Anton Hansen Tammsaare „Vaimlised huvid ja tegelik elu”, 1937

Repliik

Eelmisel nädalal teatas minister Tõnis Lukas seaduseelnõust, mille kohaselt peaksid edaspidi kõik põhikoolilõpetajad sooritama gümnaasiumisse pääsemiseks eksamid. Nii väheneks praegune automaatne edasiõppimine gümnaasiumis ning suureneks nende õpilaste osatähtsus, kes lähevad pärast 9. klassi lõpetamist kutset omandama. Eelnõu eesmärk on viia kutseõppe valinute protsent 30-lt 40-le ning selgitada ühtsete nõuetega välja õpilaste gümnaasiumiküpsus.
Idee, mille kohaselt oleksid kõik gümnaasiumid n-ö õppimiskallakuga ja klassid täidetud vaid motiveeritud õpilastega, on loomu­likult hea. Kui praegu saavad segamatult õppida ja üksteiselt vaimselt innustust eelkõige nn eliitkoolide õpilased, siis selekt­siooni­sõela kasutamisel võiks sea­du­se­muudatus olla tõesti nii õpilaste kui ka õpetajate huvides. Mil viisil aga tagada, et just potent­siaalne üliõpilane kutsekooli kandidaadist eraldatakse? Üleriigilised katsed tekitavad mitu küsimust.
Ministri sõnul ei ole muudatuse eesmärk hoida inimesi gümnaa­siumist eemal, vaid muuta kutse­haridus atraktiivsemaks ning võimaldada soovijatel hiljem eda­si õppida. Eesmärk on küll ilus, aga kas ei oleks õigem alustada kutse­koolide õppe kvaliteedi tõstmisest, et õpilased ka ise kutset omandama minna tahaksid? Katsega gümnaasiumist väljajäämine (-jätmine) mõjub pigem karistusena ega tõsta automaatselt kutsekoolide mainet ja õpilaste huvi nende vastu. Pigem kinnistab laialt levi­nud seisukohta, et kutsekool on neile vähemvõimekatele, kes gümnaasiumisse ei saa.
Lisaks on oht, et 15–16-aastaseid teismelisi akadeemiliste testidega paremusjärjestusse seades saab haridussüsteemi feminiseerumine üksnes hoogu juurde ning kõrgkoolides väheneb poiste osatähtsus veelgi. Tüdrukute areng on selles vanuses poiste omast veel ees ning paljud vaimselt võimekad poisid „avanevad” alles güm­naasiumiaastatel. Kui nad on testidega kutsekooli „surutud”, kaotab Eesti palju tulevasi üliõpilasi. Kutseharidus ei ole tingimata tupiktee ning ka neist koolidest on võimalik hiljem kõrgkooli astuda, aga praegu on sellised juhtumid kahjuks pigem erandid.
Noortele tänapäevase kutsehari­duse tagamine nõuab suuri investeeringuid nii tehnikasse, majadesse kui ka inimestesse, see ei saa toimuda aasta-paariga. Mitmed koolid on saanud tänapäevase sisustuse ja noori teavitatakse kutse­hariduse perspektiivikusest. Suurte muudatusteni inimeste hoia­kutes läheb veel aega, filtrid-mõõdikud ning vägisi kutsekooli suunamine kutsehariduse maine tõstmisele paraku kaasa ei aita. Isegi kui riiklik arengukava kindlaid numbreid nõuab, peaks alustama kutsekoolist endast, mitte teismeliste eest valikute tegemisest.

Loodan hiljemalt 2012. sügisel olla tunnistajaks Kalle Küttise gümnaasiumi (KKG) avamisele Viljandis. Seal saaks tänada Kalle Küttist peaaegu inimpõlve kestnud võitluse eest tugeva põhikooli ja puhta gümnaasiumi nimel. Seaduseandja võiks rahuloluga tõdeda, et tema tahe 1992. aasta sünnidaatumit kandvas haridusseaduses on pärast kahtekümmet ooteaastat Viljandis lõpuks realiseerunud.

Haridusseaduse järgi on üldharidust võimaldavad haridusasutused põhikoolid ja gümnaasiumid. Tulevikus on arengueelis regioonidel, kus põhikool ja gümnaasium on eraldi. Nad võivad asuda ühes hariduskeskuses, aga on asutustena lahutatud.

Treffneri gümnaasiumi eeskuju
KKG loomisel saab kasutada Hugo Treffneri gümnaasiumi (HTG) viimase kümne aasta kogemusi. HTG tulemused on silmapaistvad – kolm neljandikku lõpetanutest omandab pärast lõpetamist kõrgharidust riigieelarvelisel õppekohal. 1995. aastal loobuti HTG-s vastuvõtust 7. klassi. Nüüd võtab HTG kodulehe andmetel igal aastal vastu ca 180 gümnasisti. Vastuvõetud saab jaotada kuude klassi, pakkudes neile nende huvidele ja võimetele vastavaid kursusi.
HTG direktor Ott Ojaveer nimetas 11. oktoobril 2007 konverentsil „Iga kool on omanäoline” puhta gümnaasiumi eeliseid: kool saab keskenduda ühele ülesandele – tingimuste loomisele gümnaasiumihariduse omandamiseks; iga gümnasist saab alustada õpinguid n-ö puhta lehena, endisse põhikooli jäävad suhted, eelarvamused ja lõpetamata konfliktid õpetajatega; on võimalik kasutada gümnaasiumile sobivat õppekorraldust (näiteks anda süvenemist vajavates ainetes paaristunde, kasutada loenguvormi, projektitööd jms); kujundada välja gümnaasiumiõpetajate kaader; õppe-kasvatustegevuses saab orienteerida gümnasistidele, kodukorra kehtestamisel ei pea lähtuma koolikohustusest.

Erinevad ülesanded
Koolides, kus õpivad seitsmeaastased ja täiskasvanud gümnasistid koos, on raske kehtestada ühtseid nõudeid kõigile õpilastele. Puhas gümnaasium võimaldab õppimisele pühenduda ja pakub rohkesti valikuvariante, kuna õppegruppide moodustamiseks on piisavalt gümnasiste ning lubab läheneda gümnasistile kui tudengile, kes on oma teadliku valiku teinud ja tahab õppida. Sellest lähtuvad kooli kodukord, õppekorraldus ja õppemetoodika. Seda enam, et tänapäeva gümnaasiumiealised elavad tihti juba vanematest lahus, ka paarisuhetes, omavad autojuhi vastutust, käivad õpingute ajal tööl. 18-aastaseks ehk täisealiseks saadakse valdavalt gümnaasiumi eelviimases klassis, kui õpingud on alles pooleli.
Tugev põhikool keskendub oma põhiülesandele – tingimuste loomisele koolikohustuse täitmiseks ja hea põhihariduse omandamiseks. Kui põhi­kool ei pea võistlema gümnaasiu­miga, mille juures on põhikool, tekib rahulikku arengut võimaldav turvatunne. Põhikool ei pea muretsema – õpilastel kaob vajadus lahkuda põhikooliklassides suuremasse keskusesse, kus gümnaasiumi juures on põhikool. Vanemad võivad mureta lasta oma lastel kodupõhikooli lõpetada ja seejärel toetada nende õpingute jätkamist kutseõppeasutuses või gümnaasiumis.

Pilt on kirju
Eesti Interneti-portaalis Neti on keskkoolide ja gümnaasiumide all ca 170 gümnaasiumi, 41 keskkooli (üks õhtukeskkool), üks kolledž, viis lütseumi, üks hariduskolleegium, viis haridusasutust on esindatud kooli nime all. Netis on 13 ühisgümnaasiumi. On ülejäänud gümnaasiumid siis eraldi noormeestele ja neidudele? Pilt on kirju, selles orienteeruda pole kerge.
Eesti hariduse infosüsteem EHIS ei erista põhikoole ja gümnaasiume, need on selles ühe liigi all. Üldlevinud on arusaam, et kui nimes on sõna gümnaasium, sisaldab kool automaatselt põhikooli. Nn puhtad gümnaasiumid ei kasuta oma nimes sõnaühendit gümnaasium ilma põhikoolita. Kooli nimes kajastub tavaliselt kõrgeim aste, milles hariduse omandamise võimalust pakutakse. Haridusseaduse § 3
lõige 2 järgi on (üldhariduslikud) haridusasutused koolieelsed lasteasutused, põhikoolid, gümnaasiumid.

Põhiharidus kui kohustus ja keskharidus kui õigus
15. septembril võime tähistada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 15. sünni­päeva. Tõsi, ligi kolmekümnel korral on seda muudetud. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse nimi viitab selle institutsioonikesksusele – organisatsioonile. Haridusseaduse loogika kohaselt peaks meil olema hariduse esimest taset määratlev põhihariduse seadus ja teist taset määratlev üldkeskhariduse ja kutsekeskhariduse seadus. Loogiline oleks seadusloome protsessis vahetada institutsioonikesksus hariduse tasemekesksuse vastu. Sama loogika kohaselt tuleks talitada õppekavadega: oleks kohustuslikule haridustasemele vastav põhihariduse riiklik raamõppekava ja hariduse teise taseme, keskhariduse riiklik raamõppekava. Seda enam, et haridusseadus sätestab haridusstandardid (õppekavad) haridustasemete, mitte kooliliikide järgi.
Lähenemine põhiharidusele kui kohustusele erineb lähenemisest keskharidusele kui õigusele. Põhi­hari­duse omandamine on riigialama põhiseaduslik kohus – koolikohustus. Keskhariduse omandamine on õppijate õigus, mitte kohustus. Mida haritumad ja aktiivsemad on meie riigi alamad, seda edukamad oleme maailmas. Kalle Küttise gümnaasium tuleb ükskord nagunii!

Ministeeriumis

 1. septembril esines minister Tõnis Lukas tervitussõnavõtuga õppeaasta avaaktusel Tartu ülikoolis, osales Tartu kommertsgümnaasiumi. 1. klassi aktusel ja andis kooliteed alustavatele õpilastele üle värviraamatu Eesti lipust.1. septembril võttis minister Tõnis Lukas osa koolirahu väljakuulutamise tseremooniast ja sellele järgnenud pressikonverentsist Põlvas. 1. septembril kuulutas Eesti hariduse ja teaduse andmesidevõrk EENet Eesti vabariigi juubeliaasta koolikuu raames välja arvutijoonistuste võistluse „Minu Eesti”, mille eesmärk on juhtida õpilaste tähelepanu arvuti kasutamise võimalustele ja anda õpetajatele ideid koolitundide mitmekülgsemaks sisustamiseks. Tulemused selguvad novembris. Tänavune konkurss on arvult seitsmes.
2.–4. septembrini viibis HTM-i kantsler Janar Holm OECD haridus- ja teadusministeeriumide kantslerite kohtumisel Soulis. Peamised aruteluteemad olid uuendused üld- ja kõrghariduses ning IKT. Janar Holm esines ettekandega „Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia Eesti haridussüsteemis”. 4. septembril osales Tõnis Lukas vabariigi valitsuse istungil. 5. septembril esineb minister Tõnis Lukas ettekandega Tartu ülikooli haridusteaduskonnas toimuval esimese haridusministri Peeter Põllu 130. sünniaastapäeva konverentsil. Minister annab esmakordselt kätte Peeter Põllu nimelise stipendiumi õpetajakoolituse üliõpilasele.

