Kuidas aidata raskustes peresid? (3)

Reede, 5. veebruar 2010	lk 3
Autor: Raivo Juurak	Trüki

Laste ja perede tugistruktuurid peavad ka majanduslikult raskel ajal alles jääma, rõhutati Lapse Huvikaitse Koja asutamiskoosolekul. Foto: Raivo Juurak

25. jaanuaril said Tallinnas UNICEF-i ruumides kokku kodanikuühendused, kelle eesmärk on tagada laste ja perede heaolu Eestis. Asutati kodanikuühendus Lapse Huvikaitse Koda.

Uue ühenduse asutamisel ütles iga osaleja vabas vormis arutelul, mis on tema arvates laste ja perede toetamise valusaimad probleemid. 
UNICEF Eesti esindaja Toomas Palu märkis, et lapsed ja pered saavad abi varasemast raskemi­ni kätte. Näiteks koolide sotsiaalpedagoogide ja psühholoogide arv on kahe viimase kuu jooksul märgatavalt vähenenud. Mõnes koolis on hakanud sotsiaalpedagoogi omal algatusel asendama raamatukoguhoidja, kes aitab lastel koduseid ülesandeid teha ja hoiab raamatukogu ukse ka pärast tööpäeva lõppu lahti, et lapsed ei peaks külma käes bussi ootama. Paraku ei välista üksikute inimeste entusiasm seda, et struktuurid, mille ülesehitamine võttis aastaid, langevad mõne kuuga kokku. Lisaks koolidele on hädas noortekeskused, mille eelarvet on linnades drastiliselt vähendatud.
Koosolekul märgiti, et sotsiaalministeerium on neid probleeme ja ohte teadvustatud ning võtnud 2010. aasta üheks prioriteediks lastekaitseseaduse väljatöötamise jätkamise, kuid Eestil puudub ka lapse õiguste praktikas tagamise strateegia, pole laste ombudsmani jne. Teha on palju ja hea, kui ka lastega tegelevad kodanikuühendused aitavad lahendusi leida ning riigile konstruktiivset partnerlust pakuvad.

Selget ülevaadet polegi
Tõdeti, et täpsemalt ei teatagi, kus ja kui palju Eestis vaesusse sattunud lapsi on. Teati küll tuua näiteid üksikutest peredest, kus lastel pole jõulude ajal jõulupuudki, aga mitte konkreetset statistikat. Erandina nimetati Hiiumaad, kus kõik raskustes pered on juba mõni aasta tagasi välja selgitatud. Kalle Laane SOS Keila lastekülast märkis, et Eestis on vaid paar protsenti lastest põhjalikuma vaatluse all, erinevalt Inglismaast, kus see arv on üle kümne korra suurem. Birgit Rõngelep Caritas Eestist osutas, et üliõpilaste magistritöödes on olukorra kohta andmeid, kuid neid töid ei kasutata. 

Kust leida raha?
Leiti, et raskustes peredel ei tohiks lugeda lapsetoetust tuluks, millelt peab makse maksma. Teiseks arvati, et lapsetoetust ei tohiks ka toimetulekutoetuse taotlemisel arvesse võtta.
Vanemapalga lagi võiks olla madalam ning nii vabanenud raha tuleks suunata hädaliste toetuseks.
Juttu oli Põhjamaades populaarsest vaderite süsteemist, kus paremi­ni toime tulevad pered toetavad n-ö vaderitena mõnd raskustes oleva pere last. Kalmer Hütt lasterikaste perede liidust märkis, et nemad on seda ideed propageerinud, kuid vaid üksikud on mõttega kaasa tulnud. Üheks põhjuseks peeti seda, et annetused pole Eestis maksuvabad.

