Ekspert: arvuti ei asenda kunagi käsitsi kirjutamist

Reede, 6. november 2009	lk 8
Autor: Kristi Helme	Trüki

Dr Marquardti sõnul näeme arvutiekraanil üksnes emotsioonitut infot. „Armastuskirja kirjutatakse ju tänapäevalgi käsitsi.” Foto: Meeli Küttim

28. ja 29. oktoobril oli Tallinna ülikoolis konverents „Käekirja anatoomia ehk Kuidas sünnib käe­kiri”, kus sensomotoorika ekspert dr Christian Marquardt tutvustas maailmas ainulaadset käekirja analüüsi arvutiprogrammi.

Konverentsil sai ise katsetada, kuidas kellegi kirjutamisliigutused paberi­pinnal ja õhus välja näevad. Teksti analüüsimiseks pandi kirja lause „Mulle meeldib kirjutada”, mõned topelt l-id, kirjutati ainult sõrmi või rannet kasutades, ringitati ja kritseldati. Kuna katseisikud olid õpetajad, oli nende käekiri kaunis ja korrapärane, seda isegi ainsal saalis viibinud meesõpetajal. Samas oli igas sõnas ja tähes palju omapära – kirjutamise kiirus ja surve pliiatsile erines suuresti, igaühel oli mõni väga omapärane täht.
Dr Marquardt soovitas õpetada lap­si nii, et nad kõiki tähti sõnas ei seo, st ei kirjuta tervet sõna pastakat kordagi õhku tõstmata. Pausid aitavad kätt lõdvestada. „Kui me pastakat ei tõsta, kirjutamise tempo hoopis aeglustub. Tähtis on ka, et surve pliiatsile oleks paras, liiga kramplikult kirjutades väsime kiiresti.” Kuigi Eestis sellist käekirja analüüsimise võimalust veel ei ole, avaldas Marquardt lootust, et tulevikus õnnestub välja töötada odav programm, mida saavad kasutada paljude riikide õpetajad.

Toksime arvuti klahve järjest enam ja kirjutame käsitsi järjest vähem. Milliseid ohte selles näete?
„Selles, et kasutame järjest enam arvutit, ei tasu küll mingit ohtu otsida. Näiteks minu tütar, nagu paljud tema eakaaslased, kirjutab käsitsi väga vähe. Samas joonistab ja modelleerib ta väga loovalt ega ole käeosavust kuhugi kaotanud.
Tõsi, klaviatuuri toksides kasutame teist ajuosa kui käsitsi kirjutades. Kõige tähtsam erinevus on aga, et käsitsi kirjutades on sõna meie jaoks tugevama tähendusega. E-kirja kirjutades teeme ka rohkem grammatikavigu – kätt paberil liigutades tajume õiget kirjaviisi paremini sõna ei ole nii üksnes visuaalne. Arvutiekraanile toksime üksikuid tähti, käsitsi kirjutades tajume grammatikat paremini.”

Teie sõnul räägib käekiri (nt kir­juta­mis­tugevus ja korrektsus) palju inimese psüühika kohta. Kas käe­kirja saab muuta n-ö paremaks?
„50% käekirjast on õpitud, ülejäänu tuleb looduse poolt. Koleda käekirjaga tuleb kindlasti tegelda, õpilased peavad tundma õigeid kirjutamisvõtteid. Kui ei õpita kirjatehnikat, ei õpita ka arusaadavalt kirjutama. Algkoolis on laste suurim probleem keha halb asend, kirjutusvahendi kramplik pih­ku pigistamine, liiga suure survega kirjutamine ja mitteloetav käekiri. Sellega peaksidki õpetajad tegelema.
Nagu tänases praktilises loengus nägime, kujutas üks naine väga omapäraselt l-tähte. Aga kui tal on nii mugav, on kõik hästi. Ideaalne käekiri on kiire, aga samas loetav.”

Ütlesite, et Saksamaal hinnatakse pärast PISA testi halba tulemust kirjatehnikas liiga palju käekirja ilu. Mida peaks õpetaja hindama?
„Käekiri peab olema ilus, aga 1. klassis ei ole lapsed veel võimelised nii kirjutama, nagu standardid ette näevad. Kui õpetaja nõuab, et õpilane kirjutab juba kooli tulles ilusti, on tulemuseks hoopis kole käekiri. Vähe­malt kaks aastat tuleb mudeli järgi õppida, aga Saksamaal õpitakse kirjatehnikat vaid 1.–2. klassis.
Tüdrukud õpivad kiiremini, nad kirjutavad hoogsamalt ja loovalt. Poiste käekiri on algul pisike ja ebakindel. Poisid vajavad palju julgustamist ja seepärast ongi oluline, et nende usk endasse ei kannatakse selle pärast, et õpetaja tahab juba esimestes klassides näha ilusat käekirja.”

Kas kirjutame käsitsi ka paarikümne aasta pärast?
„Ilusa, arusaadava ja sujuva käekirja omandamine on sama oluline osa lapse arengust kui lugema õppimine. Käekiri on osa meie kultuurist. Arvutiekraanil näeme üksnes emotsioonitut infot, meid ennast selles  tekstis ei ole. Armastuskirja kirjutatakse ju tänapäevalgi käsitsi. Käsitsi kirjutamine aitab ka kuuldut paremini meelde jätta. Nagu ei kao raamatud, ei kao käsitsi kirjutamine.”


Dr Christian Marquardt

• Kaitsnud Müncheni Ludwig Maximilliani ülikoolis meditsiini­psühholoogia teaduskonnas doktorikraadi kinemaatilise liikumis­analüüsi teemal.
• Alates 1990. aastast Müncheni Bogenhauseni haigla neuro­psühholoogia uurimisrühma liige.
• On loonud uurimisrühmaga arvutiprogrammi, mis analüüsib motoorseid võimeid, mida kasutame kirjutamisel.