Nõustatud ja nõustamata erivajadustega lapsed

Reede, 18. september 2009	lk 11
Autor: Margit Tamm, Pärnu õppenõustamiskeskuse logopeed-eripedagoog, maakonna nõustamiskomisjoni sekretär	Trüki

Margit Tamm: „Tavaklassis istumine ilma vajaliku eriõpetuseta pole erivajadusega lapse integreerimine, vaid kuritegelik õpetamata ja arendamata jätmine.” Foto: erakogu

Pärnus eri nimetuste all juba 15 aastat eksisteerinud õppe­nõustamiskeskus (ÕNK) on näidanud spetsialistide koosluse elujõulisust. Nõustamiskomisjon on kujunenud keskuse orgaaniliseks osaks.

Mäletan aega, mil meditsiinilis-pedagoogilise komisjoni laua ääres pediaater last kuulas ja mõõtis, defektoloog (eripedagoog) küsitles ja psühhiaater vaatas kulli pilguga kordamööda last ja vanemat. Lapsed ei julgenud sageli suudki lahti teha. Pisarad olid tavali­sed. Noore logopeedina mõtlesin, et enne sureksin, kui lapse või ema na­has oleksin. Praegu ei kujuta enam ette nõustamiskomisjoni tööd õppenõustamiskeskuse toeta, s.o täiendava­te teenusteta.
Viimasel ajal on nõustamine muu­tunud omamoodi võlusõnaks. Hoo­pis vähem räägitakse, mis sellele peaks eelnema ja järgnema. Nõustamis­komisjoni istungile peab kindlasti eel­nema lapse põhjalik uurimine, mil­lesse peale klassijuhataja, logopeedi ja eripedagoogi on kaasatud ka psühholoog ja kooli sotsiaaltöötaja, lastepsühhiaater ja vajadusel teisigi spetsialiste. Komisjon kujundab eri hinnangute põhjal oma seisukoha ja otsib lapsele võimetekohase õpikeskkonna, kus temaga tegelevad erialaspetsialistid. Siin on aga ebakohti, mis vajavad läbimõtlemist.

Segadust paberitega kui palju
Nõustamiskomisjonile esitatavate do­kumentide loetelus on vastavalt seadusele ja lapse probleemile 5–10 ni­metust. Nende täitmisega võib ette tulla arusaamatusi, pealegi ei saa haridusasutused seadusest ühtviisi aru.
Vaatluskaardi uus variant (vt „Eri­vajadusega lapse ja noore toetamise võimalusi hariduse omandamisel”, ko­gumik „Abiks õpetajale”, REKK, 2007) on vanast parem. Kahjuks kasutatakse vanu, mis ei anna oluliste aspektide
kohta piisavalt infot ja sisaldavad komisjoni jaoks liiga detailset materjali õpioskuste kohta.
Perearstid ei mõista tihti nõustamiskomisjoni funktsiooni ega tea, millist infot lapse kohta esitada. Et koduõppe­le suunamine kuulub nüüd samuti nõustamiskomisjoni kompetentsi, on Pärnu ÕNK töökavas nõustamiskomisjoni liikmete ja perearstide kohtumine. Plaanis on arutada, mil moel saaksid arstid nõustamiskomisjonile adekvaatsemat infot anda andmekaitseseadusega vastuollu sattumata.
Psühhiaatrid on hakanud viimasel ajal panema pedagoogilisi diagnoose. Vanemad ei avalda olulist teavet lapse seisundi ja arengu kohta. Kõik räägivad isikuandmete kaitsest ning igaüks saab asjast omamoodi aru. Pärnu
ÕNK-l on delikaatsete isikuandmete töötlemise õigus. Nõustamiskomisjon võiks olla teadlik kõikidest last puudutavatest aspektidest, k.a meditsiinilised diagnoosid. Pooliku info põhjal pole kindel, et lapse jaoks leitakse parim lahendus.
Iseloomustus on endiselt komisjonile esitatavate dokumentide seas olulisel kohal. Kahjuks pole pedagoogilise iseloomustuse koostamise põhimõtted mõnele õpetajale pärale jõudnud. Last laidetakse viie lausega, leides lõpuks, et tema koht pole tavaklassis või -rühmas. Enamik pedagooge on õnneks põhjalikumad, ei unusta ka kuupäeva ja allkirja.

