Ülikool peab lähtuma ühiskonna vajadustest

 

Kristi Helme

Repliik

Viasat History kanal näitas hiljuti filmi Theresienstadti getost, kus elanud 10 500 lapsest pääses eluga vaid 142. Üks neist, praegu juba auväärses eas väärikas daam ütles kaamera ees, et olulised on vaid kaks asja: elu ja inimsuhted. Kogetud traagika tõttu jõudis ta selle tõdemuseni juba lapsepõlves.
Millegipärast on paljudele tähtsamad just ebaolulised asjad: raha, positsioon, kuulsus, prestiiž, mood. Loetelu võiks jätkata. Nende nimel tuuakse ohvriks inimsuhted ja tervis, s.o elu. Alles siis, kui eesmärk saavutatud, selgub, et loodetud õnne see ei toonud. Siis võib olla aga juba võimatu tehtut heastada.
Oletatavasti soovivad kõik inimesed toetavaid vanemaid, toimivaid lähedussuhteid, sõbralikku naabrit, kokkuhoidvat kollektiivi. Ometi on miljon põhjust, miks sõprus- ja armastussidemed, töö- ja ametialased vahekorrad, tsunftisisesed suhted võivad osutuda tõeliseks maiseks põrguks, pidevate konfliktide ja hõõrdumiste jadaks, mis suretavad suhte ja kaotavad tööisu. Personaliotsingu firmad on uurinud, mida inimesed töökoha valikul oluliseks peavad. Üks järeldusi on, et nii mõnigi kord osutuvad palganumbrist tähtsamaks kollektiivis valitsevad head suhted.
Häid suhteid saavutada ja hoida polegi nii lihtne – selleks on vaja oskusi, teadmisi, tahet. Ja isegi sellest jääb väheks. On vaja ka alust ehk väärtushinnanguid, nimetatagu seda siis eetikaks või moraaliks – ja südametunnistust, mille ajel neid järgida. Kui inimene jätab kurja tegemata ainult karistusehirmust, on midagi väga valesti.
Seda kummastavam oli lugeda Sven Kivisildniku artiklit „Mingi eetika, pistke see endale persse” maikuu Eesti Üliõpilaslehes. „Eetika pole kelle­legi kohustuslik, veelgi enam – ta on kasutu ja seadustega Eesti Vabariigist lahutatud. /- - -/ Iga normaalne seaduskuulekas inimene täidab seadusi ja rohkem ei saa talt keegi nõuda. /- - -/ Eestis kehtib üks seaduste pakett, siin on kõik lihtne ja selge. Eetikaid on aga sadu, kui mitte tuhandeid.”
Aastatuhandeid on aidanud hea ja kurja vahel valida eetilised tõekspidamised, mille põhialused on eri uskudel ja kultuuridel üsna sarnased. Ausus, õiglus, õilsus on olnud ikka hinnatud, valelikkus, ülekohus, väiklus aga põlu all. Rohkem või vähem teadlikult anname neid põhimõtteid edasi ka oma lastele. Tõsi, me ei saa garanteerida, et nad täiskasvanuina teevad ainult häid ja õigeid valikuid –
elu ei ole nii lihtne ja üheülbaline.
Kivisildnikul on kõik kahtlaselt lihtne: piiri hea ja kurja vahel paneb paika kohus. Kas ikka alati paneb? Usk sellesse pole igatahes kuigi suur. Miks muidu on läinud käibele termin JOKK. Kohtus tuleb mõnikord tõestada sedagi, et sa pole kaamel. Ja hoidku jumal, kui sul pole kõiki asjakohaseid pabereid. Muidu jäädki üldsuse silmis küüru(de)ga elukaks.

Eestis puudub suur ja soliidne loodusmuuseum, mida loodushariduse keskusena annaks võrrelda näiteks Kumu kui kunstihariduse keskusega. Loodus­haridus ja kunstiharidus on aga ühevõrra tähtsad.

22. mail toimus Teaduste Akadeemia majas Toompeal kahe TA-ga assotsieerunud seltsi, Eesti Geograafia Seltsi ja Eesti Kodu-uurimise Seltsi järjekordne paekiviseminar, kus muuseas tõusetus meie puuduva loodushariduskeskuse temaatika. Tabava võrdluse Kumu kui kunstihariduse keskusega tõi kultuuriloolane Ene Luka.

Müürijupp või pärandkultuur
Kumu on Euroopa parimaid kunstimuuseume. Miks ei võiks me seada eesmärgiks luua maailmatasemel loodusmuuseum? Eesti on territooriumilt väike, aga looduslikult hämmastavalt vaheldusrikas.
Inimene näeb teatavasti üksnes seda, mida ta teab. Üks näide: Tallinnas Vabaduse väljaku ääres välja kaevatud kindlusmüüri osa võib mõne inimese silmis olla lihtsalt üks lagunenud müürijupp, mille võiks vabalt maha kiskuda. Teine näeb selles olulist pärandkultuuriväärtust, esivanemate talletunud tööd, paearhitektuuri väljapaistvat saavutust.

Kas või läbi halli kivi
Ettekande teinud prof Rein Einasto seisukoht oli selge: koht loodusmuuseumile on vaja reserveerida – ja kohe – Lasnamäe kõrgele kaldapealsele. Enne kui hilja, kuni kinnisvaraarendajad pole jaole saanud. Meil ei ole loodusmuuseumi vajalikkuse teadvustamisega ühiskonnas nii palju aega kui kunstimuuseumi puhul. Iseloomulik, et kui Kumu paikneb paekalda all, siis loodusmuuseumi õige koht oleks nii kõrge kalda peal, all kui ka sees – et avaneks avar vaade mitte ainult merele, vaid ka maale ja maa sisse.
Paes peegeldub ajalugu, paekalda puhul saab nähtavaks 65 miljonit aastat. Tallinnas avaneb paeklint Lasnamäe veeru all, Laagna teel, Toompea nõlval. Tallinna vanalinn on tehtud paest. Kultuur talletub paekivis. Paekivi sümboliseerib igavikulisi põhiväärtusi. Paekivi on Eesti rahvuslik uhkus ja rikkus. Paekivi on rahvussümbol. Paekivi iseloomustab muutlik kvaliteet ja vastupidavus – otsekui sedasama paepealset rahvast. Paas on pehme ja ühtlasi vastupidav, kui teda õigesti käsitseda. Annab järele, kui vaja, ja seisab kindlalt, kui vaja.
Igas paehitises on talletunud esivanemate töö. Nemad armastasid oma tööd hästi teha. Teinekord tuleb mõte, et vahel on elatud ka selleks, et tööd teha, mitte ainult tehtud tööd selleks, et elada. Ükski eesmärk, olgu nii püha kui tahes, ei saa õigustada juurte kallale, vundamendi kallale minekut. Mitte kõike pole mõttekas ära lammutada, mis tundub ette jäävat.

Eesti paas ja Tšehhi klaas
Uut kultuuri ei tohi luua vana kultuuri püsiväärtuste lammutamise hinnaga, kirjutab prof Rein Einasto Eesti Paeliidu nimel tehtud pöördumises avalikkuse poole, kaitsmaks Harjumäe nõlval avatud müüriosa.
Seminaril kasutas Einasto karme väljendeid: Sakala keskuse kui Eesti paekiviarhitektuuri väljapaistva esindaja lammutamine on aegumatu kuritegu. Lõhkuda vana uue püstitamiseks Harjumäel on sama kuritegu kultuu­ri vastu. Saab nihutada Vabadussõja võidusamba asupaika, saab nihutada tähtaegu. Sammas tuleks paika sobitada ansamblilisuse nõudeid silmas pidades. Professor meenutas Nanseni sõnu: „Mis kasu on galopeerimisest, kui ratsutatakse vales suunas?”
Müüri täpselt mõõtu tahutud ja hoolikalt rihvitud paeplokkidest laotud välisvoodri viimistlus ja nõrka kallakusse tahutud sirge välispind räägib müürimeistrite töö kõrgest kultuurist. Jääb mulje, nagu polekski see linna kaitseks loodud kindlusmüüri osa, vaid unikaalse kultusehitise sein. Mis kuulub vanalinna kui maailma kultuuripärandi juurde ja mille osalinegi lammutamine ei sobi Euroopa kultuuriruumi. Kui palju väärtuslikku võib olla maetud teisele poole müüri, mille avamine nõuab kannatlikkust ja aega? Kas meie tipp-poliitikud ja -spetsialistid tunnetavad kiirustades otsuseid langetades oma vastutuse ulatust?
Rein Einasto keskenduski põhiliselt paepoliitilistele päevaprobleemidele. Neid ikka on. Näiteks paekillustiku probleemi tahetakse lahendada laiaulatusliku kaevandamisega põhjaveest allpool, samas ehitatakse täis potentsiaalsed paigad, kus paekivi asub põhjaveest kõrgemal. Enne ehitamist tuleb killustiku potentsiaalne varu, see üldrahvalik rikkus ära kasutada. Eraomand on meil püha ja puutumatu, üldrahvalik omand justkui mitte.

Pae- ja päevapoliitika
Paepoliitika seostub kohati otseselt ka veepoliitikaga. Nabala karstiala, kuhu kavandatakse seitset lubja­kivikarjääri, kavatsedes rakendada veealust kaevandamist, läbib kaheksa maa-alust jõge. See saab alles siis kõne alla tulla, kui linna piires on võimalused ammendatud. Rajada ei tule mitte suuri karjääre, vaid väikeseid ja maastikkku sulanduvaid, maastikku kujundavaid. Paas peaks olema vahend, mitte eesmärk.
Meie veeseadus, maapõueseadus ja looduskaitseseadus ei suuda väidetavasti kaitsta maa-aluseid jõgesid, mis voolavad pae sees, täis puhast survelist põhjavett. Koduloolane Ants Talioja on sedastanud, et Eesti seadustes puudub punkt, mille alusel võiks põhjavee kaitseks rajada looduskaitseala. Küllap mängib puudulik loodusharidus/haritus selgi puhul oma rolli –
ja kindlasti on see ka meie olematu loodusmuuseumi kui loodushariduskeskuse teene.

Milliste tunnetega võtsite vastu teate tähtajatu töölepingu kehtestamisest direktoritele?

RAIMU PRUUL, Häädemeeste Keskkooli direktor:
„Just esmaspäeval istusime Pärnu­maa koolijuhtidega koos ja kui jutuks tuli tähtajatu tööleping, lõid direktorite silmad särama. On meiegi kandis olnud koolijuhte, kes on oma poliitilise tausta pärast pidanud mitu närvesöövat konkurssi üle elama. Eks 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimiste järel ole näha, kas see probleem jälle päevakorrale kerkib.
Konkursside kadumise juures pole vähe tähtis seegi, et hoiame raskel ajal raha kokku. Kulutame vähem kuulutustele, sest mis siin salata, eks ole ju välja kuulutatud ka fiktiivseid konkursse – seadus nõuab avalikku konkurssi. Sama on kvalifikatsioonita õpetajate puhul, kelle kohale me igal aastal avaliku konkursi peame kuulutama, ehkki teame juba ette, et mõne ainetunni pärast spetsialist maakooli tööle ei tule.”

AAVO SOOPA, Viljandi Maagümnaasiumi direktor:
„Viie aastaga pole võimalik kooli märgatavalt arendada. Loodan, et pikema aja jooksul muutub koolijuht mõjukaks arvamusliidriks. Seni kehtinud leping on nii mõnelegi mehele uuel konkursil komistuskiviks saanud, sest ta on arvanud avalikult teistmoodi kui kohalik võim. Paraku koolijuht lausa peab vahel ühiskonna valupunktid välja ütlema ja kaitsma oma kooli, õpetajaid ja ka lapsevanemaid. On ju kool ühiskonna peegel. Loodan, et nüüd leidub rohkem sõnakaid direktoreid, kes julgevad oma arvamuse välja öelda.”

ELMU KOPPELMANN, Tapa Gümnaasiumi direktor:
„Üks põhjus töölepingu muutmiseks oli koolijuhtide politiseerimine, kindlasti hingab nii mõnigi direktor kergendatult. Olen minagi sellel ametikohal poliitilise tõmbetuule käes olnud. Kui arvestada tööaastaid ja kogemusi, mis Tapa kool on andnud, siis selle ajaga on mul aga nii paks nahk selga kasvanud, et mind enam millegagi ei ehmata. Seega ei rõõmusta ma ka pööraselt, et tähtajatu töölepingu otsus vastu võeti. Olen isegi mõelnud töökohta vahetada. Direktoritööga rikkaks ei saa, samas on see töö pidev enese kordamine ja teisalt enda kulutamine, kui teha seda südamega.
Ega ma selle üle ka eriti rõõmusta, et direktorite atesteerimine ära jäeti. Oleksin nõus ükskõik kui kõrge komisjoni ees oma seisukohti kaitsma ja oma töö eest vastust andma. Direktor ei tohi ülemusi karta ja tal pole põhjustki seda teha, kui ajab ausat rida ja on õige koolimees. Ka jõuab tegija viie aastaga üht-teist kasulikku korda saata, mis märgi maha jätab.”

HEILI EICHE, Lohusuu Põhikooli direktor:
„Erakonnastumise probleem vaevas paljusid koolijuhte. Mõnel pool vahetati koolijuht välja, et näidata talle koht kätte. Leian, et kui inimesest tahetakse lahti saada, on selleks palju seaduslikult põhjendatud võimalusi, ei pea asjatult alandama. Julgen ka arvata, et naissoost direktorikandidaadil pole sugugi kerge meestega konkureerida – tavaliselt kaldub otsus meeste kasuks.
Viieaastane tähtajaline tööleping ei pakkunud võimalust kõiki kavasid ellu rakendada. Seda eriti maakoolis, kus direktoril kõige muu kõrval täita veel psühholoogi, sotsiaaltöötaja ja konstaabli ülesanded. Maainimene ei pruugi uut ülemust nii kiiresti omakski võtta, et see saaks kohe hakata oma rida ajama. Õpilaste väärtushoiakud on nii paigast ära, et nende õiges suunas kujundama hakkamiseks läheb palju aega. Põhikooli vanemat astet enam ümber ei veenagi.
Koolile ei tule ka kasuks, kui koolijuhil ei ole kohalikke juuri.
Nii kasvatad ka lastes juurteta inimesi. See on minu kreedo.”

SILJA PETERS, Põltsamaa vallavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik:
„Kuulutasime 8. mail mitmes massi­teabevahendis välja konkursi Lustivere Põhikooli (lasteaia-põhikooli) direktori vakantsele ametikohale. Seoses seadusemuudatusega on meilt mitmel puhul uuritud, kas muutunud on ka konkursi nõuded. Ütlen veel kord, et Lustiveresse on tõepoolest direktorit vaja. Meie praegusel direktoril lõpeb tööleping ning
aastad ja tervis ei luba tal enam sellele ametikohale kandideerida. 8. juunini saab vallavalitsusele oma dokumente esitada. Soovime oma koolile tõesti head direktorit ja seepärast valime hoolega. Polegi tähtis, kas tähtaeg on viis aastat või on tööleping tähtajatu, peaasi et sobiva kandidaadi leiame.”

