Kiri

Suitsuprii klassi võistlusest
Lugesin huviga Anu Mõttuse artiklit „Vaevleme juba kaks päeva ilma tubakata sellel saarel” (ÕpL, 13.06.). Kuna ma pole neis küsimustes ükskõikne, soovin teiste arvamuseavaldajatega ühineda.
Suitsuprii klassi võistlus on ühe klassi võistlus – miks mitte suitsuprii kooli võistlus? Kui suitsetamine koolis nii popp on, siis otsustagu igaüks, kuidas jätkab, kuid võistluse kokkuvõttes hinnataks paremaid noori, kes aktiivselt osalevad, kes ei suitseta, kes loobusid suitsetamisest jne. Üritus on igati ülekooliline – kõikidele noortele suunatud (ka õpetajatele!). Ülekooliline võistlus kujuneb klassidevaheliseks võistluseks ja kestab kogu õppeaasta, küll tuleks teha vahekokkuvõtteid ja tunnustada paremaid.
See on kollektiivne töö aine- ja klassijuhatajatundides, ühisüritustel jne. Võimalusi on palju. Tuleb vaid luua ühisrinne ja öelda julgelt, et meie koolis ei suitsetata; suitsetamine on koolis keelatud (mitte kahjulik ja jätta valik!) Muidugi nõuab see vähemalt esialgu kontrolli. Mõeldav on see väiksemate koolide korral.
Esikohale seaksin üleüldise järjepideva selgitustöö meelemürkide kahjulikkusest (tubakas, alkohol, narkootikumid), mida teevad kõik õpetajad oma tundides, jätkaksin referaatide koostamise ja järgneva aruteluga klassis; filmide vaatamisega, ülekoolilistes üritustes ja konkurssides osalemisega.
„Noored hakkavad suitsetama selleks, et vanemate seltsis poolehoidu võita, see on võimalus olla täiskasvanum. Vahel lihtsalt kardetakse suitsetavate kambameeste pilkeid. Tegelikult ei näita julgust mitte teiste meeleheaks suitsetamine kui just pakutavast suitsust teiste kiuste loobumine. See eeldab hingejõudu, püsivust, tahet,” kirjutas oma referaadis
9. kl õpilane 1988. a. Julgen loota, et ta ise ei suitseta. Tegu on tütarlapsega.
Vestlustest on jäänud meelde küsimus: „Õpetaja, miks kaupluses müüakse suitsu (ka alkoholi)?” Vastasin: „Mi-da kõike kaupluses müüakse, kuid sa ei osta kõike. Sul peab jätkuma mõistust otsustada, mida ja milleks sa ostad.” Referaadid olid kirjutatud kirjanduse põhjal.
Mul on silme ees pilt, kus 4–5 õpilast Soomes demonstratriivselt kaupluse ees suitsetavad ja sülitavad maha. Küsisin kauplusest, kas noored ei pea koolis olema. Vastati, et on vahetund. Ja kõik oli loomulik. Keegi ei sekku, ollakse ükskõiksed. Ometi see on meie ühine probleem.
Huvitav oleks teada, mida suitsuprii klassi võistlus Kuressaare gümnaa­siumi 4.b klassi õpilastele andis, kuul-
da nende ja teistegi arvamusi ning tule-
musi suitsuprii klassi 20-aastasest liikumi­sest. Parim tulemus on kindlas­ti see, kui õpilastel puudub huvi suitse­tamise vastu. Sellise kindla veendumu­sega võiks juba koolikollektiivi ees esi-
neda, panna vanemaid õpilasi mõtlema
ja ütlema, et tubakata olek ei ole vaevlemine, vaid hoopis õnn säästa tervist ja raha.
 

Liidia Pettai

Kui mina olin veel väikene mees

Luuletaja ja ajalehe KesKus peatoimetaja Juku Kalle Raid 13-aastaselt, kuulamas-vaatamas Soome telekast Miles Davise kontserti. Sõbrad Buhhaarast on juba „surnud”.

Integratsiooni kahjulikkusest, umbes 20 aastat hiljem

Et minu murdeealine iga ja meie riigi imelik-ealine noorperiood langesid miskil määral kokku, eks ma pea ikka silmas 80-ndate lõppu, juhtus igasuguseid asju – õpetuseks ja äratuseks nii endale, endast vanematele, saati siis noorematele.
Sellel fotol vaatab Miles Davise kont­serti (Soome YLE ykkösest toivot­tavasti) kas 13- või 14-aastane Juku-Kalle Raid. No aasta peaks olema kas 1987 või 1988; toonane kiire elu on täpsustu­sed ära neelanud. Ja nipsutab too Juku-Kalle oma toonase, fotol oleva tol­le nädala (ebakonkreetne „too” võiks märkida kogu ajastut – minu jaoks vähemalt) viimaseid näpunipsutusi. Miks viimaseid? Põhjuseks on integratsioon.
Ei hakkagi siin tänasel poliitkorrektsel ja igaval ajal ning igavas lehes nimesid täpsustama, nii palju ehk siis­ki, et külla sai kutsutud kaks sõp-ra – teine Buhhaarast ja esimene ka kusagilt säältkandist, ainult et see oli juba rohkem Moskva-elukas. Tõlkes: omas Moskvas elamise, töötamise ja hin­gamise haruldast luba – mis on kõva sõna (soovijate hulka arvestades) tänaseni. Ja asutud koos Nõmmel integratsiooni teostama.
Sest mis on integratsioon? Eks ikka omakultuuri transport teise segmenti, aga samas pidev töö sellest teisest arusaamisel ning võib-olla on point (oh, teravik, lingvistiline laen) üksteisega harjumises, sümbioosis (ja sarnasemaks ning igavamaks muutumises). Kahe jõulise ja mõtteka inimese abielu, millest alates saab alguse viisakas arvestus ning mandumine?
Valmistusime meie siin Eestis (ühe mehe, praegu vägagi tuntud ajakirja­niku lõikasin pildilt igaks juhuks väl­ja) Buhhaara koletisi vastu võtma. Ja mis seal salata, korraliku retseptiga 60 liitrit koduõlut sai juba tükk aega enne käima pandud. Ja – mis teisest küljest salata – eks Buhhaarast tulnud toppisid samapalju – umbes 60 liitri jagu – isetehtud koduveinigi lennukisse (tutvuse kaudu!).
Ja kui siis Nõmmel rõõmsasti kohtuti, selgus, et koduõlu tappis minust 15 aastat vanemad külalised juba teise kannuga (kann oli 100-aastane, kirjutisega „Meil kannud käivad ringi /
Ja ülendavad hingi), rääkimata sellest, mida meiega kaugelt toodud koduvein toime pani... Mõlemad tooted ju geograafilisest aspektist ainuomase batsilliga.
Jutu moraal on lihtne: juba väga varakult, 13-aastaselt sai mulle väga selgeks, et igasuguse integratsiooniga peab ettevaatlik olema. Batsillus on teine. Ja teise kultuuri batsillus ajab teisel kas kõhu lahti, pea valutama või lükkab rajalt ära. Aru võib saada, mekkida tasub, ent omaksvõttu pole mõtet isegi teeselda. Teeb sitta nii ühele kui ka teisele poole.
Kui kuulan lugusid tänasest Eu­roo­past, maailmast, multikultuurist jne, meenub alati eelkirjeldet õpetlik juhtum. Ja miskipärast on selle poolt edastatava ohutundega nõus olnud se­nini mulle kauged inimesed nii idast kui ka läänest – kel ikka oma batsillus veel vähegi eksisteerib, kes standardiseerumist ei aja. Ja kes usuvad, et isepärasus maailma huvitavamaks muudab.

Kui Juku ei viitsi pingutada, peab õppima Juhan. Paradoks on selles, et Juhani pea enam hästi ei võta ja Juku teab, et küll jõuab – elu alles ees. Ühed lollid mõlemad!

Kooliuuringud näitavad: õpi vähem, sahmerda rohkem – oled mäel. Kur­vem on, et nii õpihimu kui ka tegutse­mislust on languse teel. „Eesti inimarengu aruanne 2007” toob peatükis „Eesti kooli­demokraatia” sellekohaseid näiteid seoses kodaniku- ja ühiskonnaõpetuse õpetamisega.
Valitseva seisukoha järgi tugevdavad kodanikuõpetus ja osalus kooli­elus õpilaste demokraatiameelsust. Järelikult tuleks demokraatia defitsii­dist ülesaamiseks koolis-kodus-riigis rohkem õpetada moraali- või usundi-lugu, eetikat ja ärieetikat, sõja- ja rahu­teadusi, kodaniku- ja ühiskonnaõpetust. Kõigi nende „õpetuste” mõju võib aga olla eeldatust keerulisem ja oodatule isegi vastupidine. Paremate demokraatiateadmistega õpilased pole valmis aktiivseks kodanikuosaluseks. Keskmisest nõrgemate teadmistega õpilasaktivistid suhtuvad demokraatiateadustesse suisa põlglikult.
Eriti tundlik teema on ühiskonnaõpetus Eesti venekeelsetes koolides. Selles võib näha katset vene kultuuri­list omapära alla suruda ja kohusta­da siinseid venekeelseid vägivaldselt integreeruma. Tegelikkuses ei tea ei üks ega teine kool teineteise elust ning mõtlemismallidest midagi.
Kurdame täppis- ja loodusteaduste ainekavade vähese seose üle eluga. Kuid ka kodaniku- või ühiskonnaõpetus pole puhta teooria tasandil enamat kui usuõpetus tsaariajal või punaste ainete relikt vene ajast.
Inglismaal 2002. a tehtud uuringud tõdevad, et kohustuslik kodanikuõpetus on õpilastele igav või vastumeelne. Pole täheldatud demokraatlike hoiakute või praktikate märgatavat arengut. Ühiskonnaõpetuse ainekavad on Eestiski kriitikat pälvinud.

