Raha võimust ehk Miks Eesti riigil on viltu läinud
Samal teemal

Reede, 13. veebruar 2009	lk 4
Autor: Heido Vitsur, Eesti arengufondi majandusekspert	Trüki

On selge, et Eestil üle oma varju hüpata ei õnnestunud, kuigi suur osa meist seda alles hiljuti lootis. Kuid veel rohkem oli neid, kes lootsid, et oleme vähemalt õigel, edule viival teel. Praeguseks on seda lootust asendamas hämming ja kohati ka meeleheide.

Hillar Padu on oma artiklis välja too­nud nii majandus-, poliitika-, sotsiaal- kui ka eetikasfääri kuuluvaid põhjusi. Piirdun seekord mõne artiklis esitatud väite ja ühe üldise kommentaariga.
Pensionärid ja pedagoogid on Eestis tõepoolest „kõige solidaarsemad”. Samal ajal kui Euroopas ei ole ühtki arenenud riiki, kus kooliõpetaja keskmine palk erineks oluliselt panga laenuosakonna töötaja keskmisest palgast, on Eestis see vahe kahekordselt õpetajate kahjuks. See, et oleme arenenud maadest vaesemad, ei ole argument: nii oli arenenud maades ka siis, kui nad olid vaesemad kui eilne Eesti. Riik ei saa olla edukas, kui ta ei hooli neist, kellest sõltub rahvuse haridus või kui ta ei vaja haritud tööjõudu.

Õiged väited, valed järeldused
Meil armastatakse rääkida, et pensionikulu on meie eelarve kõige suurem kuluartikkel. See on tõde. Paraku kulutab kolmveerand Euroopa Liidust (sh osa postsotsialistlikke riike) pensionide maksmiseks oma koguproduktist kuni kaks korda rohkem kui Eesti ja ma ei ole kuulnud ühegi maa meedias räägitavat pensionäridest kui tüütust või koguni probleemsest koormast. Kuid sellega valed ei piirdu.
Meie peaminister ütles hiljuti, et Eestis on sotsiaalmaks üks Euroopa suuremaid. Ka see väide on õige. Kuid järeldus sellest jälle täiesti vale. Näiteks Taanis ei ole praktiliselt üldse sotsiaalmaksu, kuid seal on üle kahe korra kõrgem tulumaks ja pensione makstakse hoopis tulumaksu laekumistest ning tunduvalt heldemalt kui Eestis. Teistes madala sotsiaalmaksuga riikides on aga sotsiaalkindlustus korraldatud sootuks teisiti kui Eestis. Mõnes kohas osaliselt firma pensioniskeemide kaudu, teises kohas kindlustusmaksetena, mida statistika ei loe maksudeks jne. Ainuke objektiivne võrdlusalus on pensionideks kuluv siseprodukti osa ja siin kuulume Euroopas kolme viimase hulka.
Olen Hillar Paduga nõus ka selles, et meie kõige suurem häda on, et läksime nii kergemeelselt laenamisele ja oma varade müügile põhineva tarbimisühiskonna teele. Nüüd oleme täpselt sellises olukorras, nagu Enn Vetemaa prohvetlikult oma „Kalevipoja mälestustes” peaaegu nelikümmend aastat tagasi kirjeldas: „ma kiskusin varakirstud ja päranduselaekad lahti ning leidsin sealt ... ainult võlakirju! Tuli välja, et minu kallis isamaa, minu kallis minu maa oli ammuilma sarvedest sabaotsani ja veel kolmele naaberrahvale ära panditud. Ei jaksa ma vist ealeski neid võlgu kinni taguda...”

Mitte töö, vaid õnnemängud
Kogu aeg räägiti, et meil on finantsidega kõik korras, sest meie eelarve on tasakaalus. Nüüd on aga selge, et erasektori rahvuslikku sisetoodangut ületav laenukoormus võib meile osutuda samasuguseks koormaks ja riskiteguriks nagu näiteks eelmistel kümnenditel Mehhikos ja Kagu-Aasias ning nüüdsama Islandis, Iirimaal või Lätis.
Olen nõus ka sellega, et halvasti saigi minna, kui uskuda, et pole vahet, kas rajad peaasjalikult oma tööle ja rahale tugineva majanduse või hakkad õnnemängijaks.
Kuid ikkagi jääb meid kummitama küsimus, miks läks meil halvasti.

