Tugev KOV – tugev riik ja tugev kool

 

Karl Kello

Repliik

Mõni nädal tagasi sain e-postiga korraga kaks ahelkirja. Üks oli „hiina kiri rahast”, mis lubas küllust ja ähvardas vaesusega, kui ma seda edasi ei saada. Kiri olevat maailmale mitu ringi peale teinud. Tõepoolest, olin seda juba aastaid tagasi näinud. Teises kirjas oli üheksa ühtmoodi inglipilti, tekst, mis midagi lubas, ja käsk kõik see kiiresti (vist üheksa minutiga) üheksale inimesele saata. Kumbagi neist ei saatnud ma edasi, sest mulle ei meeldinud ähvardused. Ja miks peaksingi e-posti ja inimeste hingemaailma risustama?
Nüüd sain aga jälle külluseteemalise ahelkirja, mis algas kurjakuulutavalt: „Kui te eemaldate selle kirja peale läbi lugemist, ilma et edasi saadaks, veedate terve ülejäänud elu vaesuses!” Järgnes rodu dollarimärke, käsk tingimata lõpuni lugeda ja hästi palju eri väärtuses dollarikupüüre. Kiri sisaldas ka „väärtuslikke” õpetusi, kuidas raha enda juurde meelitada. Näiteks palgapäeval ei tohtivat raisata mitte sentigi, sest palk peab ööbima kodus. Ju ei kanta seal, kust kiri alguse sai, palgaraha panka üle.
Raha ei saavatki olema, kui toas vilistatakse ja toidupuru pühitakse laualt käega. Aga kui ma elan laulusõnade „käib töö ja vile koos” järgi? Naabrile ei tohtivat laenata leiba ja soola: küllus kolib tema juurde. Et rikkus majja tekiks, tuleb hari panna seisma käepideme peale püsti. Aga kui mul on kodus hoopis tolmuimeja?
Palgakõrgendust olevat soovitav küsida kolmapäeval. Laenata ei tohiks esmaspäeval ja teisipäeval, võlga ei tagastata reedel. Võlgadega kästakse tegelda ainult hommikuti. Raha soovitatakse mitte võtta, vaid anda laenuks: sellega programmeeritavat raha enda juurde tulema.
Rahateemalise folkloori sõpradele võib see kõik huvitav olla, rahaenergia mõjude tundmaõppijaile ka. Äärmiselt halvasti mõjuvad aga käsud saata kiri oma sõpradele-tuttavatele ja mitmekordsed ähvardused, et kui seda ei tehta, veedetakse kogu elu vaesuses. Kalkulatsioon on täpne: saadad kirja ühele sõbrale – saad raha aasta pärast, kolmele – poole aasta pärast jne, lõpetades sellega, et kui saata 15 sõbrale, siis päeva, ja kui 21 sõbrale, siis kolme tunni pärast.
Mulle ei meeldi kujutluspilt, kuidas mu 21 sõpra palehigis otsivad, kellele kiri edasi saata, ja muretsevad, et ega see viirust sisalda. Kuigi tean, et minu sõbrad kasutavad ahelkirjade puhul kohe Delete-klahvi, ei saa minust nende edasisaatjat. Sellised kirjad tekitavad saajas alati ebameeldivustunde. Kui ei saada, ähvardatakse sind, kui saadad, tekitad teistele sama efekti. Kummalisel kombel on nii saatjate kui ka adres­saatide hulgas õpetajaidki.
Mina ignoreerin nii tigu- kui e-postiga tulnud ahelkirju. Häid soove saab inimestele edastada ka teisiti, hirmutavaid kirju kasutamata.

Kasvatada elus hästi toime tulevat inimest

Šotimaal alustati ettevõtlikkusmeetodi põhimõtete rakendamisega juba vähemalt 20 aastat tagasi. Kahe aasta eest käisid Ida-Virumaa seitsme kooli õpetajad kohapeal tutvumas, kuidas ettevõtlikkusõpet oma koolis rakendada.

Ainus, mis ei muutu, on see, et kõik muutub. See, mis kakskümmend aastat tagasi oli ulme, on tegelikkuseks saanud. Isegi tänavapühkija, kellel on võimalik küll liigutada luuda samamoodi kui aastaid tagasi, peab elus toime tulemiseks aru saama, mis on ID-kaart ja kuidas töötab e-post. Pelgalt koolipingist saadud teadmistega pole võimalik rahuldavalt toime tulla.

Teadmised, oskused, hoiakud
Meie kool annab suurel hulgal vajalikke teadmisi, millega elus toime tulla (tõestuseks on väga head PISA-testi tulemused), kuid hoopis vähem oskusi, millega elus hästi toime tulla. Koolist saab suurepärase lugemis-, testide lahendamise oskuse, ent kas ka piisava teadmise, kuidas teha koostööd või tulla toime suurte infohulkadega, leida vajalikku, noppida välja olulist ning eraldada ebaolulist? See on praegu aga vähemalt sama tähtis.
Kehvasti on lood hoiakute ja väärtuste kujundamisega. Kuna kool jääb „pesakasti” ja „elumere” vahele, valitsevad kõigis meis teatud ootused koolis õppija suhtes. Perekond ootab, et võsuke saaks elus hakkama, et tal oleks turvaline ning läheks hästi. Tulevane tööandja ootab õigete oskustega, enesekindlat, vastutustundlikku ja koostöövõimelist töötajat. Riik ootab, et tema kodanikud oleksid hoolivad, loovad, ettevõtlikud ja, mis peamine, avatud ning valmis õppima.
Ometi räägime koolivägivallast, võitjatest ja kaotajatest, võidujooksust lõpueksami tulemuste ning paberi nimel. Räägime, et meil on humanitaarteaduste õppijate ületootmine ning koolipingist tulijatel puudub elementaarne töötegemise harjumus ning oskus osaleda meeskonnatöös. Rääkimata narkomaaniast, kuritegevusest või noorte kõrgest tööpuudusest. Noored ei näi hoolivat millestki ja neil puudub vastutustunne.
Ootuste ja tegelikkuse vahel valitseb kuristik. Kui küsida õpilastelt, kas neile meeldib koolis, miks nad seal käivad, kas nad on õnnelikud, siis ei anna vastused usutavasti eriti head lähtepunkti elukestvaks õppeks.

Ettevõtlikkusõpe kui võimalus
Võimalus, mis võiks pakkuda lahenduse, on ettevõtlikkusõpe. Ettevõtlik­kusõppel ei ole palju pistmist ettevõtlus- ega majandusõppe või üldse järjekordse õppeainega, mida tahetakse niigi täis tuubitud tunniplaani lisada. Tegemist ei ole ka järjekordse läbiva teemaga õppekavas, mida tegelikult keegi ei õpeta. Ettevõtlikkusõpe on terve kompleks või süsteem, mille eesmärk on ettevõtliku ja elus hästi toime tuleva inimese kasvatamine.
See algab klassiruumist, kus õpitak­se, mitte ei õpetata. Algab sellest, et õpetaja on juhendaja, kes aitab õppida elus toimetulekuks tarvilikke tead­misi ja oskusi ning omandada enesekindlust ja positiivseid hoiakuid. Ettevõtlikkusõpe tekitab seoseid õpi­ta­va sees ning sellega, mis jääb klassiruumist väljapoole. Õpitakse, et tulla toime ümbritsevaga, arendades loovust. Ettevõtlikkusõpe ei lõpe klassiruumiga – kool toetab õpilast ja õpetajat õppevahendite ja -metoodikatega, mis moodustavad järjepideva süsteemi eri tasemete vahel. Kool toetab õpetajat, kaasamaks protsessi lapsevanemaid, ettevõtjaid, organisatsioone. Kooli juhtkond tunnustab ja toetab ettevõtlikke ning loob koolis õhkkonna, kus keegi ei tunne ennast kõrvalseisjana.
Koolist kasvab ettevõtlikkusõpe välja kohaliku omavalitsuse tasandile, kelle ülesanne on tagada vajalikud ressursid ning kaasata oma piirkonna ettevõtjaid, huvigruppe, ühinguid ja aktiivseid inimesi ning koordineerida koostööd. Riigi ülesanne on tagada, et ainekavad ja õppematerjalid oleksid tänapäevased ja piisavalt paindlikud. Oluline on tagada ainekavade ja õppematerjalide omavaheline sidusus ja haakuvus ümbritseva tegelikkusega. Ka riik teeb koostööd partneritega ning koordineerib protsesse, ressursside panustamisest rääkimata.

Tahan, suudan, teen
Ettevõtlikkus on hoiak: tahan, suudan, teen. Kombineerituna õpiharjumuse, enesekindluse, vastutustunde ja hoolivusega on ettevõtlikud inimesed tulevikus meie kõigi jaoks olulised ja edukad ettevõtjate, töötajate, aktiivsete eestvedajate või lihtsalt huvitavate inimestena. Šotimaal toimiva ning Ida-Viru Ettevõtluskeskuse ja Ida-Viru ettevõtlike koolide veetavast ettevõtlikkusõppe mudelist on võita kõigil: õpilastel, õpetajatel, lapsevanematel, koolidel, omavalitsustel, ettevõtjatel ja kogu riigil. Seepärast vajab ettevõtlikkusõpe ka kõigi panust. Olulisem kui raha on mõtteviisi muutus. Avatus koostööle ning kaasamine ei nõua palju raha, vaid avatud meelt ja head tahet.
Ettevõtlikkusõppe puhul on paljuski tegemist unustatud vanaga. Ka õppekava toetab selle põhimõtteid, aga kusagil on midagi kaduma läinud. Üks näide: liiklusohutustund. Šotimaal toob päästeteenistus kohale kortsus auto, lastele räägitakse lahti konkreetne avariilugu. Järgneb grupitöö teemal, mida saaksid liiklusohutuse tagamisel ära teha autotootjad, autojuhid, kool ja riik. Meil kipub õppeprotsess jääma poole peale: tuleb kohale tuletõrjeauto, lapsed ronivad ringi ja katsuvad käe-
ga – huvitav küll, aga see on ka kõik. Tunnetuslik protsess on puudulik – ei järgne intensiivset mõttetegevust.

Lastehoiutuba kogub populaarsust

Kas ülikoolis õppimine on õige aeg lapse sünnitamiseks?

ILONA OPAAL, TLÜ anglistikaüliõpilane:
„Ülikool on õige aeg, kui seal on nii toredad inimesed nagu meil siin lastehoiutoas: Maria Jõela, Liis Õige, Eilika Lukkonen, Tanel Lips, Aavo Kubja jt. Noormehed on laste hulgas eriti populaarsed. Kui lapsega siit ära läheme, teeb ta kõigile kalli-kalli. Kui tuleme, siis püüab ise uksevõre lahti teha, et saaks rutem mängima. Siin lähedal Tuukri tänavas on ema ja lapse keskus, aga üliõpilased ei saanud seda eriti kasutada, sest seal hoitakse alla kolmeaastasi lapsi maksimaalselt tund aega, kuid loeng kestab poolteist tundi. Nüüd on lahendus leitud!”

LIIS-ERLIKEN VINNE, TLÜ bioloogiaüliõpilane:
„Minu sugulased-tuttavad arvasid, et ülikoolis õppimine ei ole õige aeg sünnitamiseks. Ei usutud, et suudan ülikooli tagasi tulla. Nüüd küsitakse, kuidas ma jaksan lapse kõrvalt õppida. Aga laps võtab energiat ja annab ka. Lastehoiutuba on siin muidugi tõeline päästerõngas. Kui lapsega midagi on, helistavad hoidjad mulle loengusse ja ma tulen vaatama. Lapsele meeldib siin väga ja ta ise ka meeldib kõigile. Kui käin temaga ametlikke asju ajamas, öeldakse ikka, et pisike üliõpilane tuli, ja jäädakse teda naeratades vaatama.”

TÕNU OTS, psühholoog:
„Ei soovitaks keset pingelist õppimisperioodi last planeerima hakata. Veel sündimata laps vajab vaat et suurematki hoolt kui juba sündinu. Kõik, mis last ootava emaga juhtub, jõuab keemilisi teid pidi, aga juba ka tajumehhanismide kaudu looteni ja kujundab tema füüsilisi, vaimseid ja hingelisi omadusi. Kui lisandub hirm, et lapse isa ei olegi lapses sünnist ja pere loomisest väga huvitatud, kasvab pinge veelgi. Raseduse ja sünnitamise ajaks peaks tulevane ema oma õpingud peatama ja lapsega maksimaalselt tegelema, et mitte teha seda arengu- ja kasvuraskuste probleemidega maadlemise vormis tulevikus.
Meditsiinilisest argumentatsioonist lähtudes tuleks lapsed ilmale tuua enne ülikooli, kui ema on veel noor ja tõenäoliselt väga terve. Ameerikas soovitatakse sünnitada esimene laps 19-aastaselt ja siis kohe veel kaks juurde. Nii jõuaks viie aastaga kolm last sõimeeast välja kasvatada. Tänu sellele jääb emaduse periood suhteliselt lühikeseks ja selle võrra jääb rohkem aega õppida, töötada, karjääri teha. Kuid enamik 19-aastasi pole veel püsisuhteks valmis. Nad on alles boy- ja girlfriend’id. Tulevane elukaaslane leitakse alles ülikooli lõpuaastatel, vahel ka siis mitte, sest turumajanduslik igapäev sunnib peale suhtumist, et emadus segab karjääri, eluolu võiks olla parem, kuulsust rohkem. Nii et TLÜ lastetuba on meie lastepelglikul ajal igati tulevikuusku kosutav nähtus, kuid tudengiemade koht pole loenguvaheajal enam mitte kohvikus, vaid… teadagi kus.”

VALDAR PARVE, filosoof:
„Kui tütarlaps leiab endale sotsiaalselt küpse noormehe, siis võib sünnitada kas või eksami ajal.”