Ei usu oma tegevuse tõhususse
Analüüs, mis tugineb rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringule Eestis aastatel 1999 ja 2005, näitab positiivsest küljest vaid seda, et on kahanenud nende õpilaste arv, kelle arust võim Eestis on koondunud väheste rahvast mittehoolivate isikute kätte.
Kõige vähem usku oma tegutsemi­se edukusse on tänasel 8. klassil. Nen­de näitaja jääb alla ka 1999. a sama eagrupi omale. Tõsi, tänased ühek­sandikud on küll noorematest enam poliitikast huvitatud ja nende teadmiste tase umbes 10% kõrgem, kuid see ei tõsta õpilaste usku oma suutlikkusse ühiskonna- või koolielus kaasa rääkida. Õpilaste usk sellesse, et koos tegutsedes suudetakse koolielu muuta, on aastatega langenud.
Neljandik 8. ja viiendik 9. klassi õpi­lasi ei leia enam, et õpilasesindus võiks koolielu paremaks muuta. Pigem toetavad noored ühisaktsioone, kuid ilma konkreetse organisatsioonita.
Õpetajad on õpilasomavalitsuse mõjukuse suhtes veelgi skeptilisemad. 47% õpetajaist arvab, et nende koolis pole õpilasomavalitsusel kaalukat kohta. Pooled üheksandikest ja enam kui pooled kaheksandikest ei taha osaleda kooli probleeme puudutavates aruteludes. Enam-vähem sama palju õpetajaid leiab, et õpilasi ei peakski kaasama aruteludesse õppetöö kavandamise või õppemeetodite üle.

Koolivaim ja koolikeel
Nimetatud langussuundadega haakub õpilaste kahanev usaldus kooli vastu. Kaheksandikest ei usalda kooli kolmandik. Kool ja ajakirjandus on ainsad institutsioonid, mida õpilased usaldasid aastal 2005 vähem kui 1999.
Uuringud toovad välja erinevusi eesti ja vene koolikultuuris. Vene koolid on autoritaarsemad ja rangemate sisekorraeeskirjadega, õpilaste omavahelised suhted seal on mõnevõrra halvemad.
Eesti ja vene, linna- ja maakoolide hoiakud valitsusse ja poliitikasse on pigem sarnased kui erinevad. Märksa tugevamini kui keel või asukoht mõjutab õpilaste usku ühistegemistesse ja kodanikualgatusse klassikliima avatus. Viimane iseloomustab õpilase õi­gust tunnis õpetajaga avalikult mitte nõustuda ja kaitsta oma seisukohti, kui probleem on käsitletav mitmest aspektist. Vene koolides on lapsi, kes peavad klassikliimat maksimaalselt avatuks, vähem. „Koolivaim on tähtsam kui õppe­keel,” järeldavad ülevaate autorid.

Paradoksid
Kodaniku- ja ühiskonnaõpetuse enam kui kümneaastane ajalugu näitab omapärast tendentsi. Ligi pooled 14–16- aastastest on huvitatud poliitikast ja koolikorraldusest, kuid otsustusosalejaks peab end vaid 10–20%. Ka huvilistest noortest jääb kolmveerandil oma kavatsus realiseerimata. Miks?
Ühiskonnaõpetust ei tohiks tuupi­da kui puhast teadust. See peaks ole­ma praktiline nagu käsitööõpetus, kus omandatakse konkreetseid oskusi. Kuid ühiskonna toimimise praktika klassi, kooli, küla või linna raames puudub ainekavast sootuks. Kooli aktiivne lisandmõju ühiskonnale samuti.
Ainekava eeldab vaba ülesehituse ja avatud klassikliimaga tunde, aga eksamil peab laps olema teoreetik nagu steriilse ühiskonna ehitaja muistegi. Puhta teooria tuupimine kogukonna elus osalemiseta ja selle mõtestamiseta võõrandavad rahvast rahvusriigist ja õpilast koolitööst. Lõpetuseks paradoks ruudus – kõik targutavad koolist, aga keegi ei kuula kooli ennast!

Kui eelmisel aastal sai osal matemaatikaõpetajatest REKK-i kaootilise eksamikorralduse tõttu mõõt täis, siis selle aasta eksami kohta võib öelda, et see oli kooli tundvate ja mõtlevate inimeste tehtud.

Ülesanded ei olnud ülemäära keerukad ja tublid õpilased, kes on matemaatikat kogu keskkooli aja korralikult õppinud, hätta ei jäänud. Ükskord ometi mõeldi ka lapse peale.
Paraku tekib ka küsimus: eelmisel aastal püüti matemaatikaõpetajatele „veenvalt” tõestada, et testiteooria kohaselt ei tohi kahe järjestikuse aasta eksamitulemused erineda enam kui viie hindepunkti võrra. Jutt oleks tõsiseltvõetav, kui eksameid tehtaks igal aastal sama skeemi järgi. Paraku on matemaatikaeksamit 11 aasta jooksul tehtud nii mitmel viisil, et nende kokkulugemine muutub tülikaks. Testiteooria rakendamine siin on samaväärne sellega, kui võrdleksime Pekingi olümpiamängudel 100 m ja 110 m tõkkejooksu tulemusi.

Vaatlejal polnud juhend selge
Täiesti uskumatu lugu juhtus selle aasta matemaatikaeksamil, kus välisvaatleja raudkindlalt väitis, et eksami teine osa kestab kaks tundi. Meie teada pidi eksami teine pool kestma kaks ja pool tundi. Pärast põhjalikke paberite uurimist leidis vaatleja, et on kogunisti kaks eksamijuhendit: ühes on kirjas, et eksam kestab kaks, ja teises, et kaks ja pool tundi. Keda või mida siis uskuda? Meie laste jaoks lõppes kõik õnnelikult, nad said oma 2,5 tundi kätte. Samas Arte gümnaasiumis (võib-olla mõnes koolis veel) tehtigi teine osa kahe tunniga ja hiljem lubati soovijatel eksami teine osa uuesti teha. Ennekuulmatu!
Vaatleja peaks suutma ka kindlaks määrata, kas õpilased kasutavad selliseid kalkulaatoreid, mis on lubatud, või on mõnel iPod laual. Arvutite probleem on olnud riigieksamite kehtestamise algusest saadik. Mina näen õpetajana kahte võimalust: kas arvuti kasutamine ei ole lubatud (siis peavad olema ka ülesanded vastavad) või lubatakse kasutada mis tahes kalkulaatorit ja ka teatmikke (need peavad siis koolis olemas olema ja kõigil eksaminandidel ühesugused). Ise pooldan teist varianti. Koolis toimuv ja reaalne elu peavad käima käsikäes. Saata 21. sajandil ellu laps, keda on õpetatud 19. sajandi meetoditega, näib isegi vastutustundetu. Tuletan meelde, et REKK-i välja antud nn valges raamatus pakkusid just füüsikud välja mõtte, et eksamil saaks teatmikke kasutada. Kui keegi suudab mulle veenvalt tõestada, et matemaatikast mitte midagi aru saav laps suudab teatmiku abil eksami teha 60–70 punktile, siis võtan oma sõnad tagasi.

Põhikoolieksam läks aia taha
Põhikoolieksami puhul, mis on 2000. a alates olnud mõistlik, keerati seekord kõik pea peale. Arvestades laste funktsionaalse lugemisoskuse langust, pole mõistlik anda eksamil ülesandeid pikkusega kolmandik A4 lehest. Ka pole mõistlik eeldada, et põhikoolilõpetaja teab Eesti Energia hinnapakette.
Geomeetriaülesande ühe variandi puhul kasutati tekstis sümbolit, mida joonisel polnudki. Õpetajal ei ole õigust sekkuda eksami käiku ja ülesannet muuta – võib olla tahtis ülesande autor meelega sellise „augu” kaevata. Ka pakutud vastustest oli üks täiesti vale, ja selline asi tekitab nördimust. Loodame, et vigadest õpitakse ja selliseid asju enam ei kordu.

