Koolid rikuvad kirjastuste õigusi (7)

Reede, 4. detsember 2009	lk 3
Autor: Igor Gräzin, õigusteadlane, riigikogu liige	Trüki

Igor Gräzin: „„Paljundage” on ilusam sõna kui „varastage”. Õpikukultuur on osa üldisest kultuurist ning traditsiooni hävitamisega me paraku paremaks ega jõukamaks ei saa. Foto: Raivo Juurak

Kirjastajad ennustavad, et kui seni paljundasid kontrolltöid ja lisaülesannete kogusid 20–30% koolidest, siis järgmisel õppe­aastal teeb seda ca 80%. Ka pistelised küsitlused on andnud samu tulemusi. See võib seada ohtu meie rahvusliku õppekirjanduse väljaandmise.  

Mõnikord alahindame hariduse sisulise ja vaimse aluse olulisimat kand­jat – kooliõpikut. Muidugi, hiilgav pedagoog õpetab aine ära ka õpikuta, aga on ka vastupidi: hea ja korralikult teh­tud õpik kompenseerib õpetaja erialased vead. Kas anname endale aru, et õpiku tegemine (st kirjutamine, koostamine, kujundamine ja kirjastamine) on raske? Raskem kui teadusliku artikli kirjutamine, sest viimases ei tule kõike lahti kirjutada ja saab eeldada, et lugejal on samad implitsiitsed eelteadmised mis autorilgi.

Õpikukirjutaja vastutus
Õpikut kirjutatakse puhtale lehele. Sellisele, kus tuleb alustada päris otsast ja kus peaaegu midagi ei saa jätta lugejale vabalt tõlgendada. Siit ka õpikukirjutaja eriline vastutus: tema ajada on põlluservale esimene vagu ning talle kuulub – õigustatult või mitte – lugejate (st õpilaste) eriline lugupidamine ja isegi kriitikavaba austus.
Paljud akadeemilised tipud õpikut kirjutada ei suuda, isegi kui proovivad. Samas hinnatakse teaduseski õpikut veidi alla, nagu teadusfantastikat või publitsistlikku populaarteadust. Ent just õpikute kaudu on mitmed akadeemilised isikud ennast ajalukku kirjutanud! Kes minu põlvkonnast ei mäletaks „spirkinit” (filosoofiaõpik) või „juškovi” (õiguse ajaloo õpik), teadmata seejuures suurt midagi sellest, kes nad tegelikkuses olid – akadeemik (?) Spirkin ja vist-professor Juškov. Olaf Prinitsa, Aksel Telgmaa ja Jaan Reimandi nimed jäävad matemaatikaõpikute autoritena meie hariduslukku veel kauaks pärast seda, kui mitmed põlvkonnad siinmail vahetunud on.
Jah, Einstein õpikuid ei kirjuta­nud, küll aga Immanuel Kant („Prolego­me­nid „Puhta mõistuse kriitikale””), Justinianus (13–14-aastastele pois­te­le mõeldud rooma õiguse õpik „Instituudid”) ja Juri Lotman (kooliõpikud vene kirjandusest). Lisame proosalise vahemärkuse: nad keegi ei teinud seda raha pärast – Kant oli poistekooli direktor ja noil aegadel (nagu tänagi!) teenis ka tema Königsbergi/Kaliningradi kinnisvara üsna kenasti, Justinianus oli ikkagi täiskohaga Rooma imperaator ja Lotman Tartu riikliku ülikooli professor ajal, mil professoreid oli vähe ja nende palk korralik.

Oluline osa vaimukultuurist
Väärt kooliõpik on vaimukultuuri oluline osa. Kuid täites väga konkreetset sotsiaalset tellimust, omab ta reaalset varalist väärtust, hinda. Õpikut saab kirjutada aines, mida kusagil õpetatakse, ja tema sisu peab vastama õpetatavale (õppekavale). Kuna õpik kirjutatakse lapsele, peab see olema lapsele jõukohane. Autorile on keelatud liiga kõrge vaimne mõttelend, teaduslik fantaasia, põhjendamatud oletused ja kütkestav akadeemiline huumor. Õpiku autoril on saada kaks tasu: moraalne rahulolu, kui õpik koolis „töötab” ja aitab õpilastel jõuda soovitud tulemusteni, ning materiaalne tasu tehtud töö eest.
Ent kui õpikut saabki kirjutada, vähemalt suures osas, puhtast missioonitundest, siis kirjastada seda puhtal vaimujõul ei saa! Ega siis ilmaasjata kaevelnud juba Puškin ja Goethe, et küll nad alles avaldaksid oma luuletusi, kui seda kallist kirjastamist vahel ei oleks. (Lisame – ei Puškin ega Goethe elanud töötukassa kulul, nii et oma luuletuste kirjastamisraha pidanuks neil justkui olema…)
Olles õpikute saamislugudega ka seestpoolt veidi tuttav, võin kinnitada: suur ja raske töö algab alles siis, kui käsikirja esimene variant on valmis, ega lõpe kaugeltki siis, kui õpik on koolijütsi lauale jõudnud. Käsikiri on nagu lehma seest kätte saadud piim, millel on piimapakini Selveris käia veel pikk ja kulukas tee.

