Nukkude pidu maakera kuklapoolel

Reede, 6. märts 2009	lk 20
Autor: Lully Gustavson, Harry Gustavsoni pereteatri näitleja	Trüki

Nukukarnevalil saadi kokku üle kogu maailma. Foto: Lylli Gustavsoni foto

Ülemaailmsel nukuteatrite festivalil, mis toimus Austraalias Perthis, oli truppe ja esinejaid Lõuna-Aafrikast, Hollandist, Prantsusmaalt, Kanadast, Belgiast, Tšehhist, Taanist, Inglismaalt, Hispaaniast...

Rahvusvahelise nukuteatrite liidu UNIMA 20. kongress ja ülemaailmne festival toimus Lääne-Austraalia pealinnas Perthis. UNIMA liikmena oli mul võimalus sellest osa võtta, näha huvitavaid etendusi, Austraalia imelist loodust ja inimesi. 1828. a Swan Riveri (Luigejõgi) äärde rajatud Perth on imeilus linn, kus lugematul arvul igat liiki eukalüptipuid, kõikvõimalikke lilleliike ja rohelust... Aastatuhandevahetuse tähistamiseks rajati jõe äärde kellatorn Swan Bells, kus saab ka ise kellalöömist proovida. Kõnniteed selle ümber on sillutatud plaatidega, millele on kirjutatud kõigi nimed, kes aastal 2000 lõpetasid kooli.
Festivalil moodustasid enamiku Aasia ja Austraalia näitetrupid. On ju nende nukumängutraditsioonid säilinud iidsetest aegadest. Jaapanlaste, hiinlaste, korealaste ja birmalaste nukukäsitsemine on imetlusväärne, neid oskusi õpitakse aastaid. Mängi­takse põhiliselt marionettnukkudega, millel võib olla sadu niidikesi. Etteasted olid väga keerukad. Nägime, kuidas nukk vahetas otse laval kolm korda riideid, mängis pille, žongleeris, tantsis lintidega, moodustades kauneid ja keerukaid mustreid nagu iluvõimleja. Eriti meeldis mulle kuulsa Jaapani PUK teatri trupi esinemine, mis koosnes kahest eraldi lavastusest. „Kindaid ostmas” oli liigutav lugu sellest, kuidas rebasepoisi käpad külmetasid ja ta läks endale käpikuid ostma. Näitlejad juhtisid nukke varjamatult, kuid vaataja kogu tähelepanu oli nukul. Tšaikovski muusikal põhinev „Pähklipureja” lavastus oli täis ootamatusi, ilu, vaimukust ja trikke, mida võimaldab ainult nukumäng.

