Keila hariduselu muutuste keerises

 

Kristi Helme

Repliik

Nii palju räigeid sõnu lendab õhus, et ei ole aega tähelegi panna, kas rändlinnud on tänavu koos kevadega koju tagasi tulnud ja kuskil oma laule ka laulavad. Muudkui loed lehti, kuulad eetrit. Netikommentaarideni ei pruugi jõudagi, räigus levib niigi igal moel ja igas kanalis. Näiteks ütleb üks lugupeetav professor soliidsel paberkandjal teisele, et tolle seisukohavõtt ohust eesti keele­le seoses „uusrääkijate”, eesti keelt teise keelena vigaselt kõnelevate tohutu hulgaga on rumal. No miks just rumal, ehk näiteks eba­pädev või halvasti argumenteeritud. Ei, rumal. Just nagu oleks „loll” öelnud.
Kasvab nende arv, kes on ebakorrektse keelekasutuse pärast mures. Meie lehes hiljuti sõna saanud kirjanik Jelena Skulskaja näiteks taunib sellist keelekasutust, mida ta Vene Teatris kuuleb. Üks küsib teise käest: „U tebja jest kutse?” (Kas sul on kutse?) Ja saab vastuseks: „Daže kutsekaart!” (Isegi kutsekaart!) Venekeelse kooli õpetajate toas kuuleb ka ühtepuhku venekeelse teksti sees eesti sõnu „õppe- ja arengukava”. On siis selle üle asja rõõmustada? Ja seda, mis meil nüüd oma riigi olemas olles kahe kohaliku keelega päevast päeva toimub, ei ole siinkirjutaja andmeil tõsimeelselt uurima hakatudki.
Jätkuvalt käib vana vaidlus selle üle, mis paremini tapab – kas tegu või sõna. Seda võib igaüks enda peal kontrollida. Mis tuleb teil eelkõige meelde inimesest, keda te enam ei kohta, kelle maine teekond on lõppenud või läheb teist nüüd igal juhul mööda? Üks vastus on, et mõni ütlus, huvitav mõttekäik, sest teod on meil tihtilugu enam-vähem samad. Keda pärast surmagi tsiteerida annab, ei ole tühja elanud.
Niisiis peab sõnadega ettevaatlik olema, need võivad tegudest tähtsamadki olla ega iseloomusta mitte ainult rääkijat, vaid ka ajajärku, milles too parajasti elab. Nagu nüüd, 21. sajandi esimese kümnendi lõpul seinte pealt loeme: „Šoppa vähem!”, „Säästa sente!”, „Kima vähem autoga!”
Siinkohal tuleb meelde üks vana mees, kes alati, kui nägi, et majas liigub mõni naine ühest toast teise, andis kiire korralduse: „Tuled surnuks!” Naisi oli neli: ema ja kolm tütart, mistõttu tuli kusagil kogu aeg kustus, et teisal jälle süttida. Mees ise oli kokkuhoiu musternäide, ootas, kuni akna taga süttis tänavavalgustuslamp, ja hakkas siis selle valgel lehti lugema. Kokkuhoiurežiim, käsikaudu ringi käimine jäi ka pärast peremehe surma kauaks kestma, sest nii oldi harjunud.
Nüüd võiks keegi hüüda: „Sõnad surnuks! Ja see ei oleks vaikiva ajastu algus, vaid üleüldine üksteise säästmise programm.

Tallinna Ülikoolis väideldi kõrghariduse teemadel

18. märtsil tähistas TLÜ 3. aastapäeva. Aktusel esitleti uusi professoreid ning geoökoloogia professor Jaan-Mati Punning ja psühholoogiaprofessor Aaro Toomela väitlesid teemal „Kas ülikool peaks olema ühiskonna toimija või puhas teadusasutus?”.

Professor Aaro Toomela sõnul tekib end rahvuslikult mõtleva inimese rolli asetades küsimus, kes siis uurib Eesti asja, kui me teeme oma teadustöid välismaa keeles ja välismaale. „Meil Eestis on palju teemasid, mida uurida, ning sellest vaatepunktist lähtudes oleks õigem enne kodused asjad korda saada ning siis, kui jääb aega, tahtmist ja võimalust üle, võib pöörata pilgu ka väljapoole.” Professor Jaan-Mati Punningu sõnul on vastasväitleja loogika tabav. „Usun samuti, et peame oma kodumaad tundma – nii on kirjas ka 4. klassi geograafiaõpiku avaloos.”

Arusaamine sõltub kontekstist
„Kes peaks kirjutama seda geograafiaõpikut, kui meie tegeleme välismaise teadusega ning artiklitega ISI-andmebaasis?” küsis Toomela. „Samal ajal me ju teame, et kui hästi läheb, siis tsiteeritakse artiklit ainult ühe korra, kaks korda on juba liiga hea saavutus ja kolm korda erakordne. Aga eesti õpikut loeb mitusada inimest iga päev.” Punning tõi paralleeli: kinokülastajad räägivad, et on olemas head filmid, halvad filmid, Hiina filmid ning Eesti ehk rahvuslikud filmid. „Samamoodi võib jõuda rahvusteaduste määratlemiseni, millest hea-halb sfäärid jäävad väljapoole.”
Viimase mõttega Toomela ei nõustunud, vaid märkis, et sõnal „hea” on siin teine tähendus. Näiteks film „Mehed ei nuta” on naljakas vaid eestlastele. Teistel rahvustel on oma naljad, mis on neile äärmiselt tähtsad, kuid jäävad väljaspool seisjatele mõistetamatuteks.
Toomela küsis, miks peab teadus olema rahvusvaheline.
„Näiteks võib tuua kliimauurimise valdkonna aktuaalse projekti Kyoto protokolli,” juhtis rahvusvahelise teaduse ühele pooltargumendile tähelepanu Punning. Ta rääkis, et Kyoto protokollile on alla kirjutanud paljud Euroopa Liidu liikmesriigid, teiste hulgas Eesti. Ameerika Ühendriigid otsustasid protokollile mitte alla kirjutada, vaid asusid ise alternatiivseid energiaallikaid välja töötama. Selle tulemusena on ameeriklased kulutanud 250 miljardit dollarit (mõnevõrra rohkem kui Kyoto protokolli rakendamise eelarve) rahvusliku teadusprojekti arendamiseks.

Väikse riigi võimalused on napid
„Ma ei näe põhjust, miks ei saaks Eesti asja uurida rahvusvaheliselt: meie teadlased esitavad ju samu küsimusi, mis teiste maade teadlased,” tõi Toomela raha kõrval teise olulise argumendina esile ressursside kasutamise teaduses ning lisas, et mitte see ei ole tähtis, et keegi on uurinud Eestimaa molekuli välismaa keeles. Tähtis on, et uuringu läbiviija valdab tipptasemel uuringumetodoloogiat. Ja seda metodoloogiat, mida on kord juba kasutatud rahvusvahelises teaduses, saab hiljem rakendada kohaliku asja uurimisse ehk rahvusteadusesse. See oli Edisson, kes ütles, et kui oleme 10 000 korda proovinud, kuidas lampi teha, ja välja pole tulnud, siis ei ole me midagi untsu ajanud. Vastupidi! Oleme 10 000 korda proovinud, kuidas midagi teha ei tule. See on väga vajalik teadmine, et järgmine kord teha natukene teisiti.
„Teadus peab riigis olema. Ameerika Ühendriikides või Venemaal on seda teha lihtsam – seal on kõik teadusharud esindatud ja alati jagub ka inimesi,” ütles Punning, kahetsedes, et Eesti-suuruses väikeses riigis on võimalused napimad.
„Kui vaadata tagasi minevikku, siis teaduse rolli üle on arutletud väga kaua,” märkis Punning. Oma mõtte kinnituseks tsiteeris ta Eesti Teaduste Akadeemia esimest presidenti Karl Schlossmanni, kes 70 aasta eest ütles: me ei taha oma riigikorda mitte üksnes selleks kasutada, et majanduslikult edasi jõuda, vaid teame, et väikerahvad suudavad ka vaimsel alal teistega sammu pidada ja teaduse alal teistega kaasas käia. Nad näitavad, et on väärilised aitama kaasa haritud maailma muutmisele – me oleme väike rahvas, meil ei ole võimu ega rikkusi, et maailmamerede üle valitseda, nii et peame oma teadusliku töö resultaate kasutama oma rahva hariduse ja iseteadvuse tõstmiseks.

Teaduseta pole ülikooli
Kas ülikool peaks olema ühiskonna toimija või teadusasutus ehk kas rakendusliku ja innovaatilise poole või teadusega tegeleja? Punning leidis, et see probleemipüstitus peegeldab hästi tänapäeva Eesti maailmavaateid, kuid probleemi üle, kas ülikool peab teadust rakendama või tegema, ei ole tema hinnangul mõtet diskuteerida.
Punningu tähelepanu on viimasel ajal köitnud uus ja huvitav mõiste eesti keeles – teadusülikool. „Üks vene filoloog ütles mulle kord, et vene keelde ümber panduna kõlaks see „akadeemiline ülikool”. Mis oleks aga selle vastand? Ilmselt „mitteakadeemiline ülikool”, oletati üheskoos.
Punningu seisukoht on, et ülikool on esmajoones teaduse tegemise keskkond. Ta ütles, et ülikoolis rakendatakse teadust ja tegeldakse innovatsiooniga, mille üks väljund on õppetegevus, kuid kindlasti peab ülikool tegelema teadusega.

Tallinna Ülikooli uued professorid
Aktusel esitleti ka aasta jooksul Tallinna Ülikooli professoriteks valitud Lorenzo Ca??s Bottost (humanitaarinstituut), Jyrki Käköneni (riigiteaduste instituut), Aaro Toomelat (psühholoogia instituut), Airi Värnikut (sotsiaaltöö instituut), Marika Mägit (ajaloo instituut), Priit Reiskat (matemaatika ja loodusteaduste instituut), Eve Kikast (psühholoogia instituut) ja Karsten Brüggemanni (ajaloo instituut). Uutele professoritele anti üle Tallinna Ülikooli professorisallid.

Koolitoit muutub tervislikumaks

Millised on peamised probleemid seoses koolitoiduga?

Elmu Koppelmann, Tapa Gümnaasiumi direktor:
„Kümne ega 15 krooniga korralikult toitlustada ei saa – toiduained on kallinenud. Oleme koolijuhtide, toitlustaja, hoolekogu ja lapsevanematega arutanud, kui palju peaks maksma toit, mis on piisavalt tervislik ning maitseb õpilastele. On arvatud, et 10–30 kroonini. Tapa vallas saavad tasuta süüa ka gümnasistid. Vahe ehk summa, mis toitlustajal rohkem kulub, maksab kinni vallavalitsus.
Noorte toitumisharjumused on tänapäeval vildakad. Asi algab kodust. Ma ei saa aru lapsevanemast, kes oma last ebatervislikult toidab ning teeb sellega karuteene tema tervisele. Ilmselt minnakse lihtsama vastupanu teed. Ei osata, aga võib olla ka ei viitsita tervislikult mõelda ning selle tagajärjel ongi meil nn maailmakodanik, kes sööb burgereid ja friikartuleid ning füüsiliselt mandub.
Käin päris palju noortega võistlustel ja ekskursioonidel ning tean, et levib komme süüa ainult krõbus­keid. Olukorda saaks parandada näiteks reklaam televisioonis ja Internetis. Kui ikka iga päev nähakse rämpstoidu tagajärgi, peaks mõjuma küll.
Lisaks peaks riigilt tulema nii palju raha, et pakkuda koolis ainult tervislikku toitu.”

HENDRIK AGUR, Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor:
„Riigi pakutavast summast ei piisa tervisliku koolitoidu pakkumiseks. Kui riik on võtnud enesele austava ülesande õpilasi tasuta ja tervislikult toitlustada, tuleb tagada sellele pakkumisele ja nõudele ka rahaline kate. Tänaste hindade juures oleks koolitoidu optimaalne maksumus 50 krooni õpilase kohta päevas. See tagaks mitmekäigulise ja täisväärtusliku lõunasöögi.
Peredes erinevad toitumiskultuur, -harjumused ja arusaamad tervislikust toitumisest suurel määral, sellepärast on koolil oluline roll olla õpilasele eeskujuks ja kujundada toitumisharjumusi mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Eeskujust ei saa aga rääkida, kui nädalamenüü koostamist ja igapäevast enam-vähem menüüsse sobivat toiduportsjonit peab kombineerima ja kompromisse tehes nipitama, et minimaalse rahaga majandades toime tulla.
Õpilaste tervislikku koolitoitu sööma meelitamisel on oluline roll miljööl, kus ja kuidas toitu pakutakse, alates hubasest ja õpilassõbralikust interjöörist. Teadlikult ja kaalutletult planeeritud menüüst ning üldisest atmosfäärist, mis koolisööklas valitseb. Tänu Gustav Adolfi Gümnaasiumi koolisöökla interjöörile ning pikkadele (kuni 65 minutit) puhke- ja söögivahetundidele on meie koolisööklast kujunenud meeldiva auraga õdus vaba aja veetmise koht. Ainult menüü võiks olla rikkalikum ja tervislikum, kuid selleks on vaja täiendavat raha.
Koolis on väga täpselt näha, milline on lapse lastetuba. Korraliku kasvatuse vilju tõestavad pildid, kuidas 1.–2. klassi lapsed esimestest koolipäevadest alates iseenesestmõistetavalt noa ja kahvliga söövad. Kui lapsel puudub kodus eeskuju söömiskultuurist ja euroopalikest kultuuritavadest, on kooli ülesanne neid juurutada.”

