Mis on demokraatia?
Elust Euroopas

Reede, 5. veebruar 2010	lk 4
Autor: Andres Adamson, Argo kirjastus	Trüki

Demokraatia ei tähenda kaugeltki alati enamuse võimu, vaid midagi sootuks muud. Foto: Raivo Juurak

Kas üldsus mäletab, kus said naised Euroopas viimastena hääleõiguse? Vastus võib üllatada: meil sageli ülidemokraatlikkuse ja otsedemokraatia näitena toodavas Šveitsis. Täpsemalt rahvaarvult kõige väiksemas kantonis – Appenzell Innerrhodenis. Olles ainult Vormsi-suurune ning Hiiumaa elanike arvuga, on see siiski de jure konföderatsiooni võrdõiguslik liige ning rahvusvahelise õiguse subjekt. Aasta oli siis 1991!
Küsimus oli varem korduvalt referendumile pandud, kuid alati läbi kukkunud. Üheksakümnendate alguses paisus see suureks rahvusvaheliseks skandaaliks, välismeedia tegi pikemat aega häbi-häbi ja Šveitsi ülemkohus otsustas, et küsimuse peab järjekordselt läbi hääletama, andes ühtlasi teada, milline otsus olema peab.
Juhtusin seda hääletamist vaatama taevakanalilt. Protseduur nägi välja järgnev: kantoni hääleõiguslikud kodanikud kogunesid kirikuküla platsile ja andsid oma arvamusest märku mõõkade tõstmisega. Palja silmaga oli näha, et „ei”-hääled olid selges enamuses. Kuid protseduur nägi ette ka seda, et tulemuse pidi silma järgi ära hindama koosoleku juhataja, kes troonis platsi serval tribüünil, ja tema teatas, et võitsid „jah”-hääled. Proteste ei järgnenud, rahvas läks rahumeeli laiali.
Nüüd tõstatub küsimus, milles seisnes antud juhul demokraatia? Kas selles, et naised said hääleõiguse? Või selles, et enamuse tahtega ei arvestatud? Või selles, et alluti jõhkrale rahvusvahelisele survele? Hääletanud olid küsimuse olulisuse ja selle eri varjunditega kahtlemata suurepäraselt kursis, osalesid otsuse ettevalmistamisel, vastuvõtmisel ja hiljem elluviimisel.
Tegelikult jõuame vast ikka arusaamiseni, et demokraatia ei tähenda kaugeltki alati, ei peagi tähendama, enamuse võimu, vaid midagi sootuks muud. Muuhulgas seda, et enne otsustamist kuulatakse huvitatud osapooled ära ja otsustamisel järgitakse varem kokkulepitud protseduuri.
Kui koosoleku juhataja pidi lõppotsuse tegema, siis tema selle tegigi, ja säärase, mida oli parasjagu vaja nii Šveitsil kui ka Appenzellil. Ja tegelikult ka igal vastuhääletajal, kes sellest ise aru ei pruukinud saada.