Rasked valikud laste hoolekandes (2)

Reede, 18. september 2009	lk 15
Autor: Külli Nõmm, riigikontrolli auditijuht	Trüki

Hiljuti avalikustas riigikontroll laste riikliku hoolekande auditi aruande. Riigikontroll järeldab, et vastupidi riigi püstitatud ees­märgile on perehoolduse osatähtsus laste asendushoolduses vähenenud.

Laste hooldekande probleemide põhjus on suures osas pearahal põhinev süsteem, mis paneb lastekodude rahastamise sõltuvusse ülalpidamisel olevate laste arvust. Seega on lastekodu huvides saada enda juurde ja hoida hooldamisel võimalikult palju lapsi.

Vildakas motivatsioonisüsteem
Selge, et lastekodu juhataja, kes vastutab organisatsiooni käekäigu eest, peab tagama maksimaalse täitumuse, et majanduslikult hästi hakkama saada. Samuti on sotsiaaltöötajatel oluliselt lihtsam suunata lapsi pigem lastekodusse, sest vabadest kohtadest on hea ülevaade ja tagatud teenuse kvaliteet. Kasupere leidmine võib sotsiaaltöötaja jaoks kujuneda pikaks ja vaevaliseks protsessiks, kuna andmeid koolituse läbinud ja soovi avaldanud perede kohta pole üle Eesti keskselt ja lihtsalt kätte saada. Seesuguse info vahetamise asjus annaks riigil palju ära teha. Lisaks tähendab lapse kasuperesse andmine sotsiaaltöötajale olulist lisatööd, sest veenduda tuleb pere sobilikkuses ning teha hiljem järelevalvet. Ka kasvatajatel on kindlasti raske loobuda armsaks saanud lastest.
Lastekodudel pole huvi lapsi tavalistesse peredesse saata. See pole süüdistus praeguste lastekodude aadressil. Auditi käigus räägiti riigikontrollile küll palju inetuid lugusid, kuid enne, kui ise pole näinud ja kontrollinud, ei taha kellegi peale näpuga näidata. Emotsioone on teema ümber palju. Küsimus on aga süsteemis, mis võiks peade lugemise asemel tagada stabiilse teenuse.

Ilus maja pole kõige tähtsam
Riik on seadnud eesmärgiks perekesksele laste hoolekandele ülemineku. Üks suuremaid ja kõige ressursimahukamaid tegevusi on lastekodude asemele uute peremajade ehitamine. Kokku planeeritakse lähiaastatel ehitada Euroopa regionaalarengu fondi ja Šveitsi koostööprogrammi kaasabil 225,5 miljoni krooni eest 32 peremaja ja üks tegelusmaja. Pea kõik riigile kuuluvad lastekodud saavad uue kuue.
Juba praegu elab suur osa lastekodulapsi palju ilusamates tingimustes, kui mitmed tavapered oma lastele lubada suudavad. Kuid uued majad ei muuda lastekodu perelähedasemaks. Nii kaua, kui jätkub harilik vahetustega töö ning ühe lapsega tegeleb keskmiselt viis kasvatajat, on raske rääkida perelähedasest keskkonnast. Kujutage ette, kui teil oleks viis ema, kellest igaühel on omad soovid ja nõudmised! Lapsele hädavajalik lähedussuhe on sellises olukorras visa tekkima.
Peamine küsimus on aga selles, milline kasvukeskkond valmistab lap-si paremini eluks ette. Päris head hindamismetoodikat siin ei ole, aga riigikontroll küsis arvamust kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatelt, kes tegelevad iga päev ka vanemliku hoolitsusteta laste elluastumise toetamisega. Koguni üle 80% sotsiaaltöötajatest vastas, et kasuperedest tulnud lapsed saavad vähemalt rahuldaval tasemel hakkama, sama hinnang anti aga vaid alla pooltele lastekodudest elluastunutele. Lihtsustatult öeldes vajame noori, kes teaksid, et riideid ei võeta laost, vaid ostetakse poest ning nende ostmiseks peab tööl käima.
Kena elukeskkonna kõrval on palju olulisem teenuse sisuline pool. Kui riik maksab ühe lapse hooldamise eest lastekodus enam kui kolm korda rohkem kui kasuperes hooldamise eest, siis võiks öelda, et riik ei käitu efektiivselt. Samas on mõistetav riigi kartus suurendada kasuperedele makstavaid toetusi, sest võib tekkida ahvatlus raha pärast lapsi kasvatada võtta. Lastekodude esindajad on väljendanud kahtlust, kas kasupered ikka saaksid väga raskesti kasvatatavate lastega hakkama. Need ohud peaks ära hoidma piisav valiku- ja koolitussüsteem ning järelevalve. Ka selle süsteemi ülesehitamine on riigi ülesanne.

Omaniku huvi olgu sisuline
Siin pole küsimus ainult lastekodudes ega sotsiaalvaldkonnas. Kui on juba institutsioonid ja majad, siis on igati loogiline, et omanik (riik) on huvitatud nende sisustamisest ja edukast ülalpidamisest. Ükskõik millist süsteemi üles ehitades peab riik mõtlema ka sellele, milline motivatsioonimehhanism sellega luuakse. Lähtuda ei tuleks mitte sellest, kuidas on lihtsam asju korraldada, vaid analüüsida, kuidas kõige paremini eesmärke täita.