KAAREL ALUOJA, Laupa Põhikooli direktor:
„Kui jätta kõrvale köögitööliste palk, elekter jm, oleme seni kuidagi 12 krooniga õpilase kohta välja tulnud. Aga käime ise Türil odavaid toiduaineid hankimas. Kas ikka peaks tööaega ja bensiini selleks kulutama?
15 krooni õpilase koolilõunaks päevas võimaldaks laste toidulauda tervislikumalt ja rikkalikumalt katta.
Laupa koolis nn puhvetitoiduga probleeme ei ole, sest meil pole puhvetit. Aga kui ka oleks, siis arvan, et enamik õpilasi eelistaks koolisöökla toitu – meie söögitädide tehtud toidu headus on teada ka väljaspool koolimaja. Lapsed söövad koolilõunat meelsasti ja enamasti saavad ka juurde küsida. Praepäevad vahelduvad supipäevadega. Alati on praele lisandiks salatid, juurde saab puuvilju. Meie kooli toit peaks olema piisavalt tervislik.”

KATRIN MÄNDMAA, Viljandi linna haridus- ja kultuuriamet:
„Summa ei ole olnud piisav juba alates koolitoidu toetuse kehtestamisest.
Riik on tõenäoliselt arvestanud ai-nult toiduainete hinnaga. Kaasne­vad kulud (transport, energia, toidu valmistamine, prügivedu jms) on katnud omavalitsused või lapsevanemad.
Õpilastele võimaldatavast tasuta koolilõunast taganemisteed ei ole. Koolitoit peab olema tervislik. Probleemina näen toiduainete hindade raskesti prognoositavat kiiret kasvu, hindade suurt erinevust ja tervisliku tooraine kättesaadavuse erinevust omavalitsuste lõikes. Meie koolide puhvetitest on nn rämpstoit müügilt kõrvaldatud.
Tuleb luua meeldiv keskkond, teha õpilaste hulgas selgitustööd ja neid nõustada. Häid näiteid õpilaste tervisliku toitlustamise korraldamise kohta näeme Soome koolides. Toitumine peab olema tervisekasva­tuse üks osa, lõunapaus aga kogu koolipere meeldiv puhkeaeg. Kui söömiseks on piisavalt aega ja ruu­mi, toit on tervislik, lastepärane ning
isuäratav, süüakse hea meelega.”

Sõnapidamatu infoühiskond

Alati kui vähegi võimalust, käin ära ühes teatud paigas Eestis. Miks? Olemaks täies vastavuses suurereedese külaskäiguga, ütleksin: tunnetamaks vaikuse väge. Seal tundub see maailm, kus vohab vastutusevaba sõnavabadus, kuidagi väga kauge olevat. Anonüümsed netikommentaarid tõusidki just vaiksel nädalal taas ühiskondliku arutelu keskmesse.
Seal saab suhelda läinud põlvede­ga – sõnatult. Üritada aru saada kiviaegsetest kivistruktuuridest ja sellest, mida nende loojad mõtlesid. Et kes need megaliidid püstitas ja kes nad ümber lükkas; kas just selle kivi otsa tõusis talvise pööripäeva päike ja kas sinna loojus jaaniõhtul päike või on kaugel metsa all veel mõni suurem kivi. On muidugi võimalik, et need kiviread ja -ringid pani alles suhteliselt hiljuti paika keegi kohalik Katku Villu või vormis neid loodus ise. See sõnatu kommunikatsioon, olgu siis loodusjõudude või kadunud põlvedega, toimib otsekui aegluubis, aga kui sõnum ükskord kohale jõuab, siis äkki ja väga selgelt.
Vaikuse vägi ja sõna jõud on kaks niisugust asja, mis teineteiseta ei saa. Vähemalt kümne inimpõlve jooksul, alates aastast 1686, kui ilmus Wastne Testament, teadis iga koolilaps, et sõna on jumal: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” Sõna maagiline vägi oli maa-, mere- ja metsarahvale loomulikult ammuteada ja -tuntud, aga nüüd sai sõna jumalaks, ning tõdemus, et sa ei tohi oma Jumala nime asjata suhu võtta, sai kõrvaltähenduse: sa ei pea mitte asjata oma sõna pruukima.
Omal ajal lausa mantrana korra­tud „see kallis sõna – vabadus” näib praegu käibivat kujul „see kallis sõna­vabadus”. Sõnavabaduse nimel ollakse valmis tegema teab mida kõike. Ajalehest Sirp on lugeda (Alvar Loog, „Sõnavabaduse võlu ja valu”, 20.03.), et kuivõrd vabadus on meie kultuuri ja ühiskonnakorralduse vundament ning sotsiaalse vabaduse mõiste sisaldab eneses ka mõtte- ning väljendus­vabadust, on igaühel õigus nii isiklikule arvamusele kui ka selle avalikule väljendusele. Seda loomulikult, ent väljendusvabadusega käib koos väljendusvastutus, sh vastutus sõna ees ja eest. Väljenduda võib nii ja teisiti. Demokraatias pole päris nii, et ühe inimese vabaduse piire annab suvaliselt laiendada teiste vabaduse arvelt. Väljendusvabadus kui demokraatia vundament saab kehtida nõndakaua, kuni see ei kitsenda kellegi teise privaatset ruumi. Anonüümseid netikommentaare ei pea lugema, aga need kujundavad täiesti tuntavalt ühiskondlikku konteksti, elukeskkonda. Anonüümne kommentaator on muutumas üha rohkem tegijaks. Totalitaarses ühiskonnas oldi mõnikord tõesti sunni­tud esinema varjunime all. Mis põhjust võiks selleks olla nüüd? Äritotalitarism? Ärisaladus?
See maailm, kus sõna oli n-ö ju­mal, hakkab tõesti kaugeks jääma. Aga kas see ka hea on? No ei tea. Eesti avaliku elu retooriline kultuur on null, sedastab Tiit Hennoste (Sirp, 20.03.). Selles mõttes oleme muutumas tõsisteks paganateks. Matteust tsiteerides: „Ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.”
Sellestsamast „sõnavabaduse võ-lust ja valust” saab teada, et Inter­ne­ti liigse avatuse kriitikute sõnades kõlab infoajastusse eksinud anakronistliku inimese kohmetust ja kohanematust, nostalgiat tsentraliseerituma meedia ning toimetatud avaliku arvamuse järele. Kas pole siiski nii, et tegu ei ole kohmetuse ja kohanematuse ega ka nostalgiaga avaliku arvamuse n-ö redigeerimise järele, vaid pigem teatud hämminguga – miks peab infoajastu kannatama just sõnapidamatuse all? Sõnapidamatus on probleem, mis võib kuuluda juba meditsiini valdkonda. Kui kohmetus, siis pigem sõna devalveerumise pärast.
Autor kirjutab, et teaduse ja tehnika evolutsiooni käigus muutuvad anakronismideks ka kadunud ajastute ideaalid ja moraalinormid. Eks teadus ja tehnika ole arenenud ennegi, teinekord isegi revolutsiooniliselt, aga mis peaks see puutuma ideaalidesse ja moraalinormidesse? Kas iganenud moraalinormide alla käib ka põhjatust paganlusest pärit põhimõte: ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle endale tehakse? Kas omal ajal polnud mitte ideaaliks ka vabadus, sh sõna- ja väljendusvaba­dus?
Ühiskonna aren­gutee on inimli­kustumise ja eneseväljenduse täiustamise tee. Kui 19. sajandi moraalinormid on iganenud ning teaduse ja tehnika evolutsiooni käigus muutuvad anakronismideks kadunud ajastute ideaalid – kas siis ei jää järele teatud tühimik? Kui vundamendis on auk, ähvardab see ehitise püsimist.
 

Karl Kello

Ministeeriumis

 24. märtsil kohtus minister Tõnis Lukas Eesti Lastevanemate Liidu esindajatega ja vastas riigikogu liikmete küsimustele. 26. märtsil avas minister Tõ­nis Lukas Tallinna Pedagoogilises Seminaris Peeter Põllu 130. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi. Konverentsi korraldasid HTM, Tal­linna Pedagoogiline Seminar ning Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum. 26. märtsil tutvustasid HTM ning Euroopa Komisjoni esindus Eestis uut õpikut „Euroopa Liit sinu jaoks! Nii toimib Euroopa Liit”. Esitlus toimus Euroopa Komisjoni Infokeskuses, osales ka minister Lukas. Raamat on tõlgitud saksa keelest, autoriteks Wolfgang Böhm ja Otmar Lahodynsky. Eestist kui Euroopa Liidu liikmesriigist kirjutab õpikus ajaloolane ja ajakirjanik Erkki Bahovski. Raamatu väljaandmist toetasid Euroopa Komisjoni esindus Eestis ning HTM. 26. märtsil peeti Tartu Üli­koo­lis projekti „Eesti doktoriõppe kva­liteedi, tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamise süsteem” lõpukonverents. Käsitleti Eesti doktoriõppe tulemuslikkust aastatel 1991–2007, räägiti tipphariduse ja majandusarengu seostest ning doktoriõppe kvaliteedist, doktoriõppe strateegilisest planeerimisest ja arendamisest. 26.–28. märtsini osaleb ase­kants­ler Katri Raik Leedus Baltimaa­de ühisseminaril „PISA tulemuste implikatsioon ja kasutamine hariduspoliitika kujundamisel”. 28. märtsil külastab minister Tõnis Lukas Hiiumaad ning osaleb Kärdlas noortekonverentsil „Õnn ela­da maal”. Visiidi käigus tutvub minister ka Käina Gümnaasiumiga, kus annab koolitunni, ning kohtub Käina valla juhtidega. 29. märtsil peetakse Tallinnas Salme kultuurikeskuses vene õppekeelega koolide õpilaste näidendikonkursi lõpuüritus. Konkursile olid oodatud 7.–12. klassi õpilaste lühinäidendid eesti kirjanduse ainetel. Lõpuüritusel esitletakse kõiki võistlustöid ja auhinnatakse parimaid. Näidendikonkurss toimub HTM-i ning Integratsiooni Sihtasutuse koostöös.
29. märtsil toimub Tartus Treffneri Gümnaasiumis Eesti Õpilas­esinduste Liidu üldkoosolek, osalejaid tervitab minister Tõnis Lukas.

Sõnumid

Soov eesti keelt õppida sõltub õpetajast

c   

Mõte

Teie ja sina oskuslik kasutamine aitab reguleerida elus tekkida võivaid olukordi.

17. märtsil kirjutas kolumnist Valdo Randpere Postimehes: „Eks lõpuks tähendabki sina-reformi toetamine või sellele vastu olemine valiku tegemist kultuuride vahel. Kas me tahame kuuluda Põhjamaade hulka või oleme lähedasemad sakslaste ja venelastega. Need kaks rahvust on tõenäoliselt viimased, kes sinatamise inimestevahelise suhtlemise normiks võtavad.”
Mõni teine peab aga üleüldist sinatamist seisustest ja varanduslikust ebavõrdsusest loobumiseks, sinatamine alati ja igal pool andvat inimestele tunde, et nad on omavahel võrdsed.
Kolmandad tervitavad sinatamise peaaegu et kohustuslikku kehtestamist sellepärast, et peavad teietamist liiga raskeks ning teietamise ja sinatamise korrektset kasutamist lausa ilmvõimatuks.

Võltsvõrdsus on mõttetu
Peaksin siis leppima sellega, et iga naga sinataks mind nagu parim sõber, et oma õppejõude ja teisi autoriteetseid inimesi ilmtingimata ja igal pool sinataksin, ning veel hulga mulle täiesti vastuvõtmatute suhtlemishetkedega. Seda kõike võltsvõrdsuse nimel.
Mul pole midagi selle vastu, et sinatada lapsepõlvesõpru, koolikaaslasi, kaastudengeid, malevlasi, häid kolleege, teatud seltskondade liikmeid, üldse inimesi, kellega mind seob ühine tegevus, põhimõtted, veendumused ja muu, mis inimesi liidab. Tutvume, kohaneme ja sinatame.
Samas ei kujuta ma, kuidas sinatada võhivõõrast eakat daami või härrat. Aga just vanainimesi kiputakse telesaadetes millegipärast sinatama. Viiakse näiteks juubelikingitus ja võõras viija sinatab, selleks luba küsimata. Või jääb loaküsimine kaadrist välja? Või peetakse vanainimesi lapsemeelseteks ja lapsi ju sinatatakse?

Suhtlemine kui autasu
Paljud sõjaeelse Eesti Vabariigi koolilapsed on meenutanud uhket tunnet, kui neid gümnaasiumis teietama hakati. See oli märk, et nad on tunnistatud vastutusvõimelisteks, et neisse ei suhtuta enam kui lastesse, vaid kui täieõiguslikesse ühiskonnaliikmetesse.
Ka oma koolipõlvest mäletan, kui­das vanemates klassides õpilasi teietati. Mõne õpetajaga läksime kiires­ti sina peale, aga rangevõitu geomeetriaõpetaja teietas meid kooli lõpuni. Isegi oma lemmikõpilasi. Õpetaja­poolne teietamine oli suur au ja andis märku, et meid peetakse arukateks täiskasvanuteks.
Olen põlvkonnast, kes kirjutab kirjades „Teie” ja „Sina” suure tähega, mis noorematele juba täiesti üleliigne tundub. Võib-olla on see koht, mille üle tasub aru pidada ja millest loobuda.

