Homne kirjand ja teised tänavused riigieksamid 

 

Raivo Juurak

Repliik

Kuulusin kindlalt nende hulka, kes suhtusid „Laululahingu” saateformaati eelreklaamide põhjal kaunis skeptiliselt. Kuidagi kahtlane tundus eesti koorid telekaamerate ees nii hõiskama-vehkima saada, nagu see „kusagil-seal” tehtud videoklippidest kätte paistis. Ja kui saakski, mida peaks see siis televaatajatele pakkuma?
Aga näe – sai küll ja pakkus küll, võib nüüd, pärast esimese ringi lõpule jõudmist juba täie kindlusega väita. Olen juhuse tahtel vaadanud ja arutanud saadet väga erinevates seltskondades, kus inimesi professionaalsetest koorijuhtidest ja laulupeokorraldajatest nendeni, kelle koorilauljakogemus piirdub väga varase lapsepõlvega. (Neid eestlasi, kel see üldse puuduks, pole ju teab kui palju, või mis?) Valdavalt on kõik kommentaarid olnud meie üldist norivat mentaliteeti arvestades peaaegu ülivõrdes positiivsed.
Ah et mis siis täiusest ikka puudu jääb? See sõltub tõepoolest juba suuresti igaühe personaalsest vaatenurgast. Muuhulgas olen kuulnud pillatavat justkui kaasatundvat repliiki, et tavakonkurssidel karmilt, kuid õiglaselt kooride muusikalisi finesse hindama harjunud proffidest žüriiliikmed peavad end saates teinekord vägistama esinejate kohta ridamisi ilusaid valesid kuuldavale tuues. Aga ei pea ju! Piltlikult öeldes: kui kellelgi koivad ikka tõesti kõverad, ei pea tema säärejooksu ilusaks valetama, vaid esile tõstma seda, mis esiletõstmist väärib, olgu selleks siis ilusad silmad või terane mõistus. Ja sellega on žüriiliikmed „Laululahingu” saates valdavalt ka hakkama saanud.
Muidugi on raske otsustada, kas hinnata rohkem tööd ja vaeva, millega koduülesanne ette on valmistatud, või loomulikku musikaalsust (ja/või professionaalsust), mis lubab kohapeal loo kiiresti omandada. Igatahes on ka telepubliku hääletustulemused näidanud, et ainult geniaalsetest ideedest edasipääsuks ei piisa – lauluoskus tuleb ikka ka kasuks.
Ei maksa tõsise koorimuusika austajatel ka väga südamesse võtta neid, kes siin-seal kilkavad, et just ja ainult selline peakski laulupeorepertuaar olema, ega ennatult solvuda koorilaulja intervjuus kostnud mõtte peale, et neil ei laulda ainult igavaid laulupeolaule. Ei jää Härma ega Bach sellepärast esitamata.
Tantsijad väidavad, et „Tantsud tähtedega” tõstis ala populaarsust märgatavalt. Nagu on näidanud laulupeod, kuhu jätkuvalt kõik soovijad esinema ei mahu, pole meil koorilauluga tegelejatest niigi puudu. Aga kui mõnel kooril ja dirigendil on nüüd lihtsam oma koduvallas või -linnas otsustajatele selgeks teha, et nende töö väärib toetust ja tunnustust, on saade andnud midagi ka peale meie laupäevaõhtute sisustamise.

15. aprillil esitles Balti filmi- ja meediakool (BFM) aasta pärast valmivat filmikeskust, mis hakkab paiknema kavandatavas Tallinna Ülikooli loomemajas.

Uus-Sadama 14 asuvasse endisesse meremeeste klubisse luuakse nüüdisaegne digitaalne keskus, mida saavad kasutada nii filmitegijad kui ka linnarahvas. Uue keskuse kogumaksumus on kuni 200 miljonit krooni, mis sisaldab endise meremeeste maja ostmist, renoveerimist ja õuele hoone ehitamist.
BFM-i arendusjuhi Martin Aadam­soo sõnul tuleb kuni pool summast TLÜ omafinantseeringuna, renoveerimiseks ja õue peale uue hoone ehitamiseks taotletakse Euroopa Liidu ja riigi fondidest täiendavalt kuni 100 miljonit krooni. Lisaks loodetakse saada sel aastal avanevatest loomemajanduse tõukefondidest 20 miljonit krooni sisseseade jaoks (filmi digitaalne järeltootmistehnika, mida Eestis veel ei ole). Lõplikud rahastusotsused tehakse aprilli-mai jooksul.

Koondab kogu filmitööstust
TLÜ loomemajas leivad koha BFM, kunstide instituut ja loodav filmikeskus. Filmipoole käsutada jääb umbes 60% ja kunstipoolele 40% uuest kompleksist. Kokku on tudengeid uues keskuses ca 800, lisaks saavad keskust kasutada Eesti filmitegijad ja kinosaalis võib käia linnarahvas. Aadamsoo sõnul on uue filmikeskuse peamine eesmärk koondada ühte majja filmitööstuse jaoks inimesi koolitav haridusasutus ja tehniline keskus, mis teenindab kooli ning müüb oma teenuseid väljapoole. „Kool ei ole ainult tudengite, vaid kogu sektori jaoks. Selline süsteem seob väga hästi kooli ja tööstuse.”
Koolis peaksid väljundi leidma nii tele- kui ka filmitudengid. „BFM-i mõte on selles, et seni on filme tehtud n-ö põlve otsas – iga mees teeb oma ühemehefirmas oma väikest filmi ja elab projektist projektini. Siia saavad kõik tulla oma projektidega ja koos tegutseda. Kui kool areneb, areneb ka Eesti filmitööstus,” ütles Aadamsoo.
Kaalutud on ka võimalust minna kogu kompleksiga planeeritavasse kunstiakadeemia hoonesse, kuid viimane valmib praeguste plaanide kohaselt kõige varem alles aastal 2011. BFM-i üüripind Sütiste teel on aga juba müüdud Põhja-Eesti Regionaalhaiglale ja BFM peab välja kolima 2009. aasta suvel. „Kui uut koolihoonet aasta jooksul ei sünni, on reaalne oht, et kõikide Baltimaade tudengitele mõeldud kool peab tegevuse üldse lõpetama või hakkab tegutsema Lätis, sest ka lõunanaabrid kandideerisid alguses kooli loomiseks,” sõnas arendusjuht.

Tudengid 13 riigist
BFM on ainus rahvusvaheline filmi- ja telekolledž Mandri-Euroopas, ingliskeelseid filmikoole leiab Euroopas veel vaid Suurbritannias. Kool asutati TLÜ juurde 2005. aastal, kuid õppetööd alustas aasta hiljem. Praegu õpib seal 300 tudengit 13 riigist. Sel aastal lõpetab esimene rahvusvaheline filmimagistrite lend, suvel toimub uus vastuvõtt filmi- ja meediaõppesse nii bakalaureuse- kui ka magistritasemel. Filmikeskuses saavad täiendada ennast ka õpetajad, kellele õpetatakse audiovisuaalse tehnika kasutamist tunnis. Potentsiaalsetele uutele tudengitele on mõeldud suvekoolid.
Kui paljud erialad peavad arvestama tudengite hulga vähenemisega, siis filmikeskusel seda ohtu ei ole –
õpe on ingliskeelne ja tudengeid saabub ka mujalt. Õppimine on kallis, sest grupid on väikesed ning vananevat tehnikat on vaja pidevalt täiendada. „Lõime kooli kolme riigi peale, sest lisaks rahapoolele ei jätku igas riigis koolitäit talente.”
Uue filmikeskuse valmimist ootavad ka filmitegijad. Eesti Filmi Sihtasutuse (EFSA) juhi Marge Liiske sõnul on uuel filmikeskusel tähtis roll viimasel ajal tormiliselt arenenud Eesti filminduse jätkuva edu tagamisel. „Eelmisel aastal tõestas Eesti film end publikule ja festivaližüriidele, aga sellest on vähe, kui Eestis puudub filmitootmiseks vajalik infrastruktuur. Oluline on ka, et filmikeskuse rajamine aitaks Eestisse jätta kuni 10 miljonit krooni filmitootmisele mõeldud riiklikke toetusi aastas, mis praegu lähevad Eesti tehnika puudumisel naaberriikidesse.” Alates 2005. aastast on käigus projekt „Eesti film 100”, mille raames restaureeritakse vanu filme, mis läheb maksma vähemalt pool miljonit filmi kohta.
Paari aasta pärast läheb Aadamsoo sõnul kogu ringhääling digitaalseks. „Uus ringhäälingumaja on täis uut tehnikat ja juba sel aastal on avanenud neli uut digikanalit. Et digitaalses keskkonnas hakkama saada, on vaja kvalifitseeritud tööjõudu.”

Noori talente jätkub
BFM-i bakalaureuseõppesse tullakse otse koolipingist, kuid magistrantuuri pärast mõningase elu- ja töökogemuse omandamist. „Magistrandid on töökogemusega noored, kes tunnevad ühel hetkel soovi end täiendada. Näiteks Taanis ei võetagi alla 25-aastaseid filmindust õppima, sest vaid elukogemuse najal saab vahendada oma mõtteid. Enne ei ole midagi vahendada.”
Kas Eesti Filmi Sihtasutusest on ka noortel, äsja kooli lõpetanud filmitegijatel lootust oma filmida jaoks raha saada? Aadamsoo sõnul on raha viimastel aastatel juurde tulnud ja selle eraldamise põhimõtted paika loksunud. „Tudengid teevad väga palju dokumentaalfilme, näiteks sari „Eesti lood” on suuresti tudengite tehtud.” Kultuurkapital ja EFSA annavad raha ka tudengite lõpufilmide jaoks, mistõttu on filmitudengitel üleminek koolist ellu üsna sujuv.
Kuna Eesti on pisike, on filmi poole peal filmitegijad ka õpetajateks. Tudengid saavad nii palju vajalikke kontakte. Juba koolipingis anti suur filmiprojekt kahele noorele režissöörile. Asko Kase käe all valmib Eesti suurima eelarvega film „Detsembrikuumus” ning sotsiaalselt tabava „Tulnuka” autor Rasmus Merivoo teeb parajasti koostöös venelastega filmi „Buratino”. Uus talent saab Aadamsoo sõnul tulla vaid siis, kui talle on tingimused loodud. „Ootused Eesti filmile on eelmise aasta edu tõttu kõrged.”

Kuidas on läinud vene koolide eestikeelsele aineõppele üleminek?

NATALJA LAPIKOVA, Tallinna Haridusameti hariduskorralduse teenistuse üldhariduse osakonna vanemspetsialist:
„Esimene õppeaasta on Tallinna vene õppekeelega koolides möödunud üldiselt probleemideta. Õpetajad olid ette valmistatud, koolides on tasuta eesti kirjanduse õpikud ja muud vajalikud õppematerjalid. Riik eraldas eesti kirjanduse õpetajatele ka raha.
Kõikides 10. klassides (osas koolides ka 11. ja 12. klassis) õpetati eesti kirjandust eesti keeles. Kahjuks ei saa öelda, et kõikides koolides ja klassides oskaksid õpilased keelt nii hästi, et eesti keeles õppimine neile mingeid probleeme ei valmistaks. Senini saavad põhikoolilõpetajad sooritada eesti keele lõpueksami algtasemel, mis ei ole piisav õppimaks gümnaasiumis eesti keeles. Neile õpilastele, kes on õppinud põhikoolis mitut ainet eesti keeles, ei ole eesti keeles eesti kirjanduse õppimine raske.
Ei ole saladus, et paljud õpetajad aitasid tunnis õpilasi, tõlkides osa õpetatavast vene keelde. See oli vältimatu. Arvan, et õpetajad ei teinud midagi halba, nad arvestasid reaalsust.
Järgmiseks õppeaastaks oleme samuti valmis. Koolid on oma valiku juba teinud ning eesti keeles hakatakse õpetama kas muusikaõpetust, ühiskonnaõpetust või mõlemaid koos (sõltub õpetaja olemasolust). Õpetajad on saanud vajaliku ettevalmistuse.
Probleemiks jääb õpilaste keeletase ja sellest tulenev valmidus õppida ainet eesti keeles. Kõige suurem kahtlus on mul ühiskonnaõpetuse suhtes. Aine ja õpik on ka emakeeles raske, rääkimata eesti keelest... Mina ei ole selles nii suur optimist, nagu eelmisel nädalal esitletud Emori uuringu tulemustest välja võis lugeda.
Soovitame Tallinna vene õppekeelega koolidel õpetada põhikooliklassides mõningaid aineid eesti keeles (kuigi see ei ole kohustuslik), see on tulevatele gümnasistidele eesti keeles õppimisel suureks abiks. Just seda eesmärki silmas pidades korraldasid Tallinna Haridusamet ja Tallinna Ülikool ühisprojekti, mille raames koolitati kursusel „Aine õpetamine kakskeelses keskkonnas” 180 õpetajat kõikidest vene koolidest. Kõik võtab aega!”

VJATŠESLAV GUSSAROV, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi direktor:
„Kindlasti on gümnaasiumiõpilaste jaoks üleminek eestikeelsele õppele kasulik. Meie lapsed õpivad juba neljandat aastat eesti kirjandust ja kultuurilugu eesti keeles. Eesti keele riigieksami keskmine hinne
on tõusnud 81,16 punktilt (2004/2005. õa) 86,27-ni (2006/2007. õa). Ära peab märkima õpetajate entusiasmi – nemad pidid eelnevatel aastatel kõik õppevahendid ise ette valmistama.
Sel õppeaastal õpetame eesti keeles ühiskonnaõpetust, järgmisel aastal lisandub muusika.
Väga õige samm oli alustada üleminekut just eesti kirjandusest, sest see aine on keeleõppele lähedane ja õpetajad on eesti filoloogid. Teiste ainete õpetamisega on asi aga keerulisim – seal on spetsiifiline terminoloogia. Õpetada tuleb ainet, mitte keelt.
Arvan, et praegu on viimane aeg paranda ka seadust – gümnaasiumilõpetaja võiks ise otsustada, millisel tasemel soovib ta riigieksami sooritada.”

IRENE KÄOSAAR, HTM-i rahvusvähemuste hariduse osakonna juhataja:
„Eesti kirjanduse õpetamine vene õppekeelega koolide 10. klassides sujub ladusalt. Kõikides koolides õpitakse tulemuslikult – nii õpilased kui ka õpetajad on eesti kirjanduse õpetamise eesti keeles omaks võtnud. Leitakse, et eesti kirjanduse õpetamisest vaid 10. klassis on vähe, ning kümme kooli kavandab järgmisel aastal õpetada eesti kirjandust eesti keeles valikainete arvelt ka 11. ja/või 12. klassis.
Eesti keele oskuse arenemisest ülemineku tulemusena on veel vara rääkida. Üks tund eesti kirjandust riigikeeles on eesti keele oskuse tugevaks parandamiseks vähe, kuid suurenenud on õpilaste julgus eesti keeles väljenduda ning õpetajate julgus eesti keeles õpetada.
Õpetajad on läbinud teises keeles aine õpetamise metoodika koolituse ning valdavad metoodikat hästi.Algatatud on uuring eestikeelse aineõppe läbinud õpilaste aineteadmiste ja eesti keele oskuse tulemustest, kuid adekvaatsed andmed saame alles mõne aasta pärast.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt peavad kõik koolid 2008/2009. õppeaastal õpetama 10. klassi astujatele eesti keeles vähemalt eesti kirjandust ning omal valikul kas muusikat või ühiskonnaõpetust. Kõik vene õppekeelega koolid alustavad või jätkavad 2008/2009. õppeaastal eesti kirjanduse ja ühiskonnaõpetuse või muusika õpetamist eesti keeles. 17 kooli õpetab järgmisel aastal nii ühiskonnaõpetust kui muusikat eesti keeles. 66% vene õppekeelega koolidest (41 kooli) õpetab järgmisel õppeaastal kohustuslikust kahest ainest rohkem aineid eesti keeles.
See näitab koolide valmisolekut ja aktiivsust eestikeelsele aineõppele üleminekul ning soovi jõuda
2011. aastaks eesmärgiks seatud 60% eestikeelse aineõppeni.”

