Õpetajate Leht 2000

reklaam.gif (23958 bytes)

14. jaanuar 2000, Nr. 2

DIALOOG

Haridus ja “liberaalne” filosoofia

Möödunud aasta 8. oktoobri “Õpetajate Lehes” oli avaldatud Peeter Liivi artikkel “Millist filosoofiat õpetada?”, kus autor pani kahtluse alla minu töö “Haridus ja filosoofia” mõningad seisukohad (vt Haridus nr 4, 1999).
Liivi artikli ilmumise fakt iseenesest on vägagi rõõmustav – meeldiv on tõdeda, et ka ohjeldamatu turufundamentalism pole võimeline sundima vaikima neid, kes saavad aru filosoofia erakordsest tähtsusest inimkonna saatusele.
Kurva kahetsusega – mis on minu puhul tavaline uute “filosoofiate” korral – pean aga nentima, et “Millist filosoofiat õpetada?” koosneb peaaegu täielikult nendest tüüpilistest vigadest, mis on iseloomulikud mõningatele moodsatele õpetustele. Just need vead ei luba filosoofidel anda väärilist vastulööki mitte ainult igat masti relativistidele ja fundamentalistidele, vaid ka lihtsalt petturitele ja lollidele. See puudutab eriti ühiskondliku aktiivsuse nii tähtsaid valdkondi, nagu seda on haridus ja poliitika. Seepärast pean vajalikuks Liivile vastata.
Liberaalfilosoofid, joondu!
Üks kõige levinum filosoofiline atavism on endiselt püüd kooskõlastada filosoofiliste uurimuste tulemused mingisuguse ühiskondliku ideoloogia hetkeseisuga. Liiv kirjutab: “Kiites Karl Popperit kui “avatud ühiskonna” ideoloogi, räägib Veingold minu meelest talle aga risti vastu, nõudes haridusministeeriumilt “küllaldast ühetähenduslikkust”. Sest seda on nõudnud ennekõike need, keda Popper nimetab hoopiski “avatud ühiskonna vaenlasteks”. Ühe “selge maailmapildi” nõue kehtis – ja kehtib veel tänagi – nn suletud, fundamentalistlikes ühiskondades. /- - -/ Ma muidugi mõistan, et Veingold ei mõtle seda päris nõnda. Ent millega ikkagi seletada nii isiklikku reaktsiooni Meose õpikule? See õpik järgib just nimelt “avatud ühiskonna” maailmavaatelist pluralismi, tutvustades “filosoofia põhiprobleemide” erinevaid lahendusi ajaloos, kutsudes iga peatüki lõpus kaasa arutlema ning rõhutades korduvalt, et “filosoofilistel probleemidel ei ole ainuõigeid lahendusi”…“
Tõepoolest, ma pean Popperit läinud millenniumi üheks kõige silmapaistvamaks mõtlejaks – tema mõju kaasaegsele Lääne tsivilisatsioonile on raske üle hinnata. Ja just sellepärast arvan, et ennast filosoofiks pidav inimene ei saa oma töid nimetada filosoofilisteks, kui ta sobitab neid – erinevalt Popperist – ette teada tulemusega, eriti kui tulemus on seotud mõne ideoloogiaga. Niisugune “filosoofiline” praktika on juba viinud selleni, et paljud kahtlustavad filosoofe koostöös võimuga – just selles süüdistati kirikut enne seda, kui see kaotas inimeste usalduse ja muutus irvitamise ja vihkamise objektiks.
Peab alati meeles pidama, et filosoofias on kõik ühiskondlik-poliitilised mõisted tuletatavad ja nendele kui argumentidele toetumine tähendaks algusest peale kehtestatud mängureeglite rikkumist. “Tarkusearmastajatele”, kes ka meie ajal siiski kangekaelselt ei suvat- se elada tagasivaateta valitsevale ideoloogiale, tahaksin meelde tuletada, et Lääne esindusdemokraatia vorm ei pruugi olla ainus avatud ühiskonna jaoks sobiv valitsemisvorm. (George Soros)
Popper ja “popperiaanlased”
Viimasel ajal – sealhulgas ka tänu Popperi ürituse jätkaja ja õpilase George Sorose kangelaslikele pingutustele – on küllalt paljud võtnud üle sõnu Popperi üsnagi ulatuslikust ja keerulisest terminoloogiast. Paljud nendest – sealhulgas nii mõnedki filosoofiaprofid – ei tunneta aga üldse Popperi tekstide taga seisvat mässavat vaimu ega teda inspireerinud ideid.