Distants aitab vahel
Kurb, et kolumnist Randpere näib tundvat teietamiselt sina peale minekul ainult joomasõbralikku sinasõpruse joomise rituaali. Sinatamine ja teietamine on ju kokkuleppe küsimus. Kokku leppida saab ka vastumeelsete rituaalideta.
Sinatama kippuvalt töllerdavalt kodanikult võib küsida, millal me temaga sinasõprust jõime, ja kodanik taltub. Distantsi kaotamine pole mitte alati ja igal pool kiiduväärne. Eriti siis, kui ühiskond selleks veel valmis pole. Meie ühiskond pole. Kui noored on, siis sinatagu, kuid jäägu seejuures viisakaks.
Kui seda lugu kirjutasin, ilmus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase arvamus sinatamisest. Muu hulgas ütles ta: „Teatav distants nii õppejõu, õpetaja kui ka vanema inimese ning noorema inimese vahel pigem aitab viimast, annab talle käitumisjoonise. Kui noor inimene läheb kõigiga sina peale, siis tegelikult pole võimalik tal toetuda aegadega kujunenud traditsioonidele ja ta peab ise hakkama teed rajama. Arvan, et individualismi juurutamine väga järsult ei mõju hästi ühiskonnale. Inimene peab oskama ennast ühiskonnas positsioneerida ning mõistma, et on temast väärikamaid, mõtlema, kes ta on ümbritsevate suhtes. Sinatamisele üleminek ei tee kedagi võrdsemaks või paremaks.”
Eri keeltes on tavad ja arusaam viisakusest erinevad. On rahvaid, kelle lapsed ütlevad oma vanematele „teie”. Itaallased kõnetavad üksteist kolmandas pöördes, nende „Lei” on tüüpiline pöördumine inimese poole, keda vähe tuntakse või kes asub pöördujast kõrgemal sotsiaalsel positsioonil. Hispaanlastel ja Ladina-Ameerika maades on samaväärsena kasutusel sõna „usted”. Familiaarne sinatamine on seal levimas nooremate inimeste hulgas. Jaapani keerulised viisakusväljendid tähendavad lugupidavat, mitte familiaarselt suhtumist.

Suhtlemispaindlikkus
Maailm on mitmepalgeline ja suhtlemispaindlikkust võimaldavat keelekasutust pole mõtet käsu või keeluga vaesemaks muuta, kuni aeg seda ise ei tee.
Ühe panga toimingute leheküljel veebis oli veel mõnda aega tagasi (võib-olla on praegugi) kaks tegutsemis­nuppu: „kinnitage” ja „loobu”. Kui maksad, oled väärt teietamist, kui ei maksa, sinatatakse. Niisugustel puh­kudel tuleks suunised ühtlustada ja on loomulik, kui valitakse lühem vorm.
Olen nõus Ulla-Maija Määttäneniga, kes on ära tundnud, et teietamine on ilus komme, samuti Jaak Jõerüüdiga, kes ütleb: „Normaalne inimene tajub tegelikult hästi, missugused erandid niikuinii jäävad teietamist eeldama – mõned suured seisusevahed, mõned isemoodi olukorrad, mõned tugevad emotsioonid.”
Diskussioonist sinatamise ja teietamise ümber oli ilmselt kasu sedavõrd, kuivõrd see tuletas meelde vajadust igapäevaselt sinatada mitte norivalt, vaid lahkelt. Olla viisakas. Kasutada intonatsiooni, millest võib välja lugeda lugupidamist. Need on iseenesest lihtsad asjad, aga tundub, et paljudele rasked meeles pidada. Eks siis tuleb lihtsalt rohkem harjutada. Igaühele sobivat – kellele teietamist, kellele sinatamist.

Koolikultuur

Kui kogu küla...?

Kirjutan mõistest „koolikultuur”. Taasavastaja au kuulub Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõududele. Mina avastasin sisuka mõiste juhuslikult, kui sirvisin üht tagasihoidliku välimusega üllitist „Huvijuht koolikultuuri kujundavas võrgustikus”. Maksab lugeda.
Jagan kogumiku autorite arvamust, et just koolikultuur on elustiili kujundaja ja „koolikultuur avab noortele võimalusi enese leidmiseks, loomiseks ja ületamiseks”. Seevastu on „koolide arengukavades üha sagedamini kasutatavateks märksõnadeks integratsioon, info valdamine, muutumis-, kohanemis- ja konkurentsivõime, mida tõlgendatakse kitsalt edule orienteerudes, jättes tähelepanuta õpilase tervikliku eluviisi koolis ja kodus” (vt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurihariduse osakonna toimetised nr 1, lk 17, 2007). Autorid rõhutavad, et juba akadeemik Heino Liimets ei pidanud õigeks õpilase sotsiaalsete pädevuste eiramist: inimese, isiksuse ja eelkõige kodanikukasvatuse ning kohusetunde alahindamine on patt.
Töörõõmu ja elurõõmu vastastikune tingitus ja koosmõju, sõnaga – elujanu – taimelava on koolikultuur. Viimane tundub olevat eesti koolides üsna tähelepanuta probleem. Vähemasti PISA-uuringute tutvustamisel pole sellest juttu. Eesti õpilased on ilmas esikümnes, aga õpetajad oma rahulolult viimased. Ja meie edukad õpilased samuti. Tõsi, nii on see ka Soomes. Kel paremad hinded, neil madalamad rahulolupallid koolieluga.
Pealtnäha paradoks, tegelikult tõdemus – ühtluskool ei stimuleeri just paremaid, aga ka halvimaid mitte. Ühtedele igav, teistele ülemäära raske. Puudub ainekavade paindlikkus ja diferentseeritus. Suuri reforme ära ootamata võiks siin kasuks olla õpilaste ja õpetajate motiveerimine kodu või kogukonna poolt. Tegelikult koostöös, aga kogukond on kitsi kiitma, kodu laisk noomima. Uuringud seevastu näitavad, et õpitulemused sõltuvad esmajoones ema haridustasemest, kodu ja kogukonna mentaliteedist, sõpradest ja alles seejärel ka koolist. Õpetajatel on nädalakoormus, mis välistab individuaalse lähenemise. Ja õpetajal puudub töörõõm, kui ülepaisutatud keskmise taseme hoidmisele kulub kogu armastus. Ühed õpilased ei suuda või ei viitsi seda saavutada niikuinii, aga suutlikumad on tühikäigul. Andrei Hvostov tõdeb: koolirindel käib „madala intensiivsusega pedagoogiline tegevus” (EE, 27.12.2007). Teisisõnu – vaimurindel muutusteta.
 

Hillar Padu, Kärdla Ühisgümnaasiumi õpetaja

Kui mina olin veel väikene mees

Georg Bogatkin (pildil all vasakult teine) oli nii hakkaja laps, et läbis kahe­kilomeetrise teekonna lasteaeda üksinda.  

Mul oli õnnelik lapsepõlv

Mul on väga head mälestused mõnusast Mai tänava lasteaiast ja lasteaiatädidest. Väikses majas olime nagu väike pere. Kui olin vanema rühma poiss, läksin ise lasteaeda. Tee oli oma kaks kilomeetrit pikk, aga liiklus midagi muud kui praegu, tänavail sõitsid vaid üksikud autod. Ainult üle raudtee minnes tuli olla tähelepanelik, sest seal manööverdasid vedurid.
Minu lapsepõlv oli väga õnnelik ja muretu. Vist mängis oma rolli seegi, et mu isa oli venelane. Minu teine kodu oli Moskvas ja me reisisime väga palju. Minu maailm oli märksa avaram kui Hiiu kodu või koolimaja. Sain juba väga väiksena aru, mis on väikelinn ja mis suurlinn, et on olemas teine kultuur. Sõitsime autoga kogu Krimmi poolsaare läbi, aga kui ema küsis maastike kohta, ei mäletanud me vennaga neist midagi. Küll mäletasime kohalikku kassi, kes tuli uksest sisse ja visati aknast välja ning kes pärast tuli jälle aknast sisse. Lapsel on hoopis teistsugune tähelepanu.
Tallinna 28. 8-klassilisse koolis, kus õppisin, meile kuigi palju ajupesu ei tehtud. Oktoobrilapseks ja pioneeriks olemine tähendas palju tegevust, ringides käimist ja omavahelist suhtlemist. Elasime koolis, kool oli nagu teine kodu, kus sai tegutseda pikki tunde õhtuni välja. Algklassides mind kunst ei huvitanud, olin niikuinii kogu aeg kunsti sees. Tegelesin rahvatantsuga, olin kooli võrkpallimeeskonnas.
Kooliajast on meeles üks seik, mis mind tõsiselt ehmatas. Kord tulime nii vara kooli, et uks oli veel kinni. Värske lumi oli maas ja kohe läks lumesõjaks. Mul õnnestus virutada kaks suurt aknaruutu puruks. See juhtus kogemata – lumepalli oli sattunud kivi –, ma ei olnud ju mingi lõhkuja. Mäletan, et mul jätkus julgust direktori juurde minna ja kõik üles tunnistada. Olen õpetajaid alati austanud, aga mitte ealeski kartnud.
Ma ei olnud eeskujulik õppur, alati olid tunnistusel kolmed. Muud tegemist oli nii palju – elu pulbitses täiega –, õppimiseks ei jäänud lihtsalt aega. Lapsi oli palju ja omavaheline suhtlus tihe. Teinekord oli minu sünni­päeval nii rohkesti rahvast, et ema ei teadnud, kes oli kes. Tuli ka kontvõõraid, emad käisid otsimas, kus laps on. Talvel sai kõik Mustamäe nõlvad suuskade ja kelkudega, kevadel ja sügisel ratastega läbi sõidetud. Ratta lahtivõtmine ja kokkupanemine ei olnud mingi probleem. Naabripoistega mängisime luuremänge. Rahvaste palli mängisime otse Harku tänaval.
Kolm suvekuud möödusid Karepal ja Rutjal. Sealt tulid kõik talupojaoskused. Sai kaluritega merel käidud, heina tehtud. Mäletan, kuidas ma enne kooli endalegi ootamatult angerja püüdsin. Leidsin mingi konksu ja nööri ning tegin robustse rakise. Oli pool telliskivi, sealt läks nöör üles korgi külge, vahel oli tamiiliga suur konks, mille otsa sidusin ussi. Virutasin omatehtud õnge õhtul meie ujumiskohta sisse. Kui läksin seda hommikul välja sikutama, oli imestus suur, nähes, et veekasvude sees keegi liigutas. Tuli välja, et see oli 1,5–2-kilone angerjas. Teadsin kohe, mis kalaga tegemist, aga ei osanud teda kätte saada. Ilmselt pelgasin angerjat puudutada. Õnneks oli emal sõbranna külas, tema sai angerja konksu otsast ära. Karepalt pärineb minu armastus eesti looduse vastu.

Georg Bogatkin







 

Eluga käivad kaasas mõned käsulaused: elu tuleb mõista, elu tuleb elada, elu tuleb austada, elu tuleb kaitsta! Peamine on aga elu kogeda. Millisena ja kas see on enda teha? Me saame olla lihtsalt elusad, ent ka rohkem elusad ehk siis elavana elusad.

Inimeste eluavaldusi Eesti Vabariigis iseloomustab suurem mitmekesisus kui iganes varem. Siin kulgevad koos erinevad aja vaimud: eelmodernism, modernism ja postmodernism, mõne neist leiab Kihnu saarelt ja Setumaalt, mõne asupaik on virtuaalkeskkonnas, mõni tunneb end turvaliselt tehasetaolises koolis. Neist igaüks seab elule omad tingimused. Tänane märk on, et me ei saa enam üksteisest aru.

Kus end Eestis leida võib?
Postmodernismi abielu uusliberalismiga külvab ühtaegu segadust ja selgust. Segadus valitseb väärtustes, õigluses ja õiguses, mineviku tähendustes ja tuleviku lubadustes. Selgeks on saanud aga, kellest sa sõltud ja et loota saab peamiselt iseendale. Ja et kõik ei mahu marjamaale ning see tõsiasi edasikaebamisele ei kuulu. Ülemuse mõistuse puudulikkus on samasugune paratamatus nagu kliimakatastroofid, millega lepitakse ja alistutakse. Vabanetud on mõnestki illusioonist, eriti progressi ning helge tuleviku usust, samas ka apokalüpsise väärama­tuse kõhedusest. Võimalused nii siia kui ka sinna on avatud, ent miski pole kindel. Mõõtmatult on suurenenud vabaduse ruum, ent tähendab see eelkõige vabadust eksida. Sotsiaal­konstruktivistlik, interaktsionistlik ja hermeneutiline suund sotsiaalteadustes viitavad järjest selgemini sellele, et loome oma tegelikkusi ise ja läheb just nii, nagu teeme oma valikuid.
Foucault’ ja tema järgijate teenel on plahvatuslikult nähtavaks saanud kõikjal olev võimuvõrgustik. Ühtede ja väheste valikud on ülimuslikud teiste ees, kujunedes suure enamuse vältimatuks saatuseks. Marxil oli siiski õigus. Järjest enam selgiv teadmine, et maailm läheb sinna, kuhu inimene teda tõukab, ning et endiselt valitseb siin meelevald, mitte hooliv tarkus, ei toida aga enam maailmaparandamise iha ja usku nii, nagu see oli modernismis. Me alistume, leiame niši või prao. Ehk kodanik valib, nagu võim tahab, ja hoiab suu kinni, sest elame individualistlikku aega ning keegi kellegi eest enam ei seisa. Kool ei kasvata maailma muutjaid, vaid pigem kohanejaid.

