uue Vanapagana meelis­väljend. See kajastas mingit vana­pagan­likku dialektikat, mis ei suutnud leppida moodsale analüü­tilisele mõtlemislaadile omase em­ma-kum­ma taot­lusega. Sest asjad võivad osutuda tunduvalt keerulisemaks, kui abstraktselt mõtlejate jah/ei-maailmapilt, teineteist välistavate võimaluste maailmapilt suudab esitada. Kuid just võimaluste mitmekesisus annab tegelikkuse eri aspekte edasi võimalikult täies ulatuses. Tammsaare on selle selgelt esile toonud. Kui keegi siinkirjutaja käest küsiks, kas Tšõngõz ja Bulat joovad praegu teed, eelistaks temagi tõenäoliselt elulähedasemat, mitte seda n-ö europotsentristlikku liigselt lihtsustavat, mustvalget lähenemisviisi. Üks asi on kristalsed mõttekonstrukt­sioonid, kus kehtib „alati” (= iga­ves­ti), ja teine asi on elu ise, kus „alati” ei kehti.

Mida targem, seda lollim
Nii võib öelda, et rumal Vanapagan ja kaval Ants – ühed lollid mõlemad (kuigi üks on võib olla lollim kui teine – kui lollust ikka saab mõõta). Sest see loll, kes tunneb ennast targana, on „tegelikult tõeliselt loll”, nagu sedastab Enn Kasak.
Vanapaganal on seega inimesena lootust. Sest inimene ei tea eriti midagi. Ta ei tea, mis toimub pea kohal taevas üleval või jalge all maa sügavuses.
Me ei tea isegi seda, kas päike on olemas – teame vaid, et seitse-kaheksa minutit tagasi ta paistis veel, rääkimata tähtedest, mille valgus aastamiljoneid teel. Minevikku ei ole enam, tulevik pole veel tulnud, ja isegi olevikku pole õieti olemas – juba ta ongi otsas. Mis rääkida siis veel sellest, et Tšõngõz ja Bulat joovad alati koos teed.

Mis tunne on olla loll
Jumal on küll kõikvõimas ja kõike­teadja, kuid üht-teist inimlikkugi pole talle võõras, mis loomulik. Looja näib olevat ka natuke uhkustaja ja uudishimulik. Ta tahaks nagu tunda uhkust oma töö ja teo üle, luues Vaatleja. Vahest tahab ta ka teada, mis tunne on olla loll.
Kuivõrd Absoluudi üks atribuut on kõiketeadmine, tekib probleem: kas jumal on ka siis kõiketeadev, kui on asju, mida inimene teab ja tema ei tea.
Astronoomist filosoof Enn Kasak küsib: „Kuidas saab kõiketeadev olend teada, mis tunne on olla loll? Kuidas saab kõiketeadja teada, mida tähendab, kui ma ei tea, sest tema teab ju alati kõike?” Võimalik, „et sellepärast ongi Jumal inimese loonud: meie ülesanne on olla lollid selles maailmas; võib osutuda, et meie rumalus on meie paratamatu olemuslik omadus”. Siit ka vastus küsimusele inimese olemasolu mõttest: inimese olemasolu mõte võiks olla see, et inimene on loll. Oma rumaluses võime saavutada jumaliku kvaliteedi ja keegi teine ei saa meile vastu, tõdeb Enn Kasak (vt Viker­kaar, 1–2/2006).

Kirjad

Pariisi! Pariisi!
Suur oli mu jahmatus, kui möödunud suvest näidisintervjuud tehes kõlas ühe meediaklassi tüdruku suust: „Ega me linna ja muuseume suurt vaadanudki. Põhiline oli šoppamine ja odava alkoholi ostmine. Vanaema maksis. Tõin 20 liitrit odavat konjakit ja veine.” See oli tüdruku selle suve eredaim sündmus. Pariisis olid nad vanaemaga esimest korda.
Mailis Repsi valimiseelne lubadus viia kõik gümnaasiumilõpetajad tasuta Pariisi ekskursioonile muutuks selle näite varal tegelikkuses sootuks muuks.
Märkamatult oleme saanud vabaduses ja demokraatiatingimustes üles kasvanud põlvkonna, kes kasutab vabadust suuresti ohjeldamatuteks pidudeks. Räägib oma mitmepäevastest läbudest valjuhäälselt ja häbene­mata. Julgeb tunnis häbenemata öelda: „Õpetaja! Ma olen täna pohmellis. Ärge küsige mind.”

Teadmiste ja tarkuse tasakaalust
Siin-seal on kirjutatud meie hariduselu kitsaskohtadest, kas või liigselt paisutatud õppekavadest ja õpilaste ülekoormusest, mis vääriksid laialdasemat arutelu. Kahju, kui laiemat haaret, perspektiivitunnet eeldavad teemad ei paku üldsusele ja isegi pedagoogikateadlastele huvi. Loodetavasti mitte seepärast, et need nõuavad iseseisvat mõttetööd, mitmekülgsemat informeeritust, arenenud-arendatud intuitsiooni jms.
Kas on vaja jätta õhku rippuma Tiiu Kuurme tõstatatud murelikud küsimused meie hariduspoliitika pärast, mis ei märka kasvatusteaduste ülimat vajalikkust meie koolitöös? Kui see on akadeemiline kanapimedus, siis võib seda olulisel määral soodustada akadeemiline fundamentalism. Selle ohtlikkusele juhtis hariduslistis kunagi tähelepanu ka Olav Aarna.
Kas need pole mitte akadeemilised fundamentalistid, kes on oma kitsas erialaegoismis koormanud ainekavad üle ballastteadmiste hulgaga? Suuremat osa sellest ei pruugi elektron­mälu tingimustes enam inimmällu salvestada. Küllap on teadmiste ja tarkuse tasakaal just seetõttu sügavas kaldes tarkuse kahjuks, et ballastteadmiste tuupimiseks võetakse aeg tarkuse kosutamise-arendamise arvelt. Tarkus edeneb aga teadmiste ja kasvatuse tasakaalustatud ja läbipõimunud koosmõju tulemusena.
Hiljuti oli TV-s tänavaküsitlus, milles mitte ükski vanemas teismeeas noor ei teadnud 20. augusti kui tähtpäeva tähendust. Tohutud tühikud rahvusaatelises kasvatuses, kodaniku- ja kõlblusõpetuses täidab ülikahtlase väärtusega käibeideoloogia ja hedonis­mipropaganda, mis toodab suurtes ko­gustes kasulikke idioote. Kas mitte akadeemiline fundamentalism ei hoolitse selle eest, et koolis oleks võimalikult palju vaimset ahistamist ja mõtte­maailma fundamentalistinäoliseks tampimist? Kui lisada sellele ebaloomulikult suured klassid, kus õpilane on jäetud oma mahajäämuse murega üksi, peame vaid imestama, et seesuguse konveierhariduse tingimustes on väljalangejaid nii vähe. Oluline pole teadmiste maht, vaid väärtus. Kas kitsas spetsialiseerumine kahjustab olulise tabamise võimet? Kas seepärast polegi õpilaste ülekoormus pöördvõrdelises seoses nende tarkusega?

Saamata jäänud vastused
Õpetajad on vahel hämmingus, mille peale laps kõik tuleb ja mille vastu huvi tunneb. Kui ta ei saa küsimuste­le vastust just siis, kui vaja, loobub ta varsti küsimast ja uudistamast... Laps vajab tagasisidet ja tiivustamist. Ta tahab vastust ning võimalikult kohe! Kuidas ma selles ülesandes protsendi leian? Miks on oinal sarved ja lambal ei ole? Kust ma neid kastanimune saan, mida õpetaja käskis korjata?
Suured loosungid nagu näiteks „Õpetage oma last, et ta elus hakkama saaks!”, „Õppida! Õppida!” lasevad nii lapsed kui ka nende vanemad täiesti kõrvus mööda. Neid sõnakõlkse on tüütuseni kuuldud. Loosungite hõikaja koputab aga uhkelt enda rinnale: „Mina andsin neile õiget nõu! Aga nad on ju nii rumalad, et ei kuulanud mind! Kes ei kuulanud, on ise süüdi!”
Poiss, kellele õpetaja oli pidanud loengu õppimise tähtsu­sest, rääkis: „Ta küsis minul vähemalt viis korda, kuidas mind õppima panna. Ise on ta pedagoogilise haridusega ja küsib minu käest! Olin lihtsalt vait.” Kuidas õpetaja õpilase vaikimist tõlgendab?

Imesta või ära imesta
Ajakirjanduses taas kevadiste riigieksamite järgi koolide reastamine tõi kirjade tulva ka haridusfoorumi listi. Tooni andsid arvamused just laineid löönud matemaatika riigieksami kohta. Üks kirjutanu küsis: kas „analüütikud” ikka teavad, milline oli matemaatika ainetundide arv gümnaasiumiastmes (keskkoolis) näiteks 1955., 1985. ja 2005. aastal? Milline osa põhikooli (mittetäieliku keskkooli) lõpetanutest jätkas õpinguid gümnaasiumides (keskkoolides) samadel aastatel? Seepärast polevat tänaste tulemuste üle mõtet imestada.
Mina imestan küll. Vanasti polnud võimalik keskkooli küpsuseksameid valida. Nüüd on, välja arvatud kirjand.
Miks peab ikka nii loll olema, et vali­da selline eksamiaine, millest 20 punkti
kätte ei saa? Kusjuures on ette teada, et uuesti saab eksami teha alles aasta pärast. Mina küll ei usu, et läbi­kukkuja järgmisel aastal oluliselt targem oleks ja aasta aega vaid matemaatikat tuupida viitsiks.
 

Lembit Jakobson
Eero Laidre
Ants Orav
Villem Ausmeel

Kui mina olin veel väikene mees

Miks ma Lenderi kooli esimesse klassi ei saanud

Veel riigieksamist

Praeguseks on kired matemaatika riigieksami ümber vaibunud ja elu läheb omasoodu edasi. Üheksa kuu pärast aga kordub taas kõik.

Mis teeb matemaatika riigieksami õpilastele raskeks? Olen alati oma õpilastele öelnud, et kõige raskem on taibata, et ülesanne ei olegi raske. Tihti ei saada ülesande sisust aru keerulise sõnastuse tõttu, ei loeta vajalikku informatsiooni välja. Õpilane leiab, et sellist ülesannet ei ole koolis ette tulnud, kuigi teadmised, mida lahendamiseks vaja, on tal olemas. Ilmekas oli ühe õpilase reageering pärast eksamit: „Mis jama ma seal tegin! Ma ju oskan seda.”
Ülesannete koostajal on hea öelda, et ülesanne on õpikust võetud. Kui sellist ülesannet on kogu õpikute komplektis ainult paar tükki, ei pruugi õpe­taja tunnis nendeni jõudagi.
Õpetajalt nõutakse niisugust õpeta­mismetoodikat, et õpilane oskaks rakendada omandatud teadmisi mittestandardsetes olukordades. Kas õpeta­jalt ja õpilastelt ei ole natuke ülemää­ra nõutud? Maksimumilähedasi tule­mu­si saavad riigieksamil need, kes on käinud olümpiaadidel, on märki­mis­väärselt andekad või/ja läbinud hea tasemega eriettevalmistuse. Elu ei nõuagi igaühelt tegutsemist mittestandardsetes olukordades. On küllalt erialasid, kus on vaja täpselt ja korralikult lahendada standardseid probleeme. Praegune riigieksamite süsteem paneb aga mõnelgi tublil ja töökal noorel tee kinni.

Ühele statistika, teisele tragöödia
Oli aeg, mil õpetaja pidi kontrolltöö koostamisel arvestama, et õpilasel ku­lub ülesannete lahendamiseks viis (kas isegi mitte seitse) korda rohkem aega kui õpetajal. Kas õpetaja lahendab kõik riigieksami ülesanded 40 minu­­tiga ära? Seda võib igaüks ise proo­vida. On selge, et õpilastel on riigi­eksamil aega napilt. Edukad on kiired ja andekad. Aga mis saab aeglastest andekatest? Meil on ilmselt malli võetud USA-lt, kus eelistatakse kiireid ja andekaid noori. Kui neid ei leidu piisavalt omal maal, ostetakse ajusid kokku igast ilmakaarest. Meil seda võimalust ei ole ja sellepärast ei tohi me oma tublisid, aeglasema mõttetegevusega noori üle parda heita.
Olen oma elus sooritanud ligemale sada eksamit. Kõige rohkem on tulnud ühel eksamiperioodil teha 16 eksamit! Praeguste abiturientide eksamikogemus on väga kasin, see põhjustab liig­­set närveerimist. Nii võib eksam parematelgi ebaõnnestuda. REKK-i töötajatele on see statistika – õpilastele tragöödia
Õpetajatele on ammu selgeks teh­tud, et riigieksam ei ole õpetaja probleem. Tegelikult on ikka küll. Need õpetajad, kes matemaatikatunnis ei õpeta mitte eksamiks, vaid matemaatikat, peavad tegema mahukat lisatööd õpilastega, kes valisid riigi­eksamiks matemaatika. Mõnest eksamieelsest päevast jääb lootusetult väheks. Olukorra teeb õpetajale raskemaks see, et samal ajal peab ta teistes klassides tunde andma. Üsna raske on minna pärast väsitavat koolipäeva abituriente riigieksamiks harima. Olu­kord oli „õnnelikum” 2006. aastal, mil riigieksamile eelnesid laupäev, pühapäev ja riigipüha 1. mai.
Ka õpilased saavad aru, et kolm eksamieelset päeva ei päästa midagi, ja nii minnakse kursustele või otsitakse repetiitorit. Kui palju see õpilasele maksma läheb, ei huvita REKK-i ega õpetajat. Õpetajat puudutab see siiski sedavõrd, et kui õpilased saavutavad nii häid tulemusi, saab õpetaja kiita tubli töö eest.