Tehtud!

Ei tea, kelle või mille taga asi seisab, aga Õpetajate Lehe ajakirjanikud, kes nädalast nädalasse koolides käivad, teavad raudselt kinnitada, et ka kõige vaesema valla õppeasutused pole meil nii armetus ja hoolitsema­ta seisus kui riigikoolid. Hädapärastki remondiraha po­le sinna jagunud juba aastakümneid ning jutud nüüdis­aegsetest õppimis­tingimustest on nonsenss – hea see­gi, kui lagi või uks kuskil kaela ei kuku. Ka nendes riigi­koolides, kus õpilased ei lõhu ega laamenda. Puiatus teatavasti lõhuvad ja laamendavad. Niisiis võis pilt, mis õiguskantslerile sealt vastu vaatas, tõesti üksjagu kole olla.
Tualetipotti asendav ämber on häbi­lugu küll – olgu või kartseris. Isegi 1920. aastate nälgivas Ukrainas sai Makarenko oma kolooniatesse käimlad ehitatud!
Indrek Tederi Puiatu-visiidi järel kõigisse meediakanalitesse paisatud lärm „laste põhiõigus­te rängast rikkumisest” mõjus siiski natuke ülepingutatult. Aga olgu pealegi, vähemasti sai erikoolidele tugev tähelepanu tõmmatud ning millestki peab selle sasipuntra harutamist ju alustama.
Nii mõnelgi pool on praegu läbisegi vaimupuudega ja lihtsalt hooletusse jäetud lapsed, koolist kõrvale hoidvad poisikesed ja paadunud pätid, kindlat päevaplaani vajavad noorukid ja mis tahes režiimile allumatud pahede­sõltlased. Mis on selle valdkonna probleem number üks? Aga number kaks ja kolm? Kas erikoolide direktorite ja õpetajate abiga saaks panna paberile näiteks viis kõige pakilisemat sekku­mist nõudvat muret ning hakata neid siis järjekindlalt ja süsteemselt lahendama? Kust algab tee Puiatusse või Kaag­verre ning kui paljudel juhtudel saaks seda vältida? Kas väikses Eestis on võimalik kõik lapsed üles leida, üle lugeda ja vajadusel kellegi silma alla korjata? Küllap vist, kui asjad hästi läbi mõelda, ülesanded selgelt ära jagada ja töö tõsiselt ette võtta.
Ometi näib just tõsidusest puudu jäävat. Tutvugem näiteks haridusministeeriumi teenistusliku järelevalve ettekandega Puiatu erikooli kohta: „Õppekavas puu­duvad läbi­vad teemad, nende käsitlemise kord, valikainete loendid...”, „õppenõukogu koosolekutel on arutatud küll õpilaste õppetöö tulemusi, kuid ei ole analüüsitud õpilaste toetamiseks ra­kendatud meetmeid ega nende mõjusust”, „huvitegevuses on kool piirdunud ühe ülevaatega, millele pole järgnenud ühtegi otsust ega tegevussuunda edaspidiseks” jne. Ning kokkuvõte: „Järelevalve käigus tehti koolile uued ettekirjutused.”
Läbivaid teemasid ja valikaineid õppekavasse kirjutada pole mingi kunst. Järgmises õppenõukogus analüüsitakse ja protokolli­takse ehk ka nõutud meetmeid, huvi­tegevu­se kohta aga võetakse vastu otsus ja kinnitatakse tegevussuunad. Paar pätti viiakse teise kooli ning lõpe­tuseks vahetatakse veel direktorgi igaks juhuks välja. Tehtud!?
No kuulge, läbivad teemad õppekavas on küll see viimane asi, millest Puiatus praegu puudust tuntakse!
Ostsin kunagi talvel ühele kerja­vale lapsele poest süüa-juua ning hiljem püüdsin mitmele poole helistades mõnda laste­kaitsjat huvitu­ma panna, kes see nublu seal süda­linnas mööda­käijatelt raha man­gub. Lootusetu! Üks korral­dab konverentse, teine trükib vol­di­kuid, kus kirjas laste õiguste deklaratsioon – laps ise aga, nagu selgus, pole kellegi rida.
Eestis tunnevad kõik kõiki ning autosõit piirist piirini ei võta viit tundigi. Mõndagi saaksime siin korralda­da hoopis lihtsamalt ja inimlikumalt kui miljonitel ruutkilomeetritel laiuvates riikides. Vähemasti võiksime püüda. Päriselt. Mitte asendustegevusi välja mõeldes ja ennast tühja tuult tallates hingetuks rabeldes.

Tiia Penjam

Ministeeriumis

 26.–30. maini külastab Eestit Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (CEDEFOP) õppelähetuse delegatsioon, kuhu kuuluvad haridusjuhid (erialaliitude esindajad, kutseõppeasutuste juhid, metoodikud jt) Prantsusmaalt, Itaaliast, Suurbritanniast, Saksamaalt ja Taanist. Külastatakse Tartu Kutse­haridus­keskust, Võrumaa Kutsehariduskeskust ja kohalikke ettevõtteid ning tutvutakse õpipoisikoolitusega. Ürituse juhatas esimesel päeval Elukestva Õppe Arendamise Siht­asutuses Innove sisse HTM-i kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung. Õppelähetuse korraldab SA Archimedese hariduskoostöö keskuse kutsehariduse büroo. 28. mail kohtus minister Tõnis Lukas Tartus Eesti Õpilasesinduste Liidu esindajatega. 28. ja 29. mail toimus Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud projekti VÕIT (võrdsed õppimisvõimalused igale tahtjale) kahepäevane lõpuseminar. 2006. aastal alanud projekti raames pakuti täiskasvanutele ligi 80 tööalast täiendus- ja ümberõppe kursust, ühtekokku osales 1100 inimest. Populaarsemad kursused olid lao- ja müügiteenindus, raamatupidamine, klienditeenindus ja sotsiaaltöö.
Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assot­siatsiooni ANDRAS korraldatud projekti tunnustas ka Euroopa Komisjon. 29. mail osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil. 30. mail sõidab minister Tõnis Lukas Brüsselisse, et osaleda Euroopa Liidu Nõukogu konkurentsivõime nõukogu töös.

Sõnumid

Minister Tõnis Lukas kohtus eile Eesti Keelenõukoguga ning kutsus keeleteadlasi üles keeletalgutel kaasa lööma ja avaldama arvamust, millised esitatud laused on eesti keelele kõige iseloomulikumad ja huvitavama kõlaga.
Keelevaldkonna tippasjatundjatest koosnev nõukogu valis välja kümme eesti keelele kõige iseloomulikumat ja huvitavama kõlaga lauset, mida hakkavad esitama nii eesti keele kui ka teiste keeletalgutel osalevate riikide keelte kõnesüntesaatorid.
Välja valiti järgmised laused.
Üle oja mäele, läbi oru jõele.
Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.
Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime.
Küll küllale liiga ei tee.
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
Ämber läks ümber.
Millal maksan memme vaeva.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Ema tuli koju.
Pöidlad pihku, pöialpoisid!
Eesti Keelenõukogu esimees pro­fes­sor Birute Klaas tunnustas talgu­te korraldamist kui eesti keele väärtus­tamisele ja Eesti kui e-riigi tutvustamisele suunatud ettevõtmist.
Keva­del välja kuulutatud keele­tal­gutele laekus 316 lauset, mille keeleteaduslikku analüüsimist on juba alustatud. Kõik soovijad said lauseid esitada 15. maini.
Keeletalgutel osalejate seas oli mitu õppeasutust: Tallinna ÜG, Häädemeeste Lasteaed, Tihemetsa PK ja Viljandi Jakobsoni Gümnaasium. Viljandi õpilas­telt laekus koguni 75 lauset. Aktiiv­sematest eraisikutest esitas mõni lausa kümmekond lauset, palju oli ka 2–3 lauset esitanuid. Telesaates „Paar” esi­tasid lauseid Leelo Tungal, Villu Tamme, Kadri Kõusaar.
Nii mõnegi lausega kaasnes pikem selgitus või lugu. Üks südamelikem neist algab kümne lapsega perekonna eluloost sõjajärgsetel aastatel. Isa varase surma järel kasvatas ema lapsed üksi üles – toitis, kattis, koolitas. Peagi sai ema kodust laste ja lastelaste sage kogunemiskoht. „Kõrge eani oli ema kodu nagu lasteaed – lapsi beebieast kuni algklassideni –, ema armu jätkus kõigile,” kirjutab loo esitanud tallinlanna. Tema esitatud lause „Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve” on üks neist, mis keelenõukogu ette jõudis ja välja valiti.
Keeletalgud kulmineeruvad tulemuste võrdlemise ja analüüsimisega ning esitlemisega tänavu sügisel. Siis on igal huvilisel võimalus võrrelda kõnesüntesaatorite tulemusi ning leida eesti keele kõlalisi iseärasusi.
Eri keelte võrdlusmaterjalist antakse välja õppeotstarbeline helikandja.
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas kuulutas keeletalgud välja Eesti Vabariigi juubeliaasta ürituste raames emakeelepäeval, 14. märtsil. Keeletalgute eesmärk on keeletehnoloo­gia võimalusi appi võttes tutvustada meie keelt väljaspool Eestit ning õppida tundma teisi keeli.
Aire Koik, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Eesti Maaülikooli kuratooriumi esimees on Kalev Kreegipuu
Eesti Maaülikooli kuratooriumi uue koosseisu esimesel istungil valiti kuratooriumi esimeheks Põlva Agro juhatuse esimees Kalev Kreegipuu ja aseesimeheks Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimees Aigar Kallas.Maaülikooli kuratooriumi uus koosseis jääb ametisse kolmeks aastaks.
Eesti Maaülikooli kuratooriumi liikmed on Krista Aru (ERM-i direktor), Toomas Noorem (Tartu Teaduspargi tegevdirektor), Ants Noot (põllumajandusministeeriumi kantsler), Ago Pärtel (veterinaar- ja toiduameti peadirektor), Jaanus Marrandi (riigikogu liige), Aivar Õun (Saarde Vallavolikogu liige), Urmas Kruuse (Tartu linnapea), Ülari Alamets (EAS-i juhatuse liige), Aigar Kallas (RMK juhatuse esimees), Roomet Sõrmus (EPKK juhatuse esimees), Aleksei Lot­man (riigikogu liige), Tanel Linnus (Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktor), Kalev Kreegipuu (OÜ Põlva Agro juhatuse esimees) ja Raul Rosenberg (MES-i juhatuse esimees).
Sirje Pärismaa, Eesti Maaülikooli avalikkussuhete peaspetsialist

Koostöö Lähis-Ida ning Aasia keelte ja kultuuriloo vallas
Tallinna Ülikooli külastasid Helsingi Ülikooli Aasia instituudi direktor, professorid ja doktorandid. TLÜ Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetooliga toimunud koh­tumise eesmärk oli vastastikune koostöö magistri- ja doktoriõppes.Kahe­päevaste läbirääkimiste jooksul leidsid osapooled 12 koostööprojekti.
Maiki Voore, Tallinna Ülikooli pressiesindaja

Mehhatroonika on nutikate ala
Tallinnas peetud noorte mehhatroo­nikute kutsevõistluse Tallinna tehnoloo­giamängud võitis Tallinna Tööstushariduskeskuse võistkond koosseisus Jan Tumanov ja Svjatoslav Mihhailov, teiseks tulid Robert Hark­maa, Urmo Lepiksoo samast koolist, kolmanda koha saavutasid Siim Toom, Jaanus Kaido Võru Kutsehariduskeskusest.
Noorte kutsemeistrivõistluste eesmärk oli näidata, et Eesti kutsehariduse tase on kõrge ning kutsekoolidest väljuvad spetsialistid ühiskonnale vajalikud. Samuti innustavad võistlused noori võrdlema oma oskusi nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasandil – see aitab tõsta kutsehariduse kvaliteeti.
Esimesed kaks võistkonda alustavad treeninguid sügisesteks rahvusvahelisteks noorte kutsemeistrivõistlusteks EuroSkills, mille eel valitakse üks neist Eestit esindama. Eelmisel aastal võitnud mehhatroonikud Siim Savila ja Siim Liblik saavutasid Jaapanis WorldSkillsil 20. koha, sel aastal olid nad Tallinna tehnoloogiamängude žüriis.
Kokku on Eestil plaan saata noored sel aastal EuroSkillsile viiel alal: kuueliikmeline majaehitusmeeskond (ehituspuusepp, plekksepp, plaatija, müürsepp, tisler, projektijuht), maaler-ehitusviimistleja, arvutimängude väljatöötaja, mehhatroonikute kaheliikmeline meeskond ning kaheliikmeline meeskond, kuhu kuuluvad kokk ja ettekandja.
Üritust toetab Euroopa Sotsiaalfond, võistlused korraldas Tallinna Tööstus­hari­duskeskus koostöös elukestva õppe arendamise sihtasutusega Innove, kes on noorte rahvusvaheliste kutsemeistrivõistluste organisatsioonide EuroSkills ning WorldSkills Eesti esindaja.
Tiina Salumäe, SA Innove infojuht

Näitlemine tuleb kasuks
Tartu Karlova Gümnaasiumi 11. humanitaarklass on draamaõpetuse kursu­se raames tänavu koolikaaslastele etendanud juba kolme näitemängu: Vla­dislav Koržetsi „Koll Kalli”, Heljo Männi „Hõbejänesed” ja Maia Punaku „Kõnelused”. Viimati nimetatu oli esimene noorte probleeme kajastav näidend. See rääkis eluraskustest, mis on sageli tingitud vanemate hoolimatusest oma laste vastu. „Hõbejänestes” jäi kõlama mõte, et inimesed kasutavad sageli oma heatahtlikke sõpru enda huvides ära. „Koll Kalli” vaatajad tundsid pärast etendust tegelaskujude vastu suurt huvi. Veel praegugi kõnetavad nooremad õpilased üheteistkümnendikke tegelaskujude nimedega.
Draamakursuse eesmärk on lihvida gümnasistide kõne- ja kehalist väljendusoskust. Kursuse teises pooles jagatakse klass viide rühma ning iga rühm valmistab ette umbes 20-minutilise lavastuse. „Ettevalmistuse käigus tutvusin mitme näitekirjaniku loominguga. Sobiva tüki valimiseks tuli läbi lugeda päris mitmeid näidendeid, et leida parim just meie rühmale,” kirjeldas otsinguid „Hõbejäneste” näidendis peaosa mänginud Laura Remmel. Näidendis „Kõnelused” Karli kehastanud Allan Veskioja arvas, et igas koolis tasub õppekava huvitavamaks muuta mõne praktilise kursusega, mis on palju motiveerivam kui lihtsalt näidendite lugemine.
Kairi Kivaste, Tartu Karlova Gümnaasiumi õpilane