Mõtlemine korda!
Birgit Rõngelep osutas, et mõnedki probleemid tulenevad peredega tegelejate liigsest lapsekesksusest. Kui ema ei saa lapsega hakkama, võetakse talt enamasti laps ära, uskudes, et nii on lapsele parem. See pole lahendus, sest ema elab üksijäämist valusalt üle ja sünnitab tavaliselt varsti jälle. Aidata tuleb kogu perekonda, toonitas Rõngelep. Kalle Laane meenutas, et 1990. aastate lõpul käivitati mitu kogu pere toetamise programmi, kuid kõik nad said varsti läbi ja järge ei tulnud.
Lapsi ja peresid kaitstes ei tegelda piisavalt konkreetsete juhtumite analüüsiga. Kui midagi juhtub, on laste ja peredega tegelejatel tihti selja peale pööratud kilpkonna tunne, sest üldised teadmised ei aita, ütles Kärt Mere Nõmme lastekaitse liidust.
Toonitati, et tegelda tuleb ka nende peredega, kes ei kuulu (veel) riskigruppi. Beebikoolid võiksid saada üldiseks trendiks. Raseduskriisiaegne nõustamine peaks olema üldine. Lahutanud vanemaid tuleks psühholoogiliselt nõustada, et nad ei hakkaks võistlema lapse poolehoiu pärast, nagu tihti juhtub.
Probleeme on vähe, kui õppimine läheb hästi, seepärast on lasteaed väga tähtis, märkis Kärt Mere Nõmme lastekaitse liidust. Paraku on meie lasteaiad täis tuubitud, võimlemisruumi pole, muusikatundi pole. Probleemi tuleb selgemalt teadvustada.
Urmas Pardane ühendusest Isade Eest küsis, kas sotsiaaltöötajad ei peaks alluma otse riigile, sest kohalikus omavalitsuses leidub vähe inimesi, kel on sotsiaaltööst piisavalt teadmisi. Teiseks küsis ta, kas ei tuleks seadusega ette näha, missuguseid sotsiaalteenuseid peab kohalik omavalitsus oma piirkonna lastele ja peredele osutama.
Leiti, et lastega seotud kohtuasju peavad lahendama ainult teatud kohtunikud, kes tunnevad lastetöö spetsiifikat.
Otsustati, et kõige viljakam tööviis on Lapse Huvikaitse Kojale partnerlus riigi ja kohalike omavalitsustega. Samas ei soovitud muutuda kellelegi mugavaks partneriks.

Kas uuel kojal on tulevikku?
Arutelul osalenud MTÜ Hea Algus esindaja Gerda Sillaste usub, et on küll. Nimelt käib Tartus juba poolteist aastat koos võrdsete võimaluste ümarlaud, mis on oma koosseisu ja huvide poolest lapse huvikaitse kojaga üsna sarnane, ja väsimuse märke pole veel ilmnenud. Tartu ümarlaual on hariv funktsioon, seal on kohtutud TÜ perearstide õppetooli juhatajaga, puuetega inimeste koja esindajaga, haridusministeeriumi ametnikuga, linnavalitsuse tervishoiuosakonna ja maavalitsusest haridus- ja kultuuri­osakonna esindajaga, tulemas on koh­tumine TÜ kliinikumi lastepsühhiaatritega.
Lisaks on ümarlaud pöördunud kirjalikult sotsiaalministeeriumi poole ning osutanud kohalikul tasandil, kuidas laste erivajadusi võimalikult varakult avastada, missuguseid nõustamisvajadusi ja -võimalusi on pedagoogidel ja lapsevanematel jne. Ümarlaua eestvedaja on olnud Herbert Masingu kooli direktriss Tii­na Kallavus.


KÜSIMUS JA VASTUS

Kas tugistruktuuridest on tuge?

IVAR TRÖNER,
lastekaitse liidu juhatuse liige:
„Oleneb, kui kompetentsed inimesed nendes struktuurides on. Paraku olen kohanud ka selliseid, kes soovivad küll last aidata, kuid ei tunne lastekaitseseadust, laste õiguste konventsiooni, psühhiaatrilise abi seadust. Üks sotsiaaltöötaja ei tundnud andmekaitseseadust, mistõttu ta ei teadnud, kuidas tohib lapse kohta infot koguda ja kellega võib seda jagada. Sellistel juhtudel võib väga lihtsalt kasu asemel kahju teha. Ilmselt on Eestis Põhjamaade ja Saksamaa eeskujul vaja avada lastega tegelevatele inimestele nõustamiskeskus. Eestis on seni antud nõu ainult lastele ja nende vanematele, kuid ka sotsiaaltöötajad ja -pedagoogid, koolipsühholoogid jt vajavad nõustamist psühholoogias, psühhiaatrias, õigusküsimustes jne.”

PEETER AAS,
Põlva maakonna haridus- ja kultuuriosakonna juhataja:
„Meie maakond ei kuulu kõige rikkamate hulka, kuid laste ja perede tugistruktuure oleme suutnud alles hoida. Öeldakse, et suur nälg on katsumus eelkõige suurtele ja tugevatele, seevastu need, kes on vintsutustega harjunud, elavad kõik üle. Loodame vastu panna.”