Sõnumid

Esimesed sülearvutid jõuavad õpetajateni oktoobris
Õpetajate sülearvutite riigihanke võitis AS MicroLink Eesti, esimesed sülearvutid jõuavad koolidesse oktoobris.
„Ärilised vaidlused peaksid nüüd olema minevik ja õpetajad saavad tööks vajalikud sülearvutid lähiajal kätte,” ütles minister Tõnis Lukas. „Õpetajate töökeskkonna parandamine on jätkuvalt haridus- ja teadusministeeriumi prioriteet.”
4000 sülearvuti muretsemiseks üldhariduskoolide õpetajatele kuulutas Tiigrihüppe SA välja riigihanke aprilli alguses. Juulis kuulutati edukaks pakkujaks AS MicroLink Eesti. Nende peamine konkurent – ühispakkujad Sonex Technologies Estonia OÜ ja Sonex Technologies UAB – vaidlustas otsuse. Riigihangete ameti juures tegutsev vaidlustuskomisjon ei rahuldanud taotlust tühistada hankekomisjoni juulikuine otsus. Hankeleping sõlmitakse septembris ning sülearvutid võivad koolide poole liikuma hakata oktoobri keskpaigas – tootmisele ja komplekteerimisele kulub kuu aega.
Tänavu varustatakse sülearvutitega 4000 õpetajat. Projekti „Sülearvutid õpetajatele” raames antakse aastatel 2008–2010 sülearvuti igale vähemalt 0,5 koormusega töötavale õpetajale. Koostöös kooli pidajatega varustatakse tänavu vähemalt üks klassiruum igas koolis tänapäevase õpikeskkonnaga – statsionaarse videoprojektori, ekraani, sülearvuti liidese ning Internetiga.

Mõte

Veel mõni aasta ja mul on võimalik elada kaasa oma lapselaste koolitee algusele. Loodan, et neil ei tule sel teel tunda mõttetuid hirme. Ja et (mõttelisel) ahjul koolitoa nurgas on ainult üks ülesanne – anda sooja!

Mäletan hästi sügist 1955 ja sellele järgnenud koolitalve. Tartu tänava alguses paiknenud Rak­vere pedagoogilise kooli harjutuskooli sammus minusugune seitsmeaastane oma pool tundi. Ilusa ilmaga oli see päris tore rännak, külma, vihma ja poriga paras katsumus. Suur ja ilus Rakvere 1. keskkool oli küll kodust otse üle tee, aga kusagil „üleval” oli keegi otsustanud, et mingite tänavate paarisnumbritega majadest peavad lapsed minema Tartu tänava kooli, paaritute majade lapsed aga 1. keskkooli. See ei lugenud, et taolise korra täitjad sageli teine teise linnaserva rühkides kohtusid. Niisugune oli mu esmane kokkupuude süsteemiga, mis oli võtnud endale õiguse olulisi asju inimeste eest otsustada.

Mälestus hirmust
Hirm oli esimene, mida kogesin. Hilis­sügise külmas varahommikus tundusid raagus puud elusate varitsejatena, kellest möödumiseks pidi üksik tilluke, aga elava fantaasiaga teeline kogu oma vapruse kokku võtma. Tihti jäi vaprusest siiski tubli tükk puudu, siis valisin inimtühja ja pimeda otsetee asemel poole pikema marsruudi, kus oli valgem ja julgem. Ainult et – nii jäin alati esimesse tundi hiljaks. Ja alati sain õpetaja käest riielda. Riielda saamise kartus oli teine suur hirm.
Hirmu tekitanud jupp mu kunagisest kooliteest on juba palju aastaid asfaldikatte all ja korralikult valgustatud. Puud, nüüd veel kõrgemad kui toona, ei hirmuta enam. Minu eakaaslased saadavad kooliteele juba oma lapselapsi. Otsustajad-asjamehedki on mitu korda vahetunud.
Miks meenuvad siis tänagi tuli­külmetavad varbad ja sõrmed, mis ei jaksanud enam hoida korraga koolikotti ja koost lagunevaid suuski-keppe?

Taas sorteeritud lapsed
Keegi on sellegi sügise väikesed koolilapsed ära sorteerinud. Seekord sisseastumiskatsete õnnestumise põhjal.
Hästi etteõpetatud, motiveeritud peredest lapsed seavad oma sammud parimatesse koolidesse, vanematel terendamas silme ees järeltulijate edukad tulemused lõpueksamitel kunagi kaheteistkümne aasta pärast ja sealt edasi muinasjutuliselt ilus Tulevik, millele vaid hea haridus saab aluse panna.
Need Mikud-Mannid, kellele loodus või kodu on vähem andnud või kelle vanemad peavad varakult alustatud karjäärist olulisemaks pingevaba lapsepõlve, kogunevad äärelinna koolimajadesse, mille remondiraha on olnud tavaliselt kordades väiksem eliitkoolidele eraldatud summadest ja mille õpetajaskonna hulgast ostetakse või üritatakse osta üles paremaid – õpetama väljavalituid. Usun, et suurem osa neist on oma lapsemeeles õnnelikumad – kool paistab koduaknast kätte ja sõbrad on ümberringi.
Selles valikus on koolitee pikkuse mõttes löögi all pigem äravalitud, kellel oma (vanemate) unistuste eliitkooli tuleb sõita mitmetelt mägedelt. Miks ei võiks neilgi olla võimalus vastavalt oma võimetele kodule lähimas
koolis õppida?

Kümnes klass kolme füüsikaõpetajaga
Sel kevadel Lasnamäel gümnaasiumi lõpetanud meenutasid oma füüsikatunde pärast seda, kui üks pealinna eliitkoole oli nende hea õpetaja pare­ma palga peale tööle meelitanud. Kümnendas klassis vahetus neil
kolm (!) füüsikaõpetajat, kellest kaks polnud varem koolis töötanud. Kolme gümnaasiumiaasta peale kokku õpetas neile füüsikat tervelt viis inimest!
Olen näinud neid igakevadisi katsetajaid, kellest oma kool pärast üheksandat klassi enam midagi teada ei taha ja kes siis ühest äärelinna õppeasutusest teise rännates kuhugi kanda üritavad kinnitada. Paljudele ei loe, mis on selle kooli süvendatud õppesuunad, peaasi et saaks kuhugi sisse.
Mõnedki koolid näikse vähemalt ühe klassikomplekti sellistest noortest moodustavatki. Isegi kui õpilane edasi ei jõua või pidevalt puudub, on ta vähemalt uue sügiseni hingekirjas ja tagab sellega koolile eksisteerimiseks nii vajaliku rahasumma. Paljud, kes pole kaugeltki rumalad ega andetud, kuid kes kogu selles segaduses on ammu kaotanud õpimotivatsiooni, veavad lõpuni välja ja saavad oma punktid kirja. Siis, kui kogu rehnut kõikide riigieksamite lõikes on tehtud, võtab keegi ette ja reastab koolid nende punktide põhjal. Kohe ilmutatakse üllitis ka meedias. Kes küll võtaks põhjalikult analüüsida neid numbreid, otsida seoseid ja analüüsida põhjusi?
Õpilaste hordid mägedelt südalinna ja üle terve linna eri mägedele on sel kooliaastal igatahes juba liikvele läinud.

Ahjupoolse rea kolmandas pingis
Istusin ahjupoolse rea kolmandas pingis. Ahi oli paremal mu selja taga ja andis nii mõnusat sooja, et koolieluga võinuks isegi leppida. Kui ma ainult kirjatehnika tundides oleksin suutnud oma viisnurga-sulega varustatud puust sulepea otsa sellesama ahju nurga poole suunata – nii nagu õpetaja käskis! Kogu mu energia kulus ilusate tähtede kirjutama õppimise juures tolle paganama ahju nurga sihtimisele ja tulemused olid väga nigelad. Ega ahi siin eriti suur süüdlane olla saanud, ta lihtsalt asus ühe vasakukäelise lapse parema õla taga…
Ühel päeval – see oli juba esimese klassi kevadel – unustasin nii ahju kui tema teatud nurga. Kirjatehnika tunnis ma lihtsalt kirjutasin, nii nagu mul oma ümberõpetatud kätt kõige parem hoida oli. Õpetaja ei käinud ka eriti pinda ja tähed tulid päris ilusad. Selles tunnis kogesin lõpuks õnnestumist.

Inimeseõpetus, mis on olnud õppekavast väljajäämise ohus, väärib rohkem tunnustust ning uues õppekavas väärikat kohta.

Kiiresti muutuv ja nõudlik tänapäev on loonud olukorra, kus õppekavas on hädavajalikuna tunduvat kogunenud nii palju, et selle maht kipub ületama õpilaste taluvuse piiri. Selge on, et riiklik õppekava vajab korrigeerimist ja arendamist.
Meie põhikooliõpilane omandab paljude teiste Euroopa koolide õpilastega võrreldes üüratut hulka aineid ja paljutki, mida meie lastele õpetatakse üldhariduskoolis, antakse mujal alles kolledžites-ülikoolides. Võime ju olla uhked, et meie lapsed teavad teistest rohkem, kuid medalil on ka teine külg: põhikooli lõpus on iga päev 7–8 ainetundi, milles kõigis nõutakse edukat toimetulekut. Iga päev tuleb õpilastel sooritada 1–3 (õpilaste sõnul vahel ka rohkem) arvestust või kontrolltööd. Tagajärg on tuntavalt halb: järjest enam õpilasi ei tule materjaliga toime, ilmnevad frustratsioon ja kooli­hirm, psühhosomaatiliste haiguste tõttu koolist puudumine, väljalangus.

Eesmärk – väärikas inimene
Õppekava arenduseks loodud alusdokument sätestab, et lähtutakse peaeesmärgist „luua üldharidussüsteemis kõigile võrdväärsed võimalused ja tingimused võimete- ja huvidekohase ja kvaliteetse hariduse omandamiseks, mis võimaldab jätkata õpinguid ja elus väärikalt toime tulla” (üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007–2013, VV 18.01.07). Mind kui inimeseõpetuse õpetajat rõõmustab siinkohal sätte lõpuosa – elus väärikalt toime tulla. Pean seda väga oluliseks. Et koristaja koristaks väärikalt oma normpinnad, paljulapseline ema kasvataks väärikalt oma lapsi, poliitik teeniks väärikalt end valinud rahvast jne. Rõõmustavad ka mainitud dokumendi punktid, kus õppekava arenduse eesmärkidena tuuakse välja koolist väljalanguse vähendamine ja turvalise keskkonna saavutamine.
Kõik need mureküsimused on tihedasti seotud inimeseõpetuse tsükli ainetega. Kuidas on siis võimalik seada inimeseõpetuse vajalikkus kahtluse alla? Miks tahetakse inimese- ja ühiskonnaõpetust kokku liita? Viimane neist on kindlasti vajalik, et mõista inimeste kogukonnana eksisteerimise põhitõdesid. Kuid laste jaoks oluliseks muutub see teema alles paljude aastate pärast. Iseenese ja teiste (õigesti) mõistmist on aga väärikalt elamiseks vaja iga päev.
Ei ole täiskasvanutelegi alati jõukohane oma enesehinnangut talutaval kõrgusel hoida või suhterägastikust võitjana ning teisi kahjustamata läbi tulla, teismelisele on see kõik aga veelgi raskem. Mäletan selgelt enda puberteediaegseid probleeme ja mõistan tookord mõistetamatut alles nüüd. Kui palju kergem oleks olnud ennast leida ja endasse uskuda, kui oleksin taolist koolitust saanud juba siis!
Olen veendunud, et praegune üks tund nädalas inimeseõpetuse tsükli ainet on armetult vähe ja sellegi kaotamine oleks kasvava noorsoo vastu kuritegu. Iga omandatud sotsiaalne oskus, läbi mõeldud psühholoogiline käsitlus inimeste käitumise põhjustest ja ajenditest või koos arutletud dilemma võib vähendada noore südamevalu, hoida ära pisaraid ning leevendada konflikte. Kas see kõik pole siis väärt, et inimeseõpetusele rohkem ruumi ja võimalusi anda?
Inimeseõpetuse ainet ei hinnata koolides pahatihti piisavalt oluliseks ja väärikaks. Seda näitas küsitlus ainet õpetavate pedagoogide seas, mille viisin läbi Jõgevamaa inimeseõpetuse ainesektsiooni rajades.

