Muusikaõpetuse olümpiaad kui mitmevõistlus

Reede, 16. aprill 2010	lk 12
Autor: Ene Kangron, Inge Raudsepp	Trüki

Nooremas rühmas lummas kuulajaid omaloomingulise lauluga „Päikesele” Kaarel Orumägi (Türi Majandusgümnaasium, õpetaja Anneli Läänesaar).

Arvult juba viienda muusika­õpetuse olümpiaadi piirkonnavoor toimus tänavu 7. veebruaril ning üleriigiline 20. veebruaril EMTA-s.

Muusikaõpetuse olümpiaadid said alguse 2002. aastal. Olümpiaadide toimumise kaheaastane tsükkel võimaldab vaadata tagasi selle käekäigule küllaltki pika perioodi vältel. Rõõmustav on märkida, et osalejate arv on aasta-aastalt kasvanud: 2002 – 172, 2004 – 169, 2006 – 209, 2008 – 256 ja 2010 – 261 õpilast.
Osavõtjate arvu suurenemisele on aidanud kaasa 2007. aastal esmakordselt toimunud üleriigiline muusikaõpetuse tasemetöö 6. klassile, mille head tulemused julgustasid nii õpilasi kui ka õpetajaid olümpiaadil osalema. Siinkohal on sobilik meenutada siiski olulist erinevust tasemetöö ja olümpiaadi vahel. Tasemetöö sooritavad kõik õpilased ja selle eesmärk on testida õpitulemuste vastamist õppekavale ning küsimused on keskmise raskusastmega. Olümpiaad on aga suunatud eelkõige muusikaliselt andekatele ja muusikast huvitunud õpilastele, see on nendele loodud võimalus ja väljakutse. On suur õnn, kui õpetaja seda mõistab ning suudab olümpiaadiks ettevalmistumisel toetada ja juhendada ka kõiki muusikakoolides õppivaid lapsi. Arusaam andeka lapse terviklikust arengust aitab olümpiaadiks valmistumisel ületada sageli kunstlikult tekitatud „veelahet” muusikakooli ja tavakooli nende õpilaste vahel, kes on samuti musikaalsed ja muusikast huvitatud.
Muusikaolümpiaad on arenenud nii sisuliselt kui ka vormiliselt ning koosneb järgmistest komponentidest: kirjalikud ülesanded (muusika kuulamine, teoreetilised küsimused, muusikaline silmaring); noodist laulmine; laulu esitamine; omalooming (2010. aastal on esmakordselt võimalus luua muusikat ka elektrooniliste vahenditega); kontserdi või muusikalavastuse arvustus. Olümpiaad on toimunud kahes vanuseastmes: noorem aste (6.–7. klassid) ja gümnaasiumiaste.
2010. aasta olümpiaadi piirkonna­voorud viidi läbi igas maakonnas (välja arvatud Läänemaa) ja suuremates linnades (välja arvatud Narva). Kindlasti vajavad kõrvale jäänud piirkonnad järgmise olümpiaadi ettevalmistami­sel korraldajatelt suuremat tähelepanu. Enim osavõtjaid oli tänavu Tallinnast (42), Harjumaalt (26) ning Järvamaalt (20).
Esiletõstmist väärivad õpetajad, kelle töö tulemusena pääses piir­konna­voorust üleriigilisse mitu õpilast: Merle Ilus (GAG – kolm õpilast); Eve Eljand (Otepää G), Esta Kivisild (Kilingi-Nõmme G), Grete Koik (Jakob Westholmi G), Pille Kährik (Viljandi MG), Stella Müsler (Toila G) – kõigil kaks õpilast.
Üleriigilises voorus oli osalejaid kokku 41: nooremas astmes 20 ja gümnaasiumiastmes 21 õpilast.
Olümpiaadi toetasid haridus- ja teadusministeerium, muusika- ja teatriakadeemia, muusikaõpetajate liit ning eksami- ja kvalifikatsioonikeskus. Auhinnad panid välja Eesti pärimusmuusika keskus, muusika infokeskus, Tiigrihüppe sihtasutus, Jazzkaar, ajakiri Muusika, kirjastused Talmar & Põhi, Koolibri ja Avita.


Žüriiliikmete arvamusi
6.–7. klass
Kadi Härma, Pääsküla gümnaasiumi õpetaja: „Kirjalikke ülesandeid oli kümme, millest kuus olid seotud muusika kuulamisega ning neli muusikalise kirjaoskuse, kultuurilise silmaringi ja regivärsilise teksti loomisega.
Eksimatult tunti ära eesti rahvatants (video põhjal), raskemini läks regilauluteksti loomine etteantud värsirea eeskujul. Peaaegu veatult eristati videonäite põhjal orkestripille ning hääle- ja kooriliike. Kursis oldi ka Grammy auhinna laureaadi loominguga (Beyoncé laul saksofonikvarteti esituses) ning Olav Ehala muusikaliga „Nukitsamees”. Metal-kitarril esitatud „Für Eliset” ei osanud aga osa õpilasi Beethoveniga seostada. Jaan Tätte laulus „Tuulevaiksel ööl” tuli täita meloodias esinevad lüngad – see osutus paljudele keerukaks ülesandeks. Heliteoste iseloomustamisel jäädi raskustesse muusikaterminoloogia kasutamisega. Kõige rohkem raskusi valmistas ristsõna, mis oli koostatud Eesti rahvusooperi veebilehe materjalide põhjal.
Olümpiaadi kirjalik töö oli muusikaliselt võimakatele lastele jõukohane – neile ju kogu olümpiaad suunatud ongi.”