Enne kui lähed Pariisi...
Ühel päeval kuulsin õpilasi tegemas reisiplaane: kes tahtis sõita Tšehhimaale, kes Prantsusmaale, kes Saksamaale. Üt­lesin: „Enne kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul.” Mõned arvasid, et Nuustaku on Tallinna kandis, eriti nupukad teatasid, et õpetaja mõtles selle nime välja.
Õppeekskursioonile sõitsime Rakverre. Teel põikasime sisse Mõdriku mõisa, kus töötab Virumaa Rakenduskõrgkool, imetlesime ilusat mõisat ja käisime täkusammast vaatamas. Täkusamba lasi oma hobusele truuduse ja armastuse märgiks püstitada üks Mõdriku mõisa omanikest Kaulbarsidest, kelle hobune raskelt haavatud peremehe lahinguväljalt ära tõi.
Rakveres käisime näitusel „Eesti Vabariik 90”. Väljapanek algas I maailmasõja tutvustamisega, põrandale oli tehtud suur Euroopa kaart, millel seisid puust kuningad ja keisrid, kelle armeed sõjas osalesid. Õpilased said osad: kes oli Türgi sultan, kes Venemaa keiser. Õpilane astus mööda kaarti otsejoones Eestist Šveitsi suunas, giid aga ütles, et kuis ta siis üle rindejoonte ja sõjatandrite läheb, tuleb minna ettevaatlikult läbi Soome, Rootsi ja Taani... Edasi astusime Vabadussõja saali. Ka see mängiti läbi: eestlased, punased ja Balti parunid, Võnnu lahing ja võit. Järgmises saalis jaotati õpilased erakondadesse: Pätsi suurpõllumeeste partei, Rei väiketalunikud ja vapsid eesotsas Larkaga. Iga erakonna esindaja luges ette oma partei programmi, valisime kõige meeldivama. Edasi tuli saal, kus saime teada, kuidas Eesti oma iseseisvuse kaotas. Astusime „õitsvasse sotsialismi”, õnn tuli meie õuele, kaela tuli siduda pioneerirätikud ja trummipõrina saatel marssida. Kui „õitsev sotsialism” otsa sai, oli meil kolm väljapääsu: Üks Ameerika moodi, kus me end hotdogidest ja hamburgeritest paksuks sööme, teine Putini Venemaa, kolmas tee oli Eesti tee.
Õpilased arvasid, et näitus oli lahe, sest osalesime Eesti Vabariigi 90-aastases ajaloos.
Tiiu Uukkivi, Avinurme Keskkooli õpetaja

Kutseeksamid Kuressaare Ametikoolis
14. mail anti Kuressaare Ametikoolile üle tunnistus autotehniku esimese taseme kutseeksamikeskuseks saamise kohta.Tunnistuse kutseeksamikeskuseks saamise kohta andis üle Autokutseõppe Liidu esimees Lauri Ert, kes viis läbi ka veebipõhise sajast küsimusest koosneva teooriatesti. Testis pidid autotehniku eriala kolmanda kursuse 16 õpilast lisaks autode ehitust ja remonti puudutavale näitama teadmisi tööseadustest ning kliendisuhtlusest.
„Kutseeksami tegemine maksab üle kahe tuhande krooni,” lausus ametikooli tehniliste erialade osakonna juhataja Andres Kolk. „Kui ametikooli lõpetad, tasub eksami eest riik. Vastav tunnistus, mis kehtib ka teistes Euroopa Liidu maades, saadakse kätte kooli lõpetamisel.”
„Praegune kursus alustas õpinguid autolukkseppadena, kellele esitatavad nõuded on autotehniku omast lihtsamad. Vahepeal on õppekava muutunud ning päris mitme õpilase jaoks oli test raske,” sõnas autotehnikute kutseõpetaja Toomas Kivi. „Teooriatesti läbinud saavad juuni algul teha eksami praktilise osa: õppetöökojas tuleb lahendada kolm praktilist ülesannet.”
Väljastatud kutseeksamikeskuse tunnistus kehtib viis aastat. Autotehnikute kutseeksameid hakati Eestis pilootprojektina vastu võtma 2005. aastal. Praeguseks on väljastatud eri taseme eksamikeskuse tunnistused seitsmele koolile ja asutusele.
Taavi Tuisk, ametikooli teabejuht

Nikolai Remmel – õpetaja, sõber ja meister

14. mail möödus keele- ja koolimehe Nikolai Remmeli sünnist sada aastat. Nikolai Remmel oli paljude õpikute töövihikute autor, Nõmme Gümnaasiumi (toonase 10. keskkooli) direktor, Tallinna 1. ja 6. töölisnoorte keskkooli ja 17. keskkooli õpetaja, Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja VÕT-i lektor, kirjastuse Valgus toimetaja.

Nikolai Remmeli pedagoogilist kreedot iseloomustavad 1938. a Nõm­me Gümnaasiumi almanahhis Sulesä­de­med avaldatud read: „Millises teadusvallas on tõde igal juhul hea ja vale halb? Neis teadustes, mis soodustavad inimese enda tundmist – kõigepealt psühholoogia, bioloogia, füsioloogia, anatoomia, ka keemia, siis pedagoogika, sotsioloogia. Need teadused peaksid olema tulevikuteadusteks.
Uue planeedi avastamine ei teeks ühtki inimest karvavõrd õnnelikumaks. Mõne seaduse leiutamine meis endis ja selle ärakasutamine võib olla meile suureks õnneks – aga neid seadusi tunneme hoopis vähe või ei tunne üldse. Kõike kauget, meist eemalolevat, tunneme tarbetult hästi. End aga nii lõpmatult vähe. Samas uurime üha edasi seda kauget, nagu peituks ses kauges meie õnn ja õnnetus, elu ja surma küsimus.”

Oma ajast ees
Terav pilk inimeste ja ümbritseva suhtes pani Remmeli juba 1935. a südant valutama oma kodukoha, Pet­serimaa pärast. „Setud on võtnud omaks kreeka-katoliku kiriku – venelased pole neid vastu võtnud, teiste eestlastega pole nad saanud saatuse kiusu tõttu käia ühist teed. Setud on lootnud ainult iseendale. Jäänud selleks, kes olid, kuid jäänud võõraks muu­dele eestlastele. /- - -/ Hädaoht püsib seni, kuni Petserimaa püsib majanduslikult vireleva ja ühiskondlikult omaette suletud ringina. Vajalik on kiire ja kavakindel tegutsemine,” kirjutab Nikolai Remmel artiklis „Olukorrast Petserimaal”. Teame, et möödunud aastatega ei ole midagi muutunud.
Õnneks on hariduses läinud paremini. Remmeli keele- ja kirjandusmetoodilised materjalid on olnud paljude õpetajate töövahendeiks, tema metoodiline soovitus loobuda rangetest reeglitest, õpetades tunnetama lausetes sisulist piiri ja kasutama põhinäitajana öeldist, pole tänastelegi keeleõpetajatele võõras – tõeliste meistrite mõtted ja teod liiguvad ajast eespool.
1940. aastast algas koolides kaadri ümberpaigutamine ja õpilasigi vahetati, näiteks GAG-ist toodi poisse n-ö meeluse segamiseks Nõmme Gümnaasiumi. Haridusosakonna juhataja soovitas endise direktori vallandada, Nikolai Remmel seda ei teinud. Abikaasa Ilse Remmel on nimetanud seda aega „mustadeks aastateks”, sest probleeme oli väga palju: „Kord lõppes küttelaost küte: koos vend Jaaniga, kes tol ajal oli koolis majandusjuhatajaks, läks Nikolai öösel Hiiu kooli juurest kelkudega kütet vedama. Järgmisel hommikul oli direktori kabinetis hulk poisse, kes ütlesid, et see, mis möödunud ööl toimus, ei tohi enam korduda. Kui on abi vaja, tulevad poisid välja.”

Absoluutne autoriteet
Nikolai Remmel, kelle üks kasvatuspõhimõtteid oli, et hea sõna ja isikliku eeskujuga on võimalik parim saavutada, oli õpilastele absoluutne autoriteet. Rasketelgi aegadel jäi ta alati ausaks ja kindlameelseks ning oskas seda sisendada ka teistesse. Ta usaldas õpilasi ja õpilased usaldasid teda.
Kui tehti ettepanek tuua vene lapsed Nõmme Gümnaasiumi õppima – viimased oleksid käinud hommikuti ja oma vanemate klasside õpilased õhtuti koolis –, keeldus Nikolai Remmel põhjendusega, et tema oma tüdrukutel sõjajärgsel ajal õhtul hilja üksi koju minna ei lase. See sai talle saatuslikuks, 1. septembril 1947 saabus Nõmme haridusosakonnast teade, et ta on vabastatud töölt omal soovil. 1950. aastatel selgus, et ta oli vabastatud tööga toimetulematuse tõttu. Abikaasa Ilse Remmel meenutas hiljem, et direktoriametist <http://direktor.iamet.ist> ilmajäämine ei olnud Nikolai Remmelile suur kaotus, sest ta polnud iialgi tahtnud administratiivset töökohta.

Õpilased ja kolleegid meenutavad
Leo Villand, õpilane ja kolleeg: „Esimene kohtumine oli tollases õpetajate instituudis, kus Remmel luges murdeid. Pidasin teda algul „kuivikuks”, hiljem selgus, et Nikolai Remmel on oma põhiolemuselt romantik.”
Kalju Leht, õpilane ja kolleeg: „Kui ma töötasin haridusministeeriumi õpikute osakonnas, võiksin öelda, et teist nii täpset, korrektset autorit kui Remmel, annab otsida. Kogu tema töö õpikute osas toetus varem läbiviidud katsetele, tal oli kõik enne praktikas läbi proovitud. Keelemetoodiliste tööde eesmärgiks oli keeleõpetust lihtsustada. Mitte reegel reegli pärast, vaid, kuidas laps sellest aru saab ning rakendada mõistab.”
Viivi Maanso, kolleeg: „Algul ma ei jaganud seda vaimustust, mis Rem­melist kuulnud olin. Tema esinemismaneer, hääletämber ei olnud kaasakutsuv, pigem hakkas mõjuma jutu sisu, see, millest ta rääkis. Remmelit iseloomustas äärmine visadus ja kindlameelsus, taoti isegi põikpäisus. Tema „ei” sõna oli väga raske väärata. Oma töös oli ta lausa fanaatik. Inimesena oli ta väga osavõtlik. Tööalased erimeelsused ei kandunud igapäevasuhetesse. Kandidaadi väitekiri lükati Remmelil tagasi Tartu keelemeeste poolt. Siin näis põhjuseks olevat isikutevaheline vastuolu eesotsas G. Laugastega, kes oli väga tõrjuva hoiakuga. Töös, kui Remmel uskus, et tal on õigus, mida ta ka oma uurimistööde, katsete faktidele toetudes tõestas, siis ta selle juurde jäi.”
Eino Tamberg, õpilane: „Remmel ei olnud koolis üksnes eesti keele õpetaja, vaid väga hea direktor, ta oskas suunata kooli kultuurielu. Ta ei kontrollinud, pigem oli tema sekkumine heatahtlik huvi asja vastu. Toetas kõiki õpilasalgatusi, nt näiteringi ja kirjandusringi tegevust. Mäletan, et Remmel õpetas mind ühe näidendi tarvis isegi piipu tõmbama. Ta oli omamoodi range ja kuiv inimene, tegelikult inimesena äärmiselt inimlik. Ka rahulolematust suutis ta sümpaatselt väljendada kedagi solvamata.”
Juhan Kahk, õpilane: „Arvatavasti nägin Nikolai Remmelit esimest korda progümnaasiumi esimese klassi õpilasena jõuluõhtu peol, mil ta tegutses korraldajana (see oli 1939). Ilmselt samast aastast on jäänud meelde üks tund, kus ta jutustas meile ühest poisist, kes oli vagunis pealt kuulnud, kuidas võõrad inimesed olid halvasti rääkinud tema riigist. Väikene poiss olevat siis öelnud, et ta palub neil tema isamaad mitte teotada. N. R. tõi teda meile eeskujuks. Kõigi järgnevate aastate jooksul ei mäleta ma, et N. R. oleks sõnagi rääkinud riigivõimust kas heas või halvas mõttes. Kuid me kõik, kuni viimase õpilaseni välja, mõistsime, et selles vaikimises sisaldus okupatsioonivõimude eitamine.”
Kui ma õppisin Tallinna 3. Keskkooli 5. klassis, tuli Remmel meile õpetajaks. Ta oli siis juba pensioniealine ning tema vanus pisut kohutas meid. Mäletan, kuidas pidime kõik ükshaaval klassi ees peast käändeid vastama.
Tubli tunnitöö tasus end ära, sest Remmel oli nõus hea töö tasuks alati mõnd juturaamatut lugema. Me hakkasime teda armastama, sest saime peagi aru, et tegemist on lastesõbraliku ja huvitava õpetajaga. Keelereeglid märkisime üles pealkirja all „Jäta meelde!”, mida kasutan emakeeleõpetajana ka ise.
Mis võikski olla aja ja paljude väärtuste kaduvuses kõnekam kui see, et üks väärt inimene – õpetaja – eluteel su mõtteis püsib.

Mõte

Viimasel ajal on jõudnud taas ajakirjandusse murelikud teated kahe erineva – eesti- ja vene­keelse – inforuumi olemasolust meie ühiskonnas.

Eredaim näide on Olga Temnikova 8. mai Eesti Ekspressis ilmunud lugu „Kastreeritud ajakirjandus”, kus autor analüüsib eesti- ja venekeelse Postimehe sisu ning leiab kibestunult, et venekeelses Postimehes kajastatakse eestikeelsest variandist kordades vähemtähtsaid ning lausa tühiseid sündmusi ja teemasid.
Mina lisaksin: üht ja sama sündmust kajastatakse eesti ja vene meedias väga erinevate vaatenurkade alt. Ime siis, et eesti ja vene kogukonna liikmed nii mõnigi kord teineteisest aru ei saa ning isegi ametlikku infot erinevalt tõlgendavad. Olen avastanud ka iseenda inforuumi ilmselge ühekülgsuse, mis on tekitanud mitmeid arusaamatusi.

Kättesaamatu info
Pidin tööasjus uurima ühe Eesti vene­keelse ajakirja toimetuse tööd. Internetiotsing ei näita ühegi venekeelse ajakirja olemasolu. Ometi antakse ajakirja Таллинн välja alates 1978. aastast. Teades ajakirja Вышгород nime, saab selle kohta õnneks infot Google’ist. Aga kui nime ei tea, siis jääbki mulje, nagu puuduks meil venekeelne ajakiri sootuks. Kes on nende ajakirjade väljaandjad? Info puudub. Kuidas saaks toimetajaga ühendust? Selgub, et tuleb leida ühiseid tuttavaid... Küll aga on ajakiri olemas raamatukogudes (ka venekeelsete koolide omades), eksisteerib eraisikutest koosnev tellijate võrk.
Tõdesin, et info nende ajakirjade kohta liigub mingis minule täiesti tundmatus ruumis. See inforuum on siinsamas, meie ümber, aga me ei oska sellesse siseneda. (Või ei lasta meid sinna, tekkis ketserlik mõte?) Selles ruumis toimuvad meile tähtsad kultuuriarengud, millest me pole kuulnudki. Näiteks Kaur Kenderi romaani „Kuidas olla isa” venekeelne tõlge, teiste eesti kirjanike ja luuletajate teoste tõlked. Ja eesti vene kirjanike proosa, luule ja publitsistika. Meie maa kultuuri osa, millest me infokanalite erinevuse ja inforuumi kokkulangematuse tõttu ilma jääme. Sellest on muidugi kahju.
Usun, et paljudel eesti inforuumis elavatel inimestel oleks hea meel, kui Eesti venekeelne kultuur tavapäraste infokanalite kaudu meile kõigile avaneks. Kes ja mida selleks tegema peaks? Ilmselt ootame meie vene kogukonna külalislahkust ja kutset (loe: uste avamist) nende inforuumi. Meie oleme ju huvitatud, eks ole?
Minu emakeel on vene keel, ent oskan eesti keelt lapsest peale. Aastaid pole ma tundnud vajadust Eesti vene meediakanaleid kasutada. Ja ühtäkki tekkis kõhe tunne: ma ei kujuta ettegi, mida arvab meile kõigile tähtsatest asjadest peaaegu iga teine inimene, kellega poes, tööl, ametiasutuses kokku puutun.