„Treenitud” õpilased kõrgkoolis raskustes
Kas on vahet matemaatika riigieksa­miks ja matemaatika õpetamise vahel? On ikka küll! Mulle oli suur üllatus, kui selgus, et abiturient ei tea piirväärtusest midagi (ei ole esinenud riigi­eksamil). Millele tugines siis tuletis? Küllap on neid näiteid rohkemgi, kus õpilased jäävad matemaatikas millestki olulisest ilma, kui neile õpetatakse ainult riigieksamit.
Vestluses endiste õpilastega selgub, et nad tulevad kõrgkoolis matemaatikaga hästi toime, samas tuleb neil aidata õpingukaaslasi, kes on pälvi­nud riigieksamil 30–40 punkti roh­kem, kuid ei saa ometi „matemaa­tikale pihta”. Kas on võimalik treenida õpilasi kõrgete eksamitulemusteni ja nad kõrgkoolis raskustesse jätta või on tegemist „Juhkentali sündroomiga”?

Kas on rohtu, mis aitaks?
Ideaalne eksamiülesanne on selline, mille tekst on õpilasele arusaadav ja tuttav, aga nõuab ka taipu ja leidlikkust. Sel juhul ei jää õpilane ühegi ülesande puhul punktidest ilma, aga maksimumilähedane tulemus nõuab andekust ja eriettevalmistust.
Matemaatikaeksam peaks olema iga gümnaasiumiklassi lõpus ja kõigile õpilastele pärast õppetöö lõppu, kusjuures eksamitööd parandataks koolis. Kõrgkoolides tuleks korraldada sisseastumiseksamid. Miks peaksid eksamit tegema kõik õpilased? Aga sellepärast, et on arvukalt neid, kes ei õpi matemaatikat, sest neil ei ole edaspidistes õpingutes matemaatikat vaja. Kui inimene ei kasuta oma töös Pythagorase teoreemi või trigonomeetrilisi võrrandeid, ei tähenda see veel seda, et ta ei pea tegema loogilisi järeldusi. Õigesti järeldama ja oma väiteid tõestama õpetab matemaatika. Kui mõni poliitik teeb valesid järeldusi ja otsustusi, tuleb vaadata, millised suhted olid tal koolis matemaatikaga.

Matemaatika riigieksamite statistikast

REKK-i veebilehel on 2007. a riigieksamite tulemused kõigile kättesaadavad. Kuigi matemaatikaeksami analüüs veel puudub, võimaldavad avaldatud andmed üht-teist järeldada. Kindlalt saab öelda, et matemaatika riigieksamid ei ole eri aastatel sama raskusastmega, ülesannete hulgas on selliseid, mis sinna kindlasti ei sobi, ja kohati on ka õpilaste eksamivalikud arusaamatud.

Väitsime, et 2006. a olid eksami esimese osa ülesanded segaselt sõnastatud ja nõrgematele õpilastele tülikad. 2007. a eksamil oli lugu vastupidine – lootused heale tulemusele nulliti eksami teise osaga.
Eksami esimeses osas oli 2006. a seitse, 2007. a kuus ülesannet. Võrdlen mõlema aasta eksamitöö esimese va­riandi tulemusi (protsent maksimumist): ül 1 2006. a 84,4 ja 2007. a 83,4, ül 2 – 48,8 ja 82,2, ül 3 – 43,6 ja 71,1, ül 4 – 46,4 ja 65,2, ül 5 – 77,4 ja 44, ül 6 – 48 ja 25,5, ül 7 – 54.
2006. a eksami esimeses osas jäi seitsmest ülesandest nelja resultaat al­la 50%, 2007. a eksamil oli selliseid ülesandeid vaid kaks kuuest. Kindlasti väärib tähelepanu 2007. a kuuenda ülesande lahendatus (25,5%). Ilmselgelt pole mõtet selliseid ülesandeid eksamile panna, kui eesmärgiks pole seatud just keskmise tulemuse stabiilne püsimine 50 punkti lähedal.
Eksamite teise osa tulemused (esimene variant): ül 1 56,8 ja 73,7, ül 2 – 47,6 ja 26,9, ül 3 – 37,6 ja 22,7, ül 4 – 23,7 ja 33,1.
2006. a eksami teise osa esimesed kaks ülesannet lahendati rahuldavalt, valikülesande puhul oli geomeetriaülesande keskmine tulemus matemaatilise analüüsi ülesandega võrreldes suhteliselt nigel. Selle aasta eksamil saadi häid tulemusi ainult ühe ülesande puhul ja valikülesandeid lahendati halvasti. Väike üllatusmoment siiski oli, seekord osutus geomeetriaülesanne „lihtsamaks” kui funktsiooni omadusi sisaldav ülesanne.
2006. a eksamil on üle 75 punkti saanud õpilaste protsent iga hinde­punkti juures tänavusest suurem Olu­liselt on vähenenud üle 90 hindepunkti saanu-te arv (2006 – 5,3%, 2007 – 1,3%).
Viimasel eksamil vähenes läbikukkunute suhtarv (2006 – 7,3%, 2007 – 5,7%), kuid oluliselt vähenes ka eksami väga hästi sooritanute osatähtsus.
Kuidas eksamitöö koostajad selliseid järske nihkeid kahe järjestikuse aasta eksamitöödes põhjendavad? Matemaatikatundide arvu vähenemine põhikoolis ei saa olla põhjuseks, sest väidetavalt kitsa kursuse järgi koostatud eksamitöö teinud õpilased on reaalselt matemaatikat õppinud hoopis rohkem. Kitsas kursuses ettenähtud kolme nädalatunni asemel on gümnaasiumis neli või viis (mõnes koolis veel rohkem) nädalatundi.

Kummalised ülesanded
Matemaatika riigieksami korraldajad armastavad lapsi ja õpetajaid üllatada ülesannetega, mis on väga lihtsad, kuid mille lahenduse leidmise on sõnastusvirtuoosid väga tülikaks muut­nud. Millegipärast on nad ise veendunud, et sellised „elulised” ülesanded näitavad matemaatikateadmis­te rakendusoskust. Kipun selles kahtlema, sest igasugune avastamine ja leiu­tamine vajab aega, kuid riigieksa­mite (testide) teoreetiliste alustega väide­tavalt kursis olevad ametnikud on teinud kõik endast oleneva, et seda aega ei oleks.
Eksamitöö sooritamiseks ettenähtud aja pikendamine on peaaegu võimatu – ametnike arvates väsivad lapsed viietunnise eksami korral koledal kombel ära ja hakkavad vigu tegema. Üldse polevat vaja aega pikendada, ülesandeid võib ju vähemaks võtta. Sel aastal jäeti üks ülesanne ära, aga ajapuudus ei kadunud kuhugi. Ehk pole siis viga eksami sooritajates, vaid kokkuseatud ülesandevariantides, õigemini variantide kokkuseadjates.
Vahepalaks paar „elulist” näidet riigieksamilt, kus ülesandel on tegelikult hoopis teine vastus, võrreldes ametlikult õigeks peetuga. Kui heinakuhi kaetakse koonusekujulise katusega, siis kui suur on kaugus katuse tipu ja kuhja tipu vahel? Selle ülesande lahendamiseks pole vaja mingeid võrrandeid, piisab, kui inimene on elus korra heinakuhja näpuga katsunud. Paraku ei ühti sellise lahenduskäiguga saadav vastus ülesande koostajate vastusega. Veel absurdsem on 2007. a
eksami ülesanne, kus mingi ime läbi on leiutatud lõpmata kaua töötav radiaator. Sellisel ülesandel on ainult üks mõistlik vastus: õpilane, nähes ülesandes esitatud olukorra absurdsust, kirjutabki vastuseks, et arvutused on mõttetud, sest radiaatori töötundide arv ei saa tõkestamatult kasvada.
Ajakirjanike üks lemmiktegevusi varasügisel on koolide pingeridade koostamine. Ühe metoodika järgi on parim kool Prantsuse lütseum, teised leiavad, et hoopis Treffneri gümnaasium. Kolmandad leiaksid vajadusel ka meetodi, kuidas numbrid nõnda ritta seada, et Kükametsa mittetäielik õhtukeskkool oleks liidripositsioonil. Liidrid liidriteks, aga ka kehvemate tulemustega koolid tuuakse ilmarahva ette – hoiatuseks lapsevanematele ja lastele, et nad nendesse koolidesse nina ei topiks. Või on tegemist hoopis varjatud küsimusega omavalitsustele –
milleks selliseid koole pidada, kus hariduse kvaliteet nõnda nigel on?

Irratsionaalsed eksamivalikud
Riigieksamite tulemused oleksid tõsisemalt võetavad, kui õpilased valiksid tõepoolest vaid need riigieksamiained, milles nad suudavad näidata häid tulemusi. Loogiline on ju eeldada, et igal gümnasistil on paar-kolm lemmikainet ja võib-olla sama palju selliseid, mis erilist huvi ei paku ja milles ka eksamit teha ei tahetaks.
Miks otsustavad õpilased matemaatika riigieksami kasuks, kui suure tõenäosusega kukutakse eksamil läbi või saadakse nirud 20–30 punkti? Riigieksamil läbikukkumine (välja arvatud kirjand, mis on kohustuslik eksam) näitab, et õpilasel puudub adekvaatne enesehinnang, sest keegi ei sunni teda just seda eksamit valima. Millega seletada, et igal aastal valib matemaatika riigieksami ka paar-kolmsada kutseõppeasutuse lõpetajat, kellest suur osa saab eksamil alla 20 punkti? Tõsi, nende õpilaste jaoks pole alla 20 punkti saamine katastroof, sest üldjuhul ei pea kutsekooli lõpetamiseks riigieksameid tegema. Kas tegemist on äpardunud tudengikandidaatidega?
Matemaatika riigieksamite statistikat uurides selgub, et nii täiskasvanu­te gümnaasiumi kui ka kutseõppeasutuste lõpetajate seas on inimesi, kes saavad väga häid tulemusi, kuid see on pigem erand kui reegel. Kindlasti erinevad matemaatika õppimise motivatsioon ja ka võimalused eri koolitüüpides oluliselt, kuid koolide pinge­reastajad sellest kuigivõrd ei hooli. Nemad otsivad sensatsiooni ja ka leiavad selle. Kuidas saab olla ühe kutse­kooli 11 eksamisooritaja keskmine tulemus 4,82 ja parim tulemus 16 punkti? Kui see ei ole irratsionaalne, siis mis see on?

Kas poleks aeg lõpetada?
Tartu Ülikooli õppejõud Jan Willemson kirjutas 17. augusti ÕpL-is: „Ilmselt on aeg riigieksamite süsteem praegusel kujul pensionile saata. Praktiliselt kõik, kellega olen riigieksamitest rääkinud, on tõdenud, et need ei ole täitnud ühtki neile pandud ootust.” Sama meelt on mõnigi haridusfoorumi listis kirjutanu. Aeg-ajalt kirjutatakse riigieksamitele ka oode, aga kui küsida põhjendust, miks peaks niiviisi jätkama, on vastuseks vaikus.
Kas lõpetada või siiski jätkata – see vajab hariduspoliitilist otsust. Kui otsustatakse jätkamise kasuks, peaks korraldamise köögipool korda saama. Kas on ikka normaalne, et matemaatika eksamikomisjonis on ülikoolide professorid, kuid pole ühtki didakti­kut? Tartu ja Tallinna didaktikud suudaksid kindlasti elimineerida eksamiks kõlbmatud ülesanded (on ju neil kõigil kooliõpikute koostamise ja analüüsimise pikaajalised kogemused) ning oskaksid määrata ülesannete lahendamiseks kuluva optimaalse aja.
Praeguse eksamikorralduse puhul on märgatav teatud huvide konflikt: peakokk koostab menüü, valib toiduained, valmistab roa ja lõpuks annab sellele ise ka kiitva hinnangu. Riigieksami ettevalmistamine ja läbiviimine ei tohi olla riigi tasandil peakoka soolo, midagi päästa võib vaid meeskonnatöö.
Kuigi, kas riigieksamilaevukest on ikka mõtet vee peal hoida? Küsimusi on palju ja vastused vaevalised tulema. Kevadel haridusministrile saadetud 11 õpetaja pöördumisele seni vastust ei ole, ehk saame selle pärast ametliku eksamianalüüsi valmimist.

Lembitu kutse kajab läbi aja

Täna 790 aastat tagasi hukkus maavanem Lembitu ja liivlaste quasi rex Caupo sai surmavalt haavata. Madisepäeva lahing oli eestlaste muistses vabadusvõitluses keskse tähendusega: kümmekond aastat varem olid ristisõdijad esimest korda puutunud eestlaste maa piiridesse, kümmekond aastat hiljem alistus Saaremaa.

Eestlastel on igatahes kõvasti vedanud. Meil on oma keel, oma nimi, oma riik ja isegi oma ajalugu – võrdlemisi hästi dateeritud ajalugu, juba 800 aastat. Kõike seda suuresti tänu kroonik Henrikule: aastal 1208, kui Püha Rooma riigi piirid olid laienenud Eesti rajadeni, kandsid krooniku teatel „liivlased, lätlased ja sakslased õndsa neitsi lipu Ugandisse ja nõnda edaspidi kõigi eestlaste ja paganarahvaste juurde ümberkaudu” (HLK XII, 3). Lätlased ja leedulased olid juba Euroopas. Algas ristisõda Eestimaal.
Ka see, et meil on üldse olemas muist­ne vabadusvõitlus, et Lembitu kutse kaja kõlab n-ö ka meie ajas, on Henriku teene. Muistse vabadusvõitluse teadvustamiseta polnuks võimalik esimene ärkamisaeg, ärkamisajata polnuks aga ilmselt oma riikigi. Meie saatuseks jäänuks valdava enamiku väikerahvaste kombel kaduda ajalooareenilt vaikselt ja jälgi jätmata, sest nn koiduajaks oli elav mälestus muistsest vabadusest kadunud. Kui veel 17. sajandil mäletati, et see maa kuulus meie esivanematele, kes heideti alla sakslaste poolt ja tehti orjadeks, nagu kirjutab Adam Olearius, mistõttu sakslasi peeti paha sõnaga meeles ega tahetud neile purjuspäi teed anda, siis 19. sajandiks oli tänu kooliharidusele ja kirjaoskusele muistne maailm juba kadunud kui üle-eelmine lumi.

