Bioloogile. Aga mitte ainult (1)

Reede, 20. november 2009	lk 9
Autor: Ursula Erik, tõlkija	Trüki

Ursula Erik: „Mitmelgi puhul tahtnuks teada, kuidas meil Eestis on. Ehk siiski veel mitte nii hull kui Ameerika tööstuspiirkondades?” Foto: erakogu

Ökoloog Sandra Steingraber kirjutab oma raamatus „Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik” keskkonna ning elusolendite suhetest.

Lapseootele jäänud, avastab naine üllatusega, kui vähe õigupoolest arvestatakse veel sündimata inimesega ajal, mis on tema tulevase elu suhtes tihti pöördumatult otsustav. Ja kui palju jäetakse avalikkusele ütlemata võimalike kahjustavate mõjude kohta. Samas ei püüa ta inimesi ohtudega hirmutada – teist keskkonda meil ju pole! –, vaid anda uuringutele põhinev ülevaate ja näidata, millised valikud igaüks meist keskkonnamürkidega kokku puutudes teha saab. Seda nii oma kodus (kui paljud teavad, et vannitoa õhuvärskendaja on ühtlasi ka saastaja?) kui ka kodanikuna keskkonnapoliitika mõjutamiseks.

Pakub vastuseid
Raamat paneb mõtlema, tekitab küsimusi ja vastab neile. Miks ei tohi lõkkes kilekotte ega muud plastkraami põletada? Miks ei tohi suurte maanteede ääres peenramaad harida või lehmi karjatada, mis see porganditele ja piimale teeb? Mis etüleeritud (ehk pliilisandiga) bensiinil ikkagi häda oli? Miks on „tust” ehk DDT, mida me kunagi panime kapsastele nii, et vagu valendas, nüüd taimekaitses pea igal pool keelatud? Mis on DDT, POP, PCB? Miks on vee-elustiku toiduahelad pikemad ja kalades tööstusmürke tuhandeid kordi rohkem kui vees, kus nad elavad? Mis mõttes on lahustid keemilised taksod? Mis on dioksiinid?
S. Steingraberi uurimus ilmus 2001. aastal, aga kõlab uskumatult palju kokku ka tänase päevaga. Raamatut konsulteerinud mereteadlane kirjutab küll, et praegu tööstusmürkide kogused maailmas laias laastus siiski langevad ja Läänemere hüljeste populatsioon kosub (mis ei saa kalasööjatega juhtuda, kui kalad on väga mürgised). Aga Nord Stream gaasitoru keskkonnariskides üksmeelt pole, kuigi on teada, et Teise maailmasõja ajal uputati Läänemerre suures koguses keemiarelvi (vt www.spiegel.de: Ch. Hawley, Europe’s Underwater Chemical Dump – Euroopa veealune keemiajäätmete ladu).

Toit, mis ei hallita ega roisku
Üksmeelt pole selleski, mida õieti kõlbab poetoidu sisse panna. Odavuse nimel tehakse kahtlasi kompromisse. Me nagu poleks nii rikkad, et puhast toitu tahta. Küll aga oleme piisavalt rikkad, et maksta toidu kaugetest maadest toomise eest. Ja keemia eest, et vedada kannataks. Enamgi veel, noortes hakkab tekkima arusaam, et hea toit ongi see, mis ei hallita ega roisku – paned kapi peale ja seisab kevadeni.
Võib-olla tuleks õpilastele rohkem toidukeemiast rääkida? Ja oma peaga mõtlemise tähtsusest ajal, mil säästupirne propageerides vaid mokaotsast mainitakse, et neis on ka natuke elavhõbedat. Kui natuke, vaata näiteks keskkonnablogist erikpuura.wordpress.com. Steingraberi raamatust saab vastuse ka sellele, miks tänapäeva lastel enam elavhõbedapiisakeste kokku-lahku pillutamise „mõnu” ei ole. Mäletan, millise lustiga neid kuulikesi põrandal taga aetud sai, kui peres kraadiklaas katki läks.
Mõtlemapanevad on traagiliste „taht­matute inimkatsete” kirjeldused. Näiteks Minamata lugu. Jaapani kalurite kogukonna katastroofi (pea põlvkonna jagu neuroloogilisi kahjustusi, haigeid ja surnuid ning aasta­kümneteks elutu vesi) põhjuseks oli lahte reoveega sattunud elavhõbe. Või tootjate ägeda vastupanu saaga pliilisandi keelamisele. Tagantjärele tundub arusaamatu, kuidas nad ometi aru ei saanud. Tihti halvad küljed kohe ei ilmne, tõestada on aga raske ning aeganõudev, vahel ka võimatu. Eks arvatud ju kuuekümnendatel, et populaarsed tabletid uinumiseks, magamiseks, ärkamiseks ja virgelt loomingulisena püsimiseks on head. Nüüd teame, et see pole nii. Isegi nii lihtne asi nagu friikartulid on tervist kahjustavaks kuulutatud.

