Uue eesti keele riigieksami katseeksamid tulekul

Reede, 12. märts 2010	lk 9
Autor: Märt Hennoste, eksamikeskuse eesti keele peaspetsialist	Trüki

Riigieksamid määravad suuresti noorte tuleviku, seetõttu peaks praegu kavandatav uus eksami­süsteem läbima katseaja. Foto: Marianne Orro

2012. aastal peaks rakenduma eesti keele riigieksami uus vorm, mis töötati välja haridus- ja teadusministeeriumi, eksamikeskuse, Tartu ülikooli, Tallinna ülikooli ja Eesti emakeeleõpetajate seltsi koostöös.

Komisjoni viimane koosolek, kus langetati põhimõtteline otsus eksami ülesehituse kohta, peeti minister Tõnis Lukase juhtimisel. Sellest lähtudes ja HTM-i rahastamisel töötab eksamikeskus välja ja korraldab kaks katseeksamit, millest esimene toimub 2010. ja teine 2011. aastal.
Katseeksamite eesmärk on tutvustada ja arendada eksamit ning valmistada koolid ette 2012. aasta korraliseks eksamiks. 2010. aasta katseeksamil avaldas soovi osaleda 41 gümnaasiumi ligikaudu tuhande õpilasega. Sedavõrd suur huvi oli eksamikeskusele meeldiv üllatus ning osutab koolide soovile eksamiarenduses aktiivselt osaleda.
Eksamikeskuse juures töötav komis­jon on uue eksami väljatöötamisega tegelnud rohkem kui aasta. Selle ajaga on koostatud umbes 80 eksamiülesannet, pandud kokku katseeksami töö, eeltestitud selle ülesandeid ning põhjalikult arutletud eksami sisuliste ja tehniliste üksikküsimuste üle.
15. veebruaril toimus eksamikeskuses katseeksamil osalevatele koolidele seminar, kus käsitleti eksami korral­damist ja hindamist. 2. märtsil oli esimene katseeksam, mille hindamine ja tulemuste analüüs on eksami­keskuse töös järgnevatel kuudel olulisel kohal. Katseeksami tulemusi tutvustatakse huvilistele 2010. aasta septembris peetaval traditsioonilisel emakeeleõpetajate seminaril haridus- ja teadusministeeriumis.

Eksam põhineb alustekstidel
Eesti keele uus riigieksam koosneb ka­hest osast: tekstimõistmise ülesannetest ja kirjandist, ning vastab uues õppekavas püstitatud eesmärkidele ja õpitulemustele. Eksam põhineb alustekstidel, mis esindavad ilukirjanduslikku proosat, luulet, publitsistikat ja/või populaarteadust. Õpilane valib eksamil ühe alustekstide komplekti neljast ja lahendab selle põhjal lugemisülesanded, mis annavad 40% eksami mahust. Lugemisülesandeid lahendades valmistab õpilane end ühtlasi ette tekstiloomeks, mille probleem on tuletatud valitud/loetud teksti(de)st. Kirjand annab 60% eksami mahust.
Eksami puhul on uudne alustekstide kasutamine. Alustekstide liitmine eksamiga on oluline mitmest seisukohast. Ajal, mil õpilaste lugemus väheneb ja suurenevad tekstide mõistmise probleemid, on võimalik sel moel motiveerida õpilasi rohkem lugema ja loetut analüüsima. Põhikooli lõpueksamid, riigieksamid ning ka PISA-test osutavad, et meie õpilaste funktsionaalses lugemisoskuses on suured probleemid, mis väljenduvad nii eri liiki tekstide sisu kui ka näiteks ülesannete töökäskude mõistmises.
Teiselt poolt on alustekstid oluline materjal, et luua õpilastele eksamil loomulik tekstiloome keskkond. Tänapäeval kirjutatakse ju eelkõige teistest tekstidest ajendatuna, mitte mõttelises vaakumis, silmitsi vaid kirjandi pealkirjaga. Kolmandaks on tähelepanu funktsionaalsele lugemisoskusele oluline kõrgkoolide seisukohast, et valmistada õpilasi ette järgmiseks haridusastmeks, kus iseseisval tööl tekstidega on üha suurem tähtsus.
Tekstimõistmise ülesanded põhinevad vaid alustekstidel. See tähendab, et nendega ei kontrollita õpilaste kirjandusteadmisi ega üldist lugemust. Kõik ülesannete vastused on leitavad tekstidest. Muidugi mõista eeldavad ülesanded õpilastelt süvenemisvõimet ning oskust vastus selgelt ja korrektselt kirja panna. Lugemisülesannete puhul peab õpilane neile vastama vähemasti 50–100 sõnaga. Tegu on õpilast suunavate numbritega. Alati võib vastata ka pikemalt, samas on ülesanded sõnastatud nii, et neile täielikult vastates kujunebki vastuse pikkuseks nõutud sõnade arv. Tänapäeva lugemistestides kasutatakse rohkem kui kahtekümmend eri ülesandetüüpi. Uues eesti keele riigieksamis kasutatakse esmalt neist kõige traditsioonilisemaid, millel on kindel koht ka käibivas õppekirjanduses. Uus õppekirjandus avardab siin kindlasti eksamikoostajate võimalusi.