Lembitu ja Caupo: in memoriam
Madisepäeva lahingule eelnes tõhus diplomaatiline eeltöö. Eestlased saatsid venelastele väidetavalt palju kinke. Novgorod lubaski lahkesti tulla suure sõjaväega Liivimaa kirikut hävitama, kindlasti mitte omakahjupüüdlikult. Kuid Lembitu kutsel kokkutulnud eest­laste ühendvägi oli sunnitud üksin­da ristisõdijatele vastu astuma – öeldakse ju, et lubadused ei toida.
Kui Lembitu surma asjaolud saavad suhteliselt üksikasjalikult ja võrdlemisi täpselt kirjeldatud, siis üliustava Caupo koha pealt, „kes kunagi ei jäänud eemale issanda võitlustest ega sõjakäikudest”, kroonika vaikib. Miks? Keegi löönud talle lihtsalt surmahaavad ihusse: „Caupo aga, odaga mõlemast küljest läbi pistetud, usukindlalt issanda kannatust meenutades ja võtnud issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge, olles enne seda jaotanud oma vara kõigile Liivimaal rajatud kirikuile. Ja leinasid teda niihästi krahv Albert kui abt ja kõik, kes olid nendega. Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse” (HLK XXI, 4).
Ka Liivimaa vanem riimkroonika keskendub Caupo märtrisurmale: „Kope sai seal raskelt haavata. / Ta ei surnud aga kohe, / Vaevu jõudis ta koju. / Tema lõpp oli puhas. / Tal oli neli haava / ja ta ütles mitu korda: / „Viis haava sai Jumal minu eest. / Et mul ei läinud nii nagu Temal, / Selle üle ma kurdan.” / Ta suri vagas kahetsuses” (LVR, 514–522).
Me ei tea Lembitust/Caupost midagi rohkemat kui kroonikais kirjas. Ükskõik, mis järeldusi me ka ei teeks, on need kõik spekulatsioonid. Kuid teiselt poolt – mis see ajalugu muud on kui enam või vähem tõenäoliste spekulatsioonide, interpreteeringute, tõlgenduste, legendide lõppematu jada.

Mõned spekulatsioonid
Henrik jätab Caupo haavatasaamise asjaolud teadmatuse varju. Kes torkas? Mis seoses? Kas lahingu algus- või lõppjärgus? See on veidi üllatav, sest lahingukäik on samas üsna detailirikkalt edasi antud ja näiteks Lembitu tapjat identifitseeritakse küllalt põhjalikult. Henrik kirjutab küll liivlaste peale julmalt lendavatest eestlaste odadest, aga ei vihja, kas ka Caupo sai nendega pihta. Samuti kirjutab ta, et eestlased tungisid kallale mõningaile meie omadest, kes olid taga järele tulemas, kuid ei ütle, kas Caupo juhtus olema nende hulgas. Oleks ju loomulik, et kui Caupo saanuks haavata neist julmalt lennanud odadest või mõningaile nende omadest kallale tunginud eestlaste käe läbi, kroonik seda ka mainiks.
Henriku sõnul leinasid Caupot krahv Albert ja Daugavgriva abt Bernard jt, kuid ei nimeta otsesõnu krahv Alberti järel tähtsuselt teist meest, ordumeister Volquini koos orduvendadega. Mis võib väga hästi tähendada, et ordumeister ei leinanudki Caupot just eriti. Iseloomulik on samuti, et Caupo ei pärandanud oma maist vara mitte kristluse võidutsemise heaks, Maarjamaa ristiretke õnnestumiseks ega paganate pööramiseks, nii et see võinuks sattuda ordu kasutada, vaid konkreetselt Liivimaa kirikutele.
Mõlemad kroonikad, nii Henriku Liivimaa kui ka Liivimaa vanem riimkroonika, seostavad Caupo martüüriu­mi otseselt Kristuse kannatustega. Kristus aga anti ära Juuda suudlusega, s.o reeturlikult. Kas kroonik tahab meile midagi ridade vahelt öelda?

Lahingus juhtub
Võimalusi ju on: kas Caupo haavamise asjaolud polnud teada (mis siiski väheusutav), need olid väga üldtuntud või siis hoopis suur saladus, millest ei saanud avalikult rääkida. Caupot ei pidanud ju ilmtingimata selja tagant ründama, ta võidi jätta lahingumöllus üksinda ja talle appi tõtates teha seda n-ö aeglaselt kiirustades, nõnda et mees jõuti odaga kaks korda läbi pista.
Põhjus? Caupo oli astunud selgelt ordu vastu välja. Kui aastal 1212 olid liivlased ja lätlased teinud vandenõu sõjateenistuse vendade vastu ning mõtlesid kõik sakslased ja Kristuse nime liivlaste maalt välja lüüa, vahendas ja lahendas Caupo tülisid. Lätlastel oli puhkenud suur tüli Võnnu orduvendadega põldude ja mesipuude pärast, samuti esitasid liivlased ordumeeste peale palju kaebusi ära võetud põldude, niitude ja vara pärast. Piiskop üritas saavutada orduvendade ja liivlaste/lätlaste tüli vaigistamisega endist üksmeelt. Sõneldes vaieldi kaks päeva, suutmata jõuda rahukokkuleppele: „Seepärast liivlased ja lätlased sakslaste juurest lahkudes tegid omavahel vandenõu ja kinnitasid oma vandenõu paganate kombel mõõkadele astumisega. Nende hulgas esimene oli Caupo, kelle sõnad olid sedamoodi, et ta kunagi ei tagane Kristuse usust, kuid astub liivlaste ja lätlaste eest välja piiskopi ees, et neil kergendataks kristluse kohustusi” (HLK XVI, 3). „Arutades rahu ja õigluse asju”, asus ta liivlaste-lätlaste poolele. Seejärel kadus Caupo viieks aastaks, kuni oma surmani kroonika lehekülgedelt.
Kui paavst pidas Caupoga plaani – ja miks ta ei pidanuks seda tegema –, oli liivlaste rikka ja vägeva kuninga kadumine seda enam ordu huvides. Innocentius III oli surnud eelmisel aastal. Caupo võis olla seega kaotanud oma kõrge kaitsja – meenutagem, et kui Caupo Roomas käis, õnnistas paavst teda, jättis suure armastusega hüvasti ja kinkis talle sada kuldraha (HLK VII, 3).

Talupojast ei saa kuningat
Võib-olla oli paavst tõepoolest panustanud Caupole, nähes temas tulevase kirikuriigi võimalikku asevalitsejat või muud taolist. Sellega seoses meenuvad sündmused Caupo kodukandis aastal 1345, mida vahendab kroonik Hermann Wartberge. Kui Jüriöö ülestõusust ärgitust saanud Koiva liivlased olid tõusnud üles sakslaste vastu ja Leedu kuningas tungis orduvägede Saaremaal olles Sigulda piirkonda, tuli tema juurde „üks liivlane nende vanemate hulgast ja seletas, et ta on vastristitute ja kogu lihtrahva poolt seatud kuningaks; kui too tahaks tema nõu kasutada, siis võiks ta kogu maa enese alla saada” ja ordumeister koos kõigi sakslastega kihutataks minema. „Kuningas aga ütles: „Talupoeg, sina ei saa siin kuningaks!” ja käskis tal Sigulda linnuse ees väljakul pea maha lüüa.”
„Üks liivlane nende vanemate hulgast” võib kergesti olla Caupo järeltulijaid neljandast-viiendast põlvest. Wartberge teade võib seega omandada mõneti kurjakuulutava tähenduse – ka Caupot on nimetatud rikkaks talupojaks. Caupo võimalik ülendamine pidi tekitama paksu verd mitte ainult ordumeeste, vaid kõigi kohalike/võõramaiste võimukandjate seas.

Ma ei kavatse hakata kommenteerima tänaseid ettekandeid. Olen kõigile esinejatele südamest tänulik, tänu ka kõigile kohaletulnutele. Olen tänulik oma koduülikoolile, kelle tiiva all minu kolleegide algatatud tänane sõbralik kogunemine toimub. Siiski tahan mainida mõnda mind eriti rahustanud või erutanud seika. Seejärel pean kõne, mitte eesti keele välte silbiprosoodilise tõlgenduse vältimatusest, kuigi ka see kuluks teile ära; ma kõnelen siiski elust enesest, nii nagu ma seda praegu oskan näha.

Martin Ehala on mind augustikuises Keeles ja Kirjanduses nimetanud keeleteadlaseks ja ühiskonnategelaseks ning selline liigitamine rõõmustab mind palju rohkem kui keelemeheks ja poliitikuks liigitamine, mis on ajalehtede sõnavara.
Poliitikaga, Eesti poliitika kahjuks kaasa arvatud, on minu meelest juba tükk aega asi nii halb, nagu seda on Eesti Päevalehe arvamusleheküljel 23. märtsil 2005 iseloomustanud Tõnu Õnnepalu paelkirja „Poliitikud taovad valeturakat” all. Eesti poliitika on lahkunud ideaalide maailmast ning muutunud lühikese vinnaga, kiire tuluga arvestavate äritehingute üheks liigiks. See on metamorfoos, mis on ohtlik riigi ja rahvuse elujõule.

Inimene on vastuoluline
Kuid Martin Ehala ja Jaan Kaplinski on mind iseloomustanud ka kui sünget pessimisti, nii et mul ei jää ka oma tänases kõnes muud üle, kui püüda olla selle iseloomustuse vääriline. Ja eks New Yorgi maailmakatastroofi ning Eesti Kurkse katastroofi aastapäevgi peaks lisama parajal määral tõsidust tänasesse päeva ning meenutama meile, kui hoolimatus maailmas me elame. Ligineb Estonia huku 13. aastapäev koos kõigi oma saladustega. Lisaks on igaühel meist oma varjatud või varjamatud haavad.
Mu kõne pealkirjaks on „Mõningate 21. sajandi ausate eestlaste dilemma”, mis on parafraas Johannes Hindi trak­taadi pealkirjale „Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia”. Johannes Hint – olgu veel kord mainitud, et me ei ole sugulased ega hõimlased – maksis oma mõttearenduse eest eluga, mina saan õnneks kõnelda teistsugustes oludes.
Ma püüan nimetada võimalikult vähe nimesid ja rääkida rohkem probleemidest. Ma ei taha tuua problemaa­tilistesse seostesse nimesid, mille üm­ber Eesti avalikkus on vabade aastate kestel kudunud müüte, millesse otse põhimõtteliselt ei tohi kuuluda midagi negatiivset. Ma saan väga hästi aru, et poolikult kõneldes ei ole ma päris aus, aga päris aus olla ongi raskem kui korrata täidissõnu „Olgem ausad!”.
Elu on vastuoluline ja inimene on oma olemuselt vastuoluline. Vahel se­-da mööndakse – kui tagantjärelevaa­-tes öeldakse, et see või teine oli vastu­oluline isiksus. Enamik meist on ühes või teises mõõtmes vastuolulised isiksused. Pühakuid ning häbiplekita aususe kuningriike esineb väga harva (kui üldse), mõni tagurlikkuse kehastusena esitatud tegelane aga võis mõnel eluperioodil olla päris helge kuju. Isegi Gustav Naanil oli valgustatud periood, vanemad inimesed mäletavad.
Sellepärast ei ole ma nõus Eestis kultiveeritava mustvalge mõtlemisega. Tegelikkus on ka hilisajaloos teistsugune: meie aja kangelased võivad olla sooritanud tegusid, mida nende tingimusteta austajad tahaksid teha olematuks.
Küsimus on: kas positiivsesse kuvandisse mitte sobivad seigad tuleb unustada, kuni ülejärgmises põlvkonnas hakkab mõni Soome uurija neid käsitlema, või oleks parem aegsasti ise õppida meie endi eksimustest? Andestades, aga mitte unustades.