Mis võib Eestis inimese osaks saada?
Postmodernismi suurimaid võidu­kaid vallutusi on võit objektiivse reaalsuse üle. On teadvustatud, et samavõrd on reaalsus subjektiivne, kelle iganes tehtud pildid, kujutelmad, keskkonnad, tõekspidamised ja nende pinnalt reaalsuseks saavad sambad, mis pannakse paika võimudiskursustega. Moodne kasvatusteadus ei otsi enam tõtt, vaid püüab tõlgendada tõlgenduste tõlgendusi ning konstrueerida uusi tähenduste spektreid. Et siiski küsida jätkuvalt: kuhu lähed, inimene? Kus kogen end rohkem elusamat elu elamas? On see järjest enam kaubanduslikuks ja ühetaoliseks muutuv reaalsus, omaenese või oma kaaskonna kujutluste-tõlgenduste ilm? Maitseasi.
Eestlane on seni olnud ellujääja rahvas. Elasime üle totalitarismi, küllap elame üle ka uusliberalismi, postmodernismist rääkimata, loodab optimist. Kasvatuse ja haridusega seonduv mõtte­lugu küsib aga ühe küsimuse, mis pole tähenduseta ka praegu või on just nüüd erilise tähendusega: kas elada või üksnes püsida elus? Veedan ma siin, selles kohas ja ajas oma päevi elava või elusana? Üks neist märgib, et hing on sees, kõht on täis, katus pea kohal ja palgapäeval laekub raha arvele. Teine tähistab midagi vaid inimesele ainuomast: kas sellel kõigel on ka sisu ja mõte? Kas mõni elu saab olla elusam? Heledam, kirkam, suursugusem? Peavad selle teised kinni maksma?
Alice Milleri suure hilinemisega eesti keelde tõlgitud bestselleris „Sinu enese pärast” (algupärane pealkiri „Alguses oli kasvatus”), milles juttu lapseea traumadest, täiskasvanute julmusest, egoismist ja võimuihast ning selle kõige mõjudest tervete kultuuride meelelaadile, kohtab tihti väljendit: elu temas oli takistatud. Kasvatusega saab takistada inimeses elu voogamist, liikumist, spontaansust, vaimu- ja hingeavaruste avanemist – tulem on kinnijooksnud vigased hinged, kes oma elamata elu eest omakorda järeltulevale põlvele kätte maksavad. Miller soovitab kasvatuse maa pealt kaotada.
Elavana või elusana – siin on koos rohkesti fundamentaalseid kasvatus­küsimusi. Näiteks piiridest: kui palju tohib ja mida peab? Õigustest ja kohustustest: kes ja mille eest vastutab? Kuidas ma teisele korda lähen? See, kellele kuulub võim – kasvatussuhtes kuulub see suuremale –, saab võimaldada teisele kas elava elu või üksnes elus püsimise. Kuidas on meil oma lastele mõeldes sellega lood?
Kasvatuspsühholoogilises kirjanduses võib kohata mõisteid eksternaalsus ja internaalsus. Ehk mõned inimesed on valdavalt väliste jõudude juhitavad, teised suudavad tahta, teha, mõelda ise. Nad elavad isepäist elu, ehkki see võib olla valuline, eksitav, riskirohke. Usun, et neil teistel on elusam elu. Elusa elu kaasand on rõõm, tema tunnusjooned väärikus ja vastutus.

Kelle elu on minu elu?
Postmodernismi ja uusliberalismi abielu viljaks on järjest suurenevad regulatsioonid, mis on asetunud jumala ning igavikulis­te väärtuste asemele. Nende päritolu ununeb, nad elavad iseseisvat elu. Kas­vatusfilosoof Jan Masschelein leiab, et n-ö kvaliteedi tribunal ei toimi enam institutsioonide ega ametkondade seinte vahel, vaid on kui mikrokiip siirdatud inimeste teadvusse: enese kõlblikkuse üle mõistetakse kohut kellegi võõra seatud kriteeriumide järgi, uskudes samas, et mõõdupuu ollaksegi ise.
Mida kontrollimatum välisilm, seda suurem on tahe süsteemi sees asju paika panna ning seda vähem usaldust. Ühiskonna mentaalsuse allhoovustes pesitsev hirm sublimeeritakse haridussüsteemis, sest kooli ja lapsi saab veel pihus hoida. Ma ei usu, et selle taga on täiskasvanu hool, mure ja vastutus väikeste inimeste käekäigu eest. Õpetaja, kes ütleb, et spikerdada tohib, aga vahele jääda ei tohi, on sügavalt ükskõikne oma õpilaste käekäigu pärast. Tema hool on vaid näitajad ehk hinded.
Tekib vägisi mõte, et kooli muutumatuse põhjuseks ongi alateadlik vajadus säilitada mõni ühiskonna saareke, kus end vanade kaanonite varjus turvaliselt tunda. Lapsed ei hakka ju vastu. On loodud terve aparaat, et hoida silm peal, testida ja mõõta. Ja samas on tekkinud kavalad iseendaga peituse mängimise viisid, et mitte näha seda, mida näha ei taheta: lagunevat organisatsioonikultuuri, vägivaldsust, ebaõiglast kohtlemist, mõttelagedaid tegevusi. Lastest on saanud instrument, et rahuldada suurte (infantiilses) teadvuses sündinud toplistinduse palavikku. Just sisemine ebakindlus liidus ahnuse ja auahnusega kõrvaldab kaitse selletaoliste tõbede eest.
Inimarengu aruande kehvade tulemuste kommentaaridest kumab akadeemiliste sõnavõtjate mure kehva koha pärast riikide edetabelis, mitte aga seepärast, et nende eestlasest kaaskodanikul on lihtsalt halb ja ta sureb varem, kui võiks. Elusat elu elav inimene ei vaja oma toimingute väärtuse hindamiseks mõõdikuid, pigem asjalikke eneseanalüüsi kriteeriume.
Meie ametlikus ning isegi akadeemiliste ringkondade kõnepruugis pole inimene mitte elu, vaim ja hing, vaid materjal. Kui ka mõned, tulvil häid kavatsusi, seda materjali eetiliseks, loovaks ja targaks vormida tahavad, võib tulemuseks olla vigastatud minapildiga olevus – lähtealus on vale. Inimene ei ole materjal ning inimese vormimine on ebahumaanne tegevus.
Jätkuvalt on mõõtmata aga, kui suur inimressurss kulub meie süsteemides kõiksuguste regulatsioonidega toimetulemisele ja uute sõltuvuste ülesehitamisele ning kui palju enesearengule, eneseavaldamisele, elule, oma võimete ja annete teenimisele, millegi loomisele, mõtestatud pingutuse mõnu läbielamisele. Needki vähesed kooliuuringud, mida Eesti Vabariigi haridusuuringute kõrbetingimustes võimalik teha olnud, näitavad, et see asi väärib järelemõtlemist.
Kui elust õpitakse, siis koolis õpitakse ära. Äraõppimine – see on noorte keelepruuk – kuulub tihti ka äraunustamisele, sest väljendab ühekordset aktiivsust. (Huvitav, kust on pärit eestlaste viimasel ajal levinud tegevus: teisele ärategemine?)
Kuidas ikkagi hoida, et see, kes on valinud elava elu, mitte vaid eluspüsimise, kes on parajalt isepäine, internaalne ning riskialdis, ei kahjustaks ennast ega teisi? Ei laamendaks, lõhuks, lööks, sigatseks, ropendaks, ärastaks? Et see, kui valitakse elusam elu, tingiks kooliga tiheda seondumise, mitte sealt pagemise? Erich Frommi kuulsaid teoseid meenutades on än-gide allikas elamata elu ning hirm vabaduse ees. Kuidas toi­mida, et inimlaps kogeks tööd ja õppimist kui rõõmu ja võimalust, kui naudingut, kui tõelist elu? Jään vastuse võlgu. Võin vaid vihjata, et pedagoogiline mõttelugu ja andekate praktikute lugematud katsetused on pakkunud palju tänuväärseid ideid, mille abil teha elu elavamaks. Neid on meil Eestiski. Elu voogamiselt, spontaansuselt takistuste äravõtmine, julgus, mäng ja nauding, omaenese sõltumatu ise ärkamine on juba pikemaid aegu olnud õhtumaise kultuuri väljakutse. Oma koole pidades aga pole siinsed tolle vajaduse sõnastamiseni, paraku, veel ligilähedalgi. Aga meie lastel on jätkuvalt halb, sest elu nendes on takistatud.
Üks – nii enese kui teiste – elu elavaks tegemise igavikuline viis on sõnastatud Artur Alliksaarel: „Et elu armastada, peab armu elustama.”

Olen sel aastal käinud kuuel olümpiaadil. Viiel neist tulin esikümnesse, kuigi punkti­summad olid madalad.
Olgu öeldud, et üsna madalad olid need ka esimese koha saavutanutel. Kas see peaks näitama, et tase on madal ja ettevalmistus tegemata? Või hoopis seda, et olümpiaadid on ülemäära raskeks aetud. Kaldun arvama viimast. Tõenäoliselt arvavad nii kõik minu eakaaslased, kes on käinud oma tarkust proovile panemas, ja ilmselt ka suur osa nende õpetajatest.
Tekib küsimus, mille jaoks üldse olümpiaade tehakse. Kas selleks, et näidata nupukamatele õpilastele, kui rumalad nad võrreldes haritlaste ja õppejõududega veel on, või selleks, et nad proovile panna ja selgitada välja targematest targemad. Kahju, sest selline suhtumine tekitab trotsi ja vaid vähesed noored tihkavad minna konkursile, kus neile nende rumalust nina alla hõõrutakse. Nii saavutatakse, et lõpuks ei lähe naljalt olümpiaadile ka kõige tugevamad, targemad ja edevamad noored.
Toon näite elust enesest. Loodus­ainete olümpiaadi maakonnavoorus oli peale minu veel vaid kaks õpilast, mõlemad mu kooliõed. Läksin sinna puht edevusest, nemad seetõttu, et õpe­taja pakkus välja. Juba enne algust käis peast läbi mõte, mida paganat me siin teeme. Pärast töö äraandmist oli arusaadav, miks peale meie ühtki osavõtjat polnud. Sest olgu, kuidas on, planktoni suremiskiirust välja arvutama ei kipu ükski õpilane. Eriti jahmatas meid uudis, et seda peaksid oskama 1993. aastal ja hiljem sündinud, seega õpilased, kes on keemiat ja füüsikat õppinud maksimaalselt ühe aasta, nooremad aga üldse mitte.
Esimesed ülesanded olid puhas keemia ja füüsika. Kas alates 6. klassist peaksid olümpiaa­didest osa võtta soovivad õpilased lisaks tavaprogrammile ka gümnaasiumiõpikud läbi töötama? Kõlab absurdselt, kuid just nii tundub see olevat.
Minu soovitus kõigi testide ja tööde koostajatele. Kui tahate, et olümpiaadidel jätkuvalt noori osaleks, palun viige end kurssi õpilaste taseme ja õppeprogrammiga. Siis ehk on kõigi maakondade loodusainete olümpiaadidel üle kümne osaleja ja matemaatikaolümpiaadil saab mingigi hulk õpilasi 75% maksimaalsest punktisummast.

Mõnuga tehes sünnivad Paide õpetajateduo parimad tööd

Paide Gümnaasiumi õpetajateduo Siiri Sitska ja Ivi Kuke õhtuste istumiste tulemusel on sündinud töid ja mõtteid, mis võidavad üle-eestilisi võistlusi ja panevad ahhetama oma ala spetsialiste.

Pärast seda, kui Paide Gümnaasiumi klassiõpetajad Ivi Kuke ja Siiri Sitska olid 2005. aasta Käisi konverentsil oma esimest kohta väärt töö ette kandnud, tuli nende juurde Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Inge Unt: „Issand, mida te seal Paides kõik teete!” Siiri Sitska vaatas talle imestunult otsa – mida nad ikka nii väga teevad, kõik teevad nii. „Kuule Kai, nad on enda arvates tavalised!” hüüdis Unt seepeale Kai Võllile, kes praegu töötab Mitte-Eestlaste Integratsiooni sihtasutuses keelekümbluskeskuse õppevara eksperdina.
Siiri meenutab seda seika naerdes, sest tõepoolest ei saa nad Iviga aru, mida erilist nad võrreldes teiste õpetajatega teevad.

Käisi võistluselt alati esikoht
Midagi erilist peab nende töös siiski olema, miks muidu tulevad üle-eestilistelt tiheda konkurentsiga võistlustelt head kohad. Käisi seltsi kirjutiste võistlustelt on nad toonud koju kolm esikohta, viimane küll juba nelja õpetaja ühistöö eest. Tänavu sai Ivi Kukk kogunisti Käisi preemia, mida antakse igal aastal välja ainult kaks.
Ivi ütleb, et Käisi seltsi avastasid nad Siiriga enda jaoks kuus aastat taga­si. Mõlemad õppisid parajasti magistriõppes – miks mitte osaleda. „Üle kahe aasta oleme esitanud töö ja iga kord saanud esikoha.”
Esimene töö käsitles klassijuhata­ja rolli. 2005. aastal kirjutasid nad kodukoha väärtustamisest õppes ja kasvatuses. „See oli puhtalt metoodiline materjal,” selgitab Ivi. „Püüdsime väga uudseid lahendusi välja pakkuda, näiteks kuidas saab kodu õppesse kaasata.” Siiri lisab, et kõik, mis nad välja tõid, olid nad ise klassis ära proovinud.
2007. aastal nelja õpetaja pea­le tehtud töö kandis pealkirja „Avas­tamisrõõmu ning lugemislustiga toas ja õues”.
Üheskoos on Ivi ja Siiri saanud projektipauna projektikonkursil kolmanda koha ja pälvinud Miksikese harjutuste koostamise võistlusel tunnustuse.
Ivi märgib, et kõik kohad ja tunnustused on olnud üllatuslikud. „Kui oleme töö valmis saanud, ei ole me osanud hinnata, mis selle tugevus on. Võitu pole küll osanud ennustada.”

Kooli parima tiimi nominent
Edukas õpetajateduo on kindel, et eraldi tööd tehes neil selliseid saavu­tusi ette näidata ei oleks. „Mina küll ei taha sellist tööd üksi teha. Kui endal tuleb tüdimus, siis teisel ei ole seda, tööd saab jagada, ei pea üksinda poole ööni tegema.”
Tõsine koostöö sai kahe õpetaja vahel alguse siis, kui mõlemad läksid magistriõppesse. Tuli teha üsna palju grupitöid ja kolleegidena oli koostöö kõige mugavam. „Saime emma-kumma kodus kokku ja käpuli maas tegime,” meenutab Siiri.
Ivi on praeguseks kraadi kätte saanud, Siiril on ainult lõputöö kaitsmata.
Ühistöödes antakse alati hetke maksimum. „Nädal enne töö tähtaja kukkumist istume õhtuti koolimajas ja Ivi mees toob meile süüa,” räägib Siiri.
Tööde kirjutamiseks on palju ideid. Koostöö võlu ongi selles, et kui üks jääb puntrasse, aitab teine välja. Eduka koostöö tagab see, et inimesed ei solvu, kui nende ideesse kriitiliselt suhtutakse. „Paljudele ei saa kõike välja öelda, aga Ivile ma saan. Tema ütleb ka ise välja, et „see ei kõlba”.”
Ivi sõnul on nad ka arutanud, et kelle ideid on rohkem valmistöösse jõudnud, aga pole isegi selgusele jõudnud. „See on sümbioos. Õpetajate puhul on oluline leida kollektiivist üles inimesed, kellega sul on hea klapp, sest meeskonnatöö viib edasi.”
Kahe õpetaja vahelist sünergiat on märganud lapsedki. Ivi endised õpilased, kes õpivad juba kümnendas klassis, esitasid Siiri ja Ivi Paide Gümnaasiumi aasta tublimate ja parimate valimisel aasta tiimi kandidaadiks. „See oli meile tõeline üllatus. Põhjendus oli, et teevad nii palju asju ja jõuavad isegi tunde anda,” on Siiri ja Ivi rõõmsad.
Õpetajad on kindlad, et lisatöö kaudu arenevad nad ka ise. „Kui olime seda tööd kolm-neli aastat teinud, märkasime, et oleme kasvanud,” ütleb Siiri.
Suure kiituse osaliseks said nad sügisel toimunud Järvamaa hariduskonverentsil, kuhu neid paluti rääkima emotsionaalsest intelligentsusest.

