Milline on „hea õpik”?

Reede, 6. märts 2009	lk 17
Autor: Edgar Reedik, ajalooõpetaja	Trüki

Ühe õpiku eelistamine teisele tundub olevat üsna meelevaldne tegevus. Mis muudab ühe õpiku õppetööks teisest sobilikumaks? Olgu selline õpik mõneti provokatiivselt nimetatud „heaks õpikuks”.

Hea õpik on kooskõlas õigust loovate aktidega ning kui õpikut soovitakse kasutada põhiõpikuna, peab selle vastavust riiklikule õppekavale kinnitama haridus- ja teadusministeerium. Seejuures ei tähenda kinnitus, et kehtivas riiklikus õppekavas vastav aine olema peab (näiteks oli 2003. aasta riigikaitseõpetuse õpiku vastavus riiklikule õppekavale haridusministeeriumi kinnitatud, kuigi see ainekava kehtiva riikliku õppekava lisas puudub).
Õpikud on pikka aega olnud õpeta­misprotsessi tähtsamaid koostisosi. Näiteks katkestati N Liidus 1988. aastal ajalooeksamite läbiviimine seniks, kuni sobilikumad õpikud valmis. Veel 2002. aastal vastas Eesti koolides E. Krul­li poolt küsitletud õpetajatest 60%, et nad lähtuvad õpetamisel õpikutest ja teistest metoodilistest materjalidest. Õpikud keskenduvad ametlikus õppekavas soovitud materjalile, sisaldades ka riigieksami teemasid ning on tihti õpilaste ja nende vanemate jaoks peamine vahend, mille järgi tutvuda tunnis käsitletava materjaliga.

Nõuded õpikule
RÕK-i kõrval esitab nõuded õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele haridus- ja teadusministri 2007. aasta määrus. Selle järgi peab õpik peab arvestama riiklikus õppekavas sätestatud õppe- ja kasvatuseesmärke; ainekava eesmärke, õppesisu, õppetegevusi ja õpitulemusi; õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtteid, sh mitmekultuurilisuse põhimõtet; kooliastmel taotletavaid üldpädevusi ja õppeainega seotud läbivate teemade pädevusi ning õppeaine kooliastme kohustuslike nädalatundide või kursuste arvu. Viimane nõue väärib kommenteerimist. Kuigi ühelt poolt on kasulik, et õpik arvestab kohustuslike nädalatundide arvuga, muudab see teisalt ahvatlevaks ehitada kooli õppekava ainekava üles just õpiku peatükkidele, mitte RÕK-i ja aineloogika põhimõtetele. Samuti on oht, et õpik muutub raamatuks, mis tuleb „kaanest kaaneni läbida”.
Ministri määrus esitab ka nõuded õpikus edastatava info esitlusvormile. Õpik peab olema loogiliselt üles ehitatud ja otstarbekalt liigendatud; seal esitatud faktid, mõisted ja seletused peavad olema faktiliselt korrektsed ja arusaadavad; kasutatud illustratsioonid peavad olema eesmärgipärased ega tohi koos tekstidega süvendada stereotüüpe. Samuti peab õpik sisaldama allikmaterjale, sh tabeleid, jooniseid, fotosid, mille allkirjad, tähistused ja selgitused on arusaadavad ning tekstiga kooskõlas; peab olema kirjutatud eakohases, ladusas ja korrektses keeles; sisaldama erinevalt lahendatavaid eakohaseid õppeülesandeid, sh uurimuslikke ja loovülesandeid, rühmatöö- ja projektülesandeid. Määruses esitatud tehnilised nõuded teevad mh ettekirjutusi õpiku kaalule (7.–9. klassi õpiku kogukaal tohib olla kuni 500 g), kirja suurusele ja trükipaberile.
Täpsustavaid lisasoovitusi leiab REKK-i kodulehelt. Kuid kas väljaspool õigusaktide nõudmisi on olemas veel mingid objektiivsed kriteeriumid, mis osutavad, et õpik on õppetöös kasutamiseks teistest sobilikum?
1999. aastal ilmus George Eckerti rahvusvahelise õpikute redigeerimise instituudi (Institute for International Textbook Revision) ja UNESCO koostöös raamat „UNESCO Guidebook on Textbook Research and Textbook Revi­sion“, koostaja Falk Pingel. Teos pakub kõrge näiva valiidsusega õpikute analüüsi ja hindamise raamistikku ning kriteeriume. Lühidalt ja mõnevõrra üldistades on nendeks kõigepealt tekstide tüübid ja esitlusmood, mille juures tuleb hinnata autori kavat­sust, teksti (narratiivi), piltide, fotode, kaartide, tabelite, statistika ja allikate hulka, iseloomu ning ülesandeid. Teiseks sisuanalüüs, mille juures tuleb hinnata teksti faktilist täpsust ja põhjalikkust (faktide ja arvamuste ning interpretatsioonide osakaal), teemade valikut, rõhuasetusi (tasakaalu), käsitluse esinduslikkust ning kaasaegsust. Viimaseks tuleb määratleda, kas esitluse laad on võrdlev-vastandav, probleemikeskne, mõistuspärane või emotsioone tekitav.
Juhendraamatul ja haridusministri määrusel on ühisjooni. Arvatav põhjus on üsna lihtne. Nimelt, kuigi õpikute hindamiseks on esitatud mitmeid juhismõtteid, puudub endiselt terviklik valideeritud teooria nii õpiku eri osiste kui ka tervikmõju kohta. Seetõttu on ka õppetööks sobiliku õpiku tuvastamine pelgalt mingitest kindlatest hindamise kriteeriumidest lähtudes küsitav.
Riiklikku õppekava järgimisega õpiku roll ei piirdu. Üsna laialt on õppekirjanduse hindamisel levinud idee, et õpik on ühiskonna peegel, millest johtuvalt võiks oletada, et õpik annab üsna tõetruult edasi ühiskonna heterogeensust ja probleeme, üldtunnustatud teadmisi ja fakte. Omaette küsimus on, kas see on hea õpiku eesmärk või lihtsalt midagi heale õpikule iseloomulikku, või kas hea õpik peaks üldse ühiskonda ja selle probleeme ning heterogeensust peegeldama. Ühiskonna heterogeensuse ja probleemide vähendamine ühiskonna eesmärkide nimel muudab peegelpildi kõveraks. Kõveral peegelpildil on aga teadagi ka omad ohud.