Kõikjale ei jätku spetsialiste
Meil Pärnus on põhimõte, et kee­gi nõustamiskomisjoni liikmetest (pa­rem, kui mitu) peab last isiklikult nägema ja uurima. Enamasti teeb seda logopeed-eripedagoog või psühholoog, vajadusel ka sotsiaalnõustaja, vahel koguni kõik. Aitavad ka õppenõustamiskeskuse teised spetsialistid.
Eriti oluline on erapooletu spetsialisti arvamus siis, kui oletatava lahenduse kohta on laekunud vastakaid seisukohti. Aga see kõik on alles eeltöö!
Pärnus on komisjonieelse uurimisega asjad paremini kui maakonnas – nõutava kvalifikatsiooniga spetsialistid on enam-vähem olemas. Pärnu koolide psühholoogid ja sotsiaalnõustajad kuuluvad õppenõustamiskeskuse koosseisu ja teevad keerukamate juhtumite lahendamisel koostööd. Logopeedid ja eripedagoogid töötavad koolides ning neilgi on õppenõustamiskeskusega head kontaktid. Kooliti on vastavalt vajadusele mõnel pool tööl logopeed, teisal logopeed-eripedagoog. Rakendatakse parandusõpet. Linnas on alates 5. klassist tasandusklassid. Kõigisse Pärnu lasteasutustesse ja maakonna koolidesse-lasteaedadesse aga spetsialiste ei jagu.

Nõustame küll, aga kes teeb töö?
Pärnu ÕNK pakub 2009. aasta algusest EL-i projekti raames tasuta nõustamisteenust ka maakonna koolidele ja lasteasutustele ning linna lasteaedadele. See on aga ajutine lahendus, sest projekt lõpeb 31.detsembril 2011. Sealt edasi on kaks võimalust: maakonna valdade ja linnade nõustamine muutub taas tasuliseks või leitakse selleks raha kas valdade või riigi rahakotist. Pärnu linn pole nõus maksma teistele omavalitsustele osutatavate teenuste eest. Ja see pole ainult Pärnu probleem.
Marii Kangur tõdeb (vt „Koolides töötab hariduseta psühholooge”, PM, 18.08), et loodavad õppenõustamis­keskused lahendavad psühholoogide, eripedagoogide ja logopeedide probleemi, sest väikestel asutustel pole vaja enam spetsialisti palgata, piisab, kui tellida keskusest nõustaja. Hästi, spetsialist tuleb ja nõustab. Aga mis saab edasi? Kes hakkab hiljem abivajajaga tegelema? Logopeediliste ja eripedagoogiliste probleemide puhul on eriti oluline süstemaatiline korrektsioonitöö. Me muudkui nõustame vanemaid ja õpetajaid, kuid pikemaajalisemateks tegelusteks abivajajatega pole aega, kohta ja tihti ka nõutava kvalifikatsiooniga spetsialisti. Kõik eripedagoogid ei või sugugi logopeedi tööd teha. Rääkimata psühhoteraapia eri liikidest, milleks psühholoogil peab olema litsents.
Ametite klassifikaatori järgi kuu­lub logopeed 2. pearühma „Tipp­spet­sialistid” (kood 2340). Eeldatavalt võiks olla tema ülesanne nõustada, panna kõnediagnoos ja juhendada keskastme spetsialisti, kes teeb lapsega igapäevast korrektsioonitööd. Meie tahame aga, et see tippspetsialist teeks kõik ise, alates vanemate nõustamisest ja igapäevasest korrektsioonitööst ning lõpetades õppevahendite valmistamise ja hankimisega. Ja seda kõike väga vähese ajaga, joostes või sõites ühest asutusest teise. Lisaks tuleb hoida end uuega kursis, teha selgitustööd, pidada loenguid jne. Mida siis imestada, kui tippspetsialiste ei jätku?

Tugiõpetajad lasteaeda
Väikesed lasteaiad on tihti viimased, kuhu logopeed või eripedagoog tööle leitakse. Õppenõustamiskeskuses küpses mõte, et lasteaiaski võiks sarnaselt kooli parandusõppe õpetajatega olla spetsialist, kes lihtsamate probleemide korral lapsega individuaalselt töötaks. Töötati välja lasteaia tugiõpetaja staatus. Nõutav on lasteaiaõpetaja kvalifikatsioon ja töökogemus lasteaias. Algul oli palju kahtlusi. Kardeti, et tugiõpetajad, teadmata logopeediast ja eripedagoogikast suurt midagi, hakkavad tegema logopeedi tööd. Need kahtlused on nüüdseks hajutatud, tugiõpetaja ei tegele kõneraviga, ta teeb individuaalset arendustööd nendega, kes vajavad enam tähelepanu (koolipikendusega, kakskeelsetest või sotsiaalsete probleemidega peredest pärit lapsed). Tugiõpet vajavad lapsed aitab välja selgitada logopeed, kes vajadusel tugiõpetajat ka nõustab.
Kaks rühma tugiõpetaja tööst huvitunud lasteaiaõpetajaid on läbinud MTÜ Suunaja ja Pärnu ÕNK korraldatud 30-tunnise algkoolituse, esimesed neist lasteaias töödki leidnud. Järgmise sammuna peaksid nad läbima 160-tunnise eripedagoogikakoolituse. Nõudluse korral jätkab Pärnu ÕNK tugiõpetajate algkoolitusi.
Kui laps ja tema taust on uuritud ning dokumenteeritud, kujundab komisjon oma seisukoha.

