Hariduspoliitika ja rahvuskaaslaste programm

 

Mart Meri, Eesti Instituudi direktor

Meie üldsiht on kõigile mõistetav: kasvatada ühtekuuluvustunnet ning suurendada osadust võõrsil elavate eestlaste ja Eestis elavate eestlaste vahel. Rahvuskaaslaste programm, mille valitsus käivitas aastal 2004, on riiklik abivahend selle üldsihi saavutamiseks. Peaküsimus on, mis sisu me anname ühtekuuluvustundele ja osadusele ning mis on see sideaine, mis kinnistab ühtekuuluvust.

Riiklikud asjad toimivad oma loogika, n-ö riikliku loogika järgi, riigi huvisid silmas pidades. Ent rahvuskaaslaste temaatika sisaldab endas väga olulisel määral ka võõrsil sündinud kodanikualgatust, väikeste kogukondade huvisid ja püüdlusi, kusjuures need eesti kogukonnad asuvad riigi otsesest jurisdiktsioonist väljaspool.
Seega – riiklik rahvuskaaslaste programm saab olla edukas ainult sel tingimusel, et kodanikuühiskonna huvid ja vajadused ning riigi huvid ja vajadused on kokku põimitud. Mõistagi sihiteadlikult, aga samal ajal valutult, pingevabalt, paindlikult. Ideaalis tuleb kokkupõimimise asemel kujutleda isegi kattumist, sest mis oleks mõnusam riigist, mis toimiks kogukondlike omaalgatuste summana. Niisiis peaks rahvuskaaslaste programmi uut redaktsiooni kandma esmajoones avaliku võimu ehk riigi ja kodanikuühiskonna ehk eesti kogukondade partnerlus.

Akadeemiline välisõpe
Eesti keele ja kultuuri akadeemiline välisõpe on suunatud välismaalastele, mitte rahvuskaaslastele. Meil on õnnestunud kuues välismaa ülikoolis avada eesti keele ja kultuuri lektoraat ja käivad ettevalmistused järgmiste lektoraatide avamiseks. Oleme võtnud kohustuse toetada õppevaraga kõiki neid rohkem kui kolmekümmet väljaspool Eestit asuvat ülikooli, kus õpetatakse ühel või teisel tasemel eesti keelt ja kultuuri. Toetame välistudengeile mõeldud eesti keele ja kultuuri suvekursusi ja suveülikoole Eestis, korraldame lektorite täienduskursusi ning iga nelja aasta järel konverentsi „Eesti keel ja kultuur maailmas” kõigile neile, kes on osalised eesti keele ja kultuuri õpetamisel väljaspool Eestit. Kraadiõppuritele oleme käivitanud stipendiumi „Estophilus”, mille varal saab stipendiaat töötada Eestis oma Eestiga seotud uurimisteema huvides.
Akadeemilise välisõppe sihtrühm on suhteliselt selge: Eestist eri motiividel huvitatud välistudengid. Ka partnerid on selged: eesti keele ja kultuuri õpetamisest huvitatud ülikoolid ning Eesti Instituut haridusministeeriumi volitusel. Ka protseduurid on piisavalt fikseeritud ja samas küllalt paindlikud, mis tagab tõhususe ka konkreetsete juhtumite eripära puhul.
Rahvuskaaslaste praegune programm on akadeemilise välisõppe programmist oluliselt laiema haardeulatusega. Hajuvuse vältimiseks tuleks töötada välja alamprogrammid selgelt sõnastatud sisuliste eesmärkide ja selgete rakenduskavadega, oma tegutse­misjuhiste ja -reeglitega. Ja mitte unustada vajadust olla paindlik.
Loetlen valdkonnad, mida praegune programm on kutsutud toetama.
     Arhiivindus. Välis-Eesti arhiivide toetamine, Välis-Eesti ainest koondavate andmebaaside loomine.
     Haridus. Väga lai valdkond alates diasporaale mõeldud õppevara edendamisest ja lõpetades Välis-Eesti tudengeile õppekohtade loomisega Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides.
     Lastele ja noortele suunatud kultuurharidustegevus.
     Kultuur, sh toetus Eesti seltsidele ja ESTO-dega seonduv.
     Kirikute ja kogudustega seonduv.
     Konsulaarküsimused.
     Kodakondsusküsimused.
     Tagasipöördujate sotsiaalprogramm.

Võtmevaldkond on haridus
Võtmevaldkond programmi üldsihti silmas pidades on haridus. Tuleks tundma õppida põhimõtteid, mille abil käivitati akadeemiline välisõpe. On oluline teada ja tunda seda, mis on juba tehtud ja teoksil. Infoühiskonna üks paradokse on, et infouputus uputab ühtmoodi nii rämps- kui ka tähelepanu väärivat infot. Vaja on kaasata akadeemilised ringkonnad nii Eestist kui ka meie väliskogukondadest.
Akadeemilisust tahan mainida siin ka seoses eestluse- ehk identiteediuuringutega, millele rahvuskaaslaste programm peaks olema ühtaegu nii tellija kui tarbija. Sest arvatavasti jääks rahvuskaaslastele suunatud tegevus paraku ka edaspidi õhku rippuma, kui seda ei toestataks teadmisega sellest, millele ja kuidas vabatahtlikult välja rännanud või sunnitult lahkunud eestlased on kohale jõudes oma kogukonnaelu rajanud.
Eesti haridusseadustik kehtib Eesti territooriumil, haridusseadustest tulenevad õigused ja kohustused ei laiene väljaspool Eestit elavatele Eesti kodanikele ega nende lastele.
See tähendab, et hariduspoliitika all mõistame rahvuskaaslaste programmi kontekstis toiminguid, mis sünnivad eesti kogukondade ja Eesti riigi kokkuleppel. Küsimus on, kuidas riiklikult toetada lapsevanemate ettevõtlikkust seal, kus seda on, ja hoolitseda selle eest, et kohalik hea tahe ei jääks kinni ülemäära raske eluolu taha.

Kodanikuühiskond ja riik
Riigikaotuse algusaegadel oli pagulasühiskond puhtakujuline kodanikuühiskond, riigi kaotanud kogukond. Ometigi suudeti hariduselu käivitada erakordse kiiruse ja jonnaka eesmärgikindlusega. Õppetöö algas kohe pärast põgenikelaagritesse jõudmist Saksamaal. Kohvritesse pakitud õpikud võeti välja, neid kopeeriti käepäraste vahenditega või asuti lausa uusi koostama. Ja isegi õpetajate nõudlikkus ei olnud kuhugi kadunud. See oli õieti Jakob Hurda „vaimult suureks” maksiimi rakendamine ka äärmuslikes oludes. Aga mitte ainult põgenikelaagrites Saksamaal – hariduslik paleus terendas silme ees ju ka Maltsveti-aegsetel väljarändajatel, kui kool ja õpetamine seati jutti kiiremini omaenese elamisest.
Püüdlus haridusele, usk pedagoogikasse eestlust ühendava lülina on meie identiteedi seisukohalt samasuguse tähendusega, nagu seda on eestlase keeleusk emakeele kõikvõimsusesse. Ei keele- ega hariduseusku saa tekitada büroodes või riigiameteis, need usud sünnivad ja otsivad esilepääsu rahva eneseteadvuses. See on kodanikuühiskonna nähtus. Riigiaparaat saab seda esilepääsu üksnes toetada või pärssida.
Rahvuskaaslaste probleemistiku lahendamine hariduse kaudu on universaalne selles mõttes, et seda saab kasutada nii lääne- kui ka idasuunal, nii ajaloolise diasporaa kui ka uusdiasporaa huvides, nii tagasipöördujate kui ka paigalejääjate puhul.

Eeskujuks Soome
Soome on tõenäoliselt parima halduskorraldusega riik, aga soome kogukondi on sellegipoolest väga paljudes maades. Välissoomlastele suunatud tööd juhib aastal 1927 kodanikualgatusena loodud Suomi-Seura. Ja sealgi on rõhk haridusvaldkonnal.
Soome kogukonnad on 36 riigis asutanud 145 õppeasutust, mille nimetus on Suomi-koulu. Nendes pühapäevakooli tüüpi õppeasutustes õpib kokku umbes 3600 õpilast. Kõigil neil koolidel on võimalus kindla korra järgi saada Soome haridusministeeriumilt rahatoetust umbes 2/3 kulude katmiseks (õpetajate palgad, majanduskulud, õppevaratoetus), ülejäänu eest hoolitseb kogukond ise.
Sellele lisaks peab Soome riik täies ulatuses ülal 12 põhikooli viies riigis, mis annavad õpetust kodumaise põhikooli mahus. Ent põhikool on võimalik läbida ka rahvaharidusseltsi korraldatud kodupõhikoolis, kus õppetöö toimub peamiselt tänapäevaste kaugkoolitusele sobivate infotehnoloogia vahendite abil. Aastal 2004 omandas sellisel moel põhiharidust umbes pool tuhat soome noort 55 riigis.
Soome kodupõhikooli näitel tuleks töötada välja kaugkoolitusel põhinevaid õpikeskkondi, alustuseks näiteks virtuaalne emakeelekabinet põhikooli ainekava mahus.

Artikli aluseks on 12. ja 13. novembril toimunud rahvuskaaslaste programmi konverentsi ettekanne.

Repliik

Tosina Nõmmel elatud aasta jooksul pole siin ükski kadri- või mardipäev möödunud sanditult. Algusaegadel tuttavaks saanud lapsed on juba ise pere luua jõudnud, pea nende järeltulijadki naabrite ukse taha laulma ei tule.
Mõned elus püsinud rahvatraditsioonid Eestis ikka on: vastlaliugu lastakse endiselt hoolega ja hernesupi riiulid on poodides selleks puhuks lagedaks ostetud, kuklitest rääkimata; jaanipäeva ei jäta ka naljalt keegi pidamata ning mardi- ja kadripäevgi pole õnneks veel täiesti halloween’i varju kadunud, mis siis, et viimane oma kollide ja kõrvitsatega võimsalt peale pressib. Hingedeaja pidamine ja jõuludki ju ikka juuripidi rahvatraditsioonis.
Meie lasteaiad veavad oma aasta­ringi enamasti just rahvakalend­ri tähtpäevi järgides, olgugi et sage­li pikitakse sinna vahele ka väheke moodsamaid tähtpäevi. Integratsioo­ni­projektide raames on edukalt ette võetud eesti ja vene rahvakommete vastastikune tutvustamine. Eks see segamine ju mingit pidi ohtlik ole –
lapsele on ühtviisi uus nii imporditud kui ka põline komme, omaksvõtmine sõltub eelkõige sellest, kui atraktiivne üks või teine ettevõtmine tundub või kes seda välja pakub. Ohtlik eeskätt kommetele endile, mitte lastele, sest mingisse sel moel toimuvasse identiteedi lõhestumisse mina küll väga tõsiselt ei usu.
Haiti juurtega inglise kirjanik Sadie Smith on Londoni multi­kultuurset elu kujutavas romaanis „Valged hambad” kirjeldanud hoole­kogu koosolekut koolis, kus arutatak­se tähtpäevade tähistamist. Ma ei tea, kuivõrd meil on mõnes lasteaias või koolis (juba) ette tulnud, et teise kultuuri pühade tähistamist ahistamisena tajutakse. Ikka lapsevanemate poolt – ka Smithil tahtsid lapsed oma päritolule vaatamata vägagi tänupüha puhul vanuritele toidukorve viia. Või pigem tahtsid seda enam, et vanemad selle ära keelasid. Igatahes tuleb õpetajatel niisugusekski võimaluseks valmis olla.
Viimati pärast mardisantide külaskäiku koristasin oma esikuvaibalt pihutäite kaupa spagetiõnne. Meie vahemerestuvat kööki silmas pidades läheb tarvis küll. Nagu ka riisiõnne, mida mullu sooviti. Täitsa eheda eesti regilaulu saatel, muide. Asja võib ka teistpidi võtta. Mis on elus, see muutub. Ja kui traditsioon on piisavalt elujõuline, suudab ta ka uue aja kombed kadumata endasse sulatada.
Varuge ikka igaks juhuks homme õhtuks koju komme, küpsiseid või puuvilju, sest mine tea, äkki Kadrid tulevadki. Mu meelest oleks ikka piinlik pimedate akendega vaikselt nurgas istuda või pärast laulu käsi laiutada, et ega mul teile õigupoolest midagi pakkuda olegi. Kuigi jah, leidlikkust saab ka selles vallas üles näidata: minu kodused mardi- ja kadrisandid on saagiks saanud nii porgandeid kui ka suitsupomme. Viimased olid sealjuures nii kommi moodi, et ime küll, et neid maitsma ei hakatud…

Fookuses on kõrgharidus

Eelmisel nädalal toimus kaks kõrgharidustemaatikat käsitlevat istungit: 13. novembril arutlesid avalik-õiguslike, eraülikoolide ja rakenduskõrgkoolide rektorid Radisson SAS-is kõrghariduse tuleviku üle. Nädalavahetusel olid koos üliõpilasesinduste ja EÜL-i volikogu liikmed, kes võtsid aasta­koosolekul vastu resolutsiooni „Kõrgharidus ja demokraatia”.

Eesti kahekümne kõrgkooli rektorid keskendusid kolmele põhiteemale: Eesti kõrgharidusmaastik ja selle areng, kõrghariduse kvaliteet ning intellektuaalse ressursi otstarbekam kasutamine.
Rektorid leidsid üksmeelselt, et kõrgharidussüsteem vajab korrastamist ning ühtne kõrgharidusseadus looks sellele vajalikud raamid. Rek­torite nõukogu tegevsekretäri Mart Laid­metsa sõnul on vaja seadust, mis sätestaks ühtsed tingimused ülikoolidele, rakenduskõrgkoolidele ja eraülikoolidele. „Igal haridustasandil võiks olla oma seadus, mis hõlmaks sellele tasandile olulisi küsimusi ning kus kõikidel eri omandivormiga institutsioonidel oleksid ühtsed tingimused.”

Väliseksperdid hindama
Kehval tasemel ülikool määrib ka teiste kõrgkoolide mainet. Laidmets osutas, et tänapäeval saavad kõrgkoolid koolitusloa lihtsalt avalduse alusel ning alles hilisema akrediteerimise käigus selgub, kas kõrgkool vastab nõuetele või mitte. „Uue skeemi järgi toimuks eelnev kontroll, mille käigus uuritakse põhjalikult, kas konkreetses koolis saab vastavat eriala õpetada või õppesuunda avada. Vabatahtlik akrediteerimine annab kõrgkoolile tagasisidet õpetatava taseme kohta ning näitab kätte kitsaskohad.”
Kõrgkoolide juhid ei olnud rahul praeguse akrediteerimissüsteemiga, mis nende sõnul ei anna adekvaatset hinnangut õppekavadele ja õpetamise kvaliteedile. Rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esimees Mati Lukas leidis, et akrediteerimist ei tohiks kasutada kõrgkoolide karistamiseks või konkurentide turult kõrvaldamiseks. Eesmärk peab olema tähele­panu juhtimine puudustele, vajalikele muudatustele ja arendustele.
Laidmetsa sõnul aitaks välisekspertide kaasamine hoida ära olukorda, kus Eesti ülikoolide õppejõud annavad hinnanguid konkureeriva kõrgkooli tasemele. „Kaasama peab kindlasti valiidsuse eksperte. Vaid sel viisil on võimalik olla objektiivne.”
Ka Lukas möönis, et nii väikeses riigis kui Eesti aitaksid kõrghariduse kvaliteeti kõige paremini hinnata väliseksperdid, kuid seda vaid juhul, kui ei loobuta rahvusliku kvaliteediseire arendamisest ja süstemaatilisest eneseanalüüsist.

Ressursse pole ülearu
Väga oluliseks pidasid nii ülikoolide kui ka rakenduskõrgkoolide juhid koostööd ning moodulite avamist eri koolide üliõpilastele, mis võimaldab intellektuaalset ressurssi otstarbekamalt kasutada ning parandada õppekvaliteeti. Lukase sõnul olid nii ülikoolide kui ka rakenduskõrgkoolide juhid üksmeelsed, et õppe kvali­teet peab olema tagatud ja koostöö vastu pole kummalgi poolel midagi. „Ühisõppekavade rakendamise eeldus on vastastikune kvaliteediseire, millest võidavad nii kõrgkoolid kui ka kõrghariduse kvaliteet tervikuna.”
Rektorid tõid välja ka kõrgkooli astujate nõrga ettevalmistuse, mis nõuab nende hinnangul suurema tähelepanu osutamist gümnaasiumitaseme õppekvaliteedile. Laidmets täpsustas, et probleem ei ole kõikide tudengite kehvades teadmistes, pigem on üliõpilaste tase väga ebaühtlane. „Kindlasti on probleem seotud sellega, et tudengeid on praegu tunduvalt rohkem kui mõned aastad tagasi.” Laidmetsa sõnul on probleem eelkõige õpilaste ettevalmistuses ning ülikooli sisseastumislävendid ja -eksamid on tema hinnangul piisavalt adekvaatsed.
Lukas pidas rektorite esimest ühisistungit kordaläinuks, sest koosviibimisel väljendati ühishuve. „Kindlasti on avalik-õiguslikel ülikoolidel, rakenduskõrgkoolidel ja erakoolidel ka omad huvid, mida soovitakse kaitsta ja realiseerida, aga olen veendunud, et ühise laua taga ja ühes suunas kõrg­hariduse vankrit vedades leitakse ratsionaalsemad lahendused, kui eraldi tegutsedes, üksteist kahtlustades ja võisteldes.” Rektorite järgmine ühisistung tahetakse pidada 2008. a alguses.