Küsitlus Jõgevamaal
Terviseõpetust või suhtlemist annavad sageli eri aastatel eri õpetajad – tund antakse lihtsalt sellele, kel koormusest puudu jääb. Õpetajal on vähe kogemusi ja puudub ka motivatsioon süveneda. Tekib tunni äraandmise sündroom. Ka inimeseõpetuse täienduskoolitust ei peeta alati piisavalt oluliseks – õpetajale ei leita asendajat. Ainesektsiooni töös oleme püüdnud toredaid koolitajaid maakonna keskusse kohale kutsuda ning pidanud tegema seda õhtupoolikuti, et mõnedki õpetajad tulla saaksid.
Inimeseõpetuse aine väärtustamiseks õnnestus meil Jõgeva maakonnas luua olümpiaadi traditsioon. Eeskujuks olid Rapla maakonna tervise­edendajate tegemised. Juba kolmel aastal oleme korraldanud olümpiaadi 5. klassidele terviseõpetuse teemadel. Sel aastal liitsime juurde 7. ja 8. klassi inimeseõpetuse olümpiaadi, mis võtab põhikooli inimeseõpetuse tsükli põhiteemad kokku. On tulnud põrkuda mitme probleemi ja vastasseisuga, kuid töö on olnud seda väärt –inimeseõpetuse olümpiaadi võitjaid tunnustatakse teiste ainetega võrdselt, nii õpilased kui ka õpetaja kutsutakse kevadeti maavanema vastuvõtule. Loodetavasti on meil nõnda õnnestunud inimeseõpetuse väärtust koolijuhtide ja kolleegide silmis tõsta.

Kas olümpiaad tekitab stressi?
Inimeseõpetuse ühingus on olnud jut­tu ka inimeseõpetuse üleriigilise olümpiaadi võimalikkusest. Praegu leitakse, et olümpiaadid tekitavad õpilastes pigem stressi kui naudingut ning seetõttu on ideest loobutud. Asenduseks korraldati koostöös lastekaitse liiduga võistlusmäng „Kas mina tean?”. Juhtumisi osalesime meiegi oma kooli õpilastega sellel ja olime eelvoorus isegi edukad. Stressi puudumist seal küll täheldada ei saanud, kuna ülesanded nõudsid vägagi pingutust, samas tundus mitme ülesande hindamine õpilastele subjektiivne ning ebatäpne. Kindlasti väärib võistlusmäng oma mitmekülgsuse ja piisava pingelisusega jätkamist, arendamist ja suuremat kajastamist-tunnustamist.
Kas inimeseõpetuses on õige korraldada olümpiaade või peaks jääma konkursside, võistlusmängude jms juurde? Tean, kui palju tuleb koolidesse konkursside reklaame ja kui vähesed on huvitatud neis osalema. Huvi (ja ka julgus) olümpiaadil osaleda on meie maakonnas aga järjest kasvanud. Loodan, et koos huvi kasvuga kasvab ka inimeseõpetuse väärtustamine.
Mis võiks olla olulisem, kui et ühiskond saaks aasta-aastalt juurde inimlikke, ennast ja teisi väärtustavaid ning eluga väärikalt toime tulevaid kodanikke!? Inimeseõpetusel on selleks vahendid. Inimeseõpetuse ühingu esinaise Silva Kärneri sõnul annavad uue õppekava arutlused lootust, et inimeseõpetus jääb omaette aineks, võib olla isegi lootust pisut juurde võita. Jään minagi lootma, et väärikale ainele saab peatselt osaks väärikas koht meie õppekavas ja koolielus.

Majanduslanguse ajal peaksid õpetajad ja õpilased valmistuma isikliku väikeettevõtte asutamiseks.
27. augustil esitleti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis Saar Polli uuringut „Eesti keskmise ja väike­se suurusega ettevõtete arengusuundumused”. Minister Juhan Parts toonitas seal, et ettevõtluse edendamiseks on ekspordi riigipoolse toetamise ja eurotoetuste aruka kasutamise kõrval vaja kaasata kooli ja muuta ettevõtlusõpe seal kohustuslikuks. Haridusministeeriumiga olevat sellest juba räägitud. Ministri sõnum oli: „Ära maga oma võimalusi maha! Ära jää vaid palgatöötajaks! Ärgem jätkem noori (tööpuuduse) hätta!”

Ettevõtluse edendamine
Analüütikud ennustavad Eesti majandusele murederohket aega. Täheldatud on ka töötuse kasvu. Noorte töötus on Eesti keskmisest kõrgemgi, sest töö­andjad eelistavad eelneva töökoge­musega inimesi. Kuidas tumedale tulevikule vastu minna?
Kui noor, kes tööotsingutel mõistliku ajaga tööd ei leia, on koolis ettevõtlust õppinud, tal on huvitav äriidee ja natuke raha, saab ta algatada oma äri ning endale ise tööd pakkuda.
Ilmselt ongi omaenda väikeettevõtte asutamine üks võimalik lahendus. Väga raske tee see pole, sest noori ettevõtete asutajaid toetavad ettevõt­lus­inkubaatorid, äri alustamise toetus, sooduslaenud jms. Kui noor on koolis ettevõtlust õppinud, on oma ettevõtte asutamine talle suhteliselt lihtne. Oma firmas saab edasiseks tööks vajaliku kogemuse ning erilise õnnestumise korral kasvab ettevõte suureks ja kasumlikuks nagu näiteks Skype. Majandusministri tutvustatud õppekavaparandus tundub arukas olevat.

Variant „B” – ka õpetajale
1998. a majanduslanguse kogemu­sest teame, et töötuks jäädes asutavad oma väikefirma eelkõige hea haridusega inimesed. Tunnen mitut endist kooliõpetajat, kes just rasketel 1990. aastatel koolitööst loobusid, hakates väikeettevõtjana andma kodu- ja järelaitamistunde, võõrkeeli õpetama, tõlkima, toimetama, IT-teenuseid osutama, loodustooteid valmistama jne. Neist kujunesid edukad ettevõtjad, ent kõik nad kurtsid oma äritegemise algusaastail teadmiste puudulikkuse üle. „Oleksin ma varem teadnud seda, mida olen katse ja eksituse meetodil praeguseks ära õppinud!”
Ka sellest aspektist lähtudes on ministri sõnum arusaadav: palgatöötajad, valmistuge ka ise rasketeks aegadeks tööturul. Praegune majanduslangus pole esimene ega viimane ning „variant B” või isegi „C” peaks igaühel käepärast olema. Selles mõttes väärib igakülgset toetust ettepanek luua valmisolek iseendale töökoha loomiseks.
Hariduses pole ettevõtte asutamine raske. Saar Polli värskelt esitletud uuringust selgub, et 2008. aastal on 2004. aastaga võrreldes kõige jõudsamalt kasvanud eraettevõtlus tervishoius, hariduses, sotsiaalhoolekandes ja kultuuris. Nendes tegevusvaldkondades on keskmisi ja väikseid ettevõtteid jõudsalt juurde tekkinud. Hääbumas on keskmine ja väikeette­võtlus aga näiteks jaekaubanduse sfääris.
Mis laadi ettevõtlust võiks haridus­rahvas arendada? Suur nõudlus on näiteks lapsevanemate koolitajate järele, seda näitas programmi „Equal whole” kogemus. Järjest rohkem on vaja laste ja vanemate perepsühholoogilisi nõustajaid. Täiskasvanute õpe laieneb ja juurde on vaja ka täiskasvanute koolitajaid. Kuni on riigieksamid, seni on vaja vastavaid konsultatsioone. Kuni kesklinna koolidesse pääseb koolikatsetega, seni vajatakse väikelaste koolikatseteks ettevalmistajaid.
Õpetajad peaksid tõesti väikeettevõtteid asutama, sest kes ise ettevõt­lust praktiseerib, oskab seda ka teistele õpetada. Õpilaste arvu vähenemisel võib mõnegi pedagoogi koormus jääda nii väikseks, et tal tasub koolitöö kõrvalt endale oma firma teha.

Tuleval kevadel toimub Tallinnas üleeuroopaline liiklusohutuse kongress „Fit to Drive” rõhuasetusega liikluspsühholoogial ja -meditsiinil. Need mõlemad on Euroopa liikluskorralduses väga tõsiselt võetavad distsipliinid. Kongressi Eesti-poolne korraldaja on Tallinna tehnikakõrgkooli transpordiosakonna liiklusohutuse lektor Gunnar Meinhard, keda võib pidada ka liikluspsühholoogiks.

„Liikluspsühholoogi ametinimetust pole Eestis veel ametlikult fikseeritud, aga olen saanud Berliinis Saksamaa liiklusohutuse teaduskeskuses erialase väljaõppe ning kuulun Saksamaa liikluspsühholoogide liitu. DEKRA teaduskeskuses Berliinis, nagu ka mujal Euroopas ja maailmas, tegeldakse liikluse väärkäitujatega, s.o liikluse riskikäitujate ja alkoholiprobleemidega sõidukijuhtidega.”
Liikluspsühholoogia on andnud tõsise panuse hukkunute ja vigastatute hulga vähenemisse. Saksamaal alustati halva liikluskultuuri parandamisega tõsisemalt 1972. aastal, viimase 30 aastaga on liiklusõnnetuste üldarv vähenenud 20%. Joobes juhtide süül toimunud õnnetuste arv on vähenenud 60%, üldine hukkunute arv 73% ja joobes juhtide süül hukkunute arv 90%.
Gunnar Meinhard on lõpetanud Audenteses psühholoogia diplomi­õp­pe ja hiljem samas magistran­tuuri, keskendudes liikluspsühholoo­giale. See viimane tuli üsna juhuslikult.
„Sot­siaal­psüh­holoogia vaatlus­prakti­kal vaatlesin, kuidas jalakäijad ristmikul käitusid. Sellest tekkis huvi mujal maailmas uuritu ja avaldatu kohta. Hakkasin välismaalt erialakirjandust tellima. Enamasti saksakeelset, siinkohal suur tänu Tartu Raatuse gümnaasiumi saksa keele eriklassi õpetajatele, eriti Laine Muttile ja Mall Mattole.
Tallinna tehnikakõrgkooli sattusin tänu juhusele. Lektori koht oli vabaks jäänud ja minu kandidatuur osutus sobivaks.”

