Ausammas Sergeile

Reede, 27. märts 2009	lk 5
Autor: Rein Ruutsoo, TLÜ riigiteaduste instituudi poliitikateooria professor	Trüki

Rein Ruutsoo: „Eesti ühiselu väljakutse on ühiselu väärtuste süvakriis. Loodetavasti pole selle mõistmiseks ja väga olulisteks muutusteks vaja tagant­järele tarkust. Noorte töötus ja kibestumine otsivad pa­ratamatult süüdlast. Meil ei ole enam palju aega.” Foto: Raivo Juurak

Viimased nädalad on toonud mõned noori puudutavad ja esmapilgul kokkukuulumatud olulised uudised, mis peatselt võivad moodustada terviku.

Esimene uudis kinnitab, et töötute osa­kaal 16–24-aastaste hulgas kasvab väga kiiresti, kiiremini kui üheski tei­ses earühmas, ulatudes peatselt 10 000-ni ja vähemalt 14–15 protsendini põlvkonnast. Teine uudis valgustab, et 2/3 mitte-eestikeelsetest noortest ei tunne end Eestis hästi, st kodus – ja neid on kaks korda enam, kui on selliseid eestlasi. Kolmas uudis tõstis Mustamäe venekeelse reaalgümnaasiumi õpilasomavalitsuse juhi Sergei Metlevi koguni riikidevaheliste suhete fookusse. Neljas uudis kandis pealkirja „Äärmusrühmad elavnevad” ja kõneles noorte grupikaklusest Paksu Margareeta juures, kuid see juhtum jäi esialgu marginaalseks. Kolm esimest uudist väärivad tähelepanu eelkõige neid ilmselt ergastava Sergei Metlevi juhtumit puudutavate vastasseisude kontekstis.
Kui Aivar Riisalu TV3 nädalakokkuvõttes (15.03.) soovitas naljaga pooleks Sergei Metlevile samba püstitada (jälle üks sammas!), tabas ta midagi väga olulist. Tundub, et mõlemad keelekogu­konnad on Sergeile mingis mõttes „samba” juba püsti ajanud, aga need on vastandmärgilised. Avaldus, mis ajas noore venelase koolikollektiivi tagajalgadele, on oluline signaal ja sümptom. Ja mitte üksnes venekeelse kogukonna mentaalse seisundi sümptom, vaid mitmeti kõnekas ka ühiskonna eesti keelt rääkiva osa kohta. Moodustame tõmbleva puntra, peegeldudes teineteises – rohkem kui tavaliselt arvame.
Ka Eesti ühiskonnas on viimaseil aastail järsult süvenenud kõnelemine jõupositsioonilt (seadusloomes, käigult vallandamistes, tseremoonitse­mata kõnepruugis jne) koos rahvuspopulistliku diskursuse nihkumisega avalike arutelude keskmesse („Võtke kohver ja kõndige minema!”). Nagu ka Tõnis Lukase kaitse alla võetud Sergei Metlev oli sunnitud tõdema, jäi ta üsna üksi – isegi vaikset toetust avaldasid talle vaid vähesed kaaslased. Sergei avaliku häbistamisega – mis oligi eesmärk – taastati koolis „kord” ja tugevdati kogukonna ühtsust, aga ka vastasseise. Tugevdati rinnet, mille piirid hakkasid enne aprilli 2007 juba hägustuma, tekitades koguni „vennastumise” elemente. Sõjas, ka ideoloogilises, on väejooksiklus reetmine.
Kooli direktori karistamise nõue sai mõne asjaosalise pingutustest hoolimata loodetavasti maandatud. Kuid meenutagem. TV3 küsimusele, kas koolides toimuvad kaadripuhastused, vastas kooli üks töötaja küsimusega: „Kas siis ei toimu?”