Kohustusliku riigieksami vastu
Olen täiesti päri, et gümnaasiumi lõpus peab olema matemaatikaeksam. Kuid see tuleks läbi viia nii, et saab sooritada ühtsete materjalidega koolieksami (ülikooli astumisel see arvesse ei lähe) või siis riigieksami neile, kes tahavad jätkata õpinguid koolis, kus nõutakse matemaatika riigieksami sooritatust. Kevadel väitis TTÜ esindaja, et järgmisest aastast saavad neil teha matemaatikaeksami ka need, kes on selle küll sooritanud, aga mitte väga headele punktidele. Väärt mõte! Sama võiks teha TÜ, kus koolitatakse matemaatikuid ja matemaatika on eeldusaineks teistelgi erialadel. Kui vanasti said ülikoolid sisseastumiseksamite korraldamisega hakkama ja praakisid õnneotsijad kohe välja, siis nüüd saab lävendikalkulaatoriga rehkendades valida mitme ülikooli vahel ning pahatihti tehakse ka vale valik. Alles hiljuti kirjutas TTÜ õppejõud Eesti Päevalehes, et ligi veerand üliõpilastest langeb esimesel aastal välja. Kahju, et see nii on. Aga kahju on ka sellest, et RÕK-i järgi õpetatakse matemaatikat 3+3+3-süsteemis ja on ka koole, kus neid tunde on gümnaasiumiastmes 19 (ilmselt osa praktikumitunnid). Viimasel juhul saab lapsele õpetada nii teooria algeid kui ka korralikku ülesannete lahendamist. Esimesel juhul ei õnnestu eriti hästi kumbki.
Kohustuslik riigieksam on kasulik neile, kes tahavad tööd ja leiba säilitada. Matemaatika riigieksami tegijate arvu sidumine selle aine populaarsusega on meelevaldne ega tugine ühelegi tõsiseltvõetavale argumendile. Lapsed pelgavad seda eksamit valida, sest pole ju ette teada, missugune eksam tuleb. Eelmise aasta lõpetanutest läksid paljud poisid sõjaväkke ja kandideerivad nüüd ülikooli tänavu lõpetanutega. 2006. ja 2007. a põhjalikult ebaõnnestunud eksamite tõttu on nende aastate lõpetanud tänavuaastastega võrreldes väga ebavõrdses seisus. Kuidas seda kommenteerib REKK? Ootan väga kirjalikku ja ka põhjendatud selgitust. Igatahes võrdse kohtlemise printsiip Eesti Vabariigis ei kehti.
REKK-i jaoks ei kehti ka süütuse presumptsioon. Mahakirjutamises saab õpilast süüdistada vaid juhul, kui ta sellelt vahetult tabatakse. Kui mitte, ei saa süüdistada. Mul oli telerist häbi vaadata esinemas REKK-i direktorit, kes enesekindlalt väitis, et lugu on lõppenud. Kuna vahetut mahakirjutamist pole tuvastatud (eksamil olid ju komisjon ja vaatleja), olen sajaprotsendiliselt nende lapsevanemate poolel, kes
REKK-i kohtusse kaebavad. Pean lugu inimestest, kes püüavad hariduselu
õigetele rööbastele viia, aga Ivan Sussa­nini viisil juhitud asutus seda ei tee.

Hüvasti, riigieksamid!
Kuni haridusministeerium lubab REKK-il noori mõnitada (kukud läbi, teed järgmisel aastal sama eksami, eksamivalikut muuta ei saa; apelleerimise juurde ei lubata õpilast ega õpetajat; eksamitööst koopia tegemine on keelatud jne), puudub mul selle asutuse vastu usaldus. Vaadake rahuldatud apellatsioonide protsenti!
Riigieksamite tegemist alustati tekkida võivaid olukordi modelleerimata. Olgem ausad, riigieksamitega on eri ainetes olnud probleeme 11 aastat. Lõpetame riigi raha ja muude ressursside mõttetu raiskamise ning lõpetame riigieksamid. REKK-i muutumatute brošüüride asemel kirjutame lapsele lugemiseks parem midagi, mis teda matemaatika juurde toob, mitte sellest eemale ei peleta. Hüvasti, riigieksamid! REKK-i baasil saab luua õpetajate täienduskoolituskeskuse, mida meil pole. Koolitusfirmasid on hulgi. Härra Maurus oskab ikka raha küsida, aga kas see raha läheb asja ette või tõendi saamiseks, on juba teine küsimus.

„Ökokogukond – mis see on?” Seda küsimust võib päris tihti kuulda, kuna eesti keeles on öko­kogukonna termin üpris värs­ke ning vajab lahtiseletamist. Mõistmiseks on aga tarvis konteksti ning ökokogukondade puhul on selleks globaalsed muutused.

Viimaste aastakümnete jooksul on mitmed protsessid, nagu kliima soojenemine, fossiilse energia kasutamise tippu jõudmine, finantssegadused jt üha kiirenenud, ning aina rohkem inimesi tunnetab, et maailma elukorraldus peab muutuma, sest vanamoodi mõne aja pärast lihtsalt enam ei saa.
Ökokogukondadesse ongi tihtipeale kogunenud inimesed, kes otsivad ja katsetavad uue elukorralduse mudeleid. Sõna „elu” viitab juba ise terviklikule lähenemisele ja selliste kogukondade eesmärk ongi elada terviklikult, leida terviklahendusi, et meie maailm oleks terve.

Ökoloogia
Ökokogukondi iseloomustab neli aspekti, mis ühes tõelises kogukonnas on kõik esindatud. Esiteks kõige ilmsem ja käegakatsutavam – ökoloogiline aspekt. Kuidas ja millest on ehitatud majad, kas neid on lihtne ja odav ülal pidada. Kuidas on korraldatud jäätmekäitlus, kas reovett puhastatakse kohapeal ökoloogilistes puhastites, millised on tualetid. Kui palju toitu ise kasvatatakse, kas seda tehakse ökoloogiliselt. Kuidas on korraldatud transport ja kui palju energiat sellele kulub.
Ökoloogilist aspekti on ka kõige lihtsam mõõta, eelkõige ökoloogilise jalajälje metoodika abil. Näiteks on Šotimaal asuva Findhorni ökokogukonna ja Saksamaa Sieben Lindeni öko­küla ökoloogiline jalajälg rohkem kui poole väiksem oma riigi keskmisest. Kusjuures Sieben Lindenis oli ühe maja ehitus 3% Saksamaa keskmisest, nii et nad otsustasid pärast seda ehita­mise ökoloogiasse pisut lõdvemalt suhtuda…

Sotsiaalsus
Samas kiputakse ökoküladest ja -kogukondadest rääkides arvama, nagu väline ja ökoloogiline olekski peamine. Et kui on põhumaja, siis ongi juba öko. Tegelikkuses on veel kolm sama olulist aspekti, millest järgmisena kirjeldame sotsiaalset. Selle aspekti alustalad on usaldus, turvatunne, vaja­dustega arvestamine, osalev otsustamisprotsess ning igaühe võimalus areneda.
Oluline on kogukonna liikmete omavaheline suhtlemine, sellele mõeldes kavandatakse ühisruume, ühisala­sid, et igapäevatoimetuste ajal oleks võimalus nii kohtuda kui vajadusel ka üksi olla. Enamikus kogukondades on vähemalt mõned ühised söögiajad nädalas, kus kokku saadakse.
Kogukondades väärtustatakse eri andeid ning püütakse eri oskustele, eri isiksustele ühiselt leida neile sobiv roll ja tegevus. Kogukonnasiseseid suhteid iseloomustab suur läbipaistvus ning konflikte nähakse nii üksikisikut kui ka kogukonda edasiviiva jõuna, seepärast pööratakse konfliktide lahendamisele üldjuhul suurt tähelepanu.
Isiksuse areng, õppimine ja loomingulisus on kõrges hinnas ning selleks luuakse ka võimalusi. Samuti peetakse väga oluliseks füüsilist tervist, selle hoidmist ja vajadusel ravimist.
Otsustusmehhanismiks on tavaliselt konsensuse otsimine või muu kogukonna liikmete vajadusi ja arvamusi arvestav metoodika. Otsustus­mehhanismid ja -protseduurid arenevad tavaliselt koos kogukondade endi arenguga.

Majanduslik aspekt
Eesmärk on majandada mitmekülgselt ja avatult, mis tähendab eri tegevusalasid ning oma toodete ja teenuste pakkumist väljapoole. Ühes Euroopa suurimas, Damanhuri kogukonnas Itaalias on ligi 80 majandustegevust, alates oliiviõli tootmisest ja karjakasvatusest kuni koolituste ja teraapiateni. Suuremates kogukondades töötab mingi osa, nt kolmandik inimesi tavaliselt väljaspool, olles arst, õpetaja vms.
Samas on just konkreetsel territooriumil elava ökokogukonna aluseks see maa ning mõned põhitegevused on tavaliselt selle kohaga seotud, olgu selleks siis mahepõllumajandus Svanholmis Taanis, ökoehitus sealsamas ja paljudes teistes kogukondades, koolitus- ja konverentsikeskused kogukonna maal vms. Tavaliselt saadakse mingi küllalt oluline osa eluks vajaminevast oma maalt ja naabruskonnast, sh toit, ehitusmaterjal, küte.
Ülejääke tavaliselt mingis osas jagatakse ning üldjuhul on kogukondades mingi suurusega ühiskassa, millest rahastatakse kogukonnale olulisi ettevõtmisi, nt kogukonnamaja ehitamist ja ülalpidamist, uute elumajade rajamist, transpordiühistut.
Kogukonnad püüavad üha rohkem nii majanduslikult kui ka muidu suhelda selle piirkonnaga, kus nad asuvad, nt ostes kohalikelt talunikelt toitu ja pakkudes vastu tööd või teenuseid.
Üksikutes suuremates kogukondades, nagu Findhornis ja Damanhuris, on käibel oma raha, mis on täiendus­rahaks vastavalt Inglise naelale ja eurole. Täiendusraha mõte on elavdada majandussuhtlemist kogukonna sees. Näiteks kui on vaja midagi parandada, juukseid lõigata, piima osta, eelistatakse kogukonna liikmete tooteid või teenuseid, kui need on kvaliteetsed.

Vaimsus
Neljas on vaimne aspekt. Selle all mõistetakse loovuse väljendamist kunsti, laulu, tantsu kaudu, mis kõik seovad kogukonda ühte nii omavahel kui ka laiemalt kogu maailmaga. Kogukondades kujunevad tavaliselt välja oma tseremooniad ja tähistamised eri sündmuste puhul. Teadlikult püütakse tähele panna head ja rõõmu tekitavat ning seda ka ära märkida.
Inimese sisemine ja vaimne areng on tavaliselt lahti räägitud, soositud ning kogukond tervikuna loob sellele soodsa keskkonna. Üldiselt tunnetavad ökokogukonnad maailma omavahelist seotust, terviklikkust ning mingit oma missiooni maailma muutmisel paremaks kõigile – rahumeelsemaks, armastavamaks ja loodusega kooskõlas olevaks.