Mustvalge mõtlemise suunas
4. septembril vaatasin ma Eesti TV ülekandes Vanemuisest Mikk Mikiveri 70. mälestussünnipäevaks taastatud „Tosca” lavastust. Olin seda etendust Tartus näinud kaks korda, aga alles nüüd, kui räägiti, kuidas Mikk Mikiver oli ooperi lavastamist mõttes kandnud palju aastaid, jõudsin järeldusele, et nii painava mõtte põhjuseks võis olla Tosca dilemma: kui ta räägib, siis ta reedab saladuse, ja tagajärjeks on hukk, kui ta ei räägi, siis piinatakse ta armsam surnuks. Süüdi jääb Tosca igal juhul ning see olukord sarnaneb keskaegsete nõiaprotsesside väljapääsuta valikuga: kui nõiduses kahtlustatu jäi vette visatuna pinnale, oli ta järelikult nõid, kes tuli hukata tuleriidal, kui ta uppus, oli ta järelikult süütu.
Süüdistajad võidavad surmava mängu igal juhul, ükskõik kui aluse­tud nende süüdistused ka poleks, ja süüdistatavad kaotavad igal juhul, vahet pole, kas nad on süüdi või süütud.
Ooper on suurte kirgede ja polaarsete lahenduste kunst. Elu pole nii mustvalge, seepärast on inimeste, ajaloo, oleviku ja tuleviku mütologiseerimine mustvalgeks degenereerivalt petlik.
Mulle tuleb viimasel ajal üha sagedamini pähe mõte, et ka meie väga armsas ainusündinud Eesti Vabariigis liigutatakse asju mustvalge müüdimõtlemise suunas.
Mustvalge mõtlemine on teadvusega manipuleerimise tulemus. Meie väikeses ühiskonnas on manipuleerimine mõistete ja sõnadega, minevikuga, rahvusliku identiteediga, inimeste oletatavate või tegelike kompleksidega muutumas mõne jaoks hasardiks, ületrumpamise mänguks.
Läinud laupäevasest „Arkaadiast” võisin ma lugeda näiteks järgmist: „Enamasti peetakse Eestit üheks Balti­maaks. Samal ajal peavad eestlased ise end skandinaavlasteks.” (Eesti Päe­valehe kultuurilisa „Arkaadia” 8. septembril, lk 9) Sõnastus laseb arvata, et see on eestlaste seas üldine arvamus. Kas tõesti on asi juba nii kaugel? Siis oleme muidugi mõista ka germaanlased ja lõppkokkuvõttes aarialased, võib-olla koguni kõrgem rass? Või ei tea me enam üldse, kes oleme? Või ei taha teada? Või ei tohi teada? Ma ei saa aru, milline alaväärsustunne küll sigitab selliseid fantasmagooriaid. Teatan alandlikult, aga resoluutselt: mina ei ole nõus unustama, kes ma olen.
Mõni nädal tagasi käisin ma 20. korda Liivi Rannas, seekord Soome-Eesti-Läti Liivi Sõprade Seltsi ekskursiooniga. Meil õnnestus veel kokku saada ainsa Liivi Rannas elava liivlasega, eaka kodu-uurijast naisega, kes on oma lapsepõlvekeele uuesti üsna selgeks õppinud. Minu ülikooliaastatel pool sajandit tagasi sai tosinkonnas Kuramaa rannakülas lahedalt hakkama liivi keelega. Nii kiiresti on kaduvik oma asja seal toimetanud.
Et peaaegu kogu reisiseltskond koosnes keeleuurijatest, siis oli meil igal õhtul väike seminar. Ühel õhtul oli seminari teemaks keelekoguja eetiline vastutus. Tapio Mäkeläinen küsis, kas keelekogujal on õigus tahta, et keelejuhid oma aega kulutavad, ning kas seda ajakulu ei peaks materiaalselt kompenseeritama.

Igapäevased eetilised valikud
Teema alustus oli niisiis väga süütu. Enamik alustusi on süütud. Tegelike keelekogujate kogemuses algab eetiline probleem pigem keelejuhi jutu sisust. Iga keelekoguja teab, et vanaldastel inimestel on
otse vajadus oma isiklikke muresid, vastuolusid perekonna, laste, suguvõsaga, varandusetülisid jne rääkida võõrale inimesele, kelles ta leiab osavõtliku kuulaja. See aga on juba tõsine eetiline probleem, kas ja kuidas sellist keelematerjali kasutada. Kas saab seda jätta kõrvale, kui see materjal on keeleliselt või olustikuliselt erakordne? Otsustamine on raske ja keeleteadlane jääb mingis mõttes süüdi nii siis, kui ta seda materjali avalikult kasutab, kui ka siis, kui ta selle kalevi alla paneb.
Elu olukorrad on veel keerulisemad. Samal seminaril jutustasin ma tõsise eetilise dilemma näitena ühest sõidust Liivi Randa. Ma ei nimeta siin nimesid, asjatundjad saavad kõigest aru ka nimedeta.
Olin liivlaste tundja ja liivi keele oskajana 1964. aasta mais kaasas Liivi Randa toimunud autosõidul, mille algataja oli tuntud eesti kirjanik, kes tahtis Liivi Rannas näha neid kohti, kus olid karjas käinud tema kodusaarelt palgatud karjapoisid. Üks karjapoiste sügisene üle mere koju toomine lõppes õnnetult: kuunarimees jäi Mazirbe kõrtsi jorutama, läks siis tormi eel merele, kuunar läks ümber ja karjapoisid uppusid. Sellest õnnetusest on kirjanik oma suurromaanis kirjutanud. Peale selle oli eesti kirjanikul mure eesti rahva tuleviku pärast ja ta tahtis liivlaste saatust oma silmaga näha, et see oleks manitsuseks silme ees.
Meie kirjaniku Pobedasse mahtus reisiks viis inimest: kirjanik ja tema naine, üks läti kirjanik (ühtlasi eesti kirjanduse tõlkija) ja tema endine naine ning mina. Kolka koolis võttis meid vastu koolijuhataja, kelle naine oli liivi keelt kõnelev liivlane. Enne 1949. aasta küüditamist ja teisi Lätit Eestist veelgi raskemini tabanud repressioone oli ka koolijuhataja suhtunud liivi asjasse mõistvalt ning juhatanud laulukoori, mis laulis liivi laule.
1964. aastal oli olukord teine. Kui me Kolka koolis küsisime liivlaste eluolust, kui läti kirjaniku endine abikaasa mängis klaveril ette liivi rahvalaulude meloodiaid, siis läks kiiresti tüliks, niipea kui klaveril kõlas „Puhu, tuul, ja tõuka paati!” meloodia. Meid visati sõna otseses mõttes välja, enne seda aga pidime kuulama tiraadi elu- ja kultuurijõuetust rahvast, kelle olemasolul pole mingit mõtet. Lõpuks lubati meie peale kaevata, et käime seal ässitustööd tegemas.
Minu küsimus tollel seminaril ja ka praegu on: kas ma olen näiteks oma kujuteldavas raamatus „20 matka Liivi Randa” aus, kui vaikin sellest ine­tust seigast? Kas ma pean säästma tolle mehe järeltulijaid võimaliku ebamugavustunde eest, nüüd, kus Lätis suhtutakse liivlastesse nii suure püüdlikkusega, et Läti integratsiooniministeeriumis on liivi osakond – olukorras, kus elus on ainult paar üle 80 aasta vana n-ö sünnist saadik liivlast?
Minu arusaamise järgi etendas oma osa liivlaste kiires hääbumises ka põlastav suhtumine liivlastesse, nende keelde ja kultuuri. Kirjeldatud stseen esitab seda suhtumist väga selgel kujul. Kui paar eriti visa liivi rahvuslast välja arvata, siis on raske uskuda, et tavaline liivi lapsevanem või vanavanem söandas selliselt kooli­direktorilt küsida, kas kodus poleks soovitav lapsega liivi keelt kõnelda.
Niisugused on reaalsuses esinevad eetilised valikud, ja head lahendust siin ei ole: kui kirjeldan sellist stseeni nimesid nimetades, võin kellelegi haiget teha, kui kirjeldan seda nimesid nimetamata, võib ebamäärasesse halba valgusse sattuda mõni teine koolijuhataja, kes seda sugugi ära teeninud pole; kui ma stseenist vaikin, vaikin ka teguritest, mis mõjusid kaasa liivlaste kiirele hääbumisele.

Miks vaba Eesti vajab vaenlast?
Vastuoluline inimene, kes ei ole ei pühak ega alatuse kehastus, on pidevalt selliste valikute ees, sest meie valikud on keskaegsete nõiaprotsesside valikud, kuigi enamasti mitte nii drastiliste tagajärgedega. Ma tsiteeriksin selle koha peal pikalt Carl Gustav Jungi: „Mitte miski ei saa meid vabastada kõlbelise otsuse piinadest. Kuid ometi peab, nii räigelt kui see kõlabki, meil olema vabadus lubada endal teatud asjaoludel vältida seda, mis on tuntud heana, ja teha seda, mida peetakse kurjaks, kui niisugune on meie eetiline valik. Teiste sõnadega: me ei tohi lasta end vastuoludest eksitada.” Kelles selline tsitaat äratas huvi, selle jaoks viitan Carl Gustav Jungi raamatule „Mälestused, unenäod, mõtted” (saksa keelest Leo Metsar, Eesti Raamat, 2004), kus lk 295 filosofeeritakse selle dilemma ning hea ja kurja piiri ebakindluse üle.
Minu probleem täna on niisiis see: Eesti elu näib üha rohkem takerduvat müütidesse, mis konstrueeritakse mustvalge maailmapildi vaimus, kus eetilise otsustuse piinad jäävad nähtavasti tundmatuks või siis leevendab neid machiavellilik „Eesmärk pühendab abinõu”.
Müütilisel maailmapildil on oma võlud, kuid teadusega puutub müütiline maailmapilt kokku ainult müüdi­uurijate isikutes. Ma möönan, et iga rahvas vajab müüte, aga siiski näen ma müütilises maailmavaates ohtu. Piisab, kui meenutada „XX sajandi müüti” või üht teist progressisõnadesse rüütatud, kuid kurjust edendanud müüti, mille haardest me alles 16 aastat tagasi vabanesime. Kahjuks pole toimunud vaimset vabanemist müüditüpoloogiast.
Isegi päris erialaselt, minu põhilisel uurimisalal – eesti keele fonoloogias ja morfofonoloogias – on seis praegu selline, et kuigi teaduslikes kirjeldustes on eesti keele häälikusüsteemi ja morfoloogiat hakatud käsitlema ratsionaalsemalt kui rahvusromantismi ajal, on nn tavateadvus ja ka tavaline kooliõpetus tagasi pöördunud üle-eelmisse sajandisse, nii et eesti keelt esitatakse otse põhimõtteliselt erilisena ja eriliselt raskena, mistõttu tundub peaaegu loomulik, et igal sammul vajatakse vastuolulisi ad hoc määratlusi. 1920. aastate ja veel varasemad armsad müüdid on igapäevaelus võitnud teaduse. Sest ebajärjekindluses ja pealiskaudsuses on väge, mida mõistus ei suuda valgustada.
Veel drastilisemalt näen ma müüdi vohamist igapäevase poliitika valdkonnas. Kuigi meid 50 aastat ahistanud kuri müüt on välja tõrjutud, elavad tolle müüdi aegsed ühiskonnaga manipuleerimise vormid tüpoloogiana sitkelt edasi. Vanem põlvkond mäletab alalisi poliitkampaaniaid ning raugematut võitlust rahu eest ja Ameerika imperialismi vastu, sisevaenlaste paljastamise kõnekoosolekuid ja muud sellist.
Kas tõesti ei tule see kellelegi meelde, kui poliitikud kõnelevad jälle kogu eesti rahva nimel? Ma söandan ütelda, et Eestis on uuesti ellu äratatud vastasseis eksimatute kõigi nimel kõnelejate ning eriarvamust omajate vahel. Mõnes avaliku arvamuse lõigus on see vastasseis drastiline.
Suures osas kristlikust maailmast – Eestis väga selgelt – on pea peale pööratud Jeesuse õpetus „Kes ei ole meie vastu, see on meie poolt” (Markuse 9: 40). Lepitav õpetus on transformeerunud vaenlaste otsimiseks.
Mu küsimus on: miks vajab vaba Eesti järelejätmatut sisevaenlaste otsimist, tõenäoselt ka sealt, kus neid ei saagi olla? Kas Eestile on kasulik, et avalikus sõnas (netikommentaarid kaasa arvatud) on enam-vähem selgepiiriline nimekiri ühiskondlikult aktiivsetest inimestest, kelle kahtlus­tamine ja mõnitamine on nagu koda­nikutubli­duse tõestamine? Samal ajal luuakse sihiteadlikult aurat teiste isi­-kute ja nende tegude ümber, nii et Eesti kõige hilisema ajaloo mõne ot­-sustava tähtsusega protsessi uurimine on tehtud vähemalt praegu võimatuks. Tõrjutud mälestused on otsaga jõudnud juba kõige lähemasse minevikku.

Soome ajaloolase ootel
Ma puudutan kaht enda poliitikuaja probleemi, mis jäävad mulle emotsionaalselt oluliseks surmani.
Üks on esimene keeleseadus ja selle ettevalmistamine 1988. aasta teisel poolel. Tollest protsessist on avaldatud mitu justkui hõlmavat kirjeldust ja ajalugu, aga selgub, et need, kes olid selles osalised, mäletavad neid sündmusi erinevalt, valikuliselt. Mina mäletan ka seda, kuidas keeleseaduse ümber keerles nii kompartei aparatšikuid kui ka ebamäärase taustaga kodanikualgatuse esindajaid, mäletan provokatsioonilisi avaldusi, mäletan Ülemnõukogu Presiidiumi skandaaliga lõppenud istungit, millel tulid välja keeleseaduse komisjoni selja taga tehtud salakokkulepped Interrinde juhtidega. Kõige ametlikkusega on selliseid dramaatilisi episoode protokollitudki.
Ometi ei mahu osa olulistest seika­dest juba kanoniseeruvasse ajalukku, sest need seigad teeksid haiget ka nendele, kes milleski süüdi pole, rääkimata sellest, et mõne guru reväärile tekiks puhastamist või seletamist vajav plekk. Seetõttu jääb kõik ilmselt nii, nagu juba on esitatud. Kuni ükskord tuleb üks Soome ajaloolane.
Teine palju traagilisemate tagajärgedega protsess, mis mu haiget hinge kriibib, on seotud Setumaa piiriga. Setud protestivad tänapäevani Eesti NSV piiri jäädvustamise vastu. Setumaal otsitakse piirireetureid ja leitakse neid nende hulgast, kellel selles õnnetus loos pole vähimatki süüd või kes sellega pole kokkugi puu­tunud.
Ma arvan, et Setu külad langesid ohvriks Eestis pikalt möllanud isamaalisele kampaaniale „Mitte sammugi tagasi Tartu rahu piirist”. Tartu rahuga sündinud Eesti Vabariigi reetmise kartuses ei käitunud Eesti poliitikud ja avalikkus otsustavatel hetkedel ratsionaalselt ja niimoodi just põlistatigi taastatud vabariigis üks Eesti NSV tunnus – liiduvabariigi piir.
Mina võtsin veel 1994. aasta lõpukuudel Euroopa Nõukogus ette meeleheitliku katse saada Euroopa Nõukogu prominentsed poliitikud vahendama kompromisspiiri läbirääkimisi Eesti ja Venemaa vahel. Tol ajal tundus mulle, et mul on edu. Ma uskusin naiivselt, et Eesti juhid ei varjaks rahva eest, et piirimäng oli tolleks ajaks juba kaotatud. Aga nad varjasid.
Alles viimastel aastatel on avalikus sõnas justkui muuseas viidatud ka asjade tegelikule käigule. Näiteks kirjutavad Tuuli Koch ja Kai Kalamees artiklis „Eesti-Vene piirileping saab allkirjad mai keskel Moskvas” (EPL, 5.05.2005): „Seni veel sõlmimata Ees­ti-Vene piirlepingu juured ulatuvad 1994. aastasse, kui presidendid Lennart Meri ja Boriss Jeltsin sõlmisid Moskvas nn juulilepped...”