Tudengid soovivad kaasamist
Eesti Üliõpilaskondade Liidu II üldkogu vastuvõetud resolutsioonis „Kõrg­haridus ja demokraatia” nõutakse üliõpilaste suuremat kaasamist kõrgkoolide otsustus- ja juhtimisprotsessidesse.EÜL-i juhatuse esimees Eimar Veldre leidis, et üliõpilaskond on formaalselt küll kõikide kõrgkoolide nõukogus esindatud, kuid probleemiks on madalama tasandi otsustuskogud (teaduskonna nõukogu) ning sisuline osalemine nendes. „Üliõpilaste esindajad võivad olla mõne kogu liikmed, kuid kas neid kuulda võetakse ja neid kaasatakse, on iseasi. Kui soovime rakendada õppijakeskset õppekorraldust ja õppekavasid, tuleb tudengite osalust soodustada.”
Resolutsioonis leitakse, et kõrgkoole tuleb kohelda võrdselt, sõltumata institutsioonide omandivormist või õppesuunast, ning oluline on ühtlustada haridusasutuste tegutsemise põhimõtted. Veldre sõnul seisneb võrdne kohtlemine ühelt poolt rahastamises, teiselt poolt aga kvaliteedinõuete täitmises. „Iga kõrgkool, kes suudab teatud kvaliteeti pakkuda, peaks saama riigi toetust. Riik peaks rahastama kõrgkoole, mitte pelgalt õppekohti.” Õppekohapõhist rahastamist (nii RKT kui ka õppemaksud) ei pea Veldre jätkusuutlikuks olukorras, kus üliõpilaste arv langeb drastiliselt. „Mingil määral saab siin eeskujuks võtta üldhariduse rahastamismudelit.”

Vastavalt ühiskonna vajadustele
Palju on kõneldud (kõrg)koolides pakutava hariduse ja ühiskonna vajaduste mitteühildumisest ning teatud erialade spetsialistide üleprodutseerimisest (äri- ja haldusjuhid jne). Ka tudengid rõhutasid, et kõrgkoolid peaksid rohkem jälgima ühiskonnas toimuvat ning kujundama oma arengut vastavalt ühiskonna vajadustele. Veldre leiab, et muutuva tööturu ja majanduse tingimustes on äärmiselt vajalik kaasata õppekavade arendamisse tööandjad ja vilistlased. „Eesti kõrgkoolide õppe- ja teadustöö kvaliteeti on võimalik kindlustada ja arendada vaid osapoolte koostöö kaudu.”
EÜL-i juhi sõnul jääb kõrgkoolides puudu eelkõige haritusest ja isiksuse arengule orienteeritusest, mistõttu tuleks aktiivse kodaniku ja ühiskonna liikme kujunemisele enam rõhku panna. „Kui soovime rakendada õppijakeskset õppekorraldust ja õppekavasid, tuleb tudengite osalust soodustada. Kesise demokraatiaga keskkoolist pärit noor ei kipu ilma julgustuseta kõrgkoolis koheselt „maailma parandama”.”

Meie igapäevane vägivald

Mida on meil Jokela sündmustest õppida?

KATRIN SAKS, Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjoni liige, Eesti Lastekaitse Liidu president
„Jään vastusega kimpu. Kui see oleks juhtunud kuskil mujal, oleks ehk lihtsam seletusi leida, aga Soome kool ja sotsiaalsed tugisüsteemid on ju ühed parimad maailmas. Aga ilmselt tekivad augud ka kõige tihedamasse võrku! Kuigi sellised õudused ei allu enamasti reeglitele, tundub vähemalt meedia põhjal, et probleemid, mis viisid Soome noormehe äärmus­liku käitumiseni, vaevavad paljusid. See peakski panema meid häirekella lööma.
Soome ise on juhtunust õppinud. Euroopa Parlament arutab praegu 1991. aastal vastu võetud relvadirektiivi muutmist, mis muuhulgas kä-sitleb relvade omamise luba. Seni oli Soome EL-i ainsa liikmesriigina seisukohal, et relvakandmise loa võib anda ka alla 18-aastastele. Nüüd on nad oma suhtumist muutnud. Tõsi, Jokela sündmusi poleks see ära hoidnud, sest tulistaja oli täisealine, kuid seos relvade noorte kätte sattumise ja nende kuritarvitamise vahel on olemas ja soomlased võtavad seda nüüd arvesse.
Soome kooli eripära on, et kui põhikoolis on neil väikesed klassid (24 last), siis gümnaasiumis hoopis suuremad. Suures klassis jäävad aga ka suured mured märkamata. Selles valguses ei saa pidada targaks meie eelmise valitsuse otsust tõsta õpilaste arvu klassis taas 36-ni.
Lastekaitse liidul on mitu projekti, mis peaksid aitama koolivägivalda ennetada, sh nii metoodiliste materjalide väljaandmine kui ka töö õpilastega konkreetsetes koolides. Tulistamine on äärmuslik, aga kiusamine ja painav üksindus kahjuks igapäevane nähe. Alustada võiks aga sellest, et kõikides Eesti koolides vaadataks Ilmar Raagi „Klassi” ja korraldataks spetsialistide abiga pärast arutelu nii filmi kui ka oma koolielu üle. Lahendused al-gavad probleemide tunnistamisest. Kui lapse arvamust pole 18 aastat küsitud ega sellega arvestatud, on naiivne loota, et üheksateistkümnendal eluaastal suudab ta iseseisvalt teha arvestatavaid otsuseid.”

AGU LAIUS, Jaan Tõnissoni Instituudi direktor:
„Kujutasin ette, et Jokela sündmustele reageerivad nii õpilasorganisatsioonid, lastevanemate liit, koolijuhtide ühendus kui ka lastekaitsjad. Paraku väidetakse, et ootuste asetamine kodanikuühendustele on demagoogia – ministeerium teadvat nii olukorda kui ka lahendusi. Ka on öeldud, et selliseid asju juhtub mujalgi ja seega ei peaks Jokela erilist mõttevahetust põhjustama.
Oli aeg, mil uskusime, et prostitutsiooni teema ei vääri Eestis käsitlemist – meie rääkisime isikuvabadusest. Oli aeg, mil uskusime, et narkomaania ei ole meie teema. Uskusime, et aids ei puuduta meid, ja panime pahaks, kui sellealased kodanikuühendused teemat päevakorral hoidsid ning riigilt tegutsemiskava nõudsid. Nüüd maadleme kõigi nende probleemidega ning seni oleme alla jäänud. Lisaks alkoholism ja kasiinondus, kus räägime ikka veel sinisilmselt ettevõtlusvabadusest kui ülimast väärtusest.
Ehk oleks aeg hakata mõistma, et ennetustegevus on ühiskonnale tulemuslikum ja pikemas perspektiivis ka märkimisväärselt odavam.”

JÜRI GINTER, TÜ kasvatus­teaduskonna prodekaan:
„On kurb, et hakkame rääkima vägi-vallaprobleemidest, kui naaberriigis toimub erandlik ekstsess, ning vaiki-me maha pideva vaimse ja füüsilise stressi koolides ja mujal. Veel enam, iga nädal loeme ajalehtedest, kuidas arvamusliidrid üksteise võidu kiitlevad, kuidas nad koolis korda rikkusid. Politsei sekkub alles tapmise või muu raske õigusrikkumise korral. Nii jäämegi võitlema tagajärgedega ja põhjused aina süvenevad.
Olen korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et seoses karistusseadustiku jõustumisega ei ole ropendamine ning õpetaja solvamine ja laimamine õpilase väär- ega kuritegu. Seevastu kohtuniku ja politseiniku korraldustele mitteallumine on väärtegu. Seadus ei toeta õpetajat, kes peab tuginema üksnes oma pedagoogilisele meisterlikkusele. Õpetaja ei tohi õpilast isegi tunnist välja saata, sest rikub nii tema õigust haridusele. Õpilast ei tohi jätta pärast tunde, ku-na see piirab tema liikumisvaba­dust. Rääkimata nurka panemisest, püsti seisma sundimisest või muudest seni ebaseaduslikult kasutatud mõjutusvahenditest. Miks ebaseaduslikest? Sest põhiseadusega sätestatud õigusi võib piirata ainult seadusega. Kooli kodukorra vastavad sätted on õigustühised. Õnneks osa õpilasi seda veel ei tea. Nagu ka seda, et Eestis pole ühtegi õigusakti, mis kohustaks neid iga päev koolis käima ja seal õppima.
Eesti õpetajate esindajad on avaldanud arvamust, et meie pedagoogide ettevalmistuse tase on nii kõrge, et neil pole vaja mingeid õigusi korrarikkujate ohjeldamiseks. Kas järgmisena võtame politseisse ja vanglates-
se tööle nii hea pedagoogilise etteval-mistusega töötajad, et võib loobuda
käeraudadest, uste lukustamisest ja inimõiguste muul moel piiramisest?
Õiguslike mõjutusvahendite kasu-tamine peab vastama kindlatele tingimustele: lapsevanemate teavitamine ja teatud juhtudel ka nende eelnev nõusolek; kirjalik aruanne õppealajuhatajale mõjutusvahendi kasutami-
sest, info klassijuhatajale ja vajadusel
ka teistele õpetajatele, kes last õpeta­vad; vähemalt kaks õpetajat koos ran­gemate mõjutusvahendite puhul.
Mõjutusvahendite kohaldamine on vaja reguleerida seadusega, sest tegemist on õpilaste põhiseaduslike õiguste piiramisega. Praegune prakti-ka on õpetajate omavoli ja õpetajad on pidevas ohus, et nad kaevatakse kohtusse. Kui õpetajad teavad, et võivad neid vahendeid kasutada, muutuvad nad enesekindlamaks ja saavad hakkama ka pedagoogiliste võtetega. Kui õpilased teavad, et neid on võimalik
korrale kutsuda, ei provotseeri nad õpetajat nii sageli kui seni. Korrarikkumiste arv väheneb ja mõjutusvahendeid kasutatakse üksnes harva.” juhtudel.”

Täiskasvanuks juba teismeeas?

Sel nädalal teatas Eesti Noorte­ühenduste Liit (ENL), et taotleb kohalike omavalitsuste valimistel valimis­ea langetamist 16-ni. ENL-i noorte­poliitika juhi Gerd Tarandi sõnul on noortele vaja anda enam otsustus­õigust kodukoha asjades kaasa rääkimisel. Vajadust kaasata noori senisest aktiivsemalt Eesti arengut puudutavatesse küsimustesse ja ühiskonnas toimuvate protsesside mõjutamisse põhjendasid liidu liikmed ka demograafilise arenguga.
Kodanikukohustuse täitmisega on Eestis lood teadagi viletsad – valimis­test osavõtnute protsent on Euroopa Liidu üks madalamaid. Viimastel riigikogu valimistel andis oma hääle küll rohkem inimesi kui 2003. aastal, kuid aktiivsus on tõusnud imevähe (58% 2003 ja 61% 2007). Tihti kostab hääli, et mida see minu arvamus ikka loeb, ma ei saa ju midagi muuta jne. 30 aastat tagasi tõesti ei saanud…
Iseenesest ei ole ettepanek revolutsiooniline – sel suvel langetati valimisea künnis 16-ni Austrias, kus liidukantsleri sõnul peavad poliitikud nüüd tegema suuremaid pingutusi, et täita noorte soove. Kas aga just see asjaolu ei sea noori poliitikute manipuleerimise meelevalda? Tühje lubadusi aitab läbi näha eelkõige elukogemus, mitte kooliteadmised. Va-limiste populismivahus ja utoopias­se kalduvate lubaduste rägastikus orienteerumiseks on vaja muidugi mõlemaid.
Nagu arvata võiski, on noored ideega päri, täisealised pigem mitte (EPL, 20.11.). Omaette küsimus on, mis on ettepanekuga nõustumise taga. Nimelt jääb üsnagi küsitavaks argument, nagu aitaks 16-aastastele hääleõiguse andmine valijate hulka suurendada. Ilmselt aitaks see samm suurendada pigem valima mitte minevate kodanike arvu, sest kõikjal Euroopas, sealhulgas Eestis, on just noored kõige loiumad valijad.
Olgu vähese aktiivsuse põhjus selles, et noorte huvid on nende east tingituna suunatud mujale, või milleski muus, aga otseselt ebanormaalseks seda pidada ei saa. Lisaks ei ela selles vanuses noored veel iseseisvat elu (kuigi vanuses, mil sageli peetakse end kõige targemaks inimeseks maa peal, paljud seda ilmselt tahaksid), mistõttu jääb enamik valmiseelsetes debattides käsitletavaid teemasid abstraktseks ja kaugeks. Ei saa eeldada, et noor, kelle ellu ei kuulu vajadus iseseisvalt majandada ning „ellu jääda”, on võimeline poliitikute esitatud argumentidest tugevamaid ja nõrgemaid eristama.
Kahtlemata leidub igas koolis ak­tiivseid õpilasi, kellele pakub poliitika huvi juba 16-aastaselt, kuid kas seda tuleb peale sundida neile, kelle huvideringi see ei kuulu ja keda tuleks pigem kaitsta nähtuse eest, mis Eestis ei meenuta kahjuks kuigi palju vabade kodanike arutelu ühiskonna saatuse üle, sarnanedes pigem kindla intervalliga korduva karnevaliga? Täiskasvanuea kunstlik nihuta­mine ei muuda noori poliitiliselt teadlikumaks ega elukogenumaks.
Väga noorelt poliitikasse sekkumi­ne tekitab hoopis küsimuse, kas lapse­põlv ning selle ja täiskasvanuea vahele jääv eneseotsingu ja sellega kaasneva katsetamise periood peab tõesti lõppema nõnda varakult.
Noorte aktiivsuse toetamine ja näiteks õpilasesinduste liikmete arvamusega arvestamine kohaliku omavalitsuse (miks mitte ka riigi) tasandil on tulevaste tublide kodanike kasvatamisel väga vajalik, kuid ENL-i ettepanekule lähenedes peaks lähtuma eelkõige arengu üldistest seaduspärasustest, mitte andma üksikute ärksate noorte näitel valimisõigust kõikidele 16–17-aastastele. Isegi kui osa poliitikuid seda soovib.

Kristi Helme

Ministeeriumis

19. novembril algas Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudis riikliku programmi „Eesti keele keeletehnoloogiline tugi” konverents. Programmi raames rahastatavate projektide uurimisrühmad tutvustasid konverentsil oma tööd ja seniseid tulemusi. 22. novembril avati Tallinna Lauluväljaku ruumides hariduskoostöö projektide näitus „Expro 2007”. Näitusel osaleb ligi 60 projekti, mis on läbi viidud Comeniuse, Lingua, Leonardo da Vinci või Grundtvigi programmi raames. Näituse ajal andis haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas kätte keeleõppe tunnuskirjad. Aset leidis üliõpilaskonverents „Milleks mobiilsus?”. 22. novembril algas Tallinnas Rahvusraamatukogus keelekümblus­programmi aastakonverents, mis tänavu keskendub õpetajate väärtustamisele ja motiveerimisele. Kahepäevasele konverentsile on oodatud keelekümblusprogrammis osalevate koolide ja lasteaedade õpetajad ning seal õppivate laste vanemad. Konverentsi tööst võtsid osa minister Tõnis Lukas ning asekantsler Katri Raik.

Sõnumid

Eesti õppekeelele üleminek vene koolides algas edukalt

Soome haridussüsteem väärib järgimist

c   

Mõte

Meie õpetajasmalev on olnud vägev ja väärinud lugupidamist. Aga juba mõnda aega kestab 21. sajand, uute väljakutsete ja uue haridussituatsiooniga. Tänapäeva maailm nõuab uutmoodi stressitaluvust ja teistsuguste väärtushinnangute mõistmist.

Eesti kooli kannavad ikka needsamad õpetajad, kes tõid selle kooli välja keerulistest segadikest, ikka Eesti koolina. See oli auasi. Tahtsime olla, ka vägagi piiratud tingimustes, maailmaga võrdsed, mitte lubada endale vähemalt hariduses teiste ees lömitamist.

Püüd angloamerikaniseeruda
Kes vähegi tahab näha, see peab nägema, et praegu püütakse igalt tasandilt selgeks teha, et eestlastele oleks parem, kui meil oleks „nii nagu teistel”. Silmas peetakse muidugi vajadust angloamerikaniseeruda. Ka kooli olemust muuta. Tõsi küll, haridusministrid teevad näo, justkui jätkataks ikka n-ö traditsioonilise koolina, aga massilise, meedia kantud õpetamise – „olla nii nagu teised” –
vastu pole ka haridusjuhid välja astunud. Kas kardetakse olla liiga „kolklikud” või usutakse tõepoolest, et võrdne haridus tähendab ühesugust kooli maailma igas nurgas, pole teada. Või siis ei usuta Eesti kooli võimesse olla teistele pigem eeskujuks kui jäljendajaks?
Ehk ongi see kõik möödapääsmatu ja vajalik, aga siis tuleb see teaduslikult põhjendada ja teaduslikule põhjendusele tuginedes uus õpetaja ette valmistada. Niisugune, kes teab ja tohib toimida tänapäevaselt.
Hariduse arenguloogikat tundvad poliitikud ja haridustegelased on algatanud liikumise põhikooli eraldamiseks kooli kõrgemast, vanemast lülist, ükskõik mismoodi seda siis ka ei nimetataks: gümnaasiumiks, kutse­keskkooliks, lütseumiks või veel kuidagi neljandat moodi. See samm aga ei ole lihtsalt matemaatilis-mehhaaniline tehe, vaid selle taha peitub organisatsiooniliste vajaduste vägagi pikk nimekiri.