Kogukonnas kui laboris
See võib kõlada liiga suurejooneliselt, aga samas tekib küsimus, kes siis sellega tegelema peab, kui me oma südames ju tunnistame vajadust nende eesmärkide poole liikuda. Üks, aga kindlasti mitte ainus vastus ongi ökokogukonnad. Mitte et kõik külad ja linnad peaksid tulevikus nende moodi välja nägema, neid tasub vaadelda laboritena, kus katsetatakse esilekerkiva maailmakorralduse eri tahke, nii ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid kui ka vaimseid. Laiem ühiskond saab siis vaadata, üle võtta ning edasi arendada neid mudeleid, mis konkreetses ajas ja kohas sobivad. Sellist rolli ökokogukondade juures näeb ka ÜRO, kes on andnud neile nii auhindu kui ka kaasanud neid programmidesse.
Ajalooliselt on sedasorti kogukondi olnud juba aastatuhandeid, alates muistsest Kreekast või veelgi varasemast ajast. Ajas lähemale tulles olid keldi, eelkõige iiri kloostrid sedalaadi kogukonnad, mis hoidsid teadmisi ja leiutasid uusi. Need ei olnud kloostrid praeguses tähenduses, mehed ja naised elasid seal koos ning rõhk oli pigem teadmistel, kultuuril ja vaimsel arengul.
20. sajandisse jõudes näeme tagantjärele, et praegused suured ja tõeliselt elavad kogukonnad said alguse kuue- ja seitsmekümnendatel aastatel. Sellisteks on Findhorn Šotimaal ca viiesaja inimesega, Damanhur Itaalias ligi tuhande inimesega, mahemõis Svanholm Taanis umbes saja inimesega. Samast ajast pärineb mitu Saksamaalt alguse saanud kogukonda, kellest osa on endiselt Saksamaal, nagu ZEGG Berliini lähedal, aga ka Tamera Portugalis, mis kasvab kiiresti ja on väga elujõuline.
Tamera põhiteema on rahu iseendas, perekonnas ja maailmas, millega nad aktiivselt ka tegelevad. Nende liidrite Dieter Duhmi ja Sabine Lichtenfelsi järgi on rahu aktiivne tegevus, st sellega tuleb töötada, nagu seda tehakse ka sõja ja konfliktidega. Oma mõtete tõestuseks teevad nad aktiivset rahutööd Palestiinas ja Kolumbias. Monika Berghoff Tamerast käis juunis Eestis ka meie ökokogukondade kokkutulekul.
Sieben Linden Saksamaal on tõeline ökoküla ligi saja inimesega ning seda võib nimetada Euroopa põhuehituse keskuseks. Sieben Lindenis on Euroopa suurim, kolmekorruseline põhust korterelamu ja käivad katsetused pooltööstuslikuks krohvitud põhupaneelide tootmiseks. Sealse töö tulemusel on põhuehitus Saksamaal seadustatud ning reguleeritud.

Mullu septembris kutsusid kooli­võrgu riiklikust korrastamisest huvitatud haridus- ja omavalitsustegelased Järvamaal Peetril kokku üleriigilised mõttetalgud. Aasta on möödas, mis edasi sai?

Laiali mindi omamoodi ülevas tujus. Olime sõitnud Peetrile viiekesi ühes autos (maavanem, haridusosakonna juhataja ja kolm direktorit) ning tagasiteel saime poolteist tundi muljetada. Olime rahul, et valdav osa kokkutulnuid aktsepteeris järgmisi tõsiasju: suurimad probleemid on põhikoolis; maal kooli­võrgu säilitamiseks tuleb panustada põhikooli, selle tugevdami­seks tuleb põhikool seal kus võimalik (alguses maakonnakeskustes) eral­da­da gümnaa­siumist; gümnaasiumitaseme haridust (10.–12. kl üld­­hariduses ja kutseharidus) tuleb juhtida ühest kohast või samade printsiipide järgi. Peeter Kreitzberg andis mõista, et parlamendi kultuurikomisjonis on võimalik üsna kiiresti läbi suruda põhi­kooli- ja gümnaasiumi­seaduse parandus omavalitsustevahe­lise arveldamise kaotamise kohta põhi­hariduse tasandil.

Kõik ühe mütsi all, aga...
Mind tegi rahutuks, et Peetril olid kõik liiga ühel nõul. Olin juba oma esinemise järel avaldanud kahtlust, et kvoorum, kellele me kõneleme, ei vaja veenmist. Töötame tühikäigul, kuni ei suuda kuulama tuua otsustajaid – poliitilisi arvamusliidreid ja parlamendi liikmeid. Käime palveränduritena ühelt konve­rentsilt teisele ja räägime sama, mida 90-ndate algul arutasime ja selgeks rääkisime. Selle 15 aastaga oleme saanud vanemaks, kogunud elutarkust, kuid Eesti üldsusele pole me hariduskorralduse muutmise vajadust tõestada suutnud.
Olen esinenud põhikooli tugevdamise ja gümnaasiumitaseme eraldamise teemal neljal haridusfoorumil ja lugematutel hariduskonverentsidel, osalenud parteitu eksperdina IRL-i, Reformierakonna ja sotside haridustöörühmades ning parteide haridusteemalistel kõnekoosolekutel. Kõik need kvoorumid üksikult on suhtunud sümpaatiaga ka Peetri konverentsi põhiteesidesse, kuid mida ei ole, on haridusüldsuse kokkulepe. Miks? Üks põhjusi võib olla, et meil ei ole vaba arvamusliidrit, kes võiks jäägitult ennast sellele pühendada, koondada messiana enda ümber jüngrid ja haridusüldsusele asjad selgeks teha.

Saagem eurooplasteks
Nn puhta gümnaasiumi (10.–12. klasse sisaldav koolitüüp) kohta on levitatud üsna võhiklikke ja ebareaalseid müüte. Paar aastat tagasi kohtusin maavane­mana ühe parlamendi­fraktsiooni saadikutega. Kuna laua taga istus ka eksharidusminister, tuli jutuks gümnaasiumide olevik ja tulevik. Kui olin oma põhimõtted ette kandnud, küsis üks parlamendi liige minult ilmse vaenulikkusega, miks ma tahan lõhkuda hästi töötava ja pikkade traditsioonidega koolisüsteemi. Kui seletasin talle, et need „traditsioonid” on saanud alguse koos Nõukogude okupatsiooniga ja on sama vanad kui külanõukogud, üheparteisüsteem ja kolhoosikord, jäi ta mõttesse ja pomises omaette – kas tõesti!
Eesti-aegne koolisüsteem sarnanes praegu kogu Euroopas toimiva koolisüsteemiga, kus õpilased on jaotatud vanuse ja hariduse eesmärkidest lähtuvatesse kooliastmetesse. Enamasti on eraldi algkoolitase, progümnaasium on mõnel pool koos gümnaasiumitaseme klassidega. Ka Soome töötab selles süsteemis.
Õpilase kinnihoidmine ühes koolis oli nõukogude ajal puhtalt ideo­loogiline: pikalt samas koolis õppivana oli teda kergem vormida vastavalt nõukogude ideoloogiale, tal ei olnud vajadust eriti ringi liikuda, mille käigus võinuks ta õppida juurde mittevajalikku. Tuletame meelde, et Venemaal polnud kolhoosnikel passegi enda käes, nii jäid nad paikseteks.

Mõistma peavad kõik
Üks tuntud teatrijuht oli lugenud mu artiklit ega olnud nõus minu propageeritava ideega ühest nn puhtast gümnaasiumist maakonnakeskuses See kaotavat konkurentsi ja lapsel kaduvat võimalus kooli valida. Ta lubas oma lapsed siis teise linna kooli viia. Pakkusin talle mõttes eksperimenti. Oletame, et Viljandis ei ole mitte üks tubli teater Ugala, vaid kolm väiksemat, näitlejate ja lavastajate pärast konkureerivat teatrit. Kummas variandis tahaks ta olla teatrijuht? Ta jäi mõttesse, jättis vastamata ja kahtles, kas neid asju saab võrrelda. Mina arvan, et saab.
Konkurents viib edasi. See on tõsi, kuid mitte kogu tõde. Jah, darvinistli­ku teooria järgi jäävad tugevamad ja targemad ellu, aga me ei saa kõiki loomariigi reegleid otse ühiskonda tuua. On hulk valdkondi, näiteks haridus, kultuur ja meditsiin, kus pole mõtet puhtalt konkurentsist edu oodata.
Viljandis pole kolme gümnaasiumi vahel praegu mingit sisulist konkurentsi. Konkureeritakse vaid õpilaste pärast (nagu eelmainitud teatrieksperimendis näitlejate ja lavastajate pärast). Aga need õpilased on niikuinii Viljandis ja neid on vaja õpetada. Ja ma ei näe mingit vahet selles, kas olümpiaad korraldatakse kolme kooli õpilaste või ühe kooli kuue paralleelklassi vahel. Võistlevad ju õpilased!