Üks eksemplar kooli peale
Olen kergelt kulmu kortsutades mär­ga­nud juba aastate eest, kuidas koolides õppematerjali paljundatakse, ja mis pattu salata, teinud seda ka ise. Sel sügi­sel koolides käies, laste ja nende vane­matega kokku puutudes ning kirjastajatega rääkides selgus aga, et kooli­õpikute ning eriti töövihi­kute, ülesannete ja kontrolltööde ko-gumikke peaaegu enam ei ostetagi. Tellimuste arv on oluliselt langenud. Juhtub nii, et kogu kooli peale ostetakse üks eksemplar! Järelikult paljundatakse „kohapeal”!
Kõrgkoolidel on üldse kombeks saanud edastada sajaleheküljelisi õppematerjale (mitte enda koostatud, ilma oma autoriõiguseta) interneti teel ja lasta üliõpilastel neid välja trükkida. Ei anta endale aru, et tegemist on kõigepealt autoriõiguste rikkumisega ja edasi – varalise lauskahju tekitamisega kirjastustele. Selles patt ongi: avaldamisõiguse eest maksab kirjastus autorile, tõlkijale, koostajale ja kunstnikule ning kannab tootmiskulud, aga paljundusäri soodustav (või ajav kool) ei maksa.

Paljundage = varastage?
Paar kuuldud kõnekatket. Õpetaja kirjastajale: „Õppematerjalide ostmiseks kool raha ei anna ja vanematelt küsida ei tohi. Aga paljunduspaberi jaoks tohib.” Seletus: kool teenib kulutusi tegemata jättes (ja kirjastust pettes) hõlptulu. Kutsekeskkooli ajalooõpetaja esinemisest seminaril: „Meil on koolis tipptasemel tehnikat, aga õpikuid osta ei lubata. Direktor käsib paljundada. Aga ma väsin sellest juba ära, aega kulub meeletult!” („Paljundage” on ilusam sõna kui „varastage!” – I. G.)
Juriidiliselt pole midagi lihtsamat, kui hakata mööda koole käima ja nende juhte ükshaaval kohtusse viima. Aga mis kasu sellest oleks ja kas see olekski õige? Ehk saaks esialgu südametunnistuse ülesleidmisega hakkama? Teadmisega, et iga kserokoopiaga võtame raha ära Eesti praegustelt ja tulevastelt õpikutelt. Kirjastustel oleks lihtne – minna üle turul alati hästi minevale illustreeritud populaarkirjandusele ja nt kalendrite trükkimisele, siis poleks seda igavest askeldamist tähtaegade, õppekavade ja retsenseerimisega. Aga tagajärg oleks, et meie rahvuslik õppekirjandus hääbuks vaikselt ja taastamiseks kuluks taas aastakümneid.
Õpikukultuur on osa üldisest kultuurist ning traditsiooni hävitamisega me paraku paremaks ega jõukamaks ei saa. Ja templi põletamisega kuulsaks saada pole ka mõtet.


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas suhtuda õppekirjanduse massilisse paljundamisse koolides? On see aktsepteeritav?