Kuidas liikluspsühholoogia toimib?
Gunnar Meinhard selgitab, et liikluspsühholoogias on tegemist kahe olulise suunaga: inimese sõidukijuhtimise võimekuse kontrollimise ja probleemsete juhtide järelkoolitusega.
„Sõidukijuhtide võimekuse kontroll tähendab spetsiaalsete mõõteriistade kasutamist, millega mõõdetakse inimese orientatsioonitaju, tähelepanu nelja aspekti, reageerimisvõime piisavust ja muud. Kursused ja juhtimisvõimekuse testimine on standarditega täpselt reguleeritud.
Juhtimisvigade tekkimisel võib olla tegu psühhomotoorsete probleemidega, olgu need siis vaimsed või füüsilised. Vajadusel peatatakse juhtimisõigus eesmärgiga probleem lahendada.
Liiklusohutuse parandamisel on oluline seadusest üle astunud sõiduki­juhtide järelkoolitus. Joobes sõitnud juhtidele korraldatakse mõjusaid koolitusi, millest mitme sugemeid olen püüdnud Eestisse importida. Praegu on koos Tartu teedevalitsuse ja Lõuna politseiprefektuuriga töös projekt, mis on seotud alkoholi ohtlikkuse selgitamisega gümnasistidele. Uurime, kas välismaised meetodid on Eestis rakendatavad.”
Liiklusohutuse õpetaja sõnul jäävad ka korraliku sõidukijuhi koolituse saanud keerulistes liiklusoludes pahatihti jänni. Neil on küll selge, kuidas sõidu­kit käsitseda, aga küsimusele, miks nad midagi just niimoodi teevad, ei oska nad vastata. Näiteks enne sõidu alustamist tuleb autol paika panna õige isteasend. Kui ristmikul punase tule taga seista ja vaadata teisi juhte, võib näha, et paljudel on iste valesti, turvavöö endal või kaasreisijatel kinni­tamata. Ekstreemolukorras võib juhi vale isteasend tingida aga õnnetusse sattumise, sest juhtimisvõtted on pärsitud. Kinnitamata turvavöö võib kaasa tuua väga raskeid vigastusi ning isegi surma.”
Vajakajäämisi on ka koolituses. Näiteks jalgrattur peab pidurdamisest märku andma väljasirutatud käega üles-alla vibutades. Kui sõidame mägisel ja kruusasel või märjal teel, juhime ühe käega jalgratast ja teisega anname peatumismärguande. Sellises olukorras pole sadulas püsima jäämine garanteeritud. Teame ju, et parema käega saab pidurdada tagumist ja vasakuga esimest ratast. Tavaliselt on parem käsi tugevam ning kui peame sellega ratast tasakaalus hoidma ja samas pidurdame, võib hakata tagumine ratas libisema ja rattur võib kukkuda. Kas seda teavad kõik õpetajad?

Õpetajaid koolitamas
„Kõik saab alguse põhitõdedest ja neid ei tunta. Seda on näha, kohtudes õpetajatega, kes jalgrattureid juhilubade saamiseks koolitavad,” ütleb Meinhard. Ta kiidab Tartu teedevalitsust, kes teeb suuri jõupingutusi Lõuna-Eesti õpetajate liikluskoolituseks.
„Olen jalgratturikoolitustel kokku puutunud umbes 60 õpetajaga. Vaid mõni neist suutis jalgrattal panna paika õige isteasendi, st reguleerida sadula kõrguse vastavaks juhi pikkusele. Kui sadula kõrgus on vale ja keha raskuskese viidud üles, on ratast raskem juhtida ning oht kukkuda suur.
Koolitusel käivad enamasti õpetajad, kes vastutavad koolis liiklusohutuse eest ja on asjast huvitatud, aga on ka neid, kes saanud juhtkonnalt korralduse kooli esindada. Nad istuvad ja igavlevad ning pärast väidavad, et ei kuulnud midagi uut – oli kehv koolitus.”
Meinhard peab vajalikuks, et iga õpetaja oskaks oma tunniteema liiklusega siduda. Muidugi ei saa tavaõpetaja liiklusest teada kõiki üksikasju, aga ta peaks orienteeruma põhitõdedes, mida tema õpetataval sihtgrupil (algklassid, keskaste vm) elus vaja võib minna. Üksikasjalikud selgitused ja ka näiteks soovijatele jalgrattalubade koolituse korraldamine, võiksid jääda spetsialistide hooleks.
„Parim, mida õpetaja lastele pakkuda võib, on isiklik eeskuju. Näeme kõik, mis liikluses toimub, aga ei vaevu sekkuma. Mõeldakse: mida mina teha saan, minust ei sõltu midagi. Kui paljud teist on sekkunud, kui näete purjus naabrimeest autorooli ronimas või noortekampa autoga sõiduteel vingerdamas? Kas kogu selle probleemi nimi pole mitte ühiskondlik lodevus?
Liiklus eeldab kõigi osalejate mõistlikku suhtumist, ohtlike olukordade vältimist juba eos.”

Arenguvestlused on põhjustanud vastakaid arvamusi: ühelt poolt kui oluline pedagoogiline vahend õpilaste arengu toetamiseks ja sellele kaasa aitamiseks, teiselt poolt kui pealesunnitud lisa­koormus.

Tartu kunstigümnaasiumis on arenguvestlused toimunud neli aastat. Lähtuvalt esile kerkinud küsimustest viidi koolis käesoleva aasta aprilli ja mai jooksul läbi uuring, mis käsitles rahulolu arenguvestlustega.

Lapsevanemad on rahul
Küsimustikud saadeti 473 lapsevanemale, millest tagasi saadi 303. Uuringust selgus, et enamik (üle 89%) lapsevanemaid peab neid väga vajali­kuks. Hea on tõdeda, et vestlused klassijuhatajatega on olnud avameelsed ning enamik lapsevanemaid on tundnud ennast vestluse ajal hästi. Osapooltevahelist usaldust näitab ka see, et lapsevanemad hindavad kõrgelt võimalust rääkida oma muredest, saada ära kuulatud ning mõistetud. Kõige positiivsemalt olidki arenguvestluste suhtes häälestatud lapsevanemad, mis on ka mõistetav, sest arenguvestlused annavad lapsevanemale kindlustunde, et tema lapsest hoolitakse.
Mõningaid lapsevanemate arvamusi: arenguvestlus annab tuge nii vanemale kui ka õpetajale; oli avameelne ja tasemel; on ainult positiivne nähtus; lahkusime arenguvestluselt tundega, et meie lapsel on hea ja tore klassijuhataja; õpetaja poolt väga hästi ette valmistatud.

Õpilane unustab lubadused
Õpilastest vastas küsimustikele 358 õpilast. Uuringust selgus, et 1. kooli­astme õpilased ja gümnaasiumiõpilased on avatumad kui 2. ja 3. kooliastme omad. 63% 1. kooliastme õpilastest tahab endast rääkida, 2. ja 3. kooliastme õpilaste hulgas on suurem aga nende õpilaste osatähtsus (52% ja 66%), kes endast rääkida ei taha, gümnaasiumiõpilastest on nõus endast rääkima üle 58%.
Küsimusele „Kas arenguvestlus innustab sind paremini õppima?” on 1. kooliastme õpilastest vastanud jaatavalt 78%, 2. kooliastmes 61%, 3. kooliastmes 44% ja gümnaasiumis 35%.
Küsimusele „Kas said tulevikuks eesmärgi, mille poole püüelda?” vastas eitavalt üle 48%. Ometi pidid õpilased ise sõnastama oma lähiaasta eesmärgi, mille õpetaja kirja pani. Väga suur eitavate vastuste protsent kõigis kooliastmetes (51%, 48%, 61% ja 67%) näitab ilmselt seda, et õpilased unustavad oma lubadused väga kergelt. Üldiselt on õpilased jäänud arenguvestlustega rahule (üle 82%), nad on saanud rääkida oma muredest (üle 71%) ja rõõmudest (üle 68%), pälvinud tunnustust (üle 67%) ning avaldanud oma mõtteid (üle 71%), nad on ära kuulatud (üle 90%). Kuna paljude õpilaste lubadused ja eesmärgid on ununenud kiiresti, võib järeldada, et arenguvestlused on nende jaoks üsna väikese tähtsusega.
Õpilaste ettepanekud ja arvamused, mida on korduvalt mainitud: arenguvestlus võiks lühem olla; arenguvestlusi pole vaja, need tuleks ära jätta; neil pole mõtet, sest see ei aita midagi paremaks muuta; võiksid olla ainult õpilastega; jama; kõik oli piisav, mulle väga meeldis; oli tore vestelda.

Õpetajatel kõige suurem pinge
Õpetajad on need, kellel lasub arenguvestlustel kõige suurem pinge. Klassis on palju õpilasi, kes kõik on erinevad, rääkimata lapsevanematest. Õpetaja peab suutma toime tulla nende kõigiga. Õpetajatest vastas küsimustikele 22 klassijuhatajat. Uuringust selgus, et usalduslik vahekord on saavutatud üle poolte (65%) lapsevanematega, umbes kolmandikuga ei olnud see täielik. Väga positiivseks võib lugeda seda, et õpetajad on jõudnud edasise tegevuse suhtes kokkuleppele 100% õpilaste ja 95% lapsevanematega. Uuringust võib välja lugeda, et arenguvestlused on olnud hea allikas, kust õpetajad õpilase kohta uut ja vajalikku infot saavad, et neid vajadusel toetada.
50% õpetajatest arvab, et arenguvestlused õigustavad ennast, ja 50% arvab, et mitte täielikult. Ükski õpetajatest ei väida, et neid ei ole vaja ja need ei õigusta ennast.
Mõned arvamused ja ettepanekud.
     Arvan, et need on õpetajatele tohutu lisakoormus, mille kasutegur on suhteliselt väike. Probleemsetele õpilastele mõjus see nädalaks-paariks, mitte rohkem. Heade õpilaste ja nende vanematega oli muidugi kena vestelda, aga kahtlen, kas õpilased sellest mingit innustust said.
     Arenguvestlus on töömahukas ja energiat nõudev töö. See peaks olema eraldi tasustatud, sest see on kooli- ja koduvahelise koostöö oluline osa.
     Arenguvestlused tähendavad õpetajatele liiga suurt koormust, ajakulu ja pinget.
     Arenguvestlusi sellises mahus (27 õpilasest 18) suutsin sel aastal teha tänu sellele, et töötan väiksema koormusega. Eelmisel aastal suutsin täiskoormuse kõrvalt ainult jooksvaid probleeme lahendada, mitte korrapäraselt arenguvestlusi läbi viia. Õpilane täitis antud lubadusi (näiteks mitte hilineda tundidesse) umbes kaks nädalat, siis jätkus kõik vanaviisi. Arenguvestlused on üks põhjusi, miks kaalun, kas edaspidi üldse klassi juhatada. Koormus on väga suur, aga tulemused pole sageli sellised, nagu ootaks.
     Raske on leida vanematele sobilikku aega. Enamik vanemaid on tööl ja soovivad arenguvestlusteks aega pärast kella 18. Õpetajale on see ebameeldiv lisakoormus.
     Kooliastme jooksul piisaks ühest vestlusest.
Nagu Tartu Kunstigümnaasiumi arenguvestluste rahulolu-uuringust selgub, on enamik lapsevanemaid ja õpilasi jäänud arenguvestlustega rahu­le: nad on tundnud ennast hästi, on saanud rääkida oma muredest ja rõõmudest ning neid on ära kuulatud. Kõik see näitab õpetajate tublit ja professionaalset tööd. Kahjuks aga lasuvad arenguvestlused õpetajate kohuse- ja missioonitundel.
Ise olen olnud klassijuhataja 15 aastat ja praeguse klassiga on mul 100% arenguvestlustest toimunud. Kuulun kindlalt nende õpetajate hulka, kes töötavad missiooni- ja kohusetundega, kes seavad õpilaste ja kooli huvid enda omadest kõrgemale. Antud töö pani mind aga tõsiselt mõtlema ja esitas küsimuse: milleks?
Ma ei saa kuidagi väita, et arenguvestluste kasutegur oleks väike. Vastupidi. Käesolev uuring näitas, et seda peavad oluliseks nii lapsevanemad, õpetajad kui ka umbes pooled õpilastest. Aga siiski ei anna see põhjust rõhuda õpetajate missioonitundele ja oodata, et õpetajad teevad arenguvestlusi ainult kohusetundest.