Ajakirjandust tootes ja tarbides

Eesti Ajalehtede Liidu seminaril möödunud nädalal kõneldi Interneti-meediast. Omal ajal oli Õpetajate Leht Eestis esimene, mida arvutist vaadata sai – sellisena, nagu kõiki väljaandeid nende võr­ku mi­neku hakul: paberlehe artiklid ekraanil reas. Ei viitsiks praegu keegi enam niisugust tekstijoru lugeda. Arvutistumise kiirus on olnud tohutu ning kompuutrite tulekut esireas tervitanud Õpetajate Leht (just meie olime ka need, kelle peal trükikojas arvutiladu katsetama hakati) tundub nüüd oma IT-raken­dustega suurtest lehtedest mitu sajandit taga olevat. Ometi pole möödas veel kaht aastakümmetki päevast, mil kogu meie kirjutav meedia in corpore tinalaost trükki läks ning võrgulehti ei osatud uneski näha.
Interneti-meedia on tulevik, kuulutati seminaril. Kes veel pole veebindusele rõhuma hakanud, alustagu kohe, selsamal tunnil!
Õigus muidugi. Ei olnud minagi läinud seminarile igavust tapma, vaid Õpetajate Lehe uuendamisest mõtlema. Suurte lehtede omanikud in­vestee­rivad oma online’-idesse summasid, mida väike­ses toimetuses ei oska ettegi kujutada, nii et konkureerida me siin mõistagi ei saa ega püüagi, kuid oma võimete kohast edasiminekut peab üritama. See on tänapäeva paratama­tus. Ja võimalus. Ükski täie aruga lehetegi­ja ei nuta aastal 2008 taga kirjutusmasinat ega tinast trükitähti ning ka veebileht tähendab eeskätt operatiivsust, lihtsust, mugavust ja käepärasust.
Seminaril esinenud võrguväljaannete edendajad mõjusid igati süm­paat­­selt. Nagu ikka inimesed, kes oma ala põhjalikult tunnevad, sellest vaimustuvad ning innustuvad.
Küsimused tekkisid seal, kus jutt eesmärki­dele kaldus. Näiteks teata­s Äripäev, et „kohe suleti rubriigid, mis ei toonud piisa­vat reklaamitulu”. Deklareeriti, et „kollane alustab ja või­dab”. Öeldi enam-vähem otse, et ajakirjandustoote sisu võib olla kui tahes mõttetu ja suunatud ükskõik kui madala laubaga vastuvõtjale –peaasi et kogub klikke ning sellega kaasnevat reklaamikäivet ja kasumit.
Paraku luuakse ka totaal­se turumajandusega ühiskonnas suurem osa väärtusi ikka veel nagu mullu ja muistegi väljaspool börsiloogikat ning täiesti tasuta. Luuakse pere- ja sõbrasuhetes, üksi ja üheskoos harrastatavates vaba aja ettevõtmistes, huvi- ja meelis­tege­vu­s­es. Isegi äris endas on suurim väärtus sellel, mida rahas mõõta ei saa. Kas või näiteks samal semina­ril esinenud veebiarendajate entusiasmil. Võtke neilt nende huvi ja pühendumine, jätke vaid hunnik pappi – ning midagi nad enam ei loo ega tooda, ainult kuluta­vad. Ei ole olmemuredest vabastav sisse­tulek veel ühestki mõttetust riigi­kogulasest mõttekat teinud – kel pole olnud tarkust ja motivatsiooni ühiskonnas mõjukas olla enne parlamenti pääsemist, sel jätkub sealgi oidu ja viitsimist vaid nupule vajutamiseks, kui sedagi.
Ei usu, et pikemas perspektiivis oleks eriti tark tegu sulgeda kiirelt iga rubriik, mis reklaamitulu ei too. Vahest ta toob siis mingit muud tulu. Ja kes seda nii kähku ette teab, millist just – on ennegi lapsi koos pesu­veega minema visatud küllalt. Turuväärtused on teiste väärtuste seas ühed kõige selgemad (loe: primi­tiivsemad) ning sealgi saadab äri­mehi alalõpmata üks ämbrikolin.
Veel räägiti seminaril sellest, et välja­annete sisu hakka­vadki tulevikus looma lugejad ise. Võib-olla. Aga enne, kui sellele liimi­le len­­­da­me, võiksime vaadata ühe arvu ta­ha, mida samas kontekstis nimeta­ti, aga mille­le seminaril millegipärast tähe-le­panu ei pöö­ratud. Nimelt moodustavat neti­kommen­taaride kirjutajad vaid 1–3% lugejatest!
Kui mul tuleb ehk juba kümne aasta pärast tar­bida vaid nii väheste näppude alt sündivaid meediatekste, siis tahaksin eelnevalt teada, millist osa ühis­kon­nast ja missuguseid väärtusi see seltskond esindab. Mis ameteid need inimesed peavad ja kuidas tööga toime tulevad? Kui adekvaatne on nende enesehinnang ning mida peale suvaliste teemade lakkamatu kommenteerimise nad veel teevad ja teha oskavad? Tunnistan, et vaataksin enda ja uue, lugeja loodud meedia suhetele optimistlikumal pilgul, kui pädev uuring kinnitaks, et see 1–3% kirjutajaid pole siiski täpselt nende valvekommenteerijate nägu, keda mina juhtumisi tean-tunnen.

Tiia Penjam

Ministeeriumis

21. aprillil pidas minister Tõnis Lukas Tartu Kutsehariduskeskuses loengu „Eesti Vabariik algas koolist ja ülikoolist” ning osales õhtul valitsuskabineti erakorralisel nõupidamisel. 22. aprillil toimus Tallinnas LÜKKA projekti lõppkonverents „Konkurentsivõimeline ülikoolilõpetaja – müüt või tegelikkus?”. LÜKKA projekti eesmärk on tõsta ülikoolilõpetajate konkurentsivõimet ja pädevusi töötamiseks teadmistepõhise ühiskonna tööturul. Konverentsil tutvustati projekti raames ja toel viimasel kolmel aastal kõrghariduses toimunud arengut ja muudatusi ning arutati tulevikuperspektiive. Osalesid ministeeriumi esindajad. 23. aprillil vastas minister Tõnis Lukas küsimustele riigikogu infotunnis.
Samal päeval korraldati üleriigiline eesti keele (eesti õppekeelega koolides) ja vene keele (vene õppekeelega koolides) tasemetöö 3. klassile. 24. aprillil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel ning Eesti Vabariigi 90. aastapäeva valitsuskomisjoni töös. 24. aprillil tähistas Tartu Lennukolledž 15. aastapäeva. Atlantise konverentsikeskuses peeti rahvusvaheline konverents „European Experience in Aeronautical Research”. Õhtusel aktusel Vanemuise Kontserdimajas tervitas osalejaid minister Tõnis Lukas.  24. aprillil korraldati üleriigiline eesti keele (eesti õppekeelega koolides) ja vene keele (vene õppekeelega koolides) tasemetöö 6. klassile. 24. ja 25. aprillil toimub Haap­salu Kutsehariduskeskuses kokkade
kutsemeistrivõistlus „Nooruslik kevad”. 25. aprillil peetakse HTM-i saalis Eesti Akadeemilise Spordiliidu üliõpilasspordi konverents, osalejaid tervitavad minister Tõnis Lukas ja asekantsler Madis Lepajõe.

Sõnumid

Tutvumas Eesti noortepoliitika ja noorsootööga
17. ja 18. aprillil viibisid Eestis Maa­ilma­panga Euroopa ja Kesk-Aasia noor­tevaldkonna arenguga tegelevad eksperdid, kes tutvusid Eesti kogemustega noortepoliitika arendamisel ja rakendamisel.
Maailmapanga hinnangul võiksid Eesti kogemused olla eeskujuks noortepoliitika valdkonna arendamisel Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riikides.
Visiidi käigus vaadeldi Eesti noortepoliitika seadusandlust, poliitika rakendamise mehhanisme ning institutsioone, mis on haaratud poliitika kujundamisse ja elluviimisse riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil.
Maailmapanga delegatsioon kohtus Tartus HTM-i ametnikega. Käidi Põlvamaal, kus kohtuti Põlva maavalitsuse esindajatega, külastati Põlva maakonna noorte teavitamis- ja nõustamiskeskust ning Veriora noortekeskust.
Tallinnas kohtusid Maailmapanga eksperdid Eesti Noorsootöö Keskuse töötajate ning Eesti Noorteühenduste Liidu ja Noortepoliitika Nõukogu esindajatega. Tallinna Spordi- ja Noorsoo­ameti ning Tallinna Noortenõukogu töötajad tutvustasid delegatsioonile noorsootöö korraldust pealinnas.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Nurgakivi TTÜ uuele majandus- ja humanitaarteaduskonna õppehoonele
Kolmapäeval, 23. aprillil sai nurgakivi Tallinn Tehnikaülikooli uus majandus- ja humanitaarteaduskonna õppehoone. Aadressil Akadeemia tee 3 aasta pärast valmiv viiekorruseline 11 500-ruutmeetrine maja läheb maksma 230 miljonit krooni.
TTÜ haldusdirektori Margus Leivo sõnul lõpeb majandus- ja humanitaarteaduskonna õppehoone nurgakivi panekuga tehnikaülikooli kampuse õppetööga seotud osa hoonestamine ja moodustub üks kompaktsemaid õpi- ja teadustööd soodustavaid keskkondi kogu Baltikumis. Uues õppehoones alustavad kahe teaduskonna rohkem kui 2500 tudengit õpinguid juba 2009. septembris.
Kersti Vähi, TTÜ pressitoimetaja

Edukas keemiaolümpiaad
18.–20. aprillini Vilniuses toimunud 16. Balti keemiaolümpiaadil kogus Eesti 71, Leedu 55 ja Läti 51 punkti. Mitteametliku olümpiasüsteemi arvestuse järgi annab esikoht 18 ja 18. koht ühe punkti. Igast riigist osales ametlikult kuus võistlejat.
Balti keemiaolümpiaad annab õpilastele rahvusvahelises õhkkonnas võistlemise kogemuse. Selgitatakse välja igast riigist neli paremat, kes võistlevad rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil.
Viis tundi kestnud praktikavoorus tuli sooritada leedu keemikute koostatud analüüs ja orgaanilise aine süntees (kokku 40 punkti). Järgmise päeva teooriavooruks (kokku 60 punkti) oli ette nähtud samuti viis tundi, seal tuli lahendada leedulaste üks ülesanne üldisest ja üks ülesanne orgaanilisest keemiast. Sama temaatika oli läti keemikute kahes ülesandes. Meie koostatud oli ülesanne Li-patarei töö kohta ja teine ülesanne keemilisest kineetikast. Üldise ja füüsikalise keemia ülesanded olid õpilasesõbralikumad ning kõigi 20 võistleja kohta tulev lahendamise keskmine protsent oli 50–60. Orgaanilise keemia ülesanded olid rasked ja neid lahendati summaarselt 15 ja 20% ulatuses, sest väga paljud ei suutnud ühte ülesannet üldse lahendada.
Olümpiaadi võitis Tallinna Reaalkooli abiturient Andres Laan (õp A. Ermann), kes sai teoorias 42,1 ja eksperimendis 30,3 ning kokku 72,4 punkti. Narva Pähklimäe Gümnaasiumi abiturient Svet­lana Tšupova (T. Jerošenko) oli viies: 27,2; 32,6; 59,8; Tallinna Reaalkooli 11. kl õpilane Taavi Pungas (A. Kangro) kuues: 27,4; 31; 58,4 ning Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi abiturient Jörgen Metsik (M. Mölder) kaheksas: 24,7; 32,1; 56,8. Need neli õpilast esindavad Eestit juulis Budapestis 40. rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil. Andres Laanel oli Vilniuse võistlus neljas osalemine Balti keemiaolümpiaadil – kokku on ta alates 2005. a saanud kaks teist ja kaks esimest kohta.
Rein Pullerits, TÜ emeriitdotsent

Sõprusele ei loe kaugus
Rahvusvaheline projekt „Sõp­ruskoolid” Tabasalu Ühisgüm­naasiumi ja Minski Pedagoogilise Gümnaasiumi nr 3 vahel tegutseb aktiivselt. Märtsis kohtusid mõlema kooli õpilased ja õpetajad Minskis juba kolmandat korda. Sel aastal külastasid sõpruskooli Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpetajad Niina Peerna, Mare Pajumaa ja Mari Tarning ning hulk õpilasi.
Visiidi ajal tähistati koolis Valgevene konstitutsiooni päeva ja korraldati Eesti päevad. Meie esinemisprogrammis kõlas Tabasalu Ühisgümnaasiumi hümn, mida laulsid õpilased koos õpetajatega. Anne-Liis ja Kristi esitasid Lydia Koidula luuletusi vene ja eesti keeles. Carl-Ruben saatis flöödil õpetaja Niina Peerna kirjutatud luuletuse „Eesti värvid” esitust. Programmi lõpuks tantsiti ja lauldi „Kaks sammu sissepoole...”ning kutsuti ka sõbrad tantsima. Eesti päevi külastas Eesti peakonsul Valgevenes Linda Kolk.
Kohtumine oli sõbralik ja soe. Õpi­lased ja õpetajad elasid peredes. Kes ei saanud hakkama vene keelega, läks üle inglise keelele. Ajapikku keele­bar­jäär kadus. Lapsed suhtlesid ekskursioo­nide ajal, muuseumides, koolis ja kodus. Ozertsõ Vabaõhumuuseumis võtsime osa Valgevene vastlapäevast. Meeldejäävaim oli Valgevene Rahvusraamatukogu külastus, mis oli õpilaste sõnul „hele ja ilus nagu kunstimuuseum”.
Külastasime geograafia ja inglise keele tunde. Inglise keel toimus segarühmades, kus lapsed jutustasid oma riigist ja koostasid plakateid teemal „Mida teame sõpruskooli riigist”. Meie õpetajate ja õpilaste hääled kõlasid Valgevene raadios, kus tehti suur reportaaž meie projektist ja sõpruskohtumisest.
Olime tänulikud külalislahkuse ja sõb­raliku vastuvõtu eest. Projekti toetavad Valgevene peakonsulaat Tallinnas ja Eesti konsulaat Valgevenes.
Niina Peerna, Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpetaja

 Ässad Jõgeval

150 õpetajat üle Eesti pidas koolivaheajal Jõgeva Ühisgümnaasiumis maha ambitsioonika nimega võrkpalliturniiri „Ässad”. Eesti Koolispordi Liit korraldas turniiri juba 15. korda. Sellest võttis osa rekordarv võistkondi – 18. Teist aastat järjest läks võidukarikas Nõo Reaalgümnaasiumi õpetajatele Võrumaa ja Põlvamaa koondvõistkondade ees. Võõrustajad jäid neljandaks. Teise liiga võit läks Ida-Virumaa õpetajatele.
Nime „Ässad” kannab turniir eesmärgiga rõhutada sportivate õpetajate soliidset iga. Sellel võistlusel on naisõpetajate vanuse alampiir 35 ja meesõpetajatel 40 eluaastat. Esimeses liigas oli võistkondi 14 ning teises liigas neli. Teise liiga eripära on, et väljakul viibivate võistlejate vanuse summa peab ületama 290.
Jõgeva ÜG on „Ässade” võõrustajaks turniiri algusest peale. Võistluse hing ja peakorraldaja on Jõgeva ÜG majandusdirektor Raul Kull, 15-kordne peakohtunik kehalise kasvatuse õpetaja Rainer Võsaste ning pallimängu kohtumõistjad õpetajad Etna Leppik ja Hille Kirpu.
Korraldustiimile jagub koolispordi liidul ainult kiidusõnu. Läbi aegade on turniirist osa võtnud 265 õpetajat, kõige rohkem – 42 – Tartumaalt. Väga paljude koolide võistkonnad on turniiril osalenud algusest peale. Kõik võistlused on kaasa teinud Mart Märand Nõo Reaalgümnaasiumist ja Oskar Pettai Tootsi koolist.

c   

Mõte

Me ei mõtle sellele, et kõikjal ümbritseb meid looming, mis on kellegi töö ja vaevaga loodud. Olgu see siis muusikapala, õpetaja loodud õpimaterjal, kirjaniku teos, film, õpilase kirjutatud essee ja referaat või ka arvutimängud, ideed, kaubamärgid. Meie ümber on palju loojaid ja me oleme ka ise pidevalt loojad. Sellest hoolimata ei tea enamik inimestest, kas ja kuidas enda loomingut kaitsta ning kuidas teiste loodut korrektselt kasutada.