Laps võib küsida ja kogeda
Oma igapäevases õpetamistöös lähtuvad Siiri ja Ivi märksõnadest, nagu emotsionaalne intelligentsus ja sotsiaalne kompetentsus. „Meie põhimõte on arendada isiksust, aine on kõigest selle vahend,” selgitab Ivi. „Ükskõik kuidas laps omandab aineoskused, tööturule minnes peab ta oskama oma nõrkusi tajuda ja nendega tegelda.”
Praktikas tähendab see seda, et klassis arutatakse kõik olukorrad lõpuni läbi. Näiteks kui Siiri matemaatikatunnis vastab keegi valesti, räägitakse täpselt, miks viga tuli. Siiri sõnul on oluline, et lapsed julgeksid küsida ja saaksid aru, et valesti vastamine on normaalne, ikka juhtub.
Lastele selgitatakse ka, et õpetaja ei ole jumalus, vaid ainult teadmiste vahendaja. „Ma olen neile öelnud, et mingil ajal kasvavad nad minust üle,” räägib Ivi. Lisaks on neil kindel eesmärk lapsed ära rikkuda ehk õpetada neid kriitiliselt mõtlema. See tähendab luba küsida, miks tehakse midagi just nii.
Ivi sõnul oli ehe näide selle kohta klassis tekkinud konflikt, kui muidu kenad ja armsad lapsed hakkasid iga asja peale tegema „hmm”.
Suure ja väikse algustähe mängus oli vaja neil kirjutada umbes 80 sõna, pool tundi oli aega. „Üks käratas mulle: „Elu lõpuni kirjutan neid sõnu siin.” Teine ütles, et eesti keel peab olema suuline tund.” Ja kuna lastel on vaja kõike proovida ja kogeda, tegigi Ivi järgmise tunni ainult suulise, mille peale lapsed jõudsid järeldusele, et see neile ka väga ei sobi.
„Aga lapsel oli õigus küsida ja vastu hakata.” Siiri lisab, et lastel on lubatud õpetajale ka vastu vaielda, kuid viisakalt.
Ivi sõnul väärtustavad nad väga isiksust. Soe suhe lastega on oluline. „Kui arenguvestluste kaudu tean lapse tausta, on hea talle tunnis läheneda: kuule, sul on kodus kass, räägi, mis ta eile tegi. Kui õpilane näeb, et sa hindad teda inimesena, hakkab ta sind armastama.”
Ivi lausus, et tunnis lähtuvad nad Käisi põhimõttest: mida rohkem saab kõigi meeltega haarata, seda parem.
Mis on Siiri ja Ivi eduretsepti salakomponent? „Võtame mõnuga,” lausus Siiri. „Julge pealehakkamine, erinevate võimaluste otsimine, hea koostöö,” kinnitab Ivi. „Tuleb leida avatud uksed ja neist julgelt sisse astuda.”

Vabariigi aastapäeva kõnes keskendus EV president Toomas Hendrik Ilves Eestile aastal 2018. Kas meie järgmise kümne aasta suurimateks välja­kutseteks on iive, majandus või poliitiline kultuuritus? Eesti tuleviku teema on intrigeeriv ning nõnda arutati samu asju edasi 27. veebruari ETV saates „Foorum”.

Et nendel, kes ei suuda tarkade onude juttu jälgida, oleks ka midagi teha – televisioon tahab ju olla interaktiivne meediakanal –, pakuti rahvale võimalust oma arvamust resp. tundeid avaldada. Saate ajal tuli stuudiosse 6887 telefonikõnet vastuseks küsimusele „Kas Eestis on hea elada?”. Pooled helistajad teatasid, et ei ole.
Mis teeb enesetunde nii räbalaks? Miks on aktiivsete rahulolematute protsent nii suur? Mis nende elul viga on? Kõigepealt on aga huvitav, kes need olla võiksid. Kodutud ja prügikollid vaevalt, neil muudki teha kui rahvusringhäälingus oma arvamust avaldada. Arvata võib, et rahulolematud ei olnud ka Eestimaa muulased, keda ei ole õnnestunud integreerida ja kes riigikeelseid saateid ei vaata. Ilmselt olid helistajad eestlased, kes sohval soojas toas värviteleka ees protestisid oma viletsa elu üle.
Väljast vaadates ongi siin kohe väga paha elada. ÜRO allorganisatsioon World Food Programm, mis tegeleb nälgivate inimeste aitamisega arengumaades, teavitab alatoitumise olukorrast maailmas. Kaardil, mida organisatsioon nimetab „nälja kaardiks”, on Eesti värvitud kollaseks. Teised Euroopa riigid ja Venemaa on rohelised. Eesti on lähedal Aafrikale, kus paljud riigid on oranžid ja punased. WFP järgi on meil 100 000 alatoidetud inimest, seega seitse protsenti rahvastikust (Kadri Ibrus, ÜRO toiduprogramm peab Eestit näljakriisis vaevlevaks riigiks, EPL 5.03.).

Nurisemiseks on alati põhjust
Eks selle ala- ja ületoitumusega resp. ülekaalulisusega ole, nagu on. „Üleval” ja „all” on võrdlemise värk. Nagu ka millegi heaks või halvaks pidamine. Näiteks Pariisi elanikel, kes sündisid sõjajärgsetel aastatel 1945–1954, oli napilt neli protsenti risk haigestuda 25. eluaastaks raskesse depressiooni. Neil, kes sündisid kümme aastat hiljem, oli risk juba 12 protsenti. Saksa või Ameerika linnade näitajad nägid välja samasugused. Keegi ei tea täpselt, mis seda hingelist häda ja viletsust niivõrd soodustab. Oma osa võib olla linnastumisel, pingelisemal töökoormusel, lahutuste osakaalul või tõsiasjal, et üha vähem inimesi teeb füüsilist tööd. Kindel on igatahes see, et depressioonide kuhjumist heaolumaades ei saa seletada lihtsalt tõigaga, et arstidelt otsib ja saab abi rohkem hädalisi kui varem. Tuleb leppida, et mida paremaks elu läheb, seda suurem on tõenäosus meeleheite ja elutüdimuse tekkimiseks.
Nurisemiseks on põhjust alati. Pre­sident otsustas kutsuda proua Juuli, tädi Maali sõbranna pealinna aastapäeva ballile. Tubli külaelu edendaja ja ilusate sokkide kuduja triikis ära oma kauneima kleidi. Aga oh õnnetust! Selgus, et linnadaamedel olid uhkemad tualetid, et neid kõiki näidati eesti rahvale telekast ning pildid riputati igale poole üles õelatele suguõdedele arvustada. Ja rõõmu polnud tollest vastikust vastuvõtust ollagi. Olukirjelduse kirjutamise ajal nuttis Juuli juba kolmandat päeva (Rein Sikk, „Kogu tõde „pingviinide paraadi” kaotamisest: kätlemistseremooniat ei ole vaja näidata”, EPL 28.02.).
Karta on, et Eestis ei kimbuta frust­ratsioon alatoitunuid, vaid just edukaid, kes pole seda enda meelest piisavalt. Meie kultuurilehe vabariigi aastapäeva numbri juhtkirjas sedastas peatoimetaja: „Kes veel suudaks võrgus vahet teha ajalehtedel Elu24 ja Postimees? Kõik on ühtviisi nii erekollane, et silmadel hakkab valus. Aga kaltsukaupmehel ju ükskõik, kuni käivet on” (Kaarel Tarand, „Riigikukutajad”, Sirp 22.02.). „Nii nagu vaimselt ahistav õhkkond pani meie riigi alguspäevil nurisema Gailiti või Vilde, kes polnud rahul lameda laiutamise ja keskmise kodaniku vildaka enesehinnanguga 90 aastat tagasi”, nii jätkab sama numbri tagumisel leheküljel teemat talle omasel siiral kombel Kivisildnik: „Minge aga persse, ministeeriumivärdjad, lööge aga sadu miljoneid vastu luteri kiriku kantslit uimaseks, ehk saate oma patud andeks.” Põhiline kaebus on, et kirjanikule ei maksta korralikku palka – kultuuriministeerium „näljutab kirjanikke ja nuumab sportlaste higist tuharat. /- - -/ Sport ja ooper on ju ühe paha haiguse kaks külge. Erki Nool ja Arvo Pärt on ühe perse kaks kannikat. Meie vapil ei peaks olema kolme lõvi, vaid kolme persega lõvi, see väljendab olukorda kõige paremini” („Ülemaailmne loomastumine ehk Miks ja kuidas kõik asjad persse lähevad”).

Võitlus käib staatuse nimel
Võluv väljend läks kähku käibele – Vilja Kiisler kirjutas 11. märtsil vaimuka repliigi „Saagim ja Tarand, ühe p***se kaks kannikat” (vt http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18403484).
Tärnid seepärast, et Delfis ei tohi ropendada. Paistab, et ka Sirbis ei ole kõik kõigile lubatud (või kasutas Kivisildnik ära sõna „perse” kogu aastalimiidi?), sest järgmises numbris pidi Jan Kaus pealkirjastama oma Afanasjevi arvustuse siivsalt: „Reis iseenese vaimsesse tagumikku?” (Sirp, 29.02.). Igal juhul tundub, et omasooiharate kapist välja tuleku järel on anaalseksiga tegelemine popp. Vabariigi sünnipäevaks Von Krahli teatris lavastatud „Harmoonia” etenduse lõpus tõmmatakse Taavi Eelmaa tagumikust välja kondoomi pakitud sinimustvalge lipp.
Valjult häälitsemine, iseäratsemine jm enesele tähelepanu tõmbamine on loomulik.
Võistlemine staatushierarhiates on omane suuremale osale loomariigist, eriti aga meie lähimatele sugulastele primaatidele. Enamik loomariigi hierarhiatest kasvab välja sugulisest valikust, mille käigus isased võitlevad ligipääsu eest emastele. Võitlus käib alfaisase staatuse pärast. Hierarhias juhtpositsiooni saavutanud šimpans tunneb „serotoniinilaengut”. Katsete käigus on suudetud suurendada ja vähendada erinevate ahvide võimu hierarhias, mõjutades nende aju serotoniinitaset. Ka antidepressandi Prozac toime põhineb aju serotoniinitundlikkuse mõjutamisel.
Staatuseotsing on inimesse programmeeritud. Soov tunnustuse järele – see hõlmab nii isiklikku staatust kui oma jumalate, kodumaa, etnilise päritolu, rahvuse, ideede ja muu staatust – on peamine tõukejõud poliitikas. Need tundeelamused on reageerimine mittemateriaalsele: kui keegi on vihane tunnustuse puudumise pärast, ei ihalda ta kehavälist materiaalset objekti, vaid märki teatavast vaimsest seisundist – tunnustusest – teise subjekti teadvuses. Sageli minnakse vihahoos silmanähtavalt vastuollu oma materiaalsete huvidega – nimetagem kas või sõdu rahvuse või usu tunnustamise pärast, kahevõitlusi, veritasuahelaid resp. kuudepikkust kohtuskäimist, et näha „õigluse võitu”.
Arusaadavalt on võistlus staatuse nimel ja staatuse tunnustamine olulised tegurid ka majanduselus. Suurem osa inimese majanduslikest vajadustest – vajadusest omandada materiaalseid vahendeid oma „eelistuste” rahuldamiseks – ei tulene niivõrd tarbimishimust kui himust millegi järele, mida majandusteadlane Robert H. Frank oma raamatus „Choosing the Right Pond: Human Behavior and the Quest for Status” (Oxford University Press, 1985) nimetab „positsiooniobjektideks” ja mis näitavad tema paiknemist ühiskondlikus hierarhias võrreldes teistega. Seda mõistis juba Adam Smith, kui ta (raamatus „Theory of Moral Sentiments”) selgitas, et rikkad ei aja rikkust taga vajadusest, mis on tavaliselt tagasihoidlik, vaid see-
tõttu, et „rikas hiilgab oma rikkusega” ja „tunneb, et see tõmbab nagu iseenesest tema peale maailma tähelepanu”.