Huvi ühendab
Koeraga Mustamäe nõlval jalutades saavad erikeelsed koerapidajad väga kergesti tuttavaks. Koerad ei tee vahet omanike emakeelel, nad teevad omavahel tutvust, õhutades ka omanikke keelebarjääri ületama. Ühine huvi ja armastus lemmikloomade vastu ühendab.
Jutuks tuleb ka ümbruskonnas toimuv, olgu see Mustamäe nõlvaaluse maa ehituskruntideks jagamine, prügi sorteerimise nõuded või prahi korjamise hoogtööpäev. Pange tähele: arvamused võivad erineda, ent me teame ja tunneme, et räägime samast asjast. Aluse vastastikusele mõistmisele loob ilmselt ka linnaosaleht Mustamäelane, mida antakse välja eesti ja vene keeles täiesti identselt, isegi pildid ja nende paigutus on sama. Kas nii peaks käituma ka teised väljaanded? Ega ometi need kõik?
Nagu keegi tark kunagi ütles, tuleb osata esitada õigeid küsimusi, küllap siis leiab ka vastused ja lahendused. Kahe inforuumi kohta on minu arvates saabunud õigete küsimuste otsimise aeg.

Kooliaasta

Õpimotivatsioon?! ehk Õng versus kalapüük
Üha enam räägitakse koolivägivallast, üha julmemad on teod, mida lapsed korda saadavad, üha nooremate seas levivad suitsetamine, alkohol ja narkootikumid, üha enam koolilapsi sööb antidepressante, üha rohkem nõutakse õpetajalt jne. Läheks justkui halvemaks, kehvemaks, hullemaks? Kas kõik on kinni väheses rahas, halbades õppekavades ja seadustes või saame ka ise midagi ära teha?
Kui palju omandab õppur igapäevaeluks vajalikke teadmisi või ehk kui palju oma teadmistest oskab ta edaspidi igapäeva- või tööellu rakendada? Kust saab kaasa näiteks teabe, kuidas kirjutada CV-d või avaldust, kuidas tulla toime 5000-kroonise kuupalgaga, mis on keskmine palk eri eluvaldkondades, kuidas tervisekäitumine mõjutab tulevast elu, mis on tööleping ja teine pensionisammas?
Interneti-ajastul võime arvata, et kogu info tuleb noortele kätte arvuti kaudu. Lugema ja kirjutama õpivad nad kõik ju põhikoolis. Praktika näitab, et igapäevase suhtluskanalina liigub info Internetis tõesti kiiresti (isegi liiga kiiresti), igapäevaasjade leidmisega jäädakse veebikeskkonnas aga jänni.
Tänapäeva koolis pole võtmeküsimus enam selles, mida õpetada, vaid kuidas õpetada! Oluline on, et saadav info seostuks elu enesega ja paneks mõtlema. Kriitiliselt mõtlema, oma mõtteid ja saadavat infot reflekteerima, esitama. Mõttetööd ja arutelu tuleb enam soodustada. Loomulikult nõuab see õpetajalt valmisolekut noortega vaielda, argumenteerida, orienteeruda nii aines kui ka selle tänapäevastes seostes. Oma arvamus põhineb sageli vaid „sisetundel” või foorumites loetud-levinud ? la ühel referaadil. Isu uurida, et tugineda faktidele või kellegi teise arusaamale, on väike. Raske on õppijal, kellele õppejõud annab läbi töötamiseks eri seisukohtadega autorite materjalid ning kes kättesaadava info põhjal peab kujundama oma põhjendatud arvamuse.
Õpetaja-õppejõud peab tekitama huvi, küsima õigeid küsimusi, vältima silmakirjalikkust, nõudma kõigilt (arvestades õppija individuaalsusega) ja olema eeskujuks. Me ju kõik tahame, et noor vastutaks ise lõpuks oma teadmiste ja oskuste eest. Lapsevanemad eelkõige, kuid ka kool vastutab õppurite hoiakute kujunemise eest. Paljud probleemid saavad alguse kahepalgelisusest. Kas meie endi sõnad ja teod lähevad kokku? Kas olulisim on Eesti arengu­võime tervikuna või minu kooli tulemused? Kõige selle taustal räägime noorte välismaale õppima ja tööle siirdumisest, vähesest akadeemilisest võimekusest, kuid samal ajal õppimise kõrvalt üha suurema koormusega töötamisest. Tahaks kangesti pidurit tõmmata, sest rong liigub kiiresti, kuid justkui vales suunas.
Kui keegi ei vali matemaatikaeksamit või kui kool ei lase matemaatika­eksamit valida, siis paneme ju pea liiva alla ja loodame kellelegi teisele, kes Eesti elu edasi viiks? Kui me ei õpeta küsimuste esitamise kaudu, siis ei õpeta me mõtlema, juurdlema ja leiutama.
Mida peaksime tegema, et noored valiksid matemaatikaeksami ja neil oleks ka õpetaja, kes seda valikut toetaks? Mida peaksime tegema, et infotehnoloogiat õppiv andekas noor lõpetaks enne kooli, kui tööturg temast miljonäri jõuab teha?
Peame aitama õppijal leida üles võimalused tema ümber, kuid eelkõige tema sees. Head haridust tööandjata ei saa. Head töötajat hariduseta ei ole. Silmaring, mõtlemine, huvi, soov
midagi korda saata antakse kodust ja koolist kaasa või ei anta. Ainult geenidest ei piisa. Kas haridussüsteem annab õnge või õpetab kala püüdma?
 

Anneli Kannus, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor

Kui mina olin veel väikene mees

Väikese Krista arvates kuulusid lugemisoskus ja portfell lahutamatult kokku. Ka nüüd, Eesti Rahva Muuseumi direktorina, armastab ta kanda suurt portfelli.

Raamatud, portfell ja mootorratas

Mul oli lapsepõlves kolm suurt unistust, mida ma väga täpselt mäletan. Kõik need olid seotud isa ja ema töökohtadega. Ema oli rohkem kui 45 aastat õpetaja, põhiliselt Pagari 8-klassilises koolis. Et maal ei olnud lasteaeda, võttis ta mind sageli kooli kaasa. Pidin tunnis hästi vaikselt istuma ja joonistama. Mäletan, kuidas ma imetlesin ja igatsesin kahte asja: tahtsin väga hästi ja kiiresti lugema hakata ning mulle meeldisid tohutult portfellid. Mulle tundus, et kui sa oskad lugeda, on sul kindlasti ka portfell.
Kõige eredamad mälestused ongi seotud lugemise ja portfelliga. Olin kolme-neljane, lugeda veel ei osanud, aga et ma nii väga tahtsin seda teha, leidsin suurepärase mooduse. Panin piltidega raamatud isa portfelli, koondasin külalapsed enda ümber ja hakkasin neile „lugema”. Teised olid veel väiksemad ja tobumad kui mina ega saanud aru, et ma ei lugenud, vaid jutustasin piltide järgi. Õppisin enne jutustama kui lugema.
Imetlen tagantjärele ema tarkust. Ta ju nägi, et ma ei osanud lugeda, aga ei öelnud mulle seda kunagi. Ise olin ma veendunud, et loen. Seda hämmastust ja arusaamatust, mis mind tabas, kui üks 5. või 6. klassi poiss tunnis soravalt vendade Grimmide „Okasroosikest” luges. See oli hoopis teine lugu kui minu „lugemine”. Mul ei jäänudki muud üle kui teiste laste kõrvalt lugemine, kirjutamine ja arvutamine ära õppida. Viieselt lugesin vabalt. Sellest ajast peale on raamatud olnud mulle kaaslaseks, õpetuseks ja ajaviiteks. Esimene portfell kingiti mulle, kui sain viieaastaseks. Kogu elu olen käinud suure portfelliga.
Kolmas soov tulenes isa töökohast. Isa töötas Pagari autobaasis, tema kirg oli mootorratas. Et olin esimene laps, õpetas ta mind väga noorelt mootorrattaga sõitma. Sellega seostub minu varajase lapsepõlve kõige traagilisem lugu. Mäletan, et naabritel oli külaline, maja ees seisis väga uhke mootorratas, ilus ja läikiv Jawa. Olin seitsmeaastane ja juba mootorratastega sõitnud, otsustasin, et sõidan ka sellega. Minu tavalised saatjad küla pealt, väiksemad lapsed, olid vaimustuses. Istusin mootorratta selga, lõin hargid alt ära ja… ratas kukkus ümber, esilamp, peeglid läksid katki. Olin ikka väga õnnetu. Sain aru küll, mida olin teinud – loata ratta võtnud, et teiste ees kelkida. Ma ei julgenud koju minna, läksin Pagari parki koopasse. Istusin seal põõsaste all ja mõtlesin, mis nüüd saab. Raha mul ei ole, tööl ma veel ei käi, midagi ei oska. Kuidas ma selle asja korda saan? Kui mind õhtul pimedas ikka veel kodus polnud, tulid ema ja isa otsima. Loomulikult maksid nemad mootorratta paranduse kinni, aga karistuseks pidin kolhoosis kõplamisega teenitud raha koguma, ei tohtinud jalgratast osta, kuni võõra võlg sai tasutud. Sealt saadud õppetund on mind saatnud kogu elu. Ära puutu võõrast asja, ära astu üle piiride, ära püüa olla suurem ega targem, kui sa oled. Aga tol hetkel mul seda mõistust veel ei olnud. 

Krista Aru

 

Üsna ilmselt jääb tänavuse lehekuu üheks tippsündmuseks Eestis suur prügikoristuslaupäev 3. mail. Ikkagi 50 000 inimest ühe kindla ja hea eesmärgi eest korraga väljas. Olin ka ise sel päeval koos kolleegidega koristajate seas.

Ilmataadile oli prügiüritus meelt mööda: teist nii ilusat nädalavahetust mais enam ei tulnudki. Küllap oli see üks asjaolu, miks osavõtt sai veel aktiivsem, kui korraldajad loota julgesid. Sain sellest aktiivsusest naljakal moel teadlikuks juba Tartus, kus kokkulepitud kohas kohalesõiduautot ootasin, millest teadsin vaid üht tunnust: see olevat haagisega. Jõudsin nimelt ennast enne õige auto saabumist veel kahe samasse kohta tulnud haagisega sõiduauto peale pakkuda...

Tublid noored
Lipujaama jõudes sain veel kord üllatuda – nii seltskonna suuruse kui ka nooruse üle. Olime samuti ülekuuekümnese kolleegiga selles lipujaamas kindlasti kaks konkurentsitult vanimat koristajat; isegi keskealisi nägi suhteliselt napilt. Mis ühelt poolt on tore; seda enam, et kokku rutanud noored jätsid üliinnuka mulje mitte ainult päeva alguses, vaid ka siis, kui lipujaama korraldajad kella 16 paiku käsi laiutasid: „No ei ole enam prügi kuhugi panna, ei ole!”
Teiselt poolt tegi see nõutuks: kas minuealised ja tüki maad nooremadki pidasid tööd enda jaoks siis liiga raskeks? Või liiga räpaseks? Oleks siiski patt hakata pelgalt ühe lipujaama näitel väga selgeid järeldusi tegema: võib olla oli see ebatüüpiline juhus.
Küll polnud ilmselt ebatüüpiline see, mida kõike me sel päeval üles korjasime ja kokku vedasime. Ehkki olen mööda Eestit päris palju ringi uidanud ning hulgi risustatud teeservi ja metsaaluseid näinud, ületasid selle päeva õuduspildid mu halvimaidki hirme.
Vana karjääriserv oli prügimäeks muudetud väidetavalt juba 60–70-ndail, mil see oli sõjaväeosa ja hiljem ka ühe sõjatehase suvilarajooni sissesõidutee. Ma ei näinud küll sealset hommikust algpilti, aga ka meie lahkudes jäi nõlv ilmselgelt prügimäeks, ehkki kümned inimesed olid seal mitu tundi palehigis rüganud. Ja see, mida leidsime esimese tunni jooksul, kui oma põhi­tööd – prügikottide kokkuvedu – veel teha ei saanud, viis mõtted tahes-tahtmata sellele, et ju elavad need saastajad otse meie kõrval: see rämps oli liiga värske selleks, et teda võõrvägede pärandi arvele kirjutada.
Rehkendasin: 50 000 on kopsakas arv tõesti, aga Eestis elab meid ju 1,3 miljonit. Niisiis käis meid väljas napp neli protsenti. Jah, teada said ettevõtmisest küllap küll kõik kõrvalejäänudki, kes vähegi raadiot kuulavad, telerit vaatavad või lehti loevad. Käis see ikkagi kuidagi ka läbi nende tunnetuse? Kuidas küll mõõta seda muutust, mida kampaania inimestes põhjustas? Kui ikka põhjustas. Kuuldavasti, jah, on tõusnud inimeste valvsus märgata ja valmisolek teatada neist, kes patustamist jätkavad. Aga kuuldavasti jätkub ka prügikuhilate kasv...

Õhku jäävad küsimärgid
Tean Eestis kaugelt rohkem kui üht asulat, kus prügihunnikud algavad vahetult ilusate eramute kõrvalt. On raske uskuda, et sinna tassiks oma rämpsu keegi mujal elav inimene; küllap on need ikka kõik samade kenade majade elanike „saadused”.
Olen tihti mõelnud omavalitsuste rolli üle selles. Kas või seesama sõjaväe tekitatud „taidlusprügila”: võõrväge pole meil ju juba enam 14 aastat; kas on selle aja jooksul tehtud ka mingit katset rämpsukihist vabaneda? Pigem mitte. Kas on tehtud ettekirjutusi nendele, kelle õue taga kõrguvad enne mainitud lagahulgad? Palju on räägitud sellest, et süüdi on halvasti korraldatud jäätmekäitlus ja liiga kõrged prügiveohinnad. Kindlasti on üks tõde see, et praegune kord ei stimuleeri inimesi jäätmehulka vähendama. Korteriühistutes on prügikastid ja jäätmeveograafik, mis üksiku leibkonna suhtumisest üsna vähe sõltuvad. Maakoha elanikul kästakse regulaarselt tühjendatav konteiner muretseda ka siis, kui tal tõesti tekib vaid mõni käputäis sellist rämpsu, mida ta ise käidelda ei suuda.

