Läbivedamine diskrediteerib gümnaasiumiharidust

Reede, 23. oktoober 2009	lk 5
Autor: Martin Saar, Gustav Adolfi gümnaasiumi ja Tallinna reaalkooli keemiaõpetaja	Trüki

Iga laps on hea, aga aeg-ajalt laisk ka. Kuid laiskust ja lodevust ei saa lõõgastumise nime all kultiveerida. Nooruse produktiivsuse ja õpivõime raiskamise suhtes peaks kehtima üldine nulltolerantsus. Foto: Raivo Juurak

Eesti gümnaasiumis on puudus mitte niivõrd aineõpetajaist, kuivõrd tõsisest akadeemilisusest. Mõttetegevust ja eneseväärikust on tarvis järeleandmatult propageerida.

Usun, et saksa keele õpetaja Helen Metsa Õpetajate Lehes kirjeldatu ei ole ühelegi gümnaasiumiastme õpetajale võõras. Muremõtted puudutasid paljusid. Rohkemal või vähemal määral esineb hoolimatust ja viitsimatust, minnalaskmist peaaegu igas koolis. Põhjuseid on palju: õpilaste meeleheitlik tirimine gümnaasiumi, sest klassikomplektid tuleb ju ometi täis saada, koolisüsteemi korraldavate ametnike ja poliitikute kuvand, et kõik gümnaasiuminoored on huvitatud kõikidest kohustuslikest õppeainetest, mida on õpilasel gümnaasiumiõpingute jooksul vähemalt 15 erinevat (vt riiklik õppekava) jne.

Juhtkond astugu õpetajatega ühte jalga
Uskumatuna tundub nende tegurite taustal Helen Metsa kirjeldatud juhtkonna ebapedagoogilisus, mis niigi keerulist olukorda veelgi komplitseerib. Milliste eetiliste tõekspidamiste järgimist saame eeldada õpilastelt, kui juhtkonna liige alandab oma õpetajaid sellega, et kutsub õpilasi üles peale kaebama? See on ennekuulmatu! Niiviisi tagaselja probleeme ei lahendata. Tõsi on aga see, et juhtkonna liikmetele tuleb mõnigi kord oma pedagoogilisi võtteid põhjendada: usun, et õpetajad saavad sellega hakkama.
Eestlastel on ilus ütlemine, mille järgi tuleb rauda taguda seni, kuni ta on kuum. Niisiis peaks kehtima üldine nulltolerantsus nooruse produktiivsuse ja õpivõime raiskamise suhtes. See ei tähenda, et tuleb ninavere­jooksuni tuupida: tarvis on lihtsalt olemasolevate ressursside piires maksimaalselt pühenduda mõtlemisele, teadmiste omandamisele, praktiliste oskuste kujundamisele, ühiskonna tegusaks ja hoolivaks liikmeks kasvamisele jpm. Agar klassikollektiivi tuumik ja energiliselt järeleandmatu õpetaja suudavad sageli logelejad ja mõttelaisadki kaasa haarata. Kellele eeltoodud väärtused, sh abstraktse mõtlemise ja teadusliku maailmapildi kujundamine, aga olulised pole, peaksid eelnevalt üheksa korda mõtlema ja alles seejärel üks kord gümnaasiumikatsed sooritama.