Koolis algab päev kellaga, kuid harjumuspärase kellahelina asemel kõlab tuntud muusikapala. Õpetaja räägib tunnis Lutsu „Kevadest” ning näitab teema illustreerimiseks filmilõike „Kevadest”. Tunni lõpuks kirjutavad õpilased lühiessee, kus nad avaldavad teose kohta arvamust. Kodutööks jääb referaat. Õpetajad ei ole harjunud mõttega, et nad kasutavad kellegi intellektuaalset omandit.

Intellektuaalomand vajab kaitset
Eesti teadmistepõhises majandus­ruumis on eriti oluline selgitada autoriõigusega seonduvaid teemasid. Tahame ju kõik nautida uusi teoseid, filme, muusikat, raamatuid. Kurb oleks, kui Harry Potteri saaga jääks lõpetamata just seetõttu, et autori õigusi ei kaitstud ning vaev jäi tasumata. Sama kergesti võib juhtuda, et muusikud kaotavad stiimuli ja motivatsiooni luua uusi laule.
Helilooja või kirjanik on amet nagu iga teine, mis väärib tunnustust ja tasu. Autorlust ja sellega seonduvat tuleks senisest palju rohkem tunnustada ja soodustada. Vastasel juhul võivad meie lemmikkirjanikud, kes heategevust enam teha ei taha, ühel hetkel otsustada, et nad lõpetavad kirjutamise üldse. Muide, mõni aasta tagasi otsustas nõndaviisi üks edukas Tartu firma, kes loobus maakaartide DVD-de tootmisest.
Interneti-ajastu, aina kiirem andmevahetus ja kopeerpaberi asendumine moodsamate paljundusvõimalustega on paratamatult muutnud traditsioonilist autorlust. Kuigi originaalist koopia tegemine on ülilihtne, ei ole see alati seaduslik ja võib halvemal juhul lõppeda isegi vanglaga. Sellest hoolimata ei käsitleta koolides veel autorite õigusi ega intellektuaalomandit üldiselt. Ehk on siin osalt süüdi ajapuudus, osalt õpetajate vähene soov rääkida õppekavavälistest asjadest või hoopis hirm, et õpilased teavad temaatikast neist rohkem. Kui intellektuaalomandi õpetamist ei peeta oluliseks, seisab Eesti ühiskond ühel hetkel lõhkise küna ees – teadmistepõhine majandus ja innovatsioon jäävad vaid helesinisteks unistusteks.
Kaks aastat tagasi loodi Ameerika Kaubanduskoja juurde intellektuaalomandikomitee eesmärgiga kaasata nii avaliku kui ka erasektori huvitatud osapooled koostööle, tõstmaks teadlikkust intellektuaalomandi kaitse vajadusest. Meie ühiskonna kõige valusama probleemina kerkis esile just laste mõtteviis ja väärtushinnangud. Seetõttu otsustasime oma tegevuse suunata eelkõige õpetajate harimisele, et jõuda seeläbi lähemale ka noortele.

Õpetajate teadmised on kesised
Meie esimene seminar enam kui sajale õpetajale teemal „Õpetame noortele intellektuaalomandi põhimõtteid” kinnitas, et antud valdkonnaga on vaja tegelda. Sel aastal kohtusime haridussektori esindajatega ümarlauas, et arutada koostöövõimalusi, parandada olukorda üldhariduskoolides, kus õpetajate teadlikkus autoriõigusest ja intellektuaalomandist on selgelt liiga kesine. Komitee püüab oma haridusalgatustega leevendada vajakajäämisi nimetatud valdkonnas.
Kui eelmisel aastal heitsime pilgu üldistele intellektuaalomandi teemadele, siis tänavusel seminaril „Tunne oma õigusi!”, kus osales 92 huvilist, oli rõhuasetus õpetajate õigustel, intellektuaalse omandi kasutamise võimalustel tunnis ning kohalike ja välismaa ekspertide praktilistel näpunäidetel.
Charles Hall CEELI-Instituudist Prahas ja Jennifer Uhler Tartu Ülikoolist tutvustasid oma interaktiivse esitlusega, kuidas valmistada tunde ette nii, et teiste loomingut austatakse, ning kuidas ise loojatena oma õigusi kaitsta. Esinejad tõid keerukale temaatikale päevakohaseid ja lihtsaid näiteid. Shawn Pinchbeck Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakoolist selgitas muusikateoste kasutamisega seotud õigusi ning miks kaitstakse autorite, esitajate ja fonogrammitootjate õigusi. Toomas Seppel kultuuriministeeriumi meedia- ja autoriõiguse osakonnast pööras tähelepanu teoste vabale kasutamisele koolis eri praktikate ja reeglite kaudu. Lisaks tutvustas ta intellektuaalomandi portaali www.autor.ee, kust kõik õpetajad leivad autoriõigust ja intellektuaalomandit puudutavat olulist teavet ning saavad vajadusel abi küsida.

Uute hoiakute kujundamine
Seminari lõpus selgitasime organiseerijate initsiatiivi tekkelugu ka õpetajatele, rääkisime olukorrast Eesti koolides intellektuaalomandi teadlikkuse tõstmisel ning võimalikest parandusmeetmetest. Et noorte puhul on tegemist just mõttemaailma korrastamise, uute hoiakute ja arusaamade kujundamisega, andis ürituse toimkond õpetajatele eelkõige julgust toetada järgmiste põlvkondade autorite loomingulist potentsiaali, et ka tulevikus säiliksid innovaatilisus ja loomingulisus. Kuna eelmisel seminaril selgus, et õpetajatel ei ole eestikeelset intellektuaalomandi õppematerjali, võtsime oma südameasjaks kohandada teiste riikide juhendeid lihtsas ja arusaadavas eesti keeles. Kõik seminaril osalejad said eri tasemega materjalid. Lähiajal hakatakse kohandama veelgi mahukamat materjali Eesti oludele ning toimetatakse see õpetajateni.

Müüdid

Aljoša-mütoloogia õppetunnid

Et millestki aru saada, peab asjast üht-teist teadma. Mida vähem tead, seda rohkem tikud arvama, et tead. Arvamine või arvamus, mis rajaneb harimatusel ja emotsioonidel, sünnitab müüte. Pronksiöös purunesid mitmed Eesti elu müüdid.

Esimene müüt –  ajasime seljad sirgu
Nädalapäevad pärast huligaanset mässu pealinna tänavatel, mida nüüd heroiliselt pronksiööks nimetatakse, kohtus Kärdla Ühisgümnaasiumis noorte hiidlastega Eesti maasotsioloogia isa professor Asser Murutar. Ta rääkis: „Käisin pärast mässuööd juuksuris. Mehed arutasid, et eestlane ajas kolmat korda ajaloos selja sirgu – Vabadussõjas, taasiseseisvumisel ja Aljošat teisaldades. Raputasin pead: neljandat … esimene kord oli Jüriöö ülestõus 1343, siis saime sakslastelt „tasuks” seadustatud pärisorjuse kaela.” Jutt lühike, aga õpetlik: igal medalil on kaks külge.

Teine müüt – integratsioon
Pronksiöö järel lõhkes integratsioonimull. Muulased olid nördinud valitsuse kahepalgelisusest: ühelt poolt miljonid keelekümbluseks, teisalt pressi mõnitav suhtumine pühamast pühamasse – Suure isamaasõja sõduri kujusse. Eestlane, seevastu, hakkas mõistma, et „SS” tähemärk Sindi monumendil polnud parim lahendus eesti sõduri kangelaslikkuse tähistamiseks. Maailm mõistis fašismi hukka. Kodukootud mütoloogiaga kogu ilma vastu ei saa.
Integratsioon ei tähenda ainult keeleõpet. See eeldab üksteise probleemide ja ajalootunnetuse mõistmist. Pronksiöö lõhkus integratsioonimüüdi. Koos eestlaste õigustatud patriotismipuhanguga – ajasime selja sir-
gu – tärkab loodetavasti ka arusaam, et igal medalil on kaks külge. Naabreid ei saa valida, kooseksistents on paratamatus.

Kolmas müüt – Aljoša lammutas transiidikoridori
Vene sõdalase monumendi teisaldamine linnasüdamest oli õige samm, kuid vale on järeldada, et Aljoša lammutas transiidikoridori. Tegelikult ajas naabrid marru Eesti–Vene piirilepingu lisaklausel Tartu rahu kohta. Parlament ajas selja sirgu valel ajal ja vales kohas. Putini diplomaadid kinkisid seejärel rõõmuga nii piirilepingu kui ka transiidi lätlastele. Tartu rahu oleks väärinud Vabadussõja monumenti Emajõe Ateenasse, mitte müüti „targast” välispoliitikast.

Neljas müüt – rumal rahvas, tark poliitik
Poliitikud peavad rahvast rumalaks. Rahvas ei tohi valida presidenti, ei tohi valitud rahvaasemikke riigikogust tagasi kutsuda, ei tohi algatada allkirjade kogumist rahvahääletuseks jne. Tõsi, allkirju kogutakse hulgi, aga tolku eimiskit!
Taasiseseisvumine näitas rahva poliitilist taipu toetada nii aprillikuu juubilari – Rahvarinnet – kui ka kodanike komiteede liikumist ja Eesti Kongressi. Toimis rahvusühtsuse ime – saime vabaks! Müüt rumalast rahvast on rumal. Rumal rahvas ei oskaks ajada nii tarka poliitikat!

Viies müüt – müüte ei saa purustada
„Igal medalil on kaks külge,” ütles vene akadeemik ja kuulsaim dissident Andrei Sahharov ning võttis taskust medali „Võidu eest Suures Isamaasõjas”. Medali ühel küljel oli võidutsev sõdur ja teisel Stalini portree. „Nii suur sõda kui ka Stalini kultus võtsid mõlemad nõukogude rahvastelt 30 miljonit inimelu,” ütles akadeemik Moskva Ülikooli tudengitele 40 aastat tagasi. Ühe saalisolijana mäletan, kui optimistlikult ta rääkis seejuures tulevikust.
Müüte saab ja tuleb lõhkuda, et tulevik oleks jätkusuutlik. Müüdid purunevad ka ise, kui meie mõistus neist üle käib. Tants Tallinna Vabadusristi ümber tunnistab, et monumendimütoloogiast poliitikute vaimusuurus veel üle ei käi.

Hillar Padu, ajalooõpetaja

Kui mina olin veel väikene mees

1978. aastal oli tulevase riigikogu liikme Taavi Veskimägi suurim unistus saada autojuhiks. Läks teisiti..

Minu isa kiireimad 200 meetrit

Olen pärit Raplamaalt Eidaperest. Meie kartulimaa asus kodust umbes kümne kilomeetri kaugusel kolhoosi suurte viljapõldude vahel. Kartulimaal käimine oli igasügisene ettevõtmine. Sõitsime lapsepõlves sinna alati isa suure kalluriga, mille rooli taha tohtisin aeg-ajalt istuda. Muidugi vaid siis, kui auto seisis. Väiksena oli minu unistus saada autojuhiks nagu isagi (umbes kooliminekueas tahtsin vahepeal saada ka kolhoosi esimeheks) ja autos rooli taga istumine oli minu jaoks suur elamus.
Mulle on mällu sööbinud põnev seik, mil viieaastase poisina rooli taga mängides käivitasin juhuslikult kalluri ja auto hakkas, minu uljalt roolides, mööda põldu sõitma. Põllu keskel oli aga suur tuletõrje veevõtuauk. Mul on senini silme ees, kuidas sõidan tähtsalt veevõtuaugu suunas, toimunut märganud isa jookseb aga auto järel, et mind ja autot püüda. Isa „sprint” minu ja autoga oli 200–300 meetrit pikk. Vanaema ja ema „ergutasid valjuhäälselt” kaugemalt, kui tollal üsna kogukas isa autole järele spurtis. Vanaema meenutas hiljem korduvalt, et olin pidevalt gaasi lisanud, ilmselt selleks, et isa end veidi kiiremini liigutama peaks.
Õnneks suutis isa enne veevõtuauku hüpata sõitvale autole ja auto peatada. Tagasiteel juhtis juba tema. See oli minu esimene iseseisev, kuigi juhuslik autosõit. Jääb küll saladuseks, kuidas ma pisikese poisina gaasini ulatusin (ilmselt oli käsigaas peal) ja samal ajal ka roolida suutsin.
Juhtun sinnakanti nüüd jahimehena üsna tihti ning vaatamata sündmuse ohtlikkusele meenub see ikka heade emotsioonidega. Lapse jaoks oli ju tüütu rutiin igal sügisel pikki nädalavahetusi kartulipõllul veeta. Mul on sündmuse pilt ja atmosfäär selgelt meeles – päike paistis, koristatud kuldne viljapõld säras, kogu pere oli koos töötamas, mina „tähtsalt” autos roolimas… Lõpp hea, kõik hea.

Taavi Veskimägi

 

Õpetaja kõige tähtsam roll on muuta end õpetajana võimalikult kiiresti mittevajalikuks. Alates sellest, et laps suudab end iseseisvalt riidesse panna, kuni selleni, et ta suudab endale iseseisvalt õpieesmärgid püstitada ja ka iseseisvalt õppida. Edu võti on eeskätt lasteaiaõpetaja ja loomulikult kodu käes.