Õpetaja jaks pole piiritu
Klassijuhatajad, kes on arenguvestlusi läbi viinud, teavad, milline mahukas toiming see on. Praeguse klassijuhatajatasu (Tartus 2008. aastal 1400 kr) teenivad õpetajad auga välja arengu­vestlusi läbi viimatagi. Järelikult arenguvestluste korraldamine ainult õpetajate südametunnistusel lasubki.
Ka õpetajad on tavalised inimesed, kellel on kodus pered, kes tahavad oma tööst puhata ja lõõgastuda, tunda end hästi ja väärtuslikuna. Rääkimata pingelisest tööpäevast, tuleb õpetajal sageli töötada nii õhtutundidel kui ka nädalavahetustel. Ei ole mingi saladus, et puhanud inimene suudab taluda pingeid ja konfliktiolukordi paremini, olla optimistlikum ja enesekindlam. Ma arvan, et ka õpilastele meeldivad rohkem elurõõmsad ja säravad õpetajad, kes suudavad neid paremini motiveerida ning on oma olemusega eeskujuks. Kuid enamik õpetajaid on väsinud ja paljud isegi kibestunud. Aga ikka arvame, et õpetaja on kõikvõimas, kelle missiooni- ja kohusetunne sunnivad teda täitma kõiki käske ja ülesandeid.
Arenguvestlus on töö loomulik osa seni, kuni see mahub tööaja normaalsetesse piiridesse. Kui aga õpetaja peab kooli tagasi minema õhtul kella kuue või seitsme ajal, siis enam mitte. Paraku enamik arenguvestlusi just sellistel kellaaegadel toimubki. Esineb ka juhuseid, kus vestlus on kokku lepitud, aga lapsevanem ei ilmu kohale. On välja arvestatud, et ühe õpilase arenguvestluse ettevalmistamisele ja läbiviimisele kulub keskmiselt kolm tundi. Sellele ajakulule lisandub koolist kaugemal elavatele veel materiaalne kulu – õhtused sõidud kooli ja tagasi. Arvestusi võib teha iga lugeja ise.
Eesti koolides on puudu palju õpetajaid. Ei ole ime, kui varsti hakatakse loobuma klassijuhatajaks olemisest, sest töö maht ja vastutus ning selle eest saadav tasu ei ole tasakaalus.
Ma ei tea, kes arenguvestluste mõtte algatas. Mõte on hea ja vajalik, kahjuks aga lõpuni läbi mõtlemata. Öeldakse, et vigu parandada pole kunagi hilja. Seniks aga jääb ikkagi küsimus: milleks?

Lauri Leesi, Tallinna prantsuse lütseumi direktor:
„Kas arenguvestluste teema on tõesti veel aktuaalne? Mina mõtlesin, et see on juba ammu ajaloo prügikasti visatud. Minu 38-aastase pedagoogilise praktika jooksul on selliseid hoogtööettevõtmisi nagu arenguvestlused olnud umbes paarkümmend, ja nendest ei räägi praeguseks enam keegi.
Need arenguvestlused, millest tasub rääkida, on pedagoogika ajaloos alati olnud, need on ja jäävad. Aga mitte nii, et võtame ühe pisikese tahu meie väga mitmekülgsest tegevusest, paneme selle suurendusklaasi alla ja hakkame rääkima ainult sellest. Arenguvestlused on meie igapäevane töö. Juba see, et ma lapsega vestlen, selgitan tunnis oma õppeainet ja nõuan sellele vastukaja, kontakteerun lapsevanemaga kas siis lapsevanemate koosolekul või muul moel, on arenguvestlus. Aga ma ei mõista, miks pean kulutama oma pedagoogilist põlemist lapsele, kes on korraliku käitumisega eeskujulik õpilane. Parem kulutan sellele lapsele, kes seda rohkem vajab – kas tal on ainult üks lapsevanem, majanduslikud raskused, mis ei võimalda teistega võrdselt areneda, või mingid muud probleemid.
Mina pooldan arenguvestlusi, mis peetakse nende laste ja vanematega, kes seda vajavad, mitte ei kulutata igale lapsele kümme minutit: mõlemad lapsevanemad tulevad kohale, istuvad 25 minutit, siis tehakse mingi paber, kuhu tabelisse pannakse plusse ja miinuseid, ja selle põhjal mingi statistika. Selle vastu olen tõesti. On asju, mida minult kui õpetajalt on ülekohtune nõuda. Kui heliseb kell ja algab tund, vaat siis tuleb minu tööle hinnang anda.”

Tiina Kivirand, haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja
Muudatusi tuleb teha kooli töökorralduses. Enne arenguvestluste korraldamist peab kooli juhtkonnal ja õpetajatel olema selgeks mõeldud, mis eesmärgil seda tehakse. Arenguvestluste läbiviimise eesmärki on piisavalt käsitletud nii koolitustel kui ka õpetajatele kättesaadavates juhendmaterjalides. Siinkohal seda pikemalt ei kommenteeriks.
Tagasiside arenguvestluste tulemustest on oluline. Ka antud kooli uurimus tundub andvat hea sisendi, mida ja kuidas arenguvestluste korraldamisel edaspidi koolis muuta.
Õpetaja töökoormus on siin kõige murettekitavam. Selge on see, et kooli sisemises töökorralduses tuleb teha muudatusi, et õpetajate tunniväline koormus oleks optimaalne ja võrdne kõikidel õpetajatel. Ajast aega toimivat koolikorraldust muutmata ei ole võimalikud muudatused, mida kiirelt arenev ühiskond meilt eeldab, sealhulgas uus lähenemine nii õppimise kui ka õpetamise viisides.
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakond on üheks oma lähiaja prioriteetseks tegevuseks seadnud pedagoogide tööajaarvestuse, võttes aluseks juba läbiviidud uuringud ning kavandades edasisi tegevusi koostöös huvigruppidega.

---

Paigalseis viib tagaritta
 

Martin Kaasik, Tallinna Laagna Gümnaasiumi direktor

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

---

Kunstnikust õpetaja paneb lapsed mõtlema

Sirje Tohver

Kullo keraamikaringi juhendaja Aino Arumäe on üle 40 aasta kunsti õpetanud. Alustanud pärast kunstiinstituudi lõpetamist Pärnus, jätkas ta 1973. aastal toonases Tallinna pioneeride palees.

Joonistamine ja savitöö olid Aino Aru­mäe meelistegevused juba kooliajal. Nii Pärnu 1. kui ka 2. keskkoolis oli juhendajaks Meeta Viks, kes on tema elus suurt rolli mänginud. „Väga emaliku suhtumisega ja hooliv õpetaja, kes elas oma õpilaste elule kaasa. Tema tähelepanu oli mulle väga tähtis.” Muusikaliselt andekal tüdrukul soovitati õppida ka mõnd pilli, aga üksinda kolme tütart kasvatavale emale käis instrumendi ostmine üle jõu.

Raskustega silmitsi
Esimene katse kunstiinstituuti sis­se saada ei õnnestunud. Vastu võeti kolm, Aino Arumäe jäi neljandana ukse taha. Ta ei tea, kas tal oleks jät­kunud südikust veel proovida, kui õpetaja Viks poleks teda ärgitanud edasi võitlema. „Tema oli minu hingeline tugisammas ja suunaja. Soovitas minna aastaks Tartu kunstipedagoogilisse kooli ja järgmisel aastal saingi keraamikasse sisse.”
Aino Arumäe hindab kõiki kunstiinstituudi õppejõude kõrgelt, ent kõige suuremat mõju avaldasid talle Helene Kuma ja Märt Bormeister. „Kunstiinstituudis tuli väga palju kom­positsiooniga tegelda, võib-olla see ongi alus, mis andis oskuse õpilastelt ligilähedaselt sama mõõduga nõuda. Ikka veel ja veel, mõtle veel, lahenda veel,” arvab Aino Arumäe.
Üliõpilasena ei saanud Aino Arumäe siiski ainult kunstile pühenduda. Väike stipendium ei võimaldanud ära elada, tuli tööle minna. Et ta oli kooliajal mõelnud ka arstiks õppimisele, läks ta Tõnismäe haiglasse doktor Seppo juurde öövalve sanitariks. „See oli raske aeg, loengutel tuli uni kallale, pane või tikud laugude alla, aga mulle see töö sobis. Mind on alati häirinud inimeste kurjus, aga haiglas kurjust ei olnud – see oli aitamise koht.”
Kurjusega puutus Aino Arumäe lähedalt kokku juba väga varakakult. Esimene tõsine löök oli kolmandas klassis, kui tema imetlusobjekt, vene keele õpetaja Rängel ja pinginaaber Siberisse küüditati. Kumbki ei tulnud tagasi, pinginaaber suri juba teel. Toonast hirmu ja surutist suurendas veelgi see, et isa oli sõdinud sõjas valel poolel. „Ema rääkis mulle asjad selgeks. Minust ei saanud kunagi lojaalset kodanikku, olin varjatult vihane. Aga see on selle põlvkonna valu ja vaev, millest pole enam mõtet rääkida.”