JAANA VASAMA, Soome Instituudi direktor:
„Soomes on selle küsimuse üle palju diskuteeritud, aga midagi selle tulemusel muutunud ei ole – noored sünnitavad oma esimesed lapsed ikkagi alles pärast ülikooli. Soome naised lükkavad esimest sünnitust edasi veel rohkem kui Eesti naised. Senisest varem sünnitama ei meelita ka tõik, et lapsega üliõpilane saab riigilt nii palju toetust, et tal pole vaja õpingute kõrvalt tööl käia. Eks igaüks teab ise kõige paremini, millal on tema jaoks õige aeg abielluda ja lapsed muretseda.”

TIIA LISTER, psühholoog:
„Ülikool on õige aeg, kui noored on selleks sotsiaalselt ja psüühiliselt küpsed ning kui neil on majanduslikud võimalused laps üles kasvatada. Sünnitada oskab enam-vähem igaüks, aga kasvatamisega ei saa paljud hakkama. „Hakkame lapsi tegema!” kuulutab üks Pärnu maantee plakat. Aga mis pärast saab?”

TOOMAS JÜRGENSTEIN, Treffneri Gümnaasiumi usu- ja filosoofiaõpetaja:
„Laste saamise aeg pole oluline. Tähtis on, et oleks vastastikune armastus, vastutus ja eneseohverdus. Neid omadusi võib aga olla nii üliõpilasel kui ka keskealisel ja eakalgi inimesel.”

Kunagi ei ole veel nii olnud

Vägisi kipud mõtlema, et elus toimub kõik järjestikku. Just nagu ajalooraamatust lugedes, et mis eespool kirjas, see oli varem. Kuni ühel heal päeval jääd äkki mõtlema, et Tšingis-khaan, Šotha Rusthaveli ja Lembitu olid enam-vähem üheaegsed mehed.
Koolielus juhtub ka igasuguseid imelisi, et mitte öelda imelikke asju korraga. Minister Tõnis Lukas rääkis äsja Pärnus Eesti koolijuhtide aastakonverentsil koolirahvast kui meie aja südametunnistusega tippjuhtidest, aadete ja vaadetega inimestest, kes omakandi ja terve riigi edendamisel senisest enam kaasa rääkima hakkavad. Mõne päeva pärast lugesime lehest, et Murru vanglas tabati õpetaja, koolikoti põhjas vanglates keelatud esemed, neid lausa hulgi, ja mis kõige hullem – ka narkootilist ainet. Meil ei ole nüüd enam nn vanglakoole, tavakoolide õpetajad teevad vanglates lisatööd. Niisiis on tegemist lihtsalt õpetajaga, kes sellisel moel eeldatavasti raha teenis. Nende ridade kirjutamise ajaks ei olnud õpetaja ega tema kool veel juhtunut kõneaineks võtnud. Paar nädalat tagasi lugesin ühest Eesti lehest muret, et narkoennetustöö on mõne aasta tagusega võrreldes aktiivsust kaotamas. Ühed ei enneta, teised edendavad. Ehk võib ka selle kohta öelda, et elu ei salli tühja kohta.
Üks „tühi koht” on veel see, et õpetaja on koolis üpris üksi jäänud, pole kaitstud ropendavate, vägivallat­sevate laste ega nende vanemate eest. Haridusministeeriumis tegutseb töörühm, kes hätta jäänud õpetajatele uusimate meetmete kohta käsiraamatut koostab. Vähemalt ühest jõuvõttest rääkis Pärnus ka minister Lukas: „Teen omavalitsustele ettepaneku anda koolidirektoritele seadusest tu­lenev kohtuvälise menetleja staatus, mille alusel saaksid nad kohapeal otsustada kas suulise hoiatuse, rahatrahvi või hoiatustrahvi määramise õpilastele või teistele kooli territooriumil viibijatele avaliku korra rikkumise eest. Kahtlemata aitab see taltsutada õpilasi, kes lärmavad, kasutavad ebasündsaid väljendeid või tülitavad pahatahtlikult õpetajaid ja kaasõpilasi või näiteks suitsetavad kooli territooriumil.”
Pöördusin mõne koolijuhi poole palvega kavandatavat kommenteerida. Kõik ütlesid, et asi on mitme otsaga. Üks, kes on ka omavalitsust juhtinud, küsis vastu: „Kas meil siis tõesti muud enam üle pole jäänud?” Ühel koolijuhil tuli meelde, et kunagi oli direktoritel see õigus.
Toimetuse palvel teatas ministeeriumi kommunikatsiooni büroo, et tegemist on sättega „Väärteo menetlu­se seadustikust” (https://www.riigitea taja.ee/ert/act.jsp?id=12906926). Selles seaduses on mõiste „kohtuväline menetleja”, kelle hulka kuuluvad linna- või vallavalitsused. Valla- või linnavalitsus määrab ise ametnike ringi, kes võivad väärtegusid menetleda ehk siis inimesi korrale kutsuda ja ka väiksemaid karistusi määrata. Kuna munitsipaalkoolide direktorid on paika pannud omavalitsuse volikogu, on nad valla- või linnaametnikud ning volikogu võib anda direktoritele kohtuvälise menetleja staatuse.
Hea on see, et nii võib, aga ei pea.
Kui septembris Järvamaal Peetril koolirahva foorum maha peeti, rõhutasid kokkutulnud, et me ei peaks koolikorraldust reguleerima seadusepügalatega, mis kohustavad omavalitsusi ja koole seda või teist tegema, on vaja seadusi, mis vajaduse korral võimaldavad nii või teisiti toimida.
See oli septembris, nüüd oleme märtsi keskpaika jõudnud. Märtsis ei ole ju veel õieti midagi möödas, pea kõik on alles ees ja tuleb kindlasti. Ei ole kunagi nii olnud, et rohi ei oleks tärganud või puud lehte läinud.

Virve Liivanõmm

Ministeeriumis

3. märtsil algasid „Eksami­kirjandi esmaabi” nime all piirkondlikud eksamikirjandieelsed konsultatsioonid eesti keele õpetajatele. Koolituspäevad toimusid Tallinnas, Pärnus ja Tartus. „Esmaabi” andsid Märt Hennoste, Peeter Päll, Sirje Mäearu ja Tiina Leemets. Käsitleti eksamikorda ja õigekirja ning vastati küsimustele. 6. märtsil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.
Samal päeval osales ta Eesti Info­tehnoloogia Sihtasutuse uue hoo­ne avamisel, külastas Skype’i keskust ja Tallinna Tehnoloogiaparki. 9. märtsil toimub Hollandis Haagis sealsetele eestlastele mõeldud eesti keele päev. Ettekandega „Kool ja keel” esineb HTM-i keeleosakonna peaekspert Riina Reinthal, kes käsitleb õpilase emakeele ja kooli õppekeele erinevusest tekkida võivaid probleeme ning nende lahendusvõimalusi.
Tänavune esimene keele­päev väljaspool Eestit toimus 18. veeb­ruaril Kanadas Torontos HTM-i ning Emakee­le Seltsi ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös.

Sõnumid

Hariduslike erivajadustega noored soovivad ise otsustada oma tuleviku üle

Interneti kasutamise trendid

c   

Mõte

Silmapilguga ei muutu miski. Kümne aasta pärast on eesti inimene peaaegu seesama, kes praegu või saja aasta eest.

Kümne aastaga muutub vähemasti näiliselt väga palju ühe inimese elus, ühiskonna elus aga mitte märkimisväärselt. Muidugi, meil on ajaloost alati võtta näiteid pöördeliste hetkede kohta, kui muutus korraga kõik. Meie, 2008. aasta eestlased, mäletame oma viimast pöördehetke ja mütologiseerime seda jõudumööda.
Kuna meie elus on suur vapustus korra toimunud, peame võimalikuks selle kordumist. Ühesõnaga, meil on pidev ohutunne, mida hoiab elus ja võimendab vahetu mälestus viimasest maailmasõjast – korra on meilt iseseisvus võetud, miks ei või see siis jälle juhtuda?! Nii kinnitamegi üksteisele iga päev, et oleme valvel, ei unusta hetkekski, et iseseisvus on meie kõige kallim vara, mille kaitseks tuleb teha… oi, kui palju. Näiteks ületunde tööl, pidada lisakohta, koguda pensionisambaid…
Raske on ette kujutada mõnd inglast sama murelikult oma riigi ja kultuuri turvalisuse pärast pingutamas. Sest omariikluse olemasolu on nii kaua enesestmõistetav olnud, et seda võib kahtluse alla seada ainult püstihull. Veel raskem on tema pähe pressida mõtet, justkui võiks iga hetk suurelt maalt mõni normannide vallutusretk alata, tagajärjeks saare senistele asukatele võõra keele ja võõraste kommete pealesurumine. Inimese põhiõiguste juriidiline juur sirutub selles saareriigis 800 aasta taha, „Magna Carta Liberatumini”. See on distants, mille kohta öelda, et „kõige vanemad elanikudki ei mäleta”, oleks selgelt pisendav. Eesti kodanike hulgas aga on veel nii mõnigi, kes sündinud ammu enne iseseisvust ja kes tsaariajastki üht-teist mäletab. Nemad on meie aegade ja olude heitlikkuse füüsiline kehastus. Kui nad kaovad, ning nende järel kunagi ka iseseisvusaja lapsed, ehk siis kaob ka uute sugupõlvede otseside kaotushirmuga.

Väärtushinnangud ei muutu
Sada aastat tähendab kolme inimpõlve elu. Praegu oma elutee lõpul olijate vanemad olid Jaan Tõnissoni ning vanavanemad Jakob Hurda sünniaastakäikude naised-mehed. See on distants, mis püsivate peresuhete puhul on suguvõsa pärimuses üsna selgelt nähtav-tuntav-teatav. Kel oma vanavanemate vanavanemate lood pärimusest võtta, on küllap jõudnud järelduseni, et väliskeskkond on küll palju muutunud, kuid inimeste argipäev, mõttemaailm ja väärtushinnangud õige vähe. Kõik on ikka seesama, eriti need „põletavad päevaprobleemid”. Kes ei usu, võtku aga ette tubli Äksi pastori Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalaleht aastatest 1821–1825 (www.dea.nlib.ee).
Masing õpetab ajalehes inimesi oma jalgade eest paremini hoolt kand­ma. Uude kirjaviisi panduna käib see nii: „Kui varbavahed, kaenlaalused ehk muud kohad inimesel suisel ajal hauduvad, siis tuleb seda tema enese ihuharimise hooletuse süüks anda. Inimene higitseb suisel ajal palju; higi on soolane ja kibe ja kui inimene ennast ei loputa ega pese, siis sööb higi kibedus varbavahed, kaenlaalused ja muud kohad, kus ihu liha ihu liha külge käib, katki, ja teeb suurt vaeva ja mõnikord veel mädahaavu. Et seda keelda, pesku inimene iga õhtu oma varbavahed, oma kaenlaalused ja muid niisuguseid kohti, puhta külma veega: siis temal haudumise pärast ei ilmaski vaeva ei saa olema. Nõnda tehku ka need, kes virtsa ehk mage vee sees käivad, oma jalgadega; siis ei söö virtsa- ega magevesi nende jalad katki; ega ole neil tarvis, tervise suureks kahjuks, oma jalgu tõrvaga määrida, kuidas need Tartumaal teevad, kes sooheinamaadel heina käivad tegemas” (nr 13, 1821).

Saja aasta pärast samamoodi
Hoolimata teaduse ja tehnika pöörasest arengust ja rahva kooliharidusega mõõdetava haridustaseme tohutust tõusust, higistavad eestlaste jalad endistviisi edasi ning nii terviseajakirjadest kui ka reklaamikanalitest saame iga päev näpunäiteid ja ostusoovitusi selleks, et jalanahk terve ja korras püsiks. Tartumaa heinalised enam ehk küll jalgu tõrvaga veekindlaks ei määri. Ja eks külma vee asemelgi soovitatakse pahatihti hoopis pritsitavaid kemikaale.
Kuid hüppame ajas paar põlvkonda edasi. Ado Grenzsteini ajaleht Olevik avaldas 1891. aastal läbi mitme numbri jooksva valgustava käsitluse „Inimese ilust” (nr 2–5, 1891), kus muuseas öeldud: „Siiski võib iga rahva suguharu sellest ühe üleüldise kirjelduse anda, mida tema ilu eeskujuks seab. Meie võtame siin Kaukasia rahvasugu ilu eeskuju kirjelduse ülesse, mis küll ka eestlasele kõige enam meeldib. /- - -/
Kaukaslased nõuavad nüüd ilusalt näolt, et terve pale ei pikaks venitud ega liiga ümmarguseks kokku rusutud ei ole, vaid et ta mahedaste pikergune on. Ots peab prii ja kummis olema, silmad vabalt ja kaaluõigelt seisma, mitte viltu olema, nagu Mongoli sugul. Kulmukarvad peavad maheda looga tegema. Nina olgu õige ehk veidi kummis, aga mitte lohus ega laiaks vaotatud. (Eesti ilusad ninad on enamiste ikka lohus. Weizenbergi Linda.) Põsed peavad põsenuka luu ja lõualuu vahel oleva lohu maheda rõunaga täis täitma.” Jne.
Pole raske ette kujutada, mismoodi Oleviku lugejad selle retsepti järgi kodus peegli ees oma kulmukarva-looka välja arvutasid ja nina kumerust uurisid, nii nagu seda arvatavasti teevad tänapäevani toonaste kenade inimeste järeltulijad, kes ammutavad selleks vajalikku teavet kümnetest iluajakirjadest. Parimatel õnnestub saada ilufirma esitlusel isegi praktilist kogemust ning näha Carmen Kassi enda ripsmeid.
Mida ma nende näidetega öelda tahan? Eks ikka seda, et kümne aasta pärast, kui Eesti Vabariik saab saja-aastaseks, on elu enam-vähem samasugune nagu praegu. Kellel on pisut rohkem raha, kellel vähem, kellel rohkem aru peas, kellel vähem. Aga kodanikkonna absoluutsel enamusel lähevad suisel ajal ikka varbavahed higiseks ja pisut väiksem osa ei ole täiesti rahul oma ninakujuga. Kui me nende asjade pärast üksteist avalikult lakkamatult ei sõima, siis meil ongi üks mõnus, sees elamist väärt riik.