Elu ei ole teadus
Nii on lood. Mida peab siis tegema ees­ti humanitaar, kellel on oma arusaamine Eestis toimuvast ning kes samal ajal sugugi ei tahaks vett valada ühiskonna vastuolude veskile? Vastata sellele küsimusele on raskem kui küsida, sest tegemist on poliitikaga. Teaduses on vastupidi – kõige raskem on esitada õigeid küsimusi. Aga elu ei ole ju teadus, pigem on ta kunst või mustkunst ja olupoliitika.
Ma tsiteerin siinkohal jälle Jungi: „Ent iga inimene, kes püüab istuda korraga kahel toolil, kes tahab järgida oma teed ning samal ajal sobituda mingite kollektiivsete reeglitega, selline inimene muutub paratamatult neurootiliseks” (op. cit., lk 308).
Mulle tundub, et meil on õnnestunud muuta neurootiliseks suur osa Eesti ühiskonnast. Ja ühel humanitaaril on sellises olukorras raske jääda erandiks, kui ta ei isoleeri ennast elevandiluust torni.

Igaühele tema teenete järgi
Mul on hea meel kõigi tänaste seminaristide üle, aga ma ei saa jätta nimetamata paari erilist üllatust: siin on California ülikooli professor Raimo Anttila, kellega me oleme sõbrad-tuttavad täpselt 40 aastat, siin on Jonatan Tomeš, kellega me selle aasta jõuluajal saama tähistada 30-aastast sõprust. Meie aga saame siit aidata Jonatanil käivitada Praha Karli ülikoolis tõsine eesti keele õpetamine. Siin on sõber Raimo Pullat, kes oma välis- ja Hiiumaa-sõitudele on teinud tänaseks pausi. Ma rõõmustan väga kõigi oma Tartu, Tallinna, Helsingi ja Võrumaa kolleegide-sõprade siinviibimise üle, eriti rõõmustavad mind mu kunagised üliõpilased. Niisiis oleme kõik rõõmsad süngest kõnest hoolimata.
Mul jääb veel teha paar suunavat märkust. Selle seminari mõtte algatus kuulub nähtavasti Martin Ehalale, kohe kiitis selle heaks Suliko Liiv ja praktilises korraldustöös on tubli panuse andnud Jüri Viikberg.
Kui see troika paljastas mulle oma vandenõu, siis tundus mulle, et minul pole oma viimase eluperioodi kohta esitada midagi, kuna olen saatuse tahtel olnud juba ligi kuus aastat pigem kõrvalseisja kui kirglik osaleja. Aga kui järele mõtlesin, missuguseid nähtavaid märke viimased viis aastat sisaldavad – ma mõtlen seda vahemikku, mis on möödas minu näitusest Pedagoogikaülikooli muuseumis 2002. aastal –, siis sain aru, et oleksin elu vastu ülekohtune, kui tunnistaksin need aastad päris kesiseks. Seepärast on aatriumi nišis välja pandud valik sellest, mis märgid minust võivad jääda aastatest 2002 kuni tänaseni. Väljapaneku kujundas armas kolleeg Aet Kallam. Seal näete ka mõnda minu piirilahingu dokumenti ning näituse lõpus ühe armsa kolleegi kingitust sünnipäevaks – lambaraudu, mis kelmikalt vihjavad minu kujutamisele lambapeana Eesti kultuu­rilehes Sirp-Kirp.
Eks igaühele tema teenete järgi.

Jagan Peeter Kreitzbergi tsiteeritud lihtsat tõde: “meie koolid on õppijate, mitte õppijad koolide jaoks” (ÕpL, 24.08.07). Ilmselt vajab veel kord lahtiseletamist ülikooli- ja rakenduskõrg­hariduse võrdlus Eestis ja Euroo­pa Liidus.

Oleme harjunud mõttega, et kuulume Euroopa Liitu ja integreerume üha enam. Kindlasti on palju valdkondi, kus nii ongi toimunud. Samas on kõrghariduses integreerumine vaevalisem kui teistes eluvaldkondades.
Tallinna Tehnikaülikooli rektori Peep Sürje algatatud poleemika (ÕpL, 24.08.07) jätkuks: Eestis ja ka mujal ei ole kaheldud Tallinna Tehnikaülikooli tehnikavaldkonna tipptaseme koolituses. Kindlasti koondab TTÜ aka­deemilise kõrghariduse asjatundjaid üle kogu riigi, moodustades tehnikakultuuri kantsi. Küsimus on selles, kuidas me integreerume Euroopa kõrgharidusruumiga või kuidas meist Euroopas aru saadakse.
Riik on seadnud Kõrgharidus­stra­teegias 2007–2015 välisüliõpilaste vastuvõtu suurendamise ülesande. Seega peavad kõrgharidust pakkuvad institutsioonid vastama Euroopa Liidu kõrgharidusruumi haridusastmetele ja tasemetele ning lõimuma.

Innovatsiooni nimel
Euroopa kõrgharidusruum aga jaguneb institutsionaalselt valdavalt ülikoolideks ja rakenduskõrgkoolideks. Ülikoolidest eraldiseisvat rakenduskõrgharidussektorit arendatakse ette­võtetele vajaliku tehnosiirdele tugineva koostöö ja väljakujunenud täiendusõppe tõttu. Just seepärast ei soovita mingil tingimusel lahustada rakenduskõrgharidussektorit ülikooli­des prevaleerivas akadeemilisuses. Ilmselt vajatakse kahe sisult erineva kõrghariduskultuuri paralleelset toimimist ühiskonnas, et saavutada edu (vt Peeter Kreitzberg. Kõrgharidus on teelahkmel, ÕpL. 24.08.07). Seejuures on välja arendatud magistriõpe, mis aga erinevalt ülikoolidest on suuna­tud professionaalsete teadmiste ja oskuste edasisele arengule ning innovatsioonile ega dubleeri ülikoolide magistriõppe programme (erinevus 20–30% ulatuses).
Väga täpselt on järgitud ka Bologna protsessi põhimõtteid ning välditud eri haridustasemete diskrimineerivaid nimetusi vastupidiselt Eestile, kus bakalaureuse asemel on kasutusele võetud kohmakas „rakenduskõrghari­dusõpe”. Nii on esimese kõrgharidus­astme nimetuseks nagu üli­koolideski bakalaureus, kuid täpsustava lisandiga – bakalaureuse kraad elukutsele orienteeritud kõrghariduses ja rakendusteadustes (Bachelor in professionally oriented higher education and appleid scienses). Teisel tasandil – magistrikraad elukutsele orienteeritud kõrghariduses ja rakendusteadustes (Master in professionally oriented higher education and applied sciences). Nimetatud programmid on loodud rakenduskõrghariduse omandanutele ja juba töötavatele asjatundjatele. Miks? Aga seepärast, et riigid on huvitatud teadusarendustegevusest ja innovatsioonist ning selleks kasutatakse kõiki võimalusi. Ilmselt peab Peeter Kreitzberg silmas just neid aspekte, sest praegu oleme Eurostati andmetel EL-is innovatsiooni tempolt ja mahult viimasel kohal.

Kuidas kasutame ressursse?
Küsimus on selles, kas Eesti soovib tõhusamalt arendada kogu oma vaimset ressurssi, seega ka raken­dus­kõrgkoole, ning võimaldab töötavatele noortele jätkuõpet (loe: kool on õppijate jaoks). Vastasel juhul pidurdame rakenduskõrgkoolide arengut, millele järgneb juba loodud välissuhete katkemine, sest Eesti rakendus­kõrgkoolid ei ole oma tasemelt teis­tega võrreldavad (vt Mati Lukas, Kvaliteetse kõrghariduse nurgakivi on koostöö, ÕpL, 24.08.07).
Euroopas arendatakse rakenduskõrgharidussektorit jõuliselt mitte ainult magistriõppes, Iirimaa on arendamas ka doktoriõpet. Eesmärk on üks – kool peab olema õppijate jaoks. Kindlasti ei maksta seejuures lõivu kvaliteedile, see on aga eraldi teema. Uued EL-i liikmed nagu Poola ning EL-i pürgiv Ukraina on samuti käsile võtnud rakenduskõrgharidussektori arengu, kavandades bakalaureuse- ja magistriõpet.
Siinkirjutaja valutab südant Eesti edukuse pärast. Kas meie kõrgharidus­süsteem kasutab ressursse, sh ka inimressurssi tõhusalt? Kas rajatavaid laboratooriume ja rakenduskõrgkoolides töötavaid tippspetsialiste ning tänapäevaseid seadmeid kasutatakse ka tehnoloogiasiirdeks jätkuõppes (magistriõppes) ja täiendusõppes tihedas koostöös ettevõtetega?
Praegu anname õppekavasid akrediteerivate ekspertide kaudu välisriikidele selge signaali inimressursi ebaratsionaalsest kasutamisest (aluseks ekspertide hinnangud). Kas oleme kindlustanud võimekamatele raken­duskõrgkooli lõpetanutele 4+1aastase jätkuõppe? Tallinna Teh­nika­kõrgkooli mitu aastat kestnud jõupingutused ei ole olnud seni edukad.

Sõda talentide pärast
Teiste riikide rakenduskõrgkoolid pakuvad atraktiivseid magistriõppe võimalusi. Talente on alati otsitud, juba keskajal pakuti pool kuningriiki geeniuse eest. Nüüd toimub lausa sõda talentide pärast. Kuidas on Eestile kasulik, kui võimekamad lahkuvad?
Et hoida noori Eestis, on Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõud kaasatud välisriikide rakenduskõrgkoolide magistriõppe programmidesse ja osa õppetööst toimub Tallinna Tehnikakõrgkoolis. See peaks näitama kvaliteeti.
Kui Euroopa kõrgharidusruumis on loodud nn paralleelsete õppekavade võimalus, siis kas see on rektor Peep Sürje sõnutsi ressursi raiskamine. Pigem tuleks probleemi vaadelda üldisemalt: kas 4+1 süsteemi omaksvõtmine raiskab vähem ressurssi kui sellest eristumine ja kas kool ikka on õppijate jaoks?

Mis vaevab Eesti õpilasi, küsib professor emeeritus Ain-Elmar Kaasik Päevalehe sama pealkirja­ga artiklis. Väidetavalt on Eesti 11–15-aastased noored oma suhtumisega kooli 35 riigi noorte seas ebaauväärsel eelviimasel kohal. Tulemus saadi, küsitledes õpilasi koolimeeldivuse kohta. Selgus, et ainult ühe küsitletud riigi lapsed hindavad kooli­kogemust veel ebameeldivamaks kui nende Eesti eakaaslased.

Auväärne teadlane jõuab arutluse käigus järeldusele, et laste õpimoti­vatsiooni ja tervisekäitumise alus on õiged väärtushinnangud ja enese­hinnang, mida kujundavad kodu ja kool. Noorte väärtushinnangud vajavad tõesti korrektuuri, aga enne seda vajavad korrektuuri täiskasvanute aru­saam ja tegevus noortele täna­päe­vaselt sobiva kasvukeskkonna kujundamiseks. Alles siis on mõtet rakendada noorte iidoleid. Senikaua tõstavad iidolid, nagu Ülo Vooglaid tabavalt on öelnud, lusikaga merd teise kohta. Kõigele vaatamata on Ain-Elmar Kaasiku artikkel minu jaoks siiski epohhi loov ja (kaua)oodatud. Nüüd on siit vaja julgelt edasi mõelda, ja võib-olla vahepeal ka tagasi...

Täiskasvanute skeptitsismist noorte võõrandumiseni
Isikliku kogemuse põhjal tean, et tippsportlasi ja noorte teisi iidoleid kaasates on võimalik luua erakordne vaimne impulss, mille ajel tehakse suuri ja olulisi otsuseid. Paraku on selle impulsi mõju ajutine ja eriti lühiajaline olukorras, kus iidoli innustava kõne lõppedes tungib uksest ja aknast sisse täiskasvanute skeptitsism. Kehvemal juhul kukutakse veelgi sügavamale mülkasse, aga muidugi on ka vapra­maid, kes nii lihtsalt alla ei anna. Näitena võib tuua kirja, mis saadeti koolist, mida Jüri Jaansoniga külastasime. Grupp õpilasi palus, et leiaksime võimaluse ka nende vanemate ja õpetajatega kohtuda, sest vanamoodi enam edasi elada ei saa.
Siia võib lisada kirjad, mis räägivad noorte suurest valust, mis kasvab seda mööda, kuidas nende vastsündinud innustust ja julgeid mõtteid naeruvääristatakse või muul moel pihuks ja põrmuks tehakse. Sellele järgnevad kirjad ja jutuajamised, mille sisuks on enda ja vihatud maailma hävitami­ne. Neist õhkub võõrdumist ja võõrandumist, mis omakorda tekitab vihkamist, ükskõiksust, hoolimatust ja ignorantsust...
Kuidas me küll sellisesse olukorda jõudnud oleme? Mida ikkagi näitab fakt, et kolmandik noori mehi suitsetab ja kolmandik tarvitab regulaarselt alkoholi? Kuidas on võimalik, et üle poole Eesti noormeestest ei kõlba kaitseväkke? Kas noorte võõrandumise ja hälbiva käitumise taga on mingi salapärane vaimne anomaalia või on ikkagi tegemist täiskasvanute endi uskumatu rumaluse ning vaimupimedusega?

