Masu noorte ettevõtlikkust ei kärbi

Reede, 19. veebruar 2010	lk 14
Autor: Raivo Juurak	Trüki

Varstu keskkooli õpilasfirma Rauaürask noormehed aktsioonis. Foto: Raivo Juurak

Möödunud nädalavahetusel oli Tallinnas Kristiine keskuses 14. õpilasfirmade laat, kus osales 82 firmat – 20 rohkem kui möödunud aastal.

Tavalise laada moodi ettevõtmine välja ei paistnud, sest kaupmehi oli tunduvalt rohkem kui ostjaid – iga väikese müügilaua taga vähemalt kolm-neli noort. Lisaks liikus laudade vahel ringi paras hulk kohtunikke ja keset aatriumi istus laua taga rodu erineva tähtsusega konsultante ja žürii liikmeid. See kõik jättiski pigem võistluse mulje.
Samas tuli ette hetki, mis ei jäänud laadalikkuse poolest alla Türgi turule, kust keegi ei pääse minema enne, kui on vaiba ostnud, olgu tal seda vaja või mitte. Nii pakkus üks õpilane oma T-särki mulle lubadusega, et sellega tööle ilmudes tõusevad mu aktsiad tööandja silmis märkimisväärselt. Järgmisena väitis ta, et mu pereliikmed on väga õnnelikud, kui saavad sõbrapäeval kingituseks niisuguse T-särgi. Lõpuks lubas särgi mulle lausa postiga koju saata jne.
Mis pakutavatesse kaupadesse puutub, siis täitsa palju oli huvitavat ja ostmisväärset, kuid ette tuli ka mõnusat õhumüümist. Nii pakuti laadal svamme, millele oli seep sisse hõõrutud, nisujahuga täide­tud õhupalle, mida nimetati stressipalli­deks, kutsuti inimesi osalema loosi­mises, kus võis võita kasutatud kar­vase mänguasja. Nutikaim idee oli ilmselt kabemäng, millel nuppudeks Coca-Cola ja Värska vee pudelite korgid ning lauaks väljaprinditud paberileht. Maksis 20 krooni.

Mis püüdis pilku?
MOTOKÜÜNLAJALAD. Varstu keskkooli mustades nahkjakkides noormehed müüsid mootorrattaosadest valmistatud küünlajalgu, kauplemise taustaks lasti heavy-metal-muusikat. Ostjaid ja uudistajaid leidus. Noormehed väitsid, et tsikliringkondades on nende toodang popp, aga kaubast saadi lahti ka õpilasfirmade laadal Tartu kaubamajas, kus nende toodangule anti žürii preemia.
HEADE SOOVIDE PADJAD. Tallinna saksa gümnaasiumi õpilasfirma peh­meid patju, millele oli tikitud südamlikke soove, käidi tihti uudista­mas. Pisematel patjadel oli väike mag­net sees ja neid sai külmutuskapi külge panna. Ka Pärnu laadal ja oma kooli jõululaadalal läksid padjad hästi kaubaks. Firma kannab 20% tulust Tallinna lastehaiglale enneaegselt sündinud laste toetuseks.
VINÜÜLKELLAD. Tartu kommertsgümnaasiumi noormehed müüsid kellasid, mille numbrilaudadeks olid vanad vinüülplaadid. Ostjaid leidus, sest kellad tuletasid mõnelegi meelde kuldseid kuuekümnendaid ja olid üsna stiilsed. Õpilasfirmade laadal Tartus müüsid nad kümme kella ja said tellimusi veel 15 valmistamiseks. Ise nimetasid oma ettevõtmist taaskasutusprojektiks.
ÕNNEINGLID. Mikitamäe õpilasfirma 7. klassi tüdrukud, kes kandsid Kristiine keskuses valgeid inglitiibu, müüsid pisikesi kapronist õnneingleid. Teiste hulgas ei puudunud rahaingel, kellel rippus kaunistusena kaelas Nõukogude kümnekopikane. Ostjaid oli kogu aeg.
VALLATUD KÕRVARÕNGAD. Koht­la-Järve Järve gümnaasiumi õpilasfirma müüs musta kassi ja muude põnevate kujunditega kõrvarõngaid, mis nende väitel sobivad ka vanematele inimestele, kes soovivad massist erineda. Oma kooli laadal läksid kõrvarõngad nagu kuumad pirukad, kulutused kaeti juba esimesel korral mitmekordselt. Kõrvarõngaid toodavad nad väikeste seeriatena, sest tihti nõutakse endale täpselt samasuguseid, nagu on nähtud tuttava kõrvas.
VINEERIST KUJUNDID. Luunja keskkooli tüdrukutefirma müüs vi-neerist kolmnurkade ja ristkülikute komplekte, millest saab moodustada loomade, lindude, laevade jm siluette. Tüdrukud saevad kujundeid ise välja, lihvivad ja värvivad need tööõpetuse klassis ära. Luunja kooli algklassiõpetajad on ostnud kujundeid koguni viis komplekti, sest neid on hea anda mängimiseks õpilastele, kes on tunnitöö teistest varem valmis saanud. Tüdrukud kavatsevad pakkuda oma toodangut ka Tartumaa teistele koolidele.



