Siidimaalist keraamilise koomiksini

Reede, 28. august 2009	lk 11
Autor: Raivo Juurak	Trüki

Kas „Playstationi” mänge saaks mängida? See on üks keskuses korduma kippuv küsimus. Muidugi saab! Pildil on noorsootöötaja Maksim Hlebnikov, kes arvab, et igal noortekeskusel peaks olema oma spordiväljak või võimla. Foto: Raivo Juurak

Männiku noortekeskus on kuulus oma kunstiringide poolest: siidimaal, voolimine, keraamika, meisterdamine.

Suvel keskust külastades sattusin siidimaali tundi, mida juhatas keskuse koordinaator Irina Kevel. Väikese siidimaali tegemine oli osa noorte linnalaagrist, mis kestis nädala ja maksis noorele 200 krooni. Hind oli madal sellepärast, et lõunasöögiks tuli võileib kodust kaasa võtta ja bussipileti­te eest maksis igaüks ise. Aga oli ka kallimaid laagreid, mille käigus käidi Vembu-Tembu maal ja mujal. Lisaks oli võimalus puhata Kuusalu vallas Vihasoo või Kotka noortelaagris.
Suvise linnalaagri lapsed maalisid keskendunult vanalinna vaateid, õnnitluskaarte, lemmikloomi jms. Enamik tundis asja vastu siirast huvi, ainult paar poissi oleks nagu pisut imestanud, millega nad õieti tegelevad, neid kiskus piljardilaua juurde. Kuid nemadki tegid oma maalid lõpuni ja need tulid päris kenad, sest siidimaali tehnika õilistab ka tagasihoidlikuma meisterlikkusega tehtud töid. Samas ruumis oli näha vanemate noorte ülipeeni lõpetamata siidimaale.

Mitte ainult huviringide maja
Fanaatilisemad siidimaalihuvilised käivad noortekeskuse siidimaali tsunf­tis, kus noorimad osalejad on 7- ja vanimad 26-aastased. Tsunfti senine tipphetk on osalemine Peterburi keskraamatukogu rahvusvahelisel näitusel möödunud aastal. Seal oli väljas poolsada tsunftis valminud tööd.
Viimasel aastal on kogunud populaarsust voolimis- ja keraamikaring, mis kannab nime Täit­sa Savi. See on saanud kuulsaks keraamilise koomiksiga „Kuidas hernekuningas seentega ära leppis”. Koomiksi mõtlesid välja ja valmistasid Valdeku tänava kooli õpilased. „Hernekuningast” tehti ka animafilm ja see lõi laineid Eesti 43. amatöörfilmide festivalil.
Männiku noortekeskuse noorsootöötaja Tatjana Bratoljubova ütleb, et noortekeskus ei tohi muutuda huviringide majaks. Keskuse peamine ülesanne on pakkuda lastele vaba aja veetmise võimalusi: korraldada mänge ja võistlusi, matku, noortevahetusi, pakkuda välja projekte. Seda kõike Männikul tehakse. Näiteks keskuse koordinaator Irina Kevel on korraldanud alates keskuse avamisest 2005. aastal kümmekond noortevahetust Kiievisse ja Peterburi. Viimatimainitud kohas on Eesti noored (ka vene koolidest) kohtunud sealsete noortega, külastanud Peterburis tuntud eestlastega seotud paiku, sealhulgas Peterburi eesti kirikut, ja vestelnud Peterburis elavate eestlastega. Kui Männikul ukraina noori vastu võeti, viidi nad kokku Eesti ukraina seltsi rahvaga. Keskuse noorsootöötajad ütlevad, et noortevahetused laiendavad osalejate silmaringi ja nad teeksid vahetusi ka Soome, Lätisse, Rootsi, aga ressurssi napib.

Klassijuhatajaga noortekeskuses
On lapsi, kes mängivad noortekeskuses kogu lahtioleku aja ja alles pärast seda hakkavad oma õppetükke tegema, kui üldse. Liiga hea võimalus vaba aega veeta, leiavad mõned õpetajad. Noortekeskus avataksegi alles kell üks päeval põhjusel, et juba tundidest sinna mängima ei tuldaks. Tegelikult käib päris palju noori keskuses ka õppimas, ja noorsootöötajad aitavad neid, kui vaja. Noortele meeldib, kui saab nõu küsida kelleltki, kes ei ole ei õpetaja ega lapsevanem.
Väga head suhted on Männiku noortekeskusel Mustamäe 53. keskkooli ning Nõmme ja Rahumäe põhikooliga. Sealt tullakse keskusse vahel terve klassiga, näiteks klassijuhatajatundi läbi viima, mängima, töötubades meisterdama.
Männiku noortekeskus on alles noor ning ega kõik teagi veel, et selline vaba aja veet­mise võimalus olemas on. Paljud noored on käinud raha eest piljardit, bowling’ut ja muid mänge mängimas, noortekeskuses on need tasuta, lauatennis ja arvutimängud samuti.