Popperi austajad räägivad tihti “kriitilisest mõtlemisest”, sealjuures tavaliselt suvatsemata (või ei ole nad selleks võimelised) kriitiliselt mõtestada ka Popperi enda tööd, näidates sellega mitte ainult tema ideede täielikku mittemõistmist, vaid ka suurimat lugupidamatust selle suurepärase mõtleja päranduse vastu.
Toon siin ühe üsnagi hiilgava ja praktilisest vaatepunktist äärmiselt tähtsa näite, kus ebakriitiline suhtumine Popperi teostesse, sattudes resonantsi püsiva joondumisega valitseva ideoloogia hetkeseisu järgi, viis arusaamatustele rahvusvahelises ulatuses.
Sel päeval, kui endine Viini elanik Karl Popper, kes oli sunnitud lahkuma oma kodumaalt läheneva pruuni katku eest, sai teada Hitleri sissetungist Austriasse, otsustas ta kirjutada raamatu, mille nimeks sai “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”. Teos oli esmajärjekorras suunatud totalitaarsete ideoloogiate – natsismi ja kommunismi vastu –, mis väitsid, et nendel on teada ajaloo liikumapanevad jõud.
Suur humanist tegi need libafilosoofilised ehitised maatasa, näidates, et neil pole midagi ühist teaduse ega inimkonna ajalooga. Viimases peatükis (“Kas ajalugu omab tähendust”) kirjutab Popper historitsistlike vaadete purukslöömisele kriipsu alla tõmmates ja neile taas vastu vaieldes poleemilises ägeduses: “Ma väidan, et ajalugu ei oma tähendust. /- - -/ Loodus ega ajalugu ei saa meile öelda, mida me peaksime tegema. Faktid, olgu need looduse või ajaloo faktid, ei saa meie eest otsustada, nad ei saa määrata, millist eesmärki meil on tarvis valida. Meie ise oleme need, kes toovad eesmärgi ja mõtte loodusesse ja ajalukku /- - -/ Meie endi valida on oma elu siht, et valida oma eesmärgid.”
Natuke aega pärast ilmumist kanoniseeriti “Avatud ühiskond…” Läänes – seda sugugi mitte viimases järjekorras ideoloogilise vastuseisu tõttu Idaga. Sellega muutus Popper ise üheks nendest “inimkonna suurimatest intellektuaalsetest liidritest”, keda ta alles hiljuti nii erapooletult ja õiglaselt oli kritiseerinud… Tema ülaltoodud sõnad said aga multiparadigmaalse maailma, kõigi pluralismide ja isegi demokraatia põhjendamise statuudi.
Tõepoolest, tsitaadist järeldub otseselt, et igaüks meist on prii ise oma sihte valima ja mitte keegi või miski ei saa meile näpuga näidata, mida ja kuidas me peame tegema. Sest “Me ei tea, mis on õige” (George Soros, “Globaalse kapitalismi kriis”). Tähendab, mida soovime, seda ka teeme, ja mitte keegi ei ole meile käskija ega keelaja!