Kirjad

Ühismälust ja ühistundest
Seisime 23. augustil 1989. aastal koos teiste Põlvamaa inimestega Viljandi ja Karksi-Nuia vahel Balti ketis. Tunded, mis kätest kinni hoidvate inimeste hinge valdasid, on aegumatud ja ilmselt sarnased. Läks veel aasta ja paar kuud, kui ENSV piirile loodi „majanduspiir”. 1993. aastal toimus esimene Seto kongress pärast sõda ja okupatsiooni (kokku kolmas kongress). Juba noil aegadel võis märgata, kuidas hakati looma erinevaid suundi eestlaste mällu ja suhtumisse.
Alates 1994. aasta augustist, mil pildistasin Orava jaamas lahkuvaid Vene sõjaväeešelone, ja 1997. aasta sügisest, mil lepiti kokku ENSV piiri põlistamises, hakkas meedias levima arvamus, et meile ei olegi vaja väikest venelasi täis Petserimaad. Et meile on iga hinna eest vaja NATO-t ja Euroopa Liitu. Sellest, et Petserimaal on EV mittekodanikest venelasi vaid Lasnamäe viie maja jagu, ei räägitud ega räägi praegugi keegi. „Teisel pool piiri ei ole praeguseks jäänud vist kedagi, kes veel midagi loodaks. Kes pakib asju, et igaveseks siiapoole ümber asuda...” nii kirjutas „kelamlane” Jüri Adams IV Seto kongressil (1996) levitatud kirjas.
Kas Petserimaa eestlaste 74 põlisküla ning 12 kalmistut on ikka asjad? Veel nüüdki, kaksteist aastat hiljem elab Petserimaal üle 7000 Eesti Vabariigi kodaniku, kes loodavad. Rääkimata tuhandetest, kes küll siinpool piiri, aga südamega ikka sünnikodus. 2005. aasta Eesti Kongressi 15. aastapäeva konverentsil ei maininud ükski registreeritud esineja oma kõnes Tartu rahu reedetud alasid. Ometi oli Eesti Kongress see, kes lubas taastada Eesti Vabariigi de jure.
Läinud aasta detsembris tähistas Seto Selts Obinitsas oma 20. aastapäeva. Aastapäevapeol kõneles riigikogu liige Trivimi Velliste muinsuskaitseliikumisest ja ühismälust. Petseri linnas loodud Seto Seltsi aastapäeval rääkis isamaaliitlasest poliitik meie ühtsest mälust, ent hoidus märkimast, mis on nüüdseks saanud Setomaast, Petserist ja kuidas sobitada see eilne ja tänane ülekohus ühismällu.
Tuleb välja, et tallinlase mälu ning võrulase või petserlase mälu vahele ei saa võrdusmärki tõmmata. Ei ole meil enam ühismälu! Kui paljud eesti rahvast üldse teavad, mida tähendab uus piirileping? Kui paljud teavad, et senini ju tühistamata Tartu rahulepingu järgsetelt aladelt ära tulema sunnitud EV kodanikud ei saa Eesti Vabariigis tööpensioni?
Kui praegune või endine poliitik kõneleb taasiseseisvumise aegsest julgusest, tahan ikka vahele hüüatada: kus on see julgus praegu? Miks meil ei ole enam julgust võidelda õigluse ja oma riigi eest?
On inimesi, kes kordavad üht kulunud ütlemist: püüdkem muuta seda, mida muuta saab, ja leppida asjadega, mida muuta ei saa. Aga kus on piir muutmise ja mitte­muutmise vahel? Kõike saab muuta, kui on vaid tahtmist. See käib nii Eesti territoriaalse terviklikkuse kui ka üks­teisesse suhtumise kohta.
Kuidas saame ehitada üles õnnelikku ühiskodu, kui meil puudub nii ühismälu kui ka ühine Eestimaa-tunne? Ja teadmised Eestist. Meedias ei peeta kõneväärseks fakti, et näiteks Obinitsa kanti pole noorperel mõtet jääda või sinna kolida, sest Obinitsas kaotatakse ära 115 aastat järjepidevalt ja lasterikkalt töötanud kool.
Eestil on olnud palju raskemaid aegu kui nüüd. Aga eluterve suhtumine oma rahvasse ja riiki – see ühismälu, ühine püüdlus ja kaastunne teiste vastu – aitas meil ellu jääda. Oluline on, et nii õpetajatele kui ka teistele Eesti elanikele läheksid korda hingelised väärtused – inimlikud tunded ja suhted. Kuivõrd aga hindab neid tänapäeva ühiskond?

Ilmar Vananurm, Seto kongressi vanemate kogu liige

Kui mina olin veel väikene mees

Keel tuli hoida hammaste taga

Kiidjärve mõisapark, suvi 1949. See pole võidujooks ega põgenemine jälitajate eest. Poisike püüab kõigest väest kenasti pildile jääda.
Mäletan, et jooksma pidi mitu kor­da, sest pildistaja oli päris algaja. Innustunult kippus mul keel alati hammaste vahel ripakile, mistõttu ka tihti keelde hammustasin. Sain siis ikka ema käest tõrelda.
Keele hammaste taga hoidmiseks olid aga täiskasvanutel oma põhjused. Kevadel oli olnud märtsiküüditamine ja karta võis kõike. Kiidjärve rahvas oli aetud kolhoosi, millele pandi kum­maline nimi: EK(b)P V Kongressi nimeline… Varsti peeti uus kongress ja kolhoosi nimigi muutus: EK(b)P VI Kongressi nimeline… Nii see tuulelipp keerles, kuni hirmust lahti saadi.
Jooksjast tähtsam ongi see, mida pildil pole. Vanaisast, põlisest Kiidjärve möldrist tehti kolhoosi aidamees. Oli aeg, mil salved ei saanud kunagi täis ja heinaküünidki tühjenesid kiiresti. Mäletan, kuidas kogu perega haavavitstest vihtu tegime, et loomadele mi­dagi ette oleks anda. Kolhoosi kontoriruum oli aga alati puskarivingune, sest linnamehest esimehele oli sellest saanud lemmikjook. Ja puskarit sealkandis osati ajada!
Jooksjal on puhtad riided: sitspüksid, valge pluus ja sokid – ju on rahvamajas simman tulekul või hoopis külarahva näitemäng, et laps korralikult riide pandud. Seal ma siis lippasin lapsepõlves ringi, oma armsas maa­kodus… 59 aastat tagasi.

Mati Talvik





 

Koostööleping aitab noortel valikuid teha

25. veebruaril sõlmisid kaheksa üldhariduskooli ja Tartu Ülikool (TÜ) koostöölepingu. Selle kohta on avaldatud vastakaid arvamusi kuni selleni, mida arvab asjast õiguskantsler. Olen kuulnud väiteid, et lepingu sõlmimise tõttu suurenevad lõhed hariduselus ja väljavalitud koole eelistatakse teistele ebaõiglaselt.

Püüan selgitada lepingu eesmärke ja tagamaid ning tuua välja argumente, miks on leping kasulik. Kõigepealt on õpetajate puudus üldhariduskoolides suur ja head õpetajad on ülekoormatud. Seetõttu kannatab õpilaste haridustase ning eriti andekate õpilaste arendamine.
PISA-test näitas, et mõnes valdkonnas oleme maailmas konkurentsivõimelised (loe: maailma tasemel), kuid samas näitas test kätte ka valdkonnad, kus meil on palju arenguruumi – koolides on vaja rohkem arendada teaduslikku, loovat ja loogilist mõtlemist.
Koolides on vähe või puuduvad üld­se nüüdisaegsed katsevahendid füü­sika, keemia ja bioloogia praktiliste tööde läbiviimiseks. Seetõttu ei saa nii riiklikku kui ka kooli õppekava täita nõutaval tasemel. Lisaks on tõusnud lapsevanemate nõudlikkus kooli vastu, eriti hariduse kvaliteeti puudutavas osas.

Koostööd ei keelata kellelegi
Peamiselt mainitud asjaoludest tulenevalt sõlmiti koostööleping eesmärgiga tihendada üldhariduskoolide ja ülikooli vahelisi sidemeid ja arendada koostööd. Minu kõige parema arusaamise järgi ei ole koostööd keelatud teha kellelgi.
Võime varasemast tuua palju näiteid tulemuslikust koostööst üldhariduskoolide ja kõrgkoolide vahel: näiteks koostööleping Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja TÜ füüsika-keemiateaduskonna, Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja TÜ matemaatikateaduskonna, Tallinna Reaalkooli ning TTÜ matemaatika ja loodusteaduskonna vahel. Nende lepingute eesmärk oli kutsuda ülikoolide õppejõude õpilastele loenguid ja valikkursuseid lugema (sh valmistama õpilasi ette konkurssideks ja olümpiaadideks) ning võimalusel kaasata õppetöösse ülikoolide teh­nilist baasi.
Hiljuti sõlmitud koostööleping erineb eelnevatest peamiselt seetõttu, et on valdkonnaülene ja haarab mitut kooli. Vähem oluline pole asjaolu, et koostööettepanek tuli koolidelt endilt.
Lepingu sõlmimise eesmärk on eelkõige parandada gümnaasiumihariduse kvaliteeti ja kaasata üldhariduskoolide õppetöösse ülikooli õppejõude, üliõpilasi (sh doktorante) ja tehnilist baasi. Samuti populariseerida akadeemilist haridust, teadust ja teadlase elukutset Eestis. Aga ka õpetaja elukutset. Väga oluline on lepingule allakirjutanud koolide ja Tartu Ülikooli soov muuta loodus- ja reaalainete (eriti matemaatika) ning tehnoloogiliste distsipliinide õpetamine ja õppimine koolides populaarsemaks.
Plaanime korraldada õpilastele erikursusi ja praktikume. Kuna koolidel ei ole vahendid selleks nii head kui ülikoolidel, kasutame õppetöös ka ülikooli laboreid ja praktikabaase. Õpilaste arendamiseks kutsume ülikooli õppejõude lugema külalisloenguid ja valikkursuseid ning abistama õpilasi nende uurimis- ja teadustöö tegemisel. Ülikoolid pakuvad abi ka aineolümpiaadide ülesannete koostamisel ning info- ja teemapäevade korraldamisel.
Et motiveerida õpetajaid kooli tulema ja kooli jääma, plaanitakse korraldada nii üliõpilaste pedagoogilist praktikat kui ka õpetajate täienduskoolitust. Edaspidi on ülikoolis kasutatavad õppematerjalid, mis aitavad muuta õppetunde haaravamaks ja mitmekesisemaks, üldhariduskoolide õpetajatele kättesaadavamad.

Eeskuju uuteks lepinguteks
Lepingu ettevalmistamise faasis leppisime kokku, et leping keskendub sisule ega kajasta rahastamist. Koos­tööleping ei kohusta kedagi millekski, annab vaid võimaluse. Leping võimaldab kaheksal lepingu sõlminud koolil ühise eesmärgi nimel teha koostööd ka omavahel.
Tähtis on vaadata lepingut kui pretsedenti, mis näitab, et midagi on hariduselus muutumas. Vaadelgem sündinud lepingut kui märki sellest, et ülikoolil on vaja koostööd üldhariduskoolidega, et õpilased oleksid ülikooli astudes „valikuteadlikud”. Ja vaadelgem 25. veebruaril toimunud sündmust ka kui head eeskuju uuteks koostöölepinguteks.
Lepingu eesmärk ei ole Tartu Üli­koolile õpilasi kodustada. Pole tähtis, millises kõrgkoolis noored õpinguid jätkavad – see on nende endi valik. Olen kindel, et ühiste jõupingutuste tulemusena suudame Eesti riigi kindlustada kõrgelt haritud noortega, kes tulevikus oma tööga aitavad kaasa meie riigi arengule.

Et kirjanikud vaevavad aeg-ajalt oma pead igasuguste eksistentsiaalsete küsimustega, on mullegi pakkunud huvi teema, miks kurjus on nii laialt levinud. Mulle tundub, et pahatihti on kurja juur stereotüüpne mõtlemine.

Luuletaja ja esseist Jossif Brodski leiab, et inimesele kui ratsionaalsele olendile on omane valida kergemaid teguviise, ning teha kurja on märksa kergem, kui teha head.
Küsimusele, misk kurjus levib, on võimalik vastata mitmeti, sõltub vastajast. Kõige põhjalikuma vastuse peaks andma religioon.
Vahel valib õpetajagi endale mingite parameetrite järgi lemmikõpilased ning endale loodud stereotüüp hakkab nende kohta toimima ka hindamisel: nelja asemel pannak­se viis miinusega ning kahe panemise asemel antakse „tublile” õpilasele võimalus vastata järgmises tunnis. Mina olin ka mõne õpetaja lemmikõpilane.
Raskem on õpilastel, kes n-ö ei ole osutunud valituiks ning kelle kohta on õpetajal negatiivne eelarvamus. Isegi kui nad vastavad hästi, saavad nad palli võrra madalama hinde. Ka mina olin mõne õpetaja silmis hädavares.
Ebameeldiv on, kui eelarvamused on tekkinud rahvuslikul pinnal ning sellest kujundatakse stereotüüpne mõtlemine kogu rahvuse suhtes. Millist semantikat kannab näiteks Ida-Virumaa piirkond? See peaks tähistama Eesti (loe: Viru) idaosa, praktikas on aga sellel kaunil maalapil hoopis teine tähendus – põhiliselt venelastega asustatud probleemne ala. Kuigi on selge, et probleeme ei tekita mitte teine kultuur, vaid kultuuritus. Ning kultuurseid ja ebakultuurseid inimesi leiab arvatavasti iga rahva seas.

