Erivajadustega lastega ristteel: kuhu minna?

Reede, 14. august 2009	lk 5
Autor: Ants Tammar, nõustamiskomisjoni ja lastekaitse liidu liige	Trüki

Ants Tammar: „Oleme juba aastaid haridus­poliitilisi lahinguid pidanud ja valusaid kaotusigi kogenud. „Sõdimise” asemel võiksime rahus tegelda hariduse arengu­kavaga, kus on kindel koht ka erivajadustega lastel.” Foto: Raivo Juuraku

Ükski pere ei ole kaitstud eri­vajadustega lapse sünni, lapse haigestumise või õnnetusse sattumise eest, mistõttu laps võib vajada palju tuge. Kas suudame tagada parima võimaliku abi?

Saksamaa ajaloos on olnud must periood, kus genofondi parandamiseks surmati puudega inimesi või sekkuti meditsiiniliselt, et nad ei saaks lapsi. Meetmed ei andnud soovitud tulemust – loodus hoolitseb erivajadustega inimeste sünni eest. Võib-olla selleks, et ühiskond ei kalgistuks.
Eestis peideti puudega lapsi pikka aega mitme seina taha. Kui Kohila emakeeleõpetaja Ester Laos saatis 1970. aastate lõpus Rahva Häälele artikli puudega laste muredest, jättis leht selle avaldamata põhjendusega, et „Invaliidsus pole meie ühiskonnale tüüpiline! Kirjutage tööinimestest!”. Säde ei avaldanud sama õpetaja artiklit tüdrukust, kes hooldas oma vaimu­puudega õde ega saanud pioneerikoondusele minna – sellistest asjadest polnud kombeks kõnelda.
30 aastat hiljem oleme jõudnud tei­se äärmusesse ja uute muredeni. Ene Pajula artiklis „Erivajadustega lapsed ikka süsteemi rataste vahel” (ÕpL, 9.01) nendib TÜ haridusteaduskonna eripedagoogika programmi juht Kaja Plado murelikult: „Neist asjadest on kirjutatud ja räägitud, räägitud ja kirjutatud, aga mis sellest muutunud on?” Võrreldes taasiseseisvumise algusaastatega on töös erivajadustega lastega toimunud positiivsed nihked. Paraku vajame taas põhjalikke muutusi. Sei­sa­me nõutult ja ebakindlalt ristteel, suutmata suunda leida. Me pole tegutsenud nii sihikindlalt ja jõuliselt, et oleksime õigele rajale välja jõudnud.

Oma mätta otsast
Kuigi laste arv väheneb, pole hariduslike erivajadustega laste arv kahanenud, pigem suurenenud. Nende õpetamise parendamine on Eesti riigile jätkuvalt kõva proovikivi. Kuigi teame, mida tahame ja kuidas peaks, tegutseme sageli Andrese ja Pearu kombel. Olen kuulnud ütlemist: „See pole meie rida – sellega peab tegelema...” Seistakse kiivalt oma mätta otsas, märkamata, et nii mõnedki head lahendused tulevad koostöös. Erivajadustega laste puhul on koostöö eriti oluline – näiteks haridusel ja sotsiaalhoolekandel on suur kokku­puutepind –, aga millegipärast on tavaks hoida distantsi. Nii saame poolikud lahendused, kesised tulemused jne. Olnud palju aastaid lastekaitsega seotud ning juhtinud 16 aastat maakonna sotsiaaltööd, ei meenu mulle ühtki haridus- ega sotsiaalministeeriumi nõupidamist, kus maakondade haridus- ja sotsiaalhoolekande juhid erivajadustega laste õpetamist ja rehabilitatsiooni koos oleksid arutanud. Ikka eraldi, nagu oleks tegemist sinu ja minu, mitte aga meie lastega, kes vajavad ühist hoolt ja armastust.
Lugedes õppenõustamissüsteemi arendamise programmist ning õppenõustamiskeskuse loomisest igasse maakonda (vt „Erivajadus ei ole puude viisakam nimetus”, ÕpL, 12.06) rõõmustasin. Olen sellise keskuse vajalikkusest mitu aastat rääkinud. Artikkel lõpeb mureliku küsimusega, mis saab, kui projektiraha 2011. a lõpeb.
HTM-i põhihariduse peaeksperdi Merike Mändla vastus kõlab: „Edasi tuleb keskustel hakkama saada oma teenuse müügist kohalike omavalitsustega sõlmitud lepingute alusel ja projektidest saadud tuludega. Kes teab, ehk leitakse ka riigieelarvest toetussumma.” Arvestades lähiaastate kesiseid võimalusi, mina nii optimistlik ei ole.

