Samal teemal

Reede, 5. veebruar 2010	lk 6
Autor: Alli Lunter, Viljandi maagümnaasiumi õpetaja	Trüki

Kohustuslike filosofeerimis­tundide tõhususes on põhjust kahelda. Õige vestlus kasvab välja loomulikust olukorrast ja vajadusest, kogenud õpetaja oskab õiget hetke tabada. Foto: Raivo Juurak

Arenguvestlused on oma eesmärgikindluse poolest vajalikud, kuid on vahe ametliku sunnitud vestluse ja usaldusliku vestluse vahel.

Arenguvestluse oodatud tulemus ei ole nii kaalukas, kui loodetakse, sest osalised on oma kindlas rollis, mis ei lase neil lõpuni avaneda. Õpilasele on tõesti väga oluline omaenda identiteedi tunnetamine ja oma isiksuse arendamine, selleks annab võimaluse ümbritsev keskkond, eelkõige aga perekonnaring.

Sunnitud vestlus jääb sisutuks
Kooli arenguvestlus ei peaks võtma endale perekonna kohustusi. Ka meie praegune klassijuhatajatund ei toimi, sest seal on enamasti sunnitud vestlus. Õige vestlus peab välja kasvama loomulikust olukorrast ja vastaval vajadusel, kogenud õpetaja oskab seda tabada. Kui vaja, tuleb selleks ka kogu ainetund kulutada.
Kirjandustunnis on vestluse arengu võimalusi palju. Pole teoseid, millest ei saaks arheteksti või arhetüübi pinnal paralleele tõmmata tänapäevaga. Teos peab olema seejuures ikka läbi loetud, mina õpilaste lugemuse üle ei kurda. Vestlused algavad enamasti kirjanduslikest probleemülesannetest ja hargnevad edasi. Vestleme paljust: elumõttest, poliitikast, võimust ja vaimust, kultuurist ja massikultuurist, jumalast, kuradist, piiblist ja igapäevaprobleemidest ning muidugi armastusest. Oluline on avada mõistete olemust, näiteks mis on väärikus, võõraviha, eetika, rahvus jm.

Õpetajatöö – kunst ja kogemus
Õppekava kaela ei maksa üldiselt midagi veeretada, kõik oleneb õpetajanatuurist, kui usalduslikke suhteid suudab ta tunnitöö käigus luua, õpilased tulevad väga kergelt kaasa, sest nemad tahavad mõtteid avaldada, kui on usalduslikke kuulajaid. Õpetaja osa on neid arvamusi suunata, aga mitte otse ega keelu korras, vaid ikka kaudu ja kavalalt, toites noore innustust ennast avada. Ikka nii, nagu kirjutab Egle Säre: „Kasutades filosoofilist hoiakut, kus õigeid ja valesid vastuseid ei ole.”
Ma pisut kahtlen regulaarsete vest­lustundide tõhususes, käsukorras ei saa sügavuti vestelda, pealegi on kohustuslikke tunde ja valikaineid juba praegu küllaga. Õpilane vajab senisest rohkem puhkamise tunde koduses pingevabas õhustikus. Analüüsile ja filosofeerimisele tuleb koht leida ainetunnis, kus probleemid kasvavad loomulikuks vestluseks kindla ainelõigu juures, vestlusolukord peab tekkima impulsiivselt, siis ta toimib.
Taibuka pedagoogi tegevus on iga hetk eesmärgistatud. Õpetaja vestlus õpilasega, olgu kas või koolivälises keskkonnas, pole kunagi motivatsioonita. Tean üht vana tõde: räägi lapsega siis, kui ta tuleb sinu juurde rääkima, ära pressi ennast peale. Oluline on noore inimese valmisolek.
Saint-Exupéry „Väikeses printsis” ütleb rebane printsile, et „taltsutama” tähendab suhteid looma ja et tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Siit edasi minu mõte: kõigepealt on õpilasega vaja luua usalduslikud suhted, siis saab temaga alati ja igal pool tulemuslikult vestelda maailma asjadest ja temast endast.