Missiks kroonitakse üksainus
Robert Frank rõhutab, et palgaskaala Ameerika suurettevõtetes on ühtlasem, kui see oleks juhul, kui töötajaid tasustataks, nagu majandusteooria ette näeb, rangelt nende tootlikkuse alusel. Kõrgemapalgalisi töötajaid tasustatakse osaliselt staatusesümbolitega, nagu nurgapealne kabinet, parkimiskoht ukse lähedal või asepresidendi tiitliga nimesilt, madalama tasandi töötajatele aga tuleb staatuse puudumine hüvitada rahaliselt.
Kogu majanduselu tiirleb pigem staa­tuse kui rikkuse ümber. Sissetule­kutelt ülemise 20 protsendi hulka kuulujad arvavad end õnnelikumaks kui järgmisse viiendikku kuulujad ning nõnda edasi kuni alumise viiendikuni. Nii on see igal pool. Ka väga vaestes riikides sissetulekute poolest tippu kuulujad, kes Ühendriikides vaevalt keskklassigi mahuksid – Eestis ei ole ühtegi dollarimiljardäri –, on rahulolevad. Õnn ei seostu absoluutse, vaid suhtelise sissetulekuga, ja rahast saadav rahuldus on seda suurem, mida enam see laseb just lähikondlaste ees särada.
Kui inimesed ei taotle asju, vaid staatust, siis ei mängi nad positiivse, vaid nulltulemusega mängu. Kõrge staatus on saavutatav ainult kellegi teise arvelt. Väga kuulsaid saab olla väga vähe. Missiks kroonitakse vaid üksainus.

Pronks on parem kui hõbe
Inimene ei taha head elu, vaid paremat elu. Kümne aasta pärast on elu läinud lahedamaks, kuid rahulolematus kindlasti kasvanud. Meie elutunnetust määravad ootused. Olümpiamängudel hõbemedalit saada on austav, kuid pronks rõõmustab rohkem. Teiseks jäänud kujutlesid ennast seisvat pjedestaali ülemisel astmel ning ärrituvad, et neid lahutasid sellest vaid napid kümnendiksekundid. Ent pronksivõitjad tunnevad end suurepäraselt, nagu konstateeris sotsiaalpsühholoog Victoria Medcec Barcelona 1992. aasta suveolümpial. Kolmandad on rahul, et üldse medali võitsid ning sellega spordiannaalidesse pääsesid. Hõbedavõitjad seevastu jäid esikohast ilma. „Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks,” laseb Shakespeare Hamletil öelda.
Aju-uurija Endel Tulving on avastanud, et inimese eripära on nn episoodiline mälu, st võime mäletada oma mineviku tundeid. Need, kellel on meeles vene aeg – suhkrusabad, Glavlit jne – ei kipu tänase üle hädaldama. Aga kuna episoodiline mälu on evolutsiooniliselt üsna hilja sugenenud võime, ei ole seda kõigil. Nii on mõni isegi selle ära unustanud, et kakskümmend aastat tagasi ei tihanuks ta küll televisioonile teatada, kas Eesti NSV-s on hea elada või mitte.

Loen praegu ameerika ajaloolase William R. Trotteri raamatut „A Frozen Hell” („Jäätunud põrgu”), mis räägib Soome Talvesõjast ja soomlaste kangelaslikkusest selles. See on suure imetluse ja austusega kirjutatud raamat, millest jääb mulje, et kõigele vaatamata soomlased võitsid sõja, kus olid ju vastamisi Taavet ja Koljat. Vene vägede saamatus, ettevalmistamatus ja kohanematus raskete talvetingimustega, nende juhtkonna apaatsus ja hoolimatus põhjustasid venelastele kohutavaid kaotusi.
Ent seda raamatut lugedes saab selgeks – 1939. aasta sügisel ei oleks Eesti, arvestades nii looduslikke tingimusi, inimkapatsiteeti, sõjalist ettevalmistust kui ka moraali, sellisele sõjale vastu pidanud. Nii et tegelikult meie ees valikut polnud ja ilmselt oleks vastuhakk tõepoolest tähendanud kogu rahvuse hävingut, nagu meie tolleaegsed juhid kartsid. Nii või teisiti, aga meie rahval jäi tookord kogemata see ühtekuuluvustunne, vastastikune hoolivus ja enda ohverdamine teiste heaolu nimel, mida soomlased kogesid kuhjaga Talvesõjas, aga ka Jätkusõjas 1941–1944. Need olid vist ka soomlaste ainukesed positiivsed kogemused neist sõdadest, ent ometi tulevikku arvestades väga olulised. Meil läks teisiti. Okupatsioonid ja meistki üle käinud sõda muidugi ju ka lähendasid, ent samas lõhestasid meie rahvast.

Eestis vohab egoism
Tõsi, laulva revolutsiooni ülevad ajad lähendasid meid üksteisele, ent ei pannud proovile meie abivalmidust, ühtehoidmist raskuste ees, hoolimist üksteisest. Meie lähiajaloos puuduvad sellised kogemused ja meie keerulise ajaloo tõttu ellujäämiseks vajalik enesealalhoiuinstinkt (iga hinna eest) ning sellest välja kasvanud egoism saavad praegu, kus esimest ega teist vaja poleks, uues, üha jõukamaks ja üha enam kihistuvamaks muutuvas Eestis vabalt vohada. Eestis 1991. aastal saavutatud iseseisvumise järel põhiliselt võimul olnud liberaalse majanduspoliitika tingimustes on kiratsema jäänud riiklik sotsiaalpoliitika, riik on „kulunud” imeõhukeseks.
Praegu veel läheb meil üldiselt võrdlemisi hästi, aga kõik prognoosid näitavad, et see nii ei jätku. Praegu veel võivad riigijuhid ennast lohutada (ja oma palku turgutada) Eesti keskmise palgaga (mis on võetud pigem lambist, kui kasutada moeväljendit), aga mis saab senise sotsiaalpoliitika jätkudes edasi? Ja kas see, mis edasi saab, praegu üldse nii väga kedagi huvitab? Kui palju mõtleb (ja kui palju peab mõtlema) tänapäeva majanduslikult edukas (või ennast edukaks pidav) noor sellele, et Eesti ühiskond vananeb ülikiiresti ja tänasel noorel tuleb lisaks oma korterivõlgade, autoliisingu jmt maksmisele paratamatult ohverdada midagi ka üha kasvava vanuritehulga heaks. Või kavatseme Euroopa Liidu riigi ja Põhjamaade naabritena jääda oma vanuritepoliitikas hiliskeskaja tasemele?
Kui palju mõtlevad (või on sunnitud mõtlema) ühiskonna terved ja edukad liikmed haigetele ja vaestele? Kas need, kes elule jalgu jäänud, on lihtsalt asotsiaalid, luuserid, ühiskonna heidikud, kellele tuleb käega lüüa või inimesed nagu meiegi?
Solidaarsus oli see võlusõna, mille all algas oluline osa suure impeeriumi ülemvõimu vastasest revolutsioonist. Kas praeguseks on solidaarsusest saanud anakronism?

Magusa elu ihalus
Mida tegelikult tähendab hea elu? Seda, et m i n u l on maja, ilus korter, kallis auto, kaks välisreisi aastas. Mis siis, et kihutan oma autoga auklikel tänavatel või et mu maja prügikastide ümber kolab prükkar, kes elab naabruse kõdurajooni mahajäetud puumajas ja süütab seal aeg-ajalt tulekahjusid. Mis siis, et keegi külmetab, kellelgi on kõht tühi, keegi katsub ennast ja oma peret kuidagiviisi vee peal hoida ning on abipalumiseks liiga uhke või väsinud.
Muidugi, hea elu on suhteline ja kaugeltki kõigil, kes usuvad, et neil läheb hästi ja üha paremini, ei ole (veel) kõige uhkemat autot või kõige ilusamat maja või kõige uuemat korterit. Aga ikkagi on elu hea. Võib osta poest suhteliselt odavat, täiesti tarbetuid, aga väga südantsoojendavaid kunstlilli, odavaid nipsasjakesi jmt, täita nendega oma korter ning luua endale mulje jõukast ja õdusast kodust. Võib vahetevahel teha mõne reisi Sharm el Sheiki või Mallorcale ja laiata seal „valge inimesena”. Ja klantspiltidega ajakirjadest meie nn glämmitegelaste ilusat elu vaadates mõelda, et elatakse ise niisama või peaaegu niisama hästi ja kui õnne on, siis varsti päriselt niisama hästi. Ja et see magus elu võib tulla üsna lihtsalt, ilma tööd tegemata, nt osava narkodiilerina tegutsedes – risk on küll suur, aga hõlptulu meelitav.
Ma tahan kogu selle jutuga tüürida sinnani, et meil ei ole hea elu kriteeriumid, õiged väärtushinnangud päriselt paigas. Tõde on lihtne: mida jõukam on ühiskonna kõige vaesem liige, seda parem on kõigil, ka ühiskonna rikkaimatel, selles ühiskonnas elada. Sellest on Põhjamaades, aga ka mujal Lääne-Euroopas ammu aru saadud.

Igaüks saab kaasa aidata
Hea on elada linnas, mis on korras ja turvaline. Mida valitsevad inimesed, kes maksumaksja raha kulutavad just sellele, et linnas oleks hea olla ja elada kõigil, mitte ainult välisturistidel või rikkuritel, kes varjuvad ja eralduvad aedadega kaitstud õuealade taha. Et kõigil lastel on piisavalt mängumaad, lasteaiakohti, et kõik vanakesed saavad võimalikult kaua elada omas kodus ja kui satuvadki hooldekodusse, siis mitte oma senisest elupaigast kaugesse võhivõõrasse ümbrusse. Ja et nad võivad olla kindlad, et nendega „suvatsetakse” suhelda ka siis, kui nende kõrval ei ole enam lähedasi. Et jalakäijatel oleks niisama julge liikuda nagu autodel sõita. Et noortel oleks tegevust ja neist hoolitaks, et nende mured oleksid kogu ühiskonna mured. Et kogu ühiskond oskaks näha probleeme, otsida ja leida neile lahendusi.
Ent tagasi Trotteri raamatu juurde. Soomlaste valusad kogemused viimastes sõdades vähendasid nende egoismi, silusid kodusõjas tekkinud lõhestumist, õpetasid hoolima üksteisest ja pidama nõrgemate aitamist ning solidaarsust endastmõistetavaks. Pärast sõdu tuli neil üheskoos oma riik üles ehitada. Nad said sellega hakkama, veelgi enam, Soome on praegu üks maailma jõukamaid riike.
Meie vabariigi 90. aastapäeva üks loosungeist on „Ühiselt ehitatud riik”. Aga tegelikult seisab see ühiselt oma riigi ehitamine meil alles ees. Sellest unistab meie president, kui ta kõneleb kodanikuühiskonnast, ja eks igatse ju me kõik näha Eestit maailma heaoluriikide esirinnas. Hea ja parem elu saabub siis, kui suudame oma egoismi ületada, tühised enesekesksed soovid maha suruda ja mõelda kaugemale ning laiemates mastaapides kui oma elutuba või garaaž.
Tõeliselt hea on elada seal, kus võimalikult paljudel on hea ja võimalikult suur hulk asju on korras. Puhtas ja turvalises linnas, korras ja kasitud riigis. Kui me oma koduse elamise korda teeme, toad koristame, kõik puhtaks ja läikima lööme, on meil seal hea olla ja püüame ka kõike võimalikult korras hoida. Kui me oma pereliikmetest hoolime, valitseb meie kodus soojus.
Niisama on siis, kui teeme puhtaks oma linnad, teeääred, metsad. Hoiame puhtana oma veekogud. Hoolime üksteisest ja aitame üksteist. Ja siin saab igaüks kaasa aidata. Just sellele peaks suuremat tähelepanu pöörama nii meie ajakirjandus kui ka meie poliitikud, ärimehed, otsustajad. Küll oleks tore, kui tulevikus kirjutataks raamat meie üksmeelsusest ja solidaarsusest oma riigi ülesehitamisel heaoluriigiks. Nagu on kirjutatud vaimustusega meie laulvast revolutsioonist või soomlaste vaprusest ja solidaarsusest Talvesõjas.

Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor
Keelealase koostöö arendamine Euroopa Liidu tasandil vajab kindlasti tunnustamist, ennekõike juhul, kui see tõesti aitab kaasa väikese kõnelejaskonnaga keelte arengule ja positsioonile Euroopa Liidus.
Arvestades tõsiasja, et Euroopa Liit on ennekõike majandusliit, on EL-i ühised poliitikad suunatud just sellega seotud valdkondade arengule. Seetõttu on EL-i mitmekeelsuspoliitikal ennekõike majandusarengut ning liidu õiguse liikmesriikides rakendamist toetav väljund. Selle kohta leiame viite Euroopa Komisjoni uuest mitmekeelsuse strateegiast (2005), kus on sõnaselgelt kirjas: „Komisjoni mitmekeelsuspoliitikal on kolm eesmärki: ergutada keeleõpet ja edendada ühiskonna keelelist mitmekesisust, edendada tugevat mitmekeelset majandust ja muuta Euroopa Liidu õigusaktid, menetlused ja teave kodanikele nende omas keeles kättesaadavaks.” Teadupärast nimetatakse just isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist Euroopa Liidu põhi­vabadusteks.
Lähtuvalt EL-i varasematest aluslepingutest ja Lissaboni lepingust, saab EL-i keelepoliitika valdkonnas võtta meetmeid liikmesriikide tegevuse toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks, kuid ühtseid reegleid liikmesriikide keelepoliitika kujundamiseks kehtestatud ei ole. Näib, et liikmesriigid ei näe selleks ka mingit vajadust, sest tõenäoliselt hakkaks EL-i ühtset keelepoliitikat kujundama suurriigid.
Vaadates aga, millised on Euroopa Komisjoni algatused, tuleb tõdeda, et paljudes valdkondades oleme oma keelepoliitikaga EL-i teistest riikidest sammu võrra ees. Enam kui kümme aastat on Eesti tegelnud süsteemselt vähemuste integratsiooniga, mitmetes „vanades” liikmesriikides hakatakse sellest rääkima alles praegu. 2002. aastal vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava seadis juba toona ülimalt euroopaliku eesmärgi: „Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti, Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestab Eesti suundumust integreeruda Euroopas.” Õppekava annab üldhariduskooli õpilastele võimaluse vähemalt kahte võõrkeelt õppida, kuid on koole, kus õpitakse rohkem võõrkeeli, nende hulgas Eestis elavate vähemuste keeli.
Haridus- ja teadusministeeriumis äsja valminud võõrkeelte strateegia üldeesmärkidest (visioon aastaks 2015) võime aga lugeda: valdav osa elanikkonnast on nii formaal- kui ka mitteformaalhariduse kaudu kaasatud võõrkeeleõppesse, emakeelele lisaks osatakse vähemalt kaht võõrkeelt; keeleõppevõimalused on mitmekesistunud, õpetatavate võõrkeelte valik on laienenud, formaalhariduses on inglise, saksa, prantsuse ja vene keelele lisaks võimalik õppida naabermaade ning Euroopa Liidu ametlikke keeli; hea võõrkeelteoskus on parandanud ühiskonna jätkusuutlikkust ja sidusust, vähendades erinevusi põlvkondade ning rahvuste ja piirkondade vahel; kasvanud on ühiskonnaliikmete ettevõtlikkus, sotsiaalne kapital ja
kultuuriline avatus ning võõrkeele­õppe tähtsus elukestvas õppes.
Õpiväljundite kohta on strateegias seatud järgmised eesmärgid: elanikkonna mitmekeelsus on laienenud ja põhikoolis on loodud võimalused esimese võõrkeele omandamiseks vähemalt B1-tasemel ja teise võõrkeele omandamiseks vähemalt A2+-tasemel; gümnaasiumis ja kutseõppeasutustes on loodud võimalused esimese võõrkeele omandamiseks vähemalt B2-tasemel ja teise võõrkeele omandamiseks vähemalt B1-tasemel; üldhariduskoolis ja kutseõppeasutuses on laienenud võimalused õppida ka kolmandat ja neljandat võõrkeelt; kõrgkoolides on loodud võimalused kahe võõrkeele õppimiseks; bakalaureuse õppekavad sisaldavad kohustusliku ainena võõrkeelt (vähemalt 4 AP); täiskasvanute võõrkeeleõppes on loodud võimalused võõrkeelteoskuse täiendamiseks ja arendamiseks.
Seega on paljud Euroopa Komisjoni jaoks aktuaalsed probleemid Eestis juba läbi vaieldud ning pikaajalised sihid seatud, nagu asekantsler Katri Raigi esinemise kokkuvõttest ka nähtub. Eestil tuleks tähelepanelikult jälgida Euroopa Komisjoni keelepoliitika algatusi ning teha meid huvitavates valdkondades koostööd, kuid see ei tohiks asendada Eesti iseseisvat keelepoliitikat. Esiteks on see üks meie suveräänsuse nurgakive, teiseks oleme probleemidele vaatamata olnud nii riigikeele kui ka võõrkeelte poliitika valdkonnas küllalt edukad.