Harjumus kõike tasuta saada
Jutt ülikõrgest prügiveohinnast on meie elujärje üldise tõusu taustal siiski liialdatud. Pigem on häda selles, et eelmisest riigikorrast ollakse harjutud väga paljusid asju tasuta saama, ehkki eks me maksnud selle kõik ju kinni lihtsalt oma madala elujärjega ja viletsama keskkonnaseisuga.
Minu jaoks on kampaania järelmeist üks suuremaid mõistatusi see, kuidas pole Eesti riik suutnud seada autokummimajandust sellistele rööbastele, et koormate viisi autode vanajalatseid metsa vedavad rehviettevõtjad enam tegutseda ei saaks. Aga eks see kõik pea ajapikku paika loksuma ja ükski seadus ega määrus pole kirjutatud ju igaveseks.
Jää, tundub, on mitmes mõttes liikuma hakanud. Suudaks riik vaid seda inimeste indu kas või jäätmeid liigiti sorteerida ikka elus hoida. Kui agar sorteerija näeb, kuidas rämps lõpuks ikka ühte kuhja aetakse, kaob ind. Loodetavasti saab asja ka jäätmepõle­tustehaste kavadest. Kõige rohkem vajab arendamist siiski mõtteviis, kuidas jäätmeid üldse vähem tekitada; praegune majandus, esmajoones kaubandus liigub ju täie auruga otse vastupidises suunas.
Juhuslikult sattusin vahetult pärast „prügikoristuspidu” sõitma diagonaalis läbi kahe kolmandiku Euroopa. Ja kuulma eakaid reisikaaslasi korduvalt õhkamas selle üle, kui puhas kõik ikkagi on. Oli jah puhtam kui meil. Ehkki ikka leidub neid, kes korrast ei hooli. Taaniski märkasin mõnd inimest, kes koni hooletult maha poetas. See, et Saksmaa vanima linna Trie­ri keskosa tänavad olid laupäeva, 10. mai õhtul üsna sodised, mind ei üllatanud – tavaline poodide sulgemise järgne pilt. Hoopis ehmatavam oli näha, et pühapäeva hommikuks oli sodi endiselt alles; võib-olla olid süüdi katoliiklastele nii olulised nelipühad.
Oma riigi linnade tänavail me veel rämpsu eriti tähele ei pane; suuremat laga, selgus, juba märkame. Ja osa meist on valmis seda isegi teiste tagant kokku korjama. Küsimuseks jääb niisiis see, kumb jääb peale: kas need, kes hoolivad, või need, kes sugugi ei hooli. Olen kindel, et nende viimaste eest pole meil pääsu kunagi. Tänavuse prügikampaania osalejate noorus annab lootust, et ehk kaldub kaalukauss kunagi õiges suunas.

Kumb jääb peale?
Küll paneb kurvalt muigama auväärt keskkonnaministri juba kampaania ettevalmistusperioodil pillatud mõte, et nüüd saab Eestis olema 40 000 (sel­list osalejaskonda esialgu loodeti) inimest rohkem, kes kunagi prügi loodusesse ei vii. Usun, et need, kes koristamas käisid, pole valdavas enamikus kunagi oma saasta põõsa alla sokutanud. Ja ühtlasi kahtlustan, et need, kes olid harjunud prügi metsa alla viima, üritavad seda teha ka edaspidi. Lisaks präänikule on vaja ka piitsa ja päris tõhusat. Ses mõttes oli „Teeme ära 2008” üks asjalikumaid tulemusi ehk see, et isegi poliitikud võtsid selle järel prügiasja ühiselt arutada. Loodetavasti ei jää see arutlus samuti kampaaniaks nagu koristus ise... Muidu ei saa me iialgi vabaks oma kevadistest tagajärgede likvideerimise hoogtööpäevadest.

Lastekirjanduse teabekeskuses arutati poistekirjanduse teemat. Kohal olid raamatukogude töötajad ja lastekirjanikud Kätlin Vainola, kellelt ilmus hiljuti raamat „Ville”, ning Urmas Nemvalts, kellel ilmusid „Väikeste meeste jutud”.

Kohe algusest hakkas kiskuma jutt selles suunas, et tegelikult pole spet­­siifilist poistekirjandust olemas. Kätlin Vainola väitis, et tema küll ei mõelnud „Villet” kirjutades, et see on poistekirjandus. Urmas Nemvalts seevastu kirjutas oma raamatu oma poegadest ja poegadele ning see oleks küll nagu otseselt poistekirjandus.
Aga ikkagi jäi õhku rippuma küsimus, kas poistele on eraldi raamatuid vaja. TLÜ lastekirjanduse õppejõud Mare Müürsepp ütles, et tal on kaksikutest poeg ja tütar ning temal on alati olnud raske ära arvata, missugu­ne raamat meeldib rohkem pojale, missugune tütrele.
Meenutati ka oma lapsepõlve lemmikraamatuid. Selgus, et tüdrukuna loeti ka poisteraamatuid, ja vastupidi – Urmas Nemvalts oli lugenud õhinal läbi kõik Astrid Lindgreni jutud, ehkki seal olid peategelasteks tihti tüdrukud. „Berti päevikuid” lae­nutavad raamatukogust nii tüdrukud kui ka poisid.
Paljudes raamatutes puudub tegelastel sugu sootuks. Näiteks kas eesel Iiah „Karupoeg Puhhis” on poiss või tüdruk? Kas sellised tegelased nagu Rebane, Rott, Konn jt on poisid või tüdrukud? Kas need raamatud kasvatavad sootuid inimesi?
Kõik näib muutuvat murdeeas. Siis suudavad tüdrukud lugeda peategelase seeliku, kingade, pluusi ja soengu pikki üksikasjalikke kirjeldusi, samas on poisid huvitatud rohkem autodest, sõja- ja krimijuttudest.
Miks on see nii? Kas kultuur surub sellised hoiakud peale? Leiti, et nii võib see olla küll. Vainola mainis, et tema lapsepõlves Põlvas murdeealised poisid ja tüdrukud isegi ei rääkinud omavahel, nad tajusid end nii erinevatena.
Lõpuks meenutati murelikult, et nii range sooline vastandamine võib tuua kaasa tõsiseid probleeme, õpilased, kes pole selgelt poisid ega tüdrukud, vaid poisilikud tüdrukud või tüdrukulikud poisid, võivad langeda kiusamise ohvriks.
Helsingi Ülikooli õppejõu Jukka Lehtola uuringute järgi kiusatakse gei-, lesbi-, bi- ja transseksuaalsete kalduvustega noori Põhjamaade koolides üha rohkem. Nad on väga raskes olukorras, sest neil pole võimalik ennast kellegagi samastada. Täiskasvanud transseksuaalil näiteks on ikka tuttavaid transseksuaale, kellega saab ennast samastada, koolilapsel sellised tuttavad tavaliselt aga puuduvad. Kui nad on langenud lisaks ka kiusamise ohvriks, on tulnud ette isegi suitsiidijuhtumeid.
Kokkuvõtteks: kas meil on vaja lisaks poiste- ja tüdrukutekirjandu­sele ka homo- ja biseksuaalsete las­te kirjandust, et nemadki saaksid en­nast mõne kangelasega samastada? Läänes juba olevat nendele lasteraamatud, kinnitasid raamatukogutöötajad. Kuidas selliseid raamatuid Eestis vastu võetaks?

Ärgem hävitagem piiritaja pesapaiku

Lõpuks on nad kohal – kauaoodatud külalised, tagasi kaugest Lõuna-Aafrikast. Akna taga käib lakkamatu vidin, taevas pikeerivad piiritajad, rändlindudest viimaseid saabujaid. Tähendab, suvi on käes – ja sääsed ka.

Piiritaja on üks kiiremaid lendajaid, tema lennukiirus ulatub 170 kilomeetrini tunnis. Ta on erakordselt osav putukapüüdja, sööb eranditult lendavaid ja hea lennuoskusega putukaid, sh vereimejaid sääski ja haigusi levitavaid kärbseid. Sääski-kärbseid näib meil jätkuvat, ja ilmastiku soojenedes peaks sääseprobleem üha aktualiseeruma.

Ühed dinosaurused kõik
On uhke pilt, kui taeva all tiirutab vastu loojangut sadu piiritajaid. Aga ega inimene ülespoole eriti vaata, tema pilk on pööratud rohkem jalge ette musta maa poole, otsimaks järjekordset kivi, mille otsa komistada. Piiritaja tuletab väga pääsukest meelde, vaatamata sellele, et kõige lähedasemad sugulased nad just pole, kuigi võimalik et ühed dinosaurused kõik. Piiritajate paarid on väidetavasti eluaegsed. Seega on arvata, et akna taha tulid vanad tuttavad.
Piiritaja on äärmiselt puhas lind, läbinisti õhulind. Õhuvald on tema pärusoma, seal on tema jahimaa ja saak, pesamaterjaligi kogub ta lendavatest lemmetest. Veedab (haudeperioodi arvestamata) pea kogu elu õhus ja magabki seal kõrgel üleval. Ei lasku puhkama traatidele, katustele ega puuokstele, maha sattudes ei suuda ta enam lendu tõusta. Et ta ei söö mingeid jätteid ega roiskuvat liha, ei anna teda võrreldagi tuvide, kajakate ja vareste-varblastega, keda paradoksaalsel kombel ise kohale meelitame.
Piiritaja pojad söövad märksa rohkem kui eluks vaja, ülejääk talletub neis rasvana, moodustades hea varu rasketeks aegadeks ja pika esmalennu tarvis kaugele lõunasse.
Piiritaja mass on kuni 45 grammi. Lapsepõlvest on meelde jäänud, et kiire lennuga linnud neelavad oma kehakaalu jagu putukaid. Kui piiritaja peaks päevas ka kas või ainult oma kehakaalu jagu sääski-kärbseid sööma, kaasa arvatud poegade toitmine, teeks see suve jooksul ühe pesakonna kohta kolm kuni viis kilogrammi. Sada piiritajat sööksid vastavalt pool tonni sääski, tuhande piiritaja neelatud putukamassi ei tihka ettegi kujutada. Loogiline, et keskmiselt söövad nad tunduvalt vähem, kuivõrd tuleb ette ka näljahäda ja näguripäevi.

Sääsetaputalgud
Zooloog ja loomaökoloog, TÜ professor Raivo Mänd sedastab autoriteetsete ornitoloogia käsiraamatute andmetele toetudes, et piiritaja ühes toidupallis on ca 300 (kuni isegi 1000) putukat kaaluga kuni ca 2 g. Iga pesa saab päevas 20 grammi – kümne päevaga 200 grammi, kuus pool kilogrammi, kolme suvekuuga poolteist. Sada pesakonda – 150 kg, aga tuhat pesakonda sööks ära võimalik et isegi kuni poolteist tonni putukaid, sh sääski-kärbseid.
N-ö põlise lasnamäelasena (nii varase, et võisin aknast pikki aastaid vaadata päikeseloojangut merre – seniks kuni nn Krasnoje Selo (Dvigateli kvartal) osaliselt ette ehitati) mäletan hästi paarikümne aasta taguseid olusid, kui sääsed jõudsid isegi nii kõr­gele kui üheksandale korrusele. Midagi eriti ilusat ja ülevat neist igaõhtustest-öistest sääsetaputalgutest meenutada pole, pigem otse vastupidi. Kui aga lõpuks saabusid kohale päästvad piiripääsukesed, asudes pesitsema akende kohal asuvatesse paneeliavadesse, leidis probleem ühe suvega loomuliku lahenduse.
Igatahes on piiritajate tulekut küllalt põhjust heldimuse ja hea sõnaga meenutada. Rääkimata igakevadisest lausa lapselikust ootusärevusest –
millal nad tulevad taas? Mis sest, et piiripääsupojad akent mustavad. See on pisiasi. Kuulub asja juurde.
Kui sumedail suveõhtuil seegab piiritajaid sadade kaupa taeva all ringi, tuleb oletada, et toitu neile jätkub. Järelikult, kui see pesitsusvõimalus peaks kaduma, jääksid need tohutud sääsekogused alles, otsimaks omakorda toitu endale. Kelle verd nad imeksid? Linnarahva verd. Erilist alternatiivi sääsesöömises pole piiripääsukestele võimalik leida. Kuigi vanasõna ütleb, et näljaga sööb vanakuratki kärbseid, pole loota, et kärbseid/sääski õpivad sööma tuvid või kajakad.

Mõtlematu ehitustegevus
Lasnamäel on viimastel aastatel saanud kombeks piiritaja pesaavade kinniehitamine. Lausa valus on vaadata, et see tegevus jätkub ja jätkub. See näib otse äriideeks kujunevat. Igal teisel majal on juba linnukeste lennuavad suletud – ja igal majal isemoodi. Mis ei tule kindlasti ka maja välimusele ega linnaosa üldilmele kasuks – seguga kinni mätsitud, plekitükkide, üle kogu fassaadi ulatuvate plekiribade või kaarjate plekikonstruktsioonidega kaetud. Eesmärk üks: et piiritaja ei pääseks pessa. Kõike seda puhtast inimlikust lollusest. Puutepunkte loodusega kaob üha tihedamas taktis. Kui mõtlematult on õieti võimalik tegutseda?
Looduses on kõik kõigega seotud. Üleilmse soojenemise kontekstis omandavad üha suurema tähenduse sääskede levitatavad haigused (näiteks malaaria, siinmail juba tuttav), mis liiguvad pidurdamatult põhja poole. Soodsa pinna haiguste levitamiseks leiavad nad ilmselt suurtes magalarajoonides, mitte niivõrd juhuslike lõkkekohtade ümber kaugetes metsades.
Horisondis 1/2008 kirjutab Kuulo Kutsar, et viimasel paaril aastakümnel on ridamisi ilmunud uusi või uuesti agressiivseks muutunud nakkushaigusi, mille tekitajad pärinevad loodusest, olles seotud mh sääskedega. Üheks selliseks minevikust tulnud nakkushaiguseks on chikungunya palavik, mille kohta pärinevad esimesed teated 1824. aastast Indiast. Nime sai viirus nendelt rahvastelt, kelle seas ta häda külvas. Chikungunya tähendab suahiili keeles küürus käivat inimest, kajastades ilmselt liigesevalude käes kannataja vaevalist kõndi. 2005. aastal jõudis viirus Prantsusmaa India ookeani provintsidest Prantsusmaale ja turistide vahendusel ka mujale Euroopasse. 2007. aasta suvel hakkas esmakordselt Euroopas, Itaalias, levima kohalik chikungunya palavik ega olnud oktoobri lõpus veel lõppenud.