Oleme harjunud kõige rohkem kuulama ja lugema kõrgkoolide, eriti ülikoolide probleemidest. Samas on kogu Euroopas üha paremini hakatud aru saama, et põhikoolis, keskkoolis, kutsekoolis ja kõrgkoolis ilmnevad probleemid on pärit varasematest haridusastmetest. On ju aabitsatõde, et inimese saatus otsustatakse suuresti esimestel eluaastatel. Paljutki, mida on kerge saavutada lasteaiaeas, on raske või isegi võimatu saavutada hiljem.
Riigikogus on korduvalt üritatud muuta koolieelsete lasteasutuste seaduse kuulsat § 27, nägemaks ette riigi rahatuge omavalitsuste lasteasutusele, kuid ikka ja jälle ei ole sellist kulu peetud riigieelarves prioriteetseks. Kord sissehääletatuna hääletati see kiiresti välja. Sel aastal eraldas valitsus esimest korda riigieelarvest 300 miljonit krooni, toetamaks nii lasteaiakohtade loomist kui ka lasteaiaõpetajate palgatõusu.
Seadus ütleb, et omavalitsused peavad tagama lasteaiakoha kõigile 1–7-aastastele, kes seda vajavad. Lihtne on nõuda, kuid kindlasti pole paljud omavalitsused võimelised seadust täitma. Seepärast on ka kujunenud olukord, kus 42% omavalitsustes napib lasteaiakohti. Omaette küsimus on Tallinnas. Siin pole mõtet rääkida nii palju raha puudusest. Pigem on küsimus arusaamade puudumises ja osalt ka selles, et Tallinna lasteaedades käib väga palju teiste omavalitsuste lapsi. Ükski omavalitsus ei saa valmis olla kogu Eesti teenindamiseks, jättes samas oma lapsed lasteaia ukse taha.
Riigieelarve läheb kokkutõmbamisele. Kõlanud on ka arvamus, et lasteaedade uute kohtade loomiseks mõeldud investeeringutest võiks kokkuhoiu eesmärgil loobuda. Nii lühinägelikku kärbet küll teha ei tohi.

Käed eemale lasteaedadest!
Kui Mart Laar pidas vajalikuks hüüatada: „Käed eemale Vabadussõja sambast”, siis palju põhjendatum oleks hüüda: „Käed eemale lasteaedadest!” Mis mõtet on pidada pühaks investeeringuid teadus-arendustegevusele, kui me ei mõtle sellele, et oleks tarkust ja jõudu neid investeeringuid heal tasemel ellu viia. Investeeringud inimkapitali on meie ainus tõsine lootus väärika riigina eksisteerida. Üliõpilaste ja doktorantide toetamine on praegu palju tähtsam kui mõnegi nn maailmateaduse teema viljelemine, mis meie oma teadustagala tühjaks jätab.
Kes on vähegi külastanud lasteaedu, märkab, kui vähe on paljudes neist lastele ruumi mängimiseks, õppimiseks, puhkamiseks. Kui palju kohtab lasteaedades oma elukutse patriotismi. Palju rohkem kui kõrgema astme haridusasutustes. Lasteaiaõpetaja õpetab, kasvatab nii lapsi kui ka nende vanemaid, nõustab, annab hingeabi, lohutab, vastutab – ja seda ilma vaheajata kogu pika päeva.

Lootus on lasteaiaõpetajal
Me räägime palju koolivägivallast. Kohe kuidagi ei usu, et see on kooliseinte vahel sündinud probleem. Olen veendunud, et koolivägivallas kajastub meie, ühiskonna täiskasvanud liikmete suhtumine üksteisesse – ärapanemine, halvustamine, hoolimatus, rikkuse muutumine ainsaks väärtuseks. Kui keegi suudab selle kõigega üldse võidelda, laste hoiakuid teises suunas kujundada, siis on see lasteaiaõpetaja. Teised on juba hiljaks jäänud. Ülikooli professor suhtleb ju oma üliõpilastega üsna vähe. Mõningad juhtnöörid, eelneva hariduse baasile rajatud iseseisev töö, noore enesemääratlus, mida on päris põnev pealt vaadata, kuid oluliselt midagi muuta vaevalt et enam õnnestub.
Lasteaias käib ca 80% lastest, kasulik oleks see küll pea kõigile. Oleme ehk liialt harjunud lasteaeda pidama passiivse lastehoiu kohaks ja vähem haridusasutuseks. Lasteaeda tuleb näha ennekõike haridusasutusena, alushariduse kindlustamise paigana, millest sõltub inimese kogu haridustee.
On ebaloomulik ja riigile ülimalt kahjulik, kui eelkooliasutusse ei satu raha puudusel või lihtsalt hoolimatusest riskiperede lapsed. Veelgi arusaamatum on, et me ikka ei suuda, tegelikult ei taha kindlustada kõiki vajajaid lasteaiakohtadega. Varane märkamine, varane sekkumine laste arengusse peab asetuma palju olulisemale kohale kui praegu. Mida enam näeme lasteaeda haridusasutusena, seda enam peab lasteaedades toimuv muutuma omavalitsuste probleemist riigi probleemiks. Britid hakkasid riigieelarvest rahastama laste osalemist teatud osa nädalatundide jagu. Ja seda juba 3–4-aastaste laste puhul. Koolieelse rühma lapsed peaksid lähitulevikus olema täielikult vabastatud kohamaksust ja kõigist muudest lasteaia kulutustest.
See, mis Eesti parlamentaarses de-mokraatias puudub või on nõrgalt esindatud, on tulevikuvaade. Lühi­aja­lisele tulemusele ja populismile või ka võimsale lobitööle rajatud poliitika ei taga jätkusuutlikkust.

Valitsus on asunud Eesti avaliku sektori, tervishoiu, hariduse, teadusarenduse ja muude valdkondade kulutusi kärpima. Kui rääkida Eesti rahva ja riigi senisest ning lähituleviku ühisraha kasutamisest, küsivad paljud, kas kokkuhoid peab algama tippudest või lõpeb see tipus?

Muidugi peaks kokkuhoid algama tipust! Üldrahvalikuks aruteluaineks on kujunenud riigiaparaadi, riigikogu ja keskvalitsuse, aga ka ministeeriumide üha suurenevad ülalpidamiskulud ja selle põhjendused. Kodanikud on hakanud rohkem huvi tundma riigieelarve sisu ja proportsioonide ning rahva ühisraha kulutamise otstarbekuse vastu.
Mõni aasta tagasi kinnitasid nii mõnedki juhtpoliitikud, et „kokku­hoid algab tipust”, ning lubasid seada seadusega piiri valitsussektori ja bürok­raatia paisumisele, kaotada riigijuhtide luksuslikud ametiautod ja lisatasud. Töötati välja säästukava, mis pidanuks külmutama valitsemiskulud, korrastama avaliku sektori palgad ja vähendama keskvalitsuse tegevuskulusid. Mõni aeg hiljem sai üldsus teada ka säästukava rakendamise tulemustest: oksjonile oli pandud kahe kantsleri vanad autod, rahandusminister Tõnis Palts kasutas töösõitudeks mõnikord isiklikku autot, Stenbocki majas kasutult seisnud piljardilaud anti Võru noortekeskusele. Seejärel vajusid kokkuhoiukavad valitsuse ja riigikogu tasandil unustusse. Ent võinuks hoida kokku veel nii mõneltki kuluartiklilt ja eraldiselt.

Kust saab kokku hoida?
Riigikogu palga ja administratiivkulude kõrval, millest on olnud rohkesti juttu, on üldsusele märkamata väga kiiresti kasvanud eraldised riigikogus esindatud erakondadele – kümne aastaga 5 miljonilt 90 miljonini. 1996. aas­ta riigieelarve eelnõus seisis, et „eraldisteks erakondadele määratakse 5 000 000 krooni”. Ka 1997. aasta riigieelarve projektis oli riigikogus esindatud erakondade toetuseks ette nähtud 5 mln krooni, kuid riigieelarve täitmisaruandes oli see summa kasvanud 10 miljonini. Ja ei mingeid urgitsevaid debatte! Kõik rahasaajad olid rahul.
1998. aastal oli riigikogu erakonda­de toetuseks ette nähtud juba 13,2 mln
ja 2001. aastal 20 mln krooni. Viie aas­taga neljakordne kasv! See tähendas ühe saadiku kohta aastas üle 198 000 krooni ja üle 16 500 krooni kuus ehk veel üht tublit palka, makstuna seekord erakonna kassasse. Nii tõi riigi toetus suurimale riigikogus esindatud erakonnale tollal aastas sisse ca 6 mln
krooni. Kolm keskmise suurusega erakonda (ca 20 rahvaesindajat) said igaüks 4 mln krooni, teised vähem. Nelja aastaga kogunes riigikogus esindatud erakondade pangaarvetele kümneid miljoneid kroone. Aga sellestki jäi väheks.
2004. aasta riigieelarves kolmekordistati „parteiraha” määra. Eelarve eel­nõu seletuskirjas öeldakse: „Eraldis erakondadele on kavandatud 40 000 000 krooni võrra suuremana kui 2003. aastal. Eraldise suurendamine on tingitud vajadusest vähendada erasektori mõju erakondadele.” Kes selle mõju tuvastas ja kui suurt ohtu see erakondadele ja riigile kujutas, sellest juttu ei olnud.
Erakondade eneserahastamisest ja poliitraha kontrollimata kasutamisest pole suurt midagi kuulda olnud. Ei saa öelda, et see oleks täiesti tähelepanuta jäänud.

Poliitiliselt tundlik küsimus
Eesti Demokraatlik Partei (EDP) on palunud 2000. aastast korduvalt võtta õiguskantsleril seisukoha erakondade rahastamise praktika vastavusest Eesti põhiseadusele ning eelarve võimalus­tele. See kujunes poliitiliselt väga tundlikuks küsimuseks. Probleemiga hakkas tegelema õiguskantsler Allar Jõks, kes, nähes suuri puudusi hüppeliselt kasvanud poliitraha kasutamises ja sellekohases aruandluses, asus seisukohale, et „erakonna rahastamise kontroll on vajalik selleks, et vähendada raha olulisust poliitilise võimu saavutamisel”. Riigikogus esinedes rõhutas õiguskantsler, et „rahastamise järelevalve peab olema laiaulatuslik, sisuline, järjepidev, intensiivne ja asjatundlik ning hõlmama erakonna kogu finantstegevust…”.
Õiguskantsleri ettepanekud ja soovitused jäid riigikogus tähelepanuta. Aastatel 2004–2007 eraldati erakondadele igal aastal 60 mln krooni, kokku 240 mln maksumaksjate raha. Nüüd teame sedagi, mida erakondade rahastamisega tegelemine õiguskantsler Allar Jõksile kaasa tõi.

Riigiraha antakse aina juurde
Parlamendierakondadele eraldatava riigiraha kasv on jätkunud. 2008. aasta riigieelarves suurendati erakondade toetusraha veel 30 mln võrra! „Toetus eraldatakse riigieelarvest vastavalt erakonnaseadusele summas 90 mln krooni” (vt 2008. a riigieelarve seletuskiri, lk 256, märksõna „Erakonnad”). Iga saadiku kohta laekub parteikassasse üle 891 000 krooni aastas, tublisti rohkem kui keskmise rahvasaadiku aastapalk. Viie viimase aastaga on riigikogu erakonnad jaganud endale riigieelarvest ca 330 mln krooni toetust. Lähiaastatel võib see summa veelgi kasvada.
Milline riigiasutus või erakond algatas erakondadele toetuse määramise ja kes vastutab selle pideva suurendamise eest?
Koalitsioonierakonnad koostavad valitsuse eelarve eelnõu seletuskirja. Sealt see eraldiste eraldamine algab. Riigikogu opositsioonierakondadel pole ka mõtet „rahasajule” vastu punnida. Miski ei takista toetusi suurendada, sest kehtiva erakonnaseaduse § 12 sedastab: „Riigikogus esindatud erakonnal on õigus eraldistele riigieelarvest. Eraldise suurus on proportsionaalne riigikogu valimistel saadud kohtade arvuga.” Seaduses on aga jäetud fikseerimata komisjon, töörühm või organ, kes teeb ettepaneku eraldise suuruse või selle suurendamise kohta. Erakonnaseaduses ei ole üldse juttu eraldise suurusest, kuigi eelarve kirjes viidatakse, et „toetus eraldatakse riigieelarvest vastavalt erakonnaseadusele summas…”
Pisut vanemas erakonnaseaduse redaktsioonis (§ 11) oli veel täpsustus, et erakondadele eraldatakse riigieelarvest summa, mis „…sätestatakse igal aastal riigieelarves või lisaeelarves”. Kuid tolleski redaktsioonis polnud fikseeritud sätestajat ega sätestamise protseduuri.

Mida peaks üldsus taotlema?
Sätestaja on ilmselt toimiva riigikogu asjast huvitatud erakondade ring ja on selge, et iseendale määratakse toetusi vägagi isukalt.
Suure poliitrahaga seondub palju asjaolusid, mis tuleks kokkuhoiu kontekstis läbi arutada. Kõige lihtsam ja kiirem lahendus oleks, kui toimiv riigikogu fikseeriks toetuste hädavajaliku määra järgmise koosseisu parteide jaoks ette. Sellega kaoks võimalus teha rahaeraldisi omadele kohe ja korduvalt.

Noored ei pea end inimkaubanduse riskirühmaks

Fookusuurimuse „Inimkaubandus ja prostitutsioon – kutse- ja kesk­kooliõpilaste perspektiiv” eesmärk oli saada teada, mida arvavad 17–20-aastased kesk- ja kutsekooliõpilased inim­kau­bandusest ja kuivõrd tunnetavad nad end riskirühmana.

Selgus, et inimkaubandus on noortele üsna kauge ja võõras probleem. Et vestluste keskseks teemaks osutus inimkaubanduse üks alaliik – prostitutsioon –, keskendub artikkel intervjueeritute sellealaste hoiakute ja stereotüüpide analüüsimisele.

Tauniv suhtumine
Nii noormeeste kui ka neidude hoiak prostitutsiooni ja prostituutidesse oli laias laastus negatiivne. Ühiselt tunnistati, et suhtumine sõpra või tuttavasse muutuks halvemaks ning võiks tipneda isegi läbikäimise vähendamisega, kui selguks, et viimane müüb oma keha. Neidude esmareaktsiooni prostituutide suhtes iseloomustavad kõige täpsemalt sõnad „ebanormaalsed”, „haiged”, „midagi väga valet tegevad inimesed”, „laisad” ja „rahahimulised”.
Et kõik tütarlaste rühmad väljendasid spontaanset vastikust, võib oletada, et tegemist on prostituudi stereotüübi väga lihtsustatud versiooniga. Pärast teema üle järele mõtlemist hakkas vestlustest välja kooruma loogiliselt seletavaid ja prostituute mõista püüdvaid põhjendusi sellele, mis ajendab naisi seksiärisse astuma. Üldisele ja väga lihtsustatud stereotüübile lisandusid sellised motiivid, nagu lihtsa väljapääsu otsimine, mugavuste jahtimine, (majanduslikud) eluraskused, riskipiirkonnast pärinemine, koduse kasvatuse puudumine, poolik haridus, madalad ambitsioonid, seniste toetajate kadumine või halbade sõprade tekkimine. Kuigi enamik nimetatud tunnustest sisaldab negatiivseid väärtusi, mis keskmise gümnaasiumi­õpilase või kutsekooli lõpukursuse noore väärtushinnangutega ei haaku, leidub nende hulgas ka selliseid, mis viivad intervjueerituid inimkaubanduse riskigrupiga samastumisele sammukese lähemale.