Spetsialiste napib
Erivajadustega laste õpetamises ja abistamises peab valitsema järjepidevus. Selleks tuleb minna projektipõhiselt tegevuselt üle süsteemipõhisele. Mul on valus kogemus, kuidas erivajadustega inimestele mõeldud projekt rahapuuduse tõttu katkes, kuigi omavalitsused pidasid seda väga vajalikuks. Projektist projektini tegutsevate MTÜ-de juhid on pidevas teadmatuses, kas nad järgmisel aastal saavad erivajadustega lapsi aidata. Ebakindlus mõjutab nõustamisteenuse kvaliteeti, sest raha hankimine muutub lapse aitamisest olulisemaks. Et õppenõustamiskeskuste tulevik oleks kindlam ja töö tulemuslikum, peab kohe läbimõeldult tegutsema.
1.01.2008 käivitunud programm lõpeb 31.12.2011. Kui­gi peaaegu pool teed on läbitud, teavad hariduslike erivajadustega lastega tegelevad inimesed mitmel pool Eestis sellest vähe. Toetuspind on alles nõrguke. Kevadel polnud veel täit ülevaadet, kui palju on meil erivajadustega lastega tegelevaid kvalifitseeritud spetsialiste.
Õppenõustamiskeskuse ülesandeid tutvustavat dokumenti lugedes sain teada, et selle esmane ülesanne on haridusliku erivajadusega lapse märkamine ja aitamine. Keskus tagab lapsele nõustamisteenuse kättesaadavuse, aitab õigeaegselt leida vajaliku abi ja ennetab koolist väljalangemist. Üllad ja kiiduväärt eesmärgid, aga... Kvalifitseeritud spetsialiste on vähe ning õppenõustamiskeskuste loomine neid juurde ei tekita. Logopeedide koolitamisega on keerulised lood, riigi­eelarvelisi kohti on napilt ja paljudel, kes tahaksid töö kõrvalt õppida, on raskusi õppemaksu maksmisega. Lasteaiad ja koolid vajavad aga väga logopeede. Kas õppenõustamiskeskused suudavad seda muret leevendada?

Laps jääb tihti abita
Tähtsates dokumentides leitakse, et väiksemates lasteaedades ja koolides pole spetsialistidel piisavat töökoormust, mistõttu oleks otstarbekas koondada nad õppenõustamiskeskusesse, kust saaksid abi ja tuge kõik, kes tegelevad õpiraskustesse sattunud või probleemsete lastega. Mina pole nõustamis- ja alaealiste komisjonis veel kuulnud, et hariduslike erivaja­dustega lastega tegelevatel spetsialistidel on väike töökoormus, pigem vastupidi. Laps on jäänud sageli abita, sest koduvallas vajalikku spetsialisti ei ole või on olemasoleva koormus nii suur, et ta ei suuda kõiki aidata. Paljude perede kehv majandusolukord ja sõiduprobleemid raskendavad abi saamist mujalt, väiksemates maakonna­keskustes pole ka nii palju spetsialiste, et nad suudaksid kõiki aidata, rääkimata sellest, et sõidaksid hommikust õhtuni maakonnas ringi.
Õppenõustamiskeskust tutvustavas dokumendis mainitakse, et seaduse järgi ei pea nõustamiskomisjon nõustamisteenust osutama, kuigi paljud komisjonid sellega tegelevad, sest nõudlus selle järele on väga suur. Nõustamiskomisjoni liikmena olen minagi sageli lapsevanemaid nõustanud. Sellest tulenevalt tekkis kiuslik küsimus, miks oli vaja luua eraldi keskused, kui oleks saanud laiendada maakondade nõustamiskomisjonide ülesandeid ja tegevust.
Järgmisel aastal seisab ees nõustamiskomisjonide rolli ja tööjaotuse ülevaatamine ning uute tööpõhimõtete väljatöötamine. Senini on selgusetu, mida soovitakse komisjoni tegevuses muuta. Riigikogu liige Mailis Reps väidab, et nõustamiskomisjonidele tuleb anda suuremad õigused („Eriliste koolide võrk tuleb säilitada”, ÕpL, 5.06).

