Üks kogemus

Reede, 14. august 2009	lk 10
Autor: Auli Relve, äsja Norrast saabunud vabatahtlik	Trüki

Et kuidas ma norra keele suhu sain? Ega keele selgeks saamine olnud sugugi peamine põhjus, miks ma sinna fjordide maale kolisin. Ei olnud isegi teisene ega kolmandane.

Ilus keel küll, kuid ühe aastaga uues keeles soravaks saada ma mullu sep­temb­ris ei lootnud. Polnud ka põletavat vajadust, kuna Norras saab inglise keelega ilusti hakkama. Isegi mind majutanud 60-aastane majaomanik rääkis inglise keelt soravalt. Eriti julgustavalt ei mõjunud ka lood vabatahtlikest, kes enne mind aastakese tolles väikelinnas olid elanud ega olnud kaugemale jõudnud fraasidest „Tere, mina olen Pedro Portugalist” ja „See auto on kollane”. 
Ent keelte õppimine on ju põnev, ja ka austusest oma ajutise kodumaa vastu alustasin kursustega. Tõsi, olin juba enne Norrasse saabumist läbinud lühikese keelekoolituse, nii et kohapeal päris nullist ei pidanud alustama. Survet mulle ei avaldatud ning ega ma isegi end eriti tagant torkinud. Kolm kuud hiljem, kui jõulupuhkuseks koju sõitsin, ei uskunud ma ikka veel, et kunagi norra keele päris selgeks saan.
Mida aeg edasi, seda enam aga selgus, milline maailm ootab avastamist keelebarjääri taga ja kuivõrd lihtsam on saavutada inimestega kontakti, kui nad minuga suhtlemiseks ei pea oma emakeelsest turvatsoonist väljuma. Süües kasvas isu ja pärast kuuendat kuud ajasin püüdlikult kõiki oma asju norra keeles, kohtumispaikade kokku­leppimisest jalgratta remonti viimiseni. Piinlikke olukordi tekkis aga küllaga ning enda pidev sundimine mõjus väsitavalt, nii et seitsmenda kuu lõpuks sai isu jälle otsa.
Motivatsiooni tõid tagasi norrakatest sõbrad, kes mu vigasest keelest end häirida ei lasknud, parki jalutama viisid ja taimeosi koos artiklitega kordama panid, kuni meelde jäi. Ka raama­tutest läbi närimine (sest lugemiseks seda esialgu nimetada ei saanud) oli sõnavara laiendamise seisukohast täiesti asendamatu. Keeletunnid hakkasid üha enam oma tähtsust kaotama – tegelik keeleõpe toimus klassist väljas, päeval tööl ja õhtul õues.
Suve hakul, kui riiki saabumisest oli möödas üheksa kuud, valdasin keelt piisavalt, et ennast enamikus olukordades arusaadavaks teha, kuigi teiste öeldu jäi tihti segaseks ja pidin alatasa korduseid paluma. Aga selgus, et välismaalase kerge aktsent mõjus ainult hästi, muutes inimesed hardaks ja abivalmiks ning pannes nad kohases tempos rääkima.
Aktsendist ma kogu Norras oldud 11 kuu jooksul lahti ei saanudki. Kuid lahti sain ebakindlusest, oma igavast turvalisest peidukohast ja sellest seinast, mis mõtteliselt eraldab omasid ja võõraid ning mille nurgakiviks on küsimus, kui palju üksteisele vastu tullakse. Isegi kui otsene tarvidus puudub, võiks ju pärast tervet aastat teises riigis tulla kaugemale kui „See auto on kollane“. Kas või lihtsalt selleks, et näidata oma häid kavatsusi.