Üliinimesed kooliprogrammis
Stereotüüpselt mõeldakse vahel ka olude sunnil. Näiteks esitab kooliprogramm kuulsaid teadlasi ja kirjanikke tahes-tahtmata üliinimestena: nad on avastanud fundamentaalseid seaduspärasusi või kirjutanud surematuid teoseid. „Need inimesed kindlasti ei söönud ega maganud korralikult, vaid olid hõivatud oma töödega,” võivad mõelda õpilased. Ja alles pärast kooli loeb endine koolilaps mõnda lihtinimlikku seika kanoonilise autori elust ning näeb temaski inimest.
Kooliprogramm ei jõua näidata matemaatikute isikuomadusi, muidu jääks mõni tähtis valem kahe silma vahele. Õpikute koostajatel tuleb infot selekteerida, et noored saaksid laialdased teadmised ning ettevalmistuse täiskasvanueluks. Siin ilmnebki teadusloo õpetamise üks olulisemaid vastuolusid: neutraalne lähenemine teatud mõttes romantiseerib tähtsate mõtlejate elusid.

Vene noortele vähe tähelepanu
Kooliõpik annab infot, mis sinna eelnevalt kirjutati. Meediasõnumit aga kujundatakse tänapäeval lausa online-režiimis, ning meeduiasõnum omakorda kujundab ühiskonda.
Lugedes eestikeelseid päevalehti, võib märgata, et nende üks suund on ulatada abikäsi noortele andekatele loojatele. Palju tähelepanu on pälvinud näiteks Kristiina Ehini, Sass Henno, Chalice’i looming. Samas saab eesti lugeja väga vähe või ei saagi teada nende vene rahvusest kaaslastest, kes debüteerisid samuti uue aasta­tuhande esimesel kümnendil.
Üks minu eestivenelasest tuttav ütles väikse huumoriga, et nii peabki olema, kuid tal on kahju, et ta ise ei kuulu rahvusenamusse.

Eestivene kultuur väärib tutvumist
Levinud praktikat võib lammutada saavutus, mida pole võimalik eirata. Maailmarekord, olümpiamedal… Siis pole vahet, mis rahvusest on atleet, tema võõras nimi muutub kiiresti suupäraseks.
Samas testivad just humanitaaralad inimese võimekust mõelda loovalt, stereotüüpideta. Kirjandus on siinjuures üks olulisemaid aineid, sest võimaldab näha kirjutaja sisemaailma ning hinnata autori arusaama elust. Erineva taustaga inimesed näevad asju erinevalt.
Teatmeteos ütleb, et stereotüüpne mõtlemine on seotud jäikade ja piiratud kategooriatega. Kas arvestada muulaste arvamiste ja saavutustega või mitte, seda võib igaüks arutada nii personaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil.
Mõelda vaid, kui oluliseks on eesti kultuuriloos saanud võrukeelne liikumine, millel on muidugi pikad traditsioonid. Ka eestivene kultuur ei sündinud eile, vaid enne Teist maailmasõda, isegi enne Eesti Vabariiki –
kui võtta arvesse Peipsi-äärsete elanike lävimist põlisrahvaga. Ning seda käsitlevad põhjalikud monograafiad (nt prof Issakovi omad). Uus eestivene kirjandus väärtustab oma eelkäija printsiipe: eestivene kirjanikud on kursis Eestis toimuvaga ning tõlgivad vene keelde eestikeelset uudiskirjandust.
Midagi sarnast on teinud ka ajakiri Vikerkaar, mis on läbi aegade üritanud pakkuda oma lugejatele originaalset, mitmekesist, stereotüüpideta mõtlemist. 2003. aastast paneb ajakiri igal aastal kokku ühe erinumbri eestivene kirjandusest, justkui näitamaks, et see on osa Eesti ühisest kultuuri­ruumist. Läinud aastatega on eesti keelde tõlgitud ja avaldatud ligi 20 eestivene autori teost.
Usun, et nendest töödest võib teha korraliku ülevaate, mida saab kasutada fakultatiivselt gümnaasiumis või ülikoolis. Järjekordne selleteemaline number peaks ilmuma tänavu kevadel.

Üks ärgu välistagu teist
Loov mõtlemine on väljakutse, kuna eeldab lisapingutust ja -aega. Ste­reotüüpne mõtlemine on hea, kui selle maatriksit täiendatakse pidevalt aktuaalse ja objektiivse infoga. Eks nende kaht tüüpi mõtlemisega ole nagu hariduse ja haritusega: mõlemad on head, kui ei välista teineteist.

Nii palju vaatamist

Eesti Lastekirjanduse Keskuse uues kodus Tallinnas Pikk 73 on palju ruumi kunstile. Kuidas siin raamatute käsi käib, sellest on mitmel pool kirjutatud, seekord aga tutvustas Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert Viive Noor mulle, mida põnevat kunstisõber praegu ja tulevikus näha saab.

Alustasime Edgar Valteri galeriist. Kunstniku pere annetas lastekirjanduse keskusele üle 2000 illustratsiooni. Pidevalt eksponeeritakse eriti hästi õnnestunud pilte raamatust „Kullast vilepill”, mis Viive Noore sõnul meie illustratsioonide kullafondi kuuluvad. Seina ääres vitriinides on samuti näha nii pilte kui ka raamatuid. Vitriinid ise tuleb tulevikus vist välja vahetada –
lühemate külaliste ninaotsad ei ulatu hästi üle nende ääre.
Valteri galerii väljapanekuid on kavas vahetada üks kuni kaks korda aastas, et siin jõuaksid käia mitte ainult tallinlased, vaid ka kaugemate paikade elanikud.
Teisele korrusele viiva trepi kõrval seinal ja trepimademel on Trepigalerii. Siia mahub välja panna kuni 20 illustratsiooni – päris korraliku näituse mõõt. Kui Illustratsioonigaleriis on mingi tähtpäeva- või külalisnäitus, siis Trepigaleriis on alati üleval mõne eesti kunstniku pildid, et majas oleks kogu aeg näha eesti illustratsiooni.

Kõik tahavad nüüd oma taburetti
Teisel korrusel on lastekirjanduse varakamber, kus väljas eesti lasteraamatud läbi aegade. Kunsti poole pealt on varakambris aga lastekirjanduse keskuse vahvad taburetid. Viive Noor naerab, et alguses pidasid kunstnikud palvet taburet kujundada pehmelt öeldes jaburaks. Seda enam, et raamatukunstnikud on ju enamasti ainult paberil pilte teinud, puidu värvimine oli võõras. Mõni kunstnik hoidis taburetti oma käes üle kahe aasta, enne kui „vaim peale tuli”. Esimeste seas tõid kaunite piltidega istmed tagasi Silvi Väljal ja Ülle Meister. Siis selgus tõsiasi, et alguses tõepoolest istmeteks mõeldud taburette istumisega kulutada ei raatsita – need olid nii ilusad. Nüüd on neist taburetiridadest saanud omaette väljapanek. Paljusid, kes taburetti värvida ei osanud, juhendas Piret Mildeberg, kes on oma töödes väga nupukas. Nii mõnigi keskuse külastaja on tundnud huvi, kas ka enda koju on võimalik kunstnikelt niisugune dekoratiivne tool tellida.
Taburetiprojekt ei lõpegi ära, ütleb Viive Noor. Nüüd tahavad kõik illustraatorid oma tooli maalida.
Veel on varakambri ühes vitriinis nukud, mis kunstnikud on valmistanud raamatukangelaste järgi. Nuku­kunstnikud soovitas Tartu Mängu­asja­muuseum. Tulemus on huvitav, sest lapsed mõistatavad usinasti, missugust tegelast nukk kujutab. Rahvuseepose Lindat on küll kaupmeheemandaks peetud, aga lustakas nukk on temagi.

Läänemere ääres ainulaadne
Edasi tuleb ilus suur ja Viive Noore sõnul eriti tähtis ruum – rõdusaalis paiknev Illustratsioonigalerii. Ta ütleb: „Minu teada ei ole Läänemere ääres kellelgi peale Saksamaa sellist galeriid. Münchenis on ainuke suur galerii, Helsingis aga kasutatakse väljapanekuteks illustraatorite liidu tööruume. Kui soome kunstnikud keskusel mullu oktoobris külas käies kujunevaid galeriipindu nägid, olnud nad lausa kadedad. Siis lepitigi kokku, et tänavune jõulunäitus tuleb soome kunstnikelt.
Praegu on Illustratsioonigaleriis, Trepigaleriis ja luugisaalis Eesti illustraatorite kingitus Eesti Lastekirjanduse Keskusele – näitus „Sõbrakäega loodud”. See on avatud 14. märtsini.
Viive Noor ütleb, et iga kuu vahetatakse nii Trepigaleriis kui ka Illustratsiooni­galeriis näitusi. Kujundatakse oma tra­ditsioone. Kunagi olid Tallinna Kunsti­hoones ja kunstielus väga popu­laarsed kevad- ja sügisnäitused. Illustratsiooni­galerii hakkab korraldama eesti kunstnike kevadnäitusi eelmisel aastal valminud töödest. Sel aastal erandina võivad väljas olla ka varasemad tööd, aga tulevikus on need ikkagi ülevaade läinud aasta loomingust.
Teiseks traditsiooniks kujuneb jõulunäitus, mis on väljas detsembri algusest jaanuari lõpuni, et jällegi ka kaugematest kantidest jõuaksid nii lapsed kui täiskasvanud seda vaatama. Tänavune jõulunäitus on niisiis soomlastelt, tulevikus pannakse välja eesti kunstnike töid koos partneritega välismaalt.

Kõik näitused on tasuta
Viive Noor ütleb, et plaane on isegi juba 2011. aastaks. 2009 on päris kinni, 2010. aastaks veel mõni soovija mahub. Uus galerii annab võimaluse kenasti tähistada raamatukunstnike tähtpäevi. Sel aastal on Vive Tolli 80. juubelisünnipäevaga seoses juulis tema suur illustratsioonide näitus. Väiksemaid tähtpäevi tähistavad Ülle Meistri (60), Regina Lukk-Toompere (55), Aleksei Kornilovi (55), Sveta Aleksejeva (40), Juss Piho (40) jt näitused.
Trepigaleriis on tulekul Urmas Viigi, Katrin Ehrlichi, Anne ja Ülo Pikkovi väljapanekud.
Loetelu kõigest, mis kavas, kujuneks väga pikaks. Viive Noor rõhutab, et siin ei ole pelgalt lasteraamatute illustratsioonide galerii, vaid Illustratsioonigalerii laiemas mõttes.
Väga tähtis on, et kõik näitused on tasuta. Tallinna vanalinna käidav koht lausa nõuab, et nii oma inimesed kui ka turistid saaksid tasuta tutvuda kõrgel tasemel professionaalse kunstiga.
Kui põnevamatest asjadest veel rääkida, siis 2009. aasta juunis on tulekul kunstiteadlase Mai Levini korraldatud näitus Kumu kogudes olevatest Ernst Kollomi illustratsioonidest. Tema puulõiked on ju väga tuntud.
Et Eestis on au sees olnud eksliibrised, on kavas korraldada eksliibriste näitus.
2010. aastal on tulekul maiuspala koomiksisõpradele. Joonas ja Elina Sildre on praegu noorte hulgas tuntud koomiksitegijad, nemad kureerivadki suurt koomiksinäitust praegusaja huvitavamatest töödest. Kui muidu on teismelised lasteraamatutest ehk juba võõrdumas, siis koomiksimaailm meelitab tõenäoliselt ka neid keskusesse vaatama.
Kavandatud välisnäitustest on juttu kõrvalveerus. Lisaks on 2009. aastal kavas Tallinna illustratsioonitriennaaliga seotud väljapanek. Tulevikus ehk õnnestub Ungari Instituudi abil tuua kohale ka Ungari illustratsiooninäitus. Kunstnikega loodi sidemed Bologna lasteraamatumessil. Mida kaugem riik, seda keerulisem on pilte kohale toimetada. Et Soome, Läti ja Leedu asuvad siinsamas lähedal, on nendega lihtsam.

Väike, aga tubli
Eesti illustraatorite üldiseloomustuseks ütleb Viive Noor, et nende tööd äratavad rahvusvahelistel messidel ja näitustel alati suurt tähelepanu ning tekitavad üllatust. Kusjuures keegi ei kujutle, et Eesti on tegelikult nii väike. Kui ta käis koos Piret Mildebergiga Poolas Gdanskis kahepäevasel illustraatorite kohtumisel, küsitud talt, mis on meie lasteraamatute keskmine tiraaž. Ta vastanud, et tuhat. Poolakad kiidelnud siis, et neil on kaks tuhat. Aga kui asja hakati vaatama suhtes rahvaarvuga, olid poolakad tõeliselt üllatunud, et nii väikese rahvaarvuga riigis nii suur trükiarv on. Vapustatud on oldud ka piltidest, et leidub nii palju häid omanäolisi kunstnikke.
Aga läheme korraks veel rõdusaali tagasi. Lükandustega saab seda veel suuremaks teha ja samas kõrval paikneva luugisaaliga ühendada. Nii on üritustel rohkem ruumi. Luugisaali teevad hubaseks ja värvikaks Jüri Mildebergi maalitud aknaluugid, mida raske sõnul kirjeldada. Neid lausa peab igaüks oma silmaga nägema. Ning kui luugisaalist keerdtreppi mööda pööningule ronida, satub Piret Mildebergi kujundatud oi-kui-põnevasse maailma, kus lisaks Nukitsamehe tegelastest hampelmannidele seina peal ka patroon-ilvesed istuvad ning igasuguseid muidki loomi ja putukaid maalitud on.