Kas õpilasfirmadel on arenguruumi?

Epp Vodja,
Junior Achievement Eesti direktor:
„Arenguruumi on palju. Õpilas­fir­made arvgi saab tunduvalt suureneda. Me juba uurisime Kristiine keskuse võimalusi ja leidsime, et seal on võimalik ka saja õpilas­firma toodang välja panna. Majandusõpetuse kui valikaine uude õppekavasse võtmine toob kindlasti kaasa uute õpilasfirmade tekkimise. Kui olen mõnes klassis majanduskursust alustades küsinud, kui paljud tahaksid oma ettevõtet asutada, siis tõuseb vaid neli-viis kätt, pärast kursuse lõppu tõstab aga käe üle poole klassi. Olen tuleviku suhtes optimistlik.”

Elbe Metsatalu,
Türi majandus­gümnaasiumi õpetaja:
„Õpilasfirmade tegevust saab muuta vähem koolikeskseks. Näiteks Lääne-Euroopas teevad paljud õpilasfirmad koostööd ettevõtetega. Õpilasfirma toodang valmib seal tihti mõnes tööstusettevõttes ja on tänu sellele väga hea kvaliteediga. Partnerettevõtetega koos tegutsedes õpivad noored põhjalikumalt ka toote arenduse põhimõtteid, turundusmeetodeid ja muud väga vajalikku.
Ka meie kutseõppeasutused võiksid õpilasfirmasid luua. Neil on selleks palju paremad võimalused kui üldhariduskoolide õpilastel. Kutsekoolid täidavad küll ka tellimusi, kuid siis korraldab kõike kooli juhtkond, oleks väga tore, kui seda teeksid kutsekooliõpilased ise.”

Mari Suurväli,
Junior Achievementi Eesti direktor aastatel 1991–2002, TÜ Pärnu kolledži projektijuht:
„Rohkem õpilasfirmasid tuleks asutada juba põhikoolis. Hiljuti helistas mulle üks lapsevanem, et ta ei saa osta enam ühtki asja, mis pole otseselt hädavajalik, sest tema kolmandas klassis käiv laps tuletab talle alatasa meelde, et nende pere säästuvalik on suvine reis. Kuskil kolmandast klassist alates peakski majanduse ja ettevõtluse õppimisega ning oma firma asutamisega pihta hakkama – selles vanuses läheb see kõige paremini.
Teiseks tuleks õpilasfirmades panna rohkem rõhku ideede originaalsusele. Ühel messil müüdi näiteks õnnevõtit. Teadsin, et mulle müüakse õhku, kuid ostsin ikkagi. Mikitamäe põhikooli õpilased müüvad õnneingleid. See on samuti õhumüümine, aga puudu­tab inimeste hinge. Mu pojad on üle 30 aasta vanad, aga neil ripuvad Miki­ta­mäe laste tehtud õnneinglid autos. Just leidlikkusele tulekski rõhku panna. Ise kootud või heegeldatud kinnaste, sallide, kottide müümise asemel võiks midagi nutikamat valmis teha. Palju võimalusi on õpilasfirmadel veel kasutamata, aga usun, et asi edeneb.”