Tonnide kaupa söömata sääski
Hea meelega ütleks, et kulla inimesed, laske mõistus koju tulla. Võttes kas või ühelt piiritajapaarilt pesitsemisvõimaluse, anname suve jooksul eluõiguse paarile kilole lisakärbestele-sääskedele, ja kui lõpuks peaks õnnestuma kõik nende lindude pesitsusvõimalused Lasnamäel elimineerida, tähendaks see tonnide kaupa putukaid, sh verdimevaid sääski.
Tundub ebaloogiline, et inimene kui toiduahela n-ö absoluutne tipp soodustab ise enda söömist. Loodus on ulatanud abistava käe, inimene lükkab selle tagasi. Linnud on meie vähemad õed-vennad, vrd linnurahvas. Pääsukesed käivad inimesega koos, tulles sinna, kus sääski ja kärbseid. Nüüd äkki see kooselu-olu inimesele enam ei sobi.
Piiri­tajapesade kinnimüürimine pole ainult Lasnamäe probleem. Paari aasta eest oli ühest loodusvälja­andest lugeda, et Mustamäel mätsitud ühel majal maikuu lõpus fassaadiparandustööde käigus seguga kinni ka räästaalused paneelilõhed. Misjärel hakanud seal ärevalt tiirutama piiritajad, lennates lausa peaga vastu seina. Küllap olid neis sissemüüritud pesades juba munad sees, ilmselt õnneks mitte veel pojad. Linnupesade hävitamine on igati laiduväärt tegu, rahvatarkus hoiatab selle eest väga karmilt ja ähvardab raskete nuhtlustega.
Rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe ning keele- ja kirjandusteadlane Mart Mäger on sedastanud, et linnupesa lõhkumist käsitati omal ajal kui eriti suurt eetiliste normide rikkumist –
seda ja noorte puude hävitamist peeti mõlemat ühesuguseks suureks ja andeksandmata patuks. Rängale kuritööle järgneb vastav karistus: pikne lööb pesalõhkuja maha, tema „ing läheb põrgu” (sest linnud on jumala loomad ja kes neile kurja teeb, seda ei võeta taevasse), pesalõhkujal „kasvab kurgu alt linnupää välja”, tema lapsed surevad ehk sünnivad vigaselt, ise jääb ta vanast piast tummaks või pimedaks ning „piab isi ka rändama ku linnuke, jääma eluajaks ilmaulguseks”.

Oma kirjutises tuginen Soome lastepsühhiaatri Keijo Tahko­kallio raamatutele „Ajattele myönteisesti” (1992) ja „Myönteinen ajattelu lasten kasvatuksessa” (1995). Li-saks mitmekülgsele kutsetööle on ta kolme poja isa, kes oma kirjatööde kaudu tutvustab lugejale isiklike ning professionaalsete kogemuste sümbioosi.

Praegune aeg on võrdlemisi rahakeskne: ilma teevad SMS-laenud ning jutud majanduskriisist. Sageli kohtab mõtteviisi, et jah, lapsega on probleeme küll, aga kuna psühholoogi teenus on nii kallis, siis kahjuks midagi teha ei anna... Kuigi Tahkokallio rahast ei räägi, võib tema tekstide sõnumeid paigutada loosungi alla, et olulisimad asjad on silmale nähtamatud ning rahakotis tajumatud.

Võimu tuleb osata kasutada
Tahkokallio kasvatuspõhimõtete tutvustamine Eestis on minu arvates heaks ja tasuta päästerõngaks nendele vanematele, kes soovivad oma lapsi aidata, aga täpselt veel ei tea, kuidas seda teha. Oluline on rõhutada, et probleemid kasvatustöös on normaalsed. Kui ostame uue riideeseme või mööblitüki, on nendel alati juures instruktsioon, millise temperatuuriga pesta või kuidas kokku panna. Lapse sünniga ühtegi juhendit ei kaasne, mistõttu probleeme võib pidada ootuspärasteks.
Millalgi analüüsis Keijo Tahkokallio oma osakonna statsionaaris viibivaid vägivaldseid poisse: kas midagi nende taustas on sarnast, millistest peredest nad pärit on? Ta arvas leidvat vägivaldsete vanemate mõju, kuid leidis, et tegelikult tulevad agressiivsed lapsed peredest, kus vanemad ei suuda laste vägivaldsust taltsutada. Neid võiks pigem iseloomustada sõnadega „liiga hea”. Kui lapsevanem kardab kasutada võimu, hakkab seda kasutama laps.
Võim on alati olemas ja seda tuleb osata kasutada. Kui seda ei tee üks, teeb teine. Võim ja vastutus on tihedalt seotud ning neid peakski olema võrdsetes kogustes. Täiskasvanud näiteks vastutavad selle eest, et kultuurinormid siirduksid lapsele. Juhendades kasutame võimu sama palju kui sundides. Ometi maitseb juhendamise võim teisiti kui sundimine. Kui võimu kasutatakse õigesti, tekib turvalisus.
Paraku on sõnal „võim” halb mai­ne: soome keeles sarnaneb sõna võim (valta) sõnaga vägivald (väkivalta). Jääb mulje, nagu oleks võim alati vägivaldne. Tegelikult võib võim olla vägagi inimsõbralik. Kõik head asjad, nagu vabadus, loovus, turvalisus jms, on võimalikud vaid teatud piirides. Ja keegi peab need piirid kehtestama, milleks kulub ka veidi võimu. Piirangutega väljendatakse hoolimist. Piirang on nõue. Kõik ju teavad, et kui mõni inimene ei tule millegagi toime, siis seda temalt ka ei nõuta. Nõue näitab, et usutakse kellegi suutlikkusse seda täita.
Kui laps ajab oma jonni ning va-nem jääb kaotajaks, on laps võtnud täiskasvanu rolli ning lapsevanem satub lapse rolli. Laps aga aimab, et nõrgemale ei või loota, ning ta turvatunne kaob. Tema käitumine muutub ebakindlusest tingituna üha ebaadekvaatsemaks.
Lapsed on väga teadlikud täiskasvanute nõrkustest ja kasutavad neid ära. Näiteks teavad lapsed, et täiskasvanud tunnevad end vahel süüdi, kui on sunnitud lapsi keelama/piirama. Süütunnet reedab see, et nad hakkavad ohtralt seletama, muutuvad väga jutukaks. Kui laps küsib näiteks, miks ei või kakelda, on parim võimalik vastus: „Selles hoovis ei kakelda!” Nii ei väideta midagi laste halva loomuse kohta. Öeldakse vaid, et on olemas selline ebamugav reegel.
Küsimus on normis, mille täitmist täiskasvanu peab valvama. Kui oleme tublid valvurid, tajuvad lapsed, et oleme professionaalsed täiskasvanud ning meile võib loota. Lapsed mõistavad ka, et selline täiskasvanu teeb hoovist turvalise koha. Positiivsus ei tähenda vägivalla heakskiitu. Posi­tiivsus tähendab, et ka piiranguid tuleks seada lugupidavalt ja rõõmsalt, kuid kindlalt.

Liigne headus on karuteene
Kui ema ütleb Jukule tingivas kõneviisis: „Kas sa läheksid juba tuppa?”, üritab ta vältida kamandamist (st probleemset võimu). Kui ta ütleks Jussile otse, et too peab minema tuppa, siis poisile see ehk ei meeldiks ning tal tekiks negatiivseid tundeid. Et armastav ema ei soovi oma lapsele selliseid emotsioone tekitada, kasutabki ta tingivat kõneviisi. Ta ei käsi, vaid tahab, et poiss hakkaks ise mõistma, et peab suutma oma kohustusi määrata. Kamandav ema jääks poisi halvas tujus süüdi, mistõttu ema üritab toimida teisiti, et süütunnet vältida. Ema enda süütunne määrab selle, mida ta ütleb, ja lõppude lõpuks ta siirdab oma süütunde Jukule. Poiss nimelt saab aru küll, et ema tahab, et ta läheks sisse, aga ta ei lähe, vaid otsustab jääda välja. Nii toimib ta ema soovi vastu ning tunneb end süüdlasena. Kokkuvõttes on kõik õnnetud ning süüdi.
Ja veel: mida ise ütled, see mõjutab ka vastust. Tuleb küsida iseendalt, kuidas peab inimesega rääkima, et saaks just sellise vastuse ning reaktsiooni, nagu ootad. Näiteks: popitaja ärritab vanemat, kes hakkab last laisaks sõimama. Nii ei ole õige, sest laps võibki hakata end laisaks pidama. Täiskasvanu saab oma viha suunata õigetesse rööbastesse näiteks nõnda: „Mis, kooliks õppimata! Nii ei lähe! Ma tean, et sa suudad oma kooliasjadega paremini toime tulla, ja ma tahan, et sa seda teeksid. Marss lugema!”
Kelleltki paremat käitumist oodates anname teada, et usume teda seda suutvat. Vana india tarkuski ütleb, et pimedat tuba saab valgeks teha ikka tuld süüdates, mitte pimedust välja kandes.

Tunne võidab mõistuse
Kui mõistus ja tunne on omavahel vastuolus, võidab tunne. Näiteks hirmu ei saa võita mõistuse abil. Et enamik probleeme johtub probleemsetest tunnetest ja fantaasiatest, tuleb keskenduda õigetele mõtetele, et sünniks häid tundeid. Kui laps ütleb, et ei taha seda sööki, sest see on paha, on raske talle vastu vaielda – maitse on ju tema tundekogemus, mitte mõistuslik. On vähe abi, kui ütleme, et söök on väga hea, ta peab seda sööma.
Kuidas oleks õige vastata? Tahko­kallio meenutab oma kogemustest, et tema vastas oma laste sellistele kom­mentaaridele järgmiselt: „Läks sul aga halvasti, kui said sellise toidu, millest sa ei hooli. Kindlasti on sul seda raske süüa.” Ilmselt satub laps taolisest reaktsioonist hämmingusse. Kui juba isa kinnitab, et tegemist on halva söögiga, oleks päris huvitav teada, kui halb on see halb toit. Ja laps maitseb veidikene lihtsalt uudishimust. Võib juhtuda, et toidu maitse ületab ta ootused ning ta jätkabki söömist – kõht on ju tühi ka. Maitset me muuta ei saa, kuid tuleb lisada võimet maitsta. Mitte tunnet ei tule lahendada, vaid tegutseda. Kui öelda lapsele: „Kurb – sa said toidu, mis ei maitse sulle,” mõistab laps, et temast on aru saadud. Laps adub, et vanem teab: ta ei hooli sellest toidust. Nii hakatakse kõndima sama rada, mille nimi on „halva toidu tee”. Aga sellistele teedele ei tohi kedagi jätta üksi, vähemalt mitte last, vaid tuleb temaga kaasa minna. Koos on lihtsam raskustest jagu saada. Sõna „empaatia” tuleneb kreeka keele sõnadest, mis tähendavad „kõndida sama teed”. See ongi koostöö.

Ära keskendu probleemidele!
Kasvatuses on täiskasvanu ülesanne suhelda nii, et laps kasvataks omaenda probleemilahendusoskusi. Kasulikum on keskenduda lahendustele, mitte probleemidele. Elu koosnebki probleemidest, olles pidevalt suurenev pettumuste ning kaotuste sari. Esmalt kaob lapsepõlv, siis noorus, hambad, juuksed, tervis, vanemad. Ja lõpuks kaome ka ise. Elukvaliteedi määrabki see, kui hästi suudame kaotustest välja tulla.
Probleem on alati tunne meie peas, ja tunnet ei saa valitseda mõistusega. Kui usume, et tunded johtuvad meist väljaspool olevatest asjaoludest, muutume oma elu ohvriteks. Alles siis, kui hakkame oma tunnete eest ise vastutama, kasvame oma elu peremeesteks. Kui soostume lapse negatiivseid tundeid vastu võtma, siis ta vabaneb nendest ning ühtlasi mõistab, et tundeid tuleb väljendada.
Ei tohi loobuda lapsi keelamast vaid hirmu tõttu, et see lapsele ei meeldi. Muide – kui lapsele pole öeldud sõna „ei”, ei oska ta seda edaspidi öelda ka ise ning läheb kergemini kaasa suitsetajate jt mõnuainete tarbijatega.
Negatiivsete tunnete verbaalne väljendamine eeldab arenenud emotsionaalse sõnavara olemasolu. Aga see on juba hoopis teine teema, mis haakub emotsionaalse intelligentsiga.
Soovitan lugeda Keijo Tahkokallio raamatuid – loodetavasti olen nende vastu äratanud nii usaldust kui huvi. Laste kasvatamist võib nimetada kergeks või raskeks – kuidas keegi soovib. Ometi on see suhtuminegi vaid emotsioon meie peas. Aga valik on vaba.

Laste väärkohtlemist puudutav terminoloogia ei ole üheselt selge. Üle maailma on käibel eri definitsioone, lapse väärkohtlemise viise grupeeritakse kord ühe, kord teise nimetuse alla. Kindel on aga, et hooletusse jäetud last on vääralt koheldud.

Üliõpilasest ema jätab lõunaund magava tütre üksi koju ja läheb oma asju ajama: „Ah, ega ta ärka!” 15- ja 7- aastane veedavad paar korda aastas kahekesi kodus nädala-paar. Isa on pere juurest lahkunud ja ema käib välismaal tööl. Kolmandas klassis õppival poisil on sageli puudu päevaks vajalikud asjad. Vanemad ei pea vajalikuks koolitöösse sekkuda.
Näilise ohu puudumisest hoolimata ei ole neis olukordades laste turvalisus ja soodus arengukeskkond tagatud. Hooletussejätmist võib seega vaadelda väärkohtlemise alaliigina.

Hooletusse jäetud
Hooletussejätmine on kõige laiemalt levinud väärkohtlemise liik kogu maailmas, ometi pälvib see lapse teiste väärkohtlemise viisidega võrreldes kõige vähem tähelepanu. Välja arvatud mõned erakordselt rasked juhtumid, ei ületa niisugused probleemid üldjuhul uudistekünnist. Veelgi hullem – ka sotsiaaltöö tegijad vaatavad sellistest olukordadest tihti mööda, sest on „põletavamaid” muresid.
Hooletussejätmine nii nagu teisedki väärkohtlemise viisid on masendav ja ebamugav teema, millega ei taheta tegelda. Kui on võimalik olukorrast (ja abi vajavast lapsest) mööda vaadata, nt hooletussejätmist millekski muuks nimetada, siis seda kergendustundega ka tehakse. Hooletussejätmise puhul ei saa viidata ühele konkreetsele jõledale teole, tegemist on lapse vajaduste pideva rahuldamata jätmisega.
On palju põhjusi, miks massiline hooletussejätmine võimalikuks osutub, ja kultuuriti on need üsna sarnased. Eesti seadustesse kirjutatud lapsevanema kohustus oma last kasvatada ja tema eest hoolitseda jätab üsna laiad piirid ning tõlgendusvõimalused sõnadele „kasvatus” ja „hoolitsus”. Sama on kurdetud Soomes: seadus näeb ette, et lapsed vajavad oma arengutasemele vastavat kasvatust ja hoolitsust, aga nõude täitmise kontrollimine on jäetud sotsiaaltöötajatele, kellel ei ole selleks piisavalt oskusi, teadmisi, võimu ega vahendeid.