Andke dissidentidele valu!
Võib-olla veel olulisem on, et õpilasomavalitsus kutsus noormehe oma juhi kohalt tagasi. Vaielda pole midagi: kodanikuühiskonna omaalgatuslike organisatsioonide juhte saab alati tagandada, kui nad ei väljenda enamuse arvamust. Selles koolis väljendas õpilaste enamus oma tahet. Seega on palju noori, kes tahaksid Vene saadiku kätega Eesti riigile omakorda „koha kätte näidata”. Ja selle põhjal, mida olen kuulnud demokraatia ja haridusfoorumitel venekeelsete koolide omavalitsusliidrite suust, olen üsna kindel, et Mustamäe kool pole mingi erand. Paar päeva arstitõendi najal kosumist ei ole siin muidugi lahendus.
Et kooli juhtkond keskendus Met­levi noomimisel silmakirjalikult tema „toonile”, osutab samas arusaamisele, et noorel on oma vaadete avaldamiseks õigus. Aga siiski mindi otserünnakule – Sergei Metlevi avalikule hukkamisele. Seega ei ole asi noorte (kooli juhtkonna omast erinevas) poliitilises kultuuris ja isegi mitte selles, et „sõnavabaduse sisulisele tõlgendamisele ei ole piisavalt tähelepanu pööratud”, nagu probleem algul sõnastati, vaid selles, mis alustel kujuneb kodanikuühiskond. Demokraatlikult meelestatud noorte pääs venekeelseid õpilasomavalitsusi juhtima näib selle avaliku hukkamisega rohkem sulustuvat. 
„Metlevi juhtum” avab viimaste aastate arengu konteksti. Selle kau­­du tõusid pinnale pinged, mille olemas­olu püütakse eitada. Avalikud vastasseisud on järjekordsed verstapostid sellel teel, mille valisid Eesti juhid teadlikult 2007. aasta aprillis. Venekeelses kogukonnas köeb ilmselt tõsine vimm. Metlevi juhtum on üks mitmest sündmuste reas, mis järgib juba eestikeelses ühiskonnas tuttavaks saanud loogikat. See on ennast ohustatuna tundva kogukonna loogika halastamatult karistada „defetiste” (rindejooksikuid) ja teisitimõtlejaid. Demokraatiaks või dialoogiks siis ruu­mi ei jää.  
Metlevi kimbutati kui oma kogukonna lõhestajat, kui „dissidenti”. Kaitsepositsioonile asunud, endiselt solvunud (vimma väljalaskmise võimalust ootav) osa venekeelsest kogukonnast püüab kõigiti säilitada oma identiteeti, mille osaks on nüüd saanud vastandumine. Just aprillitraumaga seletas ka Metlev oma üksijäämist ja põlu alla sattumist. Tunnistagem vähemalt (kui süüdlasi ei tohi otsida), et aprillipäevadel kaotasime Eestile märgatava osa lojaalsetest mitte-eesti­keelsetest noortest. Mitte demokraatia, vaid ühtsuse säilitamine on kõrgeim väärtus.
Demokraatia kaotab vastasseisude kasvades oma veetluse. Venekeelse kogukonna iseärasus on, et nende eri­pärane arusaam demokraatiast ning temperament paljastavad hoiakuid ja mõttemalle reljeefsemalt kui eestlaste puhul. Kuid ka eestikeelsete seas on juhtpoliitikuid, kes avalikuski meedias väljendavad hämmastust (nt Kristiina Ojuland ETV „Foorumi” saates „8. mai liikumise” suhtes), et teisitimõtlemisel lubatakse organiseeruda. See tähendab, et teisitimõtlejad püütakse vähemalt diskursiivselt – st sildistades ühiskonnast välja kirjutada. Nende võimalus olla avaliku arvamuse esindaja või liidri rollis piiratakse stigmaga. Mäletate, kuidas pea ühel häälel nõuti 2007. aasta kevadel Juhan Kivirähki vallandamist? Üsna üksmeel­selt omistas Eesti meedia avaliku ar­vamuse liidritele – kes julgesid aprillirahutuste järel olla eri meelt – punaprofessori, „Upa küla mehe”, juudaseeklite väljateeninu, FBS agendi jne sildid. Eesmärk oli täpselt sama: suruda maha „dissidendid”, taastada võitlus­rinde katkematus.

Väärtused ja „meie”
Sergei ustavus tõele ja väljamurdmine sõjaka vastandumise ringist väärib kindlasti tunnustust. Mitte sellepärast, et ta ajab „eesti asja”. Rõhutaksin, et „dissidendid”, millises keeles nad ka ei kirjutaks, ei esinda mingit poliitilist „vastasrinda”, vaid lihtsalt ei kiida heaks valet, vägivalda, ähvardamist, provokatsioone jne kui poliitika tegemise viisi, ükskõik mis suunalt see ka tuleks. Neid väärtusi puutumatuks pidamata annab Eesti ühiskonna lõhestatus maad ületamatuile vastasseisudele. Majanduskriis juba sunnib mõningaid väärtusi ümber hindama – kel jõud, sel õigus.
Eesti ühiselu väljakutse on ühiselu väärtuste süvakriis. Loodetavasti pole selle mõistmiseks ja väga olulisteks muutusteks vaja tagantjärele tarkust. Noorte töötus ja kibestumine otsivad pa­ratamatult süüdlast. Meil ei ole enam palju aega.
Lähitulevik hakkab meilt üha sagedamini küsima, kas vabadus (mõtte­vabadus, ühinemisõigus, inimväärikuse kaitstus jne) on meile ikka see kõrgeim väärtus. Metlevi juhtumit käsitlenud TV3 uudistesaate küsitlu­sele vastates arvas 98% vaatajaist, et õpilasel on õigus oma arvamust avaldada. Ei maksa aga vaimustusse sattuda, sest kindlasti ei tulenenud üüratu toetus eestlase 50 korda suuremast demokraatlikust vaimust. Vene kooli õpilane oli lihtsalt naaberriigi saadiku jõhkra avalduse suhtes solidaarne Eestiga ja sai jäägitu toetuse (mõne teise küsimuse kontekstis võinuks tulemus olla täiesti teistsugune). Politsei meetodid pole poliitiliste probleemide lahendus.
Nn õiguskaitse annab kasvava jõuga endast märku sellega, et ka eestikeelsed õpilased põrkavad küsimusele kodanikuõiguste kaitstusest. Kindlasti ei nõustu nad sellega, et (näiteks) loomaõiguste eest võitlejaid – kes võivad radikaliseeruda –, tohib n-ö igaks juhuks, profülaktilistel kaalutlustel jälitada, karistada jne. Paraku on sedalaadi hoiak saanud koguni ministri toetuse (vastuses parlamendi­liikme Aleksei Lotmani järelepärimisele).
Metlevi juhtum kinnitab veel kord, et majanduslike ja sotsiaalsete pingete kasv – „meie omi pekstakse” – koos vastavate tegutsemismallidega on kii­rendanud väärtuste ärauhtumist. Sellega, millisel väärtuselisel põhjal sünnivad uued „meied”, kas nad kogevad ühiskonda õiglasena, otsustatakse demokraatia saatus.