Koolist korrektsus kogu eluks
Mulle meeldib Lauri Leesi öeldu, et iga laps on hea, aga aeg-ajalt laisk ka. Laiskust ja lodevust ei saa aga lõõgastumise nime all kultiveerida. Tundi alustatakse sirgelt püsti seistes kõlava tervitusega, koolikotid asetatakse laua kõrvale, hoides käigutee vaba, tähtaegadest peetakse kinni ja puudumisi põhjendatakse operatiivselt.
Need on vaid üksikud detailid, mida tuleb meeles pidada, kui tunnistame endale, et koolis kasvab tulevane kodanike, vanemate, tööandjate ja töövõtjate põlvkond. Olen oma õpilastele ikka püüdnud selgitada, et tähtaegadest kinni pidamine pole pelgalt selle eesmärgiga, et nii on õpetajale mugav ja meeldiv, vaid selleks, et tähtaegadest ja kokkulepetest kinni pidamine kujuneks harjumuseks. On ju selge, et „päriselu” sanktsioone ei saa palju kirutud hindega „1” võrrelda. Lohakuse, hoolimatuse ja vassimise pärast võib tulevikus saada ülemuselt või äripartnerilt kinga ja kaigast, abikaasalt lahutuspaberid, lapselt ohtrad etteheited ja kasvatamatuse, vanematelt ja sõpradelt nukrad ohked.

Õpetajal on leiba, noortel tsirkust
Tundide mitte huvitavaks tegemine, mille tõstatab justkui probleemi teise tahuna direktor Puhkim, pole aga korrektse käitumisega seotud. Ei tohi kultiveerida seisukohta, et kui õpetaja ei suuda konkreetset tundi huvitavaks teha, siis võivad õpilased oma vastumeelsust häälekalt korrarikkumisega demonstreerida. Selline ebakonstruktiivne jonnimine jäägu lasteaeda, gümnasistile on meelitavaks maiuseks areng, mitte pelgalt meelelahutus. Koolidirektor peab arvestama ka seda, et õpetajal on kohustus ette valmistada noori käitumaks olukordades, kus kõik pole ülihuvitav ja lõbus. Seda püsivat olukorda, muide, nimetatakse eluks. Loomulikult ei tähenda eeltoodu, et õpetaja ei peaks kasutama köitvaid meetodeid, ent lähtuda tuleb ikkagi produktiivsusest, mitte vaid atraktiivsusest.
Latti alla lastes ja gümnaasiumidesse mõttelodevust koondades oleme loonud olukorra, kus õpetajal jääb üle vaid ohata, et kust võtta pole, sealt ei võta pedagoogki. Niisiis omandab märgatav seltskond noori gümnaasiumi lõpuks vaid üksikuis õppeainetes ette nähtud pädevused. Gümnaasiumi lõputunnistus antakse neilegi, hoolimata lõputunnistusele välja kirjutatud krussimerest. Aga vähemalt on koolijuhtidel ja pedagoogidel tööd ja leiba, noortel tsirkust.

Igaühele oma
Kui saksa keel annab teed inglise keelele, siis keemia ja füüsika taandu­vad samas rütmis. Mõlema aine kursusi on taasiseseisvumisest alates vähendatud kaks korda! Niisiis pole ime, et õpilased kalkuleerivad, et võivad saada kursusehinneteks näiteks kaks puudulikku ja neli rahuldavat ning klassist üle viimisel ega gümnaasiumi lõpetamisel ei teki hetkekski probleeme, kui just kooli õppenõukogu pole otsustanud mõne eriliselt karmi lähenemise kasuks. Aga selliste otsustega tuleb üle riigi kiirustada: millistel alustel anname välja gümnaasiumi lõputunnistuse, kui osa kohustuslikke kursuseid on sisuliselt läbimata? Ülikoolis see ju võimalik ei ole!
Minu dilemma, kas peaksin humanitaarklasside õpilastele keemias järeleandmisi tegema, lahenes kergesti: gümnaasiumi astumine on noore teadlik ja vaba valik. Niiviisi tuleb eeldada isegi neilt, kes järjekindlalt väidavad, et soovivad õppida jumestajaks või professionaalseks pillimängijaks, elektronvalemite tundmist, redoksreaktsioonide tasakaalustamise oskust ning arusaamist, kuidas orgaaniliste ühendite struktuur mõjutab nende omadusi. Ja loomulikult ka väärikat käitumist, lugupidamist enda ja teiste suhtes ning igasuguse mõttelodevuse sallimatust. Ja mõnikord see ka õnnestub! Seni pole veel ükski õpilane kooli lõpetades halba sõna öelnud.