Vajame harjutuskoole
Ja jällegi on põhiprobleem õpetaja. Nüüd siis juba eraldi gümnaasiumiõpetaja ja põhikooliõpetaja, kes suudaks ohjata kaugeltki mitte alati heatahtlikku eripalgelist noortekontingenti, tundes nii seadusi kui ka vajadust olla nooruki inimeseks kasvamise teel väärikas eeskuju. Niisugune on vajadus õpetajate järele ja samme selle rahuldamiseks tuleb hakata astuma kohe. Enne pole mõtet uue reformiga alustada.
Õpetajat tuleb õpetada kui spetsialisti, mitte kui haritud inimest „üldse”. On äärmiselt kahetsusväärne, et aastaid tagasi surusid ülikoolid peale õpetamismudeli, milles ei valmistata enam ette spetsialiste, spetsialistidiplomi annab keegi kuskil mujal.
Õpetajat tuleb valmistada ette niisamuti, nagu valmistatakse ette arsti. Arstiks õppimine ei ole mõeldav, kui teooria ja praktika ei käi käsikäes. Ka õpetajate ettevalmistamiseks peavad ülikoolidel olema head praktikabaasid. Võidakse ju öelda, et praegugi käivad üliõpilased koolipraktikal, aga see ei ole kuigi efektiivne.
Nõukogude kord likvideeris harjutuskoolid, nüüd tuleks need taas luua. Iga ülikool, kus valmistatakse ette õpetajaid, peab saama baasõppeasutuse kui labori. Muidugi ei välista see olemasoleva koolivõrgu kasutamist, aga vaja on tunduvalt enamat. Eri õppeprotsessid tuleb korraldada, demonstreerides teoreetiliste tõdede paikapidavust praktikas.
Niisugust organisatsiooni on muidugi keeruline käivitada, aga kui saame juba olla nn doonorriik ja käia poliitikute suu läbi mööda maailma teisi õpetamas, miks ei peaks me siis saama teha kodus seda, mida meil endil vaja? Ujuma õpitakse ehk tõesti vette viskamisega, kasvamisel aga selline meetod suunda leida ei aita.
On vaja selgeks rääkida, miks õigupoolest on vaja põhikool hariduse kõrgemast lülist lahutada. Kui ainsad põhjused on laste arvu vähenemine ja koolivõrgu praegune kohati arusaamatu korraldus, on need nõrgad argumendid. Hoopis kaalukam tundub vajadus luua inimese arengut soodustav keskkond. Vaid juba põhikooli lõpetanutega tegelev õppeasutus saab täielikumalt pühenduda konkreetsete oskuste andmisele ja analüüsivõimelise kodaniku kasvatamisele.

Gümnaasiumi- ja põhikooliõpetaja
Loomulikult kuuluvad keskharidus­õppeasutuste hulka ka mitmeprofiil­sed kutseõppeasutused, alates tehni­kagümnaasiumidest kuni sõjalis-sport­like õppeasutusteni, nn tavagümnaasiumidest ehk siis reaal- ja humanitaar- ning looduskallakuga gümnaasiumidest rääkimata. Güm­naasiumiõpetaja on paljuprofiilne mõiste ja tema ettevalmistus ülikoolidele üsna intrigeeriv väljakutse.
Põhikooliõpetaja on Inimese kasvataja. Just seda tuleb rõhutada põhikooliõpetajat ette valmistades. Nagu ka seda, et vastavalt meie koolivõrgule, mis on väga kirju ja kus kohati jäävad ikkagi ellu ka väga väikesed põhikoolid, on vaja põhikooliõpetaja valmistada ette õpetama paljusid aineid, ka liitklassides. Kõigepealt tuleb aga selle kooliastme õpetaja valmistada ette väga erinevate vaimsete võimetega laste ühistööd juhen­da­ma. Seega on selles koolitüübis süvateaduslikust aineomandamisest olulisem oskus kujundada hästi sot­sialiseerunud isiksust. Eelmises Eesti Vabariigis täitis seda ülesannet suurepäraselt õpetajate seminar. Aga tänapäeval?
Ja et koolivõrk saaks jätkuvalt edukalt toimida, tuleb kujundada ajastule vastav ja efektiivselt ning vastutustundega tegutsev täienduskoolitussüsteem. Mitte kui turukaup, kus kõigil on laadaluba, vaid kui ministeeriumi ning teadusliku ja pedagoogilise mõtte toitekeskus. Pidev täienduskoolitusprotsess peab olema kirjutatud pedagoogi töölepin­gusse.

Kirjad

Alkoholism – eestlase globaalprobleem
Tallinnas käib kemplemine, kas lubada Kristiine Prismal alkoholi müüa või mitte. Näe, suvel saanud kaks koolipoissi õlled kätte. Meil Hiiumaal veel oma Prismad puuduvad, aga õlu on müügil ka meil. Mida noored hiidlased alkoholiprobleemidest arvavad? Toon vastuseks väljavõtteid Hiiumaa kahe gümnaasiumi 9. klassi õpilaste arvamustöödest „Mina ja alkohol – rõõmud ja ohud”.
     Alkoholi saab kasutada ravimiseks ja joomiseks. Tavaliselt alla 18-aastasele alkoholi poest ei müüda, aga alaealised saavad kätte nagunii ja ikka joovad.
     Alkohol kahjustab ajurakke, tekitab väsimust, uimasust, aga ka väga hea ja lõbusa tuju. Mõne mehe muudab alkohol agressiivseks. Kui tarbid liiga palju, võid saada alkoholimürgituse. Minu arust tuleks alkoholi tarbida siis, kui sa oskad piiri pidada ja tead, kus joomine lõpetada. Alkohol on tarkade jook. Väga paljud noored joovad, kuna on siis enda arust lahedad. Õige mees on see, kes ütleb EI! Piirangud joomist ei takista.
     Joomist pidudel on suht raske keelata. Tuleks üles panna kaamerad. Politsei peaks ka huvi tundma. Mulle endale meeldib vahest saunas paar õlut teha. Kuid mitte rohkem.
     Vanemad ei saa midagi teha, kui laps mõnikord alkoholi tarvitab. Võib-olla ainult koduaresti panna. Laps peab ise teadma, mis ta teeb. Mina ei taha küll põõsas lõpetada nagu mõni joodik. Lapsed võiks teha parem vesipiipu kui juua alkoholi, sest piip on natuke ohutum. Mina ei joo üldse ja ei suitseta ka. Alkoholi piiravad seadused ei toimi kohe silmanähtavalt. See meenutab isegi varjatud reklaami. Mida rohkem keelata, seda suurem huvi!
     Noored joovad, et seltskonnas oleks lõbusam, või sellepärast, et pole mingit tegevust ega korralikke üritusi. Siis minnaksegi kellegi juurde, kellel vanemaid kodus pole. Alguses lihtsalt proovitakse, pärast hakkab meeldima ja siis hakatakse jooma.
     Arvatakse, et alkoholism on perekonna viga. Ma ei tea. Mu isa üks vend on usklik, teine maakeeli lihtsalt joodik. Must ja valge ühes peres. Küll aga saab perekond mõjutada seltskonda, kellega suhtled, kelle sarnane oled. Seisukord Eestis on lootusetu. Ma arvan, et kuiv seadus oleks rõõm mafioosodele. Aga noored ei oska ise piiri pidada. Joomise keelamine on sama silmakirjalik kui reklaamimine. Ühed teenivad keelamise, teised reklaamimise korraldamisega. Ühed maksumaksjad ja aumehed mõlemad. Mina ei joo, aga saunaõhtuks toob isa pudeli õlut. „Mehel peab vahest mehe lõhn ka juures olema,” öelnud vanaisa isale ja isa mulle.
Aruteludes selgus umbes järgmine moraal: alkoholism on eestlase globaalprobleem nagu loodusreostus või kliima soojenemine. Üks riik, üks kool, üks perekond selle vastu ei saa. Vaja on kodu, kooli, kogukonna ja riigi koostööd. Seda aga pole, kuni kõige suurema rikkuse allikad on alkoholi-, tubaka- ja narkoäri. Ja relvaäri, et teenida sõdade pealt. Kunstide kunst on ellujäämiskunst ja selle võtmeks teadvustatud Mõistus. Teist võimalust eestlasel ellu jääda polegi.
Õnneks arvavad nii mitte ainult suhteliselt väga korralikud ja tasakaalukad hiiu noored. Umbes sama meelt on ka Tallinna gümnaasiumide 12 õpilasliidrit. Lugesin juhtumisi nende mõtteid Kesknädala ühest oktoobrinumbrist: „Alkoholitarbimisega ei saa võidelda kauplusi sulgedes, õpilastel on võimalus ka viinataksot tellida. Noorte teadvusse peab jõudma sõltuvusainete sotsiaalne kahjulikkus.”

Kuidas aidata õpetajat?
Sõitsin oktoobri lõpus Tallinnast Tartusse ühes bussis umbes kolmanda klassi noorhärraga, kes nähtava uhkusega kandis koolimütsi. Küsisin, millise kooli vormimüts see on? Vastuseks sain särasilmselt koolivaheajale sõitnud mütsikandjalt, et Gustav Adolfi Gümnaasiumi, ja neil on veel lips ka! Kiitsin tublit koolipoissi, kes üksi Tallinnast Tartusse sõitis, ja soovisin head koolivaheaega. Noormees lahkus vastu tulnud vanaemaga ja lausus rõõmsa loomulikkusega: „Head aega!” Mõttes laususin tänusõnu tublile koolikollektiivile, kelle õpilased tunnevad uhkust oma kooli üle.
Minu arust tulekski kodanikukasvatust alustada koolivormist, et õpilane tunnetaks kooli ees vastutust ega häbeneks üldsuse ees olla õpilane. See lisab talle kohustusi: hästi käituda ja õppida, austada ennast, oma kooli ja õpetajaid ning endast vanemaid. Pealegi on koolidel koolivormi kandmise kogemus olemas. Olemas olid ka õpilaste õigused ja kohustused. Nüüd on need viimased justkui unustatud.
Õpilaste hingemurede ja isiksuse arenguga seotud probleemide lahenda-
miseks soovitan abimeheks Anti Kidro-
ni raamatut „Oska olla endale psühholoog”. „Mureküsimuste lahendamine võib teoks saada üksnes enesetundmise süvenemise ja praktilise elamistarkuse juurdesaamise tingimusel,” kirjutatakse raamatus, mis lõpeb elamisoskuse kahekümne põhitarkusega.
Minu arust peaks koolis selgitama meil kehtivaid seadusi ja nõudma seaduste täitmist. ETV-24 vahendusel võis lugeda haridusminister Tõnis Lukase soovitust, et operatiivsete pedagoogiliste vahendite hulgas võiks olla ka käe külge panek, mis ei tähendavat iganädalasi peksupäevi. Minister soovitas aset leidnud vahejuhtumid koolijuhi ja õpetaja initsiatiivil siiski rahulikult ära klaarida.
Kauaaegse pedagoogina ei õigusta ma füüsilist arveteklaarimist. Kui lööb pedagoog, lööb reflektoorselt vastu ka õpilane.
Valgamaalane kirjutab: „Kui õpilane võib õpetajale öelda, mis aga pähe tuleb, siis ei tule keegi kooli tööle ka ükskõik kui suure palga eest!” Aga õpilane ei või ju öelda õpetajale, mis pähe tuleb, kui talle on kehtivaid seadusi selgitatud.
Meenub veel üks bussisõit. Kont­rolör kontrollis viisakalt reisijate pileteid ja vastas temaga õiendama hakanud bussijuhile rahulikult: „Minuga nii ei räägita!” Nii peab lausuma ka õpetaja.
 

Hillar Padu
Liidia Pettai

Kui mina olin veel väikene mees

Otsimise aeg

Väikese poisina olin enamasti vanaema hoida-hoolitseda, vanematel polnud kuigivõrd aega – teadus vajas tegemist ja kraadid kaitsmist. Eks vanaema oli ka see, kes mind iluuisutamise trenni viis. Lootused Tartu-suurusest linnast tippu jõuda olid kasinad, Tartus oli ainult paar uisuvälja ja sedagi vaid mõneks talvekuuks. Aga see polnudki tähtis, peaasi, et väike poiss millegagi tegeleks. Vähemalt vanaema arvas nii.
Kuigi käisin trennis aastaid ning sain lisaks uisutamisoskusele selgeks ka terve rea balletisamme, oli minu mäletamist mööda kõrghetk siis, kui sain linna iluuisutamise meistrivõistlustel teise koha. Tõsi küll, mitte uisutamise, vaid korstnapühkija kostüümi eest. Kuid tänu uisutamisele sattusin ma Tartu 2. Keskkooli (praeguse Miina Härma Gümnaasiumi) katsetele, sest iluuisutamise õpetaja oli ühtlasi selle kooli inglise keele õpetaja. Sisseastumiskatsetest ma arusaadavalt suurt midagi ei mäleta, aga sisse ma sain ja üksteist aasta hiljem lõpetasin sama kooli. Toonane treenerist õpetaja Tiiu-Mai Loko annab senini tunde. Nüüd juba minu tütrele Kirstinile.
Koolipoisina sain kohe aru, et ega iluuisutamine ikka õige meeste ala ole ja kui koolivenna treenerist isa kutsus tennist mängima, olin kiirelt nõus. See oli juba enda teadlik otsus, mille ka kodus kõva ja selge häälega välja ladusin. Ega sellele mehe enda tehtud otsusele keegi vastu olnudki. Koolis olid mul tol ajal head hinded, seega sportimine ei seganud õppimist. Küll aga leidis tollane kooli muusikaõpetaja Helju Keskpalu, kelle lauluklassis ma õhtuti mõnda aega käisin, koos Jassi Zahharoviga muide, et musikaalsust mul on ja oleks vaja poiss viiulit õppima panna. Nii sattusin Heino Elleri nimelise muusikakooli nn pedagoogilisse klassi, kus õpetasid sama muusi­kakooli vanemad õpilased.
Ega mul viiuli vastu nii väga midagi olnudki, kuid neljanda klassi poisina kuueaastastega koos solfedžot õppida tundus kuidagi solvav ja see sundis mind viiulitunni asemel hoopiski kergejõustiku trenni minema.
Kuhu jäi tennis? Miks korraga kergejõustik? Aga sellepärast, et kooli kehalise kasvatuse õpetaja tegi selgeks, et kergejõustik on spordi kuningas. No kes siis kuninglik ei tahaks olla! Viiulit peitsin mitu kuud kodus puuriida taha, et jääks mulje, nagu käiksin hoolega tunnis. Kaua see arusaadavalt nii kesta ei saanud.
Maailma spordiedetabelitest on minu nime raske leida ja Euroopa tun­tud kontserdilavadel pole mind esinemas nähtud, kuid eri spordialade ja muusikaga tegelemine on mind kindlasti rikastanud. Noorena tulebki proovida ja otsida ning küllap ka oma leida, et hiljem täiskasvanuna vahelduse otsimine elus peamiseks ei muutuks. Kuigi jah, ka siis on vaheldust vaja.

Alar Karis






 

Erivajadusega laps ja hariduse kättesaadavus

Vaimse või füüsilise puudega lapse sünd on vanematele šokk, millega sageli kaasnevad enesesüüdistus, vanemate omavahelised lahkhelid, tihti ka abielulahutus. Puuduvad teadmised, et luua oma lapse arenguks sobiv kasvukeskkond. Kui väikelapsega saavad vanemad veel kuidagi hakkama, siis puudega lapse jõudmisel lasteaia- ja kooliikka läheb olukord hullemaks.

Eesti seaduste kohaselt on lapsevanemal õigus panna oma laps lasteaeda. Paraku asuvad erivajadustega laste lasteaiad peamiselt suurlinnades ja neisse on peaaegu võimatu kohta saada lastel, kes ei ela sama omavalitsuse territooriumil. Integreerime tavalasteaeda? Tihti on just teiste laste vanemad sellele vastu, nagu oleks erivajadus mingi taud, mis kohe ka nende lapsele külge hakkab. Niisugune suhtumine on aga puudega lapse vanematele järgmine trauma. Kohe tekivad probleemid, kumb neist jääb lapsega koju, kes peaks erivajadusega lapse vanemale õpetama, kuidas last tema puudest lähtuvalt õpetada jne.

Lapsevanem tunneb jõuetust
On palju omavalitsusi, kus lapsele leitakse tema puudest lähtuvalt sobiv asutus ja vanemaid toetatakse igati. Kuid on ka omavalitsusi, kes jätavad probleemipuntras oleva(d) vanema(d) kus seda ja teist või ei tea üldse, et nende haldusalal elab puudega laps. Siis hakkavad vanemad ise otsima võimalusi, koputama eri asutuste ustele ja küsima nõu, mida lapsega peaks tegema. Sageli pole neil vanemail niigi palju raha, et sõita lapsega arsti juurde, rehabilitatsiooniasutusse. Ja nii loobuvadki nad kõigest ja jätavad lapse arenguks tingimused loomata –
mitte sihiteadlikult, vaid jõuetusest.
Eesti rehabilitatsiooniasutuste võimalused selliseid olukordi lahendada on piiratud. Tehakse küll rehabilitatsiooniplaanid, et vanem saaks lapsele puude raskusastme määramise kaudu pensioni, kuid selleks, et käia ja arendada last pidevalt maakonna teises otsas, puuduvad võimalused. On võimalik võtta laps koos vanemaga teatavaks ajaks (ka majutusega) teenusele ja anda lühikese ajaga forsseeritult kogu teenuste pakett, aga mis saab edasi? Kui teenustele antud raha on kahe nädalaga otsas, jääb ülejäänud 11,5 kuud üle ainult järgmist tsüklit oodata. Selline lähenemine last küll kuidagi ei arenda, pigem teeb kurja, sest just hakkab toimuma mingi muutus, kui ravi on läbi. Kogu teenuste hulk peaks olema jaotatud aasta peale, et tekiks järjepidevus, arengut toetav ja suunav protsess. Siin on mõtlemisainet, kuidas muuta teenus lapse arengut toetavaks nõustamiseks.