Paigalseis asja ei paranda
Pärast Peetrit riigikogu omavalitsustevahelisest vastastikusest arveldamisest ei loobunud, ilmselt ei loobugi. Suured linnad on seal tugevalt esindatud ja neilt olekski imelik teistsugust seisukohta oodata. Samas on hea tõdeda, et elavnenud on ka teised huvigrupid. Eesti koostöö kogu tahab sügisel välja tulla dokumendiga, mis fikseeriks Eesti hariduse arengusuunad lähiaastateks. Eriti rõõmustav on kaubandus-tööstuskoja osalemine gümnaasiumitaseme hariduse arutamisel, sest ettevõtjad tahavad selles aktiivselt kaasa lüüa. Nende põhihuvi on muidugi kutseõppe ja gümnaasiumihariduse kallutamine kutsehariduse kasuks. Kuidas edasi?
Leedus on tehtud hariduspoliitiline otsus, et 2012. aastaks peavad keskkoolid, mis ei ole suutnud kasva­da gümnaasiumideks, muutuma põhi­koolideks. Ka haldusreform on seal olnud jõulisem kui meil. Endised ra-joonid muudeti omavalitsusteks ja ühe omavalitsuse piires loodetakse üld­juhul hakkama saada ühe gümnaasiumiga. Lätis peab keskkool gümnaasiumiks saamiseks läbima sertifitseerimise. Gümnaasiumis peab olema vähemalt kaks klassikomplekti ja eraldi koolimaja. Bauska rajoonis ei ole gümnaasiumi just põhjusel, et ei ole suudetud leida eraldi õppehoonet. Samas saab Lätis gümnaasium viiendiku võrra rohkem raha kui sama õpilaste arvuga keskkool. Juriidilist vahet keskkoolist ja gümnaasiumist saadavatel tunnistustel Lätis ja Leedus ei ole.
Pärast Peetri konverentsi korraldas Viljandi linnavalitsus aprillis hariduskonverentsi. Linna arengukavas on ühe nn puhta gümnaasiumi loomine ja sellest siis ka hariduskonverentsi teema. Võimalik on variant, kus jätkatakse ühe klassikalise gümnaasiumi ja ühe 12-klassilise kooliga. Otsuse peab tegema Viljandi volikogu. Kas neid otsuseid juletakse teha enne 2009. aasta kohalikke valimisi, näitab aeg.
Ega kiirustada olegi kuhugi, sest 2003. aastal Viljandimaa omavalitsuste liidu täiskogul konsensuslikult vastu võetud hariduskorralduse muutuste kava nägi ette muutused 2010. aastaks. Seoses haldusreformi venimisega ei ole selle kava kõik punktid rakendatavad vist ka 2010. aastaks.
18. juunil kirjutasime haridusministriga alla koostöölepingule. Pooled lähtuvad ühisest huvist soovitada ühe maakonna haridusmudeli arendamisel kasutatavat metoodikat ka teistele. Ministeerium uurib Viljandimaa kooli­võrku, maakond korraldab uurin­gu­te arutelu ja hakkab tulemusi 2009. aastast rakendama, ministeerium monitoorib seda.

Miks just Viljandimaa?
Miks meile seda lepingut vaja oli? Viljandimaa on nii territooriumilt kui ka elanike arvult keskmine maakond, meil on esindatud kogu haridusasutuste palett lasteaiast kõrgkoolini, meie omavalitsustel on tõsine tahtmine hariduskorraldust muuta.
Lähiaastastel tuleb Viljandimaale suurim summa, mis on Eestis viimasel ajal kutseharidusse investeeritud. Sihtotstarbelist toetust saavad maakonna mõlemad kutsekoolid. Viljandi ühendatud kutsekeskkoolile antakse 257 miljonit ning Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolile ligi 180 miljonit krooni. Põhimure on kutse­koolidesse õpilaste leidmine. Seda ülesannet saab lahendada ainult riikliku tellimuse esitamisega nii kutsekoolidele kui ka gümnaasiumidele. Praegune olukord, kus üle 70% põhikoolilõpetanutest jätkab üldharidus­gümnaasiumis, meid ei rahulda ja muudab nullilähedaseks ka meie pingutused kutsehariduse materiaalse baasi täiendamisel. Silme ette tuleb pilt veneaegsest anekdoodist neutronpommi mõju kirjeldamisel. Punasele väljakule on kaetud lõputud read söökide ja jookidega laudu, kuid sööjaid-joojaid ei ole… Kuigi – jumala veskid jahvatavad küll aeglaselt, kuid alati õiges suunas!

Haridus on nagu arstiteadus, kus igaüks on ekspert, hindab asju oma haridus- ja elukogemuse põhjal, aga keegi peab nägema tervikut ja hoidma haridusrongi õiges suunas.

Üldiselt on meie haridus maailmas väga konkurentsivõimeline. Minu tütar, kes alustas oma kooliteed Peetri põhikoolis ja on jõudnud Inglismaale Essexi ülikooli kolmandale kursusele, ütleb, et kes tahab õppida, saab seda teha igal pool, kehvemas keskkonnas tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha. Meie haridussüsteem on aga esirinnas just loovuse ja loogilise mõtlemise poolest. Esseede kirjutamisel ei ole Eestist pärit õpilastele välismaal erilisi konkurente.
Olen tütrelt küsinud, milles on suurim erinevus meie koolisüsteemi ja tema rahvusvahelise kogemuse vahel viimase kasuks. Tema arvates on see nõustamine. Kui ta alustas rahvusvahelises koolis, määrati talle personaalne nõustaja, kes tegeles temaga kõrgkoolini välja. Nõustaja tegi kõikvõimalikke teste ja kohendas õppeprogramme, arendamaks just tema tugevaid külgi. Õpilaste arvu vähenedes on ka meil võimalik allesjäänud õpilastele personaalsemalt läheneda. Võib-olla on palju tahta igasse kooli oma nõustajaid, kuid vähemalt maakonna nõustamiskeskused peaksid oma võrgustikuga suutma kõik õpilased regulaarse jälgimise ja nõustamisega katta.

Suur kiire on möödas
Ka parim ei ole mõne aja pärast enam parim, kui seda ei arendata. Tihti on kõrget taset tunduvalt keerulisem hoida, kui selle poole pürgida. Selles mõttes on tänuväärsed kõikvõimalikud haridusteemade arutlusvormid, nagu Peetril toimunu eelmise aasta septembris või Tallinna Ülikoolis oktoobris toimunud hariduskonverents. Nende abil saame targemaks ise ja saavad targemaks hariduspoliitika kujundajad. Muidugi on palju nüansse ja erihuvisid, kuid kui tahame jätkuvalt edukad olla, tuleb arengusuundades kokku leppida. Tunnustan Eesti koostöö kogu, kes on võtnud hariduse oma tegemiste üheks prioriteetseks valdkonnaks.
Poliitikutel segab mõistlike otsuste tegemist tihti see, et nad arvestavad, kui palju see hääli juurde annab või ära võtab. Sellest saab üle ainult teemast ja muutuste vajalikkusest avalikkusele rääkides ning kõikvõimalike huvigruppe mõttetalgutele kaasates.
Oleme jõudnud oma riigi arengus faasi, kus poliitikud ei saa järske muutusi (reforme) enam ette võtta, kui just häda väga käes ei ole. Kõik vajalikud muutused peavad olema kõigile arusaadavaks tehtavad. Kiireid lahendusi ei ole siin oodata, aga ka vesi uuristab lõpuks kivisse jälje.
Pärast Peetri mõttetalguid ja ühiste seisukohtade kujundamist ei ole ju ka meie hariduselus seal kokkulepitu osas midagi muutunud. Peetri kooli ja Kareda valla algatus sai alguse murest oma põhikooli saatuse pärast. Põhikooliõpilaste arv on aasta-aastalt vähenenud ja jõudnud kriitilise piirini. Kuidas minna edasi – see küsimus ei vaeva mitte ainult Peetri põhikooli, vaid paljusid koole igas maakonnas.
Peetrile olid kokku tulnud just need, keda vaevasid samad mured. Haridustegelased ja poliitikud, kes nägid selles võõrast muret, sinna ei tulnud. Järelikult tuleb kokkulepitud põhimõtteid edasi selgitada, kuni need jõuavad otsustajate teadvusesse.

Järvamaal tegutsetakse
Järvamaal oleme sõlminud 65 osalise vahel Järvamaa arenguleppe, kuhu on kirjutatud ka nn puhta gümnaasiumi põhimõte. Asjad liiguvad selles suunas Järvamaa kahes suuremas omavalitsuses: Türi vallas ja Paide linnas. Visalt, aga liiguvad. Saame näha, kumb enne tulemuseni jõuab. Kui algselt oli Paide aktiivsem, siis praegu tundub Türi ette rebivat.
Lisaks oleme Järvamaal omavalitsustega kokku leppinud nii koolivõrgu kui ka hariduskorralduse arengusuundades. Koolivõrgu kokkulepe on küll liiga üldine, aga see oli kompromissi hind, kuna iga omavalitsus võitleb oma kooli eest viimse hingetõmbeni. Kuni kool füüsilises mõttes on omavalitsuse pärusmaa, ei ole siin midagi imestada. Omavalitsus näeb hariduses ainult oma piiridesse jäävat ja teeb vastavalt sellele ka otsuseid.
Kes on meie riigis pädev otsustama ja kelle käes on raha? Riigis kindlasti keskvõim. Haridusvõrku on mõistlik korraldada aga ka maakonna tasandil. Siit edasi võiks pikalt rääkida haldusterritoriaalsest korraldusest ja ülesannete jaotusest keskvõimu ja omavalitsuste vahel, aga see on poliitikutele veel hellem teema kui haridus.
Kompromiss ei ole alati raha kasutamise parim variant, aga inimesed istuvad vähemalt ümber laua ja räägivad. Tänavu oleme kokku leppinud arengukavas „Turvaline Järvamaa” ja selleski on oma osa hariduskeskkonnal.