Mart Rannut, Tallinna Ülikooli dotsent
Mitmekeelsus ning sellega tihti paaris käiv sõna mitmekultuurilisus (ehk multikultuursus) on mitmetähenduslik ning seetõttu ei ole siin ettevaatus liiast. Kuigi mitmekultuurilisteks peavad end nii Rootsi (nendel on ilmunud isegi teatmik „Mångkulturella Sverige”), Suurbritannia, Prantsusmaa ja Läti, tõlgendab iga riik seda sõna vägagi erinevalt. Sama pädeb
mitmekeelsuse puhul, mida näiteks Prantsusmaa tõlgendab kui inglise keele vastaste meetmete kogumit. Brüsseli eurokraatide arvamus mitmekeelsusest lähtub keelte mitmekesisusest olukorras, kus probleeme ei teki. See tähendab näiteks, et kui Venemaa tõstab häält meie keeleliste ümberkorralduste vastu (nt üleminek eestikeelsele gümnaasiumiõppele), siis Eesti mitmekultuuriliselt ei käitu.
Praegu on Euroopa Liidul keelepoliitilised aluspõhimõtted, millest olulisim on liikmesriikide suveräänsus keele- ja kultuuriküsimustes. Ettevaatlikult on Euroopa Liit oma kanda kinnitamas selles valdkonnas laiemalt, vältides otseseid poliitilisi küsimusi. Töö käib mitmes valdkonnas, alates võõrkeelte laiemast ning kvaliteetsemast õpetamisest kuni vähemuskeelte ning immigrantide keeleküsimusteni välja.
Praegused Euroopa Liidu programmid ja tegevussuunad ei ole keelte tegeliku mitmekesisuse tagamiseks tõhusad. Suurem mobiilsus ja keeleõpe toetab ennekõike inglise keelt ning vähemal määral ka teisi suuremaid keeli. Eestikeelsus on suurenenud põhiliselt siia õppima tulevate soomlaste kaudu, mõni teine keel on siin hoopis märkamata jäänud, kuigi maksumaksjad need programmid kinni maksavad. Sisuliselt on keeleküsimused kanaliseeritud keeleõppesse (nii vahendi kui ka eesmärgina), muud keelekorraldusmõõtmed alles ootavad Brüsselis avastamist.
Eesti seisukoht peaks olema, et mitmekeelne ühiskond on integreeritud ühiskond. Kõik meetmed, mis takistavad lõimimist, kahjustavad lõppkokkuvõttes ühiskonna mitmekeelsust tervikuna. Vaevalt peaks Eesti alaväärsuskompleksi tundma oma mitmekeelsuse pärast, sest siin oleme Euroopa tipus, küll aga ei saa lugeda mitmekeelseks ühiskonda, kus inimesed vähese keeleoskuse tõttu üksteisest aru ei saa.
Mitmekeelsus on mõttekas eesmärk, kui selle sisus on kokku lepitud. Selleks on tarvis oluliselt tugevdada Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat, mis võimaldaks resoluutselt tõrjuda mõningate maade sekkumist keeleküsimustesse, aluseks udused määratlused.
Samuti peaks Euroopa Komisjon pühenduma rohkem ebavõrdsusega seotud küsimustele keelepoliitikas, olgu selleks suurkeeltele orienteeritud majandustegevus, EL-i projektid, millest väikesed keeled tihtipeale välja jäetakse, kui ka Euroopa Komisjonis endas toimuv, kus (ühe EL-i keelepoliitika tippametniku sõnul) peetakse normaalseks, et „tõlget on vaja ainult Lõuna-Euroopa keelte kõnelejatele, muidu ei saa nemad aru, aga põhjaeurooplased on mitmekeelsed ja saavad ise hakkama”. Säh sulle mitmekeelsust!

Strasbourgis eurooplaseks kasvamas

Euroopa Parlamendi programm „Euroscola” viis 25 Tabasalu Ühisgümnaasiumi noort Stras­bourgi arutlema eakaaslastega Euroopa tuleviku teemadel.

22 riigi õpilased said võimaluse tutvustada oma riiki, diskuteerida töögruppides ning tutvuda hiiglasliku parla­mendihoonega.
6. märtsil mängisid ka Tabasalu Ühisgüm­naasiumi õpilased Stras­bour­gis läbi Euroopa Parlamendi liikme töö­päeva. 16–18-aastased noored, keda oli kokku üle 500, istusid Louise Weissi parlamendihoone suurimas saalis massiivsetel nahktoolidel ning andsid keskkonna, transpordi, energia jt teemadel poolt- ja vastuhääli. Selline „ninapidi poliitikasse vedamine” on osalejate hinnangul igati õigustatud, sest madal valimisaktiivsus ja teadlikkus poliitikas toimuvast ei ole üksnes Eesti probleem. Õpilased tundusid siiski päris hästi ühiskonnas toimuvaga kursis olevat ning väljendasid häälekalt oma seisukohti.
Iga maa esindus tutvustas ühe minuti jooksul oma riiki ja kooli. Ettekanded jäid küllalt ühetaoliseks: kõik rääkisid oma koolist ja kiitsid kodumaa ilu. Eestlannade esitus eristus selgelt massist. Tabasalu kool oli nii esituse sisu kui esinejate valiku strateegiliselt hästi läbi mõelnud – heledajuukseliste Liisi Kruusimaa ja Meelika Mülla saali sisenemisel kostsid ka viimasesse ritta kuumavereliste (meessoost) lõunamaalaste tunnustavad hüüatused. Tutvustus sisaldas ka välismaalastele tuntud märksõnu „Skype”, „James Bond” ja „Minoxi kaamera” (minifoto­aparaadi leiutaja Walter Zapp kolis 16-aastaselt perega Eestisse, kus 1936. tehti tema loodud Tallinna Minoxiga esimesed proovivõtted – K. H.).

Noorte mured
Noored tundsid huvi Euroopa Liidu jätkuva laienemise ja ühtse välispoliitika vastu (vihjates liikmesriikide erinevale reageerimisele Kosovo iseseisvumise puhul). 21. sajandi noorele iseloomulikult olid õpilastele hingelähedased ka keskkonnaküsimused.
Identiteediprobleemid vaevavad nii Suurbritannia kui Madalmaade noori. „Millegipärast ei tunne me end eurooplasena,” sõnas Belgiast pärit nooruk. Muretseti ka immigrantide ja võõrtööliste loiu integreerumise pärast. „Nad ei õpi ju korralikult keelt selgeks,” muretses inglise noormees. Parlamendi ametnike sõnul peab selle küsimusega tegelema iga riik iseseisvalt, sest Euroopa Liit on eelkõige ma-
jandusorganisatsioon ega pea siseriiklikke küsimusi lahendama.
Vastustest jäid kõlama märksõnad „solidaarsus”, „teiste aktsepteerimine”, „rikkam aitab vaesemat” jne.
„Igal Euroopa Liitu kuuluval rahval on võimalik tunda end eurooplasena, kaotamata rahvustunnet,” sõnas parlamendi ametnik Otmar Philipp.
Keeleõppe ja suhtlemisoskuse aren­da­miseks mängiti mälumängu „Euro­game”, kus iga õpilane pidi otsima enda meeskonda kolm eri rahvusest noort. Küsimused olid eri keeltes ning tuli leida vastavast rahvusest õpilane, kes kaaslastele küsimuse ära tõlgiks.
Mängule järgnesid n-ö tõsisemad arutelud töörühmades parlamendi väiksemates saalides. Teemad olid nt „Eu­roopa tulevik”, „Keskkond, transport ja energia”, „Sotsiaalpoliitika ja tööhõive” jne. Iga töörühm kandis lõppistungil plenaarsaalis ette keskustelude tulemusel sündinud raporti. Kuigi vaidlused muutusid kohati üsna tuliseks, jõudsid kõik grupid lõpuks konsensusele.
Ilmes inglise keele oskuse väga ebaühtlane tase (eestlaste keeleoskus oli hea) ning suhteliselt ühtsed arusaamad majandus-, keskkonna- ja muudes küsimustes. Hüüatus „Miks kontrollib majandus meid, kui peaks olema hoopis vastupidi?” pälvis valju aplausi.
Iga grupp töötas välja nn seaduseelnõu, mida tutvustati „täiskogu istungil” ning mille üle 500 õpilast hiljem hääletama asusid. Valdav enamik noori pooldas ühisraha euro kasutuselevõtmist ning leiti, et iga liitu kuuluva riigi keel on oluline. Seepärast ei kiidetud heaks ühe töökeele kasutamist. Vastu oldi aga ühisele õppekavale – ilmselt peetakse utoopiliseks, et Kreeka, Itaalia ja Eesti noor täiesti identse õppekava läbivad.
„Oleme tugevad vaid siis, kui suudame olla tolerantsed ning solidaarsed kõikide liikmete ja rahvuste suhtes. Muutumata sealjuures ühtlaseks isikupäratuks massiks,” lõpetas Philipp õpilastele kustumatu mulje jätnud päeva. Sisse toodi liikmesriikide lipud ning esitati Euroopa Liidu hümn.
Eesti noori saatsid Tabasalu Ühis­güm­naasiumi õpetajad Kaider Vardja (aren­dusjuht ja kirjandusõpetaja), Ene Alttoa (ajalugu ja ühiskonnaõpetus), Alari Laht (IT-spetsialist), Tiina Mänd (eesti keel ja kirjandus) ning Kadri Leek (bioloogia).

Õppereis laiendab silmaringi
Kaider Vardja, kuidas valmistusite Eu­roscola päevaks?
„11. klassi õpilased Liisi Kruusimaa, Meelika Mülla ja Gerti Saaler võtsid osa Euroopa-tundmise viktoriinist. Tüdrukud saavutasid esikoha ja sellega kaasnes võimalus sõita Strasbourgi. Ettevalmistus viktoriiniks oli töörohke, materjali tuli omandada üpris palju.
Enne sõitu arutleti ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaga Euroopa Parlamendis arutlusele tulevaid teemasid ja probleeme. Tundides käsitleti Euroopat puudutavaid küsimusi. Kuna õppereis hõlmas ka Pariisi vaatamisväärsusi, võeti needki läbi.
Oma riiki ja kooli tuli tutvustada ühe minuti jooksul, aga rääkida oleks olnud nii palju! Liisi ja Meelika püüdsid lühikesse aega mahutada olulisima.”
Mis on õppereiside eesmärk?
„Eeskätt soovime õppimist mitmekesistada. Tahame parandada keeleoskust, õppida sügavamalt tundma euroopaliku kultuuri ühiseid põhiväärtusi ja mitmekesisust ning aktsepteerima erinevusi inimeste mõtte- ja elulaadis. Õppereisid aitavad süvendada ka meeskonnatöö oskust. Harjume tegema koostööd teiste maade õpilaste ja õpetajatega, saame sellest innustust ja kasutame kogemusi oma koolis.
Kõige selle kaudu suureneb kooli avatus – oskame end paremini identifitseerida ning kohaneda eluga Euroopa Liidus. Harju­me end tundma dialoogivõimelise ühiskonnaliikmena Eestis ja Euroopas. Tunneme, et meie kool on üks kool Euroopas
Kolmandat aastat osaleme ka projektis Comenius, projektipartne­rid on sellel õppeaastal Itaaliast, Luk­semburgist, Prantsusmaalt ja Saksa­maalt. Meil on sõpruskoolid veel Norras, Soomes, Poolas, Valgevenes.”

