Keerulised ajad räsivad kirjastusturgu
| Reede, 29. jaanuar 2010 |
lk 2 |
| Autor: Argo Kerb |
Trüki
|
|
Eesti õppekirjanduse turul on kaks kohalikus mõistes suurettevõtet, Avita ja Koolibri, keskmise suurusega TEA kirjastus ning käputäis väiksemaid. Foto: Raivo Juurak |
|
|
Õppekirjandusega tegelevatest ettevõtetest on kippunud meedia vahendusel jääma mulje kui vaikimisi kasumlikest ettevõtmistest, mille sissetuleku on riik garanteerinud. Reaalsus ei ole sugugi nii roosiline.Majanduse üldine halb seisukord pole uudis. Sellegipoolest tõsteti aasta tagasi jaanuaris raamatute käibemaksu, mida Euroopa Liit soovitas hoopis alandada. See pani ajakirjanduse juba 2008. aasta lõpus spekuleerima kirjastuste ühinemise või sulgemise üle. Trükiste üldisele hinnatõusule lisandus hiilivalt alanud majanduslangus ja üleilmse finantskrahhi lainetus, mis on mõjunud rängalt nii tavainimeste kui ka riigi rahakotile. Surutis kestab edasi, riik on dieedil ning koolid ka.
Millist mõju avaldavad kirjastusturu majandusraskused õppekirjanduse trükkimisele, seda eriti uue õppekava tulekul?
Õpikuid soetatakse vähemJuba mõnda aega ei jõua paljud koolid õppevahendeid osta või on jäänud hangitud õpikute-töövihikute eest kirjastustele võlgu. Vestlustest kirjastustega selgus, et eranditult kõik on täheldanud koolis kasutatavate õpikute kasutusaja pikenemist 4–5 aastalt kuni kaheksa õppeaastani.
Õpetajatega rääkides on tulnud välja, et paljudes gümnaasiumides on õpilased sunnitud lisaks töövihikutele soetama ka uusi õpikuid oma kulu ja kirjadega. Nii mõnigi kool on õppekirjanduse ostmise teadmata tulevikku edasi lükanud või täiesti ära jätnud.
Karta on, et majandusolukord sunnib koole seadust rikkuma ja ülesandeid paljundama. Avita turundusjuht Anneli Veskimäe räägib sarnast juttu: „Kõik loevad raha – nii koolid kui ka kirjastused. Kõige rohkem mõjutabki praegust tegevust asjaolu, et vähestki õppekirjanduse soetamiseks mõeldud raha on koolid olude sunnil hakanud kasutama muuks otstarbeks. Olgu need siis õpetajate palgad või lappimist vajav katus.”
Silva Tomingas TEA kirjastusest jagas oma tähelepanekut, et paljudes koolides tellitakse hulga õpikute juurde vaid üks töövihik.
Ka õpikute tiraažid on vähenenud. Mõne väiksema kirjastuse, kes erinevalt Avitast või Koolibrist tegutseb väga kitsas nišis, käive on aastaga langenud 40% või rohkem.
Koolid on ettevaatlikud Õppeasutused sekundeerivad kirjastuste väidetele. Tartu Descartes’i lütseumist selgitati, et lisaks õpilaste hulga vähenemisele on viimaste aastate hinnatõusust hoolimata muutumatuna püsinud riigi õpikutoetus pannud koolid olukorda, kus nad pole võimelised rohkem ostma. Direktor Jaan Reinson ütles, et möödunud aastal kool õpikutele eraldatud rahaga välja ei tulnud. „Esimest korda mitme aasta jooksul läksid summad lõhki ja pidime muudest vahenditest raha juurde leidma.”
Miina Härmas nähakse probleemi ka õpikute hinnatõusus. Kooli direktor Ene Tanneberg tõi välja, et paljud õpikud on kaheosalised, mis on ühe õppeaasta materjali soetamishinda kahekordistanud. Samuti on koolis tähele pandud, et käibemaksutõusuga kallinesid õppematerjalid tunduvalt rohkem, kui oleks võinud eeldada. Tallinna saksa gümnaasiumi raamatukoguhoidja Külliki Parker lisas veel ühe aspekti – et õppekava läheb muutmisele ja paljudes ainetes tulevad uued õpikud, on hoitud õpikute ostudega tagasi uute ainenõuete ootuses.
Kuidas see mõjutab niigi mõõna all kannatavat õppematerjali turgu?
Topeltlöök kirjastuste pihtaKirjastuse Argo peatoimetaja Andres Adamson mainis, et lisaks koolide soovimatusele uut õppevara soetada mõjus aastatepikkune määramatus õppekavade osas pärssivalt kirjastuste võimele midagi uut turule tuua.
Uute õpikute koostamine ning osa vanade perspektiivituks muutumine on tabanud kirjastusi kõige valusamal ajal. Kusjuures nn vanad õpikud ei pruugi tegelikult üldse vanad olla! Veskimäe sõnul olid nemad Avitas õppekavade ülepeakaela vastuvõtmise vastu. Ka Silva Tomingas nendib, et uue õppekava vastuvõtmine sunnib senise töö täielikult ümber korraldama. Koolibri turundusjuht Maire Tänna selgitas, et suuremate muudatuste korral, kus ei piisa vaid vana õpiku parandustega kordustrükist ja tuleb koostada uus, pooleteiseaastasest puhverajast ei piisa.
Nüüd, mil uued õppekavad vastu võetud, on ka kirjastused kardetavasti iseseisvusaja ühes raskeimas, kui mitte kõige raskemas olukorras. Riigi ja omavalitsuse rahandusliku seisukorraga lahutamatult seotud õpikuturg on just praegu, mil aktiivne tegevus äärmiselt vajalik, praktiliselt paralüseeritud. Mõni osaleja mõtleb juba tõsiselt äriprofiili muutmise peale.
Uute õppekavade vastuvõtmine, mis nõuab ka kirjanduse väljavahetamist, võib tekitada vaakumi, kus ühel hetkel pole kirjastustel uutele ainekavadele vastavaid õppematerjale kuskilt võtta. Vanad ei sobi, kuid majanduslik kitsikus takistab uutesse õpikutesse investeerimist. Isegi kui rasked ajad elatakse üle, võib parandamatu kahju õpikuturule olla juba tehtud. Praegugi domineerivad paar suurt tegijat. Väiksemate ettevõtete kadumine võib olukorra veelgi enam kreeni viia.