Iga asi ei ole naljakas
Varjuteater on meil üsna tundmatu teatriliik. Vaid Kehra Nukk on teinud ühe varjuteatrikatsetuse ja mõningaid varjuteatri elemente on olnud teistegi teatrite lavastustes. Idamaades on varjuteater aga väga armastatud. Kui varasematel festivalidel oli võimalus näha Indoneesia jt teatrite võimsaid eeposeainelisi varjuetendusi, siis seekord näitas Austraalia UNIMA keskuse president Richard Bradshaw tänapäevast euroopalikku varjuteatrit. Väikesel ühemeetrisel ekraanil esitab ta juba 40 aastat lühikesi anekdootlikke lugusid, mis üllatavad oma nukuliikumise täpsuse, siluettide ootamatute muutumiste ja teravmeelse puändiga. Ta väldib kurja huumorit. Lood on ühtaegu naljakad ja õpetlikud, sobivad ühtviisi nii lastele kui ka täiskasvanuile.
Kahjuks oli ka vägagi küsitavaid etendusi, nagu austraallaste „Men of Steel”, tõeliselt hullumeelne lavastus. Põrandale söögilaudade ümbrusesse ja laudadelegi oli pandud vakstu. Esimese rea vaatajatele anti kunstmaterjalist põlled. Kokad loopisid tainast, jäätist, vahukoort ja pritsisid ketšupit kogu etenduse jooksul. Kuidagi häbi ja piinlik oli. On meid ju õpetatud leiba austama, toidust lugu pidama. Võõ­rastav oli ka etendust pidevalt saatev publikunaer. Naerjad ei olnud Austraalia lapsed, vaid festivali külalised, teatritegijad. On meilgi üles kasvanud põlvkond, kes arvab, et iga asja üle tulebki naerda. Kahju, kui ei osata enam kuulata, vaadata, analüüsida, kaasa mõelda. Kasvatuses näib midagi väga olulist kadunud olevat.
Austraalia lastest jäi väga hea mulje. Kindlasti on ka seal probleemseid lapsi, aga need ei hakanud kuskil silma. Igal koolil on oma koolivorm ja see on küllaltki lihtne. Perthis koosneb vorm põhiliselt T-särki meenutavast pluusist, millele on lisatud krae, nööbid või kandid. Pluusid on igas vanuses eri värvi. Riietuse juurde kuulusid tumedad pikad püksid, põlvpüksid või seelikud. Arvatavasti kuulusid vormiriietuse juurde ka laia äärega kauboikübaraid meenutavad mütsid. Nii pluusil kui ka kübaral oli kooli embleem. Kui lapsed kusagil looduses koos olid, mõjusid nad suure värvilise lilleõiena, näiteks kollastes särkides nagu võililled. Ja õpetajal oli mugav iga oma klassi õpilast märgata.
Sageli oli väljaspool kooli toimuval üritusel kohal kogu kool. Kui üritusele tuldi terve klassiga, siis kindla eesmärgiga. Igal õpilasel oli kaante vahel küsimustik, mida sihtkohas pidi täitma. Nukunäitusel istusid lapsed lausa põrandal ja täitsid oma töölehti. Arusaadavalt olenesid küsimused vanuseastmest. Näiteks tuli vastata sellistele: „Nimeta, milliste maade nukke näitusel nägid?”; „Mis liiki nukke sa nägid?”; „Mis materjalidest olid nukud tehtud?”; „Milline nukk sulle kõige enam meeldis ja miks?”; „Missuguse nähtud nukkudest võiksid sinagi valmistada? Joonista ja kirjelda.”
Loomaaias liikusid õpilased täiesti iseseisvalt, peatudes, vaadeldes, täites küsimustikku. Teatud punktides olid loomaaia töötajad, kes vastasid küsimustele, jagasid teadmisi. Kooli üritus lõppes loomaaia värava juures hiiglaslikul muruplatsil, kus iga klass moodustas ringi, värvika lilleõie. Õpetaja kontrollis ja hindas töid kohapeal. Lapsed sõid kaasatoodud toitu, mängisid. Kedagi polnud näha kisamas, lollitamas, sihitult tormamas.

Muinasjutulised aiad
Botaanika- ja loomaaed on Perthis lausa muinasjutuline. Loomaaed oma allikate, tiikide, mäestikuojade, kaljudega on kujundatud läbimõeldult ja põnevalt, eraldi piirkondadesse on koondatud taimed eri kliimavöönditest. Austraalia loomastiku ja taimestiku kõrval võis sattuda nii Aafrika savannidesse kui ka Aasia vihmametsadesse. Kordumatu elamus oli näha paari meetri kaugusel üle tee hüppavate kängurute rivi.
Linnapark (King’s Park) ja botaanikaaed asuvad Mount Eliza mäe otsas, nende külastus on kõigile tasuta. Sealt jälgisid aborigeenid 1697. aastal esimeste valgete inimeste ilmumist randa. Juba 1872. aastal eraldati 175 hektarit mäepealset ala looduspargiks. Kui aga mäekülgedelegi hakkasid kerkima majad, otsustas tolleaegne linnapea sir John Forrester 1890. aastal looduse säilitamise nimel ära osta parki ümbritseva ala, mis läks maksma Perthi viie aasta eelarve. Neljasaja hektari suurune Perthi park avatigi 1897. a. Sellest 17 hektarit moodustab 1965. a avatud botaanikaaed. Austraalia ainulaadse taimestiku 25 000 liigist on pea pooled botaanikaaias esindatud. Kõikjal on viidad andmetega puude, lillede, lindude kohta. Jalutad ja hingad endasse piparmündi, akaatsia, eukalüpti lõhna. Eukalüptipuid on Austraalias üle saja liigi.
Loodusparki ja botaanikaaeda tullakse terveks päevaks kogu perega. Muru on mängimiseks, päevitamiseks, piknikupidamiseks. Kui vaja selgitavat teekaaslast, leiab selle pensionärist õpetaja näol. Pargis on pikad alleed kõigis senistes sõdades langenud sõdurite auks istutatud puudega.
Pargi üks osa on lastepark, fantaasiarikas mängumaa kõikvõimalike ronimis- ja turnimisvõimalustega, põnevad käigud, ronimisredelid ja -skulptuurid. Lastekohvikus oli imeväikeste lastepäraste koogikeste kõrval vaagnate viisi puuviljalõike. Porgandite väljapanek oli eriliselt fantaasiarikas ja isuäratav. Ja kõikjal nägime tervisespordiga tegelevaid noorukeid ja täiskasvanuid. Eriti kasutati selleks all-linnast parki viivaid treppe.