Katrin Raamat, Tallinna 37. keskkooli õpetaja: „Nooremas vanuseastmes kuulus noodistlaulmine kavasse teist korda. Harjutuste koostamisel lähtuti relatiivsest noodilugemissüsteemist. Enamik osavõtjatest laulis harjutusi astmenimedega, saavutades tähtnimedega lauljatest paremaid tulemusi. Õpetajad olid noodist laulmisele varasemast rohkem tähelepanu pööranud ja lapsed esinesid enesekindlamalt, kuid kõlamudelite meeldejätmise ning laaditaju väljaarendamisega tuleb veel tööd teha.”
Vilja Sliževski, EMTA hääleseade lektoraadi juhataja: „Laulude esitamise tase on tunduvalt tõusnud nii nooremas kui ka vanemas vanuserühmas. Õpilased üritasid välja tuua esitatava pala sisu ja enamikul see õnnestus. Nauditav oli nii fraseerimine, artikulatsioon kui ka intonatsioon. Nooremas vanuserühmas on lapsed füüsiliselt väga ebaühtlaselt arenenud, kuid õpetajad olid sellega arvestanud. Õpilased olid riietatud korrektselt ja pärast esitust läks ilma kummarduseta lavalt ära ainult üks esineja.”

Gümnaasium
Aive Skuin, Audentese erakooli muusikaõpetaja ja Koidu Ilmjärv, Õismäe humanitaargümnaasiumi muusikaõpetaja: „Muusikateoreetilised küsimused lähtusid põhikooli ainekavast, silmaringiküsimused ajakirja Muusika 2009. aasta väljaannetest ning pärimusmuusika keskuse ja Eesti Kont­serdi veebilehekülgedest (http://www.folk.ee, http://www.concert.ee). Tähelepanu pälvisid ka 2009. aasta muusikud-juubilarid.
Kergeimaks ülesandeks osutus džässpala kuulamisel etteantud varian­tidest õige saaterütmi leidmine. Hästi saadi hakkama ka silmaringiga (eriti juubilaridega) seonduvate ülesannete ja populaarse laulu nooditekstide parandamisega.
Raskemaks kujunesid teooriaküsimused: fuuga teemale astmete määramine, džässpalas 5/4 taktimõõdu määramine. Vahel komistati seepärast, et ei loetud ülesandeid lõpuni läbi. Kahjuks ei tunne noored Eesti tänapäeva heliloojaid ja uudisloomingut. Olümpiaad tõestas taas, et muusikakoolides õppinud pole kirjalikus voorus tavakoolide õpilastest paremad.”

Eve Karp, Tallinna reaalkooli muusikaõpetaja: „Noodist tuli laulda lihtsaid ühehäälseid meloodiaid kuni kahe märgiga helistikus. Kasutada võis nii täht- kui ka astmenimesid. Nooditeksti lihtsusele vaatamata suutis selle veatult esitada umbes veerand osalenutest ja teine veerand ei tulnud solfedžeerimisega üldse toime. Ülejäänud õpilaste esituses oli mõningaid vigu, kuid üldjoontes saadi hakkama. Suurimaks puudujäägiks oli oskamatus toetuda helilaadi astmetele. Kuna olümpiaadi lõppvooru jõudnute seas oli enamik muusikakoolide lõpetanuid, siis ei räägi nii lihtsate meloodiate veerimine just kõrgest šolfedžeerimise tasemest muusikakoolides.”
Leelo Talvik, Georg Otsa muusikakooli vokaalpedagoog: „Laulude esitamisel peeti peamiseks sõnumit, mitte kõva häält ja kõritooni. Liialt jõulist esitust võis ette heita vaid ühele lauljale. Teksti sügavam tunnetus oli iseloomulik eriti nendele õpilastele, kes olid tugevamad ka omaloomingus.
Paljud noored lauljad saatsid ennast klaveril ise, mis on paeluv, kuid tavaliselt kipub klaver osa energiast endale võtma. Juhendaja peaks aitama õpilasel tasakaalu leida.
Õpetaja peaks jälgima, et õpilane ei teeks laulu ajal grimasse ega dirigeeriks rütmi kaasa. Laulude valikul tuleks rohkem mõelda laulja hääle tugevusele ja ulatusele. Enamik laule jäid seekord lauljatele liiga madalaks. Žürii poolehoid kuulus üksmeelselt regilaulule, mille esitas Janeli Ader­mann oma ansambliga kitarride saatel.”