Ei ole vaja olla eriti tähelepanelik ega pedagoogilises teoorias õpetatud, et märgata, kuivõrd üle jõu käib õpilastele praegune õppekava ja selle korraldus koolides.

Igal õpilasel on suurem või väiksem huvi teadmiste vastu. Päris korda läheb kooliskäimine aga ainult väga tublidel, tervetel ja vastupidavatel noortel. Õpilasekeskne õppetöö oli kunagi loosung, sellest on vaid räbalad järele jäänud.

Mis meil on?
Tänapäeva koolis on õpilase tööpäev pikem kui kaheksa tundi. Alles hiljuti lasti gümnaasiumi nädala tunnikoormuse ülemine piir päris vabaks. Kellele see vajalik oli? Nendele, kes tahavad piire ületada, mitmesuguseid valikaineid oma kooli õppeharudele lisada ja teinekord ka mõnele õpetajale koormust leida. Koolid patustavad ka omanäolisuse nimel. Kõik on võimalik olukorras, kus ühe haridusasutuse olukord ja probleemid munitsipaaltasandist kaugemale ei jõua. Tekib suletud ring, kus kõik tunnevad kõiki ja keegi teise tegevusvaldkonda ei sekku. Et alati pole munitsipaaltasandil võttagi asjatundlikku haridusspetsialisti, see ei tule kõneks: kes siis oma saamatust ikka tunnistada oskab.
Meil on palju alternatiivseid õpikuid, mis on nii- ja naasuguste õppekavade alusel koostatud, iga teema jaoks leiad head materjali ise õpikust. Leidub ka õpikuid, kus pool materjalist on täiesti õppekavaväline, ilmselt kellegi teadustöö osa, mis oli kindlasti vaja kaante vahele suruda. Õpikumajanduses on alternatiivsus ulatanud käe anarhiale.
Õpilased leiavad raskest koolielust siiski väljapääsu või ütleb nende tervis üles. Praegused õpilased on haigemad kui aastate eest, diagnoosid on ehmatavad, psühholoogi ja psühhiaatri konsultatsioonid tavaliseks saanud. Kavalamatele on manipulatsioon kriitilises olukorras parim abiline. Puu­du­mise peitusemängu mängivad kaa­sa kodud ja perearstid. Tallinna ja Har­ju­maa arstide otsus puudumistõen­deid mitte välja kirjutada ongi sündi­nud sellest, et arstid on sattunud hädasolijate simulantide mänguveskisse.
Niisama näiline on hindamisjuhend, kuhu on kodeeritud mitteõppimine, st järelevastamine. See tobedus sai alguse 1970. aastatel, kui kehtestati kohustuslik keskharidus, ja kestab praeguseni. Praegune hindamisjuhend eeldab mitteõigeaegset vastamist ja õpetab nii õpilastele kui ka õpetajatele kahepalgelisust – ja siis imestame, kuidas meie eetiliselt nihkes ühiskond end loonud on. Spikerdamine kui akadeemiline vargus on rahvusli­kuks kogemuseks saanud, seda tarkust võib koguda nagu rahvaluulet mitmest põlvkonnast korraga.

Mida peaksime tegema?
Koolis tuleb kõigepealt vabaneda näi­li­susest ja alternatiivsest laialivalguvu­sest, õppetöö olgu enam-vähem jõukohane. Õppekava ja selle juurde kuu­luvad rakendusjuhendid peaksid sellele aluse panema. Loodav õppekava peaks jääma ühtluskooli riiklikuks õppekavaks, mis oleks ühtne aluspõhi kõigi jaoks. Aeg pole veel küps paljudeks alternatiivkavadeks või täiesti kooli enda õppekavadeks. Esiteks pole koolidel ja kohalikel omavalitsustel pedagoogilise mõtte piisavat haaret, mis on vajalik optimaalse õppekava koostamiseks. Nii väikses riigis nagu Eesti peab maksma kollektiivne pedagoogiline teadvus. Vägivaldselt ja hoolimatult haridusparadigmat muutma hakates jõuame lõpuks päris kuristiku servale. Gümnaasium peab olema riikliku alluvusega, siis on ühtlustamine lihtsam.
Õppekava üldosa peab fikseerima õpilase optimaalse nädalakoormuse, mis ei tohi ületada 25 tundi põhikoolis ja 30 tundi gümnaasiumis, sest õpilasel on ka tunniväline enesearenduslik elu elada. Rõhk tuleb panna põhiainetele. Valikaineid võib vaid õpilase vabal soovil juurde võtta. Selles sõlmpunktis tõlgendatakse praegust õppekava vildakalt. Ja see on üldine. On õppeaineid (terviseõpetus, perekonnaõpetus ja teisigi), mis võiksid olla bioloogia, ühiskonnaõpetuse või mõne muu õppeaine alapeatükid.
Niisama tähtis on õpilaste arvu vähendamine klassides. Ka gümnaasiumiklassides ei tohiks klassis olla üle 24 õpilase, veel parem, kui oleks 14, kuigi see jääb vist ainult unistuseks. Praegune koolitund on kooli mängimine, näiline tegevus, kus õpetaja ei ulatu tunni jooksul oma õpilasega suhtlemagi.
Õppekirjandus vajab korrastamist ja kui tuleb uus õppekava, pole mõtet seda enne lendu lasta, kui õppevara pole järele jõudnud. Teadupärast puudub Eestis õppekirjandusega tegelev instants, siin mängib rolli pigem kirjastustevaheline võistlus ja ärivajadus. Ei tea, kui raske oleks koondada oskajad õpikuautorid ja luua hea õpik ühistööna? Praegu sellel tegevusalal nõuandjaid ega koolitusi ei ole, on vaid tingimuste esitajad, ja oleks needki praktilise pedagoogilise töö asjatundjad!

Kes peaks tegema?
Olgu selle instantsi nimi õppekava instituut või midagi muud, ühendama peaks ta nii TLÜ kui ka TÜ akadeemilise pagasi ning silmapaistva praktilise kogemusega õpetajad. Teadlased otsustavad, missugusel õppekavateoorial uus dokument põhineb või missuguse riigi õppekavast eeskuju võtta, kuid kõigepealt on vaja Eesti olukorda hinnata ja siis minna paindlikult edasi oma pedagoogilise traditsiooni baasil, lõhkumata koolitüüpe ja klassi­tasandit, nagu mõni novaator on juba kuulutanud. Huupi haaramise kogemus meil juba on: teeme nagu Soomes, nagu Saares, lõpuks oleme oma lõhkise küna juures tagasi. Eesti peab looma oma õppekava, teadlased peavad respekteerima praktikute nõuandeid, seejärel tuleb uut tarkust ellu viies ka katsetada, enne kui õppekava töösse läheb.
Nimetatud instantsi tegevusalad peaksid olema õppekava, õppekirjandus ja õpetajate täiendusõpe, et tekiks ühtne süsteem ja kindel kants, kes võtab vastutuse ja suudab vastutada. Pole mõtet minna edasi nii nagu viimasel viiel aastal, kui õppekava tegemine oli ehitatud üles konkursi ja konkurentsi najal, mille dikteerib parajasti võimul olev poliitiline eliit. Eestlasele tähendab konkurents pigem teisele jala taha panemist kui väärikat koostööoskust.
Ja kui see mõeldav instants peaks loodama, on oluline, et tegijad oleksid asjatundjad, kes on kompetentsuse hierarhia kõik astmed läbinud – põhimõttel õpipoisist meistriks. Vaadakem endi ümber: kui paljud eri tasandi haridusjuhid, ministeeriumi ja REKK-i töötajad on pikemat aega koolis töötanud? Ei saa olla õpiku või õppekava koostaja või selle üle otsustajagi, kui endal pole samas kooliastmes tulemuslikku töökogemust.

Kuidas ei peaks tegema
Ei peaks tegema nii, nagu juhtus peaaegu kolm aastat tagasi, kui seoses ministri ootamatu vahetumisega paisati segi TÜ õppekava arenduskeskuse tegevus. Kuni meie hariduselus vahetub suure otsustamisõigusega juhte ja ministreid iga lühikese aja tagant, ei ole eesti koolil stabiliseerumist loota. Need mehed, kes REKK-is õppekavade tegemise lahkelt üle võtsid, on REKK-i
tolmu jalgadelt pühkinud ja uusi väljakutseid otsimas, kiiruga trükki antud suur lõpetamata õppekavadega raamat rändab aga mööda Eestimaad. Töörühmadele anti oma igapäevatöö kõrvalt ainekava väljatöötamiseks aega vaevalt kolm-neli kuud, nii lühikese ajaga midagi põhjalikku sündida ei saanudki. Miljonid olid mängus.
Sattusin sellesse õppekavade segadikku aastatel 2005 kuni 2007 ka ise, olen olnud nii TÜ kui ka REKK-i eesti keele ja kirjanduse töörühmas.
2005. a suvel oli üllatus suur – minister viib õppekava koostamise REKK-i üle. Päris sisukaks kujunenud poolik tööversioon TÜ juures jäi sinnapaika. REKK koostas oma meeskonna ja sügisel paluti mul mitteametlikult liituda REKK-i töörühmaga. See jäi ära, sest TÜ volitusi polnud.

Jõuludeks oli selge, et TÜ ja REKK-i
töörühmad ühendatakse. Aine­nõu­ko­gu oli analüüsinud REKK-i töörühmas valminud ainekava ja teinud uusi ettekirjutusi, kusjuures need olid asjatundlikelt TLÜ ja TÜ õppejõududelt. Põhituumikult endise REKK-i töörühma koosseis neid ettepanekuid põhikooli osas kuulda ei võtnud. Tartu töörühma ettepanekud jäeti protokollimata. REKK-i töörühmas ei olnud keegi kuulnudki õppekava koostamise teoreetilisest alusest, mis TÜ töörühmal olemas oli ja mis tuli töö käigus ka tegijatel omandada. Ettepanekule kaasata keele- ja kirjandusteadlasi töö­rühma juht ei reageerinud. Kui aus olla, siis TÜ ja REKK-i ühendatud töörühma tegevus põhikooli eesti keele ja kirjanduse ainekava osas ühise töö vilja ei kandnud.
2007. a algul viimasele analüüsile läinud põhikooli eesti keele ainekava (REKK-i koosseis) kohta tegid kolm akadeemilist eksperti (loe K. Kerge analüüse, ÕpL, 9.02.07 ja 23.02.07) taas kord samad ettepanekud. TÜ täiendatud töörühma baasil sündinud ainekava sai ainenõukogult hea hinnangu ja soovituse just selle kava baasil tööd jätkata. Kui pöördusime selles küsimuses Sulev Valdmaa poole, saime vastuseks, et separaatkavasid nad ei analüüsi.
Nii see õukondlik ring sulgus ja viimase ajani kestis suur vaikus. Aeg ja raha maha visatud.

Kunagi oli põnev film nimega „Vaikne hooaeg”. See tuli meelde, kui osalesin ca kuu aega tagasi haridusfoorumi listis hoogustunud õppekavateemalisel arutelul.

Käesolevat artiklit palutigi mult aruteluga seoses. Leian, et mul pole siinkohal õigust listis väljendatud mõtteid vahetu „materjalina” kasutada, kuid olen nendest saanud alljärgnevaks inspiratsiooni ning teinud üksikuid noppeid.
Esmalt – miks õppekava teemal üldse kirjutada? Aga sellepärast, et juba aasta kestab ses asjas vaikne hooaeg. Samas näitab arutelu hariduslistis, et eri vaatevinklitest on huvi Eesti õppekavaga toimuva vastu suur. See on loomulik, kuna õppekava rolli üksikute inimeste ja kogu ühiskonna käekäigu kujundamisel ei saa alahinnata. On väidetud, et paber iseenesest ei tähenda kuigi palju ning et oleme seni saanud vanaga hakkama – saame ka edaspidi. Täitsa õige! Ent sel juhul määrame end elama ühtemoodi. Kui tunnistame, et vajame tänapäevasemat õppekava kui tosin aastat tagasi ja selle ka loome, toimub meie elus muutus. Küsimus on haridusnõudluses. Ühiskond muutub ning loomulikult teeb seda ka haridusnõudlus. Muutumise teemast rääkides armastatakse rõhutada, et elame kiiresti muutuvas maailmas. Kuidas siis seletada, et maailm muutub küll kiiresti, ent õppekavasse ei pruugi see puutuda?
„Ametlik vaikus” saabus õppekavatöösse möödunudaastase valitsuse vahetusega. Enne seda olevat, ühe listis kirjutaja väljendit kasutades, toimunud lausa õppekavaheitlused (seda kontrastsem praegune vaikus ongi). 2005–2007 koostasid paarsada töörühmades osalenud inimest REKK-i
koordineeritud õppekava korrastamise käigus kokku kolm dokumendi järjestikust tööversiooni. Viimane neist avaldati 403-leheküljelise trükisena „Riiklike õppekavade materjale” (nn valge raamat) ning saadeti 2006/2007. aastavahetuse paiku laiale aruteluringile. Ja sinna see jäigi… Tööde koordineerijatega hiljem keegi ühendust ei võtnud ja tehtu vastu mingitki huvi üles ei näidanud.