VEERG

Miljon nukku
Austraalias toimunud nukuteatrite festivaliga seoses tahan meenutada üht kordaläinud katsest jõuda Guinnessi rekordite raamatusse. Läbi terve kontinendi rändas nukukaravan, et edendada nukukunsti kogu Austraalias. Teekonnal viidi läbi mitmesuguseid atraktsioone, etendusi, töötube ja näitusi. Kuulutati välja ülemaaline nukumeisterdamise kampaania, et panna selle käigus tehtud nukkudest kokku enneolematu näitus.
Nukke hakkas kogunema tohutul arvul, alates jäätisepulkadest ja paberist kokku seatud nukukestest kuni hiiglaslike karnevalinukkudeni. Nukke valmistati koolides, kodudes, laagrites, kogukondades, turvakodudes jm. Nukke tegid kõik päris väikestest lastest kuni vanakesteni välja.
Tuldi mõttele kaasata nukutegijaid üle maailma ning kuulutada välja miljoni nuku projekt. Nukke tuligi lähedalt ja kaugelt. Taiwanilt näiteks oli saabunud umbes 1300 nukku, tegijate vanus 3–85 aastat. Meile räägiti lugu, kuidas üks noormees tuli nukutöötuppa ja leidis tee pealt vana jalgrattaistme; võttis kaasa ja sellest sai tema hobunuku pea. Valmis tõeliselt fantaasiarikas nukk. Teele läks ka minu kinnasnukk Lepatriinu.
Kõik see kulmineerus ühel festi­va­lipäeval nukukarnevaliks Perthi kontserdimajas ja selle õuealal. Nukke sai täis kogu neljakorruseline hoone. Neid rippus mitmes reas rõdudele tõmmatud nööridel, seintel, vitriinides. Oli ime, et leidsin oma nuku üles. Eestist saabunud nukk oli leidnud endale turvalise koha eraldi aknakeses.
Miljonit nukku küll kokku ei saadud, kuid Guinnessi rekord siiski püstitati: 18 585 nukku ühes hoones ühel näitusel väljas! Jäi meisterdamise, näituse, karne­vali, pidustuste, ühtsuse rõõm. Kar­ne­valipäeval tehti mitmesugustes töötubades nukke juurdegi. Valmistasin minagi jaapanlaste juhendamisel pabertuvisid. Mäle­tan kooliajast, et kui jaapani laps midagi soovis, voltis ta unelma täitumiseks võimalikult palju tuvisid.
Just rõõm on see, mida on vajaka meie lastel, meil kõigil. Taoline üritus võiks aset leida ka Eestis, esialgu tuhande või kas või viiesaja nuku projektina. Et huvi nukumeisterdamise vastu on meil suur, on näidanud nii Viljandi festivalide laadapäevad kui ka minu nukkude näitus Õismäel Nurmenuku raamatukogus.