Kontserdiarvustused
Ia Remmel, ajakirja Muusika pea­toimetaja: „Muusikakirjutis on looming ja loomingu hindamine on alati tundlik ja subjektiivne tegevus. Püüdsime siiski paika panna mõned hindamise põhikriteeriumid. Neist esimene ja kõige olulisem: kriitika kirjutamine eeldab oma arvamuse julget väljendamist. Samas peaks arvamus olema argumenteeritud ja see, miks miski meeldis või ei meeldinud, põhjendatud.
Muusikaarvustuse kirjutamise üks osa oli info kontserdist ja esinejatest. Kahjuks oli mõnes töös see osa liiga suureks paisunud ning isiklikule arvamusele vähe ruumi jäänud. Ehk vajaks tööde kirjutamise juhend ülevaatamist ja täpsustamist ning võib-olla ka kirjutise osiste mahud täpsemat selgitamist?
Nooremas rühmas hakkasid silma Rasmus Õisma kirjutis Prokofjevi ooperist „Armastus kolme apelsini vastu” ning Rael Rendi lugu ERSO Beethoveni-kontserdist „Ühe helilooja portree”. Siin oli kõik tasakaalus, sõnastus oli värske ja leidlik ning leidus rohkesti seisukohavõtte. Tore töö oli ka Kelly Vaski väga isiklikult kirjutatud lugu oma lemmikmuusikutest.
Vanema rühma huvitavamad tööd olid Anastassia Mišenkina kirjutis Heiner Goebbelsi multimeedialavas­tusest „Eraritjaritjaka” ning Ruti Kirikmäe setuaineline lugu. Väga meeldis Eliise Muru töö muusikakeskkooli kontserdist „Jõulumuusika à la francaise”. Siin oli ehk kõige rohkem analüüsitud esituse ja interpretatsiooni detaile ning tuldud väga huvitavatele järeldustele. Emotsionaalne ja haarav oli Britta Virvese kirjutis džässmuusika kontsertidest Kuressaares. Kristiina Pruuli töö ERSO ooperigalast oli sõnastuslikult värske ning maalis erksa ja emotsionaalse pildi toimunud kontserdist.”

Muusikaline omalooming
Ülo Krigul, helilooja: „On oluline, et muusikaolümpiaadi ülesehitus tervikuna oli mitmekülgne, sisalda­des nii loomingulist, esituslikku, arutlevat kui ka teoreetilist osa. Selline tasakaalustatus peegeldab muusika enese paljutahulisust ja kõik need oskused või omadused on muusikaga tegelejale üsna võrdselt vajalikud. Rääkimata kõigi nende kuulumisest täisvereli­se muusikahariduse süsteemi. Nii on ka õigustatud punktide andmise süsteem, kus kogu võistlust võitva tulemuse tagab kõikidest voorudest saadud punktide summa.
 Üldiselt oli osaõtjate tase kõigis valdkondades võrdne. Neljast voorust suhteliselt nõrgema mulje jättis esseede tase. Ja seda mitte isegi muusikalisest küljest, vaid pigem kirjaoskuse ja eneseväljendusoskuse poolest. Mis on mõistetav ehk seetõttu, et muusikast kirjutamise tase on ka siinses avalikus meedias väga kõikuv – polegi kuskilt stabiilset eeskuju võtta. Ehk tuleks arvustuste koostamisel kasuks näiteks kirjandusõpetajate abi, sest arusaadavalt pole muusikaõpetaja see, kes esseistika ja selle probleemidega praktikas ise väga tihti kokku puutuks.
Omaloominguvoorus tegi rõõmu žanriline mitmekesisus. Samuti see, et eri stiilides loodu jättis võrdselt veenva mulje. Ei ole sisulist vahet, kas lugu on häälele ja kitarrile või on tegemist mõne keerulisema koosseisuga. Kui materjal on läbi tunnetatud ja mõeldud – ja seda ta valdavalt oli –, on tulemus mõjuv. Esile tuleks tõsta igaüht eraldi, kuna väikesed erinevused üksteisest teevadki meid omanäoliseks. Kiitmist väärib noorte autorite julgus ning soov olla aus ja omamoodi. Ka eeskujud ja jäljendamine käivad asja juurde. Eneseväljendus on ju enesejäljendus.
Esimest korda olümpiaadide ajaloos oli lubatud loomingu ettekandmisel kasutada arvutit. Edaspidi võiks suunata autoreid otsima rohkem ka sellele „pillile” omast helikeelt. Arvutit ei tuleks kasutada mitte (ainult) kui reprodutseerimisvahendit – nt klaveripala mahamängimiseks –, vaid inspireeriva loomingupartnerina.
Kuigi võistlemine võib tunduda kunstis ja muusikas väheke sobimatu, on ta vägagi omal kohal siis, kui teadvustatakse, et tegemist on teatud mänguga. Mis ei tähenda kaugeltki, et seda tuleks võtta kergekäeliselt või täie tõsiduseta. Mäng ja selle reeglid aitavad meil oma tegevust mõtestada, korrastada. Praegusel ajal, mil helide ja muusika osas toimub meie ümber ilmne ülepakkumine, muutub mõtestatud kuulamine ja helide tekitamine üha olulisemaks. Inimene pidi õppima mängides. Miks mitte siis teha seda just pilli mängides.”