Stereotüübid visad kaduma
Prostituutide profiile luues nimetati ka selliseid potentsiaalseid oma keha müümisele viivaid tegureid, millega osalejad ise olid kokku puutunud (nt Ida-Virumaa kui riskipiirkond) või mis võivad ootamatult tabada igaüht (nt sõprade-toetajate kadumine, majandusliku kriisiolukorra tekkimine). Loogilise järeldamise ja argumenteerimise tulemusena loodud sihtrühmad vastavad rohkem tegelikkusele kui esmalt silme ette kerkinud kujutluspilt „tüüpilisest” prostituudist. Neist võib kaudselt välja lugeda, et prostitutsioon ei olegi tavalisest noorest sedavõrd kaugel seisev nähtus.
Kutse- ja keskkoolinoored ei leia siiski, et just nemad kuuluvad inimkaubanduse riskirühma. Isegi siis, kui oldi põhjalikult analüüsinud võimalikke prostituudiks hakkamise tagapõhju ja välismaale tööleminekuga seotud ohte, leiti, et pigem tuleks sellest teemast rääkida nooremate, rumalamate ja naiivsematega, sest nende endi ohtusattumine on peaaegu välistatud.
See näitab, et üleüldine stereotüüp laiskadest, rahahimulistest, ebanormaalsetest jmt prostituutidest ja enese selge vastandamine neile on visa kaduma.
Stereotüübi laiendamisest ja hoiaku muutumisest sõltub, kuidas noored riske tajuvad ning milliseid otsuseid vastu võtavad. Kui vaesest regioonist pärit ja välismaale lihtsa vaevaga palju raha teenima minev nooruk end mingilgi määral ohustatuna ei näe, võib see viia ettevaatusabinõude vältimise ning valede otsuste tegemiseni.
Üks näide stereotüübist kinnihoidmisest on see, kui usutakse, et prostituudiks olemine on koristajaametiga võrdselt madala mainega, ent palju lihtsam rahateenimisvõimalus. Seega otsustatakse kahe „halva” vahel valides selle kasuks, mis arvatakse olevat füüsiliselt lihtsam ning kus saab halva mainega tööd teha teiste eest varjatult.
Ka prostituudi teenuste tarbija koh­ta levivad kindlad stereotüübid.

Seksiost üldiselt aktsepteeritud
Noormehed pidasid seksi ostjaid täiesti tavalisteks, normaalseteks ja aktsep­teeritavalt käituvateks meesteks. Nad suhtusid prostituudi juures käimisse kui levinud meelelahutusse, heaks va-
helduseks rutiinile, ega välistanud se-da ka enda tulevikku silmas pidades.
Neidude esialgne hoiak oli poiste omast märksa negatiivsem, sisaldades viidet n-ö kergema tee valimisele, ent siiski meeste käitumist õigustav („meestel ongi naistest suuremad seksuaalvajadused”, „prostituutide külastamine hoiab pereelu korras”). Pärast mõningast arutelu jõuti ka prostituudi kliendist rääkides esialgsete stereotüüpide lahtivõtmiseni ja nimetati kaheksa motiivi: püsipartneri puudumine, ekstreemsed soovid, vahelduse otsimine, kiire elutempo, meelelahutus, alkoholijoove, eakaaslaste surve ja enesekehtestamine raha abil. Need vastavad rohkem tegelikkusele ning võimaldavad näha enam seoseid praeguste koolipoiste ja tulevaste potentsiaalsete seksiostjate vahel. Väga lihtsustatud seksiostja stereotüübi hoidmine tähendaks, et noormeeste heakskiitev suhtumine prostituutide kasutamisse viiks nende klientide taastootmiseni. Seda kinnistaks neidude arvamus, et meestel ongi loomu poolest kõrgemad seksuaalvajadused kui naistel ning seega on parema võimaluse puudumisel või koduste pingete ärahoidmiseks bordellides käimine isegi õigustatud.
Prostituutide külastamine saaks hoogu juurde kahel põhjusel: esiteks lähtuvalt sellest, et stereotüübi kandja teab enda kohta käivaid stereotüüpe ning püüab käituda neile vastavalt, teiseks selle tõttu, et konkreetsele käitumisele pidevalt antav tagasiside mõjutab tegutseja hoiakut nimetatud käitumise suhtes. Kui mehed on teadlikud, et naised näevad neid suuremate seksuaalsete vajadustega ja aeg-ajalt sellist meelelahutust otsivatena, motiveerib see neid sellekohast käitumist jätkama. Teisalt „kiidavad” noormehed üksteist prostituutide juures käimise eest, mis samuti stimuleerib mainitud käitumist kordama. Siit järeldub, et noored ei näe prostitutsiooni esmajoones kui naistevastast vägivalda, vaid kui ühiskonnas teatud vajadusi rahuldavat loomulikku nähtust.

Raha meelitab
Välismaale tööleminekusse suhtusid kõik intervjueeritud positiivselt. Peamine motiveerija on ootus teenida palju raha, kusjuures venekeelsed noored väljendasid eriti selgelt, et kõrge palga nimel oleksid nad valmis tegema peaaegu igasugust tööd. Kui enamik noori arvas, et inglise keelega saab kõikjal maailmas hakkama, siis osa vene neide eristus teistest, uskudes, et kohaliku keele õppimine läheb väga kiirelt ning ainult töö eesmärgil välismaale minnes ei olegi vaja keelt osata.
Sarnaselt Pajumetsa 2002. a tehtud uurimusega pidasid fookusgruppides osalenud kõige turvalisemaks minna välismaale tööle tuttavate soovitusel. Samas ei välistata võõrasse riiki omal käel tööd otsima minekut. Töölepingu puudumist aktsepteeritaks juhul, kui töökoht asub Eestis või lähiriikides, selle on muretsenud mõni tuttav või kui palk on väga hea.
Socio uurimus kinnitas Pajumetsa järeldust, et noored on valmis välismaale töölemineku võimalusest üsna kergekäeliselt kinni haarama, tajumata enda kuulumist inimkaubanduse riskirühma. Tõsi, Ida-Virumaa noored näevad ennast oma päritolupiirkonna tõttu inimkaubitsemisest veidi rohkem ohustatuna, samas on nad teistest riskialtimad. Riskirühmaks olemist suurendab ka stereotüüpne mõtlemine „kahtlastest kuulutustest”, mis paneb valvsust kaotama vähem läbinähtavate värbamisskeemide suhtes.
Teoreetilised teadmised, kuidas end ohtu sattumise eest kaitsta, noortel küll on, kuid tõenäoliselt neid eriti ei kasutataks. Mõlemas uuringus ilmnenud töölepingu olemasolu alahindamine ja ainult inglise keelega hakkama saamise ületähtsustamine on ohu märgid, millele tuleks ennetustegevuses erilist tähelepanu pöörata.
Socio uuringukeskuse materjale
 

Vene kooli ja laiemalt vene hariduse küsimus Eestis on üks teravamaid mitte üksnes kohaliku muukeelse elanikkonna integreerimise seisukohalt. Probleemid on siin suurelt jaolt objektiivsed, see tähendab, et lihtsalt hea tahte või ideoloogilis-poliitilises valdkonnas on peaaegu võimatu leida ühest lahendust.

Põhilise vastuolu võiks sõnastada nõnda: milline kool on kohaliku vene keelt kõneleva vähemuse jaoks optimaalne Eesti riikluse seisukohalt ja milline on optimaalne vähemuse enda jaoks?

Eesti venelased on erinevad
Probleemi teeb keerulisemaks asjaolu, et Eesti vene keelt kõnelev elanikkond ei moodusta kogukonda. Seda ei saa nimetada isegi traditsioonilises mõttes rahvusvähemuseks ning mitte üksnes Eestis kehtestatud juriidilise normistiku seisukohalt, vaid ka elanikkonna enese struktuurilt või õigemini struktuurituselt. Sotsioloogilistes ja demograafilistes uuringutes kasutatud jaotus lähtub tavaliselt eelkõige paiksuse kriteeriumist, st rajaneb minevikul. Hariduse seisukohalt on aga olulisem lähtuda tulevikuorientatsioonist: millisena näevad tulevikku ühed või teised vene keelt emakeeleks pidavad inimesed. Et vältida seda kohmakat sõnaühendit, nimetan neid edaspidi venelasteks, pidades silmas mitte etnilist, vaid üksnes keelelist kuuluvust.

Venemaa, Eesti ja eurovenelased
Niisiis tuleks eristada pigem ideaaltüüpe. (Tegelikke gruppe on muidugi palju ning nendevahelised piirid on latentsed.) Neid on kolm: esimest võiks nimetada Venemaa venelasteks. Nad on sattunud Eestisse juhuslikult, elavad nii vene keele kui ka meedia keskkonnas, isoleerivad ennast Eesti ühiskonnast ning on poliitiliselt kas inertsed või pigem impeeriumimeelsed. Suur osa neist on Vene kodanikud või puudub neil kodakondsus üldse. Soodsa võimaluse korral lahkuksid nad Eestist oma isade maale.
Teist gruppi võiks nimetada Eesti venelasteks. Need on inimesed, kellel on topeltidentiteet: kultuur, keel ja rahvus seob neid Venemaaga, kuid riiklikult ja poliitiliselt identiteedilt kuuluvad nad Eestisse. Enamik neist valdab eesti keelt rahuldavalt või hästi, enamik on Eesti kodanikud, poliitiliselt on nad meelestatud demok­raatlikult. Nad ei kavatse kusagile minna ning seovad oma tuleviku Eesti riigiga.
Kolmandat gruppi võiks aga nimetada eurovenelasteks. Nemad on Vene­maa suhtes sageli veel kriitilisemad kui Eesti venelased, kuid ei ole samas eriti sõbralikud ka Eesti suhtes. Nad suhtuvad rahvusriiki ja Eesti provintsialismi irooniliselt, vahel põlglikultki. Neil on Eesti kodakondsus või polegi kodakondsust ning soodsa võimaluse korral lahkuksid nad Eestist, kuid mitte itta, vaid läände.
Nagu öeldud, on tegu üksnes ideaaltüüpidega, koordinaatidega, mis moodustavad enam-vähem ühtlaselt kaetud välja. Siiski on oluline küsimus nende arvuline jaotumine: kuna selleteemalisi sotsioloogilisi uuringuid läbi viidud ei ole, võivad kõik arvud olla üksnes hinnangulised. Minu enda tähelepanekud, mis olulisel määral rajanevad pikale õpetamiskogemusele, on järgmised.

Venelased rivistusid ümber
Enne möödunud aastal aset leidnud aprillirahutusi oli pilt enam-vähem tasakaalus. Esimene ja teine grupp olid kuni 40%, kolmas aga kuni veerand venelastest. Aprillisündmused viisid jaotuse tasakaalust välja ning praegu võiks arvata, et esimesse gruppi kuulub kuni pool venelastest, kusjuures oma poliitilisi sümpaatiaid muut­sid ka paljud Eesti kodanikud.
Esimese grupi osakaal suurenes teise, kuid eriti kolmanda grupi arvelt ning praegu on selgelt euroopaliku orientatsiooniga venelasi hinnanguliselt 10–15%.
Samas ei tohi ühtegi protsessi lihtsustada ning võiks märkida, et neil Eesti venelastel, kes ei vahetanud oma poliitilist orientatsiooni, muutus see isegi kindlamaks.
Vene haridusel Eesti Vabariigis on kaks põhilist funktsiooni: lisaks haridusele endale on see sotsiaal-poliitiline integratsioon Eesti ühiskonda.
Eesmärk on õilis, kuid paraku annab tihtipeale vastupidiseid vilju: kooli värskelt lõpetanu on sageli märksa eestivastasem kui tema nõukogude kooli lõpetanud vanemad. Ja probleem ei ole siin üksnes halbades õpetajates (nendes siiski ka), kuivõrd ülesande ebaadekvaatses püstituses.

Vaja oleks kaht koolitüüpi
Isegi eestikeelset kooli ei saa pidada homogeenseks, eriti Skandinaavia mallidega võrreldes. Seda vähem võib olla ühtlustav venekeelne haridus. Erineva sotsiaalse ja kultuurilise orientatsiooniga vene noored vajavad erinevat haridust ja ehkki riigi rahakoti seisukohalt oleks vastav diferentseerimine koormav ja küsitav („Miks peaksime venelastele looma sellised võimalused, mida pole isegi eestlastel?”), on selline diferentseerimine vajalik ka ühiskonna sidususe eesmärke silmas pidades.
Ideaalis näen vähemalt kahte riiklikusse haridussüsteemi kuuluva vene kooli tüüpi. Järgnev jutt peab silmas vaid põhi- ja eriti gümnaasiumiastet.
Esimene tüüp on orienteeritud maksimaalsele lõimumisele, kuid lõimumine ei tähenda assimileerimist, vaid pigem topeltidentiteeti. Sellise kooli lõpetanu orienteerub peaaegu võrdselt nii eesti kui ka vene kultuuris ning ühiskondlik-poliitilises arengus.
Mõistagi tähendab selline kool eesti kooliga võrreldes suuremat koormust: eesti kultuuri, kirjanduse, keele ja ajaloo blokki ei saa võrrelda nende teadmistega, mida antakse eesti koolides võõrkeele puhul. Eesti keel on sellises vene koolis pigem teise emakeele staatuses. See aga tähendab, et mitte üksnes humanitaar-, vaid ka suurt osa loodusteadusi antakse läbi topeltprisma: nii Eesti kui ka Venemaa seisukohalt. Mille arvelt seda teha saab? Arvan, et praegune kooliprogramm on niigi ülekoormatud, midagi mahukat sealt aga välja võtta ei ole võimalik. Lahendusi on kaks ja kumbagi on raske pidada päris rahuldavaks.
Esimene seisneb suuremas valikuvõimaluses, nii et näiteks humanitaarkallakuga koolides on võimalik loobuda mõnedest reaalainetest ning vastupidi. Teine võimalus on ühe õppeaasta lisamine, nii nagu Nõukogude Liidus oli eesti kooliharidus aasta võrra pikem kui vene koolides ja seda ennekõike vene keele rohkuse tõttu.
Teist tüüpi koolid on suunatud nendele, kes ei soovi oma tulevikku Eestiga siduda. Ka nendes koolides peab olema oluline Eesti plokk, kuid siin tuleks rõhku panna mitte niivõrd keelele ja kultuurile, kuivõrd demok­raatlikule ühiskonnaõpetusele.
Tahan rõhutada, et need koolitüübid ei ole võrdväärsed. Ehkki praegust meelsust arvestades võiks arvata, et teine tüüp oleks populaarsem, peaks prevaleerima nimelt esimene. Teine oleks üksnes nendele, kes on sihilikult valinud muulase staatuse. Kes ei taha olla osa Eesti ühiskonnast, seda ei saa sundida selleks saama. Kuid valik peab olema selge ja täiel määral teadvustatud: esimest tüüpi kooli edukas lõpetaja saab automaatselt Eesti kodakondsuse, teise oma mitte.