Kooliaeg ei too kergendust
Eestis on üldine koolikohustus, haridus peab olema tagatud kõigile, haarates ka kõige raskema puudega lapsi. Puuetega laste õpetamiseks tavakoolis peab riik ÜRO peaassamblee resolut­siooni 48/96 kohaselt, mille Eesti valitsus 16.05.1995 heaks kiitis: oma­ma selget hariduspoliitikat, mida mõis­tetakse ja aktsepteeritakse kooli­des ja kogu ühiskonnas; lubama õppekavades muudatusi, lisandusi ja kohandusi sõltuvalt õpilase erivajadusest; kindlustama kvaliteetsed õppemater­jalid, õpetajate täienduskoolituse ja tugiõpetajad. Lihtsam on kõik see tagada kerge puudega laste puhul, kes ei vaja täiendavalt juhendajat, spet­siaalset õppekava ega õppekirjandust. Füüsilise puude korral tuleb kindlustada ainult haridusasutusse pääsemine ja seal liikumine. Seegi on aga tõeline katsumus paljudele koolidele, kus ratastooliga ei pääse koolimajja ega saa liikuda korruste vahel. Seepärast soovitataksegi ratastoolilastele koduõpet, mis aga neile ei meeldi, sest nii kaob suhtlemise ja eakaaslastega koos olemise võimalus.
Veelgi tõsisemaks probleemiks kujuneb raske ja sügava puudega laste haridustee. Olgugi et lapsevanemal on õigus panna oma laps elukohajärgsesse kooli, puudub üldhariduskoolil tavaliselt võimalus sellise puudega last seal õpetada: pole vastava kvalifikatsiooniga õpetajat, tugiõpetajat, füsioterapeuti, logopeedi, võimlemisõpetajat, sobivat ruumi puhkamiseks, õppekirjandust jne. Nii on siiski ainus õige lahendus erivajadustega laste kool. Nüüd põrkuvad aga vanemad vastu tõelist müüri: kus on kõige lähem kool, kas seal saab ka ööbida (õpilaskodu), kui kodu on koolist liiga kaugel, kes aitab lapsel kooli saada…

Omavalitsus dikteerib valiku
Olukord on veel hullem, kui sobiv kool juhtub olema erakool. Kes maksab õppekulud ja kui palju läheb üldse kõik lapsevanemale maksma? Algab tõeline „kadalipp”. Kõigepealt läbirääkimised kohaliku omavalitsusega, kes peaks vastavalt haridusseaduse § 10-le tagama lapse kooli saamise ja katma vajadusel koolikulud: „Keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega ning eriabi vajavatele inimestele tagab kohalik omavalitsus võimaluse õppida elukohajärgses koolis. Vastavate tingimuste puudumisel tagavad riik ja kohalik omavalitsus õigusaktides ettenähtud korras ja tingimustel neile õppimisvõimalused selleks loodud õppeasutustes.” Kui aga omavalitsus keeldub lapsevanema koolivalikut aktsepteerimast ja pakub välja ühe ja ainsa variandi, kus laps peaks õppima (pole koolituskulusid, on kõige lähemal), arvestamata lapse eripära, suunamiskomisjoni ja rehabilitatsioonimeeskonna otsust, ei jää muud üle, kui kolida koos perega teise omavalitsusse, kus erivajadusega lapse eripäraga arvestatakse. Või kui ollakse piisavalt rikas, maksta ise lapse koolitamise eest, mis siis, et põhiharidus peaks olema kõigile tasuta.

Lapsevanem vajab nõustamist
Kui lapsevanemal pole pealehakkamist, julgust ametiasutuste uksi avada ja oma lapsele õiget kooli nõuda, jääbki ta koos lapsega koju ning mandub täielikult, muutub lapsest sõltuvaks.
Palju on ka vanemaid, kes kardavad oma puudega last seitsmeaastaselt kooli panna, sest nende arvates on laps nõrguke, pole piisavalt arene­nud, ei suuda midagi teha ega saa millestki aru. Lapsvanemat peaksid nüüd nõustama ja julgustama valitud kooli spetsialistid ja õpetajad. Vanem peab saama kindlustunde, et teeb last kooli pannes õige otsuse. Tihti venitatakse kooliminekuga veel aasta või kaks, aga sihipärase õpetuseta laps selle ajaga tublimaks ei lähe. Pigem tekib taandareng. Nii nagu normlaps läheb kooli seitsmeselt, peaks seda tegema ka puudega laps. Õigel ajal alustatud õpetus on kõige viljakam ja tulemuslikum.

Valimisplakatid on, õpikuid pole
Hull on olukord õppekirjanduse ja õppematerjaliga. Väikestes tiraažides õpikute trükkimine on ääretult kulukas ega ole otstarbekas, sest neid ei jõuta osta. Valimisplakatite tiraaž on ka väike, aga maksumaksja maksab neist suurema osa kinni ja probleemi pole. Lapse õpikut aga ei saa kinni maksta, sest riigieelarves pole seda ette nähtud. Nii on väheseks jäänud ka inimesi, kes õpikuid kirjutaksid, sest neid pole võimalik kirjastada. Tõlkeõpikutega on sama lugu – tiraaž tuleb liiga väike. Mõned töövihikud siiski on (tänu autoritele!), aga see ei rahulda kuidagi õpetaja vajadusi. Raske ja sügava puudega laste koolide õpetajad peavad olema ise õpiku autorid ja kirjastajad. Kui palju see aega võtab, ei küsi keegi. Vajalik on tulemus: laps peab saama õpetatud.
Toimetulekukooli riiklik õppekava on olemas, kuid hoolduskooli oma puudub. Kuni ei tule põhikooli uut õppekava, ei tule ka uut õppekava toimetuleku- ja hoolduskoolidele. Hoolduskooli õppekava on kooliti väga erinev: iga kool teeb just sellise, mis talle sobib. Võib-olla see olekski kõige õigem, kui lapsed ei liiguks koolist kooli. Riiklik hoolduskooli õppekava peaks siiski olema. Ehk saab seegi suurte vaidluste tulemusena kunagi kaante vahele.

Abivajajate hulk on teadmata
Juba mainitud ÜRO peaassamblee resolutsioon ütleb muuhulgas, et riik peab looma invaliidsuse andmepanga, mis hõlmaks statistikat teenuste ja programmide ning puuetega inimeste kohta. Seejuures tuleb meeles pidada vajadust kaitsta inimeste privaatsust ja isikupuutumatust.
Pensioni saavate laste arv on meil teada, kuid kui palju on puudega lapsi, kes peaksid kooliteed alustama, seda me delikaatsete isikuandmete kaitse tõttu ei tea. Väga raske on planeerida õpilaste ja klasside arvu 2–3 aastat ette, kui kohalik omavalitsus ei tea, kui palju neilt lapsi kooli tuleb. Ka Salu Koolis, mis on erakool, on iga õppeaasta algul ukse taga mõned vanemad lapsega, kel oleks vaja kohe kooli saada. Meil pole aga kohti, sest veel kevadel polnud ühtki soovijat. Uue klassi avamisest peab teadma vähemalt aasta ette, sest vaja on täiendavalt ressurssi, õpetajaid, spetsialiste. Nii jääbki laps selleks õppeaastaks ukse taha. Teiselt poolt võib vanem küll kirjutada avalduse lapse järjekorda panekuks, aga me ei tea, kas erakooli tulekut aktsepteerib ka kohalik omavalitsus.
Isikuandmete kaitse teemal on Salu Kool teinud riigikogule ettepaneku seadust muuta. Nagu teada, ei tule seadusemuudatus nii kiiresti, kui sooviksime. Senikaua võime vaid oletada, kui palju lapsi tahab tulla kooli lähema kahe, kolme või viie aasta jooksul.

Nagu alkohol oleks hapnik...

Piiramatu alkoholimüügi eest­kõnelejate põhiargument on ikka ja alati vabadus – kui sa 24 tundi ööpäevas kangemale kraamile ligi ei pääse, on sinu õigust ise otsustada räigelt kammitsetud –, nagu oleks alkohol hapnik, milleta minutitki elada ei saa.

Riigikogu 13. novembri istungil, kus arutati alkoholimüügi piiranguid puudutavat seaduseelnõu, esitas Re­formierakonna seisukoha Raivo Järvi. „Eesti pole keeldude ja käskude riik. Oleme vaba rahvas vabal maal. Alkoholipiiranguid võib tõlgendada riigi usaldamatusena oma kodanike suhtes. Igasuguste piirangute kehtestamisel tuleb sügavalt kaaluda, kas piirangud aitavad kaasa eesmärgile ja kas nad ei riku põhjendamatult inimeste õigust ise otsustada. Eesti riigis ei saa kunagi eksisteerida komandanditunni ühiskonda.”
Kuigi neis väidetes pole midagi uut – Reformierakond on järeleandmatult seisnud alkoholimüügi piirangute vastu – oli neid kummastav kuulda lastesõber onu Raivo suust.
Piiramatu alkoholimüügi eest seisjad näivad meelega unustavat tõsiasja, et piiranguteta vabadust pole olemas. Ka vabas ühiskonnas allume iga päev – vahel seda isegi adumata – kümnetele ja kümnetele reeglitele.

Vabaduse loovad arukad reeglid
Veelgi enam, just reeglid, muidugi eeldusel, et neid täidetakse, loovad tõelise vabaduse. Vabaduse, mis arvestab igaühe õigust privaatsusele, turvalisele liiklusele, öörahule jne jne. Kuidas te suhtute kodanikku, kes võtab endale voli öösel kell üks korrus­maja paneelseina auke puurida – vaba riik ju? Minu majas oli selline juhus. Veerand tunniga oli trobikond vihaseid majaelanikke, hommikumantlid ööriiete peale tõmmatud, puurija ukse taga.
Me ei ela enam defitsiidiühiskonnas, alkoholivalik meie poodides on enneolematult rikkalik, igale maitsele ja rahakotile leidub midagi. Samas ootavad inimesed oma tervisega riskides kaks kuud eriarsti vastuvõtule pääsu, noored emad murravad pead, kuidas korraldada lapsehoidu, sest pole teada, millal lasteaiajärjekord kätte jõuab. Probleeme on veel ja veel. Selles valguses on iseäranis mõistetamatu mõne poliitiku vastuseis alkoholi müügiaja piiramisele. Piirang ei jätaks ju kedagi joodavast ilma, küll saaks mõnigi pidu kiirema lõpu, jääksid ära vintis peaga poodisõidud ja alles ehk nii mõnigi noor elu. Seda mõistagi vaid siis, kui piirang kehtib kogu Eestis. Olukord, kus üks omavalitsus lubab ja teine keelab, teeb asja ainult hullemaks.

Riik kujundab suhtumist
Raivo Järvi ütles oma ettekandes, et riigi ülesanne pole mitte kõike ja kõiki kontrollida, vaid pigem ühis­konda harida ja kasvatada. Alkoholi­müügile piiranguid seades kujundab riik ühtlasi ka suhtumist alkoholi kui ohtlikku mõnuainesse, tasakaalustades veidigi alkoholireklaami edas­tata­vat petlikku kuvandit. Need, kes kahtlevad piirangute otstarbekuses, küsigu endalt, miks Põhjamaades pole alkohol iga kell kättesaadav, miks ka sellisel vabal maal nagu Amee­rika Ühendriigid kehtivad teatud piirangud.

Disainiaasta sai läbi, algas disainiajastu

Disainiaasta on nüüd kõik maakonnad läbi rännanud. Selle jooksul pakuti ülevaatenäitust „Disain tuleb külla”, linnaruumi tutvustavat näitust „Disain on kõikjal”, seminari „ABCDisain”, kooli­noortele osalemist töötubades.

Korraldati ka disainivõistlusi, millest suurim oli „Elu paremaks muutmise konkurss”. Algatati Eesti disaini auhinna Bruno traditsioon. Anti hoog sisse iga-aastasele disainiöö festi­valile. Pälviti selle kõige eest Suhte­korraldajate Liidu 2006. aasta auhind.
Oktoobri lõpus tehti kunstiakadeemias disainiaastast kokkuvõte. Sealt ka mõte, et Eestis on alanud disainiajastu. Riigikogu esimees Ene Ergma ütles, et disaini võimalused on niisama suured kui universum. Vahetult enne disainiaasta lõppu külastas ta NASA administratsiooni kutsel USA-s Kennedy kosmosekeskust, kus jälgis kosmosesüstiku Endeavour STS-120 üleslennutamist. Süstik olevat istunud stardi eel oma kütusepaakidel nagu imeilus valge luik. Range arvestamine loodusseadustega annab kõige ilusama disaini, arvas Ergma.

Lõputu vajadus uudsuse järele
Võib-olla ongi Eestis alanud disainiajastu. Mäletan 1980. aastatest intervjuud Eesti tootedisaini isa Bruno Tombergiga, kes ütles murelikult, et eestlasele ei meeldi lihtsad praktili­sed tooted. Eestlane ostab endale kilgendava lambi, mis ei valgusta, vaid pimestab, muretseb endale sitside-sat­sidega diivani, sest tahab tunda ennast parunina. Parunite esteetika imetlemise ajastu näib tõesti lõppema hakkavat. Kauplustes on kilgendavate lampide kõrvale tekkinud ka lihtsad ja praktilised valgustid, mille kohta ei ole vaja enam Tšehhovi kombel öelda: „Lamp oli inetu nagu lambid ikka.” Mööblikauplustes näeb ka lihtsaid mugavaid odavaid diivaneid, toole, laudu. Vähemalt Tallinnas.
Disainiaasta lõpukonverentsil tutvustati väga lihtsa, odava ja kasutaja­sõbraliku tootena Thulema uut kirju­tus­lauaseeriat Krog, mis sai 2006. a Eesti esimese disainiauhinna Bruno (võite arvata, kellele auhinna nimi vihjab). Thulema disainerid on suutnud tõestada, et mööbel võib ühteaegu olla odav, noobel ja praktiline ning sellisena ka rohkesti ostjaid leida. Rahva maitse on muutumas.
Uus esteetika tungib peale. On aru saadud, et disain ei tähenda lihvitud ja klantsi väljanägemist, vaid eelkõige otstarbekust. Näiteks traditsioonilisi soorollidest lähtuvaid roosasid ja siniseid lapsevankreid on hakanud välja vahetama sportlikud kolmerattalised mudelid, millega emal-isal on mugav pargis sörkjooksu teha. Uus otstarve on toonud kaasa uue disaini. Lääne-Euroopa linnapargid olevat lapsevankriga jooksjaid täis – nii saab laps värsket õhku ja vanem hoiab end füüsiliselt vormis.
Disainiaasta kokkuvõtteks välja antud bukletis märgitakse disaini ühe mootorina inimese lõputut vajadust uudsuse järele. Moetööstus on sel­lega arvestanud, lastes iga paari nädala tagant välja uue kollektsiooni. Ini­mesed kannavad uusi rõivaid vaid paar hooaega. Kvaliteet on teadlikult alla lastud, nii et paljud rõivad üle kahe hooaja vastu ei peagi.
Moedisainer Reet Aus on sellisele raiskavale eluviisile vastu töö­ta­nud, tehes koostöös Tallinna Uus­kasutuskeskusega mitmele teatrile kostüümid sorteerimislattu jõudnud kasutatud rõivastest. Von Krahli „Võluflöödi” Öökuninganna kostüümi valmistamisel kasutas ta ära kaheksa paari meeste vähekantud viigipükse. „Eesti naiste lauludes” kavandas kostüümid kasutatud linikutest, laudlinadest, padjapüüridest, linadest, kardinatest. Uue kanga sai ta vanu kokku õmmeldes. Samal moel on ta teinud kostüüme Eesti Draamateatrile, Pärnu teatrile. Kunstiline tase pole selle all kannatanud – 2006. aastal sai Reet Aus Natalie Mei nimelise teatrikunstniku aastapreemia.

Sirg- ja ringjoon
Martin Pärn demonstreeris disainiaasta lõpetajatele piltlikult, kui raske on uudsete lahendusteni jõuda. Algul näitas ta slaidi lapsest, kes hoidis käes klaasist kraadiklaasi, seejärel slaidi elektroonilisest termomeetrist, mis oma kujult peaaegu ei erinenud klaaskraadiklaasist. Miks peab elektrooniline termomeeter olema klaasist termomeetri kujuga? Kas midagi praktilisemat ei võiks välja mõtelda?
Saalist pakuti, et elektrooniline kraadiklaas võiks olla nagu lutt, mille rõngal on näha kraadid. Pakuti ka mobiiltelefoni, lusika, pulgakommi ja mängukaru kujuga kraadiklaasi. Kui Martin Pärn näitas lehti, kus olid kirjas Kures­saares, Pärnus ja Tartus pakutud ideed, kostis naerupahvak –
need ideed olid täpselt samad: lutt, pulgakomm, lusikas, mobiiltelefon. Mõtted käivad ühte rada.
Martin Pärn ütles, et tavaliselt liigub inimese fantaasia mööda sirgjoont, uue toote kuju matkib vana toodet. Kui paluda inimestel midagi originaalsemat välja mõelda, hakkab mõte liikuma sirgjoone asemel mööda suletud ringjoont: pakutakse täpselt ühtmoodi „originaalseid” ideid. Tegelik looming algab pärast ringjoonelisest mõtlemisest eemaldumist. (Richard Rorty on kirjutanud, et inspiratsioon on „käibetõdede vaba valdamine” – seega siis vilgas liikumine sirg- või ringjoont mööda?)
Pärn näitas rahvale slaidi moodsast elektroonilisest termomeetrist, mis meenutas kahe labaga propellerit. Üks laba oli lapsel kaenla all, välja jääval labal olid suured elektroonilised numbrid 36,8. Erinevalt lutt-termomeetrist paneb sellise kraadiklaasi ka vanaema endale meelsasti kaenla alla, kusjuures näeb näitu ka prillideta. Ilus ja otstarbekas toode.