Linnad püüavad maalapsi
Peetril kõlama jäänud tugeva põhikooli idee kogub jõudu üle Eesti, sest lapsi on üha vähem. Linnakoolide probleem see veel ei ole, sest need püsivad tänu maalt tulijatele. Tugeva maapõhikoolide võrgustiku korral ei väheneks maakoolide õpilaste arv kindlasti nii drastiliselt. Kooli tegevust ei lõpeta lapsed, vaid lahkuvad õpeta­jad, kui nad ei näe perspektiivi, ning lapsevanemad, kes suunavad segaduse korral oma lapsed õppima suuremasse keskusesse, mitte lähimasse kooli.
Ilmselt on üks põhjuseid, miks poliitikud ei taha teemaga haakuda, selles, et maarahvastik väheneb ja põhi­line rahvastik (loe: hääled) asuvad linnades. Kuid varem või hiljem jõuavad need probleemid ka suurematesse asustatud punktidesse, kui otsuseid ei tehta õigeaegselt. Gümnaasiumiosa lahutamist põhikooliosast on tugevama põhikooli kaitseks isegi rohkem vaja kui gümnaasiumile endale. Aga selge peab olema, et nn puhtas güm­naasiumis ei õpi noor igaks juhuks, vaid et omandada tulevikus akadee­miline kõrgharidus. Tundub, et läbimurre siin on lähedal, nagu ka kutse­hariduse ja gümnaasiumi tasakaal. Küll visalt, aga liigume edasi.

Vältida soovimatut
Järvamaal alustab 1. septembrist Paide kutsekeskkooli ning Türi tehnika- ja maamajanduskooli baasil Järvamaa kutsehariduskeskus. Praegu saaksid need koolid veel kumbki eraldi hakkama, aga küsimus on homses. Mõned poliitikud leidsid, et parim tee edasi liikuda on kahe kooli vastandamine – ja edutult. Edasiviivaks jõuks on olnud koostöö.
Küsimus on kogu Eestis. Meie riik on nii väike, et selle vanuserühma õpilaste pärast konkureerivad juba kõik gümnaasiumid ja kutseõppeasutused. Viimane aeg on mõelda, et lähiaastatel jõuab õpilaste arvu langustrend kõrgkoolidesse. Kui neid protsesse väga selgelt ei suunata, võib vaba tururegulatsioon tuua kaasa soovimatuid tagajärgi, millega järeltulevad põlved peavad pikka aega tegelema.
Haridus on suur väärtus, veelgi suurem väärtus on emakeelne haridus. Kui me selle hoidmise ja arendamisega ei tegele, hakkavad tulevikus meie tehtut uurima arheoloogid. Ja mis keeles nad räägivad, ei oska ennustada.

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

Märkide avastamise rõõmu leidub igas metsas. Kindlasti on võimalik puid näha ka kirjaniku, sportlase, professori, lenduri, inseneri või kunstniku silmadega. Minu silm näeb eelkõige muusikamärke.

2007. a varakevadel alustasin festivali „Eesti muusika päevad” tellimuse täitmist – klavessiiniteose kirjutamist –
oma vanaisa majas Kadrinas (minu vanaisa Aleksander Krimm edendas 20. saj algupoolel aktiivselt Kadrina kultuurielu, oli sealse haridusseltsi asutaja ja kauaaegne esimees). Kuna looduses käimised on mind loomingulise töö juures alati inspireerinud, võtsin uute elamuste leidmiseks ette Neeruti matkad. Muljed varakevadisest raagus puudega Neerutist olid vapustavad ja uue teos saigi vastava nime – „Neeruti süit”.
Endalegi üllatuseks hakkasin neil rännakutel kõikjal nägema nn muusikalisi puid. Puude lehtedeta võrad tulid erinevalt suvistest reljeefselt ja selgelt esile. Avastasin enda jaoks tüvede, okste ja juurte kaudu väljenduva võlumaailma. Poleks kunagi arvanud, et nii väikesel territooriumil, nagu seda on Neeruti mäed, võib olla nii palju muusikainstrumentide ja muusikamärkide kujulisi puid.
Huvitava võraga puude tavalisest arvukam esinemine Neerutis (julgen nii väita) seletub ilmselt nende mägede omanäolise reljeefiga. Mitme kilomeetri pikkused kuni 35 meetri kõrgused ja ligi 40-kraadise kaldega sepikukujuliste voorte nõlvad ning nende vahel asuvad niiske põhjaga orud soodustavad erilise kujuga puude kasvamist. Esimesed fotod „muusikalistest puudest” tegin 1. aprillil 2007. Sama aasta sügiseks oli nende arv kasvanud mitmesajani. Ja neid tuleb juurde senini.
Puude pildistamisega kasvab vilumus panna tähele nende erilisi detaile, puukoore mustri sõnumit, okste põimumisest tekkivaid kujundeid ja semiootikat. Ja just „Neeruti semiootika” on minu järgmise, arvult teise fotonäituse teema. Seda näitust eksponeeritakse alates 17. septembrist Kadrina rahvamajas.

Nii palju muusikalisi puid!
Kõige enam satub fotodele muusikute (eriti koorijuhtide) igapäevane tööriist helihark. Neid olen leidnud väga erinevaid: „Sammaldunud helihark”, „Kaotatud helihark”, „Vuntsidega helihark”, „Naiselik helihark”, „Kukalt sügav helihark”, „Akord-helihark”, „Tigu-helihark” jpm. Üks puu meenutas täiesti ehedat heliharki ja saigi nimeks „Täiesti harilik helihark”.
Järgnevad paljud muud pillid – kandled, lüürad, harfid, orelid… Parmu­pillide valik on samuti suur: „Katkise keelega parmupill”, „Klassikaline parmupill”, „Diees parmupillile”... Paljud puud meenutavad muusikalisi märke: „Beethoveni suur paus”, „Be­kaar”, „Duu­beldiees”, „Nootide pesapuu”. Omaette ooper on laulvate puudega. „Laulev Vanemuine”, „Duett”, „Laulev tammelind”, „Laulev Unimüts”, „Ühe hambaga lauluveteran”.
Põnevaid kooslusi pakuvad kuused ja tammed. Üks foto on allkirjaga „Vaikima sunnitud laulja” ja sellel on oma süžee: kuusk laulab kõvasti ja valesti, tamm aga sulgeb ühe käega laulja suu ja teisega annab võmmu kuklasse: „Ole vait!”
Kui Neeruti maastikud läksid haljendama, hakkasin nägema „muusika­lisi maastikke”. Nii jäädvustasin seeriad „Minoorne”, „Mažoorne”, „Helisevad oosid”, „Helisevad Neeruti augud”. Üks meeleolufoto kannab nime „Vaiku­se muusika”. See äikese-eelne pilt erili­se pilvealuse valgusega on näituse üks populaarsemaid pilte (mis on leidnud kajastust ka külalisraamatus). Ühe minu mediteerimise koha erilisus sai pildile nime „Muusika sünnib valgusest” all. Siin parafraseerin Arvo Pärti, kes on öelnud, et muusika sünnib vai­kusest.
Neeruti on ka Kalevipoja tegemiste üks väljendusrikkamaid paiku. Ena­mik Kalevipoja puid (nagu muusikalisedki) on tammed või kuused. Leidsin Kalevipoja lausa üllatavate tegevuste juures.

Kalevipoeg elab puudes
Olemas on fotod nimedega „Suusa­hüppel Kalevipoeg” ja „Kükitav Kale­vi­poeg”. Rida puid kujutavad tema tööriistu, abivahendeid ja relvi – „Kalevi­poja harkader”, „Kalevipoja hobune”, „Kalevipoja hobuse jalg”, „Kalevipoja hobuse varss”, „Kalevipoja sõlm”, „Kale­vipoja püss” (keegi vaidlustas näitust vaadates püsside olemasolu Kalevipoja ajal ja sellega on mul piisa­valt olnud tegemist), „Kalevipoja märklaud”,
„K salarelv”, „K isiklik riist-relv” jne.
Üks puu on minu jaoks väga oluline – „Haljendav Kalevipoja mõõk”. See salapärane poolik puu on pikselöögist jäänud vaid ülemises osas haljendama. Teame ju, et mõõk lõikas Kalevipojal Kääpa jões jalad alt ja surmas ta. Haljendav mõõk justkui palub meilt kõigilt andestust sooritatu pärast.
Pilt nimega „Kalevit leinav Linda” seostub Kalevipoja vanematega. See puu on sauniku taluaias kasvanud ja nüüdseks kuivanud jäme õunapuu.
Omaette põneva osa metsast moodustavad Kalevipoja ajastuga seostuvad puud. Nimetan neid tinglikult tema kaasaegseteks, laiemas kontekstis viivad nad otsapidi muinasaega. Siia galeriisse kuuluvad näiteks „Homeros” (eriline kasekäsn), „Ürg­madu”, „Ürgkalmaar”, „Ürgaja veenus”, „Enti jalg – „Sõrmuste isanda” lainel”, „Haavatud ürgloom”, „Ükssarv”, „Ürgne kutse” ja paljud teised.
Osa puid seostuvad Neeruti kui haruldase maastiku kaitsega – „Neeru-ti valvurid”, „Neeruti kaitsjad”, „Neeru­ti valvuri võti”. Fotod, nagu „Värav muinasaega”, „Muinasjutu lävel” või „Ürgsemiootika” vihjavad Neeruti metsa erilistele võimalustele minna teistesse dimensioonidesse.