Kuningas on alasti
Riskin teha ehk liiga suuri üldistusi, aga järeldus, milleni olen jõudnud, võiks kõlada nii: meie (täiskasvanud) oleme lapsevanemate ja õpetajatena kahepalgelised – räägime üht ja teeme teist. Kas olete mõelnud, kus ja kuidas kahepalgelisus sünnib? Kujutage ette isa, kes ütleb pojale, et kui peaks ta suitsetamiselt tabama, siis annab tappa. Ning läidab seejärel sigareti. Sellest kodust läheb kooli noor mees, kes teab, et rääkida võib ühte ja teha teist. Koolis kohtab ta ülekaalulist õpetajat, kes räägib pingutamise vajalikkusest, ning kui noor selle jutu peale naerma hakkab, sunnitakse teda „viisakalt” käituma.
Kas joonistan olematut kolli? Vae­valt, sest nendes paarisajas koolis, kus ma õpilastega kohtumas olen käinud, toob noor viie minutiga kümme näidet täiskasvanute variserlikkusest. Lapsed on erakordselt tähelepanelikud. Neile on raske valetada, sest nende taju on puhas.
Puberteedieas tekib lastel muuhulgas kriitiline mõtlemine ning nad saavad aru, et vanemad ja õpetajad on tavalised inimesed ehk ekslikud nagu lapsed isegi. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas minus tärkas siiras soov aidata oma „pimedaid” vanemaid. Para­ku naeruvääristati minu naiivset abipakkumist. Sama kogemust on jaganud paljud tänased koolipoisid ja -tüdrukud. Laps näeb, et kuningas on alasti, aga ei tea veel, et õukonna pimedus on teeseldud.
Teesklejad tunduvad uskuvat, et nii on lihtsam elada. Võib-olla olekski, kui poleks järeltulevat põlvkonda, kes vaistlikult tajub kahepalgelisuse taga ohtu oma helevalgetele unistustele. Kui noor juba kaela kannab, soovib ta elada oma elu, ja nii, nagu tema õigeks peab – tavaliselt väljaspool pimedat õukonda.

Võiduni iga hinna eest
Noored on alati teinud ja teevad ka praegu palju katseid, veenmaks täiskasvanuid selles, et valitud tee ei vii sinna, kuhu minna tahetakse või väidetakse minna tahtvat. Noored mõistavad, et täiskasvanud on lasknud võimu juurde kultuuri- ja hariduskauged isikud ega suuda ennast kokku võtta normaalseks peetava olukorra taastamise nimel. Selle jõuetuse nägemine veenab noori, et kahepalgelisusel ei ole tulevikku, ning nad eemalduvad vanadest veelgi.
Täiskasvanute maailm proovib alguses noort inimest lihtsalt moraalikoodeksiga paika panna ja kui see ei õnnestu, võetakse kasutusele mõni kopsakam koodeks, kriminaalseni välja. Seega ei saada noorte katseid valdavalt edu, sest vanade käes on võim. Ja kuidas selle võimumadjakaga ringi käia, seda teavad vanad juba väga hästi – kogemusi täis pikk elu seljataga.
Mina usun, et eneseusk on see, mis aitab inimesel oma hinge kutsumuse ära tunda ja kindlameelselt valitud rajal püsida. Selle veendumuse andis mulle ühe raamatu kirjutamise kogemus, mille käigus suhtlesin maailma spordiajaloo kümmekonna legendiga. Kõik nad väitsid nagu ühest suust, et nende imeliste tulemuste peamine võtmetegur on kaljukindel usk oma võimetesse. Eneseusk ei sünni õhust, vaid edukogemustest. Kui ihaldatud seisund saavutamata jääb ehk edu­kogemus puudub, puudub ka eneseusu tekkimise alus. Kui eneseusk puudub, muutub inimene kergeks saagiks lõpliku tõe kuulutajatele, kes „teavad” täpselt, mis teisele hea on. Ja ma ei räägi siin vabaduse eelduseks olevast korrast, vaid Tõe Monopolist.
Järgnevalt lubage teha karm üldistus ja kirjutada Meie’st, kuna see tun­dub mulle igati asjakohane. Kes patust puhas, visaku esimene kivi! Täna paraku õpetamegi lastele, mida mõelda, selle asemel, et õpetada, kuidas mõelda. Miks me seda teeme? Ilmselgelt ei soovi me, et meie noored jõuaksid oma järeldusteni. Pigem soovime, et nad jõuaksid meiega täpselt samade või vähemalt meie omadega sarnaste järeldusteni (loe: väärtushinnangu­teni). Hoolimata sellest, et need järeldused on meid juba hukatusse viinud! Me sunnime noori kordama meie vigu, sest ei suuda tunnistada enda (minevikus tehtud) vigu.
Kõige lihtlabasem näide on õpilase käsitlemine mitte subjekti, vaid objektina. Me ju näeme, kogeme ja teame, et see viib suhtlemise asemel kohtlemise ja manipuleerimiseni, aga isegi ülikooliõpetaja õppes ei käsitleta subjekti mõistet! Oleme endiselt pimedad ja mis veel hullem – libapimedad. Pane­me silmad kinni ja keeldume nägemast tegelikkust. Oleme valmis ohverdama kõik selleks, et olla Õige. Ja siit käivitub protsess, mille nimi on Võit Iga Hinna Eest. Kui Õige ehk teistest parem olemine on oluline või isegi suurim väärtus, ollakse selle nimel tegema ükskõik mida. Ilmekas näide on dopingukatk spordis.

Vägivalla kultus viib barrikaadile
Vaadakem korraks praegust maailma. Me hävitame metsi ja osoonikihti, sunnime inimesi orjatööle, maksustame nad surnuks ja topime selle raha sõjamasinasse, rääkimata nendest sada­dest, keda laseme iga päev lihtsalt nälga surra. Oleme üles ehitanud väärtussüsteemi nimega „Kel jõud, sel õigus!” ning püüame lahendada kõiki probleeme vägivallaga.
Kui kellelegi tundub, et ma pingutan üle, siis soovitan silmad lahti teha ja maailma enda ümber vaadata. Noorte pilk on selgem ja nad ei suuda leppida sellega, mida näevad. Kui mõõt saab täis, tõusevad nad barrikaadidele, nagu seda tehti Pekingis ja Pariisis. Arvate, et see meid ei puuduta? Annaks Jumal.
Kas see, millest ma kirjutan, on midagi uut? Ei ole, meie teadlased on häirekella löönud juba pikki aastaid. Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et teadlasi Eesti riigile vaja ei ole. Muidu võtaks keegi ju midagi ette! Oma rahva tarkuse alavääristamine on ilmekas näide, kuhu senine väärtusorientatsioon meid viinud on.
Mida räägivad üleaedsed? Soovitan lugeda rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud Rootsi konsultatsioonifirma Kairos Future ülevaadet Eesti noorte väärtushinnangutest (www.kairosfuture.com/en/news/estonianyouth).
Välismaalaste värske pilk kinnitab igati meie oma teadlaste seisukohti. Professor Jüri Saarniit on alates 1966. a
tegelnud õpilaste väärtushinnangutega ja jõudnud selgusele, et 1983. a keskkooli lõpetanud hindasid 1966. a põlvkonnaga võrreldes materiaalseid ja staatuselisi väärtusi juba oluliselt kõrgemalt ning teiselt poolt orienteerusid oluliselt vähem enesearendamisele ja sotsiaalsele altruismile. Saarniit kinnitab hilisemate täpsemate kirjelduste ning analüüside alusel, et sellised muudatused on jätkunud ning viinud eesti noorte väärtusteadvuse olulise ümberkujunemiseni. Koolinoored ja tudengid orienteeruvad varasemast oluliselt enam materiaalsele heaolule ja lahedamale elule. Samuti on oluliselt tõusnud sotsiaalse positsiooni ja prestiiži taotlused. Jüri Saarniit võtab nähtuse kokku kui aineliste, materiaalsete väärtuste osatähtsuse olulise tõusu.

Pime võim ja hukas noored
Rootslaste eelmainitud ülevaatest võib teha erinevaid järeldusi. Minu oma on, et suur osa Eesti noori on ideaalidest loobunud ja alla andnud. Nad hindavad kõrgelt materiaalseid hüvesid, välist sära ja staatust. Kui teame, et areng on loomingu funktsioon, ja loeme ülevaatest, et Eesti noored hindavad 17 riigi noorte seas loovuse tähtsust kõige madalamalt, siis on selgelt viimane aeg midagi kardinaalset ette võtta.
Paraku on noored pärast korduvaid ebaõnnestumisi veendunud, et nende palveid ja üleskutseid maailma muutmisele ei kuulata ning pime võim võidutseb. Nad saavad aru, et nende üritus on kaotatud, ja otsustavad astuda järgmise loogilise sammu – liituvad võitjatega.
Kui vaatame oma noori ja tunneme õudust, siis on vaja endale aru anda, et nad on lihtsalt meiega ühinenud. Kui nad on vägivaldsed, siis ikka seepärast, et meie oleme vägivaldsed. Kui nad on rahamaiad, siis ikka seepärast, et seda oleme ka meie. Kui nad käituvad hullunult, siis ikka seepärast, et meie käitume hullunult. Erinevus vanade ja noorte vahel seisneb selles, et noored teevad kõike täiesti avalikult. Ja seepeale teatame resoluutselt, et noorsugu on hukas.

Tagasi valguse kätte
Usun, et päästev muutus on veel võimalik, ning seepärast ma ka kirjutan. Huvitav ja lootusrikas on kirjeldatud musta pildi kõrvale panna Eesti inimarengu aruanne 2006, mis ühest küljest raamib musta pilti, aga teisalt tõdeb, et materialiseerumise kõrvale hakkavad vaikselt ilmnema ka keskkonnateadlikkus ja vaimsed väärtused. Kõik ei ole veel kadunud!
Innukas krohvimine mädanenud maja elamiskõlblikuks ei muuda. Eksperdid on kuulutanud ta varisemisohtlikuks ja siis oodatakse maja valdajalt radikaalseid samme.
Ain-Elmar Kaasik jõudis järelduse­le, et õpimotivatsioon on otseselt seo­tud õpilase väärtushinnangutega, ning mina kirjeldasin oma parima arusaamise kohaselt seda, kuidas me lapsevanemate ja õpetajatena kujundame seda keskkonda, kus laste (ja meie endi) väärtushinnangud kujunevad. Mida me selle keskkonna muutmiseks ning noorte õpi- ja eluhimu tagasi toomiseks teha saame? Loetlen mõned iseenda, oma õpetajate ja õpilaste mõtted.
     Kutsume kokku rahvusliku kasvatuse IV kongressi.
     Loome oma ideaali õpilasest, õpetajast ja haridussüsteemist.
     Muudame koolis riikliku õppe­kava täitmise ja selle tulemuste hindamise asemel põhiprotsessiks õpilase arengu.
     Muudame faktipõhise õppekava väärtuspõhiseks.
     Anname noortele loa kriitiliselt analüüsida seda, mida eelkäijad on teinud.
     Keskendume valmis vastuste asemel süsteemsetele küsimustele.
     Rajame aususele, teadlikkusele ja vastutusele tugineva (täiskasvanute) õppesüsteemi.
     Julgustame ja innustame noori isikliku eeskujuga.

Ka õpetajale on vaja õpetajaid

„Poiss, kus on küll su kombed ja kodune kasvatus?” küsiti minu koolipõlves, kui olid käitumisreeglite vastu eksinud. Tänaval uuriti, kus koolis korrarikkuja käib. Nüüd peaks elementaarsed käitumisreeglid selgeks saama inimese- ja kodanikuõpetuse tundides. Aga kas ikka saab? Palusin sel teemal sõna võtta etiketieksperdil ja EBS-i suhte­korralduse õppejõul Tiina Tšatšual.

Juttu alustame laulva revolutsiooni aegadest, kui piirid avanesid ja RAM-i poistekoor tegi ilma kontsertreisi­del USA väliseestlaste juures ning Aust­raalias ESTO päevadel. Tookordsed välja­anded kirendasid võõrustajate vaimustusest meie laulupoiste esinemise ja ülalpidamise üle, neid kutsuti hellitavalt väikesteks lordideks. Poistekoori tookordse õpetaja-administraatori (nüüdisaegse nimega produtsendi, kelle peadirigent Venno Laul „koori emaks” titulee­ris) Tiina Tšatšua sõnul arvati toona, et mis viga valitud lastega reisida – loe ainult sõnad peale!