Savisellid
Aino Arumäe esimene töökoht oli Pärnu ehitusmaterjalide tehase keraamikatsehh. Peagi kutsus õpetaja Meeta Viks ta Pärnu pioneeride majja. 1965. aastast saati on ta kogu aeg õpetanud, alguses tehase kõrvalt, pärast Tallinna tulekut põhitööna.
Tallinna pioneeride palees ei võetud Aino Arumäed kui noort ja tundmatut inimest alguses jutulegi ja ta käis Arsist tööd otsimas. Suur oli tema üllatus, kui pioneeride palee inimene talle mõne aja pärast koju järele tuli – taas kord oli õpetaja Meeta Viksi käsi mängus. Arsi pakkumine tuli pärast seda. „Kuidas ma sain sinna minna, olin just Kullole jah-sõna öelnud.” põhjendab Aino Arumäe tegevkunstniku tööst loobumise otsust.
Kui Aino Arumäe õpetajana alustas, piirdusid ta teadmised kunstipedagoogikast Tartu kunstikooli loengutega, praktika puudus sootuks, aga hakkama ta sai. „Õpetajale nii vajaliku tähelepanelikkuse, ärakuulamis- ja arvestamisoskuse omandasin haiglas töötades. Aga mis kõige tähtsam, mul on olnud väga head õpetajad, nende tegutsemisviis, rääkimine, suhtlemine, käitumine on mulle külge jäänud,” ütleb ta. „Pedagoogitöö on väga loominguline ja individuaalne, seda ei saagi õppida, seda tuleb tajuda. Kasvatusest on päris head kirjandust, aga käsulauad elus alati ei toimi. Õpetaja peab olukorra ikka ise lahendama, asjad oma pilgu ja olekuga selgeks tegema. Karjuda ei tohi. Karjumise asemel pane laps mõtlema. Kui laps hakkab mõtlema, oled saavutanud kõik, mis vaja.”
Õpetajana peab Aino Arumäe väga tähtsaks, et laste loomingul oleks väljund. Üle-eestilise Savisellide konkursi idee pärineb temalt. Augustis avati Kullo lastegaleriis kolmas Savisellide näitus. Esimene oli aastal 2004, teine 2006. „Joonistamises-maalimises on suured võimalused, palju võistlusi Eestis ja väljaspool. Tarbekunstil, eri-
ti keraamikal, polnud mitte midagi. Nii hakkasingi rääkima, et võiks teha konkursi vähemalt Eesti ulatuses. Mind võeti kuulda, küsiti, mis võiks selle nimi olla. Pakkusin välja Savisellid, lapsed ei ole ju veel meistrid.”
Savisellide konkurssi juba teatakse ja oodatakse. Et tänavu langes see õpetajate puhkuse aega, oli töid tavalisest vähem. Aino Arumäel on sellega raske leppida. „Olgu konkurss kas või jaanipäeval, nii palju peab õpetaja ikka aega leidma, et lasta oma õpilaste loomingut hinnata. Kurb, kui laps ei saa ka sellel ainukesel võistlusel esineda.”
Aino Arumäe unistab sellest, et Savi­sellidest kujuneks kogu Baltikumi konkurss, nii nagu olid omaaegsed nelja linna näitused, või isegi üleeuroopaline. „On igasuguseid kunstibiennaale, miks ei võiks olla midagi ka lastele. Me ainult räägime, et lapsed on kõige tähtsamad. Aga väljundeid pole.”

Unistusi jätkub
Kunstiõpetajal on teinegi suur unis-tus – laste kunsti muuseum. „Thbilisis nägin väga toredat laste kunsti muuseumi, kus laste töid kogutakse ja säilitatakse. Miks ei võiks olla ka Eestis midagi taolist. Eesti lapsed teevad väga ilusaid asju, olgu siis käsitöös, maalimises, joonistamises või skulptuuris.” Idee ja tahtmine võib olla, aga selja taha on vaja neid, kes sõlmivad riikidevahelised kokkulepped, toetavad rahaga. Õpetaja käed jäävad siin lühikeseks. „Mina ei ole projektikirjutaja, mulle piisab tööst lastega. Kui killustaksin ennast kõigi asjade vahel, ei suudaks ma olla tähelepanelik õpetaja. Tunnis keskendun ainult õpilastele.”
Aino Arumäe õpilastest on nii mõnedki oma hili­sema elu kunstiga sidunud. On mindud isegi Londoni kunstide akadeemiasse keraamikat ja Ameeri­kasse filmi õppima. Õpetaja ei pea siiski oma eesmärgiks kunstnikke koolitada. „Tähtis on, et laps saaks keraamikatunnist elamuse, tõekspidamised, arusaamad, hindamisoskuse ja kriitkameele, mis on kvaliteetne ja mis mitte. Püüan kasvatada vaimset distsipliini.”
Aino Arumäe on nõudlik õpetaja. Ütleb, et ei suuda juhendada last, kes ei taha tööd teha. Sellised lapsed kas kaovad ringist ära või alluvad tema tahtmisele. Enamasti alluvad. „Alguses protestivad küll, et ei oska, ootavad, et paneksin tööle ise käe külge. Aga vaat seda õnne neil ei ole. Ma ainult suunan, põhjendan, miks ei tohi nii olla, miks peab olema teisiti, lasen vaadata ja võrrelda, kas töö on tasakaalus, kas sel on oma rütm – aga ainult sõnadega, õpilane peab ise lahenduse leidma ja oma vea parandama. Soovitan õpilastel teha töö nii, et nad võiksid ka 10–15 aasta pärast selle üle uhkust tunda. Vaat see on see, mida ma tahan. Just nii tulid ka tänavused üheksa Savisellide auhinda.”

Usalduslikud suhted
Nõudlikkusest hoolimata on Aino Arumäel oma kasvandikega väga usalduslikud suhted. „Õpilased räägivad mulle oma muredest, nad teavad, et minu käest ei lähe midagi välja. Vahel on nii, et kõik lapsed lähevad koju, aga üks jääb – tahab oma murest rääkida. Ma ei vaata kella, me vestleme nii kaua, kui lapsel hakkab kergem.”
Tundides on kõne all olnud paljud elulised teemad, sh peresuhted. Tüdrukutega on räägitud muu hulgas ka moest „Ega ma tuhkblondile tüdrukule, kes on oma juuksed süsimustaks värvinud, otsesõnu ütle, et see ei lähe tema naha ja olemusega kokku. Kõik asjad tuleb läbi proovida ja tulemust ise kriitiliselt hinnata. Õige naine hakkab juba varakult meigivahendeid proovima, et pärast mitte käpard olla.”
Õpetaja sõnul on lapsed varasemaga võrreldes väga palju muutunud. Kuueaastasedki ei kuula enam sõna. „Laps saab oma käitumismalli ja arusaamad kodust. Kui teda ei ole õpetatud kuulama, ei kuula ta kedagi – kõnnib nagu kass omapead,” väidab Aino Arumäe. See ei kehtivat siiski tema õpilaste kohta. „Minu õpilased on distsiplineeritumad, suhtuvad õppetöösse tõsisemalt. Ilmselt on need lapsed, kes Kullosse tulevad, juba algselt tublimad, neil on kodu selja taga.”
Keraamikarühmas on 12 õpilast. Õpetaja leiab, et kui tahta igaühele individuaalselt läheneda, on seda palju. Eriti väikesed lapsed vajavad väga palju tähelepanu. Laps, kellega kodus piisavalt ei tegelda või kes kannatab koolistressi all, tuleb siia oma tundeid väljendama. „Kuidas nad suhelda tahavad, kui näevad, et nendega ei olda kuri! Kui ma ühega tegelen, tuleb teine: õpetaja, mis ma nüüd teen, kuigi olin minuti eest talle kõik ära rääkinud. Ta ei talu, et olen teise õpilase juures. Ma saan hakkama, aga see on küllaltki väsitav. Ühe rühma tund kestab kolm korda 45 minutit. See on pikk aeg, aga lapsed ei tunneta seda, kui nendega kogu aeg suheldakse,” põhjendab õpetaja.

Mitte ainult õpetaja
Aino Arumäe võttis kunagi ringi vastu ka viieaastaseid – just sellest rühmast kasvas välja palju kunstiga tegelejaid –, praegu on noorimad 1. klassi õpilased. „Viieaastastega võiks tegelda, kui piirmäär oleks kuus õpilast. Praegused lapsed on küll väga targad, aga nad on pidurdamatud ja kõigiga korraga suhelda on võimatu.”
Näitustel Aino Arumäe pärast Pär­nu keraamikatehases töötamist esinenud pole. See ei tähenda aga, et ta loominguga ei tegeleks. „Olen ikka teinud, kas või kingituseks. Kõige rohkem meeldib muidugi keraamika, aga olen tegelnud ka klaasimaali ja teiste tehnikatega.” Kes teab, võib-olla tuleb ta lõpuks välja ka isiknäitusega – töid ju on.

---

Saaremaalt Senegali

Marju Niit, Saaremaa ühisgümnaasiumi inglise ja prantsuse keele õpetaja

Marju Niit õpetas viis aastat Dakaris, kooli nimi oli West African College of the Atlantic.

Algus eelmises Õpetajate Lehes.

Septembri keskpaik Senegali pealinnas Dakaris. Kerge varikatuse alla koguneb 180 beežides-pruunides koolivormides õpilast, kelle selja taga uudistavad lapsevanemad. Koolipere ees laval seisavad õpetajad, keda uutele õpilastele ja lapsevanematele tutvustatakse. Õpilased seisavad klasside kaupa reas, jutuajamist ei kosta. Kui aktus lõpeb, kõnnivad nad õpetajate saatel hanerivis klassidesse. West African College of the Atlantic (WACA) on avanud uue õppeaasta.
WACA on rahvusvahelise programmi „International Baccalaureat” (IB) kool, mis on suunatud n-ö maailmakodanike kujundamisele. Praegu on 129 riigis 2384 IB-kooli, kus õpib kokku 645 000 õpilast. Kooliprogramm on segu IB ja vastava riigi õppekavast. Keskkooli lõpueksamid on kõigis IB-koolides ühtlustatud ja neid hinnatakse riigist väljaspool.
IB-programmis on ette nähtud teatud arv nn ühiskondlikult kasuliku töö tunde. WACA õpilased käivad igal kolmapäeval pärast tunde SOS-lastekülas abiks. Enamasti aidatakse lapsi koolitöös, kuid tehakse ka palju muud huvitavat, näiteks minnakse koos ekskursioonile. Sageli korraldavad õpilased korjandusi majanduslikult viletsamas seisus laste heaks. WACA õpilased on ikkagi rikkam rahvas, kooli õppemaks on 3800 Eesti krooni. Tore on näha, kuidas nad on alati nõus aitama neid, kel pole raha isegi kooliraamatute ja -vihikute ostmiseks.

Kõnekeel poole aastaga selgeks
WACA on algkooliosata kakskeelne keskkool, kus pool programmist on inglise, pool prantsuse keeles. Et Sene­gal on prantsuskeelne riik, räägivad noorimasse, 7. klassi tulevad õpilased ainult prantsuse keelt.
Kakskeelse programmiga tehakse algust esimesest koolipäevast alates. 7. ja 8. klassis on kümme inglise keele tundi nädalas, millele lisanduvad viis ingliskeelset matemaatika- ja kolm loodusõpetuse tundi. Esimese nädala lõpuks on paljud uued lapsevanemad vähemalt korra koolis kurtmas käinud, et nende laps „ei saa mitte millestki aru”. Ingliskeelseid aineid andvatel õpetajatel on nimelt keelatud õpilastega tunnis ja ka väljaspool seda prantsuse keeles suhelda. Lapsevanemad rahustatakse maha. Detsembri lõpuks on kõik 7. klassi õpilased võimelised vähemal või rohkemal määral inglise keeles suhtlema. Oma esimesel tööaastal WACA-s ei suutnud ma oma kõrvu uskuda, kui mu umbkeelsed „prantslased” jõuluvaheajaks minuga inglise keeles lobisesid.