Ajaloo ilu
Ning viimane ja eriti valus küsimus venelaste jaoks: ajaloo õpetamine. See ei tohi olla solvav, nii nagu praegu paraku paljud tunnevad. Samas ei tohi see olla ka impeeriumimeelne. Siin ei teki mitte üksnes õpetajate koolituse, vaid ka õpikute probleem. Arvan, et selle lahendamiseks peab tegema intensiivsemat rahvusvahelist koostööd ennekõike Läti ja Leeduga, aga miks mitte ka teiste Euroopa riikidega, kus on vene koolid. Tuletan meelde, et nendes vene koolides, mis olid Eestis enne Teist maailmasõda, olid käibel nii Lätis kui ka näiteks Tšehhis trükitud õpikud.

Gümnaasiumihariduse tase on langenud, sest vene koolide õpetajatest saavad Eestis korraliku koolituse vaid vene filoloogid. Nii arutleb vene kultuuri pärast muretsev Eesti-Ameerika Äriakadeemia sotsioloogia ja PR õppetooli juhataja professor Jevgeni Golikov, üks 20 aastat tagasi rahvarinde asutanuid, hilisem ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli abi, peaminister Mart Siimanni integratsiooninõunik, Rahvaliidu liige ja Jaak Alliku sõber.

Jevgeni Golikov on Tartu Ülikooli kasvandik, Juri Lotmani, Rem Blumi, Mihhail Bronšteini, Ülo Vooglaiu õpilane. Golikov ütleb, et Tartu, kuhu ta nõukogude ohvitseri pojana teismelisena kolis, on tema elu suur veda­mine. Oma ülikooli ta praegu hindama ei kipu, aga venekeelsete gümnaasiumide kohta söandab arvata kas või nende lõpetanute põhjal, keda äriakadeemias õpetab. Tase läheb kehvemaks.
Esimene põhjus on institutsionaalne. Eestis ei ole vene haritlaste taastootmise süsteemi, õpetajad on vanaks saanud ja uusi peale ei tule. Süsteemi ei olnud Eestis ka stagna­ajal, aga siis toodi värsket verd kust iganes juurde. Oma Eesti-USA Äriakadeemia õpilaste kohta, kes on valdavalt lõpetanud vene koolid, ütleb Golikov, et viiendik neist on targad, head ja mõned isegi ausad, 30–40% (ja see protsent kasvab) on koolis kehvasti õpetatud, nende baasharidus on nõrk. Ülejäänud kolmandik ei peakski kõrgkoolis õppima, sest nad ei ole selleks võimelised. Nemad peaksid Golikovi meelest tegema midagi kätega, mitte peaga. See ei ole halvustavalt öeldud, lihtsalt inimesed on erinevad.

Golikovi visioon
Golikov kõneles eestlaste ja venelaste dialoogi jätkuvast vajalikkusest märtsis kodanikefoorumil. Õpetajate Lehes on juba juttu olnud venekeelsetest kodudest pärit noortest, kes lähevad näiteks Tallinna Ülikooli õppima vene keele õpetajateks eesti koolides, sest on lõpetanud eestikeelsed koolid ning oskavad selle tulemusena vene keeles kõnelda vaid olmekeelt. Nad ei oska vene keeles õigesti kirjutada ning on vene kirjandusest lugenud ainult mõnda raamatut ja mine tea, kummas keeles.
Mida Golikov arvab kujutelmast, et kord käiakse meil pelgalt eestikeelses kõrgkoolis ja parim viis selleks valmistuda on omandada keskharidus eesti keeles? Ja kui võiks ka venekeelset kõrgharidust anda, siis kust võtta selleks õppejõud? Vene gümnaasiumiõpetajaidki ju enam ei jagu.
„Kas vastan ausalt?” küsib Golikov vastu ja jätkab: „Ma ei näe praegu vene kultuuri kandjaid Eestis. Ma ei arva, et 21. sajandil määrab inimeste kultuurilise eripära rahvus. Olen üks esimesi, kes hakkas rääkima nn eestivenelastest. Venelased erinevad üksteisest ka suure Venemaa eri paikades. Eestivenelasedki on kultuuriüksus, mis tuleks säilitada kui omaette väärtus.”

Venelased lähevad Läände
Jevgeni Golikov tunnistab siiski, et selles, kuidas vene kultuuri Eestis põlistada, on veel palju küsimärke. Temagi ei saa õieti aru, kus on Eestis see nišš, kuhu vene kultuuri kandjad võiksid kuuluda. Ta hakkas selle üle mõtlema juba 20 aastat tagasi ja tegi mõni aeg tagasi väikese arvestuse.
„Vene elanikkond Eestis on tublisti vähenenud ja väheneb edasi, on 30% väiksem kui 1991. aastal. Algul sõitsid nad, umbes 100 000 inimest, sõjaväelased ja parteitegelased, itta tagasi, nüüd sõidavad läände. Vähegi intelligentsed vene pered, olgu Tallinnas või Kirde-Eestis, teevad kõik selleks, et nende lapsed saaksid hariduse Läänes ega tuleks Eestisse tagasi. Ka minu poeg on juba teist kuud Londonis tööl, ta õppis Saksamaal ja Inglismaal ökonomistiks ja juristiks ning püüab mitte korrata oma vanemate saatust.”
Jevgeni Golikovi abikaasa Nina Golikova on saksa filoloog, õpetanud Tartus ja Tallinnas ülikoolis, nüüd töötab Goethe-Instituudis. „Tallinna Ülikoolis saksa filoloogiat õppides ei saa õieti midagi teada saksa keele ajaloost, stilistikast, üliõpilane omandab pelgalt praktilise keeleoskuse. Mis germanist see selline on?” küsib Golikov. Nii on nende peres kaks doktorit ja üks magister ning elavad nad sisetundega, et Eesti kõrgkoolid nende järele vajadust ei tunne. Golikov peab seda võõrandumiseks.
Juba Tartu Ülikooli tudengina tai­pas Golikov, et tema Tartu 4. Kesk-koolist saadud baasharidus on kehvem kui tema õppejõul Rem Blu­mil. Golikovi meelest on see tendents süvenenud, tema tudengid on temast omakorda kehvemini haritud ja see on nende kõige tõsisem probleem.

Vaimselt väsinud
Golikov leiab, et selle probleemi lahendamise head programmi ei saagi meil praegu olla, sest venekeelsete intellektuaalide olukord Eestis ei sõltu ainult siinsetest kehvadest institutsionaalsetest võimalustest. Eelkõige on asi tõigas, et vene haritlased nii Venemaal kui ka Eestis elavad üle identiteedikriisi, mis järgnes Nõukogude Liidu lagunemisele. Uuel Venemaal kaotasid haritlased oma vaimse horisondi, vanad väärtushinnangud, nagu omal ajal inglased, prantslased, sakslased ja portugallased – suuri koloniaalvaldusi omanud rahvad. Golikovi meelest tabab see sisemine kaos tulevikus ka ameeriklasi.
Vene haritlaste arv Eestis väheneb, nad on moraalselt väsinud ega saa oma võõrandumisest üle, kui ei selgu, mis võiks Eestis olla eestlaste ja venelaste ühine eesmärk. Millised on ühised ideaalid, mille poole pürgida, millesse uskuda?
Jevgeni Golikovi sõnul ei tule eestlaste ja mitte-eestlaste eraldumine siinmail kellelegi kasuks. Kui venelastel ei jää muud üle kui assimileeruda, marginaliseeruda või emigreeruda, seab see ohtu ka eestlaste tuleviku. „Kui eestlased ei leia endas jõudu suhtuda tolerantselt teise kultuuri ja rahvasse, võivad nad osutuda rahvaks, kes ei ole valmis multikultuurses Euroopas elama.”
Golikov kardab, et kui venelased Eestist sama hästi kui läinud on, tulevad siia hoopis kaugemate kultuuride esindajad ja suhted kogukondade vahel kujunevad veel räige­maks. Samas tunnistab Golikov, et ei Eesti riigil ega rahval ole siin praegu kellegagi sotsiaalset dialoogi pidada, sest venelasi Eestis ei esinda ükski institutsioon.

Peeter Põllu isiksus pakub mulle huvi eeskätt selles suhtes, et kui inimesed suudavad endas ühendada nii palju erinevaid rolle kui tema, kus üks roll mitte ei takista teiste täitmist, vaid aitab sellele kaasa, siis on võimalik ka väikesel riigil iseseisvalt toime tulla.

On ju väikeses riigis sama palju prob­leeme kui suures. Ei saa me läbi hariduse, tervishoiu, kultuuri, põllumajan­duse, sise- ja välisjulgeolekuta, funktsioneeriva majanduse ja palju muuta. Meie inimesed kannavad palju suuremat koormat kui suurte riikide omad.
Kunagi Egiptusest läänemaailma toodud tööjaotus tagas suurema ma­jandusliku efektiivsuse ja kvaliteedi. Samas on eluvaldkondi, mille osadeks jagamine võib kasu asemel kahju tekitada.
Hariduses ja meditsiinis on võimalik üsna suur tööjaotus. Praegu räägitakse palju tugiõppest. Kooli on vaja logopeedi, psühholoogi, sotsiaaltöötajat, abiõpetajat jne. Õpetamine on võimalik lahutada kasvatusest, füüsika õpetamine keemia õpetamisest, emakeel muusikaloost jne. Kas ei maksa me selle eest üsna suurt lõivu? Küllap oli mingis mõttes õigus õppijate huvikeskse hariduse pooldajatel, kelle enam kui sajandivanune loosung oli: me ei õpeta mitte ainet, vaid last.
Kunagi ütles mulle üks arst, et meditsiini suuremaid küsitavusi on see, et üks arst tegeleb südamega, teine närvidega, kolmas muude siseorganitega, neljas nägemise ja kuulmisega, aga inimese kui tervikuga ei tegele keegi. Ehk on siin annus liialdust, kuid sama palju ka tõde. Õpetaja, kes tegeleb peamiselt tugiõppega, ei saa lapsest täit pilti, ta kaotab terviku ja tema otsused võivad olla ekslikumad võrreldes sellega, kui ta õpetamise ja kasvatamisega seotud rolle maksimaalselt ise täidaks. Poliitiliste otsuste ja teaduse eraldiseismine jätab mõlemad vajaliku toeta.

Maailma muutjad ja tõlgendajad
Peeter Põld liitis endas kõik, mida liita annab. Ta oli koolijuht, ülikooli juht, riigikogu liige, esimene eesti pedagoogikaprofessor, isa 11 lapsele ja ühele kasulapsele, teoloog, sügavalt usklik inimene, elu ja olemise mõtestaja, Vabadussõja reamees, Tartu Linnavolikogu esimees, Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees, Eesti Karskusliidu esimees, kõnemees, aatemees, sügavalt lugupeetud inimene, andja, kes endast liiga vähe hoolis. Kas on võimalik olla veel rohkem, kui oli Peeter Põld. Vaevalt.
Tal oli suur eesmärk – iseseisva Eesti riigi ja rahva teenimine, Eesti haridussüsteemi väljaarendamine –, mis eri rollid üheks liitis. Rääkides nendest, kes Eesti riiki on vorminud, mitte ainult rääkinud ja kirjutanud sellest, tuleks Peeter Põldu nimetada esimeste hulgas.
Kuulus Soome filosoof von Wright on kirjutanud, et filosoofid jagunevad kahte leeri. Ühtesid kannustab soov maailm paremaks muuta, mõistagi vastavalt oma arusaamadele ja väärtushinnangutele. Neile on õpetus vahend, mitte eesmärk (Platon, Rousseau, Wittgenstein, Dewey).
Platonit häiris sofistide mõjutusel Ateena mõtlemises ja toimimises juurdunud relativism. Inimese kuulutamine kõikide asjade mõõduks andis eluõiguse paljudele tõdedele, nõrgestades riigi ühtsust. Platoni objektiivse tõe käsitlus oli ajendatud murest Ateena ühtsuse säilimise pärast.
Rousseau, kes polnud käinud klassigi koolis, oli tundlik igasuguste jõuvõtete suhtes ja üritas konstrueerida inimese ja ühiskonna loomuliku, kindlatest arenguseadustest tuleneva arenguloogika, panustades asjade loomusele (ingl k nature). Rousseaul ebaõnnestus naturalismi väljaarendamine, tema töödes on liiga palju usaldamatust laste spontaansuse suhtes. Oma kujutlusega loob ta uue pinnase jõuvõtete rakendamisele.
Maailma muutjate hulka annab liigitada ka eelmise sajandi suurkujud, postmodernistid M. Foucault, J. Derrida, kes rõhutasid erilisuse erilisust, normi ja tõe suhtelisust, andes lootust teistest erinevatele, kelle suhtes sotsiaalselt konstrueeritud tõde ja norm polnud ülearu helded.
Von Wrighti järgi moodustavad teise mõtlejate liigi need, kes analüüsivad eri autorite töid, vahendavad uut ja vana teadmist. Nad on sageli nagu Piibli tõlgendajad, kes püüavad oma sõnastuses edasi anda, mida Jumal öelda tahtnud on. Siia kuulub valdav enamik akadeemilisest vennaskonnast. Nad püüavad laadida oma õpilaste püssi laskemoonaga, aga ise nad tavaliselt seda püssi ei kasuta.

Programmiline pedagoogika
Peeter Põllu eesmärk polnud kirjutada ülevaateid kasvatusteooriast, vaid inimeste kasvatamine, maailma paremaks muutmine. Tema tekstid on erakordselt täpsed, oma lakoonilisuses ütleb ta teiste autorite kohta vaid kõige olulisemat, otsides pingeliselt inimese tegeliku kasvatamise teed. See teeb ta veenvaks. Ei mingit teadmistega eputamist, vaid enese ja teiste veenmine. Pluss isiklik eeskuju.
Peeter Põld annab endale aru loodusteaduste ja pedagoogika erinevusest, sellest, et pedagoogika ja paljud sotsiaalteadused on programmilise iseloomuga, rääkides mitte niivõrd sellest, kuidas asjad on, vaid sellest, kuidas tahame haridust ja kasvatust näha. Ta kirjutab: „Kasvatus ei ole loodusliku kasvu edendamine, nagu arvavad Dewey ja pedagoogiline naturalism. Pedagoogikat ei saa positiivseks teaduseks teha. Empiritsistlik, eksperimentaalne pedagoogika on võimetu viimaseid küsimusi lahendama. Individualiteeti ei saa mõista ainult tema elementidest, ta on rohkem kui elemendid. Kasvatuse üldeesmärki ei saa loodusteaduste ja ülepea olemasolu teaduste mõttes tunnetada, vaid ta tuleb postuleerida, statueerida.” Peda­googika ei saa olla väärtusvaba.
Programme saab välja käia vaid realiseeritavuse piirides, mitte puht voluntaristlikult. Peeter Põld kirjutab: „… teadus võib küll ütelda, missugust teed tuleb käia, kui teatavaid eesmärke tahetakse saavutada, kuid ta ei või ütelda, kuhu reis tõepoolest läheb. Ta ei saa olla ülemjuhiks.” Pole viljakas vaielda, kuidas on ainuõige defineerida kasvatust ja haridust, selle asemel peaksime endalt küsima, kuidas me neid nähtusi näha tahame.