Vaikus pärast või enne tormi?
Nüüdseks on see fail eemaldatud ka REKK-i kodulehelt. Praegu arutletakse hariduslistis juba selle üle, kas õppekava kui niisugust üleüldse tarvis on, sest iga kool võiks selle ise koostada. Tehakse ka ettepanekuid võtta kasutusele hoopis mõne teise riigi õppekava. Huvitavaid ideid on mitmeid.
Kas enesele teadvustades või teadvustamata, aga inimesed on tehtut siin-seal refereerinud. Nii viitab üks autor oma 22. veebruari Õpetajate Lehe artiklis valge raamatu RÕK-i versiooni üldosa § 9 l 2 p 1-le, hari­dus­-
listis on kommenteeritud seal leiduvaid ainekavasid, dokumendi olulist põhimõtet kordab nn kolmanda õppekava § 19 l 4 jne. Ilmselt ei suu­da kõik uskuda, et tehtul polegi mingit tähendust. Ent 19. veebruari Eesti Päevaleht kirjutas: „Eile kinnitas haridus- ja tea­dusministri Tõnis Lukase juhitav õppekavanõukogu uue õppekava lähteülesanded ning otsustas alustada uue kava koostamist taas nullist.” Ilmselt küsivad paljud, miks.
Lehes viidatud õppekava lähteülesannet polnud selle artikli kirjutamise ajal keegi veel laiemalt tutvustanud. Teada on, et töö on kavandatud aastateks 2008–2011. Seega, omaaegset lööklauset parafraseerides on õpetaja meie kiiresti muutuvas maailmas veel vähemalt kolm aastat tegudega tänases, aga õppekavamõtetega üleeilses. Loodetavasti saab uut dokumenti peatselt igaüks lugeda. Iseäranis huvitav on, kas uues lähteülesandes on korratud 2005. aastal püstitatud ja aktsepteerimist leidnud seisukohti ning mida uut ja vajalikku seekordne lähteülesanne lisaks sisaldab.
Pärisin aasta algul kirjalikult, milliseid uuringuid peab HTM õppekava edasise arenduse huvides vajalikuks. 18.02. kuupäeva kandvas ministri allkirjaga vastuses öeldakse, et „selles arendusfaasis ei ole eraldiseisvate õppekavaalaste suuremahuliste uuringute tellimine päevakorras”. Tekib küsimus miks, kui niisugusest vajadusest on palju räägitud. Tõsiste ja õppekavatööks tõepoolest vajalike haridusuuringute nappus on krooniline häda ning see paneb oma pitseri edasisele ka täna! Sinna takerdub näiteks haridusnõudluse määratlemine.

Oluline on tellija tarkus
Kaldutakse uskuma, et tulemus võib kuidagi sõltuda institutsioonist, mille juures õppekava tehakse. On avaldatud arvamust, et õigeim koht selleks on mõni ülikool. See esmapilgul loogiline arusaam pole elus kinnitust leidnud, sest 2000. aastal loodigi Tartu Ülikooli juurde spetsiaalse ülesandega struktuur. See ei õigustanud lootusi. 2005. aasta suveks polnud, vaatamata vahepeal toimunud lähteülesande jõukohasemaks tegemisele, lauale panna veel midagi, ning tollane haridusminister otsustaski ülesande delegeerida REKK-ile. Minu veendumus on, et mitte see pole esmatähtis, missugune institutsioon õppekavaga tegeleb, vaid see, kuidas tellija (haridus- ja teadusministeerium) tuleb oma rolliga toime. Ka rätsepalt tellides tuleb seda õigesti teha. Üks hästituntud isik võttis senitoimunu lakooniliselt kokku, öeldes hariduslistis, et paarkümmend miljonit on huugama läinud. Jah, seni on riik olnud toimunu ja toimuva suhtes väga leebe ja heatahtlik.
Õppekava korrastati REKK-i juures tõepoolest kõrgendatud huvi foonil. Eriti aktiivsete inimeste ja rühmade lipukiri oli kaasamine. See tähendas enamikul juhtudel mitmesuguste erihuvidega arvestamise ultimatiivset nõuet. Peamiselt olid nendeks nõuded anda mõnele ainele tunde juurde või viia õppekavasse uusi aineid. Kuid kelle või mille arvelt, seda välja ei pakutud. Toda lippu pole enam aastapäevad näha olnud. Ja hea kah, sest tollane tellija hakkas kas vastutulelikkusest, hirmust või kes teab millest ajendatuna andma protsessi kestel lõpuks üksteisele vastukäivaid korraldusi.

Eeldused on olemas
Avalikult pole teatatud, kes on praegu õppekavatöö tegijad: kes sõnastasid lähteülesande ning kes täidavad tellimust. See on küllalt tähtis, kuna niisuguselgi tegevusel on käekiri. Lehtedest on olnud näiteks lugeda mõne 1996. aasta RÕK-i koostaja arvamust, et praegu kehtiv õppekava on päris hea. Viimase haridusfoorumi aegu kirjutas aga ETV24: „Kuigi riik tagab kõigile tasuta põhihariduse, jätavad paljud põhikooli pooleli ja ka järjest moodsamaks muutuvais kutseõppekeskustes pole neil noortel midagi teha.” Selle tõdemuse sõnum on sootuks erinev, kui vaatame seda läbi kehtiva õppekava või praeguse (kahjuks pigem aimatava) haridusnõudluse prisma.
Listis on avaldatud korduvalt toetust mõttele, et meil on tarvis professionaalset õppekavaarendusega tegelevat institutsiooni, mis saaks keskenduda tööle, olles kaitstud poliitiliste ning muude mõjutuste eest. Eestile ei tee au deklareerida, et meil puudub kompetentsus arendamaks oma õppekava. Mida on siis ülikoolid seni pedagoogika alal teinud, kui vastavat kompetentsust pole kujundatud? Minu meelest on praegu õppekavatöös olemas võimalused mitte alustada nullist, vaid lihtsalt minna edasi. Edu eeldused on tellija tarkus ja tema vastutustunne, tulemusele orienteeritud tegijad ning normaalsed töötingimused.
Tahan loota, et vaikne hooaeg saab läbi ning vastu võetavad otsused viivad vajalike tulemuste poole. Vaikne hooaeg on vene keelde tõlgituna muuseas mjortvõi sezon. Õnneks on eestikeelne variant ikka palju optimistlikum ja Ferdinand jääb ehk ellu.

Kutsehariduses on murranguline aeg, plaanid kutsehariduse edendamiseks on suured ja väljakutseid palju. Keskendun ühele – täiskasvanute täiendus- ja ümberõppele kutseõppeasutustes.

Kui kutseharidust on aastaid peetud peamiselt otse üldhariduskoolist tulnud noorte pärusmaaks, siis viimastel aastatel on teed kutseõppeasutusse leidmas ka täiskasvanud. Just täiskasvanute õpetamine annab märku kutseõppe kvaliteedist ja paindlikkusest. Täiskasvanud õppijatel on varasemad teadmised ja kogemused, enamasti on nad õppimises probleemikesksed, tahavad näha seost õpitava ja tegeliku elu vahel ning õpitavat ka praktikas rakendada. Kõik see seab õppetööle ja õpetajale kõrged nõudmised.
Kutseõppeasutused on selle väljakutse vastu võtnud, 2007. a käis nende koolituskursustel rekordarv inimesi – üle 20 000. Kindlasti mängib siin positiivset rolli ka tõsiasi, et haridus- ja teadusministeeriumil avanes võimalus riigieelarvest ja Euroopa Sotsiaalfondi kaasabil rahastada kutseõppeasutustes toimuvat tööalast koolitust. Ühtlasi seadustati täiskasvanukoolitus riikliku koolitustellimuse liigina, mis tähendab, et ka edaspidi on alus tööalase koolituse rahastamiseks. Seda võimalust HTM ka kasutab, suunates järgnevatel aastatel miljoneid tööalase koolituse tellimisele. Kõik ikka selleks, et inimeste teadmised ja oskused vastaksid tööturu vajadusele.
Kutseõppe üks väljakutseid ongi vastata tööturul tekkivale koolitusnõudlusele tipptasemel koolituspakkumisega ja käia nõudlusest isegi samm ees, olles vedaja teadmistepõhise ühiskonna poole liikumisel.

„Eestlastel on alati õigus, ka siis, kui ei ole” 

„Eestlastel on alati õigus, ka siis, kui ei ole,” õpetas noorukest Jelena Skulskajat eestlaste keskel elama tema isa, kirjanik Grigori Skulski. Tüdruk oli juba eesti lasteaias käies taibanud, et tema on nagu keegi teine. „Ja olengi, las igaüks jääb iseendaks, räägib ja kirjutab keeles, mida ta kõige paremini oskab,” ütleb sündimisest saadik Eestis elav vene luuletaja ja prosaist Jelena Skulskaja.

„Igaüks, kes elab nagu mina – ja minusuguseid on maailmas palju –, peab kindlasti selgeks mõtlema, kus ta siis nüüd on ja kes ta seal õieti on. Mina olen vere poolest juut, keele ja kultuuri järgi venelane.”
Nagu Hando Runnel kirjutas, et „loomuldasa luuletaja, elukutselt eestlane”.
„Ja mina olen elukutselt venelane, sest minu kasvulava on olnud vene kultuur. Isa tegi mulle otsesõnu selgeks, et meie oleme siia tulnud ja oleme siin mõnes mõttes võõrad. Mu vanemad tulid Eestisse pärast sõda Ukrainast, mina olen Tallinnas sündinud, aga kui isa sõnu kasutada, ka võõraks jäänud.
Kui ma juba luuletusi kirjutasin, ütles isa, et mul on nüüd kaks võimalust: olla esimene Tallinna vene luuletajate noortesektsioonis, kuhu kuulus viis inimest, või olla lihtsalt üks vene luuletaja. Elangi nii, et püüan ikka olla vene kirjanik ja vene kirjanduse kui terviku jaoks ei ole kuigi oluline, kas kirjutaja elab Tallinnas, Riias, Amsterdamis või kus iganes. Nii on mulle väga tähtis, et kõik minu asjad ilmuksid ilmtingimata Piiteris ja Moskvas.”

Omadele võõras, võõrastele oma
„Praktikas näeb see välja nii, et kogu mu luule ja proosa on avaldatud Venemaa nimekates kirjandusajakirjades, raamatutena aga Eestis. Ja siinjuures on Eesti Kultuurkapital mind alati toetanud. Ka Eesti Kirjanike Liit, kuhu kuulun, on mind läbi elu, iseäranis mu kirjaniku­tee algaastatel, aidanud rohkem kui keegi teine.
NSV Liidu Kirjanike Liidu kongressidele tavatseti kutsuda ikka eesti keeles kirjutavaid inimesi, aga meie liit, Jaak Jõerüüt näiteks, seisis hea selle eest, et mina sain ka kaasa. Kuigi 1979. aastal öeldi Moskvast otse, et see Skulskaja istugu kodus. Tal on vedanud, et ta Eestis elab. Moskvas ei avaldaks teda keegi ja teil seal ei maksa ka seda teha. Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm andis järjest välja kolm minu luulekogu ja pidi Mosk-vast selleks luba taotlema. Kõigil kolmel korral oli vastus kategooriline ei, aga raamatud trükiti siiski. Mul on ilmunud kokku kümme raamatut ja ainult üks neist Moskvas, ülejäänud siin. Neist kaks on eesti keelde tõlgitud: „Vene rulett” ja „Siil udus”.”
Sa oled ehk läbi Eesti ajaloo ainuke inimene, kes on siinmail teist põlve vene kirjanik.
„Võib-olla tõesti. Ja isa oli mulle suuresti abiks. 1991. aastal, kui Eesti iseseisvus, oli mul valida, kas minust saab Vene Föderatsiooni või Eesti kirjanike liidu liige. Mina valisin Eesti, kuigi mõlemad kutsusid endi hulka ja mina ei ole eesti kirjanik.
Minu jaoks on naljakas ja isegi vastik, kui siinsed venelased räägivad, et nemad on nüüd eestlased ja hakkavad Eestile head tegema. No ei ole nad eestlased. Ma töötan siin oma kolleegide eesti kirjanike keskel ja kui ma nii hästi kirjutan, et seda ka Piiteris ja Moskvas avaldatakse, on kõik korras.”
Kui meil jõulude ajal rahvusraamatukogus kõik kirjastused korraga soodsalt oma raamatuid müüvad, mida on meeletult palju, siis mõtlen alati, et kes küll kõik need läbi loeb, sest lugeda ei suuda ju keegi muu kui eestlane. Aga küllap loetakse, muidu ei trükitaks. Mida tead sa Jelena Skulskaja lugejatest?
„Tean õige vähe. Mul on siin üks venelannast agent Nelli Vendik, kes levitab mu raamatuid. Ta ise helistas mulle kord ja ütles, et talle minu kirjutatu meeldib ja ta tahab tasuta minu agendiks hakata. Hiljuti teatas, et kuskil Venemaal müüdi jälle sada raamatut. Tallinnas on 250–300 inimest, kellest tean, et nad ostavad kõi­ke, mida ma avaldan. Venemaal on ka väga kuulsate poeetide raamatu­te tiraažid 500 ek-
semplari. Minu tiraaž on tavaliselt 1000, pooled jätan endale, et neid loomingulistel õh­tutel tutvustada. Mõned lugejad helistavad mulle koju, räägivad, mida nad nimelt lugesid, ja pärivad, miks ma kirjutan nii, nagu kirjutan.
Hiljuti kutsus mind külla Haapsalu linnaraamatukogu ja palus kaasa võtta mõned oma raamatud, mida neil ei olnud. Kutsuja küsis veel, kas olen ka siis nõus vestlema, kui koguneb väga vähe lugejaid, näiteks kolm. Meenutasin, et Aleksandr Blok pidas oma loenguid isegi kahele kuulajale ja et küll mina ka hakkama saan. Kogunes 70, paljud neist eestlased, KesKusi lugejad. Tahtsid teada, kes ma olen ja mida veel kirjutan. Palju küsimusi oli ka vene kultuuri ja kirjanduse kohta üldse.”
Sellest sa ju KesKusis kirjutadki. Sind lugedes olen mõelnud, et sa oled ehk ainuke, kes regulaarselt kirjutab vene vaimuelust, mitte pelgalt Kremliga seonduvast.
„Algul meenutasin seal rohkem 19. sajandit ja see meeldis lugejatele, sest oli ehk koolikirjandusest tuttav. Tänapäeva ei võtnud lugejad sama üksmeelselt vastu, sest noorem Venemaa, uued nimed ei tule siinmail enam üldse tuttavad ette ning olen aru saanud, et pean Venemaa praegust tausta rohkem lahti seletama. Tean Venemaa elust üs-na palju, sest viibin seal poolteist kuud aastas. Aga telefonitsi ja meilitsi suhtlen Vene-maaga lausa iga päev. Minu tütar Marina Skulskaja elab Peterburis, õpetab ülikoolis kostüümi ajalugu, on Peterburis parim moe ajaloost, hetkemoest kirjutav ajakirjanik.
Mul on Moskvas sõber, kes ostab neli korda aastas kokku kõik uued vene filmid ja mina käin neil rongi peal vastas. Nii näen need kõik vast esimesena Eestis ära.
Siinses venekeelses pressis kirjutan eesti kirjandusest, venekeelses Postimehes on mul rubriik „Uus raamat”, kus kord nädalas retsenseerin Venemaal ilmuvat nüüdiskirjandust.
Ajalehes Den za Dnjom arvustan tihti eesti teatrit, Vene Teatrist ma kirjutada ei saa, sest töötan seal kirjandustoimetajana. Oma teatrist räägin eratelekanalis Orsent ja tean, et mul on seal ka eesti vaatajaid. ”