Avaliku teenuse disain
Regionaalminister Vallo Reimaa tõi disainiteema arutellu uue idee aga mängleva kergusega. Ta ütles, et Eesti avalikud teenused vajavad samuti disainimist. Disainerid võiksid mõelda, kuidas muuta avalikud teenused lihtsamaks, loomulikumaks, arusaadavamaks, kättesaadavamaks. Reimaa ütles, et avaliku teenuse disainimine võiks olla üks Eesti Nokiatest ja selle eest võiks aastapreemiaidki anda. Külaliikumine Kodukant disainib Eesti küla, avalikke teenuseid tuleks niisama järjekindlalt disainida.

Täpselt sama kaua, kui on antud inimlastele kooliharidust, on täiustatud ka õpetamise viise. Iga hea õpetaja on üle elanud välkvalgeid hetki, kus ta helge mõte kandis oodatud, aga samal ajal ootamatult magusat vilja. Iga õpetaja on üle elanud ka ülevalt poolt pealesurutud reforme, mis – vähe sellest, et tema klassitoas vilja ei kandnud – tükiks ajaks õpetamist kui sellist pärssisid. Ja on esinenud neidki juhtumeid, kus ühe õpetaja suurepäraseid tulemusi andnud meetod lükatakse teiste poolt tagasi kui kõlbmatu.

Mis parata, õpetamine, see ühest küljest loominguline ja uuendustejanus tegevus, peab teisalt maksma lõivu ülimale alalhoidlikkusele ja ettevaatlikkusele, sest hariduspõllul võib rutakas liigutus kalliks maksma minna. Lisaks kõigele muule, kas oskate nimetada ühtki teist elukutset, kus spetsialist annab aru üles- ja allapoole, vasakule ja paremale ning peab ära kannatama kriitika, ükskõik kui asjatundmatu see ka poleks? Tõsi see on, et kui me ka midagi muud hästi ei oska, siis õpetajat õpetada igatahes.
Tänase päeva seisuga on õpetamise olud üle kogu maailma üsna ühtlustunud. Koolimajad paisuvad üha suuremaks täpselt samuti nagu õpilaste arv ühe õpetaja käe all, õpetatavaid aineid tuleb aina juurde, õpetajaid aga mitte, ja kui kõik muud näitajad paisuvad pidurdamatult, siis see number, mis tähistab õpetaja palga suurust, püsib kaunis konstantsena. Viimase tõsiasja tagajärgedel pole siinkohal mõtet peatuda, kuna see pole isegi mitte avalik saladus, vaid üldtuntud tõsiasi. Võiks ainult niipalju lisada, et mitmel pool nõndanimetatud arenenud riikides on juba hakatud vaidlema selle üle, kas õpetajaid ei tuleks eriti hästi tasustada või kas õpetaja palk ei peaks sõltuma tema töötulemustest. Palga suuruse seostamisele õpetaja töötule­mustega on aga sageli vastu just õpetajate ameti­ühingud.
Siiski, siiski, on veel teinegi näitaja lisaks õpetajate palgale, mis väldib suurenemist – õieti pole seda kuidagi võimalik suuremaks ajada –, nimelt koolitundide arv, mis on ette nähtud kasvava ainetehulga õpetamiseks.

Ajalugu on süngelt vägev aine
Õpetajad, vähemalt mõned neist, on tõesti kummalised olendid. Samal ajal kui enamik meist, lapsed ja täiskasvanud ühtmoodi, ei väsi neid kritiseerimast ja ühiskonna eestvedajad pead murdmast, kas nende saavutused ikka on väärt paremat palka, otsivad õpetajad tüdimatult uusi viise laste pa­remaks harimiseks.
Neli sellist, kesk­ealised kuuenda klassi õpetajad, tõstavad parasjagu pead USA Virginia osariigi Loudouni maakonna rahvakoolis. Ammuilma tavaks kujunenud õpetamismudeleid segi kloppima inspireeris neid New Mexico osariigi Albucuerque’i kolleegide eksperiment õpetada ajalugu, kirjandust ja keelt mitte küll koos ühe ainena, aga koordineeritult ja kombineeritult.
Kuna ettevõtmine on väärt detailsemat kirjeldamist, olgu siinkohal mainitud, et Ühendriikides puuduvad riiklikud ühtlustatud õppeprogrammid. Nende väljatöötamine kuulub osariikide kompetentsi. Nii õpetatakse Virginia osariigi koolide kuuendas klassis USA ajalugu kuni 1877. aastani, mujal pool võib-olla mingit teist perioodi või hoopis maailma ajalugu.
Kõnealuse kooli ajalooõpetajaga käsikäes tegutsev kirjanduseõpetaja valis seda perioodi käsitlevate ilu­kirjan­dusteoste hulgast välja Carolyn Reederi romaani „Halli värvi varjundid”. Koos lepiti kokku, millistele tegelastele ja elukäikudele ajalootunnis enam tähelepanu pöörata, et faktidele ja daatumitele inimlikku dimensiooni anda. Tulemusena tekkis klassis mitmel puhul elav arutelu selle üle, mis nondel kaugetel aegadel laste kodumaal sündis inimsaatuste plaanis, kes ja mismoodi väärtushinnangutega inimesed olid ajaloolised isikud, kes sündmustele tõuke andsid või neile mõju avaldasid. Kuues klass langetas üksmeelse otsuse – ajalugu on süngelt vägev aine.

Paks raamat polegi igav
Kui kooli ajaloo ja kirjanduse õpetaja on Loudounis tasapisi käsikäes töötanud juba mõnda aastat, siis inglise keele õpetaja liitus nendega alles tänavu. Keeleõpetaja hinnangul on tal kombineeritud õpetamise kontekstis lihtsam leida kirjanditeemasid, mis lapsi tõesti huvitaksid ja end loominguliselt väljendama innustaksid.
Kõnealuse tiimi kirjandusõpetaja on proovinud veel üht tavasid eiravat meetodit, sedapuhku juba enda välja­mõeldist. Selle asemel, et piirduda kohustusliku kirjanduse nimekirjade väljajagamisega igal sügisel ja kevadel ning hiljem kontrollimisega, kas raamat ikka loeti läbi, korraldab ta perioodiliselt kirjandusliku vestlusringi tunde eelnevalt väljakuulutatud teemal. Selliseks tunniks valivad õpilased kirjandusteosed välja juba ise, õpetaja ei suuna ega soovita. Vestlusringi tunnis on arutatud selliseid üldinimlikke teemasid nagu ausus, kangelaslikkus, sõprus ja armastus. Õpilaste valiku suhtes kehtib ainult üks tingimus, raamat peab sisaldama midagi, mis puudutab kokkulepitud teemat. Nii mahtus ühe sellise tunni lektüür ketserlikult ulatuslikule skaalale, alates Cristopher Paolini, 24-aastase wunderkind’i ma-hukast fantaasiaromaanist „Eragon”
ning Patricia Reilly auhinnaromaanist „Lily ristteel”, noore tütarlapse täiskasvanute maailma astumise loost Teise maailmasõja keerulistel aegadel, ja lõpetades „Tähesõdade” ning hokiajakirjaga. Valitud teemaks oli sõprus ja koostöö.
Tund kujunes elavaks ja mallivabaks mõttevahetuseks väärtushinnangute, aga ka eri autorite eri vaatenurkade ja kunstiliste võtete üle. Lapsed said suu puhtaks rääkida ning õpetaja avastas oma õpilastes palju uut ja meeldivat. Kirjanduse õpetamise seisukohast andis temaatiline vestlusring veel ühe ootamatu tulemuse. Ja nimelt, nagu raamatu väljavalimise õiguse õpilastele loovutamine pakkus igale lapsele võimaluse tutvuda klassikaaslaste lemmiklektüüriga, lasi see lastel saada ka maigu suhu, millest mõnes hirmutavalt keerulises raamatus juttu. Päris mitmel puhul tõdeti klassis, et paks raamat ei olegi alati igav ja arusaamatu. Juhtunud on sedagi, rääkis õpetaja, et allapoole keskmist taset õpilane võtab ja loeb sellise raamatu ise läbi.
Loudouni maakonna kuuenda klassi õpetajad, kelle iga ulatub neljakümne kolmest aastast kuuekümne kaheni, alustasid oma eksperimenti poolametlikult. Kooli direktorilt saadi sedamoodi õpetamiseks luba alles tänavu ja seda majanduslikel kaalutlustel. Nimelt ei paigutata USA koolis vähem andekaid või õppimisraskustega lapsi eri klassi, vaid nad õpivad koos keskmise taseme ja eriti andekatega. Õppeprotsessi käigus tehakse aga selget vahet, kes on milleks võimeline: eriti andekatele antakse keerulisi lisaülesandeid, keskmised omandavad kohustusliku programmi materjali ja puuetega lastega tegeleb lisaks aineõpetajale veel eriõpetaja.

Rahul on nii oivikud kui ka mahajääjad
Loudouni aineõpetajad loobusid eriõpetajate abist, vabastades sellega osa väärtuslikke hariduseandjaid muudeks ülesanneteks. Kuid nagu ette arvata oli, ei näinud uuendust heas valguses eriti andekate laste vanemad, ja seda hirmus, et nende järeltulijate teadmiste tase langeb. Paari aasta möödumisel on aga tõestatud, et õpilaste, ka eriti andekate tase ei ole langenud, nagu ei ole halvenenud ka eksamitulemused.
Samal ajal on lapsevanemad ja õpetajad ühte meelt selles, et tavavastasel õpetamisel on lisaväärtusi. Esimesena täheldas kombineeritud õpetamise võimalikku lisakasu kirjan­dusõpetaja, kes märkas, et temaatili­se kirjanduse ringis osalesid eriti ela­valt just puuetega lapsed. Tõeks osutus see, mida ta oli eeldanud – kirjutamisraskustega lastel ei puudunud suuline väljendusoskus. Sama nähtust pandi tähele kirjandus- ja ajalootunnis.
Loudouni õpetajad lõikavad ka-su sellestki tõest, et tähtõppurid on tavaliselt eluvõõramad kui nen­de õppi­mis­raskustega kaaslased. Ühi­tatud ja ühtlustatud aine­õpetus annab raamatukoidele juba varases eas võimaluse heita pilk kahe jalaga maa peal laste mõttemaailma. Loudouni ajalooõpetaja tuletas naeruga pooleks meelde vahejuhtumit, kus tunnis käsitleti Edela-Ameerika põlisasukate elu. Jutuks tuli, kust said indiaanlased parknahku ihu­katete valmistamiseks, kui kõrbes ja poolkõrbes suuri ulukeid ei leidu. Õige vastus – kaubavahetuse tulemusel – tuli klassi ühelt helgemalt pealt. Keegi mahajääjate kontingendi poiss ei jäänud aga vastusega rahule ja küsis: „Miks indiaanlased ei teinud endale mingit ägedat relva ega võtnud nahka maha nendelt koertelt, noh nendelt, kes seal rohumaadel elavad?” „Tõepoolest,” haaras jutuotsa kolmas õpilane, „seda oleksid nad küll võinud teha. Sa pead silmas neid preeriakoeri ehk rohtlahaukureid, eks?” Kui mitte midagi muud, märkis õpetaja, siis oli arutlusse tekkinud uus varjund ja uks avatud teisele või kolmandalegi teemale. Õpetaja lisas veel, et segadistsipliinide tunnis tekkinud aruteludega on ühtmoodi rahul nii oivikud kui ka mahajääjad, sest vaatamata eri tasemele ja teadmistele, on inimesed võimelised üksteist rikastama.

Näha arvude ja faktide taha
New Mexicos Albucuerques kus ühiskonnateadust ja inglise keelt õpetatakse käsikäes juba kümme aastat, täheldatakse selget edu mõlema aine omandamisel. Lapsed, kel oli raskusi kirjandusteemadega, kirjutavad mängeldes ühiskonnateemalisi esseesid. Õpetajate lõppjäreldus: nagu ei vormi igast lapsest kirjanduskriitikut, pole tähtsust ka sellel, mis teemal sõnaga ümberkäimist õpitakse.
Interdistsiplinaarsel õpetamisel on potentsiaal vältida hariduslünki, aga veel enamgi – anda nägu ja jume faktidele ja aastaarvudele. Näiteks saime meie omal ajal ajalootunnis teada, et seitsmeteistkümnenda sa-jandi lõpul tabas Eestimaad suur näljahäda, millele mõni aasta hiljem järgnes katk. Teave põhines kirikuraamatute andmetel, mis peegeldavad erakordselt suurt surmajuhtumite arvu sel perioodil. Kroonikad seletavad näljahäda ja massilist suremist põlluvilja ikaldumisega. Alles hiljuti, harides end maakera kliimamuutustes, taipasin, mis põhjustas ikalduse. Nn väikesel jääajal langes Euroopa keskmine temperatuur mitu kraadi. Esines suvesid, kus Läänemeri oli jääs. Pidevad vihmasajud lamandasid teravilja, see ei küpsenud, vaid mädanes põllul, jättes inimesed põhitoidu, leivata. Ja nii kogu Euroopas. Korraga plahvatas – see ju oligi Eestimaa ikaldusaastate ja suure näljahäda põhjus. Põhjasõja algusaastate katkuepideemias võis aga oluline osa olla rottidel. Need ülivitaalsed kõigesööjad ei põlga teatavasti poolmädanenud vilja ja paljunevad rikkaliku toidu peal ohjeldamatult. Jultunud närilistel on kombeks ka inimese elupaikadesse tungida, ja asi see oli nii katkupisik majja tuua.
Raske on kedagi kritiseerida lünkliku pildi andmise pärast 1696.–1697. aasta suure näljahäda kohta, sest tollal puudus teave, mis on meie käsutuses praegu, infoajastul. Ometi on kõik maakeral juhtunu kirjas ammust ajast, õigemini alati kirjas olnud, ainult me ei osanud neid kroonikaid lugeda. Viimase saja aastaga oleme selles valdkonnas märgatavaid edusamme teinud, õppides veerima puude aastaringe, jääliustike ja veekogude setteid. Nii loevad bioloogid Rõuge Tõugjärve põhjamudast kui juturaamatust, mis juhtus Eestis väikse jääaja perioodil, ajavahemikus 1350–1850.

Muutuvad olud, mitte inimolemus
Kujutagem korraks ette, kuidas võiks suurt näljahäda käsitleda tänapäeva Eesti ajalootunnis. Õpetaja pakutavate daatumite ja ohvrite arvule lisaks õpime suure näljahäda raames ka natuke astronoomiat: päikese aktiivsus langes, planeedi see osa, kus meie asume, jahenes – ja nõnda pooleks tuhandeks aastaks, kuni uue soojaperioodini. Sellest, kuidas loodus- ja sotsiaalsed olud mõjutasid inimsaatusi, räägib meile kas Jaan Krossi või mõne teise autori näljahädaaja romaan. Inimsaatuste ja -vahekordade taustal saavad enam kui neljasaja aasta eest aset leidnud sündmused ning juhtunu inimliku dimensiooni. Üldpilt kujuneb kolme distsipliini – ajaloo, bioloogia ja kirjanduse – sümbioosina. Karta on, et nõnda ei taandu Eesti ajaloo üks kriitilisemaid aegu enam iialgi ega kellegi jaoks sõnadele näljahäda-ikaldus, vaid sööbib igaveseks mällu kui elav pilt meie esivanemate, seega ka meie endi elust.
Ja lõpuks. Alati on oht, et õpilased ei tule uut- või teistmoodi ainekäsitusega kaasa, ei tunne huvi, ei taha end vaevata minevikusündmustega, kui nüüdismaailmas juhtub nii palju huvitavat spordi- ja meelelahutuse sfääris, ja see kõik on elektrooniliselt käeulatuses. Kõik võib olla ja kõik võib juhtuda, aga ärgem unustagem, et muutuvad ajad ja olud, mitte inimolemus. Mida vanemaks inimene saab, seda turvalisemalt tunneb ta end tavapärase kontekstis. Mida nooremad me oleme, seda enam ahvatleb meid reeglite vastu mässamine, seda enam põlgame monotoonsust ning igavalt tavapärast ja, mis pattu salata, eriti kehtib see kooli ja koolilaste puhul.

Mare Oja, REKK-i ajaloo peaspetsialist
Raske on vastu vaielda, et õpetaja töö on raske ja emotsionaalselt kurnav. Pidev suhtlemine erinevate inimeste­ga, tööde parandamine ja vigade ana-lüüs ning kommenteerimine, tunni läbimõtlemine ja selle uuendamine. Samuti õpetaja isiksuse, tunni teema ja just nende õpilastega sobivate meetodite leidmine ja lisamaterjali valimine. Universaalset mudelit tõesti ei ole.
Loudouni maakonna kuuenda klassi õpetajate koostöö on kindlasti tänuväärt ettevõtmine. Õppimise eesmärk ongi ju avaramad teadmised, uute oskuste omandamine, väärtushinnangute kujunemine, isiksuse areng ning selle kõige toel parem arusaam maailmast meie ümber. Seostele osutamine õppimise käigus aitab õppijal õpitavat avaramalt mõista ja tõlgendada.
Meie riiklik õppekava on saanudki kriitikat just nõrga ainetevahelise integratsiooni tõttu. Kui ainetevaheliste seoste kujundamise võimalus ei ole selgelt kirjutatud riiklikku õppekavasse, ei avaldu see ka õppekirjanduses ning selle taotlemine nõuab õpetaja(te)lt lisatööd ja aega.
Sellest hoolimata on kindlasti ka Eestis häid näiteid kirjanduse, ajaloo, muusika, kunstiõpetuse ja geograafia õpetajate koostööst. Õpetajad kurdavad õpilaste vähenenud lugemuse üle. Ajaloosündmuste sügavamat mõistmist toetavad nii seosed eelneva ja järgneva ajastuga kui ka teises õppeaines sama probleemi käsitlemine uue vaatenurga alt ja sügavamalt. Kultuuriteemad ajalooõpetuses, kui õppetükiski on loetletud vaid autorite nimed ja teosed, jäävad õpilase jaoks tähenduseta (kui neid just varem ei tunta). Autori, ajastu iseloomulike joonte ja kunstiteose põhjalikum käsitlemine kunstiõpetuses või muusikas aitab kunstiteema õpilase jaoks tähenduslikuks muuta. Keskaja kunsti sümbolite mõistmiseks peame tundma religiooni. Töö kaardiga on ühine märksõna geograafiale ja ajaloole. Nii saavad õppeained vastastikku üksteist toetada. Kavandatud koostöös ei toimu see juhusliku ahaa-elamusena „sellest olen ma kusagilt juba kuulnud”, vaid teadliku tegevusena.
Kui läbivate teemade eri ainete ainekavadesse kirjutamisega tegeldi õppekavaarenduse protsessis tõsiselt, siis loodame, et sügavama tähelepanu alla võetakse ka ainetevaheline integratsioon.