KARIN LIPPUS,
Tallinna prantsuse lütseumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:
„Küsimus ei ole ainult asjaolus, et õpikuid osta on kallis ja paljundada odavam. Kuigi koolide rahanappuse tingimustes oleks ka see argument. Kuid konkureerivate kirjastajate ja kirjutajate tõttu on olukord õpikuturul varasemaga võrreldes päris palju muutunud. Gümnaasiumis on näiteks Eesti ajaloo kursuse käsitlemisel valida vähemalt viie õpiku vahel ja neid tuleb kogu aeg juurde. Sama on teistes ainetes. Nii õpetaja kui ka õpilane peaksid olema kursis käsitlustega, mida pakuvad eri õpikud. Ka õpikukirjutaja on inimene ning nii on üks teema paremini käsitletud ühes, teine teises õpikus. Kui paralleelõpikus on paremad kaardid või pildid, ei saa neid ju õppetöös kasutamata jätta? Sama lugu on töövihikutega. Kas kool peaks ostma kõigile õpilastele kõik paralleelselt käibivad õpikud? Töövihikud? Või osta üks eksemplar igast paralleelõpikust ja õpetaja teeb valiku vastavalt oma paremale äranägemisele?
Õpikute massilist paljundamist pole ma kohanud, tavaliselt on õpetaja ühe või paar väljaannet valinud põhiõpikuks. Eri töövihikutest saab ülesandeid kombineerida; eri autorite vaatenurkade ja ülesandepüstitusega kokkupuutumine on arendavam kui piirduda ühe käsitlusviisiga. Töövihikute ja kontrolltööde kogumike puhul on koolis paljundamine igal juhul ökonoomsem. Oma materjali kasutamisest tunnen ma ainult rõõmu. Piiranguks peaks õppematerjalide puhul olema küll ainult viitamine.
Saan aru kirjastajate murest, kellele üks kõikides koolides käibiv õpik, töövihik jt seostuvad tooted on kullaauk. Aga veel paremini mõistan õpilast, kes küsib, miks ta peab selle töövihiku välja ostma, kui aasta lõpuks jääb pool täitmata. Muuseas, kas õppeotstarbelise paljundamise puhul ei kehti autoriõiguse suhtes leebemad reeglid (AÕS § 19)?”

ELMO JOA,
Pärnu Rääma põhikooli direktor:
„Koolid saavad õppematerjali jaoks riigilt raha väga erinevalt, see sõltub laste ja klassikomplektide hulgast ning sellest, kui palju on varem õpikute peale kulutatud. Algklasside töövihikud, mis tuleb igal aastal välja osta, on kirjastuse poolt küll nutikas mõte, aga koolide ja lapse suhtes karm. Väljaminek tuleb nii või teisiti teha. Tean koole, kus tööraamatuid ei täideta üldse. Tunduvalt lihtsam on, kui õpetaja teeb ise õppematerjalid. Paljundussummad on kindlasti väiksemad kui õpikute ja töövihikute peale kuluv. Oleneb koolist, koolijuhi seaduskuulekusest ning sellest, kui palju raha on. Õpetaja võib ju töövihikuülesande oma käega ümber teha, panna teised numbrid, tekstülesandes asendada näiteks hobused ja karud lindude ning teiste loomadega ja autoriõiguse prob-leemid oleksid justkui lahendatud.
Õpikute paljundamine ei ole kindlasti mõistlik, aga kui võtta lehekülg-paar teisest raamatust, paljundada ja anda mingi lõik lastele töötlemiseks, pole sellel mingit pistmist autoriõigusega.
Saan aru – kirjastustel tekib raskusi omakeelse õppekirjanduse väljaandmisega, aga ka meil tekkisid seoses negatiivse eelarvega probleemid – 15. novembriks on vaja kirjastustele järgmise õppeaasta tellimus ära anda, samas ei tea koolid järgmise eelarveaasta suurust, nutikad kirjastused aga on pannud pärast tähtaega esitatud tellimustele karmid protsendid otsa. Äri on äri, aga ma ei pea õigeks seda kooli arvelt teha.”

TOOMAS SEPPEL,
kultuuriministeeriumi meedia ja autoriõiguse osakonna levitalituse nõunik:
„Autoriõiguse seadus lubab õpetajatel õpikuid ja töövihikuid paljundada motiveeritud mahus.
„Motiveeritud maht” tähendab, et koopiaid võib teha ulatuses, milles on kokku lepitud hea tava reeglite järgi või on mõiste sisustatud kohtupraktikas. Eestis puuduvad koolis tehtavate paljunduste osas mõlemad näited. Seega tuleks lähtuda sellest, mis on antud tegevuse puhul mõistlik nii kirjastaja kui ka õpetaja jaoks.
Kirjastajate pahameelt peaks leevendama, et sellised koopiad hüvitab riik autorihüvitusfondi kaudu.”
(Vt ka „Koolis tehtavate koopiate eest maksab riik autoritele ja kirjastajatele hüvitist”, ÕpL 17.03.2006)

EVA KOLLI,
Valguse kirjastuse peatoimetaja:
„Õpikumaterjalide kopeerimist on inimlikust seisukohast raske pahaks panna, sest koolide ja õpetajate majanduslik olukord ei ole kiita. Teisest küljest on õpiku väljaandmine kirjastajale väga kulukas ja loomulikult paneb see kirjastuse keerulisse olukorda, kui õpikuid ostmise asemel paljundatakse.
Autoriõiguse seadus on selle koha pealt mitmeti tõlgendatav, sest enda tarbeks just nagu võib paljundada, st kui õpilane materjali paljundab, oleks juriidiliselt nagu kõik korras. Ilmselt ei teeks paha veidi selgem regulatsioon selles küsimuses.”