Pisike polegi enam nii pisike

Reede, 12. veebruar 2010	lk 11
Autor: Kristi Helme	Trüki

Õde Magdalena, Tartu katoliku lasteaia juhataja Ethel Toomingas ja kooli direktor Liivi Lõhmus koos kasvandikega. Foto: Kristi Helme

Tartus Oru tänaval endises lastehaigla hoones asub katoliku lasteaed. 28. jaanuaril õnnistas piiskop Philippe sisse püha Teresa ja püha Antoniuse rühmaruumid, püha Anna rühm avati juba 2006. aastal.

Pühale Joosepile pühendatud lasteaias käib praegu kokku 70 last, peamiselt üle tee asuva katoliku kooli õpilaste väikesed õed-vennad. Üks rühm on sõimelastele, teised kaks pererühmad lastele vanuses 3–7. Kuna terve Eesti peale on kokku vaid umbes 6000 katoliiklast, ei ole sugugi kõik lasteaialapsed katoliiklikust perest. „Kui kool alustas, oli see mõeldud vaid katoliiklastele. Praegu on aga nii, et kui perele meie põhimõtted sobivad, on laps vägagi teretulnud,” räägib põhikooli direktor Liivi Lõhmus.
Miks usuleiged eestlased millestki nii võõrast kui katoliiklikust kasvatusest ja õpetusest huvituvad? Liivi Lõhmus usub, et üks põhjus on lasteaia väiksus ja ilus ümbrus – renoveeritud ajalooline hoone ning suur aed, kus lastel hea mängida ning joosta. „Kool on küll kasvanud – sajast õpilasest on saanud 270 –, aga Tartus oleme ikkagi väike kool. Meie õpetajad ei ole misjonärid, anname eelkõige teadmisi. Inimene on igal juhul religioosne olevus, kuulub ta siis kirikusse või mitte.” Lasteaia juhataja Ethel Toomingas lisab, et vanemad tahavad lapsi kasvatada kindlas väärtussüsteemis. „Inimesel peab olema midagi kindlat, millele kasvades ja kasvatades toetuda.”

Õpetajate kirju galerii
Riiklikust õppekavast on katoliku lasteaia tunniplaanid ja tegevused veidi erinevad, sest usuõpetus läbib kõiki teemasid. Püha Antoniuse rühma sõimelapsed veel religiooniõpetusega kokku ei puutu, usuõpetus algab 3. eluaastast. Samas tähistatakse katoliku lasteaias ka rahvakalendripäevi: vastla-, mardi- ja kadripäeva.
Püha Anna rühmas on õpetajaks lauljanna Anne Maasik, kelle „Rända­ja õhtulaul” filmist „Toomas Niper­naadi” ilmselt paljudel meeles. Muusika­maailma tutvustavad muusikaõpetajad Ille-Idla Nool ja Seidi Mutso, Anne Maasik aitab ürituste korraldamisel. Ka teiste õpetajate puhul üritatakse nende annet ära kasutada nii, et õpetaja ei õpeta üksnes oma klassis, vaid liigutakse rühmade vahet, õpetades seda, milles nad on kõige tugevamad.
Usuõpetust õpetab Tšehhist Eestisse tulnud õde Magdaleena, Slovakkiast pärit õde Katariina on aga kooli president. Viimane on Eestis olnud kaks ja pool aastat. Tema sõnul on eesti keel raske, aga tööd teeb ta ikkagi suure rõõmuga, sest lapsed on igal pool ühesugused. „Mulle meeldib, kui lapsed on rõõmsad ja elavad.” Ethel Toomingas ütleb, et mõned lapsed peavad nunnasid printsessideks. Eks ikka nende riietuse pärast...
Lasteaeda on oodatud ka erivajadus­tega lapsed koos tugiisikuga. On ka mõned mitte-eesti lapsed. „Kui eesti poiss võtab korvi ja ütleb väiksele
Timothyle, et lähme maasikale, ei tä-henda see midagi, et too keelest aru ei saa. Märgisüsteem on ikka üks,” üt­leb Toomingas. Timothy vanemad on tööl kaitsekolledžis, kuid pere lahkub Eestist juba mais, nii et keeleõpe ei ole neile kõige tähtsam. „Palun” ja „tänan” oskab noormees aga kenasti öelda.

Oodates hariduskeskust
Katoliku koolist, huvikoolist ja laste­aiast peaks tulevikus kokku saama katoliku hariduskeskus. Kõigi üksuste president on õde Katariina, igal ük­susel on oma juhataja. Koolil on ka oma eelkool ning esimestes klassides viimastel aastatel juba kaks paralleelklassi. „Õdesid-vendi oli järjekorras rohkem kui klassi jagu. Teisi lapsi polekski saanud vastu võtta,” räägib Liivi Lõhmus.
Lasteaia alguseks võibki lugeda 1930. aastate lõppu, mil riik ehitas Tar­tusse ema-lapse kodu. Katoliku laste­aias õpetasid tollal frantsiskaani õed. Nõukoguse ajal lasteaed mõistagi suleti, kuid õed jäid Eestisse ning töötasid lasteõdedena samas Oru tänav 3 asunud haiglas. 1993. aastal avati väike katoliku kool, kümme aastat hiljem kasvas see põhikooliks ning 2006. aastal avati lastead, mis kasvas jaanuari lõpus kolmerühmaliseks.