Keskkond mõjutab õpivõimet
Õpetajana teevad mind väga mõtlikuks arutelud nii keskkonnamürkide tõestatud kui ka tõenäolisest mõjust loote neuroloogilisele arengule ning laste keskendumis- ja õpivõimele. Üldist langustendentsi (ja tähelepanuhäirete ning hüperaktiivsuse kasvu) on ilmselt raske mitte märgata. Kes ütleb, kas põhjuseks on elustiili muutused, info hulga tohutu kasv, olme- ja tööstuskemikaalide kahjulik mõju või kõik kokku? Kuid last on lihtsam mõista, kui tead, et päris kõik ainult tahtest ja kasvatusest ei sõltu.
S. Steingraberi uurimistöö on vormilt päevik. Ta kirjutab nii lihtsatest igapäevastest asjadest, millest tavaliselt juttu ei tehta, sest „kõik teavad niigi”, kui ka teadustööde tulemustest, millest samuti palju ei räägita, sest „niikuinii kõik ei saa aru”. Vilist­las­intervjuus oma ülikooli lehele ütleb autor, et pidas oma ülesandeks „lugeja tõsisest teadustihnikust läbi peibutamist”.
S. Steingraberil on haruldane os-­kus ühendada argine ja teaduslik nii, et kumbki tüütuks ei muutu. Ta ei loe moraali: „Mis nõuannetesse puu­tub, siis ei ole mul kombeks inimestele öelda, mida on vaja teha. Autobiograafilise kirjaniku ja lektorina ma lihtsalt räägin oma loo, toon välja teadusliku tõendusmaterjali ja siis astun ise tagaplaanile. /- - -/ Usun, et tõe rääkimine on kõige võimsam argument. Usun isikliku kogemuse ja sõna jõudu. Usun ka, et igaüks peab ise oma tee ja veendumuse leidma.”

Eestis pole ehk veel nii hull
S. Steingraber kinnitab antud intervjuudes, et Rachel Carson („Hääletu kevad” peaks tuttav olema igale bioloogile) on mõneti tema eeskuju, mõneti on ta aga Carsoni vastand. Carsoni eesmärk oli kirjutada teadusest kirjanduse keeles, aga tema teostes puudus isiklik külg. Steingraberi raamatud (ka vähist paranemise lugu „Living Downstream”) on seevastu väga isiklikud. Steingraber on saanud Carsoni auhinna.
Eestikeelsele väljaandele on toimetaja lisanud lühendite ja terminite seletuse. Terminoloogiat on palju ja mitmest valdkonnast, sellest ka tõlke konsultantide suur arv. Detaili- ja terminitäpsus on oluline nii õpetajale, õpilasele kui ka üliõpilasele, kes tihti eestikeelsete terminitega hädas on.
Teaduslikumast poolest võib ka üle libiseda ja lugeda raamatut kui emaks arenemise lugu. Kes pole rase olnud, aga tahaks teada, mis tunne see on – lugegu. Rahulik rütm, suured ja väikesed mured ning avastused. Kiirustada pole kuhugi, enne teada ei saa midagi – kõik tuleb omal ajal. Loote areng on detailselt, piltlikult ja väga arusaadavalt ära seletatud (õpetajale on abiks Prenatal Developmenti video aadressil http://www.ehd.org, (eesti) keele saab valida).
Mitmelgi puhul tahtnuks teada, kuidas meil Eestis on. Ehk siiski veel mitte nii hull kui Ameerika suurtes töös­tuspiirkondades? Kaladega mitte, kinnitab eessõnas mereteadlane. Kuid mõnigi kord viisid toimetaja otsingud kurva tulemuseni: meil pole vastavaid uuringuid veel tehtud. Ehk leiavad tänased gümnasistid või tudengid oma tulevastes teadustöödes neile vastused.