Näitused avastamisrõõmust
Minu fotoseeria sai näituse kuju nimetuse „Muusikaline Neeruti ja Kalevi­poeg” all tänu Neeruti seltsi esinaise Tiiu Uusküla initsiatiivile. Mullu oli näitus esmakordselt avatud Kadrina rahvamajas. Järgnesid eksponeerimised Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis, muusika- ja teatriakadeemias, rahvusraamatukogus; Tartus kirjandusmuuseumis, Sagadi metsamuuseu­mis, Kale­vipoja muuseumis Jõgevamaal, Tõrva kirikus-kammersaalis. 12. au-gus­tini on näitus väljas rahvusraamatukogus, 16. augustist 15. septembrini Palmse mõisa külastuskeskuses.

Kevadel käisin Helsingis Vironniemi lasteaias usutlemas Kirsti Hakkolat.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, siis… asus see Helsingis ja õpetajad ning lapsed rääkisid seal soome keelt, mida Arno sõnagi ei osanud. See, et poiss pandi Soome ja mitte Eesti eelkooli, johtus ühest küljest asjaolust, et poisi vanemate kompanii tegutseb mõlemal maal, teisalt kardeti varanduslikku kihistumist, teisisõnu tõusiklikkust Ees­ti pealinna koolides. Poisi vanemaid ei vaimustanud põrmugi väljavaade osaleda kõige kallimate firmateksade ja tossude võidujooksus ning sellega kaasnevas. Koolivalik Arnot mässu tõstma ei pannud, oli ta ju mitu korda Soomes käinud.
Lähim eelkooliasutus Arno Soome-kodu linnaosas juhtus olema Kirsti Hakkola juhitud Vironniemi lasteaed. Selgus, et selles lasteaias ei kujutanudki poisi umbkeelsus endast komistuskivi. Juhataja arvas, et kui algul raskusi ka tekib, küll abi saab. Arno polnud kaugeltki esimene soome keele mittekõneleja, kes kõnealusesse lasteaeda vastu võeti. Kulus nädal, kaks, lõpuks paar kuud, Arnol soome keelega märkimisväärseid raskusi ei esinenud. Lasteperre sulas ta sisse juba teisel päeval ja ilmutas igal hommikul vastupandamatut soovi lasteaeda minna, erinevalt Tallinna lasteaiast.

Ilma vanemateta Kreekasse
2007. aasta kevadel jõudis nende ridade kirjutajani uskumatu info, et Arno lasteaia lapsed käisid Kreekas ekskursioonil vanemateta. Nagu Arno ise seletas, oli reis olnud väga huvitav: nad nägid Akropolist ja kõrgeid mägesid, sõid kreeka toitu, mängisid parkides ning kohtusid kreeka lastega. Viimaste ees esinesid soome lapsed kodus selgeks õpitud kreekakeelsete lauludega, kuigi juttu aeti tõlgi vahendusel. Enne sõitu tutvusid lapsed ka Kreeka ajaloo, kommete ja panusega maailmakultuuri. Igaks juhuks õpiti Sirtakit, ja hea, et õpiti, sest kui tantsuks läks, ei pidanud soome poisid ja tüdrukud nurgas istuma.
Kas soomlased ei tea, et enne Pariisi sõitmist tuleb ära käia Nuustakul? Teavad küll ja käivad ka oma Nuus­takul, aga välisreisid kujutavad endast osa Kirsti Hakkola vaadete alusmüürist, mille veel kord eesti kõnekäändu appi võttes võiks sõnastada nii: sauna taga on ka maailm.
Et kaugeks ja kalliks reisiks raha saada, anti välja kalender, kus oli ära trükitud ka Arno joonistatud pilt. Vanemad, kelle hulgas juhtus olema kaks professionaalset muusikut, moodustasid ansambli ja kontsertide sisse­tulekust saadi üsna toekas summa. Oma panuse tegi Vironniemi lasteaia ühe vilistlase tänulik isa.
Lasteaia kohta kuuldud heale vaatamata jäi mu hinge kratsima mure, küsimus, kas väga sümpaatne ja lahtise peaga Arno äkki eesti rahvale kaduma ei lähe, kui ta soome keeles hariduse saab.

Mitte võtta, vaid anda
Arno vanematelt kuuldu ajendas küsima, miks pöörab Kirsti Hakkola väljakujunenud tavasid pea peale. Kirsti Hakkola sõnul oli ta esimene ja tähtsaim eesmärk mitte lastelt võtta, vaid neile anda, luua keskkond, kus iga laps saaks parima, mida elul ja inimestel pakkuda on. Pole saladus, et ühed vanemad on teistest rikkamad. Saladus pole seegi, et pahatihti on peres küll raha, kuid mitte aega laste jaoks. Mõned lapsed kasvavad aga üles ühe vanemaga perekonnas, kus raha napib kõigeks, kaasa arvatud kvaliteetne lastehoole, ja aeg puudub sootuks. „Kõigil maailma lastel peaks olema võrdne äratõukelaud oma täiskasvanutuleviku kujundamiseks,” täpsustas Kirsti Hakkola.
Arno kogemuse kaudu teadsin, et umb- või kakskeelsus Vironniemi laste­aias ukse taha jätmist ei tähenda ja lapse edasijõudmist ei pidurda. Kirsti Hakkola kinnitas, et see vastab tõele, ning seletas nähtust sooviga tuua maailm lasteaia seinte vahele, teha lastele varakult selgeks, et peale Soome on maailmas teisigi riike, maid, kultuure, rasse, kus sünnivad ja kasvavad samasugused lapsed kui soome omad.
Rahvusvahelise tagapõhjaga ei ole seejuures mitte ainult lasteaia kasvandikud, vaid ka kasvatajad. Ka nende valikul eelistab proua Hakkola laia maailma või teiste riikide kogemust. Vironniemi lasteaia veidi üle 90 lapse hoidmiseks ja õpetamiseks on palgatud 15 inimest. Soome seadus näeb ette ühe hooldaja iga seitsme lapse kohta. Erinevalt tavalistest lasteaedadest puudub Vironniemi lasteaias aga abipersonal. Kõik 15 on õpetajad, kelle kohustuste hulka kuulub ka koristamine, lastele toidu ette tõstmine ja potitamine, kui seda vaja peaks minema. Siiski, on üks mees, kelle töö hõlmab kitarritundide andmise kõrval lasteaia ruumide korrashoidu.
„Me ei tunnista kuulumist teatud ühiskondlikku gruppi või klassi, me kõik oleme inimesed, keda ühendab respekt üksteise vastu, olgu siis tegu täiskasvanute või lastega. Inimkond koosneb meestest ja naistest, vanadest ja noortest, keda kõiki tahame näha oma personali hulgas. Me kujutame endast omamoodi küla: kõik vanemad peavad tundma kõiki lapsi ja õpetajaid ning kõik lapsed teiste laste, mitte ainult oma sõprade vanemaid. Me tahame lastele näidata, et keegi pole alam või ülem, vähem või rohkem väärt, me lihtsalt töötame koos.”
Viisteist õpetajat esindavad viit rahvust. Mitme rahva hulgast on pärit lapsed? Kirsti Hakkola ei tea täpselt, arvab aga, et kahe- kuni kolmekümne vahel. Enamikul on üks vanem teisest rahvusest, mõnel ka mõlemad.
Järeleaitamistunde soome keeles ei ole seni vaja läinud. „Lapsed on väga nutikad ja võimekad,” lisab proua Hakkola, „pöörame tähelepanu sõnavara rikastamisele, aga mitte keeletundide vormis, vaid osana igapäevaelust. Oleme selleks väljaõppe saanud.”

Mööda käimata radu
Vironniemi lasteaia õpetajate formaalne haridus ulatub viieaastasest ülikoolist keskkoolini ehk nagu Kirsti Hakkola viimaste kohta poetab: „Meil on õpetajaid, kel pole üldse haridust!” Puhkeb selle peale aga naerma ja tunnistab keskkoolihariduse siiski hariduseks. Tegelikult tahtis ta rõhutada, et palkamisel huvitavad teda haridustunnistusest enam kandidaadi paindlik mõtteviis, huumorimeel, loomingulisus. Vironniemi lasteaia õpetaja ei tohi kannatada mõttejäikuse ja eelarvamuste all, peab vahel julgema kivistunud tavasid eirata ning käimata rajale astuda, olema avatud kõigele uuele ja teistsugusele nii mõttes kui tegudes. Teretulnud on loomingulised kogemused muusikas, kujutavas kunstis, teatris, tantsus. Mis aga kõige tähtsam – palgatav peab soovima, otse igatsema lastega töötada.
Kohasoovijatest puudu pole olnud. Ühed tulevad kuulutuste peale, teised toob kohale Vironniemi lasteaia kuulsus. Päris viimasel ajal on kohasoovi­jaid Helsingi lasteaedade uste taga isegi rohkem kui saadaval kohti, sest linn on kärpinud lastehooldele eraldatud raha. Mis või kes kohasoovijaid ka ei ajendaks, palkamisele Vironniemi lasteaeda eelneb põhjalik jutuajamine Kirsti Hakkolaga. Kui kandidaadi maailmavaade ja lasteaia spetsiifika ilmselgelt lahknevad, ütleb juhataja soovijale ära.
Suurem jagu lasteaia eelarvest tuleb linna taskust, millest jagub igapäevategevuseks. Plaaniväliste ürituste jaoks, nagu mullune Kreeka-reis või tänavune reis Sloveeniasse, ka kolmepäevane välilaager, tuleb raha eraviisil hankida. Et lasteaeda külastatakse üsna sageli – Skandinaaviamaadest on käinud sadu asjahuvilisi –, kergendatakse natuke nendegi rahakotti.
Kas Vironniemi lasteaia kuulsus laieneb ka Kirsti Hakkolale? Natuke küll, arvab ta, ikkagi üle 30 aasta seda tööd tehtud, aga lisab, et lasteaial on ka Interneti kodulehekülg.