Dubleerida ei tohi
Repsi sõnul peab komisjon olema eelkõige spetsialistide kogu, kes hindab, millist lisatuge laps vajab ja kus talle abi osutada saab, kui koolis seda võimalust pole. Ta ei näi teadvat, et õppenõustamis­keskuste esmaülesanne ongi koole ja lapsevanemaid nõustada. Võib-olla lähtus Mailis Reps sellest, et aastaid stabiilselt tegutsenud nõustamiskomisjonid ei satu nii kergesti haridus­poliitika tuultepöörisesse kui projektipõhised ettevõtmised.
Raha ja spetsialistide nappust arvestades tuleb dubleerimist vältida. Mis puutub nõustamiskomisjoni õigustesse ja vastutusse, siis mina ei tunne, et mul oleks vähe õigusi, ning komisjoni liikmena ma iseenesestmõistetavalt ka vastutan. Raplamaa nõustamiskomisjon teeb oma tööd missioonitundega. Komisjoni tegevust takistavaid piiranguid pole ma tunnetanud. Küll aga sooviksin, et nõustamist oleks paberite lappamisest ja otsuste tegemisest rohkem. Aga selleks on vaja suuremat rahatuge.
Nõustamist vajavad kõige enam lapsevanemad, kes tunnevad puudust toetavast suhtumisest, professionaalsest abist ja teabest, kuidas oma last aidata. Olen omal algatusel erivajadustega laste vanemate tugirühma juhtinud. Need mõnetunnised kokkusaamised olid lapsevanematele õpetlikud, leevendasid nende muresid ja sisendasid elujaatust. Õpetajast ei tee mõnetunnise nõustamisega hariduslike erivajadustega laste õpetamise spetsialisti.
Mulle on öeldud, et ESF-i toetusel loodud õppenõustamiskeskused lastega ei tegele, nõustades üksnes nõustajaid, õpetajaid ja lapsevanemaid. Õppenõustamiskeskused võiksid vähemalt väiksemates maakondades tegutseda hariduslike erivajadustega lastele mõeldud koolide alluvuses ja juhtimisel. See tagaks teadmiste, kogemuste ja raha ratsionaalsema kasutamise. Spetsialistid on ju olemas ja vajadusel saab neid juurde võtta. Koolide arengule ning mainele mõjuks nõustamistegevus hästi. Hariduslike erivajadustega laste koolide õpetajad on vajadusel nõustanud tavakoolide õpetajaid ning lapsevanemaid. Nad võiksid ka ametlikult nõustamisteenust osutada, saades selleks riigieelarvest ja omavalitsustelt ning projektidest raha.
Mailis Reps väidab, et Eestis on erivajadustega laste koolide vastu aastaid sõda peetud. Kes ja miks sõdib? Pigem on mõtlematu, rutakas, vahel ka süüdimatu tegutsemine tekitanud pingeid ja ebamäärasust. Selles „sõjas” on mõnikord käivitanud „lahingutege­vuse” ka ministeerium, tekitades erivajadustega lastele mõeldud koolivõrgus segadust ja ebakindlust.
Nõustun Mailis Repsiga, et erivajadustega lastele mõeldud koolivõrk tuleb säilitada. Lisaks tuleb haridussüsteem toimivamaks ja paindlikumaks muuta, et kõigil erivajadustega lastel oleksid head arenguvõimalused ning nad saaksid vajalikku abi õigel ajal ja sobivas kohas. Paraku kõlab aeg-ajalt erivajadustega laste tavakooli integreerimise soov. Ühest äärmusest teise tormamine ei ole kunagi hästi lõppenud.

Aeg on sõdimine lõpetada
Olen Saksamaal tutvunud erivajadustega laste õpetamise ja hoolekandega. Võõrustajad on korduvalt rõhutanud, et me ei kordaks nende vigu ja püüaksime leida igale lapsele kõige sobilikuma lahenduse. Et eetilisus ja tasakaalukus on eriti olulised ja vastutus suur ning otsustajad peavad väga hästi valdama erivajadustega lastega seonduvat valdkonda.
5. juuni Õpetajate Lehe „Küsimuse ja vastuse” rubriiki lugedes veendusin, et me ei tea jätkuvalt, millist haridust ja rehabilitatsiooni me oma erivajadustega lastele tahame. Igaühel on küll omamoodi õigus, aga igaüks vaatab eri suunda. On hea, et me diskuteerime, otsides õiget suunda ja parimat lahendit. Seda ei tohiks aga teha Andrese ja Pearu kombel. Oleme juba aastaid hariduspoliitilisi lahinguid pidanud ja valusaid kaotusigi kogenud, häid kokkuleppeid pole aga suutnud sõlmida. „Sõdimise” asemel võiksime rahus tegelda hariduse arengukavaga, kus on kindel koht ka erivajadustega lastel.