Väikeste lordide koolitaja
„Tegelikult olid poisid väga erineva taustaga peredest ja koolidest üle Tallinna. Poistekooris oli õpetajate ülesanne välja mõelda, millistesse olukordadesse võidakse kontsertreisil sattuda ja kuidas igast eluseigast väärikalt välja tulla. Kõik olukorrad tuli eelnevalt läbi mängida-arutada, olgu see siis lavaline liikumine, publikule kummardamine, võõrustanud perekonnale tänukaardi kirjutamine või ööbimiskohas käitumine. Ka edaspidi vahetasime meid majutanud perekondadega jõulukaarte ega unustanud sponsoreid, kelle abil sõidud teoks said. Neid tänati poistekoori plaatide ja tänukirjadega. On oluline koostööpartnerist lugu pidada. Kahepoolne austav suhtumine peaks valitsema ka igas koolis ja klassis.
Iga lastekollektiivi näo kujundab selle juht. Meil kooris oli selleks Venno Laul. Tema nõudmised iseendale, poistekoori õpetajatele ja nende kaudu poistele olid kõrged, tegemata vahet poistel ja noormeestel. Alates sellest, kuidas me omavahel suhtlesime, kuidas välja nägime. Hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Muidugi mõista on laste elukogemus väike ja seetõttu on juhendava täiskasvanu eeskuju väga oluline. Eks me kõik mäleta, kuidas oleme püüdnud oma esimest õpetajat jäljendada.”

Eeskujuks oma õpetajad
Kaasvestleja sõnul sai tema käitumisnõksud selgeks omaaegses Tallinna 2. Keskkoolis, praeguses reaalkoolis. Ennekõike eestiaegse lastetoaga õpetajate eeskuju najal. Samamoodi kasvatas ta kooripoisse.
„Tõsised jutud peeti nelja silma all. Ei peetud heaks tooniks terve seltskonna ees näägutada või valju häälega kohatuid märkusi teha. Kooris olid õpetajad ühtsetes nõudmistes omavahel kokku leppinud. Seda pidas Venno Laul oluliseks. Õpetajatel võis kasvatusküsimustes olla küll oma arvamus, aga sellest seisukohast peeti kinni. See reegel peaks kehtima ka praeguses koolielus.
Imetlesin oma õpetajate oskust alati rahulikuks jäädes, teist poolt (õpilast) austades ka väga ebamugavaid teemasid käsitleda. Ma ei mäleta, et keegi õpetajatest oleks kunagi lubanud endale meie peale häält tõsta või meid tagaselja arvustada. Kuna töötasin keskkooli ajal ka pioneerijuhina, oli mul vaba pääs õpetajate tuppa ning mäletan hästi, kui korrektne oli sealne suhtluskeskkond. Suurt rõhku panid õpetajad oma välimusele – nad nägid alati välja hoolitsetud ja maitsekad, loomulik oli hea rüht ja kehahoiak.
Selles, et minust sai õpetaja, ongi suurim panus minu kahe kooli: Tal­linna 2. Keskkooli ja hilisema esime­se „iseseisva” töökoha, Tallinna 34. 8-klassilise Kooli õpetajatel. Minu men­tor oli 2. keskkooli tolleaegne klassivälise töö organisaator Niina Arumeel – tõeline daam nii suhtumiselt, käitumiselt ja kui ka välimuselt. Kustumatu mulje on jätnud ajalooõpetaja Maimu Maiste, kelle teadmised ja alati välja­peetud välimus oli imetlusväärne. Olenemata sellest, et meie koolis olid reaalained alati au sees, ei olnud loodus mind erilise „armastusega” selle valdkonna vastu õnnistanud ja ma ei saa kiidelda just parimate tulemustega. Küll jäi ere mälestus reaalaine­te õpetajatest Helgi Ordlikust (nii nagu tema lemmikvärv oli sinine, nii kannan ka mina suure rõõmuga sinist) ja Anu Ermannist. Eeskujuks olid ka meie austatud võimlemisõpetaja Aleksander Prikk ja paljud teised. Mui­de, meesõpetajad käisid iga päev värskelt pressitud ülikonnas.
Tol ajal jalutati vahetunnis koridoris ringiratast ja tormlevatel mürsikutel oli kõige suuremaks karistuseks jalutada kaaslaste seas korrapidajaõpetaja käe kõrval. See mõjus rohkem kui õpetajate toas nurgas seismine.
Meie koolis peeti oluliseks õpilaste oskust avalikkuse ees käituda. Mäletan, kuidas harjutasime 8. klassi kevadel põhikooli lõpetamise eel võimlemistunnis õpetaja Silvia Nõmmiku käe all kooli aulas lõputunnistuse vastuvõtmist koos kniksu tegemise ja saali poole kummardumisega. Jalas pidid olema kontsaga kingad, et harjuksime nendega parketil kõndima, vältimaks aktusepäeval libastumist. Aleksander Prikk võttis samal ajal ette poisid.
Mul on hea meel kuulda, et taoline komme kehtivat tänaseni, et meie õpetajad teevad koolis ka kasvatustööd südamega ega pea oluliseks üksnes raamatutarkuse jagamist.
Õpetaja töö on nagu orava torma­mine rattas. Õpetan ühel aastal noorte­le elementaarsed viisakusreeglid selgeks ja sügisel astun juba järgmise õpperühma ette, et alustada jälle ot­sast. Vaid õpilaste vaheldumine ei luba rutiini langeda. Eriti tore on, kui minuni jõuavad minu kunagiste õpilaste lapsed.
See, et olen tänini õpetaja, on suuresti minu nüüdsete mentorite, minu tänaste suure algustähega Õpetajate Madis Habakuke ja Jaan Ennulo teene. Ka õpetajatele on vaja Õpetajaid!

Eesti riik on väga korrektne
Tiina Tšatšua nendib, et etiketti saab õppida vaid elust enesest, olukordi läbi mängides. Võib muidugi lugeda ka tarku raamatuid ja kuulata loenguid, kuid neid peab saatma praktika.
„Etikett on käitumismudel, näidis või eeskuju, mida mugandatakse vastavalt olukorrale. Kas või tervituseks ja hüvastijätuks on kümneid võimalusi. On palju variante, kuidas tähtpäeva pidulikkust arvestades lauda katta. Esmalt tuleb teha selgeks, mis on kokku­saamise eesmärk. Kui on ametialane kokkusaamine, tervitame korrektselt käteldes. Tuttavate kohtumisel on tänapäeval kombeks ka kallistada ja põsemusi anda, mis eestlastele varem omane ei olnud.
Mul oli omal ajal meeldiv võimalus saada etiketi- ja protokolliõpet Soome välisministeeriumi protokolliülemalt suursaadik Eva-Kristi Mäkäläinenilt. Loomulikult mõjutasid mind head kolleegid, kellega koos president Lennart Meri kantseleis töötasin. Sellel vastutusrikkal alal peab end pidevalt täiendama. Samamoodi nagu õpetaja koolis. Kui tahad olla pädev spetsialist, pead kogu aeg juurde õppima.
Maailmas on vähe riike, kus riigi­sümboolika kasutamine on nii korrekt­selt reguleeritud nagu Eestis. Riigilipp heisatakse pidulike sündmuste ja tähtpäevade puhul, see sõltub sisetundest ja selle dikteerib riigi ajalugu. Mul on hea meel, et meie taasiseseisvunud riik on oma sümboolika kasutamisele seadnud kindlad piirid. Mujal maailmas pole probleem lõigata mingi ehitise avamisel läbi riigilipuvärvides lint. President Meri ei teinud seda kunagi, tema sõlmis lindi hoolikalt lahti ja ulatas selle oma assistendile.”

Koolide lippe oli valus vaadata
„Mind on vahel valusalt puudutanud suhtumine kooli sümboolikasse. Igal endast lugupidaval, eriti veel pika ajaloo ja traditsioonidega koolil on oma lipp. Tihtipeale vilistlaste annetatud ja pidulikult sisse õnnistaud. Igal lipul on oma statuut, mis näeb ette, millal ja kus seda kasutatakse. See ongi protokoll, mis lähtub kooli filosoofiast, ajaloost ja traditsioonidest. Need põhimõtted tuleb kirja panna ja kõigile õpilastele selgeks teha.
Valida tuleb lipukandja. Seda austavat ülesannet ei anta kooliüritusele juhuslikult sattunud õpilasele. Meil valitakse koolides küll misse ja mistereid, aga paljudes koolides on jäänud unarusse valida pidulikult ka austusväärse ülesande täitja – kooli lippur.
Oma üllatuseks nägin ühel laulupeol (jätame aastaarvu ja koolid nimetamata) laulukaare all tervet hulka koolide lippe, mis olid lihtsalt kokku keeratud, sealjuures ilma kattekotita. Mõni oli isegi maha libisenud. Oli neidki, kes oma lipu hoopis maha unustasid... Kui me ei suuda oma sümboleid austada, pole mõtet neid ka luua. Tulge peole lihtsa sildiga, kus kirjas maakond ja kooli nimi.
Kindlad reeglid kehtivad ka kooli vormimütsi kandmisel, kooli traditsioone silmas pidades võivad need kooliti erineda.”
Koolivormi suhtub Tiina Tšatšua pooldavalt. Maailmas ringi liikunud inimesena on ta tutvunud paljude koolide vormidega ja kusagil pole see probleemiks olnud.
„Muide, viimasel ajal valitseb trend, et kaubamärk ei pea enam väga nähtaval kohal olema ja seetõttu pole mõtet ka firmariietega koolis eputada.
Audentese Erakoolis võtsid lapsed ja lapsevanemad koolivormi ruttu omaks. Nüüd, mil Audentese esimesed õpilased on jõudnud juba gümnaasiumi lõpetada, tuli hiljutisel kokkusaamisel juttu koolivormist. Lõpetanud kiitsid, kui mõnus ja mugav oli algklassides koolivormi kanda. Ka ei olnud muret sellega, kuidas trendikusega silma paista. Ka õpetajatele meeldisid vormikampsunid – olid mugavad ja praktilised.
Koolivorm pidi alati olema puhas ja korrektne. Noormeestel asendas algklasside kampsunit hiljem pintsak: mees peab õppima pintsakut välja kandma ja teadma, milline nööp mis olukorras kinni või lahti peab olema.”

Inimväärikusest ja õpetajatööst
„Kõigepealt tuleb kooli igasuguste nõudmiste puhul leida kokkulepe koduga. Seepärast peab vajadusel ka lapsevanemaid kasvatama. Olen käinud paljudes koolides nii lastele kui ka lapsevanematele esinemas ning väga soe tunne on nendest kohtumistest jäänud. Käitumiskultuuri juured peituvad ju kodus. Kool saab vaid neid täiustada ja lisateadmisi anda.
Mina olen see tüdruk, kellel on emakeel ja isamaa. Kodus kasvatasid mind ema ja isa, vanaemad, tädid ja ristiemad. Tervitamine, tänamine, lauakom­bed jne olid lapsena enne kooliminekut loomulikult selged. Mäletan, et olin vaevu seitsmeaastane, kui sõitsime Gruusia-vanaemale külla. Enne seda selgitas ema pikalt ja põhjalikult, kuidas teises kultuuriruumis end ülal pidada. Ta toonitas, et sealsed kombed lubavad toitu ka käega süüa. „Ära sa jumala pärast sealjuures nina krimpsuta või kohatuid märkusi tee. Sina söö noa ja kahvliga, nagu harjunud oled,” luges ema mulle sõnu peale. Mind kasvatati kodus austama teisi ja rõhutati, et inimväärikust ei saa mult keegi võtta. See tähendab, et pead lugu kodustest ja teistest inimestest ning oled alati valmis abivajajat aitama. Esimese tõsise kriitika käitumise kohta, mida mäletan, sain emalt, kui olin viiene: võtsin laste suvepäevadel oma osalejatunnistusele järele lipates liiga pikad sammud. „Tütarlapsele nii ei sobi,” selgitas ema…
Elus on ikka nii, et meie õpilastele langeb rambivalguses au ja kuulsus (võtame või juba mainitud „väikesed lordid”), aga õpetaja jääb lava taga tihti märkamatuks. Mina olen õnnelik õpetaja – minu koduülikool EBS hoiab oma õppejõude väga ega unusta neid tunnustada. Ometi nõuab õpetajatöö peale hea tahte veel kannatlikku meelt ja pühendumist. Seda märgatakse harva ja hinnatakse veel harvemini. (Tänavu valiti Tiina Tšatšua EBS-i parimaks erialaõppejõuks! – Ü. T.)

Väga tore on olla õpetaja
Õpetajad, kes oma tööd kaua teinud, teavad, et tänu ei jää tulemata – ennekõike on sulle hea töö eest tänulikud kunagised õpilased. Läksin näiteks noorte näitlejate kontserdile, mille nad andsid Maarja küla laste heaks. Vaatamata piletite kõrgele hinnale, jäin neist ilma. Lahkusin nõutult järjekorrast, aga paari tunni pärast helises telefon: „Õpetaja, te vist ei mäle­ta mind enam, aga laulsin kunagi Eesti Poistekooris ja nägin teid pileti­sabas. Ma korraldan seda kontserti ja mul on teile kaks pääset.” Sellised hetked teevad rõõmu, tunned, kui tore on olla õpetaja. Kord äratas mind sünnipäevahommikul telefonitsi neljahäälne meestelaul – jälle poistekoor.
Oma elu ühe ilusaima sünnipäevakingituse sain Vanemuise teatri praeguselt direktorilt Paavo Nõgeselt. Esinesin sünnipäeval Pärnus konverentsil ja Paavo pidi kaasesinejana koos minuga laval olema. Enne esinemist palus ta mul laval kindlal kohal seista ja mitte üllatuda. Edasine oli nagu muinasjutt: vastavalt minu ettekande sisule muutis lava värve ja meeleolu. Sedakorda kinkis Paavo traditsioonilise lillekimbu asemel mulle ja sadadele saalisviibijatele elamuse värvidest, meeleolust ja hoolimisest… Pole midagi imestada, alustas ju Paavo oma karjääri valgustajana. Ta oli kontserdisaali salakesi hulganisti lisavalgustust paigutanud, kasutanud kõiki oma teadmisi ja oskusi.
Kas sellist poissi saab kasvatada kool, koor, õpetaja? Kindlasti saavad nad kaasa aidata, aga tegelikult kasvatasid noormehe selliseks inimeseks ennekõike ikka tema vanemad.
Oskus mäletada ja tänulik olla on liigutav. Minu meelest võiks Õpetajate Lehes olla rubriik „Kolleeg küsib”, kus nooremad õpetajad saaksid vanematelt kolleegidelt nõu küsida. Kas või saamaks kindlustunnet, et nad on oma töös õigel teel. See innustaks. Mina vastaksin alati, sest õpetajaamet juba on kord missioonitunnet nõudev töö. Ega ma muidu oleks tulnud suure firma eesotsast tagasi õpetajaks. Olen kogu elu tahtnud õpetajaks saada.”