Probleemikeskne lähenemine
Ka õpilaste tekstiloome kontrollimi­sel on mitu olulist muudatust. Esimene erinevus vanast eksamist on, et pealkirja põhjal kirjutamine asendub probleemikeskse lähenemisega. Sellega viiakse kirjutamine loomulikule alusele, sest tekstiloome lähtekoht pole ju ilus ja huvitav pealkiri, vaid mõni inimese või ühiskonna seisukohast oluline probleem. Pealkiri muutub aga tekstiloome osaks (mida see olemuselt ju on), võimaldades õpilasel näidata oma teksti terviktaju.
Kuna probleem on seotud loetud alusteksti(de)ga, on õpilasel kergem koondada mõtteid ja arendada teemat. Samal ajal on tegemist alustekstide vaba kasutusega, millest tulenevalt ei ole õpilasel kohustust alustekste oma kirjandis kasutada (tsiteerida/refereerida). Kirjandi puhul hinnatakse endiselt teksti kui iseseisvat tervikut. Kirjandi eeldatav pikkus on ~400 sõna ehk kaks A4. Kui rääkida eksamitöö kogumahust – liita kirjandile lugemisosa vastused –, siis jääb see praeguse eksamiga samaks (600–800 sõna).

Kuidas eksamitöid hinnatakse?
Riigieksamitel on alati ka koolihindamist korrastav ja ühtlustav mõju. Uue eesti keele riigieksami hindamispõhimõtted võimaldavad astuda sammu edasi ka selles vallas. Kui varasemat eksamit hindas vaid riiklik komisjon, siis uue eksami puhul suureneb eksamikeskuse ja koolide koostöö.
Eksamitöö lugemisosa hinnatakse hindamisvõtme ning -juhendi alusel üks kord ning seda teeb riiklik komisjon. Seejuures on oluline, et hindamine toimub eksamikeskuses ning võtit on võimalik hindamise ajal vastavalt töödes selgunud asjaoludele täiendada ja parandada (standardiseerida). See võimaldab saavu­tada suurema täpsuse ja ühtsuse. Näidisvastused on kogu hindamisprotsessi aja avatud ja lõplikul kujul avaldatakse need hindamisperioodi lõpus.
Tekstiloomet, mille hindamises on subjektiivsuse määr suurem, hinnatakse kaks korda. Esimene hindaja on õpilaste endi õpetaja ja teine hindaja riikliku hindamiskomisjoni liige. See võimaldab mõlema hindamisega üheaegselt alustada ning hindamisperioodi pikkust lühendada. Seega ei peaks eesti keele riigieksam enam toimuma aprillis, vaid korralise eksamiperioodi ajal. Kui kooli ja riikliku hindaja tulemuste erinevus jääb 20% piiridesse, saab õpilane lõpptulemuse kahe hindaja tulemuste aritmeetilise keskmisena. Kui vahe on suurem, läheb kirjand kolmandale hindajale, kelleks on riiklik hindaja. Sel moel saavad koolid suurema õiguse hindamises osaleda ning parema tagasiside oma õpilaste teadmistest ja oskustest.
Eesti keele riigieksam on ainus eksam, kus õpilased võivad kasutada õigekeelsussõnaraamatut. Uue eksa­mivormiga tähtsustatakse veelgi oskust sõnaraamatut kasutada, sest lisaks kirjandile võib õpilane sõnaraamatust abi otsida ka lugemisülesannete lahendamisel. Praegune riigieksamikirjand näitab, et sõnaraamatu kasutamine ei ole meie gümnaasiumilõpetajale sugugi igapäevane tegevus.
Teades, kui keeruline ja vastutus­rikas on riigieksami väljatöötamine, jääb vaid soovida, et ka praegu kavandatav uus riigieksami­süsteem läbiks katseaja. Hiljem võib vigade parandamine olla keeruline; ei tohi unustada, et riigieksamite mõju noorte tulevikule on mitmeski mõttes määrav.