Venemaa kolm kirjandust
„Hiljuti hakkas vene keeles ilmuma uus ajakiri Ledi, kuhu kirjutan esseesid, lahkan tänapäeva inimeste omavahelisi suhteid klassikalist luulet appi võttes.”
Venelased ise on avaldanud arvamust, et nad on nüüd, Putini-Venemaal surutise all elades jälle sadulas, sest dissidentlus on neile aastakümneid tervendavalt mõjunud, Nõukogude Liidus elanud inimesed on omandanud harvaesineva oskuse end just kunstis ja kirjanduses välja elada, suurteoseid luua. Keelatud vili on magus. Kuidas siis loovintelligents Venemaal praegu elab ja mida nende loomingust arvata?
„Õitsev aeg praegu vene kirjanduses küll ei ole, sest ühtki tõeliselt suurt nime ei ole iseseisvuse ajal juurde tulnud. Elu on nii palju muutunud, et kirjanikud ei tea veel, kuidas seda peegeldada. Keegi ei ole selle peale tulnud, mis nurga alt seda teha. Võib-olla see inimene ei elagi Venemaal, elab näiteks hoopis Kanadas, ise vene kirjanik.
Praegu eksisteerib Venemaal kolm kirjandust, kirjanikkonda. Nad ei ole omavahel tuttavadki. Ühed on need, keda avaldatakse tühise raha eest või üldse rahata endisaegsetes paksudes ajakirjades, nagu Novõi Mir, Inostrannaja Literatura, Druž­ba Narodov, Zvez­da, Znamja (neis trükitakse ka Jelena Skulskaja kirjutatut – V. L.), kus istuvad intelligentsed vanemad inimesed, kes avaldavad ainult head kirjan­dust. Kommerts seal läbi ei lähe. Hinnas on ikka Hesse, Kafka või Musil. Õhkkond on neis toimetustes haruldane, jutud lõputud, aga väärikad. Kirjandus on nende jaoks kõige tähtsam ja ainult sellest me räägimegi. Keegi ei sega meid, see on see ainuke vabadus ja ka oht on ainuke – nii võib nälga surra.
Teine rühm kirjarahvast on enamasti naised, kelle krimilugusid ostetakse miljonite kaupa. Näiteks endine miilitsapolkovnik Aleksandra Marinina, Ljudmila Ulitskaja või Boris Akunin. Nemad on minu jaoks poolkirjanikud. Mina paneksin neist esikohale Vladimir Sorokini.
Kolmas grupp on inimesed, kes oskavad kirjandusmaailmas n-ö õigesti käituda. Nad näitavad end iga päev televiisoris. Keegi neid ei loe, aga kõik teavad, et nad on olemas ja just nagu väga head kirjanikud. Näiteks Dmitri Bõkov, keda ma iga päev ekraanil näen ja kes on saanud kõik preemiad, mis Venemaal kirjanikele antakse. Proovisin Bõkovit lugeda, see osutus võimatuks. Kuigi eks nemadki on omamoodi andekad.”
Eestis on nüüd moes kurta, et eestlased ja venelased elavad siin üksteisest päris eraldi, kumbki omas mahlas ja oh kui kahju, et see nii on. Sinu näitel seda lahusust nagu ei tähelda.
„Kumbki elabki oma elu ja mina mõtlen, et nii ehk ongi õige. Minu põlvkonnal ei olnudki valikut, igaüks oli see, kes ta oli. Nüüdsetel noortel on uued võimalused, nad ei pea end ainult ühele või teisele poole arvama, nad on Euroopa inimesed. See omaette olemine on sõja järel sündinute probleem, mis nüüd laheneb iseenesest.”
Kakskeelne mitte-eestlane on meil senini haruldus ja poliitikas nii taganõutav. Kuidas see juhtus, et sina ei ole mõne erakonna liige?
„Mind ei ole keegi kuskile kutsunudki. Ja jumal tänatud.

Vanadest kommunistidest ja vabadusest
Küll aga küsisin kord kolleeg Enn Vetemaa käest, miks tema kodus istub, kui teised kolleegid on ammu Toompeal. Vetemaa ütles, et kui see kõik algas, käis tal ka peast läbi mõte kuskile minna. Aga enne minekut astunud ta peegli ette, kust vaadanud talle vastu vana kommunist Vetemaa. „Istu maha ja katsu parem mõni romaan kirjutada!” öelnud Vetemaa endale. Ta leidis, et temal ei ole sisemist õigust vabadusest karjuma minna. Tema viimase väga hea romaani „Vaba vaimu vennaskond” kangelasele ongi kõik vaimud, kes ette tulevad, head.
Mina ei taha endiste kommunistide kohta mi-dagi halba ütelda, aga kui nad räägivad, et unistasid terve elu vabadu-sest, siis ma neid ei usu. Olgu vait ja kirjutagu pa-rem midagi! Ka Jaan Kross rääkis mulle kord, et te-ma ei nõustunud presidendikandidaadiks hakkama just sellepärast, et oleks pidanud siis loomingu sinnapaika jätma.
Mina ei ole uue aja tulles õnneks pidanud midagi ümber mõtlema või teisiti tegema. Komparteisse ei ole ma kuulunud, kuigi pakuti, et saan ajalehes kultuuriosakonna juhatajaks, kui
astun. Olin siis 25-aastane, tahtsin kangesti osakonda juhtida, aga ei astunud siis ega ole kusagile astunud nüüdki. Teen oma tööd ikka edasi. Ja mulle on oluline, et siin säiliks ka vene kultuur, aga mitte üks sodi-podi, kus kõik on segamini. Ainult Frankensteinid võivad sellest sündida.”

Sõprade kommentaarid

Märt Läänemets, Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse teadur:
„Mina sain Tarmo Kulmariga tuttavaks 1980. aasta sügisel, kui ülikooli astusin ja hakkasin käima orientalistikaringis, mille kuraator ta oli. Ta on äärmiselt seltskondlik, suure tutvusringkonnaga, saab hästi läbi väga erinevate inimestega. Ma ei tea, et Tarmo Kulmar oleks kunagi kellegagi tülis olnud või et keegi temasse halvasti suhtuks. Akadeemilises plaanis väga pühendunud. Kui võtab mingi teema ette, tegeleb sellega äärmiselt põhjalikult. Väga hea laulumees. Olen temalt saanud seltskondliku laulmise pisiku ja õppinud palju akadeemilise seltskonna laule. Selliseid kooslaulmised nooremas eas on olnud väga meeldejäävad.”

Aivar Kriiska, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja:
„Tutvusime aastal 1981, kui organiseeriti õpilasmaleva arheoloogiliste kaevamiste rühma. Tarmo on sõbralik, tark ja ääretult innustav. Ta ei tee mitte ainult ise, vaid aitab kaasa, et ka teised leiaksid just nimelt selle, mida nad parasjagu teha tahavad. Tema roll minu elus on toetus ja tugi, et valitud tee on õige ja seda mööda tuleb käia. Muuseas, peale selle, et Tarmo on hea rääkija, on ta ka väga hea kuulaja. Temaga oleme igasuguseid probleeme arutanud. Hea näide selle kohta, et kui inimene midagi väga tahab, siis ta, sõltumata oludest ja olukordadest, seda ka saab. Arvan, et keegi tema tolleaegsetest kursusevendadest ei uskunud, et Eestis on võimalik tegelda amerikanistikaga. Tarmo on tõestanud, et on küll.”

Egiptus, jõulud. Kuum ja ere päike, sulanud asfalt, ümberringi kõrberõivais araablased-egiptlased, lisaks mõni üksik eurooplane-ameeriklane, kes viskab mulle sagivas rahvamassis solidaarse pilgu. Euroopalikes riietes araablased seda ei tee – nii saab inimestel vahet teha.

Olen Al Ghardaqahi ehk lihtsamini öeldes Hurghada bussijaamas, see asub vanalinna ja turu taga, sealt kostab kauplemiskisa. Tean, et kõige heledama häälega hüüdja kõrge plangu taga müüb kuumi lihapirukaid. Pirukad on tal hääd, rasvased. Loobusin nende nimel kaalujälgimisest ning lõin katku­ohule käega. Ikkagi ehe Egiptus. Võib-olla sõid juba vaaraod selliseid? No vähemalt mamelukid kindlasti, kuigi nemad ei mähkinud pirukaid araabiakeelsesse ajalehte.

Igal oma vaarao
Iga tunni-kahe järel müriseb peatustaskusse mingi buss, rahvast tuleb maha, teised kottide ja pampudega voorivad peale. Mootorit välja ei lülitata, buss laseb kõvasti musta tossu. Egiptus on ju nafta- ja gaasi­riik! Bussideks on vanad punased Ikaruse-logud, mis meil veeresid viimati vene ajal. Võib-olla ongi Eestist pärit, mõne meie bussipargi viimane direktor parseldas need romud maha? Bussikülgedele on uhkelt maalitud Tutankhaten (nagu on kirjas), märksa ilusam kui Carteri kuulsal fotol.
Olen püüdnud jälgida, milliseid nimekujusid on kandnud see noorelt surnud ning muistse Egiptuse ja arheoloogia maailmakuulsaks teinud vaarao eri rahvaste juures. Muidugi, hieroglüüfide translitereerimine on päris suvaline asi. Meie kirjutame Tutanhamon, inglased Tutankhamun, kõigil on oma rahvuslik vaarao. Peale selle on bussikülgedele kirjutatud inglise ja araabia keeles maalitud Ülem- või Alam-Egiptus. Püramiidide ja hauakambrite rajajate kaartidel oli lõuna üleval- ja põhi allpool, nõnda et mulle läheb vaja Ülem-Egiptust. Võib-olla nad teadsid, et maakera on ümmargune ning lõuna poole liikudes tuleb küüru pidi üles ronida? Tutanhamoni juurde ma lähengi, tahan ära näha kaks paleed Luxoris, Surnute Linna oma Kuningate ja Kuningannade oru ning Hatshepsuti paleega. Muidugi oleks õigem öelda Vaaraode org, aga mis üle keele, see üle keele, pruuki läinud väljendit tagasi ei võta nagu suust lipsanud sõnagi. Tahan üürida eesli ning ratsutada Surnute Linnas kõrbemägede kurude kaudu ühest orust teise.
Käin ikka bussijuhtidelt küsimas: „Luxor? Luxor? Al-Uq?ur?” Bussijuht raputab eitavalt pead. Tundun endale veidi narrina, paistab, et olen ainus tõmbleja. Isegi mu rassikaaslased on araablaste eeskujul külma kõhuga. Allah teab, millal ta bussi saadab, mis siin ikka kangesti rabelda! Mina ei suuda kärsitust maha suruda. Ja mis sa peale hakkad, kui muud informatsiooni ei olegi? Jaamahoone külje sees on küll putka, selle aknaklaasile on kirjutatud ainult inglise keeles Information, klaasi taga istub sohvrimütsis inglise keelt tönkav ametnik, kelle juures käivad saabuvate busside juhid, paberid näpus, templit ja allkirja võtmas. Temalt kuulsingi eile, et Luxori buss tuleb nii umbes kella üheteistkümne paiku hommikul, aga võib-olla varem või hiljem. Ta eksis, eile bussi ei tulnudki, vähemalt mitte valgel ajal. Nii olen täna jälle jahtimas. Miks ei ole üleval sõiduplaane? Arengut jumaldav europotsentristlik sotsioloog ütleks, et siin pole veel jõutud infoühiskonda. Võib-olla on ta kaotanud sideme kõrgema võimuga, peab infoks vale asja? Täpselt nagu mina…
Allah võiks siiski mulle teada anda, kas pean sõitma hääletades. Kindlasti ei võta ma seda sõitu reisifirmast, nemad käivad Luxoris ainult ühes palees ning teisel kaldal vaid ühes orus, harilikult Kuningannade orus, kuid turistidele öeldakse, et see on Kuningate org.
Ootajad on enamuses üksikud me­hed, ilmselt käisid nad kuskil mereäärses linnas tööl, nüüd, palk taskus, siirduvad koju kõrbekülasse. Leidub ka suuri peresid, pereema mustas parandžaas, mille pilu vahelt välgub valge näonahk ja päikeseprillid, ümber posu lastepäratult rahulikke jõnglasi. Vanemad tütred samuti parandžaas, nooremad kleitides, mille all teksapüksid.