Kõrvakiilud on tavalised
Eesti koolist tulnuna tundus 60-minutine tund mulle alguses väga pikana. Kõige harjumatum oli aga tundide jaotus. Päevas on ainult kaks vahetundi: 15 minutit pärast teist ning 45 minutit pärast neljandat tundi. Seega lähevad kaks esimest tundi jutti, järgmised kaks ning pärastlõunased kolm tundi antakse samuti ilma vaheajata. Lapsed on kogu päeva ühes klassiruumis, vahetuvad õpetajad. Õpilastel ei ole lubatud mõjuva põhjuseta tundide ajal juua või WC-s käia. Kui lisada, et ükski laps ei tohi kooli territooriumilt lahkuda (väravad on lukus ja valvur tee peal ees), võib jääda mulje, nagu oleks tegemist vanglaga. Vahel tundsin ennastki ahistatuna, sest täiskoormusega töötavad õpetajad pidid igal hommikul kell 7.30 toimuval infokoosolekul kohal olema ja võisid lahkuda alles kell 17, kuigi tunnid lõppesid tunni võrra varem. Teised Senegali koolid olid siiski leebema korraldusega.
WACA-sse on alati suur tung, sest kooli omanikud on sinna koondanud Senegali õpetajate koorekihi. Väga harva juhtub, et lõpuklassi õpilane põrub eksamitel. Eks oma osa on sellelgi, et erakoolil on kerge „ebasoovitavast” kontingendist lahti saada. Hindamissüsteem on range. Maksimumhinne on 20 (v.a kahes viimases klassis, kus hinnatakse seitsmepallisüsteemis). Kui kõigi ainete keskmine on kevadeks alla kümne, jäetakse õpilane klassi kordama. Teist korda talle seda võimalust ei anta, isegi juhul, kui tegemist on eri klassidega. Siis tuleb koolist lahkuda. Senegalis puudub absoluutselt Eestile nii omane mõtteviis, et „kaks” on õpetaja tegemata töö. Läbi kukub ikka õpilane, mitte õpetaja, eriti kui suurem jagu klassist kontrolltöö hästi kirjutas.
Lapsevanemad on enamasti õpetaja poolel. Kui ühe oma õpilase pärast tunde jätsin, kiitis tema isa minu meelekindlust, mainides muu hulgas, et kinniistumise päev olnud poisi sünnipäev ja et ta jäi ka sünnipäevakingitusest ilma, sest oli koolis loru olnud. Tundsin ennast suure süüdlasena, aga parandada ei andnud enam midagi.
Et Senegali pole veel jõudnud „Ära löö last” kampaania, on sagedased needki juhtumid, mil pahane papa direktori kabinetis või suisa klassiruumis teiste õpilaste ees oma võsukest nahutab. Kõrvakiilud on väga populaarsed. Kuigi see algul mind väga šokeeris, ei saanud ma midagi teha –
kultuuriga tuleb arvestada.

Karistusi jalaga segada
Senegalis on õpetajal kordi kergem kui Eestis, laste korralekutsumiseks on palju meetmeid ja karistused edasikaebamisele ei kuulu. Kui laps kodus õpetaja peale kaebab, saab ta tõenäoliselt paar kõrvakiilu ja sellega asi lõpebki.
Kui jutt juba karistustele läks, siis neid on õpetajatel jalaga segada. Suurem jagu lastest tõmbab kõrvad pead ligi juba õpetaja noomimise või lubaduse peale papale-mammale kaevata. Kui sellest siiski ei aita, on võimalikud muud variandid. Igal õpilasel on laual kollast värvi Carnet de liaison, päevik kodu ja kooli vahel side­pidamiseks. Sinna kirjutatakse infot kooliürituste, haiguste jne kohta, kuid ka märkusi, kui õpilasel on kodutöö tegemata või kui ta tundi segab. Märkus peab olema järgmiseks päevaks allkirjastatud, vastasel juhul võib õpetaja rakendada karistust B –
tunnist väljasaatmist. Väljasaadetu peab suunduma raamatukokku tegema õpetaja antud harjutusi-ülesandeid. Raamatukokku võidakse saata ka lärmakamad tunnisegajad. Suuremate pahategude puhul rakendatakse karistust C – jäetakse õpilane reede pärastlõunal kaheks tunniks pärast tunde. Selle ajaga tuleb sooritada üks või mitu kontrolltööd, mida hinnatakse arvestuslike hinnetega.
Ka kodutööde tegemata jätmist ei jäeta kahe silma vahele. Õpetaja püha kohus on anda alati koduülesandeid, nädalavahetuseks tavalisest rohkem. Igas klassis on seinal suur ruuduline tabel, kuhu märgitakse, kes mingis aines kodutöö tegemata jättis. Kuu lõpus võetakse tabel maha ja arvatakse „ristid” kokku. Õpilane, kel kolm risti, jääb üheks reedeks pärast tunde, kel kuus, peab ka laupäeva hommikul paariks tunniks kooli tulema. Kel üheksa või enam, saadetakse terveks päevaks koolist välja. Ta ei saa aga kodus jalgu kõlgutada, vaid peab tegema ülesandeid-harjutusi, mida arvestuslikult hinnatakse. Üks päev kodus võrdub ühe distsipliininõukoguga, teave selle kohta jääb õpilase dokumendikausta ega näe seal teps mitte hea välja, kui peaks tulema tahtmine kooli vahetada. Distsipliininõukogu kutsutakse kokku ka siis, kui õpilane on kellegagi kaklema läinud, õpetajat solvanud või mõnel muul äärmuslikul juhul.

Senegali üks parimaid koole
Hoolimata rangest korrast, ei ole õhkkond koolis nii halb, et lapsed klassis väriseksid. Võib-olla sõltub see ka ainest, kuid minu tunnid olid alati väga elavad. Senegali lapsed on jutukad, 8. klassis, kui keeletase võimaldab kõik jutud ära rääkida, võib ühe küsimuse arutelu kesta tunni või kaks. Seda muret, et rääkida kardetaks, ei ole. Senegallased, ka väikesed, arvavad igast asjast midagi.
Et WACA-s on palju inglise keele tunde, võetakse kohaliku programmi jaoks ettenähtud raamatud palju kiiremini läbi. 8. klassis arutasime juba 10. klassi teemasid, nagu AIDS ja abielu. Kultuuripõhiselt hõlmab abielu teema ka vanemate korraldatud ja mitmikabielu. Need on nii põletavad küsimused, et neist võiks rääkima jäädagi. Olgu märgitud, et igas klassis on nimetatud abieluliikide pooldajaid.
Nüüd pean end harjutama mõttega, et Eesti lapsed on palju tagasihoidlikumad ja ei tuleks imeks panna, kui arvamusküsimusele ühtki vastust ei tule.
Elu WACA-s oli nagu öö ja päev, võrreldes sellega, mida ma Eesti koolis olin näinud. Esimesel aastal parandasin kolm ja pool tuhat kirjalikku tööd, millele lisandusid suulised esinemised ja eksamid. Õpilased kurdavad, et WACA-s on raske, õpetajad samuti, aga edu ei tule raske tööta. WACA on kindlasti üks Senegali paremaid koole, mille diplom avab maailma parimate ülikoolide uksed. Et lõpetanud räägivad vabalt inglise ja prantsuse keelt ning enamik valdab hästi ka hispaania keelt, on neile pea kogu maailm valla. Ja mida rohkemat võiks ühelt koolilt tahta.

---

Üleilmastumine, vanad tavad ja ajalugu

Peep Leppik, Helme kutsekooli õpetaja

Käisin suvepuhkuse aegu juba seitsmes või kaheksas kord Saksa­maal.

Eestlasi ja maailma üldse kammitsevad seoses Saksamaaga mitmed kompleksid. Eks ole kompleksid ka sakslastel endil. Need on seotud ajaloo ja eriti kahe maailmasõjaga. Kuna Rooma paavst on palunud ristisõdades toime pandu eest vabandust, peaksime lahti saama ka kahe maailmasõja painest.
Olen märganud, et õpilasteski on teatav hoiak Saksamaa suhtes. See on nõukogulik n-ö võitjate, ka brittide-ameeriklaste hoiak, mis ei vasta täielikult tegelikkusele. Õpetajana rõõmustab mind, et ajalugu analüüsides näen, kuidas õpilased mõtlevad kaasa ja nende hoiakud muutuvad. Selles ongi õpetajatöö keerukus ja võlu.

Tänapäeva Saksamaa
Saksamaa on nüüd juba Euroopa Liidu majandusvedur. Kahju, et meie poliitikud ja majandusinimesed võtavad liigselt eeskuju nn ülemeremaadest, kus valitseb meile võõras anglosaksi kultuuriruum. Ilmselt on selle üks põh­jus saksa keele oskuse kidumine ja kõige välise tähtsustumine. Poliitikud räägivad palju üleilmastumisest, sakslased säilitavad oma vanu tavasid ja elulaadi.
Sõitsime sel korral ringi Harzi mägedes, mis koos Tüüringiga moodustavad Saksamaa ürgse ja omanäolise südame. Mägedevahelises Stollbergis leidsime vaid ühe maja, mis oli korrastamata, kõik teised olid nagu äsja pintsli alt tulnud. Püha Cyriakuse romaani stiilis ja kaunite freskodega Saksamaa kõige vanemas kirikus Gernrodes ja kiriku õues imetlesime vanade meistrite imelist kooskõlataju. Nii ka Quedlinburgi Püha Servatii suurejoonelises keisrikirikus. Saksamaal on loodud fond kirikute korrastamiseks. Olgu lisatud, et paar aastat tagasi taastati Dresdenis 1945. aastal puruks pommitatud barokses kesklinnas kuulus Frauenkirche, milleks olevat kogutud ca 8 miljardit Eesti krooni.

Inimlikkus ja alalhoidlikkus
Tundub, et see on hea konservatiivsus. Joostes pidevalt kõige uue järel, võime kergesti kaotada aastasadadega järeleproovitu ja just meile sobiva. Nii tuleb meie ellu närvilisus ja tõmblemine, mida ma pole Saksamaal märganud. Elatakse aastasadade jooksul rajatud hoonetes, süüakse traditsioonilisi toi-te ja peetakse kinni kujunenud kommetest. Küll tundub, et alati on täh-
tis kvaliteet, see peab olema kõrge.
Nii on kujunenud inimlik elukorraldus.
Üks näide. Sõitsime sinna laupäevasel päeval, mul oli vaadatud Internetist välja teekond mööda raudteed Maagi­mägede Freibergi, kus pidime kohtuma vanade saksa kolleegidega. 300-kilomeetrise teekonna normaalhind oli ca 30 eurot inimese kohta, rongis pakkus aga konduktor meile grupipiletit nn ilusa nädalalõpu tariifiga, mis tegi ca 90 krooni.
Tagasi Tallinnas, küsiti meilt Helmesse sõiduks (ca 220 km) 180 krooni inimese kohta. Kui üks pensionär päris soodustuse kohta, siis nähvati, et bussifirmale ei anta pensionäride jaoks odavamat bensiini. Muidugi ei anta, ka Saksamaal ei anta, aga selleks poliitikud-ametnikud rahva palgal ongi, et korraldada argielu inimlikuks.
Selles erinevad Eesti ja Saksamaa nagu öö ja päev. Saksamaal on väga tähtis perekond, kõikjal tehakse peredele soodustusi. Valitseb stabiilsus, mis võimaldab inimesel oma elu rahulikult planeerida. Juba aastaid saab Saksamaal näiteks kaubahallis õlle alates 5–6 kroonist, veini võib söögi juurde osta 20 krooni eest pudel. Kala ja puuvilju saab odavamalt kui Eestis. Suhteliselt kallis on must leib ja söögikohas joogivesi.