Filosoofias tekitas selline hoiak olukorra, mida on üsna adekvaatselt kirjeldanud mind kritiseeriv Liiv. “Pealegi sarnaneb kaasaja “liberaalne filosoofia” maagiaga – võidab see, kelle maailmakirjeldus on kütkestavam. /- - -/ Modernne eesmärk on parimal juhul hoopiski veenda ümber teisi “vabade kohtumiste käigus”, ilmutada enamat. Veel enam – ilmutada omaenese autentset, originaalset maailmanägemist. /- - -/ Seega, mõeldes sedalaadi vaimus, pole olemas ühte “õiget”, “adekvaatset” maailmavaadet. On vaid erinevad lood (mille minevikuvorme on nimetatud müütideks), üha uued maailma ümberkirjeldused, keelemängud, millest igaühel on vaba voli valida endale meelepärane. Veel enam – millest igaüks võib lahti tõukuda ja saada ise maagiks, lausujaks. See on ühtlasi loovuse küsimus – mille avamisele meie tulevikukool ju võikski olla suunatud; õpetades muuhulgas filosoofiat, mis on loobunud “õigetest” maailmapiltidest.”
Nagu näha, on tänapäeva “tarkusearmastajatel” tekkinud ühine arusaam, et ühist arusaama ei saa olla! Sellest avastusest järeldub vankumatult veel üks, mitte vähem eesrindlik liberaal-filosoofiline tõde: “filosoofilistel probleemidel ei ole ainuõigeid lahendusi”. Aga seesama Karl Raimund Popper pooldas ju just vastupidist arvamust!
Täiesti läbipaistvatest klaasidest
Missugused suurepärased väljavaated avanesid tänapäeva inimkonnale tänu meie “tarkusearmastajate” hoolitsusele! Kõik on lubatud ja peaaegu kõike saab põhjendada! Siin ta lõpuks on, ehtne vabadus, multiparadigmaalsus ja pluralism! Julgelt võib juurutada kõike, mis pähe tuleb – puuduvad ju selged kriteeriumid üleüldse, sh heast ja kurjast iseäranis. Milleks on vaja näiteks prokuröre või haridusministeeriumi? Ja kui mugav on varjata “multiparadigmaalsuse” ja “pluralismi” taha ebaprofessionaalsust ja ebakompetentsust või isegi absoluutset amoraalsust! Sellisel “filosoofilisel” taustal võib mis tahes fundamentalism osutuda vägagi veetlevaks!
Loomulikult tunnetavad paljud, et siin on midagi täiesti viltu – Popper võitles ju alati relativismiga… Aga aruteludes mõjuvad konkreetse vea leidmise raskused ning liigne aukartus “inimkonna suurimate intellektuaalsete liidrite” vastu koos lugupidava suhtumisega valitsevasse ideoloogiasse peaaegu alati halvavalt. Isegi Soros otsustas selle asemel, et seada kahtluse alla väide “Me ei tea, mis on õige”, toetada seda “Globaalse kapitalismi kriisis” hoopis järgmise “filosoofilise” argumendiga: “Kui me seda teaksime, ei oleks meil demokraatlikku valitsemisvormi vaja…”
Tegelikult on kogu see piiramatu pluralismi fatamorgaana rajatud lihtsale ja isegi tüüpilisele veale, mida võiks nimetada “täiesti läbipaistva klaasi efektiks”. See efekt on vaadeldav siis, kui mõningad asjad paistavad meile nii loomulike, silmaga nähtavate ja iseenesest mõistetavatena, et me ei pööra neile tähelepanu ega pea vajalikuks neid isegi mainida. Näiteks, lugedes väidet “Loodus ega ajalugu ei saa meile öelda, mida me peaksime tegema. /- - -/ Meie endi valida on oma elu siht, et valida oma eesmärgid”, saame aru, et kõik sõltub ainult meist ja meie otsustest, mitte aga mingitest “ajaloolistest vajadustest”. Seejuures jääb täiesti tähelepanuta ilmne asjaolu, et otsuste tegemiseks ja oma sihtide elluviimiseks PEAME ME EKSISTEERIMA, s.t ELUS OLEMA. See aga tähendab, et nii igaüks meist kui ka kogu inimkond ei ole ikkagi oma otsustes nii vaba, nagu see tundub mõnele hädafilosoofile. Ja et vabaduse, demokraatia ja pluralismi mõisted on mõeldamatud inimese eksisteerimiseta, sest olemata midagi enamat kui mõne inimühiskonna asjade seisu kirjeldused, omavad nad kõik teatud piire. Näiteks enesetapmise propageerimine “arvamuste pluralismi” sildi all on algusest peale täiesti sobimatu pluralismi enda mõistega.