PEEP TARRE,
Audru vallavalitsuse haridus-, kultuuri- ja sotsiaalnõunik:
„Meie oleme oma vallas veendunud, et tugistruktuuridest on abi. Audru vallas saab üle 300 inimese toimetulekutoetust, kuid meil on ikkagi psühholoog, sotsiaalpedagoog, logopeed. Kaheksa perega tegeleme päris tõsiselt, kolmes neist on märgata muutusi paremuse poole. On ka piirkondlikud sotsiaaltöötajad. Oleme perede jaoks üheksa tugiisikut välja koolitanud. Töötab perenõustamiskeskus.
Kui konkreetsemaks minna, siis enamasti vajavad abi kolme või nelja last kasvatavad üksikemad. Neil on rahalisi raskusi ja vald toetab neid, aga annab mõnele ka nõu, kuidas olemasolevat nappi raha otstarbekamalt kasutada. Mõni emadest ostab lastele krõpse ja muud, mida lapsed nõuavad, mistõttu kuu lõpul võib juhtuda, et tuba jääb tasumata elektriarve pärast pimedaks. Mõne emaga oleme jõudnud kokkuleppele, et vald maksab toetussumma ühe osaga tema elektri- ja korteriarve ise ära, siis ei juhtu kuu lõpus ootamatusi.
Audru vald pakub ka toiduabi. Saime Euroopa Liidult nisujahu, odra- ja rukkihelbeid, makarone, kokku 25 tonni. Me ei jaganud kohe kõi­ke laiali, vaid anname natukehaaval nendele, kes on kõige suuremas hädas. Toiduained on hoiul nõueteko­has­tes tingimustes ja säilivad novembrini.”

TOOMAS KINK,
Tartu Raatuse gümnaasiumi direktor:
„Praeguses suures tööpuuduses on igas koolis psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi kindlasti vaja. Töötuks jäänud vanematega kodudes on pingeid, lapsed toovad neid kooli kaasa ja neid on vaja maandada. Aga arvan ka, et psühholoogia erialale üliõpilasi vastu võttes peaks sõel olema senisest tihedam. Igaühest psühholoogi ei saa. Sünnipäraseid eeldusi peab ka olema, nagu igal teisel erialal.
Meie koolis annab lastele ja peredele tuge tugikomisjon. Arutame ühe laua taga, kuidas saab juhtunust aru laps, klassijuhataja, õppealajuhataja, direktor, lapsevanem. Muist asju arutame muidugi nelja silma all, direktori, õppealajuhataja, sotsiaaltöötaja või mõne teise otsesemalt asjasse puutuva inimesega.
Kui lapsevanem võtab meie tugikomisjoni arutelusid tõsiselt, siis süsteem töötab. Kui ei võta, otsime talle mõne teise koha, mida ta tõsiselt võtab, soovitame pöörduda näiteks nõustamiskeskusse. Meile pole tähtis, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab.
Korduv probleem on, et lapsevanem ei saa oma lapsega hakkama. Pealekäratamine ja karistused enam kuigi hästi ei mõju, aga teisiti ei oska. Üpris levinud on arvamus, et selliseid lapsevanemaid tuleb trahvida, sest nad ei kasvata oma lapsi korralikult. Tegelikult vajavad nad abi ja head nõu. Trahv vähendab pere sissetulekut veelgi ja kannatab sellest eelkõige laps. Karistamise asemel tuleb selgitada. Kui selgitused ei aita, võib kaaluda varianti suunata lapsevanem kohustuslikus korras tema probleemiga seotudk koolitusele.
Iga õpetaja on lapsele toeks, kui ta ennast ajaga kursis hoiab. Paraku olen märganud, et psühholoogias lähtub mõnigi pedagoog 1930. aastate teadmisest, ehkki need on ammu ümber lükatud. Aeg on lugeda Endel Tulvingut, Jaan Valsineri ja teisi tänapäeva psühholooge, selle asemel et arutada emotsionaalse intelligentsuse, sotsioonika ja sodiaagimärkide üle. See on inimese kastistamine, millest tuleb kasu asemel ainult kahju. Inimesed ei kuulu kindlatesse kastidesse, vaid käituvad eri olukordades väga erinevalt.”