Eestlasena Ameerika koolis

Eestis elades ning siinses kooli­süsteemis töötades on raske selle puudusi ja eeliseid märgata. Puuduvad vajalik distants ja võrdlusvõimalus. Teiste riikide haridussüsteemidest on alati midagi õppida, et mitte korrata mujal maailmas tehtud vigu. Loomulikult ei saa ühes riigis toimivat süsteemi teise riiki üle kanda – kultuuriline ja ajalooline taust on sedavõrd erinevad –, kuid üht-teist oleks üle võtta siiski. Näiteks Ameerika haridussüsteemis on palju head, millega sobiks ka Eesti koolielu rikastada.

Ameerika Ühendriikides üldriiklik õppekava puudub. Kõik 50 osariiki korraldavad oma haridust ise, samuti määratletakse ise haridusstandardid. Seega ei sarnane ühegi osariigi hariduspoliitika otseselt teisega, igal pool lähtutakse oma osariigi vajadustest.

Suur valikuvabadus
Ameerika Ühendriikides on õpetamine tavaliselt üles ehitatud kriitilise mõt­lemise kujundamisele, probleemide lahendamise ja teadmiste rakendamise oskusele, ainete integratsioonile, suhtlemisoskuse arendamisele. Äärmiselt oluliseks peetakse toetavat, turvalist ja õppijasõbralikku koolimiljööd.
Haridusastmed on sarnased Eesti kooliastmetega. Esimeses astmes, alg- ja põhikoolis, õpetatakse inglise keelt (suulist kõnet, lugemist, kirjalikku keelt), matemaatikat, sotsiaalteaduste tsüklit (ainetevaheline integratsioon!) ja loodusteaduste tsüklit (ökoloogia, bioloogia, geoloogia, zooloogia, füüsika, astronoomia, keemia), tervise-, muusika- ja kunstiõpetust, kehalist kasvatust ja arvutiõpetust. Teises kooliastmes, keskkoolis, on õpilastel suur valikuvabadus, seal pannakse kokku individuaalne tunniplaan. 35% ainetest on valikained. Erakoolides, mille omanikeks on eri organisatsioonid või kirikud, õpib ca 11% õpilastest.
Ameerika hariduse miinustena tuuakse välja riikliku õppekava ja kont­rolli puudumist, liiga suurt valiku­vabadust, liigset suhtlemisele orienteeritust, akadeemiliste teadmiste sekundaarset rolli ja eduelamuse ületähtsustamist. Eestis tuleks aga koolides rohkem õpetada just omavahelist suhtlemist ja teistega arvestamist.

Johannale meeldib Ameerikas
11-aastane eesti tüdruk Johanna Met­tas õpib Virginia osariigi Arlingtoni linna Science Focus School’i 5. klassis. Ta hakkas Ameerikas koolis käima siis, kui tema ema Riina Mettas töötas New Yorgis Eesti ÜRO esinduses. Johanna esimene kooliaasta möödus New Yorgis, teises ja kolmandas klassis käis ta Eestis koolis. Kui Johanna ema töö tõttu Washingtoni kolis, tahtis tüdruk jälle Ameerikasse kooli tulla. Talle meeldib siin rohkem kui Eestis.
Riina Mettas on rõõmus, et tema tütar käib koolis Ameerikas, kus õpitakse palju tegutsedes, kus õpilastes arendatakse maast madalast vastutustunnet ning kus kõik on võrdsed.
Arlington Science Focus School on tavaline munitsipaalkool, kuid tänu asukohale – Arlingtoni võiks pidada Washingtoni üheks osaks – õpib siin palju lapsi, kelle vanemad töötavad Washingtonis riigiasutustes, eri riiki­de diplomaatilistes korpustes või rahvusvahelistes ettevõtetes. Arlingtoni koolidel on Ameerikas hea maine.
Johanna klassis käib 19 õpilast. Et tegemist on algkooliga, on 5. klass viimane. Koolis on esindatud ka eelkool ja lasteaed. 1.–5. klassini on kõikidel klassidel kolm paralleeli. Õpilasi on kolmesaja ringis. Õpilased vahetavad klassikaaslasi ja klassijuhatajat igal kooliaastal. Johanna ema arvates tehakse nii selleks, et õpilased suhtleksid võimalikult paljude lastega ning leiaksid rohkem sõpru.
Koolis käib Johanna majanurgal peatuva koolibussiga. Eestiga võrreldes on koolipäevad päris pikad. Õppe­töö algab kell 9 ja lõpeb tavaliselt 15.40, välja arvatud kolmapäeval, kui õpi­lased saavad koju kell 13.30. On ainult üks pikk vahetund (pool tundi), millele järgneb kohe pooletunnine söögivahetund.

Märksõna on praktilisus
Riina: „Nagu kooli nimigi ütleb, üritatakse lastele loodusteaduslikke aineid hästi praktiliselt õpetada. Näiteks valmistasid nad hiljuti koolis jäätist. 4. klassis pidid õpilased ise elektrit tegema. Et tegemist oli rühmatööga, tehti enne projekt, loodi kontseptsioon, siis teostati töö, mille tulemust demonstreeriti klassikaaslastele.”
Üldse tehakse palju rühmatööd ja -projekte, õpitakse koos vastutama. Koo­lis on suur akvaarium, jänesed, kilpkonnad, kooliaed taimedega, mille eest õpilased ise hoolitsevad. Johanna emale meeldib väga ka see, et kord aastas on avatud uste päev, kus lapsevanemad saavad kõikidest tundidest osa võtta ja vaadata, millega koolis tegeldakse. Suureks eeliseks peab ta, et kõiki õpilasi koheldakse võrdselt, hoolimata nahavärvist, religioonist, kehakaalust, füüsilistest puuetest jms. Koolis ei sallita mingit vaimset vägivalda. Isegi sellest, kui mõni laps hüüab teist hüüdnimega, tuleb kohe õpetajatele teatada. Algusest peale rõhutatakse, et kõik on võrdsed ja kedagi kiusata ei tohi. Keelust üle astujat karistatakse kohe, teavitatakse vanemaid, vahel ka politseid. Kiusajale antakse tavaliselt teatud ajaks koolikeeld, aga on ka rangemaid karistusi.
Johannale meeldib, et õpetajad on Ameerikas sõbralikumad, mitte nii kurjad ja ranged kui Eestis. Nad keelavad küll, aga karistamiseks on teistsugused meetodid, mis kajastuvad ka õpilase tunnistusel.
Kooliuudised jõuavad lapsevanemani enamasti meili teel. Iga kooliaasta alguses antakse lapsevanemale patakas olulist informatsiooni. Paar korda kooliaastas toimuvad lapsevanemate koosolekud ja arenguvestlused.
Kooliaasta alguses vanematele jagatav lapsevanema käsiraamat võiks olla ka igas Eesti koolis. Selles on kirjas kooli aadress, olulised telefoninumbrid, kooli kodulehe aadress, direktori nimi ja kontakttelefon. Käsiraamat sisaldab kooliaasta ning koolipäevade algus- ja lõpuaegu. Antakse teada, millised on kooli hilinemisest ja puudumisest teatamise kord, käitumisnõuded, ettekirjutused riietusele, koduste ülesannete kestus nädalas klassiti, koolibussi ja klassi turvalisuse nõuded, toitlustamine. Tutvustatakse ka lapsevanemate ja õpetajate assotsiatsiooni tegevust, kooliüritusi, huvitegevusvõimalusi. Käsiraamatu lõppu on lisatud nõuandeid lapsevanemale aitamaks lapsel edukalt õppida. Rõhutatakse, et lapsevanem peab tegema õpetajatega koostööd. Käsiraamatuga on kaasas kogu kooliaasta kalender, kus on kirjas kõik vabad päevad, õpetajate koolituspäevad, lapsevanemate koosolekute ja arenguvestluste ajad.
Lapsevanem saab kooli poolt ka kooli eelarvet ja kulutusi selgitava brošüüri, samuti oma lapse õppekava, ainete tutvustused, tunniplaani ja õpetajate kontaktandmed.
Munitsipaalkoole rahastatakse sarnaselt Eestiga maakonna või linna eelarvest. Õpikud ja töövihikud on tasuta. „Kinni maksta tuleb ainult lapse lõunasöök (paar dollarit päevas) ja 3–4 korda aastas toimuvad klassiekskursioonid (buss, muuseumipiletid jms). Eelmisel kooliaastal kulus ühele reisile kuni kümme dollarit,” ütleb Riina.
Kooliaasta alguses annab õpetaja nimekirja õppevahenditest, mida on vaja osta. Need asjad pannakse kõik kokku ja jäetakse kooli. Vajadusel jagab õpetaja neid õpilastele.

Palju koduülesandeid
„Võõrkeeli kohustuslikus korras ei õpita. Teisi keeli (hispaania, saksa, prant­suse jne) saab väikese tasu eest õppida enne tavatundide algust,” ütleb Riina. Tema meelest on väga hea, et õpetajad saadavad lapsega koju ka tunniteemad. Näiteks perekonnaõpetuse tunnis võetakse varakult läbi kõik teemad, alates perekonnast kuni keha arenguni. Lapsevanem võib õpetajale öelda, millist teemat ta soovib vältida (näiteks seksuaalkasvatuse teema teatud usuliste tõekspidamistega peredes), siis ei pea tema laps selles tunnis osalema.
Riina peab koolis käsitlemist leidvaid teemasid väga vajalikeks. Ise ei tule kõige peale, samas ei tahaks lapsele oluliste asjade selgitamisega hiljaks jääda. Eelmisel kooliaastal räägiti lastele näiteks sellest, kuidas aru saada ja mida teha, kui mõni täiskasvanu neile seksuaalselt läheneb.
Koduülesandeid antakse igaks päevaks päris palju, välja arvatud reedel. Õpikuid tavaliselt koju kaasa ei võeta, sest kodutööd on enamasti vormistatud A4-formaadis lehele. Mõnikord on siiski ka õpikut vaja. Riina meelest on hea, et õpilased ei tuubi kuivalt, õpitavat materjali tuleb põhjalikult analüüsida, samuti tehakse projekte.
Koduseid ülesandeid õpetajad kontrollivad, kuid alati ei hinda. „Selle asemel panevad õpilase tööle kleepsu. Kui oled saanud naerunäo, siis on kodune töö hästi tehtud,” räägib Johanna. „Naerunägu on nagu boonuspunkt.” Johanna lemmikaine on kunstiõpetus, selles tunnis saab ta savist kujukesi voolida, joonistada, maalida ja meisterdada igasuguseid põnevaid asju.

Põhjalik hindamissüsteem
Hindamissüsteem erineb Eesti omast. Õpilase tulemust, panust, pingutust koolitöös ja sotsiaalset käitumist hinnatakse tähtedega A, B, C, D, E. Peale kohustuslike ainete hinnatakse õpilast veel 15 kategoorias, milleks on vastamine nõutud käitumisstandarditele; kaasõpilastesse, kooli varasse ja õpetajatesse austavalt suhtumine; korras lauasahtel ja töölaud; iseseisvalt töötamise oskus; tunnitöö õigeaegne alustamine ja lõpetamine; oma laua ääres püsimine; kirjalike juhiste järgimine; koduste ülesannete regulaarne ja tulemuslik tegemine; motivatsiooni näitamine; teiste lastega hea läbisaamine; koostöövalmidus; tähelepanelik kuulamine; suuliste korralduste järgimine; diskussioonides osalemine; rühmatöödest ja -projektidest osavõtt. Nimetatud käitumisega seotud kategooriaid hinnatakse tähtedega O (outstanding) – väljapaistev, S (satisfactory) – rahuldav, I (improving) – paranenud ja U (unsatisfactory) – mitterahuldav.
Kooliveerandeid on neli. Iga veerandi lõpus antakse tunnistusega kaasa hinnang lapse arengule ja tema edasi­jõudmisele õppetöös. Aasta viimasel tunnistusel on kogu aasta hinnangud kõikidelt õpetajatelt. Kehalise kasvatuse kohta antakse keha arengu skaaladega raport, kus on kirjas, millises füüsilises vormis laps on, soovitatakse tal näiteks rohkem sporti teha või pöörata tähelepanu toitumisele. Tunnistusele on märgitud ka kohal käidud, puudutud ja hilinetud päevade arv.

Mõned miinused
„Nagu igal pool, on ka siinsel süsteemil oma miinused,” ütleb Riina. Näiteks ei suhtle lapsed pärast kooli eriti omavahel ja sõprussuhteid on väljaspool kooli üsna raske luua. See tuleneb seadusest, millega kuni 12-aastastel lastel on keelatud lapsevanemata kodus olla või tänaval liikuda. Et lapsed saaksid pärast kooli omavahel mängida, peavad lapsevanemad kooskõlastama kokkusaamise koha, kellaaja, sõiduvahendi jms, mis on päris tülikas.
Johanna meelest on koolis kõik tore, temale meeldib oma uues koolis käia ja midagi halba ta märganud ei ole. See on aga kõige tähtsam.