Kuulekus koduukseni
Tüdruku rõiva määrab mulla, tema ütleb isale, millal võib tütrele jääda pidama mõne mehe himur pilk, ja seepärast tuleb selga panna must vammus, et see pilk teda ei rikuks. Harilikult on mulla otsus seotud neiu esimese kuuverega, seega piiga keha- ja näoilu soomusena varjama mõeldud parandžaa hoopis paljastab intiimsusi. Tegelikult pole see, nagu polnud suurrättki algselt, olnud sugugi religioosne rõivas, vaid liivatormide ajal väga otstarbekas ürp, mida kandsid juba beduiinid ammu enne prohvet Muhamedi.
Naiste kuulekus on üldjuhul suur teesklemine, seda jätkub kuni koduukseni. Seespool läve rollid vahetuvad, liidriks ja kamandajaks tõuseb seesama sõnakuulelikkus ise. Kas nimetada seda silmakirjalikkuseks? Või austuseks koraanirituaalide vastu? Isegi seda, et rahakott on naise käes, ilmalikemas paikades enam ei varjata. Kauba turul valivad mees ja naine kahekesi, aga kui maksmiseks läheb, urgitseb naine kauka parandžaahõlma alt välja, annab täpselt vajaliku summa mehe kätte, kes raha siis müüjale ulatab.
Bussid tulevad kaugelt-kaugelt, Al Iskandariyhast ja Al Cahirast, tuhande kilomeetri kauguselt, tiirutavad Niiluse ja Punase mere vahel, kihutavad edasi Aswan ja Wahdi Halfasse. Viimane asub Sudaani piiril Niiluse kaldal. Egiptus on ääretu. Kirjutan meelega Aleksandria, Kairo ja Assuani nimed nõnda, nagu araablased neid ladina tähtedes üles tähendavad. Nimekujud Kairo või Cairo oleksid nagu meie pealinn ühe l-i ja ühe n-iga.
Lõpuks ometi! Bussijuht noogutab: „Al-Uq?ur-Aswan!” Žestid on meil ühesugused, trügin mahatulijate rodu järel esimesena peale, maksan juhile umbes 300-kilomeetrise sõidu eest 30 Egiptuse liiri, mida kutsutakse naeladeks, umbes 60 krooni. Rahad on neil räbalad, lõhki ja liimitud. Vastu saan korraliku pisikese pileti, ja viimasel ajal juhtub seda üha sagedamini.
„Mitu kilomeetrit on Luxorini?” küsin inglise keeles. – „Nii umbes õhtuni sõita,” vastab bussijuht. – „Millal me pärale jõuame?” – „Siis, kui kuu paistab.”
Õnnestub hõivata esimene pink, siit on hea välja vaadata. Minu kõrvale asub sohvrimütsiga mees, bussijuhi sõber või kolleeg, mingid lähedased suhted neil igatahes on. Hirmsa mürinaga nihkub buss paigalt, sukeldudes kesklinna liikluskaosesse. Seda küll ainult meie jaoks.
16-miljonilises Al Cahiras pole ainukestki valgusfoori, sest nagunii ei hooliks nende märgutuledest keegi. Samal ajal pole plekimõlkimist oluliselt enam kui Euroopa suurlinnades, liikluseeskirju asendavad vastutustunne, südametunnistus ja signaalitamine.

Paremal kõrb, vasakul Punane meri
Juba kihutame linnast välja. Paremal kõrb, vasakul Punane meri, mis helendab helesiniselt. Paremal luidete vahel mõni üksik hotell palmipuiesteega, vasakul laevad, peamiselt hallid sõjalaevad, olgugi et Iisraeliga ollakse juba pea kolmkümmend aastat suur sõber. Riik on vaene, kuid armee tugev. Maantee on esmaklassiline, selliseid Eestis polegi. Mis sest, et tolmab, kõrbes peabki tolmama. Küljeaknast välja ei näegi, huvitav, kas seda on kunagi pestud? Ma ei imestaks, kui maantee nimi oleks Mubarak, Egiptuses on kõik vägevad asjad rohkem kui veerand sajandit võimul oleva Ameerika-meelse presidendi nimelised. Sillad, lennujaamad, staadionid ja mis veel.
Hosni Mubaraki portreed kõrguvad tee ääres, needki on kaetud tolmukorraga. Oleme maailma kuivapoolusel, siin sajab vihma kord viie-kuue aasta jooksul, oaase ei olegi. Bur Safajahi ehk Port Safaja juures pöörame kõrbesse, urgitsen seljakotist välja oma kaardid, need ütlevad, et kuni Niiluseni on ees ainult üks küla, muidu aina liiva-, kivi- ja soolaväljad. Kaardid pakuvad huvi minuga pingi jagajalegi, mustade kokkukasvanud kulmukaartega mees paistab olevat jutuhimuline. Sellist mulle vaja ongi! Olen alati unistanud võimalusest näha võõraid maid seestpoolt, olgu või sel kombel.
„Olev, Eestist,” tutvustan ennast. –
„Muhammad…” saan vastuseks, aga teine sõna lipsab kõrvust mööda.
Mehe inglise keel on päris sorav, mõnest sõnast ei saa siiski aru, kuid see võib olla minu viga. Mees näitab mulle kaardil kohta keset kõrbet, kus ta elab. Seal pole küll ühtki küla märgitud. Küsin perekonna kohta, selleta ei tohi lõunamaadel kuidagi. Saan teada, et tal on kuus last. Teen kohustuslikku nalja ja uurin naiste kohta: „Kas ainult üks naine või?”
Tean vastust ette, moslemimaailmas esineb polügaamiat äärmiselt harva. Ehk vaid kolm protsenti meestest võib endale lubada luksust pidada mitut abikaasat. Kohe kindlasti on Euroopas üheaegselt paari naisega suhteid omavaid mehi enam, ainult et meil tehakse seda vargsi, ei juleta tunnistada naljalt sotsioloogidelegi. Ma ei ütle, et moslemimees ei ihkaks endale rohkem naisi. Ent moslemiabielu on eelkõige majanduslik tehing, sedagi täiesti avalikult, naine tuleb endale kõigepealt osta, seejärel teda ülal pidada. Armastusabieludest räägivad ainult luuletused ja müüdid, tegelikkuses neid suurt ei esine. Tütar müüakse ja pruudiluna kasseerib isa sisse harilikult juba siis, kui too veel parandžaad ei kanna, nii tuleb odavam. Lisaks ostusummale peab peiukandidaat kõigist oma sissetulekutest täpselt aru andma. Näita, kui paks on su rahakott, alles siis võid huvi tunda minu tütarde vastu! Kõik pannakse lepingusse täpselt kirja ja kui sa abielu ajal ei jaksa kodu majandada, läheb ostetud abikaasa, lapsed kaasas, isakoju tagasi, sa jääd ilma kalõmmistki, milleks oli mitme aasta sissetulek. Kui sa naist rahuldada ei suuda – ka see on lepingus kirjas –, teeb naine sama, ja sa jääd lisaks suurele rahakaotusele veel suuremasse häbisse. Naine aga süütab õhtul oma sängi kohal õlilambi ning mehel pole õigust enne ära minna (näiteks teise naise kambrisse), kui lamp kustub. Ja õli põleb kaua-kaua.
Seepärast on kavalam olla ettevaatlik, endale üle ühe naise mitte ahnitseda. Koju tagasi pöördunud naise kuulutab mulla süütuks ning ta on uuesti saadaval. Lastega puutumatus! Midagi neitsi Maarja taolist, eks ole? Muidugi on süütus vaimne nähtus, ei midagi muud.
Rahahimu ja ekspluateerimist leidub poolfeodaalses Araabia maailmas kaugelt rohkem kui kapitalistlikus Euroopas-Ameerikas, ainult et kasumiteenimise võimalusi on kasinamalt. Ega sisemaal peale tütardemüümise ja põllumajanduse suurt olegi, viimastki üksnes oaasides.
Muhamed tunnistab kurvalt, et tal on ainult üks naine, küsib minu perekonnaseisu ja laste kohta ning hakkab seejärel lobisema oma armukestest. Kuulen, et üks elab tal Al Cahiras, teine Al Iskandariyhs, mõlemad on väga ilusad. Kuidas siis muidu, ikka ilusad ja ikka nendes linnades, mida võõras teab.
Ma ei tea, kas uskuda või mitte. Pi­gem pean Muhamedi kiidukukeks. Ent bussijuht rooli taga kuuleb meie juttu, see peaks Muhamedi fantaasialendu talitsema! Selline kiitlemine on tavaline terves araabia maailmas. Mis araabia maailmas! Mäletan oma Moskva-õpingute ajast Kesk-Aasia poisse, kes muud ei teinudki kui hooplesid oma saavutustega naiste vallas.

Lõppematu puberteet
Mis selle tingib? Kas lõppematu puberteet? Teadmised kunagiste pašade ja šeikide haaremitest, soov lasta end paista nende võimurite ja rikkurite sarnane? Küllap nii ongi, ent need pole vist põhimotiivid. Toonasele Kesk-Aasiale oli peale surutud europotsentrism, mu õpingukaaslastel oli kange tahtmine olla eurooplaste-venelaste sarnased, nende ettekujutuses eurooplased-venelased muud ei teegi, kui peavad armukesi. Ja nii nad hooplesid, täpselt nagu bussijuht Muhamed.
Ent asjal on veel üks põhjus, ehk koguni freudismimaiguline. Sek­suaal­moraal on kuuma, kirgi kütva päikese all tõesti väga range, abieluvälised vahekorrad on šariaadi järgi absoluut­selt keelatud (mis ei tähenda, et neid ei esineks). Ometi leidub üsna palju inimesi, kes elavad ja surevad ilma seksita, ja seda eelkõige vaesuse tõttu. Kui sul ei ole raha, siis sa naist ei leia, ei legaalselt ega illegaalselt. Veri vemmeldab aga edasi, leiab väljapääsu paremal juhul lobas, halvemal terrorismis ja sõjapidamises. Ja mille nimel siis sõditakse? Kalifaadi taastamise, islami levitamise pärast? Nafta ja raha nimel? Lihtsõdurid kindlasti mitte. Nemad lähevad surma hoopiski Euroopast-Ameerikast pealetungiva lõdvema kombestiku vastu.
„Kõik nende naised on litsid, kas tahate, et meie naised kah litsideks saavad?” agiteerivad kaplanid, mullad-ajatollad, kihutavad üles meeli, ja süütud noorukid asuvad himuga kaitsma oma kodumoraali, milles peamine sümbol on parandžaas naised.
Siinpool surma võivad nad rahapuudusel süütuks jäädagi, langenuna džihaadis lendavad aga ainsa viivu vältel vihinal paradiisi. Süütud neitsid, kelle arv on koraanis kirjas ühekohalise täpsusega, ootavad seal just teda. Et asi on kindel mis kindel, tõestab peale koraani (mida nooruk ei ole ise lugenud) ka roheline plastmassvõti, mille mulla rindele minejale või põuepommarile kaasa annab. Võti keerab lahti paradiisiukse luku, selle on Taivanis pika konveieri taga valmistanud paarkümmend piltilusat hiina neiut, igaüks teinud vajaliku standardliigutuse, mitu tuhat korda vahetuses. Vaat nemad võiksid olla araabia noorukite kallimad!
Tuleb peatus, Muhamed läheb maha. Minagi tahan jalgu sirutada. „Mis koht see on?” uurin juhilt. Jällegi ei saa ma vastusest aru, aga tundus, et juht ütles sama nime, mille ennist lasi kuuldavale Muhamed oma koduküla kohta. „Kui pikalt me peatume?” küsin edasi. – „Ära karda, ilma sinuta me ära ei sõida,” kostab juht. – „Kui palju sõita jääb?” – „Palju, palju.”

Tuhande ja ühe öö maailm
Juba on pime, paistab kuu. Üllatavalt rahvarohke ja sumisev kõrbekõrts, hämara pillirookatuse all ühel pool euroopalikud lauad-toolid, teisel pool kinnisõtkutud liivapõrandal vaibad ja padjad, et saaks kaksiratsi teed juua. Samas vaip palvetamiseks, kolm meest harrastavadki seda hoolega. Muidugi haistad seesuguses kollektiivses andumuses silmakirjalikkust, tundub, et seda kõike tehakse teistele näitamiseks. Aga ehk olen ma ise rikutud, ei suuda mõista teiste sügavat religioossust? Palvetamine sarnaneb meie võimlemisega, kui seda viis korda päevas teha, nagu käsk antud, sirgud tugevaks meheks, kellel on omad tarvidused.
Ma ei julge bussist eriti kaugele minna, äkki sõidab siiski minema. Näen kuuvalgel, kuidas mu sõpra Muhamedi kamandab vanem valges parandžaas naine. Muhamed tõstab bussi kõhu alt pagasiruumist välja mingeid valgeid kotte, laob neid aiakärule. Ehk on neis jahu?
Mõni meeter eemal kisub bussi esitulede valgel suitsu juht. Mees tõmbab mind enda poole: „Vaata, see ongi tema naine,” ütleb ta muiates.
„Lesk?” uurin. Ma tean ometigi, kellel on õigus kanda valget parandžaad.
Lesed tõusevad islamihierarhias kõrgele, kuna pärivad oma surnud abikaasa varanduse. Lesestaatus on ainuke võimalus naisel hõivata perekonnas või koguni ühiskonnas liidrikoht. Prohvet Muhamed ise abiellus väljapaistva ja rikka lesega, kes ta järjele aitas.
„See on ka tema armuke,” ütleb juht naeru kihistades. „See on tema ema. Muhamedil polegi naist.” Mis see tähendab? Ega ta vihja ometi intsestile, mille eest Egiptuse külas loobitakse kividega surnuks ja linnas puuakse üles? Käru saab kotte täis, Muhamed ja bussijuht vahetavad paar sõbralikku repliiki ja Muhamed lükkab oma käru ema kõrval pimedasse kõrbesse.
Siis mõistan. Muhamed ei luisanud mulle. Tal ei olnud ka bussijuhi eest midagi varjata. Muhamed lihtsalt luuletas, pajatas mulle ühe kogumikku võtmata jäänud „1001 öö” muinasjutu, mida bussijuhilgi oli meeldiv kuulata. Mina, rikutud realist, ei tabanud võtit. Ja bussijuht andis selle mulle, et asjast aru saaksin.

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.