Andres Raa, Tallinna Reaalkooli õpetaja
Mara Maret Aronovichi huvitavas artiklis leiab taas kinnitust tõsiasi, et paljud uued ideed ja viisid, kuidas koolis töötada, saavad alguse mitte ülevalt, vaid sünnivad all, mõttekaaslaste olemasolul ja soovil. Kindlasti on selle artikli lugejate hulgas neid, kes suhtuvad kirjeldatusse umbes nii, et nendel seal kaugel on teised olud, teine hariduskorraldus ja palju muudki.
Aga olen kindel, et paljud õpetajad mõtlevad edasi ja saavad kinnitust oma senistele mõtetele. Küllap leiab nii mõnigi pedagoog teatud äratundmismomente, sest vaevaliselt juurduv õppeainetevaheline integratsioon pole ju praeguses koolis mingi tundmatu nähtus. Üksteist toetavatel kolleegidel on see õnnestunud paremini, teistel tagasihoidlikumalt. Ka Eesti koolidest võib tuua analoogilisi näiteid: õppeteemale on püütud läheneda õppeaineid integreerides, eri õppeainetes saadud teadmisi oskuslikult ühendades, nii et ühes õppeaines omandatu on saanud teise õppeaine mõne teema käsitlemisel põhjuste ja järeldusteni jõudmise eelduseks.
Artikkel ei veena meid sellise lähenemise süsteemsuses, tegemist on kahe konkreetse juhtumi kirjeldusega, kusjuures ühel juhul teoreetiliselt, et nii võiks. Ka tänases Eesti koolis võib kohata õpilasele õppeprotsessis valiku- ja otsustusvabaduse andmist. Kui oleks tegemist süsteemiga, siis vajaks see kindlasti põhjalikumat käsitlemist. Hinnatavad on sellised artiklid just sellest aspektist, et murendavad enesekeskse õpetaja seisu­kohta „minu” õpilasest ja avardavad isiksuse kujundamise võimalusi õpetajate ühistöös. Mis saab selle vastu olla.

Kahjuks on Eesti Vabariigile ja tema juhtorganitele omane tegelda ainult ühiskonnas aset leidvate negatiivsete ilmingute tagajärgede, aga mitte nende põhjuste uurimise, ennetamise ning likvideerimisega, sest see ei müü poliitilises kontekstis. Selline suhtumine puudutab ka koolivägivalda. Sellepärast tuleb mul jälle meelde tuletada vanu tõdemusi, mida võiks ja tuleks rohkem arvestada. Alati aga öeldakse, et vajalike meetmete rakendamiseks puudub esmalt raha, teiseks ei puuduta probleem veel meid ja kolmandaks on muu tähtsam.

Meenutan HIV-i levikut Eestis. Kui kümme aastat tagasi oli meil 11 HIV-positiivset, siis nüüd hakkab see arv lähenema kümnele tuhandele. Ka ei olevat meil olnud narkosõltlasi, nüüd näitavad anonüümsed küsitlused, et keskmiselt tarvitab või on proovinud narkootilisi aineid pea 15% Tallinna koolinoortest. Igal aastal võtab endalt elu 40–50 kooliealist last. Tänavatel hulkuvate ja koolis mittekäivate kodutute laste kohta puudub üldse statistika – räägitakse, et Tallinnas olevat neid 3600!
Tallinna 500 teismelise noormehe tänavaküsitlus, mille üliõpilaste abiga tegin, näitas, et 44% neist olid peast läbi jooksnud enesetapumõtted. Tõrjutus, jalusolekutunne, enesetapumõtted, vägivald ja kättemaks käivad käsikäes. Pea siis ei tule pähe mõte hävitada lõplikult nii ennast kui ka kõiki enda ümber... Lapsele ja noorele on kõige suurem karistus see, kui teda ei märgata ega tunnustata õiglaselt. Siit konkreetsed ettepanekud.
     Lastesõim kui äärmiselt lapsevaenulik keskkond tuleks keelustada. Sõimekasvatajatega vesteldes olen kuulnud, et mõnes rühmas on üle 20 lapse. Üks sõimekasvataja ütles irooniliselt, et kui tal hakkab kümme last karjuma, siis lisandub neile peatselt veel kümme. Ainult kaks ei karju, sest neil on sügav puue. Abikasvatajaga kahekesi läheb tal kogu aur Pampersite vahetamisele ja imikute kunstlikule söötmisele.
Meie äärmiselt rumal sõimeseadus näeb ette, et sõimeiga hakkab peale sünnimomendist ehk 0 eluaastast! Esimesed eluaastad on lapse arengus aga nii olulised, et sel ajal peab tema kõrval olema ainult ema või ka isa, ja seda 24 tundi ööpäevas, kuni saabub lasteaiaküpsus. Viimast iseloomustab see, et vanemad on lapse jonni taltsutanud. Lasteaiaküps laps ei aja enam rumalat jonnijoru.
     Lasteaed peaks olema lapse ha­riduse kohustuslik osa. Igasu­gus­te manipulatsioonide ärahoidmiseks tuleks lasteaed ümber nimetada eelkooliks ja lasteaednik õpetajaks.
     Lasteaia ja algklassi suurus peaks olema 10, maksimaalselt 12 last ja õpetaja kõrval peaks tunnis olema ka abiõpetaja, seda alati siis, kui rühmas on mõni erivajadustega laps. Iga laps on arenev isiksus ja vajab individuaalset lähenemist. Täiskasvanu suudab tegelda ainult 7–9 suhtluspartneriga, mitte enamaga.
     Kui õpetajatele ei ole võimalik maksta piisavat palka, tuleks neid vähemalt rohkem usaldada. See ei nõua raha ning aitab kokku hoida kontrollide ja liigse bürokraatia arvelt. Lõpp riigieksamitele! Kõrgkool on ammu reformitud, aga gümnaasium vaimselt gastreeritud.
     Ainekomisjonid peaksid kokku leppima ainete põhivara mahu (30–40%), mida õpetataks kõigis koolides. Ülejäänu tuleks jätta koolide ning õpetajate otsustada, et igal koolil ja õpetajal oleks oma nägu.
     Lasteasutustes peaks iga 200 õpilase kohta olema üks hästi tasustatud, riigi alluvuses töötav psühholoog (ei tohi alluda direktorile ega vallavanemale, vaid peab olema sõltumatu, äraostmatu ja igati seadustega kaitstud!). Parem oleks, kui psühholoog võtaks vastu kooli lähedal, aga mitte kooli ruumides.
     Poisse ja tüdrukuid tuleb algklassides hakata lahus õpetama, eri õppeprogrammide järgi ja erineva didaktikaga, arvestades, et poisi aju areng on tüdruku omast alguses pea 1,8 aastat maas ning puberteedieas ei sobi nad enam üldse ühte klassi (tüdrukud on juba „daamid”, poisid alles lapsed). Osa aineid, näiteks muusika- ja kunstiõpetus, peotants jne võiks toimuda koos.
     Viia sisse alternatiivteenistus, kohustades kõiki Eesti noormehi ja neide ohverdama isamaa hüvanguks kuus kuud kuni aasta. Sõjaväe asemel saaks valida lasteasutuse, haigla, kodutute loomade varjupaiga, looduskaitseala jne. Nii saaksime lasteasutustesse peaaegu tasuta abiõpetajaid ja noormehedki õpiksid lastega lävimist. Alternatiivteenistusse kõlbavad sõjaväeks mittekõlblikud noormehed – neid on 41% –, kes ei jõua lõuga tõmmata. Last sülle võtta ikka jaksavad.
     Lõpp tuupurlusele, sest Lomonossovite aeg on läbi, nagu üt­leb professor Voldemar Kolga! Post­modernism rõhutab, et tänane teadmine võib aasta pärast osutuda pooltõeks ja paari aasta pärast koguni valeks. Inimest tuleb õpetada iseseisvalt mõtlema. Selleks peaks algkoolis saama selgeks kõik eluks vajalik. Järgneks progümnaasium, kus lapsi õpetataks vastavalt nende sünniomasele karismaatilisusele ja kus vaid
mõned ained (emakeel, kirjandus, eetika, inimeseõpetus) toimuksid koos,
ülejäänuid õpetataks kas süvendatumalt või pealiskaudsemalt. Güm­naa­sium peaks olema eelkõige tulevastele kõrgkooliastujatele ja pakkuma valikuid (inglise kolledž, prantsuse lütseum, vene-, spordi-, humanitaar-, reaalgümnaasium jne). Väiksemas kohas oleks gümnaasiumis kolm paralleeli humanitaar-, reaal- ja loovussuunaga (sport, muusika, kunst jne).
     Au sisse tuleks tõsta käeline tegevus ja kutseõpetus – käsi pidavat avama ja kuldama ka keskpärase mõistuse. Pärast algkooli võiks osa noori minna progümnaasiumi asemel vabalt ameti- ja kutsekoolidesse. Miks ei või sada kilo kaaluv atleetlik noormees teha tööd (vanasti ju võis!), küll aga võib koolihirmus tänavatel hulkuda, ilma et see kedagi huvitaks?!
     Teha üheselt ja arusaadavalt selgeks, mis on erivajadus, puue ja andekus ning lõpetada nende mõistetega manipuleerimine.
     Tagada noortele igakülgne kooliväline huvitegevus ja rohkesti vaba aja veetmise võimalusi.
     Väärtustada eesti keel ka teaduskeelena, muidu ei ole seda enam mõtet õppida ega õpetada ning sellega meie venekeelseid tulevasi haritlasi lollitada. Kui Tartu Ülikool muutub ingliskeelseks ja meil ei ole tõsiteaduslikke emakeelseid ajakirju, siis peaksid eesti teaduskeele säilimiseks ilmuma vähemasti populaarteaduslikud raamatud ja kirjutised eesti keeles ning nende avaldamist peaks ka teaduskraadi taotlemisel arvestatama.
     Väärtustada perekond, pereelu ja laps mitte sõnades, vaid tegudes (lahutusprotsendiga 68 oleme Euroopa riikide seas esikohal).
Nagu näha, ei vaja paljud meetmed erilist raha, vaid head tahtmist. Mulle tundub vahel, et ka raha peaks meil piisavalt jaguma, aga seda kulutatakse vahel mõtlematult muru tagasiostmiseks, juba puhkenud ühiskondlike tulekahjude kustutamiseks, rumalate otsuste tagajärgede silumiseks jne.
Inimajus eraldab vihkamise keskust armastuse omast vaid napp kolm millimeetrit. Inimesel, kes on siia maailma oodatud, keda märgatakse, tunnustatakse ja armastatakse, ei ole mõtet olla vägivaldne enda ega teiste suhtes.
Kutsun kolleege mõttevahetust jätkama, kritiseerima ja täiendama minu toodud meetmete loetelu. Loodan, et Õpetajate Lehte loetakse vahel ka riigikogus ja haridusministeeriumis!

Mees, kes tunneb rauasõnu

Eesti rauaaja algust käsitledes saab rääkida nii müütilisest rauast kui ka muinasrauast, s.o taevarauast ja soorauast, võttes kõneks näiteks Kaali meteoriidi raua ja soomaagist toodetud raua. Kui müütiline raud kuulub pigem rahvaluule valdkonda, siis nn muinasraud on täiesti reaalne asi. Suurim asjatundja meie muinasmetallurgia alal on arheoloogiadoktor Jüri Peets.

Mees, kes teab rauasõnu, tunneb ka muistse rauasulatuse saladust. Juba paarkümmend aastat tagasi hakkasid liikuma jutud, et Jüri Peets üritab Saaremaal esivanemate eeskujul soomaagist rauda sulatada.
Välitööd Tuiu Rauasaatmemägedes algasid 1986. Väljakaevamised aitasid selgitada, kuidas muistsed rauasulatusahjud välja nägid ja funktsioneerisid, seejärel tuli need ehitada ja töösse rakendada. Soomaagikamakaid vedeleb madalate maade põllulappide servas kivihunnikuis, tavalistest kividest eristuvad need põhiliselt rauarooste järgi. 20. septembril 1988 tehti esimene katse, tulemuseks oli 680 g rauda, sügisel 1990 saadi seda juba rohkem kui kaks kilogrammi.

Raua vägi
Jüri Peets kaitses neli aastat tagasi Turu Ülikoolis doktoritööd, selle pealkiri on lühike ja lööv – „Raua vägi” (täpsemalt: „The Power of Iron. Iron production and blacksmithy in Estonia and neighbouring areas in prehistoric period and the Middle Ages”). Väikeste vaheaegadega kulus uurimuse kaante vahele saamiseks 15 aastat tihket tööd.
Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus asus Põhja-Saaremaal Tuiu kandis. Kvaliteetraud, ütleb Peets lühi­dalt seal toodetud muinasraua kohta. Kõrge kvaliteedi tagas soomaagi n-ö looduslik tehnoloogia, mis määras selle keemilise koostise, s.o väikese fosforisisalduse. Rauasulatuskoha lähedal pidi olema ka rauatöötlemispaik. Peets kaevas läheduses asuvat Paatsa linnuseaset ja leidis sealt muistsete seppade linnuse ning sepikoja, kus tehti toorrauast esemeid ja kaubaraua kange.
Rauatootmine algas Tuius viikingi­aja alguses, põhiraskus langeb 12.–14. sajandisse. Kahe ja poole sajandiga sulatati seal kõvasti rohkem kui 2000 tonni rauda, ütleb Peets, ja tugevalt üle tuhande tonni, mis Saaremaa oma­kasutusest üle jäi, müüdi maha. Raua müügist pidi saadama vähemalt kümme tonni hõbedat. Rauakaubandus tõi saarlastele kõvasti sisse.
Eesti muinasraud ja muistne vabadusvõitlus on lahutamatult seotud. Ilmselt just rauakaubandusel ja sõjariistade tootmisel põhines saarlaste sõjaline võimsus. On iseloomulik, et kui kohalik ülikkond kaotas, nagu arvatud, oma võimu ja mõjujõu pärast Jüriöö ülestõusu, tehti samal ajal ja samas seoses lõpp ka rauatootmisele Eestis. Igatahes hääbus kohalik rauatootmine-töötlemine nii Tuiu Raua­saatmemägedes kui ka Virumaal 14. sajandi keskel.

Omaette seltskond
Arheoloogid olid nõukogude ajal omaette seltskond, iseteadlikud ja enese­kindlad, ning võisid seda endale ka lubada – just arheoloogia oli ajaloovaldkonnas see ala, mida ei andnud niisama lihtsalt politiseerida. Kui ikka Eestis toodeti muinasajal rauda, siis seda ka toodeti. (Jutud aga käisid, et näiteks väljakaevamistel Irboskas jätsid idapoolsed kolleegid armutult tähelepanuta läänemeresoome ainese, keskendudes üksnes slaavipärastele leidudele.)
Jüri Peets kui n-ö alghariduselt keemik on aga omamoodi mees arheoloogi­degi seltskonnas – värvikas mees, kes ikka vilksatab neis vähestes filmimaterjali­des, mis arheoloogide kohta tehtud, olgu siis Lõugase meeskonnas Kaa­li järve uurimisel või president Konstantin Pätsi põrmu väljakaevamistel ja kojutoomisel. Peets on ka ise kino teinud, jäädvustades enda taastatud muistse rauasulatusprotsessi („Raua vägi”, 30 min, 1990).
Arheoloogid kaovad suviti metsadesse ja võserikesse ega suvatse oma tegemistest eriti kellelegi aru anda – kahjuks ka mitte asjahuvilisele kultuuriavalikkusele. Kui paljud teavad, kus asub Tuiu ja mis seal toimus?