Kui me seejuures veel teadvustame, et inimkond on vaid Universumi kaduvväike osake, õnnestub meil aru saada, et tegelikult paneb Loodus tõsiseimad piirangud meie eesmärkidele ja plaanidele ja kui ta ka ei räägi meile otseselt, mida me SAAME ja VÕIME teha, määrab ta siiski täiesti selgelt mitte ainult selle, mida me EI TOHI teha, vaid ka selle, mida me oleme KOHUSTATUD TEGEMA.
Nendele põikpäisetele libapopperiaanlastele, “Popperi papagoidele”, kes Popperi vaimu kiuste on kindlad oma ebajumala eksimatuses ja pole seepärast võimelised niisuguste järeldustega nõustuma, soovitan 1) hakata kohe peaga vastu seina taguma, 2) alatiseks toidust loobuda.
Piiramatu pluralismi allikatest
Pole raske märgata, et väide “Me ei tea, mis on õige” ei vasta tegelikkusele: kuigi me pidevalt eksime, on inimkond teinud siiski teatud edusamme. Üht-teist me siiski teame ja isegi täiesti kindlalt – vastasel korral poleks inimene näiteks Kuu peal käinud ja kirurgid ei saaks inimesi opereerida – nad sööksid oma patsiendid hoopis ära.
Me ei istu ju, käed rüpes, vaid tegutseme pidevalt: tegutsemine on aga alati VALIK. Valik ühtede või teiste, mõnikord selgelt teadvustamata kaalutluste ja hetkearusaamiste põhjal… Võimaluste rohkuse eelis just selles seisnebki, et meil tekib võimalus valida nendest kõige adekvaatsem, hetke nõudmistega sobivaim. Mitte valida ükskord lõplikult, vaid ainult siin ja nüüd, sest olukord võib järsult muutuda. (Liiv arvab isegi, et “Ega “keeleprobleemigi” või üle tähtsustada, tulevikus osutub seegi vananenuks”. Erinevalt liberaalfilosoofidest pole mul nii võimsat kujutlusvõimet, et mõista, kuidas saab õpetada filosoofiat, mida on nimetatud ka “väiteks väidetest” väiteid kasutamata, teisisõnu, jättes “keeleprobleemi” lahendamata.)
Kui me oma loomuliku piiratuse tõttu ei ole niisuguseks valikuks veel võimelised, peab proovima perspektiivsete variantide arvu teatud kaalutlustest lähtuvalt kitsendada. Kui keegi aga teatab, et me ei ole isegi selleks võimelised, räägib ta iseendale vastu, sest temagi arvamus iseenesest on tema enda valiku tulemus. Kohustusliku hariduse süsteem, mis on samuti sajanditepikkuse valikuprotsessi tulemus, eksisteeribki selleks, et õpetada õpilast valima võimalustest kõige perspektiivsemad, mitte ainult aidata tal neid näha.
Kahjuks ei taha mõned “tarkusearmastajad” märgata ka seda üsnagi läbipaistvat klaasi, püüdes oma võimetust orienteeruda filosoofia labürintides esitada asjade loomuliku seisundina. Neid kuulates võib tulla järeldusele, et polegi vaja midagi valida: nagunii ei suuda me teha õiget otsust – seda lihtsalt pole. Filosoofias võib enda ebakompetentsuse pinnal tekkinud piiramatu pluralism teenida sobiva katusena äärmist individualismi.
Niisugused asjad kuuluvad loomulikult rohkem hädafilosoofide isiklike probleemide kilda. On vaja vaid õigeaegselt tõkestada nende härraste katsed pluralismi maski all suruda peale oma “arvamust” kohustusliku hariduse süsteemile. Eestis seda teha ei õnnestunud.