Raske on valida lapsele parimat
Millised on lapse edasise arendamise ja õpetamise võimalused? Millega nõustub lapsevanem? Kas on vaja vanemat põhjalikumalt nõustada lapse praeguste ja edaspidiste õppimisvõimaluste kohta jms? Mida arvavad arstid ja teised spetsialistid? Kas on eriarvamusi? Kas on vaja kedagi kutsuda komisjoni istungile oma eriarvamust põhjendama? Milline on lasteasutuse seisukoht? Kas hiljem vajatakse täiendavat nõustamist?
Kindlasti peavad valikute seas säilima lasteaia erirühmad ja koolid spetsiifiliste puuetega lastele (meele-, teatud liiki keha- ja vaimupuuded jms). Tavalaste hulka pole harvaesine­vate erivajadustega lapsi võimalik integreerida kas või seetõttu, et koha­peal pole vajalikke spetsialiste. Maal on parandusõppe õpetaja tihti ainus, kes HEV-lastest midagigi teab. Lapsele asjatundmatult koostatud individuaalsest õppe- või arengukavast ei piisa, tähtis on teada, mida sinna kirjutada ja kuidas teda õpetada-arendada. Tavaklassis istumine ilma vajaliku eriõpetuseta pole erivajadusega lapse integreerimine, vaid kuritegelik õpetamata ja arendamata jätmine.

Lapsed, keda keegi ei taha
Seadus ei luba lapsega midagi teha vanema avalduseta. Aga kui vanem ei ilmu komisjoni istungile, ei vasta telefonile või lihtsalt pole millegagi nõus? Trahvist ei ole abi, sest raha pole tihti niigi! Vanemlikke õigusi või hooldusõigus ära võtta ei saa, sest midagi hullu ju pole – laps on puhas ja söönud. Küll aga ilma vajalikust abist.
Märksa keerukam on lahenduse leidmine siis, kui erivajadustele lisanduvad käitumisprobleemid. Mõni vanem hakkab olukorda mõistma pärast korduvaid vestlusi, mõni jääbki oma „ei” juurde ja siis kannatavad kõik, eelkõige laps.
On olnud juhtumeid, kus lasteaiarühma vanemad kirjutavad kaebekirja sooviga, et käitumishäirega laps rühmast välja arvataks. Lasteaed palub õppenõustamiskeskusest abi. Nõustatakse vanemat ja uuritakse last. Kui vanem probleemi aga ei näe ja keeldub soovitatud samme astumast, olukord ei muutu. Mis saab siis, kui laps peab kooli minema? Kas kasvab välja, nagu vanem loodab?
Kui käitumisprobleemile lisandub mingigi erivajadus, taotleb koolgi tavaliselt õpilase ärasuunamist. Samas hakkavad võimalikud koolid või lasteasutused lapse käitumisprobleemidest kuuldes kohe põhjusi otsima, miks nad teda vastu võtta ei saa. Käitumisraskustega laste klasse on varasemast vähem. Ükski kool ei taha teiste koolide probleemseid lapsi oma katuse alla. Õpetajakoolituses tuleks enam rõhku panna käitumistreeningutele, enesekehtestamisoskusele ja näitlejameisterlikkusele, et õpetaja keerulisteski olukordades toime tuleks.
On arvatud, et käitumishälvikuid ei peagi kuhugi suunama. Kahjuks on nad tihti juba kroonilistes õpiraskustes ega saa enam iseendaga hakkama. Sageli pole ka oma probleemidega maadlevatest vanematest lastele tuge. Häid lahendusi nagu ei olekski!

Mida rohkem võimalusi, seda parem
Kõigile lastele ei sobi õppimine klassis. Mõnele lapsele on individuaalne õpe ainuvõimalik õpivorm. Õpetajaidki leiduks, sest abiõpetajate rakendamist ei peeta enam priiskamiseks. Äärmisel juhul tuleks kõne alla rühmaõpe koos 2–4 kaasõppuriga. Koduõpe ei sobi juba seetõttu, et sellised lapsed pole võimelised iseseisvalt õppima ega oma aega organiseerima. Pealegi ei tohi koduõpe enam kooli ruumides toimuda, kodu ei kannata aga tihti kriitikat ega tule õpikeskkonnana arvesse.
Väidetakse, et individuaalõpe on kallis. Kas vangide ülalpidamine on odav? Individuaalõpet ei pea massiliselt rakendama, kuid üksikute laste puhul on see ainuke võimalus tagada neile mingisugunegi haridus. Kui vanem on tubli, võib laps õppida ka kodu lähedal koolis, aga igalt erivajadusega lapse vanemalt ei saa eeldada õpetaja abiks olemist.
Mida rohkem on pakkuda erinevaid lahendusi, seda kindlam võib olla, et igale lapsele leidub sobiv õppevorm, klass või kool. Et neistki saavad tulevikus maksumaksjaid, mitte sotsiaalabi tarbijad või koguni vangid. Meid, eestlasi on vähe. Ärgem laskem oma lapsi raisku minna nende pealt koonerdades. Ka säästa saab mõistlikult.