Teadus ja praktika
Eesti ülikoolid ja praktiline elu elavad sageli eri maailmas. Üks ei tea teisest eriti palju. Nad justkui pole kutsutud sama asja ajama. Ühel on vaja täielikku autonoomiat, ta panustab maailmateaduse edendamisele, teine peab tootma materiaalset rikkust, olema innovaatiline, otsima ise abi, kust aga saab. Üks heidab teisele ette, et ei peeta lugu teadusest ega kasutata teadusuuringute tulemusi, teine ei ütle, kuid mõtleb, et teadlased on vähe huvitatud praktilistest probleemidest ja elavad elevandiluust tornis. Vähe on akadeemilisi inimesi, kes panustavad konkreetsete praktiliste probleemide lahendamisse, kes võtaksid osa poliitiliste otsuste põhjendamisest, eesmärgiseade vaidlustest. Üsna levinud on arvamus, et kõigel, mida teadlased uurivad või kirjutavad, on automaatne väärtus poliitiliste otsuste põhjendamisel.
Suhteliselt vähe on uurimusi ja ettepanekuid, mille alusel kujundada meie koolivõrku, mis annaksid vähegi selgema ülevaate õpilaste kohustuste ja õiguste mõistlikust sümbioosist, õppekava koostamise käsitlustest rääkimata. Domineeriv uuringute paradigma üritab ikka ja jälle selgitada üksikute parameetrite lihtsaid seoseid, mis on kas situatiivsed või olematud. Positivistlik, loodusteaduslik paradigma pakub otsustamisele vähe. Praktilised olukorrad on võrratult keerukamad ja mõtlemise loogika ei allu siin techne’le, vaid praxis’ele.
Peeter Põld kirjutas: „Pedagoogika ei ole mingi retseptide kogu…Ta on praksise teenistuses, kuid mitte paljas rakendus ja tehniline teadus. Tema huvi ulatub ka üle praksise, haarab elu laiemalt, kui see koolisse puutub, temaga on ühendatud elu ja maailmavaatelised küsimused.” Pedagoogika pole rakendusteadus loodusteaduslikus mõttes, kus üldist seaduspärasust rakendatakse konkreetsele juhtumile. Konkreetsete otsuste, sh poliitiliste otsuste põhjendamisel jääb puudu kui tahes suurest hulgast uuringutest. Ehk nagu ütles Derrida: praktilise otsuse ja teooria vahele jääb tükk tühja ruumi. Praktiline otsus tuleb projekteerida paljudele väärtusskaaladele, see pole teaduslikult tuletatav.

Julgus võtta vastutus
Teadust ei saa teha vastutavaks praktiliste otsuste eest, võttes vastutuse otsustajatelt. Küll annab aga teadus palju paremad võimalused probleeme analüüsida ja lahendusi kavandada. Kui teadus ja poliitika tegeleksid ühe ja sama arengukava raames, paraneks teineteise mõistmine oluliselt. Poliitika poolelt takistab seda liigne konfrontatsioon, teaduse poolelt kitsaste probleemidega tegelemine.
Oleme alahinnanud hariduskorralduse võrdlevaid uuringuid, mis vahendaksid meile eri maade kogemusi, praktilisi otsuseid ja ideid. Peeter Põld oli praktiline sihiseadja, oletatavasti kõigi oluliste haridusettevõtmiste käimalükkaja omaaegses Eestis. Ta laadis ennast teooriaga, et tulistada, võttes väga suure vastutuse. Ta oli ennekõike praktiliste, poliitiliste otsuste tegija, valgustatud poliitik ning poliitilistest, rahvuslikest ja religioossetest eesmärkidest innustunud teadlane.

TPS-i tudengid said uue rektori ja värvimütsi pealekauba

Käesolevast õppeaastast on Tallinna Pedagoogilisel Seminaril uus rektor: mullu 15. juunil lõpule jõudnud valimistel sai kolme kandidaadi seast enim hääli Koit Nõlvak.

Tallinna Pedagoogiline Seminar valmistab ette rakendusliku kõrgharidusega koolieelse kasvatuse ehk alushariduse õpetajaid, noorsootöötajaid, sotsiaal- ja sotsiaalhooldustöötajaid ning lapsehoidjaid. Oli aeg, mil valmistati ette ka klassiõpetajaid ning lasteaedade ja põhikooli muusikapedagooge.
„Mulle oleks väga meeltmööda, kui seminaris ka praegu muusikaõpetajaid ette valmistataks, siis läheksid mu haridus ja senine töökogemus kooli juhtimisel täie ette,” ütleb muusika­õpetaja haridusega rektor.

Ainult kaks nädalat tavakoolis
„Olen Lasnamäelt, Sikupilli poiss. 1963. aasta sügisel pani ema mu elukohajärgse 16. keskkooli nimekirja ja uuris ka muusikaõppimise võimalusi. Mu vanemad olid pärit Valgejõe kandist. Isa oli Kolgakülas ja selle ümbruses nõutud pillimees – tõmbas lõõtsa ja mängis akordioni nii külasimmanitel kui ka pulmades. Ju ta ikka laulis ka sinna juurde. Tema kõrvalt näppisin pilli minagi. Sealt see kiindumus muusikasse.
Käisin Majaka tänava paekivimajas (praegu on seal teeninduskool) koolis vaid paar nädalat, kui muusikaringi õpetaja soovitas emal viia mu muusika­keskkooli – Kevade tänavas võetavat veel õpilasi vastu.
Katsetele läksime konservatooriumi majja Suvorovi puiesteel. Oli küll ilus ilm, aga hommikusest vihmasajust Võidu väljakul veel suured lombid. Pidin just mina selle ühe leidma, aga kukkusin ja tegin valged põlvikud poriseks. Katsetele läksin üdini õnnetuna, sandaletid palja jala otsas. Aga vastu mind võeti. Pilliks sai viiul, mida ma armastama ei hakanudki. Õppima hakkasin Tallinna 22. Keskkoolis, kus oma muusikaklasside kõrval oli üks paralleelklass muusikakeskkooli kirjas.”
Nõlvak mäletab, et imposantne
koolihoone meeldis talle nii väga, et läks juba varakult enne tunde kohale. Siis sai avaras koridoris paberlennukeid lennutada ja libedal parkettpõrandal liugu lasta.
„Kui Ants Antson olümpiavõitjaks tuli, olime kõik Antsonid, kes „uisutasid”, käed seljal, mööda koolikoridori. Kui keegi hõikas: „Moora tuleb!”, olime välkkiirelt kukupailt kahekaupa ringiratast jalutamas. Moora oli juba üle keskea kergelt kiilakas algklassiõpetaja, kel kombeks lapsi kõrvast sakutada. Meesõpetaja algklassides –
see distsiplineeris poisse kõvasti.”

Suvorovi puiesteelt Kivimäele
Põhikooli 5. klassis viidi vanemad klassid üle Suvorovi puiesteele. Oli kõrvust tõstetu tunne – õppida päris konservatooriumi majas. Põnevas sopilises majas olid ka noodi- ja raamatukogu ning keldris pilliparandus. Siin läks noormees viiulilt puhkpillidele üle – õppis metsasarve ja trompetit. Klaver käis iga pilliõppega kaasas.
„Konservatooriumi saalis antud kontserdid on senini meeles. Seal nä­gi­me tõelisi professoreid, oma ala meistreid, kes hiljem igapäevasteks õppejõududeks said. Jaan Rääts, Veljo Tormis, Eino Tamberg olid siis noored ja andekad, uue põlvkonna heliloojad.”
Paari aasta pärast kolis muusikakeskkool Kivimäele, endise 1. internaatkooli hoonesse. Hiljem kolis Kivi­mäele ka konservatoorium ja nii möödus Koit Nõlvaku kooliteest Kivi­mäel kokku kümmekond aastat.
Keskkooliklassides ja konservatooriumis õppis ta muusikateooriat, lõpeta­des sai kesk­kooli muusikaõpe­taja kut­se ja lisaerialal koorijuhi tunnistuse. „Ka kon-
servatooriumis olime üks esimesi muusikapedagoogika lende, enne meid lõpetanud lend oli Pedast üle
tulnud. Meiegi käisime omal ajal Nar­va maanteel loengutel ja eksamitel – näiteks kooliajalugu luges meile professor Lembit Andresen, kellele meeldis piigasid pikalt ja põhjalikult pinnida. Tuletasin talle seda hiljuti meelde, kui ta meil Peeter Põllu juubelikonverentsil käis.”
Nõlvak ütleb, et on kogu teadliku elu koorides laulnud ja 1965. aastast kõigil laulupidudel osalenud. Alguses mudilas- ja lastekooris, hiljem tuli juba üliõpilassegakoor Ants Söödi käe all. Laulnud on ta ka üliõpilassega­koori vilistlaskooris ja segakooris Olevine.

Koorilaul kui elustiil
„Mudilaskooriga õppisime Arvo Pärdi spetsiaalselt laulupeoks kirjutatud kantaati „Kooliaed”. Praegu tundub ehk ime, aga tolleaegsel 22. keskkoolil kesklinnas oli oma kooliaed, kus puud, põõsad ja peenrad õpilaste hoolt nõudsid.”
Muusikaõpetaja tunnistab, et kuigi ta omandas konservatooriumis ka koori­juhi lisaeriala, pole ta elus suurte kooride ees seisnud. Ansambleid ja muusikaringe juhendanud, seda küll. „Omal ajal käisin isegi siinsamas Pisi-Peda majas ansamblit juhendamas ja sama tööd olen teinud ka keskturu juures Keldrimäe kultuurimajas. Pioneeride palees olid minu mureks fanfaristid ja trummarid.”
Pärast konservatooriumi lõpetamist kauples mees endale välja vabadiplomi, sest ei soostunud Setumaale
muusikaõpetajaks minema. Et Tallin­nas vabu töökohti valida polnud, jäid sõelale pioneeride palee muusikaringid.
„Õpetasin koolidele fanfariste, püüdsin poistele puhkpilliõpetuse põhitõed selgeks teha. Kõige vastutusrikkamad esinemised olid partei- ja komsomolikongressidel pioneeri­tervituste ajal. Olin sellega juba harjunud ja läksin poistega sinna meeleldi. Põhjuseks suurürituste unikaalsed raamatuletid. Sealt olen koju tassinud pakkide kaupa defitsiitseid sõnaraamatuid ja teatmeteoseid, ettetellitavatest raamatusarjadest rääkimata. Poja lasteraamatud on ka neilt lettidelt pärit.”
Pioneeride paleest haridusministeeriumi alluvusse kuulunud pioneerinõukogu ametnikuks üleminek oli asjade loomulik jätk. Sealt tuli igasuguste kokkutulekute ja teiste massiürituste korraldamise kogemus.

Taas Kevade tänavale
„Perestroika algusaastal 1985 kutsus Eesti Õpilasmaleva keskstaabist 22. keskkooli direktoriks tõusnud Indrek Siir mind kooli klassivälise töö organisaatoriks ehk kitarristiks, nagu seda ametimeest rahvasuus kutsuti. Üks ring oli jälle täis saanud. Nüüd tuli mul endal koolikoridorides poisse korrale kutsuda ja ka huviringe juhendada. Kõige tipuks kevadised aruandekontserdid Estonia kontserdisaalis. Edasi läks elu sujuvalt –
tuli vastu võtta õppealajuhataja ja hiljem direktori amet. Viimases ametis tuli piike murda kauni koolihoone korrashoidmise nimel.
Meie koolimaja oli küll kesklinnas, aga nagu tõmbetuultes – algul olime kunagise Kalinini rajooni ääreala kool, kus esikohal Kopli venekeelsed koolid, siis paiknesime Oktoobri rajooni serval ja tähelepanu keskmes olid Mustamäe koolid. Kesklinna linnaosas suutsid ennast pildile sättida nn eliitkoolid. Kui lõpuks järjekord Westholmi-koolimaja kätte jõudis, tundsin südamest rõõmu – pean oma kunagist kooli üheks Eesti kaunimaks. Kahjuks on oma spordihoone ehitus jäänud endiselt tulevikumuusikaks. Juba 20 aastat tagasi seisis see linna ehituskavades.”

Kannapööre Lasnamäele
Täievolilises Eesti Vabariigis töötas Koit Nõlvak aastail 1993–1996 Tal­lin-na haridusameti juhataja asetäitjana.
„Inspektuuri juhtima kutsus mind ameti toonane juhataja Leonid Fiveger. See oli pideva reorganiseerimise aeg. Kui levisid jutud, et inspektorid linna alt koondatakse, tegin kannapöörde ning nõustusin asuma tööle Lasnamäe linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhatajana. Osakond asus siis veel Narva maantee alguses kunagise kino Foorum kõrval. Nüüd pole ammu enam kino ega linnaosa keskuse hoonet.
Linna ma tundsin, sisseelamine uude ametisse läks valutult. Narva maanteelt oli päris keeruline Tartu-suuruse linnaosa sotsiaalhoolekande tööd juhtida. Otsustasime siis Tartu eeskujul viia oma teeninduspunktid abivajajatele lähemale ja avasime need Mahtra, Pae ja Killustiku tänavas. Nüüd oli pensionäridel ja toetust vajavatel peredel lihtsam kodu lähedal oma asju ajada ja meil omakorda sotsiaalhoolekande teenust pakkuda.”
Tallinna Pedagoogilise Seminari rektori­konkursist kuuldes haaras Koit Nõlvak pakkumisest ise kinni. „Iga töö ammendab end ükskord. Leidsin, et Lasnamäel ma enam ei arene. Töö muutus rutiinseks.”
Nõlvaku sõnul on ametikooli visiitkaart kooli lõpetanud. Nendega puutus ta kokku nii Kevade tänava koolis kui ka Lasnamäel, kus seminari tudengid käisid teeninduspunktides praktikal ja agaramad leidsid töökohagi.
„Ma ei tundnud kooli juhtkonda ega paljusid juhtivõpetajaid. Olin kokku puutunud vaid nii tudengite kui ka nende juhendajatega. Ka 22. keskkoolis eelistasin omal ajal, kui Pisi-Peda veel klassiõpetajaid ette valmistas, just selle kooli lõpetanuid tööle võtta. Olid kutsekindlamad ja praktikas tugevamad kui pedagoogikaülikooli omad,” tunnistab Nõlvak.

Esimene aasta rektorina
Rektoriks kandideerimise eel tutvus ta põhjalikult kooli arengukavaga, tudeeris rakenduskõrgkoole puudutavaid seadusi ja muid dokumente ning püüdis end tuttavate kaudu asjaga kurssi viia.
„Taustauuringud tegin põhjalikud. Käisin üliõpilastega kohtumas ja osakonnajuhatajatega vestlemas. Ma ei tulnud mütsiga lööma, ent samas polnud sugugi kindel, et konkursi võidan.”
Nõlvaku sõnul pole ta selle lühikese ajaga suutnud veel rakenduskõrgkooli kõikide nüanssidega tutvuda. Iga päev toob juurde uusi probleeme, mille üle juurelda, ja osutab, mida on veel vaja juurde õppida.
„Mida rohkem asjasse süvened, seda enam probleeme tekib. Kuigi seminar kannab rakenduskõrgkooli ametlikku staatust alles teist õppeaastat, on vastava õppekava järgi tudengeid õpetatud juba kaugelt üle kümne aasta. Nii kaua on asjaajamine aega võtnud. Bürokraatiaveskid jahvatavad aeglaselt. Nüüd tunnustavad meie bakalaureusi ka teised kõrgkoolid, nad võivad oma diplomiga kandideerida kõigi ülikoolide magistriõppesse.
Kõigi rakenduskõrgkoolide suurim probleem on rahastamine. Minister andis lubaduse vaadata üle tudengite pearaha suurus. Praegu on ülikoolide bakalaureuseõpe soodsamalt rahastatud kui rakenduskõrgkoolides. Justkui meie tudengikoolitus oleks odavam,” toob rektor Nõlvak vaid ühe näite.
Samas kiidab ta oma esmaseid abilisi – üliõpilasesindust –, ei jäta mainimata aktiivi suutlikkust masse kaasa haarata ning loodab, et kooli igapäevaelus on nüüd rohkem tudengivaimu tunda.
„Tunnustus on juba tulnud – Eesti Üliõpilaskondade Liit kuulutas 2007. aasta parimaks üliõpilasesinduseks meie kooli oma. Sellekohane autasu on kooli fuajees kõigile uudistamiseks väljas.”