Tuiu Rauasaatmemäed
„Praegu käib Tuius lageraie. Aga teiselt poolt – et liivikutel metsa maha võetakse, tuleb uurimisele ainult ka-suks. Tiheda metsa ja võsa all on raske midagi näha. Uskumatu, kui palju šlakikuhjatisi seal praegugi kogu aeg välja tuleb,” räägib Jüri Peets. „Tuiu-temaatikat pole ma veel kaugeltki maha matnud, ideede arendus jätkub. Läbi töötada on vaja rauatootmise-töötlemise keskuse seos Lihulinnaga, näha kogu seda kauban­dusvõrgustikku, mis sealt välja areneb.”
Lihulinn on Saaremaa suurim linnus, 13. sajandiks oli see ilmselt juba maha jäetud. Arheoloogiliste kaevamiste (Peets, 1995) leiumaterjal pärineb enamikus 12. sajandist.
Kas Tuiusse ei peaks tegema koolilaste jaoks n-ö vabaõhuklassi, et saaks näha, haista ja käega katsuda, kuidas rauaaeg tegelikult algas?
„Tuiu on turismiobjekt. Kes saab aga keelata, kui ka lapsed tahavad vaatama tulla. Kahekümne aastaga on ahjud seal küll üsna ära lagunenud, need tuleb taastada. Ainult et neisse metsadesse on vanemaid ja targe­maidki inimesi ära eksinud. Minu soovitus on teha rauasulatuskeskus Kassinurmele Jõgeva külje all, kus on juba üks muinaslinnuse nurk püsti. Ühendus Kassinurmega on väga hea –
Jõgeval peatub iga rong. Ehitatagu seal väikesed rauasulatusahjud üles, olen nõu andnud, kuidas rauasulatusprotsess käima panna. Ka rauamaaki on sealkandis küll ja küll.”
Kes on näinud, teab omast käest, et rauasulatus kui protsess – miilipõletamine, ahju üleskütmine, selle täitmine maagiga, raua väljavõtmine ja voolav sulašlakk on tohutult huvitav ja fantaasiat ergutav. Lastel oleks sealjuures tegevust küllalt, kas või rauamaaki otsides ja miilipõletusel silma peal hoides.
Jüri Peets sattus esimest korda Tuiusse 1980. aastate keskpaiku.
„Uurisin Tabivere vallas Tindimur­rus avastatud rauasulatuskohta, seal oli rohkesti räbu ja miiliauk. Tindi­murrus pakkusid erilist huvi ahjukonstruktsioonid – need puitraketise­-ga ainulaadsed rauasulatusahjud on Eesti vanimad. Esialgu on neid põhjust pidada unikaalseks kogu Põhjalas. Tuiu Rauasaatmemägedesse läksin Aita Kustini jälgedes, tema kirjelduste põhjal. Arvasin siis, et uuringutega saab ühele poole ühe suvise sessiooniga, välja tuli aga 20-aastane uurimistöö. Minu elus oli see äärmiselt raske periood.”
Kas keemik-arheoloog olla on midagi muud kui akadeemiline kabinetiarheoloog?
„Tõsi on, keemikuharidusega arheoloogide osa oli meil Eestis puhas null. Keemiast on mul töös üksjagu abi olnud. Lõpetasin TRÜ-s keemia 1977 ja kohe järgmisel aastal läksin ajalugu õppima. Miks? Olin millegipärast kindel, et ei suuda ennast keemias realiseerida, mõtlesin siis, et ehk õnnestub arheoloogias midagi ära teha. Töötasin kolm aastat Võhma Keskkoolis keemia ja füüsika õpetajana. Esimesed arheoloogilised kaevamised olid juba sügisel 1979, Vello Lõugase käe all Kaali järve juures. Küsisin ennast isegi koolist vabaks.”
Juba üsna varsti õnnestuski Jüri Peetsil arheoloogias „midagi ära teha”: tema 1985. aastal kaitstud diplomitöö „Eesti arheoloogilised tekstiilid 3.–16. sajandil” hinnati ÜTÜ kuldmedali vääriliseks.

Pedagoogilisest missioonist
Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi geo­arheoloogia ja muinastehnoloogia labori vanemteadurina jätkab Jüri Peets oma n-ö pedagoogilist missiooni. Ta on pidanud rohkem kui tuhat tundi loengukursusi ja seminare. Õpetajate õpetamise kaudu jõuab teave inimeste teadvusse palju tõhusamalt kui otse klassi ees tunde andes.
Ajakirjas Horisont on Jüri Peets avaldanud 14 artiklit, valdavas enamikus kirjutatud küll juba eelmisel aastatuhandel. Ta on 20 aasta jooksul lugenud Tartu Ülikooli arheoloogia õppetoolis laboratoorset arheoloogiat, Eesti Kunstiakadeemia disainiosakonnas muistset rauametallurgiat ja traditsioonilise sepatöö aluseid, pidanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis magistriõppe loenguid ja seminare arheoloogiliste ja etnograafiliste esemete konserveerimisest ning samuti Umeå, Oulu ja Turu Ülikooli arheoloogia õppetoolis loenguid ja seminare muinasmetal­lurgiast, eksperimentaalarheoloogiast ja sepatööst.
Muide, soomlasi näibki eesti muinasmetallurgia huvitavat rohkem kui meid endid – kõva kaks kolmandikku loetud loengu- ja peetud seminaritundidest langeb Soome arvele, sest lisaks ülikoolidele on Jüri Peets käsitlenud arheoloogiliste ja etnograafiliste esemete konserveerimist ja muinasmetallurgiat nii Vantaa kui ka Edela-Soome kunsti ja käsitöö koolituskeskuses.
Kas elutöö on nüüd kaante vahel?
„Ei veel. Vähemalt kolm köidet ootab väljaandmist. Esimene käsitleb keskaegseid tekstiile ja värvimääramist. Teiseks on vaja saada ühtede kaante vahele laboratoorne arheoloogia, s.o arheoloogiliste materjalide konserveerimine: puit, metallid, klaas, lähenedes asjale mitte niivõrd tehnoloogiliselt, kui loominguliselt –
igasugune arheoloogilise materjali konserveerimine on sügavalt eetiline asi. Kolmandaks: täielikult tuleb välja anda eesti muinas- ja keskaegsed tekstiilid. Olukord sel alal, mis veel vaja ära teha, on, nagu öeldakse, suurepärane, aga sugugi mitte lootusetu.”
Tänapäeva teaduse edusammude kohta aga ütleb Jüri Peets: „Kui küsiksid minult, mis on maailmateaduses see kõige lollim asi, mis tehtud/tehakse, siis vastaksin: geenidega manipuleerimine. Kui inimene hakkab ennast Jumalaks pidama, Jumalaks tegema, ei lõpe see hästi.”

Raud muutis maailma
Raud on materjal, mis muutis maailma, kinnitab Jüri Peets. Juba kreeka kultuurmütoloogia (ja mitte ainult kreeka mütoloogia) jagas inimkonna ajaloo ajastuteks: kuldne, hõbedane, pronksine ja raudne. Raudsel ajastul kaovad õiglus ja häbitunne, heaolu ja voorused, levib ebausk, võimust võtavad tigedus, viletsus, nälg ja hirm, pettus ja väärus, julm vägivald, rahaahnus, valitsejad käituvad kui teeröövlid; raudne aeg on uute ja tõhusamate relvade aeg.
Kui Hesiodos (8.–7. eKr) käsitles eeposes „Tööd ja päevad” muistendit maailma ajastutest, kuldsest, hõbedasest, pronksisest ajast ja heeroste põlvkonnast ning sellele järgnenud raudsest inimsoost, valitses meie mail veel raudselt puu- ja kiviaeg. Kui aga rooma luuletaja Ovidius võttis meie ajaarvamise alguses „Metamorfoosides” kirjutada kuldse, hõbedase ja vaskajajärgu järel võimule saanud kalgi raua, selle hukkava metalli ajast, oli rauaaeg siinseski kauges kolkas ammu käes. Raudne aeg kestab ja kestab ega ole tal lõppu näha.

Katalooniat avastamas

Comeniuse projekti „Kultuur ühendab lapsi” sõpruskoolide õpetajad Katalooniast, Soomest, Islandilt, Šotimaalt ja Eestist said sedakorda kokku Tartu-suuruse Reusi linna algkoolis Hispaanias. Eestit esindasid kohtumisel Unipiha Algkooli õpetajad Eha ja Lembit Jakobson.

Uude kultuuriruumi sisenemine teeb mind alati pisut kõhedaks. Eriti kui see toimub ühe päeva jooksul, nagu see tänapäeva maailmas võimalik on. Istud hommikul Tallinnas lennukisse, teed vahemaandumise Prahas ja Marseille’s – ning ühtäkki oledki raagus kaskede ja poriste teede juurest suvesoojas Kataloonias, kus tänavalaterna valgel õõtsuvad palmid.

Üksteist avastades
„Mis su nimi on? Lemmikvärv? Lem­mik­loom? Õnnenumber?” küsivad Reusi algkooli triibulistes koolikitlites 4. klassi õpilased meilt. Oleme nende jaoks inimesed põhjamaalt, kus talved on pikad, lumised ja pimedad. Maalt, millest nad midagi ei tea. Nii nad piidlevadki meid säravi silmi. Kui Kalevi maiustused kohtumise lõpus nähtavale tulevad, vallandub klassis tormiline aplaus.
Lõunamaa lopsakas loodus ja pidev päikesepaiste korvavad selle, et klass ja kool on meie mõistes „väsinud” ja euroremontimata. Elektrijuhtmed lae all ripakil, koridori kõrged seinapaneelid tumeroheliseks värvitud nagu meil nõukogude ajal.
Iga maa ajaloos on seiku ja sündmusi, mida iga uus põlvkond ja sellel maal elavad rahvad tõlgendavad uutmoodi. Meil näiteks eesti meeste osalemine Teises maailmasõjas.
Hispaania lähiajaloo probleem on suhtumine Francosse ja tema diktatuuri. Üks riik, üks keel – selline oli Franco ettekujutus Euroopa kunagise valitseja Hispaania ülesehitamisest uuesti suurriigiks. Kuningriigi väikerahvad ei mäleta teda sugugi hea sõnaga.
Kohtumiselt katalaani õpetajatega jäi mulje, et suhtumist Francosse alles kujundatakse. Kooliajalooski pole seda tehtud. Tundub, et see on osaliselt veel tabuteema.
Kella 13–15 on koolis siesta. Osa lapsi lõunatab kodus, osa koolis. Pä-rast söömist algab jalgpallitreening ja huviringide töö. On spordi-, tantsu-, arvuti- ja inglise keele ring. Need on tasulised, ringijuhid tulevad siesta ajaks tööle väljastpoolt kooli. Ka kasvataja töötasu tuleb vanemate rahakotist. Koduseid ülesandeid antakse lastele tavaliselt alles 5.–6. klassist. Siesta ajal on vanema klassi õpilastel võimalik raskemad kodutööd koolis ära teha.

Sõbralikud ja rõõmsameelsed
Koolipäev lõpeb kell 17. Lastele tulevad vastu vanaemad-vanaisad, emad-isad, suuremad õed-vennad. Sellist kilkamist, koolikottidega üksteist rõõmsalt ning sõbralikult togivat ja tagaajavat lastesumma näeb ainult lõunas. Keegi ei põrka kellegagi kokku, olgugi et joostakse täiest väest. Näib, et meie koolidele iseloomulikku teismeliste ülbamist nooremate suhtes siin ei kohta.
Reusist Barcelonasse sõidame õhtuse bussiga. Minu kõrval istub 10–12- aastane poiss koos emaga. Terve tee kordavad nad koolitükke. Teritan kõrvu, kui särasilmne poiss hakkab emale ette lugema riike: Kasahstan, Usbekistan, Armeenia, Aserbaidžaan, nende pealinnu. Veel 16 aastat tagasi oli see kõik kokku üks suur Venemaa. Nüüd aga õpib katalaani poiss hääldama nende riikide nimesid, otsima neid bussi kaasa võetud atlasest. Koos emaga vaadatakse läbi ka matemaatika ülesanded, kuulen teda isegi üht rahvaviisi emale tasakesi ette laulmas.     
Projektis osalevate õpetajate ühi-ne hüvastijätu lõunasöök toimub Tar­ragonast paari kilomeetri kaugusel linnast väljas Vahemere kaldal. Sinine meri ja lainete valged harjad silmapiirini välja. Kõrvallauas toimub teismeliste sünnipäevapidu. Laual on kokakoola, mineraalvesi, jäätis, koogid, puuviljad. Vanemate pool otsas paar veinipudelit.
Esimest purjus inimest nelja päeva jooksul nägin tagasilendu oodates Barcelona lennujaamas. Ja seegi osutus mu oma kaasmaalaseks...

Erinev suhtumine ajasse
Pidulik õhusöök projektis osalevatele õpetajatele linna spordihoone saalis ei alga mitte kell 20, nagu välja kuulutatud, vaid siis, kui korraldajad on selleks valmis. Ajal pole tähtsust: ooteaega saab täita vestlemise ja üha uute külaliste tervitamisega. Õhtusöök kestab kolm tundi. Kataloonia üht rahvusspordiala, 5–7-korruselise inimpüramiidi treeningut näeme kokkulepitud ajast seetõttu tund aega hiljem. Ja katki pole midagi.
Õhtul näib, et kogu Tartu-suurune linn saab keskväljakul omavahel kokku. Tullakse peredega, kaasas nii vanavanemad, emad-isad kui ka lapsed. Vanemad inimesed vestlevad, lapsed mängivad peitust või tühja limonaadipudeliga jalgpalli. Kellelgi pole kiiret, kõigil on aega vestelda ja üksteist ära kuulata.
Tavaline teatrietendus ei alga mitte kell 19 nagu meil, vaid kell 21.30.Kell näitab pool tundi üle südaöö, kui lõpuks hotellituppa tagasi jõuame.
Kohtumise viimasel päeval ütleb Reusi haridusosakonna juhataja Mise­ricórdia Dosaiguas Pérez hiiglasuure magnooliapuu all linnavalitsuse hoone ees seistes: „Tähtis on leida see, mis on meile kõigile ühine. See, mille poolest oleme erinevad. Just nende kahe mõistmine aitab kaasa ühise euroopaliku identiteedi tekkimisele.”
Just neid eesmärke silmas pidades kavatsevad projektis „Kultuur ühendab lapsi” osalevad koolid anda 2008. aastal välja DVD-plaadi eri maade rahvatantsude, jõulukommete, -laulude ning -juttudega. Lisaks sellele jõuda trükiseni, kuhu on koondatud viie maa pärimused oma paikkonna ajaloo kohta inglise ja emakeeles.

Rahvuslik ja euroopalik
Määravaks saab see, kui palju on uues tekkivas identiteedis rahvuslikku ja kui palju euroopalikku.
Reusi algkoolis ühise laua taga võetakse meid võrdväärse partnerina. Mis sellest, et Unipiha koolis on tänavu vaid ühe klassi jagu lapsi. Meie suhetes teiste maade õpetajatega pole muidu nii tavalist suure ja väikese venna sündroomi. Viie maa koolide ühisprojekt on investeerimine solidaarsusesse, mitte edukultusesse ja hedonismi. Projekti kaudu jätkub euroopaliku ühiskodu ehitamine. Teiste rahvaste erisustega kokku saamine, nende mõistmine ja oma juurte tundmaõppimine.

Leia oma tee ja langeta oma otsused!

Maailm on täis mängu, vabadust, seiklusi, võitlusi vanematega, tõestamaks neile mingi järjekordse uue asja vajadust. Võimalus teha igasugu tempe, muretsemata tagajärgede pärast, sest kõige eest vastutavad ju vanemad. Võimalus pugeda selle taha, et olen ju lihtsalt laps. Jah, lapsepõlv on ilus aeg... Ja kuigi vahel väga tahaks, ei kesta lapsepõlv igavesti. Ükskord on vaja suureks kasvada ja iseseisvaks saada, ise oma tegude eest vastutada. Inimeseks kasvamine on raske, sest tavaliselt ei leia ju kohe seda õiget teed, ikka tuleb enne mitu korda katsetada, eksida ja uuesti proovida.
Elu üks suurimaid otsuseid seisneb selles, kelleks saada, millega tulevikus leiba teenima hakata, millisesse ametkonda ennast klassifitseerida. Selliseid otsuseid tuleb elus langetada vähemalt kaks korda, kui mitte rohkem. Kõigepealt, mida teha pärast 9. klassi lõppu, kas minna gümnaasiumi või ametikooli? Siis abituriendina: mis kõrgkool ja mis amet valida? Kusjuures ka peale ametikooli võib kõrgkooli minna. Aga võib-olla tuleb langetada kolmaski otsus, sest õppida pole ju kunagi hilja ja ametit vahetada ei keela keegi. Õnnelikud on need, kes juba noorelt teavad, mida tahavad. Enamasti siiski kaheldakse kahe või enama ameti või siis kõigi ametite vahel. Valikuid on palju, tahtmisi samuti ja need kõik eeldavad otsuseid. Tuleks ometi keegi appi ja aitaks oma tee leidmisel, näitaks väikestki suunda, kuhu poole rühkima hakata...
Teie rõõmuks ulatab siinkohal abistava käe noorte infomess „Teeviit”. Kõigile neile, kes veel ei tea, ja ka neile, kes juba teavad, kuid vajavad kinnitust, kelleks saada, toimubki 14. korda „Teeviida” infomess. Nimi „Teeviit” ütleb juba üsna palju, nimelt leiab messilt kõikvõimalikke teeviitasid, mis juhivad eri ametite, erialade, koolide, hobide ning vaba aja veetmise võimaluste juurde. Tavaliselt ei ole inimestel aimugi, kui palju on erialasid, ameteid, huvialaringe, noorteühendusi, ametiühinguid ja nüüd on nad messil kõik koos ning võimalus nendega näost näkku kohtuda ja vajalikku infot välja pressida. Tule ja avasta enda jaoks hoopis uus maailm! Võta messilt kõik, mida see pakub, sest kes otsib, see leiab!
Messil on esindatud umbes 160 eksponenti, osalevad organisatsioonid nii Eestist kui ka välismaalt – kõikvõimalikud ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, ametikoolid, gümnaasiumid, noorteühingud, ametiühingud, riigiasutused ja mitmesugused muud asutused, kes tegelevad näiteks tööturu, huvialade või vaba aja veetmise võimaluste tutvustamisega. Messil on ettevõtlussaar, kus võid kohtuda potentsiaalsete tööandjatega. Samuti võib messil ennast proovile panna proovitöövestlusel. „Teeviida” õppekeskus on loodud just selleks, et saaksid külastada seminare, mis puudutavad sinu elu ja aitavad langetada õigeid otsuseid.
Oleme mõelnud ka neile, kes kaugemalt kohale tulevad ja võib-olla kuigi tihti pealinna ei satu. Pakume välja suurepärase võimaluse ammutada kultuurielamusi ja külastada soodushinnaga PÖFF-i filmifestivali. Samuti on „Teeviida” piletiga võimalik soodsalt ära käia kuulsas Kumu kunstimuuseumis, et tunda ennast tõelise eestlasena. Peale kõige selle toimub Teeviida külastajatele afterparty Rocca al Mare keegliklubis, kus on ootamas mitmed üllatused.
See kõik on mõeldud sulle, kallis noor, et aidata sul langetada otsuseid, millest sõltub sinu elu. Näitame sulle teed ja ulatame abikäe.
Ootame sind 29. novembrist 1. detsembrini Tallinnas Eesti Näituste messihallis toimuvale infomessile „Teeviit 2007”!