Õpiku mõistetavus
Hea õpik peab võimaldama (vajadusel õpetajate mõningase abiga) oskuste kujunemist. Olgu nendeks siis info leidmine, küsimuste küsimine, võrdlev mõtlemine või midagi muud. Kuigi on olemas metoodilisi abimaterjale, töövihikuid ja õpetaja käsiraamatuid, peab ka õpik sisaldama ainedidaktiliselt otstarbekaid ja mitmekülgseid õppeülesandeid.
Kuna suur osa õpikust edastatavast infost on sõnaline, siis on hea õpiku puhul oluline pidada silmas eelkõige teksti mõistetavust. Jaan Mikk on väitnud, et teksti täielikuks mõistmiseks tohiks uus informatsioon moodustada korraga vaid 10% õpetatavast materjalist. Loomulikult on tegemist probleemi mõnetise lihtsustamisega, seda enam, et rahvusvaheliste uuringute taustal tundub, et teksti mõistmise ja funktsionaalse lugemisoskusega on Eestis kõik korras. Ometigi ei saa väita, et õpikud on enamikule õpilastest täielikult mõistetavad. Reeglina oskavad põhikooli õpilased leida õpikust olulist informatsiooni ning seda vajadusest lähtuvalt rakendada, kuid sündmuste omavaheline seostamine jääb tihti väherahuldavaks.

Kas õpik motiveerib?
Teksti mõistetavusega on tihedalt seotud küsimus, kuivõrd motiveeriv on õpik õpilase jaoks. Õpetajad arvavad, et õppetööks sobiliku õpiku tekst ei ole liigselt keerukas ega elukauge. See on hästi struktureeritud, ajakohane, pakub huvitavaid lisamaterjale, sisaldab häid illustratsioone, skeeme (ja kaarte) ning ajendab mõtlema. Teksti motiveerivuse (aga ka mõistetavuse) hindamisel on kasulik pidada silmas põlvkondade erinevust teksti töötlusel ja tajumisel. Kuigi on raske tõestada, et selline erinevus on tõepoolest olemas, võib siiski uskuda, et põhikooli õpilaste lugemisstiili on oluliselt kujundanud internetiajastu, mistõttu võib värviline ja liigendatud tekst nooremate lugejate jaoks olla märksa paremini mõistetav (rohked illustratsioonid ei tähenda, et tekst oleks vähem teaduslik) ning motiveerivam. Selliste teguritega arvestamine eeldab taaskord teadmisi psühholoogiast.
Kasulik oleks pöörata suuremat tähelepanu õpilaste soovidele. Näiteks on väidetud, et nooremad õpilased õpivad ajalugu meelsamini, kui nad kuulevad lugusid kindlate inimeste tegudest, mitte abstraktseid teooriaid sotsiaalsest või poliitilisest süsteemist. Samuti on kasulik, kui õpik on ühest küljest kirjutatud lihtsas ja selges keeles, teisalt aga pakub kõrgelt motiveeritud õpilastele võimalusi lisalugemiseks ning ajendab neid edasi mõtlema. Kahjuks selgub õpiku teksti mõistetavus ja õpiku motiveerivus mõnigi kord alles pärast selle rakendamist.
Õpikute hindamisel tuleb panna enam tähele sedagi, milliseid väärtushinnanguid (nii otsesõnu kui ka varjatult) õpikud edastavad, sest kuigi ei ole selge, mil määral õpikud kujundavad ja ankurdavad ühiskonna tõekspidamisi, on kindel, et nad seda teevad.

Kokkuvõtteks
Hea õpiku sisu ja vorm on kooskõlas õigusaktidega (isegi siis, kui õpik on mõeldud täiendavaks lugemisvaraks).
Õpiku headuse selgitamiseks on kasulik kasutada õpiku hindamise raamistikke, kuid silmas tuleb pidada, et esitatud hindamiskriteeriumid on kokkuleppelised.
Hea õpik peab olema teatmik, informatsiooniallikas ja oskuste kujundaja, seega peab informatsioon olema selge ja korrektne ning ülesanded pedagoogiliselt läbi mõeldud.
Hea õpik on motiveeriv ning mõistetav. Selle hindamisel on kasulik lähtuda kogemusest, kuid omada ka teavet psühholoogiast, semiootikast ning teistest distsipliinidest.
Hea õpik on paindlik: seda saavad ühtmoodi edukalt kasutada eri võimekusega õpilased, see sobib nii põhiõpikuks kui ka lisamaterjaliks ja on vajadusel kasutamiskõlblik isegi viis kuni kümme aastat pärast ilmumist.