Kujutlusvõime on kalleim kapital
Kui Kirsti Hakkola lasteaias tööle hakkas, käis elu selle seinte vahel nagu sadades teistes – heas mõttes traditsiooniliselt. Temal olid aga teised arusaamad ja iha neid ellu rakendada.
Alguses oli ettekujutus, õigemini unistus. Järgmise sammuna muudeti suhtumist materiaalsesse maailma. Iga laps sai endale lendava vaiba. See valmis vanemate, õpetajate ja lapse koostöös. Lendava vaibaga saab sõita maa sisse, kõrgele õhku, kosmosse, teistele maadele. Lendav vaip on truu kaasla­ne ka mängides ja jalutuskäikudel. Lõunauinaku ajal sünnib see peale tõmmata.
„Lastel on ammendamatu kujutlusvõime, ja mida me, inimesed, iial rohkem oleme vajanud kui kujutlusvõimet. Kõik, mis meil on ja kõik, mis tuleb või saavutatakse, on ju kujutlusvõime vili.” Ei saa teisiti, kui nõustuda. Mis või kus oleksime tänapäeval ilma lendava vaiba väljamõtleja kujutlusvõimeta? Lendava vaiba idee igihaljus tõestab, et kujutlusvõime on inimese kalleim kapital ja selle ergutamine kõige nupukam investeering.
(Järgneb.)

Vanus?
„Kuuskümmend üks.”

Lapsi?
„Kolm. Neli lapselast, viies saabumas.”

Haridus?
„Alguses eelkooliõpetaja diplom. Hiljem õpingud Sibeliuse muusikaakadeemias, kus kuulasin laste­muusika õpetamist. Lisaks pedagoogika ja psühholoogia kursusi. Olen omandanud kogemusi Norras, Prantsusmaal, Itaalias.”

Kas teie tööd on vääriliselt tunnustatud?
„Tunnustus pole tähtis, ma ei tee tööd sellepärast. Tähtis on, et inimesed mõistaksid – lapsed teavad väga olulisi asju. Olen kirjutanud neli raamatut, korraldanud mitu näitust, et inimeste teadvusse viia –
lapsed mõtlevad ja neil on ideed, neil on meile kõigile midagi öelda. Kirjutan sellepärast, et lapsed ei saa seda teha. Olen nende esindaja.”
Juhatate nüüd ühe lasteaia asemel kolme.
„Helsingi linn soovib nõnda. Õnneks asuvad nad kõik ühes elamurajoonis. Algul oli raskevõitu, pidin võitlema traditsioonilise lähenemisviisiga. Võtab aega, et asju muuta. Ma ei saa leppida laiskusega, sellega, et õpetaja pole oma tööst huvitatud, et ta saadab oma päeva õhtule, ilma et laste elus midagi juhtuks. Aga asjad hakkavad paremuse poole liikuma.”
Olete oma kogemusi jaganud pedagoogikaõppeasutustes ja suveülikoolides.

Kuidas te kõigega toime tulete?
„Kui töö meeldib, saab kõigega hakkama. Pealegi, ma ei käi õpetamas, kuidas midagi teha, ei paku valmisretsepte. Kutsun pedagooge üles väljakujunenud tavades kahtlema, ise vastuseid leidma, esitan neile väljakutseid. Me kõik teeme elus valikuid. Ei ole kivisse raiutud õiget või valet – elu muutub. Inimesed elavad väga erinevaid elusid ja see vormib nende mõtlemist. Vale ja õige üle mõeldes me kasvame. Ma tahan lastele anda valikuvõimaluse.”

Mida te lastelt õppinud olete?
„Seda, kui vähe ma tean.”

Millal tahaks kõik sinnapaika jätta ja käega lüüa?
„Kibedaid hetki on olnud Helsingi linnaga, mitte koolis. Vahel on raskeid momente ka vanematega, kes arvavad, et lapsed peavad vaikselt paigal istuma.”
Vironniemi lasteaia vilistlased, praegused esimese klassi
õpilased, veedavad pikapäevarühma tunnid siin.
„Oleme seda praktiseerinud juba 15 aastat. Üleminek lasteaiast koo­li, mis mõnigi kord osutub traumeerivaks, on nii sujuvam, lapsed tunnevad end julgemalt ja kaitstumalt. Ka mõned Helsingi koolid on minu pikapäevarühma mudelist eeskuju võtnud.”

Kui oluliseks peate oma sõnumi levitamist?
„Mulle on tähtis eeskätt see, mis ma ise teen, mitte teiste õpetamine. Samas teen kõike avalikult. Kes tahab tulla ja vaadata, on teretulnud. Minu meetodid ei pruugi igaühele sobida. Need, kellele ei sobi, peavad leidma oma, mis ei pruugi halvem olla.”

Kas teie unistus on täitunud?
„Ma pole veel lõpetanud.”

26. novembril tähistas kogu teadlikum (ja ka vähemteadlikum) elanikkond Eestis kodanikupäeva. Toimus mitmesuguseid esitlusi, väljasõite ja -ütlemisi. Päeva kui sellise märkimine iseenesest on ju teretulnud nähtus, aga…

Meie koolis toimus teist aastat järjest väljasõit Tallinna, et õpilased koos oma õpetajaga saaksid külastada kohti, kus lihtne inimene iga päev ei käi. Loomulikult oli kool teinud eeltööd, nii et meie klassi saabumine presidendilossi polnud mingi üllatus. Pean ausalt tunnistama, et kohusetundliku maakooli õpetajana ajan päevast päeva „oma asja” ja oli puhas õnn, et ma, üksteist last sabas, kohe lossi peauksest sisse ei trüginud, sest, nagu hiljem kuulsin, olevat see Eesti Vabariigi kõige tähtsam uks! Ja sealt juba igaüks sisse ei käi. Seda ma tõesti ei teadnud. Seni olin arvanud, et iga kodaniku jaoks on tema tagasihoidliku kodu uks see kõige tähtsam. Aga kui nii, siis nii.
Avasin värisevi käsi massiivse ukse, mille kõrval silt „Presidendi kantselei”. Meid oldi juba aknast märgatud, seestpoolt aitas kaasa valges vormisärgis noormees. Teretasin ja nimetasin kooli, kus igapäevast leivapealist teenin, ning meid lubati uhkesse majja sisse. Näidati, kuhu üleriided saame riputada, ja käsutati metalliotsija-väravast ükshaaval läbi. Seejärel paluti kõrvalruumis oodata.
Ei möödunud viitteist (!) minutitki, kui kõrvaluksest astus sisse range oleku ja punaseks värvitud siilisoenguga proua.
„Tere!” ütles ta, mille peale lapsed kooris vastasid: „Tere!”
Tundsin, et nüüd on minu kord ja ulatasin tervituseks käe. Hetke vaadati seda väga umbusklikult, siis pisteti mulle kartlikult pihku sõrmeotsad. Ütlesin oma ees- ja perekonnanime, millele vastati mühatusega. Nii ei saanudki me teada, kes oli see tundmatuks jääda soovinud naisinimene. Ilus oleks, kui koolilapsi võtaks vastu viisakas ja haritud inimene, kes jätaks hea mulje neile, kellele ta esineb. Hoolimata suhteliselt ebaviisakast tervitusest, lubati meid väikesele ringkäigule presidendilossi.
Fuajees, seljaga „kõige tähtsama ukse” poole seistes, kuulsin, et loss on nii uhke ja ilus sellepärast, et president on kõige austusväärsem inimene terves vabariigis ja meie kõigi kohus on teda austada ja armastada. Neid kahte sõna – „austusväärne” ja „austama” – kõlas mitu korda järjest. Tundsin, kuidas minus pressib ülespoole pisike naer, nii väga tuli meelde enda koolipõlv ja seltsimees Lenini pilt kooliaula seinal… Mul ei ole ju absoluutselt midagi meie vabariigi ja härra presidendi vastu, hoidku selle eest, lihtsalt see, kuidas üht lihtkoda­nikku teistest paremaks üritatakse seada, on alandav.
Kui neli-viis tähtsamat ruumi oli tutvustatud, maja ajaloost lühiülevaade antud, juhatati meid tagasi garderoobi ja anti mõista, et meie ringkäik on lõppenud, sest uus grupp juba ootas.
Bussis kolleegi kõrval istudes ja kooli poole tagasi sõites mõtlesin, mida ma siis ise ka teada sain? Meelde jäi, et maja ehitati samal aastal, kui sündis minu isa, niisiis 1938. Ometi tundsin ennast natuke halvasti, kurb oli. Kindlasti oleks mulle jäänud parem mulje, kui „giid” poleks pidanud paljuks ennast tutvustada ja välja näidata, et me kõik – tema, mina, minu klassi lapsed, härra president ja teised kodanikud – oleme võrdsed. Kas või kodanikupäeval.

Toimetuselt.
Kirjutis on meie käes seis­nud juba pool aastat. Tookordse valve­toime­taja vea tõttu. Juunis Õpetajate Lehe ano­nüüm­sele ankeedi­le vastates avaldas autor pahameelt, et tema talve hakul saadetud kaastöö avalda­mata jäi. Selle peale oskasime viidatud sisu ja ligikaudse kirjutamisaja järgi otsima hakata – ning leidsimegi üles. Et Eesti Vabariigi juubeliaasta ikka veel kestab ning õpilasekskursioonid presidendilossi ja riigikogusse jätkuvad, otsustasime kaastöö avaldada tagantjärele – sest tõepoolest, mingit põhjust seda avaldamata jätta ei olnud ning sellekohast otsust pole toimetuses ka tehtud. Parem siis ehk hilja kui mitte kunagi.