Hooletussejätmine või vabakasvatus?
Seadus kohustab, aga ei anna vanemale tegevusjuhiseid, kuidas on õige last kasvatada, mis on lubatud ja mis kahjustab last. Ka kõrvalseisjad – naabrid, õpetajad, meedikud – ei saa selget juhist, millal on lapse olukord nii hull, et tuleb sekkuda. Kust läheb piir? Millisel määral omaetteolekut ja ise oma asjadega toimetulemist võib pidada iseseisvuseks (või iseseisvuse kasvatuseks) ja millal on tegemist hooletussejätmisega?
Laste väärkohtlemist saab vähendada siis, kui ühiskond on võtnud selge hoiaku teatud kasvatusviiside lubatavusest või mõne viisi taunimisest. Kiirete ühiskondlike muutuste tagajärjel on arusaamad lubatud ja õigest kasvatusest eri paikkondades ja peretüüpides erinevad. Praegustele vanematele ei tundu õige kasutada samu kasvatusmeetodeid, mida kasutasid nende emad ja isad, samas ei oska nad leida midagi uut, mis kindlasti toimiks.
Konkreetses kultuuriruumis aktsepteeritud seisukohad õigest kasvatusest peaksid kujunema meedia vahendatud ühiskondlikus diskussioonis. Eesti meedia levitab aga vastukäivaid väärtushinnanguid. Ühelt poolt õpetatakse vanemaid paremini suhtlema, peresuhteid hoidma ja väärtustatakse tervikperekonda, teisalt ilmub sageli „edulugusid” üksikemadest, kes saavad kõigega hästi hakkama ega vajagi meest majja. Ühelt poolt räägitakse puhta toidu ja tervislike eluviiside tähtsusest lapsele, teisalt kiidetakse toiduajakirjas poissi, kes kümneaastaselt oma lemmikveine nimetab ja oskab täiskasvanuilegi veinivalikul abiks olla. Meediast võib julgustust saada igaüks, kes sealt elulistele küsimustele vastuseid otsib, olgu siis pere kooshoidmiseks või lahutamiseks, lapse tervise hoidmiseks või varajase „täiskasvanulikkuse” lubamiseks.

Vastukäivad soovitused
Probleemi ees on nii kõrvalseisja, kes ei tea, kas kasvatusmeetodid, mida ta pealt näeb, on lubatud ja õiged või nõuaksid sekkumist, kui ka lapsevanem, kes otsib lahendust oma kasvatusprobleemidele. Mitte ainult kohalik ajakirjandus, vaid ka saada­val olev kirjandus pakub vastukäivaid kasvatussoovitusi. Pärast suure hulga värviliste raamatute lugemist seisab vanem endistviisi nõutuna paljude valikuvõimaluste ees.
Üks põhjusi, miks lapse hooletussejätmine on levinud ja miks sellesse ei sekkuta, on arusaam mingist umbmäärasest uuest kasvatusviisist, mida rahvakeeli nimetatakse vabakasvatuseks. Neil Summerhilli algsete põhimõtetega on sellel kasvatus- või kasvatamatusviisil üsna vähe tegemist.
Soome psühholoogiaprofessor Lea Pulkkinen seletab kasvatusliku passiivsuse, hooletussejätmise sagenemist sellega, et traditsioonilised, vanema võimule tuginevad kasvatusviisid on saanud palju kriitikat, kehaline karistus üheselt hukka mõistetud. Aga vanu, autoritaarseid kasvatusviise kasutuselt kõrvaldades ei ole pakutud laidetud kasvatusmeetodite asemele piisavalt uusi ja paremaid. Rangus on muutunud sallimiseks, kõikelubavaks tolerantsuseks, mis tihti näib hoolimatusena.
Kõrvalseisja, kes näeb hooletusse jäetud last, on sunnitud kaaluma võimalust, kas vanem mitte „vabakasvatuse” ja lapse iseseisvusele suunamisega ei tegele.

Tüüpilised vabandused
On mõned tüüpilised väited, millega vanemad seletavad oma soovimatust last kasvatada, tema eest hoolitseda ja talle piire seada. Kõige sagedamini on kuulda põhjendusi, miks last ei saavatki kasvatada. Siia nimistusse kuuluvad viited geenidele (ka isa oli väiksena väga püsimatu), tähemärkidele (Lõvidel on võimatu iseloom), keskkonnale (tänapäeva lasteaed ongi agressiivsuse taimelava), aga ka saatusele, juhusele või millele iganes, mis võimaldab vastutust vanemalt ära lükata. Aeg-ajalt kuuleb vanemaid oma tublide laste kohta tagasihoidlikult ütlemas: ma pole teda kunagi kasvatanud, ta kasvas ise.
Teine tüüpiline põhjuste ring, miks vanemad otsustavad kasvatamisest loobuda, on lapse ettevalmistamine täiskasvanueluks. Hinnates lapse maksimaalset iseseisvust, jäe­-
takse ta nii mõnigi kord ilma eakohasest kaitsest ja hooldusest. Koolieelik ei hakka televiisorist uudiseid vaadates aru saama, kuidas maailmas asjad käivad. Ebaõigluse ja hoolimatuse kogemine lasteaias ei ole parim ettevalmistus kooliks. Laps võib õppida oma riideid pesema ja endale süüa tegema ka teismeea lõpupoole või täiskasvanuna, suure töökoormusega vanema kõrval ise endaga hakkama saama sunnitud algklassilaps ei arene oma varaste kogemuste tõttu teistest kiiremini.
Taani lastepsühhiaater Bent Hou­gaard pöörab tähelepanu vanematele, kes võtavad last võrdväärse partnerina, pidades teda võimeliseks enda eest otsustama ja vastutama. Probleem on märgatav ka Eestis, kus pedagoogilist nõu saama tulnud vanemad küsivad hämmeldunult, kas nad tõesti tohivad lapsele „ei” öelda? Püüdlikud vanemad on lugenud ja selgusele jõudnud, et lapse keelamine annab vähe tulemusi, nõuanded tuleks sõnastada positiivselt ja mitte kasutada eitusi. Seda pedagoogilist soovitust rakendatakse osaliselt: vanem jätab lapse keelamata, aga ilma „eita” ja „ärata” piire seada ei suuda.
Näib, et ühiskondlike muutuste ja muutuva lapsekäsituse tõttu on suur osa lapsevanematest kaotanud võime last kasvatada. Tiiu Kuurme nendib, et kasvatus senisel kujul tagasi tulla enam ei saa, sest ei ole enam väärikat, vaimselt küpset täiskasvanut, kellele vähem küps võiks loota. Generatsioonide piirid on hajumas, terved kultuurid infantiilistumas ning täiskasvanute ebakindlus ja abitus nende eneste tekitatud probleemide ees on hästi teada ka noortele.

Lasta lapsel olla laps
Endisel moel kasvatada enam ei tohi ega saa, uut moodi aga hästi ei õnnestu. Värviliste tõlkeraamatute kasvatustõed pakuvad pedagoogikavõõrale täiskasvanule enamasti vaid poolikuid lahendusi – efektseid meetodeid teatud probleemidega toimetulekuks. Teadmata, kes on laps, kuidas ta mõtleb ja areneb, ei leia ka kasvatusõpikutest õigeid lahendusi. Puudub laiem tegevuskontekst: ebastabiilse koosseisu ja elurütmiga peres võivad ka suurepärased meetodid tulemusteta jääda, sest midagi tähtsamat on vajaka.
Kasvatusega hädas olles kipub ununema, et vanema ülesanne on lasta lapsel olla laps. Selleks peab ta võtma vastutuse nii enda kui ka lapse tegude eest, seadma lapsele turvalised tegevuspiirid ja võimaldama oma järeltulijal kasvada positiivses rutiinis. Siin sobib korrata Lea Pulkkineni mõtet: „Vanema vastutu-
se rõhutamine on ühtlasi ka vanemluse väärtustamine ja toetamine.”

Gümnaasiumide riigistamise idee pole ju uus, kuid on alati jäänud in­tellektuaalselt huvitavaks mõtteks. Ma ei keskenduks liialt selle idee positiivsele poolele (seda teevad poliitikud meie eest), vaid pigem kitsaskohtadele, mis tuleb hoolikalt läbi mõelda.
Olen selle idee poolt, kui gümnaasiumide riigistamine toob kaasa kvalitatiivse hüppe õpilaste arengule kaasaaitamisel. Kuid kahjuks tundub mulle, et küsimus pole mitte sisus, vaid vormis. Napib ju raha, et olemasolevatki riigikoolivõrku ülal pidada.
Peaksime sisuliselt arutama, mis on õpilastele tulevikus kõige vajali-kumad isikuomadused, oskused, teadmised ja vilumused. Kuidas koostada selline õppekava, mis parimal moel toetaks õpilase arengut, ning kuidas koolitada õpetajaid, kes sellele kõige paremini kaasa oskaksid aidata. Peab mõtlema, kuidas kodu ja ühiskond saaksid noorte arengut maksimaalselt toetada. Milliseid struktuure me selleks vajame jne. Ja kui lõpuks teame (uuringute, mitte arvamuste baasil), mida on olemasoleva olukorra parendamiseks vaja muuta... Siis – riigistame, sulgeme, kaotame. Kui keegi suudab argumenteeritult tõestada, et kõige tähtsam arengut pärssiv probleem Eesti hariduselus on munitsipaalomandis gümnaasium, tuleb nad muidugi riigistada.
Olgem siis ausad ja öelgem välja, et väidetavalt (arvatavalt) saab head haridust (kirjutaks suurte tähtedega) suurest paralleelklassidega gümnaasiumist. See on efektiivne (rahaliselt). Väikseimate kulutustega saavutame parimad riigieksami tulemused. Ja gümnaasiumi ülesanne on valmistada õpilasi ette konkurentsis püsimiseks, ülikooliks ja eluvõitluseks. Teadmised, mida mõõdetakse riigieksamitega, on ainujumal. Isikuomadused, isiksuse mitmekülgne areng ei ole kuigi tähtis...
Võiks ju korrakski hinge tõmmata ja mõtiskleda, milliseid inimesi me enda kõrvale elama tahame. Äkki on see müstiline hea haridus ka hingeharidus, haritus. Ja äkki on ka teisi võimalusi inimeseks kujuneda.
Oletame, et oleme suurte riigigümnaasiumide kõrvale juba ehitanud suured internaadid. Palganud suure hulga noorsootöötajaid, psühholooge, sotsiaalpedagooge, kes koolivälisel ajal meie riigi tulevase koorekihiga tegelevad. Oleme suunanud kõik vähem teadmisjanused õpilased (enamasti poisid, kes põhikoolis eriti ei pinguta või pole nii kiiresti arenenud) kutsekoolidesse. Oleme teinud kõik, et olla efektiivne. Tõesti, tekib küsimus, milleks pere, ja sealt edasi – milleks üldse lapsed?
Ametnikud ütlevad, et kiirete au­tode, koolibussidega jõuab ka maa­konna kõige kaugemast punktist linna 30–40 minutiga. Õige, kuid ükski koolibuss ei hakka sõitma otse linna – enne tuleb metsade, põldude äärest sealsed õpilased kokku korjata. Koolitee reaalseks pikkuseks kujuneb tund-poolteist, ja seda kaks korda päevas. Mida anname õpilastele vastu, kui võtame neilt nädalas ära 10–15 tundi kasulikku aega? Ja pealegi selgub, et nii väikese hulga õpilaste gümnaasiumidesse vedamine pole efektiivne.
Kas hea regionaalpoliitika on see, kui regioone enam pole? Algul raha keskustesse. Siis asutused, ametid, ettevõtted. Korraks imestame, miks inimesed kõik linnadesse kolivad, aga seejärel saame bussiliinid sulgeda ja koolid keskustesse kolida. Ja „rõõmuga” avastame, et polegi enam vaja regioonidesse raha „kulutada”.
Teeme ikka enne selgeks, mida on hariduselus vaja muuta. Milline on perekonna roll isikuomaduste kujunemisel, millist rolli täidavad praegused munitsipaalgümnaasiumid kohtadel. Võrdleme olukorda praegustes riigikoolides ja munitsipaalkoolides. Millises Eestis tahame kahekümne aasta pärast elada? Kas inimnäolises või võimalikult efektiivses?

„Ma pole külaline, ma elan siin”

Ühe tänavustest teaduse popula­riseerimise peaauhindadest sai Tartu Keskkonnahariduse Keskuse linnaloodust tutvustav rändnäitus „Ma pole külaline, ma elan siin”. Uurisin keskuse direktorilt Jaanika Ruusmaalt ja projekti juhilt Annelie Ehlvestilt, kust tuli rändnäituse idee.

Inimesele hea, siilile kehv
Kas lapsed teavad, millised loomad linnas elavad?
Annelie Ehlvest: „Ühte ja teist nad ikka teavad, aga tegelikult on meie kõrval elusolendeid alati rohkem, kui arvata oskame. Ja kindlasti ka rohkem, kui saame näitusel tutvustada. Oleme teinud teatud valiku: ühest küljest kõige tavalisemad liigid, nagu varblane, kodutuvi ja lapsuliblikas, et kõige lihtsamad oleksid ära nimetatud ja näidatud. Teine valikukriteerium oli, missugustes tingimustes üks või teine liik eksisteerida saab –
kui kaua nad meiega kõrvuti elada võivad, mis piirini inimmõju taluvad ja missugused on nende nõudmised.
Eri olendite arusaam heast elust on erinev. Kui nendele antaks valida, mida ehitada või ehitamata jätta, ütleksidki eri liigid „jah” või „ei” sootuks isesugustele asjadele. Meie eesmärk oligi juhtida tähelepanu tõigale, et kõigi soovid ja vajadused ei ole ühesugused. Ka ühe liigi piires – meilgi inimestena on ju väga erinevaid eelistusi –, aga liikide mastaabis on need tõesti äärmiselt erinevad. See, mis ühe jaoks on jääk, võib teise jaoks olla maitsev toit. Ja üldised seosed kehtivad linnakeskkonnas samamoodi kui mujal.
Kui vaaraosipelgas endale elupaika valib, eelistab ta raudselt elada inimesega külg külje kõrval võimalikult soojas vannitoas või köögis, kus soovitavalt oleks ka pisut pudi laiali ning kusagil vett. Meie soovid võivad küll sarnased olla, aga me ei ole väga vaimustuses sellest, et sipelgad meiega koos elada tahavad. Aga on liike, keda me väga hea meelega enda naabruses näeksime, kuid kellele jälle meie pakutav ei ole nii sobilik. Soodustame kas või pesakastide panekuga linnulaulu enda ümber, sest see on meile emotsionaalselt meeldiv. Kui näiteks metsvint meid kuidagi ei kahjusta, siis rästastega tekib teatud ajal juba arusaamatusi: maasikate osas võib olla konkurents vägagi tugev. Teisest küljest ajal, mil rästad oma poegi toidavad, koristavad nad meie õunaaiast suure hulga satikaid. Ei ole päris nii, et üks saab ainult kahju ja teine kasu.
Eks neile, kes meiega ikka veel linnas koos elavad, on see järelikult sobiv keskkond. Vahel võib aga seis olla väga piiripealne. Siilile meeldivad väga sellist vana tüüpi natuke räämas aiad, kus on väike puukuur, põõsaid ja põõsaalust sodi, aianurgas natuke nõgeseid ja eriti hea, kui ka huumuse­hunnik putukate ja vihmaussidega, mida süüa. Aga kui aias on kiviteed ja madal muru paari väga kauni okaspuuvormiga ning kõik servast servani jumala puhas, siis on see meie silma jaoks küll ilus, aga siililt on seal elamise võimalus ära võetud. See, mis ühele on meeldiv, kasulik või vajalik, ei pruugi seda teisele olla. Kusagil tekivad kokkupuutepunktid, kus saame kõrvuti eksisteerimisega hakkama ja kus enam mitte. Tegelikult ei ole loodus ainult siilile oluline. Meiegi hakkame ennast pikapeale halvasti tundma, kui ümber on ainult klaas ja betoon.”