Kõikide asjade määr
““Õige” määratlus võib sõltuvalt ajast ja kohast olla erinev, aga igal ajahetkel ja pool peab mingi määratlus olemas olema,” nendib Soros. See on vaieldamatult õige, aga ma väidan, et eksisteerivad ka igavesed tõed, mis, olles kord teadvustatud, peavad alatiseks jääma inimkonnaga – need tõed on seotud meie liigi oma koha teadvustamisega Universumis (“filosoofiliste invariantide probleem”). Ja peamine igavene tõde on inimene, kelle olemasolu fakt iseenesest on võrratult tähtsam kui tema hetkeettekujutused reaalsusest: “Inimene on võimeline kõigeta läbi saama – ta ei saa läbi ainult teise inimeseta.” (Ludwig Börne)

ALEKSANDER VEINGOLD

Samal teemal: Kõik tõed on suhtelised

PEETER KREITZBERG:
“P. Liiv ja A. Veingold diskuteerivad ülimalt oluliste filosoofiliste küsimuste ümber. Jättes kõrvale seda põhjustanud Meose filosoofiaõpiku detailse analüüsi, on probleem relativismist ja objektivismist, mis ulatub tegelikult sofistideni – lääneliku relativismi alusepanijateni ühelt poolt – ja Platoni-ni – lääneliku objektivismi alusepanijani teiselt poolt. Mõlemad rühmitused arvasid, et vaidlesid selle üle, milline maailm tegelikult on. Usun neid, kes väidavad, et filosoofid ja tavainimesed vaidlevad rohkem selle üle, millisena nad maailma näha tahavad. Isegi teadlased. Selles maailmas on võimalik elada paljudel eri viisidel ja seda maailma on võimalik ka tõlgendada paljudel eri viisidel. Samas peitub siin relativismi, nihilismi ja isegi tugevama ülemvõimu oht. Seda on veenvalt argumenteerinud pea kõik nüüdisaegse filosoofia tipud. Totalitarismivastase võitluse parim moodus on siiski tunda neid erinevaid maailmanägemise võimalusi.
Filosoofial ei ole üldtunnustatud põhiprobleemi ega ka selle lahendust. Veingold kannab Descartes’i, modernismiajastu esimese suure filosoofi kihku leida tunnetuse ainus, lõpuni tõestatav lähtekoht ja lahendus probleemidele ning lõpetada tarbetud vaidlused. Pärast Kuhni, veelgi enam pärast Foucault’d, Derrida’d ja nn prantsuse postmodernismi tuntumad filosoofid endale seda probleemi ei sea. Popper on juba 1934. a näidanud, et mingit üldist seaduspära ei õnnestu lõpuni tõestada, küll õnnestub aga, vähemalt põhimõtteliselt, ümber lükata. Wittgenstein jõudis hilisemates uuringutes järeldusele keele tähenduste ebastabiilsusest, muutumisest, kus keelemängu reegleid muudetakse käikude abil, mitte nii nagu males, kus vaid reeglite kaudu on võimalik käike legaliseerida.
Kurvastav on analüütiline vaidlusstiil, kus iga hinna eest püütakse vastast kummutada. Tasub uurida Bernsteini dialoogilise eetika kui kollektiivse tõe leidmise varianti, mis püüab võtta midagi nii postmodernistlikult relativismilt kui ka viimaseks suureks ratsionalistiks kutsutud J. Habermasi kommunikatiivsest konsensusest kui objektiivse tõe aseainest. Tasub võtta tõsiselt Kuhni ja eriti Foucault’ tõe ja võimu kui ühe ja sama protsessi kahe eri külje käsitlust. Tõel on alati teatud maksmapaneku element. Maailmavaatelised kollektiivsed tõed oleksid alati võinud olla teistsugused, kui need parajasti olid.
Ja lõpuks Rorty väide – filosoofia ülesanne on hoida teed lahti igavesti kestvale kommunikatsioonile ja dialoogile. Usun, et õpik, mille üle vaieldakse, on seda ülesannet hästi täitnud. Saan paremini aru P. Liivist kui A. Veingoldist, aga hindan mõlema südikust ja süüvimist.”