Lembit Peterson teel loova rahuni

Äsja aasta isa tiitliga pärjatud lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson on pühendunud otsingutele. Nagu kogu Theatrumi trupp. Tallinna ladina kvartalis asuvas väikeses teatris juletakse vaadata enda sisse ning seda võimalust pakutakse ka publikule.

Millal taipasite, et soovite õppida näitlejaks?
„Teater on mulle lapsepõlvest peale südamelähedane. Mu ema tegi kaasa rahvateatris, olin vahel temaga proovides kaasas. Külastasime draamateatrit. Teatri atmosfäär meeldis, tundus selline „kodune”.
1970. aastate algul käisin palju ENSV Riikliku Noorsooteatri etendusi vaatamas. Meeldisid ka lavakooli õpilaste diplomitööd, eriti 5. lennu „Seitse venda”. Neid nähes sündiski lõplik otsus. Näitlejaks ei arvanud ma end sobivat, kuid kuna lavakunsti­kateedris kuulutati välja lavastajate vastuvõtt, otsustasin proovida. Teater näis kaunite kunstide sünteesina, lavastajatöö võimaldas kõigi nendega tegelema hakata. Samuti õppida süvitsi tundma inimese hinge- ja vaimuelu ning seda, kuidas see tema elulises ja lavalises käitumises väljendub.
Kuid kuna need kaks ametit on omavahel tihedasti seotud, läbisid lavastajaks õppijad sama programmi, mille näitlejadki. Meie 7. lennust, mis oli ühtlasi esimene lavastajate lend, hakkasid pea kõik näitlejaks õppinud hiljem ka lavastama. Ja peaaegu kõik lavastajad astuvad üles näitlejatena…”

Kas jäite rahule sellega, mida lavakunstikool andis? Oli see just see, mida otsima läksite?
„Olen oma õpetajatele väga tänulik. Mind juhendasid inimesed, kes tegelesid ausalt oma alaga, teiste hulgas Karl Ader, Voldemar Panso, Helmi Tohvelman jpt. Teoreetilisi loenguid olid lugema kutsutud oma ala tipud: Lea Tormis, Ott Ojamaa, Jaak Kangilaski, Helju Tauk, Mihkel Oviir. Panso, Aderi ja teatriteadlase Reet Neimari innustusel hakkasin huvi tundma Stanislavski süsteemi ja tema koolkonna vastu ning see huvi on mul säilinud praeguseni.
Lavakunstikool juhtis tähelepanu elu ja kunsti põhiväärtustele. Arvan, et ühtegi ust meie eest kinni ei pandud. Pärast kooli lõpetamist teadsin, et minu jaoks on õige teha teatrit stuudio­likus õhkkonnas, kus näitlejatehnika elementide tundmaõppimine ja etenduse loomine aitaks kaasa inimese igakülgsele arengule. Ja kus esmatähtis oleks tõeotsing, pealisülesande olemasolu, mõtestatud looming.”
Teatrikriitik Pille-Riin Purje on Theatrumit kirjeldanud kui vaikset, süüvivat ja sissepoole pööratud teatrit. Kas võib öelda, et närvilisest maailmast tulija saab teatris tunda vähemalt hetkeks rahu?
„Seda me tõesti otsime. Algul oligi stuudio töönimi minu jaoks salamisi Vaikne Teater. Me ei soovi vastanduda teistele teatritele, vaid saavutada teatri vahendeid kasutades loova rahu keskkonda, milles on võimalik lähtepunkt tunnetusteele. Otsing kestab senimaani ja tundub, et aeg-ajalt õnnestub eesmärk saavutada.”

Kas seetõttu lõitegi oma teatri, et suurtes teatrites on rahu tasandi saavutamine raskem?
„Ilmselt on see ka seal võimalik, aga minul mitte. Minu otsingud läksid suure teatri raamidest välja. Võib-olla häiris see, et olin sunnitud palgalisena osalema endale võõrastes ja vahel vastuvõetamatutes mängudes. Ehkki keegi ei keelanud mind ka selles ühises mängumaailmas katsetamast. See ei olnud teatrist põgenemine, vaid katse luua teatrikooslus, kus üritada väljendada seda, mida hing omaks tunnistab. Sellest unistab ju iga kunstnik.
Lõplikuks ajendiks sai 1986. aastal Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) loomisele kaasa aitamine. See ei olnud aga enam ainult teatriga tegelemine, vaid uue haridus- ja kultuurikeskkonna modelleerimise algus. Alustasime koos Taivo Niitvägi, Ülo Vooglaiu, Kersti Nigeseni ja teistega ühe majavalitsuse ringina Muusikamajas. Algul oli seal (vana)muusikaring ja draamakunstiring ning hakkas tekkima väike eksperimentaalne kool. Nüüdseks on neist ringidest välja kasvanud gümnaasium, põhikool, muusikakool, kunsti­kool ja teatrikool. On tekkinud traditsioonilistele kristlikele väärtustele tuginev unikaalne haridus- ja kultuurikeskkond.
Theatrum tekkis samas keskkon­nas Eesti Humanitaarinstituudi õppejõudude (Juhan Viidingu, Tõnis Rät­sepa, Riina Schuttingu) ja üliõpilaste koostöö tulemusena. Mõned õppejõud (nende seas Kaljo Kiisk, Aarne Ükskü-la, Aleksander Eelmaa) aitasid luua meie etendusi nii lavastajate kui ka näitlejatena. 1997. aastal alustasime teatriõpetuse programmiga gümnaasiumis, millest on välja kujunenud VHK teatrikool.
Teatriõpetuse peamised eesmärgid on arendada õpilase tähelepanu, fantaasiat, suhtlemisoskust ja esinemiskindlust ning oskust oma mõtteid nii tavaelus kui ka publiku ees selgelt väljendada. Tehes harjutusi, etüüde ja näidendikatkendeid, on õpetajad õpilastega dialoogis, mis võimaldab analüüsida kõikvõimalikke elusituatsioone, süveneda inimese hingeelu keerdkäikudesse, rääkida nendega olulistel teemadel. Mõnes etenduses esinevad koos professionaalsed näitlejad, üliõpilased ja kooliõpilased.”

Kuidas tundub, kas Theatrum on 12 tegutsemisaastaga oma koha Eesti teatri pildis leidnud?
„Püüame oma tegemisi mõtestada eelkõige traditsioonilisest kristlikust vaatepunktist. Rahuteater või medita­tiivne teater, nagu Theatrumit on nimetatud, on osutunud praeguses ajas kohaks, mida inimesed väga vajavad. Nad käivad meie etendustel ja saavad siit mõtlemisainet, positiivseid impulsse. Seda näitab tagasiside nii püsipublikult kui ka nendelt, kes meid alles avastavad.
Tegutseme küllaltki kitsastes oludes, seda nii ruumide kui ka riigipoolse rahatoetuse mõttes. Algus­aas­tatel saime enda pla­nee­ritud eelarvest kümnendiku, nüüd neljandiku. Mõistagi on see jätnud meie kujunemisse omajälje. Õnneks leeveneb lähiajal veidi ruumikitsikuse probleem, sest VHK gümnaasiumiosa tuleb remondist välja ning saame ühe teatriklassi juurde. Katariina kirikus tegutseme soojemal ajal, tulevikus loodetavasti aasta ringi. Rõõmustab, et meil on nii palju häid sõpru ja toetajaid.”

Kuidas leiate lavastamiseks õige teksti?
„Otsime tekste sageli koos, näiteks loeme näidendeid üheskoos. Igaühe initsiatiiv leidmisel ja väljapakkumisel on oluline. Kui tekib tunne, et see meile sobib, siis hakkame tööle. Aja jooksul on kogunenud kenake hulk tekste, mis ootavad oma aega.
Nende seas on erilisi tekste, mis nõuavad eestlastele vahel harjumuspäratute vaimsete taustsüsteemide tundmist. Arvan, et meie üks ülesanne ongi taolise väärtdramaturgia eesti keelde ja lavale toomine. Kahjuks on eesti tõlkekirjandus teiste maade omaga võrreldes väike. Kui rääkida omakeelsest dramaturgiast, siis Theatrumi liiniga hästi kokku kõlavaid näidendeid on väga vähe.”

Olete olnud nii näitleja kui ka lavastaja, mistõttu tunnete näitlejatööd läbinisti. Mis teeb näitlejast hea näitleja?
„Oluline on anne ja tahe. Hea näitleja on alati väga huvitav isiksus. Kui ta lavale tuleb, on ta kuidagi kohal, temas on peidus midagi kütkestavat ning näib, et tal on publikule midagi öelda. Hea näitleja on kunstnik, etenduse autori koostööpartner, mitte savi lavastaja käes. Oluline on loomin­guline tahe ja pidev enesearendamine. Ta peab suutma eri rol­le mängida, peale selle võiks näitleja olla ka poeet, kes suudab midagi huvitavat luua. Ei piisa siiski pelgast fantaasiamängust, vaja on ka eetilist kujutlusvõimet. Hea näit­leja armastab tõde. Selles on tema jaoks nii headus kui ka ilu.”
Mulle tundub, et näitleja peab olema soe inimene, sest läbi külma kaitsekihi ei saa ju ennast siiralt ja usutavalt avada…
„Hõõgus kaasneb armastusega ning armastus avab kunstnikus loovuse, on selle allikas. Kontakt publikuga saab tekkida ainult siis, kui publik laval olija omaks võtab ja tajub, et see, millega tema juurde tullakse, on aus ja siiras. See on seletamatu.
Võib küsida, kas suur näitleja peab olema ka suur inimene. Ideaalis võiks olla nii, aga näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses” pakub Mefistofeles peategelasele lepingu: saad geniaalseks heliloojaks, kuid ühel tingimu-sel – sa ei tohi iial armastada ühtegi inimest. Mulle selline variant ei sobi. Proovin elada nii, et rada, mida elus käin, ja rada, mida kunstis käin, oleksid omavahel seotud vastutuse ühtsuses. Vastasel juhul võid saavutada küll säravaid asju, aga see on külm sära.”

Mis iseloomustab head lavastust? Milline peaks olema see nihe, mis inimeses pärast etenduse nägemist ja sellele kaasa elamist tekib?
„Gogol on öelnud, et hea kunstielamus on see, kui inimesel pärast etenduse nägemist või raamatu lugemist tekib tahtmine öelda teisele inimesele „vend”. Et sünnib tugev impulss teha midagi head, tekib või taasärkab usk, lootus ja armastus. Kunst saab kinnitada inimeseks olemise väärtust ning julgustada inimest otsima Jumalat. Stanislavski kirjutab 1909. aasta paiku, et teater „ärgitab palvele”. Seda parem. Ent ärge pidage meid preestriteks. Me oleme kunstnikud. Me mängime. Siin on minu jaoks mõtlemise koht…
Jean Louis Barrault on öelnud, et teater on kui tervendav vaktsiin, samas näeb Antonin Artaud teatrit kui katku. Mina pooldan esimest varianti. Lõhkumine on nõrkuse tunnus. Võib küll kõva häält teha, aga…”

Eksperimentaalteatrit te ei poolda?
„Oleneb sellest, millega eksperimenteeritakse ja milleni välja jõutakse. Kas eksperimenteeritakse selleks, et otsida lõhkeainet, või selleks, et avastada ravimit. Kui teater osutub destruktiivseks, siis hindan seda juhul, kui jätkub julgust ja otsustavust see kaotada. Otsingulist teatrit pooldan ma igati. Määrav on otsingu intentsioon.”

Pedagoogina puutute kokku paljude noortega. Kuidas tundub, kas praegune „projektimaailm” on noortele mõjunud? Või on nad kõigele vaatamata veel rikkumata?
„Noortes on kõik potentsiaalid ja võimalused. Kui oskame väärtustada siirust ja rikkumatust, siis toovad nad selle ka esile. Ehkki paljudel on juba valusaid kogemusi. Noored on oma arengu ja avastusretke alguses. Kui palju aga jätkub neil pärast kooli lõpetamist jõudu õpitut positiivselt ellu rakendada ning maailma destruktiivsete jõududega mitte kaasa minna? Praegused noored on ehk isegi keerukamas olukorras kui näiteks mina omal ajal. Ahvatlusi ja kiusatusi on praeguses liberaalses ühiskonnas meeletult. See võib takistada süvenemist ja soodustada pealiskaudsust. Samal ajal on igas inimeses tugev vajadus tõe järele. Noored vaatavad ühiskonnaelu kõrvalt, otsivad, kuidas ja kuhu siseneda, kuidas selles osaleda, oma tee leida. Seetõttu ongi oluline julgustada noori nende tõeotsinguil.”

Kas religiooniõpetus võiks noortel aidata elu põhiväärtusi leida?
„Religiooniõpetuse vajalikkust ei saa eitada. Millisel kujul seda õpetada, on omaette teema. Otsival inimesel võib tekkida palju küsimusi. Näiteks, kus on tõeline Kirik ja kuidas seda leida? Kas on olemas universaalne kristlus, mida eri konfessioonid tunnistavad? Usuelu küsimused on inimese jaoks kõige intiimsemad. Kas saab anda teadmisi ristiusu kohta nii, et ükski inimene sellepärast kannatama ei peaks?
 Ma ei tea, kas see on võimalik. Aga elu ilma kannatusteta pole kindlasti võimalik. Küsimus on selles, kuidas kannatusi suhestada ja mõtestada. Küsimine selle järele, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, kas meie elul on mõte, on see, mis teeb meid inimesteks.
Ei ole olemas ideoloogiavaba õpetust, sest iga õpetaja tuleb klassi ette oma maailmavaate ja filosoofiaga, kandes oma vaateid ja väärtushinnanguid.”

Kui rääkida oma tee leidmisest, siis kui olulist rolli mängib selles teie kui katoliiklase jaoks religioon? Mida tähendab teie jaoks religioon?
„Stuudioteatriga tegelemiseks ei pea olema katoliiklane. Stuudioteatri ideed kandsin endas juba enne 1982. aastat, mil kirikuga liitusin. See oli minu tõeotsingute loomulik jätk. Õpetus, mida katoliku kirik inimestele edasi annab, on ääretult rikas. Kahjuks kujutatakse meil katoliiklust meedias sageli puudulikult, üksikuid aspekte moonutades või väärnähtusi üle paisutades. Meie teadmised katoliku kirikust on sageli tugevasti kreenis. Siin saab soovitada vaid rahulikku eelarvamusteta vaatlust ja järelemõtlemist. Kirikust saab inimese vaimu- ja hingeelu igapäevast toitu ja jõudu edasi minna. Religiooni ülesanne on aidata inimesel leida või taastada side Jumalaga, kelle valguses saab näha ka iseennast ning leida oma tegelik, sügavaim identiteet.
Kirikus ei ole palju voole ega liikumisi. Siin on vaid üks vool, üks liikumine: palve. On tähtis avada end palvele. Koorilaul meenutab natuke ühispalvet. Viimasel noorte laulupeol oli ainus laul, mida paluti kaks korda laulda, Tõnis Mägi „Palve”. See näitab, et inimestel on igatsus tõe ja Jumala järele. Arvan, et eestlased ei ole niivõrd uskmatud, kuivõrd teadmatuses ja valeinfo küüsis. Et aga väärtusteni jõuda, on vaja teatud rahunemist, mille järel saab asjadele rahulikult vaadata. Theatrumgi püüab luua veel üht väikest rahu saarekest, kus inimesed saavad vaikselt endasse vaadata ja näitemängu vaadates elu üle mõelda.”

Kuidas te sügaval nõukogude ajal religioonini jõudsite?
„Selle kirjeldamine ei mahu praeguse intervjuu raamidesse. Otsisin kõikjalt teed Jumala juurde. Ja praegu usun end nägevat Teda mind otsimas kõigilt neilt teedelt, mida mööda ma käisin ja käin. Lapsepõlveradadel ja sündmustes. Eluteel, mida sageli varjutavad ja ängistavad valusad kogemused ja eksimused, aga mis on täis ka päikselisi rõõme. Piibli lugemises, sealt hoovava rahu ja tõetunde kaudu. Kirjandusse, muusikasse, maalikunsti, teatrisse süvenemises. Abielus – naise ja laste kaudu. Sõpruses. Õpetajates ja teejuhatajates. Armastuses, mida püüame tabada ja ellu tuua. Südametunnistuses, mis tahab ikka vaba olla. Tahtis ja sai seda olla ka nõukogude ajal.”

Kas religioon aitab inimesi turvalisemalt eluteel liikuda ja takistusi ületada?
„Jah, religiooni toel usaldavad inimesed julgemalt edasi minna. Usk annab pidepunkti ja turvatunde.
Kirik ei koosne ainult pühadest ja „õigetest”, sinna tulevad kokku inimesed kõikvõimalike küürude ja vigasustega, kelle eesmärk on saavutada pühadus. Kirikus saab inimene teada, et ta on andeks saanud ja selle abil suudab ta anda andeks ka teistele. See on väga tähtis sõnum. Meil on tihtipeale ettekujutus tõest kui millestki halastamatust. Kristlikus maailmapildis on olulised nii absoluutne õiglus kui ka absoluutne halastus. Tõde ei ole halastamatu.
Eestimaa on kaetud katoliku kirikutega. Minu jaoks on katoliku usk omal kombel tagasipöördumine esivanemate usu juurde. Tänu sellele olen ehk paremini mõistnud prantslasi, hispaanlasi, leedulasi või poolakaid.
Väga oluline on jõuda oma kultuuritraditsioonide juurteni, siis jõuame ka selgema arusaamiseni Euroopa teistest rahvastest ja nende kultuurist, õpime neid austama, kaotamata oma identiteeti.”