Uus tehnoloogia
See pole Saksamaal eputamiseks, vaid on jõudnud nagu märkamatult argiellu. Ootamatult nägin uue tehnoloogia võrratuid võimalusi Eislebenis Martin Lutheri sünnimajas, mille uuendatud väljapanekut pean parimaks, mida on muuseumides õnnestunud näha. Käies seekord ära ka Lutheri surimajas ja Eislebeni Andrease kirikus ning olles varem viibinud Wittenbergis asuvas õukonnakirikus, kus Luther alustas oma reformiteed ja kuhu ta ka maetud on, aga roninud ka Wartburgi lossi, kus ta paavsti viha eest varjul oli ja piiblit saksa keelde tõlkis, on saanud ring täis selle renessanssaja suure sakslase eluteega tutvumisel.
Täiesti omalaadselt võis näha tehnoloogia kasutamist aga Dresdenis asuvas Panometris 1756. aasta Dresdeni panoraami (27 x 105 m) loomisel. Seda peab ise nägema. Ja muidugi tuleb Thales sõita köisteel üle metsade nõidade tantsuplatsile, kust paistab Põhja-Saksa kõrgeim mägi Broken. Just siin kogunevad ammusest ajast 30. aprilli õhtul nõiad, et üle kaljuste mägede ja kuristike luudade seljas tantsuplatsile tormata. Meie jõudsime Brockenile päikeselisel suvepäeval popsutava kitsarööpmelise rongiga. Saksamaal on müüdid ja tehnikamaailm kõikjal imelises ühenduses.

---

Lennata nagu lind

Anu Mõttus

Lendamine on inimeste jaoks muutunud igapäevaseks. Samas on tänapäevase reisilennukiga pikkade vahemaade läbimisel tõelise lennutundega üsna vähe pistmist. Nii leidubki ikka ja jälle neid, kes ihkavad enamat – lennata nagu linnud.

Valga- ja Viljandimaa piiril Riidajas Torupillitalu pidav Ants Taul on laiemale avalikkusele tuttav eelkõige torupillimängija, -õpetaja ja -meistrina. Praeguseks on ta oma sõnul pillide valmistamise töö küll täielikult vanemale pojale Andrusele pärandanud ja kinnitab, et too on selles temast juba osavamgi. Kui isa Ants aastas üle kahekümne pilli valmis teha ei jõudnud, siis pojal läheb usinate rahvapillimängu õppivate torupillihuviliste varustamine kümnetes muusikakoolides märksa nobedamalt.

Torupillid ja deltaplaanid
Taulide turismitalul on kolm dominan­ti: rahvamuusika, mesindus ja lennundus. Ants Taul on lennuusku juba pisikesest peale ja nagu paljud lennundusest huvitunud, alustas temagi mudellennukite ehitamisest. Ise tõusis ta õhku juba 1970-ndatel, kui Eestisse jõudsid deltaplaanid. 1992. aastal valmis Ants Tauli esimene motodeltaplaan – siis ei pidanud enam ka kellegi teise õhkuvedamisest sõltuma. Talu lennuväli rajati kaks aastat hiljem.
Oma seni viimase motodelta on Ants Taul ehitanud just niisuguse, et sellega saaks pärast mootori väljalülitamist ja enne maandumist võima­likult pikalt mootorita planeerida. Lennata nagu kotkas. Temaga ühe reisi kaasa teinuna võin kinnitada – see on iseäralik ja omamoodi ülev tun­ne küll, kui äkitselt adud, et õhk tõepoolest kannab. Küllap veel erili­sem siis, kui tunned, et sinust selles õhuspüsimises ka midagi sõltub. Motodeltaplaani juhib piloot oma käte jõuga, nii et lind mis lind…
Ants Tauli motodelta gondel on mehe enda modelleeritud ja osalt ka valmistatud. 10,6-meetrise siruulatu­se ja 14-ruutmeetrise pindalaga tiib on valmistatud lennukitehases, kuid sedagi on parema juhitavuse saavutamiseks pisut ise täiustatud. Lennuaparaadi telik on muide liimpuidust – pillimeister kasutas siin materjalina kuuse- ja saarepuud.
Nii nagu kõik lennundust tõsiselt võtvad inimesed, peab ka Ants Taul väga tähtsaks ohutusnõuete täitmist. Ja just tema on see mees, kelle juures peavad kontroll-lennu sooritama need, kes tahavad iseseisvalt motodeltaplaani piloteerima hakata.

Lennuväli õunaaia asemel
Ehkki lennundushuvilised leiavad, et üldiselt ei ole Eestis väikelennuvälju ülearu palju, pole Ants Tauli lennuväli lähikonnas siiski ainus. Paarikümne kilomeetri kaugusel Karksis avati lennuväli kaks aastat tagasi. Juba teist suve peeti seal ka lennupäevi – peamine initsiaator ja korraldaja lennuvälja omanik, Õpetajate Lehe lugejatele Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorina tuntud Hendrik Agur.
Kui endise õunaaia kohale alles lennuvälja rajama hakati, kartis nii mõnigi kohalik, et sellest saab nende vaikuse ja rahu röövija. Tegelikult ei tee õhusõidukid, millele Karksi lennuväli mõeldud, palju suuremat müra kui naabri muruniidumasin puhkepäeva hommikul. Ja kui tegemist on hoolsate naabritega, töötab nende muruniiduk ka märgatavalt sagedamini, kui lennukeid ühel väikelennuväljal maandub ja õhku tõuseb.
Tõsi, lennupäeval pidid Karksi elanikud tõepoolest arvestama tunduvalt suurema müraga, sest langevarjureid vedas neile vajalikku kõrgusesse ja tegi soovijatele huvireise ka sõjaväelangevarjuklubi vana hea AN-2. Paljudele nõukogude ajast tuttav „moosiriiul” on lende kommenteerinud asjatundjate sõnul nii lollikindel sõiduriist, et kunagi olla üks AN Venemaa avarustes mehhaaniku tähelepanematuse tõttu koguni piloodita õhku tõusnud, seni lennanud, kuni kütus otsa sai, ja seejärel täiesti tervena ka omapead maandunud. Niisugused asjad saavad õnnelikult lõppeda muidugi vaid stepi­avarustes, mitte metsases Eestis.
Lennunduses sõltub teadagi väga palju ilmast. Motodeltaplaaniga, mille juhtimisega piloot peab oma käte jõul toime tulema, lennatakse ainult suhteliselt vaikse ilmaga ja peami­selt vahetult enne päikeseloojangut või pärast päikesetõusu, kui tuul enamasti vaibub. Karksi lennupäevgi nihutati tänavu ilmaennustuse tõttu esmalt laupäevalt pühapäevale ja seejärel oodati ikka veel mitu tundi, et suurepärase ilmaga Lõuna-Eestisse saaksid startida ka lennukid põhja poolt Eestist, kus hommik oli väga udune.
Nii saigi publik esmalt soojenduseks jälgida mudellennukite vigurlendu, seejärel tegid oma avahüppe langevarjurid. Õhku tõusis ka aerofotode tegemiseks kasutatav mudelhelikopter ning soovijaid lennutas Pakker Avio kopter Robinson 22.

Kupli all
AN 2-lt sooritati muuhulgas ka tandemhüpe – sünnipäevakingitus ühele Viljandi neiule. Langevarjuhüppeid ja erapilootide demonstratsioonlendu kommenteerinud Raul Reap, kes on ka tandemlangevarju instruktor, pidas tandemhüppe eeliseks algaja jaoks muuhulgas võimaluse puudumist lennuki ukse peal kõhklema ja ümber mõtlema hakata. „Kuna olete kinnitatud instruktori ette ja tõenäoliselt on tema piisavalt hingega langevarjur selleks, et mitte viitsida lennukiga maanduda, siis ta lihtsalt tõukab teid mõlemaid uksest välja.”
Tandemhüppe sooritamiseks tõustakse lennukiga rohkem kui kolme kilomeetri kõrgusele ja hüpatakse koos instruktoriga. Esialgu kukutakse vabalangemises 1,5 km kõrguseni, seejärel avatakse langevari ja lennatakse koos maapinnale. Langevarju all on juba võimalik omavahel suhelda.
Langevarjuhüpped toimuvad tavaliselt maksimaalselt kõrguselt, kus inimesel on veel hapnikku ja kuhu lennuk suudab tõusta, just sellepärast, et saaks võimalikult palju nautida vabalangemist, mis eelneb langevarju avamisele. Raul Reapi sõnastust kasutades: „Langevari on langevarjuritel kaasas ainult selleks, et saaks teha veel ka järgmise hüppe. Põhielamus saadakse ikka vabalt kukkumisest.” Seejuures on võimalik teha igasuguseid manöövreid: kukkuda kõht, pea, selg või jalad alaspidi, hüpata teistega koos ja moodustada kujundeid, võttes vabalangemisel üksteisel käest kinni. Inimese kiirus vabalangemisel kasvab kõhuli asendis kukkudes kuni 200 kilomeetrini tunnis, pea alaspidi keerates isegi üle 300. Nii et seal pole tegemist hõljumisega, nagu James Bondi filmide põhjal võib tunduda.
Tänapäeva langevarjudki on nagu lennukid – ümmarguste dessantvarjudega visatakse maale ainult sõjaväelasi, et ainult lendur saaks otsustada, kuhu polk maandub. Kõik sportlikud hüpped tehakse tiib-tüüpi langevarjudega, mida on eri suuruse ja kujuga vastavalt sellele, kui äkiliselt juhitavat ja põnevat lendu keegi soovib. Raul Reapi sõnul on sealgi olemas nii omad Moskvitšid kui ka Porsched.
Langevarjudega saab teha manöövreid, ennast õhus väga hästi juhtida ning maandumiskohta vabalt valida. Väga levinud ala langevarjuspordis ongi täpsusmaandumine, milles maailma parimad on teinud paarkümmend hüpet järjest kolmesentimeetrise läbimõõduga märklaua pihta. Jällegi märk sellest, et inimvõimetel ei ole piire. Kellel jätkub viitsimist ja tahet treenida, võib saavutada esmapilgul uskumatuna tunduvaid tulemusi.
Pärastlõunaks oli Karksisse jõudnud juba kolme marki väikelennukeid: paar ilmselt maailmas kõige levinumat väikelennukit Cessna 172, neist veel pisut pisem ja kergem Ikarus C 42 ning ülikergklassi kuuluv Lambada, mida soodsa ilma puhul saab kasutada ka purilennuks – lülitada mootor välja ja lennata lausa tundide kaupa ainult tõusvate õhuvoolude abil.

Auto või lennuk
Muide, ka näiteks Bowing 737, mida kasutab Estonian Air, ei kuku pärast mootorite seiskumist kivina alla, vaid on täiesti võimeline kilomeetri kõrguselt umbes 10 km laueldes lendu jätkama. Iseasi, kas talle selle aja jooksul sobiv maandumisplats on võimalik leida. Mõnigi Karksis nähtud väikelennuk saab pidama ka paarisajal meetril tasasel pinnal, aga parem, kui seda tegema ei peaks. Ants Tauli lennuvälja raja pikkus Riidajas on 900 meetrit, Karksi lennuvälja pikendati tänavu 675 meetrini.
Oma võistlusalad on ka harrastuslenduritel – Karksis viidi läbi näiteks täpsusmaandumis- ja pommitamisvõistlus. Viimase puhul pidi kaassõitja ülelennu ajal tabama kahekilose jahukotiga lennuväljale pargitud traktorit.
Ilmastikuolude tõttu jäid sedapuhku lennupäevale tulemata nii pilotaažlennu meister Andres Rätsepp kui ka motodeltaplaanid. Aga ega see lennupäev viimaseks jää.

---