Suure raha türannia
Esimese maailmasõja eelse maailma üks rikkamaid mehi John Pierpont Morgan on öelnud: ei ole midagi hirmsamat kui suure raha türannia. Ta teadis, mida rääkis, sest oli ise rahamaailma tüüri juures.
Häda on ju selles, et rahamaailma ja üldse kogu maailma käitumise alus on inimhinge sügavuses toimivad ja meie tahtest sõltumatud loodusseadu­sed (täpsemalt keemia- ja füüsikaseadused), mille mõju inimese käitu­misele saab ainult teatud ulatuses kultuuri kaudu mõjutada. Milline see „teatud ulatus” ühe või teise rahvu­se puhul on, sõltub lugematutest teguritest: geograafilisest asukohast, naabri­test, ajaloolisest käekäigust, juhustest ja ka õnnest. Ühe sõnaga, see on nn raja sõltuvus.
Eesti õnnetus on, et suur raha suutis eestlaste meeled ja vaimu üpris kiiresti oma kätte saada. Kui meenutada kas või „Kauka jumalat”, polegi see nii üllatav. Selleks ei olnud ju vaja muud, kui võtta oma kontrolli alla kogu meedia, hoolitseda selle eest, et rahva põhimass oleks informatsioonist lahutatud või ühekülgselt informeeritud. Mis veel halvem – see suurele rahale meelepärane, kuid ühekülgne maailmapilt kuulutati meil liberalismi sildi all kohustuslikuks religiooniks, mille üle arutlemisse või millele vastu vaidlemisse suhtuti kui riigi reetmisesse.
Suurele rahale meelepärasesse maailmapilti sobimatu informatsioon kas vaikiti või materdati kambakaga maha. Loomulikult ei andnud suur raha rünnatavale ega tema toetajatele mingit vastumängimise ruumi.

Turumajanduse laastav mõju
Lisaks pakuti inimestele informatsiooni asendajatena kollaseid või veel hullemaid uudiseid ja filme, pesuehtsat ropendamist jne, kujundati omapärane arvamusliidrite seltskond. Selles seigas peitub meie rahvusele veel suurem oht kui võlakoorem ja majanduslik suutmatus. Muuseas, poolteist aastat tagasi juhtis USA riigikontrolör Kongressis esinedes tähelepanu sellele, et Amee­rika on muutunud oma sisult ohtlikult sarnaseks laguneva Rooma riigiga. Ta pidas silmas moraalitust, üle jõu elamist ja agressiivsust. Täna­päevase turumajanduse laastav mõju inimesele on olnud ka paavsti pideva mure objekt. Kuid on täiesti arusaadav, et moraalitus ja pidu panevas maailmas pole mingit vajadust erudeeritud ja laia silmaringiga õpetajate järele.
Eestil läheb praegu nii halvasti just sellepärast, et oleme viimased seitseteist aastat olnud järjekordselt ja vääramatult „ainuõigel teel”.

Pigem siiski õnnetus kui süü
Siiski pole see niivõrd meie süü, kuivõrd õnnetus. Meie iseseisvumine sattus maailma arenguloo sellisesse ajajärku, kus heaoluriigi rüpes kosunud neoliberalism, loe: turufundamentalism koos sotsiaaldarvinismiga, oli just oma kolmekümne aasta pikkuse võidukäigu algusfaasis ja sel ajal iseseisvuse kätte võitnud ning kokkuvarisenud käsumajanduse taagast vabaneda püüdvad rahvad, sealhulgas eestlased, võtsid selle võiduteel oleva ideoloogia igasuguse kriitika­meeleta omaks, lootes nii kõige kiiremini jõukate lääneriikide klubisse pääseda. Oleks me ajalugu paremini tundnud, oleksime loomulikult aru saanud, et seda ei saa juhtuda ja tulemus on vastupidine.
Kahjuks ei päästa siin ka õppimine. Ajalugu on vaja tajuda ja mäletada. Paraku ei ole kolmas põlvkond selleks enam suuteline. Ja nii ongi maailmamajandus ja koos sellega rahvad aastasadu kõikunud pikkade, kolme põlvkonna pikkuste lainete rütmis. Arenenud rahvastel läheb paremini, sest tänu kogutud tarkusele ja tõelisele demokraatiale suudavad nad kõikumisi kuigivõrd siluda, teised aga mitte.