Õppejõuna puudutas mind sügavalt ühe esmakursuslase vastus küsimusele, milliseid aastaid me silmas peame, kui räägime Nõukogude Eestist. Noor tudeng oli siiralt üllatunud: „Kas ma pean kõiki aastaid peast teadma ja mida üldse on sellest ajast rääkida? Nõukogude ajast ei ole ju midagi rääkida!” Noor inimene peaks ajas paremini orienteeruma.

Tollest ajast on kirjutatud mitmeid häid raamatuid. Leelo Tunglal valmis hiljuti „Seltsimees laps ja suured inimesed”, Tiia Toometil eelmisel aastal „Õnnelik lapsepõlv”. Nimetatud kahel ja 1985. aastal ilmunud Viivi Luige raamatul „Seitsmes rahukevad” on ühine taust. Üheealiste kirjanike lapsepõlv on möödunud „viljastavates nõukogude ajastu tingimustes”. Olude sunnil on nad lapsena rõõmsalt laulnud laulu Leninile: „... meil helgeim elu maailmas / su soov läinud täide meil.” Ent ometi meenutavad nad seda aega kui õnnelikku lapsepõlve.

Lapse terav pilk
Kas saab pidada õnnelikuks lapsepõlve, kus musta mantliga mehed sorteerivad kappides ja keldrites ning viivad kaasa ilma süüta emad ja vanaemad? Äkki on nii Toometi raamatu pealkirjas kui ka Tungla raamatu alapealkirjas peidus iroonia?
Tungal usub, et igaüks võiks oma lapsepõlvest raamatu kirjutada – väikesena on pilk terav ja mõnigi lapsepõlvesündmus selgemini meeles kui tund aega tagasi loetud ajaleheuudis. Tema sõnul jääb lapsepõlv õnnelikuks ka kõige raskematel aegadel, muidugi juhul, kui laste ümber leidub armastavaid inimesi.
Fenomenaalne lapsepõlvemälu ja missioonitunnetus on nende raamatute ühisnimetaja. Mänguasjad, kommipaberid, limonaadipudelite sildid ja reklaamplakatid püsivad veel küpses
eas meeles, samu-
ti läikivad atlasspaelad, plekk-kohvrid ja lasteraamatud, mille pildid nägid välja „ nagu päris” – nii kassipoeg, kelle käpp halgude va-hele jäänud, kui Moskva kõrghooned – kõik see sööbis korduvast vaatamisest lapse silmapõhja, kirjutab Tiia Toomet.
„Korraga tundsin õhus memme lõhna (aga memm on juba ära viidud – M. R.). See hõljus öökapi kohal ja üle kogu magamistoa – see lõhn, mis tal oli pidude ja sünnipäevade ajal. Selline õrn ja pehme ja natuke lilleline ja maasikaline...” Ka Luik mäletab kapi lõhnu – pesuvirnade ja kristallist puudritoosi lõhna, millest tõusis roosakaskahvatut ja magusat surnud tädi lõhna.

„Seltsimees laps”
Pealkiri on ju ehmatav. „Ma ei ole tavaline laps, vaid seltsimees laps,” deklareerib Leelo. Seltsimees laps ise on vaevalt viieaastane. Ema viisid „mustad mehed” mingitel lapsele arusaamatutel põhjustel ära. Laps teeb ainuvõimaliku järelduse: „Ema viidi ära, sest mina olin paha laps.”
Vanaisa sünnipäevale sõites saab aga pahast lapsest seltsimees laps. Roosa näoga konduktor, hõbemärgiga müts peas ja imeline mustast lakknahast kott rinnal, mille kohal valged ja helesinised piletirullid, ongi selle määratluse autor: „Seltsimees laps on arvatavasti alla viie aasta vana?” See tähendab, et temagi on juba mehe eest väljas, teeb laps järelduse. Seltsimees kui ühisnimetaja, mis teeb kõik inimesed võrdseks. Ka lapse. Laps tunneb ennast ülendatuna, ehkki isa kasutab järjekindlalt sõnu „preili” või „printsess”, usub laps ise siiralt, et on „seltsimees laps”.
Teose lõpul pöördub isagi viimaks tütre poole selle määratlusega: „Pahad uudised, seltsimees laps. Memme tuleb kolmekümne aasta pärast. Kakskümmend viis aastat istub ta eesti koolilaste õpetamise eest vanglas ja seejärel peab veel viis aastat Venemaal elama, enne kui lubatakse isamaale tagasi pöörduda. Me oleme siis seitsmekümnesed ja sina kõvasti üle kolmekümne...” Need sõnad ütleb isa lapsele ilmselt seitsmendal rahukevadel, kui kasutada Luige määratlust. Selle aja üldistav nimetus on segadus, hirm ja sagedased ümberorienteerumised. Seda aega võiks määratleda ellujäämiskunstina.
Viivi Luige isa oli seda meelt, et pojengidega saab võidelda nõgeste vastu ja õunapuudega lepavõsa vastu. Leelo Tungalt saatis aga juba varasest lapsepõlvest teadmine – kui sa is­tud maailma kõige tugevama mehe kõrval, siis pole miski hirmus. Ema mõju on mõlemas raamatus tunnetatav. Ent mõlemas raamatus on ema ära: „Seitsmendas rahukevades” kolhoosikorda turgutamas ja „Seltsimees lapses” esialgu ei teagi kus, hiljem selgub, et Patarei vanglas. Ja sealtki viiakse ta ära, arvatavasti sinna, kuhu 84-aastane poolkurt vanaema juba viidud on.
Ema ei ole küll füüsiliselt olemas, ent tema kohalolu on igal leheküljel tunnetatav. Et ema tagasi tuleks, tuleb hea laps olla. Nii lihtne see ongi, ainult selle nimel tuleb pidevalt pingutada. Lugemise kõrval ka kirjutamine ära õppida.
Nõukogude korra kehtestamisel pidi lastekirjandus saama samuti võimu tööriistaks, ideoloogilise võitluse ja kommunistliku kasvatuse rel­-
vaks. Laste- ja noorsookirjandus sa-mastati parteilistes dokumentides, aga sealt lähtuvalt ka kirjanduspoliitikas ja -kriitikas sotsiaalpedagoogilise õppevahendiga, mis pidi pakkuma eeskujusid ja ideaale ning kujutama sotsialismi vaenlasi võimalikult mustades toonides, kirjutab Reet Krusten oma lastekirjanduse õpikus „Eesti lastekirjandus” (1995).

Kirjandus võimu tööriistaks
Väike Leelo, Viivi, Tiia jt ei teadnud midagi partei direktiividest, ent ometi tabas lapse meel ära kõige kardetavama: „Rõõmsatele lauludele vaatamata tekkis raadiot kuulates mu hingepõhja hirm: kuskil lombi taga valmistusid hambuni relvastatud kapitalistid uueks sõjaks. Neetud kapitalistid ise elasid pehkinud maailmas ja sellepärast tahtsid nad sotsialismi õitsengut hävitada,” meenutab Leelo. Väike Viivi imestab siiralt, miks vanaema ohib, puhib, ohkab ja oigab, selle asemel, et reipalt hõisata: „Õlu on meil tõmmu nagu laukavesi.” Miks ei tee ta nii, nagu raadios tehakse?
Vastuolu raadio ja tegelikkuse va-hel tulnuks kiire-
mas korras lõpetada, lapsele murumüts ja plekk-kohver kin­kida. Kusagil mujal oli peibutav ja helge maailm, täis limonaadikioskeid, si-relisületäisi, valgeid sokke ja libedaid patsipaelu ning tähtsaid sõnu „Sadovaja”, „Mossovet” ja „Ordõnka”.
Lasteraamatute vahendusel kadus kõik kardetav ja kahtlane maa pealt, „järele jäid vaid päikesepaistelised mänguplatsid ja kõrgete jalgadega vaagnad täis mahlaseid pirne, ploome ja viinamarju”. Nii kirjutab Luik. Arvata võib, et viinamarju polnud ta siis veel maitsnudki, ploomid ja pirnid võisid aastaajast sõltuvalt siiski tuttavad olla.
Meedia vahendusel loodud pilt elust ja tegelikkus erinesid nagu öö ja päev. „Rõõmurikka noorusaja / lastele Oktoober tõi. / Selle Lenin meile rajas, / selle Stalin meile lõi,” nii laulis väike Leelo. Kes see Oktoober oli, seda ta ei teadnud, kuid see nimi tuli kuidagi tuttav ette – temaga oleks olnud tore tuttavaks saada. Kirjanduslikku teksti lugedes ei pruugi laps kasvatuslikke eesmärke läbi näha, eesmärgid ise on ju peidetud sündmuste taha.
„Tahad – lendur sinust saab / tahad – meresõitja. / Kui sa julgelt alustad / oled kindel võitja,” deklameerib Viivi. Tekst annab suunised tulevikuks. Tulevikuks valmistumise juurde käib ka ettevalmistus võimalikuks sõjaks. Täiskasvanud seda millegipärast entusiastlikult ei tee. „Mis seal siis ikka – pidin sõjaks valmistumise enda peale võtma,” konstateerib Leelo. Kogu sõjaks vajalik varustus on marmelaadikarpi kogutud – marliside, rivanoolipudel, vatt, isegi mõned suitsud isa jaoks ja ... paar tükki suhkrut.

Täiskasvanud ei saa aru
Suurte inimeste enda jutt tundub nii tüütu ja igav. Mõnda asja tuleb lapsel nende eest varjata, mõnda koos nendega varjata ja mõnda asja, mida suured millegipärast ei oska või ei taha, ka julgelt välja ütelda.
Onu Kopli (ilmselt sugulane, aga „see sugulaste värk on üsna segane”) ei luba Leelol rääkida, et ema ära viidi, et Leelo seltsimees laps on, ja sellestki tuleks vaikida, et onul kuldnööpidega munder alles on. „Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul julgeolekumunder kapis voodilina all on,” lubab laps armulikult. Selle peale on onu kohe tükk aega vait ja arvab, et nii targal lapsel ei sobigi vist piimasappa minna...
Suure jutu ja veel suuremate organisaatorivõimetega tädi Anne peab endale korduvalt käega suu peale lööma ja meelde tuletama, et laps kuulamas on, kuigi seesama laps kohati võrdväärne vestluspartner on. Laps kuulab, mõtestab selle omamoodi ümber ja jätab meelde.
Laps on ka keerulistel aegadel laps. Niisugused tähed nagu NKVD saab meelde jätta lauluga „Enkavedee, enkavedee, juhhaidii ja juhhaidaa” ja seda veel „Vändra metsas Pärnumaal” viisil! Sõnad on ühed huvitavad asjad, leiab väike Leelo. Tegemist on keeletundliku lapsega. Ilusa kõlaga sõna mõjub sama võimsalt kui ilus asi. Enkavedee, tripperililla ja Engels on kõik kõlalt veidi salapärased, aga väga ilusad sõnad.
Varane lugemishuvi iseloomustab nii Tungalt, Luike kui ka Toometit. Siinkirjutajagi võiks ennast sellesse seltskonda arvata. Ma ei oma niivõrd sündmuste-, kuivõrd just lugejamälu. Usun isegi mäletavat, millal ja mis aastaajal mõni raamat mu ellu sisse murdis. Lapsena loetud tekstid on tänase päevani peas, niisamuti nagu raadiost kuuldud laulud. Leelo lemmik „Sormovo lüüriline laul” kuulus minugi repertuaari.
Üllatavalt tuttavalt kirjeldab Leelo Tungal tunnet, mis valdab last, kui ta äsja on lugemisoskuse omandanud
(Luik nimetab seda oma aabitsas „luge-
mise nõksuks”): „Siis tõmbusid mu käed ehmatusest külmaks ja pähe tuli jahmatav mõte: ma oskan nüüd vist lugeda! See, mida ma teen, ongi lugemine, oh sa sinder!”
Lugemisoskuse abil ületab laps ühe olulisema tõkke, mis teda seni täiskasvanute maailmast eraldas. Esimeses raamatus (sageli aabitsas) on aga üpris vähe informatsiooni, tekst kamanda­misest ja korraldamisest tulvil: „Laula, Aale! Laula laulu, Luule! Olli, loe! Laula, Leelo! Maga, Elga! Maga, Inga!” Kas lapse elu koosnebki aina kamandamisest ja seda teevad kõik täiskasvanud?

Lapsed on ikka lapsed
Pea igas intervjuus on Tungal oma ema lugu rääkinud. Alateadlik hirm – äkki ma ei olnud piisavalt hea – on teda aastakümneid jälitanud. Tudengi­põlves mõttes mõlkunud poeemist valmis kogupereraamatu esimene osa. Alltekstist saab aru see põlvkond, kes ise need keerulised aastad üle elanud. Meedia vahendusel võimendatud sotsialistliku õnnepäikese sära võis täiskasvanutele vägagi julm olla, lapsed õppisid ära, et sõnal võib olla mitu tähendust ning mõnikord jääb kõige tähtsam hoopis sõnade vahele. Kes selle oskuse lapsepõlves omandas, sel ei olnud hilisemas elus teksti mõistmisega raskusi. Need lapsed taastasid suureks saades Eesti Vabariigi.
Tiia Toomet rõhutab oma raamatu eessõnas, et nõukogude periood ei olnud midagi muutumatut ega ühetaolist. Kõik need lood õnnelikust lapsepõlvest (kas siis jutumärkides või ilma) ei ole nõukogude aja lapsepõlve rehabilitatsioon ega hukkamõist. Suurte inimeste suured mured jäid lapsepõlvemaa kaitsvate piiride taha.
See põlvkond on tulnud lapsepõlvest, kus heeringa koorimine tundus raiskamisena. „Kes siis heeringat koorib?” imestas Luige vanaema „Seitsmendas rahukevades”. Oma lapsed kasvatas aga nimetatud põlvkond üles kahhelkividest kiiskavates vannitubades ja nende lastelaste jaoks on juba pea pool maailma viisavabalt käes.
Aitäh autoritele, kes sellest ajast ausalt, siiralt ja emotsionaalselt jutustavad. Pärast niisuguste raamatute läbilugemist ei deklareeri ehk mõni noor valjuhäälselt, et nõukogude ajast ei ole midagi rääkida, ning mõistab, et lapsepõlv pole ainult lühike eluetapp, kus ollakse kasvult väike ja mõtteviisilt primitiivne.

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.