Kuidas näitus kooli jõuab?
Annelie Ehlvest: „Kõigepealt tuleb meiega meiliaadressil ühendust võtta. Graafik on praegu paigas juba peaaegu järgmise aasta lõpuni. Kui aga valmis saab duubelvariant, mida jõudumööda ette valmistame, on ka saabuvaks sügiseks veel aegu. Tavaliselt on näitus ühes kohas kaks nädalat, aga kui on vaja, saab ka pikemalt. Kool peab ise organiseerima transpordi, mina annan detailid ja õpetuse kaasa ning siis pannakse näitus koolis üles. Hea, kui seal on valvega või lukustatav ruum, sest helimoodulis on kõrvaklapid ja ka hemoromeetri loomad on selleks liiga armsad, et neid päris üksi ööseks koridori jätta.
Näitust on külastatud eri ainete tun­dides. Vanuseliselt sobib see õpilastele alates 1. klassist ja külalisteraamat näitas, et ka gümnasistid ei nurisenud, et neil oleks igav olnud. Kui näpuga ainekavas järge ajada, siis põhikoolis käsitletakse linnalooduse teemat 6. klassis. Kui kogu programm korralikult koos töölehtedega läbi teha, võib näitusel veeta 2–3 tundi, aga ainult näitust vaadates saab hädapärast hakkama ka poolega. Paras ongi seda vaadata klassikomplektide kaupa, siis jagunevad lapsed sobivalt kuue mooduli vahel.”
Janika Ruusmaa: „Väiksemates kohtades käivad näitust vaatamas ka teiste ümberkaudsete koolide lapsed. Kui tuleval sügisel läheb meie näitus kuuks ajaks Tallinna Botaanikaaeda, on nemadki plaaninud teha Tallinna koolide hulgas korralikku eelteavitustööd, et ükski huviline seda maha ei magaks.
Praegu on näitus looduskeskuses paigal olnud ainult nädalavahetused vastuvõtmise ja üleandmise vahel. Kasutegur on sadu kordi suurem, kui see oleks püsinäitusel.”
Millised on põnevamad mängud, mida näitusel mängida saab?
Annelie Ehlvest: „Põnev ja õpetlik on linna planeerimise rollimäng, kus iga laps või rühm peab kehastama mingit looma. Linna planeerimise koosolekul tuleb neil esindada oma liigi huve. Nt siili jaoks on parklad ja ostukeskused täiesti mõttetud, pargid, aiad ja surnuaiad aga sobivad elupaigad. Piiritaja seevastu ütleks, et aedadest, parkidest ja surnuaiast on tal kama, peaasi et oleks kõrgeid maju, kuhu pesa ehitada. Nad peavad omavahel kompromissi leidma ja otsustama, mis sellesse linna tuleb – piiratud ressursside tingimustes muidugi, nagu me kõik elame.
Näitusel on ka hemeromeeter – meie andmetel algupärane ja maailmas esmaesitlusel olev mõõteriist, millega saab mõõta 20 looma- ja taimeliigi inimtaluvust ehk hemeroobsust. Osavusmäng „Ohud linnas” pakub võimalust aidata oma koju jõuda siilil, kiriteol ja lindudel.”

Preemiad ja unistused
Riiulil seisvaid järjestikuste aastanumbritega auhindu vaadates tekib tahtmatult küsimus, mille eest Tartu Keskkonnahariduse Keskus oma järgmise preemia saab…
Janika Ruusmaa: „Meie eesmärk ei ole auhinnad. Ei ole eelmised aasta­plaanis olnud ega ole ka järg­mised. See on meie iga­päeva­töö. Loodus­maja õpetab iga päev lapsi, kes juba on huvilised, koolidele pakume õppekava täiendavaid loodusprogramme.
Jutuks olnud rändnäituse laadsete asjade tegemine nõuab lisaraha ja projektitaotluste kirjutamist. Näitus kasvaski välja Eesti ja Läti koostööprojektist, millele on plaanis samade partneritega järg kirjutada. Kõik meie projektid on seotud laste harimise ja õpetajate õpetamisega, et loodus ei jääks meile kaugeks ja tähelepanuta.
Elame rendipinnal. Oma maja on meie järgmine suur väljakutse. Loodusmaja ajalooline koht, kus see 55 aastat tagasi oma tegevust alustas, on aadressil Lille 10. Viimased viis aastat pole seda maja seal küll olnud, aga laste istutatud pargiplats on alles ja meie lapsed käivad seal iga päev.”
Mis peaks teie unistuste keskkonnahariduse keskuses tingimata olema?
Janika Ruusmaa: „Peale loodusmaja ehk laste huvitöö võimaluste kindlasti ruumid avalikeks üritusteks täiskasvanud linnarahvale ja peredele. Korraldame ka praegu loodus- ja keskkonnaõhtuid, kuhu kutsume spetsialiste tutvustama aktuaalsete keskkonnaprobleemide tagamaid, ja koolitusi täiskasvanutele, kes on nendest teemadest rohkem huvitatud. Kindlasti oleks seal infopunkt nende jaoks, kes otsivad lahendusi konkreetsele küsimusele.
Nii selle maja sisemine keskkond kui ka ümbritsev park peaks toetama õpetust, mida tahame jagada. Veendumust, et loodus on lähedal, et oleme osa loodusest, et ehitada, elada ja töötada saab ka loodussõbralikult, arvestades nii ennast kui ka ümbritsevat. Õigupoolest on see suhtumine ju egoistlik: terve loodus on üks olulisi taustafaktoreid, et püsiksime ihuliselt ja hingeliselt ühes tükis, ning mitte ainult ühes tükis, vaid ka tasakaalus. Meie ülesanne ongi näidata, et seda saab teha ka linnas elades ja töötades.”

Tallinn ostis tänavu linna haljasalade tarvis lilli koguni 3,5 miljoni krooni eest. See paistis mais linnapildis ka välja.

Ainuüksi tulbisibulaid pandi maha 100 000 ja krookuseid üle 20 000. Musumäe nõlval ilutsesid need mõlemad võidu, võõrasemad mitmel pool tegid pildi veelgi värvilisemaks. Niisugust lillepidu ei ole pealinnas kevaditi varem olnud.

Ilu sünnib aegapidi
Linna keskkonnaameti haljastuse osakonna peaspetsialist Mai Lepp ütleb, et tulbisadu sai alguse kaks aastat tagasi, kui osakond kuulutas välja ideekonkursi. Linnaosade haljastajad pidid esitama oma ettekujutuse lilledest linnas. Kõike pakutut ei jõudnud linn kohe ellu viia, õiget pilti näeme nüüd. Taasloodud Eesti riik saab tänavu juba 17 aastat vanaks, aga keskkonnaamet, haljastuse osakond ja peaaedniku koht selles loodi Tallinnas alles kolm aastat tagasi.
Mai Lepp räägib veel, et linnalillede esimeselt konkursilt ootasid nad enamat, näiteks uusi kohti, mida õitega ehtida, aga konkursandid pidasid silmas ikka vanu tuttavaid peenraid ja postamente. Eesti inimene ei ole harjunud toretsema, iga asi võtab oma aja. Keskkonnaamet korraldabki tänavu uue konkursi, nõudes osalejatelt otsesõnu linna kaunistamisel kardinaalselt uusi lahendusi.
Nendele, kes lilli istutavad ja hooldavad, korraldab linnavalitsus igal aastal riigihanked. „Soss-sepp selle töö ligi ei pääse,” räägib Lepp. Sibullilli – tulbid, krookused – hooldab praegu näiteks Nurmiko AS, võõrasemasid Keskkonnahoolduse OÜ. Oma lillede­ga võimutseb linnavalitsus siiski ai­nult avalikus ruumis, majaomanikke, igat masti erategijaid õhutab linn teisel moel, kuulutades tänavu esimest korda välja konkursi kõige paremini kujundatud välikohvikule.
Mai Lepp on Tallinna kaunistanud pea terve oma tööelu. Agronoom haljastuse ja maastikukujunduse erialal sai temast Räpina Aiandustehnikumis legendaarse õpetaja, sireliaretaja Adolf Vaigla käe all.
Tallinna tänavuses eelarves on haljastuse jaoks ühtekokku 5,36 miljonit krooni, 3,6 miljonit sellest on mõeldud lilledele. Ehk tuleks odavam, kui just Hollandist tulbisibulaid toomas ei käiks? „Omade käest kodus odavamalt ei saa, sest eks nemadki ole sordid välismaalt sisse ostnud ja kui juba ostad, siis ikka tõesti väärt sibulaid,” selgitab Mai Lepp. Üks ilus tulp, kui istutamine, väetised ja hooldus juurde arvata, maksab 9–10 krooni. Aga kuna linn ostab hulgi, saab ta oma lilled Mai Lepa meelest siiski odavalt kätte. Ja linnakodanikud peavad end aasta-aastalt üha ontlikumalt ülal. Tõnismäele istutati tänavu 50 000 tulpi, vast vaid kümmekond neist tegi keegi katki. Kunstihoone ees on palju võõrasemasid, vaid 3–4 on tänavu üles võetud ja arvata võib, et needki istutas võtja teisale maha. Veel hiljuti olnud selliseid võtjaid rohkesti. „Lilledel on inimeste üle mingi imeline võim. Vähemalt viimasel ajal on see nii olnud. Inimene ei lähe lillele niisama lihtsalt kallale.” Tallinna tänavused tublid tulbid, 24 sorti, ostis linn Schetelig Eesti AS-ilt. Mai Leppa tänavuses valikus „süüdistada” ei saa. Tema lemmiklilled kasvavad kõik metsas, kullerkupud tulevad esimesena meelde. Ja nüüd on neil seal jälle vabam olla. Rahvas viis ju valed asjad 3. mail metsast ära.
Rippuvad lilleseaded – amplid –, mida me linnas praegu näeme, on inimeste endi või pinna rentinud poodide-söögikohtade omanike omad. Linna­valitsusel tuli mõte kaunistada lilleamplitega ka vanalinna. Plastmass sinna ei sobi, mõeldud olid sepised. Türi sepad olid vasest riputitega amplid linnavalitsuse tellimisel valmiski tagunud, kui selgus, et suur ampel võib maja numbri või tänava nime ära varjata. Lipuvarda aluse külge oleks neid ka kohatu riputada ning reklaamigi on seintel rohkesti. Nüüd on selge, et sepised saab kinnitada majalampide külge, aga selle peab tänavavalgustuse haldajaga veel läbi rääkima. Sepis koos riputiga läks linnale maksma 2500 krooni, sinna mahub tervelt kolm amplitaime, selline lillesülem on efektne.
Amplid on linnapildis kõrgel, neid on vaja sageli kasta. Õnneks sai linn osta graanuleid, mis vee endasse imevad ja mulda niisutavad. Ampleid hooldab tänavu suvelillede riigihanke võitnud Kesklinna Pargid OÜ. Linnavalitsus on veel näiteks Raekoja platsi välikohvikutele ühist lillekujundust pakkunud. Mõni oli varmas kujundust tellima, aga ei soostunud hooldust ostma ja see mõte suri välja.

Vanu aegu meenutades
Vanaturu kaelas, kus linna külalised Olde Hansa restorani välilaudades einestavad, on tünnidesse istutatud noored õunapuud ja laudade küljes kastid, kus kasvavad maitseroheline ja isegi maasikataimed. Seda rohelist võib uljaspea ka toidu juurde hammustada.
Mai Lepp teab, et mõte ise – ürdid linnapildis – ulatub sajandite taha. Selle koha peal olnudki vanal hallil ajal just ürdipeenrad. Hea haistmismeelega inimesed ütlevad, et melissi lõhn pakub vanalinna lõõskavas suves meeldivat vaheldust. Või kutsub sööma. Vahel saab mõni väikemees teada, mis see porrulauk on ja et see ei kasva poes. Köögiviljaaiad on vanalinnas olnud veel Neitsitorni juures. Läinud aastal panid haljastajad sinna jälle salatit ja peterselli maha. Neitsitornis kohvikut enam ei ole, aga mõni möödakäija murdis endale ikka maitserohelist kaasa. Need taimed on sellised, et mida rohkem sa murrad, seda paremini nad kasvavad. See on üks näidetest, kus linna haljastajad ja kodanikud saavad üksteisest hästi aru.
Haljastajatel oli plaan kaunistada Vabaduse väljak paigus, kus vanad pärnad on välja läinud. Panna sinna puuvõrade metallist kaitsed ja kasvatada juurde kahemeetrised ronitaimed, näiteks humal. Lähteandmed olid kõik juba koos, aga töö jäi seekord siiski ära, sest väljak läheb remonti.

Mitte ainult peenras
Need, kes Kumus käinud, on Wei­zen­bergi ja Poska tänava nurgal kindlasti ka lillepüramiidi imetlenud. Selliseid postamente tuleb tänavu linna tervelt 22 läinud suve üheksa vastu. Sellest hoolimata leiab Mai Lepp, et lilli on linnas vähe. Kahe viimase aasta ponnistused on siiski vilja kandmas, Tallinn on nüüd palju värvilisem. Ja keskkonnaamet on huvitatud, et linnakodanikud kaunistamisel hoogsalt kaasa lööksid. Kui ise ei mõista muruplatsi maja ees kujundada või vana õunapuud lõigata, võib linnaosavalitsusele või keskkonnaametile avalduse kirjutada. Ametimehed tulevad, annavad nõu. Oluline on, kellele majaalune maa kuulub. Kui on linna maa, toimetab linnaosavalitsus, lõikab ka puuvõrad korda. Aga muidu on ikka nii, nagu alati olnud – me ise ilu tegijad.
Üks vana mees õpetas kord, et kes ei saa Tallinnas rohkem käia kui kord aastas, mingu mais – siis õitsevad kas­tanid. Neid on eriti rohkesti Kadriorus. On’s kastan linna levinuim puu? Ei tea, kas neid üldse kokku loetud on. Linnaaednik Mai Lepp lisab linnas kasvavatest võõrpuuliikidest hariliku hobukastani kõrvale ka suurelehelise pärna. Haljas on enam kui neljandik Tallinnast, pargid ja haljasalad võtavad enda alla oma 2000 hektarit.
Arvatud on, et lühiajalise puhkuse tarvis peaks park või haljasala asuma linlase kodust kõige rohkem 300 m kaugusel. Nii tuleb välja, et kaheksast linnaosast ei ole meil küllalt haljad tervelt neli: Kristiine, Mustamäe, Põhja-Tallinn ja Lasnamäe.

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.