Tabasalu õpilaste muljeid
     Saime palju uusi teadmisi Euroopa Parlamendi ja töö kohta, mis toimub istungitesaalis. Nägime, milline on Euroopa Parlamendi maja.
     Saime juurde rohkem enesekindlust.
     Mulle pole kunagi poliitika meeldinud ja ma pidasin poliitikute tööd igavaks. Aga tänu sellele kogemusele mõistsin, et see võib isegi põnev olla.
     Nüüd tean, et poliitikut minust ei saa.
     Parlamendisaadikute toolid olid liigagi mugavad...
     Tunne, see teadmine, et olen istunud eurosaadikute kohtadel, arutlenud ja hääletanud, on lihtsalt kirjeldamatu.

Kes lõhkus suur viiul ära?

Möödunud aasta novembris tähistas Rakvere Gümnaasium 95. aastapäeva. Siinkohal paar-kolm poliitilis-muusikalise alatooniga koolipõlvelugu 1950. aastate algusest. Rakvere 1. Keskkool, mille lõpetasin eksternina 1955, oli tol ajal, vaatamata keerulisele poliitilisele olukorrale, väga eestimeelne õppeasutus.

Mängisin kooli kontsertorkestris (sümfoniettorkester, umbes 20 mängijat), mida juhatas legendaarne lauluõpetaja Jaan Pakk. Tema õpilane, tuntud koorijuht professor Kuno Areng (lõpetas Rakvere Eesti Keskkooli
1948. a kuldmedaliga) on väitnud, et selline organiseerimisvõime nagu Jaanil on looduse antud anne – ta oskas alati endale õpilaste seast abimehi valida. 1940. aastate esimesel poolel olid neiks keemiainsenerist koorijuht Olaf Leps (minu vanem vend) ja 1940. aastate teisel poolel Kuno Areng, kes juhatas ka keskkooli meeskoori; minu ajal aga Arvo Pärt ja Ants Meristo.
Vähemalt kuuest orkestrandist said elukutselised muusikud (Eve-Piia Grossthal mängis meil viiulit, Tiit Varts klarnetit, Arvo Pärt peamiselt klaverit, Juta Eesmaa akordionit, Tiit Tralla trompetit, Jüri Kesküla tromboo­ni). Ülejäänud, pea kõik hil­jem tuntud teadlased, majandus- ja ühiskonnategelased, said koolist kaasa eluaegse huvi muusika vastu. Orkestri repertuaaris olid Lagardie marss „Meie kaardivägi”, Suppé avamäng operetile „Kergeratsavägi”, Brahmsi Ungari tants nr 5, Waldteufeli valss „Uisutajad” jt.
Õpetaja Pakk, kes ise mängis orkestri ees viiulit, armastas muheldes rääkida: „Peaasi, et viis välja kostaks” või „No mis ta nüüd siin pusib!”. Kui mõni lugu tuli eriti hästi välja, ütles ta: „Ilus, ilus”, ja oli veendunud, et „kui pillimees juhtub väljas libedaga kukkuma, siis pillimees võib ise küll haiget saada, kuid pill peab terveks jääma”. Seda viimast korraldust me täita ei suutnud.
Tulime kord õhtul kusagilt mängimast, väljas oli libe, kontrabass kukkus maha ja kael tuli pilli küljest ära. Meil oli Venemaa eestlasest sõjalise õpetaja, kes katkist pilli nähes küsis: „Kes lõhkus suur viiul ära?”

Lavast paremat kätt
Orkestriproovid toimusid õhtuti aulas. Nii ka seekord, õppeaastal 1950/1951. Pärast proovi läksime koju. Järgmisel päeval kooli jõudes ei teadnud midagi halba aimata. Kuid selgus, et lavast paremat kätt aula seinal rippunud „maailma kõigi rahvaste suure juhi, sõbra, õpetaja ja rahulipukandja” sm Stalini pilt oli alla kukkunud või kukutatud ja pildi klaas katki läinud või puruks löödud. Et orkestrandid olid õhtul viimaste lahkujate seas, langes kahtlus kohe neile, ka minule.
Kooli direktor ja arvatavasti keegi julgeolekust kuulasid meid üle. Kuul­sin, et minu kohta oli Ado Osman (mängis orkestris esimest viiulit, lõpetas keskkooli 1952 kuldmedaliga, hiljem Eesti Energia peavalitsuse juhataja, suri 2006) öelnud, et tema oli koos minuga orkestriproovilt lahkunud, ja pärast seda jäeti ka mind rahule.
Hiljem selgus, et hoopis keskeas meessoost kooliteenija oli püüdnud Jossi nägu veidi puhastada, kuid viimasele ei olnud see meeldinud ja ta otsustas seina pealt alla kukkuda.
Direktor Albert Baunverk (1908–2007) oli Kaukaasia eestlane, sündinud Punase Lageda külas, käinud koolis Salme külas, sõdinud Teises maailmasõjas Vene poolel ohvitserina ja saanud Saaremaal haavata, mistõttu lonkas veidi. Hiljem on ta rääkinud, et haavatasaamine 5. oktoobril 1944 Saaremaal oli elu üks suuremaid kingitusi, sest tema jaoks sai sõda läbi. Keskkooli juhtis ta arvatavasti kõige raskemal ja keerulisemal ajal, s.o aastatel 1948–1956. Tema perekond oli stalinlike repressioonide läbi kannatanud, tal endal aga õnnestunud kuidagi pääseda Leningradi Pedagoogilisse Instituuti. Endine saksa sõdur, 1944. aasta septembris raskelt haavata saanud ja meil aastatel 1950–1955 kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Arvo Kuslap, kes suutis varjata oma Saksa sõjaväes olekut ja 1950 lõpetada TRÜ kehakultuuriteaduskonna, on kirjutanud, et Baunverki „välises kestas oli sageli märgata küllalt ägedat parteilast, sisemuses aga peitus palju inimlikkust, vastutulelikkust ja abivalmidust. Direktorina tegi ta tööd talupoegliku visadusega. Kooli edukuse eest seisjana oli ta mõnegi õpetaja suhtes kõrgendatult nõudlik, kuid mitte kunagi pahatahtlik ega urgitseja” (vt Rakvere Gümnaasium 1912–1997. Tallinn, 1997).
Järgneva loo rääkis mulle väga meeldiv emakeele ja kirjanduse õpetaja Liina Kinks (1924–2007), kes lõpetas Rakvere 2. Gümnaasiumi 1944. aastal.
Tol ajal käis koolidirektori tööülesannete hulka ka õpetajate kodude külastamine – et veenduda, kas ikka on soetatud Lenini ja Stalini kogutud teosed. Ühel õhtul kokkulepitud ajal saabus direktor Baunverk õpetaja Kinksi „kontrollima”. Et õpetaja Kinksil neid raamatuid polnud, oli ta asetanud rinnahoidja põiki üle raamaturiiuli. Ilmselt avaldas see direktorile niisugust mõju, et marksismi-leninismi klassikute töödest ei räägitud sõnakestki. Joodi kohvi ja aeti niisama juttu.

Konkurents koorilaulu alal
Rakvere 1. Keskkoolis oli isetegevus au sees. Kõrgel tasemel oli koorilaul. Õpetaja Pakk juhatas ka segakoori, mis oli Eesti koolikooride parim – kui seda parasjagu polnud Rakvere Õpetajate Seminari segakoor, mida juhatas Mari (Marie) Kull (1901–1972), kes viis laulutunde läbi samuti viiuliga (Saksa ajal oli ta Rakvere Gümnaasiumis ajalooõpetaja).
Õpetaja Pakul oli keskkoolis muidugi häälematerjali kõvasti käes, eriti poiste seas, kuna seminar oli suures osas siiski tüdrukute kool, kuid Mari Kull pani ka kehvad poisid laulma. Koolidevaheline konkurents oli äge.
Jaan Pakk juhatas samuti keskkooli puhkpilliorkestrit, kuhu kuulus 20–25 mängijat. Kooli rongkäike saatis alati puhkpilliorkester. Ka seminaril oli oma puhkpilliorkester, mis minu mäletamise järgi oli isegi suurem keskkooli orkestrist, kuna seal mängisid ka tüdrukud. Pedagoogilise kooli orkestrit juhatas helilooja Johan Tamverk (1906–1988). Mäletan, et eri orkestrites mängivate poiste vahel oli isegi ütlemisi teemal, kelle orkester mängib paremini. Arvan, et meie mängisime paremini.
Juhtus, et käisime hea koolipõlvesõbra Jüri Keskülaga, kes elas Rakvere külje all Vana-Tõrma külas, suvistel hilisõhtutel Tõrma surnuaias koraale mängimas, tema tromboonil, mina aldil. Tantsumuusika hing oli keskkoolis Ants Meristo, kes ise mängis klaverit, klarnetit ja saksofoni. Mõned keskkoolipoisid mängisid suvevaheajal Rakvere rahvaaia kõlakojas paar korda nädalas ja samuti ETKVL-i puhkpilliorkestris ehk linnaorkestris (umbes 20 pillimeest), nagu Heino Parve, kelle isa mängis samas orkestris esimest trompetit, Jüri Kesküla, kelle isa oli omaaegne tuntud Rakvere ümbruse kooli- ja koorijuht, Tiit Varts, kelle isa oli näitleja ja mänginud mitmes orkestris, ning allakirjutanu, kel­le ema töötas Rakvere Õpetajate Seminaris klaveriõpetajana.

Preobraženski polgu trompetist
Linnaorkestrit juhatas Tsaari-Venemaa eliitpuhkpilliorkestri, Preobraženski polgu trompetisolist, soomuslaeva Sevastoopol, Kaug-Ida asevalitseja admiral Aleksejevi staabi ehk nn Mandžuuria õukonna, 1. Orenburgi kasakatepolgu, Eesti 1. diviisi 5. üksiku jalaväepataljoni, Rakvere garnisoni, Kaitseliidu 1. malevkonna jmt orkestrite juht ning mitmete Tsaari-Venemaa kõrgkoolide muusikaõpetaja Aleksander Veske, kes oli sündinud 1877. aastal Virumaal Aa mõisas ja suri väga kõrges vanuses.
Orkestri tuumiku moodustasid endise 1. diviisi 5. üksiku jalaväepataljoni, Rakvere garnisoni ja Kaitse­liidu 1. malevkonna elukutselised mängijad, nende hulgas Peterburi Konservatooriumis klarnetit õppinud Aleksander Abel, kellest sai pärast Veske Rakverest lahkumist ETKVL-i
puhkpilliorkestri juht. Eriti tahan rõ-hutada sõjaväekasvandikust trummimängija Juku (Johannes) Lille osavust väikese trummi mängimisel. Niisugust trummimängu on harva kuulda: ta oli sõna tõsises mõttes „pool orkestrit”.
Veske rääkis, et sõjaväekasvandikust trummiõpilasele ei antud väikest tum-mi enne kätte, kuni ta polnud kaht toolipõhja katki trummeldanud.
Veske oli iseloomult veidi järsk, Abel seevastu hästi leebe. Veske rääkis, et Vene–Jaapani sõjas rindel orkestrijuhiks oleku ajal ei pidanud orkestrandid mitte ainult pilli puhuma, vaid ka lahinguväljalt laipu korjama. See „töö” oli pillimeestele väga vastumeelt ega vastanud nende seisusele. Ta rääkis samuti, et Vene–Jaapani sõjas seisnes Venemaa sõjaline võimsus vaid paberil, tegelikult oli laskemoona ja toitu vähe, arstiabi peaaegu et puudus.
Orkestrijuht Abel oli erakordselt osav jutuveeretaja. Võib-olla tema jutuosavusest oli pärit ka poeg Ervin Abeli näitlejatalent. Aleksander Abeliga võis tänavanurgal rääkida tundide kaupa. Selle asemel, et minna kohvikusse ja jalgu puhata, ütles ta – ei tarvitse minna, kohe lõpetame.
Meiesugustele noortele poistele oli linnaorkestris mängimine teatud mõttes teise kooli eest. Elukogenud meestele polnud nõukogude võim muidugi meelt mööda ja seda nad meile ka tasa ning targu sisendasid.

Pärast sõda sattus meie sõjast räsitud perekond (isast, kes tahtis põgeneda Läände, ja vanemast vennast Olafist, kes oli Saksa sõjaväes, polnud mi­dagi teada) elama Tartu tänava lõppu Kondivalusse.
Naabripoisiks oli minu noorpõlve suur sõber Tiit Post, kes elas vanaisa juures. Ta oli minust klass ees ja umbes 195 cm „kõrge” ning hea korvpallimängija. Tema kirjanikust isa Elmar Post oli lõpetanud Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi 1927. aastal, olnud Saksa sõjaväes ja elas Kanadas, kus kirjutas peamiselt nõukogudevastaseid näidendeid.
Olime ühel õhtul koolimajas, enam ei mäleta, miks. Järgmisel päeval pidi aulas toimuma mingisugune ülerajooniline komsomoliüritus.
Nägime, et „dire” liikus mööda koolimaja ringi ja nagu kontrollis, kas suurürituseks on ikka kõik valmis. Meid ta loomulikult ei näinud.
Hiilisime rõdule, aulas oli võrdlemisi pime. Kui „dire” tegi aulaukse lahti, lasime rõdult alla suure punase raamitud loosungi, mis sinna valmis pandud. Seejärel lasime kähku varvast. Päris kindlasti direktor ehmatas. Ta oli hiljem kusagil seltskonnas sellest loost rääkides maininud, „kui eluohtlik pidavat olema üks koolidirektori amet”.
Post ja mina iseenesest mõista komsomoli ei kuulunud. Tolleaegse keelepruugi järgi olime kodanlike natsionalistide võsud. Mäletan, kaheksandas klassis kutsus direktor Baunverk mind oma kabinetti ja ütles, et oleks aeg komsomoli astuda. Seepeale vastasin, et pidi olema vabatahtlik organisatsioon. Rohkem mulle keegi ettepanekut komsomoli astuda ei teinud, ka mitte ülikoolis, kuhu ma juhuste täieliku kokkulangemise tõttu sattusin.

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.